1

Käesolevas asjas käsitletakse komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsust K(2009) 8682 lõplik EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (Juhtum COMP/38.589 – Termostabilisaatorid) (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

2

Vaidlus puudutab erinevaid üksusi.

3

Pärast seda, kui Nobel Industrier omandas 1993. aastal Akzo NV, sai viimase ärinimeks Akzo Nobel NV (edaspidi „Akzo Nobel”), mis on kogu maailmas asuvate ja tegutsevate äriühingute kontserni valdusühing (edaspidi koos „kontsern Akzo”).

4

Kuni 19. märtsini 1993 tegelesid kontserni Akzo termostabilisaatorite tootmise ja müügiga tütarettevõtjad, mis kaudselt kuulusid 100% ulatuses ühelt poolt Akzole, nüüd Akzo Nobel, Akzo Chemicals International BV, nüüd Akzo Nobel Chemicals International BV, vahendusel ning teiselt poolt äriühingutele Akzo Chemie GmbH ja Akzo Chemicals GmbH, nüüd Akzo Nobel Chemicals GmbH (edaspidi „Akzo GmbH”) tinastabilisaatorite osas ning Akzo Chemie Nederland BV ja Akzo Chemicals Nederland BV, nüüd Akzo Nobel Chemicals BV (edaspidi „Akzo BV”) ESBO/estrite sektori osas.

5

19. märtsil 1993 sõlmis Akzo Chemicals International, tütarettevõtja, kes kuulus 100% ulatuses Akzole, seejärel Akzo Nobelile, raamlepingu Harrisons Chemicals (UK) Ltd‑ga, tütarettevõtja, kes kuulus 100% ulatuses Harrisons & Crosfield plc‑le, nüüd Elementis plc, et koondada kokku nende vastavate kontsernide teatavate kemikaalidega, sh termostabilisaatorid, seotud arendus-, tootmis- ja turustustegevus (edaspidi „1993. aasta raamleping”).

6

1993. aasta raamleping nägi ette asjaomase sektori vara ja töötajate üleandmise neljale konsortsiumile Ühendkuningriigis, Saksamaal, Madalmaades ja Ameerika Ühendriikides, kusjuures iga konsortsiumi ja olemasolevate äriühingute Prantsusmaal (Tinstab SA), Itaalias (Harcros Chemicals Italia SpA), Hispaanias (Harcros Chemicals Iberia SA) ja Taanis (Lankro Sandia ApS) kapital pidi võrdsetes osades kuuluma kontsernile Akzo Chemicals International, st kontsern Akzo ja kontsern Harrisons Chemicals (UK).

7

24. märtsil 1993 teatasid Akzo Chemicals International ja Harrisons Chemicals (UK) 1993. aasta raamlepingust Euroopa Komisjonile vastavalt nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määrusele (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜT L 395, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31), mida on parandatud.

8

29. aprilli 1993. aasta otsuses tunnistas komisjon 1993. aasta raamlepingu ühisturuga kokkusobivaks (edaspidi „1993. aasta otsus koondumise kohta”).

9

1993. aasta raamlepingu kohaselt loodi Ühendkuningriigis 28. juunil 1993 konsortsium Akcros Chemicals (edaspidi „konsortsium”) (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 536).

10

Selle loomise hetkel kuulus konsortsium Akcros võrdsetes osades Pure Chemicals Ltd‑le, s.o äriühing, mis 100% ulatuses kuulus esialgu Akzole, nüüd Akzo Nobel, ning eri äriühingutele, sh viimati Elementis UK Ltd‑le ja Elementis Services Ltd‑le, kes kuuluvad kontserni, mille valdusühing on Elementis plc (edaspidi koos „Elementis”).

11

15. juulil 1998 leppis Akzo Nobel Elementisega kokku, et ta omandab oma 100% tütarettevõtja Pure Chemicals vahendusel Elementise osalused konsortsiumis Akcros, mis muudeti Akcros Chemical Ltd‑ks (edaspidi „Akcros”), kelle kapitalis 100% osalus kuulus alates 2. oktoobrist 1998 kaudselt Akzo Nobelile.

12

15. märtsil 2007 müüs Akzo Nobel Akcrose GIL Investments’ile.

13

Uurimine, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, algatati pärast seda, kui Chemtura esitas 26. novembril 2002 trahvide eest kaitse saamise taotluse vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 79/80, lk 155) (vaidlustatud otsuse põhjendused 79 ja 80).

14

Komisjon võttis 30. jaanuaril 2003 nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), artikli 14 lõike 3 alusel vastu otsuse K(2003) 85/4, millega määrati Akzo Nobel Chemicals Ltd ja Akcros ning nende vastavate tütarettevõtjate uurimine, et otsida tõendeid võimalikust konkurentsivastasest tegevusest (edaspidi „30. jaanuari 2003. aasta otsus”).

15

Komisjon võttis 10. veebruaril 2003 samuti määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel vastu otsuse K(2003) 559/4, millega muudeti 30. jaanuari 2003. aasta otsust (edaspidi koos „kontrolliotsused”).

16

Kohapealne kontroll toimus kontrolliotsuste alusel 12. ja 13. veebruaril 2003 Akzo Nobel Chemicals’i ja Akcrose äriruumides Eccles’is, Manchesteris (Ühendkuningriik). Selle kontrolli käigus tegid komisjoni ametnikud koopiad suurest hulgast dokumentidest. Nende toimingute käigus juhtisid Akzo Nobel Chemicals’i ja Akcrose esindajad komisjoni ametnike tähelepanu sellele, et teatavatele dokumentidele võib laieneda advokaatidega suhtlemist kaitsev kutsesaladus (edaspidi „vaidlusalused dokumendid”).

17

Vaidlusaluste dokumentide uurimisel tekkis erimeelsus seoses viie dokumendiga, mida käsitleti kahte moodi. Nimelt ei jõudnud komisjoni ametnikud otsekohe lõplikult järeldusele, milline kaitse kahele dokumendile anda. Nad tegid neist koopiad ja panid need pitseeritud ümbrikusse, mille nad kontrolli lõpus kaasa võtsid. Ülejäänud kolme vaidlusaluse dokumendi osas leidis komisjoni vastutav ametnik, et kutsesaladuse kaitse neile ei laiene, tegi neist seejärel koopiad ning lisas nad ülejäänud toimikule, eraldamata neid pitseeritud ümbrikusse.

18

Selle vaidluse pinnalt algatati suur hulk kohtumenetlusi (edaspidi „Akzo kohtumenetlus”).

19

Akzo Nobel Chemicals ja Akcros esitasid 11. aprillil 2003 Üldkohtu kantseleisse hagi, milles sisuliselt paluti tühistada komisjoni 10. veebruari 2003. aasta otsus K(2003) 559/4 ning vajaduse korral ka 30. jaanuari 2003. aasta otsus, millega määrati äriühingute ja nende tütarettevõtjate uurimine (kohtuasi T‑125/03: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon).

20

Akzo Nobel Chemicals ja Akcros esitasid 17. aprillil 2003 ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles palusid muu hulgas peatada kontrolliotsuste täitmine (kohtuasi T‑125/03 R, Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon).

21

Komisjon võttis 8. mail 2003 määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel vastu otsuse K(2003) 1533 (lõplik) (edaspidi „8. mai 2003. aasta otsus”), millega jäeti rahuldamata hagejate taotlus vaidlusaluste dokumentide konfidentsiaalsuse hoidmiseks.

22

Komisjon jättis 8. mai 2003. aasta otsuses rahuldamata Akzo Nobel Chemicalsi ja Akcrose taotluse, milles nad palusid neile vaidlusalused dokumendid tagastada, ja teatas oma kavatsusest avada pitseeritud ümbrik, täpsustades siiski, et ta ei tee seda enne, kui on möödunud selle otsuse peale hagi esitamise tähtaeg.

23

Akzo Nobel Chemicals ja Akcros esitasid 4. juulil 2003 Üldkohtu kantseleile hagiavalduse, milles taotlesid 8. mai 2003. aasta otsuse tühistamist (kohtuasi T‑253/03, Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon).

24

Lisaks esitasid nad ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles nad palusid muu hulgas peatada 8. mai 2003. aasta otsuse täitmine (kohtuasi T‑253/03 R, Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon).

25

Üldkohtu presidendi 30. oktoobri 2003. aasta määrusega jäeti taotlus kontrolliotsuseid puudutavas kohtuasjas T‑125/03 R rahuldamata, taotlus vaidlusaluste dokumentide konfidentsiaalsuse kaitset käsitlevas kohtuasjas T‑253/03 R aga rahuldati osaliselt (kohtumäärus, 30.10.2003, Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, T‑125/03 R ja T‑253/03 R, EKL, EU:C:2003:287).

26

Kõnealune määrus tühistati 27. septembri 2004. aasta määrusega kohtuasjas komisjon vs. Akzo ja Akcros (C‑7/04 P (R), EKL, EU:C:2004:566).

27

Üldkohtu kantselei tagastas 15. oktoobri 2004. aasta kirjas komisjonile pitseeritud ümbriku, mis sisaldas kahte vaidlusalust dokumenti (vaidlustatud otsuse põhjendused 84–90).

28

Üldkohtu 17. septembri 2007. aasta otsuses jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata kohtuasjas T‑125/03 kontrolliotsuste peale esitatud hagi. Kohtuasjas T‑253/03 vaidlusaluseid dokumente puudutav hagi aga jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata, kuna sisuliselt ei ole komisjon teinud viga, otsustades, et ühelegi vaidlusalusele dokumendile ei kehtinud advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse (kohtuotsus, 17.9.2007, Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, T‑125/03 ja T‑253/03, EKL, EU:T:2007:287, punktid 57 ja 184).

29

Euroopa Kohus jättis 14. septembri 2010. aasta otsusega Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon (C‑550/07 P, EKL, EU:C:2012:512) rahuldamata apellatsioonkaebuse, mis oli esitatud otsuse Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, punkt 28 eespool (EU:T:2007:287) peale.

30

8. oktoobril 2007 ja mitmel korral 2008. aastal saatis komisjon asjassepuutuvatele ettevõtjatele nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 18 alusel teabenõudeid (vaidlustatud otsuse põhjendused 91 ja 92).

31

17. märtsil 2009 võttis komisjon vastu vastuväiteteatise, mis 18. märtsil 2009 edastati mitmele äriühingule, sealhulgas hagejatele Akzo Nobel, Akzo GmbH, Akzo BV ja Akcros (vaidlustatud otsuse põhjendus 95).

32

11. oktoobril 2009 võttis komisjon vastu vaidlustatud otsuse.

33

Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon, et teatud arv ettevõtjaid on rikkunud EÜ artiklit 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 53, osaledes kahes konkurentsivastaste kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste kogumis, mis hõlmasid EMP territooriumi ja puudutasid esiteks tinastabilisaatorite sektorit ning teiseks poksiiditud sojaõli ja estrite sektorit (edaspidi „ESBO/estrite sektor”).

34

Vaidlustatud otsuses tuvastatakse kaks rikkumist, mis puudutavad kaht liiki termostabilisaatoreid ‐ aineid, mida lisatakse polüvinüülkloriidist (PVC) toodetele, et parendada nende kuumusekindlust (vaidlustatud otsuse põhjendus 3).

35

Vaidlustatud otsuse artikli 1 kohaselt seisnesid mõlemad rikkumised hindade kokkuleppimises, müügikvootide kaudu turgude jagamises, klientide jagamises ja tundliku äriteabe vahetamises eelkõige klientide, tootmise ja müügi kohta.

