1. 

Euroopa Kohtul palutakse nendes kahes kohtuasjas esitatud apellatsioonkaebuste kaudu, mida käesoleva ettepanekus käsitletakse koos, leida lahendus täiesti erilisele olukorrale. Nimelt tegi samade poolte poolt ühe ja sama Euroopa Kemikaaliameti (edaspidi „kemikaaliamet”) „otsuse” peale, millega aine – käesoleval juhul akrüülamiid – määratleti väga ohtliku ainena, esitatud tühistamishagide tulemusel Euroopa Liidu Üldkohus kaks vastuvõetamatuse määrust, st Üldkohtu 21. septembri 2011. aasta määruse kohtuasjas T‑1/10: PPG ja SNF vs. Euroopa Kemikaaliamet (edaspidi „vaidlustatud määrus kohtuasjas T‑1/10”) ning määruse kohtuasjas T‑268/10: PPG ja SNF vs. Euroopa Kemikaaliamet (edaspidi „vaidlustatud määrus kohtuasjas T‑268/10”) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtumäärused”), millest esimesega jäeti hagi läbi vaatamata enneaegselt ja teisega hilinenult esitamise tõttu.

2. 

Kahe eraldiseisva apellatsioonkaebusega paluvad Üldkohtus toimunud kahe menetluse hagejad Euroopa Kohtul tühistada nimetatud kohtumäärused, väites eelkõige, et on rikutud nende õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna nende arvates on esimese hagi enneaegselt esitatuks tunnistamisel ning teise hagi hilinenult esitatuks tunnistamisel rikutud õigusnorme.

3. 

Nendes kahes kohtuasjas asjakohane õigusnorm, st määruse (EÜ) nr 1907/2006 ( 2 ) artikli 59 lõige 10 näeb käesoleval juhul ette, et asjaomane kemikaaliameti „otsus” avaldatakse kemikaaliameti veebisaidil.

4. 

Euroopa Kohus peab ühelt poolt kõigepealt esimesest korda analüüsima ühte määruse nr 1907/2006 sätetega kehtestatud otsustamisprotsessidest, selleks et teha kindlaks, kas selle protsessi raames vastu võetud aktid on asjaomaste majandustegevuses osalejate poolt vaidlustatavad aktid ELTL artikli 263 tähenduses. Seejärel tuleb Euroopa Kohtul uurida seda, kas ELTL artikliga 263 on vastuolus – nagu Üldkohus leidis kohtuasjas T‑1/10 – see, et hageja esitab tühistamishagi nimetatud otsustamisprotsessi tulemusel vastu võetud ja veebisaidil avaldatud akti peale siis, kui ta on nimetatud aktist teada saanud ning seega isegi enne, kui aktile kohaldatakse määruses nr 1907/2006 ette nähtud avaldamismeetmeid.

5. 

Teiselt poolt palutakse Euroopa Kohtul teha siin samuti esimest korda otsus nende hagide tähtaegade arvutamise kohta, mis on esitatud üksnes veebis avaldatud aktide peale või täpsemalt mille kohta on ette nähtud, et neid ei avaldata, vaid nende puhul on avaldamismeetmeks üksnes veeb. Täpsemalt peab ta vastama küsimusele, kas Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõige 1, mis näeb ette, et Euroopa Liidu Teatajas avaldatud õigusakti peale hagi esitamiseks ettenähtud tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil on möödunud neliteist päeva õigusakti avaldamise päevast, on aktide veebis avaldamisele kohaldatav.

6.

Apellatsioonkaebuste esemeks oleva kahe hagi ühine alus on otsus, millega kemikaaliamet lisas väga ohtlikuks aineks loetud akrüülamiidi määruse nr 1907/2006 artikli 59 alusel nende määratletud ainete loetelusse, mis lõpptulemusena kantakse määruse nr 1907/2009 XIV lisasse ( 3 ).

7.

Vaidlustatud kohtumäärustest nähtub, et Polyelectrolyte Producers Group GEIE on ühing, mis esindab polüelektrolüütide, polüakrüülamiidide ja/või muude akrüülamiidi sisaldavate polümeeride tootjate ja/või importijate huve ning mille liige on SNF SAS ( 4 ).

8.

Madalmaade Kuningriik edastas 25. augustil 2009 kemikaaliametile toimiku, mille ta oli koostanud seoses akrüülamiidi määratlemisega kantserogeense ja mutageense ainena, mis vastab määruse nr 1907/2006 artikli 57 punktides a ja b sätestatud kriteeriumidele ning mis peaks kuuluma selliste kandidaatainete määratlemise loetelusse, mis kantakse nimetatud määruse XIV lisasse, mis loetleb autoriseerimisele kuuluvad ained.

9.

Määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõike 7 alusel toimikut menetledes jõudis liikmesriikide komitee 27. novembril 2009 ühehäälsele kokkuleppele, et akrüülamiid tuleb määratleda väga ohtliku ainena, kuna see vastab määruse artikli 57 punktides a ja b sätestatud kriteeriumidele.

10.

Kemikaaliamet avaldas 7. detsembril 2009 pressiteate, milles ta teatas liikmesriikide komitee ühehäälsest kokkuleppest ning kandidaatainete määratlemise loetelu ajakohastamisest 2010. aasta jaanuaris.

