—

VBV – Vorsorgekasse AG, esindaja: Rechtsanwalt C. Leitgeb,

—

Finanzmarktaufsichtsbehörde (FMA), esindaja: R. Hellwagner,

—

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Očková,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: E. Montaguti ja K.-P. Wojcik,

1

Eelotsusetaotlus puudutab kapitali vaba liikumist käsitlevate liidu õigusnormide, eelkõige ELTL artiklite 63 ja 65 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud VBV – Vorsorgekasse AG (edaspidi „VBV”) ja Finanzmarktaufsichtsbehörde (finantsinspektsioon, edaspidi „FMA”) vahelises kohtuvaidluses seoses muus liikmesriigis kui Austria Vabariik asuva avatud investeerimisfondi osakute omandamisega.

3

Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/611/EMÜ avatud investeerimisfonde (UCITS) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 375, lk 3; ELT eriväljaanne 06/01, lk 139), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. jaanuari 2002. aasta direktiiviga 2001/108/EÜ (EÜT L 41, lk 35; ELT eriväljaanne 06/04, lk 302; edaspidi „direktiiv 85/611”) artikkel 1, mis kuulub direktiivi I jakku „Üldsätted ja reguleerimisala”, sätestab:

„1.   Liikmesriigid kohaldavad käesolevat direktiivi avatud investeerimisfondide (UCITS) suhtes, mis paiknevad nende territooriumil.

2.   Avatud investeerimisfondid (UCITS) on käesolevas direktiivis ja vastavalt artiklile 2 fondid:

[...]”.

4

Selle direktiivi artiklis 19, mis kuulub direktiivi V jakku „Avatud investeerimisfondide (UCITS) investeerimispoliitikaga seotud kohustused”, sisalduvad üksikasjalikud sätted selle kohta, millistesse väärtpaberitesse avatud investeerimisfondid võivad oma vara paigutada, samuti selle kohta, millised on niisuguse investeerimise tingimused ja ülemmäärad.

5

Töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate hüvitiskindlustusseadus (Betriebliches Mitarbeiter- und Selbständigenvorsorgegesetz, Bundesgesetzblatt I, 100/2002) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (BGBl. I, 102/2007, edaspidi „BMSVG”) sätestab § 6 lõikes 1, et juhul kui töösuhe kestab kauem kui üks kuu, peab tööandja tegema töötaja ravikindlustusasutusele regulaarseid makseid teatud protsendi ulatuses töötaja igakuisest töötasust, et see kantaks üle viimase hüvitiskindlustuskassale. BMSVG § 14 lõike 1 kohaselt on töötajal töösuhte lõppemisel õigus esitada töötuskindlustushüvitise nõue sellele hüvitiskindlustuskassale, mille juurde ta kuulub.

6

BMSVG § 18 lõigete 1 ja 2 kohaselt on hüvitiskindlustuskassal õigus talle tehtud kindlustusmakseid hallata ja investeerida ning sama seaduse § 28 lõike 1 kohaselt peab ta selleks asutama ühisinvesteerimisettevõtte.

7

BMSVG § 30 „Investeeringutele kohaldatavad sätted” sätestab:

„1.   Hüvitiskindlustuskassa tegutseb potentsiaalsete kindlustatud isikute huvides ja peab oma tegevuses osutama erilist tähelepanu sellele, et vara oleks kaitstud, et seda hallatakse kasumlikult, et likviidsusvajadused oleksid tagatud, ja ka sellele, et vara oleks kohaselt jaotatud ja hajutatud.

2.   Ühisinvesteerimisettevõttesse paigutatud vara võib investeerida üksnes allpool loetletud varasse ja finantsinstrumentidesse:

3)   Lõikes 2 sätestatud investeeringuid võib teha üksnes järgmistel tingimustel ja järgmises ulatuses:

[...]

8

BMSVG § 32 lõike 1 kohaselt teeb hüvitiskindlustuskassa depoopangale ülesandeks hoiustada ühisinvesteerimisettevõttele kuuluvaid vabalt kaubeldavaid väärtpabereid ja hallata fondile kuuluvaid kontosid. FMA nõusolek on vajalik depoopanga määramiseks ja pankade vahetamiseks.

9

BMSVG § 43 kohaselt nõuab FMA intresside tasumist, kui hüvitiskindlustuskassa ületab selle seaduse §-s 30 ette nähtud investeerimise ülemmäära.

10

InvFG II peatükk, mis viitab BMSVG § 30 lõike 2 punkti 5 alapunktile a, on sõnastatud järgmiselt:

„II peatükk

Välismaa avatud investeerimisfondide osakute turustamist käsitlevad sätted

Kohaldamisala

§ 24

1.   Käesoleva peatüki sätted [...] kuuluvad kohaldamisele riigi territooriumil välisriigi õigusnormide kohaldamisalasse kuuluva vara hulka kuuluvate selliste osakute pakkumismenetlusele, mis investeeritakse riski hajutamise põhimõtte kohaselt (välismaa avatud investeerimisfondi osakud).

[...]

Pakkumismenetluse lubatavuse tingimused

§ 25

Avatud investeerimisfondi osakute pakkumismenetlus on õiguspärane, kui

[...]

Esindaja

§ 29

1.   Esindaja esindab välismaa investeerimisühingut kohtumenetluses ja kohtuväliselt. Tal on eeldatavalt õigus võtta vastu investeerimisühingule, fondivalitsejale, turundusettevõtjale ja pakkumismenetluse korraldajale adresseeritud dokumente. Esindaja volitused võivad olla piiratud.

2.   Kohus, kelle tööpiirkonnas esindaja elukoht asub, on pädev menetlema kaebusi, mis on esitatud välismaa investeerimisühingu, fondivalitseja või turundusettevõtja vastu seoses välismaa avatud investeerimisfondi osakute turustamisega riigi territooriumil, samuti avalik-õigusliku isiku vastu esitatud kaebusi. Sellest kohtualluvuse eeskirjast ei või kõrvale kalduda poolte kokkuleppel.

[...]

Teatamiskohustus

§ 30

1.   Välismaa investeerimisühing peab FMA-le teatama oma kavatsusest turustada riigi territooriumil välismaa avatud investeerimisfondi osakuid.

2.   Teatele tuleb lisada järgmised dokumendid:

[Järgnevad väga üksikasjalikud täpsustused nende dokumentide ja selle teabe kohta, mis tuleb teatele lisada. Samuti on täpsustatud seda, et teate menetlemiseks tuleb FMA-le tasuda 3700 eurot ja igaaastast tasu suuruses 1700 eurot. Tasu tähtaegselt maksmata jätmine on turustamise keelamise alus.]

Ooteaeg – Turustamiskeeld

§ 31

1.   Välismaa avatud investeerimisühingu osakute turustamist võib alustada üksnes pärast nelja kuu möödumist nõuetekohase teate esitamisest, ilma et FMA oleks keelanud turustamist alustada. Turustamise alustamine tuleb keelata, kui välismaa investeerimisühing ei vasta §-s 25 nimetatud tingimusele või ei ole nõuetekohaselt järginud §-s 30 sätestatud teatamiskohustust ja sellele kehtestatud vorminõudeid.

[...]

Reklaamimeetmed

§ 32

1.   Igasugune reklaam, milles mainitakse käesoleva seadusega FMA-le antud volitusi, on keelatud.

[...]”.

11

InvFG III peatükis asuvad sätted, mida kohaldatakse selliste avatud investeerimisfondide osakute turustamisele, mis kuuluvad EMP lepinguosalise riigi õigusnormide kohaldamisalasse. Selles peatükis asuv § 33 „Tingimused” sätestab:

„Käesoleva peatüki sätteid [...] kohaldatakse pakkumismenetlusele § 24 lõike 1 tähenduses selliste osakute omandamiseks, mis kuuluvad niisuguse vara koosseisu, mis koosneb vabalt kaubeldavatest väärtpaberitest, rahaturuinstrumentidest ja muust direktiivi 85/611 artikli 19 lõikes 1 sätestatud likviidsest finantsvarast [...], ning mis kuuluvad teise EMP lepinguosalise riigi õigusnormide kohaldamisalasse ja mida investeeritakse riski hajutamise põhimõtte kohaselt (EMP lepinguosalise riigi avatud investeerimisfondi osakud), kui osakud on emiteerinud investeerimisühing, mille asukoht on teises liikmesriigis ja kui järgitud on direktiivi 85/611[…] sätteid.”

12

Selle peatüki järgmiste paragrahvide sätted on analoogsed InvFG II peatüki eespool viidatud sätetega, selle erinevusega, et teate menetlemise tasu ja iga-aastane tasu on väiksem ning ooteaeg ei ole mitte neli kuud, vaid kaks kuud.

13

VBV on hüvitiskindlustuskassa BMSVG § 18 tähenduses ja tema asukoht on Viin (Austria). Tal on õigus hallata ja investeerida talle tehtud makseid.

14

VBV-s viidi 2009. aasta novembris ja detsembris kohapeal läbi kontroll, mis keskendus eeskätt sellele, kas järgitud on investeeringutele BMSVG §-ga 30 kehtestatud kohaldatavaid õigusnorme. Kontrolli käigus tuvastati, et 22. augustil 2008 VBV omandas, nähtavasti väljaspool Austria territooriumi, 5000200 euro eest Luksemburgis asuva, muutuvkapitaliga investeerimisühingu (société d’investissement à capital variable, SICAV) vormis asutatud avatud investeerimisfondi osakuid. Nende osakute omandamise ajal ei olnud nimetatud investeerimisfond läbinud osakute Austrias turustamise loa menetlust. FMA kohustas VBV-d 28. juuni 2010. aasta otsusega BMSVG § 43 alusel tasuma 349329,04 eurot BMSVG § 30 lõike 2 punkti 5 alapunktis a sätestatud ülemmäära ületamise eest.

15

VBV esitas selle otsuse peale Verwaltungsgerichtshofile kaebuse ja väitis, et see BMSVG säte on vastuolus kapitali vaba liikumise põhimõttega, kuna nõue, mille kohaselt peab selleks, et teises liikmesriigis asuva avatud investeerimisfondi osakute omandamine oleks õiguspärane, omama luba nende osakute riigi territooriumil turustamiseks, piirab tuntavalt hüvitiskindlustuskassa investeerimisvõimalusi. Selline piirang on nimetatud õigusnormiga taotletavate eesmärkide saavutamiseks ebaproportsionaalne ja ebavajalik. Nimelt piisaks täiesti sellest, kui liikmesriigi seadusandja kehtestab nimetatud investeerimisfondide osakute omandamisele tingimuse, et need fondid peavad vara investeerimisel kinni pidama teatud investeerimise ülemmäärast, näeb ette vara koosseisu ja investeerimisstrateegia, mitte ei kehtesta Austrias turustamiseks loa saamise formaalset nõuet. Igal juhul ei ole teises liikmesriigis asuval avatud investeerimisfondil huvi läbida pikka ja kulukat loamenetlust selleks, et tegutseda niisugusel suhteliselt väikesel turul nagu Austria turg.

16

FMA arvates on kõnealuse õigusnormi eesmärk kaitsta investoreid ja tarbijaid. Selle eesmärgi saavutamine on üldistes huvides, millele tuleb omistada sama suurt tähtsust nagu avaliku korra kaitsele. Kuna osa Austria elanikkonnast on tööõigusnormide kohaselt kohustatud tegema makseid hüvitiskindlustuskassasse ja oma vara vahendaja kaudu investeerima, on välismaa avatud investeerimisfondidele kehtestatud teatamise ja loa saamise kord hädavajalik selleks, et neid riiklikke huvisid kaitsta. Igal juhul on see kord ühtlustatud ja kujutab endast ametlikku menetlust, millega kaasneb muu hulgas vajadus määrata kohalik esindaja ja makseasutus ning valida depoopank. See võimaldab välistada huvitatud isikute jaoks igasuguse õiguskindlusetuse.

17

Verwaltungsgerichtshof jagab esialgu seisukohta, mille kohaselt arutusel olevad õigusnormid sisaldavad meetmeid, mis rikuvad kapitali vaba liikumise põhimõtet. Siiski soovib see kohus teada, kas need meetmed võivad olla õigustatud avaliku korra seisukohalt ELT artikli 65 lõike 1 punkti b tähenduses. Nimelt tuleb arvesse võtta avaliku korra säilitamise üldist huvi seoses sellega, et investeeringud, mis tehakse osaga elanikkonna tulust, oleksid kaitstud. Kui sellist huvi tuleb tõepoolest pidada muu hulgas sellise hüvitiskindlustuskorra õigustuseks, mis on suunatud tulevikku ja töösuhte lõppemisele, siis tuleb hinnata, kas nimetatud meetmeid võib pidada proportsionaalseks nendega taotletavate eesmärkide saavutamiseks.

18

Neil kaalutlustel otsustas Verwaltungsgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas säte, mis lubab hüvitiskindlustuskassal investeerida ühisinvesteerimisettevõttesse paigutatud vara üksnes sellistesse avatud investeerimisfondi osakutesse, mille turustamine on Austrias lubatud, on kooskõlas ELTL artikli 63 jj sätetega kapitali vaba liikumise kohta?”

19

Euroopa Kohtule esitatud toimikust ei nähtu, et ühisinvesteerimisettevõte, mille hüvitiskindlustuskassa põhikohtuasjas käsitletavate õigusnormide kohaselt peab asutama, on avatud investeerimisfond direktiivi 85/611 tähenduses. Lisaks ei näi sellise ühisinvesteerimisettevõtte puhul olevat täidetud direktiivi artikli 1 lõikes 2 avatud investeerimisfondi määratlusega – eeskätt selle sätte teises lõigus – ette nähtud tingimused. Seetõttu lähtub Euroopa Kohus eeldusest, et selline ühisinvesteerimisettevõte ei ole avatud investeerimisfond.

20

Seega põhineb Euroopa Kohtu analüüs peamiselt kapitali vaba liikumist käsitlevatel asutamislepingu sätetel.

21

Esiteks on selge, et avatud investeerimisfondi osakute omandamine kujutab endast otseinvesteeringut finantsettevõtja omakapitalis osaluse näol ja järelikult kapitali liikumist ELTL artikli 63 tähenduses, nagu on muu hulgas ka viidatud nõukogu 24. juuni 1988. aasta direktiivi 88/361/EMÜ asutamislepingu artikli 67 [Amsterdami lepinguga tühistatud säte] rakendamise kohta (EÜT L 178, lk 5; ELT eriväljaanne 10/01, lk 10) I lisas oleva nomenklatuuri IV punktis ja seal sisalduvates selgitavates märkustes (vt aktsiaosaluse ja väärtpaberite omandamise kohta 4. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C-483/99: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2002, lk I-4781, punkt 37, ja 4. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C-503/99: komisjon vs. Belgia, EKL 2002, lk I-4809, punkt 38).

22

Veel tuleb märkida, et põhikohtuasjas arutusel olevad õigusnormid, eeskätt BMSVG § 30 lõike 2 punkti 5 alapunktid a ja b kehtestavad viitega InvFG II ja III peatükile hüvitiskindlustuskassade vara investeerimisele nii kolmandas riigis kui ka liikmesriigis asuva avatud investeerimisfondi osakutesse tingimuse, et see investeerimisfond on saanud loa oma osakuid asjaomase riigi territooriumil turustada ja et selle tingimuse järgimata jätmisel tuleb nimetatud hüvitiskindlustuskassadel BMSVG § 43 kohaselt tasuda intressi.

23

Antud küsimuses ei saa nõustuda sellega, et põhikohtuasjas arutusel olevad õigusnormid kehtestavad investeerimisfondidele tegelikult mitte kohutustuse läbida loamenetlus, vaid üksnes järgida teatamiskorda.

24

Selles osas tuleb rõhutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ise määratleb seda korda „loamenetlusena”. Lisaks märgib Euroopa Komisjon õigesti, et teatamise eesmärk on võimaldada FMA-l kontrollida, kas nimetatud õigusnormides ette nähtud põhitingimused on igal üksikjuhul täidetud, mistõttu tuleb seda menetlust õiguslikult tingimata määratleda „kooskõlastuse” või „loamenetlusena”. Lisaks, isegi eeldades, et see menetlus vastab formaalselt teatamiskorrale, ületavad täitmisele kuuluvad tingimused, eeskätt haldus- ja finantskulud ning kohaliku esindaja ja sellise kohaliku makseasutuse määramine, mis peab olema krediidiasutus, selgelt tavapärasele teatamiskorrale omased nõuded.

25

Tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt võivad sellised õigusnormid nagu need, mis on arutusel põhikohtuasjas, esiteks ajendada hüvitiskindlustuskassasid loobuma või tegelikult isegi takistada neid kehtestatud rahalise karistuse tõttu oma vara teises liikmesriigis asuvasse avatud investeerimisfondi investeerimast ja seetõttu tuleb neid õigusnorme pidada ELTL artikli 63 lõike 1 tähenduses kapitali vaba liikumise piiranguks, mis on nimetatud sättega põhimõtteliselt keelatud (vt selle kohta 26. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-478/98: komisjon vs. Belgia, EKL 2000, lk I-7587, punkt 18, ja 8. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-171/08: komisjon vs. Portugal, EKL 2010, lk I-6813, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Teiseks on põhikohtuasjas arutusel olevatel õigusnormidel piirav mõju ka teises liikmesriigis asuvatele avatud investeerimisfondidele, kuna need kohustavad nimetatud fonde, selleks et oma osakuid müüa, läbima selle riigi territooriumil neis õigusnormides ette nähtud loamenetluse.

27

Need õigusnormid näevad teises liikmesriigis asuvatele avatud investeerimisfondidele ette kohustuse läbida Austrias loamenetlus, samas kui need investeerimisfondid – mis tavaliselt asuvad liikmesriigis, kus on nende registrijärgne asukoht ja kus neil on luba tegutseda – loodavad õigustatult kaasata teistest liikmesriikidest pärinevat kapitali. Niisiis kujutab see nõue endast kapitali piiriülese liikumise piirangut.

28

Euroopa Kohus on niisuguse piirangu põhjendamise küsimuses korduvalt selgitanud, et siseriiklike õigusnormidega võib kapitali vaba liikumist piirata üksnes siis, kui see on põhjendatud mõnel ELTL artiklis 65 nimetatud alusel või ülekaalukates üldistes huvides Euroopa Kohtu praktika tähenduses (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-271/09: komisjon vs. Poola, EKL 2011, lk I-13613, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Selles küsimuses tuleb esiteks märkida, et põhikohtuasjas käsitletavaid õigusnorme ei saa õigustada avaliku korra või avaliku julgeoleku kaalutlustega ELTL artikli 65 lõike 1 punkti b tähenduses. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib neile põhjendustele tugineda üksnes siis, kui ühiskonna põhihuvisid ähvardav oht on tegelik ja piisavalt tõsine ja kui need põhjendused ei teeni pelgalt majanduslikke huvisid (vt selle kohta 27. oktoobri 1977. aasta otsus kohtuasjas 30/77: Bouchereau, EKL 1977, lk 1999, punkt 35, ja 14. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C-54/99: Église de scientologie, EKL 2000, lk I-1335, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Teiseks, seoses argumendiga, mille kohaselt on vaidlusalused piirangud põhjendatud EÜ artikli 65 lõike 1 punkti b alusel, mille kohaselt „artikli 63 sätted ei mõjuta liikmesriikide õigust […] võtta kõiki vajalikke meetmeid, et takistada siseriiklike õigusnormide rikkumist, eriti […] rahaasutuste usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve alal”, piisab sellest, kui märkida, et kuigi asjassepuutuvad siseriiklikud õigusnormid kahtlemata kehtestavad hüvitiskindlustuskassade poolt loodud ühisinvesteerimisettevõtetele kohaldatavate usaldatavusnõuete materiaalõigusliku sisu, ei seisne nende eesmärk üldse mitte selles, et takistada õigusnormide rikkumist rahaasutuste usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve alal. Seega ei saa need õigusnormid kuuluda nimetatud artiklis sätestatud erandi alla (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Poola, punkt 56).

31

Kolmandaks, mis puudutab ülekaalukale üldisele huvile tuginevat põhjendust, siis tuleb nõustuda, et eeskätt usaldatavusnormatiivide vastuvõtmise teel hüvitiskindlustuskassade poolt loodud ühisinvesteerimisettevõtete hallatavate varade stabiilsuse ja turvalisuse tagamise huvi on ülekaalukas üldine huvi, mis võib õigustada kapitali vaba liikumise piiranguid (vt analoogia alusel pensionifondide kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Poola, punkt 57).

32

Siiski lähevad sellised siseriiklikud õigusnormid nagu need, mis on arutusel põhikohtuasjas, mis nõuavad teises liikmesriigis asuvatelt avatud investeerimisfondidelt selle riigi territooriumil osakute turustamisloa menetluse läbimist, kaugemale sellest, mis on vajalik taotletava järelevalve eesmärgi saavutamiseks. Nimelt esiteks, nagu nähtub ka Euroopa Kohtule esitatud toimikust, kontrollitakse hüvitiskindlustuskassat juba tegevusloa andmise menetluse käigus ja tema finantshalduse üle teostatakse pidevat erijärelevalvet.

33

Teiseks on sellisel siseriiklikul järelevalveasutusel nagu FMA õigus nõuda hüvitiskindlustuskassalt, et ta esitaks, isegi kindlate ajavahemike järel, kogu vajaliku teabe teises liikmesriigis asuva sellise avatud investeerimisfondi kapitali koosseisu ja vara väärtuse kohta, kuhu see hüvitiskindlustuskassa kavatseb paigutada või on juba paigutanud osa oma varast, kusjuures see teave peab olema kättesaadav ka liikmesriigis, kus asub nimetatud investeerimisfondi registrijärgne asukoht.

34

Neil kaalutlustel tuleb asuda seisukohale, et selliste õigusnormidega nagu need, mis on arutusel põhikohtuasjas, on ette nähtud meetmed, mis on taotletava järelevalve eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalsed.

35

Samad kaalutlused, mis viivad järelduseni, et nimetatud õigusnormid on ebaproportsionaalsed, kehtivad neljandaks ka nende õiguste kaitse suhtes, millele saavad tugineda kindlustatud isikud tarbijatena, kuna selle kaitse näol on tegemist ülakaaluka üldise huviga Euroopa Kohtu praktika tähenduses.

36

Lõpuks tuleb märkida, et BMSVG-ga kehtestatud kord ei ole Austria sotsiaalkindlustussüsteemi osa. Nimelt nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et kõnes olev hüvitiskindlustuse kord toimib lähtuvalt kapitalisatsioonipõhimõttest, mille kohaselt nende maksete eesmärk, mis tööandja teeb hüvitiskindlustuskassasse teatud protsendi ulatuses asjaomase töötaja brutopalgast, on rahastada viimasele töösuhte lõppemisel makstavat hüvitist. Selle korra raames tegutseb töötaja ravikindlustusasutus üksnes vahendajana. Järelikult ei saa nimetatud korda, vaatamata selle sotsiaalsele eesmärgile, pidada liidu õiguse kohaselt liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi osaks (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Poola, punkt 40).

37

Seega ei teki küsimust, kas sellise süsteemi finantstasakaalu võidakse oluliselt mõjutada, mistõttu ei saa ELTL artikli 153 lõikele 4 tugineda selleks, et õigustada niisuguseid õigusnorme nagu need, mis on arutusel põhikohtuasjas.

38

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et ELTL artikli 63 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad hüvitiskindlustuskassal või selle hüvitiskindlustuskassa poolt vara haldamiseks asutatud ühisinvesteerimisettevõttel paigutada oma vara teises liikmesriigis asuva avatud investeerimisfondi osakutesse üksnes siis, kui fondil on luba oma osakuid selle liikmesriigi territooriumil turustada.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

ELTL artikli 63 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad hüvitiskindlustuskassal või selle hüvitiskindlustuskassa poolt vara haldamiseks asutatud ühisinvesteerimisettevõttel paigutada oma vara teises liikmesriigis asuva avatud investeerimisfondi osakutesse üksnes siis, kui fondil on luba oma osakuid selle liikmesriigi territooriumil turustada.