1. 

Esimene kahest alusest, millele tuginedes esitatakse käesolev apellatsioonkaebus Üldkohtu 13. jaanuari 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. Komisjon, ( 2 ) võimaldab Euroopa Kohtul edasi arendada 18. detsembri 2007. aasta kohtuotsuses Rootsi vs. komisjon ( 3 ) loodud kohtupraktikat liikmesriigist pärinevate dokumentidega tutvumise kohta. Kujundlikult võiks pea-aegu öelda, et kõnesolev apellatsioonkaebus on kohtuotsuse Rootsi vs. komisjon rakendusjuhtum ning Euroopa Kohtule avaneb seega võimalus pühendada end keerukale ülesandele tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele ( 4 ) artikli 4 lõiget 5.

2. 

Apellatsioonkaebuse teine alus võimaldab Euroopa Kohtul langetada otsuse kahe üldisema küsimuse üle: esiteks nende liidu aktide üle teostatava kohtuliku kontrolli ulatus, mille koostamisel tugineti siseriiklikele dokumentidele, mis olid liidu akti sisu osas suuremal või vähemal määral otsustavad ja teiseks küsimus, kuivõrd vahetu peab olema niisuguse dokumendi üle teostatav kohtulik kontroll, mille avalikustamine on vaidluse ese.

3.

Määruse nr 1049/2001 artikli 2 kohaselt:

„1.   Kõigil liidu kodanikel ning kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kelle elukoht või registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega, arvestades käesolevas määruses sätestatud põhimõtteid, tingimusi ja piiranguid.

[…]

3.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi institutsiooni käsutuses olevate dokumentide suhtes, see tähendab institutsiooni koostatud ja talle saadetud ning tema valduses olevate dokumentide suhtes kõikides Euroopa Liidu tegevusvaldkondades.

[…]”.

4.

Määruse nr 1049/2001 artiklis 3 on määratletud järgmised mõisted:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

5.

Määruse nr 1049/2001 artikli 4 järgi kehtivad kõnealuses valdkonnas järgmised erandid:

„1.   Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

[…]

3.   […]

Juurdepääs dokumentidele, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, keelatakse isegi pärast otsuse tegemist, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks tõsiselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

4.   Kolmandate isikute dokumentide puhul konsulteerib institutsioon kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada lõike 1 või 2 erandit, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et dokument tuleb avaldada või et seda ei tohi avaldada.

5.   Liikmesriik võib taotleda, et institutsioon ei avaldaks kõnealusest liikmesriigist pärit dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta.

6.   Kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad.

7.   Lõigetes 1–3 sätestatud erandeid kohaldatakse üksnes nii kaua, kuni kaitse on dokumendi sisust lähtuvalt õigustatud. Erandeid võib kohaldada maksimaalselt 30 aasta jooksul. Dokumentide puhul, mille suhtes kehtivad erandid ja mis käsitlevad eraelu puutumatust või ärihuve, ning tundliku sisuga dokumentide puhul võib vajaduse korral jätkata erandi kohaldamist ka pärast selle tähtaja lõppu.”

6.

IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds gGmbH (edaspidi „IFAW”) on looma- ja keskkonnakaitsega tegelev valitsusväline organisatsioon.

7.

Direktiivi 92/43/EMÜ ( 5 ) artikli 6 lõike 4 teisel lõigul põhinevat Saksamaa Liitvabariigi taotlust lahendades väljastas komisjon 19. aprillil 2000 arvamuse, mis lubas tööstusprojekti elluviimist Mühlenberger Lochi alal, mis oli selle direktiivi kohaselt kaitse all. See projekt nägi ette äriühingu D. tehase laiendamise Airbus A3XX lõplikuks monteerimiseks.

8.

Apellant saatis 20. detsembril 2001 komisjonile kirja, milles ta taotles tutvumist erinevate dokumentidega, mis see institutsioon oli saanud ülalnimetatud tööstusprojekti läbivaatamise käigus, eeskätt Saksamaa Liitvabariigi, Hamburgi linna ning Saksamaa liidukantsleri saadetud kirjadega.

9.

Kuna komisjon leidis, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 5 keelab tal asjaomaste dokumentide avalikustamise, võttis ta 26. märtsil 2002 vastu otsuse, millega hagejale ei antud luba tutvuda teatud dokumentidega.

10.

IFAW esitas selle otsuse tühistamiseks hagi, mille Üldkohus jättis 30. novembri 2004. aasta otsusega rahuldamata. ( 6 )

11.

Rootsi Kuningriik, kes oli tühistamismenetluses menetlusse astuja, esitas Euroopa Kohtusse apellatsioonkaebuse Üldkohtu otsuse peale.

12.

Euroopa Kohus tühistas oma 18. detsembri 2007. aasta otsusega eespool viidatud kohtuasjas Rootsi vs. komisjon Üldkohtu otsuse ning 26. märtsi 2002. aasta otsuse. Euroopa Kohus märkis, „et niipea kui liikmesriik on kasutanud talle määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 antud võimalust taotleda, et sellest riigist pärinevat konkreetset dokumenti ei avalikustataks ilma tema eelneva nõusolekuta, on institutsioonil selle dokumendi võimalikuks avalikustamiseks vaja hankida asjaomase liikmesriigi eelnev nõusolek” (punkt 50). Euroopa Kohus sedastas veel, et „kui määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 5 tõlgendada nii, et see annab liikmesriigile üldise ja tingimusteta vetoõiguse, millega saab puht meelevaldselt ja vajaduseta oma otsust põhistada, vastustada iga ühenduse institutsiooni valduses oleva dokumendi avalikustamist ainuüksi põhjusel, et dokument pärineb sellelt liikmesriigilt, läheb see vastuollu [määruse nr 1049/2001] eesmärkidega” (punkt 58). Seetõttu peab liikmesriigi vastulause rajanema mõnel määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1-3 sätestatud erandil, kuna „Euroopa Kohus [on] pädev kontrollima huvitatud isiku taotluse põhjal, kellele taotluse saanud institutsioon keelas juurdepääsu, kas nende erandite põhjal võib keeldumine olla õigustatud, ja seda sõltumata sellest, kas keeldumine tuleneb institutsiooni enda või asjaomase liikmesriigi vastavast hinnangust”, kusjuures „liikmesriigi sekkumisele vaatamata on tegemist huvitatud isiku suhtes tehtud ühenduse otsusega, mille institutsioon talle hiljem saadab vastuseks juurdepääsutaotlusele, mis on esitatud institutsioonile tema valduses oleva dokumendi kohta” (punkt 94).

13.

Pärast kohtuotsust Rootsi vs. komisjon esitas IFAW uuesti taotluse nende algdokumentidega tutvumiseks, mis nimetatud institutsioon oli Saksamaa ametivõimudelt saanud Mühlenberger Lochi projekti läbivaatamise käigus.

14.

Mitme seisukoha muutuse järel avalikustas komisjon 19. juuni 2008. aasta otsusega kõik apellandi taotletud dokumendid, v.a Saksamaa liidukantsleri 15. märtsi 2000. aasta kiri komisjoni presidendile (edaspidi „Saksamaa kantsleri kiri”), kuna Saksamaa ametivõimud olid selle dokumendi avalikustamise vastu. ( 7 )

15.

Vastavalt 19. juuni 2008. aasta otsusele kinnitasid Saksamaa ametivõimud esiteks, et Saksamaa kantsleri asjaomase kirja avalikustamine kahjustaks avalikku huvi seoses Saksamaa Liitvabariigi rahvusvaheliste suhete ja majanduspoliitikaga määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmanda ja neljanda taande tähenduses.

16.

Teiseks märkisid Saksamaa ametivõimud, et Saksamaa kantsleri kirja avalikustamine kahjustaks tõsiselt komisjoni otsustamisprotsessi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu tähenduses.

17.

IFAW esitas 19. juuni 2008. aasta otsuse peale tühistamishagi, mille kohta langetati käesolevas menetluses edasikaevatud kohtuotsus. Selle hagi aluseks olid väited määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmanda ja neljanda taande ja artikli 4 lõike 3 teise lõigu rikkumise kohta.

18.

Üldkohus käsitles Saksamaa ametiasutuste poolt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 alusel esitatud vastulause ulatust ja tõi esile, et see säte muudab liikmesriigi eelneva nõusoleku dokumendi avalikustamise vajalikuks eeltingimuseks, ehkki kooskõlas kohtuotsuses Rootsi vs. komisjon välja kujundatud põhimõtetega ei anna määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 5 liikmesriigile üldist ja tingimusteta vetoõigust, mida kasutades ta saaks täiesti meelevaldselt ja vastava otsuse põhjendamise kohustuseta vastustada institutsiooni valduses oleva mis tahes dokumendi avalikustamist üksnes seetõttu, et see dokument pärineb kõnealuselt liikmesriigilt.

19.

Kohaldades mainitud põhimõtteid (mida järgides ei tohi lisaks unustada, et teabetaotlusega pöörduti liidu poole ja seega vastati teabetaotlusele liidu aktiga) kõnesoleva asja suhtes, käsitles Üldkohus riigi poolt esitamisele kuuluva põhjenduse sisu ja liidu volituste ulatust selle põhjenduse läbivaatamisel, jõudes järeldusele, et liidu kohtu kontroll ei piirdu prima facie kontrolliga ja miski ei takista täieliku kontrolli teostamist komisjoni keelduva otsuse üle, mis peab eelkõige täitma põhjendamiskohustuse ning mis tugineb asjaomase liikmesriigi sisulisele hinnangule määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 sätestatud erandite kohaldatavuse kohta.

20.

Seejärel käsitles Üldkohus keeldumispõhjust, mis rajaneb kõnesoleva määruse artikli 4 lõike 1 punkti a neljandas taandes liikmesriigi majanduspoliitikaga seoses ette nähtud avaliku huvi kaitse erandil, märkides, et käesolevas asjas tuleb tunnistada Saksamaa Liitvabariigi ulatusliku kaalutlusruumi olemasolu selles küsimuses ja liidu kohtu kontroll peab seetõttu piirduma sellega, et ta kontrollib menetlusnormide ja põhjendamiskohustuse järgimist, faktide sisulist täpsust ning asjaolude hindamisel tehtud ilmse vea ja võimu kuritarvitamise puudumist.

21.

Mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a neljandas taandes liikmesriigi majanduspoliitikaga seoses ette nähtud avaliku huvi kaitse erandit, siis sedastas Üldkohus, et vaatamata oma lühidusele oli Saksamaa ametiasutuste antud põhjendus piisav, et võimaldada IFAW-l mõista põhjuseid, mille tõttu talle ei antud võimalust tutvuda kõnealuse dokumendiga ja teiseks liidu kohtul teostada tema pädevuses olevat õiguspärasuse kontrolli.

22.

Üldkohus tuvastas, et dokumentidega tutvumise taotluse hindamine viidi läbi iga taotluses nimetatud dokumendi suhtes. Ta toonitab iseäranis, et aja möödumine ei ole mõjutanud põhjuseid, mille Saksa ametiasutused konfidentsiaalsuse kaitsmiseks esitasid.

23.

IFAW esitas 18. märtsil 2011 Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. See kaebus rajaneb kahel alusel:

24.

IFAW väidab kõigepealt, et Üldkohus ei võtnud nõuetekohaselt arvesse, et määruse nr 1049/2001 artiklis 4 „tunnustatakse lihtsalt liikmesriigi õigust osaleda ühenduse otsuse tegemisel”, nagu kinnitas Euroopa Kohus kohtuotsuse Rootsi vs. komisjon punktis 76, rõhutades selles osas, et tegelikkuses on lõpuks tegemist liidu otsusega. IFAW-i hinnangul tuleb kõnealune otsus vastavalt kohtuotsusele Rootsi vs. komisjon võtta vastu järgmise mudeli alusel: a) lojaalse dialoogi loomine institutsiooni ja asjassepuutuva liikmesriigi vahel; b) liikmesriigi nõusolek või määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 sätestatud eranditele põhinev vastulause c) lojaalse dialoogi lõpetamine; d) institutsiooni hinnang selles osas, kas on olemas aluseks toodud põhjused, millele tuleb siis ka lõplikus otsuses viidata; e) lõpliku otsuse vastuvõtmine. IFAW jätkab, et Euroopa Kohus nõuab, et institutsioon viiks selles menetluses läbi ammendava ja täieliku kontrolli liikmesriigi põhjendatud vastulause üle. Kontroll koosneb kolmest etapist: a) teha kindlaks, kas vastulause rajaneb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud eranditel; b) teha kindlaks, kas liikmesriik põhistas oma seisukohta; c) anda hinnang sellele, kas erandid ja põhjendused, millele tugineti, on kõnesoleva dokumendi suhtes kohaldatavad.

25.

Üldkohus jättis väidetavalt vahele kolmanda ja viimase etapi, asudes Euroopa Kohtu sedastusega vastuollu minnes seisukohale, et „ei ole vaja lahendada küsimust, kas komisjonil oli […] kohustus kontrollida liikmesriigi esitatud vastulause põhjendusi prima facie või täielikult” (edasikaevatud kohtuotsuse punkt 84). IFAM-i hinnangul kohaldas Üldkohus vääralt Euroopa Kohtu suurkoja otsust, andes sedasi kaudselt vetoõiguse liikmesriigile, kes saaks seeläbi lõppinstansina vastu võtta otsuse taotletud dokumenti mitte avalikustada.

26.

IFAW jätkab, et ilma täieliku kontrollita riskib institutsioon keelata avalikkusel tutvuda dokumentidega, mille suhtes võib tegelikult mitte olla tegemist eranditega, millele liikmesriik tugines. Nii oleks see IFAW-i hinnangul vaidlusaluse otsuse puhul, kuna „rahvusvaheliste suhete” erand, millele liikmesriik ja seega ka komisjon tugines, ei ole lõppkokkuvõttes täidetud, sest ükski kolmas riik ei osalenud läbirääkimistes, mille käigus taotletud dokument koostati.

27.

Teise võimalusena väidab IFAW, et Üldkohus on kohustatud teostama täieliku ja korrektses ning nõuetekohases vormis kontrolli. Vaidlustatud kohtuotsuses on kinnitatud, et tegelikult üles kerkiv küsimus ei puuduta „seda tüüpi kontrolli, mida komisjon on pädev teostama”, vaid „sellis[t] kontrolli[…], mida liidu kohus on pädev teostama seoses komisjoni otsusega dokumendile juurdepääsu keelamise kohta” (punkt 86). Sellega rõhutab Üldkohus IFAW väitel, et kui komisjon ei teosta liikmesriigi vastulause üle täielikku kontrolli, on ta ise pädev vastava kontrolli lõpuni viima. Eeldades, et komisjonil ei olnud juba kohustust niisugust täielikku kontrolli läbi viia (väide, mida IFAW vastustab), peaks Üldkohus järgima kolme punktis 24 osundatud etappi. See tähendab tingimata, et ta peab määrama dokumendi lisamise toimikule, et ta ise saaks hinnata, kas erandid, millele tugines institutsioon ja algselt liikmesriik, esinevad ja on ka kohaldatavad.

28.

IFAW leiab, et kui Üldkohus on ainus institutsioon, kelle teostada on täielik kontroll, peab ta järelikult tagama komisjoni otsuse õiguspära ja autentsuse ja ta ei saa seda kohustust täita, olemata näinud ja analüüsinud kõnealust dokumenti.

29.

IFAW väidab, et Üldkohus mitte üksnes ei otsustanud, et kirja esitamine menetlusdokumendina ei ole vajalik, vaid tekitas lisaks ühe vastuolu. Viimast seetõttu, et olles kinnitanud, et tema näol on tegemist ainsa täieliku kontrolli teostamiseks pädeva institutsiooniga, taganes ta öeldust väitega, et liikmesriigi vastulause korral tuleb austada selle riigi ulatuslikku kaalutlusruumi, ja piiras seega oma kontrolli ulatust nii, et ta kontrollib ainult menetlusnormide ja põhjendamiskohustuse järgimist, faktide sisulist täpsust ning ilmse vea ja võimu kuritarvitamise puudumist. Kokkuvõttes antakse niisuguse sedastusega liikmesriigile vetoõigus.

30.

IFAW-i huvi on seega vaidlustatud kohtuotsuse ning komisjoni otsuse tühistamine ja kohtukulude väljamõistmine komisjonilt.

31.

Komisjon alustab vastust apellatsioonkaebusele kinnitusega, et ta ei vastusta analüüsi, mille IFAW kohtuotsuse Rootsi vs. komisjon kohta esitas, seoses komisjoni kontrollikohustusega, ehkki mis puudutab komisjoni kontrollimenetluse kolme etappi, kaitseb komisjon rõhutatult seisukohta, millele ta asus juba Üldkohtus ja mille järgi a) ta konsulteeris siseriiklike ametiasutustega, kes b) esitasid vastulause, tuginedes teatavatele määruses nr 1049/2001 ette nähtud eranditele ja c) kui komisjon oli tuvastanud, et erandid ja nende põhistus olid prima facie õiguspärased, langetas ta põhistatud otsuse.

32.

Etteheite osas, mille järgi Üldkohus olevat vahele jätnud menetluse kolmanda etapi, märgib komisjon, et see on põhjendamatu ning et on ilmne, et apellant ei ole aru saanud Üldkohtu seisukohast. Komisjoni hinnangul pidas viimane väga täpselt kinni kohtuotsusest Rootsi vs. komisjon.

33.

Komisjon toob esile, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81 kinnitas Üldkohus, et „kui komisjon ei ole asjaomase dokumendi avalikustamise vastu ning viitab oma otsuses liikmesriigi esitatud põhjendustele, siis liidu kohus peab analüüsima sellesse otsusesse ülevõetud liikmesriigi esitatud põhjendusi”. Seetõttu, kui Üldkohus tõdeb, et „ei ole vaja lahendada küsimust, kas komisjonil oli […] kohustus kontrollida liikmesriigi esitatud vastulause põhjendusi prima facie või täielikult” (punkt 84) või et see ei ole „asjassepuutuv” küsimus, ei anna Üldkohus sellega niivõrd vetoõigust, kuivõrd kinnitab, et institutsiooni otsus peab põhinema määruses nr 1049/2001 sätestatud eranditel, sõltumata sellest, kas nende erandite aluseks on neile institutsiooni enda või siis asjassepuutuva liikmesriigi poolt antud hinnang. Kui institutsioon analüüsib („hindab”), kas erandid ja liikmesriigi esitatud põhistus on juhtumi asjaolusid arvestades prima facie õigusnormidega kooskõlas ja toob vastavad põhjendused ära keelduvas lõppotsuses, on juba tegemist institutsiooni põhistusega, mis allub selle algallikast sõltumatult kohtulikule kontrollile. Üldkohus asus seega väga klassikalisele seisukohale, kinnitades, et institutsioon peab oma otsuse põhistuse selgelt esitama ja liidu kohus seda kontrollima. Sellega on järgitud kohtuotsuses Rootsi vs. komisjon paika pandud mudelit.

34.

Apellatsioonkaebuse teise aluse kohta väidab komisjon, et see rajaneb vääritimõistmisel. Komisjoni hinnangul näib apellant segi ajavat mõisted „kontroll” ja „avalikustamine”. Apellant väidab, et liidu kohus ei saa teostada täielikku kontrolli, ilma asjaomaseid dokumente läbi vaatamata. Sõltumata töökoormusest, mille see liidu kohtule asetaks ja tõsiasjast, et niisugune väide ei arvesta menetlustoimingute, sh dokumentide esitamise üle otsustamise pädevuse diskretsioonilist laadi, leiab komisjon, et niisugune väide tähendaks, et moonutatakse tühistamishagi ja kontrolli laadi, mida liidu kohus aluslepingu artikli 263 sätete kohaselt teostab. Apellatsioonkaebuse selle aluse järgi kohustataks liidu kohut sisuliselt asuma süstemaatiliselt otsuse langetamiseks pädeva institutsiooni asemele.

35.

Arvestades Üldkohtu teostatava kontrolli laadi, väidab komisjon, et apellant eksib Üldkohtu seisukoha osas, sest viimane ei kinnita, et ta peaks piirduma kontrolliga, mis oleks piiratud ja austaks liikmesriigi ulatuslikku kaalutlusõigust. Vastupidi, komisjoni arvates nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 87 ja 88, et Üldkohus ei asu seisukohale, et tal ei ole õigust teostada täielikku kontrolli.

36.

Komisjon märgib kokkuvõtteks, et erand, millele keelduvas otsuses viidati ja mille Üldkohus läbi vaatas, on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatu, st seondub „ühenduse või liikmesriigi finants-, raha- või majanduspoliitikaga”. Kohtuasjas Sisón vs. nõukogu, ( 8 ) mis puudutab nõukogu keeldumist dokumendi avalikustamisest artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud erandi alusel, kinnitas Euroopa Kohus, et „tuleb tunnustada selle institutsiooni laiaulatuslikku kaalutlusõigust määrata kindlaks, kas nimetatud eranditega kaetud valdkondadesse kuuluvate dokumentide avaldamine võib avalikku huvi kahjustada” (punkt 34), sedastades seejärel, et kontroll, mida ta niisuguse otsuse üle teostab, peab piirduma sellega, et ta kontrollib menetlusnormide ja põhjendamiskohustuse järgimist, faktide sisulist täpsust ning ilmse vea ja võimu kuritarvitamise puudumist. Niisugusele seisukohale on viidatud ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 104 ja 105. Üldkohus aktsepteeris just viidatud erandi laadist tulenevalt liikmesriigile jäetud ulatuslikku tegutsemisruumi. Seetõttu leiab komisjon, et apellatsioonkaebuse teine alus tuleb samuti tagasi lükata.

37.

Eeltoodud kaalutlustel palub komisjon, et apellatsioonkaebus jäetaks rahuldamata ja kohtukulud mõistetaks välja apellandilt.

38.

Kõnesolevas apellatsioonkaebuses kerkib sisuliselt üles küsimus haldustegevuse üle teostatava kontrolli kohta ja seda kahest eri vaatevinklist. Ühest küljest (esimene alus) „kontroll”, mida liidu institutsioonid võivad või peavad teostama liikmesriikide otsuste üle, mis puudutavad õigust tutvuda neilt pärinevate liidu valduses olevate dokumentidega. Teisest küljest (teine alus) kohtulik kontroll, mida liidu kohtud võivad või peavad teostama lõppotsuse üle, mis on langetatud liidu institutsioonidele esitatud taotluse üle nende dokumentidega tutvuda.

39.

Nagu sai märgitud punkti 23 alapunktis a, väidab IFAW apellatsioonkaebuses esiteks, et Üldkohus rikkus õigusnormi, jättes tuvastamata, et komisjon oleks pidanud läbi viima ammendava kontrolli Saksamaa keeldumise üle, et teha kindlaks, kas tema põhjendused olid kooskõlas määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud eranditega.

40.

Alustuseks olgu meenutatud, et vastavalt määrusele nr 1049/2001 on liidu institutsioonide dokumentide osas üksnes viimastel pädevus kindlaks määrata, kas konkreetsel juhul esinevad määruse artiklis 4 nimetatud erandid. Seevastu „kolmandate isikute dokumentide” puhul annab määruse artikli 4 lõige 4 dokumendi omanikule õiguse, et temaga konsulteeritakse, „et hinnata, kas tuleks kohaldada [sama artikli 4] lõike 1 või 2 erandit”.

41.

Lõpetuseks, kui kõnealune kolmas isik on liikmesriik, annab määruse artikli 4 lõige 5 talle õiguse „taotleda, et […] ei avalda[ta]ks [liidu valduses olevat] dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta”. See on erisäte, mille tõlgendamine on kõnesoleva apellatsioonimenetluse ese.

42.

Suurt osa selle lõikega seoses üles kerkivatest keerukatest küsimustest käsitles Euroopa Kohus 18. detsembri 2007. aasta otsuses kohtuasjas Rootsi vs. komisjon, millest otseselt lähtub Üldkohtu otsus, mis on käesolevas asjas vaidlustatud. Ei ole võimalik öelda, et Euroopa Kohus oleks need kõik ka lahendanud, sest kõnesolev säte põhjustab arvestatavaid tõlgendamisraskusi. ( 9 )

43.

Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 5 annab liikmesriigile võimaluse „taotleda”, et tema dokumenti ilma tema nõusolekuta ei avalikustataks. Esmapilgul näib selle sätte ainus mõte olevat viidata kahele võimalikule toimimisviisile, mis näivad pealegi teineteist välistavat: A) tegemist on lihtsa taotlusega, mis on võimalik rahuldada või mitte; B) tegemist on nõudega, mis iseenesest on käsitletav vetona ja mille kasutamine sõltub ainuüksi liikmesriigi tahtest.

44.

Minu hinnangul on kohtuotsuses Rootsi vs. komisjon siiski püütud niisugusest alternatiivist mööda minna. Seda on tehtud otsustusega, mille osas tekivad omakorda tõlgendamisraskused. Sellest hoolimata tuleb tunnistada, et kõnealune otsus tõi liidu õiguskorra selle valdkonna ratsionaliseerimisel kaasa edasimineku. ( 10 ) Sisuliselt soovis Euroopa Kohus tuletada määruse nr 1049/2001 mõttest normatiivse ja kontseptuaalse aluse, mis on vajalik, et kõigele vaatamata pakkuda kolmas lahenduskäik, mis kõnealuse vastuolu kõrvaldaks.

45.

Mööndes küll selle kavatsuse riskantsust, näib mulle, et kohtuotsuses Rootsi vs. komisjon lõi Euroopa Kohus käsitluse, mille võib üldjoontes võtta kokku järgmiselt.

46.

Esiteks mõistab Euroopa Kohus selle normi mõtet nii, et see sätestab pigem menetluse, mitte pädevuse jaotuse (punkt 93). Konkreetselt on tegemist menetlusega, milles „osalevad” liikmesriik ja komisjon (punkt 93). Ent võimalik keeldumine dokumendiga tutvumise võimaldamisest on – ja seda tuleb rõhutada – üksnes komisjonile omistatav akt (punkt 94).

47.

Teiseks ja kooskõlas varemöelduga ei ole liikmesriigi „taotlus” oma laadilt „üldine ja tingimusteta” veto (punkt 75). Järelikult nõutakse liikmesriigilt ennekõike oma võimaliku vastuseisu „põhistamist” (punkt 87). Veelgi enam, niisugust vastuseisu tulebki põhistada, tuginedes konkreetselt mõnele määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 sätestatud eranditest (punkt 88).

48.

Kolmandaks – ja siin on kindlasti tegemist kõige tundlikuma ja käesolevas apellatsioonimenetluses keskse teemaga – näib Euroopa Kohus olevat piiranud komisjoni osaluse liikmesriigi poolt eelnevalt seatud tingimuste „hindamisega” (punkt 89). Teisisõnu, et põhistus on olemas, see on esitatud ja põhineb viidatud eranditel. Muidugi tuleb komisjonil esitada omapoolne põhistus, ent kokkuvõttes see küll võib, aga ei pea erinema liikmesriigi esitatud põhistusest (punkt 90).

49.

Lõpuks ja neljandaks olgu märgitud, et komisjoni otsus allub kohtulikule kontrollile (punktid 89 ja 90). Viimati nimetatud asjaolu on siiski juba otseselt seotud apellatsioonkaebuse teise alusega.

50.

IFAW väidab, et apellatsioonkaebusega vaidlustatud Üldkohtu otsusega taasloodi vetoõigus, mida tuli juba pidada ületatuks määruse nr 1049/2001 jõustumisega kaasnenud loobumisega „taotluse autorile esitamise põhimõttest”, nagu on sõnaselgelt öeldud kohtuotsuse Rootsi vs. komisjon punktis 59. IFAW-i hinnangul tuleneb niisugune tagasiminek asjaolust, et Üldkohus asus seisukohale, et „kontroll”, mida komisjon teostab liikmesriigi keeldumise üle avalikustada temalt pärinevat dokumenti, võib väga hästi piirduda vormi- ja menetlusnõuete täitmise hindamisega, ilma, et oleks vaja viia läbi ammendavat ja ranget kontrolli keeldumise aluse osas, arvestades määruses nr 1049/2001 sätestatud erandeid.

51.

Minu arvamus, mis ühtib komisjoni omaga, on niisugune, et eelnevalt välja toodud järeldus tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse mõistmisest vääriti. Nimelt keskendab apellant oma tähelepanu Üldkohtu kinnitusele, et „ei ole vaja lahendada küsimust, kas komisjonil oli […] kohustus kontrollida liikmesriigi esitatud vastulause põhjendusi prima facie või täielikult” (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 84), millest IFAW siis järeldab, et Üldkohtu hinnangul ei ole komisjon kohustatud hindama, kas määruse nr 1049/2001 järgsed erandid, millele liikmesriik tugineb, konkreetsel juhul tegelikult esinevad.

52.

Minu arvates ei saa vaidlustatud kohtuotsuses sedastatust siiski niisugust järeldust teha.

53.

Nimelt alustab Üldkohus oma otsuse punktis 79 märkusega, et „komisjon kui nendele dokumentidele juurdepääsu keelamise otsuse tegija on vastutav otsuse õiguspärasuse eest”.

54.

Mainitud õiguspärasus sõltub sellest, kas mõne määruses nr 1049/2001 sätestatud erandi esinemine on nõuetekohaselt põhjendatud. On ilmne, et keelduva otsuse „autorina” tuleb just komisjonil hinnata, kas need erandid tõepoolest esinevad või mitte. Selleks võib ta esitada kas oma hinnangu või võtta üle asjaomase liikmesriigi oma. Mõlemal juhul on ilmne, et allikast sõltumata peab põhistus, millele keelduv otsus tugineb, olema liidule omistatava otsuse põhjendamiseks piisav. Just sellele küsimusele pööras Üldkohus tähelepanu, tuues välja, et kui komisjon võtab üle liikmesriigi esitatud põhistuse, nagu juhtus käesoleval juhul, siis on ta kohustatud selle põhistuse oma keelduvas otsuses ära tooma.

55.

Seega jäi Üldkohus rangelt suurkoja otsuses Rootsi vs. komisjon sedastatu piiridesse.

56.

Nimelt on kohtuotsuse Rootsi vs. komisjon punktist 88 selge, et institutsiooni ja asjaomase liikmesriigi vahelise dialoogi järel seoses määruses ette nähtud erandite võimaliku kohaldamisega „[ei saa] institutsioon […] arvestada liikmesriigi väljendatud vastuseisu temalt pärineva dokumendi avalikustamisele, kui vastulause on täiesti põhistamata või kui esitatud põhjendusi ei ole täpsustatud viitega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 loetletud eranditele. Kui vaatamata institutsiooni saadetud sõnaselgele ettepanekule ei ole asjaomane liikmesriik talle selliseid põhjendusi edastanud, on institutsioon kohustatud võimaldama juurdepääsu taotletavale dokumendile, kui ta ise leiab, et ükski nimetatud eranditest ei ole kohaldatav”.

57.

Kohtuotsuse Rootsi vs. komisjon punktis 89 öeldu järgi „on institutsioon ka ise kohustatud taotlejale põhjendama juurdepääsutaotluse rahuldamata jätmise otsust”. See tähendab, et keeldumise põhjendamine on vältimatu. Kui keelduva otsuse põhistuses kasutatakse lõpuks siiski liikmesriigi kasutatud põhjendusi, „[peab] institutsioon […] oma otsuses ära näitama mitte ainult asjaomase liikmesriigi esitatud vastulause taotletava dokumendi avalikustamisele, vaid ka põhjused, millele liikmesriik tugineb jõudmaks järeldusele, et tuleb kohaldada mõnda juurdepääsu keelavat erandit, mis on sätestatud sama määruse artikli 4 lõigetes 1–3. Need andmed võimaldavad taotlejal tegelikult aru saada, kust keeldumine alguse sai ja millised on selle põhjused, ning pädev kohus saab vajaduse korral teostada oma kontrolli.” (loc. cit.).

58.

See tähendab, et keelduva otsuse põhistamiseks on vajalik, ent ka piisav, kui institutsioon toob ära põhistuse, millega liikmesriik õigustas mõne määruses nr 1049/2001 ette nähtud erandi esinemist. Nii toimus see käesoleva juhtumi puhul, kus komisjon esitas Saksamaa Liitvabariigi esitatud põhistuse, võttes selle üle kui enda oma ja käsitades seda piisavana õigustamaks keelduvat lõppotsust, mille – kui liidu akti – eest on vastutav komisjon.

59.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 esitatud tõdemust tuleb mõista niisuguses kontekstis: st arvestades vaatlusaluse juhtumi asjaolusid, ei ole tähtis mitte niivõrd see, mis tüüpi kontrolli komisjon liikmesriigi põhistuse üle teostas, vaid põhjalik kohtulik kontroll selle põhistuse üle.

60.

Minu arvates on lõplikult selge, et komisjon toimis kooskõlas kohtuotsuses Rootsi vs. komisjon sedastatuga, kui ta võttis Saksamaa Liitvabariigi esitatud põhistuse üle kui enda oma, põhjendades sellega keelduvat lõppotsust, võimaldades nii „taotlejal tegelikult aru saada, kust keeldumine alguse sai ja millised on selle põhjused, ning pädev[al] koh[tul] vajaduse korral teostada oma kontrolli”, nagu on öeldud kohtuotsuse Rootsi vs. komisjon punktis 89.

61.

Sellest tulenevalt olen seisukohal, et apellatsioonkaebuse esimene alus tuleb tagasi lükata, eriti arvestades, et vastupidi IFAW väidetele toimis Üldkohus – kui ta tuvastas, et komisjon tegutses õiguspäraselt, kasutades põhistust, mille liikmesriik huvi pakkuvale dokumendile juurdepääsu keelamiseks esitas – kooskõlas kohtuotsuses Rootsi vs. komisjon sedastatuga, mis näeb sellises olukorras ette komisjoni kohustuse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 5 kehtestatud otsustamisprotsessi raames, kus ta ei või tugineda muudele põhistustele kui nendele, mis seonduvad selles määruses ette nähtud eranditega.

62.

Apellatsioonkaebuse teise aluse järgi rikub vaidlustatud kohtuotsus õigusnormi selle kontrolli laadi ja ulatuse osas, mida Üldkohtul endal tuleb teostada liikmesriigi keeldumise üle. Esimeses alapunktis on kritiseeritud Üldkohtu poolt keelduva otsuse üle teostatud kontrolli piiratud laadi – IFAW hinnangul oli see põhjendamatult piiratud otsustusprotsessi vormilise küljega, asjaoludele vastava põhistuse olemasolu, vea puudumise ning võimu kuritarvitamise puudumise tuvastamisega.

63.

Kohtuotsusega Rootsi vs. komisjon hajutati juba kõik võimalikud kahtlused selles osas, et isikule, kelle juurdepääsutaotluse rahuldamisest institutsioon keeldus, on tagatud kohtulik kaitse. Nagu nähtub kohtuotsuse punktist 90, täpsustas suurkoda, et „juhul kui liikmesriik keeldub põhistatult asjaomasele dokumendile juurdepääsu lubamast ja kui institutsioon on seega sunnitud jätma juurdepääsutaotluse rahuldamata, on selle esitajal vastupidiselt eelkõige IFAW avaldatud kartustele õigus kohtulikule kaitsele”.

64.

Mis puutub kohtulikku kaitsesse, siis kooskõlas EL põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele, hõlmab see sisulise otsuse langetamist vaidlustatud akti või sätte üle, nii et suurkoda ei too ilma asjata välja, et lõpuks on keelduva otsuse näol tegemist liidu aktiga, mis allub seetõttu täies ulatuses liidu õigusele.

65.

Sama kinnitatakse vaidlustatud kohtuotsuses, mille punktis 87on märgitud, et „[s]ellise juurdepääsu keelamise otsuse õiguspärasuse kohtuliku kontrolli osas nähtub […] kohtuotsuse Rootsi vs. komisjon punktist 94, et liidu kohus on pädev kontrollima sellise huvitatud isiku taotluse põhjal, kellele taotluse saanud institutsioon keelas juurdepääsu, kas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 loetletud erandlikel alustel võib keeldumine olla õigustatud[ ( 11 )] ja seda sõltumata sellest, kas keeldumine tuleneb institutsiooni enda või asjaomase liikmesriigi vastavast hinnangust”.

66.

Sellest tuleneb, et vastupidi komisjoni väidetule ei ole liidu kohtu kontroll määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 kohaldamise tõttu piiratud prima facie kontrolliga. Selle sätte kohaldamine ei takista seega täieliku kontrolli teostamist komisjoni poolt vastuvõetud juurdepääsu keelamise otsuse üle, mis peab eelkõige täitma põhjendamiskohustust ning mis tugineb asjaomase liikmesriigi sisulisele hinnangule määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 ette nähtud erandite kohaldamise kohta.

67.

Miski eelnevast ei luba nõustuda IFAW-i väitega, nagu oleks Üldkohus kaitsnud seisukohta, et temapoolne kohtulik kontroll keelduva otsuse üle ei pea olema niivõrd range ja laiaulatuslik kui kontroll mis tahes tema pädevuse alla kuuluva liidu akti või sätte üle. See ei saakski olla teisiti, arvestades asjassepuutuvaid alusnorme, sest ei saa unustada, et kohtulik kaitse haldusorgani eest kujutab endast koos seaduslikkuse põhimõttega ühte alustala õigusriigi väljakujunemises – viimase traditsioon ja põhimõtted on ka liidu aluseks (ELL artikkel 2).

68.

Eraldiseisev küsimus on, kas praegu kõne all oleval konkreetsel juhtumil on Üldkohus tegelikult teostanud kohtulikku kontrolli, mis väärib sellist nimetust, vastates praegu EL põhiõiguste harta artiklis 47 tagatud õiguse kohtulikule kaitsele sisule. See on ühenduslüli kõnesoleva apellatsioonkaebuse aluse teise alapunktiga, mis nõuab ühe teise küsimuse esitamist: nimelt, kas oli vaja, et Üldkohtul oleks olnud võimalik vaidlusaluse dokumendiga vahetult tutvuda.

69.

Selles punktis tuleks apellatsioonkaebus minu hinnangul rahuldada.

70.

Minu arvates on IFAW-il õigus väita, et Üldkohtul tuli määrata vaidlusaluse dokumendi lisamine toimikule, et kohtukolleegium saaks selle läbi vaadata, eesmärgiga teha ise kindlaks, kas esinevad ja on kohaldatavad erandid, millele tugines institutsioon ja algselt liikmesriik.

71.

Neil tingimustel ei ole küsimus – nagu ka IFAW väidab – enam selles, kas Üldkohtu kontroll oleks pidanud olema ammendav või on niisugustel juhtudel nagu kõne all olev, oluline tunnustada asjaomase liikmesriigi laiaulatuslikku kaalutlusõigust seoses eranditele tuginemisega dokumentide avalikustamise vastu, nagu tegi Üldkohus. Käesoleval juhul oluline küsimus eelneb siin väljatoodule.

72.

Nimelt, ilma et oleks vaja täpsustada, kuivõrd ulatuslik peab olema juurdepääsutaotluse rahuldamata jätmise otsuse üle teostatav kohtulik kontroll, on ilmne, et vaatamata selle võimalikule piiratud ulatusele tuleb seda alati teostada vaidlusalust dokumenti silmas pidades. Vastasel juhul oleks võimatu kindlaks teha, kas põhistus, millele asjaomane liikmesriik tugines, on sõltumata sellest, kuivõrd leebe võib olla sellele antav hinnang – mingiski ulatuses vastavuses selle dokumendi tegeliku sisuga, mille avalikustamisest keeldutakse.

73.

Keelduva otsuse üle teostatav kohtulik kontroll peab käsitlema põhistust, millele see otsus tugineb. Kui see põhistus rajaneb nende tagajärgede kaalumisel, mille toob kindlatele hüvedele, väärtustele ja huvidele kaasa dokumendi avalikustamine, siis on selle üle võimalik kontrolli teostada ainult seeläbi, kui Üldkohus saab ise anda hinnangu dokumendi sisule. Ainult dokumendi sisuga tuttav olles on Üldkohtul võimalik hinnata, kuivõrd põhjendatud on põhistus, mille komisjon ja asjassepuutuv liikmesriik dokumendi levitamise takistamiseks esitasid. Muidu piirduks Üldkohus otsuse tegemisega huvitatud poole suhtes, tuginedes antavas lahendis lõpuks selle subjekti autoriteedile, kelle otsuse üle tulebki tõhusat kohtulikku kontrolli teostada.

74.

Kui Üldkohtul on olnud võimalik kord juba dokumendiga tutvununa langetada otsus selle avalikustamise võimalike tagajärgede üle, on tal käes kõik vahendid analüüsimaks ja kaalumaks põhjuseid, millele komisjon ja asjassepuutuv liikmesriik selle takistamiseks tuginesid. Siinkohal võib vaielda selle üle, kas Üldkohtul tuleks jätta viimastele rohkem või vähem kaalutlusõigust, st kas kokkuvõttes peaks prevaleerima Üldkohtu või komisjoni hinnang. Selles seisnebki tüüpiline alternatiiv kogu haldustegevuse üle teostatava kohtuliku kontrolli puhul. ( 12 ) Ent otsuse langetamine eeldab ilmselgelt kaht autonoomset otsustust: kohtuorgani ja avaliku võimu organi oma, kelle toimingu üle kohut mõistetakse. Mõlemad peavad tuginema otsesel ja vahetul hinnangul asjaoludele või toimingutele, mille tagajärgedele viidatakse kohtuliku kontrolli esemeks oleva õigusakti sisu õigustamiseks.

75.

Seetõttu on minu arvates asjakohatu komisjoni väide, et Üldkohtule dokumendi vahetu läbivaatamise kohustuse asetamine tähendaks – lisaks põhjendamatule töökoormusele ja kohtul menetlustoimingute üle otsustamiseks oleva pädevuse diskretsioonilise laadi eiramisele – seda, et „moonutatakse tühistamishagi laadi […], kohustades liidu kohut asuma süstemaatiliselt otsuse langetamiseks pädeva institutsiooni asemele” (komisjoni kirjaliku seisukoha punkt 10).

76.

Täpselt vastupidi. Esiteks seetõttu, et töökoormuse argument ei saa mõjutada nõuetekohast kohtumõistmist. Teiseks seetõttu, et kõnealusel juhtumil ei ole tegemist menetlustoiminguga, mille eesmärgiks oleks sellise dokumendi esitamine, mida on vaja otsustamaks seisukohtade üle, mida pooled kohtuasja esemega seoses kaitsevad, vaid menetlustoiminguga, mida on vaja selleks, et tutvuda just nimelt selle sama esemega, mille üle käib menetluspoolte vaheline vaidlus. Viimaks seetõttu, et tühistamishagi „laadist” tulenevalt teostab kohus selle raames kontrolli liidu otsuse õiguspärasuse üle, mis tehakse kindlaks selle otsuse aluseks olevat põhistust hinnates. Kontroll, mis on käesoleva kohtuasja asjaoludel võimalik vaid juhul, kui Üldkohus saab langetada oma otsuse vaidlusaluse dokumendi sisu üle, sest tal on üksnes niisugusest otsusest lähtudes võimalik hinnata, kas dokumendi avalikustamist vastustava institutsiooni põhistusel on alust.

77.

Kokkuvõttes olen seisukohal, et apellatsioonkaebuse teise aluse teise alapunktiga tuleb nõustuda.

78.

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 61 näeb ette, et „[k]ui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse” ja „[t]a võib ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks”.

79.

Minu hinnangul ei ole alust selleks, et Euroopa Kohus võiks kohtuvaidluse lõplikult lahendada. Arvestades seda, millistel tingimustel tuleb apellatsioonkaebus minu arvates rahuldada, teen ettepaneku tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja suunata asi tagasi Üldkohtusse, et viimane langetaks selle kohta otsuse pärast vaidlusaluse dokumendi vahetut läbivaatamist.

80.

Kooskõlas kodukorra artikli 69 lõikega 2 teen Euroopa Kohtule ettepaneku, et kohtukulud jäetaks poolte endi kanda.

81.

Eelnevatest kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada järgmiselt:

Rahuldada osaliselt apellatsioonkaebus, nõustudes apellatsioonkaebuse teise alusega, mis põhineb määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 väärtõlgendusel ja sellest tulenevalt: