—

Asociación para la Calidad de los Forjados (Ascafor) ja Asociación de Importadores y Distribuidores de Acero para la Construcción (Asidac), esindajad: procurador A. Vázquez Guillén, keda abistas abogado J. M. Sala Arquer,

—

Calidad Siderúrgica SL, esindajad: procuradora M. del Valle Gili Ruiz, keda abistas abogado C. L. Rubio Soler,

—

Asociación Española de Normalización y Certificación (AENOR), esindaja: abogado L. Cazorla González -Serrano,

—

Asociación de Investigación de las Industrias de la Construcción (Aidico) Instituto Tecnológico de la Construcción, esindajad: procuradora C. Tejada Marcelino, keda abistas abogado A. Albert Mora,

—

Asociación Nacional Española de Fabricantes de Hormigón Preparado (Anefhop), esindajad: procurador C. Hidalgo Senén ja procurador E. Hidalgo Martínez,

—

Asociación de Aceros Corrugados Reglamentarios y su Tecnología y Calidad (Acerteq), esindaja: abogada R. Martínez Solís,

—

Hispaania valitsus, esindajad: S. Centeno Huerta ja B. Plaza Cruz,

—

Madalmaade valitsus, esindaja: C. M. Wissels,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Biancella, G. Zavvos ning A. Alcover San Pedro,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artiklite 34 ja 36 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati vaidluses Asociación para la Calidad de los Forjadose (Ascafor) ja Asociación de Importadores y Distribuidores de Acero para la Construccióni (Asidac) ning Administración del Estado, Calidad Siderúrgica SL-i, Colegio de Ingenieros Técnicos Industrialesi, Asociación Española de Normalización y Certificacióni (AENOR), Consejo General de Colegios Oficiales de Aparejadores y Arquitectos Técnicose, Asociación de Investigación de las Industrias de la Construcción (Aidico) Instituto Tecnológico de la Construccióni, Asociación Nacional Española de Fabricantes de Hormigón Preparado (Anefhop), Ferrovial Agromán SA, Agrupación de Fabricantes de Cemento de España (Oficemen) ja Asociación de Aceros Corrugados Reglamentarios y su Tecnología y Calidadi (Acerteq) vahel, mis käsitleb taotlust tühistada kuninga 18. juuli 2008. aasta dekreet 1247/2008, millega kiidetakse heaks ehitusbetooni eeskiri (EHE-08) (Boletin Oficial del Estado nr 203, 22.8.2008, lk 35176).

3

Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/106/EMÜ ehitustooteid puudutavate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 12; ELT eriväljaanne 13/09, lk 296), mida on muudetud nõukogu 22. juuli 1993. aasta direktiiviga 93/68/EMÜ (EÜT L 220, lk 1; ELT eriväljaanne 13/12, lk 173) (edaspidi „direktiiv 89/106”), kohaldatakse artikli 1 lõike 1 alusel „ehitustoodetele”.

4

Direktiivi artikli 6 lõige 2 sätestab:

„Kuni II ja III peatükis osutatud Euroopa tehnilised kirjeldused ei sätesta teisiti, lubavad liikmesriigid siiski viia oma territooriumil turule tooteid, mis ei ole reguleeritud artikli 4 lõikega 2, kui need vastavad asutamislepinguga kooskõlas olevatele siseriiklikele sätetele. [...]”

5

Direktiivi artikkel 16 sätestab:

„1.   Kui toote kohta puuduvad tehnilised kirjeldused, nagu on määratletud artiklis 4, loeb sihtliikmesriik üksikjuhtumitel, taotluse korral, toote olevat vastavuses kehtivate siseriiklike sätetega, kui nad vastasid tootjaliikmeriigis volitatud asutuse poolt läbiviidud katsetele ja kontrollile vastavalt sihtliikmesriigis kehtivatele või selle liikmesriigi poolt võrdväärseks tunnustatud meetoditele.

2.   Tootjaliikmesriik teatab sihtliikmesriigile, kooskõlas kelle sätetega viiakse läbi katsed ja kontroll, asutuse, kelle ta kavatseb määrata selleks otstarbeks. Sihtliikmesriik ja tootjaliikmesriik annavad teineteisele kogu vajaliku informatsiooni. Selle infovahetuse lõpetamisel kinnitab tootjaliikmesriik selliselt määratud asutuse. Kui liikmesriigil on kahtlusi, põhjendab ta oma seisukohti ja teavitab sellest komisjoni.

3.   Liikmesriigid tagavad, et määratud asutused annavad üksteisele kogu vajaliku abi.

4.   Kui liikmesriik tuvastab, et volitatud asutus ei teosta katseid ega vii läbi kontrolli nõuetekohaselt vastavalt siseriiklikele sätetele, teavitab ta sellest liikmesriiki, kus vastav asutus on selleks volitatud. See liikmesriik teatab informeerinud liikmesriiki rakendatud abinõudest mõistliku aja jooksul. Kui informeerinud liikmesriigi arvates ei ole rakendatud abinõud piisavad, võib ta keelustada kõnealuse toote turuleviimise ja kasutamise või kehtestada tootele eritingimused. Ta teatab sellest teistele liikmesriikidele ja komisjonile.”

6

Sama direktiivi artikkel 17 sätestab:

„Sihtliikmesriigid omistavad tootjaliikmesriigis artiklis 16 kehtestatud korras väljaantud raportitele ja nõuetele vastavuse tõendamisele samasuguse tähtsuse nagu nad omistavad oma vastavatele siseriiklikele dokumentidele.”

7

Direktiivi 89/106 VII peatüki „Volitatud asutused” artikli 18 lõige 2 sätestab:

„Sertifitseerimisasutused, kontrolliasutused ja katselaborid peavad vastama IV lisas sätestatud kriteeriumidele.”

8

Direktiivi 89/106 IV lisas on märgitud minimaalsed tingimused, millele selle direktiivi mõttes tunnustatud katselaborid, kontrolliasutused ja sertifitseerimisasutused peavad vastama.

9

Ehitusbetooni eeskiri (EHE-08), mis kiideti heaks kuninga dekreediga 1247/2008 (edaspidi „betoonieeskiri”), näeb ette tehnilised kirjeldused, millele peavad betooniga seotud tooted Hispaanias ehitussektoris kasutamiseks vastama.

10

Eeskirjas nähakse ette ka tehnilistele kirjeldustele vastavuse kontrolli üksikasjalikud eeskirjad.

11

Sarrustamisterase osas näeb betoonieeskirja artikkel 87 ette kaks võimalust tõendada toodete tehnilistele kirjeldustele vastavust.

12

Ühelt poolt on tõendatud, et sarrustamisteras vastab kvaliteedi- ja ohutusstandarditele, kui sellel on eeskirja lisa nr 19 kohaselt ametlikult tunnustatud kvaliteedimärgis.

13

Teiselt poolt tuvastatakse tunnustatud kvaliteedimärgise puudumise korral vastavust asjaomastele kirjeldustele erinevate proovide ja katsete abil, tehes iga sarrustamisterase partii vastuvõtmisel proove ja katseid.

14

Mõnest muust liikmesriigist kui Hispaania Kuningriik pärineva sarrustamisterase puhul näeb betoonieeskirja artikkel 4.1 ette:

„Käesoleva eeskirja rakendusalas võib kasutada ehitustooteid, mis on valmistatud või mida turustatakse seaduslikult Euroopa Liidu liikmesriikides […], tingimusel et kõnealused tooted, mis vastavad Euroopa Liidu mõne liikmesriigi õigusnormidele, tagavad ettenähtud kasutuse korral ohutuse käesolevas eeskirjas nõutavaga võrdväärsel tasemel.

Võrdväärset taset tõendatakse vastavalt artikli 4.2 sätetele või, kui see on asjakohane, vastavalt direktiivi 89/106/EMÜ […] artiklile 16.

[...]

Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriikide ehitusvaldkonna pädevad ametiasutused võivad tunnustada vabatahtlikke kvaliteedimärgiseid, mis hõlbustavad käesoleva eeskirja nõuete järgimist, kusjuures nimetatud märgised võivad viidata konstruktsiooni projektile, toodetele, ehitusprotsessidele või keskkonnakriteeriumide arvestamisele.”

15

Eeskirja artikkel 81 „Garantiitasemed ja kvaliteedimärgised” näeb ette:

„Selleks et tooted ja teostusprotsessid vastaksid käesolevas eeskirjas kindlaks määratud põhinõuetele, peavad need vastama piisaval garantiitasemel teatavatele kirjeldustele.

[Tootjariigid] võivad [oma] toodete ja protsesside suhtes vabatahtlikult ette näha minimaalsest nõutavast kõrgema garantiitaseme tänu selliste süsteemide loomisele (näiteks kvaliteedimärgised), mis sertifitseerivad vastavate auditite, kontrollide ja katsete abil, et nende kvaliteedisüsteemid ja nende tootmiskontrollid vastavad selliste märgiste andmiseks vajalikele nõuetele.

Seadusega sätestatud miinimumtaset täiendavaid või sellest kõrgemaid garantiitasemeid võib tõendada järgmiselt:

Käesolev eeskiri näeb ette teatavate erikaalutluste kohaldamise nende toodete ja protsesside vastuvõtmisel, mis annavad eelmises lõikes nimetatud ühe või teise menetluse abil kõrgemal tasemel garantii.

Vastuvõtukontroll võib arvesse võtta märgise olemasoluga seotud garantiisid, tingimusel et nimetatud märgis vastab teatavatele tingimustele. See lubab nii teostusprotsesside kui ka toodete puhul, mis ei nõua direktiivi 89/106/EMÜ kohaselt CE-märgist, kohaldada vastuvõtmisel erikaalutlusi, kui toodetel või teostusprotsessidel on vabatahtlik kvaliteedimärgis, mida tunnustab ametlikult ehituse või avalike ehitustööde järelevalve pädevusega ja mõne Euroopa Liidu liikmesriigi või mõne Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi avalikku haldusesse kuuluv keskus.

Eelmises lõigus sätestatut kohaldatakse ka ehitustoodete suhtes, mis on valmistatud või mida turustatakse seaduslikult riigis, kes on sõlminud Euroopa Liiduga tolliliidulepingu, kui selles lepingus on lubatud nende toodete suhtes samasugune kohtlemine, mis on ette nähtud Euroopa Liidu liikmesriigis valmistatud või turustatavate toodete suhtes. Nendel juhtudel määratakse võrdväärsus kindlaks direktiivis 89/106/EMÜ selleks kehtestatud menetluste abil.

Käesolevas eeskirjas sätestatud põhinõuetele vastamiseks peavad kvaliteedimärgised vastama lisas nr 19 kehtestatud ametliku tunnustamise tingimustele

[...]”

16

Betoonieeskirja lisa nr 19 „Kvaliteedimärgiste ametlikuks tunnustamiseks kehtestatud garantiitasemed ja -nõuded” sätestab muu seas eeskirju sertifitseerimisasutuste korralduse ja töö ning pädeva ametiasutuse õiguste kohta nende asutuste suhtes.

17

Lisa artikkel 1 sätestab:

„Käesolev eeskiri annab Direccíon Facultativale õiguse kohaldada teatavate toodete ja protsesside suhtes erikaalutlusi, kui nendel on vabatahtlikult ja vastavalt artiklile 81 seadusega nõutud miinimumtasemele lisaks täiendav garantiitase.

Üldjuhul tõendatakse kõnealust täiendavat garantiitaset Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi või Euroopa Liiduga tolliliidu lepingu sõlminud riigi ehitusvaldkonna pädeva ametiasutuse poolt ametlikult tunnustatud kvaliteedimärgise olemasoluga, sel juhul määratakse võrdväärsus kindlaks selleks direktiivis 89/106/EMÜ sätestatud menetluste abil.”

18

Betoonieeskirja lisa nr 19 artikkel 2:

„[...] Toodete või protsesside puhul, mille suhtes CE-märgist ei ole kehtestatud, on seadusega nõutav garantiitase käesoleva eeskirja artiklites sätestatud garantiitase.

Mis tahes toote valmistaja, protsessi eest vastutav isik või ehitaja võib lisaks ja vabatahtlikult otsustada kvaliteedimärgise kasuks, mis annab käesoleva eeskirjaga kehtestatud miinimumtasemest kõrgema garantii. CE-märgisega toodete puhul peavad kõnealused kvaliteedimärgised andma lisaväärtusi, võrreldes omadustega, mis ei ole CE-märgisega kaitstud.

Kuna need on vabatahtlikud algatused, võivad märgiste andmiseks olla vastavates erimenetlustes kehtestatud erinevad kriteeriumid. Seepärast kehtestatakse käesolevas lisas tingimused, mis võimaldavad teha vahet siis, kui nende märgistega kaasneb seaduses sätestatud miinimumnõudeid täiendav garantiitase, ja mida pädevad ametiasutused saavad järelikult ametlikult tunnustada.”

19

Lisa artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Pädev ametiasutus, kes märgist ametlikult tunnustab, peab kontrollima, et käesolevas lisas ametliku tunnustamise kohta kehtestatud nõuded on täidetud, ja jälgima, et neid nõudeid jätkuvalt täidetakse. Selle eesmärgi saavutamiseks võib ametiasutus vajalikku konfidentsiaalsust hoides sekkuda kõikidesse nendesse tegevustesse, mida ta peab märgise tunnustamiseks vajalikuks.

[…]”

20

Betoonieeskirja lisa nr 19 artikkel 4 näeb ette:

„Selleks et märgist ametlikult tunnustataks, peab märgis:

Kõnealune eeskiri

21

Ascafori liikmed on ettevõtjad, kes tegelevad põhiliselt betooni sarrustamiseks kasutatava terase valmistamise ja turustamisega Hispaanias. Asidaci liikmed on ehitusterast Hispaaniasse importivad ettevõtjad.

22

Nimetatud ühendused leiavad, et betoonieeskiri ning eelkõige selle artikkel 81 ja lisa nr 19 piiravad nende võimalusi importida sarrustamisterast muudest liikmesriikidest kui Hispaania Kuningriik.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et sarrustamisteras peab selleks, et seda saaks ehitamisel kasutada, vastama Hispaanias teatavatele tehnilistele kirjeldustele.

24

Nende nõuete täitmise tõendamiseks näeb betoonieeskiri ette kaks võimalust: sarrustamisterase vastavust tehnilistele kirjeldustele tuvastatakse iga vastu võetud tootepartiide puhul teostatavate testide ja kontrollide abil või sarrustamisterasel on ametlikult tunnustatud kvaliteedimärgis, st on tõendatud, et tootja kohaldab juba tootmisel asjaomase eeskirjaga ette nähtud nõudeid.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et esimesel juhul teostatavad vastavustestid ja -kontrollid on kulukamad ning need maksab kinni terase lõppkasutaja, mitte tootja, nagu vastavuse kontrollimise menetluses ametlikult tunnustatud kvaliteedimärgise saamise korral.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldab sellest, et sarrustamisterase kasutajaid ajendatakse kasutama sertifitseeritud tooteid, s.o tooteid, millel on ametlikult tunnustatud kvaliteedimärgis, et vältida iga sarrustamisterase partii vastu võtmisel teostatavate kvaliteedikontrollidega seotud ebameeldivusi ja kulusid, nii et muude liikmesriikide kui Hispaania Kuningriigi tootjaid ajendatakse samuti turustama oma tooteid Hispaania turul Hispaania ametiasutuste poolt ametlikult tunnustatud kvaliteedimärgise abil.

27

Meenutades betoonieeskirja artiklis 81 ette nähtud muude liikmesriikide kui Hispaania Kuningriik kvaliteedimärgiste tunnustamise menetlust koostoimes selle eeskirja lisaga nr 19, väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlust, et loetletud tingimused, millele liikmesriikide sertifitseerimisasutused peavad selleks, et nende väljastatud kvaliteedisertifikaadid oleksid Hispaanias tunnustatud, vastama, on ELTL artiklitega 34 ja 36 kooskõlas.

28

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas kuninga 18. juuli 2008. aasta dekreedi 1247/08 lisas nr 19 sisalduv kvaliteedimärgiste ametliku tunnustamise ammendav eeskiri koostoimes artikliga 81 on ülemäärane, taotletava eesmärgiga ebaproportsionaalne ja tähendab põhjendamatut piirangut, mis raskendab sertifikaatide võrdväärsuse tunnustamist, ning imporditud toodete turustamise takistust või piirangut, mis on vastuolus [ELTL] artiklitega [34 ja 36]?”

29

Calidad Siderúrgica SL, Aidico Instituto Tecnológico de la Construcción ja Acerteq väidavad, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu.

30

Ühelt poolt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tegelikult lahendada vaidluse sisulised küsimused siseriiklikku õigust tõlgendades. Seetõttu tuleb Euroopa Kohtul tunnistada, et tal puudub pädevus.

31

Teiselt poolt on esitatud küsimus hüpoteetiline ja fiktiivne, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole märkinud, millised vaidlusaluste siseriiklike õigusnormidega ette nähtud nõuded on nende õigusnormide eesmärkidega võrreldes ebaproportsionaalsed.

32

Kõigepealt tuleb meenutada, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus põhineb selgel siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete eristamisel. Üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul on kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimus puudutab liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud otsuse langetama (vt 5. oktoobri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-290/05 ja C-333/05: Nádasdi ja Németh, EKL 2006, lk I-10115, punkt 28, ning 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-213/07: Michaniki, EKL 2008, lk I-9999, punkt 32).

33

Samas puudub Euroopa Kohtul eelotsusemenetluse raames õigus hinnata siseriiklike õigusnormide kooskõla liidu õigusega ning tõlgendada siseriiklikke õigus- ja haldusnorme (vt eelkõige 9. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-151/02: Jaeger, EKL 2003, lk I-8389, punkt 43; 31. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-380/05: Centro Europa 7, EKL 2008, lk I-349, punkt 49; 17. septembri 2009. aasta määrus liidetud kohtuasjades C-404/08 ja C-409/08: Investitionsbank Sachsen-Anhalt, punkt 25, ning 13. jaanuari 2010. aasta määrus liidetud kohtuasjades C-292/09 ja C-293/09: Calestani ja Lunardi, punkt 15).

34

Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et ta on pädev andma eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võimaldavad viimasel nimetatud kooskõla hinnata, et lahendada tema menetluses olev kohtuasi (vt eelkõige 15. detsembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-292/92: Hünermund jt, EKL 1993, lk I-6787, punkt 8; eespool viidatud kohtuotsus Centro Europa 7, punkt 50, ning eespool viidatud määrus kohtuasjas Calestani ja Lunardi, punkt 16).

35

Ühelt poolt puudutab käesolev eelotsuse küsimus sõnaselgelt ELTL artiklite 34 ja 36 tõlgendamist, kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid on nimetatud artiklitega kooskõlas.

36

Teiselt poolt vastab tõele, et kuigi nimetatud kohus ei ole märkinud, millised vaidlusaluste siseriiklike õigusnormidega sertifitseerimisasutustele ette nähtud nõuded võivad minna kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik, tuleb rõhutada, et nimetatud kohtu kahtlused puudutavad eeskirja tervikuna, mitte konkreetset nõuet.

37

Seetõttu tuleb just neid kaalutlusi arvestades anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus.

38

Kõigepealt tuleb meenutada, et direktiivi 89/106 põhieesmärk on kõrvaldada kaubandustõkked, luues eeldused, mis võimaldavad ehitustooteid liidu territooriumil vabalt turustada. Selleks täpsustab direktiiv olulised nõuded, millele ehitustooted peavad vastama ning mida rakendatakse ühtlustatud standarditega ja siseriiklike ülevõtmisstandarditega, Euroopa tehnilise tunnustusega ja liidu tasandil tunnustatud siseriiklike tehniliste kirjeldustega (vt selle kohta 13. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas C-227/06: komisjon vs. Belgia, punkt 31).

39

On selge, et betooni sarrustamisteras on „ehitustoode” direktiivi 89/106 tähenduses, millele ei kohaldata direktiivi artikli 4 lõike 2 tähenduses ei ühtlustatud standardeid, Euroopa tehnilist tunnustust ega ka liidu tasandil tunnustatud siseriiklikku tehnilist kirjeldust.

40

Siiski sätestab direktiivi artikli 6 lõige 2, et mis puutub ehitustoodetesse, millele ei kohaldata direktiivi 89/106 artikli 4 lõiget 2, siis lubavad liikmesriigid nende turuleviimist oma territooriumil, kui need vastavad asutamislepinguga kooskõlas olevatele siseriiklikele sätetele ning seda seni, kuni Euroopa tehnilised kirjeldused ei sätesta teisiti (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 33).

41

Nagu eelotsusetaotlusest tuleneb, on Hispaania õigusnormides ette nähtud kaks võimalust tõendada betooni sarrustamisterase vastavust Hispaania tööstuse ohutus- ja kvaliteedistandarditele, nimelt terasepartii vastuvõtmisel ehitusobjektil teostatavate proovide ja kontrollide abil või kvaliteedimärgise esitamise abil, mille alusel saab eeldada terasetootja vastavust kõrgematele tehnilistele kirjeldustele.

42

Põhikohtuasja kaebuse esitajad kinnitavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangut ning rõhutavad, et esimene viis toob kaasa kontrollikulude suurenemise, Hispaania valitsus aga märgib vähemalt seda, et nende kontrollide arv on kasvanud ning kontrollidega seotud kulud kannavad lõppkasutajad.

43

Neil asjaoludel on sarrustamisterase vastavuse tõendamise teisel viisil Hispaanias eriline tähtsus, kuna lõppkasutajaid ajendatakse majanduslikult kasutama kvaliteedimärgisega sertifitseeritud sarrustamisterast.

44

Selles osas tuleb märkida, et betoonieeskirja artikkel 81 näeb ette muu liikmesriigi kui Hispaania Kuningriigi valitsusasutuse poolt vastavas liikmesriigis toodetud sarrustamisterasele antud kvaliteedimärgise tunnustamise menetluse. Nimetatud artiklis on eelkõige sätestatud, et liikmesriigi väljastatud kvaliteedimärgis peab ametlikult tunnustamiseks vastama nimetatud eeskirja lisas nr 19 kindlaks määratud tingimustele.

45

Nimetatud lisa sisaldab ühelt poolt sisulisi tingimusi, millele sarrustamisteras peab vastama, ja teiselt poolt menetluslikke ja formaalseid nõudeid kvaliteedimärgise väljastamise kohta.

46

Betoonieeskirja lisa nr 19 artikkel 4 näeb ette nõuded, millele peavad vastama muude liikmesriikide kui Hispaania Kuningriigi sertifitseerimisasutused, selleks et nende väljastatud kvaliteedimärgised oleksid Hispaanias ametlikult tunnustatud.

47

Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivi 89/106 artikli 16 lõike 1 alusel, mis on kohaldatav ehitustoodetele, mille tehnilised kirjeldused ei ole ühtlustatud, loeb sihtliikmesriik toote olevat vastavuses kehtivate siseriiklike sätetega, kui see vastas tootjaliikmeriigis volitatud asutuse poolt läbiviidud katsetele ja kontrollile vastavalt sihtliikmesriigis kehtivatele või selle liikmesriigi poolt võrdväärseks tunnustatud meetoditele.

48

Selles osas sätestab direktiivi IV lisa vajalikud miinimumtingimused, millele tunnustatud katselaborid, kontrolliasutused ja sertifitseerimisasutused peavad vastama.

49

Tuleb nentida, et betoonieeskirja lisa nr 19 artiklis 4 sertifitseerimisasutuste suhtes ette nähtud nõuded lähevad nendest miinimumtingimustest kaugemale.

50

On aga selge, et liikmesriik tohib kehtestada selliste ehitustoodete turuleviimisele oma territooriumil, millele ei kohaldata ühtlustatud või liidu tasandil tunnustatud tehnilisi kirjeldusi, üksnes siseriiklikke sätteid, mis on kooskõlas asutamislepingust tulenevate kohustustega, eelkõige ELTL artiklites 34 ja 36 sätestatud kaupade vaba liikumise põhimõttega (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 34).

51

Seetõttu tuleb kontrollida, nagu väidavad ka põhikohtuasja kaebuse esitajad, kas nende nõuete ammendav kohaldamine muu liikmesriigi kui Hispaania Kuningriigi sertifitseerimisasutuse suhtes takistab kaupade vaba liikumist.

52

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kõiki liikmesriikide kaubanduseeskirju, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada liidusisest kaubandust, pidada koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmeteks ELTL artikli 34 tähenduses (vt eelkõige 11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 8/74: Dassonville, EKL 1974, lk 837, punkt 5, ja 2. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-108/09: Ker-Optika, EKL 2010, lk I-12213, punkt 47).

53

Veel nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artiklis 34 avaldub kohustus järgida diskrimineerimiskeeldu ja teistes liikmesriikides seaduslikult toodetud ja turustatud kauba vastastikuse tunnustamise kohustust, samuti kohustust tagada liidu kaupade vaba pääs siseriiklikele turgudele (vt 10. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas C-110/05: komisjon vs. Itaalia, EKL 2009, lk I-519, punkt 34, ning eespool viidatud kohtuotsus Ker-Optika, punkt 48).

54

Käesoleval juhul peavad betoonieeskirja lisa nr 19 artikli 4 kohaselt muude liikmesriikide kui Hispaania Kuningriigi asutused, mis väljastavad sarrustamisterase kvaliteedisertifikaate, vastama selleks, et sertifikaadid oleksid Hispaanias ametlikult tunnustatud, reale selles eeskirjas sätestatud tingimustele.

55

Kõigi nende nõuete kehtestamine võib tuua kaasa muus liikmesriigis kui Hispaania Kuningriigis väljastatud kvaliteedisertifikaadi tunnustamise taotluse rahuldamata jätmise, kui sertifikaati väljastav asutus neile nõuetele ei vasta, seda enam, et betoonieeskirja lisa nr 19 artikkel 4 näeb ette ulatuslikumad nõuded kui direktiivi 89/106 IV lisas ette nähtud vajalikud minimaalsed standardid, millele direktiivi mõttes tunnustatud asutused peavad vastama.

56

Seetõttu võivad vaidlusalused nõuded piirata muudes liikmesriikides kui Hispaania Kuningriigis toodetud ja sertifitseeritud sarrustamisterase pääsu Hispaania turule, kuivõrd tootjariigi sertifitseerimisasutus ei pruugi neid nõudeid täita.

57

Kuna Hispaania Kuningriigis asuvate ettevõtjate motiveeritust muus liikmesriigis toodetud sarrustamisterast importida vähendatakse ning olgugi et betoonieeskirja lisa nr 19 artikli 4 nõuded kehtivad nii muude liikmesriikide kui ka Hispaania Kuningriigi sertifitseerimisasutustele, tuleb vaidlusaluseid siseriiklikke õigusnorme käsitada koguselise impordipiiranguga samaväärse toimega meetmena ELTL artikli 34 tähenduses.

58

Kaupade vaba liikumise takistust võib põhjendada ELTL artiklis 36 loetletud mõne üldise huviga või kohustuslike nõuetega. Mõlemal juhul peab siseriiklik meede olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eespool viidatud kohtuotsus Ker-Optika, punkt 57).

59

Käesoleval juhul rõhutab Hispaania valitsus, et vaidlusalust siseriiklikku õigusnormi põhjendab inimeste elu ja tervise kaitse eesmärk, kuna sellega soovitakse tagada kunstiteoste ja hoonete kasutajate ohutus.

60

Selles osas on selge, et ühtlustatud eeskirjade puudumisel võivad liikmesriigid otsustada, millisel tasemel nad kavatsevad inimeste tervise ja elu kaitse tagada ja kas on vaja asjaomaseid tooteid kasutamise käigus kontrollida (vt selle kohta 27. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas C-293/94: Brandsma, EKL 1996, lk I-3159, punkt 11, ja 10. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-432/03: komisjon vs. Portugal, EKL 2005, lk I-9665, punkt 44).

61

Sellega seoses tuleb ära märkida kohtuistungil ilmsiks tulnud erinevused ühelt poolt kvaliteedimärgiste süsteemi tõlgenduse vahel, mille teatavad huvitatud isikud esitasid suuliselt, teiselt poolt asjaomaste siseriiklike sätete ning teatavate poolte kirjalike märkuste sõnastuse vahel.

62

Betoonieeskirja lisa nr 19 artikkel 2 sätestab, et „mis tahes toote valmistaja, protsessi eest vastutav isik või ehitaja võib lisaks ja vabatahtlikult otsustada kvaliteedimärgise kasuks, mis annab käesoleva eeskirjaga kehtestatud miinimumtasemest kõrgema garantii. […] Käesolevas lisas kehtestatakse tingimused, mis võimaldavad teha vahet siis, kui nende märgistega kaasneb seaduses sätestatud miinimumnõudeid täiendav garantiitase, ja mida pädevad valitsusasutused saavad järelikult ametlikult tunnustada.” Hispaania valitsus ja Acerteq väitsid oma kirjalikes märkustes, et ametlikult tunnustatud kvaliteedimärgised võimaldavad tõendada, et sertifitseeritud tootel on betoonieeskirjas nõutud tasemest kõrgem või palju kõrgem garantiitase.

63

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks lähtuma sellisest Hispaania kvaliteedimärgiste süsteemi arusaamast, siis tähendaks see, et Hispaanias ametlikult tunnustatud kvaliteedimärgised on mõeldud tõendama asjaolu, et sertifitseeritud toode vastab nõuetele, mis ületavad betoonieeskirjas tööstusohutuse tagamiseks ette nähtud miinimumstandardeid.

64

Sellisel juhul lähevad betoonieeskirja lisas nr 19 kvaliteedimärgiseid väljastavate asutuste ning selliste märgiste ametliku tunnustamise menetluste suhtes Hispaanias ette nähtud nõuded kaugemale sellest, mis on vajalik, et tõendada sarrustamisterase vastavust inimeste elu ja tervise kaitse tagamise miinimumstandarditele. Seetõttu ei põhjenda nimetatud eesmärk vaidlusalustest siseriiklikest õigusnormidest tulenevat kaupade vaba liikumise takistust.

65

Teatavad huvitatud isikud väitsid kohtuistungil vastupidi, et Hispaania kvaliteedimärgiste süsteem annab alust eeldada, et sertifitseeritud toode vastab betoonieeskirjaga kehtestatud miinimumstandardile.

66

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema kindlaks, milline siseriikliku õiguse tõlgendus on õige. Kui kohus otsustab tõlgenduse kasuks, mille pooled esitasid Euroopa Kohtu istungil, tuleb teha vahet ühelt poolt muudes liikmesriikides kui Hispaania Kuningriigis direktiivi 89/106 tähenduses tunnustatud asutuste poolt väljastatud sertifikaatide ja teiselt poolt sertifikaatide vahel, mille on väljastanud muud üksused.

67

Viimati nimetatud juhul on igati õiguspärane, et liikmesriik tahab inimeste tervise ja elu kaitse tagamise eesmärki arvestades olla kindel, et kvaliteedisertifikaadi väljastanud asutus vastab kontrollimise osas sellistele nõuetele, nagu on ette nähtud betoonieeskirja lisas nr 19.

68

Mis puutub muudes liikmesriikides kui Hispaania Kuningriik direktiivi 89/106 tähenduses tunnustatud asutuste väljastatud kvaliteedisertifikaatidesse, siis on Euroopa Kohus juba sedastanud, et sertifikaatide võrdväärsuse tunnustamise mehhanismid eeldavad tunnustamistaotluse saanud siseriikliku ametiasutuse aktiivset suhtumist. Selline aktiivne suhtumine peab vastaval juhul olema muu hulgas ka sertifikaati väljastaval asutusel ning liikmesriigid peavad tagama, et volitatud asutused teevad vastastikust koostööd eesmärgiga lihtsustada menetlusi, mida peab importiva liikmesriigi siseturule pääsemiseks järgima (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 47).

69

Ka direktiivi 89/106 artikli 16 lõiked 2 ja 3 rõhutavad sellise koostöö olulisust.

70

Neil asjaoludel tuleb nentida, et arvestades sellist koostööd ning vastastikuse tunnustamise põhimõtet, nagu on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktis 53, võivad teatavad betoonieeskirja lisa nr 19 artiklis 4 ette nähtud nõuded minna kaugemale sellest, mis on inimeste elu ja tervise kaitset tagavas betoonieeskirjas ette nähtud miinimumstandardile vastamiseks vajalik, kuid seda peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama põhikohtuasjas.

71

Seetõttu tuleb eelotsuseküsimusele vastata, et ELTL artikleid 34 ja 36 tuleb tõlgendada nii, et betoonieeskirja artiklis 81 ette nähtud nõuded koostoimes selle eeskirja lisaga nr 19, mis kehtivad muudes liikmesriikides kui Hispaania Kuningriik väljastatud betooni sarrustamisterase kvaliteeditaset tõendavate sertifikaatide ametliku tunnustamise suhtes, takistavad kaupade vaba liikumist. Sellist takistust võib põhjendada inimeste tervise ja elu kaitse eesmärk niivõrd, kuivõrd ette nähtud nõuded ei ületa betooni sarrustamisterase kasutamise suhtes Hispaanias kehtivaid miinimumtingimusi. Sel juhul tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida – kui kvaliteedisertifikaati väljastav üksus, keda tuleb Hispaanias ametlikult tunnustada, on direktiivi 89/106 tähenduses tunnustatud asutus –, millised asjaomased nõuded ületavad inimeste tervise ja elu kaitse eesmärgi saavutamiseks vajalikku.

72

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

ELTL artikleid 34 ja 36 tuleb tõlgendada nii, et kuninga 18. juuli 2008. aasta dekreediga 1247/2008 heaks kiidetud ehitusbetooni eeskirja (EHE-08) artiklis 81 ette nähtud nõuded koostoimes selle eeskirja lisaga nr 19, mis kehtivad muudes liikmesriikides kui Hispaania Kuningriigis väljastatud betooni sarrustamisterase kvaliteeditaset tõendavate sertifikaatide ametliku tunnustamise suhtes, takistavad kaupade vaba liikumist. Sellist takistust võib põhjendada inimeste tervise ja elu kaitse eesmärk niivõrd, kuivõrd ettenähtud nõuded ei ületa betooni sarrustamisterase kasutamise suhtes Hispaanias kehtivaid miinimumtingimusi. Sel juhul tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida – kui kvaliteedisertifikaati väljastav üksus, keda tuleb Hispaanias ametlikult tunnustada, on nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/106/EMÜ ehitustooteid puudutavate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (muudetud nõukogu 22. juuli 1993. aasta direktiiviga 93/68/EMÜ) tähenduses tunnustatud asutus –, millised asjaomased nõuded ületavad inimeste tervise ja elu kaitse eesmärgi saavutamiseks vajalikku.