This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62010CP0296
View of Advocate General Jääskinen delivered on 4 October 2010. # Bianca Purrucker v Guillermo Vallés Pérez. # Reference for a preliminary ruling: Amtsgericht Stuttgart - Germany. # Judicial cooperation in civil matters - Jurisdiction, recognition and enforcement of decisions in matrimonial matters and in the matters of parental responsibility - Regulation (EC) No 2201/2003 - Lis pendens - Substantive proceedings relating to rights of custody in respect of a child and application for provisional measures relating to rights of custody in respect of the same child. # Case C-296/10.
Kohtujuristi seisukoht Jääskinen esitatud 4. oktoober 2010.
Bianca Purrucker versus Guillermo Vallés Pérez.
Eelotsusetaotlus: Amtsgericht Stuttgart - Saksamaa.
Õigusalane koostöö tsiviilasjades - Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega - Määrus (EÜ) nr 2201/2003 - Pooleliolevad kohtuasjad - Lapse hooldusõigusega seotud sisuline menetlus ja sama lapse hooldusõigusega seotud esialgse õiguskaitse taotlus.
Kohtuasi C-296/10.
Kohtujuristi seisukoht Jääskinen esitatud 4. oktoober 2010.
Bianca Purrucker versus Guillermo Vallés Pérez.
Eelotsusetaotlus: Amtsgericht Stuttgart - Saksamaa.
Õigusalane koostöö tsiviilasjades - Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega - Määrus (EÜ) nr 2201/2003 - Pooleliolevad kohtuasjad - Lapse hooldusõigusega seotud sisuline menetlus ja sama lapse hooldusõigusega seotud esialgse õiguskaitse taotlus.
Kohtuasi C-296/10.
Kohtulahendite kogumik 2010 I-11163
ECLI identifier: ECLI:EU:C:2010:578
KOHTUJURISTI SEISUKOHT
NIILO JÄÄSKINEN
esitatud 4. oktoobril 20101(1)
Kohtuasi C‑296/10
Bianca Purrucker
versus
Guillermo Vallés Pérez
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Stuttgart (Saksamaa))
Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud vanemliku vastutusega – Määrus (EÜ) nr 2201/2003 – Pooleliolevad kohtuasjad – Mõiste „kohus, kuhu esimesena pöörduti” – Pöördumine liikmesriigi kohtusse hooldusõigust puudutava avaldusega asja sisuliseks lahendamiseks – Pöördumine teise liikmesriigi kohtusse sama lapse hooldusõigust puudutavate ajutiste meetmete kohaldamise avaldusega – Tunnustamine ja täitmine – Kohtuotsuse seadusjõud
I – Sissejuhatus
1. Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000(2) („Brüsseli IIa määrus”).
2. See taotlus esitati menetluses, mille B. Purrucker algatas Saksamaal G. Vallés Péreze vastu seoses nende laste, kaksikute M. ja S. Vallés Purruckeri hooldusõigusega ning mille teatud elemente on kirjeldatud 15. juuli 2010. aasta otsuse kohtuasjas C‑256/09(3) punktides 41–43 (edaspidi „esimene Purruckeri kohtuotsus”).
3. Selles kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus Bundesgerichtshofi (Saksamaa) esitatud eelotsuse küsimusele vastates, et teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamist käsitlevaid määruse nr 2201/2003 artikli 21 jj sätteid ei kohaldata ajutiste meetmete suhtes, mis on võetud hooldusõiguse valdkonnas ja mis kuuluvad selle määruse artikli 20 kohaldamisalasse.
4. Käesolev kohtuasi puudutab samu pooli ja samade laste hooldusõigust, kuid selles palub Amtsgericht Stuttgart, et Euroopa Kohus teeks otsuse selle kohta, milliste kriteeriumide alusel teha kindlaks määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõigete 2 ja 3 tähenduses kohus, kuhu pöörduti esimesena. Selline kindlakstegemine on oluline, sest sellel põhineb n-ö hierarhia kohtute vahel, kes võivad olla pädevad: kohus, kuhu pöörduti esimesena, on prioriteetne võrreldes kohtuga, kuhu pöörduti hiljem.
5. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib eelotsusetaotluses, et põhikohtuasja pooled on erimeelsusel selles, kas Saksa kohus, kuhu B. Purrucker pöördus oma poja M. hooldusõiguse küsimuse lahendamiseks 21. septembril 2007, on määruse nr 2201/2003 artikli 19 tähenduses „kohus, kuhu pöörduti hiljem”, võrreldes Hispaania kohtuga, kuhu G. Vallés Pérez pöördus ajutiste hooldusõigust puudutavate meetmete määramiseks eraldiseisva esialgse õiguskaitse taotlusega 28. juunil 2007 ning kus seejärel algatati jaanuaris 2008 G. Vallés Péreze taotlusel sisuline menetlus.
6. Sellest kohtuasjast ilmneb, et kuigi määruse nr 2201/2003 artikliga 19 on reguleeritud poolelioleva kohtuasja olukord eri liikmesriikide kohtute vahel, ei täpsusta see säte, mis tüüpi menetluskonflikte need sätted hõlmavad. Minu teada palutakse Euroopa Kohtul esmakordselt võtta selle määruse artikli 19 lõike 2 tähenduses poolelioleva kohtuasja mõiste osas seisukoht juhul, kui vanemliku vastutuse asjas on kohtusse pöördutud üheaegselt esialgse õiguskaitse taotlusega ja asja sisulise lahendamise avaldusega. Ebakindlus valitseb eelkõige selles, kuidas seostuvad selles määruses kasutatud autonoomsed mõisted siseriiklike menetlusnormidega, mis eristavad ajutiste meetmete võtmisele suunatud menetlusi asja sisulisele lahendamisele suunatud menetlustest. Veel küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult määruse nr 2201/2003 artikli 19 ning sama määruse artiklite 20 ja 21 vastastikuse toime kohta.
II – Õiguslik raamistik
7. Enne määruse nr 2201/2003 jõustumist(4) oli Euroopa Liidu Nõukogu koostanud Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel 28. mai 1998. aasta aktiga abieluasjade kohtualluvuse ja neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni(5) (edaspidi „II Brüsseli konventsioon”). See konventsioon ei ole jõustunud. Niivõrd, kuivõrd konventsiooni tekst oli aluseks määrusele nr 2201/2003, on määruse tõlgendamisel lähtutud A. Borrási selgitavast aruandest selle konventsiooni kohta(6) (edaspidi „Borrási aruanne”).
8. Määrusele nr 2201/2003 eelnes nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1347/2000 abieluasjade ja vanemliku vastutusega abikaasade ühiste laste eest seotud asjade kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta.(7) Määrus nr 1347/2000 tunnistati kehtetuks määrusega nr 2201/2003, mille kohaldamisala on laiem.
9. Määruse nr 2201/2003 põhjendustes 12 ja 16 on märgitud järgmist:
„(12) Käesoleva määrusega kehtestatud kohtualluvuse alused vanemliku vastutuse küsimustes kujundatakse lapse huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal. See tähendab, et jurisdiktsioon peaks esimeses järjekorras olema lapse alalise elukoha liikmesriigil, välja arvatud teatavatel lapse elukoha vahetamise juhtudel või vastavalt kokkuleppele vanemliku vastutuse kandjate vahel. […]
(16) Käesolev määrus ei tohiks takistada liikmesriigi kohtuid kiireloomulistel juhtudel võtmast ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmeid kõnealuses riigis paikneva vara või isikute suhtes.”
10. Artikli 1 lõike 1 punktis b on määruse nr 2201/2003 kohaldamisala vanemliku vastutuse asjades määratletud selliselt, et määrust „kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtutes: […] vanemliku vastutuse tekkimine, teostamine, piiramine või äravõtmine.” Artikli lõige 2 täpsustab, et need küsimused „võivad käsitleda eelkõige järgmist:
a) eestkosteõigus ja suhtlusõigus;
b) eestkoste, hooldus ja samalaadsed instituudid;
c) sellise isiku või organi määramine ja ülesanded, kes vastutab lapse isiku või tema vara eest või esindab või abistab last;
d) lapse paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse;
e) meetmed lapse kaitseks, mis käsitlevad lapse vara haldamist, säilitamist või käsutamist.”
11. Määruse nr 2201/2003 artikkel 2 „Mõisted” sätestab:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
12. 1) mõiste „kohus” hõlmab kõiki liikmesriikide asutusi, mis on pädevad vastavalt artiklile 1 käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes; […]
13. 4) mõiste „kohtuotsus” tähendab […] vanemlikku vastutust käsitlevat kohtuotsust, mille teeb liikmesriigi kohus, olenemata sellest, kuidas kohtuotsust võidakse nimetada, sealhulgas dekreediks, korralduseks või otsuseks; […]
14. 7) mõiste „vanemlik vastutus” tähendab kõiki lapse isiku või varaga seotud õigusi ja kohustusi, mis antakse füüsilisele või juriidilisele isikule kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal. See mõiste hõlmab eestkosteõigust ja suhtlusõigust; […]
15. 9) mõiste „eestkosteõigus” hõlmab lapse isiku eest hoolitsemisega seotud õigusi ja kohustusi, eeskätt õigust määrata lapse elukoht; […]” [mõiste „eestkosteõigus” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „hooldusõigus”.]
16. Selle määruse artikli 8 „Üldine kohtualluvus” lõige 1 sätestab vanemliku vastutuse asjadega seoses järgmist:
„Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.”
17. Määruse artikli 9 „Lapse varasema alalise elukoha jätkuv kohtualluvus” lõige 1 näeb sellise kohtualluvuse jätkumise ette järgmises sõnastuses:
„Kui laps kolib seaduslikult ühest liikmesriigist teise ja saab seal uue alalise elukoha, säilitavad lapse varasema alalise elukohariigi kohtud erandina artiklist 8 pädevuse kolme kuu jooksul pärast kolimist, et muuta kõnealuses liikmesriigis enne lapse kolimist tehtud kohtuotsust suhtlusõiguse kohta, kui selle isiku alaline elukoht, kellele on vastavalt suhtlusõigust käsitlevale kohtuotsusele antud suhtlusõigus, on jätkuvalt lapse varasema alalise elukoha liikmesriigis.”
18. Määruse artikkel 10 „Kohtualluvus lapseröövi korral” sätestab, et „[l]apse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral säilitavad selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist või kinnipidamist, oma pädevuse, kuni laps on saanud alalise elukoha teises liikmesriigis […]”.
19. Määruse nr 2201/2003 artikkel 12 näeb ette kohtualluvuse kokkuleppe alused, andes poolte nõusolekul võimaluse pöörduda lapse alaliseks elukohaks mitteoleva liikmesriigi kohtusse kas seetõttu, et küsimus on seotud poolelioleva lahutusmenetlusega, või seetõttu, et lapsel on oluline side selle liikmesriigiga.
20. Määruse artikkel 13 „Lapse kohalviibimisel põhinev kohtualluvus” sätestab:
„1. Kui lapse alalist elukohta ei saa kindlaks teha ja kohtualluvust määrata artikli 12 alusel, on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus laps viibib.
2. Lõiget 1 kohaldatakse samuti pagulaste laste või rahvusvaheliselt ümber asustatud laste suhtes nende riigis toimuvate rahutuste tõttu.”
21. Määruse nr 2201/2003 artikkel 14 „Kohtualluvus muudel juhtudel” sätestab, et „[k]ui liikmesriigi ükski kohus ei ole artiklite 8–13 kohaselt pädev, määratakse kohtualluvus igas liikmesriigis kindlaks selle riigi õigusaktide alusel”.
22. Määruse artikkel 15 sätestab, et teatud juhtudel võib teha selles sätestatud kohtualluvusreeglitest erandi, kui selle liikmesriigi kohtul, millega lapsel on eriline side, on asja arutamiseks paremad võimalused.
23. Määruse nr 2201/2003 artikkel 16 „Kohtusse pöördumine” sätestab:
„1. Kohtusse pöördumine loetakse toimunuks:
a) kui kohtule on esitatud menetluste algatamist käsitlev või samaväärne dokument, juhul kui hageja ei ole seejärel jätnud astumata samme, et teavitada kostjat hagist;
või
b) kui dokument tuli enne kohtule esitamist kätte toimetada, siis hetkel, mil kätteandmiseks kohustatud asutus selle kätte sai, juhul, kui hageja ei ole seejärel jätnud astumata samme, mis on dokumendi kohtule esitamiseks ette nähtud.”
24. Määruse nr 2201/2003 artikli 19 „Menetluses olev kohtuasi ja sellega seotud menetlused” lõiked 2 ja 3 sätestavad:
„2. Kui erinevate liikmesriikide kohtutes algatatakse ühe ja sama lapse suhtes ühe ja sama alusega hagide põhjal vanemlikku vastutust käsitlev menetlus, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena.
3. Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena, loobub kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks.
Sel juhul võib pool, kes esitas asjakohase hagi kohtule, kellele hagi on esitatud hiljem, esitada kõnealuse hagi kohtule, kellele hagi on esitatud esimesena.”
25. Sama määruse artikkel 20 „Ajutised meetmed, sealhulgas kaitsemeetmed” sätestab:
„1. Edasilükkamatutel juhtudel ei takista käesoleva määruse sätted liikmesriigi kohtuid võtmast selles riigis viibivate isikute ja seal asuva vara suhtes selliseid ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmed, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktidega, isegi kui käesoleva määruse alusel on peaasja arutamisel pädev mõne teise liikmesriigi kohus.
2. Lõikes 1 osutatud meetmeid ei kohaldata enam, kui liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on vastavalt käesolevale määrusele asja sisuline arutamine, on võtnud meetmed, mida ta sobivaks peab.”
26. Määruse nr 2201/2003 artikli 21 lõige 1 sätestab:
„Ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata.”
27. Sama määruse artikkel 24 täpsustab:
„Otsuse teinud liikmesriigi kohtu pädevus ei kuulu kontrollimisele. Artikli 22 punktis a ja artikli 23 punktis a osutatud avalikule korrale vastavuse kontrollimist ei või kohaldada artiklites 3–14 sätestatud kohtualluvuseeskirjade suhtes.”
III – Põhikohtuasi
A – Faktilised asjaolud
28. Eelotsusetaotlusest, esimeses Purruckeri kohtuotsuses kirjeldatud asjaoludest ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule edastatud menetlustoimikust nähtub, et 2005. aasta keskel kolis Saksamaa kodanik B. Purrucker Saksamaal sündinud Hispaania kodaniku G. Vallés Péreze juurde Hispaaniasse. Nende suhtest sündisid 31. mail 2006 enneaegsetena kaksikud M. (poiss) ja S. (tüdruk). G. Vallés Pérez on isaduse omaks võtnud. Kuna vanemad elasid koos, on neil Hispaania õiguse kohaselt ühine hooldusõigus. Lastel on nii Saksamaa kui ka Hispaania kodakondsus.
29. B. Purruckeri ja G. Vallés Péreze suhted halvenesid. B. Purrucker soovis oma lastega Saksamaale tagasi pöörduda, kuid G. Vallés Pérez ei olnud sellega esialgu nõus. Pooled sõlmisid 30. jaanuaril 2007 notariaalse kokkuleppe, mille kohus pidi heaks kiitma, et see oleks täidetav, ning mille kohaselt pidi B. Purrucker kolima koos lastega Saksamaale.(8)
30. Terviseprobleemide tõttu ei lubatud tütar S-i ärasõidupäevaks haiglast välja. Seetõttu sõitis B. Purrucker 2. veebruaril 2007 Saksamaale koos oma poja M-iga.
31. Põhikohtuasja poolte vahel on toimumas kolm menetlust:
– esimene, Hispaanias G. Vallés Péreze algatatud menetlus puudutab ajutiste meetmete määramist. Näib, et teatud tingimustel võib seda menetlust lugeda laste M. ja S. hooldusõiguse määramist puudutavaks sisuliseks menetluseks;
– teine, Saksamaal G. Vallés Péreze algatatud menetlus puudutab Juzgado de Primera Instancia nº 4 de San Lorenzo de El Escoriali (edaspidi „ Juzgado de Primera Instancia ”) otsuse – millega määrati ajutised meetmed – täidetavaks tunnistamist, mille kohta tehti esimene Purruckeri kohtuotsus, ning
– kolmas, Saksamaal B. Purruckeri algatatud menetlus puudutab samade laste hooldusõiguse määramist. Selles menetluses esitati eelotsusetaotlus.
B – Kolm pooleliolevat menetlust
1. Hispaanias G. Vallés Péreze algatatud menetlus hooldusõigusega seonduvate ajutiste meetmete määramiseks (ja võib-olla sisulistes küsimustes otsuse tegemiseks)
32. G. Vallés Pérez algatas 2007. aasta juunis menetluse ajutiste meetmete määramiseks, eelkõige laste M. ja S. hooldusõiguse saamiseks.
33. 8. novembri 2007. aasta kohtuotsusega tunnistas Juzgado de Primera Instancia ennast pädevaks(9) ning võttis kiireloomulised ajutised meetmed,(10) sealhulgas laste hooldusõigusega seoses. Seda otsust parandati 28. novembri 2007. aasta kohtuotsusega: resolutsiooni punkti 1 parandati nii, et isale antakse „hooldusõigus”, mitte aga „ühine hooldusõigus”.
34. Juzgado de Primera Instancia võttis 28. oktoobri 2008. aasta määrusega seisukoha küsimuses, milline on määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 3 tähenduses „kohus, kuhu esimesena pöörduti”. Ta märgib, et ta on oma pädevuse küsimuse 8. novembri 2007. aasta otsusega juba lahendanud ning meenutab selles kohtuotsuses loetletud seostavaid faktilisi asjaolusid. Ta viitab sellele, et 28. juunil 2007 tunnistas ta vastuvõetavaks taotluse kohaldada esialgset õiguskaitset seoses laste M. ja S. hooldusega. Kuna ema pöördus Saksa kohtusse alles septembris 2007, peab Juzgado de Primera Instancia ennast määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõigete 2 ja 3 tähenduses „kohtuks, kuhu esimesena pöörduti” ning tunnistab ennast sama määruse artikli 16 lõike 1 alusel pädevaks asja arutama.
35. Audiencia Provincial de Madrid, seccion 24a, kuhu B. Purrucker esitas apellatsioonkaebuse, jättis 21. jaanuari 2010. aasta otsusega 28. oktoobri 2008. aasta määruse muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et määruse nr 2201/2003 artikli 16 kohaselt on esimene kohtusse esitatud dokument esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus, mis esitati Hispaania õiguse kohaselt Juzgado de Primera Instanciale ning mis on Saksa kohtusse esitatud taotlusest varasem. Audiencia Provincial de Madrid leiab aga, et kui apellandi viidatud määruse nr 2201/2003 artikkel 20 olekski käesolevas asjas kohaldatav, ei kehtesta see mingeid kohtualluvusreegleid, vaid käsitleb üksnes kaitsemeetmete võtmist edasilükkamatutel juhtudel, samas kui käesoleva kohtuasja esemeks olev kohtualluvus määratakse kindlaks vastavalt määruse artiklis 19 sätestatud põhimõtetele.
2. Saksamaal G. Vallés Péreze algatatud menetlus Hispaania kohtu 8. novembri 2007. aasta otsuse täitmisele pööratavaks tunnistamiseks
36. Tegemist on menetlusega, mille raames tehti esimene Purruckeri kohtuotsus. Kõigepealt taotles G. Vallés Pérez muude meetmete hulgas oma poja M. tagasitoomist ja esitas vaid ennetavalt taotluse, et Juzgado de Primera Instancia 8. novembri 2007. aasta otsus tunnistataks täitmisele pööratavaks. Hiljem taotles ta eeskätt selle kohtuotsuse täitmisele pööratavaks tunnistamist. Vastavalt sellele tunnistasid Amtsgericht Stuttgart 4. juuli 2008. aasta otsusega ja Oberlandesgericht Stuttgart (Saksamaa), kellele oli esitatud apellatsioonkaebus, 22. septembri 2008. aasta otsusega Hispaania kohtu otsuse täitmisele pööratavaks.
37. Pärast B. Purruckeri kassatsioonkaebuse saamist esitas Bundesgerichtshof (Saksamaa) Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse. Euroopa Kohus vastas eespool viidatud esimeses Purruckeri kohtuotsuses, et määruse nr 2201/2003 artikli 21 jj sätteid ei kohaldata ajutiste meetmete suhtes, mis on võetud hooldusõiguse valdkonnas ja mis kuuluvad selle määruse artikli 20 kohaldamisalasse.
3. Saksamaal B. Purruckeri algatatud menetlus hooldusõiguse saamiseks
38. B. Purrucker esitas 20. septembril 2007, s.o enne Juzgado de Primera Instancia eespool mainitud otsust, Amtsgericht Albstadtile (Albstadti esimese astme kohus, Saksamaa) avalduse asja sisuliseks arutamiseks, taotledes ainuhooldusõigust mõlema lapse, M. ja S. suhtes. Avaldus toimetati põhikohtuasja puudutatud isikule kätte alles 22. veebruaril 2008 vastuvõtuteatisega tähitud kirja teel. Siiski olid nii puudutatud isik kui ka Hispaania kohus avaldusest juba teadlikud.
39. Amtsgericht Albstadti 25. septembri 2007. aasta ja 9. jaanuari 2008. aasta otsusest nähtub, et selle kohtu hinnangul ei olnud mingit võimalust, et B. Purruckeri avaldus rahuldataks. Kuna vanemad ei olnud abielus ning ei olnud tehtud avaldust ühise hooldusõiguse kohta – 30. jaanuaril 2007 sõlmitud notariaalset kokkulepet ei saa tõlgendada kui niisugust avaldust –, oli B. Purruckeril laste suhtes ainuhooldusõigus ning puudus vajadus otsuse järele, millega määrataks hooldusõigus. Amtsgericht Albstadt mainis muu hulgas ka Hispaanias pooleli olevat menetlust.
40. 19. märtsi 2008. aasta otsusega jättis Amtsgericht Albstadt pädevuse puudumise tõttu rahuldamata B. Purruckeri avalduse tütart S. puudutavas osas. Oberlandesgericht Stuttgart jättis 5. mail 2008 selle otsuse muutmata
41. 19. märtsil 2008 tehtud teise otsusega peatas Amtsgericht Albstadt menetluse Haagi 25. oktoobri 1980. aasta lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (edaspidi „1980. aasta Haagi konventsioon”) artikli 16 alusel. Menetlus uuendati 28. mail 2008 B. Purruckeri taotlusel, sest G. Vallés Pérez ei esitanud selleks ajaks 1980. aasta Haagi konventsiooni kohast lapse tagasitoomise taotlust. Taotlust ei esitatud ka hiljem.(11)
42. 8. novembri 2007. aasta otsuse täitmisele pööratavaks tunnistamise avalduse tõttu, mille esitas G. Vallés Pérez, anti hooldusõiguse asi lahendada Amtsgericht Stuttgarti Familiengerichtile (perekonnaasju lahendav kohus) vastavalt rahvusvahelise perekonnaõiguse valdkonnas teatud õigusmeetmete võtmist ja elluviimist käsitleva seaduse (Gesetz zur Aus- und Durchführung bestimmter Rechtsinstrumente auf dem Gebiet des internationalen Familienrechts) §-le 13.
43. B. Purrucker esitas 16. juulil 2008 määruse nr 2201/2003 artikli 20 alusel Amtsgericht Stuttgartile esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse eesmärgiga anda talle poja M. suhtes ainuhooldusõigus, teise võimalusena lapse elukoha määramise ainuõigus.
44. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule edastatud menetlustoimikust nähtub, et Saksa kohus üritas korduvalt, kuid edutult saada ühendust selles asjas ajutisi meetmeid võtnud Hispaania kohtuga, et uurida, kas Hispaanias on pooleli sisuline menetlus.
45. Amtsgericht Stuttgart tegi 28. oktoobril 2008 otsuse, milles ta kirjeldas Hispaania sidekohtuniku kaudu kontakti võtmise katseid ning Juzgado de Primera Instancia vastuse puudumist. Ta palus menetlusosalistelt, et nad esiteks teataksid ja tõendaksid isa Hispaanias esitatud esialgse õiguskaitse taotluse kuupäeva, teiseks Hispaania kohtu 8. novembri 2007. aasta otsuse kättetoimetamise kuupäeva ja kolmandaks isa poolt Hispaanias sisulise lahendamise avalduse esitamise ning selle avalduse emale kättetoimetamise kuupäeva.
46. Juzgado de Primera Instancia tegi samuti 28. oktoobril 2008 otsuse, mille sisu on kirjeldatud käesoleva seisukoha punktis 30.
47. Olles uuesti palunud menetlusosalistel seisukoht võtta, tegi Amtsgericht Stuttgart otsuse 8. detsembril 2008. Selles mainib ta Juzgado de Primera Instancia 28. oktoobri 2008. aasta määrust ja B. Purruckeri kaebust selle otsuse peale. Kohus on seisukohal, et ta ei saa ise lahendada küsimust, milline on „kohus, kuhu esimesena pöörduti”, kuna see kahjustaks õiguskindlust, sest kaks eri liikmesriikide kohut võivad teha vastuolulised otsused. Küsimus tuleks lahendada kohtul, kes esimesena ennast pädevaks tunnistas. Seetõttu otsustas Amtsgericht Stuttgart vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõikele 2 menetluse peatada seniks, kuni Juzgado de Primera Instancia otsus on saanud seadusjõu.
48. B. Purrucker esitas Amtsgericht Stuttgarti otsuse peale kaebuse. Oberlandesgericht Stuttgart tühistas selle otsuse 14. mail 2009 ja saatis asja Amtsgericht Stuttgartile uueks läbivaatamiseks. Oberlandesgericht Stuttgart oli seisukohal, et kohus peab oma pädevust ise kontrollima ja et määruse nr 2201/2003 artikkel 19 ei anna ühelegi kohtule, kus menetlus on algatatud, ainupädevust otsustada selle üle, milline on kohus, kuhu esimesena pöörduti. Oberlandesgericht Stuttgart märkis, et G. Vallés Pérez esitas hooldusõigust käsitleva avalduse Hispaanias 2007. aasta juunis ning see kuulus esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluse raamistikku, samas kui B. Purruckeri poolt 20. septembril 2007 Saksamaal esitatud hooldusõigust käsitlev avaldus oli avaldus asja sisuliseks arutamiseks. Asja sisuliseks arutamiseks algatatud menetluse ja esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluse esemeks on erinevad vaidlused või erinevad nõuded. Seetõttu tuleb nõustuda, et kahe kohtu vahel võib olla positiivne kohtualluvuse konflikt.
49. Amtsgericht Stuttgart nõudis 8. juuni 2009. aasta määrusega menetlusosalistelt uuesti, et nad teataksid talle, millises staadiumis on Hispaanias algatatud menetlus, ning palus neil võtta seisukoha Euroopa Kohtule Euroopa Kohtu kodukorra artikli 104b kohaselt võimaliku eelotsuse küsimuse esitamise osas, mis puudutaks kohtu kindlaksmääramist, kuhu esimesena pöörduti.
50. Audiencia Provincial de Madrid tegi B. Purruckeri esitatud apellatsioonkaebuse kohta 21. jaanuaril 2010 otsuse, mida on mainitud käesoleva seisukoha punktis 31. See otsus edastati Amtsgericht Stuttgartile G. Vallés Peréze Saksamaa advokaadi kirjaga.
IV – Eelotsusetaotlus
51. Amtsgericht Stuttgart otsustas 31. mai 2010. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. juunil 2010,(12) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
52. „1. Kas [määruse nr 2201/2003] artikli 19 lõige 2 on kohaldatav juhul, kui vanemlikku vastutust puudutavas asjas pöördus üks pool esimesena ühe liikmesriigi kohtusse, esitades üksnes esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, ja hiljem pöördus teine pool teise liikmesriigi kohtusse, taotledes samas asjas vaidluse sisulist arutamist?
53. 2. Kas kõnealust sätet tuleb kohaldada ka siis, kui liikmesriik ei saa teise liikmesriigi kohtu eraldi esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses tehtud lahendit määruse nr 2201/2003 artikli 21 tähenduses tunnustada?
54. 3. Kas liikmesriigi kohtusse pöördumine eraldi esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusega on samaväärne avalduse esitamisega asja sisuliseks arutamiseks määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 tähenduses, kui selle riigi menetlusõiguse kohaselt tuleb menetlusõiguslikult ebasoodsamasse olukorda sattumise vältimiseks pöörduda asja sisulise arutamise avaldusega kohtusse teatava aja jooksul?”
55. Eelotsusetaotluse põhjenduseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema arvates ei ole mõistlikku põhjust kahelda selles, et menetlusosaliste poja M. alaline elukoht oli Saksamaal 21. septembril 2007, s.o kuupäeval, mil B. Purrucker esitas avalduse tema hooldusõiguse saamiseks.
56. Selle kohtu sõnutsi ei ole Juzgado de Primera Instancia 21. septembrini 2007 kestnud pädevus tulenevalt pereliikmete varasemast ühisest alalisest elukohast Hispaanias määruse nr 2201/2003 artikli 10 alusel põhjendatud, sest ei ole ei tõenäoline ega tõendatud, et avaldaja oleks viinud poja Hispaaniast Saksamaale ebaseaduslikult.
57. Amtsgericht Stuttgart tuletab meelde, et määruse nr 2201/2003 artikli 16 kohaselt loetakse kohtusse pöördumine toimunuks, kui kohtule on esitatud menetluste algatamist käsitlev või samaväärne dokument, juhul kui hageja ei ole seejärel jätnud astumata samme, et teavitada kostjat hagist.
58. Ta märgib, et 20. septembri 2007. aasta avaldus esitati pädevale kohtule 21. septembril 2007, aga puudutatud isikule toimetati see kätte alles 22. veebruaril 2008 ja seda põhjustel, mille eest ei vastuta B. Purrucker ning mis on seotud menetlusabi andmise otsustamise raames toimunud vaidlusega selle üle, milline kohus on rahvusvaheliselt pädev Hispaanias elava tütre S. suhtes hooldusõiguse määramiseks.
59. Amtsgericht Stuttgart selgitab, et määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 kohaselt on liikmesriigi kohus, kus vanemlikku vastutust käsitlev menetlus algatati esimesena, esmajoones pädev võrreldes teise liikmesriigi kohtuga, kuhu samal alusel esitatud avaldusega pöörduti hiljem. Ta leiab, et Hispaania kohtus 2007. aasta juunis algatatud esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluse ese on identne 2007. aasta septembris Saksa kohtus asja sisuliseks arutamiseks algatatud menetluse esemega. Mõlemad menetlused käsitlevad ühe ja sama ühise lapse suhtes teostatava vanemliku vastutuse kohtulikku määramist. Mõlemas menetluses osalevad samad pooled ja kumbki neist taotleb ainuhooldusõigust.
60. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et ühe menetluse ajalise prioriteedi teise suhtes sätestab määruse nr 2201/2003 artikkel 16. Ta leiab siiski, et selle sätte sõnastus ei tee vahet asja sisuliseks arutamiseks algatatud menetlusel ja esialgse õiguskaitse kohaldamise menetlusel ning see olukord soodustab erinevaid õiguslikke käsitusi määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 kohaldamisala tõlgendamisel.
61. Juzgado de Primera Instancia ja Audiencia provincial de Madridi õigusliku käsituse kohaselt pöörduti Hispaania kohtusse määruse nr 2201/2003 artikli 16 ja artikli 19 lõike 2 tähenduses juba esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse esitamisega. Esialgse õiguskaitse kohaldamise menetlus koos hiljem asja sisuliseks arutamiseks algatatud menetlusega moodustab menetlusliku terviku. Esialgse õiguskaitse määrus muutub ipso iure kehtetuks, kui 30 päeva jooksul pärast selle kättetoimetamist ei esitata avaldust algatada menetlus asja sisuliseks arutamiseks.
62. Eeltoodud käsituse kohaselt ei ole hooldusõigust poeg M. suhtes käsitlev menetlus määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 tähenduses Hispaania esimese astme kohtus pooleli mitte alles alates 2008. aasta jaanuarist, vaid juba alates 28. juunist 2007.
63. Seevastu Saksa õigusteooria enamlevinud seisukoha järgi ja Oberlandesgericht Stuttgarti 14. mai 2009. aasta määruse kohaselt ei hõlma määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõige 2 asja sisulise arutamise ja esialgse õiguskaitse menetluse vahelist suhet, kuna nende menetluste esemed on erinevad, kuigi esialgse õiguskaitse korras lapse hooldusõiguse määramise otsuse ja hooldusõiguse määramise kohta tehtud sisulise otsuse tagajärjed on ühesugused. Muu hulgas õigustab seda seisukohta ka asjaolu, et määruse nr 2201/2003 artikkel 21 jj ei hõlma esialgse õiguskaitse meetmeid sama määruse artikli 20 tähenduses.
64. Amtsgericht Stuttgart lisab, et Audiencia provincial de Madridi 21. jaanuari 2010. aasta seadusjõustunud kohtulahend, milles nimetatud kohus sedastas Juzgado de Primera Instancia rahvusvahelise pädevuse ja esimesena selle kohtu poole pöördumise, ei põhjenda määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 3 kohast tõdemust, et „on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena”. See otsus ei ole Saksa kohtule siduv, kuna määrus nr 2201/2003 ei näe sellist siduvat mõju ette. Teistsugune olukord soodustaks kohtute pädevuse prioriteetsuse osas „võistlust”, mille tulemus võib sõltuda juhuslikest asjaoludest ja siseriiklike menetlusnormide eripäradest. Kõnealust otsust ei saa tunnustada ka määruse nr 2201/2003 artikli 21 tähenduses, sest see ei lahenda vanemliku vastutuse asja sisuliselt, vaid ainult menetlusliku küsimuse osas.
65. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnutsi on määruse nr 2201/2003 artiklis 24 sätestatud keeld otsuse teinud liikmesriigi kohtu pädevuse kontrollimiseks kohaldatav alles pärast asjas sisulise otsuse tegemist. See põhimõte tuleneb nimetatud sätte paiknemisest määruse nr 2201/2003 III peatüki 1. jaos, mis käsitleb kohtuotsuste tunnustamist. Hispaania kohus ei ole vaidluse osas senini sisulist lahendit teinud.
66. Ta lisab, et Juzgado de Primera Instancia poolt 8. novembril 2007 võetud ajutise hooldusõigust puudutava meetme võimalik tunnustamine määruse nr 2201/2003 artikli 21 alusel ei laiene automaatselt hilisemale sisulisele otsusele.
V – Menetlus Euroopa Kohtus
67. Eelotsusetaotluses taotles Amtsgericht Stuttgart, et eelotsusetaotluse suhtes kohaldataks kiirendatud menetlust kodukorra artikli 104b alusel. Amtsgericht Stuttgart selgitas oma taotlust 1. juuli 2010. aasta kirjas, täpsustades, et taotlus ei pea silmas mitte kodukorra artikli 104b, vaid artikli 104a kohaldamist.
68. Euroopa Kohtu president rahuldas kiirendatud menetluse taotluse 15. juuli 2010. aasta määrusega
69. Käesolevas kohtuasjas esitasid suulisi ja kirjalikke märkusi B. Purrucker, Tšehhi, Saksamaa, Hispaania ja Prantsusmaa valitsus ning Euroopa Komisjon. Ühendkuningriigi valitsus esitas ainult kirjalikke märkusi.
70. Seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud tähtsaima eeldusega, s.o juhtumiga, kui esialgse õiguskaitse kohaldamist käsitlev esimene menetlus on konkurentsis teise, sisulise menetlusega, mis puudutab sama last, on menetlusse astujad üldjoontes üksmeeles selles, et määruse nr 2201/2003 artikli 20 alusel taotletud ajutised meetmed ei saa viia poolelioleva kohtuasja olukorrani määruse nr 2201/2003 artikli 19 mõttes.
71. Mis puudutab pädeva kohtu poolt väljaspool artikli 20 kohaldamisala võetud meetmeid, siis minu meelest on vastamisi kaks seisukohta. Ühelt poolt kaitsevad põhikohtuasja avaldaja, Saksamaa Liitvabariik, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ning komisjon seisukohta, et kirjeldatud juhul ei ole tegemist poolelioleva kohtuasja olukorraga, kuna esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse eesmärk ei ole sama mis asja sisulise lahendamise avaldusel, kuigi nende aineline ese – lapse hooldusõiguse saamine – võib olla sama. Teiselt poolt leiavad Tšehhi Vabariik, Hispaania Kuningriik ja Prantsuse Vabariik, et määruses nr 2201/2003 ei tehta vahet avalduse menetlusõigusliku laadi alusel ning seetõttu võib esialgse õiguskaitse kohaldamise menetlus põhjustada poolelioleva kohtuasja olukorra samamoodi kui sisuline menetlus.
VI – Õiguslik analüüs
A – Sissejuhatavad märkused
1. Seadusjõu ja poolelioleva kohtuasja olukorra vahelised seosed
72. Minu arvates tuleks kõigepealt selgitada välja, millised seosed on teatud põhielementide vahel, mis on asjassepuutuvad Euroopa Kohtu vastuse puhul eelotsuse küsimustele.
73. Poolelioleva kohtuasja olukorda käsitlevate sätete põhieesmärk on takistada seda, et eri liikmeriikide kohtud(13) teeksid otsuseid, mis oleksid oma tagajärgedelt vastupidised või vastuolulised.(14) Sellest tulenevad tihedad seosed mõistete „pooleliolev kohtuasi” (litispendance) ja „seadusjõus kohtuotsus” (res iudicata) vahel.(15)
74. Kui tegemist on suhetega erinevate õiguskordade vahel, on väljaspool oma riigi territooriumi toimuvast menetlusest tulenev rahvusvaheline poolelioleva kohtuasja olukord ja välismaise kohtuotsuse seadusjõud seotud kohtuotsuste tunnustamise küsimusega. Kuna välismaisel kohtuotsusel saab õiguskorras olla seadusjõud üksnes siis, kui seda seal tunnustatakse, tuleneb poolelioleva kohtuasja olukord välismaal algatatud menetlusest ainult juhul, kui see võib viia otsuseni, mis on tunnustatav selle kohtu õiguskorras, kuhu pöörduti hiljem.(16)
75. Seos poolelioleva kohtuasja olukorra ja kohtuotsuse seadusjõu vahel tuleneb ka sellest, et kohtuotsus, mis on sellega lahendatud vaidluse osas seadusjõus, takistab seda, et sama asi lahendataks uuesti mõnes muus samade poolte vahelises või üldisemas menetluses.(17) See seadusjõu negatiivseks dimensiooniks nimetatav mõju on seotud põhimõttega ne bis in idem, mis on kõikjal tunnustatud üldine õiguspõhimõte.
76. Seadusjõu positiivne dimensioon tuleneb kohtute põhiülesandest lahendada pooltevahelisi vaidlusi, et anda autoriteetne lahendus kõne all oleva õigussuhtega seotud vaidlusele. See tähendab, et seadusjõus kohtuotsust tuleb arvestada muudes haldus- või kohtumenetlustes.
77. Kohtuotsuse seadusjõu negatiivset ja positiivset dimensiooni tuleb analüüsida nii subjektiivsest kui ka objektiivsest vaatenurgast. Kohtuotsuse subjektiivne toime võib piirduda pooltevahelise suhtega. Eelkõige puudutab see pelgalt deklaratiivset laadi tsiviilkohtuotsuseid, millega vaid kinnitatakse õigusi ja kohustusi, mis pooltel nendevahelise õigussuhte põhjal juba on, ning tehakse sellest järeldusi. Seevastu võib konstitutiivsetel kohtuotsustel olla laiem subjektiivne ulatus, kuna need loovad uusi õigussuhteid või muudavad juba olemasolevaid õigussuhteid.
78. Vanemlikku vastutust käsitlevad kohtuotsused on tavaliselt konstitutiivsed, kuna nendega antakse või muudetakse vanemliku vastutusega seotud õigusi. Sellest tulenevalt võib neil otsustel olla seadusjõud, mis toimib mitte ainult poolte vahel, vaid ka extra partes. Näiteks kohtuotsus, millega antakse lapse ainuhooldusõigus emale, on haldusasutustele ja kohtutele siduv lapse seadusliku esinduse osas.
79. Seadusjõu negatiivne toime aga selles valdkonnas tehtud kohtuotsustel tavaliselt puudub. Teisisõnu võib pädev kohus uues menetluses veel kord hinnata vanemliku vastutuse andmist ja selle teostamise tingimusi, ilma et seadusjõus kohtuotsus seda takistaks. Nagu kohtujurist E. Sharpston esimeses Purruckeri kohtuasjas(18) märkis, saavad vanemlikku vastutust käsitlevad kohtuotsused olla vaid suuremal või vähemal määral „lõplikud”. Seega eeldavad lapse huvid, millest niisugustes asjades tuleb eelkõige juhinduda, et last puudutavaid kohtuotsused saaks vajadusel muuta.
80. Poolelioleva kohtuasja olukorda õigustab esimesena pöördutud kohtu seadusjõus otsuse positiivne toime. Kui see otsus on hiljem pöördutud kohtu õiguskorras tunnustatav, takistab see viimati nimetatud kohtul vastupidise või vastuolulise otsuse tegemist, kui ta ei tee otsust enne kui esimesena mainitud kohus. Seevastu juhul, kui kohtul, kuhu pöörduti hiljem, õnnestub otsus teha varem kui kohtul, kuhu pöörduti esimesena, muutub viimati mainitud kohtu otsuse tunnustamise kohustus sisutühjaks. Kooskõlas perpetuatio fori üldpõhimõttega on poolelioleva kohtuasja põhimõte – mille kohaselt on kohtul, kuhu pöörduti esimesena, ajaline prioriteet – lahendus, mis on kõige paremini ühitatav tunnustatava välismaise kohtuotsuse seadusjõu põhimõttega. See lahendus võtab arvesse asjaolu, et kohtusse pöördumise menetlusõiguslikud tagajärjed tekivad kohtusse pöördumise hetkest ja kestavad selles kohtus algatatud menetluse lõppemiseni.
81. Kohtuotsuse seadusjõuga sarnaselt tuleb ka poolelioleva kohtuasja olukorda käsitleda nii subjektiivsest kui objektiivsest perspektiivist. Hoolimata erinevustest määruse nr 2201/2003 eri keeleversioonides, eeldab artikli 19 lõike 2 sõnastus poolelioleva kohtuasja olukorra puhul minu arvates seda, et kahe menetluse vahel oleks ühtaegu
– subjektiivne samasus (sama laps)
– ja objektiivne samasus („ühe ja sama alusega”).(19)
82. Mis puudutab subjektiivset dimensiooni, siis piirdub poolelioleva kohtuasja olukord tavaliselt nagu kohtuotsuse seadusjõudki menetlustega, mis puudutavad samu pooli. Kuid erinevalt mitmest muust võrreldavast sättest(20) ei nõua määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 sõnastus, et vanemlikku vastutust käsitlevate menetluste pooled oleksid samad, vaid üksnes seda, et need puudutaksid sama last. Pidades silmas seda, mida ma ütlesin konstitutiivsete kohtuotsuste – mille hulka vanemliku vastutuse asjades tehtud kohtuotsused tavaliselt kuuluvad – seadusjõu kohta, tundub see mulle loogiline. Niisiis oleks kohtuotsus, mis tehakse lapse vanemate vahelises menetluses liikmesriigi A kohtus ja millega antakse lapse ainuhooldusõigus isale, vastuolus liikmesriigi B kohtu otsusega, mis on tehtud lapse emapoolse vanaema ja lapse vanemate vahelises menetluses ja mis annab lapse hooldusõiguse vanaemale. Kuna määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõige 2 nõuab selles valdkonnas poolelioleva kohtuasja olukorra subjektiivsete teguritega seoses ilmselt üksnes seda, et menetlus puudutaks ühte ja sama last, kuuluvad need kaks konkureerivat menetlust minu meelest selles artiklis ette nähtud reegli alla.
83. Mis puudutab objektiivset samasust, siis tuleb poolelioleva kohtuasja olukorra ulatus määrata kindlaks, lähtudes samadest kaalutlustest nagu kohtuotsuse seadusjõu objektiivse ulatuse kindlaksmääramisel, st võttes arvesse vajadust vältida vastuolulisi kohtuotsuseid.
84. Vanemliku vastutuse valdkonnas peaks määrav kriteerium olema kohtuotsuse esemeline täidetavus. Kui eri kohtutes algatatud menetlustes teha võidavate otsuste üheaegne järgimine asjaosaliste poolt või sundtäitmine ei ole võimalik, siis on järelikult nende kahe menetluse vahel objektiivne samasus ja seega on tegemist poolelioleva kohtuasja olukorraga.
85. Kui on selgunud poolelioleva kohtuasja olukord, peaks kohus üldjuhul tunnistama avalduse vastuvõetamatuks või peatama menetluse, ja seda ex officio. Kuid kohtul ei saa olla kohustust teada teise menetluse või teise kohtuotsuse olemasolust, mis käsitleksid sama eset nagu talle esitatud avaldus. Tavaline viis poolelioleva kohtuasja olukorrale või kohtuotsuse seadusjõule tuginemiseks on vastuvõetamatuse vastuväite esitamine puudutatud isiku poolt. Sellist vastuväidet hinnates tuleb kohtul paratamatult tegelda mõlema asjassepuutuva kohtu pädevuse küsimusega. Tal tuleb vähemalt esialgu kindlaks teha, kas on olemas võimalik kohtualluvuse alus, mille põhjal saaks esimesena pöördutud kohus teha tunnustatava otsuse. Kõige ilmsem meetod selleks on võrrelda menetluse algatamise avaldusi või muid algatatud menetlustega seonduvaid dokumente. Kohus võib ka nõuda pooltelt kogu vajalikku informatsiooni või pöörduda asjassepuutuva välismaise kohtu poole kas otse või selle kohtu asukohaliikmesriigi keskasutuse kaudu.
2. Menetluste või kohtuotsuste kollisioon
86. Pean vajalikuks teha selget vahet kolmel juhtumil, mis võivad menetluste või kohtuotsuste kollisiooni korral ette tulla, ning seda ajalises järjestuses.
87. Esiteks võib tugineda rahvusvahelisele poolelioleva kohtuasja olukorrale siis, kui kollisioon on eri liikmesriikide kohtutes pooleli olevate menetluste vahel. Sellise juhu alla kuulub käesolev kohtuasi, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kindlaks teha, kas Saksa kohtusse pöördumise hetkel oli menetlus pooleli teise liikmesriigi, s.o Hispaania kohtus – Juzgado de Primera Instancias. Juhin tähelepanu sellele, et kui lõpeb üks neist menetlustest, lõpeb selle tõttu ka poolelioleva kohtuasja olukord. See võib toimuda mitte üksnes siis, kui üks „konkureerivatest” kohtutest on otsuse teinud, vaid ka siis, kui ühes neist pooleli olev menetlus lõpeb mis tahes põhjusel: loobumine, kokkuleppele jõudmine, aegumine toimingu tegemata jätmise tõttu, ühe poole surm, kui tegemist on loovutamatu nõudeõigusega, jne.
88. Teiseks võivad kollisioonis olla ühes liikmesriigis pooleli olev menetlus ja teises liikmesriigis juba kuulutatud kohtuotsus. Sellisel juhul viib poolelioleva kohtuasja olukord selleni, et kohus, kus menetlus on pooleli, peab tunnistama selle vastuvõetamatuks eseme äralangemise tõttu, kui välismaine kohtuotsus on tunnustatav.
89. Kolmandaks võivad kollisioonis olla eri liikmesriikides tehtud kohtuotsused, näiteks pädevuste kattumise tõttu. Kuigi kohtuotsuste tunnustamist ja täitmisele pööratavaks tunnistamist reguleerivad ühiseeskirjad võimaldavad seda, et ühe kohtuotsuse tagajärjed on teise kohtuotsuse tagajärgede suhtes ülimuslikud – kusjuures arvestatakse õigustega, mis kumbki pool on ühes neist liikmesriikidest saanud –, on mõlemad kohtuotsused jätkuvalt jõus. Põhikohtuasja poolte vahelise vaidluse selles staadiumis esitati Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑256/09, nn esimeses Purruckeri kohtuasjas.
90. Minu arvates on rahvusvahelist poolelioleva kohtuasja olukorda reguleerivatel sätetel kaks eesmärki. Nagu ma juba mainisin, on nende eesmärk eelkõige vältida kohtuotsuste positiivset konflikti. Kui asjaosalised esitavad erinevate liikmesriikide kohtutesse avaldusi, millel on sama ese ja alus ning mis puudutavad ühte ja sama last, võib see olukord tuua kaasa raskesti ühitatavad või koguni diametraalselt vastupidised kohtuotsused ja seetõttu õiguskindlusetuse õigussubjektidele. Lahendus on hiljem pöördutud kohtu kohustuses oma pädevusest loobuda selle kohtu kasuks, kuhu pöörduti esimesena, ja seda enne paralleelsete kohtuotsuste tegemist.
91. Veel on nende sätete eesmärk vältida seda, et asjaosalised kuritarvitaksid eelise saamiseks õigussüsteemide mitmekesisust, harrastades „forum shopping’ut”, mis seisneb selles, et asjaosaline esitab avalduse teise liikmesriigi kohtusse, kui ta kardab, et kohus, kuhu esimesena pöörduti, teeb tema nõuetele vastupidise otsuse. Juhin tähelepanu sellele, et „forum shopping’u” oht on määruses nr 2201/2003 sätestatud vanemlikku vastutust puudutavate kohtualluvuseeskirjade osas piiratud,(21) kuna põhiline seostamise kriteerium, s.o lapse alaline elukoht, ei võimalda kuritarvitusi, kui korduvalt ei kolita mujale piisavalt pikaks ajaks, et elukohta võiks pidada alaliseks.
92. Komisjon on praktilises juhendis määruse nr 2201/2003 kohaldamiseks(22) ja määruse vastuvõtmise ettepanekus(23) leidnud, et vanemliku vastutuse valdkonnas esineb tõelist poolelioleva kohtuasja olukorda harva, kuna lapse alaline elukoht on tavaliselt ühesainsas liikmesriigis, mille kohtutel on pädevus määruse artiklis 8 sätestatud kohtualluvuse üldreegli järgi. Minu meelest ei tohiks siiski jätta tähelepanuta seda, et lapse alalist elukohta võib olla raske kindlaks teha(24) või see asub väljaspool liidu territooriumi,(25) mis võib viia selleni, et üheaegselt peavad ennast pädevaks mitme liikmesriigi kohtud.
93. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib õigesti, et nähes kohtualluvuse alusena ette lapse alalise elukoha, on liidu seadusandja teinud võimalikuks selle, et mitu kohut on pädevad hindama faktilisi asjaolusid, mis on ühed ja samad, kuid seotud erinevate lastega. Ma rõhutan, et määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 mõttes poolelioleva kohtuasja olukord eeldab seda, et konkureerivad avaldused puudutaksid ühte ja sama alaealist, ilma et selles osas võetaks arvesse õdesid-vendi tervikuna.(26) Kuigi käesolevas asjas kõne all olevad lapsed on kaksikud, tuleb neid õiguslikult kohelda erinevalt, kuna nende olukord ei ole samasugune eelkõige seetõttu, et nad elavad teineteisest lahus. Saksa kohtud on leidnud, et neil puudub rahvusvaheline pädevus lahendada B. Purruckeri esitatud ainuhooldusõiguse taotlust(27) last S. puudutavas osas, kuna selle lapse elukoht on sünnist saadik olnud Hispaanias, kuid nad on kinnitanud oma pädevust lapse M. osas.
B – Määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 tõlgendamine
94. Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 sätted, mis käsitlevad poolelioleva kohtuasja olukorda vanemliku vastutuse valdkonnas, on kohaldatavad juhul, kui üks asjaosalistest on esimesena pöördunud ühe liikmesriigi kohtusse, taotledes vaid esialgse õiguskaitse kohaldamist, ning teine asjaosaline on hiljem pöördunud teise liikmesriigi kohtusse avaldusega, millel on sama ese ning millega ta taotleb asja sisulist lahendamist.
95. Kõigepealt täpsustan, et mulle tundub otstarbekas uurida seda küsimust koos kahe ülejäänud eelotsuse küsimusega, mis Euroopa Kohtule esitati. Need küsimused on tiheda põhjusliku seose kaudu ühendatud, mistõttu vastus, mis minu arvates tuleks esimesele küsimusele anda, viib selleni, et järgmistele küsimustele ei ole vaja vastata.
1. Taotletud tõlgenduse ulatus
96. Euroopa Kohtu võetav seisukoht peaks minu arvates olema neutraalne ja objektiivne ning vaba põhikohtuasjaga seonduvatest juhuslikest seikadest, olgu need siis faktilised, menetluslikud või õiguslikud. Kui tahes spetsiifilised või traagilised põhikohtuasja faktid ka poleks, ei saa need olla lahenduse puhul otsustavad. Eriti asjaolu, et Hispaania esimese astme kohus ei olnud määruses nr 2201/2003 sätestatud kriteeriume arvestades võib-olla pädev, ei peaks mõjuma niisugusel viisil, mis kahjustaks selles määruses ette nähtud aluspõhimõtteid, nagu vastastikune usaldus,(28) mis on teistes liikmesriikides tehtud kohtuotsuste tunnustamise aluseks.(29)
97. Veel on vaja, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule antavad vastused võimaldaksid hõlmata kõik menetlused, mis kuuluvad määruse nr 2201/2003 mõttes „vanemliku vastutuse” kohaldamisalasse. Olgu meenutatud, et selle määruse artikli 2 punkti 7 määratluse kohaselt tähendab vanemlik vastutus „kõiki lapse isiku või varaga seotud õigusi ja kohustusi, mis antakse füüsilisele või juriidilisele isikule kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal. See mõiste hõlmab [hooldusõigust] ja suhtlusõigust”.
98. Määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 punkt b sätestab, et määrust „kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade(30) suhtes igat liiki kohtutes: […] vanemliku vastutuse tekkimine, teostamine, piiramine või äravõtmine”. Selle artikli lõige 2 täpsustab, et need küsimused „võivad käsitleda eelkõige järgmist:
a) [hooldusõigus] ja suhtlusõigus;
b) eestkoste, hooldus ja samalaadsed instituudid;
c) sellise isiku või organi määramine ja ülesanded, kes vastutab lapse isiku või tema vara eest või esindab või abistab last;
d) lapse paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse;
e) meetmed lapse kaitseks, mis käsitlevad lapse vara haldamist, säilitamist või käsutamist.”
99. Minu arvates saab menetluste kollisioon ja sellest tulenev poolelioleva kohtuasja olukord olla vaid selliste menetluste vahel, mis kuuluvad ühte ja samasse vanemliku vastutuse rubriiki, mitte kahte või enamasse neist viiest rubriigist.(31) Teatud õiguskordades võib siiski üks ja sama meede hõlmata ex lege mitut selles artiklis nimetatud vanemliku vastutuse aspekti.(32)
100. Neist sätetest nähtub selgelt, et määruse nr 2201/2003 mõistes „vanemliku vastutuse” kohaldamisalasse kuuluvad menetlused võivad puudutada väga teistsuguseid asjaosalisi ja nõudeid kui need, mida kohus antud juhul käsitleb põhikohtuasjas, mis puudutab lapse hooldusõiguse taotlemist vanemate poolt. Sellega seoses juhin tähelepanu esiteks asjaolule, et vanemliku vastutuse kandja võib olla emast või isast erinev füüsiline isik või isegi juriidiline isik, teiseks, et Euroopa Kohus on mõistet „tsiviilasjad” tõlgendanud laiendavalt,(33) kolmandaks, et loetelu küsimustest, mis on määratletud kui „vanemliku vastutuse” alla kuuluvad, ei ole ammendav, ning neljandaks, et asjassepuutuvad kaitsemeetmed võivad puudutada nii lapse isikut kui ka lapse vara.(34) Kui Euroopa Kohus annab vastuse eelotsuse küsimustele, ei või ta unustada nende asjade suurt mitmekesisust, mida määruse artiklite 19 ja 21 tõlgendus võib puudutada.
101. See asjassepuutuvate menetluste mitmekesisus mõjutab vanemliku vastutuse valdkonnas poolelioleva kohtuasja olukorra hindamist, nagu see on ette nähtud määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõikes 2, kuna sellest tingitult on antud valdkonnas võimalikud mitut laadi menetluskonfliktid. Et tuua vaid mõni näide võimalike kombinatsioonide kohta, märgin esiteks menetlust, mis on algatatud lastega seotud asju menetlevas kohtus alaealise äravõtmiseks ning samal ajal on algatatud perekonnaasju menetlevas kohtus vanavanematele suhtlusõiguse andmist puudutav menetlus; teiseks märgin esialgse õiguskaitse kohaldamise menetlust, mis puudutab hooldusõiguse ajutist üleandmist, kuni selguvad sotsiaalse või psühholoogilise uuringu tulemused, ning paralleelset sama last puudutavat menetlust, mille eesmärgiks on vaidlustada ühele vanemale antud suhtlusõigus. Järelikult on põhjapaneva tähtsusega määratleda mõisted „sama ese” ja „sama alus”, mis piiritlevad selle sätte tähenduses poolelioleva kohtuasja olukorra kontuurid.
2. Tõlgendamise põhisuunised
102. Määruse nr 2201/2003 sätete tõlgendamisel võib olla abi teatud õigustekstidest, mis olid või on liikmesriikide vahel kohaldatavad.(35) Lisaks muudele tekstidele(36) kuuluvad nende hulka 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsioon,(37) nn I Brüsseli konventsioon, samuti määrus nr 44/2001, mis asendab konventsiooni alates 1. märtsist 2002.(38) Muu hulgas puudutavad nendevahelised sarnasused poolelioleva kohtuasja olukorda.(39) Määruse nr 2201/2003 mõttes vanemlik vastutus puudutab siiski perekonnaseisu, mis on mainitud teiste õigusaktide puhul sõnaselgelt välistatud. Varaliste õiguste osas võetud seisukoht ei kehti tingimata mittevaraliste õiguste puhul, arvestades nende kahes valdkonnas tehtavate otsuste laadi ja tagajärgede erinevust, samuti neile kohaldatavate juhtpõhimõtete erinevust. Määrusele nr 2201/2003 omased põhimõtted, näiteks vanemliku vastutuse valdkonnas lapse huvide esmatähtsaks pidamine,(40) lasevad paljutki mõista erilises valguses, milles võib poolelioleva kohtuasja olukorra mõiste tõlgendus saada teistsuguse tähenduse kui muude õigustekstide puhul.
103. Olgu lisatud, et kui 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooni tõlgendamist puudutavates Euroopa Kohtu otsustes on käsitletud poolelioleva kohtuasja olukorra ja ajutiste meetmete mõisteid, siis on minu teada käsitletud neid vaid eraldi, mitte ühendatult, st kui tegemist on ajutisi meetmeid puudutavate otsustega, siis ei võeta seisukohta poolelioleva kohtuasja olukorra osas. Liikmesriikide kohtupraktikas tundub olulisi viiteid olevat samuti vähe, eriti kui võtta arvesse nappe vastuseid, mis kohtuistungil anti Euroopa Kohtu sellekohasele sõnaselgele küsimusele.
104. Minu arvates tuleb poolelioleva kohtuasja olukorra mõistet määruse nr 2201/2003 tähenduses tõlgendada autonoomselt,(41) st tuginedes mitte liikmesriikides juurdunud mõistetele, vaid esiteks selle õigusakti eesmärkidele ja süsteemile ning teiseks üldpõhimõtetele, mis tulenevad siseriiklikest õigussüsteemidest tervikuna.(42) Minu meelest tuleb seda teha kõigi määruses nr 2201/2003 sisalduvate autonoomsete mõistete puhul.
105. Mõeldav oleks asuda seisukohale, et menetluslikud mõisted, nagu „kohus, kuhu pöörduti esimesena”, peavad sõltuma siseriiklikest normidest. Määrusega nr 2201/2003 on soovitud siiski luua riikide eripärasid ületav ühine süsteem. Nii ühtlustatakse määruse artikliga 16 kohtusse pöördumise mõiste, määratledes selle menetluslikud ja ajalised tunnused. See sätestab, mis hetkel ja millistel tingimustel toimub kohtusse pöördumine, olenemata sellest, mida näevad ette liikmesriikides kehtivad siseriiklikud normid. Minu meelest on seadusandja kaldunud kõrvale 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooni käsitlevast kohtupraktikast,(43) sätestades liidu õigusnormi, mis määrab kohtusse pöördumise hetkeks kuupäeva, mil menetluse algatamist käsitlev dokument esitati kohtule või mil kättetoimetamiseks kohustatud asutus selle kätte sai.(44) Valik nende kahe võimaluse vahel sõltub siseriiklikus õiguses ette nähtud kohtusse pöördumise tingimustest.
106. Määruse nr 2201/2003 artikli 19 tõlgendamisel tuleb esmalt(45) lähtuda selle sätte ja seda ümbritsevate sätete sõnastusest. Pandagu tähele, et artiklis 19 ette nähtud poolelioleva kohtuasja olukorra puhul ei ole tehtud mingit vahet vastavalt sellele, kas kohtusse on pöördutud asja sisuliseks lahendamiseks või esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Niisugust vahet ei tehta ka määruse artiklis 16.
107. Esialgse õiguskaitse mõistet kui niisugust ei esine määruses nr 2201/2003, kus on mainitud vaid „edasilükkamatutel juhtudel” võetavaid meetmeid.(46) Seevastu on „sisulist” arutamist otsesõnu mainitud artiklis 15, mis käsitleb kohtuasja üleviimist kohtusse, kus on paremad võimalused, ja artiklis 20, mis käsitleb edasilükkamatutel juhtudel võetavaid ajutisi ja kaitsemeetmeid.
108. Ajutisi meetmeid, mida võib võtta artikli 20 alusel, kui on täidetud selles artiklis ette nähtud tingimused, või kui need ei ole täidetud, siis väljaspool seda artiklit, ei ole mõistena selgelt määratletud, mis võib tekitada tõlgendamisprobleeme, arvestades liikmesriikide õigussüsteemide mitmekesisust.(47) Märgin veel, et määruse nr 2201/2003 artikli 2 lõike 1 punktis 4 on määratletud „kohtuotsused” selle määruse tähenduses nii, et need ei hõlma mitte ainult otsuseid, vaid ka määrusi, mida võib näiteks teha edasilükkamatul juhul esialgset õiguskaitset kohaldav kohus.
109. Teiseks lähtub artikli 19 tõlgendus selle artikli kohast määruse nr 2201/2003 üldises struktuuris. Samamoodi nagu Euroopa Kohus otsustas sellest vaatepunktist lähtudes määruse artikli 20 kohta,(48) olen seisukohal, et artikkel 19 ei määra kindlaks sisulise pädevuse reeglit, vaid kehtestab seostamisreegli ehk „reegli kohtualluvuse eeskirjade kohaldamiseks”,(49) kui on pöördutud mitmesse kohtusse ja tegemist on menetluskonfliktiga. Sellega seoses on tähendusrikas artikli 19 koht teda ümbritsevate sätete seas. Talle eelnevad sätted käsitlevad kohtualluvuse eeskirju, kuid talle järgnev säte, s.o määruse nr 2201/2003 artikkel 20 käsitleb edasilükkamatutel juhtudel võetavaid meetmeid. Kui mainitud artikkel 19 võiks puudutada artiklis 20 mainitud ajutisi või kaitsemeetmeid, oleks neid mainitud enne seda artiklit. Niisiis võib sellest järeldada, nagu tegid kõik menetlusse astujad, et poolelioleva kohtuasja olukord ei ole võimalik, kui edasilükkamatusel põhinevate meetmete võtmiseks on algatatud menetlus kohtus, kellele asi muidu ei allu.
110. Kolmandaks peab tõlgendus võtma arvesse artikli 19 ja määruse nr 2201/2003 kui terviku sisemist loogikat. Ühtlustatud kohtualluvuseeskirjad on siseriiklikele kohtutele ilmselgelt siduvad, ilma selleta ei saaks kehtestatud süsteem toimida. Olgu meenutatud, et määruse nr 2201/2003 põhjenduse 12 – mille mõtet on korratud määruse artiklis 8 – kohaselt on üks selle määruse keskseid põhimõtteid see, et „määrusega kehtestatud kohtualluvuse alused vanemliku vastutuse küsimustes kujundatakse lapse huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal”. Teine oluline põhimõte seondub ajalise prioriteediga,(50) mille näeb ette määruse nr 2201/2003 artikkel 19, mis sätestab poolelioleva kohtuasja olukorra puhul klassikalise prior temporis-põhimõtte.(51) Olen seisukohal, et oma pädevuse hindamine on esimesena pöördutud kohtu ülesanne(52) ning tema tehtav otsus on siduv kohtule, kuhu pöörduti hiljem, vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu järgitud vaieldavale Oberlandesgericht Stuttgarti seisukohale. Euroopa Kohtu praktika läheb minu meelest samas suunas.(53)
3. Ajutiste meetmete eri kategooriad
111. Vastates küsimusele määruses nr 2201/2003 ette nähtud poolelioleva kohtuasja olukorda käsitlevate reeglite toimimise kohta juhul, kui vanemliku vastutuse asjas on kohtusse pöördutud üheaegselt esialgse õiguskaitse taotlusega ja sisulise lahendamise avaldusega, annavad eespool viidatud esimene Purruckeri kohtuotsus ja selles asjas esitatud kohtujurist E. Sharpstoni ettepanek rea tarvilikke vastuseid, aga üksnes ajutiste meetmete seisukohalt, eelkõige määruse nr 2201/2003 artikli 20 tähenduses, ilma et see mõjutaks määruse artikli 19 tõlgendamist käesolevas asjas.
112. Mainitud kohtuotsusest nähtub eelkõige, et eristada tuleb ühelt poolt määruse nr 2201/2003 artikli 20 kohaselt ajutiste või kaitsemeetmete määramist käsitlevaid kohtuotsuseid ja teiselt poolt ajutisi meetmeid, mis on võetud väljaspool selle artikli kohaldamisala. Niisiis tuleb vahet teha ühelt poolt ajutistel meetmetel, mis on võetud artikli 20 alusel ja põhinevad järelikult selles sätestatud kriteeriumidel, ja teiselt poolt muudel ajutistel meetmetel, mida võib võtta kohus, kes peab ennast määruse nr 2201/2003 artiklite 8–14 alusel pädevaks.
– Määruse nr 2201/2003 artikli 20 alusel võetud ajutised meetmed
113. Määruse nr 2201/2003 üldist ülesehitust arvesse võttes on minu arvates ilmne, et poolelioleva kohtuasja olukord ei ole võimalik, kui kumuleeruvad menetlused, milles on tegemist ühelt poolt edasilükkamatul juhul ajutiste või kaitsemeetmete võtmisega lapse viibimiskoha järgse liikmesriigi kohtu poolt, kes ei ole pädev, ja teiselt poolt kohtuotsuse tegemisega kohtu poolt, kes on pädev asja sisuliselt arutama. Määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõikes 2 ette nähtud poolelioleva kohtuasja olukord saab minu meelest puudutada ainult menetlusi, milles teevad kohtuotsuse eri liikmesriikide kohtud, kelle pädevus põhineb määruse artiklitel 8–14. Kõik märkusi esitanud pooled paistavad minuga selles küsimuses nõustuvat.
114. Sellise lahenduse põhiline õiguslik alus(54) seisneb selles, et määruse nr 2201/2003 artiklil 20 põhinevatel meetmetel puudub ekstraterritoriaalne mõju.(55) Artiklis 20 ette nähtud tingimustele vastavatel ajutistel meetmetel ei ole siduvat toimet teistes liikmesriikides, vaid üksnes selle liikmesriigi territooriumil, kelle kohus need meetmed võttis. Järelikult ei saa tegemist olla määruse nr 2201/2003 artikli 19 mõttes poolelioleva kohtuasja olukorraga, mis tähendab, et määruse artiklis 20 ette nähtud menetlus, mis on algatatud varem, võib takistada sellise menetluse kulgu, mis on algatatud teise liikmesriigi kohtus, kes on pädev asja sisuliselt arutama.
115. Kohtuistungil leidis komisjon, et määruse nr 2201/2003 artiklis 20 ette nähtud ajutiste meetmete ja sisuliselt pädeva kohtu võetud ajutiste meetmete eristamist ei saa kasutada kriteeriumina määruse artikli 19 lõike 2 kohaldamiseks, kuna kohus, kuhu pöörduti hiljem, ei või teada, kas ajutised meetmed, mida võttis kohus, kuhu pöörduti esimesena, põhinesid mõnel selle määruse artiklis 8 jj ette nähtud kohtualluvuse alusel või mitte. Ma ei jaga seda seisukohta.
116. Tuletan meelde, et määruse nr 2201/2003 artikkel 20 lubab kohtul võtta tema territooriumil viibiva lapse suhtes siseriikliku õiguse kohaselt ajutisi või kaitsemeetmeid, isegi kui sisuliselt on pädev mõne teise liikmesriigi kohus. Kohus või pädev asutus võib võtta meetmeid kõigis määruse kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades, nagu need on ette nähtud määruse artikli 1 lõikes 2 ja artikli 2 lõikes 1. Kuna artikkel 20 ei ole kohtualluvuse eeskiri, lõpeb selle alusel võetud meetmete mõju niipea, kui asja sisuliselt lahendama pädev kohus, keda on ajalistel ja vahemaadega seotud põhjustel niiviisi ajutiselt asendatud, saab teha korraldusi, mida ta vajalikuks peab.(56)
117. Nagu ma juba märkisin, tuleneb määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 kohaldamine tavaliselt sellest, et teine asjaosaline esitab kohtus, kuhu pöörduti hiljem, poolelioleva kohtuasja olukorral põhineva vastuvõetamatuse vastuväite. Ei saa siiski välistada olukorda, kus kohus ei saa teises liikmesriigis pooleliolevast vanemlikku vastutust käsitlevast menetlusest teada mitte asjaosalistelt, vaid keskasutuse saadetud teabe kaudu.
118. Liikmesriigi B kohus, kuhu pöörduti hiljem, saab liikmesriigi A kohtu poolt määruse nr 2201/2003 artikli 20 alusel võetud ajutiste meetmete määramise menetluse ära tunda kahe asjaolu esinemisel: esiteks, laps või tema vara on liikmesriigi A territooriumil, ja teiseks, laps ei elanud alaliselt liikmesriigi A territooriumil ajal, mil pöörduti selle riigi kohtusse. Juhin tähelepanu sellele, et ajutised meetmed, mis puudutavad niisuguse lapse isikut, kes ei viibi liikmesriigis, kus on meetmeid võtva kohtu asukoht, ei kuulu kunagi artikli 20 kohaldamisalasse.(57)
119. Kui lapse alaline elukoht on hiljem pöördutud kohtu asukohaks olevas liikmesriigis B (või mõnes kolmandas liikmesriigis) ja laps viibib tegelikult liikmesriigis A, kus on selle kohtu asukoht, kuhu pöörduti esimesena ajutiste meetmete rakendamiseks, võib kohus, kuhu pöörduti hiljem, eeldada, et tegemist on määruse nr 2201/2003 artiklis 20 ette nähtud menetlusega, kui poolelioleva kohtuasja olukorra vastuväite esitanud pool ei tõenda, et liikmesriigis A esimesena pöördutud kohtusse pöörduti määruse nr 2201/2003 artiklites 9–12 ette nähtud kohtualluvuse alusel.(58)
120. Mis puudutab lapsi, kelle alalist elukohta ei saa täpselt kindlaks teha, siis on määruse nr 2201/2003 artikli 13 alusel pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus laps hetkel viibib, ning järelikult ei kohaldu nende kohtute võetud ajutiste või kaitsemeetmete suhtes määruse artikkel 20. Sama kehtib laste puhul, kelle alaline elukoht on tavaliselt väljaspool liidu territooriumi – seda olukorda reguleerib määruse artikkel 14, mis käsitleb kohtualluvust muudel juhtudel. Kui niisugune laps viibib liikmesriigi territooriumil, on pädevad siseriiklikud kohtud, kui nii näevad ette selle riigi õigusaktid. Võimalik on ka positiivne pädevuskonflikt eri liikmesriikide kohtute vahel.
– Ajutised meetmed, mida on võtnud kohus, kes on pädev määruse nr 2201/2003 artiklite 8–14 alusel
121. Ajutiste meetmete puhul, mida ei ole võetud edasilükkamatul juhul määruse nr 2201/2003 artikli 20 alusel, vaid mida on võtnud kohus, kes peab ennast määruse artiklite 8–14 alusel pädevaks asja sisuliselt arutama, tuleb võtta teistsugune seisukoht, st et tegemist võib olla poolelioleva kohtuasja olukorraga. Mulle tundub, et siin on tegemist Amtsgericht Stuttgarti tõstatatud probleemide kõige delikaatsema aspektiga.
122. Märgin, et esimene eelotsuse küsimus puudutab menetlusi, milles on taotletud ainult ajutisi meetmeid – eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnutsi „eraldi”, võrreldes menetlustega, kus ei taotleta ainult ajutisi meetmeid, vaid eeskätt või teise võimalusena lõplikke sisulisi meetmeid. Minu meelest võib seda esineda kolmel juhul. Esiteks võidakse ajutisi meetmeid taotleda, kui oodatakse uuringutulemusi (sotsiaalne uuring, meditsiinilis-psühholoogiline ekspertiis, varade inventuur jne) või mingi sündmuse toimumist (perekonna lepitamine, vanema võõrutusravi, haiglaravi või vangistuse lõpp jne). Teiseks võidakse taotleda meetmeid, mille kestus on ette kindlaks määratud või mis on ajaliselt piiratud (näiteks lapse paigutamine kasuperekonda üheks aastaks, kuni lapse täisealiseks saamiseni seatud eestkoste). Kolmandaks võidakse ajutisi meetmeid taotleda, kui oodatakse avaldaja hilisemat menetlustoimingut, ilma et siseriikliku õiguse kohaselt oleks vajalik uus menetluse algatamist käsitlev dokument (nii näib olevat käesolevas asjas kõne all olevate Hispaania õigusnormide puhul).
123. Määruse nr 2201/2003 sätete, eriti artikli 19 lõike 2 sõnastuse kohaselt ei tehta vahet kohtuotsustel, mida sisuliselt pädev kohus teeb ajutiselt ehk tähtajaliselt, ja kohtuotsustel, mida ta teeb lõplikult, täpsemini tähtajatult, kuid mis võivad kaotada jõu, kui mõni uus asjaolu õigustab meetmete muutmist, millega korraldati vanemliku vastutuse teostamist.
124. Määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 eesmärki arvestades ja vastupidi sellele, mis tuleneb artiklist 20,(59) on loogiline, et kohus, kes on pädev asja sisuliselt arutama ja kes võttis lapse suhtes vanemlikku vastutust käsitleva ajutise meetme, ei piirdu selle esialgse etapiga ja teeb ise lõpliku või „tervikliku” otsuse, kuna lapse huvides on, et tema olukord oleks korraldatud võimalikult püsivalt ja et seda teeks sama kohus, s.o ajutisi meetmeid võtnud kohus, et vältida erinevaid lähenemisviise. Seega tuleb poolelioleva kohtuasja olukorda käsitleva reegli abil vältida, et teise liikmesriigi kohus võiks asja sisuliselt lahendada, kui liikmesriigi kohus, kes on pädev asja sisuliselt arutama ja kuhu pöörduti varem, on võtnud ajutised meetmed.
125. Mis puudutab eespool viidatud menetlusliku terviku ideed, siis selle kohta on esitatud kaks vastandlikku seisukohta: esiteks Tšehhi Vabariigi, Prantsusmaa ja Hispaania valitsuse seisukoht, et poolelioleva kohtuasja olukord tuleneb ajutiste meetmete ja sisulise menetluse moodustatavast tervikust, ning teiseks põhikohtuasja avaldaja, Saksamaa valitsuse ja komisjoni seisukoht, et kohtuotsus, millega määrati ajutised meetmed, seisab eraldi kohtuotsusest, millega asi sisuliselt lahendatakse ja mille tegemisega lõpeb menetlus. Et põhjendada teisena mainitud seisukohta, mis kaldub kõrvale 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooni tõlgendamisega seoses kujunenud kohtupraktikast, viidatakse murele õiguskindluse ja kiiruse pärast, samuti soovile eelistada kohut, kes on lapsele geograafiliselt kõige lähem.
126. Nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus: kui nõustuda esimese õigusliku käsitlusega, mille kohaselt „esialgse õiguskaitse kohaldamise menetlus koos hiljem asja sisuliseks arutamiseks algatatud menetlusega moodustab menetlusliku terviku”, siis „ei ole hooldusõigust poja M. suhtes käsitlev menetlus määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 tähenduses Hispaania esimese astme kohtus pooleli mitte alles alates 2008. aasta jaanuarist, vaid juba alates 28. juunist 2007”.
127. Teatud liikmesriikides oleks kunstlik püüda eristada esialgseid kohtuotsuseid, mida enne asja lahendamist teeb kohus, kes on pädev asja sisuliselt arutama, tema tehtavatest lõplikest otsustest, kuna need moodustavad ühe ja sama kohtuasja seni, kuni kõik tema menetluses oleva vaidluse aspektid ei ole täielikult lahendatud, millega on tema pädevus lõppenud.
128. Määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõige 2 ei tee vahet eri liiki kohtuotsustel. See säte kohaldub, kui kaks kohut on määruse artiklite 8–14 alusel üheaegselt pädevad asja sisuliselt arutama, olenemata sellest, mis on taotluse eesmärk (ajutised meetmed või lõplik otsus) ja millise kestusega on kummagi taotletud otsuse tagajärjed (tähtajalised või tähtajatud). Oluline on eos olev oht, mis võib kahe algatatud menetluse lõppedes realiseeruda, et tehakse kohtuotsused, mille üheaegne täitmine on võimatu.(60)
129. Võtmeteguriks on mõiste „sama eseme ja sama alusega menetlus” määratlemine määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 tähenduses, kusjuures olgu täpsustatud, et neid tuleb hinnata selle päeva seisuga, mil sama määruse artikli 16 kohaselt kummasegi kohtusse pöörduti, olenemata menetluse edasisest käigust. Märgin sellega seoses, et abi võib olla kõrvutamisest Euroopa Kohtu otsustega, mis puudutavad poolelioleva kohtuasja olukorda käsitlevate 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooni analoogiliste sätete tõlgendamist, ning et liikmesriikides kohaldatavate tsiviilkohtumenetluse normide võimalikud eripärad ei ole seejuures asjassepuutuvad.(61)
4. Määruses nr 2201/2003 määratletud poolelioleva kohtuasja olukorra reeglite rakendamine praktikas
130. Võttes arvesse raskusi, mis käesolevas asjas olid eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kui ta püüdis saada vajalikku teavet, mis lubaks tal hinnata, kas Hispaanias on pooleli konkureeriv menetlus, teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku kaaluda võimalust luua varasema kohtupraktika põhjal reegel, mis laseks võimalikult suures ulatuses kõrvaldada probleeme seoses menetlust ja õigusnorme puudutava teabe vahetamisega liikmesriikide kohtute vahel.
131. Kohus, kuhu pöörduti hiljem, on määruse nr 2201/2003 artikli 19 alusel kohustatud niipea, kui ta saab teada, et teise liikmesriigi kohtus võib olla pooleli teine sisuline menetlus,(62) selgitama välja, kas selline menetlus on tõepoolest pooleli ja milline on selle ulatus, st mis on selle ese ja alus. Seejuures peaks kohus tegema minu meelest järgmist: ta peaks püüdma võtta ühendust kohtuga, kuhu pöörduti esimesena, asjassepuutuva liikmesriigi keskasutusega ja võib-olla riigi sidekohtunikuga Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku vahendusel. Ta peaks võima arvestada ka asjaosaliste koostööga, eelkõige poolelioleva kohtuasja olukorda puudutava vastuväite esitanud asjaosalise puhul, kellel on huvi esitada tarvilik teave selle kohta, et kohus, kuhu pöörduti esimesena, võib teha otsuse, mis on vastuolus otsusega, mille tegemist on taotletult kohtult, kuhu pöörduti hiljem.
132. Euroopa Kohtul oleks otstarbekas otsustada, et siseriiklikel kohtutel ja keskasutustel tuleb teha koostööd ja edastada mõistliku aja jooksul kogu vajalik teave nendes kohtutes pooleli olevate menetluste kohta teiste liikmesriikide kohtutele, kui need seda taotlevad. Kohtul, kuhu on pöördutud hiljem, tuleb küll menetlus omal algatusel peatada, kuid ta ei saa oodata liiga kaua teavet, mida tal on vaja, et teada, kas esineb poolelioleva kohtuasja olukord või mitte, vastasel korral tekiks kohtulikust kaitsest ilmajätmise oht. Kuigi määruse nr 2201/2003 artikkel 19 ei sätesta tähtaega, mille jooksul peaks vastama kohus, kuhu pöörduti esimesena, pean ma tähtaja määramist vajalikuks, arvestades et kiire otsustamine on lapse huvides.
133. Kohtuistungil esitatud Euroopa Kohtu küsimusele vastates viitas Saksamaa valitsus kuuekuulist tähtaega soovitades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale. Minu arvates võiks sobiva tähtaja määramisel võtta analoogia alusel lähtekohaks määruse nr 2201/2003 artiklis 9 sätestatud reegli, mille kohaselt säilitavad lapse varasema alalise elukohariigi kohtud pädevuse kolme kuu jooksul.(63) Euroopa Kohus võiks otsustada, et kui taotletud teavet ei edastata kolme kuu jooksul pärast seda, kui asjassepuutuv kohus või keskasutus on taotluse kätte saanud – välja arvatud vääramatust jõust tingitud põhjendatud takistuse korral –, on kohtul, kuhu pöörduti hiljem, lubatud sellest vaikusest järeldada, et teises liikmesriigis ei ole samal ajal menetlus pooleli määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 mõttes.(64)
134. Nagu ma juba märkisin, tuleb esimesena pöördutud kohtu pädevus kindlaks teha tal endal, ilma et kohus, kuhu pöörduti hiljem, seda kontrollida võiks(65) – vastupidi sellele, mida Oberlandesgericht Stuttgart oma 14. mai 2009. aasta otsuses ilmselt leiab. Kohus, kuhu pöörduti hiljem, ei või kontrollida, kas faktilised andmed ja kohtualluvuse suhtes võetud seisukoht on omavahel vastavuses, kuna see otsus kehtib teistes liikmesriikides ka siis, kui kohus, kes on pädev asja sisuliselt lahendama, on teinud otsuse ainult esialgselt. Jagan Tšehhi Vabariigi seisukohta, et äärmisel juhul võib kõnesolev kohus teostada formaalset kontrolli, st teha kindlaks õigusliku aluse, millele teine kohus ennast pädevaks tunnistades tugines.(66) See tuleneb määrusega nr 2201/2003 kehtestatud süsteemi aluspõhimõttest ehk liikmesriikide kohtute vastastikuse usalduse põhimõttest. Nagu märgitud määruse nr 2201/2003 põhjenduses 2, on see põhimõte tõelise õigusruumi loomise nurgakivi.(67)
C – Teine ja kolmas küsimus
135. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada, kas poolelioleva kohtuasja olukorda käsitlevad määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 sätted on kohaldatavad ka siis, kui liikmesriigis esialgse õiguskaitse kohaldamist käsitleva eraldiseisva menetluse raames tehtud otsus ei ole teises liikmesriigis tunnustatav määruse nr 2201/2003 artikli 21 mõttes. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab kokkuvõtlikult, et esialgse õiguskaitse menetluses tehtud otsuse tunnustatavus viimati mainitud artikli alusel võib omada õiguslikku tähendust esimesele küsimusele vastamisel.
136. Eespool viidatud esimeses Purruckeri kohtuotsuses tõdes Euroopa Kohus sõnaselgelt, et määruse nr 2201/2003 artikli 21 jj sätteid ei kohaldata ajutiste meetmete suhtes, mis on võetud hooldusõiguse valdkonnas ja mis kuuluvad selle määruse artikli 20 kohaldamisalasse.(68)
137. Nagu ma märkisin vastuses esimesele küsimusele, tuleks minu arvates vahet teha määruse nr 2201/2003 artikli 20 kohaldamisalasse kuuluvatel ajutistel meetmetel, mis eespool viidatud Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole tunnustatavad, ja ajutistel meetmetel, mida on võtnud kohus, kes on selle määruse artikli 8 jj alusel pädev asja sisuliselt arutama – viimati nimetatud meetmed kuuluvad määruse artikli 21 jj kohaldamisalasse, mistõttu saab neid tunnustada ja täita nagu kõiki kohtuotsuseid, mida on teinud kohus, kes on pädev asja sisuliselt arutama, ning seda olenemata nõude liigist. Nimelt ei ole tähtsust sellel, kas kohtul, kes on pädev asja sisuliselt arutama, on palutud teha esialgne või lõplik otsus. Määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõige 2 on kohaldatav ainult selle teise meetmete kategooria suhtes, nagu ma olen eespool juba tõdenud.(69)
138. Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas „liikmesriigi kohtusse pöördumine eraldi esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusega on samaväärne avalduse esitamisega asja sisuliseks arutamiseks määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 tähenduses, kui selle riigi menetlusõiguse kohaselt tuleb menetlusõiguslikult ebasoodsamasse olukorda sattumise vältimiseks pöörduda asja sisulise arutamise avaldusega kohtusse teatava aja jooksul”. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et selle küsimuse „eesmärk on selgitada, kas teatavatel tingimustel võib olla õigustatud mõlema menetluse võrdne käsitlemine analoogia alusel”.
139. Minu meelest on sellegi küsimuse vastuse ese ära langenud, arvestades vastust, mida ma soovitasin anda esimesele küsimusele ja millest järeldub, et liikmesriigis, antud juhul Hispaanias, kehtivate menetlusnormide eripära võrreldes Saksamaal kehtiva regulatsiooniga(70) ei oma tähtsust hindamisel, kas esineb poolelioleva kohtuasja olukord määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 2 mõttes.
VII – Ettepanek
140. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Amtsgericht Stuttgarti esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artiklis 20 ette nähtud ajutistel või kaitsemeetmetel, mis puudutavad liikmesriigi territooriumil viibivat last ja mida on võtnud selle liikmesriigi kohus, ei ole siduvaid õiguslikke tagajärgi väljaspool selle liikmesriigi territooriumi ning need ei ole järelikult teises liikmesriigis määruse artikli 21 mõttes tunnustatavad, samuti ei tulene neist poolelioleva kohtuasja olukorda määruse artikli 19 lõike 2 mõttes, mis on siduv teiste liikmesriikide kohtutele, kus on sama lapsega seoses algatatud vanemlikku vastutust käsitlev menetlus.
Seevastu menetlus, mis on pooleli kohtus, kelle pädevuse aluseks on mõni määruse artiklites 8–14 loetletud alustest ja kuhu pöörduti esimesena sama lapse suhtes määruse artikli 1 lõigetes 1 ja 2 ning artikli 2 punktis 7 määratletud vanemlikku vastutust puudutava avaldusega, sõltumata sellest, kuidas menetlust kvalifitseeritakse asjassepuutuvates liikmesriikides kehtivate siseriiklike reeglite järgi, ja sõltumata sellest, kas meedet taotletakse ajutisena kas tähtaegselt või tähtajatult, takistab teise liikmesriigi kohtul lahendada sama last puudutavat sama eseme ja sama alusega nõuet seni, kuni kohus, kuhu pöörduti esimesena, on kindlaks teinud oma pädevuse või kuni menetlus selles kohtus on lõppenud mis tahes põhjusel, sealhulgas seetõttu, et üks asjaosalistest on jätnud tegemata menetlustoimingu, mis on vajalik selleks, et kohus, kuhu pöörduti esimesena, saaks asja sisuliselt lahendada vastavalt oma liikmesriigi õigusele.
1 – Algkeel: prantsuse.
2 – ELT L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243.
3 – 15. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑256/09: Purrucker (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).
4 – Tuletan meelde, et määrusele nr 2201/2003 eelnenud õigusakte on üksikasjalikult kirjeldatud eespool viidatud kohtuasjas C‑256/09, nn Purruckeri kohtuasi, esitatud kohtujurist E. Sharpstoni ettepanekus, punktid 30–48.
5 – EÜT C 221, lk 1.
6 – EÜT 1998, C 221, lk 27.
7 – EÜT L 160, lk 19; ELT eriväljaanne 19/01, lk 209.
8 – Vt selle kokkuleppe punktid 2 ja 3, mida on tsiteeritud esimeses Purruckeri kohtuotsuses, punkt 28.
9 – Vt selle otsuse põhjendused, mis on toodud eespool viidatud esimeses Purruckeri kohtuotsuses, punkt 36.
10 – Vt selle otsuse väljavõtted, mida on tsiteeritud eespool viidatud esimeses Purruckeri kohtuotsuses, punkt 37.
11 – Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid on ühinenud selle konventsiooniga, mis jõustus 1. detsembril 1983.
12 – S.o kuupäeval, mis on eespool viidatud esimeses Purruckeri kohtuasjas kohtuotsuse kuulutamisest varasem, kuid hilisem selles kohtuasjas kohtujurist E. Sharpstoni ettepaneku esitamisest 20. mail 2010.
13 – Asjaolu, et kohtualluvuseeskirjad on ühtlustatud, ei välista seda, et vastandlike huvidega pooled võivad pöörduda erinevate liikmesriikide kohtute poole.
14 – Vt analoogia alusel seoses 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooni artikli 27 lõikes 3 kasutatud mõistega „kohtuotsuste vastuolu” kohtujurist P. Léger’ ettepanek kohtuasjas C‑80/00: Italian Leather, milles otsus tehti 6. juunil 2002 (EKL 2002, lk I‑4995), kus ta toonitas, et kui „siseriiklike õigusaktidega ette nähtud alused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on erinevad, ilma et selliste menetlustingimuste kohaselt tehtud otsused tooksid kaasa omavahel vastuolus olevaid tagajärgi, siis ei saa nõustuda sellega, et välisriigi kohtuotsust peetaks täitmistaotluse saanud riigis tehtud kohtuotsusega vastuolus olevaks”. Mainitud artikli ja sama konventsiooni artikli 21 – mis käsitleb poolelioleva kohtuasja olukorda – vahelise funktsionaalse seose kohta vt 19. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑351/96: Drouot assurances (EKL 1998, lk I‑3075, punkt 16) ja 9. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑116/02: Gasser (EKL 2003, lk I‑14693, punkt 41).
15 – Nagu märkis kohtujurist J. Kokott, kuulub seadusjõu põhimõtte eesmärkide hulka ka paralleelsete vastuoluliste kohtuotsuste vältimine (28. jaanuari 2010. aasta ettepanek kohtuasjas C‑526/08: komisjon vs. Luksemburg, milles otsus tehti 29. juunil 2010 (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), punkt 37 jj).
16 – Ei oleks mõistlik, kui kohus peataks menetluse, oodates välismaist kohtuotsust, mida tema riigis ei tunnustata. Sellisel juhul jääks avalduse esitaja kohtuliku kaitseta, kuna tal puuduks selle liikmesriigi territooriumil täitedokumendi saamise võimalus.
17 – Materiaalset seadusjõudu ei tohi segi ajada formaalse seadusjõuga – viimane mõiste tähendab, et kohtuotsuse vaidlustamine ei ole võimalik või ei ole enam võimalik.
18 – Vt kohtuasjas C‑256/09 esitatud ettepanek, punktid 119 ja 121.
19 – Väljend on keeleversiooniti erinev: saksa keeles „desselben Anspruchs”, inglise keeles „the same cause of action”, soome keeles „samaa asiaa” ja rootsi keeles „samma sak”. Vastavalt kohtupraktikale (vt 8. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 144/86: Gubisch Maschinenfabrik, EKL 1987, lk 4861, punkt 14, ja 6. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑406/92: Tatry, EKL 1994, lk I‑5439, punkt 38) määravad objektiivse ulatuse kaks erinevat tegurit, s.o nõude ese ja nõude alus. Seetõttu tuleks analüüsis lähtuda keeleversioonidest, mis neid kaht mõistet selgelt eristavad.
20 – Vrd tsiviil- ja kaubandusasjade osas 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooni artikkel 21 ning 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikkel 27; abielu ja vanemlikku vastutust puudutavate asjade osas: määruse nr 1347/2000 artikli 11 lõige 1; abieluasjade osas: määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõige 1. Määruse nr 1347/2000 kohta vt eelkõige selle vastuvõtmiseni viinud komisjoni ettepaneku (KOM(1999) 220 (lõplik)) lk 17, kus on toonitatud selle määruse artikli 11 lõigete 1 ja 2 erinevust, mida võib märgata ka määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõigete 1 ja 2 sõnastuses. Veel on kõnesolevas dokumendis märgitud, et poolelioleva kohtuasja olukorra mõiste on liikmesriikide õiguses määratletud laiemalt või kitsamalt, kuna osa õiguskordi ei erista mõisteid „ese” ja „alus”, mis nähtub ka eespool mainitud Borrási aruandest (punkt 52).
21 – Olukord on teistsugune sellise õigusteksti puhul nagu 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsioon, kuna arvukad konkureerivad kohtualluvuse alused, mis seal on ette nähtud, lisavad palju rohkem võimalusi poolelioleva kohtuasja olukorra tekkeks.
22 – „Praktiline juhend uue Brüsseli II määruse kohaldamiseks”, mille koostasid komisjoni talitused, konsulteerides Euroopa õigusalase koostöö võrgustikuga tsiviil- ja kaubandusasjades, 1. juunil 2005 ajakohastatud redaktsioon, lk 22. Dokument on kättesaadav komisjoni veebisaidil (http://ec.europa.eu/justice_home).
23 – Dokument KOM(2002) 222 (lõplik), lk 11.
24 – Niisugune olukord esines kohtuasjas C‑523/07: A, milles otsus tehti 2. aprillil 2009 (EKL 2009, lk I‑2805), kuna kõne all olnud perekond „lahkus Rootsist Soome puhkust veetma. Pere viibis Soome territooriumil, elas haagiselamutes erinevates kämpingutes ja lapsed ei käinud koolis” (punkt 14). Tuletan meelde, et alalise elukoha kindlakstegemise kriteeriumid määratleti selles otsuses järgmiselt: „Selleks et teha kindlaks, et lapse füüsiline viibimine ei ole vaid ajutist või juhuslikku laadi ning et lapse elukoht väljendab teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda, tuleb lisaks lapse viibimisele liikmeriigis arvesse võtta ka muid faktoreid. Arvesse tuleb võtta eelkõige selle liikmesriigi territooriumil viibimise kestust, regulaarsust, tingimusi ja põhjuseid, miks perekond sinna liikmesriiki kolis, lapse kodakondsust, kooliskäimise kohta ja tingimusi, keelteoskust ning samuti lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid nimetatud liikmesriigis” (punt 30 jj). Vt ka selles kohtuasjas esitatud kohtujurist J. Kokotti ettepanek, punktid 38–52.
25 – Niisugusel juhul näeb määruse nr 2201/2003 artikkel 14 ette, et „kohtualluvus [määratakse] igas liikmesriigis kindlaks selle riigi õigusaktide alusel”
26 – Märgin siiski, et teatud liikmesriikide õiguses moodustavad vennad ja õed omaette üksuse, mille terviklikkust võimaluste piires kaitstakse, sest seadusandja on pannud kohtule kohustuse vältida õdede-vendade lahutamist ning kui see pole võimalik, jälgida seda, et õdede-vendade suhted säiliksid (vt näiteks Prantsuse tsiviilseadustiku (Code civil) artikkel 371‑5.
27 – Amtsgericht Albstadt leidis 25. septembri 2007. aasta otsuses, et see taotlus on ülearune, kuna Saksa seaduste kohaselt emal on juba ainuhooldusõigus. Olgu märgitud, et pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu 3. detsembri 2009. aasta otsust kohtuasjas Zaunegger vs. Saksamaa (avaldus nr 22028/04) on Bundesverfassungsgericht (Saksamaa põhiseaduskohus) hiljuti tunnistanud põhiseaduse artikli 6 lõikega 2 vastuolus olevaks selle, et Saksa tsiviilseadustiku §‑dest 1626a ja 1672 tulenevalt on väljaspool abielu sündinud lapse isal võimatu saada selle lapse suhtes hooldusõigust, kui ema sellega ei nõustu (21. juuli 2010. aasta otsus, 1 BvR 420/09).
28 – Selle põhimõtte kohta, mida üldiselt peetakse „tugisambaks”, vt eelkõige 27. septembri 1968. aasta konventsiooni käsitlev kohtujurist D. Ruiz‑Jarabo Colomeri ettepanek kohtuasjas C‑159/02: Turner, milles otsus tehti 27. aprillil 2004 (EKL 2004, lk I‑3565, ettepaneku punkt 30 jj.)
29 – Kohtualluvuse aluseid käsitlevate määruse nr 2201/2003 sätete järgimise kontrollimine on siseriiklike teise astme kohtute ülesanne, kellel tuleb nende sätete tõlgenduses kahtlemise korral esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus. Äärmisel juhul on mõeldav ka rikkumismenetlus asjassepuutuva liikmesriigi suhtes.
30 – Tuletan meelde, et mõiste „tsiviilasjad” on liidu õiguse autonoomne mõiste, mis hõlmab ka mõne liikmesriigi siseriiklikus õiguses haldusõiguse valdkonda kuuluvaid meetmeid (27. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑435/06, EKL 2007, lk I‑10141, punktid 46–53). Seetõttu võivad teatud liikmesriikide haldusmenetlused, -asutused või -otsused kuuluda määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse (selle kohta vt ka eespool viidatud „Praktiline juhend uue Brüsseli II määruse kohaldamiseks”, lk 8).
31 – Näiteks ei saa poolelioleva kohtuasja olukord tuleneda menetlustest, millest üks puudutab eestkostet ja teine lapse kasuperekonda paigutamist, kuna need valdkonnad on erinevad ning neil menetlustel ei ole ilmselt sama alus ja sama ese. Raskem on kindlaks määrata, kas poolelioleva kohtuasja olukord esineb siis, kui üks menetlustest puudutab hooldusõigust ja teine suhtlusõigust.
32 – Näiteks hooldusõigus kui vanemliku vastutuse osa võib eestkoste määramisest või lapse hooldeasutusse paigutamisest tuleneda automaatselt.
33 – Eespool viidatud kohtuotsusest A nähtub, et „mõiste „tsiviilasjad” [määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1] tähenduses hõlmab otsust, millega laps viivitamatult perekonnast eraldatakse ja paigutatakse väljapoole kodu, kui see otsus on tehtud lastekaitset käsitlevate avaliku õiguse normide alusel”.
34 – Täpsustan, et määruse nr 2201/2003 põhjendustes 9 ja 11 on märgitud, et lapse varaga seotud meetmeid, mis ei käsitle lapse kaitset, ei reguleeri mitte kõnesolev määrus, vaid määrus nr 44/2001, mis reguleerib ka ülalpidamiskohustusi.
35 – Selle kohta vt eespool viidatud esimene Purruckeri kohtuotsus, punkt 84 jj.
36 – Määruse nr 2201/2003 põhjenduses 3 on meenutatud, et määrus asendab määruse nr 1347/2000, mille sisu omakorda võeti olulises osas üle samu küsimusi käsitlevast Brüsseli II konventsioonist, nagu selgitatud Borrási aruandes.
37 – Konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on korduvalt muudetud (vt eespool viidatud esimene Purruckeri kohtuotsus, punkt 12).
38 – Nende kahe teksti seostamise kohta kohtupraktikas vt eelkõige kohtujurist J. Kokotti ettepanek kohtuasjas C‑185/07: Allianz (varem Riunione Adriatica di Sicurta), milles otsus tehti 10. veebruaril 2009 (EKL 2009, lk I‑663, ettepaneku punkt 28 jj).
39 – Vt 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooni artikkel 21, määruse nr 1347/2000 artikkel 11 ja määruse nr 44/2001 artikkel 27.
40 – Vt määruse nr 2201/2003 põhjendus 12.
41 – Vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsuse Gubisch Maschinenfabrik punkt 6 jj: „mõisteid, mida on 27. septembri 1968. aasta konventsiooni artiklis 21 kasutatud poolelioleva kohtuasja olukorra määratlemiseks, tuleb pidada autonoomseks”, samuti selles asjas esitatud kohtujurist G. F. Mancini ettepanek, punkt 2. Vt ka 20. jaanuari 2005. aasta otsuse kohtuasjas C‑464/01: Gruber (EKL 2005, lk I‑439) punktis 31 viidatud väljakujunenud kohtupraktika. Valiku kohta autonoomse määratluse ja siseriikliku käsitluse vahel vt eelkõige 6. oktoobri 1976. aasta otsus kohtuasjas 12/76: Industrie Tessili Italiana Como (EKL 1976, lk 1473, punktid 10 ja 11).
42 – Vt analoogia alusel 14. oktoobri 1976. aasta otsus kohtuasjas 29/76: LTU (EKL 1976, lk 1541, punkt 3).
43 – 7. juuni 1984. aasta otsus kohtuasjas 129/83: Zelger (EKL 1984, lk 2397, punkt 16): „konventsiooni artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et kohus, kuhu „pöörduti esimesena”, on see kohus, milles esimesena täideti tingimused, mis võimaldavad järeldada kindlalt poolelioleva kohtuasja olemasolu, ning neid tingimusi tuleb hinnata iga asjassepuutuva kohtu siseriikliku õiguse alusel”. Kohtujurist G. F. Mancini ettepanek on samasuunaline, kui võtta arvesse liikmesriikides poolelioleva kohtuasja olukorrale kohaldatavate regulatsioonide mitmekesisust.
44 – Mõistete „menetluse algatamist käsitlev dokument” ja „poolelioleva kohtuasja olukord” vaheliste seoste kohta vt kohtujurist V. Trstenjaki ettepanek kohtuasjas C‑14/07: Weiss und Partner, milles otsus tehti 8. mail 2008 (EKL 2008, lk I‑3367, ettepaneku punkt 68).
45 – Vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Gasser (punkt 70), mis käsitleb 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooni samalaadset sätet, s.o artiklit 21: silmas tuleb pidada „nii konventsiooni sõnastust kui ka selle ülesehitust ja eesmärki”. Vrd eespool viidatud esimene Purruckeri kohtuotsus, punktid 62–64.
46 – Selle mõiste kohta vt analoogia alusel 26. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑261/90: Reichert ja Kockler (EKL 1992, lk I‑2149, punkt 34), mis käsitleb 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooni artikli 24 tõlgendamist.
47 – Selle kohta vt võrdleva õiguse analüüsi Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku veebisaidil (http://ec.europa.eu/civiljustice/interim_measures/interim_measures_gen_et.htm): „Siseriiklike õigusaktide võrdlemine näitab, et ajutiste meetmete ja kaitsemeetmete määratlused puuduvad peaaegu täielikult ning et õigussüsteemid on küllaltki erinevad”.
48 – Vt eespool viidatud esimene Purruckeri kohtuotsus (punktid 60 ja 61), kus on märgitud, et „[m]ääruse nr 2201/2003 artikkel 20 on viimane artikkel selle määruse II peatükis, mis käsitleb kohtualluvust. See ei kuulu nende artiklite juurde, mis käsitlevad nimelt vanemliku vastutuse valdkonna kohtualluvust, mis kuuluvad selle peatüki 2. jao alla, vaid on osa selle peatüki 3. jaost pealkirjaga „Ühissätted”. Selle sätte asukoht määruse nr 2201/2003 struktuuris näitab, et nimetatud artiklit 20 ei saa pidada sätteks, mis annab selle määruse tähenduses sisulise pädevuse”.
49 – Väljend on analoogia alusel võetud eespool viidatud Borrási aruandest (punkt 55).
50 – Vt analoogia alusel seoses poolelioleva kohtuasja olukorda käsitlevate 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooni sätetega eespool viidatud kohtuotsus Gasser (punkt 47): „mainitud konventsiooni artiklis 21 sisalduv menetlusnorm põhineb selgelt ja üksnes ajalisel järjekorral, milles neisse kohtutesse on pöördutud”.
51 – Vrd komisjoni 1999. aasta ettepanek, mille tagajärjel võeti vastu määrus nr 1347/2000 (dokument KOM(1999) 220 (lõplik), lk 17) ja eespool viidatud Borrási aruanne (punktid 52 ja 53).
52 – Vt ka eespool viidatud „Praktiline juhend uue Brüsseli II määruse kohaldamiseks” (lk 22), kus on täpsustatud, et „artikli 19 lõige 2 sätestab, et pädev on üldjuhul kohus, kuhu pöörduti esimesena. Kohus, kuhu pöörduti hiljem, peab menetluse peatama ja ootama, kuni teine kohus teeb otsuse oma pädevuse kohta. Kui kohus, kuhu pöörduti esimesena, leiab, et ta on pädev, peab teine kohus oma pädevusest loobuma. Kohus, kuhu pöörduti hiljem, võib menetlust jätkata ainult siis, kui esimene kohus otsustab, et ta ei ole pädev, või kui see kohus otsustab kohtuasja üleviimise vastavalt artiklile 15”.
53 – Vt analoogia alusel seoses 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooniga eespool viidatud kohtuotsus Gasser (punkt 48). Vt ka 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑351/89: Overseas Union Insurance jt (EKL 1991, lk I‑3317, punkt 26), kus on täpsustatud, et „arvestamata juhtumit, kui selle kohtu puhul, kuhu pöörduti hiljem, on tegemist konventsioonis ja eriti selle artiklis 16 ette nähtud erandliku kohtualluvusega, tuleb konventsiooni artiklit 21 tõlgendada nii, et kui esimesena pöördutud kohtu pädevus vaidlustatakse, ei ole kohtul, kuhu pöörduti hiljem, muud võimalust kui menetlus peatada – kui ta ei loobu oma pädevusest – ning ta ei või esimesena pöördutud kohtu pädevust ise kontrollida”. Viimati nimetatud kohtuasjas märkis kohtujurist W. Van Gerven, et „teistsuguse lahenduse korral sekkuks teine kohus õigustamatult esimese kohtu õigusemõistmispädevusse” (ettepaneku punkt 15).
54 – Seda toetavad ka teised argumendid, nimelt et artiklil 20 põhinevatel meetmetel on lisaks nende ruumilise kohaldamisala piiratud ulatusele esiteks piiratud esemeline kohaldatavus, kuna selle artikli lõige 1 sätestab, et edasilükkamatutel juhtudel võetavad meetmed ei sea kahtluse alla sisulist pädevust, mis võib olla teiste liikmesriikide kohtutel, ega seo neid, ning teiseks piiratud ajaline kohaldatavus, kuna selle artikli lõige 2 sätestab, et mainitud meetmeid ei kohaldata enam, kui kohus, kelle pädevuses on asja sisuline arutamine, on asja lahendanud ning teda ei ole enam vaja ajutiselt asendada. Nende kahe menetlusliigi vahel ei saa olla otsest konflikti, kuna artiklis 20 mainitud menetlus on allutatud sisulisele menetlusele, et vältida kohtualluvuseeskirjadest kõrvalehoidmise ohtu. Viimase küsimuse kohta vt eespool viidatud esimene Purruckeri kohtuotsus (punktid 86 ja 91).
55 – Vrd eespool viidatud esimene Purruckeri kohtuotsus (punkt 84 jj) ning selles kohtuasjas esitatud kohtujurist E. Sharpstoni ettepanek (punktid 172–175). See analüüs puudutab kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist, aga minu meelest kehtib see ka poolelioleva kohtuasja olukorra suhtes. Tuleb nimelt püsida kooskõlas olemasoleva kohtupraktika süsteemiga, mis tähendab, et tuleb järgida selle kohtuotsuse loogikat.
56 – Vt eespool viidatud „Praktiline juhend uue Brüsseli II määruse kohaldamiseks” (lk 11).
57 – Siinkohal ei käsitle ma küsimust kiireloomulistest meetmetest, mis on võetud lapse vara suhtes, mis asub riigi territooriumil.
58 – Määruse nr 2201/2003 artiklite 11 ja 19 koostoime kohta vt kohtujurist E. Sharpstoni ettepanek kohtuasjas C‑195/08 PPU: Rinau, milles otsus tehti 11. juulil 2008 (EKL 2008, lk I‑5271, ettepaneku punktid 63–66).
59 – Vt eespool viidatud esimeses Purruckeri kohtuasjas esitatud kohtujurist E. Sharpstoni ettepanek (punkt 131).
60 – Näiteks kui tegemist on teineteisest eraldi elavate vanematega, ei saa lapse elukohta, mille kohus on määranud ema juurde, määrata teise kohtu otsusega isa juurde, ilma et need kohtuotsused oleksid praktikas omavahel vastuolus, isegi kui teine neist on tehtud vaid esialgselt.
61 – Vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Tatry (punkt 39 jj), milles on täpsustatud, et „konventsiooni artikli 21 tähenduses hõlmab mõiste „alus” asjaolusid ja õigusnormi, millele on nõude põhjenduseks viidatud. […] Mis puudutab mõistet „ese” sama artikli 21 tähenduses, siis selleks tuleb pidada nõude eesmärki”. Vt ka selles kohtuasjas esitatud kohtujurist G. Tesauro ettepanek, punkt 19. Eespool viidatud kohtuotsuses Gubisch Maschinenfabrik (punkt 14 jj) on lisatud, et „kuigi artikli 21 saksakeelne versioon ei tee mõistetel „ese” ja „alus” sõnaselgelt vahet, tuleb seda tõlgendada samamoodi kui ülejäänud keeleversioone, milles kõigis on selline eristus tehtud”. Euroopa Kohus täpsustas 8. mai 2003. aasta otsuses kohtuasjas C‑111/01: Gantner Electronic (EKL 2003, lk I‑4207), et „selleks et hinnata, kas samade poolte vahel erinevate osalisriikide kohtutele esitatud nõuetel on sama ese, tuleb arvesse võtta üksnes vastavate hagejate nõudmisi, mitte aga ühe kostja poolt esitatud kaitseväiteid”.
62 – Täpsustan, et kui üks menetluskonfliktiga seotud kohtutest asub kolmandas riigis, siis ei kuulu selline olukord määruse nr 2201/2003 artikli 19 kohaldamisalasse, vaid muude poolelioleva kohtuasja olukorda reguleerivate rahvusvaheliste reeglite alla.
63 – Olgu meenutatud, et veel lühem tähtaeg on ette nähtud kõnesoleva määruse artikli 15 lõikes 5, mis näeb ette, et juhul, kui kohtuasi viiakse üle teise liikmesriigi kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad võimalused, võivad kõnealuse teise liikmesriigi kohtud võtta pädevuse kuue nädala jooksul pärast nende poole pöördumist.
64 – Siin tõstatatud problemaatika erineb sellest, mis oli kõne all eespool viidatud kohtuotsuses Gasser, kus Euroopa Kohus märkis, et „[27. septembri 1968. aasta] Brüsseli konventsiooni artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et selle sätetest ei või kõrvale kalduda, kui menetlused selle osalisriigi kohtutes, kus asub kohus, kuhu pöörduti esimesena, kestavad üldiselt ülemäära kaua” (punkt 73). Esiteks ei ole minu soovitatud lähenemisviis üldine, vaid kasuistlik, ja teiseks ei lähe see vastuollu vastastikuse usalduse põhimõttega, sest kohus, kuhu pöörduti hiljem, võib esimesena pöördutud kohut eirata ainult siis, kui viimane ei vasta, ning kolmandaks püüab see tagada pooltele õiguskindluse seeläbi, et need saavad lühikese aja jooksul teada, kas esineb poolelioleva kohtuasja olukord või mitte.
65 – Sama on öelnud ka kohtujurist J. Kokott seoses määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõikega 1: „Kohus, kelle poole pöörduti hiljem, ei tohi oma pooleliolevat menetlust jätkata näiteks põhjusel, et ta arvab, et asi ei ole selle kohtu alluvuses, kelle poole pöörduti esimesena” (kohtujuristi ettepanek kohtuasjas C‑168/08: Hadadi, milles otsus tehti 16. juulil 2009 (EKL 2009, lk I‑6871), ettepaneku punkt 31). Olen arvamusel et kohustus menetlus omal algatusel peatada, aga mitte loobuda pädevusest ab initio, kehtib kõigis olukordades.
66 – Vrd eespool viidatud esimene Purruckeri kohtuotsus, punkt 75. Kohus, kel tuleb pädevusest loobuda, ei või kontrollida pädevust, kuna määruse nr 2201/2003 artikli 24 kohaselt ei või ta kontrollida teise liikmesriigi kohtu tehtavat otsust, kui otsus on tehtud ja esitatakse talle täitmiseks.
67 – Vt eespool viidatud esimene Purruckeri kohtuotsus (punkt 71 jj). Tahaksin teha ühe märkuse seoses selle kohtuotsuse punktis 76 ette nähtud liikmesriikide kohtute kohustusega põhjendada oma rahvusvahelist pädevust asja sisuliselt arutada sõnaselge viitega mõnele määruse artiklites 8–14 sätestatud kohtualluvuse alusele. Märgin, et praktikas teevad kohtud seda omal algatusel harva, kui üks asjaosalistest ei ole esitanud pädevuse puudumise vastuväidet või kui kohtu poole pöördumise hetkel ei esinenud vaidlusalust välismaist elementi.
68 – Viidatud kohtuotsuse resolutsioon. Euroopa Kohus täpsustas siiski, et „[a]sjaolu, et määruse nr 2201/2003 artikli 20 kohaldamisalasse kuuluvatele meetmetele ei kohaldata selles määruses kehtestatud tunnustamise ja täitmise korda, ei välista siiski nende meetmete igasugust tunnustamist ja täitmist teises liikmesriigis, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 176. Nimelt võib selle määruse sätteid järgides kasutada teisi rahvusvahelisi või siseriiklikke õigusakte” (punkt 92).
69 – Vt selle kohta eespool viidatud esimeses Purruckeri kohtuasjas esitatud kohtujurist E. Sharpstoni ettepanek, punkt 169: „Asjaolu, et kohus toimib üksnes artikli 20 alusel, tähendab, et tema pädevust ei saa kindlaks teha artikli 19 alusel, nii et selles kohtus pooleliolev menetlus ei anna alust poolelioleva kohtuasja olukorda käsitlevate reeglite kohaldamiseks.”
70 – Eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud andmetel on ajutiste meetmete määramine lubatud vaid siis, kui põhiasjas on algatatud menetlus, samas kui Hispaania õiguses on ilmselt lubatud ajutiste meetmete eraldi taotlemine.