1.

Kas see on diskrimineeriv, kui linnaosades, kus elavad peamiselt teatavasse rahvusrühma kuuluvad inimesed, on elektriarvestid paigaldatud tunduvalt kõrgemale kui mujal? See on sisuliselt küsimus, mida Euroopa Kohus peab käesolevas asjas Bulgaaria diskrimineerimiskaitse komisjoni (edaspidi „KZD”) ( 2 ) eelotsusetaotluse alusel käsitlema. See võimaldab Euroopa Kohtul täpsustada oma kohtupraktikat nn diskrimineerimisvastaste direktiivide – käesolevas asjas direktiivi 2000/43/EÜ ( 3 ) – kohta, ( 4 ) kusjuures ta peab esimest korda käsitlema etnilisel päritolul põhinevat kaudset diskrimineerimist ja sellise diskrimineerimise põhjendamise võimalust. Lisaks selgitab Euroopa Kohus eelotsusemenetluse raames, kas KZD on üldse pädev talle ELTL artikli 267 alusel eelotsuse küsimusi esitama.

2.

Kohtuvaidluse põhjustas Bulgaaria linna Montana kahes linnaosas valitsev tava paigaldada elektriarvestid elektripostide külge 7 m kõrgusele, samal ajal kui mujal on elektriarvestid paigaldatud tarbijale ligipääsetaval viisil kuni 1,70 m kõrgusele. Kõnealustes linnaosades elavad peamiselt romade kogukonda kuuluvad inimesed, ( 5 ) mistõttu kerkib küsimus, kas kirjeldatud tava puhul on tegemist diskrimineerimisega etnilise päritolu alusel.

3.

Kuna diskrimineerimine puudutab romasid, on käesolev asi eriti tundlik. Romade olukord Euroopa suurima vähemusrahvusena on viimastel aastatel üha teravamalt üldsuse tähelepanu keskpunkti tõusnud. Euroopas elavast hinnanguliselt 10–12 miljonist romast kannatavad paljud oma igapäevaelus eelarvamuste, sallimatuse, diskrimineerimise ja sotsiaalse tõrjutuse all. Nad on kõrvale jäetud ja elavad väga vaestes sotsiaal-majanduslikes tingimustes. ( 6 ) Romade sotsiaalne ja majanduslik integratsioon on seepärast nii Euroopa Liidu kui ka Bulgaaria Vabariigi üks peamisi eesmärke. ( 7 ) Euroopa Inimõiguste Kohus on samuti juba mitu korda romade diskrimineerimist käsitlenud. ( 8 )

4.

Käesoleva asja liidu õiguse kohase raamistiku määrab kindlaks direktiiv 2000/43/EÜ. Lisaks tuleb viidata direktiividele 2006/32/EÜ ( 9 ) ja 2009/72/EÜ, ( 10 ) mis sisaldavad elektrienergia siseturgu ja energia lõpptarbimise tõhusust käsitlevaid eeskirju.

5.

Direktiivi 2000/43 artikkel 2 määratleb muu hulgas järgmised mõisted:

„1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab võrdse kohtlemise põhimõte, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist rassilise või etnilise päritolu alusel.

2.   Lõike 1 kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]”

6.

Direktiivi 2000/43 kohaldamisala määrab kindlaks artikkel 3, mis sätestab:

„1.   Ühendusele antud volituste piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on:

[…]

[…]”

7.

Direktiivi 2000/43 õiguste kaitse alaseid norme sisaldava artikli 7 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid tagavad, et kõikidel isikutel, kes leiavad, et neid on võrdse kohtlemise põhimõtte eiramise tõttu õigusvastaselt koheldud, oleks võimalik kasutada haldus- või kohtumenetlust, kaasa arvatud lepitusmenetlust, kui see on asjakohane, käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmise küsimuses isegi juhul, kui see töösuhe, millega väidetav diskrimineerimine kaasnes, on lõppenud.”

8.

Direktiivi 2004/43 artikli 8 lõige 1 sätestab tõendamiskoormise kohta järgmist:

„Liikmesriigid võtavad kooskõlas oma siseriikliku õigussüsteemiga vajalikud meetmed tagamaks, et kui isik, kes leiab, et ta on võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamata jätmise tõttu kannatanud, esitab kohtule või muule pädevale asutusele asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine, peab kostja tõendama, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud.”

9.

Viimaks sätestab direktiivi 2000/43 artikkel 13, mis käsitleb võrdset kohtlemist toetavaid organeid, järgmist:

„1.   Liikmesriigid määravad organi või organid, kelle ülesanne on edendada kõikide isikute võrdset, rassilisest või etnilisest päritolust tingitud diskrimineerimiseta kohtlemist. Need organid võivad moodustada osa asutustest, kelle ülesanne on riiklikul tasandil tegelda inimõiguste kaitsega või üksikisiku õiguste kaitsega.

2.   Liikmesriigid tagavad, et nende organite pädevusse kuulub:

10.

Direktiivi 2006/32 eesmärk on parandada liikmesriikides energia lõpptarbimise tõhusust eri meetmete kaudu, sh lõppkasutajatele suunatud meetmed energiatõhususe parandamiseks. Põhjenduses 29 märgitakse muu hulgas järgmist:

„Et võimaldada lõppkasutajal teha oma energiatarbimise osas paremal informeeritusel põhinevaid otsuseid, tuleks talle anda piisavat sellekohast teavet ja ka muud asjakohast teavet […] Lisaks sellele tuleks tarbijatele aktiivselt soovitada oma mõõtjate korrapärast kontrollimist.”

11.

Peale selle sätestab direktiivi 2006/32 artikli 13 lõige 1 järgmist:

„Liikmesriigid tagavad, et nii palju kui on tehniliselt võimalik, majanduslikult põhjendatud ja võimaliku säästu suhtes proportsionaalne, pakutakse elektrienergia, maagaasi, kaugkütte ja/või -jahutuse ning sooja tarbevee lõpptarbijatele konkurentsivõimeliste hindadega individuaalseid arvesteid, mis näitavad täpselt lõpptarbija energiatarbimist ja annavad teavet tarbimise tegeliku kestuse kohta.

[…]”

12.

Direktiiv 2009/72 sisaldab elektrienergia tootmise, edastamise, jaotamise ja tarnimise ühiseeskirju ning reguleerib elektrisektori korraldamist ja toimimist. ( 11 ) Kõnealuse direktiivi artikli 3 lõike 7 kohaselt võtavad liikmesriigid „vajalikud meetmed, et kaitsta lõpptarbijaid”; vähemalt kodutarbijate osas peaksid need meetmed hõlmama kõnealuse direktiivi I lisas sätestatud meetmeid.

13.

Direktiivi 2009/72 I lisa punkti 1 „Tarbijakaitsemeetmed” kohaselt „võetakse [direktiivi] artiklis 3 nimetatud meetmeid selleks, et tagada tarbijatele:

[…]

[…]”

14.

Selleks et võtta üle hulk direktiive ja muid Euroopa Liidu õigusakte, kaasa arvatud direktiiv 2004/43, võeti Bulgaarias vastu diskrimineerimisvastane seadus ( 12 ) (edaspidi „ZZD”), mis sisaldab peale diskrimineerimist keelavate sätete ka diskrimineerimiskaitse komisjoni (KZD) käsitlevaid eeskirju. Eelotsusetaotluses viidatakse lisaks arvukatele muudele siseriiklikele õigusnormidele, nagu näiteks energiamajandusseadus, määrus elektritootjate ja -tarbijate ühendamise kohta põhi- ja -jaotusvõrkudega ning põhi- ja -jaotusvõrguettevõtete müügi tüüptingimused.

15.

Põhikohtuasi põhineb kaebusel, mille V. Belov esitas KZD-le. V. Belov elab Bulgaaria linnas Montanas, täpsemalt ühes kahest kõnealuse linna linnaosast, mida eelotsusetaotluses esitatud andmete kohaselt tuntakse peamiselt romadest koosneva elanikkonna tõttu romade linnaosana.

16.

Montana omavalitsusele tarnib elektrienergiat ChEZ Elektro Balgaria AD (edaspidi „CEB”) ja elektrienergia jaotamine toimub ChEZ Raspredelenie Balgaria AD (edaspidi „CRB”) kaudu; mõlema ettevõtja tegevuse üle teostab järelevalvet energia- ja veemajanduse riiklik reguleerimiskomisjon ( 13 ) (edaspidi „DKEVR”). Kõigis Montana linnaosades on CRB omanduses olevad elektriarvestid.