36

Vaidlustatud otsuses märgitakse, et asjassepuutuvad ettevõtjad osalesid nendes rikkumistes eri perioodidel 24. veebruarist 1987 kuni 21. märtsini 2000 stabilisaatorite osas ja 11. septembrist 1991 kuni 26. septembrini 2000 ESBO/estrite sektoris.

37

Vaidlustatud otsus oli mõlema rikkumise puhul adresseeritud 20 äriühingule, kes osalesid kas otseselt nendes rikkumistes või keda peeti vastutavaks emaettevõtjana (vaidlustatud otsuse põhjendus 510).

38

Vaidlustatud otsuse artiklis 1 peeti hagejaid vastutavaks osalemise eest tinastabilisaatoreid puudutavas rikkumises: Akzo Nobelit 24. veebruarist 1987 kuni 21. märtsini 2000, Akzo GmbH‑d 24. veebruarist 1987 kuni 28. juunini 1993 ning Akcrost 28. juunist 1993 kuni 21. märtsini 2000. Samuti peeti vaidlustatud otsuse artiklis 1 hagejaid vastutavaks osalemise eest ESBO/estrite sektorit puudutavas rikkumises: Akzo Nobelit 11. septembrist 1991 kuni 22. märtsini 2000, Akzo BV‑d 11. septembrist 1991 kuni 28. juunini 1993 ning Akcrost 28. juunist 1993 kuni 22. märtsini 2000.

39

Seega tuvastati vaidlustatud otsuses Akzo Nobeli kui niisuguste äriühingute kontserni valdusühingu vastutus, kellest mõned osalesid rikkumises otseselt, kogu rikkumisperioodil ehk 24. veebruarist 1987 kuni 22. märtsini 2000.

40

28. juunist 1993 varasema ajavahemiku osas (edaspidi „esimene rikkumisperiood”) asus komisjon seisukohale, et äriühingud, kes kuulusid kaudselt Akzole, nüüd Akzo Nobel, osalesid rikkumistes otseselt, st Akzo GmbH tinastabilisaatoreid puudutavas rikkumises ja Akzo BV ESBO/estrite sektorit puudutavas rikkumises (vaidlustatud otsuse põhjendused 512–519).

41

Ajavahemiku osas 28. juunist 1993 kuni 2. oktoobrini 1998 (edaspidi „teine rikkumisperiood”) asus komisjon seisukohale, et rikkumised pani toime konsortsium Akcros (vaidlustatud otsuse põhjendused 563–564).

42

Seoses ajavahemikuga 2. oktoobrist 1998 kuni 21. märtsini 2000 tinastabilisaatorite osas ja 2. oktoobrist 1998 kuni 22. märtsini 2000 ESBO/estrite sektori osas (edaspidi „kolmas rikkumisperiood”) leidis komisjon, et rikkumised pani toime Akcros (vaidlustatud otsuse põhjendused 582–587).

43

Mis puudutab hagejatele nende rikkumiste eest trahvide määramise pädevust, siis lükkas komisjon vaidlustatud otsuses tagasi nende argumendid, mille kohaselt ta oleks võinud ja pidanud jätkama uurimist Akzo kohtumenetluse raames Üldkohtus algatatud menetluste jooksul. Nimelt leidis komisjon, et Akzo kohtumenetlus peatas tema trahvide määramise õiguse kümneaastane aegumistähtaja erga omnes (vaidlustatud otsuse põhjendused 672–682).

44

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 2 on märgitud:

„Tinastabilisaatorite sektoris toime pandud rikkumise või rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

[…]

[ESBO/estrite sektoris] toime pandud rikkumise või rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

45

Trahvisummade kindlaksmääramiseks kohaldas komisjon suuniseid määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised”).

[...]

51

Hagejad esitasid vaidlustatud otsuse peale hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. jaanuaril 2010.

52

Üldkohtu kantseleile saadetud 29. juuli 2011. aasta kirjas soovis komisjon juhtida Üldkohtu tähelepanu kohtuotsuse ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 48 eespool (EU:C:2011:190), mõjule käesolevas asjas; Üldkohus võttis selle teadmiseks.

