Liidetud kohtuasjad C‑42/10, C‑45/10 ja C‑57/10

Vlaamse Dierenartsenvereniging VZW

ja

Marc Janssens

versus

Belgische Staat

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad van State (Belgia))

Veterinaar‑ ja zootehniline sektor – Määrus (EÜ) nr 998/2003 – Lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavad loomatervishoiunõuded – Otsus 2003/803/EÜ – Näidispass koerte, kasside ja valgetuhkrute ühendusesiseseks liikumiseks

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Õigusaktide ühtlustamine – Ühtlustamismeetmed – Lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavad loomatervishoiunõuded – Näidispass koerte, kasside ja valgetuhkrute ühendusesiseseks liikumiseks – Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt peab lemmikloomapassil olema unikaalne number, mis koosneb asjaomase liikmesriigi kahekohalisest ISO koodist, millele järgneb kahekohaline volitatud väljaandja identifitseerimisnumber ja üheksakohaline järjenumber – Numeratsioon, mis tagab eelosutatud identifitseerimisnumbri unikaalsuse – Lubatavus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 998/2003, artikli 3 punkt b, artikli 4 lõige 2, artikkel 5 ja artikli 17 teine lõik; komisjoni otsus 2003/803)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Ühtlustamismeetmed – Lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavad loomatervishoiunõuded – Näidispass koerte, kasside ja valgetuhkrute ühendusesiseseks liikumiseks – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette lemmikloomapassi kasutamise mitte üksnes reisidokumendina, vaid ka siseriiklikult koerte identifitseerimise ja registreerimise dokumendina – Lubatavus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 998/2003, artikli 3 punkt b, artikli 4 lõige 2, artikkel 5 ja artikli 17 teine lõik; komisjoni otsus 2003/803)

3.        Õigusaktide ühtlustamine – Ühtlustamismeetmed – Lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavad loomatervishoiunõuded – Näidispass koerte, kasside ja valgetuhkrute ühendusesiseseks liikumiseks – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad lemmikloomapassis ette ainult ühe välja looma omaniku nime ja aadressi sissekandmiseks – Sellele väljale hilisemate muudatuste tegemine isekleepuvate etikettide kinnitamise kaudu – Lubamatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 998/2003, artikli 3 punkt b, artikli 4 lõige 2, artikkel 5 ja artikli 17 teine lõik; komisjoni otsus 2003/803)

4.        Õigusaktide ühtlustamine – Ühtlustamismeetmed – Lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavad loomatervishoiunõuded – Näidispass koerte, kasside ja valgetuhkrute ühendusesiseseks liikumiseks – Lemmikloomapassi käsitlevad siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette lemmikloomapassi kasutamise koerte identifitseerimise ja registreerimise tõendina ning isekleepuvate etikettide kasutamise looma omaniku nimes muudatuste tegemiseks – Siseriiklikud õigusnormid, mis käsitlevad kasside ja valgetuhkrute unikaalse numbri koostamist – Tehniliste eeskirjadena määratlemine direktiivi 98/34 tähenduses – Välistamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 98/34, muudetud direktiiviga 98/48, artiklid 1 ja 8)

1.        Määruse nr 998/2003 (mis käsitleb lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavaid loomatervishoiunõudeid ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/65) artikli 3 punkti b, artikli 4 lõiget 2, artiklit 5 ja artikli 17 teist lõiku ning otsuse 2003/803 (millega kehtestatakse näidispass koerte, kasside ja valgetuhkrute ühendusesiseseks liikumiseks) artikleid ja lisasid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et igal lemmikloomapassil peab olema unikaalne number, mis koosneb asjaomase liikmesriigi kahekohalisest ISO koodist, millele järgneb kahekohaline volitatud väljaandja identifitseerimisnumber ja üheksakohaline järjenumber, kui see tagab nimetatud identifitseerimisnumbri unikaalsuse.

(vt punkt 52 ja resolutsiooni punkt 1)

2.        Määruse nr 998/2003 (mis käsitleb lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavaid loomatervishoiunõudeid ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/65) artikli 3 punkti b, artikli 4 lõiget 2, artiklit 5 ja artikli 17 teist lõiku ning otsuse 2003/803 (millega kehtestatakse näidispass koerte, kasside ja valgetuhkrute ühendusesiseseks liikumiseks) artikleid ja lisasid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt ei kasutata lemmikloomapassi mitte üksnes reisidokumendina kooskõlas liidu õigusnormidega, vaid ka siseriiklikult koerte identifitseerimise ja registreerimise tõendina.

Ei eelosutatud määruse ega otsuse sõnastus ega mõte ei anna alust seisukohale, et lemmikloomapassi ühtne ja ainus funktsioon on täita liidu õigusnormidega seatud eesmärke ja seetõttu oleks keelatud kasutada seda passi siseriiklikult teistel eesmärkidel. Vastupidi, otsuse 2003/803 põhjendustest 3 ja 4 ning sellele otsusele lisatud näidispassist tuleneb, et see sisaldab lehekülgi, mis võimaldavad kanda sinna andmeid, mis ei ole ette nähtud liidu õigusnormides. Seega ei ole selle passi kasutamine muudel kui liidu õigusnormides nimetatud eesmärkidel põhimõtteliselt keelatud, tingimusel et selline kasutamine ei takista määruse nr 998/2003 ega otsuse 2003/803 ja nendes seatud eesmärkide tegelikku kohaldamist.

(vt punktid 55–57, 65 ja resolutsiooni punkt 2)

3.        Määruse nr 998/2003 (mis käsitleb lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavaid loomatervishoiunõudeid ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/65) artikli 3 punkti b, artikli 4 lõiget 2, artiklit 5 ja artikli 17 teist lõiku ning otsuse 2003/803 (millega kehtestatakse näidispass koerte, kasside ja valgetuhkrute ühendusesiseseks liikumiseks) artikleid ja lisasid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette lemmikloomapassis üksnes ühe välja looma omaniku nime ja aadressi sissekandmiseks ning mille hilisemad muudatused tehakse isekleepuvate etikettide kinnitamise kaudu.

Sellised õigusnormid ei järgi kõnealuse otsuse I lisas sisalduvale näidispassile seatud ühtse vormi nõuet, mis nõuab eelkõige, et lemmikloomapassi esimesel leheküljel olevad väljad ja passi vorm võimaldaks sisse kanda looma kolme üksteisele järgneva omaniku nime ja aadressi.

Pealegi takistab isekleepuvate etikettide üksteise peale panemine looma üksteisele järgnevate omanike kindlakstegemist, kuigi selline identifitseerimine on otsustava tähtsusega loomatervishoiunõuete seisukohalt ning määrus nr 998/2003 ja otsus 2003/803 reguleerivad otseselt seda valdkonda. Samuti takistab see lemmikloomade väljaviimist nende päritolu liikmesriigist, nõudes sellisel juhul sihtliikmesriigis uue passi väljaandmist.

(vt punktid 62–65 ja resolutsiooni punkt 2)

4.        Lemmikloomapassi käsitlevad siseriiklikud õigusnormid, mis näevad esiteks ette lemmikloomapassi kasutamise koerte identifitseerimise ja registreerimise tõendina ning isekleepuvate etikettide kasutamise looma omaniku nimes muudatuste tegemiseks, ning teiseks siseriiklikud õigusnormid, mis on seotud kasside ja valgetuhkrute unikaalse numbri koostamisega, ei kujuta endast tehnilisi eeskirju direktiivi 98/34, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (muudetud direktiiviga 98/48), artikli 1 tähenduses, millest tuleks kooskõlas selle direktiivi artikliga 8 eelnevalt komisjonile teatada.

Lemmikloomapassid, mis sisaldavad unikaalset numbrit ja identifitseerivad konkreetset looma, ei ole selliselt kaubanduslike tehingute esemeks. Järelikult on välistatud, et neid passe saaks kvalifitseerida „kaupadeks” Euroopa Kohtu praktika tähenduses ning nende suhtes kuuluks kohaldamisele direktiiv 98/34.

(vt punktid 69–71 ja resolutsiooni punkt 3)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

14. aprill 2011(*)

Veterinaar‑ ja zootehniline sektor – Määrus (EÜ) nr 998/2003 – Lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavad loomatervishoiunõuded – Otsus 2003/803/EÜ – Näidispass koerte, kasside ja valgetuhkrute ühendusesiseseks liikumiseks

Liidetud kohtuasjades C‑42/10, C‑45/10 ja C‑57/10,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Raad van State (Belgia) 14. jaanuari 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlused, mis saabusid Euroopa Kohtusse 25. ja 28. jaanuaril 2010, menetlustes

Vlaamse Dierenartsenvereniging VZW (C‑42/10, C‑45/10 ja C‑57/10),

Marc Janssens (C‑42/10 ja C‑45/10)

versus

Belgische Staat,

menetluses osales:

Luk Vangheluwe (C‑42/10),

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud D. Šváby (ettekandja), G. Arestis, J. Malenovský ja T. von Danwitz,

kohtujurist: Y. Bot,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 3. veebruari 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades märkusi, mille esitasid:

–        Vlaamse Dierenartsenvereniging VZW, esindaja: advocaat R. Gielen,

–        Belgia valitsus, esindaja: J.-C. Halleux, keda abistas advokaat J.‑F. De Bock,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: A. Marcoulli ja B. Burggraaf,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlused puudutavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta määruse (EÜ) nr 998/2003, mis käsitleb lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavaid loomatervishoiunõudeid ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/65/EMÜ (ELT L 146, lk 1, ELT eriväljaanne 3/39, lk 75), artikli 3 punkti b, artikli 4 lõike 2, artikli 5 ja artikli 17 teise lõigu, komisjoni 26. novembri 2003. aasta otsuse 2003/803/EÜ, millega kehtestatakse näidispass koerte, kasside ja valgetuhkrute ühendusesiseseks liikumiseks (ELT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 3/41, lk 198), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1989. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (EÜT L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiviga 98/48/EÜ (EÜT L 217, lk 18; ELT eriväljaanne 13/21, lk 8) (edaspidi „direktiiv 98/34”), artikli 1 tõlgendamist.

2        Taotlused esitati kolme kaebuse menetlemise raames, milles olid vaidlevateks poolteks esiteks Vlaamse Dierenartsenvereniging VZW (edaspidi „Vlaamse Dierenartsenvereniging”) ja M. Janssens (kohtuasjad C‑42/10 ja C‑45/10) ning teiseks Vlaamse Dierenartsenvereniging (kohtuasi C‑57/10) ja Belgische Staat ning nende kaebuste esemeks oli nõue tühistada vastavalt 21. septembri 2004. aasta kuninglik dekreet, millega muudeti 10. veebruari 1967. aasta kuninglikku dekreeti marutaudi käsitlevate loomatervishoiualaste õigusnormide kehtestamise kohta (Moniteur belge, 24.9.2004, lk 69208; edaspidi „21. septembri 2004. aasta dekreet”) (kohtuasi C‑42/10), koerte identifitseerimist ja registreerimist käsitlev 28. mai 2004. aasta kuninglik dekreet (Moniteur belge, 7.6.2004, lk 43185; edaspidi „28. mai 2004. aasta dekreet”) (kohtuasi C‑45/10) ning kasside ja valgetuhkrute ühendusesiseseks liikumiseks ette nähtud passi vormi ja väljaandmise korda käsitlev 5. mai 2004. aasta kuninglik dekreet (Moniteur belge, 24.5.2004, lk 40130; edaspidi „5. mai 2004. aasta dekreet”) (kohtuasi C‑57/10).

3        Euroopa Kohtu presidendi 2. märtsi 2010. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑42/10, C‑45/10 ja C‑57/10 nende seotuse tõttu kirjaliku ja suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 43.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigusnormid

 Määrus nr 998/2003

4        Määruse nr 998/2003 artikkel 3 sätestab:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

b)      pass – mis tahes dokument, mis võimaldab lemmiklooma selgelt identifitseerida ja sisaldab punkte, mis võimaldavad kontrollida selle staatust käesoleva määruse suhtes, ning peab olema koostatud vastavalt artikli 17 teisele lõigule;

[...]”

5        Määruse artikli 4 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Olenemata looma identifitseerimise süsteemist, nähakse samuti ette teave, mille abil saab kindlaks teha looma omaniku nime ja aadressi.”

6        Määruse artikkel 5 näeb ette järgmist:

„1.      Ilma et see piiraks artiklis 6 sätestatud nõuete kohaldamist, peavad I lisa A ja B osades loetletud liikidesse kuuluvate lemmikloomade liikumisel olema täidetud järgmised nõuded:

a)      loomad on identifitseeritavad vastavalt artiklile 4; ja

b)      loomadega on kaasas pass, mille on välja andnud pädeva asutuse poolt määratud veterinaararst ja mis tõendab kehtivat vaktsineerimist marutaudi vastu (või vajaduse korral korduvvaktsineerimist vastavalt valmistajalabori soovitustele), mis on kõnealusele loomale tehtud inaktiveeritud vaktsiiniga vähemalt üks antigeeni ühik doosi kohta (WHO standard).

2.      Liikmesriigid võivad lubada I lisa A ja B osas loetletud loomade liikumist, kes on alla kolme kuu vanused ja vaktsineerimata, kui neil on kaasas pass ja nad on viibinud oma sünnikohas sündimisest saadik, puutumata kokku tõenäoliselt nakatunud metsloomadega, või kui nad on koos oma emaga, kellest nad on ikka veel sõltuvad.”

7        Määruse nr 998/2003 artikli 17 teine lõik kõlab:

„I lisa A ja B osas loetletud liikidesse kuuluvate loomadega liikumisel kaasas olevate passide näidised kehtestatakse artikli 24 lõikes 2 sätestatud korras.”

8        Määruse I lisa A ja B osa puudutab koeri, kasse ja valgetuhkruid.

 Otsus 2003/803

9        Otsuse 2003/803 artikli 1 alusel kehtestatakse näidispass koerte, kasside ja valgetuhkrute liikumiseks ühest liikmesriigist teise.

10      Otsuse artiklis 2 viidatakse selle otsuse I lisale, mis näeb ette, et näidispassi kaas ja selle esimene kuni kolmas lehekülg peavad olema esitatud järgmises vormis:

11      Otsuse 2003/803 artikkel 3 sätestab, et näidispass peab vastama selle otsuse II lisas sätestatud täiendavatele nõuetele.

12      Selles osas näeb II lisa A osa punkt 1 ette:

„Näidispasside vorm ühtlustatakse.”

13      II lisa B osa punkti 2 alapunktist c võib lugeda:

„Näidispassi kaanele trükitakse näidispassi number, väljaandva liikmesriigi ISO kood ja unikaalne number.”

14      II lisa C osa punkt 4 näeb ette, et I lisas sätestatud näidispassi lahtrite suurus ja kuju on soovituslikud ja nende järgimine ei ole kohustuslik.

 Direktiiv 98/34

15      Direktiivi 98/34 artikkel 1 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.      toode – iga tööstuslikult valmistatud toode ja põllumajandustoode, ka kalatoode;

2.      teenus — infoühiskonna iga teenus ehk kõik vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest osutatavad teenused.

[...]

3.      tehniline spetsifikatsioon – dokumendis sisalduv spetsifikatsioon, millega nähakse ette toote nõutavad omadused, nagu kvaliteet, kasutusotstarve, ohutus või mõõtmed, sealhulgas nõuded toote müüginimetuse, terminite, tunnuste, kontrollimise ja kontrollimeetodite, pakendamise, märgistamise või etikettimise ning vastavushindamismenetluse kohta.

[...]

4.      muud nõuded – nõuded, mis ei ole tehniline spetsifikatsioon ja mis esitatakse tootele eelkõige tarbijate või keskkonna kaitsmise eesmärgil ning mis mõjutavad tema elutsüklit pärast turuleviimist, nagu kasutamise, ringlussevõtu, taaskasutamise või kõrvaldamise tingimused, kui need võivad oluliselt mõjutada toote koostist, olemust või turustamist;

[...]

11.      tehnilised eeskirjad – tehnilised spetsifikatsioonid ja muud nõuded või teenuseid puudutavad eeskirjad, sealhulgas vastavad haldusnormid, mille järgimine turustamisel, teenuste pakkumisel, teenusepakkuja asutamisel või teenuste kasutamisel liikmesriigis või selle põhiosas on de jure või de facto kohustuslik, samuti liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis keelavad toote valmistamise, impordi, turustamise, kasutamise või keelavad teenuste pakkumise või kasutamise või teenusepakkuja asutamise, välja arvatud need normid, mis on sätestatud artiklis 10.

[...]”

16      Direktiivi 98/34 artikkel 8 näeb ette:

„1.      Piiramata artikli 10 kohaldamist, edastavad liikmesriigid viivitamata komisjonile kõik tehniliste eeskirjade eelnõud, välja arvatud siis, kui tegemist on rahvusvahelise või Euroopa standardi täieliku teksti ülevõtmisega, mille puhul piisab teatest vastava standardi kohta; nad teatavad komisjonile ka põhjused, miks selliste tehniliste eeskirjade jõustamine oli vajalik, kui neid põhjusi ei ole eelnõus juba selgitatud.

Vajaduse korral edastavad liikmesriigid samal ajal oluliselt ja otseselt asjaga seotud põhiliste õigusnormide tekstid, kui see on vajalik tehniliste eeskirjade eelnõu mõju hindamiseks ja kui seda ei ole varem edastatud.

Liikmesriigid edastavad eelnõu eespool nimetatud tingimustel uuesti, kui nad teevad sellesse muudatusi, mis oluliselt muudavad eelnõu reguleerimisala, lühendavad algselt planeeritud rakendamise ajakava, lisavad spetsifikatsioone või nõudeid või teevad viimati nimetatuid rangemaks.

[…]

Komisjon teatab liikmesriikidele viivitamata eelnõust ja kõikidest temale edastatud dokumentidest; ta võib arvamuse saamiseks suunata selle eelnõu ka artiklis 5 nimetatud komiteele ja vajaduse korral kõnealuse valdkonna eest vastutavale komiteele.

[…]

3.      Liikmesriigid edastavad tehniliste eeskirjade lõpliku teksti viivitamata komisjonile.

[…]”

 Siseriiklik õigus

17      5. mai 2004. aasta dekreedi artikli 3 lõige 2 sätestab:

„Igal passil peab olema unikaalne number. See number on 13‑kohaline ja koosneb tähekombinatsioonist „BE”, mis on Belgia ISO kood ning millele järgneb kahekohaline väljaandja identifitseerimisnumber ja üheksakohaline järjenumber.”

18      28. mai 2004. aasta dekreedi artikli 2 lõike 2 teine lõik kõlab:

„Identifitseeritud ja registreeritud koerte identifitseerimise ja registreerimise tõendiks on pärast käesoleva dekreedi jõustumist pass, mille näidis on esitatud käesoleva dekreedi II lisas, millega kaasneb artiklis 19 nimetatud lõplik identifitseerimise ja registreerimise dokument. Lõpliku identifitseerimise ja registreerimise dokumendi näidis on esitatud käesoleva dekreedi III lisas.”

19      Artiklis 2 sisalduva viite kaudu nimetatud dekreedi II lisale on kindlaks määratud lemmikloomapassi näidis, mis sisaldab 32 lehekülge. Lemmikloomapassi teine ja kolmas lehekülg näevad välja järgmised:

20      28. mai 2004. aasta dekreedi artikkel 20 on sõnastatud järgmiselt:

„Lõplik identifitseerimise ja registreerimise dokument koosneb kahest isekleepuvast etiketist, mis tuleb kleepida passi lehekülgedele 2 ja 3.”

21      Nimetatud dekreedi artikkel 21 sätestab:

„Pärast esialgse identifitseerimise dokumendi kollase koopia saamist kannab keskregistripidaja koera ja tema eest vastutava isiku andmed keskregistrisse ning saadab koera eest vastutavale isikule lõpliku identifitseerimise ja registreerimise dokumendi ning dokumendi osa pealkirjaga „Koera eest vastutava isiku muutmine / Andmete muutmine / Surm”, mille näidis on esitatud käesoleva dekreedi IV lisas. Koera eest vastutav isik kleebib viivitamatult pärast selle dokumendi saamist lõpliku identifitseerimise ja registreerimise dokumendi passi.”

22      Selle dekreedi artikkel 22 kõlab:

„Koera üleandmisel täidab üleandja dokumendi osa „Koera eest vastutava isiku muutmine / Andmete muutmine / Surm” ja saadab selle 8 päeva jooksul keskregistripidajale. Pass edastatakse viivitamatult uuele koera eest vastutavale isikule. Keskregistripidaja saadab tõendi muudatuste sisseviimise kohta uuele koera eest vastutavale isikule, lisades dokumendi osa „Koera eest vastutava isiku muutmine / Andmete muutmine / Surm”. Too isik kleebib viivitamatult pärast selle dokumendi kättesaamist passi uue lõpliku identifitseerimise ja registreerimise dokumendi.”

23      Sama dekreedi artikli 23 kohaselt:

„Artiklites 6 ja 7 nimetatud juhtudel saadab identifitseerija niipea kui võimalik ja hiljemalt 8 päeva jooksul dokumendi lisa „Koera eest vastutava isiku muutmine / Andmete muutmine / Surm” keskregistripidajale, märkides ära uue identifitseerimismärgise. Selle uue identifitseerimismärgise registreerimise tõendamiseks saadab viimane uuele koera eest vastutavale isikule uue identifitseerimise ja registreerimise dokumendi ning dokumendi osa „Koera eest vastutava isiku muutmine / Andmete muutmine / Surm”.

24      21. septembri 2004. aasta dekreedi artikliga 1 muudeti 10. veebruari 1967. aasta kuningliku dekreedi marutaudi käsitlevate loomatervishoiualaste õigusnormide kehtestamise kohta (Moniteur belge, 25.2.1967, lk 1966; edaspidi „10. veebruari 1967. aasta dekreet”) artiklit 14, mis on nüüdsest sõnastatud järgmiselt:

„§ 1. Iga vaktsineerimise kohta väljastab volitatud veterinaararst tõendi kooskõlas käesoleva dekreedi lisas esitatud näidisega.

§ 2.      Volitatud veterinaararst väljastab loetavat tätoveeringut või mikrokiipi kandvale või vaktsineerimisel identifitseeritud koerale, kassile või valgetuhkrule passi, mille on välja andnud [5. mai 2004. aasta dekreedi] sätete kohaselt volitatud juriidiline isik või [28. mai 2004. aasta dekreedi] artikli 27 rakendamiseks moodustatud koerte identifitseerimise keskregistripidaja. Volitatud veterinaararst teeb pärast looma identifitseerimist või identsuskontrolli teostamist kande vaktsineerimise kohta eespool nimetatud passi.

Kui koera, kassi või valgetuhkru kohta on pass esimese lõigu tähenduses juba välja antud, kannab volitatud veterinaararst, kes looma vaktsineeris, kõnealusesse passi pärast identsuskontrolli teostamist nõuetekohased vaktsineerimist puudutavad andmed.

§ 3.      Vaktsineerimiseks kohustatud loomade omanikud ja pidajad peavad vajadusel esitama vaktsineerimisdokumendi või eespool nimetatud passi, kui seda nõuab mõni artiklis 27 nimetatud ametnik.”

 Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

 Kohtuasi C‑42/10

25      Vlaamse Dierenartsenvereniging ja M. Janssens esitasid 5. novembril 2004 kaebuse põhikohtuasjas C‑42/10, paludes tühistada 21. septembri 2004. aasta dekreet osas, milles see kohustab, muutes 10. veebruari 1967. aasta dekreedi artiklit 14, märkida marutaudivastane vaktsineerimine lemmikloomapassi vastavalt 5. mai 2004. aasta dekreedis või 28. mai 2004. aasta dekreedis määratud tingimustele.

26      Selles osas väidavad kaebuse esitajad põhikohtuasjas, et 21. septembri 2004. aasta dekreet rikub kaupade, teenuste ja isikute vaba liikumise ning vaba konkurentsi põhimõtteid, andes monopoli üksnes Belgische Vereniging voor Identificatie en Registratie van Honden’ile (edaspidi „BVIRH”), samuti on rikutud määrust nr 998/2003 ja otsust 2003/803.

27      Nimetatud punktis leiavad kaebuse esitajad, et 21. septembri 2004. aasta dekreet takistab vaktsineerimise kandmist välismaisesse lemmikloomapassi või Vlaamse Dierenartsenverenigingi väljastatud lemmikloomapassi. Nad väidavad ka, et viide 5. ja 28. mai 2004. aasta dekreetidele ei ole vajalik, arvestades asjaolu, et nimetatud dekreedid sisaldavad lisatingimusi võrreldes määruses nr 998/2003 määratletud lemmikloomapassis ette nähtud tingimustega. Nimetatud dekreedid seovad selle passi nimelt registreerimise ning päritolu täieliku kontrollimise võimaluse kohustusega. Kuid selles määruses nimetatud passil on üksnes tervisealane funktsioon. Lisaks ei ole ka liidu seadusandja selliseid lisatingimusi kavandanud, sest looma identifitseerimine on vajalik üksnes seoses terviseohutuse tõendiga. Lisaks ei ole lubatud see, et kolmandad isikud kleebivad terviseohutuse tõendisse identifitseerimiskleebiseid, nagu seda näeb ette 28. mai 2004. aasta dekreet. 5. mai 2004. aasta dekreedi osas toovad kaebuse esitajad välja, et Belgias väljastatud passidele 13‑kohalise unikaalse numbri kandmise kohustuse puhul ei ole tegemist liidu tasandil ette nähtud nõudega.

28      Põhikohtuasja vastustaja väidab vastu, et määruses nr 998/2003 ette nähtud pass on eelkõige identifitseerimise dokument ning täiesti loogiliselt on ta võtnud meetmed tagamaks kooskõlastatud ja ühtne poliitika, nähes ette ühe kohustusliku dokumendi, mis on Belgias nii identifitseerimise kui ka registreerimise dokumendiks ning ühendusesiseses liikumises nii terviseohutuse kui ka identifitseerimise dokumendiks. BVIRH väidetava monopoolse seisundi osas märgib vastustaja, et see organisatsioon ei ole ainus, mis on saanud riigipoolse tunnustuse.

29      Neil asjaoludel otsustas Raad van State menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas määruse [nr 998/2003] artikli 3 punktiga b, artikli 4 lõikega 2, artikliga 5 ja artikli 17 teise lõiguga ning otsuse [2003/803] artiklite ja lisadega on kooskõlas siseriiklik õigusnorm, mis viitab kasside ja valgetuhkrute passide osas näidispassile ja otsuses [2003/803] sisalduvatele täiendavatele nõuetele, kuid näeb lisaks sellele ette, et igal passil peab olema unikaalne 13‑kohaline number, mis koosneb tähekombinatsioonist „BE”, mis on Belgia ISO kood, millele järgneb kahekohaline väljaandja identifitseerimisnumber ja üheksakohaline järjenumber?

2.      Kas määruse [nr 998/2003] artikli 3 punktiga b, artikli 4 lõikega 2, artikliga 5 ja artikli 17 teise lõiguga ning otsuse [2003/803] artiklite ja lisadega on kooskõlas siseriiklik õigusnorm, mis sätestab Euroopa lemmikloomapassi kasutamise ka koerte identifitseerimise ja registreerimise dokumendina ning näeb seejuures ette, et kolmandad isikud muudavad looma ja tema omaniku isikuandmeid volitatud veterinaararsti täidetud passis, kattes passi I–III osades varasemad andmed isekleepuvate identifitseerimisetikettidega?”

 Kohtuasi C‑45/10

30      Vlaamse Dierenartsenvereniging ja M. Janssens esitasid 30. juulil 2004 kaebuse põhikohtuasjas C‑45/10, paludes tühistada 28. mai 2004. aasta dekreet.

31      Põhikohtuasja kaebuse esitajad väidavad selles osas esiteks, et nimetatud dekreediga antakse BVIRH‑le koerte passide väljastamiseks monopoolne seisund, mis takistab veterinaararstidel väljastada lemmikloomade passe mõnes muus liikmesriigis kui Belgia Kuningriigis. Lisaks on see dekreet pettuse allikaks ning põhjustab diskrimineerimist, sidudes põhikohtuasjas passi vajavate koerte identifitseerimise registreerimise ja päritolu täieliku kontrollimise võimaluse kohustusega, samas kui selline kohustus puudub kasside ja valgetuhkrute osas, seda hoolimata asjaolust, et liidu seadusandlus kohtleb loomi selles osas ühtemoodi. Lisaks tähendab nimetatud õigusnormide otsene mõju, et Vlaamse Dierenartsenvereiniging on kohustatud tegema kõik selleks, et tema liikmed võiksid neid õigusnorme järgida ning selle tagajärjel ei ole kohaldatav ka 28. mai 2004. aasta dekreet. Kaebuse esitajad väidavad ka, et isekleepuvate etikettide kasutamine on vastuolus otsuse 2003/803 eesmärgiga, milleks on võimaldada pädeva asutuse lihtne kontroll. Lõpetuseks ei ole asjaomane liikmesriik välja toonud subsidiaarsuse põhimõtet.

32      Lisaks väidavad põhikohtuasja kaebuse esitajad, et 28. mai 2004. aasta dekreedi sätted, mis kasutavad otsusega 2003/803 ette nähtud lemmiklooma näidispassi koerte identifitseerimise ja registreerimise dokumendina ja mis näevad ette isekleepuvate etikettide kinnitamise passi omaniku ja looma identifitseerimiseks ega näe ette selles näidispassis ruumi uue omaniku andmete märkimiseks, kujutavad endast tehnilisi eeskirju direktiivi 98/34 tähenduses selle artikli 8 alusel ja nendest oleks pidanud komisjonile enne vastuvõtmist teatama. Selles osas väidavad kaebuse esitajad, et koeri, kellega on kaasas nende pass, tuleb käsitada kaupadena.

33      9. jaanuari 2006. aasta kohtuotsuses (nr 153 336), milles jäeti rahuldamata taotlus vaidlustatud dekreedi kohaldamise peatamiseks, leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ainuüksi asjaolu, et teatud küsimus on reguleeritud liidu tasandil otseselt siduvate õigusnormidega, ei välista seda, et pädev siseriiklik ametiasutus otsustab selles valdkonnas täiendavalt ning siseriiklike üldiste huvide kaitseks võtta vastu enda õigusnorme nende aspektide osas, mida ei ole liidu õigusnormidega reguleeritud, või juhul, kui liidu õigusnormid ei välista täiendavaid siseriiklikke õigusnorme. Põhikohtuasja vastustaja võib seega selle kohtupraktika alusel võtta vastu siseriiklikke õigusnorme, kui need ei takista liidu õigusnormide toimet. Kuna nii määrus nr 998/2003 kui ka otsus 2003/803 ei sisalda sätteid seoses koerte passide väljaandmise ja jagamisega veterinaararstidele, ei välju 28. mai 2004. aasta dekreet selle otsusega seatud raamidest. Samamoodi leidis nimetatud kohus nendesse passidesse isekleepuvate etikettide kinnitamise osas, et ei määrus nr 998/2003 ega otsus 2003/803 ei keela, et nendesse passidesse kleebitakse individualiseeritud teavet isekleepuvate etikettide näol, kui see praktika ei lähe vastuollu sellega, mida on silmas peetud otsusega 2003/803 ette nähtud näidispassiga.

34      Kuna põhikohtuasja kaebuse esitajad jäävad enda väidete juurde, et 28. mai 2004. aasta dekreet on vastuolus liidu õigusnormidega, otsustas Raad van State menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas määruse [nr 998/2003] artikli 3 punktiga b, artikli 4 lõikega 2, artikliga 5 ja artikli 17 teise lõiguga ning otsuse [2003/803] artiklite ja lisadega on kooskõlas siseriiklik õigusnorm, mis sätestab Euroopa lemmikloomapassi kasutamise ka koerte identifitseerimise ja registreerimise dokumendina ning näeb seejuures ette, et kolmandad isikud muudavad looma ja tema omaniku isikuandmeid volitatud veterinaararsti tunnustatud Euroopa lemmikloomapassis, kattes passi I−III osas varasemad andmed isekleepuvate identifitseerimisetikettidega?

2.      Kas siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad Euroopa lemmikloomapassi näidise otsuse [2003/803] tähenduses kasutamise ka koerte identifitseerimise ja registreerimise tõendina ja näevad seejuures ette, et kolmandad isikud muudavad isekleepuvaid identifitseerimisetikette kasutades looma ja tema omaniku identifitseerimisandmeid kõnealuse passi I–III osas, on tehnilised eeskirjad direktiivi [98/34] artikli 1 tähenduses, millest tuleb enne vastuvõtmist direktiivi artikli 8 kohaselt komisjonile teatada?”

 Kohtuasi C‑57/10

35      Vlaamse Dierenartsenvereniging esitas 7. juunil 2004 kaebuse põhikohtuasjas C‑57/10, paludes tühistada 5. mai 2004. aasta dekreet.

36      Selles kaebuses väidab põhikohtuasja kaebuse esitaja, et nimetatud dekreet rikub EÜ artikli 3 punkti g, EÜ artiklit 30, EÜ artiklit 81 ja EÜ artiklit 82, kaupade, teenuste, isikute ja kapitali vaba liikumise põhimõtteid, määrust nr 998/2003, otsust 2003/803 ja direktiivi 98/34.

37      Määrates lemmikloomapassi unikaalse numbri koostamise viisi detailsemalt kui seda näevad ette liidu õigusnormid, ei järgi 5. mai 2004. aasta dekreet esiteks EÜ artiklis 249 tunnustatud liidu määruste ja otsuste vahetut õigusmõju ja teiseks kujutab see endast tehnilist eeskirja, millest ei olnud komisjonile direktiivi 98/34 rikkudes teatatud.

38      Põhikohtuasja vastustaja väidab, et selle unikaalse numbri koostamisel on siseriiklikel ametiasutustel kooskõlas määrusega nr 998/2003 hindamisruum, mis lubab neil vastu võtta täiendavaid otsuseid, mille eesmärgiks on välja töötada korrektne identifitseerimismenetlus. Ta leiab samuti, et 5. mai 2004. aasta dekreet ei kuulu direktiivi 98/34 kohaldamisalasse.

39      9. jaanuari 2006. aasta kohtuotsuses (nr 136 163), milles jäeti rahuldamata taotlus vaidlustatud dekreedi kohaldamise peatamiseks, leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ainuüksi asjaolu, et teatud küsimus on reguleeritud liidu tasandil otseselt siduvate õigusnormidega, ei välista seda, et pädev siseriiklik ametiasutus otsustab selles valdkonnas täiendavalt ning siseriiklike üldiste huvide kaitseks võtta vastu enda õigusnorme nende aspektide osas, mida ei ole liidu õigusnormidega reguleeritud või juhul, kui liidu õigusnormid ei välista täiendavaid siseriiklikke õigusnorme. Põhikohtuasja vastustaja võib seega selle kohtupraktika alusel võtta vastu siseriiklikke õigusnorme, kui viimased ei takista liidu õigusnormide toimet. Kuna nii määrus nr 998/2003 kui ka otsus 2003/803 ei sisalda sätteid seoses kasside ja valgetuhkrute passide väljaandmise ja jagamisega veterinaararstidele, ei välju vaidlustatud dekreet selle otsusega seatud raamidest.

40      Kuna põhikohtuasja kaebuse esitaja jääb enda väidete juurde, et 5. mai 2004. aasta dekreet on vastuolus liidu õigusnormidega, otsustas Raad van State menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas määruse [nr 998/2003] artikli 3 punktiga b, artikli 4 lõikega 2, artikliga 5 ja artikli 17 teise lõiguga ning otsuse [2003/803] artiklite ja lisadega on kooskõlas siseriiklik kord, mis viitab kasside ja valgetuhkrute passide osas näidispassile ja otsuses [2003/803] sisalduvatele täiendavatele nõuetele, kuid näeb lisaks sellele ette, et igal passil peab olema unikaalne 13–kohaline number, mis koosneb tähekombinatsioonist „BE”, mis on Belgia ISO kood, kahekohalisest väljaandja identifitseerimisnumbrist ja üheksakohalisest järjenumbrist?

2.      Kas siseriiklik õigusnorm, mis viitab kasside ja valgetuhkrute passide osas otsuses [2003/803] sisalduvatele täiendavatele nõuetele, kuid näeb lisaks sellele ette, et igal passil peab olema unikaalne 13–kohaline number, mis koosneb tähekombinatsioonist „BE”, mis on Belgia ISO kood, kahekohalisest väljaandja identifitseerimisnumbrist ja üheksakohalisest järjenumbrist, on tehniline eeskiri direktiivi [98/34] artikli 1 tähenduses, millest tuleb enne vastuvõtmist direktiivi artikli 8 kohaselt […] [k]omisjonile teatada?”

 Eelotsuse küsimused

 Sissejuhatavad märkused

41      Oma märkustes formuleerib Vlaamse Dierenartsenvereniging, kes on kaebuse esitaja kolmes põhikohtuasjas, kaks täiendavat küsimust, mille tähtsuse tõttu palub ta Euroopa Kohtul langetada otsus ka nendes küsimustes.

42      Siinkohal tuleb meenutada, et ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames on ainult siseriiklikul kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus tema menetluses oleva kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust (vt selle kohta 15. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑138/08: Hochtief ja Linde–Kca–Dresden, EKL 2009, lk I‑9889, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste määratlemine on seega üksnes liikmesriigi kohtu pädevuses ning pooled ei saa muuta nende küsimuste ulatust (eespool viidatud kohtuotsus Hochtief ja Linde–Kca–Dresden, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika.

44      Lisaks läheks eelotsuse küsimuste sisu muutmine või põhikohtuasja kostja märkustes mainitud täiendavatele küsimustele vastamine vastuollu ELTL artikliga 267 Euroopa Kohtule antud ülesandega ning Euroopa Kohtu kohustusega anda liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud pooltele võimalus esitada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma märkused, arvestades asjaolu, et selle sätte kohaselt tuleb huvitatud pooltele teatada üksnes eelotsusetaotlustest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Hochtief ja Linde–Kca–Dresden, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

45      Eeltoodust järeldub, et Euroopa Kohus ei saa analüüsida Vlaamse Dierenartsenvereniging’i poolt täiendavalt esitatud küsimusi.

 Esimene küsimus kohtuasjades C‑42/10 ja C‑57/10

46      Esimese küsimusega kohtuasjades C‑42/10 ja C‑57/10 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 998/2003 artikli 3 punkti b, artikli 4 lõiget 2, artiklit 5 ja artikli 17 teist lõiku ning otsuse 2003/803 artikleid ja lisasid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, millega on tegemist põhikohtuasjas ja mis näeb ette, et igal lemmikloomapassil peab olema unikaalne number, mis koosneb tähekombinatsioonist „BE”, mis on Belgia Kuningriigi ISO kood, millele järgneb kahekohaline volitatud väljaandja identifitseerimisnumber ja üheksakohaline järjenumber.

47      Selles osas tuleb meenutada, et oma olemuse ja ülesande tõttu liidu õiguse allikate süsteemis on määruse sätetel tavaliselt siseriiklikes õiguskordades vahetu õigusmõju, ilma et siseriiklikel võimudel oleks vaja rakendusmeetmeid võtta või ilma, et liidu seadusandjal oleks vaja kehtestada täiendavaid õigusakte (28. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑367/09: SGS Belgium jt, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

48      Sellegipoolest võib mõne määruse teatavate sätete, isegi kui neid on täiendatud rakendava otsusega, rakendamiseks vajalik olla siseriiklike rakendusmeetmete vastuvõtmine (vt analoogia alusel 11. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑403/98: Monte Arcosu, EKL 2001, lk I‑103, punkt 26).

49      Sellega on kahtlemata tegemist määruse nr 998/2003 artikli 5 lõike 1 punkti b puhul koosmõjus otsuse 2003/803 II lisa B osa punkti 2 alapunktiga c.

50      Nimelt ei näe määruse nr 998/2003 ja otsuse 2003/803 sätted ette mingit spetsiaalset unikaalse numbri koostamise viisi, välja arvatud see, et väljaandva liikmesriigi ISO kood peab sisalduma lemmikloomapassi kleebitava unikaalset numbrit moodustava numbrirea alguses. Seega jätavad need sätted liikmesriikidele endale kohustuse selle numbri koostamise viisi väljatöötamiseks.

51      Tuleb tõdeda, et põhikohtuasjas vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid vastavad määruse nr 998/2003 artikli 5 lõike 1 punktis b koosmõjus otsuse 2003/803 II lisa B osa punkti 2 alapunktiga c passide numeratsioonile ette nähtud nõuetele. Nimelt sätestavad need siseriiklikud õigusnormid esiteks, et iga passi tarvis nähakse ette unikaalne number, ja teiseks, et selle numbri kaks esimest kohta kuuluvad tähekombinatsioonile „BE”, mis on Belgia Kuningriigi ISO kood. Põhikohtuasjas vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid tagavad eespool nimetatud liidu õiguse sätteid rakendades ja passi numbri moodustavate teiste tähemärkide süsteemi täpsustades nimetatud sätete täieliku mõju.

52      Eespool toodust tulenevalt tuleb kohtuasjades C‑42/10 ja C‑57/10 esitatud esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 998/2003 artikli 3 punkti b, artikli 4 lõiget 2, artiklit 5 ja artikli 17 teist lõiku ning otsuse 2003/803 artikleid ja lisasid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et igal lemmikloomapassil peab olema unikaalne number, mis koosneb asjaomase liikmesriigi kahekohalisest ISO koodist, millele järgneb kahekohaline volitatud väljaandja identifitseerimisnumber ja üheksakohaline järjenumber, kui see tagab nimetatud identifitseerimisnumbri unikaalsuse.

 Teine küsimus kohtuasjas C‑42/10 ja esimene küsimus kohtuasjas C‑45/10

53      Teise küsimusega kohtuasjas C‑42/10 ja esimese küsimusega kohtuasjas C‑45/10 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 998/2003 artikli 3 punktiga b, artikli 4 lõikega 2, artikliga 5 ja artikli 17 teise lõiguga ning otsuse 2003/803 artiklite ja lisadega on kooskõlas sellised õigusnormid, millega on tegemist põhikohtuasjas ja mille alusel kasutatakse lemmikloomapassi esiteks mitte üksnes reisidokumendina liidu õigusnormide alusel, vaid ka siseriiklikult koerte identifitseerimise ja registreerimise dokumendina, ning mille kohaselt erineb teiseks omaniku ja koera andmete esitlus otsusega 2003/803 ettenähtust ning nende andmete muutmine toimub eelmiste andmete katmise kaudu uute andmetega isekleepuvate etikettide abil.

54      Mis puudutab esiteks lemmikloomapassi kasutamist siseriiklikult koera identifitseerimise ja registreerimise tõendina, siis selles osas tuleb rõhutada, et käesoleval juhul on selle passi kasutamisel paralleelsed ja liidu õigusnormidega soovitust erinevad eesmärgid, milleks on lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavate loomatervishoiunõuete ühtlustamine.

55      Selles osas tuleb märkida, et ei määruse nr 998/2003 ega otsuse 2003/803 sõnastus ega mõte ei anna alust seisukohale, et lemmikloomapassi ühtne ja ainus funktsioon on täita liidu õigusnormidega seatud eesmärke ja seetõttu oleks keelatud kasutada seda passi siseriiklikult teistel eesmärkidel. Vastupidi, otsuse 2003/803 põhjendustest 3 ja 4 ning sellele otsusele lisatud näidispassist tuleneb, et see sisaldab lehekülgi, mis võimaldavad kanda sinna andmeid, mis ei ole ette nähtud liidu õigusnormides. Otsus näeb ette ka vaktsineerimise kinnituse lisamise, mida ei ole ette nähtud määruses nr 998/2003, ning osad „kliinilise läbivaatuse” ja „legaliseerimise” kohta, et lemmikloomapasse saaks kasutada ka loomade liikumisel väljaspool liitu.

56      Seega ei ole selle passi kasutamine muudel kui liidu õigusnormides nimetatud eesmärkidel põhimõtteliselt keelatud.

57      Samas on oluline tingimus, et selline kasutamine ei takista määruse nr 998/2003 ega otsuse 2003/803 ja nendes seatud eesmärkide tegelikku kohaldamist. Kuid ei põhikohtuasja pooled ega Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud märkusi esitanud huvitatud isikud ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et selle passi kasutamisel siseriiklikult identifitseerimise ja registreerimise eesmärgil oleks selline toime.

58      Mis puudutab teiseks omaniku ja looma identifitseerimisega seotud andmete tähistamist, mida on võimalik muuta eelmiste andmete katmise kaudu uute andmetega isekleepuvate etikettide abil, tuleb tõdeda, et selliste õigusnormide kaudu, millega on tegemist põhikohtuasjas, luuakse lemmikloomapass, mis erineb oma vormilt otsusega 2003/803 ette nähtud näidispassist.

59      Seega, kuigi otsuse 2003/803 I lisa näeb ette, et näidispassi esimene lehekülg sisaldab kolme välja, mis võimaldab nendele kanda looma kolme üksteisele järgneva omaniku nimed ja aadressid, näevad põhikohtuasjas vaidlusalused õigusnormid ette üksnes ühe välja, millele kantakse üksteise järel isekleepuvad etiketid, muutes seeläbi looma omaniku aadressi ja nime.

60      Selles osas tuleb meenutada, et ELTL artikli 288 neljanda lõigu kohaselt on komisjoni liikmesriikidele adresseeritud otsused tervikuna siduvad.

61      Lisaks tuleneb otsuse 2003/803 enda eesmärgist, väljenduses selle otsuse I lisas ja II lisa A osa punktis 1 sisalduva näidispassi osas, et „[n]äidispasside vorm ühtlustatakse”, et selle otsuse eesmärgiks on luua ühtne dokument, mille vorm ja sisu on liikmesriikidele kohustuslik, sõltumata sellest, milline liikmesriik passi väljastab, välja arvatud vähese tähtsusega mugandused, mis on ammendavalt ette nähtud selle otsuse II lisa C osa punktis 4.

62      Kuid nähes lemmikloomapassi esimese lehekülje ette selliselt, et sellel on vaid üks väli, kuhu kantakse looma esimese omaniku nimi ja aadress ning millele tehakse hilisemaid muudatusi isekleepuvate etikettide kinnitamise kaudu, ei järgi sellised õigusnormid, millega on tegemist põhikohtuasjas, näidispassile seatud ühtse vormi nõuet, mis nõuab eelkõige, et lemmikloomapassi esimesel leheküljel oleksid väljad ja passi vorm võimaldaks sisse kanda looma kolme üksteisele järgneva omaniku nime ja aadressi.

63      Nagu komisjon kohtuistungil väitis, takistab isekleepuvate etikettide üksteise peale panemine looma üksteisele järgnevate omanike kindlakstegemist, kuigi selline identifitseerimine on otsustava tähtsusega loomatervishoiunõuete seisukohalt ning määrus nr 998/2003 ja otsus 2003/803 reguleerivad otseselt seda valdkonda.

64      Samuti takistab selliste isekleepuvate etikettide kasutamine nagu need on ette nähtud põhikohtuasjas vaidlusaluste õigusnormidega ja mis erineb näidispassi vormist, lemmikloomade väljaviimist nende päritolu liikmesriigist, nõudes sellisel juhul sihtliikmesriigis uue passi väljaandmist.

65      Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb teisele küsimusele kohtuasjas C‑42/10 ja esimesele küsimusele kohtuasjas C‑45/10 vastata, et määruse nr 998/2003 artikli 3 punkti b, artikli 4 lõiget 2, artiklit 5 ja artikli 17 teist lõiku ning otsuse 2003/803 artikleid ja lisasid tuleb tõlgendada nii, et:

–        nendega ei ole vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, millega on tegemist põhikohtuasjas ja mille kohaselt ei kasutata lemmikloomapassi mitte üksnes reisidokumendina kooskõlas liidu õigusnormidega, vaid ka siseriiklikult koerte identifitseerimise ja registreerimise tõendina, ning

–        nendega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, millega on tegemist põhikohtuasjas ja mis näeb ette lemmikloomapassis üksnes ühe välja looma omaniku nime ja aadressi sissekandmiseks ning mille hilisemad muudatused tehakse isekleepuvate etikettide kinnitamise kaudu.

 Teine küsimus kohtuasjades C‑45/10 ja C‑57/10

66      Teise küsimusega kohtuasjades C‑45/10 ja C‑57/10 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas selliseid siseriiklikke õigusnorme nagu on sätestatud Belgia õiguses seoses lemmikloomapassiga ja mis näevad esiteks selle kasutamise ette nii koerte identifitseerimise kui registreerimise tõendina, kui seda, et muudatuste tegemiseks looma omaniku nimes kasutatakse isekleepuvaid etikette ning teiseks selliseid õigusnorme, mis on seotud kasside ja valgetuhkrute unikaalse numbri koostamisega, tuleb käsitada tehniliste eeskirjadena direktiivi 98/34 tähenduses.

67      Selles osas tuleb märkida, nagu nähtub direktiivi 98/34 õiguslikust alusest, milleks on EÜ artikkel 100A (muudetuna EÜ artikkel 95), ning selle direktiivi põhjendustest 2 ja 4, et liidu õigusnormid, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord, aitavad kaasa siseturu tõrgeteta toimimisele, tagades eelkõige kaupade vaba liikumise.

68      Muuseas on Euroopa Kohtul olnud võimalus täpsustada, et kaupade vaba liikumise kohaldamisalasse kuuluvad üksnes tooted, mida saab rahas hinnata ning mis võivad iseenesest olla kaubanduslike tehingute esemeks (vt selle kohta eelkõige 10. detsembri 1968. aasta otsus kohtuasjas 7/68: komisjon vs. Itaalia, EKL 1986, lk 617, 626, ja 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑65/05: komisjon vs. Kreeka, EKL 2006, lk I‑10341, punktid 23–25).

69      Kuid on selge, et lemmikloomapassid, sisaldades unikaalset numbrit ja identifitseerides konkreetset looma, ei ole selliselt kaubanduslike tehingute esemeks.

70      Järelikult on välistatud, et neid passe saaks kvalifitseerida „kaupadeks” Euroopa Kohtu praktika tähenduses ning nende suhtes kuuluks kohaldamisele direktiiv 98/34. Järelikult ei ole võimalik põhikohtusjas Belgia õigusnormidega ette nähtud täpsustusi kvalifitseerida tehnilisteks eeskirjadeks, millest oleks pidanud kooskõlas selle direktiivi artikliga 8 eelnevalt komisjonile teatama ning teatamata jätmise korral peaks siseriiklik kohus jätma need kohaldamata (vt selle kohta 8. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑20/05: Schwibbert, EKL 2007, lk I‑9447, punktid 33 ja 44 ning seal viidatud kohtupraktika).

71      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kohtuasjades C‑45/10 ja C‑57/10 teisena esitatud küsimustele tuleb vastata nii, et sellised siseriiklikud sätted nagu on sätestatud põhikohtuasjas vaidlusalustes õigusnormides seoses lemmikloomapassiga ja mis näevad esiteks selle kasutamise ette nii koerte identifitseerimise kui registreerimise tõendina, kui seda, et muudatuste tegemiseks looma omaniku nimes kasutatakse isekleepuvaid etikette, ning teiseks sellised õigusnormid, mis on seotud kasside ja valgetuhkrute unikaalse numbri koostamisega, ei kujuta endast tehnilisi eeskirju direktiivi 98/34 artikli 1 tähenduses, millest tuleb kooskõlas selle direktiivi artikliga 8 eelnevalt komisjonile teatada.

 Kohtukulud

72      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta määruse (EÜ) nr 998/2003 (mis käsitleb lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavaid loomatervishoiunõudeid ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/65/EMÜ) artikli 3 punkti b, artikli 4 lõiget 2, artiklit 5 ja artikli 17 teist lõiku ning komisjoni 26. novembri 2003. aasta otsuse 2003/803/EÜ (millega kehtestatakse näidispass koerte, kasside ja valgetuhkrute ühendusesiseseks liikumiseks) artikleid ja lisasid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et igal lemmikloomapassil peab olema unikaalne number, mis koosneb asjaomase liikmesriigi kahekohalisest ISO koodist, millele järgneb kahekohaline volitatud väljaandja identifitseerimisnumber ja üheksakohaline järjenumber, kui see tagab nimetatud identifitseerimisnumbri unikaalsuse.

2.      Määruse nr 998/2003 artikli 3 punkti b, artikli 4 lõiget 2, artiklit 5 ja artikli 17 teist lõiku ning otsuse 2003/803 artikleid ja lisasid tuleb tõlgendada nii, et:

–        nendega ei ole vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, millega on tegemist põhikohtuasjas ja mille kohaselt ei kasutata lemmikloomapassi mitte üksnes reisidokumendina kooskõlas liidu õigusnormidega, vaid ka siseriiklikult koerte identifitseerimise ja registreerimise tõendina, ning

–        nendega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, millega on tegemist põhikohtuasjas ja mis näeb ette lemmikloomapassis üksnes ühe välja looma omaniku nime ja aadressi sissekandmiseks ning mille hilisemad muudatused tehakse isekleepuvate etikettide kinnitamise kaudu.

3.      Sellised siseriiklikud sätted nagu on sätestatud põhikohtuasjas vaidlusalustes õigusnormides seoses lemmikloomapassiga ja mis näevad esiteks selle kasutamise ette nii koerte identifitseerimise kui registreerimise tõendina, kui seda, et muudatuste tegemiseks looma omaniku nimes kasutatakse isekleepuvaid etikette, ning teiseks sellised õigusnormid, mis on seotud kasside ja valgetuhkrute unikaalse numbri koostamisega, ei kujuta endast tehnilisi eeskirju Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiviga 98/48/EÜ, artikli 1 tähenduses, millest tuleks kooskõlas selle direktiivi artikliga 8 eelnevalt Euroopa Komisjonile teatada.

Allkirjad

---

* Kohtuasja netluse keel: hollandi.