17.

Aastatel 1998 ja 1999 paigaldati elektriarvestid mõlemas Montana omavalitsuse alla kuuluvas romade linnaosas Ogostas ja Kosharnikis, samuti mõnes teises linnas, elektripostide külge 7 m kõrgusele. Teistes linnaosades on elektriarvestid paigaldatud 1,70 m kõrgusele, tavaliselt tarbija korterisse või maja välisseina või piirdeaia külge.

18.

Selleks et tagada tarbijatele ka 7 m kõrgusele paigaldatud elektriarvestite puhul vähemalt kaudne visuaalne kontroll, võttis CRB oma müügi tüüptingimustes kohustuse teha tarbija kirjaliku taotluse korral kolme päeva jooksul tasuta kättesaadavaks tõstelavaga eritõstuk, mille abil saavad CRB töötajad elektriarvesti näitu lugeda. Ükski tarbija ei ole siiski senini seda pakkumist kasutanud. Teise võimalusena võidakse tarbija korterisse paigaldada tasu eest kontrollarvesti. Kõnealustes linnaosades puuduvad tarbijatel muud võimalused visuaalse kontrolli teostamiseks.

19.

V. Belov väidab KZD menetluses, et elektriarvesti paigaldamine 7 m kõrgusele diskrimineerib teda etnilise päritolu alusel. Ühtlasi viitab ta asjaolule, et kõiki mõlemas asjaomases linnaosas elavaid etnilisi romasid diskrimineeritakse nende etnilise kuuluvuse alusel.

20.

V. Belovi kaebus on suunatud CEB vastu. KZD kaasas põhikohtuasja arutamisse menetlusse astujana CRB, mõlema ettevõtja seaduslikud esindajad ja juhatuse liikmed ning DKEVR.

21.

KZD pöördus põhikohtuasja raames Euroopa Kohtusse ja esitas talle järgmised eelotsuse küsimused:

22.

Euroopa Kohtu menetluses esitasid kirjalikke ja suulisi märkusi CEB ja CRB, ( 14 ) Bulgaaria valitsus ja Euroopa Komisjon. V. Belov oli esindatud Euroopa Kohtu 11. juuli 2012. aasta kohtuistungil.

23.

Mõned menetlusosalised kahtlevad esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetavuses. Kõnealused isikud kritiseerivad peamiselt seda, et nende arvates ei ole KZD kohus. Lisaks väidavad nad, et osa Euroopa Kohtule esitatud küsimusi on hüpoteetilised.

24.

Arvestades asjaolu, et viimastel aastatel on liikmesriikides asutatud palju sõltumatuid asutusi – eelkõige liidu õigusnormide ülevõtmiseks –, ei ole imekspandav, et Euroopa Kohus peab alatasa lahendama küsimust, kas sellistel asutustel on õigus esitada eelotsusetaotlusi. ( 15 )

25.

Selleks et teha kindlaks sellise sõltumatu asutuse nagu KZD õigus esitada eelotsusetaotlus, tuleb hinnata, kas seda asutust saab käsitada „liikmesriigi kohtuna” ELTL artikli 267 tähenduses. Euroopa Komisjoni ja Bulgaaria valitsuse arvates saab teda sellisena käsitada, samal ajal kui CEB ja CRB on vastupidisel seisukohal.

26.

Eelotsusetaotluse esitamise õiguse kohta otsuse tegemine kuulub vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale üksnes liidu õiguse valdkonda. Seda, kas eelotsusetaotluse esitanud asutuse puhul on tegemist kohtuga ELTL artikli 267 tähenduses, otsustatakse mitme tunnusjoone alusel, nagu organi õiguslik alus, alalisus, otsuste kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine organi poolt ning tema sõltumatus. ( 16 ) Lisaks võivad siseriiklikud asutused Euroopa Kohtusse pöörduda vaid juhul, kui tegemist on poolelioleva vaidlusega ja see kohus peab vastava menetluse raames tegema kohtuotsuse jõudu omava lahendi. ( 17 ) Seepärast tuleb KZD konkreetsete menetluseeskirjade ja struktuuri põhjal järgnevalt arutada, kas ta vastab nimetatud kriteeriumidele.

27.

Sellega seoses tuleb rõhutada, et KZD pädevust kohtuna ei saa kinnitada üksnes viitamisega tema liidu õigusest tulenevale ülesandele, mida ta täidab võrdse kohtlemise edendamiseks ning diskrimineerimise ohvrite õiguste kaitse tagamiseks loodud asutusena (direktiivi 2000/43 artiklid 7 ja 13). Seda seetõttu, et direktiivis 2000/43 nõutud õiguste kaitse tagamiseks saab kasutada „haldus- või kohtumenetlust” (direktiivi 2000/43/EÜ artikli 7 lõige 1), mistõttu ei ole kohus nende tagamiseks tingimata nõutav. Seega tuleb üksikasjalikult uurida, kas KZD vastab liidu õiguses vastavalt ELTL artiklile 267 liikmesriigi kohtule esitatud nõuetele.

28.

KZD õigusliku aluse, alalisuse ja temapoolse õigusnormide kohaldamisega seoses probleeme ei ole. ( 18 ) Ka menetluse võistlevuse kriteerium on KZD puhul täidetud. ( 19 ) Äärmiselt küsitavad on seevastu käesolevas asjas KZD sõltumatus, tema otsuste kohustuslikkus ja see, kas tema lahenditel on kohtuotsuse jõud.

29.

Kohtu sõltumatuse mõistel on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kaks aspekti: väline ja sisemine.

30.

Sõltumatuse väline aspekt eeldab, et organ, kes peab otsuse tegema, oleks kaitstud välise sekkumise või surve vastu, mis võiks ohtu seada selle liikmete otsustamise sõltumatuse neile lahendamiseks antud vaidluste osas. ( 20 ) Käesolevas asjas ei ole KZD otsustuskogu liikmete välises sõltumatuses mingit kahtlust. Nende suhtes kohaldatakse mutatis mutandis Bulgaaria tsiviilkohtumenetluse seadustiku norme kohtuniku sõltumatuse kohta. ( 21 ) Seega kehtivad nende puhul Bulgaaria tavapäraste kohtute kohtunike omadega võrreldavad tagatised.

31.

Sõltumatuse sisemine aspekt on seotud erapooletuse mõistega ja selle eesmärk on võrdse distantsi säilitamine menetlusosaliste ja nende vastavate huvide vahel, arvestades menetluse eset. ( 22 )

32.

CEB ja CRB leiavad, et KZD ei ole objektiivselt erapooletu. ( 23 ) Nad põhjendavad seda KZD struktuuriga, eelkõige KZD otsustuskogu ja talle alluva haldusüksuse vahelise seosega, ning KZD ülesannetega.

33.

Need vastuväited ei ole siiski piisavalt veenvad.

34.

KZD otsustuskogu ja talle alluva haldusüksuse ülesanded on nimelt selgelt lahutatud. Kõnealune haldusüksus saab küll esitada diskrimineerimisküsimustes õiguslikke hinnanguid ka otsustuskogu liikmetele. Euroopa Kohtule esitatud teabest ei nähtu siiski, et kõnealune haldusüksus osaleb otsustuskogu liikmete otsuste tegemise protsessis. ( 24 ) Ka väidetava diskrimineerimise ohvrite õiguste kaitse tagamine, mis on üks KZD ülesandeid, ( 25 ) toimub üksnes kõnealuse haldusüksuse kaudu, mitte otsustuskogu liikmete endi kaudu. Lisaks märkis Bulgaaria valitsus kohtuistungil, et diskrimineerimise ohvrite nõustamine ja toetamine toimub üksnes väljaspool pooleliolevaid menetlusi. Seega ei toeta otsustuskogu liikmed ega haldusüksus pooleliolevas menetluses üht menetluspooltest. Otsustuskogu liikmed teevad ZZD rikkumise korral otsuse objektiivselt ja sõltumatult. ( 26 )

35.

Ainuüksi asjaolust, et KZD loodi võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise asutusena, ( 27 ) ei saa järeldada, et ta toetab automaatselt ohvreid ja on seega erapoolik. KZD peab küll tagama ZZD õigusnormide järgimise. Sarnaselt kohtuga täidab ta seda ülesannet siiski objektiivse ja sõltumatu riigiasutusena, kes ei pea menetluses tuvastama mitte üksnes diskrimineerimise olemasolu, vaid ka diskrimineerimise võimaliku puudumise.

36.

Kõigist eeltoodud kaalutlustest järeldub, et KZD on piisavalt sõltumatu, et teda saaks käsitada kohtuna ELTL artikli 267 tähenduses.

37.

CEB ja CRB väidavad lisaks, et KZD ei tegutse kohtuna. KZD ei ole mitte kohtuorgan, vaid pigem haldusasutus. See tuleneb nii tema ülesannetest kui ka sellest, et KZD osaleb tema otsuste suhtes algatatud hilisemas vaidlustamismenetluses menetluspoolena, ( 28 ) ta võib enda algatusel astuda välja diskrimineerimise vastu, ( 29 ) ta võib oma otsused menetluspoolte nõusolekul tühistada ja tsiviilkohtumenetlustel on prioriteet KZD menetluste suhtes. ( 30 )

38.

Selle kohta tuleb esiteks märkida, et teatavate haldusülesannete täitmine ei välista a priori, et KZD on kohus. Euroopa Kohus on nimelt korduvalt sedastanud, et organi õigust esitada eelotsusetaotlus tuleb hinnata nii struktuuril kui ka ülesannetel põhinevate kriteeriumide alusel. Sel põhjusel võib üht ja sedasama siseriiklikku asutust liigitada osaliselt kohtuks ja osaliselt haldusvõimuks vastavalt sellele, kas ta täidab konkreetsel juhul kohtu või haldusülesandeid. ( 31 ) Seepärast tuleb hinnata nende ülesannete konkreetset laadi, mida KZD selles normatiivses kontekstis täidab, milles ta käesolevas asjas pidas vajalikuks pöörduda Euroopa Kohtu poole. ( 32 )

39.

Käesolevas asjas pöördus KZD sõltumatu otsustuskogu Euroopa Kohtu poole kaebemenetluse raames. Kõnealuses menetluses hinnatakse väidetava diskrimineerimise ohvri taotluse alusel erapooletult vaidlusaluste meetmete kooskõla ZZDga. Seda tegevust saab seega liigitada kohtuna tegutsemiseks. Haldusülesanded, mida otsustuskogu liikmetele alluv haldusüksus täidab muus kontekstis, näiteks ohvrite nõustamine või KZD esindamine kõrgema astme kohtus, ei oma käesolevas asjas kõne all oleva kaebemenetluse õigusliku laadi kohta otsuse tegemisel tähtsust.

40.

Teiseks ei ole mingit tähtsust, et KZD otsustuskogu võib teoreetiliselt algatada menetluse ka enda algatusel. ( 33 ) Seda seetõttu, et vähemalt käesolevas asjas ei tegutsenud KZD enda algatusel, vaid väidetava diskrimineerimise ohvri kaebuse alusel. Eelotsusetaotluse esitamise õiguse kohta otsuse tegemise seisukohast ei ole tähtis, kas eelotsustaotluse esitanud asutust saab muude ülesannete täitmisel peale nende, mille alusel esitati Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, liigitada kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses. ( 34 )

41.

Kolmandaks ei välista KZD tegutsemist kohtuna ka asjaolu, et KZD võib otsustuskogu liikmete lahendada olevasse kaebemenetlusse kaasata teisi menetluspooli. Tegemist on pigem praktikaga, mida üsna üldiselt rakendatakse ka klassikalistes halduskohtutes. ( 35 )

42.

Neljandaks ei välista KZD tegutsemist kohtuna ka KZD menetluse ja Bulgaaria tsiviilkohtumenetluse vahelist suhet reguleerivad eeskirjad. Erinevalt CEB-st ja CRB-st pean ma kõnealuseid eeskirju, mida arutati põhjalikult Euroopa Kohtu istungil, argumendiks, mis räägib pigem KZD eelotsusetaotluse esitamise õiguse poolt kui vastu.

43.

KZD ei või küll kaebuse kohta otsust teha siis, kui seesama asi on juba Bulgaaria tsiviilkohtus menetluses. ( 36 ) See põhineb siiski üksnes üldisel menetlusõiguslikul põhimõttel, mille kohaselt on kohtumenetlus lubamatu, kui sama esemega kohtuasjas on juba menetlus pooleli. ( 37 ) Asjaolu, et sellist normi kohaldatakse ka KZD suhtes, toetab seisukohta, et tegemist on kohtuga ELTL artikli 267 tähenduses. Kui selline menetlus nagu põhikohtuasja menetlus ei oleks kohtulikku laadi, ei oleks nimelt a priori vaja kehtestada tsiviilkohtus poolelioleva kohtuasja normi – sel juhul ei saaks sama esemega kohtuasjas poolelioleva menetluse probleemi niikuinii tekkida.

44.

Seda, et KZD kaotab oma pädevuse ka hiljem algatatud tsiviilkohtumenetluse korral, st et KZD-s pooleliolev menetlus on „vähem väärtuslik” kui tsiviilkohtutes pooleliolev menetlus, – vähemalt Euroopa Kohtule esitatud teabe kohaselt – ei ilmne. CEB ja CRB on küll esitanud sarnaseid väiteid, kuid nende sellekohased väiteid jäid isegi kohtuistungil esitatud järelepärimise peale äärmiselt ebamääraseks; eelkõige ei suutnud CEB ja CRB viidata ühelegi konkreetsele nende teooriat toetavale õigusnormile. Vastupidiste tõendite puudumise tõttu tuleb seega lähtuda sellest, et sama esemega kohtuasjas poolelioleva menetluse reeglit kohaldatakse alati samamoodi, olenemata sellest, kas konkreetses asjas algatati kõigepealt menetlus Bulgaaria tsiviilkohtus või KZD-s. See toetab seisukohta, et KZD tegutseb kohtuna.

45.

Viimaks ei välista KZD tegutsemist kohtuna ka asjaolu, et KZD võib oma otsuseid menetluspoolte nõusolekul tühistada või muuta. ( 38 ) Haldusasutused võivad oma otsuseid muuta üldiselt menetluspoolte nõusolekuta; menetluspoolte esitatud kokkulangevate andmete kohaselt kehtib see ka Bulgaaria õiguses. Kohtuotsuseid saab seevastu enne nende jõustumist apellatsioonimenetluse kaudu tühistada, kuid pärast jõustumist saab neid tühistada ainult väga erandlikel juhtudel menetluse uuendamise teel. Asjaolu, et KZD otsuste muutmine lihtsustatud tingimustel tundub olevat võimalik, näib küll viitavat sellele, et KZD otsustuskogu paikneb klassikalise haldusasutuse ja klassikalise kohtu vahepeal. Määrav on siiski see, et kaebemenetluses tehtud KZD otsuseid saab muuta üksnes mõlema menetluspoole nõusolekul. Kõnealust muutmisvõimalust saab seega käsitada lõpuks kohtumenetluses kohaldatava dispositiivsuse põhimõtte väljendusena (laialt tõlgendatuna). ( 39 )

46.

Lisaks väidavad CEB ja CRB, et KZD kaebemenetluses tehtavad otsused ei ole kohustuslikud. Nad põhjendavad seda ZZD artikliga 71, millega antakse asjaomasele isikule võimalus pöörduda diskrimineerimisjuhtumi korral ka tsiviilkohtusse. Kuna KZD poole pöördumine ei ole seega ainus võimalik õigusabinõu diskrimineerimise vastu võitlemiseks, ei ole otsuste kohustuslikkuse kriteerium CEB ja CRB arvates täidetud.

47.

Kohtuotsuses Dorsch Consult käsitles Euroopa Kohus muu hulgas otsuste kohustuslikkust. Ta eristas selles kohtuotsuses kohustuslikkust õiguste kaitse tagamise ainsa võimaluse tähenduses ja kohustuslikkust siduva kohustusliku otsuse tähenduses. ( 40 ) Euroopa Kohus ei pidanud siiski kõnealuses asjas selgelt kindlaks määrama, kas eelistada tuleks esimest või teist tõlgendust, sest asjaomase asutuse kohtupraktika oli mõlemal juhul kohustuslik. Sellega seoses võimaldab käesolev asi Euroopa Kohtul oma kohtupraktikat selles küsimuses veelgi täpsustada.