53

Kõnealuses kirjas esiteks komisjon loobus kostja vastuse punktides 55–65 ja vasturepliigi punktides 27–33 esitatud argumentidest, mille ta oli esitanud teise võimalusena ja mis puudutasid menetluse peatamist Akzo Nobeli, Akzo GmbH ja Akzo BV suhtes.

54

Teiseks täpsustas komisjon selguse huvides, et ta jääb oma argumendi juurde, mis puudutab menetluse peatamist Akcrose suhtes, ja kogu oma vastuse juurde väitele, mille kohaselt on kõikide muude hagejate suhtes rikutud aegumist käsitlevaid norme.

[...]

97

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 23. septembri 2014. aasta kohtuistungil.

98

Hagejad paluvad Üldkohtul:

99

Komisjon palub Üldkohtul:

[...]

102

Hagi põhjendamiseks esitavad hagejad viis väidet.

103

Esimene väide puudutab aegumist käsitavate normide rikkumist. Teise väite kohaselt on rikutud hea halduse ja mõistliku aja põhimõtteid. Kolmas väide käsitleb kaitseõiguste rikkumist. Neljas väide põhineb rikkumiste süükspanemisel ja trahvide määramisel tehtud vigadele. Viienda väite kohaselt on trahvisummad valesti arvutatud.

104

Hagi esimeses väites, mille kohaselt on rikutud aegumist käsitlevaid norme, väidavad hagejad esimese võimalusena esiteks, et komisjon ei saanud seoses esimese rikkumisperioodiga nende suhtes enam meetmeid võtta ning teiseks, et rikkumised lõppesid „aastal 1996/1997” või „hiljemalt” aastal 1997, mistõttu rikkus komisjon vaidlustatud otsuses määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 1 punkti b.

105

Teise võimalusena väidavad hagejad, et igal juhul rikkus komisjon määruse nr 1/2003 artikli 25 lõiget 5, kuna ta ei tõendanud vaidlustatud otsuses rikkumiste olemasolu aastatel 1999 ja 2000.

106

Seetõttu tuleb hinnata argumente, mille hagejad esitasid oma esimeses väites, mille kohaselt on rikutud aegumist käsitlevaid norme ühelt poolt seoses esimese rikkumisperioodiga ning teiselt poolt teise ja kolmanda rikkumisperioodiga.

107

Hagejad märgivad, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 512 ja artikli 1 lõike 1 punktist b ja lõike 2 punktist b nähtub, et kontserni Akzo äriühingud, keda komisjon pidas vastutavaks rikkumise otsese toimepanemise eest esimesel rikkumisperioodil (st tinastabilisaatori osas 24. veebruarist 1987 kuni 28. juunini 1993 ning ESBO/estrite sektori osas 11. septembrist 1991 kuni 28. juunini 1993), st Akzo GmbH ja Akzo BV, lõpetasid osalemise rikkumistes 28. juunil 1993.

108

Seega ei saanud komisjon määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 1 punkti b alusel enam Akzo GmbH ja Akzo BV suhtes alates 28. juunist 1998 meetmeid võtta.

109

Kuid hagejate sõnul viis komisjon nende suhtes esimese ametliku toimingu läbi 12. ja 13. veebruaril 2003.

110

Järelikult ei saa tuvastada mis tahes Akzo GmbH ja Akzo BV vastutust.

111

Seega tuleb vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkt b ja lõike 2 punkt b tühistada.

112

Samadel põhjustel ei saa ka tuvastada Akzo Nobeli vastutust esimesel rikkumisperioodil nende kahe äriühingu emaettevõtjana.

113

Seetõttu tuleb vähemalt osaliselt käesolevate argumentide raames tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 punktides 4, 6, 21 ja 23 määratud trahvid.

114

Komisjon väidab, et ta tõendas vaidlustatud otsuses, et kontserni Akzo üksused osalesid rikkumises tinastabilisaatorite sektoris 1987. aastast kuni 2000. aasta märtsini ning rikkumises ESBO/estrite sektoris 1991. aastast kuni 2000. aasta märtsini.

115

Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 527, lähtus komisjon sellest, et kui ettevõtja osales rikkumises teataval ajavahemikul, mille jooksul moodustus ta järgemööda eri juriidilistest üksustest, ei saa see ettevõtja tugineda aegumist käsitlevatele normidele, mis tulenevad nendest sisemistest ümberkorraldustest. Vastasel juhul saaksid ettevõtjad sisemise ümberkorraldusega pääseda lihtsalt aegumist käsitlevate normide kohaldamisest. EÜ artikkel 81 ja määruse nr 1/2003 artiklis 25 ette nähtud aegumist käsitlevad normid on kohaldatavad ettevõtjatele, mitte juriidilistele üksustele, mis ettevõtjad moodustavad. Sellest tuleneb, et kui ettevõtjasse Akzo kuuluvad juriidilised isikud osalevad rikkumises, hakkab aegumistähtaeg kulgema alles päevast, mil selle ettevõtja toimepandud rikkumised lõpevad.

116

Komisjon märgib, et esimesed uurimistoimingud toimusid 2003. aasta jaanuaris ja veebruaris, mistõttu hakkas viieaastane aegumistähtaeg kulgema, ning et seejärel tehti muid menetlustoiminguid, nii et esimene vaidlustatud otsus võeti tegelikult vastu viie aasta jooksul alates kõige hilisemast menetlustoimingust.

117

Esimese väite esimeses osas, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 1 punkti b, väidavad hagejad, et komisjoni õigus võtta meetmeid Akzo GmbH ja Akzo BV suhtes lõppes 28. juunil 1998 ning seega ka õigus määrata nendele äriühingutele trahv solidaarselt Akzo Nobeliga kui nende äriühingute emaettevõtjaga.

118

Sellega seoses tuleb kohe meenutada, et vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 1 punktile b on komisjoni volitustel EÜ artikli 81 rikkumiste eest karistuste kehtestamise aegumistähtaeg viis aastat.

119

Määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 2 on täpsustatud, et aegumistähtaeg hakkab kulgema rikkumise toimepaneku päevast, kuid jätkuvate või korduvate rikkumiste puhul hakkab aegumistähtaeg kulgema rikkumise lõppemise päevast.

120

Määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 3 on sätestatud, et komisjoni võetavad meetmed, mille eesmärk on rikkumist uurida või algatada selle suhtes menetlus, katkestavad trahvide määramisega seotud aegumistähtaja kulgemise.

121

Ent käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et komisjon tuvastas vaidlustatud otsuses nii Akzo GmbH vastutuse tinastabilisaatoreid puudutavas rikkumises kui ka Akzo BV vastutuse ESBO/estrite sektorit puudutavas rikkumises üksnes 28. juunini 1993 (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 512 ja 513 ning artikli 1 lõike 1 punkt b ja lõike 2 punkt b).

122

Samuti tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuses peeti Akzo Nobelit esimesel rikkumisperioodil toime pandud rikkumiste osas vastutavaks vaid Akzo GmbH rikkumiste tõttu tinastabilisaatorite osas ning Akzo BV rikkumise tõttu ESBO/estrite sektori osas (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 514).

123

Samuti ei ole vaidlust selles, et esimesed meetmed, mille eesmärk oli rikkumist uurida või algatada selle suhtes menetlus, võeti nii tinastabilisaatorite kui ka ESBO/estrite sektori osas alles 2003. aasta alguses.

124

Seega ei saa vastu vaielda sellele, et komisjoni esimesed meetmed, mille eesmärk oli rikkumist uurida või algatada selle suhtes menetlus määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 3 tähenduses, võeti nii tinastabilisaatorite kui ka ESBO/estrite sektori osas pärast seda, kui Akzo GmbH ja Akzo BV suhtes oli selle sätte lõikes 1 ette nähtud tähtaeg lõppenud.

125

Sellega seoses olgu meenutatud, et määruse nr 1/2003 artiklis 25 ette nähtud aegumise tagajärg ei ole mitte see, et rikkumine kustub, ega see, et komisjonil ei ole võimalik otsuses tuvastada vastutust sellise rikkumise eest (vt selle kohta kohtuotsus, 6.10.2005, Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, T‑22/02 ja T‑23/02, EKL, EU:T:2005:349, punktid 60–63), vaid ainult see, et isikud, kellele seda artiklit kohaldatakse, pääsevad karistusest (vt selle kohta kohtuotsus, 27.6.2012, Bolloré vs. komisjon, T‑372/10, EKL, EU:T:2012:325, punkt 194).

126

Lisaks tuleneb määruse nr 1/2003 artikli 25 grammatilisest, teleoloogilisest ja kontekstipõhisest tõlgendusest, et sarnaselt individuaalsetele menetluslikele tagatistele nagu kaitseõigused ning komisjoni kohustusele esitada vastuväiteteatis ja niisuguste karistuste määramise otsus asjaomasele juriidilisele isikule (vt selle kohta kohtuotsus, 10.9.2009, Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑97/08 P, EKL, EU:C:2009:536, punktid 57 ja 59), kehtib lõike 1 kohane aegumine ja sellele võib tugineda iga juriidiline isik eraldi, kui komisjon on nende suhtes menetluse alustanud. Kohtupraktikas on juba tunnustatud, et ainuüksi see, et ühe majandusüksuse tähenduses äriühingute kontserni ühe tütarettevõtja suhtes on aegumistähtaeg möödunud, ei mõjuta emaettevõtja vastutust ega takista tema suhtes menetlust läbi viia (vt selle kohta kohtuotsus Bolloré vs. komisjon, punkt 125 eespool, EU:T:2012:325, punktid 193–196, mida ei ole selles küsimuses muudetud kohtuotsusega, 8.5.2014, Bolloré vs. komisjon, C‑414/12 P, EU:C:2014:301, punkt 109).

127

Niisugusele hinnangule ei räägi vastu see, et määruse nr 1/2003 artikli 25 lõigetes 3 ja 4 kasutatakse mõistet „ettevõtja” EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, mille eesmärk on üksnes määratleda toimingud, mis katkestavad aegumistähtaja kulgemise, ning nende mõju ulatus kõikide rikkumises osalenud ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduse suhtes, sealhulgas juriidilised isikud, millest nad koosnevad (vt selle kohta kohtuotsus Bolloré vs. komisjon, punkt 125 eespool, EU:T:2012:325, punkt 198 jj).

128

Sellest tuleneb, et käesolevas asjas võisid Akzo GmbH ja Akzo BV vaatamata sellele, et nad olid jätkuvalt kontserni Akzo täielikud liikmed, erinevalt Akzo Nobelist õiguspäraselt tugineda aegumistähtaja möödumisele nende suhtes.

129

Järelikult tuleb nõustuda hagejate argumentidega määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 1 punkti b alusel ning tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 punktid 4, 6, 21 ja 23 osas, milles määratakse trahvid Akzo GmbH‑le ja Akzo BV‑le seoses esimese rikkumisperioodiga, ning lükata need ülejäänud osas tagasi.

[...]

319

Hagi teises väites, mille kohaselt on rikutud hea halduse ja mõistliku aja põhimõtteid, paluvad hagejad teise võimalusena vaidlustatud otsust muuta, st vähendada neile määratud trahvisummasid.

320

Hagejad on seisukohal, et isegi kui Üldkohus leiab, et hea halduse ja mõistliku aja põhimõtete rikkumisega ei kaasne nende kaitseõiguste rikkumist, mistõttu ei põhjenda see väide vaidlustatud otsuse tühistamist tervikuna, peaks Üldkohus neid rikkumisi arvesse võtma ja vähendama oma täieliku pädevuse raames määratud trahve oluliselt või vähemalt 1% võrra sarnaselt sellele, kuidas toimis komisjon vaidlustatud otsuses kõikide teiste ettevõtjate puhul.

321

Selles osas väidavad nad, et jättes võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes vähendamata nende trahvid 1% võrra, näib komisjon neid olevat karistanud diskrimineerivalt selle eest, et nad tuginesid oma kaitseõigustele Akzo kohtumenetluses; see on vastuolus tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega ning vähendab teiste kohtuasjadega seotud ettevõtjate soovi samuti oma õigusi kaitsta.

322

Komisjon väidab, et trahvide vähendamise läbi hüvitati teisi ettevõtjaid, kes pidid ootama Akzo kohtumenetluse lõppu ning kes olid hagejatega võrreldes erinevas olukorras, kuna Akzo kohtumenetlus algatati hagejate pärast. Lisaks, praktiliselt ei ole ilmselgelt põhjendatud jätta mulje, et hagejatele käesolevas asjas määratud trahvi 1% erakordsest vähendamisest keeldumine mõjutaks mingilgi viisil pärssivalt samas olukorras olevate muude hagejate soovi kasutada oma õigusi muudes kohtuasjades.

323

Hagi teises väites, mille kohaselt on rikutud hea halduse ja mõistliku aja põhimõtteid, paluvad hagejad teise võimalusena vaidlustatud otsust muuta, st vähendada neile määratud trahve.

324

Sellega seoses tuleb meenutada, et kui kaitseõigusi ei ole rikutud haldusmenetluse kestuse tõttu, võib Üldkohus mõistliku aja põhimõtte rikkumise tõttu määratud trahvisummasid vähendada oma täieliku pädevuse raames (kohtuotsus, 6.2.2014, AC-Treuhand vs. komisjon, T‑27/10, EKL, edasi kaevatud, EU:T:2014:59, punkt 278).

325

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et komisjon ei vaidle vastu haldusmenetluse liiga pikale kestusele, kusjuures ta ise vähendas vaidlustatud otsuses kõikidele asjassepuutuvatele ettevõtjatele, välja arvatud hagejad, määratud trahve .

326

Erineva kohtlemise põhjendamiseks tugines komisjon objektiivselt võrreldavate olukordade erinevusele, kuivõrd erinevalt muudest ettevõtjatest algatati Akzo kohtumenetlus hagejate algatusel.

327

See põhjendus ei ole vastuvõetav.

328

Nimelt, olenemata küsimusest, kas konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu komisjoni uurimise all olevate muude ettevõtjate soov kaitsta kohtus oma õigusi väheneb, on komisjoni argumentatsioon vastuolus tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega.

329

Järelikult, kuna komisjon vähendas kõikidele teistele asjassepuutuvatele ettevõtjatele määratud trahve haldusmenetluse kestusest tulenevalt, kuid ei teinud seda hagejate puhul ainuüksi Akzo kohtumenetluse tõttu, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 771 ja 772, siis sisaldab komisjoni otsus põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist.

330

Seetõttu leiab Üldkohus oma täieliku pädevuse teostamise raames, et hagejatele määratud trahve tuleb vähendada 1% võrra.

331

Seetõttu tuleb artikli 2 punktides 1–7 ja 18–24 määratud trahvide kogusumma ehk 40,6 miljonit eurot Akzo Nobeli puhul ja 12,002 miljonit eurot Akrose puhul vähendada 40,194 miljonile eurole Akzo Nobeli puhul ja 11,881980 miljonile eurole Akcrose puhul.

[...]

449

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

450

Käesolevas asjas rahuldas Üldkohus hagejate nõuded osaliselt.

451

Järelikult tuleb käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades otsustada, et komisjon kannab kaks viiendikku hagejate kohtukuludest ja kolm viiendikku enda kohtukuludest. Hagejad kannavad kolm viiendikku enda kohtukuludest ja kaks viiendikku komisjoni kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab: