Kohtuasi T‑346/10

Borax Europe Ltd

versus

Euroopa Kemikaaliamet (ECHA)

Tühistamishagi – REACH – Boorhappe ja veevaba dinaatriumtetraboraadi identifitseerimine väga ohtlike ainetena – Otsese puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus

Kohtumääruse kokkuvõte

Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Otsene puutumus – Kriteeriumid – Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) otsus boraatide identifitseerimise kohta väga ohtlike ainetena

(ELTL artikli 263 neljas lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1907/2006, artikli 7 lõige 2, artikkel 3 ja artikli 31 lõike 9 punkt a, artikkel 33, artikli 34 punkt a, artikkel 59 ja XIV lisa)

Hageja otsene puutumus kui sellise tühistamishagi vastuvõetavuse tingimus, mille on esitanud või juriidilise isik otsuse peale, mis ei ole talle adresseeritud, eeldab, et vaidlustatud meede avaldaks otseselt mõju isiku õiguslikule olukorrale, ning et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusruumi – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme.

Sellega seoses tuleb tõdeda, et Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) otsus boraatide identifitseerimise kohta väga ohtlike ainetena selleks, et need lõpptulemusena kanda muudetud määruse nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet) XIV lisasse, ei avalda boraatide importijast hageja õiguslikule olukorrale otsest mõju nimetatud määrusega ettenähtud kohustuste osas, kuna esiteks on tuvastatud, et boraatide identifitseerimine määruse nr 1907/2006 artiklis 59 kirjeldatud menetluse tulemusena väga ohtlike ainetena ei kujuta endast uut teavet, mis võib mõjutada riskijuhtimismeetmeid või puudutab ohtusid selle määruse artikli 31 lõike 9 punkti a tähenduses, nii et hageja ei ole kohustatud ohutuskaarti ajakohastama, ning teiseks, et määruse artikli 7 lõikest 2, artiklist 33, artikli 34 punktist a tulenevad teavitamiskohustused hagejat ei puuduta.

Ainuüksi sellest, et akt võib avaldada mõju hageja varalisele olukorrale, ei piisa, et võiks leida, et see puudutab teda otseselt. Õiguse pöörduda kohtusse ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel võib õigussubjektile, kes väidab, et akt mõjutab tema seisundit turul, anda üksnes eriliste asjaolude esinemine. Hageja, kes ainult väidab, et tema kliendid ei taha enam osta tooteid, mis on kantud loetellu kandidaatainetest, ei ole tõendanud niisuguste eriliste asjaolude esinemist.

(vt punktid 22, 38, 44–46)

ÜLDKOHTU MÄÄRUS (seitsmes koda)

21. september 2011(*)

Tühistamishagi – REACH – Boorhappe ja veevaba dinaatriumtetraboraadi identifitseerimine väga ohtlike ainetena – Otsese puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus

Kohtuasjas T‑346/10,

Borax Europe Ltd, asukoht London (Ühendkuningriik), esindajad: advokaat K. Nordlander ja solicitor H. Pearson,

hageja,

versus

Euroopa Kemikaaliamet (ECHA), esindajad: M. Heikkilä ja W. Broere, keda abistasid advokaadid J. Stuyck ja A.-M. Vandromme,

kostja,

keda toetab

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Oliver ja E. Manhaeve, keda abistas barrister K. Sawyer,

menetlusse astuja,

mille ese on nõue tühistada ECHA otsus, mis avaldati 18. juunil 2010 ning millega boorhape (EÜ nr 233‑139‑2) ja veevaba dinaatriumtetraboraat (EÜ nr 215‑540‑4) identifitseeritakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ) (ELT L 396, lk 1)) artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele vastavate ainetena ning millega need ained kantakse loetellu kandidaatainetest, mis lõpptulemusena kantakse vastavalt selle määruse artiklile 59 selle määruse XIV lisasse,

ÜLDKOHUS (seitsmes koda),

koosseisus: koja esimees A. Dittrich (ettekandja), kohtunikud I. Wiszniewska-Białecka ja M. Prek,

kohtusekretär: E. Coulon,

on andnud järgmise

määruse

 Vaidluse taust

1        Hageja Borax Europe Ltd on Inglise õiguse alusel asutatud äriühing. Ta impordib Euroopa Liitu ja müüb seal boorhapet (EÜ nr 233‑139‑2) ja veevaba dinaatriumtetraboraati (EÜ nr 215‑540‑4) (edaspidi koos „boraadid”), mida talle tarnib üks Ameerika õiguse alusel asutatud äriühing.

2        Boraatide kasutusalade hulgas on eelkõige klaas ja isolatsioonimaterjalina kasutatav klaaskiud. Boraate kasutatakse ka pesemis‑ ja puhastusvahendites ning puidukonservantides.

3        Boraadid kanti nõukogu 27. juuni 1967. aasta direktiivi 67/548/EMÜ ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 196, lk 1; ELT eriväljaanne 13/01, lk 2) I lisasse komisjoni 21. augusti 2008. aasta direktiiviga 2008/58/EÜ (millega muudetakse kolmekümnendat korda tehnilise arenguga kohandamise eesmärgil nõukogu direktiivi 67/548 (ELT L 246, lk 1)), mis jõustus 5. oktoobril 2008. Sellega klassifitseeriti boraadid 2. kategooria reproduktiivtoksilisteks aineteks.

4        Kui 20. jaanuaril 2009 jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (ELT L 353, lk 1), muutus direktiivi 67/548 I lisa kehtetuks ja selle sisu enne direktiiviga 2008/58 tehtud muudatust kehtinud redaktsioonis võeti üle määruse nr 1272/2008 VI lisa 3. osasse. Selles viimases lisas ei olnud boraate seega määruse nr 1272/2008 jõustumise hetkel nimetatud.

5        Kui 25. septembril 2009 jõustus komisjoni 10. augusti 2009. aasta määrus (EÜ) nr 790/2009, millega muudetakse tehnika ja teaduse arenguga kohandamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1272/2008 (ELT L 235, lk 1), võeti boraatide klassifitseerimine 2. kategooria reproduktiivtoksilisteks aineteks üle määruse nr 1272/2009 VI lisa 3. osasse. Määruse nr 790/2009 artikli 2 lõigete 2 ja 3 järgi kohaldatakse seda klassifikatsiooni alates 1. detsembrist 2010, kuid seda võis kohaldada ka enne nimetatud kuupäeva.

6        Saksamaa Liitvabariik ja Sloveenia Vabariik edastasid 8. märtsil 2010 Euroopa Kemikaaliametile (ECHA) toimiku, mille nad oli välja töötanud seoses boorhappe identifitseerimisega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ) (ELT L 396, lk 1), mida hiljem muudeti eelkõige määrusega nr 1272/2008) artikli 57 punktis c sätestatud kriteeriumidele vastava ainena, viidates boorhappe klassifitseerimisele 2. kategooria reproduktiivtoksiliseks aineks määruse nr 1272/2008 VI lisa 3. osas.

7        Samal päeval edastas Taani Kuningriik ECHA‑le toimiku, mille ta oli välja töötanud seoses veevaba dinaatriumtetraboraadi identifitseerimisega määruse nr 1907/2006 artikli 57 punktis c nimetatud kriteeriumidele vastava ainena, viidates boorhappe klassifitseerimisele 2. kategooria reproduktiivtoksiliseks aineks määruse nr 1272/2008 VI lisa 3. osas.

8        ECHA avaldas seejärel oma veebilehel teated, milles palus asjast huvitatud pooltel esitada oma märkused koostatud boraate käsitlevate toimikute kohta. Olles saanud kõnesolevate toimikute kohta märkused, eelkõige Euroopa Boraadiühingult, mille üks liikmetest hageja on, saatis ECHA need toimikud oma liikmesriikide komiteele. Komitee jõudis 9. juunil 2010 ühehäälsele kokkuleppele, et boraadid identifitseeritakse väga ohtlike ainetena, mis vastavad määruse nr 1907/2006 artikli 57 lõikes c nimetatud kriteeriumidele.

9        18. juunil 2010 avaldati ECHA veebilehel loetelu kandidaatainetest, mis lõpptulemusena kantakse määruse nr 1907/2006 XIV lisasse (edaspidi „loetelu kandidaatainetest”), ning selles loetelus olid ka boraadid.

 Menetlus ja poolte nõuded

10      Hageja esitas Üldkohtusse 18. augustil 2010 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi, milles taotletakse, et tühistataks 18. juunil 2010 avaldatud ECHA otsus, milles boraadid on identifitseeritud määruse nr 1907/2006 artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele vastavate ainetena ning millega need ained kantakse vastavalt selle määruse artiklile 59 loetelusse kandidaatainetest (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

11      Komisjon esitas 10. detsembril 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjaga avalduse astuda käesolevasse menetlusse ECHA nõuete toetuseks. Olles ära kuulanud kohtuasja pooled, rahuldati see avaldus Üldkohtu seitsmenda koja esimehe 12. jaanuari 2011. aasta määrusega.

12      Üldkohtu kantseleisse 14. detsembril 2010 saabunud eraldi dokumendiga esitas ECHA Üldkohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Hageja esitas oma märkused vastuvõetamatuse vastuväite kohta 31. jaanuaril 2011.

13      Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 31. jaanuaril 2011 saabunud dokumendiga taotluse käsitleda tema menetlusdokumente menetlusse astuja suhtes konfidentsiaalsena. Seda taotlust ei ole vaidlustatud.

14      Komisjon loobus Üldkohtu kantseleisse 18. veebruaril 2011 saabunud dokumendiga menetlusse astuja seisukohtade esitamisest vastuvõetavuse kohta.

15      Hageja palub oma hagiavalduses Üldkohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetavaks;

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, milles boraadid on kvalifitseeritud määruse nr 1907/2006 artikli 57 punktis c sätestatud kriteeriumidele vastavateks aineteks ning need on kantud loetelusse kandidaatainetest;

–        mõista kohtukulud välja ECHA‑lt.

16      ECHA palub oma vastuvõetamatuse vastuväites Üldkohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetamatuks;

–        mõistja kohtukulud välja hagejalt.

17      Hageja palub oma märkustes vastuvõetamatuse vastuväite kohta Üldkohtul:

–        lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi;

–        tunnistada hagi vastuvõetavaks;

–        kohutada ECHA‑d esitama vaidlustatud otsuse ärakirja;

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, milles boraadid on identifitseeritud määruse nr 1907/2006 artikli 57 punktis c sätestatud kriteeriumidele vastavate ainetena ning need on kantud loetelusse kandidaatainetest.

 Õiguslik käsitlus

18      Kodukorra artikli 114 lõigete 1 ja 4 alusel võib Üldkohus, kui pool seda taotleb, otsustada vastuvõetamatuse küsimuse ilma asja sisuliselt arutamata. Sama artikli lõike 3 kohaselt jätkub menetlus suuliselt, kui Üldkohus ei otsusta teisiti. Üldkohus leiab, et käesolevas asjas piisab kohtutoimiku dokumentidest ning suulise menetluse algatamine ei ole vajalik.

19      ECHA põhjendab oma nõudeid kahe asja läbivaatamist takistava asjaoluga: vaidlustatud otsus ei puuduta hagejat otseselt ja see otsus, mis ei ole üldkohaldatav akt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, ei puuduta teda isiklikult.

 Asja läbivaatamist takistav asjaolu, et otsus ei puuduta hagejat isiklikult

20      ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid.

21      Käesoleval juhul on selge, et vaidlustatud otsus ei olnud adresseeritud hagejale, kes ei ole seega selle adressaat. Niisuguses olukorras võib hageja esitada ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel selle otsuse peale tühistamishagi ainult tingimusel, et see otsus puudutab teda otseselt.

22      Otsese puutumuse osas sedastab väljakujunenud kohtupraktika, et see tingimus eeldab esiteks, et vaidlustatud meede avaldaks otseselt mõju isiku õiguslikule olukorrale, ning teiseks, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusruumi – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑386/96 P: Dreyfus vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑2309, punkt 43; 29. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑486/01 P: Front National vs. parlament, EKL 2004, lk I‑6289, punkt 34, ja 10. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑445/07 P ja C‑455/07 P: komisjon vs. Ente per le Ville vesuviane ja Ente per le Ville vesuviane vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7993, punkt 45).

23      Esiteks väidab hageja, et vaidlustatud otsus puudutab teda otseselt, sest tema õiguslikku olukorda mõjutab sellest otsusest tulenev kohustus esitada ohutuskaart või see ohutuskaart ajakohastada, nagu on nähtud ette määruse nr 1907/2006 artiklis 31. Tuleb märkida, et selle määruse artikli 31 lõike 1 punktide a, b ja c kohaselt peavad aine tarnijad andma selle saajale ohutuskaardi, kui aine vastab direktiivi 67/548 kohaselt ohtlikuks aineks klassifitseerimise kriteeriumidele, kui aine on vastavalt selle määruse XIII lisas sätestatud kriteeriumidele püsiv, bioakumuleeruv ja toksiline või väga püsiv ja väga bioakumuleeruv või kui aine on kantud vastavalt määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõikele 1 koostatud loetelusse muudel põhjustel kui eespool nimetatud põhjused. Nimetatud määruse artikli 31 lõike 9 punktis a on selles osas sätestatud, et tarnijad peavad seda ohutuskaarti viivitamatult ajakohastama niipea, kui ilmneb riskijuhtimismeetmeid mõjutada võiv või ohtusid käsitlev uus teave.

24      Mis puudutab esiteks väidetavat kohustust esitada vastavalt määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 1 punktile c ohutuskaart, siis tuleb märkida, et boraadid kanti loetellu kandidaatainetest põhjendusel, et need vastavad selle määruse artikli 57 punkti c kohaselt kriteeriumidele, mis võimaldavad need klassifitseerida direktiivi 67/645 alusel 2. kategooria reproduktiivtoksilisteks aineteks. Kuna seda juhtumit on sõnaselgelt nimetatud selle määruse artikli 31 lõike 1 punktis a, ei kuulu see nimetatud määruse artikli 31 lõike 1 punkti c – mis käsitleb ainult juhtumeid, mil aine kantakse loetellu kandidaatainetest mingitel muudel põhjustel kui artikli 31 lõike 1 punktides a ja b nimetatud põhjused – kohaldamisalasse. Hageja ei olnud seega vaidlustatud otsuse tulemusena kohustatud esitama ohutuskaarti vastavalt määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 1 punktile c.

25      Mis puudutab teiseks väidetavat määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 9 punktist a tulenevat kohustust ohutuskaarti ajakohastada, siis tuleb analüüsida, kas boraatide identifitseerimine vaidlustatud otsuses määruse nr 1907/2006 artiklis 59 kirjeldatud menetluse tulemusena väga ohtlike ainetena kujutab endast uut teavet määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 9 punkti a tähenduses, mis võib kaasa tuua selle õigusnormiga kehtestatud kohustuse, st kohustuse ohutuskaart ajakohastada, nii et vaidlustatud otsus avaldab hageja õiguslikule olukorrale otsest mõju.

26      Ohutuskaardi osas sätestab määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõige 1, et see tuleb koostada vastavalt nimetatud määruse II lisale. Selle lisa kohaselt – mis sisaldab ohutuskaartide väljatöötamise juhendit – peavad need kaardid tagama süsteemi, mis võimaldab edastada sobivat ohutusteavet klassifitseeritud ainete kohta kasutajatele, kes on tarneahelas vahetult järgmised. Selle lisa eesmärk on tagada määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõikes 6 loetletud kohustuslike lahtrite sisu kooskõla ja täpsus, et kasutajatel oleks võimalik ohutuskaartide alusel võtta asjakohaseid meetmeid inimeste tervise ja ohutuse kaitseks töökohal ning keskkonna kaitseks.

27      Boraatide identifitseerimine määruse nr 1907/2006 artiklis 59 kirjeldatud menetluse tulemusena väga ohtlike ainetena võib kujutada endast uut teavet selle määruse artikli 31 lõikes 6 ette nähtud lahtri 2 (ohtude identifitseerimine) ja lahtri 15 (teave reguleerivate õigusaktide kohta) osas.

28      Mis puudutab lahtrit 2 (ohtude identifitseerimine), siis määruse nr 1907/2006 II lisa punkti 2 alusel peab selles olema märgitud aine klassifikatsioon direktiivis 67/548 toodud klassifitseerimisnormide kohaselt. Selgelt ja lühidalt peavad olema näidatud peamised ohud, mida see aine inimesele ja keskkonnale kujutab.

29      Käesoleval juhul ei puuduta boraatide identifitseerimine määruse nr 1907/2006 artiklis 59 kirjeldatud menetluse tulemusena väga ohtlike ainetena nende ainete klassifikatsiooni direktiivi 67/548 alusel. Väga ohtlike ainetena identifitseerimine toimus seepärast, et boraadid vastasid määruse nr 1907/2006 artikli 57 punkti c kohaselt direktiivi 67/645 alusel 2. kategooria reproduktiivtoksilisteks aineteks klassifitseerimise kriteeriumidele. Asjaolu, et boraadid vastavad nendele kriteeriumidele, oli aga sätestatud juba direktiivi 67/548 (muudetud direktiiviga 2008/58) I lisas ja seejärel määruse nr 1272/2008 (muudetud määrusega nr 790/2009) VI lisa 3. osas (vt eespool punktid 3–5). Määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõike 3 kohaselt on kõnesolevad liikmesriigid viidanud 8. märtsil 2010 ECHA‑le edastatud toimikutes boraatide kandmisele määruse nr 1272/2008 VI lisa 3. osasse (vt eespool punktid 6 ja 7).

30      Vaidlustatud otsuse avaldamise hetkel, s.o 18. juunil 2010 ei olnud hagejale boraatide klassifikatsioon tõesti kohustuslik. Määruse nr 1272/2008 jõustumisega 20. jaanuaril 2009 tunnistati direktiivi 67/548 I lisa – mis sisaldas ka boraate – kehtetuks ning kohustus klassifitseerida boraadid vastavalt määruse nr 1272/2008 (muudetud määrusega nr 790/2009) VI lisa 3. osas kindlaks määratud ühtlustatud klassifikatsioonidele ei olnud kohaldatav, sest määruse nr 790/2009 artikli 2 lõikes 2 oli selles osas lähtekuupäevaks määratud 1. detsember 2010.

31      Ohud, mille tõttu boraadid nii klassifitseeriti, olid vaidlustatud otsuse avaldamise hetkel siiski õiguslikult piisavalt määratletud. Esiteks oli kõikidele asjast huvitatud pooltele ilmselge, et need ohud ei kadunud lihtsalt seepärast, et tunnistati kehtetuks direktiivi 67/548 I lisa, mille sisu oli kavas võtta üle määruse nr 1272/2008 VI lisa 3. osasse. Teiseks võeti määruse nr 790/2009 jõustumisega 25. septembril 2009 boraatide klassifitseerimine 2. kategooria reproduktiivtoksilisteks aineteks üle määruse nr 1272/2008 VI lisa 3. osasse. Asjaolu, et nende klassifikatsioonide kohaldamine ei olnud enne 1. detsembrit 2010 kohustuslik, ei sea kahtluse alla, et oli õiguslikult tuvastatud, et klassifitseerimiskriteeriumid olid täidetud alates hetkest, mil jõustus määrus nr 790/2009. Määruse nr 790/2009 artikli 2 lõikega 2 lükati õiguslikud kohustused, mis tulenevad nendest klassifitseerimistest määruse nr 1272/2008 (muudetud määrusega nr 790/2009) alusel, ainult 1. detsembrini 2010 edasi. Seda kaalutlust kinnitab asjaolu, et määruse nr 790/2009 artikli 2 lõikest 3 ilmneb, et määruse nr 1272/2008 (muudetud määrusega nr 790/2009) VI lisa 3. osas toodud ühtlustatud klassifiktsioone võis kohaldada enne 1. detsembrit 2010.

32      Sellest järeldub, et boraatide identifitseerimine väga ohtlike ainetena ei sisaldanud uut teavet nende ainete ohtlike omaduste kohta, vaid oli määruse nr 1907/2006 artiklis 59 kirjeldatud identifitseerimismenetluse tulemus. Vaidlustatud otsus ei andnud seega mingit uut infot ohtude identifitseerimise kohta määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 6 lahtri 2 tähenduses.

33      Mis puudutab määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõikes 6 ette nähtud lahtrit 15 (teave reguleerivate õigusaktide kohta), siis tuleb märkida, et selle määruse II lisa punktis 15 on sätestatud, et kui ohutuskaardis käsitletud aine suhtes kehtivad inimese ja keskkonna kaitset käsitlevad liidu erisätted, näiteks selle määruse VII jaotise kohaselt antud autoriseeringud või sama määruse VIII jaotise kohaselt seatud piirangud, tuleb need võimaluse korral ära märkida.

34      Selles osas tuleb esiteks tõdeda, et kuigi aine identifitseerimine määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud menetluse tulemusena väga ohtliku ainena võib tõesti ettevõtjatele kaasa tuua teavitamiskohustusi, ei too see kaasa seda, et asjaomase aine suhtes hakkab kehtima erikord, nii et selle suhtes kohaldatakse erinorme. Seevastu ei mõjuta selline identifitseerimine aine turuleviimist ja kasutamist.

35      Mis puudutab teiseks määruse nr 1907/2006 VII jaotises ette nähtud autoriseeringu andmise menetlust ja selle määruse VIII jaotise kohaselt kehtestatavaid piiranguid, siis selle määruse II lisa punktis 15 on selle sätte kohaldamisalasse kuuluvatena ainult nimetatud antavaid autoriseeringuid ja piiranguid. Kuna aine identifitseerimine määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud menetluse tulemusena väga ohtliku ainena ei puuduta selle määruse VIII jaotise kohaselt kehtestatavaid piiranguid, vaid on osa selle määruse VII jaotises ette nähtud autoriseeringu andmise menetlusest, ei kõnele piirangute mainimine määruse nr 1907/2006 II lisa punktis 15 selle kasuks, et selline identifitseerimine kuulub nimetatud määruse artikli 31 lõikes 6 ette nähtud lahtri 15 kohaldamisalasse.

36      Antavate autoriseeringute osas ilmneb selle määruse VII jaotisest, et tegemist on autoriseeringutega, mis antakse vastavalt määruse nr 1907/2006 artiklile 60 ja mis kuuluvad autoriseeringu andmise menetluse hilisemasse etappi (selle määruse artiklid 60–64). Neid võib ECHA‑lt taotleda selle määruse artikli 62 lõike 1 alusel niisuguse aine üheks või mitmeks kasutusalaks, mille turuleviimine on keelatud seetõttu, et aine on kantud selle määruse XIV lisasse. Tuleb aga tõdeda, et mis puudutab määruse nr 1907/2006 VII lisas ette nähtud autoriseeringu andmise menetlust, siis aine identifitseerimist määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud menetluse tulemusena väga ohtliku ainena ei ole seadusandja selle määruse II lisa punktis 15 sõnaselgelt maininud. Kuigi autoriseeringute andmist selle määruse VII jaotise alusel on selles tõesti nimetatud ainult näitena, on see nimetamine siiski ainus, mis puudutab määruse nr 1907/2006 VII jaotise alusel autoriseeringu andmise menetlust. Kuigi ei ole välistatud, et ohutuskaardi lahtrit 15 puudutavad veel muudki inimese ja keskkonna kaitset käsitlevad liidu erisätted, kõneleb see kaalutlus määruse nr 1907/2006 VII jaotises ette nähtud autoriseeringu andmise menetluse osas ka sellest, et selle lahtri kohaldamisalasse kuuluvad ainult autoriseeringud. Niisugust järeldust kinnitab asjaolu, et nimetatud määruse artikli 31 lõike 9 punktis b on sätestatud, et pärast autoriseeringut või selle andmisest keeldumist tuleb ohutuskaarti ajakohastada.

37      Sellest järeldub, et aine identifitseerimise tõttu määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud menetluse tulemusena väga ohtliku ainena ei kohaldata selle aine suhtes inimese ja keskkonna kaitset käsitlevaid liidu erisätteid selle määruse II lisa punkti 15 tähenduses.

38      Esitatud põhjendustest lähtudes ei kujutanud boraatide identifitseerimine määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud menetluse tulemusena väga ohtlike ainetena endast uut teavet, mis võib mõjutada riskijuhtimismeetmeid või puudutab ohtusid määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 9 punkti a tähenduses, nii et hageja ei olnud kohustatud ohutuskaarti ajakohastama. Järelikult ei avalda vaidlustatud otsus hageja õiguslikule olukorrale otsest mõju, mis on tingitud selles õigusnormis ette nähtud kohustusest.

39      Mis puudutab teiseks hageja argumenti, et vaidlustatud otsus puudutab teda otseselt, sest tema õiguslikku olukorda mõjutavad määruse nr 1907/2006 artikli 7 lõigetest 2 ja 3 ning artiklist 33 tulenevad kohustused, siis tuleb märkida, et nendes õigusnormides on kehtestatud teavitamiskohustused toodete valmistajatele, importijatele ja tarnijatele, nagu need on määratletud sama määruse artikli 3 punktides 4, 11 ja 33.

40      Vastavalt selle määruse artikli 7 lõikele 2 peab iga toodete valmistaja või importija teatama ECHA‑le, kas aine vastab selle määruse artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele ning on identifitseeritud vastavalt selle määruse artikli 59 lõikele 1, kas esiteks aine esineb nendes toodetes kogustes üle ühe tonni tootja või importija kohta aastas, ning teiseks, kas aine sisaldus neis toodetes on üle 0,1 massiprotsendi. Kui määruse nr 1907/2006 artikli 7 lõige 2 ei ole kohaldatav, on selle määruse artikli 7 lõikes 3 sätestatud, et tootja või importija peab andma toote saajale asjakohased kasutamisjuhised. Määruse nr 1907/2006 artikli 7 lõike 7 kohaselt on selle määruse artikli 7 lõiked 2 ja 3 kohaldatavad alates 1. juunist 2011 kuus kuud aine identifitseerimisest vastavalt selle määruse artikli 59 lõikele 1.

41      Määruse nr 1907/2006 artikli 33 lõikes 1 on nähtud ette, et iga tarnija, kelle tarnitav toode sisaldab ainet, mis vastab artikli 57 kriteeriumidele ja on identifitseeritud vastavalt artikli 59 lõikele 1, kontsentratsioonis üle 0,1 massiprotsendi, esitab toote saajale piisavalt tarnijale kättesaadavat teavet, et võimaldada toote ohutut kasutamist, sealhulgas vähemalt kõnealuse aine nimetuse. Määruse nr 1907/2006 artikli 33 lõike 2 kohaselt on sellel tarnijal sama kohustus tarbija suhtes viimase taotlusel. Asjakohane teave esitatakse tasuta 45 päeva jooksul alates taotluse saamisest.

42      On selge, et hageja ei ole ei toodete valmistaja, importija ega tarnija, nagu need on määratletud selle määruse artikli 3 punktides 4, 11 ja 33. Tema tegevusalaks on boraatide importimine ja müük. Selle määruse artikli 7 lõigetes 2 ja 3 ning artiklis 33 kehtestatud kohustused saavad sõnaselgelt puudutada hageja kliente otseselt seega ainult niivõrd, kuivõrd need viimased on toodete valmistajad või importijad või toote tarnijad.

43      Viidates Euroopa Kohtu 13. märtsi 2008. aasta otsusele kohtuasjas C‑125/06 P: komisjon vs. Infront WM (EKL 2008, lk I‑1451, punkt 52), väidab hageja siiski, et vaidlustatud otsus puudutab teda otseselt, sest see mõjutab seda, kuidas tema kliendid saavad valmistada või tarnida boraate sisaldavaid tooteid, kuna neile kehtestatakse teavitamiskohustusi, mille täitmata jätmise saab vaidlustada siseriiklikes kohtutes ning mille rikkumisega kaasnevad kriminaal‑ ja tsiviilõiguslikud karistused.

44      Selles osas tuleb märkida, et kui kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Infront WM, oli vaidlusaluste õiguste suhtes vaidlusaluse akti tõttu kehtestatud teatav hulk õiguslikke piiranguid, siis käesoleval juhul boraatide puhul ei ole see nii. Hageja asjaomastel klientidel lasuvad teavitamiskohustused, mis on nähtud ette määruse nr 1907/2006 artiklites 7 ja 33 ning tulenevad vaidlustatud otsusest, ei too seoses boraatidega kaasa uusi piire ega piiranguid. Toodete valmistajad ja importijad ning toote tarnijad peavad tõesti andma teavet selle kohta, kas aine on identifitseeritud väga ohtliku ainena vastavalt määruse nr 1907/2006 artiklile 59 ning kas selle määruse artiklites 7 ja 33 sätestatud tingimused on täidetud. Need teavitamiskohustused ei too siiski kaasa seda, et kõnesolevate ainete turuleviimist ja kasutamist piiratakse nii, et see mõjutab selle aine tarnija õiguslikku olukorda. Lisaks ei ole hageja väitnud, et tema klientide määruse nr 1907/2006 artiklitest 7 ja 33 väidetavalt tulenevad teavitamiskohustused eeldavad tingimata, et ta peab andma oma klientidele teavet, et nad saaksid oma kohustusi täita.

45      Sellest järeldub, et määruse nr 1907/2006 artikli 7 lõigetes 2 ja 3 ning artiklis 33 ette nähtud kohustused ei võimalda asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus avaldab hageja õiguslikule olukorrale otsest mõju.

46      Mis puudutab kolmandaks hageja argumenti, et vaidlustatud otsus puudutab teda otseselt seepärast, et see avaldab mõju tema varalisele olukorrale, siis tuleb märkida, et ainuüksi sellest, et akt võib avaldada mõju hageja varalisele olukorrale, ei piisa, et võiks leida, et see puudutab teda otseselt. Õiguse pöörduda kohtusse ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel võib õigussubjektile, kes väidab, et akt mõjutab tema seisundit turul, anda üksnes eriliste asjaolude esinemine (Euroopa Kohtu 10. detsembri 1969. aasta otsus liidetud kohtuasjades 10/68 ja 18/68: Eridania jt vs. komisjon, EKL 1969, lk 459, punkt 7, ja Üldkohtu 18. veebruari 1998. aasta määrus kohtuasjas T‑189/97: Comité d’entreprise de la Société française de production jt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑335, punkt 48). Käesoleval juhul väitis hageja ainult, et tema kliendid ei kasuta enam boraate, kuid ei tõendanud niisuguste eriliste asjaolude esinemist.

47      Esitatud põhjendustest lähtudes tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsus ei avalda otsest mõju hageja õiguslikule olukorrale. Kuna täidetud ei ole esimene kriteerium, mis peab olema täidetud, et otsus puudutaks teda otseselt, ei puuduta vaidlustatud otsus hagejat otseselt.

48      Järelikult tuleb selle hagi läbivaatamist takistava asjaoluga nõustuda ning hagi tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ilma et oleks vaja analüüsida teist asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille ECHA esitas.

 Menetlustoimingute taotlus

49      Hageja palub Üldkohtul kohustada ECHA‑d menetlustoiminguna vastavalt kodukorra artikli 66 lõikele 1 esitama vaidlustatud otsuse ärakirja.

50      Nagu tuleneb kõikidest eelnevatest kaalutlustest, võib Üldkohus aga hagi kohta tulemuslikult teha otsuse ilma menetlustoiminguid määramata. Kuna vaidlustatud otsus avaldati ECHA veebilehel ja hageja esitas selle oma hagiavalduse lisana, puudub selle taotluse puhul ka põhjendatud huvi.

51      Hageja taotlus menetlustoimingu teostamiseks tuleb seega jätta rahuldamata, samamoodi nagu tuleb jätta rahuldamata hagi tervikuna.

 Kohtukulud

52      Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 4 alusel kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud.

53      Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb hageja kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt vastavalt ECHA nõudele välja viimase kohtukulud. Komisjon kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda)

määrab:

1.      Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

2.      Jätta Borax Europe Ltd kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) kohtukulud.

3.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

Luxembourg, 21. september 2011

Kohtusekretär

Koja esimees

E. Coulon

A. Dittrich

---

* Kohtumenetluse keel: inglise.