11.

Kemikaaliameti tegevdirektor tegi 22. detsembril 2009 otsuse ED/68/2009, millega ta nägi ette, et 13. jaanuaril 2010 avaldatakse kandidaatainete määratlemise ajakohastatud loetelu, millesse on kantud akrüülamiid.

12.

Neil asjaoludel otsustasid apellandid esitada kaks hagi kohtuasjades T‑1/10 ja T‑268/10.

13.

Esimese hagiavaldusega, mis esitati 4. jaanuaril 2010 kohtuasjas T‑1/10, milles on esitatud apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑626/11 P, palusid hagejad „tühistada ECHA otsus, milles akrüülamiid määratleti määruse nr 1907/2006 artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele vastava ainena kooskõlas selle määruse artikliga 59” ( 5 ). Samuti esitas SNF 5. jaanuaril 2010 eraldi dokumendina nimetatud otsuse kohaldamise peatamise taotluse, mis registreeriti numbriga T‑1/10 R.

14.

Üldkohtu presidendi 11. jaanuari 2010. aasta määrusega kohaldamise peatamise taotlus esialgu rahuldati.

15.

Kemikaaliamet avaldas 13. jaanuaril 2010 uue pressiteate, milles teatas neljateistkümne aine kandmisest kandidaatainete määratlemise loetelusse, jättes akrüülamiidi 11. jaanuari 2010. aasta peatamise kohaldamise kohtumäärust täites välja.

16.

Kemikaaliamet esitas 18. märtsil 2010 eraldi dokumendina kohtuasjas T‑1/10 hagi vastuvõetamatuse vastuväite.

17.

Üldkohtu presidendi 26. märtsi 2010. aasta määrusega jäeti SNF‑i kohaldamise peatamise taotlus rahuldamata ning määrati, et kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

18.

Kemikaaliamet avaldas 30. märtsil 2010 oma veebisaidil kandidaatainete määratlemise ajakohastatud loetelu, millesse oli kantud akrüülamiid.

19.

Teise hagiavaldusega, mis esitati 10. juunil 2010 kohtuasjas T‑268/10, milles on esitatud apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑625/11 P, palusid hagejad „tühistada 30. märtsil 2010 avaldatud ECHA otsuse, milles akrüülamiid määratleti määruse nr 1907/2006 artiklis 57 nimetatud kriteeriumidele vastava ainena ning millega akrüülamiid lisati kandidaatainete [määratlemise] loetelusse” ( 6 ).

20.

Kemikaaliamet esitas 5. novembril 2010 kohtuasjas T‑268/10 hagi vastuvõetamatuse vastuväite. Lisaks esitas kemikaaliamet 18. jaanuaril 2011 täiendava menetlusdokumendi vastuvõetamatuse vastuväite kohta.

21.

Üldkohus rahuldas vaidlustatud määrusega kohtuasjas T‑1/10 kemikaaliameti esitatud vastuvõetamatuse vastuväite taotluse ning seetõttu jättis hagejate hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Samuti jättis ta esiteks hagejate kohtukulud nende endi kanda ja mõistis neilt välja kemikaaliameti kohtukulud, ning teiseks jättis Madalmaade Kuningriigi ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda. Viimasena jättis ta ajutiste meetmete kohaldamisega seotud kohtukulud SNF‑i kanda.

22.

Selles asjas leidis Üldkohus sisuliselt, et hagiavalduse esitamise kuupäeval, st 4. jaanuaril 2010 ei olnud akrüülamiid kandidaatainete määratlemise loetelusse veel lisatud. Vastab tõele, et sel kuupäeval jõudis liikmesriikide komitee ühehäälsele kokkuleppele akrüülamiidi määratlemise kohta väga ohtliku ainena ning kemikaaliameti tegevdirektor tegi otsuse lisada see aine kandidaatainete määratlemise loetelusse. Selle otsuse jõustumine oli siiski ette nähtud alles 13. jaanuariks 2010 ( 7 ). Seetõttu ei olnud hagejate vaidlustatud otsus nende hagi esitamise kuupäeval ette nähtud tekitama õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele ( 8 ). Nimelt, kuna kandidaatainete määratlemise loetelu on olemas üksnes kemikaaliameti veebisaidil, siis on aine väga ohtliku ainena määratlemise akt ette nähtud tekitama õiguslikke tagajärgi alles siis, kui aine lisatakse sel veebisaidil avaldatavasse loetelusse ( 9 ).

23.

Üldkohus nõustus vaidlustatud määruses kohtuasjas T‑268/10 kemikaaliameti poolt esitatud asja läbivaatamist takistava asjaoluga, mille kemikaaliamet esitas esimese võimalusena vastuvõetamatuse vastuväite raames ning mis käsitles hagi esitamise tähtaja järgimata jätmist, ning jättis seetõttu hagejate hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Samuti jättis ta esiteks hagejate kohtukulud nende endi kanda ja mõistis neilt välja kemikaaliameti kohtukulud, ning teiseks jättis Madalmaade Kuningriigi ja komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

24.