48.

Sarnaselt Euroopa Komisjoni seisukohaga kohtuasjas Dorsch Consult ( 41 ) ja käesolevas asjas toimunud kohtuistungil kaldun ka mina mõistma kohustuslikkust üksnes kui eelotsusetaotluse esitanud asutuse otsuste siduvust. Kui otsuste kohustuslikkuse saaks ainuüksi juba alternatiivse õiguskaitsevahendi olemasolu alusel välistada, ei saaks rangelt võttes isegi klassikaline tsiviilkohus käesoleva asjaga sarnastel juhtudel Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust esitada, sest ka tema menetluse kõrval on olemas alternatiivne õiguskaitsevahend – nimelt KZD kaebemenetlus. ( 42 ) See viiks absurdse tagajärjeni, et kummalgi Bulgaaria organil, kellele on vastavalt ZZD-le pandud vaidluste lahendamise ülesanne, ei oleks õigust esitada Euroopa Kohtule küsimusi direktiivi 2000/43 tõlgendamise kohta.

49.

Seepärast on eelkõige asjakohane, kas menetluspooled on kohustatud täitma KZD kaebemenetluses tehtud otsust. Antud juhul on sellega tegemist. Bulgaaria valitsus märgib ja ZZD artiklitest 69 ja 82 nähtub, et KZD otsused jõustuvad ja on menetluspoolte jaoks siduvad ning nende täitmata jätmise eest võib määrata trahvi.

50.

Kokkuvõttes leian ma seetõttu, et KZD-d tuleks käesolevas asjas käsitada kohtuna ELTL artikli 267 tähenduses.

51.

CEB ja CRB väidavad lisaks, et teine ja kuues eelotsuse küsimus on hüpoteetilised osas, milles neis viidatakse otsesele diskrimineerimisele ja ahistamisele. Kuna käesolevas asjas on äärmisel juhul tegemist kaudse diskrimineerimisega, on vastuvõetavad üksnes sellist diskrimineerimist käsitlevad eelotsuse küsimused.

52.

On õige, et vaidlusaluse meetme puhul ei saa olla samal ajal tegemist nii otsese kui ka kaudse diskrimineerimisega. Seda, millise diskrimineerimisvormiga on tegemist, peab otsustama KZD kui eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes seejuures arvesse konkreetse juhtumi asjaolusid ja kõiki fakte. KZD palub siiski Euroopa Kohtul just nimelt tõlgendada mõlemat diskrimineerimisvormi, et teha kindlaks, kumma vormiga on käesolevas asjas tegemist. Kui Euroopa Kohus tunnistaks eelotsusetaotluse vastuvõetavaks üksnes ühe diskrimineerimisvormi osas, tegutseks ta esiteks KZD poolt faktidele antava hinnangu suhtes ennatlikult ja võib teiseks anda KZD-le tarbetu vastuse.

53.

Kui õigusliku hinnangu käigus selgub, et teatavad küsimused või nende osad on tõepoolest hüpoteetilised või ebavajalikud, jätan ma need oma ettepanekust välja.

54.

Eelotsusetaotlus on seega täielikult vastuvõetav.

55.

KZD küsib oma äärmiselt põhjalike küsimustega teavet selle kohta, milline on võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise ulatus seoses inimeste etnilise päritoluga ja millised peaksid sellega seoses olema diskrimineerimise tõendamise suhtes esitatavad nõuded. Asjakohane oleks teatavad KZD esitatud küsimuste osad kõnealusele eelotsusetaotlusele vastates kokku võtta.

56.

KZD soovib esimese küsimusega teada saada, kas põhikohtuasja faktilised asjaolud kuuluvad direktiivi 2000/43 kohaldamisalasse. Konkreetselt palub KZD tõlgendada kõnealuse direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti h, mis käsitleb avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste kättesaadavust. Menetluspooled vaidlevad selle üle, kas selle alla kuulub peale elektrivarustuse ka elektriarvestitega varustamine.

57.

Bulgaaria valitsus, CEB ja CRB pooldavad direktiivi kohaldamisala kitsast tõlgendamist. Euroopa Liidu ülesanne ei ole reguleerida elektriarvestitega seotud küsimusi. Nad leiavad, et liidu õiguse reguleerimisalasse kuuluvad üksnes elektrienergia siseturu loomine ja selle turu toimimise parandamine. Elektriarvestitega varustamine ei ole siiski nende eesmärkide saavutamiseks vajalik meede ja seega ei kuulu käesolev asi direktiivi 2000/43 artikli 3 lõike 1 esimeses lauses sisalduva faktiliste asjaolude piirangu – „[liidule] antud volituste piires” – tõttu kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse. Pealegi ei ole tasuta elektriarvestite puhul tegemist teenusega kõnealuse direktiivi tähenduses, sest nende eest ei maksta tasu. Lisaks ei ole elektriarvestitele ligipääs CEB ja CRB sõnul samaväärne elektrivarustusega. Direktiivi 2000/43 artikli 3 lõike 1 punkt h käsitleb üksnes elektrivarustust, mitte elektriarvestite kättesaadavaks tegemist.

58.

Eespool kirjeldatud argument ei pea paika.

59.

Elektrivarustus kui teenus kuulub vastavalt direktiivi 2000/43 artikli 3 lõike 1 punktile h kaheldamatult valdkonda, milles on keelatud diskrimineerimine rassilise või etnilise päritolu alusel. Selge on ka see, et CRB paigaldas oma tarbijatele kasutamiseks elektriarvestid ja seega on kõnealused elektriarvestid tegelikult nende tingimuste osa, mille alusel tarbijad käesolevas asjas elektrienergiat saavad.

60.

Just need tingimused moodustavad aga konkreetses asjas nn elektrivarustuse teenuse. Tingimuste üksikuid osasid ei saa eraldi käsitleda. Väide, et üksnes elektrivarustus tuleb tagada ilma diskrimineerimiseta ja kõik ülejäänu, eelkõige tüüptingimuste konkreetsed punktid, ei kuulu kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse, ei ole veenev.

61.

Kujutagem ette, et avalik-õiguslik veoettevõtja näeb bussireisijatele olenevalt nende soost, nahavärvusest või etnilisest päritolust ette eri istekohad. Isegi kui veoettevõtja transpordib kõiki reisijaid ja kõik reisijad saavad seega kahtlemata transporditeenust kasutada, on selge, et nende transporditingimused ei ole võrdväärsed.

62.

Direktiivi 2000/43 eesmärk on just nimelt tagada parimal võimalikul viisil kaitse diskrimineerimise eest ja saavutada seega võimalikult kõrge kaitstuse tase. ( 43 ) Diskrimineerimiskeelu tulemuslikkus oleks ohustatud, kui kaitstud valdkonda soovitaks piirata nii, et kaitse hõlmaks üksnes selle keset. Kõnealuse direktiivi artiklis 3 loetletud valdkondade kitsal tõlgendamisel väheneks diskrimineerimisvastane kaitstus absoluutse miinimumini ja see oleks eespool nimetatud direktiivi eesmärkidega vastuolus.

63.

Lõppkokkuvõttes väljendab direktiiv 2000/43 võrdse kohtlemise üldpõhimõtet, mis on üks liidu õiguse aluspõhimõtetest ja mis on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 20 ja 21 sätestatud põhiõigusena. Ka sel põhjusel ei tohi direktiivi kohaldamisala määratleda kitsalt. ( 44 )

64.

Seepärast kuuluvad käesoleva asjaga sarnastel juhtudel direktiivi 2000/43 kohaldamisalasse nii elektrivarustus kui ka tingimused, mille alusel see elektrivarustus tagatakse, sealhulgas elektriarvestite kättesaadavaks tegemine. ( 45 )

65.

Sellele ei saa vastuväiteks tuua, et tarbijad kasutavad elektriarvesteid tasuta, kuid direktiiv käsitleb üksnes tasulisi teenuseid. Seda seetõttu, et elektrienergia tarnimine kui teenuse osutamise lepingus sätestatud põhiteenus toimub igal juhul tasu eest ja lähtuda tuleb sellest, et elektriarvestite hind sisaldub elektrihinnas ja seega suunatakse see igal juhul kaudselt edasi tarbijatele. Nagu eespool juba märgitud, ei saa elektrivarustust ja elektriarvestite kättesaadavaks tegemist teineteisest lahutada. Eelkõige oleksid elektriarvestid vastava elektrivarustuseta mõttetud. Elektriarvesti kättesaadavaks tegemine ei ole seega iseseisev teenus, vaid pigem elektrivarustuse teenuse osa.

66.

Mis puutub lõpuks liidu pädevusse, millele viidatakse direktiivi 2000/43 artikli 3 lõike 1 alguses, siis piisab sellest, kui märkida, et liidu seadusandja on vastutav elektrienergia siseturu reguleerimise eest. ( 46 ) Kõnealust pädevust on liidu seadusandja muuhulgas – ilma et see oleks otsustav – juba mitu korda kasutanud, kehtestades muu hulgas eeskirjad lõpptarbija teavitamiseks tema elektritarbimise kohta ja mainides sealjuures sõnaselgelt elektriarvesteid. ( 47 )

67.

Eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele nii, et põhikohtuasja faktilised asjaolud kuuluvad direktiivi 2000/43/EÜ kohaldamisalasse.

68.

KZD soovib oma teise ja neljanda eelotsuse küsimusega teada saada, kas diskrimineerimine direktiivi 2000/43 tähenduses leiab aset üksnes seaduses sätestatud õiguste või huvide rikkumise korral või võib diskrimineerimine aset leida ka sellest sõltumatult. Kui kõnealune direktiiv ei sea tingimuseks seaduses sätestatud õiguste või huvide rikkumist, tekib küsimus, kas siseriiklik õigusnorm, milles on selline tingimus sätestatud, on direktiiviga kooskõlas.

69.

Need küsimused tulenevad asjaolust, et Bulgaaria õiguse määratluse kohaselt – täpsemalt ZZD lisatingimuste ( 48 ) § 1 punkti 7 kohaselt – on „halvema kohtlemisega” tegemist üksnes juhul, kui otseselt või kaudselt rikutakse seaduses sätestatud õigusi või huve. CEB viitab sellele sättele ja väidab, et tarbijatel ei ole õigust nõuda tasuta elektriarvestite paigaldamist. Õiguste rikkumise puudumise tõttu ei saa seda seega ka diskrimineerimisena käsitada.

70.

Diskrimineerimise olemasolu tingimused on sätestatud direktiivi 2000/43 artikli 2 lõikes 2. Otsese diskrimineerimisega on punkti a kohaselt tegemist siis, „kui ühte inimest koheldakse rassilise või etnilise päritolu tõttu halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist isikut samalaadses olukorras”. Diskrimineerimise aluseks olev ebavõrdne kohtlemine on seega otseselt seotud rassilise või etnilise päritoluga. Kaudse diskrimineerimisega on punkti b kohaselt seevastu tegemist siis, „kui ilmselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab isikud rassilise või etnilise päritolu alusel teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda”.

71.

Kummagi diskrimineerimisvormi olemasolu ei eelda direktiivi 2000/43 sõnastuse järgi seaduses sätestatud õiguste või huvide rikkumist. Pigem on oluline üksnes asjaolu, et halvem kohtlemine või halvemus eksisteerib, olenemata sellest, mille suhtes see halvem kohtlemine või halvemus eksisteerib, kas seejuures rikutakse õigusi või huve ja kui rikutakse, siis milliseid. Pealegi ei eelda Euroopa Kohtu praktika kohaselt diskrimineerimine tegelikult isegi konkreetse ohvri olemasolu. ( 49 )

72.

Diskrimineerimise olemasolu eeldamiseks on seega piisav, kui isikut või isikute rühma koheldakse halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist isikut või isikute rühma. Selliste täiendavate tingimuste esitamine, mida ei ole direktiiviga 2000/43 ette nähtud, ei ole liidu seadusandja taotletud kaitstuse kõrge tasemega kooskõlas.

73.

Pealegi tuleb lähtuda sellest, et kui direktiivis 2000/43 oleks seatud tingimuseks õiguste rikkumine, oleks seda sõnaselgelt märgitud, nagu seda on tehtud näiteks õiguste kaitse küsimuses kõnealuse direktiivi artikli 7 lõikes 1. Sellest võib a contrario järeldada, et diskrimineerimise olemasoluks ei ole õiguste või huvide rikkumine nõutav.

74.

Kuna direktiivi 2000/43 kohaselt ei ole seega seaduses sätestatud õiguste või huvide rikkumine nõutav, ei ole oluline, kas tarbijatel on õigus nõuda juurdepääsuõigust tasuta elektriarvestitele – olenemata sellest, kas selline õigus tuleneb siseriiklikust või liidu õigusest.

75.

Seda arvesse võttes tekib siiski küsimus, kas sellised siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette, et diskrimineerimise eelduseks on seaduses sätestatud õiguste või huvide rikkumine, on liidu õigusega kooskõlas.

76.

Sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Direktiivi 2000/43 eesmärk on nimelt kehtestada miinimumnõuded võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamiseks ja diskrimineerimise tõkestamiseks. Direktiiviga antakse liikmesriikidele küll sõnaselgelt vabadus kehtestada või säilitada sätteid, mis on asjaomaste isikute suhtes liidu õigusnormidest soodsamad. ( 50 ) Direktiiviga ei ole siiski kooskõlas sellised siseriiklikud õigusnormid, mis on asjaomaste isikute suhtes ebasoodsamad ega vasta seega liidu õiguses sätestatud miinimumnõuetele. Just selleni viiks aga siseriikliku täiendava tingimuse kehtestamine, mis näeb diskrimineerimise olemasolu eeldusena ette seaduses sätestatud õiguste või huvide rikkumise.

77.

Seoses neljanda eelotsuse küsimuse viimase osaga, millega KZD soovib teada saada, kuidas siseriiklik kohus peab toimima, kui Bulgaaria õigusnormid ei ole direktiiviga 2000/43 kooskõlas, piisab sellest, kui viidata Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale: põhikohtuasjas tõlgendatakse ja kohaldatakse siseriiklikke õigusnorme võimalikult suures ulatuses kooskõlas direktiividega. Siseriiklikud kohtud peavad seega siseriiklikku õigust tõlgendama võimalikult suures ulatuses asjakohase direktiivi sõnastust ja eesmärki arvesse võttes, et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus. ( 51 ) Nad peavad tegema kõik, mis on nende pädevuses, arvestades siseriiklikku õigust tervikuna ning kasutades siseriiklikus õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada asjassepuutuva direktiivi täieulatuslik rakendamine ja saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus. ( 52 )

78.

Euroopa Kohtule esitatud teabe põhjal ei viita miski sellele, et põhikohtuasjas ei ole võimalik Bulgaaria õiguse asjaomaseid sätteid, nimelt ZZD-d, tõlgendada ja kohaldada kooskõlas direktiiviga 2000/43.

79.

Kui KZD peaks siiski jõudma järeldusele, et Bulgaaria õigust ei saa tõlgendada ja kohaldada kooskõlas asjaomase direktiiviga, tuleks kaaluda järgmist: V. Belovi nõuded ettevõtjate CEB ja CRB vastu ei saa küll tuleneda otseselt direktiivist 2000/43. Seda seetõttu, et direktiiviga ei saa panna üksikisikule kohustusi ning seda ei saa kasutada üksikisiku vastu. ( 53 )

80.

Rassilise ja etnilise päritolu alusel diskrimineerimise keeld on siiski liidu õiguse üldpõhimõte, mis on esmase õigusena sätestatud põhiõiguste harta artiklis 21 ja mida direktiivis 2000/43 üksnes täpsustatakse ( 54 ) – täpselt samamoodi kui vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimist täpsustatakse direktiivis 2000/78 ( 55 ) ja teisiti kui näiteks õigust tasustatud põhipuhkusele. ( 56 )

81.

Käesoleva asjaga sarnaste õigussuhete korral, mille poolteks on tarbija ja avalike teenuste osutaja, on võrdse kohtlemise põhimõte eriti tähtis. Sarnaselt töösuhtega iseloomustab selliseid õigussuhteid nimelt poolte struktuuriline ebavõrdsus.

82.

Vähemalt sellises olukorras tundub olevat õigustatud, kui põhiõigusena sätestatud diskrimineerimiskeeluga vastuolus olevad siseriiklikud õigusnormid jäetakse kohaldamata ka eraisikute suhtes. See kehtib seda enam käesoleva asjaga sarnasel juhtudel, kui eraisik ei ole põhiõiguse otsene adressaat, vaid põhiõigust kohaldatakse üksnes siseriikliku õiguse proportsionaalsuse hindamise alusena.

