1

23. juuni 2010. aasta otsuses K(2010) 4185 (lõplik) ELTL artiklis 101 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/39.092 – Vannitoa seadmed ja sisustus) (edaspidi „vaidlustatud otsus”) tuvastas Euroopa Komisjon ELTL artikli 101 lõike 1 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 53 rikkumise vannitoa seadmete ja sisustuse sektoris. See rikkumine, milles väidetavalt osales 17 ettevõtjat, pandi toime eri perioodidel ajavahemikus 16. oktoobrist 1992 kuni 9. novembrini 2004 ning see toimus konkurentsivastaste kokkulepete või kooskõlastatud tegevuse vormis Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Madalmaade ja Austria territooriumil (vaidlustatud otsuse põhjendused 2 ja 3 ning artikkel 1).

2

Täpsemalt märkis komisjon vaidlustatud otsuses, et tuvastatud rikkumine seisnes esiteks vannitoaseadmete ja -sisustuse tootjate poolt iga-aastase hinnatõusu ja muude hinnategurite kooskõlastamises regulaarsetel koosolekutel riiklikes kutseühendustes, teiseks hindade kindlaksmääramises või kooskõlastamises selliste konkreetsete sündmuste korral nagu toorainehinna suurenemine, euro kasutuselevõtt ja maanteemaksu kehtestamine ning kolmandaks tundliku äriteabe avaldamises ja vahetamises. Lisaks tuvastas komisjon, et hindade kindlaksmääramine vannitoaseadmete ja -sisustuse sektoris toimus iga-aastase tsüklina. Selles kontekstis kehtestasid tootjad hinnaskaalad, mis tavaliselt kehtisid terve aasta ning mida kasutati ärisuhete alusena hulgimüüjatega (vaidlustatud otsuse põhjendused 152–163).

3

Vaidlustatud otsusega seotud tooted on vannitoa seadmed ja sisustus, mis kuuluvad ühte järgmisest kolmest tootealamrühmast: kraanid ja toruliitmikud, dušikabiinid ja lisaseadmed ning keraamilised tooted (edaspidi „kolm tootealamrühma”) (vaidlustatud otsuse põhjendused 5 ja 6).

4

Hageja Zucchetti Rubinetteria SpA on Itaalia ettevõtja, kes kolmest tootealamrühmast toodab ja turustab ainult kraane ja toruliitmikke.

5

Vaidlustatud otsuses leidis komisjon, et eespool punktis 2 kirjeldatud tegevus kuulus ühtsesse plaani, mille eesmärk oli piirata konkurentsi nimetatud otsuse adressaatide vahel ning millel oli ühe vältava rikkumise tunnused, mis hõlmas eespool punktis 3 nimetatud kolme tootealamrühma ning Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Madalmaade ja Austria territooriumi (vaidlustatud otsuse põhjendused 778 ja 793) (edaspidi „tuvastatud rikkumine”). Sellega seoses rõhutas ta eelkõige asjaolu, et tegevus vastas korduvale mudelile, mis osutus samaks kuues komisjoni uurimisega hõlmatud liikmesriigis (vaidlustatud otsuse põhjendused 778 ja 793). Ta tõi välja ka selliste riiklike kutseühenduste olemasolu, mille tegevus hõlmab kõiki kolme tootealamrühma ja mida ta nimetas „kooskõlastusasutuseks”, selliste riiklike kutseühenduste olemasolu, kuhu kuuluvad liikmed, kelle tegevus on seotud vähemalt kahega kolmest tootealamrühmast ja mida ta nimetas „toodetevaheliseks ühenduseks”, ning spetsialiseerunud ühenduste olemasolu, kuhu kuuluvad liikmed, kelle tegevus on seotud ühega kolmest tootealamrühmast (vaidlustatud otsuse põhjendused 796 ja 798). Viimaseks tuvastas ta selliste ettevõtjate tuumikrühma esinemise, kes osalesid keelatud kokkuleppes eri liikmesriikides ning kooskõlastusasutustes ja toodetevahelistes ühendustes (vaidlustatud otsuse põhjendused 796 ja 797).

6

Arvestades eelkõige Itaalias toimunud konkurentsivastasest tegevusest tuletatavat teavet, on see tegevus ellu viidud kahes mitteformaalses rühmas. Esiteks, teatavad ettevõtjad, sh hageja, tulid ajavahemikus 1992. aasta juulist 2004. aasta oktoobrini kokku Euroitalias kaks-kolm korda aastas. Selles rühmas, mis moodustati siis, kui Saksa tootjad Itaalia turule tulid, puudutas teabevahetus mitte ainult kraane ja toruliitmikke, vaid ka keraamilisi tooteid. Teiseks, koosolekud toimusid Michelangelo (selle hotelli nimest, kus koosolekud toimusid) rühmas, kus hageja samuti osales, 1995. aasta lõpust või 1996. aasta algusest kuni 25. juulini 2003. Neil koosolekutel puudutasid arutelud laia valikut sanitaartooteid, eeskätt kraane ja toruliitmikke ning keraamilisi tooteid (vaidlustatud otsuse põhjendused 97–100).

7

Seoses hageja osalemisega Euroitalia ja Michelangelo koosolekutel märgib komisjon esiteks, et kuigi hageja vaidlustab keelatud kokkuleppe õigusliku kvalifikatsiooni, tunnistab ta siiski, et ta pidas oma konkurentidega kohatuid arutelusid. Teiseks, olenemata sellest, kas ta kohaldas kõnealuseid hinnatõuse või mitte, osales hageja aktiivselt koosolekute korraldamisel ja nendel toimunud aruteludel; seda kinnitavad komisjoni valduses olevad kirjalikud tõendid (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 470–474).

8

Mis puudutab asjaomaste ettevõtjate võimaliku tuvastatud rikkumises osalemise kindlakstegemist, siis märgib komisjon, et puuduvad piisavad tõendid järeldamaks, et hageja ja teised Euroitalia ja Michelangelo koosolekutel osalenud Itaalia ettevõtjad olid teadlikud ühtsest plaanist (vaidlustatud otsuse põhjendused 851–879).

9

Lisaks, vaidlustatud otsuses nimetatud ettevõtjatele määratud trahvi arvutamiseks tugines komisjon suunistele määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised”) (vaidlustatud otsuse põhjendused 1174–1399).

10

Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 5 punktis 18 tuvastas komisjon, et hageja osales rikkumises ajavahemikus 16. oktoobrist 1992 kuni 9. novembrini 2004 seoses vannitoa seadmete ja sisustusega Itaalia territooriumil.

11

Vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikes 17 määras komisjon hagejale 3996000 euro suuruse trahvi.

12

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. septembril 2010.

13

Ettekandja‑kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (neljas koda) avada suulise menetluse.

14

Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 12. juuni 2012. aasta kohtuistungil.

15

Hageja palub Üldkohtul:

16

Komisjon palub Üldkohtul:

17

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et Euroopa Liidu kohtu kontroll, mida ta teostab komisjoni otsuste suhtes, milles karistatakse konkurentsiõiguse rikkumiste eest, rajaneb õiguspärasuse kontrollil, mis on ette nähtud ELTL artiklis 263 ja mida juhul, kui talle esitatakse sellekohane taotlus, täiendatakse täieliku pädevusega, mis on kohtule antud vastavalt ELTL artiklile 261 määruse nr 1/2003 artiklis 31 (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-386/10 P: Chalkor vs. komisjon, EKL 2011, lk I-13085, punktid 53, 63 ja 64). See pädevus annab kohtule lisaks karistuse õiguspärasuse kontrollimisele õiguse asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult vajaduse korral määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada (vt Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-272/09 P: KME Germany jt vs. komisjon, EKL 2011, lk I-12789, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta Üldkohtu 5. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T-11/06: Romana Tabacchi vs. komisjon, EKL 2011, lk II-6681, punkt 265).

18

Eelmises punktis esitatud kohtupraktikat arvestades tuleb kõigepealt analüüsida hageja esimese võimalusena esitatud nõuet tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas ning seejärel teise võimalusena esitatud nõuet, et Üldkohus sisuliselt kasutaks oma täielikku pädevust hagejale komisjoni määratud trahvisumma muutmiseks, tühistades selle või vähendades seda.

19

Hageja esitab hagi põhjendamiseks kolm väidet. Esimese väite kohaselt on komisjon asjaomase turu kindlakstegemisel teinud vigu. Teise väite kohaselt leidis komisjon valesti, et kõnealune tegevus kujutab endast ELTL artikli 101 rikkumist. Kolmas väide puudutab trahvisumma arvutamisel komisjoni tehtud vigu ja rikkumisi.

20

Hageja väidab, et komisjon rikkus ELTL artiklit 101, tegi ilmseid hindamisvigu ja rikkus oma uurimis- ja põhjendamiskohustusi seoses asjaomase turu määratlusega, mille ta vaidlustatud otsuses ja eeskätt otsuse põhjenduses 791 aluseks võttis. Nagu ta kohtuistungil Üldkohtu küsimustele vastates kinnitas, esitas ta sellega seoses kaks peamist etteheidet.

21

Esiteks, kolme tootealamrühma osas väidab hageja kõigepealt, et komisjon ei määratlenud täpselt asjaomaseid turgusid, vaatamata sellele, et see analüüs oli asjaomaste asjaolude üheks rikkumiseks kvalifitseerimise vältimatu eeltingimus. Edasi, komisjon asus vääralt seisukohale, et kolm tootealamrühma kuulusid ühele ja samale kaubaturule, kuigi esiteks ei ole need üksteisega asendatavad nõudluse ega pakkumuse seisukohast, ning teiseks, et tegemist on eri toodetega tehnoloogilisest, kaubanduslikust ja esteetilisest seisukohast. Sellega seoses märgib ta, et isegi kui võis leida, et kraanide ja toruliitmike ning keraamiliste toodete vahel esines vastastikune täiendavus ja majanduslik seos, on see ebapiisav ühe asjaomase turu olemasolu tõendamiseks.

22

Teiseks, komisjon ei teinud vaidlustatud otsuses asjaomase geograafilise turu ulatust kindlaks, nagu see oleks tulnud määratleda vastavalt komisjoni teatise asjaomase turu mõiste kohta ühenduse konkurentsiõiguses (EÜT 1997, C 372, lk 5; ELT eriväljaanne 08/01, lk 155) punktile 8. Sellega seoses märgib hageja, et komisjon piirdus täpsustusega, et tuvastatud rikkumine puudutas kuut eespool punktis 1 nimetatud liikmesriiki.

23

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

24

Esiteks, mis puudutab hageja etteheidet, mille kohaselt ei saanud komisjon tuvastada ühe rikkumise olemasolu, samas kui kolm tootealamrühma ei kuulunud ühele ja samale kaubaturule, siis esiteks tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuses ei leidnud komisjon kuidagi, et need kolm tootealamrühma, mida ta selgelt vaidlustatud otsuse põhjendustes 5–12 eristas, kuulusid ühele ja samale kaubaturule. Nimelt, vaidlustatud otsuse põhjenduses 791 märkis komisjon, et „ainuüksi see, et rikkumisega hõlmatud tooted kuuluvad eri turgudele, ei ole piisav, et seada kahtluse alla asjaolu, et konkreetne tegevus kujutab endast ühte rikkumist”.

25

Teiseks, asjaolu, et komisjon asus seisukohale, et vannitoa seadmete ja sisustuse sektoris esines üks rikkumine, arvestades kolmest tootealamrühmast igaühte puudutava konkurentsivastase tegevuse seotust ja ühtse plaani olemasolu, nagu nähtub muu hulgas vaidlustatud otsuse põhjendusest 796, ei tähenda, et komisjon järeldas sellest, et kolm tootealamrühma kuulusid ühele ja samale turule. Nimelt on oluline meenutada, et ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine võib tuleneda mitte ainult kokkulepetest või kooskõlastatud tegevusest, mis on eraldiseisvad ja mida tuleb karistada kui eraldiseisvaid rikkumisi, vaid ka mitmest kokkuleppest või kooskõlastatud tegevusest, mis on omavahel seotud, mistõttu tuleb neid pidada ühe rikkumise koostisosadeks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I-123, punkt 258 ja seal viidatud kohtupraktika). Ühe rikkumise olemasolu tuvastamiseks on komisjoni ülesanne tõendada, et kokkulepped või kooskõlastatud tegevus, mis küll puudutavad eri kaupu, teenuseid või territooriume, kuuluvad ühtsesse plaani, mille asjaomased ettevõtjad on tahtlikult ellu viinud ühise konkurentsivastase eesmärgi saavutamiseks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 258 ja 260, ning Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑54/03: Lafarge vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 482).

26

Seega ei teinud komisjon ühtegi viga, kui tuvastas, et kolm tootealamrühma olid ühe rikkumise esemeks, kuigi need kuulusid eri kaubaturgudele.

27

Teiseks tuleb märkida, et komisjonil ei olnud kohustust vaidlustatud otsuses neid kaubaturge täpselt piiritleda, kuhu kolm tootealamrühma kuulusid.

28

Esiteks, nagu komisjon sisuliselt märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 891, ilma et hageja sellele vastu vaidleks, nähtub kohtupraktikast, et ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamise raames peab komisjon asjaomase turu määratlema selleks, et kindlaks teha, kas kokkulepe võib liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutada ja kas selle eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi liidu piires. Järelikult kehtib ELTL artikli 101 lõike 1 alusel tehtud otsuse puhul komisjonile kohustus piiritleda asjaomane turg vaid siis, kui piiritlemata jätmisel ei ole võimalik otsustada, kas kokkulepe, ettevõtjate ühenduse otsus või asjaomane kooskõlastatud tegevus võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning kas selle eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires (vt Üldkohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-38/02: Groupe Danone vs. komisjon EKL 2005, lk II-4407, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Käesolevas asjas piisab, kui tõdeda, et hageja ei esita ühtegi argumenti ega tõendit, mis kinnitaks, et vastupidi sellele, mida leidis komisjon vaidlustatud otsuses, ei võinud Euroitalia ja Michelangelo raames toimunud kooskõlastatud tegevus seoses Itaalias turustatud kraanide ja toruliitmikega mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning selle eesmärk ei olnud piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires.

30

Teiseks, sarnaselt sellele, mida märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 892, tuleb märkida, et järeldus, mille kohaselt kuuluvad kolm tootealamrühma eri kaubaturgudele, ei sea igal juhul kahtluse alla faktilisi asjaolusid, mille alusel komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 796 sisuliselt leidis, et kõnealuseid tegevusi tuli pidada osaks ühest rikkumisest, arvestades nende tegevuste omavahelist seotust ja elluviidud ühtse plaani olemasolu.

31

Neil asjaoludel tuleb tulemusetuna tagasi lükata hageja argumendid, milles väidetakse, et kolm tootealamrühma ei kuulu ühele ja samale kaubaturule, kuna need ei ole üksteisega asendatavad pakkumuse ega nõudluse seisukohast ning need erinevad tehnoloogilisest, kaubanduslikust ja esteetilisest seisukohast.

32

Kaks teist hageja esitatud argumenti ei muuda eespool punktis 31 tehtud järeldust.

33

Hageja esimese argumendi osas, mille kohaselt ei osalenud ta tuvastatud rikkumise Itaalia osateos, piisab selle märkimisest, et selline järeldus ei tähenda, et komisjon ei saanud õigustatult tuvastada ühe rikkumise olemasolu, milles osalesid teised vaidlustatud otsuses nimetatud ettevõtjad.

34

Seoses hageja teise argumendiga, mille kohaselt viitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 791 vääralt Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsusele liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 90), tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 791 märkis komisjon järgmist:

„Viimaseks, komisjonil on õigus võtta asjaomase turu kirjelduse aluseks kartelliasjades osalevate ettevõtjate käitumine. [...] Üldkohus märkis [eespool viidatud] kohtuotsuse Tokai Carbon [jt vs. komisjon] punktis 90, et asjaomast turgu ei valinud meelevaldselt mitte komisjon, vaid just selles keelatud kokkuleppes osalejad, kus [käesolevas asjas asjassepuutuv ettevõtja] osales, pühendasid oma tegevuse tahtlikult [käesolevas asjas asjassepuutuvatele] toodetele. Ainuüksi see, et rikkumisega hõlmatud tooted kuuluvad eri turgudele, ei ole piisav, et seada kahtluse alla asjaolu, et konkreetne tegevus kujutab endast ühte rikkumist.”

35

Edasi, olgu märgitud, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 889 leidis komisjon eespool punktis 34 viidatud kohtuotsusele Tokai Carbon jt vs. komisjon viidates (vt vaidlustatud otsuse 1248. joonealune märkus) järgmist:

„[k]eelatud kokkuleppe ulatuse ja põhiparameetrid piiritlevad peamiselt keelatud kokkuleppes osalejad, pühendades oma konkurentsivastase tegevuse tahtlikult asjassepuutuvatele toodetele ja territooriumidele”.

36

Seega nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 791 ja 889, et selle hindamisel, kas kõnealune õigusvastane tegevus kujutas endast mitut rikkumist või ühte rikkumist (vt vaidlustatud otsuse punkt 5.2.3), leidis komisjon õigesti, et tuleb uurida mitte seda, kas kõnealune tegevus puudutas ühele ja samale turule kuuluvaid tooteid, vaid seda, kas ettevõtjad ise pidasid seda tegevust ühtsesse plaani kuuluvaks, mis on tahtlikult ellu viidud ühise konkurentsivastase eesmärgi saavutamiseks.

37

Hageja argument, mille kohaselt viitas komisjon vääralt eespool punktis 34 viidatud kohtuotsusele Tokai Carbon jt vs. komisjon, et toetada järeldust, et esines üks rikkumine, tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

38

Teiseks, mis puudutab hageja etteheidet, mille kohaselt ei piiritlenud komisjon asjaomast geograafilist turgu, siis tuleb meenutada, et nagu nähtub eespool punktis 28 toodud kohtupraktikast, peab komisjon ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamise raames asjaomase turu määratlema vaid selleks, et kindlaks teha, kas asjassepuutuv tegevus võib liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutada ja kas selle eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires.

39

Käesolevas asjas on oluline nentida kõigepealt, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 122 märkis komisjon, et asjaomane õigusvastane tegevus puudutas kolme tootealamrühma müüki kuues liikmesriigis, st Belgias, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Madalmaades ja Austrias.

40

Edasi, vaidlustatud otsuse põhjenduses 123 märkis komisjon, et „vannitoaseadmete ja ‑sisustuse tootjate müügimaht andis tunnistust […] liidu liikmesriikide ning EMP lepingu osaliste vahelise kaubanduse märkimisväärsest suurusest”.

41

Lisaks, vaidlustatud otsuse põhjenduses 124 märkis komisjon muu hulgas, et „nende [hinnakooskõlastamise] kokkulepete piiriülesed tunnusjooned nähtuvad ka asjassepuutuvate riiklike ühenduste vaheliste seoste olemasolust, muu hulgas koos igas liikmesriigis samadest ettevõtjatest moodustuva väikese tuumiku esinemisega”.

42

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 814–823 analüüsis komisjon kõnealuste salajaste kokkulepete piiriüleseid seoseid. Selles küsimuses asus ta otsuse põhjenduses 814 eeskätt seisukohale, et neist piiriülestest seostest andsid tunnistust arutelud ja teabevahetus, mis toimusid siseriiklike ühenduste raames.

43

Viimaseks, vaidlustatud otsuse põhjendustes 824–833 märkis komisjon, et nende kuue liikmesriigi vahel esinesid olulised kaubavood.

44

Eespool punktides 39–43 tehtud järeldustest nähtub seega, et kuigi komisjon leidis, et kõnealune õigusvastane tegevus viidi ellu eelkõige kuues liikmesriigis, esitas ta siiski põhjused, miks ta leidis, et see tegevus mõjutas liidus kaubandust ja konkurentsi. Seega ei olnud komisjon kohustatud määratlema üksikasjalikumalt asjaomast kaubaturgu, millega kraanid ja toruliitmikud tuli seostada.

45

Seega tuleb hageja teine etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

46

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei rikkunud komisjon ELTL artiklit 101, ei teinud ilmseid hindamisvigu ega rikkunud uurimis- ja põhjendamiskohustusi seoses selle turu määratlusega, kus kõnealune õigusvastane tegevus ellu viidi.

47

Järelikult tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.

48

Hageja väidab, et kuigi komisjon võis talle põhjendatult ette heita, et ta „osales kohatutes hinnaaruteludes”, ei viinud need arutelud siiski hinnatõusude kehtestamise või kooskõlastamise kokkuleppeni. Sellega seoses väidab ta, et komisjon rikkus ELTL artiklit 101, kvalifitseerides asjaolud rikkumiseks, tegi asjaolude hindamisel vigu, rikkus põhjendamiskohustust, nagu see tuleneb ELTL artiklist 296, ning kuritarvitas võimu.

49

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et hageja menetlusdokumentidest ei nähtu selgelt, millised argumendid ta esitab iga eelmises punktis mainitud rikkumise põhjendamiseks. Seevastu nähtub selgelt, et ta esitab oma teise väite toetuseks sisuliselt kolm peamist etteheidet. Teist väidet tuleb analüüsida nimetatud etteheiteid arvestades.

50

Esiteks, hageja märgib, et kuigi komisjon järeldas vaidlustatud otsuses õigesti, et ta ei osalenud ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises, tuvastas komisjon seevastu valesti, et ta osales veel raskemas rikkumises, kui see, mis seisnes lihtsas osalemises tundliku teabe vahetamises kraanide ja toruliitmike turul. Sellega seoses väidab ta, et erinevalt konkurentsivastasest tegevusest, mis esiteks puudutas kahte tootealamrühma peale kraanide ja toruliitmike ning mis teiseks leidis aset muudes liikmesriikides kui Itaalia, ei viinud hinnaarutelud, milles ta osales, hindade kooskõlastamise või kehtestamiseni. Seega ei ole üksteist toetavaid ja piisavaid asjaolusid, mis näitaksid nendel koosolekutel osalenute käitumise paralleelsust, iga ettevõtja tegutses iseseisvalt, mida ettevõtjad, kelle trahvi vähendati komisjoni teatise alusel, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis”), liiati tunnistasid.

51

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

52

Esiteks tuleb kõigepealt sarnaselt komisjonile märkida, et kuigi hageja vaidleb vastu sellele, et ta „kooskõlastas” või „määras kindlaks” hinnatõusud oma konkurentidega, tunnistab ta siiski sõnaselgelt oma menetlusdokumentides, et ta osales „kohatutes hinnaaruteludes”.

53

Edasi tuleb meenutada, et vastavalt kohtupraktikale piisab selleks, et oleks tegemist kokkuleppega ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, kui asjaomased ettevõtjad on väljendanud ühist tahet käituda turul teatud kindlal viisil (Üldkohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T-7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II-1711, punkt 256, ja 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T-9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II-1487, punkt 199).

54

Kokkuleppe ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses võib sõlmituks lugeda niipea, kui esineb ühine tahe, mis on suunatud konkurentsi piiramisele põhimõtteliselt, isegi kui plaanitava piirangu konkreetseid detaile alles läbi räägitakse (vt selle kohta eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punktid 151–157 ja 206).

55

Kooskõlastatud tegevuse all mõistetakse koostööd ettevõtjate vahel, kes ei ole läinud nii kaugele, et nad oleksid sõlminud kokkuleppe selle sõna kitsas tähenduses, kuid kes valivad teadlikult konkurentsiriskide asemel ettevõtjatevahelise praktilise koostöö (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I-4125, punkt 115, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I-4287, punkt 158).

56

Selles suhtes on ELTL artikli 101 lõikega 1 vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse mõjutada olemasoleva või potentsiaalse konkurendi tegevust turul või anda sellisele konkurendile teada, kuidas ettevõtja ise on otsustanud või kavatseb hakata turul tegutsema, kui sellise suhtlemise eesmärk või tagajärg on konkurentsi piiramine (vt selle kohta eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 116 ja 117).

57

Teabevahetus konkurentide vahel on vastuolus liidu konkurentsieeskirjadega, kui see vähendab teadmatuse astet kõnealuse turu toimimise kohta või teeb selle astme olematuks, mille tulemusel tekib konkurentsipiirang ettevõtjate vahel (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-194/99 P: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 2003, lk I-10821, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Nimelt kõrvaldab tundliku teabe avaldamine teadmatuse konkurendi tulevase käitumise ees ning mõjutab otseselt või kaudselt nii teabe adressaadi strateegiat (vt selle kohta Euroopa Kohtu 23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-238/05: Asnef-Equifax ja Administración del Estado, EKL 2006, lk I-11125, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). Iga ettevõtja peab seega otsustama sõltumatult, mil viisil ta kavatseb ühisturul tegutseda ja milliseid tingimusi ta kavatseb oma klientidele kohaldada (vt eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Kuigi vastab tõele, et see sõltumatuse nõue ei välista ettevõtjate õigust kohandada mõistlikult oma tegevust konkurentide juures täheldatud või nende oodatava käitumisega, on sellega siiski tõsises vastuolus igasugune otsene või kaudne suhtlemine selliste ettevõtjate vahel, mille eesmärk või tagajärg on saavutada niisugused konkurentsitingimused, mis ei vasta asjaomase turu tavalistele konkurentsitingimustele, võttes arvesse toodete või osutatud teenuste laadi, ettevõtjate suurust ja arvu ning selle turu mahtu (vt eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Eespool punktides 53–59 esitatud kohtupraktikast nähtub seega, et komisjon leidis õigustatult, et asjaomased ettevõtjad, sh hageja, kooskõlastasid oma tulevasi hinnatõuse ning et selline kooskõlastustegevus kujutab endast ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumist, kuna see kõrvaldab teadmatuse, mis võis hagejal olla konkurentide tulevase käitumise osas ning mõjutada seega otseselt või kaudselt nende äripoliitikat.

61

Teiseks ja igal juhul tuleb märkida, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 472, et „[tähtsust ei omanud see, kas hageja] kohaldas [või mitte] kõiki koosolekutel käsitletud hinnatõuse, [kuna] ta etendas koosolekute korraldamisel ilmselgelt aktiivset rolli ning osales nendel koosolekutel aktiivselt kõikidel hinnaaruteludel ning seda süstemaatiliselt ja intensiivselt väga pika aja jooksul (üle [kümne] aasta)”. Samuti märkis komisjon otsuse põhjenduses 467, et „osalejad võtsid konkreetseid meetmeid hinnatõusude arengu kontrollimiseks, nagu näitavad regulaarselt toimunud hindasid puudutavad järjestikused sõnaandmised” neil koosolekutel ja et „osalejad sõlmisid tihedaid sidemeid, mida iseloomustas niisuguse astmega koostöö ja üksteisest sõltumine, et nende tegutsemisvabadus oli piiratud”.

62

Selles suhtes tuleb tõdeda esiteks, et hageja ei esitanud ühtegi argumenti ega tõendit, mis seaks kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjenduses 467 esitatud ja eelmises punktis meenutatud kaks komisjoni hinnangut. Ent nende hinnangute alusel võis komisjon põhjendatult leida, et kõnealused hinnatõusuarutelud olid ELTL artikli 101 lõikega 1 keelatud, kuna need võisid mõjutada iga konkurendi käitumist turul.

63

Teiseks, vastupidi hageja väidetule on mõiste „hinnatõusude kooskõlastamine” sobiv kirjeldamaks rikkumist, milles hageja osales. Nimelt, isegi kui ilmneks, et tulevaste hinnatõusude arutelud ei viinud keelatud kokkuleppes osalejaid kohaldatavate hindade kokkuleppimiseni, võimaldasid need siiski neid hindu kooskõlastada, arvestades kõnealuse õigusvastase teabevahetuse süstemaatilisust.

64

Järelikult ei teinud komisjon ühtegi viga selle rikkumise kvalifitseerimisel, kus hageja osales.

65

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tulemusetuna tagasi lükata muud hageja argumendid, milles väidetakse, et komisjon leidis vääralt, et kraanide ja toruliitmikega seotud õigusvastane tegevus Itaalia turul oli sama tõsine kui see, mis pandi toime seoses kahe muu tootealamrühmaga muudes liikmesriikides või et kõnealused arutelud puudutasid vaid kraane ja toruliitmikke, välistades kaks muud tootealamrühma. Nimelt ei sea need argumendid kahtluse alla komisjoni tuvastatud ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise kvalifikatsiooni, kuna hageja osales tulevaste hinnatõusude kooskõlastamises.

66

Sellest tuleneb, et hageja esimene etteheide tuleb tagasi lükata.

67

Teiseks, hageja väidab sisuliselt, et Euroitalia koosolekutel, mis toimusid alates 16. oktoobrist 1993, ning seejärel Michelangelo koosolekutel edastasid tema konkurendid turu arengut puudutavate arutelude raames vaid teavet hinnapoliitika kohta, mille nad olid eelnevalt kindlaks määranud. Hageja sõnul erines ühe või teise ettevõtja vastuvõetud hinnapoliitika ning see oli tihti väga ebamäärane. Arutatud hinnatõusud puudutasid eelmiste aastate tõuse ning nende hinnatõusude suurust arutati vaid üldiselt, ilma seda täpsemalt määratlemata. Selles kontekstis tegutses hageja alati turul sõltumatult ja täiesti iseseisvalt nii seoses hinnatõusude ajakavaga kui ka nende suuruse kindlaksmääramisel. Ka kohtuistungil märkis hageja Üldkohtu küsimustele vastates, et ta oli seisukohal, et asjaomane tegevus ei teinud olematuks ega vähendanud teadmatust tema konkurentide käitumise suhtes, kuna nad ei kasutanud tegelikult kõnealust vahetatud teavet.

68

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

69

Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses esitab komisjon põhjendustes 398–408 kraane ja toruliitmikke puudutava keelatud kokkuleppe peamised toimimismehhanismid Itaalias Euroitalia ja Michelangelo raames. Seejärel, otsuse põhjendustes 409 ja 410 meenutab ta, et õigusvastased arutelud said alguse ühenduses Federceramica ajavahemikus 1990–1992, kuid et ta ei võtnud neid koosolekuid arvesse muu hulgas hageja karistamiseks. Viimaseks, vaidlustatud otsuse põhjendustes 411–462 kirjeldab ta Euroitalia või Michelangelo eri koosolekuid, mille osas ta on seisukohal, et asjaomased ettevõtjad, sh hageja, pidasid nendel õigusvastaseid arutelusid 16. oktoobrist 1992 kuni 9. novembrini 2004. Ent kuna hageja vaidlustab komisjoni hinnangud vaid seoses teatavate Euroitalia koosolekutega, kus õigusvastased arutelud väidetavalt aset leidsid, siis tuleb üksnes neid koosolekuid arvestades analüüsida, kas komisjon tegi hindamisvigu, leides, et hageja osales konkurentsivastastes aruteludes.

70

Esiteks, mis puudutab Euroitalia 16. oktoobri 1992. aasta koosolekut, siis väidab hageja, et komisjon tõlgendas asjaolusid valesti, leides, et selle koosoleku protokollist nähtub, et sellel osalenud ettevõtjad leppisid kokku, et nad toovad järgmisele koosolekule kaasa mitte oma „tulemused”, vaid ainult oma raamatupidamise „bilansid”. Need bilansid aga sisaldavad teavet, mis on avalikult kättesaadav. See protokoll ei näita seega, et ta osales konkurentsivastastes aruteludes.

71

Sellega seoses tuleb märkida, et selleks, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 411 järeldada, et 16. oktoobri 1992. aasta koosolekul aset leidnud arutelud olid õigusvastased, tugines komisjon, nagu nähtub otsuse 506. joonealusest märkusest, protokollile, milles on märgitud muu hulgas järgmist:

„hindade 5–7%? tõstmise probleem jaanuaris? […] järgmine koosolek tuua bilansid. Teatada hinnatõusudest detsembris või jaanuaris”.

72

Ent kui eelmises punktis mainitud protokolli lugeda Grohe Beteilingungs GmbH (edaspidi „Grohe”) avaldust arvestades, mille ta tegi trahvi vähendamise taotluse raames, mille tõenduslikku väärtust hageja ei vaidlusta, nähtub sellest selgelt, et sellel koosolekul osalenud, sh hageja ja Grohe, nägid seal ette tõsta oma hindu alates järgnevast detsembrist või jaanuarist. Nimelt, vastavalt Grohe trahvi vähendamise taotlusele arutasid osalejad Euroitalia koosolekutel, mis toimusid iga aasta septembris või oktoobris, oma individuaalsete hinnatõusude prognoose järgmiseks aastaks (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 402).

73

Lisaks, hageja argument, mille kohaselt ei võimalda 16. oktoobri 1992. aasta koosoleku protokoll otseselt kindlaks teha, millised ettevõtjad otsustasid oma hindu tõsta ja millised olid nende hinnatõusude täpsed suurused, ei mõjuta järeldust, et see protokoll tõendab koos Grohe avaldusega loetuna õiguslikult piisavalt, et sellel koosolekul osalejad, sh hageja, leppisid kokku vähemalt tulevase konkurentsipiirangu põhimõttes endas, isegi kui kavandatava piirangu konkreetseid asjaolusid alles läbi räägiti. Selline tegevus on vastavalt eespool punktides 54 ja 55 viidatud kohtupraktikale ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine.

74

Seega ei teinud komisjon asjaolude hindamisel ühtegi viga, leides, et hageja osales konkurentsivastastel aruteludel Euroitalia 16. oktoobri 1992. aasta koosolekul.

75

Teiseks, Euroitalia 15. märtsi 1993. aasta koosoleku osas väidab hageja, et sel puhul aset leidnud arutelud näitavad sellel osalenud ettevõtjate äristrateegia sõltumatust, kuna hinnatõusud nähti ette enne selle koosoleku pidamist ning et nimetatud hinnatõusude ja kavandatavate allahindluste osas esines märkimisväärne erinevus.

76

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et hageja ei vaidlusta vaidlustatud otsuse põhjenduses 412 toodud komisjoni järeldust, mille kohaselt näitavad Hansgrohe AG tegevjuhi käsikirjalised märkmed, et ettevõtjad vahetasid omavahel teavet oma vastavate 1993. aasta hinnatõusumäärade kohta. Teiseks, kuigi on tõsi, et need hinnatõusud, nagu need, mida kavandas Hansa Metallwerke AG (edaspidi „Hansa”) (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 412), viidi ellu nädal enne 15. märtsi 1993. aasta koosolekut, sai selline teabevahetus siiski ainult mõjutada asjaomaste ettevõtjate käitumist tulevaste hinnatõusude tegeliku kohaldamise küsimuses. Nimelt, see teabevahetus aitas Euroitalias osalejate hindade tõstmise tahtega seoses kaasa usalduse ja rühma distsipliini õhkkonna loomisele.

77

Neid asjaolusid arvestades ei teinud komisjon selles suhtes asjaolude hindamisel mingit viga.

78

Kolmandaks, Euroitalia 21. oktoobri 1994. aasta, 16. oktoobri 1995. aasta ja 14. mai 1996. aasta koosolekute osas väidab hageja sisuliselt, et nendest koosolekutest igaüks kinnitab, et asjassepuutuvad ettevõtjad ei kooskõlastanud oma hinnapoliitikat, mis oli seega jätkuvalt „sõltumatu ja erinev”. Siiski, nagu nähtub nende koosolekute protokollidest, millele on viidatud vastavalt vaidlustatud otsuse põhjendustes 416, 418 ja 420 ning mille sisu hageja ei vaidlusta, ilmneb, et kõnealused arutelud puudutasid ka tulevikus elluviidavaid hinnatõuse.

79

Nimelt, kõigepealt seoses 21. oktoobri 1994. aasta koosolekuga piisab, kui nentida, et hageja ei vaidlusta, et RAF Rubinetteria SpA väljendas sellel oma kavatsust tõsta oma hindu 7% alates järgmise aasta 1. jaanuarist, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 416 märkis ja nagu nähtub selle koosoleku protokollist, mille hageja ise koostas.

80

Edasi, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 418, nähtub 16. oktoobri 1995. aasta koosoleku osas eelkõige eelmises punktis mainitud koosoleku protokollist, et Rubinetteria Cisal SpA väljendas sellel soovi tõsta oma hindu 5–6%.

81

Viimaseks, 14. mai 1996. aasta koosoleku osas tuleb esiteks nentida, et kuigi pooled ei ole esitanud selle koosoleku protokolli, ei vaidlusta hageja siiski seda, nagu komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 420, et Hansa teatas seal, et ta tõstab oma hindu järgmise aasta septembris. Teiseks ja igal juhul nähtub kaks kuud varem, st 12. märtsil 1996 toimunud koosolekust, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 419, et American Standard Inc. kavatses oma hindu tõsta 5% alates 1. maist 1996. See kinnitab asjaolu, et Euroitalia liikmete arutelud puudutasid 1996. aasta esimesel poolaastal ka tulevasi hinnatõuse.

82

Järelikult tuleb tõdeda, et komisjon ei teinud ühtegi hindamisviga, leides, et Euroitalia 21. oktoobri 1994. aasta, 16. oktoobri 1995. aasta ja 14. mai 1996. aasta koosolekutel toimusid tulevaste hinnatõusude õigusvastased arutelud.

83

Neljandaks, Euroitalia 31. jaanuari ja 22. septembri 1997. aasta, 26. jaanuari ja 16. oktoobri 1998. aasta, 7. mai 1999. aasta ning 31. jaanuari ja 28. oktoobri 2002. aasta koosolekute osas märgib hageja, et nendel koosolekutel tema ise ja teised osalejad „andsid teada oma kavatsusest mitte tõsta oma [hinna]skaalasid, kuigi teised koosolekutel osalejad teatasid, et nad juba tõstsid oma hindu ja seda isegi märkimisväärselt”.

84

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et nagu kinnitab komisjon õigesti oma menetlusdokumentides, esiteks see, et hageja teavitas eelmises punktis nimetatud koosolekute teisi osalejaid sellest, et ta ei kohalda tulevasi hinnatõuse, ei mõjuta järeldust, et tulevaste hinnatõusude õigusvastased arutelud toimusid nendel koosolekutel, kus ta osales (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 412, 422, 425, 427, 431, 434, 448 ja 451). Teiseks, igal juhul ei saa asjaolu, et hageja otsustas oma hindu mitte tõsta, samastada tema vabatahtliku erimeelsuse avaldamisega kõnealuse õigusvastase keelatud kokkuleppe suhtes, kuna nendel koosolekutel osaledes sai ta teavet, mida tema konkurendid vahetasid.

85

Edasi, mis puudutab konkreetsemalt 31. jaanuari 1997. aasta koosolekut, mille osas hageja väidab, et kavandatavad hinnatõusud oli äärmiselt erisugused, ja millele komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjenduses 422, siis tuleb märkida, et nende hinnatõusude erinevus ei mõjuta järeldust, et kõnealused arutelud võisid mõjutada nendel koosolekutel osalenud ettevõtjate käitumist turul.

86

Viimaks, mis puudutab hageja argumenti 26. jaanuari 1998. aasta koosoleku kohta, mille kohaselt ei tõendanud komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 427, et osalejad kontrollisid eelnevalt otsustatud hinnatõusude rakendamist, siis esiteks tuleb tõdeda, et isegi kui eeldada, et see argument on põhjendatud, ei muuda see järeldust, et sellel koosolekul peetud arutelud olid õigusvastased, kuna need puudutasid 1998. aastal toimuma pidavaid hinnatõuse; hageja seda ei vaidlusta. Teiseks, igal juhul, nagu nähtub Euroitalia koosolekute ja eelkõige 20. aprilli 1993. aasta (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 413), 22. märtsi 1994. aasta (vt otsuse põhjendus 415) ja 14. mai 1996. aasta (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 420) koosolekute sisust, mida hageja ei vaidlustanud, teavitasid nendel koosolekutel osalejad üksteist eelnevatest hinnatõusudest, nii et igal konkurendil oli otseselt võimalik kontrollida eelnevalt teada antud hinnatõusude rakendamist.

87

Eespool puntides 71–86 esitatud kaalutlusi arvestades tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja teine etteheide, mille kohaselt sisuliselt ei olnud Euroitalia ja Michelangelo raames peetud arutelud, millel ta osales, konkurentsivastased.

88

Kolmandaks, hageja leiab, et komisjon ei hinnanud vastupidi sellele, milleks ta on kohtupraktika kohaselt kohustatud, mil määral vähendas käesolevas asjas konkurentidevaheline teabevahetus asjaomase turu toimimise teadmatuse astet või muutis selle olematuks. Käesolevas asjas näitavad asjaomase turu tunnused, et kõnealune tegevus ei saanud sel turul konkurentsi kahjustada. Kõigepealt, vaid siis, kui tegemist on turuga, mida iseloomustab piiratud arv ettevõtjaid, saab teabevahetus sisuliselt sellel turul konkurentsi kahjustada. Ent Michelangelo ja Euroitalia koosolekutel osalenud ettevõtjate turuosad kokku on alla 40%. Edasi, turuletuleku tõkkeid ei eksisteerinud. Lisaks, nõudluse poolel oli kõrge konkurentsivõime ja läbirääkimisjõud. Viimaseks, pakkumine oli eelkõige kraanide ja toruliitmike sektoris killustatud.

89

Olgu meenutatud, et vastavalt eespool punktis 57 esitatud kohtupraktikale on teabevahetus konkurentide vahel vastuolus konkurentsieeskirjadega, kui see vähendab teadmatuse astet asjaomase turu toimimise kohta või teeb selle astme olematuks, mille tulemusel tekib konkurentsipiirang ettevõtjate vahel.

90

Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et teabevahetuse süsteemi kooskõla liidu konkurentsieeskirjadega ei saa hinnata abstraktselt. See sõltub asjaomastel turgudel valitsevatest majanduslikest tingimustest ning kõnealusele süsteemile iseloomulikest omadustest, nagu eelkõige süsteemi eesmärk, juurdepääsu- ja andmete vahetamisel osalemise tingimused, vahetatavate andmete laad – näiteks avalik või konfidentsiaalne, üldistatud või detailne, ajalooline või praegune –, perioodilisus ja olulisus teenuse osutamise hinna, ulatuse ja tingimuste kindlaksmääramisel (eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Asnef-Equifax ja Administración del Estado, punkt 54).

91

Käesolevas asjas tuleb märkida, et kõnealuste arutelude õigusvastasus konkurentsieeskirjade seisukohalt nähtub selgelt vaidlustatud otsusest. Nimelt, tulevaste individuaalsete hinnatõusude üksteisele edastamisel Euroitalia ja Michelangelo liikmeteks olevate ettevõtjate vahel, kelle osas hageja kohtuistungil täpsustas, et nad moodustavad 38% kraanide ja toruliitmike turust Itaalias, ei saanud olla muud eesmärki ja tagajärge kui vähendada turu tulevase toimimise kohta teadmatust. Hageja ei esita liiati ühtegi selgitust alternatiivse eesmärgi kohta, mis sellel konfidentsiaalse teabe vahetamisel võis olla.

92

Kuivõrd õigusvastastes aruteludes osalevatel konkurentidel oli kraanide ja toruliitmike turul Itaalias oluline turuosa, kuna neile kuulus kokku 38–40% nimetatud turuosadest, vähendas tulevaste hinnatõusude elluviimist puudutava teabe vahetus tingimata teadmatuse astet, mis oleks nende vahel pidanud eksisteerima ning julgustas neid oma hindu tõstma, minimeerides igasuguse turuosade kaotuse ohu.

93

Neil asjaoludel oli hindade kooskõlastamine käesolevas asjas kraanide ja toruliitmike Itaalia turu struktuuri arvestades konkurentsivastane.

94

Eelmises punktis esitatud järeldust ei muuda muud hageja esitatud argumendid.

95

Kõigepealt, hageja argument, mille kohaselt nähtub kohtupraktikast, et juhul kui pakkumine on killustatud, võib konkurentide vahel andmete levitamisel ja vahetamisel olla turu konkurentsiolukorrale neutraalne või isegi positiivne mõju (vt eelkõige eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Asnef-Equifax ja Administración del Estado, punkt 58), ei mõjuta eespool punktides 90 ja 91 toodud järeldust, mille kohaselt oli tulevaste hinnatõusude teabe vahetamisel konkurentide vahel, kellele kuulus kraanide ja toruliitmike turust 38–40%, eesmärgiks ja vältimatult ka tagajärjeks negatiivne mõju konkurentsile. Seega tuleb argument tagasi lükata, kuna see ei ole tulemuslik.

96

Edasi, hageja väidab, et Itaalia kraanide ja toruliitmike turule tuleku tõkete puudumine ning hulgimüüjate nõudluse tasandil kõrge konkurentsivõime ja läbirääkimisjõud võisid piirata sellel turul konkurentide kavandatavate hinnatõusude kohta teabe vahetamise mõju. Sellega seoses tuleb märkida, et isegi kui Itaalia kraanide ja toruliitmike need iseärasused oleksid tõendatud, ei esita hageja siiski ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et käesolevas asjas tühistasid need iseärasused kõnealuse konkurentsivastase tegevuse mõju. Järelikult tuleb see argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

97

Neid asjaolusid arvestades tuleb tagasi lükata hageja kolmas etteheide ning järelikult teise väite raames esitatud kõik kolm etteheidet.

98

Arvestades kõiki eeltoodud kaalutlusi ja hageja poolt viidatud eri rikkumisi, mis on loetletud eespool punktis 48, tuleb tõdeda, et ta ei tõendanud, et esiteks tegi komisjon asjaolude hindamisel vigu, leides, et tema viidatud koosolekutel aset leidnud arutelud olid konkurentsivastased (vt eespool punktid 67–87) ja et need võisid tekitada konkurentsimoonutusi (vt eespool punktid 88–97), ning teiseks, et ta rikkus ELTL artiklit 101, kvalifitseerides asjaolud konkurentsivastaseks (vt eespool punktid 50–66). Lisaks, nendest järeldustest nähtub esiteks, et hageja ei tõendanud, et komisjon kuritarvitas võimu, kui tuvastas hageja osalemise ELTL artikli 101 rikkumises. Teiseks ei rikkunud komisjon põhjendamiskohustust, kuna nagu nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustest, millele on viidatud eespool punktides 61, 69, 71, 76, 79, 84–86, esitas komisjon õiguslikult piisavalt põhjused, miks ta leidis, et hageja osales ELTL artikli 101 lõiget 1 rikkudes konkurentsivastastes aruteludes.

99

Teine väide tuleb seega tervikuna tagasi lükata.

100

Hageja väidab, et komisjon on hagejale määratud trahvisumma arvutamisel teinud palju vigu ja toime pannud rikkumisi. Sellega seoses esitab ta kaks peamist etteheidet.

101

Esimeses etteheites väidab hageja, et komisjon pani toime mitu rikkumist seoses 15% koefitsientide kohaldamisega, mille ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 1220 ja 1225 aluseks võttis. Kõigepealt rikkus komisjon seoses nende koefitsientide kindlaksmääramisega põhjendamiskohustust. Seejärel tegi ta hindamisvea nende koefitsientide kindlaksmääramisel ja rikkus karistuste individuaalsuse ja isikliku vastutuse põhimõtet ning proportsionaalsuse põhimõtet, kohaldades tema suhtes neid koefitsiente, kuigi tema roll tuvastatud rikkumises oli teiste ettevõtjate omast vähem tõsine. Sellega seoses märgib hageja ka, et vaidlustatud otsus on vastuoluline, kuna komisjon asus ettevõtjatel vahet tegemata seisukohale, et rikkumine puudutas kuut liikmesriiki. Ent hagejale ette heidetud rikkumine puudutas vaid Itaaliat. Viimaseks, komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ta oleks pidanud vahet tegema ühes rikkumises osalenud ettevõtjatel ja selle rikkumise ühes osateos osalenutel nagu hageja. Komisjon ei oleks seega tohtinud kehtestada samu koefitsiente, et karistada kõiki vaidlustatud otsuses karistatud ettevõtjaid.

102

Tuleb nentida, et eespool punktis 101 toodud kõikide hageja viidatud rikkumistega soovitakse – küll eri nurga alt – vaidlustada Itaalias hageja kraanide ja toruliitmike müügiga seotud käibe 15% koefitsiendid, mille komisjon kehtestas trahvi põhisumma arvutamiseks, vastavalt esiteks 2006. aasta suuniste punktidele 21–23 ning teiseks nende suuniste punktile 25. Neil asjaoludel tuleb esiteks meenutada 2006. aasta suunistes ette nähtud trahvi põhisumma arvutamise reegleid, teiseks ära tuua põhjused, mis komisjon esitas 15% koefitsiendi kehtestamise valiku toetuseks ning kolmandaks analüüsida, kas selliselt toimides tegi ta vigu ja pani toime rikkumisi, millele viitab hageja.

103

Esiteks tuleb seoses trahvisumma arvutamisele kohaldatavate normidega meenutada, et vastavalt 2006. aasta suuniste punktidele 9–11 koosneb komisjoni kasutatav meetod kahest etapist. Kõigepealt määrab komisjon igale ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele trahvi põhisumma. Seejärel võib ta seda põhisummat suurendada või vähendada, arvestades raskendavaid või kergendavaid asjaolusid, mis iseloomustavad iga asjaomase ettevõtja osalemist.

104

Täpsemalt, trahvide kindlaksmääramise meetodi esimeses etapi osas näevad 2006. aasta suuniste punktid 21–23 ette, et osakaal kasutatavast müügiväärtusest (edaspidi „„rikkumise raskuse” koefitsient”) määratakse tasemele, mis jääb vahemikku 0–30%, võttes arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide asjassepuutuvate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi, kusjuures hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise kokkulepped on juba oma olemuselt kõige tõsisemad konkurentsipiirangud. 2006. aasta suuniste punktis 25 on täpsustatud, et komisjon lisab hoiatamise eesmärgil eespool nimetatud tegureid arvestades põhisummale summa, mis võimaldab arvutada lisasumma (edaspidi „„lisasumma” koefitsient”), mis moodustab 15–25% müügiväärtusest.

105

Teiseks, vaidlustatud otsuses komisjoni poolt iga asjassepuutuva ettevõtja müügiväärtuse kindlaksmääramise osas tuleb märkida, et otsuse põhjendused 1211–1214 on sõnastatud järgmiselt:

106

„Rikkumise raskuse” koefitsiendi osas märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1220 eelmises punktis toodu põhjal järgmist:

107

Seoses „lisasumma” koefitsiendiga märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1225 järgmist:

108

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1211–1214, 1220 ja 1225 toodud põhjustest nähtub seega, et komisjon põhjendas 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsientide kohaldamist, tuginedes hinnangule, mille kohaselt osalesid vaidlustatud otsuses karistatud ettevõtjad ühes rikkumises vannitoa seadmete ja sisustuse sektoris, mis hõlmas kolme tootealamrühma kuues liikmesriigis ja et „horisontaalne hinnakokkulepe”, mis käesolevas asjas ellu viidi, on juba oma laadilt kõige tõsisem konkurentsipiirang.

109

Siiski, nagu väidab hageja põhjendatult, leidis komisjon esiteks vaidlustatud otsuse põhjenduses 879 ja teiseks kinnitas oma menetlusdokumentides, et tuli asuda seisukohale, et hageja osales sarnaselt teiste otsuses karistatud Itaalia sõltumatute tootjatega vaid ühe rikkumise Itaalia osateos, mis puudutas kraane ja toruliitmikke ning keraamilisi tooteid, kuid mitte dušikabiine, „kuna puudusid tõendid selle kohta, et nad olid teadlikud keelatud kokkuleppe üldisest ulatusest”. Selle tulemusel märkis komisjon vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 5 punktis 18 muu hulgas, et hageja pani toime rikkumise seoses vannitoa seadmete ja sisustusega Itaalias.

110

Eespool punktides 105–109 esitatud kaalutlustest lähtuvalt tuleb kolmandaks analüüsida viit viga ja rikkumist, millele hageja viitab ja mis on toodud eespool punktis 101.

111

Esiteks, mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt on komisjon rikkunud põhjendamiskohustust, siis tuleb meenutada kohtupraktikat, mille kohaselt on trahvi põhisumma kindlaksmääramisel komisjon oma põhjendamiskohustuse täitnud, kui ta märgib oma otsuses hindamise alused, mis võimaldasid tal mõõta toimepandud rikkumise raskusastet, ilma et tal oleks kohustust esitada üksikasjalikumat selgitust või arvandmeid trahvide arvutamise viisi kohta (vt Üldkohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-236/01, T-239/01, T-244/01-T-246/01, T-251/01 ja T-252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II-1181, punkt 252 ja seal viidatud kohtupraktika).

112

Käesolevas asjas tuleb nentida, et vastupidi hageja väidetule märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1211–1214, 1220 ja 1225, mis on toodud eespool punktides 105–107, põhjused, miks ta otsustas vaidlustatud otsuse põhjendustes 1220 ja 1225 kehtestada 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendid.

113

Neil asjaoludel tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt rikkus komisjon põhjendamiskohustust.

114

Teiseks, mis puudutab hageja viidatud asjaolude hindamisel tehtud viga, siis tuleb tõdeda, et komisjon asus valesti seisukohale, et 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendid olid põhjendatud tulenevalt asjaolust, et vaidlustatud otsuses nimetatud ettevõtjad osalesid ühes rikkumises, mis puudutas kolme tootealamrühma ja hõlmas kuut liikmesriiki. Nimelt, nagu leiab komisjon ise vaidlustatud otsuse põhjenduses 879, on hageja seotud rikkumisega, mis puudutab „hinnatõusude kooskõlastamist”, mitte „hindade kehtestamise kokkulepet”, ja seda vaid Itaalias, mitte eespool punktis 1 nimetatud viies muus liikmesriigis, kuna aset leidnud õigusvastased arutelud puudutasid kraane ja toruliitmikke ning keraamilisi tooteid, mitte dušikabiine. Sellega seoses on oluline toonitada, et hageja ei vaidlusta selles suhtes komisjoni hinnangut, mille kohaselt osales ta rikkumises, mis puudutas mitte ainult kraane ja toruliitmikke, vaid ka keraamilisi tooteid.

115

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 879 toodud komisjoni järeldusest nähtub seega, et ta ei saanud õiguspäraselt põhjendada hagejale 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendi kohaldamist põhjusel, et hageja osales ühes rikkumises, mis hõlmas kolme tootealamrühma ja kuut territooriumi. Seega tuleb tõdeda, et komisjon tegi selles küsimuses asjaolude hindamisel vea.

116

Kõigepealt, komisjoni argumendid, milles väidetakse, et hagejale määratud trahvisumma kajastab tema osalemist ainult tuvastatud rikkumise Itaalia osateos, et iga ettevõtja puhul arvesse võetud müügiväärtus kajastab nende individuaalset, tegelikku ja konkreetset osalemist rikkumises ning et 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendid on tagasihoidlikud, arvestades tema toimepandud rikkumise raskust, on tulemusetud. Nimelt, ükski neist argumentidest ei lükka ümber järeldust, et komisjon ei saanud põhjendatult eespool punktis 115 toodud põhjusele tugineda, et 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendid kehtestada.

117

Edasi tuleb nentida, et komisjoni argumendid, et ta järgis 2006. aasta suunistes ette nähtud trahvi arvutamise eri etappe, et ta kasutas käivet, mille vaidlustatud otsuses nimetatud ettevõtjad talle olid edastanud, et tal on trahvisummade kindlaksmääramisel kaalutlusruum ning et selle rikkumise raskus, milles hageja osales, kajastub arvesse võtud müügiväärtuse suuruses, on samuti tulemusetud. Nimelt, need argumendid ei mõjuta järeldust, et komisjon ei saanud tugineda eespool punktis 115 toodud põhjusele.

118

Viimaseks, tagasi tuleb lükata argument, mille komisjon esitas vastuseks kohtuistungil esitatud Üldkohtu küsimustele ja mille kohaselt ei õigusta geograafilise ulatuse erinevus, mis tuleneb ettevõtjate osalemisest esiteks ühes rikkumises tervikuna ja teiseks ainult Itaalia territooriumil, eri „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsientide kohaldamist. Nimelt, liidu kuut territooriumi hõlmavat ja kolme tootealamrühma puudutavat rikkumist ei saa õiguspäraselt pidada sama raskusega rikkumiseks, kui ühe liikmesriigi territooriumil toimepandud kahte tootealamrühma puudutavat rikkumist. Esimest rikkumist tuleb pidada teisest raskemaks, arvestades selle mõju ulatust liidu konkurentsile.

119

Eespool punktides 114–118 esitatud kaalutlusi arvestades tuleb nentida, et komisjon tegi kaks hindamisviga, rajades 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsientide kohaldamise asjaolule, et hageja osales ühes rikkumises, mis hõlmas liidu kuut territooriumi ja kolme tootealamrühma. Hageja selle kohta esitatud argumendiga tuleb seega nõustuda.

120

Kolmandaks, seoses proportsionaalsuse põhimõtte väidetava rikkumisega tuleb meenutada, et komisjoni poolt konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistuse määramiseks algatatud menetluses eeldab selle põhimõtte kohaldamine, et trahvid ei oleks ebaproportsionaalsed võrreldes seatud eesmärkidega, st võrreldes nende õigusnormide järgimise eesmärgiga, ja konkurentsiõiguse normide rikkumise eest ettevõtjale määratud trahvi suurus peab olema proportsionaalne rikkumisega, mida tuleb hinnata tervikuna, arvestades muu hulgas rikkumise raskust (vt selle kohta Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-67/00, T-68/00, T-71/00 ja T-78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II-2501, punkt 532). Eelkõige eeldab proportsionaalsuse põhimõte, et komisjon peab määrama trahvi proportsionaalselt asjaolude alusel, mida ta võttis rikkumise raskusastme hindamiseks arvesse, ning et komisjon peab neid asjaolusid seejuures seostatult ning objektiivselt põhjendades hindama (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II-3435, punktid 226–228, ning 28. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas T-446/05: Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, EKL 2010. lk II‑1255, punkt 171).

121

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et hageja osales rikkumises, mis seisnes tulevaste hinnatõusude kooskõlastamise elluviimises, et see kooskõlastamine puudutas mitte ainult kraane ja toruliitmikke, vaid nagu teise väite raames tuvastatud, ka keraamilisi tooteid, mida hageja hagi raames ei vaidlustanud, ja et see rikkumine puudutab Itaalia territooriumi tervikuna. Neil asjaoludel võis komisjon vastavalt 2006. aasta suuniste punktidele 21–23 ja 25 õigustatult leida, et 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendid olid proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas.

122

Järelikult tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt on komisjon rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet.

123

Neljandaks, kuivõrd hageja väidab, et komisjon on rikkunud karistuste individuaalsuse ja isikliku vastutuse põhimõtet, tuleb meenutada, et vastavalt kohtupraktikale peab komisjon selle põhimõtte alusel kartellikokkuleppes iga rikkuja osalemise raskuse hindamisel arvesse võtma asjaolu, et teatavaid rikkujaid võidakse mitte lugeda vastutavaks kartellikokkuleppe kõigi aspektide eest (vt Üldkohtu 19. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas T-21/05: Chalkor vs. komisjon, EKL 2010, lk II-1895, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

124

Käesolevas asjas, nagu nenditud eespool punktis 115, on tõsi, et komisjon põhjendas vääralt hagejale 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendi kohaldamist, leides, et viimane osales rikkumises, mis hõlmas kuut territooriumi ja kolme tootealamrühma, vaatamata sellele, et ta tunnistas vaidlustatud otsuse põhjenduses 879 sõnaselgelt, et hagejat saab vastutavaks pidada vaid seoses tema osalemisega keelatud kokkuleppes Itaalia turul seoses kahe tootealamrühmaga. Siiski tuleb samuti tõdeda, et nagu märgitud eespool punktis 121, oli hagejale 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendi kohaldamine täiesti põhjendatud, arvestades selle rikkumise raskust, mille ta ise toime pani.

125

Neid asjaolusid arvestades ei rikkunud komisjon karistuste individuaalsuse ja isikliku vastutuse põhimõtet, kehtestades hagejale 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendid.

126

Seega tuleb hageja argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

127

Viiendaks, mis puudutab hageja viidatud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on võrdse kohtlemise põhimõtet rikutud siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või kui erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud siis, kui selline käsitlemine on objektiivselt põhjendatud (Euroopa Kohtu 13. detsembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 106/83: Sermide, EKL 1984, lk 4209, punkt 28, ja Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T-161/05: Hoechst vs. komisjon, EKL 2009, lk II-3555, punkt 79).

128

Käesolevas asjas tuleb nentida, et kõikidele vaidlustatud otsuse adressaatidele kohaldati 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiente, kuigi erinevalt ettevõtjatest, kes osalesid ühes rikkumises, mis hõlmas kolme tootealamrühma kuues liikmesriigis, sai hagejat sarnaselt nelja teise vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 5 nimetatud ettevõtjaga pidada vastutavaks tuvastatud rikkumise eest ainult Itaalia osateo osas. Seega oli selle rikkumise raskus, kus hageja osales, väiksem nii geograafiliselt kui ka mõjutatud toodete seisukohalt kui selle rikkumise raskus, mille panid toime teised vaidlustatud otsuse adressaadid, kes osalesid ühes rikkumises, mis hõlmas kuut territooriumi ja kolme tootealamrühma. Siiski, isegi kui eeldada, et tuleb leida, et komisjon oleks pidanud nende koefitsientide kindlaksmääramisel kohtlema erinevalt ettevõtjaid, kes osalesid ühes rikkumises, mis hõlmas liidu kuut territooriumi ja kolme tootealamrühma, nendest, kes osalesid ühes rikkumises ainult ühel territooriumil ja seoses kahe tootealamrühmaga, ei oleks hagejale siiski saanud sellist erinevat kohtlemist võimaldada. Nimelt, nagu märgitud eespool punktis 121, on hagejale kohaldatud 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendid tema toimepandud rikkumise raskusega proportsionaalsed määrad. Seega ei kahjustatud hagejat sellega, et kõiki vaidlustatud otsuse adressaatideks olnud ettevõtjaid ei koheldud erinevalt.

129

Neil asjaoludel tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt rikkus komisjon tema kahjuks võrdse kohtlemise põhimõtet.

130

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb nõustuda hageja argumendiga, mille väidetakse, et komisjon tegi kaks hindamisviga (vt eespool punkt 119), ja esimene etteheide ülejäänud osas tagasi lükata.

131

Teises etteheites vaidlustab hageja komisjoni keeldumise vähendada rikkumises tema piiratud osalemise tõttu trahvi 2006. aasta suuniste punkti 29 alusel. Selle taotluse põhjendamiseks esitab ta kaks peamist argumenti. Esiteks, ta järgis alati sõltumatut äristrateegiat, nagu nähtub mitmest koosolekust, mis toimusid ajavahemikus 15. märtsist 1993 kuni 28. oktoobrini 2002 ja mille käigus tegi ta teatavaks oma kavatsuse hindu mitte tõsta. Ta taganes seega selgelt ja märkimisväärselt kokkulepetest, mille suhtes teised keelatud kokkuleppes osalejad väljendasid heakskiitu. Teiseks, ta leiab, et komisjon lükkas vaidlustatud otsuses vääralt tagasi tema argumendi, mille kohaselt oleks tema trahvi tulnud vähendada, kuna tema roll rikkumises oli vähem tõsine kui teiste keelatud kokkuleppes osalenute oma. Nimelt, toodete müügiväärtus – mis on tõepoolest majandusliku tähtsuse tõttu selle mõju, mida võib avaldada ettevõtja, üks hindamise asjaolu – ei kajasta siiski tema rikkumises osalemise raskuse astet. Lisaks panid kõnealusele konkurentsivastasele tegevusele Euroitalias ja Michelangelos aluse rahvusvahelised ettevõtjad ja nemad osalesid õigusvastases tegevuses mitmes liikmesriigis.

132

2006. aasta suuniste punkt 29 on sõnastatud järgmiselt:

„Trahvi põhisummat võidakse suurendada, kui komisjon leiab järgmisi raskendavaid asjaolusid:

133

2006. aasta suuniste punkti 29 kolmandas taandes ette nähtud kergendava asjaolu osas, mis on hageja esitatud argumente arvestades ainsana asjassepuutuv, tuleb sarnaselt komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjenduses 1252 märgitule meenutada, et kohtupraktikast nähtub, et selleks, et ettevõtja trahvi vähendataks keelatud kokkuleppe täitmata jätmise tõttu, peavad asjaolud tõendama, et ajavahemikul, mil hageja oli endast rikkumist kujutavate kokkulepetega seotud, hoidus ta tegelikult nende täitmisest, käitudes turul konkureerivalt, või vähemalt tõendavad, et ta on selgelt ja märgatavalt rikkunud asjaomase keelatud kokkuleppega kehtestatud kohustusi niivõrd, et see häiris keelatud kokkuleppe toimimist (Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T-26/02: Daiichi Pharmaceutical vs. komisjon, EKL 2006, lk II-713, punkt 113).

134

Käesolevas asjas tuleb esiteks märkida, et hageja argument, mille kohaselt on ta alati järginud sõltumatut äristrateegiat, ei ole faktidega põhjendatud. Nagu on tuvastatud eespool teise väite analüüsimisel (vt eelkõige eespool punktid 52–87), vahetasid Euroitalia liikmeteks olevad ettevõtjad teavet oma möödunud hinnatõusude kohta ning kontrollisid, et nende konkurendid rakendasid tulevasi hinnatõuse, mida nad olid eelnevalt arutanud.

135

Teiseks, igal juhul ei esita hageja ühtegi argumenti ega tõendit, mis kinnitaks, et ta tegelikult hoidus Euroitalia ja Michelangelo koosolekutel arutatud hinnatõusude elluviimisest. Vastupidi, nagu komisjon õigesti märkis vaidlustatud otsuse lisades 6 ja 7 toodud tabelites, osales hageja peaaegu kõigil koosolekutel Euroitalia raames ja suurel arvul Michelangelo koosolekutel, mille käigus leidsid aset õigusvastased arutelud.

136

Neil asjaoludel tuleb nentida, et komisjon ei teinud viga, jättes hageja trahvi sel alusel vähendamata.

137

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esiteks nõustuda osaliselt kolmanda väitega ning teiseks nii see väide ülejäänud osas, kui ka esimene ja teine väide tagasi lükata.

138

Mis puudutab vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõudest tehtavaid järeldusi, siis esiteks tuleb see rahuldamata jätta osas, milles see puudutab vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 5 punkti 18.

139

Teiseks, kuivõrd komisjon järeldas õigesti, et hageja pani toime ELTL artikli 101 rikkumise, siis otsustas ta õigesti vaidlustatud otsuse põhjenduses 1182 viidatud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikes 17 hagejale trahvi määrata. Seega tuleb vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõue rahuldamata jätta osas, milles see puudutab otsuse artikli 2 lõiget 17.

140

Kuivõrd vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikes 17 kehtestatakse hagejale määratava trahvi summa ja kuna hageja palub teises nõudes Üldkohtul teise võimalusena vähendada talle määratud trahvisummat, teeb Üldkohus nendest eespool punktis 119 tuvastatud vigadest järeldused nimetatud trahvisumma kindlaksmääramise osas nimetatud nõude analüüsimise raames.

141

Eespool punktides 138–140 toodud kaalutlustest nähtub, et vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõue tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

142

Arvestades teist nõuet, milles hageja palub Üldkohtul teise võimalusena tühistada talle määratud trahv või vähendada seda (vt eespool punkt 15), peab Üldkohus täieliku pädevuse raames analüüsima esiteks, millised tagajärjed on hagejale määratud trahvisumma arvutamisega seotud komisjoni vigadel, mis on esitatud eespool punktis 125, ning teiseks argumente, mille hageja esitas trahvi tühistamise või vähendamise nõude põhjendamiseks.

143

Sellega seoses on oluline meenutada, et Üldkohus peab täieliku pädevuse teostamisel andma oma hinnangu, võttes arvesse kõiki juhtumi asjaolusid. Kõigepealt tuleb see hinnang anda, järgides liidu õiguse üldpõhimõtteid nagu proportsionaalsuse põhimõte (vt selle kohta eespool punktis 17 viidatud kohtuotsus Romana Tabacchi vs. komisjon, punktid 179 ja 280) või võrdse kohtlemise põhimõte (Euroopa Kohtu 24. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-125/07 P, C-133/07 P ja C-135/07 P: Erste Group Bank jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I-8681, punkt 187).

144

Teiseks ei tähenda täieliku pädevuse teostamine omal algatusel kontrollimist. Seega välja arvatud avalikul huvil põhinev väide, mille liidu kohus peab tõstatama omal algatusel – näiteks vaidlustatud otsuse põhjenduste puudumine või puudulikkus – on hageja see, kes peab tõstatama väited selle otsuse kohta ning esitama nende väidete põhjendamiseks tõendid (vt selle kohta eespool punktis 17 viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 64).

145

Kuigi suunised ei mõjuta trahvi hindamist liidu kohtus, kui kohus teeb otsuse täieliku pädevuse alusel (Üldkohtu 27. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-49/02-T-51/02: Brasserie nationale jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II-3033, punkt 169), leiab Üldkohus käesolevas asjas kohase olevat sellest juhinduda trahvisumma ümberarvutamisel eeskätt seetõttu, et need võimaldavad võtta arvesse kõiki juhtumi asjassepuutuvaid asjaolusid ning kehtestada proportsionaalseid trahve kõikidele tuvastatud rikkumises osalenud ettevõtjatele.

146

Esiteks olgu meenutatud, et Üldkohus tuvastas eespool punktis 115, et komisjon tugines vääralt põhjusele, mis sisuliselt tuleneb asjaolust, et kõik vaidlustatud otsuses nimetatud ettevõtjad osalesid ühes rikkumises, et määrata „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendid 15%-le. Esiteks, tuleb ka tõdeda, et nagu märgitud eespool punktis 121, on need koefitsiendid kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega vahemikus 0–30% „rikkumise raskuse” koefitsiendi osas ja vahemikus 15–25% „lisasumma” koefitsiendi osas.

147

Samuti on küll tõsi, et nagu tuvastatud eespool punktis 128, on „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” 15% koefitsiendid need, mille komisjon kehtestas, et arvutada trahvid, mis määrati ettevõtjatele, kes osalesid ühes rikkumises, mis hõlmas kolme tootealamrühma kuues liikmesriigis. Kuid tulenevalt geograafilisest ulatusest ja asjassepuutuvate tootealamrühmade arvust on viimane raskem rikkumine kui see, milles osales hageja.

148

See, et ettevõtjatele, kes osalesid ühes rikkumises, mis hõlmas kuut liikmesriiki ja kolme tootealamrühma, oleks tulnud määrata trahv, mis arvutatakse hageja karistamiseks kehtestatud 15% suurema „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendi alusel, ei saa siiski õiguspäraselt põhjendada seda, et Üldkohus määrab täieliku pädevuse teostamise raames trahvi, mille summa ei ole piisavalt hoiatav, arvestades selle rikkumise raskust, milles ta osales.

149

Neil asjaoludel leiab Üldkohus 2006. aasta suuniseid ja eespool punktis 148 esitatud hinnanguid arvestades, et 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendid on kohased.

150

Teiseks, seoses hageja taotlusega, et Üldkohus vähendaks tema trahvi põhjusel, et ta etendas vaid väikest rolli koosolekutel, millel ta osales, võrreldes teiste rahvusvaheliste ettevõtjate rolliga, meenutab Üldkohus, et nagu tuvastatud eespool punktis 62, ei esitanud hageja ühtegi argumenti ega tõendit, mis seaks kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjendustes 467 ja 492 esitatud järeldused, mis näitavad, et hageja osales aktiivselt kõnealuse õigusvastase tegevuse elluviimisel, mistõttu ei saa tema rolli pidada vähetähtsaks. Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et hageja argument ei õigusta seda, et komisjoni poolt talle määratud 3996000 euro suurust trahvi sel põhjusel vähendataks.

151

Neil asjaoludel esiteks leiab Üldkohus täieliku pädevuse alusel, et üksi asjaolu, millele hageja mis tahes alusel käesolevas asjas tugines, ega ükski avaliku huvi põhjus ei õigusta, et ta kasutaks seda pädevust komisjoni määratud trahvisumma vähendamiseks. Teiseks leiab Üldkohus kõiki talle esitatud asjaolusid arvestades, et 3996000 euro suurune trahv on selle rikkumise kestust ja raskust arvestades, milles hageja osales, sobiv karistus, mis võimaldab proportsionaalselt ja hoiatavalt karistada tema konkurentsivastast tegevust.

152

Kõikidest eeltoodud kaalutlustest nähtub seoses teise võimalusena esitatud vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikes 17 hagejale määratud trahvi tühistamise või vähendamise nõudega, et kuna see on sama, mis eespool punktis 151 Üldkohtu täieliku pädevuse raames kehtestatud summa, tuleb see nõue rahuldamata jätta.

153

Eespool punktides 141 ja 152 tehtud järeldusi arvestades jäetakse hagi tervikuna rahuldamata.

154

Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimese võimalusena esitatud nõue tühistada vaidlustatud otsus osaliselt

Esimene väide, mille kohaselt on asjaomase turu kindlakstegemisel komisjon teinud vigu

Teine väide, mis puudutab rikkumisi, mis on seotud Euroitalia ja Michelangelo raames peetud kõnealuste arutelude keelatud kokkuleppeks kvalifitseerimisega

Kolmas väide, mille kohaselt on komisjon trahvisumma arvutamisel teinud vigu ja toime pannud rikkumisi

Teise võimalusena esitatud nõue tühistada hagejale määratud trahv või vähendada seda

Kohtukulud