Selles asjas leidis Üldkohus, et vaidlustatud otsuse, st otsuse, millega akrüülamiid määratleti määruse nr 1907/2006 artiklis 57 nimetatud kriteeriumidele vastava ainena ning millega akrüülamiid lisati kandidaatainete määratlemise loetelusse ( 10 ), avaldas kemikaaliamet 30. märtsil 2010 oma veebisaidil vastavalt määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõikest 10 tulenevatest kohustusest ( 11 ), ning et selle peale hagi esitamise tähtaeg möödus 9. juunil 2010 ( 12 ). Seega oli hagi, mis esitati 10. juunil 2010, esitatud hilinenult ( 13 ) ning kuna hagejad ei viidanud ettenägematule asjaolule või vääramatule jõule ( 14 ), tuli hagi seega vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata ( 15 ).

25.

Pärast seda, kui Üldkohus oli tuvastanud hagi hilinenult esitamise, lisas ta samuti, et hagejad ei saanud tugineda võimalikule vabandatavale eksimusele ( 16 ).

26.

Üldkohtus toimunud kahe menetluse hagejad esitasid nende vaidlustatud kohtumääruste peale apellatsioonkaebused, millest esimene registreeriti 6. detsembril 2011 numbriga C‑625/11 P ning esitati hagi hilinenult esitatuks tunnistanud vaidlustatud määruse peale kohtuasjas T‑268/10, ja teine registreeriti numbriga C‑626/11 P ning esitati hagi enneaegselt esitatuks tunnistanud vaidlustatud määruse peale kohtuasjas T‑1/10.

27.

Madalmaade Kuningriik, kes oli kemikaaliameti toetuseks nendes Üldkohtus menetluses olevas kahes kohtuasjas menetlusse astunud, kinnitas oma 23. detsembril 2011 saabunud kirjades oma jätkuvat toetust nende kahe apellatsioonkaebuse raames, kuid samas ei soovinud ta kirjalikult uusi asjaolusid lisada.

28.

Apellandid ja vastustaja apellatsioonimenetlustes ning komisjon esitasid oma suulised seisukohad 14. detsembril 2012 toimunud kohtuistungil, mis peeti ühiselt mõlemas kohtuasjas ning mille käigus paluti neil võtta seisukoht 19. septembri 1985. aasta otsuse kohtuasjas Hoogovens Groep vs. komisjon ( 17 ) punkti 8 asjakohasuse kohta apellatsioonimenetluses kohtuasjas C‑626/11 P.

29.

Apellatsioonkaebuses kohtuasjas C‑625/11 P paluvad apellandid Euroopa Kohtul:

30.

Kemikaaliamet palub Euroopa Kohtul:

31.

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

32.

Apellatsioonkaebuses kohtuasjas C‑626/11 P paluvad apellandid Euroopa Kohtul:

33.

Kemikaaliamet palub Euroopa Kohtul:

34.

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

35.

Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõike 10 kehtivust osas, milles sellega nähakse ette, et kandidaatainete määratlemise loetelu „avaldatakse” ja „ajakohastatakse” kemikaaliameti veebisaidil „viivitamata pärast seda, kui on tehtud otsus aine [sellesse] loetellu kandmise kohta”, ei ole Üldkohtu menetluses vaidlustatud, mistõttu apellatsioonimenetluses seda küsimust ei arutata.

36.

Siiski tuleb tunnistada, et see säte, mis on – nagu allpool näha – tingimata kahe apellatsioonkaebusega esitatud küsimuse tuum selles mõttes, et see määratleb sündmuse, mille põhjal Üldkohus tunnistas kaks hagi vastuvõetamatuks, tõstatab teatud hulga küsimusi, mida minu arvates vähemalt teatud määral ei saa tähelepanuta jätta.

37.

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et õiguskindluse nõudest tulenev liidu institutsioonide, organite ja asutuste aktide avaldamise ülesanne tähendab ennekõike asjaomaste isikute täpset ja õiget teavitamist sellest, milline on olenevalt olukorrast neile kehtestatud kohustuste täpne ulatus ( 18 ) ja millal neid kohustusi tuleb asuda täitma, selleks et tavaliselt ( 19 ) tekiksid nende aktide õiguslikud tagajärjed viisil, mis just nimelt võimaldaks asjaomastel isikutel vastavalt toimida ( 20 ) ning asjaoludest teadlik olles kasutada vajadusel oma õigust esitada hagi nimetatud akti peale.

38.

Samamoodi võimaldab avaldamine, mis vastab vorminõuetele, mille järgimine ise allub Euroopa Kohtu kontrollile ( 21 ), tuvastada ka kindlalt kuupäeva, millest alates eeldatakse, et asjaomased isikud on teadlikud neid mõjutada võivate aktide sisust ja seega ilma erandita ( 22 ) kuupäeva, millest alates kindlalt võib ja seega tuleb arvutada tähtaegu, mille möödumisel nende aktide peale hagi esitamine ei ole õiguslike olukordade kindluse huvides enam võimalik, kuigi see avaldamine ei ole nende aktide kohaldatavuse tingimus.

39.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele nõuab minu arust ka kahtluse või raskuse korral hagi vastuvõetavuse tingimuste hindamist viisil, mis soodustab hagide sisuliste küsimuste analüüsimist ja seega tegelikult õigust pöörduda kohtusse, piiramata kuidagi teiste menetluspoolte õigusi ja huve. See lähenemine peaks seega viima selleni, et kohus, kellele esitatakse hagi, ei tõlgendaks hagi esitamise tähtaegu käsitlevaid sätteid liiga rangelt ja igal juhul välistaks hagi vastuvõetavuse osas ebasoodsa tõlgendamise. ( 23 )

40.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on just nimelt seetõttu tavaliselt akti tegeliku avaldamise kuupäev see, millest alates hakkab kulgema selle peale hagi esitamise tähtaeg, isegi kui hageja oli akti sisust teadlik enne selle avaldamist, kuna aktist teadasaamine kui tähtaja kulgema hakkamise algus on võrreldes selle akti avaldamise või sellest teavitamisega täiendav asjaolu ( 24 ).

41.

Olles seda täpsustanud, tuleb nüüd analüüsida kandidaatainete määratlemise loetelusse ainete lisamise „otsuste” eriomast „avaldamise” vorminõuet selle loetelu ajakohastamise kaudu kemikaaliameti veebisaidil, nagu see on ette nähtud määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõikega 10, mida tuleb ilmtingimata kõrvutada sel veebisaidil kemikaaliameti poolt esitatud „õigusteabe” sisuga. Selle osa sõnastuse kohaselt, mida õigusteabe all määratletakse „disclaimer’ina”, kinnitab kemikaaliamet muu hulgas, et ta „ei võta […] endale vastutust […] [tema veebisaidil] sisalduva teabe suhtes”, täpsustades, et „ei ole võimalik tagada, et internetis kättesaadav dokument vastab täpselt ametlikult vastu võetud tekstile” ( 25 ). Eriomase avaldamise vorminõude ulatuse ja mõju hindamise raames tundub kõige lihtsam jätta see „disclaimer” arvestamata.

42.

Määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõiget 10 võiks tõlgendada kui sätet, mis näeb ette „otsuse” sisu teatud „avaldamise”, mida ülejäänud osas ei ole piisavalt täpselt määratletud. Seda sätet ei saa aga – kui puuduvad veebis sellist avaldamist reguleerivad sätted ( 26 ), mis eeskätt võimaldavad anda kindla garantii kättesaadavaks tegemise kuupäeva kohta ( 27 ) ning tagada kättesaadavaks tehtud teabe autentsuse, terviklikkuse ja muutmatuse ( 28 ) – samastada tõelise „avaldamisega” kõikide sellest tulenevate tagajärgedega ( 29 ).

43.

Selleks et veebisaiti saaks pidada avaldamiskohustust selle kitsas tähenduses õiguspäraselt täitvaks, peab see tuginema tehnilisele alusele, mis tagaks, et selline „disclaimer”, nagu kohaldatakse kemikaaliameti veebisaidile, oleks – vähemalt osale selle veebisaidi sisule – kindlasti mittevajalik ( 30 ).

44.

Muu hulgas tuleb rõhutada, et asjaolu, et määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõige 10 näeb ette kandidaatainete määratlemise loetelusse aine lisamise „otsuse” sellise „avaldamise”, ei tähenda tingimata, et see välistab nende „otsuste” igasugused, sh veebis avaldamise meetmed. Kemikaaliameti haldusnõukogu võiks seda sätet rikkumata kemikaaliameti töökorras talle määruse nr 1907/2006 artiklis 78 antud pädevust kohaldades vabalt näha ette kohustuse neid otsuseid sõna otseses mõttes „avaldada”.

45.

Nende sissejuhatavate märkuste lõpetuseks pean rõhutama, et sellise avaldamisviisi kehtivus, nagu on ette nähtud määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõikes 10, ei ole käesolevas kohtuasjas arutlusel, kuna apellantide apellatsioonkaebusi ei tule hinnata selliste kaalutluste põhjal. Võttes arvesse seda, milline tähtsus on kahes kohtuvaidluses sel avaldamisel ning avaldamise kuupäeval, olen siiski arvamusel, et need kaalutlused peavad kuuluma kahe apellatsioonkaebuse igakülgse hindamise juurde.

46.

Apellandid esitavad sisuliselt üheainsa väite määruse nr 1907/2006 eksliku tõlgendamise kohta, mille tulemusel rikuti nende õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

47.

Täpsemalt heidavad nad Üldkohtule ette, et viimane leidis, et akrüülamiidi tegelik „lisamine” kandidaatainete määratlemise loetelusse, nagu see on avaldatud kemikaaliameti veebisaidil, mitte akrüülamiidi „määratlemine” määruse nr 1907/2006 artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele vastava ainena, mida tehti ja millest nad said teadlikuks kemikaaliameti 7. detsembri 2009. aasta pressiteatega, kujutab endast ainukest akti, mille eesmärk on määruse nr 1907/2006 artiklis 59 ette nähtud menetluse raames tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele.

48.

Kemikaaliamet, keda toetavad Madalmaade Kuningriik ja komisjon, väidab seevastu, et Üldkohus leidis õigustatult, et liikmesriikide komitee otsus akrüülamiidi määratlemise kohta väga ohtliku ainena oli üksnes ettevalmistav otsus, mille eesmärk ei olnud tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, kuna selliseid tagajärgi võib tekitada üksnes kemikaaliameti veebisaidil ajakohastatud kandidaatainete määratlemise loetelu avaldamine.

49.

Sissejuhatuseks tuleb rõhutada, et vaidlustatud määruse kohtuasjas T‑1/10 sõnastuse kohaselt jäeti hagejate hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ainult sel põhjusel, et hagi esitamise kuupäeval ei olnud „vaidlustatud otsuse” eesmärk tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele ( 31 ). Üldkohus leidis nimelt, nagu nähtub eelkõige selle kohtumääruse punktist 45, et nimetatud „otsus” ei saanud tekitada tagajärgi enne, kui kemikaaliameti tegevdirektori otsus, mis järgib liikmesriikide komitee ühehäälset kokkulepet ja mille kohaselt lisatakse akrüülamiid kemikaaliameti veebisaidil avaldatud kandidaatainete määratlemise loetelusse, oli jõustunud, mis oli ette nähtud 13. jaanuariks 2010.

50.

Vaidlustatud määruse kohtuasjas T‑1/10 põhjendused sisaldavad mitut õigusnormide rikkumist

51.

Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et ST artikli 33 lõike 3 sätted ( 32 ), mis täpsustasid neid vorminõudeid, st avaldamist või teatavakstegemist, millest alates hakkasid tühistamishagi esitamise tähtajad kulgema, ei olnud takistuseks sellele, et hageja esitas hagi selle otsuse peale alates selle vastuvõtmisest, ilma selle avaldamist või teatavakstegemist ootamata.

52.

ELTL artikli 263 kuuenda lõigu sätetega ei ole kuidagi vastuolus selle kohtupraktika kohaldamine käesoleval juhul.

53.

Euroopa Kohtu praktikast kogumis nähtub vastupidi, et õigus tõhusale kohtulikule kaitsele nõuab, et tunnustataks iga õigussubjekti õigust esitada akti peale tühistamishagi – niivõrd kui nimetatud akti eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele ning võib seega teda puudutada ning niivõrd kui asjaomane isik täidab hagi vastuvõetavuse teisi tingimusi – alates hetkest, kui ta on teadlik akti vastuvõtjast, selle sisust ja põhjendustest, ilma et talle saaks ette heita nimetatud hagi enneaegselt esitamist, isegi kui see akt tuleb veel avaldada või teatavaks teha ning seega isegi enne nende võimalike vorminõuete täitmist.

54.

Nagu nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, peab tühistamishagi olema võimalik esitada liidu institutsioonide, organite ja asutuste kõigi aktide peale, mille eesmärk on tekitada kolmandatele isikutele tagajärgi ( 33 ), st siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve mõjutaval viisil, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda ( 34 ), ning neid tagajärgi tuleb hinnata akti sisu ennast puudutavatest objektiivsetest kriteeriumidest lähtudes ( 35 ), võttes vajadusel arvesse selle akti vastuvõtmise konteksti ( 36 ).

55.

Seega, alates hetkest, mil akti eesmärk on selle sisu ja selle vastuvõtmise tingimusi arvestades lõplikult ja ühemõtteliselt ( 37 ) tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikule, on tegemist vaidlustatava aktiga ELTL artikli 263 tähenduses, sõltumata selle avaldamisest või teatavakstegemisest.

56.

Akti avaldamine, nagu nähtub Euroopa Kohtu samuti väljakujunenud praktikast, on sellele aktile tuginemise üks tingimus ( 38 ), mille tõttu hakkab kulgema selle peale hagi esitamise tähtaeg. Kuigi akti avaldamisest hakkavad kulgema hagi esitamise tähtajad, mille möödumisel muutub nimetatud akt lõplikuks, ei ole selle puhul siiski tegemist nimetatud akti peale hagi esitamise õiguse tekkimise tingimusega.

57.

Käesoleval juhul tõdes Üldkohus esiteks, et aine väga ohtliku ainena määratlemise akt, mis tehakse määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud menetluse tulemusel, toob kaasa õiguslikud tagajärjed, nimelt määruse nr 1907/2006 artikli 7 lõikes 2, artikli 31 lõike 1 punktis c ja lõike 3 punktis b ning artikli 33 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud teabekohustused ( 39 ). Ta möönis teiseks, et kemikaaliameti organil, kelle ülesanne on lisada aine kandidaatainete määratlemise loetelusse, puudub igasugune kaalutlusruum selle lisamise suhtes, kuna on olemas liikmesriikide komitee ühehäälne kokkulepe ( 40 ).

58.

Üldkohus jõudis siiski järeldusele, et väga ohtliku ainena määratlemise akti eesmärk ei ole tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele enne nimetatud aine lisamist kemikaaliameti veebisaidil avaldatavasse kandidaatainete määratlemise loetelusse ( 41 ) ning täpsemalt enne kemikaaliameti direktori sellise otsuse jõustumist, mille kohaselt tuleb kandidaatainete määratlemise loetelu avaldada ( 42 ). Ta järeldas sellest formaalselt, et „akti peale, millega määratletakse aine väga ohtliku ainena, [hagi esitamise tähtaeg saab] hakata […] kulgema alles alates selle aine nimetust sisaldava kandidaatainete [määratlemise] loetelu „avaldamisest””.

59.

Seega on kemikaaliameti veebisaidil kandidaatainete määratlemise loetelu avaldamise tegelik kuupäev ja täpsemalt selle loetelu ajakohastamise kuupäev, mis ühtib nimetatud otsuse jõustumise kuupäevaga, see kuupäev, mida Üldkohus pidas käesolevas asjas hagi esitamise tähtaegade kohustuslikuks alguseks ( 43 ) ning mille põhjal ta jõudis järeldusele hagejate hagi enneaegselt esitamise kohta.

60.

Nii tehes eiras Üldkohus nii liidu õigusaktide avaldamise ulatust ja tagajärgi kui ka ELTL artikli 263 tähenduses mõiste „vaidlustatav akt” tõlgendust.

61.

Kuna Üldkohus leidis, et hagejate poolt kemikaaliameti otsuse peale lisada akrüülamiid kandidaatainete määratlemise loetelusse esitatud hagi oli enneaegselt esitatud, kuna see esitati enne nimetatud loetelu avaldamist kemikaaliameti veebisaidil, siis järelikult on Üldkohus ELTL artikli 263 kuuenda lõigu sätete tõlgendamisel rikkunud õigusnormi.

62.

Tuleb lisada, mida muide tegid Üldkohtu menetluses nii Madalmaade Kuningriik kui ka komisjon, et kemikaaliameti tegevdirektori otsust lisada aine kandidaatainete määratlemise loetelusse tuleb pidada lõplikuks aktiks, millega lõpeb määruse nr 1907/2006 artiklis 59 ette nähtud menetlus.

63.

Kemikaaliameti veebisaidil kandidaatainete määratlemise ajakohastatud loetelu avaldamine on lihtsalt see reaalne toiming, mis võimaldab asjaomaseid isikuid teavitada kemikaaliameti lõplikust otsusest ( 44 ), isegi kui see toiming on käesoleval juhul asjaomaste isikute vastu aktile tuginemise tingimus ning toiming, millega tehakse kindlaks kuupäev, millest alates hakkavad kulgema selle peale hagi esitamise tähtajad.

64.

Lõpuks, kuna puudub igasugune muu ametlik teave aine lisamise kohta kandidaatainete määratlemise loetelusse, näiteks kemikaaliameti tegevdirektori otsuse avaldamine või ka määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõikes 4 mainitud teavet esitanud huvitatud poolte sellest teavitamine, siis on seda enam õigustatud sellise hagi vastuvõetavus, mille huvitatud pooled on esitanud kohe, kui nad on saanud aine lisamisest teadlikuks.

65.

Vaidlustatud määrus kohtuasjas T‑1/10 tuleb seetõttu tühistada ning kohtuasi tuleb saata sellele kohtule uueks arutamiseks, et ta teeks otsuse poolte esitatud teiste väidete ja argumentide kohta ning eelkõige kemikaaliameti poolt õiguspärasuse vastuväite raames esitatud teiste asja läbivaatamist takistavate asjaolude kohta. Sellega seoses tuleb rõhutada, et kui Üldkohus peaks tunnistama hagejate hagi vastuvõetavaks, toob see poolelioleva kohtuasja tõttu automaatselt kaasa hagejate poolt esitatud hagi vastuvõetamatuse kohtuasjas T‑268/10, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑625/11 P, mida ma hakkan nüüd analüüsima, juhuks kui see apellatsioonkaebus rahuldatakse ning kohtuasi saadetakse uueks arutamiseks Üldkohtule.

66.

Apellandid esitavad sisuliselt üheainsa väite, mille kohaselt Üldkohus tõlgendas valesti oma kodukorra artikli 102 lõiget 1 ning hagi esitamise tähtaegu puuduvat kohtupraktikat, mistõttu rikuti nende õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Nad väidavad, et selles sättes ette nähtud neljateistkümne päeva pikkust tähtaega tuleb kohaldada sõltumata avaldamise viisist kõikidele avaldatud aktidele, mitte ainult Euroopa Liidu Teatajas avaldatud aktidele.

67.

Kemikaaliamet, keda täielikult toetab Madalmaade Kuningriik, leiab seevastu, et Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõikes 1 ette nähtud neljateistkümne päeva pikkust tähtaega ei saa kohaldada akti avaldamisel veebis. Kuna hagi esitamise tähtaega käsitlevad liidu õigusnormid on rangelt kohaldatavad, siis ei saa selle sätte kohaldamisala ilma kodukorda muutmata laiendada, sest vastasel juhul on tegemist õiguskindluse põhimõtte rikkumisega. Kemikaaliamet rõhutab sellega seoses samuti veebis avaldamise ja Euroopa Liidu Teatajas avaldamise erinevust.

68.

Komisjon toob omalt poolt esile, et apellandid piirduvad apellatsioonikaebuse raames selle ette heitmisega, et neid on diskrimineerivalt või suvaliselt koheldud. Nagu aga Üldkohus vaidlustatud määruse kohtuasjas T‑268/10 punktis 38 tõdes, kohaldatakse käesoleval juhul apellantidele kohaldatud õigustlõpetavat tähtaega, mis ei võta arvesse Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõikes 1 ette nähtud neljateistkümne päeva pikkust tähtaega, vahet tegemata kõikidele pooltele, kes on hagejatega samas olukorras.

69.

Sissejuhatuseks tuleb rõhutada, et vaidlustatud määruse kohtuasjas T‑268/10 sõnastuse kohaselt jättis Üldkohus hagejate hagi õigustlõpetavast tähtajast tingituna vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjendusel, et kodukorra artikli 102 lõikes 1 ette nähtud neljateistkümne päeva pikkust tähtaega ei saa selle sõnastuse raamidest väljudes kohaldada sellistele aktidele, mis – nagu käesoleval juhul vaidlustatud akti – avaldatakse mitte Euroopa Liidu Teatajas, vaid üksnes veebis ( 45 ), olles täpsustanud, et käesolevas asjas ei saa tegemist olla vabandatava eksimusega ( 46 ).

70.

Vaidlustatud määruse kohtuasjas T‑268/10 põhjendused sisaldavad samuti õigusnormide rikkumist.

71.

Tuleb märkida, et Üldkohtu kodukord, kusjuures mitte rohkem võrreldes Euroopa Kohtu kodukorraga ( 47 ), ei sisalda artikli 102 lõikega 1 võrdväärseid sätteid osas, mis puudutab konkreetselt liidu institutsioonide, organite ja asutuste aktide avaldamist veebis.

72.

Üldisemas plaanis tuleb tõdeda, et liidu õigusnormid hagi esitamise tähtaegade kohta ei sisalda ühtegi sätet, mis reguleeriks liidu institutsioonide, organite ja asutuste aktide avaldamist veebis, nii et Euroopa Kohus peab selle lünga täitma, tagades õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ( 48 ), järgides õiguse üldpõhimõtteid ning nüüdsest alates liidu põhiõiguste harta artiklit 47 ( 49 ), mida on tõlgendatud koostoimes Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikega 1 ja artikliga 13.

73.

Selles osas nähtub tõesti Euroopa Inimõiguste Kohtu ( 50 ) praktikast, nagu Euroopa Kohtul on olnud juhust meelde tuletada ( 51 ), et õigus kohtulikule arutamisele, mille üks konkreetne aspekt on õigus pöörduda kohtusse, ei ole absoluutne ning see on piirangutega, eelkõige osas, mis puudutab hagi vastuvõetavuse tingimusi, mille osaks on õiguslõpetava tähtaja kindlaksmääramine ( 52 ).

74.

Siiski on tähtis samuti meelde tuletada, et kui õigussubjektid peavad eeldama vastuvõetavuse normide kohaldamist, siis peab nende normidega taotletama õiguspärast eesmärki ning need peavad olema proportsionaalsed ega tohi seega piirata nende õigust pöörduda kohtusse sellisel viisil või määral, mis tähendaks nende õiguse sisu riivamist ( 53 ). Nende normide kohaldamine ei tohi õigussubjektidel takistada olemasolevate õiguskaitsevahendite kasutamist ( 54 ).

75.

Neid põhimõtteid arvestades tuleb analüüsida, kas Üldkohus võib õigustatult keelduda võtmast arvesse oma kodukorra artikli 102 lõikes 1 ette nähtud neljateistkümne päeva pikkust tähtaega ning seetõttu lugeda hagejate hagi esitamise tähtaeg lõppenuks, neile vabandatavat eksimust kohaldamata.

76.

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõike 1 sõnastus ise ei ole ühetähenduslik, kuna selle sätte alguses räägitakse aktide avaldamisest üldiselt ning seejärel viidatakse lõpuosas avaldamisele üksnes Euroopa Liidu Teatajas.

77.

Seetõttu võiks tõdeda – vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus –, et see säte ei reguleeri konkreetselt mitte hagi esitamise tähtaegade arvutamist „Euroopa Liidu Teatajas avaldatud aktide” suhtes, vaid üldiselt hagi esitamise tähtaegade arvutamist avaldatud aktide suhtes, erinevalt nimelt neist aktidest, mis tehakse teatavaks. Euroopa Liidu Teatajas avaldamist puudutav täpsustus on seega täiendav, kuna tegemist on jäänukiga ajast, mil veebi ei olnud olemas ning kui akti avaldamine võis toimuda ainult Euroopa Liidu Teataja tingimata trükitud väljaandes.

78.

Üldkohtu kodukorra selle sätte teksti pelka olemuslikku analüüsi ei saa pidada piisavaks, et vastata selles kohtuasjas tõstatud põhimõttelisele küsimusele ning seda tuleb vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tõlgenda selle konteksti ja sellega taotletavaid eesmärke silmas pidades ( 55 ).

79.

Käesoleval juhul tuleneb Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõikes 1 ette nähtud neljateistkümne päeva pikkune tähtaeg vajadusest tagada see, et kõikidel Euroopa Liidu õigussubjektidel on Euroopa Liidu Teatajas avaldatud liidu institutsioonide, organite ja asutuste aktide peale hagi esitamiseks sama tähtaeg, mitte alates Euroopa Liidu Teataja avaldamise ametlikust kuupäevast, mis tavaliselt on igale Euroopa Liidu Teataja numbrile märgitud, vaid kuupäevast, mil võib mõistlikult eeldada, et nimetatud Euroopa Liidu Teataja on tegelikult kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides kättesaadav, kuna see on üldjuhul sinna jõudnud. Euroopa Kohtul on pealegi olnud võimalus otsustada, et Euroopa Liidu Teataja elektroonilises versioonis avaldamist ei saa pidada ühenduse õiguse kättesaadavaks tegemise piisavaks viisiks, et tagada isikute vastu ühenduse õigusele tuginemine. ( 56 ).

80.

See neljateistkümne päeva pikkune tähtaeg oli – eespool viidatud avaldamise enda ülesannet arvestades – mõeldud kõigi liidu õigussubjektide võrdse kohtlemise tagamiseks. Mingis osas on seega tegemist ooteajaga kindla tähtajaga, mis tagab tühistamishagide raames liidu õiguse üldise võrdsuspõhimõtte järgimise.

81.

Seetõttu pelk asjaolu, et on ette nähtud akti avaldamine veebis, ei luba „jätta tähelepanuta” Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõikes 1 ette nähtud neljateistkümne päeva pikkust tähtaega. Kui puudub sõnaselge säte, mis reguleerib liidu institutsioonide, organite ja asutuste aktide avaldamist veebis, tuleb seda sätet vastupidi tõlgendada nii, et nimetatud tähtaega – üldist võrdsuse põhimõtet arvestades ning kui puuduvad vaieldamatud vastupidised põhjused ( 57 ) – tuleb pidada kohaldatavaks selliste hagide esitamise tähtaegade arvutamisel, mis esitatakse kõigi liidu institutsioonide, organite ja asutuste avaldatud aktide peale, sõltumata nende asjaomasest avaldamise viisist.

82.

Igal juhul ning pärast Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõike 1 sätete tõlgendamist pro actione peab nimetatud kohus hindama võimalikku hagejate vabandatavat eksimust, võttes arvesse käesoleva juhu asjaolusid kogumis.

83.

Kuigi on tõsi, et mõiste „vabandatav eksimus” hõlmab erakorralisi asjaolusid, mil asjaomane institutsioon on eelkõige toiminud viisil, mis iseenesest või olulisel määral eksitab heauskset isikut, kes tõendab, et ta on üles näidanud tavapäraselt informeeritud majandustegevuses osalejale kohast hoolsust ( 58 ), on Euroopa Kohus samuti täpsustanud ( 59 ), et vabandatav eksimus ei piirdu ainult selle juhuga ning see võib tuleneda igat laadi erakorralistest asjaoludest ( 60 ).

84.

Üldkohus leidis käesoleval juhul, et hagejate vabandatav eksimus „põhineb […] kas [Üldkohtu] kodukorra artikli 102 lõike 2 või artikli 101 lõike 1 valel tõlgendamisel”, mille puhul on tegemist sätetega, mille tõlgendamine ei tekita mingeid probleeme.

85.

Kuigi on tõsi, et Euroopa Kohus leidis Üldkohtu osundatud kohtumääruses ( 61 ), et hagi esitamise tähtaegu puudutavate sätete tõlgendamine ei tekita erilisi probleeme, siis pidas Euroopa Kohus silmas ainult nende tähtaegade arvutamise viise. Ainult sellest kohtumäärusest ei saa järeldada, et üksnes veebis avaldatud liidu institutsioonide, organite ja asutuste aktide peale esitatud hagi esitamise tähtaegade arvutamine on täiesti selge ning ei jäta mingisugust ruumi mõistlikule kahtluse.

86.

Kui puuduvad sõnaselged sätted ja kohtupraktika, mis käsitleb konkreetselt üksnes veebis avaldatud liidu institutsioonide, organite ja asutuste aktide peale esitatud hagi esitamise tähtaegade arvutamise viise, oleks see aga pidanud viima selleni, et Üldkohus võtab arvesse käesoleva juhu asjaolusid kogumis selleks, et hinnata vabandatava eksimuse tuvastamise tingimusi, arvestades õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

87.

Arvestades Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõike 1 mitmetähenduslikkust, millele lisandus asjaolu, et hoolsuse eest, millega hagejad arvasid ennast kasutavat oma õigust hagi esitada, karistati samal päeval tehtud määrusega, millega tunnistati nende hagi enneaegselt esitamise tõttu vastuvõetamatuks, oleks Üldkohus pidanud käesolevas asjas tuvastama vabandatava eksimuse.

88.

Järelikult rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta tõlgendas ELTL artikli 236 kuuendat lõiku ning oma kodukorra artikli 102 lõiget 1 nii, et ta leidis, et hagejate poolt kemikaaliameti otsuse peale lisada akrüülamiid kandidaatainete määratlemise loetelusse esitatud hagi oli hilinenult esitatud ning et see hilinenult esitamine ei kujuta endast vabandatavat eksimust.

89.

Vaidlustatud määrus kohtuasjas T‑268/10 tuleb seega tühistada ning kohtuasi tuleb uuesti arutamiseks saata Üldkohtule, et viimane otsustaks poolte esitatud teiste väidete ja argumentide üle, kuid samas tuleb siiski meelde tuletada, et kui Üldkohus otsustab temale saadetud kohtuasja T‑1/10 tunnistada vastuvõetavaks, siis toob see poolelioleva kohtuasja tõttu automaatselt kaasa käesoleva hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmise.

90.

Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:

Kohtuasjas C‑625/11 P:

Kohtuasjas C‑626/11 P: