Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjas C-78/11,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunal Supremo (Hispaania) 26. jaanuari 2011. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. veebruaril 2011, menetluses

Asociación Nacional de Grandes Empresas de Distribución (ANGED)

versus

Federación de Asociaciones Sindicales (FASGA),

Federaciόn de Trabajadores Independientes de Comercio (Fetico),

Federaciόn Estatal de Trabajadores de Comercio, Hostelería, Turismo y Juego de UGT,

Federaciόn de Comercio, Hostelería y Turismo de CC.OO. ,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja esimees M. Safjan, kohtunikud M. Ilešič ja E. Levits (ettekandja),

kohtujurist: V. Trstenjak,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 29. märtsi 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

– Federación de Asociaciones Sindicales (FASGA), esindaja: abogado J. Caballero Ramos,

– Federación Estatal de Trabajadores de Comercio, Hostelería, Turismo y Juego de UGT, esindaja: abogado J. Jiménez de Eugenio,

– Federación de Comercio, Hostelería y Turismo de CC.OO., esindajad: abogado A. Martín Aguado ja abogado J. Jiménez de Eugenio,

– Hispaania valitsus, esindaja: A. Rubio González,

– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Palatiello,

– Euroopa Komisjon, esindajad: S. Pardo Quintillán ja M. van Beek,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Kohtuotsuse põhistus

1. Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381; edaspidi „direktiiv 2003/88”) artikli 7 lõike 1 tõlgendamist.

2. Eelotsusetaotlus esitati ühelt poolt Asociación Nacional de Grandes Empresas de Distribución’i (edaspidi „ANGED”) ja teiselt poolt töötajaid esindavate ametiühingute Federación de Asociaciones Sindicales’i (FASGA), Federaciόn de Trabajadores Independientes de Comercio (Fetico), Federaciόn Estatal de Trabajadores de Comercio, Hostelería, Turismo y Juego de UGT ja Federación de Comercio, Hostelería y Turismo de CC.OO. (edaspidi „FASGA jt”) vahelise kohtuvaidluse raames, mis käsitles nimetatud ametiühingute ühishagi, millega paluti tunnustada teatud töötajate õigust saada oma tasustatud põhipuhkust täies ulatuses ka juhul, kui põhipuhkuse ajal on oldud ajutiselt töövõimetu.

Õiguslik raamistik

Liidu õigusnormid

3. Direktiivi 2003/88 artikkel 1 „Eesmärk ja kohaldamisala” sätestab:

„1. Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.

2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

a) minimaalse […] põhipuhkuse […] suhtes […]

[…]”

4. Direktiivi artikkel 7 „Põhipuhkus” sätestab:

„1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.

2. Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.”

5. Direktiivi 2003/88 artikkel 17 näeb ette, et liikmesriigid võivad teha erandeid mõningatest selle direktiivi artiklitest. Direktiivi artiklist 7 erandeid teha ei ole lubatud.

Siseriiklik õigus

6. Kuninga 24. märtsi 1995. aasta seadusandliku dekreediga 1/1995, millega kiidetakse heaks seaduse töötajate põhimääruse kohta ümbertöötatud tekst (Real Decreto Legislativo 1/1995, por el que se aprueba el texto refundido de la Ley del Estatuto de los Trabajadores; Boletín Oficial del Estado , edaspidi „ BOE ”, nr 75, 29.3.1995, lk 9654), mida on muudetud 22. märtsi 2007. aasta orgaanilise seadusega 3/2007 naiste ja meeste tegeliku võrdsuse kohta (Ley orgánica 3/2007 para la igualdad efectiva de mujeres y hombres; BOE nr 71, 23.3.2007, lk 12611), (edaspidi „põhimäärus”), reguleeritakse eeskätt tasustatud põhipuhkust ja ka haiguspuhkust.

7. Põhimääruse artikkel 38 sätestab:

„1. Tasustatud põhipuhkuse periood, mida ei saa rahalise hüvitisega asendada, lepitakse kokku kollektiivlepingus või individuaalses töölepingus. Selle kestus ei saa mingil juhul olla lühem kui 30 kalendripäeva.

2. Selle kasutamise periood või perioodid määratakse kindlaks ettevõtja ja töötaja vahelise ühise kokkuleppega vastavalt kollektiivlepingutes – kui need on olemas – puhkuste iga-aastaseks planeerimiseks ette nähtud nõuetele.

Kui pooled ei jõua kokkuleppele, siis määrab pädev kohus puhkuse kasutamise kuupäevad; see otsus on lõplik. Otsus tehakse prioriteetses kiirmenetluses.

3. Ettevõttes määratakse kindlaks puhkuste ajakava. Töötajal peab olema võimalik teada talle määratud puhkuse kuupäevi vähemalt kaks kuud enne puhkuse algust.

Kui eelmises lõigus nimetatud ettevõtte puhkuste ajakavas kindlaksmääratud puhkuseperiood langeb kokku ajutise töövõimetusega, mille põhjuseks on rasedus, sünnitus või rinnaga toitmine, või töölepingu peatumise perioodiga, mis on ette nähtud käesoleva seaduse artikli 48 lõikes 4, on töötajal õigus saada puhkust muul ajal kui ajutise töövõimetuse perioodil või talle mainitud sätte alusel antud puhkuse perioodil ja seda pärast töölepingu peatumise perioodi lõppemist ning isegi juhul, kui puhkuse aluseks olev kalendriaasta on juba lõppenud.

8. Kaubahallide 2009.–2010. aasta kollektiivlepingu artikkel 37 sisaldab põhimääruse artikli 38 viimase lõikega sarnast sätet.

9. Põhimääruse artikli 48 lõige 4 reguleerib olukordi, mil töölepingu peatumise aluseks on sünnitus, ema surm pärast sünnitust, enneaegne sünnitus, vastsündinu paigutamine haiglasse, lapsendamine või kasuperesse võtmine.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

10. FASGA jt poolt eraldi esitatud hagide alusel, mis hiljem liideti, algatati kollektiivse töötüli lahendamise menetlus tuvastamaks, et töötajatel, kelle suhtes kohaldatakse kaubahallide 2009.–2010. aasta kollektiivlepingut, on õigus tasustatud põhipuhkusele täies ulatuses ka juhul, kui põhipuhkuse ajal on oldud ajutiselt töövõimetu.

11. ANGED on seisukohal, et töötajatel, kes muutuvad ajutiselt töövõimetuks enne eelnevalt kindlaksmääratud puhkuseperioodi algust või selle perioodi vältel, ei ole õigust saada seda puhkust pärast ajutise töövõimetuse perioodi lõppemist, välja arvatud kollektiivlepingus sõnaselgelt sätestatud juhtudel, st põhimääruse artikli 48 lõikes 4 ette nähtud juhtudel.

12. Audiencia Nacional rahuldas 23. novembri 2009. aasta otsusega täies ulatuses FASGA jt hagi.

13. ANGED esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Tribunal Supremo’le.

14. Tribunal Supremo viitab Euroopa Kohtu praktikale, kuid leiab siiski – kuivõrd apellatsioonkaebus puudutab juhtumit, mil töövõimetus tekib pärast tasustatud põhipuhkuse perioodi algust –, et on vajalik peatada menetlus ja esitada Euroopa Kohtule järgmine eelotsuse küsimus:

„Kas […] direktiivi 2003/88/EÜ […] artikli 7 lõikega 1 on vastuolus siseriikliku õigusnormi tõlgendamine nii, et see ei luba puhkuseperioodi katkestada selleks, et puhkust saaks hiljem kasutada täies pikkuses – või ülejäänud osas –, kui ajutine töövõimetus tekkis puhkuse kasutamise ajal?”

Eelotsuse küsimus

15. Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette, et töötajal, kes on muutunud töövõimetuks tasustatud põhipuhkuse perioodi vältel, ei ole õigust saada hiljem seda põhipuhkuse osa, mis langes kokku töövõimetuse perioodiga.

16. Selles osas olgu esiteks meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika järgi tuleb iga töötaja õigust tasustatud põhipuhkusele käsitada eriti olulise tähtsusega liidu sotsiaalõiguse põhimõttena, millest ei või teha erandeid ja mida pädevad siseriiklikud ametiasutused peavad kohaldama nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivis 93/104/EÜ –, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte (EÜT L 307, lk 18; ELT eriväljaanne 05/02, lk 197; kodifitseeritud direktiiviga 2003/88) – sõnaselgelt sätestatud piirides (vt 22. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-214/10: KHS, EKL 2011, lk I-11757, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

17. Teiseks tuleb märkida, et õigusel tasustatud põhipuhkusele kui liidu sotsiaalõiguse põhimõttel on mitte ainult eriline tähtsus, vaid see on sõnaselgelt ette nähtud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikes 2, mille samaväärset õigusjõudu aluslepingutega on tunnustatud ELL artikli 6 lõikes 1 (eespool viidatud kohtuotsus KHS, punkt 37, ja 3. mai 2012. aasta otsus kohtuasjas C-337/10: Neidel, punkt 40).

18. Kolmandaks ei saa õigust tasustatud põhipuhkusele tõlgendada kitsendavalt (vt 22. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-486/08: Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols, EKL 2010, lk I-3527, punkt 29).

19. Pealegi on selge, et õiguse tasustatud põhipuhkusele eesmärk on võimaldada töötajale puhkust ja vaba aega. See eesmärk erineb haiguspuhkuse eesmärgist. Haiguspuhkust antakse töötajale, et tal oleks võimalik töövõimetuse põhjustanud haigusest taastuda (vt 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-277/08: Vicente Pereda, EKL 2009, lk I-8405, punkt 21).

20. Nii on Euroopa Kohus juba sedastanud, et eeskätt õiguse tasustatud põhipuhkusele eesmärgist tuleneb, et töötajal, kes on eelnevalt kindlaks määratud põhipuhkuse perioodil haiguspuhkusel, on taotluse alusel ning põhipuhkuse tegeliku saamise huvides õigus võtta põhipuhkust muul ajal kui see, mis langeb kokku haiguspuhkuse perioodiga (vt eespool viidatud kohtuotsus Vincente Pereda, punkt 22).

21. Viidatud kohtupraktikast, mis käsitleb juhtu, mil töötaja on töövõimetu juba enne tasustatud põhipuhkuse perioodi algust, tuleneb, et töövõimetuse tekkimise hetk ei oma mingit tähtsust. Seetõttu on töötajal õigus saada hiljem seda osa oma põhipuhkusest, mis langeb kokku haiguspuhkuse perioodiga, ja seda olenemata hetkest, mil töövõimetus tekkis.

22. Nimelt oleks see juhuslik ning vastuolus õiguse tasustatud põhipuhkusele eesmärgiga, mida on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 19, kui selline õigus antakse töötajale ainult siis, kui ta oli juba töövõimetu hetkel, mil tasulise põhipuhkuse periood algas.

23. Selles kontekstis on Euroopa Kohus juba sedastanud, et uue põhipuhkuse perioodi, mis vastab esialgu kindlaks määratud põhipuhkuse ja haiguspuhkuse kattumise kestusele ning mida töötajal on õigus saada pärast terveks saamist, võib vajaduse korral määrata ajaks, mis järgneb põhipuhkuse aluseks olevale tööaastale (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Vicente Pereda, punkt 23 ja resolutsioon).

24. Kõige eelnevaga arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette, et töötajal, kes on muutunud töövõimetuks tasustatud põhipuhkuse perioodi vältel, ei ole õigust saada hiljem seda põhipuhkuse osa, mis langes kokku töövõimetuse perioodiga

Kohtukulud

25. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette, et töötajal, kes on muutunud töövõimetuks tasustatud põhipuhkuse perioodi vältel, ei ole õigust saada hiljem seda põhipuhkuse osa, mis langes kokku töövõimetuse perioodiga.