1. 

Hetkel, mil poliitiline ja õiguslik arutelu selle üle, kas liikmesriikidele on vaja anda rohkem tegutsemisruumi selleks, et piirata või keelata lubatud geneetiliselt muundatud organismide ( 2 ) kasvatamist tervel või osal nende territooriumil, on ägedam kui kunagi varem, ( 3 ) võimaldab käesolev eelotsusetaotlus teha kokkuvõtte kehtivast liidu õigusest.

2. 

Taotlus puudutab põhiliselt seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ja nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta ( 4 ) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2008. aasta direktiiviga 2008/27/EÜ) ( 5 ) artiklit 26a.

3. 

See artikkel pealkirjaga „Meetmed GMO-de tahtmatu toidusse või söödasse sattumise vältimiseks” on sõnastatud järgmiselt:

4. 

Komisjon andis sellel teemal järjestikku kaks soovitust. Esiteks on tegemist komisjoni 23. juuli 2003. aasta soovitusega 2003/556/EÜ geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllukultuuride samaaegse viljelemise tagamist käsitlevate riiklike strateegiate ja heade tavade arendamise suuniste kohta. ( 6 ) See soovitus tunnistati seejärel kehtetuks ning asendati komisjoni 13. juuli 2010. aasta soovitusega suuniste kohta samaaegse viljelemise riiklike meetmete väljatöötamiseks, et vältida GMO-de tahtmatut sattumist tavapärastesse ja mahepõllunduskultuuridesse. ( 7 )

5. 

Need soovitused sisaldavad üldpõhimõtteid, mille eesmärk on suunata liikmesriike siis, kui nad otsustavad võtta meetmeid, et tagada geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllunduskultuuride samaaegne viljelemine.

6. 

Nimetatud kahes dokumendis lähtub komisjon põhimõttest, et liidus ei tohi välistada ühtegi tavapäraste, mahepõllunduse ja geneetiliselt muundatud kultuuride viljelemise vormi. Selleks et võimaldada tootjatel ja tarbijatel valida nende kolme erineva tootmistüübi vahel, tuleb säilitada eraldi tootmisharud. Samaaegse viljelemise meetmete eesmärk on selles kontekstis vältida GMO-de tahtmatut sattumist teistesse toodetesse, vältimaks võimalikku majanduslikku kahju ( 8 ) ja geneetiliselt muundatud ja muundamata taimede segunemist. ( 9 )

7. 

Näiteks võivad samaaegse viljelemise meetmeteks olla GMO kultuuridega põllu ning tavapäraste ja mahepõllunduse kultuuride põllu vahelise isolatsioonivahemaa kindlaksmääramine, puhvervööndite arendamine, õietolmu leviku vältimiseks tõkete paigaldamine või ka külvikorrasüsteemide kohandamine. ( 10 )

8. 

Käesolevas kohtuasjas peab Consiglio di Stato (Itaalia) hindama seda, kas liidu õigusega on kooskõlas siseriiklikud õigusnormid, mis seavad GMO-de kasvatamiseks loa väljastamise tingimuseks samaaegse viljelemise meetmete vastuvõtmise maakondade poolt. Ta soovib teada saada, millise ulatusega on direktiivi 2001/18 artikkel 26a koostoimes 23. juuli 2003. aasta ja 13. juuli 2010. aasta soovitustega. Sellest tulenevalt esitab Consiglio di Stato Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas juhul, kui liikmesriik on otsustanud seada GMO-de kasvatamiseks loa väljastamise tingimuseks – isegi nende GMO-de puhul, mis on kantud [ühisesse põllumajandustaimesortide kataloogi, mis on ette nähtud direktiiviga 2002/53/EÜ ( 11 ) (edaspidi „ühine kataloog”)] –, et on võetud asjakohased üldmeetmed, mis tagavad tavapäraste või mahepõllunduse kultuuridega samaaegselt viljelemise, tuleb direktiivi 2001/18[…] artiklit 26a koostoimes [23. juuli 2003. aasta] soovitusega[…] ja selle asendanud [13. juuli 2010. aasta] soovitusega[…] tõlgendada nii, et üldmeetmete vastuvõtmisele eelneval ajal tuleb luba väljastada […] ühisesse kataloogi kantud GMO-de kohta; või loataotluse läbivaatamine tuleb peatada seni, kuni võetakse vastu üldmeetmed; või luba tuleb väljastada, koos asjakohaste ettekirjutustega konkreetsel juhul, vältimaks lubatud geneetiliselt muundatud kultuuride isegi tahtmatut kokkupuutumist ümbritsevate tavapäraste või mahepõllunduse kultuuridega?”

9. 

Küsimus tõusetus Pioneer Hi Bred Italia Srl-i (edaspidi „Pioneer”) ja Ministero delle Politiche agricole alimentari e forestali (põllumajandus-, toidu- ja metsanduspoliitika ministeerium) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb ministeeriumi sellise teate õiguspärasust, millega ta teavitas Pioneeri, et ministeerium ei saa vaadata läbi selle äriühingu taotlust ühisesse kataloogi juba kantud geneetiliselt muundatud, maisist MON 810 aretatud hübriidmaisi kasvatamiseks seni, kuni maakonnad ei ole vastu võtnud asjakohaseid õigusnorme, mis tagaksid tavapäraste, mahepõllunduse ja geneetiliselt muundatud kultuuride samaaegse viljelemise.

10. 

Küsimuse koostamisel näib Consiglio di Stato olevat lähtunud eeldusest, et liikmesriigil on õigus kehtestada menetlus selleks, et anda siseriiklikul tasandil luba GMO kasvatamiseks, isegi kui sellel on liidu tasandil luba juba olemas. Esmajärjekorras tuleb kontrollida, kas selline eeldus on õige.

11. 

Teiseks analüüsin, kas liikmesriik võib selleks, et keelduda oma territooriumil liidu õiguse alusel lubatud GMO kasvatamisest, tuua õiguspäraselt põhjenduseks, et puuduvad samaaegse viljelemise kavad maakonna tasandil.

12.

Maisi MON 810 turuleviimiseks anti Monsanto Europe SA ( 12 ) taotlusel nõusolek otsusega 98/294/EÜ. ( 13 )

13.

Vastavalt direktiiv 2001/18 artiklile 34 tuli see direktiiv üle võtta hiljemalt 17. oktoobriks 2002. Nimetatud direktiiv tunnistas kehtetuks ja asendas direktiivi 90/220/EMÜ, ( 14 ) mille alusel anti nõusolek maisi MON 810 turuleviimiseks.

14.

Selline toode nagu mais MON 810 on ette nähtud direktiivi 2001/18 artikli 17 lõike 1 punktis b kui toode, millele on antud nõusolek direktiivi 90/220 alusel enne 17. oktoobrit 2002. Monsanto Europe ei esitanud siiski enne lõpptähtajaks olnud 17. oktoobrit 2006 siseriiklikule pädevale asutusele taotlust direktiivi 2001/18 artikli 17 lõike 2 alusel. Nimetatud äriühing ei taotlenud seega maisi MON 810 turuleviimiseks antud nõusoleku uuendamist vastavalt direktiivi artiklis 17 kehtestatud menetlusele.

15.

Vastavalt määruse nr 1829/2003 põhjendustele 7 ja 11 kehtestab see määrus ühtse ühenduse lubade andmise korra, mis kohaldub eelkõige GMO-dest koosneva, neid sisaldava või nendest toodetud toidu suhtes ning GMO-de suhtes, mida kasutatakse sellise toidu või sööda tootmise lähteainena.

16.

Monsanto Europe soovis maisisordi MON 810 turuleviimise jätkamist kõnealuse määruse nende sätete alusel. Monsanto Europe teatas 11. juulil 2004 komisjonile eelkõige nimetatud määruse artikli 20 lõike 1 punkti a alusel maisist MON 810 kui „olemasolevast tootest”, mis on hõlmatud määruse nr 1829/2003 III peatüki 1. jaoga. ( 15 ) Ta esitas 4. mail 2007 taotluse maisi MON 810 turuleviimise loa kehtivuse pikendamiseks määruse artikli 20 lõike 4 alusel. Vastavalt määruse artikli 23 lõikele 4 jääb luba kogu kehtivuse pikendamise menetluse ajaks endiselt kehtima.

17.

Euroopa Kohus leidis 8. septembri 2011. aasta otsuses Monsanto jt, ( 16 ) et määruse nr 1829/2003 artikli 20 lõige 1, mis lubab jätkata selle sättega reguleeritavate toodete kasutamist, hõlmab ka nende teavitatud toodete seemnete kasutamist. ( 17 )

18.

Määruse artikli 20 lõikest 5 nähtub, et „[l]õikes 1 osutatud tooted ning neid sisaldav või neist toodetud sööt kuulub käesoleva määruse, eriti selle artiklite 21, 22 ja 34 reguleerimisalasse, mida kohaldatakse mutatis mutandis”.

19.

Muu hulgas tuleb täpsustada, et 8. septembril 2004 kiitis komisjon heaks maisist MON 810 aretatud 17 sordi kandmise direktiiviga 2002/53 reguleeritud ühisesse kataloogi.

20.

Määrusega nr 1829/2003 ja direktiiviga 2002/53 kehtestatud kordade vahelist seost on täpsustatud kõnealuse direktiivi artikli 4 lõikes 5, mis näeb ette, et „kui mingilt taimesordilt saadud materjali kavatsetakse kasutada […] määruse […] nr 1829/2003 artikli 3 kohaldamisalasse kuuluvas toidus või artikli 15 kohaldamisalasse kuuluvas söödas, siis tunnustatakse seda sorti üksnes sel juhul, kui see on vastavalt kõnealusele määrusele heaks kiidetud”.

21.

Nendest aspektidest tuleneb, et mais MON 810 kuulub mitte ainult määrusega nr 1829/2003 kehtestatud korra kohaldamisalasse, vaid samuti direktiiviga 2002/53 kehtestatud korra kohaldamisalasse.

22.

Lisaks on direktiivi 2001/18 artikkel 26a, mis lisati sellesse direktiivi määruse nr 1829/2003 artikli 43 lõikega 2, üldkohaldatav ning on seega kohaldatav sellisele GMO-le nagu mais MON 810. ( 18 )

23.

Pioneer on kogu maailmas tegutsev äriühing, mis toodab ja turustab tavapäraseid ja geneetiliselt muundatud seemneid.

24.

Ta kavatseb kasvatada maisi MON 810 sorte, mis on kantud ühisesse kataloogi.

25.

Äriühing palus 18. oktoobril 2006 luba Ministero delle Politiche agricole alimentari e forestalilt nende sortide kasvatamiseks 24. aprilli 2001. aasta seadusandliku dekreedi (decreto legislativo n 212) ( 19 ) artikli 1 lõike 2 alusel, mis sätestab:

„[…] Seemnetoodete kasvatamiseks […] peab olema põllumajandus-, toidu- ja metsanduspoliitika ministri aktiga antud luba, mis on vastu võetud kokkuleppel keskkonnaministri ja tervishoiuministriga ning [geneetiliselt muundatud sortidest seemnetoodete komisjoni] arvamust arvestades, ning milles on kindlaks määratud sobivad meetmed selle tagamiseks, et geneetiliselt muundatud sortidest seemnetoodete kultuurid ei puutuks kokku tavapäraste seemnetoodetega ning ei tekitaks bioloogilist kahju vahetule keskkonnale, võttes arvesse agroökoloogilisi, keskkonna- ning mullastiku- ja kliimatingimuste iseärasusi.” ( 20 )

26.

Ministero delle Politiche agricole alimentari e forestali – Dipartimento delle Politiche di sviluppo economico e rurale della Repubblica Italiana (Itaalia Vabariigi majandus- ja maaelu arengu poliitika amet) teatas 12. mai 2008. aasta teatega nr 3734 Pioneerile, et ta ei saa vaadata läbi tema loataotlust ühisesse kataloogi juba kantud geneetiliselt muundatud hübriidmaisi kasvatamiseks „seni, kuni maakonnad ei ole vastu võtnud asjakohaseid õigusnorme, mis tagavad tavapäraste, mahepõllunduse ja geneetiliselt muundatud kultuuride samaaegse viljelemise, nagu on ette nähtud [Ministero delle Politiche agricole alimenti e forestali] 31. märtsi 2006. aasta ringkirjas [nr 269]”.

