Liidetud kohtuasjad C‑344/10 P ja C‑345/10 P

Freixenet SA

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Apellatsioonkaebused – Taotlused registreerida ühenduse kaubamärgid, mis kujutavad valgest mattklaasist pudelit ja musta värvi mattklaasist pudelit – Registreerimisest keeldumine – Eristusvõime puudumine

Kohtuotsuse kokkuvõte

Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Absoluutsed keeldumispõhjused – Kaubamärk, millel puudub eristusvõime – Vedela toote pakendi pinna erilisest välimusest koosnev kaubamärk

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 7 lõike 1 punkt b)

Kauba enda välimusest koosnevate ruumiliste kaubamärkide eristusvõime hindamise kriteeriumid ei erine teiste kaubamärgiliikide suhtes kohaldatavatest kriteeriumidest.

Siiski tuleb nende kriteeriumide kohaldamisel võtta arvesse asjaolu, et keskmine tarbija ei pruugi tingimata tajuda kauba enda välimusest koosnevat ruumilist kaubamärki samamoodi kui sõna‑ või kujutismärki, mis koosneb tähisest, mis ei sõltu selle kauba välimusest, mida see tähistab. Igasuguse kujutis‑ või sõnalise osa puudumisel ei tee keskmised tarbijad nimelt harilikult kauba päritolu kohta järeldusi kauba kuju või selle pakendi kuju alusel, mistõttu võib ruumilise kaubamärgi eristusvõimet olla seega raskem tõendada kui sõna‑ või kujutismärgi puhul.

Neil asjaoludel ei puudu määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristusvõime üksnes sellisel kaubamärgil, mis erineb märkimisväärselt asjaomase sektori normidest või tavadest ning täidab seega edukalt päritolutähisena oma peamist ülesannet.

See kohtupraktika, mis on välja arendatud ruumiliste kaubamärkide kohta, mis koosnevad kauba enda välimusest või kauba pakendist, näiteks vedelike puhul, mis turustamisel on kauba laadiga seotud põhjustel pakendatud, kehtib ka juhul, kui kaubamärk, mille registreerimist taotletakse, „muu” kaubamärk, mis koosneb vedela kauba pakendi pinna erilisest välimusest. Sellisel juhul ei koosne kaubamärk nimelt ka tähistatavate kaupade vajaliku pakendi välimusest sõltumatust tähisest.

(vt punktid 45–48)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

20. oktoober 2011(*)

Apellatsioonkaebused – Taotlused registreerida ühenduse kaubamärgid, mis kujutavad valgest mattklaasist pudelit ja musta värvi mattklaasist pudelit – Registreerimisest keeldumine – Eristusvõime puudumine

Liidetud kohtuasjades C‑344/10 P ja C‑345/10 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 7. juulil 2010 esitatud apellatsioonkaebused,

Freixenet SA, asukoht Sant Sadurní d’Anoia (Hispaania), esindajad: advokaadid F. de Visscher, E. Cornu ja D. Moreau,

apellant,

teine menetlusosaline:

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: A. Folliard-Monguiral,

kostja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud J. Malenovský, R. Silva de Lapuerta, G. Arestis (ettekandja) ja T. von Danwitz,

kohtujurist: E. Sharpston,

kohtusekretär: ametnik K. Malacek,

arvestades kirjalikus menetluses ja 18. mai 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Oma apellatsioonkaebustes palub Freixenet SA (edaspidi „Freixenet”) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 27. aprilli 2010. aasta otsused kohtuasjas T‑109/08: Freixenet vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (valgest mattklaasist pudel) (edaspidi „kohtuotsus T‑109/08”) ning kohtuasjas T‑110/08: Freixenet vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (musta värvi mattklaasist pudel) (edaspidi „kohtuotsus T‑110/08”) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtuotsused”), millega kohus jättis rahuldamata tema hagid Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 30. oktoobri 2007. aasta otsuse (asi R 97/2001‑1) ja 20. novembri 2007. aasta otsuse (asi R 104/2001‑1) peale, mis käsitlevad taotlusi registreerida ühenduse kaubamärkidena tähised, mis kujutavad valgest mattklaasist pudelit ja musta värvi mattklaasist pudelit (edaspidi „vaidlusalused otsused”).

 Õiguslik raamistik

2        Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) tunnistati kehtetuks nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 (ELT L 78, lk 1), mis jõustus 13. aprillil 2009. Faktiliste asjaolude asetleidmise kuupäeva arvestades tuleb käesolevate kohtuasjade suhtes siiski kohaldada määrust nr 40/94.

3        Vastavalt määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktile b ei registreerita kaubamärke, millel puudub eristusvõime.

4        Määruse artikli 7 lõike 3 kohaselt ei ole kaubamärgi registreerimine määruse artikli 7 lõike 1 punktis b nimetatud absoluutse keeldumispõhjusega vastuolus, kui kaubamärk on kasutamise käigus muutunud neid kaupu eristavaks, mille jaoks registreerimist taotletakse.

5        Sama määruse artikli 38 lõikes 3 on ette nähtud, taotlust ei lükata tagasi enne, kui taotlejale on antud võimalus taotlus tagasi võtta, seda muuta või esitada oma märkused.

6        Määruse nr 40/94 artiklis 73 on sätestatud:

„[Ühtlustamisameti] otsustes märgitakse põhjused, millel need rajanevad. Otsuste aluseks võivad olla üksnes põhjused või tõendid, mille kohta huvitatud isikutel on olnud võimalik esitada oma seisukoht.”

 Vaidluste aluseks olevad asjaolud

7        Freixenet esitas 1. aprillil 1996 ühtlustamisametile kaks ühenduse kaubamärgi registreerimise taotlust vaidlusaluste esitluskujude kohta. Nendes taotlustes märkis Freixenet, et kaubamärgid, mille registreerimist ta taotleb, kuuluvad „muusse” kategooriasse ning seisnevad kauba esitluskujus. Taotluses, mis on kohtuotsuse T‑109/08 aluseks, taotles Freixenet „tuhmi kuldset” värvust ja kirjeldas kaubamärki kui „valgest mattklaasist pudelit, mis veiniga täidetuna omandab tuhmi kuldse välimuse, nagu oleks pudel härmas”. Taotluses, mis on kohtuotsuse T‑110/08 aluseks, taotles Freixenet „tuhmi musta” värvust ja kirjeldas kaubamärki kui „musta värvi mattklaasist pudelit”. Kõnealustele taotlustele oli lisatud ka avaldus, milles Freixenet kinnitas, et „kaubamärgiga ei soovita saada eraviisilist ja ainuõiguslikku kaitset pudeli kujule, vaid hoopis selle pinna erilisele ilmele”.

8        Kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 33 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „Vahuveinid”.

9        Ühtlustamisameti kontrollija lükkas 29. novembri 2000. aasta otsustega esitatud kaubamärkide registreerimise taotlused tagasi põhjendusel, et asjaomastel kaubamärkidel puudub eristusvõime ning Freixeneti esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et kõnealused kaubamärgid on vastavalt määruse nr 40/94 artikli 7 lõikele 3 omandanud eristusvõime kasutamise käigus.

10      Ühtlustamisameti neljas apellatsioonikoda jättis 11. veebruari 2004. aasta otsustega asjades R 97/2001‑4 ja R 104/2001‑4 Freixeneti kaebused kontrollija otsuste peale rahuldamata.

11      Üldkohus tühistas 4. oktoobri 2006. aasta otsustega kohtuasjas T‑190/04: Freixenet vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (valgest mattklaasist pudeli kuju) ja kohtuasjas T‑188/04: Freixenet vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (musta värvi mattklaasist pudeli kuju) need otsused, leides, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 40/94 artiklit 73 ja kaitseõiguste tagamise põhimõtet.

12      Ühtlustamisameti apellatsioonikodade juhatus suunas 12. detsembri 2006. aasta otsustega need asjad läbivaatamiseks esimesele apellatsioonikojale.

13      Võttes arvesse asjaolu, et Üldkohus heitis ühtlustamisameti neljandale apellatsioonikojale ette, et viimane rajas oma otsused tõenditele, mida ei olnud Freixenetile eelnevalt teatavaks tehtud, edastas ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda 18. juuni 2007. aasta kirjadega Freixenetile pudelite illustratsioonid, mis sisaldusid neljanda apellatsioonikoja otsustes, mille Üldkohus tühistas, ning veebilehtede aadressid, millele oli viidatud kontrollija 29. novembri 2000. aasta otsustes.

14      Freixenet esitas 9. augusti 2007. aasta kirjadega eespool mainitud teabe kohta märkused.

15      Vaidlusaluste otsustega jättis ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda talle esitatud kaebused rahuldamata.

 Menetlused Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsused

16      Freixenet esitas kaks hagi, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 28. veebruaril 2008 ning milles ta palus kohtul tühistada vaidlusalused otsused ja otsustada, et ühenduste kaubamärkide registreerimise taotlused, mis puudutavad vaidlusaluseid esitluskujusid, vastavad määruse nr 40/94 artikli 40 kohaselt avaldamiseks vajalikele tingimustele.

17      Hagide põhjendamiseks esitas Freixenet kolm väidet, mis käsitlevad määruse nr 40/94 artikli 73, artikli 7 lõike 1 punkti b ning artikli 7 lõike 3 rikkumist.

18      Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsustes need kolm väidet tagasi ning jättis hagid täielikult rahuldamata.

19      Täpsemalt, esimese väite esimese osa kohta, mis puudutab määruse nr 40/94 artikli 73 esimeses lauses nimetatud põhjendamiskohustuse rikkumist, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste punktis 20, et apellatsioonikoda ei pidanud esitama täpseid viiteid toimiku materjalidele, kui ta sõnaselgelt mainis laiatarbekaupade turustamisel üldiselt omandatud praktilist kogemust, selleks et järeldada, et kaubamärkidel, mille registreerimist taotleti, puudub selle määruse artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud eristusvõime. Seetõttu lükkas Üldkohus kõnealuse esimese osa kohtuotsuste punktis 21 tagasi.

20      Sama osa kohta märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste punktis 22 ka, et apellatsioonikoda põhjendas oma seisukohta, mille kohaselt igapäevane kogemus kinnitab seda, et vahuveini tõelist kaubamärki esindab silt, märkides, et „[n]eljanda apellatsioonikoja otsuses viidatud illustratsioonid, mis saadeti [Freixenetile], ning need, mille [Freixenet] ise võis otsingute tulemusel leida, on parim tõend selle kohta”. Üldkohus leidis kohtuotsuste punktis 23, et kõik need illustratsioonid kinnitasid tõepoolest seda, et vahuveini tõelist kaubamärki esindab silt, mitte selle pakendi kuju, ning see oli ka põhjendus, millele rajas apellatsioonikoda vaidlusalused otsused.

21      Mis puudutab esimese väite teist osa, mille kohaselt on rikutud määruse nr 40/94 artikli 73 teises lauses sätestatud õigust olla ära kuulatud, siis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste punktis 44, et ühtlustamisameti esimese apellatsioonikoja sõnul on peamine element, mis võimaldab asjaomasel tarbijal kauba päritolu kindlaks teha, vahuveini pudelile kinnitatud silt, mitte pudeli kuju ega välimus. Üldkohus täpsustas kohtuotsuste punktis 45, et see hinnang kujutab endast ühtlustamisameti lõplikku seisukohta ning et seetõttu ei tulnud seda põhimõtteliselt Freixenetile märkuste esitamiseks edastada. Üldkohus leidis, et kõnealune hinnang ei põhinenud faktilistel asjaoludel, mida apellatsioonikoda omal algatusel kogus, vaid kujutas endast jätku kontrollija poolt 19. novembril 1998 esitatud argumentidele, millega teatati Freixenetile, et kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on vahuveini pudeli tavaline välimus ning seetõttu puudub sellel vastavalt määruse artikli 7 lõike 1 punktile b igasugune eristusvõime.

22      Seoses esimese väite teise osaga märkis Üldkohus kohtuotsuste punktis 46 samuti, et praktilisest kogemusest tehtud järeldusi, milleks on vahuveini pudelile kinnitatud sildi olulisus elemendina, mis võimaldab asjaomasel tarbijal kindlaks teha kauba päritolu, ning esitluskujude lai valik, võib pidada kõigile teadaolevaks, sealhulgas Freixenetile. Üldkohtu sõnul kuuluvad need järeldused üldteada faktide kategooriasse, mille tõelevastavust ei pidanud ühtlustamisamet tõendama. Üldkohus märkis samuti, et apellatsioonikoja poolt vaidlusalustes otsustes esimese võimalusena esitatud argumendid kuulusid Freixeneti ja ühtlustamisameti vaheliste vaidluste konteksti seoses sellega, milliseid elemente tuleb arvesse võtta nende kaubamärkide eristusvõime tuvastamisel, mille registreerimist taotleti.

23      Vaidlustatud kohtuotsuste punktis 47 märkis Üldkohus, et seisukoht, et silt on vahuveini tarbija jaoks lähteelement ning see tarbija ei tugine muudele elementidele, nagu pudeli klaasi värvus või selle pinna ilme, on ühtlustamisameti arutluskäigus kesksel kohal ning see on üksnes praktilisest kogemusest lähtuv järeldus. Arvestades, et Freixenetile ei saa see teadmata olla, otsustas Üldkohus, et viimasel oli seega suurepäraselt võimalik ümber lükata seisukoht, millest kontrollija ja seejärel ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda lähtusid taotletud kaubamärkidel eristusvõime puudumise tuvastamisel, ning võis seega väita, et asjaomane tarbija võtab selle kauba valimisel tavaliselt arvesse mitte vahuveini silti, vaid pakendit.

24      Leides, et Freixenetil oli tegelikult võimalik esitada oma märkused ühtlustamisameti neljanda apellatsioonikoja otsustes viidatud pudeliillustratsioonide kohta, otsustas Üldkohus kohtuotsuste punktis 48 pealegi, et tal ei ole seega alust väita, et sellega seoses on rikutud määruse nr 40/94 artikli 73 teist lauset.

25      Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuste punktis 49, et Freixenet kuulati vastavalt määruse nr 40/94 artikli 73 teisele lausele ära, kuivõrd tal oli võimalik võtta seisukoht põhjuste suhtes, mille tõttu ühtlustamisamet kavatses kaubamärkide registreerimise taotlused tagasi lükata, kuna neil puudub nõutav eristusvõime. Üldkohus otsustas seejärel nende kohtuotsuste punktis 50, et seega väidab Freixenet ekslikult, et apellatsioonikoda eiras seda sätet, kui ta ei palunud Freixenetil esitada märkusi üldteada faktide kohta, mis ei saanud olla talle teadmata ja mis kujutasid endast ühtlustamisameti lõplikku seisukohta, või kõnealuste pudeliillustratsioonide kohta. Seetõttu lükkas Üldkohus esimese väite teise osa tagasi.

26      Teise väite kohta, et on rikutud määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b, märkis Üldkohus kohtuotsuse T‑109/08 punktis 75 ja kohtuotsuse T‑110/08 punktis 74 muu hulgas, et mis puudutab nende kaubamärkide eristusvõimele, mille registreerimist taotleti, antavat hinnangut kui sellist, siis leidis ühtlustamisameti apellatsioonikoda, et pudeliklaasi värvus ja matistatud pind ei saa vahuveini jaoks „toimida kaubamärgina”. Lisaks märkis Üldkohus kohtuotsuse T‑109/08 punktis 76 ja kohtuotsuse T‑110/08 punktis 75, et selles kontekstis tugines Freixenet nende kaubamärkide algupärasusele 1. aprilli 1996. aasta seisuga ning apellatsioonikoda ei eitanud seda vaidlusalustes otsustes. Üldkohus on seisukohal, et niisugusest algupärasusest ei piisa siiski kõnealuste kaubamärkide eristusvõime tuvastamiseks seoses asjaomaste kaupade ja asjaomase avalikkusega.

27      Üldkohus otsustas kohtuotsuse T‑109/08 punktis 79 ja kohtuotsuse T‑110/08 punktis 78, et ühtlustamisameti apellatsioonikoja kaks faktilist hinnangut, millele Freixenet vastu ei ole vaielnud ja mis puudutavad esiteks asjaolu, et ühtegi pudelit ei müüda ilma sildita või samaväärse märketa, ning teiseks seda, et Freixenet ise kasutab kaubamärki FREIXENET pudelitel, mille kaubamärkidena registreerimist ta taotles, võimaldavad kinnitada praktilisest kogemusest tulenevat seisukohta, mille kohaselt pudeliklaasi värvus ja matistatud pind ei saa asjaomase avalikkuse silmis vahuveini jaoks „toimida kaubamärgina”.

28      Seoses teise väitega meenutas Üldkohus lisaks kohtuotsuse T‑109/08 punktis 81 ja kohtuotsuse T‑110/08 punktis 80, et nende kaubamärkide algupärast välimust, mille registreerimist taotleti, ei eitata. Eitatakse hoopis seda, et valdav enamik tarbijaid ei taju pudelite välimust asjaomase vahuveini päritolu tuvastamisel olulise elemendina, vaid eelistab vaadata silti.

29      Lisaks otsustas Üldkohus kohtuotsuse T‑109/08 punktis 82 ja kohtuotsuse T‑110/08 punktis 81 argumendi kohta, et ükski vahuveini pudelite illustratsioonidest, millele vaidlusaluste otsustes tugineti, ei viita pudelile, mida turustati ajal, mil kaubamärkide registreerimist taotleti, et piisab märkimisest, et see argument on tulemusetu, kuna ühtlustamisameti apellatsioonikoda rõhutas oma otsustes õigesti, et „ei ole olemas ühtegi varasemat juhtumit, kus veinitootjad oleksid pakkunud veini avalikkusele sildita pudelites, nii et avalikkus oleks kauba tööstusliku või kaubandusliku päritolu tähistajana usaldanud ainult või peamiselt pudeli välimust”. Üldkohus järeldas, et isegi kui oletada, et Freixenet kasutas esimesena pakendit, mille jaoks kaubamärkide registreerimist taotleti, ei ole selle pakendi algupärasus igal juhul piisav, kuna tarbija võtab olenemata ajastust ostuotsuse tegemisel arvesse teist elementi, pidades silmas eelkõige kauplustes pakutavate esitluskujude laia valikut.

30      Seetõttu otsustas Üldkohus kohtuotsuse T‑109/08 punktis 85 ja kohtuotsuse T‑110/08 punktis 84, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et kaubamärkidel, mille registreerimist taotleti, puudub eristusvõime, ning lükkas sellest tulenevalt teise väite tagasi.

31      Kolmanda väite kohta, mis puudutab määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 3 rikkumist, märkis Üldkohus kohtuotsuse T‑109/08 punktis 113 ja kohtuotsuse T‑110/08 punktis 108 eelkõige, et ei saa eitada, et Freixeneti esitatud turu-uuringud ei hõlmanud üheksat liikmesriiki nendest viieteistkümnest, kes kuulusid ühendusse registreerimistaotluste esitamise ajal.

32      Üldkohus täpsustas kohtuotsuse T‑109/08 punktis 122 ja kohtuotsuse T‑110/08 punktis 118 lisaks, et kuna kaubamärgid, mille registreerimist taotleti, koosnevad toote esitluskujust, ei esine keelelist takistust nende registreerimisele, ning et seega tuleb kasutamise teel eristusvõime omandamist tõendada põhimõtteliselt kogu ühenduse osas, kus eristusvõime puudub, selleks et neid kaubamärke saaks registreerida määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 3 alusel.

33      Üldkohus järeldas kohtuotsuse T‑109/08 punktis 123 ja kohtuotsuse T‑110/08 punktis 119, et kuna piisavad tõendid puuduvad viieteistkümnest asjaomasest liikmesriigist neljateistkümne osas, ei saa kasutamise teel eristusvõime omandamist Hispaanias seega pidada piisavaks, selleks et registreerida ühenduse kaubamärk, mis on ühtne ja mille mõju tekib terves ühenduses. Üldkohus leidis samuti, et Freixenet ei saa selles suhtes tugineda analoogia alusel 6. oktoobri 2009. aasta otsusele kohtuasjas C‑301/07: PAGO International (EKL 2009, lk I‑9429), mis käsitleb eelotsusetaotlust määruse nr 40/94 artikli 9 lõike 1 punkti c kohta ning küsimust, milline on juba registreeritud ühenduse kaubamärgi maine alusel antud kaitse. Sellest tulenevalt otsustas Üldkohus, et ühtlustamisameti apellatsioonikoda oli õigesti leidnud, et Freixeneti esitatud tõendid ei olnud piisavad, selleks et tõendada, et tähised, mille registreerimist taotleti, olid kasutamise teel omandanud eristusvõime, ning kohus lükkas seetõttu kolmanda väite tagasi.

 Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus

34      Freixenet palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsused;

–        rahuldada nõuded, mille ta esitas Üldkohtus, ja

–        mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

35      Ühtlustamisamet palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja Freixenetilt.

36      Euroopa Kohtu presidendi 10. novembri 2010. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑344/10 P ja C‑345/10 P suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides.

 Apellatsioonkaebused

37      Oma apellatsioonkaebuste põhjenduseks esitab Freixenet kolm väidet, mis puudutavad esiteks määruse nr 40/94 artikli 38 lõike 3 ja artikli 73 ning ELTL artikli 296 ja 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 rikkumist, teiseks sama määruse artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumist ning kolmandaks selle määruse artikli 7 lõike 3 rikkumist. Kõigepealt tuleb analüüsida teist väidet.

 Poolte argumendid

38      Teises väites on Freixenet seisukohal, et Üldkohus rikkus määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b, kui ta vaidlustatud kohtuotsustes leidis, et ühtlustamisameti apellatsioonikoda ei olnud kohustatud esitama registreerimisest keeldumise põhjendamiseks konkreetseid tõendeid ning võis piirduda väidetavalt üldtuntud fakti esiletoomisega, selleks et eitada taotletud kaubamärkide eristusvõimet, samas kui Freixenet oli esitanud konkreetsed ja tõendatud andmed nende kaubamärkide algupärasuse kohta asjakohasel kuupäeval, mistõttu need kaubamärgid erinesid märkimisväärselt asjaomase sektori normidest või tavadest. Kuna kohtupraktika kohaselt peab eristusvõime hindamine toimuma konkreetselt, on ühtlustamisamet kohustatud kaubamärkide taotleja konkreetsetele tõenditele konkreetselt vastama ega saa piirduda ebamäärase ja üldsõnalise eitamisega, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsustes ekslikult lubatavaks pidas.

39      Lisaks rõhutab Freixenet asjaolu, et kaubamärgid, mille registreerimist taotleti, eristusid oluliselt sektori normidest 1. aprillil 1996, ning ta märgib, et nende kaubamärkide algupärasust tunnistas nii ühtlustamisameti apellatsioonikoda kui ka Üldkohus kohtuotsuse T‑109/08 punktides 76 ja 81 ning kohtuotsuse T‑110/08 punktides 75 ja 80. Freixenet väidab, et kuna vastavalt kohtupraktikale piisab ainuüksi võimest eristada kauba päritolu, selleks et määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud keeldumispõhjust ei kohaldataks, ning arvestades, et nendel kaubamärkidel oli minimaalne eristusvõime, mida Üldkohus tunnistas, kui ta kvalifitseeris need algupäraseks, siis rikkus kohus seda sätet, kui ta eitas kõnealuste kaubamärkide eristusvõimet, kuigi kaitse kriteerium oli täidetud.

40      Freixenet heidab Üldkohtule ka ette, et viimane rikkus määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b, kui ta omistas tähtsuse vajadusele kombineerida kaubamärkidega, mille registreerimist taotleti, sõnalist elementi, korrates kohtuotsuse T‑109/08 punktis 82 ja kohtuotsuse T‑110/08 punktis 81 ühtlustamisameti apellatsioonikoja kaalutlust, mille kohaselt „ei ole olemas ühtegi varasemat juhtumit, kus veinitootjad oleksid pakkunud veini avalikkusele sildita pudelites, nii et avalikkus oleks kauba tööstusliku või kaubandusliku päritolu tähistajana usaldanud ainult või peamiselt pudeli välimust”. Üldkohus eeldas seega ekslikult, et muul tähisel kui sõnamärgil ei ole eristusvõimet, kui seda ei kasutata koos sõnalise elemendiga, samas kui määruse ega kohtupraktikaga ei ole seatud sellise kaubamärgi registreerimise eeltingimuseks, mis koosneb kauba või selle pakendi esitluskujust, teksti või sõnaliste elementide olemasolu.

41      Ühtlustamisamet vaidleb Freixeneti argumentidele vastu ja leiab, et teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Euroopa Kohtu hinnang

42      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kaubamärgi eristusvõime määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b mõttes tähendab seda, et kaubamärk võimaldab määratleda kauba, mille jaoks selle registreerimist taotletakse, konkreetselt ettevõtjalt pärinevana ja seega eristada seda kaupa teiste ettevõtjate omadest (vt eelkõige 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑456/01 P ja C‑457/01 P: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑5089, punkt 34; 7. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑136/02 P: Mag Instrument vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑9165, punkt 29, ja 25. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑238/06 P: Develey vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I‑9375, punkt 79).

43      Eristusvõimet tuleb hinnata ühest küljest seoses kaupade ja teenustega, mille jaoks registreerimist taotletakse, ning teisest küljest lähtuvalt sellest, kuidas asjaomane avalikkus kaubamärki tajub (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 35; 22. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑25/05 P: Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I‑5719, punkt 25, ja eespool viidatud kohtuotsus Develey vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 79).

44      Nagu Üldkohus kohtuotsuse T‑109/08 punktis 69 ja kohtuotsuse T‑110/08 punktis 68 märkis, ei ole käesoleval juhul vaidlust selle üle, et asjaomased kaubad ehk vahuveinid on laiatarbekaup ning et asjaomane avalikkus koosneb nende viieteistkümne liikmesriigi laiast avalikkusest, kes kuulusid ühendusse registreerimistaotluste esitamise ajal.

45      Samuti väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei erine kauba enda välimusest koosnevate ruumiliste kaubamärkide eristusvõime hindamise kriteeriumid teiste kaubamärgiliikide suhtes kohaldatavatest kriteeriumidest (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Mag Instrument vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 30; 12. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑173/04 P: Deutsche SiSi-Werke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I‑551, punkt 27; eespool viidatud kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 26, ja 4. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑144/06 P: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I‑8109, punkt 36).

46      Siiski tuleb nende kriteeriumide kohaldamisel võtta arvesse asjaolu, et keskmine tarbija ei pruugi tingimata tajuda kauba enda välimusest koosnevat ruumilist kaubamärki samamoodi kui sõna- või kujutismärki, mis koosneb tähisest, mis ei sõltu selle kauba välimusest, mida see tähistab. Igasuguse kujutis- või sõnalise osa puudumisel ei tee keskmised tarbijad nimelt harilikult kauba päritolu kohta järeldusi kauba kuju või selle pakendi kuju alusel, mistõttu võib ruumilise kaubamärgi eristusvõimet olla seega raskem tõendada kui sõna- või kujutismärgi puhul (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Mag Instrument vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 30; eespool viidatud kohtuotsus Deutsche SiSi-Werke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 28, ja eespool viidatud kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 27).

47      Neil asjaoludel ei puudu määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristusvõime vaid sellisel kaubamärgil, mis erineb märkimisväärselt asjaomase sektori normidest või tavadest ning täidab seega edukalt päritolutähisena oma peamist ülesannet (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Mag Instrument vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 31; eespool viidatud kohtuotsus Deutsche SiSi-Werke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 31, ja eespool viidatud kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 28).

48      See kohtupraktika, mis on välja arendatud ruumiliste kaubamärkide kohta, mis koosnevad kauba enda välimusest või kauba pakendist, näiteks vedelike puhul, mis turustamisel on kauba laadiga seotud põhjustel pakendatud (vt eespool viidatud kohtuotsus Deutsche SiSi-Werke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 29, ja eespool viidatud 4. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 38), kehtib ka juhul, kui sarnaselt käesoleva asjaga on kaubamärk, mille registreerimist taotletakse, „muu” kaubamärk, mis koosneb vedela kauba pakendi pinna erilisest välimusest. Sellisel juhul ei koosne kaubamärk nimelt ka tähistatavate kaupade vajaliku pakendi välimusest sõltumatust tähisest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 29).

49      Kuigi Üldkohus tuvastas kohtuotsuse T‑109/08 punktides 63–67 ning kohtuotsuse T‑110/08 punktides 62–66 õigesti kriteeriumid, mis on kohtupraktikas määratletud, ilmneb nendest kohtuotsustest siiski, et Üldkohus ei järginud seda kohtupraktikat käesoleva juhtumi hindamisel.

50      Nimelt selle asemel et kontrollida, kas kaubamärgid, mille registreerimist taotleti, erinevad märkimisväärselt asjaomase sektori normidest või tavadest, piirdus Üldkohus kohtuotsuse T‑109/08 punktis 79 ja kohtuotsuse T‑110/08 punktis 78, üldise järeldusega, et kuna ühtegi pudelit ei müüda ilma sildita või samaväärse märketa, võimaldab ainult see sõnaline element asjaomase vahuveini päritolu kindlaks teha, mistõttu pudeliklaasi värvus ja matistatud pind ei saa asjaomase avalikkuse silmis vahuveini jaoks „toimida kaubamärgina”, kui neid ei kasutata koos sõnalise elemendiga.

51      Niisuguse hinnangu tulemusel jäetakse määrusega nr 40/94 antava kaitse alt süstemaatiliselt välja kaubamärgid, mis koosnevad kauba enda pakendi välimusest ega sisalda teksti ega sõnalist elementi.

52      Järelikult rikkus Üldkohus määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b (vt selle kohta 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑383/99 P: Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2001, lk I‑6251, punkt 45).

53      Neil asjaoludel tuleb Freixeneti teise väitega nõustuda ning vaidlustatud kohtuotsused tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida muid apellatsioonkaebustes esitatud väiteid.

 Hagid Üldkohtus

54      Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teisele lausele võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab. Tuleb märkida, et käesoleval juhul on see nii.

55      Mis puudutab Freixeneti Üldkohtus esitatud nõuet tühistada vaidlusalused otsused määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumise tõttu, siis tuleb see rahuldada käesoleva kohtuotsuse punktides 45–52 esitatud põhjustel. Ühtlustamisameti apellatsioonikoda rikkus nimelt samamoodi õigusnormi nagu Üldkohus, kui ta leidis 30. oktoobri 2007. aasta otsuse punktis 34 ja 20. novembri 2007. aasta otsuse punktis 37, et „välisilme ei täida kaubamärgi ülesannet, küll aga silt”, ning kui ta jättis seega analüüsimata, kas kaubamärgid, mille registreerimist taotleti, erinesid märkimisväärselt asjaomase sektori normidest või tavadest.

56      Neil asjaoludel tuleb vaidlusalused otsused tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida muid väiteid, mille Freixenet oma hagides Üldkohtus esitas.

 Kohtukulud

57      Kodukorra artiklis 122 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Freixenet on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja ühtlustamisamet on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse nii esimese kohtuastme kui apellatsioonimenetluse kulud välja ühtlustamisametilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 27. aprilli 2010. aasta otsused kohtuasjas T‑109/08: Freixenet vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (valgest mattklaasist pudel) ning kohtuasjas T‑110/08: Freixenet vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (musta värvi mattklaasist pudel).

2.      Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 30. oktoobri 2007. aasta otsus (asi R 97/2001‑1) ja 20. novembri 2007. aasta otsus (asi R 104/2001‑1).

3.      Mõista Siseturu Ühtlustamise Ametilt (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) välja nii esimese kohtuastme kui apellatsioonimenetluse kulud.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.