83.

Kokkuvõttes võib seega sedastada, et eeldamiseks, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine direktiivi 2000/43 artikli 2 lõike 2 tähenduses, ei ole nõutav, et oleks rikutud seaduses sätestatud õigusi või huve. Pigem on piisav, kui isikut koheldakse tema rassilise või etnilise päritolu alusel teise isikuga võrreldes halvemini või kui teatavasse rassi või rahvusrühma kuuluva isiku olukord on teataval viisil ebasoodsam. Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad diskrimineerimise eeldamise tingimusena ette seaduses sätestatud õiguste või huvide rikkumise, on direktiiviga 2000/43 vastuolus. Siseriiklik kohtunik peab siseriiklikku õigust tõlgendama kooskõlas liidu õigusega või kui see ei ole võimalik, siis jätma põhiõigusena sätestatud diskrimineerimiskeeluga vastuolus olevad siseriiklikud õigusnormid kohaldamata.

84.

Seda arvesse võttes on kolmanda eelotsuse küsimuse sisuline käsitlemine ebavajalik.

85.

Viies ja kuues eelotsuse küsimus puudutavad diskrimineerimise olemasolu tõendamiskoormist, mida reguleerib direktiivi 2000/43 artikkel 8. Teiseks tahab KZD peamiselt teada saada, kas romade linnaosades elektriarvestite kirjeldatud viisil paigaldamine põhikohtuasja konkreetsetel asjaoludel on diskrimineerimine kõnealuse direktiivi tähenduses ja kui on, siis milline diskrimineerimine ning kas selline diskrimineerimine on põhjendatud.

86.

Direktiivi 2000/43 artikli 8 lõige 1 sätestab, et „kui isik, kes leiab, et ta on võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamata jätmise tõttu kannatanud, esitab […] asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine, peab kostja tõendama, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud”.

87.

Sellega seoses tahab KZD teada saada, millises ulatuses peavad esitatavad asjaolud võimaldama teha järeldust diskrimineerimise olemasolu kohta ja kas piisab lihtsalt diskrimineerimise olemasolu eeldamisest. KZD väitel on direktiivi 2000/43 eri keeleversioonid erinevad. Bulgaariakeelne versioon näeb ette, et tuleb esitada asjaolud, „mis lubavad teha järelduse”, et on toimunud diskrimineerimine, samal ajal kui saksa- ja ingliskeelsed versioonid nõuavad üksnes diskrimineerimise olemasolu „eeldamist” või „oletamist”. „Järeldust” diskrimineerimise olemasolu kohta võib siiski teha üksnes juhul, kui õigsuse tõenäosus on – võrreldes „oletuse” või „eeldusega” – suurem. Siseriiklikus kohtupraktikas on ZZD asjaomast sätet seni kasutatud tõendamiskriteeriumina, mis nõuab eriti suurt õigsuse tõenäosust. See nõuab lihtsalt eeldusest ja kahtlusest suuremat õigsuse tõenäosust, mis on väga lähedal diskrimineerimise täielikule tõendamisele. KZD küsib seega seda, kui täpselt tuleb kaebuse esitaja diskrimineerimist tõendada.

88.

Direktiivi 2000/43 artikli 8 lõike 1 kõik eri keeleversioonid, ( 57 ) mida ma võrdlesin, nõuavad üksnes diskrimineerimise olemasolu „eeldamist”, ( 58 ) mitte kindlat „järeldust” selle kohta. Ka direktiivi põhjendus 21 kinnitab, et tõendamiskoormist tuleb kohandada üksnes „ilmse diskrimineerimise” ( 59 ) korral. Pealegi kinnitab Euroopa Komisjon oma märkustes, et ka direktiivi 2000/43 bulgaariakeelses versioonis puudub õigsuse suurema tõenäosuse imperatiivne nõue, sest ka selles keeleversioonis nõutakse üksnes asjaolude esitamist, mis „lubavad teha järelduse”, et on toimunud diskrimineerimine.

89.

Samuti vastab see soo alusel diskrimineerimise juhtudel valitsevale õiguslikule olukorrale. Euroopa Kohus on seoses direktiivi 97/80/EÜ ( 60 ) artikli 4 lõikega 1, mille sõnastus on direktiivi 2000/43 artikli 8 lõike 1 ja ka direktiivi 2000/78 artikli 10 lõike 1 sõnastusega peaaegu identne, ( 61 ) sedastanud, et tõendamiskoormis läheb alati üle juba siis, kui tõendatakse ilmse diskrimineerimise olemasolu. ( 62 )

90.

Selle kohtupraktika saab probleemideta üle kanda käesolevas asjas huvipakkuvale õigusnormile. ( 63 ) Direktiivi 2000/43 artikli 8 lõike 1 igasugune muu, piiravam tõlgendus seaks ohtu selle kasuliku mõju ja muudaks tõendamiskoormise üleminekut käsitleva õigusnormi praktiliselt sisutuks. Tõendamiskoormise üleminekuta tuginetaks kokkuvõttes üksnes tavapärastele tõendamiskohustust reguleerivatele normidele, nii et iga isik, kes arvab, et ta on diskrimineerimise ohver, peab esitama ja tõendama kõik nõutavad asjaolud, mis toetavad tema väidet ja mille abil saab diskrimineerimise piisava kindlusega tuvastada.

91.

Tõendamiskoormise üleminek kehtestati siiski just nimelt selliste probleemide vältimiseks ja võimalike diskrimineerimise ohvrite olukorra parandamiseks. Selle eesmärk on parandada väidetavate ohvrite olukorda. KZD kirjeldatud siseriiklik tava on selle eesmärgiga täielikus vastuolus, sest nõue esitada ja tõendada selliseid asjaolusid, mis lubavad teha kindla järelduse, et on toimunud diskrimineerimine, langeb kokkuvõttes ühte tavapärase tõendamiskohustuse määramisega. Direktiivi 2000/43 artikli 8 lõige 1 ei toeta sel juhul väidetava diskrimineerimise ohvrite menetlusliku olukorra parandamist.

92.

Minu esitatud arusaam direktiivi 2000/43 artikli 8 lõikest 1 ei kujuta endast ka õiglase menetluse põhimõtte rikkumist CEB ja CRB kahjuks. Pigem valis seadusandja tõendamiskoormise üleminekut sätestades kõigis diskrimineerimisvastastes direktiivides lahenduse, mis tagab õiglase tasakaalu diskrimineerimise ohvri huvide ja menetluse vastaspoole huvide vahel. ( 64 ) Eelkõige ei kaotata asjaomaste õigusnormidega täielikult väidetava diskrimineerimise ohvri tõendamiskoormist, vaid seda üksnes muudetakse.

93.

Kindlasti võib tõendamiskoormise üleminek käesolevas asjas põhjustada seda, et CEB ja CRB peavad põhikohtuasjas põhjendama võimalik et kaua aega tagasi tehtud äriotsust paigaldada romade linnaosades elektriarvestid teisiti, kui neid mujal Bulgaarias tavaliselt paigaldatakse. Selline tõendamiskoormis on siiski asjakohane, kuna asjaomane teave pärineb just nimelt kõnealuste ettevõtjate või nende õiguseellaste tegevus- ja vastutusvaldkonnast. Lisaks märkis jaotusvõrguettevõtja põhikohtuasja menetluses, et mõlemas asjaomases linnaosas elektriarvestite sellisel viisil paigaldamise põhjused on „üldteada”, ( 65 ) mistõttu ei tohiks kõnealuse meetme põhjendamine talle raskusi valmistada.

94.

Kokkuvõttes on tõendamiskoormise üleminekuks vastavalt direktiivi 2000/43 artikli 8 lõikele 1 seega piisav, kui isik, kes leiab, et ta on võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamata jätmise tõttu kannatanud, esitab asjaolud, mille põhjal võib esmapilgul eeldada, et on toimunud diskrimineerimine.

95.

Seda, kas viienda eelotsuseküsimuse teises osas kirjeldatud asjaolude põhjal võib esmapilgul eeldada, et on toimunud diskrimineerimine, peab KZD ise otsustama, sest üksnes temal lasub kohustus asjaolud tuvastada ja neile hinnang anda ning kohaldada õigust konkreetses asjas. ( 66 ) Euroopa Kohus võib siiski anda KZD-le kogu tarviliku teabe, mis on vajalik põhikohtuasja lahendamiseks. ( 67 ) Võttes arvesse kahtlusi, mida KZD sellega seoses eelotsusetaotluses väljendab, ja KZD kirjeldatud Bulgaaria kõrgema halduskohtu piiravat kohtupraktikat samalaadsetel juhtudel, ei tohiks Euroopa Kohus loobuda sellise teabe andmisest, kusjuures tähelepanu tuleb pöörata eelkõige järgmistele kaalutlustele.

96.

Mõlemas romade linnaosaks nimetatud Montana linnaosas on elektriarvestid – välja arvatud üksikud erandid – paigaldatud elektripostide otsa 7 m kõrgusele ligipääsmatusse kohta, samal ajal kui mujal on elektriarvestid paigaldatud visuaalse kontrolli teostamiseks ligipääsetavasse kõrgusse.

97.

Eelotsusetaotlusest ega menetluspoolte märkustest ei nähtu konkreetseid pidepunkte, mis viitaksid sellele, et elektriarvestite selline paigaldamisviis mõlemas romade linnaosas valiti nende linnaosade elanike etnilise päritolu tõttu või tuleneb asjaoludest, mis on lahutamatult seotud elanike etnilise päritoluga. Teadaolevalt puudutab kõnealune meede sealseid tarbijaid pigem üksnes nende elukohast tulenevalt. Käesoleva teabe kohaselt puuduvad seega tõendid etnilisel päritolul põhineva otsese diskrimineerimise olemasolu kohta (direktiivi 2000/43 artikli 2 lõike 2 punkt a).

98.

Samuti ei saa konkreetsete pidepunktide puudumise tõttu käsitada elektriarvestite paigaldamist 7 m kõrgusele käitumisviisina, mis „on seotud” mõlema romade linnaosa elanike „etnilise päritoluga” ning mille eesmärk või tagajärg on kahjustada elanike väärikust ja halvendada nende elutingimusi. Esitatud teabe põhjal ei saa eeldada ka „ahistamist” direktiivi 2000/43 artikli 2 lõike 3 tähenduses.

99.

On siiski selge, et mõlemas asjaomases linnaosas elavad peamiselt romade kogukonda kuuluvad inimesed. ( 68 ) Seega puudutab tava paigaldada elektriarvestid 7 m kõrgusele põhimõtteliselt sellesse rahvusrühma kuuluvaid isikuid eriomasel viisil ja paneb nad ebasoodsamasse olukorda, kuna nende jaoks tähtsate elektriarvestite visuaalne kontroll tehakse neile niisama hästi kui võimatuks või vähemalt ülemäära raskeks. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et käesoleva asjaga sarnastel juhtudel on esmapilgul tegemist ilmse kaudse diskrimineerimisega etnilise päritolu alusel (direktiivi 2000/43 artikli 2 lõike 2 punkt b).

100.

Erinevalt otsesest diskrimineerimisest rassilise või etnilise päritolu alusel, mis asjaomaste sätete puudumise tõttu direktiivis 2000/43 ei ole põhimõtteliselt mingil juhul põhjendatud, ( 69 ) sätestab direktiivi 2000/43 artikli 2 lõike 2 punkt b seoses kaudse diskrimineerimisega, et kõnealune säte, kriteerium või tava on lubatud, kui see on objektiivselt põhjendatud seadusliku eesmärgiga ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud, st kokkuvõttes proportsionaalsed. ( 70 ) See sõnastus on kooskõlas liidu õiguses üldiselt tunnustatud nõuetega kaudse ebavõrdse kohtlemise põhjendamisele.

101.

Nii eelotsusetaotlusest kui ka CEB ja CRB kirjalikest ning suulistest märkustest ilmneb, et elektriarvestite 7 m kõrgusele paigaldamise meedet rakendati elektriarvete massilise tasumata jätmise tõttu ja vastusena arvukatele elektrivarustussüsteemi taristu rikkumistele ning elektriarvestite näitudega manipuleerimisele ja elektrienergia ebaseaduslikule kasutamisele asjaomastes linnaosades. Meetme eesmärk on tõkestada tulevasi pettusi ja kuritarvitusi ning tagada taskukohane ja kvaliteetne elektrivarustus kõigi tarbijate huvides.

102.

Pettuste ja kuritarvituste tõkestamine ja nende vastu võitlemine ning energiaga varustamise kindluse ja kvaliteedi tagamine liikmesriikides on liidu õiguses tunnustatud seaduslik eesmärk. ( 71 )

103.

Hinnata tuleb siiski veel seda, kas kõnealuse eesmärgi saavutamiseks oli proportsionaalne paigaldada elektriarvestid mõlemas asjaomases linnaosas 7 m kõrgusele. Direktiivi 2000/43 artikli 2 lõike 2 punkti b kohaselt peab see meede olema seadusliku eesmärgi saavutamiseks „asjakohane ja vajalik”.

104.

Kuigi CEB ja CRB väidavad, et vaidlusaluse meetme põhjused on „üldteada”, ( 72 ) ei vabasta see mõlemat ettevõtjat kohustusest tõendada, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud (direktiivi 2000/43 artikli 8 lõige 1). Seda seetõttu, et selle põhjal, kuivõrd üldteada on ettevõtja konkreetse käitumisviisi põhjused, ei saa veel otsustada, kas need on põhjendatud ja eelkõige proportsionaalsed.

105.

Meede on „asjakohane” direktiivi 2000/43 artikli 2 lõike 2 punkti b tähenduses siis, kui see võimaldab saavutada seaduslikku eesmärki, ( 73 ) mis käesolevas asjas tähendab seda, et meetme abil saab tõepoolest tõkestada pettusi ja kuritarvitusi ning tagada elektrivarustuse kvaliteet.

106.

Elektriarvestite näitudega manipuleerimine ja elektrienergia ebaseaduslik kasutamine muutuvad kahtlemata raskemaks, kui elektriarvestid ja jaotuskarbid paigaldatakse 7 m kõrgusele, nii et tarbijad neile üldiselt ligi ei pääse. Lisaks avaldab elektrivõrgus üksikisikute toimepandavate ebaseaduslike rikkumiste tõkestamine üldiselt positiivset mõju kõigile elektritarbijatele, sest see vähendab taristule tekitatavaid kahjusid ja võib ära hoida selliste kahjude hüvitamiseks ette nähtud üldist elektrihinna tõusu.

107.

Eelotsusetaotluses on siiski märgitud, et ühe teise Bulgaaria linna romade linnaosas kohaldatud sarnased meetmed ei suutnud elektrivarustuse rikkumisi reaalselt ära hoida. ( 74 ) Sellega seoses märgivad CEB ja CRB siiski Euroopa Kohtule esitatud märkustes, et asjaomased meetmed vähendasid ebaseaduslikke rikkumisi igal juhul miinimumini, mistõttu olid kõnealused meetmed nende hinnangul kokkuvõttes edukad.

108.

Selle kohta tuleb märkida, et meetme sobivust tuleb alati hinnata selle eesmärki arvesse võttes. Kui käesolevas asjas võetava meetmega reageeritakse elektrivarustussüsteemi arvukatele ebaseaduslikele rikkumistele teatavas piirkonnas, siis ei saa selle meetme sobivuse hindamisel seada tingimuseks, et edaspidi ei toimuks üldse ühtegi pettuse ja kuritarvituse ning elektrivarustuse kvaliteedi kahjustamise juhtumit. Pigem tuleks sellist meedet pidada selle seadusliku eesmärgi täitmiseks sobivaks juba siis, kui see aitab oluliselt vähendada elektrivarustussüsteemi ebaseaduslike rikkumiste arvu. KZD peab hindama, kas see on nii käesolevas asjas.

109.

Kui oletada, et vaidlusalune meede sobib nii pettuste ja kuritarvituste tõkestamiseks kui ka elektrivarustuse kvaliteedi tagamiseks, tekib järgmine küsimus, kas see meede on sellise eesmärgi täitmiseks ka vajalik. Meede on vajalik siis, kui seaduslikku eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem piirava, sama sobiva meetme abil. Seega tuleb arutada, kas asjaomastes linnaosades elektriarvestite näitudega manipuleerimise ja elektrienergia ebaseadusliku kasutamise takistamiseks ei oleks saanud kasutada vähem piiravat meedet.

110.

KZD kaalub sellega seoses esiteks võimalust paigaldada elektriarvestid tavapärasele kõrgusele ja kaitsta neid ebaseaduslike rikkumiste eest tehniliste erivahendite abil. ( 75 )

111.

Kahtlemata oleks sellisel juhul tegemist asjaomastes linnaosades elavate elektritarbijate suhtes vähem piirava meetmega. Eelkõige tagataks sellega, et kõik sealsed tarbijad saavad edaspidi teostada korrapäraselt oma elektriarvesti näidu visuaalset kontrolli, nagu see näib ülejäänud Bulgaarias üldiselt tavaks olevat.

112.

Kaaluda tuleb siiski seda, et elektriarvestite turvalisuse tagamiseks tehniliste erivahendite kasutamine põhjustaks asjaomastele ettevõtjatele tõenäoliselt suuri lisakulusid, mis tuleb võib-olla edasi suunata kõigile elektritarbijatele. Eelkõige CEB ja CRB viitasid sellele korduvalt Euroopa Kohtu menetluses. Välja arvatud juhul, kui KZD leiab seda probleemi lähemalt uurides teisiti, ei tundu elektriarvestite turvalisuse tagamine tehniliste erivahendite abil olevat sama sobiv meede seadusliku eesmärgi saavutamiseks. Seepärast ei saa seda kasutada argumendina praegu kohaldatud vaidlusaluse meetme – st elektriarvestite paigaldamine 7 m kõrgusele – vastu.

113.

Teiseks väidab KZD, et CEB ja CRB saavad isikuid elektriarvestite ja taristu kahjustamise või kuritarvitamise eest tagantjärele karistada. Nad võivad sel eesmärgil pöörduda tsiviilkohtusse ja samuti õiguskaitseorganite poole.

114.

Selle kohta on CEB ja CRB märkinud, et rikkujate suhtes tagantjärele meetmete võtmine on sageli seotud suure ebakindluse ja kuludega, mis tulenevad esiteks tõendamisraskustest ja teiseks eeldatavast ajakulust ning pädevate asutuste ja menetluste vähesest tõhususest. Lisaks viitavad CEB ja CRB elektriarvestite näitudega manipuleerimisest tulenevale ohule seoses inimeste elu ja tervisega, mida tagantjärele meetmeid rakendades ei saa samuti reaalselt vältida. Välja arvatud juhul, kui KZD leiab seda probleemi lähemalt uurides teisiti, ei saa seepärast ilma pikemata eeldada, et tsiviil- ja karistusõiguse meetmete tagantjärele rakendamine on käesolevas asjas seadusliku eesmärgi saavutamiseks sama sobiv meede. ( 76 )

115.

Kolmandaks võib kaaluda ka üksnes selliste elektriarvestite kõrgemale paigaldamist, mille näitudega on tõepoolest manipuleeritud. Sellist lähenemisviisi ohustaks siiski samasugune ebakindlus nagu tsiviil- või karistusõiguse meetmete rakendamisel elektrivarustussüsteemi ebaseadusliku rikkumise korral. Välja arvatud juhul, kui KZD leiab lähemalt uurides teisiti, ei saa seega ka kõnealust võimalust käsitada sama sobiva meetmena seaduslike eesmärkide saavutamiseks.

116.

Hetkeseisu arvesse võttes tundub olevat vähemalt kaheldav, kas CEB ja CRB saavad rakendada majanduslikult mõistlikul viisil muid, sama sobivaid meetmeid, mis avaldaksid asjaomaste linnaosade elanikele vähem kahjulikku mõju.

117.

Kui tõendatakse, et asjaomased meetmed on seadusliku eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud, tuleb veel hinnata, kas need ei kahjusta ülemäära asjaomaste linnaosade elanikke. ( 77 ) Proportsionaalsuse põhimõttest tuleneb nimelt, et liidu õigusega tagatud õigust – käesolevas asjas etnilisel päritolul põhineva diskrimineerimise keeld – kahjustavate meetmetega üksikisikule tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega. ( 78 ) Teisiti öeldes peab seatud seaduslik eesmärk olema nii palju kui võimalik kooskõlla viidud võrdse kohtlemise põhimõtte nõuetega ja tuleb leida õige tasakaal erinevate asjassepuutuvate huvide vahel. ( 79 )

118.

Esiteks tuleb sellega seoses arvesse võtta, et elektriarvestite paigaldamine 7 m kõrgusele on suhteliselt äärmuslik meede, mis puudutab kõiki mõlemas kõnealuses linnaosas elavaid inimesi („kollektiivselt” ( 80 )) isegi juhul, kui nad ei ole süüdi elektrivarustussüsteemi ebaseaduslikus rikkumises ega ole jätnud elektriarveid maksmata. See võib jätta mulje, et kõik või vähemalt suur osa asjaomaste linnaosade elanikest tegelevad elektrivarustusega seoses pettuste, manipuleerimise või muu eeskirjade eiramisega, mis võib kokkuvõttes kõnealuste piirkonna elanikke häbimärgistada. ( 81 )

119.

Sellele lisaks – ja sõltumata kohaliku elanikkonna võimalikust häbimärgistamisest – tuleb meenutada, et liidu seadusandja juhib direktiivides 2006/32 ja 2009/72 sõnaselgelt tähelepanu tarbijate huvile, et neid korrapäraselt teavitataks nende isiklikust elektritarbimisest. Eelkõige tuleks tarbijatele aktiivselt soovitada oma mõõtjate korrapärast kontrollimist. ( 82 ) Selle liidu õiguses sätestatud eesmärgiga on vastuolus see, kui kodumajapidamised varustatakse küll elektriarvestitega, kuid need paigaldatakse 7 m kõrgusele, mistõttu neid ei ole võimalik visuaalselt kontrollida.

120.

Mööndavasti pakuvad CEB ja CRB asjaomastes piirkondades elavatele tarbijatele võimalust taotluse alusel teostada visuaalset kontrolli tõstelavaga varustatud tasuta eritõstuki abil. Siiski tundub olevat enam kui kaheldav, kas sellise suhteliselt kalli ja keerulise meetodi abil saab saavutada liidu õiguses sätestatud eesmärki soovitada tarbijatele oma mõõtjate korrapärast ( 83 ) kontrollimist. ( 84 ) Seda seetõttu, et tõstelavaga eritõstuki kasutamine, milleks tuleb enne iga kasutamist esitada eraldi taotlus, tuleb realistlikult võttes kõne alla maksimaalselt üks või kaks korda aastas.

121.

KZD peab igal juhul hindama, kas CEB ja CRB pakkumine paigaldada tarbija soovil tema majapidamisse tasu eest kontrollarvesti ( 85 ) võib olla piisav hüvitis selle eest, et tarbijal puudub juurdepääs 7 m kõrgusele paigaldatud tavapärasele elektriarvestile. Seejuures tuleb eelkõige arvesse võtta, et kontrollarvesti eest enne paigaldamist küsitav tasu võib teatavate tarbijate puhul paigaldamist takistada.

122.

Kindlasti ei näe liidu õigus ette, et liikmesriigid peavad kõik tarbijad varustama tasuta elektriarvestiga (vt eelkõige direktiivi 2006/32 artikli 13 lõike 1 esimene lõik). Just nimelt sellises varustuspiirkonnas, kus elektrivarustussüsteemiga seoses on varasemal ajal sageli toime pandud pettusi ja manipuleerimisi, on aga tarbijad eriti huvitatud sellest, et suuta oma isiklikku elektritarbimist korrapäraselt kontrollida ja jälgida.

123.

Lõpuks on see KZD ülesanne kõiki käesoleva asja asjaolusid arvesse võttes hoolikalt kaaluda, kas esiteks on oht, et ühe rahvusrühma liikmed mõlemas asjaomases linnaosas häbimärgistatakse, ja kas teiseks võetakse piisavalt arvesse asjaomaste elektritarbijate huve.

124.

Kokkuvõttes võib märkida, et käesolevas asja kõne all olev meede võib olla põhjendatud, kui see aitab tõkestada pettusi ja kuritarvitusi ning tagada elektrivarustuse kvaliteeti kõigi tarbijate huvides, tingimusel et:

125.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Komisia za zashtita ot diskriminatsia (KZD) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: