1

Oma apellatsioonkaebuses palub Hispaania Kuningriik tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 12. novembri 2010. aasta otsuse kohtuasjas T-113/08: Hispaania vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega kohus jättis rahuldamata tema hagi, milles paluti osaliselt tühistada komisjoni 20. detsembri 2007. aasta otsus 2008/68/EÜ, mille järgi ühenduse rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastust (ELT 2008, L 18, lk 12; edaspidi „vaidlusalune otsus”), osas, milles käsitleti Hispaania Kuningriigi tehtud teatud kulutusi oliiviõli ja põllukultuuride sektoris.

2

Nõukogu 21. aprilli 1970. aasta määruses (EMÜ) nr 729/70 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 94, lk 13), muudetud nõukogu 22. mai 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 1287/95 (EÜT L 125, lk 1) (edaspidi „määrus nr 729/70”), kehtestati ühise põllumajanduspoliitika rahastamisele kohaldatavad üldnormid. Nõukogu 17. mai 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1258/1999 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 160, lk 103; ELT eriväljaanne 03/25, lk 414) asendati määrus nr 729/70 alates 1. jaanuarist 2000 tehtud kulutuste osas.

3

Vastavalt määruse nr 729/70 artikli 1 lõike 2 punktile b ja artikli 3 lõikele 1 ning määruse nr 1258/1999 artikli 1 lõike 2 punktile b ja artikli 2 lõikele 2 rahastab Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu põllumajandusturgude ühise korralduse raames sekkumisi, mida nende turgude tasakaalustamiseks teostatakse vastavalt ühenduse eeskirjadele.

4

Määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punktis c ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõikes 4 on ette nähtud, et kui komisjon tuvastab, et kulutused ei ole tehtud kooskõlas ühenduse eeskirjadega, otsustab ta need ühenduse rahastamisest välja jätta. Enne kui otsustatakse rahastamisest keelduda, teavitatakse kirjalikult komisjonipoolsete kontrollimiste tulemustest ja asjaomase liikmesriigi vastustest ning seejärel püüavad pooled jõuda kokkuleppele võetavate meetmete suhtes. Kui kokkuleppele ei jõuta, võib liikmesriik nelja kuu jooksul paluda erinevate seisukohtade kooskõlastamiseks algatada menetlus, mille tulemuste kohta esitatakse aruanne, mis saadetakse komisjonile ja mille viimane vaatab läbi enne võimaliku rahastamisest keeldumise otsuse tegemist. Välja jäetavate summade hindamisel võtab komisjon arvesse rikkumise laadi ja raskust ning Euroopa Ühendusele tekitatud rahalist kahju.

5

Määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendas lõigus on ette nähtud:

„Rahastamisest keeldumine ei või hõlmata:

6

Määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viies lõik sisaldab sarnast sätet.

7

Komisjoni 7. juuli 1995. aasta määruse (EÜ) nr 1663/95, millega nähakse ette nõukogu määruse (EMÜ) nr 729/70 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (EÜT L 158, lk 6; ELT eriväljaanne 03/18, lk 31), muudetud komisjoni 22. oktoobri 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 2245/1999 (EÜT L 273, lk 5; ELT eriväljaanne 03/26, lk 335) (edaspidi „määrus nr 1663/95”), artikli 8 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui komisjon on uurimise põhjal leidnud, et tehtud kulutused ei ole ühenduse eeskirjadega kooskõlas, teatab ta oma kontrollimise tulemustest asjaomasele liikmesriigile ning lisab parandusmeetmed, mis on vajalikud edaspidi eeskirjadele vastavuse tagamiseks.

Komisjoni teates viidatakse käesolevale määrusele. Liikmesriik vastab kahe kuu jooksul ning komisjon võib vastavalt sellele oma seisukohti muuta. Põhjendatud juhul võib komisjon vastamistähtaega pikendada.

Pärast vastamistähtaja möödumist kutsub komisjon liikmesriigi kahepoolsetele läbirääkimistele, mille käigus pooled püüavad kokku leppida vajalikes meetmetes ning eeskirjade rikkumise raskuse ja ühendusele tekitatud rahalise kahju hindamises. Pärast neid läbirääkimisi ning tähtaja möödumist, mille komisjon on määranud pärast liikmesriikidega konsulteerimist lisateabe esitamiseks läbirääkimiste järel, või juhul kui liikmesriik ei võta läbirääkimiskutset vastu komisjoni määratud tähtaja jooksul, teeb komisjon liikmesriigile ametlikult teatavaks oma seisukoha, viidates komisjoni otsusele 94/442/EÜ. […] Teade sisaldab hinnangut nende kulutuste kohta, mis komisjon kavatseb määruse […] nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c alusel ühenduse rahastamisest välja arvata, ilma et see piiraks käesoleva lõike neljanda lõigu kohaldamist.

Liikmesriik teatab komisjonile võimalikult kiiresti ühenduse eeskirjade järgimise tagamiseks võetavatest parandusmeetmetest ja nende jõustumise kuupäeva. Komisjon võtab vajaduse korral määruse […] nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c alusel vastu otsuse või mitu otsust ühenduse eeskirjade rikkumisega seotud kulutuste ühenduse rahastamisest väljajätmise kohta kuni parandusmeetmete jõustumiseni.”

8

Oliiviõli tootmistoetuse maksmise osas on nõukogu 17. juuli 1984. aasta määruse (EMÜ) nr 2261/84, millega sätestatakse oliiviõli tootmistoetuse ja oliiviõli tootjate organisatsioonidele makstava toetuse andmise üldeeskirjad (EÜT L 208, lk 3; ELT eriväljaanne 03/06, lk 94), muudetud nõukogu 20. juuli 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1639/98 (EÜT L 210, lk 38; ELT eriväljaanne 03/23, lk 314) (edaspidi „määrus nr 2261/84”), artiklis 12 on ette nähtud, et iga oliivikasvataja võib saada taotletava toetuse summast ettemakse.

9

Komisjoni 30. oktoobri 1998. aasta määruse (EÜ) nr 2366/98, millega kehtestatakse oliiviõli tootmistoetuste kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad 1998/1999., 1999/2000. ja 2000/01. turustusaastaks (EÜT L 293, lk 50; ELT eriväljaanne 03/24, lk 113), artikli 16 lõikes 1 on täpsustatud, et vastavalt tehtud kontrollide tulemustele maksab riik määruse nr 2261/84 artiklis 12 ette nähtud ettemakse välja alates iga turustusaasta 16. oktoobrist. Artikli 16 lõikes 2 on lõppmakse kohta täpsustatud järgmist:

„Pärast nõutavate kontrollide läbiviimist ja vastavalt nende tulemustele maksavad liikmesriigid tootjatele toetuse lõppmakse 90 päeva jooksul pärast seda, kui komisjon on kindlaks määranud asjaomase turustusaasta tegeliku toodangu ja määruse […] nr 2261/84 artikli 17a lõikes 2 sätestatud tootmistoetuse määra ühiku kohta.”

10

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 36, mis on vastavalt selle artiklile 53 kohaldatav Üldkohtu menetluses, on ette nähtud, et kohtuotsustes sedastatakse põhjused, millel need rajanevad, ning neis näidatakse nõupidamisest osa võtnud kohtunike nimed.

11

Vaidluse tausta on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37–43 kirjeldanud järgmiselt:

12

Üldkohtu kantseleisse 29. veebruaril 2008 saabunud hagiavalduses palus Hispaania Kuningriik vaidlusaluse otsuse osaliselt tühistada osas, milles käsitleti selle liikmesriigi tehtud teatud kulutusi oliiviõli ja põllukultuuride sektoris.

13

Hagi põhjendamiseks esitas Hispaania Kuningriik oliiviõli sektoris tehtud kulutustele kohaldatud finantskorrektsiooni kohta kolm väidet. Need väited puudutasid määruse nr 1663/95 artikli 8 rikkumist, määruse nr 729/70 artiklite 2 ja 3 ning määruse nr 1258/1999 artikli 2 rikkumist ning määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõikes 4 ette nähtud 24-kuulise tähtaja eiramist. Liikmesriik esitas lisaks veel neli väidet, mis käsitlevad põllukultuuride pindalatoetustele kohaldatud finantskorrektsiooni.

14

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses kõik väited tagasi ja jättis hagi tervikuna rahuldamata.

15

Täpsemalt leidis Üldkohus esimese väite kohta, mis esitati seoses oliiviõli sektoris tehtud kulutustele kohaldatud finantskorrektsiooniga ja mis puudutas määruse nr 1663/95 artikli 8 rikkumist, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63–66 järgmist:

„63   Võttes käesoleval juhul arvesse Hispaania Kuningriigi konkreetseid etteheiteid, tuleb seega kontrollida, kas komisjon tõi määruse nr 1663/95 artikli 8 kohases teates ehk kirjas AGR 16844 piisavalt selgelt esile uurimise tulemused ja seega puudused, mille tõttu kohaldati lõpuks oliiviõli sektoris finantskorrektsiooni turustusaastate 1998/1999 ja 1999/2000 osas, mille suhtes viidi läbi uurimine HO/2002/01/ES.

64   Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et komisjon lähtus kõnealuse finantskorrektsiooni kohaldamisel esiteks ebapiisavast järelevalvest AAO kontrollide üle õlipressimisettevõtetes ning teiseks asjaolust, et elektroonilised andmebaasid ja oliiviregister ei olnud töökorras.

65   Mis puudutab esiteks etteheidet, et Hispaania ametivõimud ei teostanud piisavalt järelevalvet AAO ettepanekute üle, siis nagu ka komisjon möönab, ei mainitud seda konkreetselt kirjas AGR 16844, milles viidati pelgalt asjaolule, et üldiselt pidas uurimisrühm selle ameti tehtud tööd rahuldavaks. Nagu Hispaania Kuningriik märkis, sisaldub ainus viide sellele ametile punktis 2.2, kus on märgitud, et „[k]ontrollkäigud mõlemasse õlipressimisettevõttesse olid rahuldavad, võimaldasid kinnitada kontrolliameti AAO tehtud tööd ning seega ei esitatud nende tulemusel ühtegi märkust”.

66   Sellegipoolest ei takista see tõdemus, mis on seotud üksnes AAO tehtud tööga, komisjoni raamatupidamisarvestuse kontrollimise menetluse tulemusel ja Hispaania ametivõimude esitatud teavet ja arvandmeid arvesse võttes eelkõige seoses 21. detsembril 2004 peetud kahepoolse koosolekuga jõuda järeldusele, et Hispaania ametivõimud ei teostanud piisavalt järelevalvet kõnealuse ameti pakutud sanktsioonide üle. Hoopis vastupidi, AAO tehtud töö suhtes väljendatud rahulolu toob just esile tähtsuse, mis tuleb omistada AAO järelduste suhtes määruse nr 2262/84 artikli 1 lõike 4 kohaselt võetavatele meetmetele.”

16

Mis puudutab lisaks kolmandat väidet, mis esitati seoses oliiviõli sektoris tehtud kulutustele kohaldatud finantskorrektsiooniga ja mis puudutab määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõikes 4 ette nähtud 24-kuulise tähtaja eiramist, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 118–123 järgmist:

„118   Määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendas lõigus on ette nähtud, et „[r]ahastamisest keeldumine ei või hõlmata […] kulutusi, mis on tehtud varem kui 24 kuud enne komisjoni kirjalikku teadet asjaomases liikmesriigis tehtud kontrollimiste tulemuste kohta”.

119   Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud seda, et kohtupraktikas […] välja arendatud normide kohaselt teatas komisjon kontrollimiste tulemustest määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 esimese lõigu alusel saadetud kirjaga AGR 16844.

120   Lisaks puudub vaidlus selle üle, et seoses uurimisega HO/2002/01/ES edastati see kiri Hispaania Kuningriigile 15. juulil 2002.

121   Seega tuleb üksnes kindlaks teha, millisest kuupäevast tuleb lähtuda määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendas lõigus nimetatud 24-kuulise tähtaja arvutamisel (dies ad quem) ehk millist kuupäeva tuleb pidada vaidlusaluse abi tegeliku maksmise kuupäevaks.

122   Kuna asjakohastes õigusnormides puuduvad täpsustavad sätted, tuleb lähtuda kõnealuse valdkonna kohtupraktikast ning eelkõige juhistest, mis ilmnevad Euroopa Kohtu 19. juuni 2003. aasta otsusest kohtuasjas C-329/00: Hispaania vs. komisjon (EKL 2003, lk I-6103, punkt 43). Seoses banaanisektoris abi korras tehtud kulutusega leidis Euroopa Kohus nimelt, et määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punktis c (mille normatiivne sisu vastab üldjoontes määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendale lõigule) nimetatud 24-kuulise tähtaja kohaldamise seisukohast määrav kuupäev oli see, mil tasandustoetuse lõplik summa määratakse kindlaks või lõppsumma makstakse välja. Nimelt isegi kui need võisid esineda raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise otsuses, olid eelmise aasta käigus makstud summad käsitatavad üksnes esialgsete maksetena, mille eeldus oli tagatise andmine, ning need ei olnud seega 24-kuulise tähtaja kohaldamise seisukohast asjassepuutuvad selle kuupäeva kindlakstegemisel, mil kulutus abi korras tehti.

123   Sarnaselt kõnealuses kohtuotsuses käsitletud abikavaga banaanisektoris ilmneb käesoleval juhul määruse nr 2261/84 artiklist 12 koostoimes määruse nr 2366/98 artikliga 16, et oliiviõli tootjad saavad taotletava toetuse summast ettemakse põllumajandusaasta alguses. Liikmesriik teeb lõppmakse pärast selleks ette nähtud kontrollide läbiviimist ja nende kontrollide tulemusi arvesse võttes. Neil asjaoludel on 24-kuulise tähtaja arvutamisel määrava tähtsusega lõppsumma maksmise kuupäev.”

17

Hispaania Kuningriik palub Euroopa Kohtul:

18

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

19

Oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab Hispaania Kuningriik kolm väidet, mis käsitlevad esiteks määruse nr 1663/95 artikli 8 rikkumist, teiseks Euroopa Kohtu põhikirja artiklite 36 ja 53 rikkumist, kuna vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused ei ole piisavad, ning kolmandaks määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendas lõigus ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendas lõigus ette nähtud 24-kuulise tähtaja eiramist. Kolmas väide jaguneb kaheks osaks, millest esimene puudutab kirja AGR 16844 kuupäeva ekslikku arvessevõtmist 24-kuulise tähtaja arvutamise lähtepunktina ning teine eespool viidatud Euroopa Kohtu otsusest Hispaania vs. komisjon tulenevate juhiste väära kohaldamist.

20

Esimeses väites heidab Hispaania Kuningriik Üldkohtule ette, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63–66 rikkus ta määruse nr 1663/95 artiklit 8, lubades komisjonil raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluses esitada uue põhjenduse, mille kohaselt Hispaania ametivõimud ei teostanud piisavalt järelevalvet AAO ettepanekute üle ning mille tõttu tehti lõpuks oliiviõli sektoris turustusaastate 1998/1999 ja 1999/2000 osas finantskorrektsioon, kuigi seda põhjendust ei olnud konkreetselt nimetatud teates, mille komisjon kõnealuse sätte kohaselt saatis, nagu kohus ise oma otsuse punktis 65 möönis.

21

Üldkohus eiras seega tagatisi, mis on nimetatud sättes liikmesriikidele ette nähtud, nagu ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, mille kohaselt peab määruse nr 1663/95 artikli 8 tähenduses kirjalik teade andma asjaomasele valitsusele täieliku ülevaate komisjoni reservatsioonidest ja korrektsioonidest, mida asjaomases sektoris tõenäoliselt kohaldatakse, viisil, mis täidab sama sättega sellele pandud hoiatusfunktsiooni.

22

Komisjon vaidleb Hispaania Kuningriigi argumentidele vastu ja märgib, et esimene väide on alusetu. Ta täpsustab, et Üldkohus annab vaidlustatud kohtuotsuses loogilise ja eesmärgipärase tõlgenduse sellele, milline peab määruse nr 1663/95 artikli 8 tähenduses olema esimese teate sisu.

23

Kolmanda väite esimeses osas heidab Hispaania Kuningriik Üldkohtule ette, et ta rikkus määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendat lõiku ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendat lõiku, kuna ta ei tühistanud vaidlusalust otsust osas, milles see käsitleb 24. novembrile 2002 eelnevaid makseid ehk makseid, mis jäid väljapoole nendes sätetes ette nähtud 24-kuulist tähtaega.

24

Liikmesriik väidab, et kuna Üldkohus möönis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, et finantskorrektsiooni põhjendust, mis rajanes asjaolul, et Hispaania ametivõimud ei teostanud piisavalt järelevalvet AAO ettepanekute üle, ei olnud kirjas AGR 16844 nimetatud, kuid leidis sama otsuse punktis 66, et menetlusnorme ei olnud rikutud, kuna kõik finantskorrektsiooni põhjendused sisaldusid komisjoni 24. novembri 2004. aasta kirjas, mis oli koostatud seoses kahepoolse koosolekuga, oleks kohus pidanud otsustama, et 24-kuulise tähtaja arvutamisel tuleb lähtuda sellest kuupäevast, ning seega kõnealuse otsuse tühistama. Nimetatud tähtaega tuleks arvutada lähtuvalt komisjoni selle teate kuupäevast, milles on esitatud finantskorrektsiooni uued põhjendused, mis ei esine varasemas teates, selleks et võimaldada asjaomasel valitsusel saada täielik ülevaade komisjoni reservatsioonidest, nagu kohtupraktika kohaselt nõuab määruse nr 1663/95 artikkel 8.

25

Komisjon omakorda vaidleb Hispaania Kuningriigi argumentidele vastu ja märgib, et kolmanda väite esimene osa on samuti alusetu. Ta leiab, et kiri AGR 16844 vastab määruse nr 1663/95 artiklis 8 kehtestatud tingimustele ning järelikult võis kõikide kulutuste suhtes, mille osas lõppsumma maksti selle kirja saatmisele eelnenud 24-kuulise tähtaja jooksul ehk pärast 15. juulit 2000, kohaldada vaidlustatud finantskorrektsiooni.

26

Vastavalt määruse nr 1663/95 artikli 8 lõikele 1 peab komisjon uurimise tulemusel juhul, kui ta leiab, et kulutused ei ole tehtud kooskõlas liidu eeskirjadega, teatama oma kontrollide tulemused asjaomasele liikmesriigile ning lisama edaspidise eeskirjadele vastavuse tagamiseks vajalikud korrigeerivad meetmed.

27

Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab kirjalik teade selle sätte tähenduses andma asjaomasele valitsusele täieliku ülevaate komisjoni reservatsioonidest viisil, mis täidab kõnealuse sättega sellele pandud hoiatusfunktsiooni (vt 24. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-170/00: Soome vs. komisjon, EKL 2002, lk I-1007, punkt 34, ja 7. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-153/01: Hispaania vs. komisjon, EKL 2004, lk I-9009, punkt 93).

28

Järelikult nõuab määruse nr 1663/95 artikli 8 lõige 1, et asjaomasele liikmesriigile süüks pandav rikkumine oleks piisavalt täpselt märgitud kirjalikus teates, mis on ette nähtud kõnealuse sätte esimeses lõigus, nii et riigil on sellest täielik ülevaade. Teadet, mis ei vasta sellele tingimusele, ei saa kvalifitseerida kirjalikuks teateks sama sätte tähenduses.

29

Lisaks muudab artikli 8 lõikes 1 kehtestatud tingimuse täitmata jätmine sisutühjaks menetluslikud tagatised, mis on liikmesriikidele antud määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viienda lõiguga ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viienda lõiguga, milles on seatud ajalised piirid kulutustele, mille osas võib EAGGF rahastamisest keelduda (vt selle kohta eelkõige 13. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C-158/00: Luksemburg vs. komisjon, EKL 2002, lk I-5373, punkt 24, ja 24. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-300/02: Kreeka vs. komisjon, EKL 2005, lk I-1341, punkt 70).

30

Määruse nr 1663/95 artikli 8 lõiget 1 tuleb seega tõlgendada koostoimes määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viienda lõiguga ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viienda lõiguga, mille kohaselt komisjon ei saa välja jätta kulutusi, mis on tehtud varem kui 24 kuud enne seda, kui komisjon teavitas asjaomast liikmesriiki kirjalikult kontrolli tulemustest. Sellest tuleneb, et artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud kirjalik teade on hoiatus selle kohta, et kulutused, mis on tehtud teatele eelneva 24 kuu jooksul, võib EAGGF rahastamisest välja jätta, ning järelikult kujutab see teade endast ette nähtud 24-kuulise tähtaja arvutamise lähtepunkti.

31

Hoiatusfunktsiooni täitmiseks eelkõige määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendat lõiku ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendat lõiku silmas pidades peab määruse nr 1663/95 artikli 8 lõikes 1 nimetatud teates järelikult kõigepealt olema piisavalt täpselt välja toodud kõik asjaomasele liikmesriigile süüks pandavad rikkumised, mille tõttu lõpuks tehti finantskorrektsioon. Ainult niisugune teade saab tagada käesoleva kohtuotsuse punktis 27 viidatud Euroopa Kohtu praktika tähenduses täieliku ülevaate komisjoni reservatsioonidest ja võib olla määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendas lõigus ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendas lõigus ette nähtud 24-kuulise tähtaja arvutamise lähtepunkt.

32

Käesoleval juhul leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65 finantskorrektsiooni kohta, mis vaidlusaluse otsusega tehti oliiviõli sektoris, et etteheidet, et Hispaania ametivõimud ei teostanud piisavalt järelevalvet AAO ettepanekute üle, ei olnud kirjas AGR 16844 konkreetselt mainitud. Üldkohtu järelduste kohaselt viidati selles kirjas nimelt pelgalt asjaolule, et üldiselt pidas uurimisrühm selle ameti tehtud tööd rahuldavaks.

33

Lisaks kvalifitseeris Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 119–120 seoses kõnealuse etteheitega kirja AGR 16844 määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 esimese lõigu tähenduses teateks, mille edastamine Hispaania Kuningriigile 15. juulil 2002 kujutas endast määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendas lõigus ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendas lõigus nimetatud 24-kuulise tähtaja arvutamise lähtepunkti.

34

Sellisele seisukohale asudes eiras Üldkohus määruse nr 1663/95 artikli 8 lõiget 1 ning määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendat lõiku ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendat lõiku. Nimelt, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, saab ainult teate, milles on piisavalt täpselt välja toodud kõik asjaomasele liikmesriigile süüks pandavad rikkumised, kvalifitseerida määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 tähenduses teateks, mis kujutab endast määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendas lõigus ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendas lõigus nimetatud 24-kuulise tähtaja arvutamise lähtepunkti. Üldkohtu tuvastatud faktide kohaselt ei vasta aga kiri AGR 16844 käesoleva kohtuotsuse punktis 32 nimetatud etteheite osas nendele nõuetele.

35

Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse esimese väitega ja kolmanda väite esimese osaga nõustuda.

36

Teises väites heidab Hispaania Kuningriik Üldkohtule ette, et ta Euroopa Kohtu põhikirja artikleid 36 ja 53 rikkudes ei põhjendanud vaidlustatud kohtuotsust piisavalt. Nimelt pärast seda, kui Üldkohus oli tagasi lükanud liikmesriigi argumendid kõikide finantskorrektsioonide kehtetuse kohta, oleks kohus pidanud analüüsima küsimust, millist kuupäeva tuleb arvesse võtta määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendas lõigus ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendas lõigus nimetatud 24-kuulise tähtaja arvutamise lähtepunktina, ning vastama seega täiendavatele argumentidele, mis liikmesriik esitas selle kohta Üldkohtus toimunud istungil. Kohtuotsuses ei ole seda küsimust ega seega ka neid argumente aga üldse käsitletud, mistõttu peaks niisugune tegemata jätmine kaasa tooma kohtuotsuse tühistamise.

37

Komisjon vaidleb Hispaania Kuningriigi argumentidele vastu ja märgib, et teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Ta on seisukohal, et Üldkohus vastas nendele täiendavatele argumentidele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 kaudselt.

38

Apellatsioonkaebuse esimesele väitele ja kolmanda väite esimesele osale antud vastust silmas pidades ei ole vaja apellatsioonkaebuse teist väidet analüüsida.

39

Nimelt kuigi selle väitega tuleks nõustuda, on siiski selge, et nagu nähtub kõnealusest vastusest, eiras Üldkohus määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendas lõigus ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendas lõigus nimetatud 24-kuulist tähtaega ning järelikult eksis tingimata kuupäeva osas, mida tuleb arvesse võtta selle tähtaja arvutamise lähtepunktina, mistõttu ei ole üldse oluline, kas Üldkohus käsitles selle kuupäeva küsimust vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes piisavalt.

40

Seetõttu tuleb teine väide tagasi lükata.

41

Kolmanda väite teises osas heidab Hispaania Kuningriik Üldkohtule ette, et ta rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122 õigusnormi, kui ta kasutas käesolevas asjas ekslikult arutluskäiku, millest lähtus Euroopa Kohus oma eespool viidatud 19. juuni 2003. aasta otsuses Hispaania vs. komisjon, et jõuda järeldusele, et vaidlustatud finantskorrektsioon võis puudutada kõiki kulutusi, mille lõppsumma maksti määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendas lõigus ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendas lõigus ette nähtud 24-kuulise tähtaja jooksul, sõltumata sellest, kas ettemaksed olid tehtud väljaspool nimetatud tähtaega.

42

Hispaania Kuningriik väidab, et Euroopa Kohtu selline arutluskäik puudutab banaanide turustamiseks mõeldud abi ning kuna see abi erineb oluliselt oliiviõli tootmistoetusest, ei ole kõnealune arutluskäik viimase puhul kasutatav. Liikmesriik väidab, et see arutluskäik põhineb seisukohal, et banaanisektoris abi andmisega seotud kulutuse puhul on ette makstud summad üksnes esialgsed maksed, mille eeldus on tagatise andmine, mistõttu ei ole need summad asjakohased kulutuse tegemise kuupäeva kindlaksmääramisel 24-kuulise tähtaja kohaldamiseks, samas kui olukord on teistsugune oliiviõli sektoris, kuna selles on ette makstud summad pelgalt ettemaksed, mille tegemisele ei pea eelnema tagatise andmine.

43

Komisjon vaidleb Hispaania Kuningriigi argumentidele vastu ja märgib, et apellatsioonkaebuse kolmanda väite teine osa tuleb samuti tagasi lükata. Ta täpsustab, et Üldkohus ei maininud vaidlustatud kohtuotsuses kordagi, et banaanisektor ja oliiviõli sektor on täiesti sarnased, vaid rõhutas üksnes, et vastavalt eespool viidatud 19. juuni 2003. aasta kohtuotsusele Hispaania vs. komisjon peab 24-kuulise tähtaja kohaldamise seisukohast määrav kuupäev olema see, mil tasandustoetuse lõplik summa määratakse kindlaks ja lõppsumma makstakse välja. Lisaks märgib komisjon, et on raske nõustuda sellega, et lõppsumma maksmine sõltub ainult toetuse ühikusumma kindlaksmääramisest, samas kui kohaldatavates õigusnormides, eriti määruse nr 2366/98 artiklis 16 on sõnaselgelt ette nähtud, et lõppmakse tuleb teha alles pärast selleks ette nähtud kontrollide läbiviimist ja nende kontrollide tulemusi arvesse võttes, nagu leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123.

44

Käesolev väide käsitleb küsimust, kas Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 122 ja 123 õigusnormi, kui ta käsitas kuupäevana, mil kulutused tehti määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viienda lõigu ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viienda lõigu tähenduses, lõppmakse tegemise kuupäeva, mitte ettemakse tegemise kuupäeva.

45

Tuleb märkida, et eespool viidatud 19. juuni 2003. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon punktides 41–43 leidis Euroopa Kohus, et määrava tähtsusega kuupäev selle hindamisel, kas kulutus on tehtud määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendas lõigus ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendas lõigus nimetatud 24-kuulise tähtaja jooksul, on see, kui asjaomane liikmesriik määras tasandustoetuse lõpliku summa kindlaks ja maksis lõppsumma välja.

46

Sarnaselt selles kohtuotsuses käsitletud abikavaga banaanisektoris ilmneb määruse nr 2261/84 artiklist 12 koostoimes määruse nr 2366/98 artikliga 16, et oliiviõli tootjad saavad taotletava toetuse summast samuti ettemakse põllumajandusaasta alguses. Sellegipoolest ei pea need tootjad vastupidi banaanisektori osas ettenähtule andma tagatist summa võimaliku tagastamise kohustuse jaoks, juhuks kui toetuse lõppsumma on tehtud ettemaksest väiksem. Vastavalt nendele sätetele, nagu Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123, teeb liikmesriik toetuse lõppmakse siiski alles pärast kõikide selleks ette nähtud kontrollide läbiviimist ja nende kontrollide tulemusi arvesse võttes. Toetuse maksmisele kuuluv lõppsumma ei ole seega enne lõppmakse tegemist teada.

47

Neil asjaoludel ei saa Üldkohtule ette heita, et ta kohaldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 122 ja 123 eespool viidatud 19. juuni 2003. aasta kohtuotsusest Hispaania vs. komisjon tulenevaid juhiseid ning leidis, et lõppmakse tegemine määrab kindlaks kulutuse tegemise kuupäeva määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viienda lõigu ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viienda lõigu tähenduses. Nimelt sel kuupäeval tekkisid lõplikult asjaomase liikmesriigi kohustus ja tootja vastav nõue. Selles suhtes ei mõjuta asjaolu, et taotletava toetuse summast ettemakse tegemise eelduseks ei ole tagatise andmine, kuidagi selle makse esialgset laadi.

48

Apellatsioonkaebuse kolmanda väite teine osa tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

49

Kõigist eespool esitatud kaalutlustest järeldub, et vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada osas, milles, kvalifitseerides kirja AGR 16844 määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 tähenduses teateks, käsitati selle kirja edastamise kuupäeva määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendas lõigus ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendas lõigus ette nähtud 24-kuulise tähtaja arvutamise lähtepunktina finantskorrektsiooni puhul, mis vaidlusaluse otsusega tehti oliiviõli sektoris asjaolu tõttu, et Hispaania ametivõimud ei teostanud piisavalt järelevalvet ettepanekute üle, mis AAO tegi õlipressimisettevõtetes läbi viidud kontrollide tulemusel.

50

Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teisele lausele võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab. Tuleb märkida, et käesolevas asjas on tegemist niisuguse olukorraga.

51

Mis puudutab vaidlusaluse otsuse osalise tühistamise nõuet, mille Hispaania Kuningriik esitas Üldkohtule ja mis selle liikmesriigi poolt oliiviõli sektoris tehtud kulutuste suhtes kohaldatud finantskorrektsiooni osas viitab määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 rikkumisele ning määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendas lõigus ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendas lõigus ette nähtud 24-kuulise tähtaja eiramisele, siis tuleb sellega käesoleva kohtuotsuse punktides 26–34 sisalduvatel kaalutlustel nõustuda.

52

Täpsemalt ilmneb nendest punktidest, et määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus nimetatud teates peab kõigepealt olema piisavalt täpselt välja toodud kõik asjaomasele liikmesriigile süüks pandavad rikkumised, mis olid lõpuks tehtud finantskorrektsiooni aluseks.

53

Võttes arvesse etteheiteid, mis Hispaania Kuningriik Üldkohtus konkreetselt esitas, tuleb käesolevas asjas kontrollida, kas komisjon tõi oma artikli 8 lõike 1 kohases teates ehk kirjas AGR 16844 piisavalt esile uurimise tulemused ning seega puudused, mille tõttu kohaldati lõpuks oliiviõli sektoris finantskorrektsiooni turustusaastate 1998/1999 ja 1999/2000 osas, mille suhtes viidi läbi uurimine HO/2002/01/ES.

54

Nagu Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64, ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et komisjon lähtus kõnealuse finantskorrektsiooni kohaldamisel eelkõige „ebapiisavast järelevalvest AAO kontrollide üle õlipressimisettevõtetes”.

55

Mis puudutab etteheidet, et Hispaania ametivõimud ei teostanud piisavalt järelevalvet AAO ettepanekute üle, siis märgib Üldkohus selle otsuse punktis 65, et nagu ka komisjon möönab, ei mainitud seda etteheidet konkreetselt kirjas AGR 16844, milles viidati pelgalt asjaolule, et üldiselt pidas uurimisrühm selle ameti tehtud tööd rahuldavaks.

56

Järelikult ei saa see kiri olla teade määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 tähenduses, kuna selles ei olnud piisavalt täpselt välja toodud rikkumist – milleks käesoleval juhul oli see, et Hispaania ametivõimud ei teostanud piisavalt järelevalvet ettepanekute üle, mis AAO tegi õlipressimisettevõtetes läbi viidud kontrollide tulemusel –, mille tõttu tehti lõpuks vaidlusalune otsus.

57

Lisaks tuleb märkida, et komisjoni 24. novembri 2004. aasta kirjas, millega kutsuti kokku 21. detsembri 2004. aasta kahepoolne koosolek, on see rikkumine esimest korda sõnaselgelt välja toodud. Järelikult on see kiri käesoleval juhul komisjoni esimene teade, mis on kooskõlas kõnealuse sätte nõuetega.

58

Sellest järeldub, et vastavalt määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendale lõigule ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendale lõigule tuleb nendes sätetes ette nähtud 24-kuulist tähtaega arvutada lähtuvalt kõnealuse kirja edastamise kuupäevast.

59

Kõigist eespool esitatud kaalutlustest lähtuvalt tuleb vaidlusalune otsus tühistada osas, milles jäetakse ühenduse rahastamisest välja kulutused, mis Hispaania Kuningriik on teinud oliiviõli sektoris väljaspool 24-kuulist tähtaega, mis eelnes kuupäevale, mil edastati komisjoni 24. novembri 2004. aasta kiri, millega kutsuti kokku 21. detsembri 2004. aasta kahepoolne koosolek, niivõrd, kuivõrd neid kulutusi puudutab korrektsioon, mida kohaldati asjaolu tõttu, et Hispaania ametivõimud ei teostanud piisavalt järelevalvet ettepanekute üle, mis AAO tegi õlipressimisettevõtetes läbi viidud kontrollide tulemusel.

60

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 122 esimeses lõikes on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.

61

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 69 lõike 3 esimese lõigu alusel võib Euroopa Kohus siiski määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega.

62

Kuna apellatsioonimenetluses ja esimese kohtuastme menetluses on nii osa Hispaania Kuningriigi nõuetest kui ka osa komisjoni nõuetest jäetud rahuldamata, tuleb otsustada, et kumbki kannab ise oma kohtukulud, mis tekkisid esimeses kohtuastmes ja käesolevas apellatsioonimenetluses.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: