—

J. Pereničová ja V. Perenič, esindajad: advokát I. Šafranko ja advokát A. Motyka,

—

Slovakkia valitsus, esindaja: B. Ricziová,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,

—

Hispaania valitsus, esindaja: F. Díez Moreno,

—

Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Rozet, A. Tokár ja M. Owsiany-Hornung,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 6 lõike 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, lk 22), sätete tõlgendamist ning mõju, mida direktiivi 2005/29 kohaldamine võib avaldada direktiivile 93/13.

2

Taotlus esitati kohtuvaidluses, mille poolteks on J. Pereničová ja V. Pereniču, ühelt poolt, ning SOS financ, spol. s r. o., kes on muu krediidiasutus kui pank ning tegeleb tarbijakrediidi andmisega (edaspidi „SOS”) teiselt poolt, ja mille ese on krediidileping, mis on sõlmitud asjaomaste isikute ja selle äriühingu vahel.

3

Direktiivi 93/13 põhjendustes 7, 16, 20 ja 21 on märgitud:

„sellega abistatakse kaupade müüjaid ja teenuste osutajaid kaupade ja teenuste müümisel nii kodumaal kui ka siseturu kõigis osades; see soodustab konkurentsi ning aitab seega laiendada ühenduse kodanike kui tarbijate valikuvõimalusi;

[...]

[…] heausksuse hindamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata lepinguosaliste positsiooni tugevusele läbirääkimistel ja sellele, kas tarbijat mõjutati tingimusega nõustuma, kas kaup müüdi või teenused osutati tarbija erikorralduse alusel; müüja või teenuste osutaja saab täita heausksuse nõude juhul, kui ta kohtleb ausalt ja õiglaselt teist lepinguosalist, kelle õigustatud huvi ta peab arvesse võtma;

[...]

lepingud peaksid olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles ning tarbijale tuleks anda tegelik võimalus kõigi tingimustega põhjalikult tutvuda, […];

liikmesriigid peaksid tagama, et müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingud ei sisaldaks ebaõiglasi tingimusi ning et juhul, kui selliseid tingimusi on siiski seatud, ei oleks need tarbijale siduvad ning leping oleks kõnealustel tingimustel lepinguosalistele siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata, ilma et see sisaldaks ebaõiglasi tingimusi”.

4

Direktiivi 93/13 artikkel 3 sätestab:

„1.   Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

[...]

3.   Lisa sisaldab soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks.”

5

Selle direktiivi artikkel 4 näeb ette:

„1.   […] [L]epingutingimuse hindamisel [võetakse] arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.

2.   Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste, hinna ja tasu piisavuse ega vastutehinguna pakutavate teenuste või kaubaga, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.”

6

Nimetatud direktiivi artikkel 5 sätestab:

„Lepingutes, mille kõik või teatavad tarbijale pakutavad tingimused esitatakse kirjalikult, peavad kõnealused tingimused olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Kui tingimuse tähenduse suhtes on kahtlusi, tuleb kohaldada tarbijale kõige soodsamat tõlgendust. […]”

7

Sama direktiivi artikkel 6 näeb ette:

„1.   Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta]. [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ebatäpne.]

[...]”.

8

Direktiivi 93/13 artikkel 8 sätestab:

„Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase.

9

Direktiivi 93/13 lisas on loetletud direktiivi artikli 3 lõikes 3 viidatud tingimused:

„1.   Tingimused, mille eesmärk või tagajärg on:

[...]

[...]”.

Direktiiv 2005/29

10

Direktiivi 2005/29 artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

[...]

[...]”.

11

Selle direktiivi artikkel 3 sätestab:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal.

2.   Käesolev direktiiv ei piira lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, koostamist ja mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist.

[...]

4.   Kui käesoleva direktiivi sätted on vastuolus ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerivate muude ühenduse eeskirjadega, siis on viimati nimetatud eeskirjad ülimuslikud ning neid kohaldatakse kõnealuste konkreetsete aspektide suhtes.

5.   Kuue aasta jooksul alates 12.6.2007 saavad liikmesriigid käesoleva direktiiviga ühtlustatavas valdkonnas jätkuvalt kohaldada siseriiklikke õigusnorme, mis on käesolevast direktiivist rangemad või üksikasjalikumad ning millega rakendatakse minimaalse ühtlustamise klausleid sisaldavaid direktiive. Kõnealused meetmed peavad tagama, et tarbijad on piisavalt kaitstud ebaausate kaubandustavade eest ning need peavad olema proportsionaalsed kõnealuse eesmärgi saavutamisega. […]

[…]”.

12

Nimetatud direktiivi artikkel 5 näeb ette:

„1.   Ebaausad kaubandustavad on keelatud.

2.   Kaubandustava on ebaaus, kui see:

3.   Kaubandustavasid, mis tõenäoliselt moonutavad oluliselt ainult selliste selgesti eristatavate tarbijarühmade majanduskäitumist, kes oma vaimse või füüsilise puude, vanuse või kergeusklikkuse tõttu on eriti vastuvõtlikud kaubandustava või sellega seotud toote suhtes viisil, mille ettenägemist võib ettevõtjalt õigustatult eeldada, hinnatakse lähtudes selle mõjust kõnealuse tarbijarühma keskmisele liikmele. [...]

4.   Eelkõige on ebaausad need kaubandustavad, mis:

[...]”.

13

Sama direktiivi artikli 6 kohaselt:

„1.   Kaubandustava loetakse eksitavaks, kui see sisaldab valeandmeid ja on seetõttu ebaõige, või muul moel, sealhulgas oma üldise esitusviisi tõttu, petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ühe või mitme alltoodud punkti osas, isegi kui teave on faktiliselt õige, ning kui see mõlemal juhul paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muidu ei oleks teinud:

[...]

[...]”.

14

Direktiivi 2005/29 artikkel 7 sätestab:

„1.   Kaubandustava loetakse eksitavaks, kui see konkreetses olukorras, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid ning kommunikatsioonivahendiga seotud piiranguid, jätab välja olulise teabe, mida keskmine tarbija antud olukorras vajab teadliku tehinguotsuse tegemiseks, ja seega paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei teeks.

2.   Eksitavaks tegevusetuseks loetakse samuti seda, kui ettevõtja, võttes arvesse lõikes 1 kirjeldatud asjaolusid, varjab selles lõikes nimetatud olulist teavet või esitab seda ebaselgelt, arusaamatult, mitmetähenduslikult või ebaõigel ajal või ei määratle kaubandustava kaubanduslikku eesmärki, kui see ei ilmne juba kontekstist, ja juhul, kui see paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud.

[...]”.

15

Selle direktiivi artikkel 11 sätestab:

„1.   Liikmesriigid tagavad piisavad ja tõhusad meetmed ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks, et tugevdada käesoleva direktiivi sätete järgimist tarbijate huvides.

[...]”.

16

Nimetatud direktiivi artikkel 13 sätestab:

„Liikmesriigid näevad käesoleva direktiivi kohaldamisel vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumise eest ette karistused ja võtavad nende rakendamiseks kõik vajalikud meetmed. Need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.”

17

Slovakkia tsiviilseadustiku § 52 sätestab:

„1)   „Tarbijaleping” on müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel mis tahes õiguslikus vormis sõlmitud leping.

2)   Mis tahes tarbijalepingu tingimusi ning mis tahes muud tingimust, mis reguleerib õigussuhteid, millesse tarbija on astunud, kohaldatakse tarbija kasuks. Võimalikud kokkulepped, mille sisu ja eesmärk on suunatud nendest sätetest kõrvalekaldumisele, on kehtetud.

[...]

4)   „Tarbija” on füüsiline isik, kes tarbijalepingu sõlmimisel või selle täitmisel ei tegutse oma kutse- või muu majandustegevuse raames”.

18

Selle seadustiku § 53 näeb ette:

„1)   Tarbijaleping ei tohi sisaldada sätteid, mis tekitavad lepingupoolte õiguste ja kohustuste märkimisväärse tasakaalustamatuse tarbija kahjuks (ebaõiglane tingimus). Põhieseme täideviimise ja hinna vastavust käsitlev lepingutingimus ei ole ebaõiglane, kui see tingimus on sõnastatud täpselt, selgelt ja arusaadavalt või kui ebaõiglase tingimuse osas on eraldi kokku lepitud.

[...]

4)   Ebaõiglased tingimused tarbijalepingus on eelkõige sätted, mis:

[...]

[...]

5)   Tarbijalepingus sisalduvad ebaõiglased tingimused on kehtetud.”

19

Seaduse nr 258/2001 (tarbijakrediitide kohta) § 4 sätestab:

„1)   Tarbijakrediidileping peab kehtivuse omamiseks olema sõlmitud kirjalikult, kusjuures tarbijale tuleb anda lepingu üks eksemplar.

2)   Tarbijakrediidileping peab lisaks lepingu üldosadele sisaldama

[...]

[...]

Kui tarbijakrediidileping ei sisalda lõike 2 [punktis] j nimetatud andmeid, loetakse krediit antuks ilma intresside ja kuludeta.”

20

Oma hagis paluvad põhikohtuasja hagejad eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuvastada selle krediidilepingu tühisus, mille nad sõlmisid tüüplepingu alusel SOS-ga, kes on tarbijakrediiti andev muu krediidiasutus kui pank. Eelotsusetaotlusest selgub, et põhikohtuasjas käsitletav krediit anti hagejatele 12. märtsil 2008.

21

SOS andis kõnealuse lepingu alusel põhikohtuasja hagejatele krediiti 150000 Slovakkia krooni (4979 eurot), mis tuli tagasi maksta 32 kuumaksega suuruses 6000 Slovakkia krooni (199 eurot), millele lisandub 33. makse, mis võrdub kogu antud krediidisummaga. Nii on põhikohtuasja hagejad kohustatud tagasi maksma 342000 Slovakkia krooni (11352 euro) suuruse summa.

22

KKAM-iks määrati kõnealuses lepingus 48,63%, kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvutuste kohaselt on see tegelikult 58,76%, kuna SOS ei võtnud oma arvutustes arvesse antud krediidiga seotud kulusid.

23

Lisaks selgub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas käsitletav leping sisaldab mitmeid hagejate jaoks ebasoodsaid tingimusi.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et selle lühiaegse krediidilepingu tervikuna tühiseks tunnistamine mõne ebaõiglase lepingutingimuse tõttu oleks põhikohtuasja hagejatele soodsam kui nimetatud lepingu nende tingimuste kehtivuse säilitamine, mis ebaõiglased ei ole. Esimesel juhul oleksid asjaomased tarbijad kohustatud maksma üksnes 9% määraga viivitusintressi, mitte aga kõiki antud krediidiga kaasnevaid makseid, mis oleks palju kõrgemad kui see intress.

25

Kuna Okresný súd Prešov (Prešovi ringkonnakohus) leidis, et kohtuvaidluse lahendamine sõltub asjassepuutuvate liidu õiguse sätete tõlgendamisest, siis otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab liikmesriigi kohtutel sellisel juhul, kui nad tuvastavad ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus ebaõiglaste tingimuste olemasolu, otsustada, et nimetatud leping tervikuna ei ole tarbijale siduv, kui nii on tarbijale soodsam?

27

Esitatud küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt meenutada, et direktiiviga 93/13 loodud kaitsesüsteem lähtub eeldusest, et tarbija on suhetes ettevõtjaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub ettevõtja eelnevalt koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (vt 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-168/05: Mostaza Claro, EKL 2006, lk I-10421, punkt 25; 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C-243/08: Pannon GSM, EKL 2009, lk I-4713, punkt 22, ja 6. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-40/08: Asturcom Telecomunicaciones, EKL 2009, lk I-9579, punkt 29).

28

Seda nõrgemat positsiooni arvestades näeb direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 ette, et liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased lepingutingimused „ei ole siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel tarbijale siduvad”. Kohtupraktikast nähtuvalt on tegemist imperatiivse sättega, mille eesmärk on asendada lepingupartnerite õiguste ja kohustuste vaheline formaalne tasakaal tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse (vt eespool viidatud kohtuotsus Mostaza Claro, punkt 36, eespool viidatud kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, punkt 30, ja 9. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-137/08: VB Pénzügyi Lízing, EKL 2010, lk I-10847, punkt 47).

29

Mis puutub sellesse, milline mõju on ebaõiglaste lepingutingimuste tuvastamisel asjassepuutuva lepingu kehtivusele, siis on oluline rõhutada, et vastavalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 lõpus sätestatule „jääb [leping] muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta”.

30

Sellises olukorras tuleb ebaõiglased lepingutingimused tuvastanud liikmesriigi kohtutel direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 alusel esiteks välja selgitada kõik tagajärjed, mis siseriikliku õiguse kohaselt sellest tulenevad, tagamaks seda, et kõnesolevad tingimused ei ole tarbijale siduvad (vt eespool viidatud kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, punktid 58 ja 59, ning 16. novembri 2010. aasta määrus kohtuasjas C-76/10: Pohotovosť, EKL 2010, lk I-11557, punkt 62), ja teiseks hinnata, kas asjassepuutuv leping saab ilma nende ebaõiglaste tingimusteta kehtima jääda (vt eespool viidatud kohtumäärus Pohotovosť, punkt 61).

31

Nagu tuleneb käeoleva kohtuotsuse punktis 28 viidatud kohtupraktikast ja nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 63, on liidu seadusandja eesmärk direktiivi 93/13 osas pooltevahelise tasakaalu loomine, säilitades samas põhimõtteliselt lepingu kui terviku kehtivuse, mitte aga kõigi ebaõiglasi tingimusi sisaldavate lepingute kehtetuks tunnistamine.

32

Mis puutub nendesse kriteeriumidesse, mis võimaldavad hinnata, kas leping saab tegelikult kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta, siis tuleb märkida, et nii direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 kui ka majandustegevuse õiguskindlust reguleerivad nõuded räägivad selle sätte tõlgendamisel objektiivse lähenemise kasuks, mistõttu ei saa – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 66–68 – ühe lepingupoole olukorda, kes on antud juhul tarbija, käsitada määrava kriteeriumina, mis otsustab lepingu edasise saatuse.

33

Järelikult ei saa direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et selle hindamisel, kas leping, milles on üks või mitu ebaõiglast tingimust, saab kehtida ilma nende tingimusteta, võib asja lahendav kohus lepingu kui terviku tühistamisel tugineda pelgalt sellele, et tühistamine võib olla tarbijale soodne.

34

Olles selles selgusele jõudnud, on siiski oluline märkida, et direktiiv 93/13 piirdub ebaõiglasi lepingutingimusi käsitlevate siseriiklike õigusnormide osalise ja minimaalse ühtlustamisega, jättes liikmesriikidele võimaluse kindlustada tarbijatele kõrgem kaitstuse tase kui see, mis on direktiivis ette nähtud. Nii näeb nimetatud direktiivi artikkel 8 sõnaselgelt liikmesriikidele ette võimaluse „direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase” (vt 3. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C-484/08: Caja de Ahorros y Monte de Piedad de Madrid, EKL 2010, lk I-4785, punktid 28 ja 29.

35

Seetõttu ei ole direktiiviga 93/13 vastuolus see, kui liikmesriik näeb liidu õigust järgides ette siseriikliku regulatsiooni, mis võimaldab juhul, kui see tagab tarbijale parema kaitse, tunnistada tervikuna tühiseks ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu, mis sisaldab ühe või mitu ebaõiglast tingimust.

36

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle hindamisel, kas tarbija ja ettevõtja vaheline leping, milles on üks või mitu ebaõiglast tingimust, saab kehtida ilma nende tingimusteta, ei või asja lahendav kohus lepingu kui terviku tühistamisel tugineda pelgalt sellele, et tühistamine võib olla ühele pooltest – käesoleval juhul tarbijale – soodne. Nimetatud direktiiviga ei ole siiski vastuolus see, kui liikmesriik näeb liidu õigust järgides ette, et ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud leping, milles on üks või mitu ebaõiglast tingimust, on tervikuna tühine, kui see tagab tarbijale parema kaitse.

37

Oma teise küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tarbijakrediidilepingus tegelikust KKAM-ist madalama KKAM-i märkimist võib käsitada ebaausa kaubandustavana direktiivi 2005/29 tähenduses. Juhul kui vastus sellele küsimusele on jaatav, on Euroopa Kohtul palutud vastata, millised järeldused tuleb sellest tuvastusest teha, kui ta hindab direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 1 alusel, kas lepingutingimused on õiglased, ja direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel, kas leping on tervikuna kehtiv.

38

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt meenutada direktiivi 2005/29 artikli 2 punktis d esitatud mõiste „kaubandustavad” eriti üldist sõnastust, mis näeb ette, et see on „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele” (14. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C-304/08: Plus Warenhandelsgesellschaft, EKL 2010, lk I-217, punkt 36, ja 9. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-540/08: Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag, EKL 2010, lk I-10909, punkt 17).

39

Vastavalt direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikele 1 koosmõjus selle direktiivi artikli 2 punktiga c kohaldatakse seda direktiivi ettevõtja poolt tarbija suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja sõlmimise ajal kasutatavate ebaausate kaubandustavade suhtes. Nimetatud direktiivi artikli 5 lõike 4 kohaselt on eelkõige ebaausad need kaubandustavad, mis on eksitavad.

40

Nagu direktiivi 2005/29 artikli 6 lõikest 1 tuleneb, loetakse kaubandustava eksitavaks, kui see sisaldab valeandmeid ja on seetõttu ebaõige, või muul moel, sealhulgas oma üldise esitusviisi tõttu, petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ühes või mitmes artikli 6 punktis 1 loetletud aspektis, ning kui see mõlemal juhul paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muidu ei oleks teinud. Selles sättes loetletud aspektide seas on muu hulgas hind ja hinna arvutamise viis.

41

Niisugune kaubandustava nagu põhikohtuasja käsitletav, mis seisneb selles, et krediidilepingus märgitakse tegelikust KKAM-ist madalam KKAM, kujutab endast valeandmeid krediidi üldkulude kohta ja järelikult ka hinna kohta, millele viidatakse direktiivi 2005/29 artikli 6 lõike 1 punktis d. Kui niisuguse KKAM-i märkimine paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud – mida peab kontrollima liikmesriigi kohus –, tuleb neid andmeid käsitada „eksitava” kaubandustavana nimetatud direktiivi artikli 6 lõike 1 tähenduses.

42

Selle kohta, kuidas niisugune järeldus mõjutab kõnealuse lepingu tingimuste ebaõigluse hindamist direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 1 alusel, tuleb märkida, et see säte määratleb sellise hindamise kriteeriumid eriti laiaulatuslikult, hõlmates sõnaselgelt „kõi[ki]” asjassepuutuva lepingu sõlmimisega seonduvaid „asjaolu[sid]”.

43

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 125 märkis, on ebaausa kaubandustava tuvastamine üks paljudest aspektidest, millele pädev kohus võib direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 1 alusel tugineda, kui ta hindab, kas lepingutingimused on õiglased.

44

See asjaolu ei tõenda siiski automaatselt ja iseenesest, et vaidlusalused lepingutingimused on ebaõiglased. Tegelikult peab eelotsusetaotluse esitanud kohus võtma seisukoha, kas direktiivi 93/13 artiklites 3 ja 4 toodud üldised kriteeriumid on konkreetse lepingutingimuse suhtes kohaldatavad, mida tuleb analüüsida kõiki käesolevale kohtuasjale omaseid asjaolusid arvestades (vt selle kohta 1. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-237/02: Freiburger Kommunalbauten, EKL 2004, lk I-3403, punktid 19–22; eespool viidatud kohtuotsus Pannon GSM, punktid 37–43; eespool viidatud kohtuotsus VB Pénzügyi Lízing, punktid 42 ja 43, ning eespool viidatud kohtumäärus Pohotovosť, punktid 56–60).

45

Mis puutub järeldustesse, mis tuleb teha, kui asjassepuutuva lepingu kehtivust tervikuna direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 alusel hinnates tuvastatakse, et vale KKAM-i märkimine kujutab endast ebaausat kaubandustava, siis nende osas piisab märkimisest, et direktiivi 2005/29 artikli 3 lõike 2 kohaselt ei piira see direktiiv lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, koostamist ning mõju käsitlevate normide kohaldamist.

46

Järelikult ei mõjuta ebaausa kaubandustava tuvastamine otseselt seda, kas leping on direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 tähenduses kehtiv.

47

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb teisele küsimusele vastata, et niisugust kaubandustava nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis seisneb selles, et krediidilepingus märgitakse tegelikust KKAM-ist madalam KKAM, tuleb käsitada „eksitava” kaubandustavana direktiivi 2005/29 artikli 6 lõike 1 tähenduses, kui see paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Liikmesriigi kohus peab kontrollima, kas see on nii ka põhikohtuasjas. Niisuguse ebaausa kaubandustava tuvastamine on üks paljudest aspektidest, millele pädev kohus võib tarbijale antava krediidi kulu käsitleva lepingu tingimuste ebaõiglust hinnates direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 1 alusel tugineda. Sellel tuvastusel ei ole aga otsest mõju sõlmitud krediidilepingu kehtivuse hindamisele direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 alusel.

48

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: