This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62010CN0227
Case C-227/10: Action brought on 7 May 2010 — European Commission v Republic of Estonia
Kohtuasi C-227/10: 7. mail 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Eesti Vabariik
Kohtuasi C-227/10: 7. mail 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Eesti Vabariik
ELT C 209, 31.7.2010, p. 16–16
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
|
31.7.2010 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 209/16 |
7. mail 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Eesti Vabariik
(Kohtuasi C-227/10)
()
2010/C 209/24
Kohtumenetluse keel: eesti keel
Pooled
Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: P. Oliver, J.-B. Laignelot, esindajad, A. Salumets, vandeadvokaat)
Kostja: Eesti Vabariik
Hageja nõuded
|
— |
tuvastada, et Eesti Vabariik on jätnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ (1) (teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta) artikli 2 punkti a ning artikli 6 lõigete 1 ja 3 täitmiseks vajalikke õigusnorme nõuetekohaselt üle võtmata ning sellega on Eesti Vabariik jätnud täitmata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivist 2001/42/EÜ tulenevaid kohustusi; |
|
— |
mõista kohtukulud välja Eesti Vabariik. |
Väited ja peamised argumendid
Direktiivi artikli 2 punkti a esimese taande mittetäielik ülevõtmine
Komisjon on seisukohal, et ehki Eesti keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seaduse (KeHJS) §-is 31 toodud määratlus on laiem direktiivi omast seoses direktiivi artikli 2 punkti a teise taandega, jääb see siiski kitsamaks seoses esimese taandega, kuna on välja jäetud (võimaliku keskkonnamõjuga) kavad ja programmid, mille koostab asutus, kuid mis ei ole kehtestatud õigusaktiga. Seega, Eesti siseriikliku seaduse kohaselt on võimalik, et sellised kavad ja programmid, mida nõutakse õigus-või haldusnormidega (ehki seda direktiivi tingimust Eesti seaduses ei nõuta) ei kuulu keskkonnamõju hindamisele.
Puudused direktiivi artikli 6 lõike 1 ülevõtmisel
Komisjon on seisukohal, et KeHJS § 37 lõige 2 punktis 3 toodud nõue avalikustada kas kava/programmi eelnõu või ainult lähteülesanne, ei ole direktiiviga kooskõlas. Komisjon leiab, et üldiselt on strateegilise planeerimisdokumendi lähteülesanne liiga üldsõnaline ning ei võimalda tuvastada ja hinnata kõiki mõjusid keskkonnale ka inimeste tervisele.
Direktiivi artikli 6 lõike 3 mittetäielik ülevõtmine
Direktiivi artikli 6 lõikes 3 sätestatakse selge kohustus määrata asutused, keda kavade või programmide rakendamisega kaasnev keskkonnamõju tõenäoliselt puudutab. Sellele sättele viitavad ka direktiivi artikkel 3 lõige 6, artikkel 5 lõige 4 ja artikkel 6 lõiked 1 ja 2. Nii KeHJS § 36 lõige 3 kui ka KeHJS § 35 lõige 4 loetlevad ühed ja samad asutused, kellega tuleb konsulteerida (Sotsiaalministeerium, Kultuuriministeerium, Keskkonnaministeerium, keskkonnateenistus või kohaliku omavalitsuse organ), kuid Eesti seaduses ei nõuta ühegi teise asutusega konsulteerimist. See aga tähendab, et puudub üldine nõue konsulteerida kõigi asutusega, keda nende ainuomaste keskkonnaalaste tööülesannete tõttu kavade või programmide rakendamisega kaasnev keskkonnamõju tõenäoliselt puudutab. Samuti ei ole viidatud KeHJS paragrahvide põhjal selge, milliste asutustega lisaks loetletud asutustele tuleks konsulteerida. Komisjoni arvetes on Eesti Seadus ebaselge ning valikuvabadus asutuste määramisel direktiivi paragrahvi 6 lõike 3 kohaselt on liiga suur. On võimalik, et võib olla muid asutusi, keda kavade või programmide rakendamisega kaasnev keskkonnamõju tõenäoliselt puudutab. Kuigi Eesti seadus näeb ette võimaluse korral konsulteerida muude asutustega, on võimalik et nendega ei konsulteerita ka siis kui neid kavade ja programmide rakendamisega kaasnev keskkonnamõju tõenäoliselt puudutab, sest sellisel juhul ei ole konsulteerimine kohustuslik.
(1) ELT L 197, lk 30; ELT eriväljaanne 15/6, lk 157