27.

Tuleb täpsustada, milline on sellise otsuse vastuvõtmiseni viinud siseriiklik õiguslik raamistik.

28.

22. novembri 2003. aasta dekreetseadus nr 279 (decreto-legge n 279), ( 21 ) mida on muudetud ja mis kehtestati seadusena 28. jaanuari 2005. aasta seadusega nr 5 (legge n 5), ( 22 ) näeb ette samaaegse viljelemise meetmete võtmise 23. juuli 2003. aasta soovitust arvestades.

29.

Dekreetseaduse nr 279 artikkel 3 näeb ette samaaegse viljelemise meetmete võtmise Ministero delle Politiche agricole alimentari e forestali – kes teeb koostööd riigi, maakondade ning Trento ja Bolzano autonoomsete provintside vahelisi suhteid käsitleva alalise koguga – mitteregulatiivse dekreediga, mis avaldatakse pärast pädevate parlamendikomisjonide arvamuse saamist.

30.

Dekreetseaduse nr 279 selle artikli ja artikli 4 kohaselt peab vastuvõetav mitteregulatiivne dekreet kehtestama samaaegse viljelemise raamsätted, mida järgides kiidaksid maakonnad heaks samaaegse viljelemise kavad, võttes vastu ad hoc akte.

31.

Vastavalt dekreetseaduse nr 279 artikli 4 lõikele 1 võetakse samaaegse viljelemise kava vastu iga maakonna ja autonoomse provintsi aktiga ning see sisaldab samaaegse viljelemise tehnilisi eeskirju, nähes ette meetmed, mis tagavad kohalike omavalitsuste koostöö subsidiaarsuse, eristamise ja proportsionaalsuse põhimõtete alusel.

32.

Sama dekreetseaduse artikkel 8 näeb ette, et kuni erinevad samaaegse viljelemise kavad ei ole vastu võetud, ei anta geneetiliselt muundatud kultuuridele luba muudel kui teaduslikel ja katsetuseesmärkidel.

33.

Corte Costituzionale (konstitutsioonikohus) tunnistas 17. märtsi 2006. aasta kohtuotsusega dekreetseaduse nr 279 artiklid 3, 4 ja 8 põhiseaduse vastaseks.

34.

Konkreetselt dekreetseaduse artikli 4 osas leidis nimetatud kohus, et see riivab maakondade seadusandlikku pädevust põllumajanduses, kuna need teostavad seadusandlikku võimu samaaegse viljelemise põhimõtte rakendusmeetmete kehtestamiseks erinevatel maakonna territooriumidel, mis on teatavasti morfoloogiliselt ja tootmise poolest oluliselt erinevad.

35.

Dekreetseaduse artikli 8 tunnistas Corte costituzionale põhiseaduse vastaseks, kuna see on lahutamatult seotud teiste õigusvastasteks tunnistatud õigusnormidega.

36.

Sellest tulenevalt jäid jõusse dekreetseaduse nr 279 artiklid 1 ja 2, millest nähtub seadusandja tahe jätta endale võimalus võtta vajalikke meetmeid, et vältida GMO-de tahtmatut sattumist sellistesse muudesse kultuuridesse nagu tavapärased või mahepõllunduskultuurid.

37.

Ministero delle Politiche agricole alimentari e forestali võttis eespool viidatud 17. märtsi 2006. aasta kohtuotsuse tagajärjel vastu 31. märtsi 2006. aasta ringkirja nr 269, milles ta leidis, et nimetatud kohtuotsus ei sea kehtiva GMO-de kasvatamise keelu õiguspärasust kahtluse alla seni, kuni ei ole võetud samaaegse viljelemise kavasid,, ning et dekreetseaduse nr 279 artikli 8 põhiseaduse vastaseks tunnistamist tuleb mõista nii, et kui keeld GMO-sid kasvatada jääb kehtima, tuleb ette näha maakonna või provintsi võimude pädevuse kasutamine selles valdkonnas.

38.

Ringkirja punktis 4 rõhutab ministeerium, et pärast seda, kui maakonnad ja autonoomsed provintsid on võtnud oma sätted samaaegse viljelemise kohta, peab menetlus GMO-de kasvatamiseks loa saamiseks veel jõudma positiivse lõpptulemuseni, võttes arvesse dekreetseaduse nr 212/2001 sätteid, mis nõuavad ministri loa väljastamist.

39.

Ringkirja punktis 5 teeb Ministero delle Politiche agricole alimentari e forestali järgmised järeldused:

40.

Eespool viidatud 12. mai 2008. aasta teatis nr 3734 on 31. märtsi 2006. aasta ringkirjas nr 269 sätestatuga kooskõlas.

41.

Pioneer esitas erakorralise kaebuse Itaalia Vabariigi presidendile palvega tühistada see teade. Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule küsimuse, mis on välja toodud käesoleva ettepaneku punktis 8.

42.

Käesoleva eelotsusetaotluse raames esitasid kirjalikud märkused Pioneer, Itaalia valitsus, Hispaania valitsus ja komisjon. Kohtukõned kuulati ära 21. märtsi 2012. aasta kohtuistungil, millel osalesid Pioneer, Itaalia valitsus ja komisjon.

43.

Enne kui asuda analüüsima direktiivi 2001/18 artikli 26a ulatust, tuleb kontrollida, kas liikmesriigil on õigus kehtestada GMO kasvatamiseks loa andmise kord, mis on liidu õiguses sätestatud korra suhtes ülimuslik. Nagu Itaalia valitsus kohtuistungil möönis, on minu arvates vastus sellele küsimusele eitav.

44.

Nagu eespool selgitatud, on geneetiliselt muundatud maisi MON 810 sordi seemnete kasutamine ja turustamine liidus lubatud kahel alusel.

45.

Neid on lubatud kasutada ja turustada esiteks määruse nr 1829/2003 alusel, kuna need sordid on „olemasolevad tooted” selle määruse artikli 20 tähenduses. Toodet, millele on kohaldatud seda loamenetlust, võib liidus kasutada ja turustada. See tuleneb geneetiliselt muundatud sööda osas nimetatud määruse artikli 16 lõikest 2, mis näeb ette, et „[m]itte keegi ei tohi turule viia, kasutada või käidelda artikli 15 lõikes 1 osutatud toodet, kui selle jaoks ei ole vastavalt käesolevale jaole antud luba ja kui pole täidetud asjakohased loa andmise tingimused”. Pealegi sätestab määruse nr 1829/2003 artikli 19 lõige 5, et „[k]äesolevas määruses kirjeldatud korra kohaselt antud luba kehtib kogu ühenduses”.

46.

Lisaks tähendab selle määruse põhjenduses 1 esitatud märkus, mille kohaselt „[o]hutu ja tervisliku toidu ja sööda vaba liikumine on siseturu tähtis osa ning aitab olulisel määral kindlustada kodanike tervist ja heaolu ning nende sotsiaalseid ja majanduslikke huve”, et alates hetkest, mil nende toodete kohta on vastavalt nimetatud määruses sätestatud menetlustele antud teaduslik hinnang, et neil puudub negatiivne mõju keskkonnale ja tervisele, ning need on seega saanud loa turuleviimiseks, võimaldab selline luba asjaomase toidu ja sööda vaba liikumist liikmesriikide vahel.

47.

Geneetiliselt muundatud maisi MON 810 sortide seemnete kasutamine ja turustamine on teiseks liidus lubatud niivõrd, kuivõrd need sordid on kantud direktiiviga 2002/53 reguleeritud ühisesse kataloogi.

48.

Direktiivi põhjendus 11 sätestab, et „[k]äesoleva direktiiviga hõlmatud seeme peaks pärast ühises kataloogis avaldamist olema ühenduses vabalt turustatav”. Direktiivi artikli 16 lõige 1 paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, „et alates artiklis 17 osutatud avaldamisest ei kohaldata käesoleva direktiivi kohaselt või käesoleva direktiivi põhimõtetele vastavate põhimõtete kohaselt heaks kiidetud sortide seemne suhtes mingeid sordiga seotud turustuskitsendusi”.

49.

Ei määrus nr 1829/2003 ega direktiiv 2002/53 luba liikmesriikidel lisada GMO-st keskkonnale või tervisele tuleneva ohu hindamise täiendavat astet siseriiklikul tasandil, mis viiks selleni, et liikmesriigi pädev asutus kas annab loa või keeldub loa andmisest selle kasvatamiseks liikmesriigi territooriumil. Liidu kehtiva õiguse kohaselt tugineb seega kord, mis reguleerib GMO-de turuleviimist liidus, liidu tasandil väljastatavale loale, mis võimaldab asjaomaseid GMO-sid liikmesriikides vabalt kasutada ja turustada. Dekreetseaduse nr 212/2001 artikli 1 lõige 2 on seega vastuolus liidu õigusaktidega kehtestatud süsteemiga osas, milles see seab GMO kasvatamise süstemaatiliselt sõltuvusse siseriikliku loa saamisest.

50.

Euroopa Kohus peaks oma arutluskäigu esimeses pooles seega vastama eelotsusetaotluse esitanud kohtule, et sellistele GMO-dele, nagu geneetiliselt muundatud, maisist MON 810 aretatud hübriidmais, millele on vastavalt direktiivile 90/220 antud luba nimelt seemnetena kasvatamiseks, millest teatati määruse nr 1829/2003 artiklis 20 sätestatud tingimuste kohaselt kui olemasolevast tootest, mille kohta esitati seejärel loa kehtivuse pikendamise taotlus, mis on menetluses, ning mis on kantud direktiiviga 2002/53 reguleeritud ühisesse kataloogi, ei või kohaldada siseriiklikku loamenetlust.

51.

Kui liikmesriik tuvastab pärast GMO-le liidu tasandil loa andmist ohu keskkonnale või tervisele ning kui ta soovib, et seda ohtu võetaks arvesse, siis peab ta kasutama ühte liidu õigusaktides selleks ette nähtud menetlustest. Kui põhikohtuasja asjaolusid arvestades piirduda direktiiviga 2002/53 ja määrusega nr 1829/2003, siis on need menetlused järgmised.

52.

Vastavalt direktiivi 2002/53 artikli 16 lõikele 2:

„Liikmesriik võib taotluse korral […] saada loa keelata asjaomase sordi kasutamine oma territooriumil või osal sellest või sätestada asjakohased tingimused sordi viljelemiseks punktis c sätestatud juhtudel vastavalt sellisest viljelemisest tulenevate toodete kasutamistingimustele:

[…]

53.

Sama direktiivi artikkel 18 näeb ette, et „[k]ui tehakse kindlaks, et ühisesse […] kataloogi kantud sordi viljelemine võib taimetervise seisukohast kahjustada mis tahes liikmesriigis muude sortide või liikide viljelemist või ohustada keskkonda või inimeste tervist, võib asjaomane liikmesriik saada taotluse korral […] loa keelata asjaomase sordi seemne või paljundusmaterjali turustamise kogu oma territooriumil või osal sellest. Kui on olemas otsene oht kahjulike organismide levikuks või otsene oht inimeste tervisele või keskkonnale, võib asjaomane liikmesriik kehtestada kõnealuse keelu kohe pärast taotluse esitamist ja keeld kehtib kuni lõpliku otsuse vastuvõtmiseni. Kõnealune otsus võetakse vastu kolme kuu jooksul”.

54.

Mis puudutab määrusega nr 1829/2003 kehtestatud menetlusi, siis tuleb viidata selle määruse artiklile 22, mis võimaldab geneetiliselt muundatud sööda osas ( 23 ) lubade muutmist, peatamist ja tühistamist Euroopa Toiduohutusameti algatusel või liikmesriigi või komisjoni taotlusel.

55.

Lisaks võivad liikmesriigid võtta erakorralisi meetmeid vastavalt määruse artiklile 34, mis näeb ette, et „[k]ui on ilmne, et käesoleva määrusega või selle kohaselt lubatud tooted võivad endast kujutada tõsist ohtu inimeste või loomade tervisele või keskkonnale, […] võetakse meetmed määruse (EÜ) nr 178/2002[ ( 24 )] artiklites 53 ja 54 sätestatud korras”. Eespool viidatud kohtuotsuses Monsanto jt asus Euroopa Kohus seisukohale, et „erakorraliste meetmete võtmiseks paneb määruse nr 1829/2003 artikkel 34 liikmesriikidele kohustuse tõendada lisaks erakorralisusele, et esineb olukord, mis kujutab endast tõenäoliselt olulist ohtu inimeste ja loomade tervisele ja keskkonnale” ( 25 ).

56.

Seevastu ei või liikmesriigid tugineda direktiivi 2001/18 artiklile 26a – mis mäletatavasti annab neile võimaluse võtta vajalikke meetmeid, et vältida GMO-de tahtmatut sattumist muudesse toodetesse – selleks, et üldiselt takistada nende territooriumil selle GMO kasvatamist, mis on määruse nr 1829/2003 alusel lubatud ja kantud ühisesse kataloogi vastavalt direktiivile 2002/53. Erinevat tüüpi kultuuride samaaegse viljelemise tagamiseks sobivate meetmete eesmärki tuleb selles osas selgelt eristada nende menetluste eesmärgist, mis on eespool üksikasjalikult välja toodud.

57.

Nagu on märgitud 23. juuli 2003. aasta ja 13. juuli 2010. aasta soovitustes, on samaaegse viljelemise meetmete eesmärk säilitada põllumajanduslike viljelemise vormide paljusus, et võimaldada esiteks tootjatel valida, millist tüüpi kultuure nad soovivad eelistada ning teiseks tarbijatel valida, millist tüüpi toitu, kas geneetiliselt muundatud või muundamata, nad soovivad tarbida. Et sellise valiku tegemine oleks tegelikult võimalik, peavad olema võetud meetmed, mis tagavad eraldiseisvate tootmisviiside olemasolu.

58.

Lisaks võimaldavad teistesse toodetesse GMO-de tahtmatu sattumise vältimise eesmärgiga samaaegse viljelemise meetmed vältida võimalikku majanduslikku kahju, mis võib sellest tavapäraste ja mahepõllumajanduse kultuuride tootjatele tekkida eelkõige siis, kui ületatakse õigusnormides sätestatud märgistamise lävi, millest alates tuleb GMO-de sisaldusest teavitada.

59.

Direktiivi 2001/18 artiklis 26a ette nähtud samaaegse viljelemise meetmete peamine eesmärk on selles kontekstis võimaldada erinevate viljelemise vormide koosesinemist. Nagu eelnevalt märgitud, võivad nendeks meetmeteks olla GMO kultuuridega põllu ning tavapäraste ja mahepõllunduse kultuuride põllu vahelise isolatsioonivahemaa kindlaksmääramine, puhvervööndite arendamine, õietolmu leviku vältimiseks tõkete paigaldamine või ka külvikorrasüsteemide kohandamine.

60.

Direktiivi 2001/18 artikkel 26a, mis on tingitud vajadusest tagada parimad võimalikud tingimused erinevat tüüpi kultuuride koosesinemiseks ja mitte vajadusest üldiselt välistada ühte tüüpi kultuurid tervise või keskkonnakaitsega seotud põhjustel, eristub seega selgelt menetlustest, mis võimaldavad liikmesriikidel nimetatud põhjustel keelata GMO kasvatamise oma territooriumil.

61.

Kindlasti ei ole välistatud, et ühe geograafilise ala iseärasuste tõttu, milleks võivad olla kliimatingimused, topograafia, viljelussüsteem ja külvikorrad või põllumajandusettevõtte struktuur, võib üksnes tehniliste meetmete võtmine olla ebapiisav selleks, et vältida GMO-de tahtmatut sattumist tavapärastesse või mahepõllunduse kultuuridesse. Sellises olukorras võib direktiivi 2001/18 artiklit 26a tõlgendada nii, et see võimaldab liikmesriigil keelata GMO kasvatamise oma territooriumi kindlaksmääratud alal. ( 26 ) Sellise võimaluse puhul peavad liikmesriigid siiski vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele tõendama, et selle ala puhul oleks muudest meetmetest jäänud väheks, et ohjata GMO-de olemasolu tavapärastes või mahepõllumajanduse naaberkultuurides.

62.

Kui sellist erijuhtu ei esine ning eespool nimetatud asjaolu ei ole tõendatud, ei saa liikmesriik tugineda direktiivi 2001/18 artiklile 26a selleks, et keelata oma territooriumil kasvatada GMO-d, millele on antud luba määruse nr 1829/2003 alusel ning mis on kantud ühisesse kataloogi vastavalt direktiivile 2002/53.

63.

Võttes arvesse neid märkusi, mis puudutavad ulatust, mis minu arvates tuleb direktiivi 2001/18 artiklile 26a omistada, olen ma seisukohal, et samuti ei anna see artikkel liikmesriigile võimalust keelata GMO kasvatamist oma territooriumil seni, kuni siseriiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil ei ole samaaegse viljelemise meetmeid võetud.

64.

Tuleb rõhutada, et lisaks sellele, et direktiivi 2001/18 artikli 26a kohaselt on liikmesriikide poolt samaaegse viljelemise meetmete võtmine vabatahtlik, tähendaks vastupidine järeldus seda, et lisataks täiendav tingimus liidu tasandil lubatud GMO turuleviimiseks, mis sõltuks liikmesriikide reageerimisvõimest võtta vastu samaaegse viljelemise meetmed, mis on vastuolus määrusega nr 1829/2003 kehtestatud süsteemiga.

65.

Pealegi annaks direktiivi 2001/18 artikli 26a selline tõlgendamine liikmesriikidele võimaluse keelata määrusega nr 1829/2003 lubatud ja vastavalt direktiivile 2002/53 ühisesse kataloogi kantud GMO kasvatamine oma territooriumil, kasutamata nendes kahes õigusaktis selleks ette nähtud menetlusi, ning oleks seega lihtne vahend nende menetluste vältimiseks.

66.

Muidugi jääb liikmesriikidele võimalus direktiivi 2001/18 artiklit 26a kohaldades igal ajal võtta proportsionaalsuse sätet järgides – kas siseriiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil – meetmeid, mille eesmärk on tagada geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllunduse kultuuride samaaegne viljelemine. Siiski ei või liikmesriigid tugineda sellele, et nad kas või pädevuse sisemise jaotuse tõttu ei ole samaaegse viljelemise meetmeid välja töötanud või rakendanud, et keelata nende territooriumil GMO kasvatamine, mis on lubatud määruse nr 1829/2003 alusel ja kantud vastavalt direktiivile 2002/53 ühisesse kataloogi.

67.

Neid asjaolusid arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtule, et direktiivi 2001/18 artiklit 26a tuleb tõlgendada nii, et see ei luba liikmesriigil keelata määruse nr 1829/2003 alusel lubatud ja vastavalt direktiivile 2002/53 ühisesse kataloogi kantud GMO kasvatamist oma territooriumil seni, kuni siseriiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil ei ole võetud meetmeid, et vältida GMO-de tahtmatut sattumist teistesse kultuuridesse.

68.

Eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Consiglio di Statole järgmiselt:

Sellistele GMO-dele, nagu geneetiliselt muundatud, maisist MON 810 aretatud hübriidmais, millele on nimelt antud seemnetena kasvatamiseks luba vastavalt nõukogu 23. aprilli 1990. aasta direktiivile 90/220/EMÜ (geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta), ning millest teatati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta) artiklis 20 sätestatud tingimuste kohaselt kui olemasolevatest toodetest, mille kohta esitati seejärel loa kehtivuse pikendamise taotlus, mis on menetluses, ning mis on kantud nõukogu 13. juuni 2002. aasta direktiiviga 2002/53/EÜ (muudetud määrusega nr 1829/2003) reguleeritud ühisesse kataloogi, ei või kohaldada siseriiklikku loamenetlust.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ja nõukogu direktiivi 90/220 kehtetuks tunnistamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2008. aasta direktiiviga 2008/27/EÜ) artiklit 26a tuleb tõlgendada nii, et see ei luba liikmesriigil keelata selliste geneetiliselt muundatud organismide kasvatamist oma territooriumil seni, kuni ei ole siseriiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil võetud meetmeid, et vältida GMO-de tahtmatut sattumist teistesse kultuuridesse.