1. 

Kas kaubamärgi omanikku saab alaliselt keelata teostamast tema ainuõigusi ja kasutamast kaubamärki teatud kaupade jaoks põhjusel, et kolmas isik on seda kaubamärki omaniku nõusolekul pika aja jooksul nende kaupade jaoks kasutanud? Selles seisnebki selle küsimuse tuum, mis Euroopa Kohtul tuleb käesolevas kohtuasjas lahendada.

2. 

Küsimus on tekkinud üsna ebatavalises faktilises olukorras. Mõlemad põhikohtuasja pooled – ühelt poolt Martin y Paz Diffusion (edaspidi „MyP”) ning teiselt poolt Fabriek van Maroquinerie Gauquie (edaspidi „Gauquie”) ja viimase direktor David Depuydt – tegelevad nahast moekaupade tootmisega. Nad on kasutanud sama kaubamärki, kuid kumbki eri kaupade jaoks. Esialgu tegid pooled koostööd, muutes aja jooksul kaubamärki, mida nad kasutasid. Ühel hetkel registreeris MyP mõned neist kaubamärkidest. Hiljem poolte suhted halvenesid ja selle tulemusel algatati mitu kohtuasja.

3.

Käesolevas kohtuasjas kohaldatav esimene nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiiv 89/104/EMÜ (edaspidi „direktiiv”) ( 2 ) võeti vastu, et ühtlustada liikmesriikide kaubamärki käsitlevad õigusaktid.

4.

Direktiivi põhjendus 6 on sõnastatud järgmiselt: „käesolev direktiiv ei välista liikmesriikide muude õigusnormide kui kaubamärke käsitlevate õigusnormide, näiteks kõlvatut konkurentsi, tsiviilvastutust või tarbijakaitset käsitlevate sätete kohaldamist kaubamärkide suhtes”.

5.

Direktiivi põhjenduses 7 on muu hulgas sätestatud, et „kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi tühistamise põhjustest, mis on seotud kaubamärgi endaga, näiteks eristatavuse puudumine, või mis on seotud kaubamärgi ja varasemate õiguste vaheliste vastuoludega, tuleks koostada ammendav loetelu”.

6.

Direktiivi artiklis 3 on loetletud kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi tühistamise põhjused. Direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti d kohaselt võib liikmesriik sätestada, et kaubamärki ei tohi registreerida, või kui see on registreeritud, siis võib selle kehtetuks tunnistada, juhul kui ja ulatuses, milles „taotleja on esitanud kaubamärgi registreerimise taotluse pahauskselt”. Artiklis 4 on loetletud kaubamärgi registreerimisest keeldumise või selle kehtetuks tunnistamise täiendavad põhjused, mis on seotud varasemate õigustega vastuollu sattumisega.

7.

Direktiivi artikli 5 lõige 1 sätestab:

„1.   Registreeritud kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata [mõiste „luba” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „nõusolek”]:

8.

Direktiivi artikkel 8 reguleerib litsentsimist.

9.

Direktiiv tunnistati kehtetuks 28. novembril 2008. aastal jõustunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ( 3 ) artikliga 17. Uue direktiivi põhjendus 7 põhineb vana direktiivi põhjendusel 6 ja artikli 5 lõige 1 on peaaegu identne vana direktiivi artikli 5 lõikega 1. Asjaomaste sündmuste toimumise aja tõttu on kohaldatav vana direktiiv.

10.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kohaldama Haagis 25. veebruaril 2005. aastal allkirjastatud intellektuaalomandi (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) Beneluxi konventsiooni (edaspidi „Beneluxi konventsioon”) artikleid 2.20.1 ja 2.32.1, millega võetakse üle direktiivi artikli 5 lõige 1 ja artikli 8 lõige 1. Konventsioon jõustus 1. veebruaril 2007. aastal ja seda on vahepeal muudetud.

11.

Artikkel 2.20.1 sätestab:

12.

Artikkel 2.32.1 sätestab: „1. Kaubamärgi kasutusluba võidakse anda kõigi või osa kaupade või teenuste osas, mille jaoks kaubamärgi registreerimist on taotletud või mille jaoks see on registreeritud.”

13.

Käesolev kohtuasi puudutab seda, millise ulatusega on praeguses menetlusstaadiumis MyP ainuõigus kahe kaubamärgi kasutamiseks, mille MyP on registreerinud Office Benelux de la propriété intellectuelle’is (marques, dessins ou modèles) (Beneluxi intellektuaalomandi amet, edaspidi „BIA”): väljavenitatud kujuga N‑täht, mille kõikide Nizza klassifikatsiooni ( 4 ) klassi 18 (nahk) ja klassi 25 (rõivad) kuuluvate kaupade jaoks kujutismärgina registreerimise taotlus esitati 14. augustil 1998 (nr 636608), ja sõnamärk „NATHAN BAUME” (nr 712962), mille klassi 18 ja klassi 25 kuuluvate kaupade jaoks registreerimise taotlus esitati 24. jaanuaril 2002.

14.

Lahkheli põhjuseks on aga asjaolu, et MyP ja Gauquie kasutasid varem ühiselt kolmandat kaubamärki „NATHAN”, mis tulenes Nathan Svitckenbaum’i nimest, kes alustas 1930. aastal nahast moekaupade tootmist nime „Nathan Baum” all. 1990. aastal sai nime „Nathan” kasutamise õiguse üks teine nahast moekaupade tootja – Paul Baquet.

15.

6. juunil 1990 müüs P. Baquet nime „NATHAN” MyP‑le. Müügilepingu kohaselt osteti nimi „eesmärgiga hakata tootma nahkpudukaupade sarja”. P. Baquet’le „jääb nime omandiõigus käekottide valmistamise jaoks”. MyP „kohustub mitte osutama kõlvatut konkurentsi NATHANi mudelitele vastavate ja NATHANi nime kandvate kottide valmistamisel ja levitamisel”.

16.

Viis aastat hiljem omandas D. Depuydt 2. mai 1995. aasta lepinguga P. Baquet’ ülejäänud äritegevuse, sealhulgas „ärinime Paul Baquet „NATHAN” ning sõnamärgi „NATHAN””, mille P. Baquet oli 1991. aastal registreerinud BIA‑s klasside 18 ja 25 jaoks. Võttes arvesse P. Baquet’ lepingut MyP‑ga, kohustus D. Depuydt mitte tootma ja müüma nahkpudukaupa nime „NATHAN” all.

17.

1995. aastal tõi D. Depuydt turule käekotid kaubamärgi „NATHAN” all, mida tähistas horisontaalselt väljavenitatud N‑täht. ( 5 ) MyP on kasutanud väljavenitatud N‑tähte vähemalt 1996. aastast alates ja väidab, et on seda teinud alates 1990. aasta lõpust või 1991. aasta algusest, millele D. Depuydt ja Gauquie vastu vaidlevad.

18.

Pooled pidid kaubamärgi kasutamise läbi vaatama 1998. aastal, kui äriühing Natan (mis ei olnud nendega seotud) süüdistas neid selles, et kaubamärk „NATHAN” on liiga sarnane tema kaubamärgiga „NATAN”.

19.

Alates 2002. aastast kasutavad nii MyP kui ka Gauquie kujutismärki „N” ja uut nime „NATHAN BAUME”. Nad jagavad nimetatud kaubamärkide kasutust samamoodi nagu kaubamärgi „NATHAN” kasutust. Seega levitab MyP kujutismärgi „N” ja sõnamärgi „NATHAN BAUME” (ainult need kaks kaubamärki on praeguses menetlusstaadiumis olulised) all nahkpudukaupade sarja (sealhulgas näiteks tualett-tarvete kotid, rahakotid, reisikotid, vööd) ning Gauquie toodab ja müüb käekotte ja jalatseid. Pooled müüvad oma kaupu teineteisele ja need on välja pandud mõlema poole kauplustes.

20.

14. augustil 1998 esitas MyP BIA‑le nii käesolevas kohtuasjas vaidluse all oleva kujutismärgi „N” kui ka kujutismärgi „NATHAN” registreerimistaotlused. 2002. aastal esitas MyP kaubamärgi „NATHAN BAUME” registreerimistaotluse. D. Depuydt ja Gauquie väidavad, et MyP ei teavitanud neid registreerimistaotluste esitamisest. Algselt P. Baquet’ registreeritud sõnamärgi „NATHAN” üleminek MyP ja D. Depuydt’ omandisse registreeriti vastavalt 17. augustil 1998 ja 19. detsembril 2000.

21.

Kõnealuste kaubamärkide registreerimisest olenemata jätkusid poolte suhted nagu varem. Nagu nähtub apellatsioonikohtu otsusest, halvenesid suhted hiljem, sest MyP hakkas turustama muid kaupu ja nõudis Gauquie’lt läbirääkimiste pidamist seoses materjali valiku, värvide ja infovahetusega. Juba 1998. aasta juulis heitis MyP Gauquie’le ette koostöö puudumist, mis kahjustavat kaubamärgi mainet, tehes korduvalt (ka 2001. aasta detsembris ning 2003. aasta juunis ja detsembris) ettepaneku teha tihedamat koostööd. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul heitis MyP 2004. aasta detsembris ette „kaubamärgi „NATHAN BAUME” kaasomandiõiguse eeskirjade eiramist”. Püüded jõuda kokkuleppele ebaõnnestusid.

22.

24. mail 2005 esitasid D. Depuydt ja Gauquie Tribunal de commerce de Nivelles’ile hagi MyP vastu, paludes kujutismärgid „N” ja „NATHAN” ning sõnamärgi „NATHAN BAUME” kehtetuks tunnistada või vähemalt jätta need kaubamärgid kehtivaiks ainult nahkpudukaupade suhtes, kuid nende hagi ei rahuldatud.

23.

Vastukäiguna D. Depuydt’ ja Gauquie püüetele lasta kaubamärgid kehtetuks tunnistada otsustas MyP lõpetada kaubamärkide ühise kasutamise ja esitas 11. jaanuaril 2007 samale kohtule hagi D. Depuydt’ ja Gauquie vastu, et takistada neid kasutamast kujutismärki „N” ja sõnamärki „NATHAN BAUME” klassi 18 ja klassi 25 kuuluvate kaupade jaoks. D. Depuydt ja Gauquie esitasid vastuhagi, paludes kohtul keelata MyP‑l kaubamärkide „N”, „NATHAN” ja „NATHAN BAUME” kasutamine seoses muu nahast kaubaga peale nahkpudukaupade ja eelkõige käekottide jaoks. Kohus jättis MyP hagi rahuldamata ja MyP‑le tehti ettekirjutus lõpetada D. Depuydt’ ja Gauquie kaubaga identsete või sarnaste käekottide tootmine, turule viimine, müümine ja levitamine.

24.

Mõlemad kohtuotsused kaevati edasi. Cour d’appel de Bruxelles lahendas apellatsioonkaebused 8. novembril 2007.

25.

Cour d’appel de Bruxelles otsustas, et kolm asjaomast MyP‑le kuuluvat registreeritud kaubamärki, st kujutismärgid „NATHAN” ja „N” ning sõnamärk „NATHAN BAUME”, on kehtivad. Eelkõige leiti, et aegunud oli nõue kaubamärkide kehtetuks tunnistamiseks pahauskselt esitatud registreerimistaotluse alusel.

26.

Gauquie’l ja D. Depuydt’l keelati nimetatud kolme kaubamärgi kasutamine kõigi kaupade jaoks peale käekottide ja jalatsite vastavalt kaubamärgist tulenevale ainuõigusele. Kohus põhjendas erandeid õiguste kuritarvitamise teooriaga, nimelt menetluse kuritarvitamisega. Kohus väitis, et MyP nõudis nii kategooriliselt ainuõiguse kaitset vaid kättemaksuks. Varem oli MyP alati tunnistanud Gauquie õigust kasutada käekottide ja jalatsite jaoks kaubamärke „N” ja „NATHAN BAUME”. Kohus leidis, et poolte vahel puudus (piiramatu, vaikimisi pikenev) litsentsileping. Pigem tunnistas MyP kaubamärkide teatavas vormis kaasomandit. Kohus leidis, et see kujutas endast MyP „tagasivõtmatut nõusolekut” kaubamärkide Gauquie-poolse kasutamisega käekottide ja jalatsite jaoks.

27.

Teisalt keelati MyP‑l kaubamärkide kaubandustegevuse käigus kasutamine käekottide ja jalatsite jaoks. Kohus leidis, et selline kasutamine kujutab endast kõlvatut konkurentsi. Esiteks oli MyP alati vabatahtlikult tunnistanud, et tema kohustus mitte osutada P. Baquet’le kõlvatut konkurentsi kottide tootmise ja levitamisega nime „NATHAN” all laienes kaubamärkide „N” ja „NATHAN BAUME” kasutamisele käekottide ja jalatsite jaoks. Teiseks oli Gauquie aastate jooksul teinud märkimisväärseid investeeringuid oma toodete reklaamimiseks ja MyP saaks sellest ebaõiglaselt kasu.

28.

12. septembri 2008. aasta tõlgendavas kohtuotsuses määratleti täpsemalt mõisted „käekotid” ja „kasutamine kaubandustegevuse käigus”.

29.

MyP kaebas Cour d’appel’i kohtuotsuse ja tõlgendava kohtuotsuse edasi Cour de cassation’i kaubamärke „N” ja „NATHAN BAUME” puudutavas osas. Ta esitas oma edasikaebusele kaks põhjendust.

30.

MyP väitis oma esimeses väites seoses Gauquie ja D. Depuydt’ vastu antud esialgse õiguskaitse piiranguga, et kolmandale isikule annab kaubamärgi kasutamise õiguse ainult litsents, mis kujutab endast Beneluxi konventsiooni artiklis 2.20.1 ette nähtud vajalikku nõusolekut. Tagasivõtmatut nõusolekut, st tagasivõtmatut kohustust avalikust huvist tulenevalt ei eksisteeri ja see oleks vastuolus kaubamärgist tuleneva ainuõigusega. MyP sõnul ei kujuta nõusoleku tagasivõtmine ja kaubamärgiõiguste teostamine endast õiguste kuritarvitamist ja isegi kui tegemist oleks sellise kuritarvitamisega, oleks korrektseks õiguskaitsevahendiks taastada õiguste teostamine tavatasandil ja kahjuhüvitise väljamõistmine, mitte kaubamärgi kasutamise keelamine.

31.

Seoses sellega, et tal keelati kasutada kaubamärke teatud osas, väidab MyP oma teises väites, et kaubamärgist tuleneb ainuõigus keelata kolmandatel isikutel kaubamärgi kasutamine ilma selle omaniku nõusolekuta. MyP sõnul tähendab see õigust kasutada kaubamärke ise, sest muidu ähvardab omanikku kaubamärgi kehtetuks tunnistamise oht. Litsentsi lõppemisel (isegi kui sellega kaasneb kaubamärgi omaniku kohustus kaubamärki ise mitte kasutada) ennistub omaniku õigus oma õigusi täielikult teostada. Kõik eelised, mida omanik võib saada reklaamist, mida tegi isik, kellele ta oli andnud kaubamärgi kasutamise õiguse, ning õiguste ennistumisest tulenev segiajamise tõenäosus on ainuõiguse õiguspärase teostamise vältimatu tagajärg. Teise võimalusena väidab MyP, et kohus ei saa kaubamärgi kasutamist lõplikult keelata ja oleks pidanud kohaldama vähem piiravat sanktsiooni.

32.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lükkas 2. detsembri 2011. aasta otsusega tagasi MyP väite, et püüded keelata Gauquie’l kaubamärkide kasutamine oli vaid kaubamärgi ainuõiguse teostamine ja et seega ei saa seda pidada õiguste kuritarvitamiseks, põhjendusel et see väide põhineb apellatsioonikohtu otsuse vääral tõlgendamisel. Kohus leidis, et apellatsioonikohtu otsuses oli arvesse võetud nii pikka kaubamärgi ühise kasutamise perioodi kui ka kättemaksu motiivi ja seda, kuidas MyP hagi oli sõnastatud.

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis ka, et mõlemad MyP apellatsioonkaebuses esitatud väited tekitavad mitmesuguseid küsimusi direktiivi 89/104/EMÜ tõlgendamise kohta. Seetõttu otsustas kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

34.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 3. jaanuaril 2012.

35.

Kirjalikke märkusi esitasid MyP, D. Depuydt ja Gauquie (ühiselt), Poola Vabariik ja komisjon.

36.

10. jaanuari 2013. aasta kohtuistungil esitasid märkusi põhikohtuasja pooled ja komisjon.

37.

D. Depuydt ja Gauquie esitavad eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse vaidlustamiseks kaks väidet. Esiteks, kuna direktiiv on üle võetud siseriiklikku õigusesse, on selle tõlgendamine nende sõnul siseriikliku õiguse küsimus. Sama kehtib ka küsimuse puhul, kas siseriikliku õigusnormiga saab piirata kaubamärgiõigusi. Ka komisjoni arvates on käesolev vaidlus liidu kaubamärgiõigusega vaid kaudselt seotud.

38.

Teiseks väidavad D. Depuydt ja Gauquie, et eelotsuse küsimused ei ole käesolevas menetluses asjakohased. Nende sõnul ei hõlma direktiivi artikli 5 lõige 1 küsimust, kas siseriikliku õigusnormiga saab piirata kaubamärgiomaniku ainuõigusi. Kuna siseriiklik kohus on sõnaselgelt öelnud, et puudus litsents, siis ei ole ka direktiivi artikli 8 lõige 1 asjakohane. ( 6 ) Samuti puudutab esimene küsimus D. Depuydt’ ja Gauquie arvates meedet, mis ei ole kohtuasja asjaoludega seotud.

39.

Kumbki argument mind ei veena. Loomulikult on Euroopa Kohus ELTL artikli 267 kohaselt pädev tegema ainult liidu õiguse tõlgendamist puudutavaid eelotsuseid, mitte tõlgendama siseriiklikke õigusnorme. ( 7 ) Cour de cassation aga on palunud Euroopa Kohtul tõlgendada direktiivi, mitte seda rakendavat siseriiklikku õigusakti. Asjaolu, et direktiiv on siseriiklikku õigusesse üle võetud, ei tähenda, et siseriiklik kohus ei pea direktiivi enam arvesse võtma. Pigem on ta kohustatud tõlgendama siseriiklikke õigusnorme direktiivi sõnastust ja eesmärki arvesse võttes. ( 8 )

40.

Siseriikliku kohtu esitatud küsimuste asjakohasuse osas on Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust põhimõtteliselt pädev hindama asja menetlev siseriiklik kohus. ( 9 ) Ainult siis, kui on „ilmselge”, ( 10 ) et liidu õigusnormi tõlgendamine ei ole käesolevas menetluses asjakohane, toimib Euroopa Kohus teisiti.

41.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ise on seoses direktiivi artikli 8 lõikega 1 sedastanud, et poolte vahel ei olnud sõlmitud litsentsilepingut. Kuna Euroopa Kohus peab kõnealust fakti järgima, siis näib, et direktiivi artikli 8 lõige 1 ei ole tõepoolest kohtuasja lahendamise seisukohast asjakohane. Seda meeles pidades ja selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule kasulik vastus, tuleb küsimused ümber sõnastada nii, et need ei sisalda viiteid direktiivi artikli 8 lõikele 1. ( 11 )

42.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on välja toonud mitu asjaolu, mis on käesolevas kohtuasjas tähtsad. Kuna Euroopa Kohus peab neid järgima, tuleks mõnda neist rõhutada. Esiteks on MyP kehtivate registreeritud kaubamärkide omanik kõikide asjaomaste kaupade puhul. Teiseks on Gauquie ja D. Depuydt neid kaubamärke MyP nõusolekul kasutanud sellest peale, kui MyP need registreeris. Kolmandaks on vaieldamatu fakt, et pooled ei ole sõlminud litsentsilepingut. Neljandaks ei viita miski sellele, et Gauquie ja D. Depuydt on samuti vaidlusaluste kaubamärkide omanikud. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib „teatud vormis kaasomandit”, ei väida ta, et Gauquie ja D. Depuydt on kaubamärgid registreerinud või et nad on kasutamisel põhinevate kaubamärgiõiguste omanikud. ( 12 )

43.

Kui litsentsi puudumine välja arvata, on need asjaolud esmapilgul sarnased tavapärase litsentsimisega koos kõige sellest tulenevaga, nimelt asjaoluga, et litsentsi saab üles öelda. Just poolte omavaheliste suhete ajalugu seab selle järelduse kahtluse alla: algul oli pooltel märkidele võrdne õigus. Nad kasutasid kaubamärke ühiselt pikka aega. Nagu juba öeldud, registreeris MyP mingil hetkel kaubamärgid, tehes seda väidetavalt „salaja”, kuigi tuleb arvesse võtta, et kaubamärgid avaldatakse ja nende kaitsmine on võimalik. Püüe saavutada registreeringu kehtetuks tunnistamine pahausksuse põhjendusel nurjus, sest nõue oli aegunud.

44.

Olenemata eespool nimetatud asjaoludest, ennistati Cour d’appel’i otsusega kaubamärkide ühiskasutus, mis oli poolte vahel toiminud pikka aega. See saavutati ühelt poolt kaubamärgiõiguste piiramise ja teiselt poolt kaubamärgi omanikule kehtestatud keeluga kasutada kaubamärke teatud kaupade suhtes. Seda otsust arvestades ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus kindel, kas ja milliste vahenditega saab ühiskasutust säilitada. Kuna mitu kavandatud õiguslikku vahendit põhinevad siseriiklikul õigusel, on kohtuasja lahendamise seisukohast oluline see, mil määral saab siseriiklik õigus liidu kaubamärgiõigust piirata. Tuleb rõhutada, et siseriiklikud õigusnormid määrab kindlaks siseriiklik kohus. Selles suhtes on Euroopa Kohtu ülesanne ainult täpsustada piiranguid, mis direktiiv seab siseriiklikule õigusele.

45.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millised piirangud kehtivad kaubamärgi ainuõiguse teostamise puhul käesolevas kohtuasjas käsitletavas olukorras, kus kaubamärki on pikka aega ühiselt kasutatud. Eelotsuse esitanud kohus on jaganud küsimuse kaheks alaküsimuseks.

46.

Esimese küsimuse esimese alaküsimusega soovitakse teada, kas direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt ei või registreeritud kaubamärgi omanik enam kunagi tugineda kaubamärgist tulenevale ainuõigusele kolmanda isiku vastu kõigi kaubamärgiga kaitstud kaupade puhul, kui kaubamärgiomanik on pika aja jooksul jaganud kolmanda isikuga „teatud kaasomandivormis” selle kaubamärgi kasutust osade selle kaubamärgiga hõlmatud kaupade puhul ja kui kolmas isik on kasutanud kaubamärki kaubamärgiomaniku „tagasivõtmatul nõusolekul”.

47.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsusest ilmneb, et kohus soovib teada saada, kas kaubamärgiõigus annab alust lõplikult keelata registreeritud kaubamärgi omanikul oma õiguste teostamine kolmanda isiku vastu, kellega ta on kaubamärki pikka aega ühiselt kasutanud. Kohtu viiteid „teatud vormis kaasomandile” ja „tagasivõtmatule nõusolekule” tuleb täiendavalt selgitada.

48.

Esiteks näib mulle, et mõiste „teatud vormis kaasomand” on kergesti mõistetav eelotsusetaotluse esitanud kohtu tsiteeritud Cour d’appel’i otsuse valguses. Kõnealune kohus tugines pooltepoolset kaubamärkide ühiskasutust käsitlevatele väidetele, märkides, et MyP tunnistas „teatud vormis kaasomandit”, ning jõudes järeldusele, et MyP andis kaubamärgi kasutamiseks „tagasivõtmatu nõusoleku”. Kohus ei väitnud, et D. Depuydt ja Gauquie on kaubamärgid registreerinud või et nad on kasutamisel põhinevate kaubamärgiõiguste omanikud. Seega ei kasutata seda mõistet selle õiguslikus tähenduses. Pigem mõistetakse selle all kaubamärkide kokkulepitud ühiskasutust puudutavat tuvastatud asjaolu.

49.

Mõiste „tagasivõtmatu nõusolek”, mida kasutas eelotsusetaotluse esitanud kohus ja mida tsiteeris ka Cour d’appel, on MyP käitumise põhjal tuvastatud faktiline asjaolu. D. Depuydt ja Gauquie kinnitasid, et „tagasivõtmatu nõusoleku” tuvastamine on siseriikliku kohtu ülesanne. Komisjon tunnistas tagasivõtmatu nõusoleku olemasolu kui tuvastatud faktilist asjaolu. „Tagasivõtmatu nõusoleku” kui faktilise asjaolu tuvastamine eeldab siiski, et kaubamärgi omaniku antud nõusolek saab õiguslikult olla tagasivõtmatu. Euroopa Kohus peab vastama küsimusele, kas direktiivi artikli 5 lõikes 1 nimetatud nõusoleku saab anda tagasivõtmatult.

50.

Euroopa Kohus on kahtlemata pädev sellele küsimusele vastama. Kuigi kohtuasja asjaolude tuvastamine ja seega käesolevas kohtuasjas vastuse leidmine küsimusele, kas nõusolek anti või mitte, on siseriikliku kohtu ülesanne, ei piira Euroopa Kohut eeldus, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kasutatud õiguskategooriad on olemas. Samuti määrab siseriiklik kohus kindlaks Euroopa Kohtule esitatava eelotsuse küsimuse eseme. Miski ei takista siiski Euroopa Kohtul andmast eelotsusetaotluse esitanud kohtule liidu õiguse tõlgendamiseks kõik juhtnöörid, mis võivad olla abiks menetluses oleva kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas siseriiklik kohus neile oma küsimustes sõnaselgelt viitas või mitte. ( 13 )

51.

Just sellele tuginedes sai Euroopa Kohus kohtuasjas Libertel vastuseks küsimusele, mis käsitles konkreetse värvi eristusvõimet, teha kindlaks, kas värv iseenesest saab olla kaubamärk. ( 14 ) Sama põhimõte kehtib ka käesolevas kohtuasjas.

52.

Seetõttu peab Euroopa Kohus vastama eeskätt küsimusele, kas direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt saab registreeritud kaubamärgi omanik anda oma nõusoleku kaubamärgi kasutamiseks tagasivõtmatult, st et registreeritud kaubamärgist tulenevaid ainuõigusi ei saa enam kunagi kasutada isiku vastu, kellele nõusolek anti ja kellega kaubamärgi omanik on kasutanud kaubamärki ühiselt pika aja jooksul nii enne kui ka pärast kaubamärgi registreerimist.

53.

Sedaviisi sõnastatud küsimusega palutakse Euroopa Kohtul esmalt analüüsida mõiste „nõusolek” olemust direktiivi artikli 5 lõike 1 valguses.

54.

Pole vaja öeldagi, et Euroopa Kohus saab seda teha üksnes siis, kui direktiivi artikli 5 lõikes 1 kasutatud mõiste „nõusolek” on liidu õiguse mõiste ja seega ei saa jätta seda siseriikliku kohtu tõlgendada.

55.

Üldjuhul tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest, et liidu õigusnorme, mis ei viita otseselt liikmesriikide õigusele, tuleb tõlgendada autonoomselt ning selleks tuleb arvestada õigusnormi konteksti ja vastava regulatsiooniga taotletavat eesmärki. ( 15 )

56.

See põhimõte aga kaotab palju oma tõhususest direktiivide puhul, mis ei ühtlusta õigusvaldkonda täielikult. Kuigi direktiivi põhjenduse 3 kohaselt ei ole direktiivi eesmärk ühtlustada liikmesriikide kaubamärke käsitlevaid õigusakte täies ulatuses, ühtlustatakse sellega teatud õigusvaldkonnad. Seoses sellega rõhutatakse põhjenduses 9, et kaupade ja teenuste vaba liikumise soodustamiseks on äärmiselt oluline, et kõigi liikmesriikide õigussüsteemidega tuleb tagada registreeritud kaubamärkidele ühesugune kaitse, et soodustada kaupade vaba liikumist. Niisiis on Euroopa Kohus korduvalt sedastanud, et direktiivi artiklitega 5–7 ühtlustatakse täielikult kaubamärgist tulenevaid õigusi käsitlevad õigusnormid. ( 16 )

57.

Seega on direktiivi artikli 5 lõikes 1 kasutatud mõiste „nõusolek” liidu õiguse mõiste.

58.

Euroopa Kohtul on olnud arvukalt võimalusi selgitada oma praktikas direktiivi artikli 5 lõike 1 eri aspekte. Samas ma ei leia, et see kohtupraktika selgitaks artikli 5 lõikes 1 kasutatud mõiste „nõusolek” olemust.

59.

Direktiivi artikli 5 lõike 1 kontekstist ja seda sätet käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast saab siiski palju õppida. Mõistet „nõusolek” on direktiivis kasutatud mitu korda: artikli 5 lõikes 1 ja lõikes 2, mis käsitleb kaubamärgist tulenevate ainuõiguste ulatust, artikli 7 lõikes 1, mis käsitleb kaubamärgiõiguste ammendumist, artikli 10 lõikes 3, mis käsitleb kaubamärgi kasutamise tingimust, ja artikli 12 lõikes 2, mis käsitleb kaubamärgi tühistamise põhjuseid. Selle mõiste kasutamine direktiivis ei ole mingil moel ebatavaline. Ühenduse kaubamärki käsitlevas nõukogu määruses viidatakse „nõusolekule” sarnases kontekstis ( 17 ) ja seda mõistet on kasutatud ka intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingus (TRIPS‑leping) ( 18 ) ja Ameerika Ühendriikide kaubamärgiõiguses. ( 19 )

60.

Euroopa Kohtul tuli tõlgendada nõusoleku mõistet seoses ammendumisega, st direktiivi artikli 7 lõikega 1. Kõnealuse sätte ( 20 ) kohaselt ei saa kaubamärgi omanik keelata kaubamärgi kasutamist seoses kaupadega, mille on kõnealuse kaubamärgi all Euroopa Majanduspiirkonna (edaspidi „EMP”) turule viinud kaubamärgi omanik või mis on seal turule viidud tema nõusolekul.

61.

Kohtuasjas Zino Davidoff ja Levi Strauss viisid asjaomaste kaubamärkide omanikud oma kaubad turule väljaspool EMP‑d ja seejärel importis kolmas isik need EMP‑sse. Euroopa Kohtult küsiti, millistel tingimustel tuleb eeldada, et kaubamärgi omanik on andnud oma „nõusoleku” kaupade turuleviimiseks EMP‑s. Euroopa Kohus leidis, et tema ülesanne on anda mõistele „nõusolek” ühetaoline tõlgendus. ( 21 ) Euroopa Kohtu sõnul saab nõusolek olla sõnaselge või kaudne, kui see ilmneb teguritest ja asjaoludest, mis eelnevad väljaspool EMP‑d turuleviimisele, on sellega samaaegsed või järgnevad sellele. Võttes arvesse seda, kui tõsised on direktiivi artikli 7 lõike 1 põhjal nõusoleku tagajärjed, st lõpeb ainuõigus, mis võimaldab kaubamärgi omanikul kontrollida esmast turuleviimist EMP‑s, „peab nõusolek olema väljendatud viisil, millest nähtub kindlalt tahe sellest õigusest loobuda”. ( 22 ) Kuigi artikli 7 lõikes 1 on mõistet „nõusolek” kasutatud seoses kaupade turuleviimisega ( 23 ) ja direktiivi artikli 5 lõikes 1 on mõiste „nõusolek” seotud kaubamärgi (või eksitavalt sarnase kaubamärgi) kasutamisega kaubandustegevuse käigus, näib mulle, et Euroopa Kohtu arvamus nõusoleku olemuse kohta kehtib ka direktiivi artikli 5 lõikes 1 kasutatud mõiste „nõusolek” puhul.

62.

Euroopa Kohtu arvamusest nähtub, et selleks et nõusolek tähendaks kaubamärgiõigustest loobumist, peab see olema (üheselt mõistetav) tahteavaldus. Tegemist on vabatahtliku tehinguga kaubamärgi omaniku ja nõusoleku saanud isiku vahel.

63.

Sellist tõlgendust toetab direktiivi artikli 5 lõige 1 koostoimes litsentsimist reguleeriva artikliga 8. Litsents on kõige tavalisem kaubamärgi kaubandustegevuses kasutamiseks nõusoleku andmise viis. Tegelikult esineb harva sellist olukorda nagu käesolevas kohtuasjas, st et on antud kaubamärgi kasutamise õigus, kuid puudub (sõnaselge või kaudne) litsents.

64.

Direktiivi artikli 10 lõige 3 kinnitab minu arusaama nõusoleku olemusest. Kõnealuse sätte kohaselt peetakse kaubamärgi kasutamist omaniku nõusolekul kaubamärgi kasutamiseks selle omaniku poolt ja seega on kasutamise tingimus täidetud. ( 24 ) Kaubamärgi kellegi teise poolse kasutamise omistamine kaubamärgi omanikule on põhjendatud kaubamärgi omaniku nõusolekuga tekkinud esinduse vormiga. Selline õiguslik konstruktsioon on põhjendatud ainult siis, kui kaubamärgi omaniku ja kaubamärki kasutava kolmanda isiku vahel on toimunud tehing.

65.

Vahetegemine mõiste „nõustumine” – mida on kasutatud artikli 9 lõikes 1 – ja mõiste „nõusolek” vahel on samuti õpetlik. Esimene mõiste viitab passiivsusele, st hilisema kaubamärgi kasutamist ei takistata, kuid teise mõiste puhul on õigusest loobumiseks vajalik tahteavaldus. ( 25 )

66.

Nõusoleku andmise kui kaubamärgi omaniku ja kasutaja vahelise vabatahtliku tehingu suhtes kohaldatakse tehinguid reguleerivaid üldpõhimõtteid. Need normid on suures osas identsed nõusoleku kõige silmapaistvama vormi – litsentsi – suhtes kohaldatavate normidega. Seega saab nõusoleku anda kindlaksmääratud ajaks või tähtajatult. Isegi viimasel juhul on nõusolekut võimalik tagasi võtta. ( 26 ) Tagasivõtmise korral tuleb siiski austada kaubamärgi kasutaja õiguspäraseid ootusi ja see eeldab näiteks mõistlikku etteteatamist või põhjust. Tagasivõtmatu nõusolek ei ole lubatud.

67.

Kuigi tagasivõtmatu nõusolek ei ole võimalik, võib kaubamärgi ainuõiguste teostamine isiku vastu, kellega on kaubamärki nii enne kui ka pärast kaubamärgi registreerimist pika aja jooksul ühiselt kasutatud, seega ikkagi olla lubamatu.

68.

Kaubamärgi omanik ei saa keelata kõiki kaubamärgi kasutamise viise. Euroopa Kohus on järeldanud kaubamärgiõiguse eesmärgist, et keelata saab ainult sellist kaubamärgi kasutamist kolmanda isiku poolt, mis kahjustab või võib kahjustada kaubamärgi ülesandeid. ( 27 )

69.

Poola on väitnud, et selline varasem ühine kasutamine nagu kaubamärgi ühine kasutamine MyP ja Gauquie poolt võib tingida olukorra, kus kaubamärgi ülesannet enam ei kahjustata. Poola väidab, et kui kaubamärki on ühiselt kasutatud nii, et tarbijad on harjunud, et teatud tooterühma ei tooda mitte kaubamärgi omanik, vaid kolmas isik, saab tarbija eeldada sellise kasutamise jätkumist. Seega ei kahjustata tingimata kaubamärgi peamist ülesannet – tagada tarbijatele kauba päritolu.

70.

Ma ei ole veendunud, et see väide on käesolevas kohtuasjas asjakohane. Kui D. Depuydt ja Gauquie jätkavad pärast MyP nõusoleku tagasivõtmist kaubamärgi kasutamist, võib see kahjustada kaubamärgi peamist ülesannet – tagada tarbijatele kauba päritolu.

71.

Kohtuasi Budějovický Budvar kirjeldab neid tingimusi, mille korral toob kaubamärgi pikaajaline ühine kasutamine kaasa olukorra, kus sellise kasutamise jätkumine kaubamärgi ülesannet – tagada kauba päritolu – enam ei kahjusta. Kuigi kõnealuses kohtuasjas esitati küsimus direktiivi artikli 4 lõike 1 punkti a kohta, kehtib sama põhimõte ka artikli 5 lõike 1 puhul. ( 28 )

72.

Kõnealuse kohtuasja asjaolud olid erandlikud. Nii Anheuser-Busch kui ka Budvar olid teineteisest täiesti sõltumatult müünud Ühendkuningriigis õlut sõnamärgi „Budweiser” all peaaegu 30 aastat enne kaubamärkide registreerimist. 2000. aastal anti mõlemale äriühingule luba registreerida kaubamärk koos ja üheaegselt. Juhtumi iseärasuse tõttu olid tarbijad, hoolimata ühisest tähisest „Budweiser”, selgelt teadlikud kahe õlle erinevustest. Sellises olukorras leidis kohus, et kahe identse kaubamärgi heauskne ja samaaegne kasutamine ei kahjusta kaubamärgi peamist ülesannet tagada tarbijatele kauba päritolu. ( 29 )

73.

Käesoleva kohtuasja asjaolud erinevad kohtuasja Budějovický Budvar asjaoludest märkimisväärselt. Esiteks ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus mingil moel viidanud sellele, et tarbijad on teadlikud, et MyP ja Gauquie kasutavad asjaomaseid kaubamärke ühiselt ja et seega ei tarvitse ühiskasutuse jätkumine kahjustada kaubamärgi ülesannet tagada kauba päritolu.

74.

Veelgi tähtsam on siiski asjaolu, et kohtuasjas Budějovický Budvar kasutas sama kaubamärki kaks äriühingut, kes ei olnud omavahel seotud. Käesolevas kohtuasjas kasutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul üks pool teise poole kehtivaid kaubamärke omaniku nõusolekul ja soovib nende kasutamist jätkata isegi pärast nõusoleku tagasivõtmist. Kui sellisel juhul väita, et ühiskasutuse jätkumine ei tarvitse kaubamärgi ülesannet kahjustada, tähendaks see kaubamärgi ülesande vääralt mõistmist.

75.

Kaubamärgi peamine ülesanne on võimaldada tarbijatel teha kindlaks kauba päritolu. ( 30 ) Selles suhtes on kauba päritolu puhul tähtis siiski kaubamärgi omanik ja mitte (tingimata) tegelik tootja. Nüüdisaegses majanduses toodavad paljusid kaupu litsentsi alusel (või kaubamärgi omaniku nõusolekul) kolmandad isikud ja/või toodetakse neid keerukas tootmisahelas. Tarbijad ei ole tavaliselt sellistest kokkulepetest teadlikud. Kuigi tootja vahetamine võib mõjutada kauba kvaliteeti, puudub tarbijatel tavaliselt kaitstud huvi kaubamärgi omaniku ja tootja vahel sõlmitud kokkuleppe jätkumise suhtes. Kaubamärgi kasutamist korraldab omanik. Selle raames võib omanik litsentse üles öelda ja väljastada uusi ning tootmis- või müügiprotsessi ümber korraldada. Seega oleks päritolu tagamine kahjustatud, kui pool jätkaks kaubamärgi kasutamist, kuigi tal ei ole selleks enam kaubamärgi omaniku nõusolekut.

76.

Esimese küsimuse teise alaküsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas siseriiklikust õigusnormist, mis keelab õiguse omanikul õiguse väärkasutamise või kuritarvitamise, võib tuleneda lõplik keeld teostada kaubamärgist tulenevat ainuõigust teatavate kaupade puhul, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, või peab sellise õigusnormiga ette nägema teistsugused sanktsioonid.

77.

D. Depuydt ja Gauquie väidavad, et kaubamärgist tuleneva ainuõiguse teostamise lõplik keelamine siseriikliku õigusnormiga on lubatav. MyP on aga seisukohal, et selliste siseriiklike õigusnormidega võib vaid ette näha sanktsioonid, mis ei keela lõplikult kaubamärgist tuleneva ainuõiguse teostamist. Nii komisjon kui ka Poola on sellega sisuliselt nõus.

78.

Direktiivi põhjenduse 6 kohaselt ei välista direktiiv üldjuhul liikmesriikide muude kui kaubamärke käsitlevate õigusnormide, näiteks kõlvatut konkurentsi või tsiviilvastutust käsitlevate sätete kohaldamist. Nagu D. Depuydt ja Gauquie on õigesti väitnud, kehtib see ka õiguste väärkasutamist või kuritarvitamist keelavate siseriiklike õigusnormide suhtes. ( 31 )

79.

Siseriiklike õigusnormide kohaldamisel on sellega seoses siiski teatud piirid. Siseriiklik õigusnorm ei tohi olla takistuseks direktiivi täielikule õigusmõjule. See ei tohi kõrvale kalduda direktiiviga teostatud täielikust ühtlustamisest. See kehtib nii väärkasutamise või kuritarvitamisena käsitatava käitumise kui ka väärkasutamise või kuritarvitamise eest määratavate sanktsioonide puhul.

80.

Väärkasutamisena käsitatava käitumise osas ei saa siseriiklik õigus käsitleda liidu õiguses ette nähtud õiguse teostamist iseenesest väärkasutamise või kuritarvitamisena. Kuna direktiiv lubab nõusoleku tagasi võtta, ei saa sellist tagasivõtmist ja kaubamärgist tuleneva ainuõiguse teostamist isiku suhtes, kellele oli varem nõusolek antud, iseenesest pidada kuritarvituseks. Ette teatamata jätmise ja muude sarnaste asjaolude eest võidakse siseriiklikus õiguses siiski ette näha sanktsioonid.

81.

Sanktsioonide osas on lõplik keeld teostada kaubamärgist tulenevat ainuõigust teatud kaupade puhul, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, vastuolus direktiivi eesmärkidega.

82.

Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, et direktiivi artiklitega 5–7 ühtlustatakse täielikult kaubamärgist tulenevaid õigusi käsitlevad õigusnormid. Direktiiv sisaldab arvukalt aluseid kaubamärgi registreerimisest keeldumiseks või selle kehtetuks tunnistamiseks (direktiivi artiklid 3 ja 4), õiguste piiramiseks ja ammendumiseks (artiklid 6 ja 7) ning nõustumisest tulenevate piirangute kohaldamise võimalust (artikkel 9). ( 32 ) Pole öeldud, et direktiivis sätestatud ainuõigusest tehtav erand on kohaldatav.

83.

Kui siseriiklik õigusnorm saaks direktiivis sätestamata põhjustel lõplikult keelata kaubamärgi omanikul tema õiguste teostamise teatavate kaupade puhul, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, võetaks kaubamärgi omanikult osa sellisest kaitstud õigusest ja see kahjustaks direktiivi artiklis 5 sätestatud õiguste ühtlustamise eesmärki ning sellega hiilitaks kõrvale tingimustest, mille alusel tuleb kohaldada õiguste piiramist käsitlevaid direktiivi sätteid. Sellist tagajärge ei saa lubada.

84.

Kohtujurist Jacobs jõudis sarnasele järeldusele, kui ta arutles siseriiklike õigusnormide üle, millega kehtestatakse ühenduse kaubamärgile täiendav kaitse lisaks kaubamärgiõiguses sätestatud kaitsele: „Kui iga liikmesriik saaks vabalt määrata sellise täiendava kaitse, nagu ta heaks arvab, tekiks tõepoolest suur oht, et kogu ühenduse kaubamärgisüsteem variseb kokku ja sellega koos ka direktiivi enda ühtlustav eesmärk, mis on mõeldud kaubandustõkete ja konkurentsimoonutuste vältimiseks siseturu huvides.” ( 33 ) See väide kehtib mutatis mutandis käesolevas kohtuasjas käsitletava olukorra kohta.

85.

Seega ei või õiguste väärkasutamist või kuritarvitamist käsitlevate siseriiklike õigusnormidega keelata lõplikult kaubamärgi omanikku teostamast oma õigusi teatavate kaupade puhul, mille jaoks kaubamärk on registreeritud.

86.

Samas ei takista miski siseriiklikus õiguses ette nägemast teistsuguseid sanktsioone, mis on kooskõlas liidu õigusega, nagu kahjuhüvitis või isegi ettekirjutus, millega kaubamärgi omanikul keelatakse ainuõiguse teostamine. Selline ettekirjutus võib siiski olla vaid ajutine, et austada kaubamärgi omaniku õigusi. Võttes arvesse asjaolude keerukust, kohtuvaidluse pikalevenimise ohtu ja kahjuhüvitise võimalust, on võimalik, et pooled sõlmivad litsentsilepingu.

87.

Teise küsimusega, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on jaganud kaheks alaküsimuseks, kuid mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi artikli 5 lõige 1 lubab siseriiklikul kohtul lõplikult keelata registreeritud kaubamärgi omanikul asuda ise uuesti kaubamärki kasutama pärast seda, kui ta on üles öelnud kolmanda isiku ees võetud kohustuse mitte kasutada seda kaubamärki teatud kaupade puhul. Selline keeld põhineks kõlvatu konkurentsi keelul, sest kaubamärgi omanik saaks ebaõiglaselt kasu reklaamist ja investeeringutest, mida kolmas isik on kaubamärgiga seoses teinud, ja see tekitaks segadust tarbijate seas. Või peaks siseriiklik kohus kohaldama hoopis muud sanktsiooni?

88.

D. Depuydt ja Gauquie väidavad, et kaubamärgi omanikule kehtestatud lõplik keeld kasutada kaubamärki on kõlvatu konkurentsi puhul asjakohane sanktsioon. MyP, Poola ja komisjon leiavad, et siseriiklik kohus peaks kohaldama teistsugust sanktsiooni.

89.

Direktiivi põhjenduse 6 kohaselt ei välista direktiiv üldjuhul liikmesriikide muude kui kaubamärke käsitlevate õigusnormide, näiteks kõlvatut konkurentsi või tsiviilvastutust käsitlevate sätete kohaldamist. Sellised siseriiklikud õigusnormid ei tohi olla takistuseks direktiivi täielikule õigusmõjule ega kalduda kõrvale direktiiviga teostatud täielikust ühtlustamisest.

90.

Direktiiv ei ühtlusta kaubamärgi omaniku võetavat kohustust kaubamärki mitte kasutada. Samuti ei näe kaubamärgiõigus üldiselt ette omaniku õigust kasutada kaubamärki. ( 34 ) Kaubamärgiõigus on eelkõige negatiivne õigus, mis keelab teistel isikutel kaubamärgi kasutamise.

91.

Sellest hoolimata oleks kavandatud siseriiklik meede direktiiviga vastuolus. See meede põhineks kasul, mida kaubamärgi omanik tunnetatavalt ebaõiglaselt saab kolmanda isiku poolt kaubamärgi reklaamimiseks tehtud investeeringutest, ja tarbijate eksitamisel, mis väidetavalt tuleneb asjaolust, et asjaomast kaupa toodab nüüd keegi teine. Mõlemad tagajärjed tulenevad suures osas nõusoleku tagasivõtmisest ja kaubamärgi kasutamise korra muutmisest. Nagu ma eespool juba märkisin, loob direktiivi artikli 5 lõige 1 süsteemi, kus kaubamärgi omanik saab tagasi võtta kolmandale isikule antud nõusoleku kaubamärgi kasutamiseks ja seejärel kaubamärgi kasutamise ümber korraldada.

92.

Jällegi ei takista miski siseriiklikus õiguses kohaldamast kolmanda isiku suhtes teistsuguseid, liidu õigusega kooskõlas olevaid sanktsioone.

93.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt: