1.

Éditions Odile Jacob SAS (edaspidi „apellant”) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada üldkohtu 13. septembri 2010. aasta otsuse kohtuasjas T-279/04 Éditions Jacob vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega nimetatud kohus jättis rahuldamata tema kaebuse komisjoni 7. jaanuari 2004. aasta otsuse peale, millega kuulutatakse koondumine ühisturuga ja Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga kokkusobivaks (juhtum COMP/M.2978 – Lagardère/Natexis/VUP) ( 2 ) (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2.

Käesoleva apellatsiooniasja faktiline taust on detailselt esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–59. Viitan seetõttu pelgalt olulisimatele faktidele, et lühidalt selgitada käesoleva apellatsioonkaebuse aluseks olevaid asjaolusid. 25. septembril 2002 otsustas Vivendi Universal SA (edaspidi „VU”) võõrandada Euroopas tema tütarettevõtja Vivendi Universal Publishing SA (edaspidi „VUP”) omandis olnud kirjastuse vara (edaspidi „sihtvara”). Lagardère SCA (edaspidi „Lagardère”) teatas oma huvist see vara omandada. Ent kuna VU eesmärgiks oli müüa ja saada tasu kiiresti, sai selgeks, et seda soovi ei ole võimalik saavutada, arvestades vajadust saada müügile pädeva konkurentsiasutuse eelnev nõusolek. Seetõttu palus Lagardère Natexis Banques Populaires SA-l (edaspidi „NBP”) tegutseda tema asemel ning omandada sellel eesmärgil asutatud tütarettevõtja kaudu VUP-lt sihtvara, hoida seda ajutiselt ning müüa see edasi Lagardère’ile, kui too on saanud loa selliseks omandamiseks.

3.

Investima 10 SAS (edaspidi „Investima 10”), mis on Ecrinvest 4 SA (edaspidi „Ecrinvest 4”) 100-protsendilise osalusega tütarettevõtja, mis omakorda on Segex Sarl’i (edaspidi „Segex”) 100-protsendilise osalusega tütarettevõtja, mille üle omab NBP 100-protsendilist kontrolli, allkirjastas 3. detsembril 2002 VUP kasuks lubaduse omandada sihtvara. Samal päeval sõlmisid Segex ja Ecrinvest 4 Lagardère’iga müügilepingu (edaspidi „müügileping”), mis võimaldas Lagardère’il tulevikus Ecrinvest 4 kaudu omandada kogu Investima 10 aktsiakapitali. Müügileping sätestas, et Ecrinvest 4 aktsiate üleandmise kuupäev saab olema pärast seda, kui Lagardère on saanud pädevalt konkurentsiasutuselt loa omandada Ecrinvest 4. Vastavalt müügilepingule maksis Lagardère 3. detsembril 2002 Segexile muu hulgas aktsiate hinna. Lagardère kohustus hüvitama Segexile, Ecrinvest 4-le ja Investima 10-le kogu kahju, mis tuleneb müügilepingu täitmisest. Lagardère saatis komisjonile sihtvara ostu kohta teatise eelnõu 10. detsembril 2002. VUP võttis 20. detsembril 2002 Investima 10 ostukohustuse vastu ning samal päeval sõlmis Investima 10 VUP-ga sihtvara ostulepingu.

4.

Lagardère teatas 14. aprillil 2003 vastavalt nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määrusele (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle ( 3 ) artikli 4 lõikele 1 komisjonile oma kavast osta sihtvara. Komisjon otsustas 5. juunil 2003, et teatatud koondumine tekitab tõsiseid kahtlusi selle kokkusobivuses ühisturuga ning algatas teatatud koondumise suhtes vastavalt määruse nr 4064/89 artikli 6 lõike 1 punktile c uurimise teise faasi.

5.

Investima 10 uueks nimeks sai 14. oktoobril 2003 Editis SA (edaspidi „Editis”).

6.

Komisjon võttis vaidlusaluse otsuse vastu 7. jaanuaril 2004. aastal, andes loa koondumiseks, kui täidetakse teatavad kohustused. Nende kohustuste kohaselt pidi Lagardère müüma vara, mis hõlmas umbes 60%–70% tema ülemaailmsest käibest ning 70%–80% VUP käibest koondumisest mõjutatud prantsuskeelsetel turgudel. Komisjon leidis, et Lagardère’i pakutud kohustused kõrvaldaksid peaaegu kogu horisontaalse kattumise koondumise osapoolte tegevuses kõikidel asjakohastel prantsuskeelsetel turgudel, kus tehing tekitab või tugevdab turgu valitsevat seisundit. Komisjon leidis, et kui müük toimuks ühele ostjale, kõrvaldaksid pakutud kohustused suure osa vaidlusaluses otsuses analüüsitud vertikaalsetest ja kontsernimõjudest, mis tulenevad koondumisel tekkiva üksuse kogusuurusest prantsuskeelsete raamatute äris ning mis annavad oma panuse turgu valitseva seisundi tekitamisesse või tugevdamisesse vastavatel turgudel. Vaidlusaluses otsuses järeldatakse, et Lagardère’i pakutud kohustusi arvestades ei looks ega tugevdaks koondumine koondumisel tekkiva üksuse turgu valitsevat seisundit ühisturul. Seetõttu otsustas komisjon, et kui Lagardère’i pakutud kohustused täidetakse vastavalt määruse nr 4064/89 artikli 2 lõikele 2 ning artikli 8 lõikele 2, siis on Lagardère’i poolt täieliku kontrolli omandamine vastavalt selle määruse artikli 3 lõike 1 punktile b VUP kirjastusettevõtete üle Euroopas ja Ladina-Ameerikas, välja arvatud Brasiilia, kokkusobiv ühisturu ja Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga (edaspidi „EMP leping”).

7.

28. mail 2004 sõlmisid Lagardère ja Wendel Investissements SA (edaspidi „Wendel”) eelkokkuleppe, mille kohaselt Wendel pidi ostma vara, mille müümist Lagardère’ilt nõuti vastavalt eelnimetatud kohustustele. Lagardère taotles komisjonilt 4. juuni 2004. aasta kirjaga heakskiitu kõnealuse vara omandamisele Wendeli poolt.

8.

Apellant esitas 8. juulil 2004 Esimese Astme Kohtusse (nüüd Üldkohus) hagi, mis registreeriti kohtuasjana T-279/04, ning milles apellant taotles vaidlusaluse otsuse tühistamist. Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuses vaidlusaluse otsuse suhtes esitatud tühistamishagi täielikult rahuldamata.

9.

Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks neli väidet.

10.

Apellant väitis Üldkohtule esitatud esimeses väites, et vaidlusaluses otsuses on rikutud õigusnormi sellega, et NBP poolt sihtvara omandamine on selles klassifitseeritud omandamiseks edasimüügi eesmärgil määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 5 punkti a tähenduses, selle asemel et klassifitseerida see omandamine koondumiseks, millega Lagardère omandas NBP-d vahendajana kasutades täieliku kontrolli sihtvara üle või millega Lagardère ja NBP omandasid ühise kontrolli selle vara üle. Lisaks väitis apellant esimeses kohtuastmes, et Investima 10 poolt sihtvara omandamine ei vastanud ühelegi määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 5 punktis a sätestatud kumulatiivsele tingimusele ning et sihtvara hoidmistehing võimaldas Lagardère’il seega neid ettevõtteid otsustavalt mõjutada alates detsembrist 2002 kuni nende müügini Wendelile 30. septembril 2004.

11.

Üldkohus leidis, et isegi kui sihtvara omandamine Investima 10 poolt ei vasta kõikidel määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 5 punktis a sätestatud tingimustele, ei tähenda see tingimata, et see omandamine tuleb klassifitseerida vastavalt selle määruse artikli 3 lõike 1 punktile b täieliku kontrolli omandamiseks nende ettevõtete üle Lagardère’i poolt või ühise kontrolli omandamiseks Lagardère’i ja NBP poolt. ( 4 ) Seejärel leidis Üldkohus, et hoidmistehing ei võimaldanud Lagardère’il sihtvara alates detsembrist 2002 otsustavalt mõjutada ega Lagardère’il ja NBP-l neid ettevõtteid alates nimetatud kuupäevast otsustavalt mõjutada määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 3 tähenduses. ( 5 ) Üldkohus lisas samuti täielikkuse huvides, et isegi kui hoidmistehing võimaldas, nagu väidab apellant, alates detsembrist 2002 Lagardère’il üksi või koos NBP-ga saada sihtvara üle kontroll määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses ning et tehing viidi seega ellu enne teatamist, ei mõjutaks see asjaolu vaidlusaluse otsuse seaduslikkust. ( 6 )

12.

Apellatsioonkaebuse esimesel väitel on kaks osa.

13.

Esiteks, vaadeldes hoidmistehingut eraldiseisvana, ilma et oleks võetud arvesse kogu õiguslikku raamistikku, mille tulemusel Lagardère omandas kontrolli sihtvara üle, ei võtnud Üldkohus apellandi hinnangul arvesse ettevõtjate koondumiste üle kontrolli kehtestamise ning konkurentsiõiguse üldist eesmärki, milleks on vastavalt kohtuotsuses Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon sedastatule ( 7 ) teha kindlaks tehingute tegelik majanduslik sisu. Veelgi enam, mitte järgides ettevõtjate koondumiste üle kontrolli kehtestamise eesmärki ja omaenda praktikat keeruliste tehingute alal, lõi Üldkohus uue erandi, mis on laiem määruse nr 4064/89 artikli 3 lõikes 5 sätestatuist. Lubades selliseid hoidmistehinguid olenemata sellest, millist laadi ettevõtjale on antud hoida edasivõõrandatav vara, ning võimaldades sellega tehingutel, millest tuleb tavaliselt komisjonile teatada, vältida kontrolli, kahjustas Üldkohus ühtlasi nimetatud määruse artikli 3 lõike 5 punkti a kasulikku mõju, jättes tähelepanuta krediidi- ja finantsasutusi puudutava nõude ning samuti selles sättes viidatud tehingu ajutise laadi nõude.

14.

Teiseks lubas Üldkohus apellandi hinnangul luua lepingulise „ladustamisskeemi”, millega välditakse koondumiste kontrolli. Üldkohus rikkus määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 3 puuduliku kohaldamisega õigusnormi, kuna ta piirdus oma analüüsis ainult lepinguliste elementidega, jättes sellega täielikult hindamata tegeliku kontrolli küsimuse vastavalt komisjoni enda praktikale, mida Üldkohus on kinnitanud kohtuotsuses Aer Lingus Group vs. komisjon. ( 8 ) Lisaks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134 apellandi hinnangul vääralt tagasi apellandi esitatud argumendid, mis puudutasid võimalust avaldada rahastamisest ja riski võtmisest tulenevat otsustavat mõju, märkides, et selline rahastamine oli „hoidmistehingule olemuslik”. Samuti lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 vääralt tagasi apellandi väited, mis puudutasid Segex/Ecrinvest 4 võlga Lagardère’ile.

15.

Komisjon ja Lagardère leiavad, et see apellatsioonkaebuse väide ei ole tulemuslik, kuna vaidlusaluse otsuse esemeks ei olnud uurida faktilist kontrolli või selle puudumist alates detsembrist 2002, vaid hinnata, kas ühisturuga on kokkusobiv tehing, millest teatati 14. aprillil 2003 seoses Lagardère’i poolt VUP üle kontrolli omandamisega. Seetõttu on hoidmistehingu klassifitseerimine ja selle klassifitseerimise tagajärjed sõltumatud vaidlusalusest otsusest, millega anti tehinguks luba teatavate kohustuste täitmise korral, ega mõjuta selle kehtivust. Lagardère märgib, et komisjon võib koondumise keelata vaid juhul, kui see tekitab või tugevdab turgu valitsevat seisundit, mis märkimisväärselt takistab konkurentsi ühisturul. Teatamata jätmise või ilma loata koondumise rakendamise eest võib sanktsiooniks määrata vaid trahvi vastavalt määruse nr 4064/89 artiklile 14.

16.

Komisjon leiab, et apellant väidab ebaõigesti kohtuotsuse Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon ( 9 ) alusel, et määruse nr 4064/89 kohaselt peab komisjon ühtsel viisil hindama omavahel seotud tehinguid, mis moodustavad koondumise. Kuivõrd komisjon leidis, et koondumine ei kahjustanud pärast kohustuste kehtestamist konkurentsi, siis ei mõjutanud asjaolu, et hinnang tehingule, millega kontroll omandati, ei laienenud hoidmistehingu etapile, ettevõtjate koondumiste kontrolli üldist eesmärki. Lisaks ei saa Üldkohtu poolt tuvastatud asjaolu, et VUP vara hoidmistehing ei andnud Lagardère’ile alates detsembrist 2002 võimalust avaldada selle vara suhtes otsustavat mõju üksi või koos NBP-ga, apellatsioonimenetluses vaidlustada, kui puudub faktiliste asjaolude moonutamine, mida ei ole väidetud. Kohtuotsuse Aer Lingus Group vs. komisjon valguses, ( 10 ) arvestades, et komisjon andis Lagardère’ile loa teatavate kohustuste täitmisel püsivalt omandada täielik kontroll VUP sihtvara üle, on selline loa andmise otsus võrdselt kooskõlas analüüsiga, mis käsitleb VUP/Editisi hoidmist NBP poolt kui „esimest sammu” kõnealuses terviklikus koondumises, mis toob alles tehingu lõpus (kui NBP on sooritanud müügi Lagardère’ile vastavalt kohustustele) kaasa Lagardère’i püsiva kontrolli. Komisjon leiab, et apellandi väide hoidmistehingu klassifitseerimise kohta ja vara ajutise omandamise uue erandi loomise kohta ei ole tulemuslik, kuna see ei ole vaidlusaluse otsuse suhtes otsustava tähtsusega, ning isegi kui seda pidada koondumise esimeseks sammuks, ei ole see iseenesest koondumine. Samuti leiab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsus ei välista faktilise kontrolli võimalust. Ent selles kontekstis on tõendamiskoormus apellandil, kes peab tõendama komisjoni viga. Ei piisa pelgast väitest, et Lagardère’il oli kontroll alates detsembrist 2002. See kehtib eriti seetõttu, et lepingutingimuste eesmärgiks oli kontrolli vältimine.

17.

Lagardère väidab, et apellatsioonkaebuse käesolev väide on igal juhul osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu. Lagardère leiab, et apellandi väide, et hoidmistehing on pelgalt koondumise esimene etapp, mis lõpuks viis Lagardère’i kontrollini, on apellatsioonimenetluses esitatud uus argument, mis on vastuolus apellandi positsiooniga Üldkohus ning on seetõttu vastuvõetamatu. Lagardère leiab, et apellandi väide, et Üldkohus ei hinnanud Lagardère’i faktilise kontrolli võimalust Editisi üle alates hoidmistehingu algusest on põhjendamatu, nagu nähtub nimetatud kohtu poolsest selle küsimuse analüüsist vaidlustatud kohtuotsuse punktis 119 jj.

18.

Mis puutub väitesse, et apellatsioonkaebuse käesolev väide ei ole tulemuslik, siis minu hinnangul peab komisjon tunnistama määruse nr 4064/89 artikli 8 lõike 2 alusel ühisturuga kokkusobivaks koondumise, mis ei tekita ega tugevda turgu valitsevat seisundit, mille tulemusel konkurents oleks ühisturul või selle olulises osas märkimisväärselt takistatud, isegi kui sellest on teatatud hilinemisega, rikkudes määruse nr 4064/89 artikli 4 lõikes 1 sätestatud ühenädalast tähtaega, ning rakendatud vastuolus nimetatud määruse artikli 7 lõikes 1 sätestatud peatamiskohustusega. ( 11 ) Ent kui komisjonile ei teatata ühenduse seisukohalt olulistest koondumistest vastavalt määruse nr 4064/89 artiklile 4 ( 12 ) või see koondumine rakendatakse ilma loata, võib komisjon selle eest sanktsiooniks määrata trahvi määruse nr 4064/89 artikli 14 lõike 1 punkti a ning artikli 14 lõike 2 punkti b alusel. ( 13 )

19.

Minu hinnangul on tähtis rõhutada, et selline lähenemine põhineb eeldusel, et kõik faktilised, õiguslikud ja majanduslikud küsimused, mis võivad mõjutada koondumise laadi ning samuti komisjoni hinnangut selle mõju kohta konkurentsile ühisturul vastavalt määrusele nr 4064/89 ( 14 ) on hiljem komisjonile teatatud ning komisjon hindas vastavalt seda tehingut kogu asjakohase teabe alusel. Seetõttu võivad teatavad vead või puudused teatises tehingute laadi kohta minu hinnangul mõjutada koondumise enda õiget hindamist vastavalt määrusele nr 4064/89. ( 15 )

20.

Sellega seoses ning käesoleva kohtumenetluse kontekstis ma leian, et kui komisjon oma otsuses, millega koondumine heaks kiideti, või Üldkohus selle otsuse peale esitatud kaebuses ei ole võtnud arvesse ega õigesti hinnanud kogu asjakohast teavet ning asjaolusid seoses määruse nr 4064/89 artikli 3 kohaldamisega, võib see viia nimetatud otsuse või kohtuotsuse tühistamisele.

21.

Ent ma leian, et isegi kui apellandi väited apellatsioonkaebuse selle väite osas on tegelikult õiged, ei saa nad viia vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseni. Väidetav kvalifitseerimiseksimus hoidmistehingu osas, mis on ka apellandi enda arvates 14. aprillil 2003 teatatud koondumise lahutamatu osa, ( 16 ) on tegelikkuses seotud pelgalt sellega, kas Lagardère sai sihtvara üle kontrolli detsembris 2002 kõnealuse tehingu tulemusel või mingil hilisemal ajahetkel. Seetõttu ei ole väidetaval eksimusel mingit muud praktilist tähtsust teatatud koondumise laadi suhtes või selle mõju suhtes konkurentsile ühisturul. Seda lähenemist toetab minu hinnangul Üldkohtu otsus kohtuasjas Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon. ( 17 ) Nimetatud kohus osundas, et see, kas mitu tehingut on olemuselt üks tervik, tuvastatakse muu hulgas selleks, et võimaldada komisjonil teostada tõhusat kontrolli koondumiste üle, mis võivad märkimisväärselt takistada tõhusat konkurentsi ühisturul. ( 18 ) Seetõttu ei ole apellandil käesolevas kohtumenetluses võimalik väita, et Üldkohus ei hinnanud õigesti hoidmistehingut vastavalt määruse nr 4064/89 artiklile 3.

22.

Ent ma käsitlen täielikkuse huvides siiski apellandi argumente apellatsioonkaebuse esimese väite osas.

23.

Minu arvates tuleb tagasi lükata Lagardère’i väide, et apellatsioonkaebuse käesoleva väite esimene osa on vastuvõetamatu. Ehkki apellant ei sõnastanud Üldkohtus esitatud väidetes oma argumente terminite abil, mida kasutatakse kohtuotsuses Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon ( 19 ) ning Euroopa Komisjoni konsolideeritud pädevuseteatises, mis käsitleb nõukogu määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle, ( 20 ) ei ole see üllatav, sest nimetatud kohtuotsus ja teatis kannavad hilisemat kuupäeva kui vaidlusaluse otsuse peale Üldkohtusse esitatud tühistamishagi. Ent apellant tõstatas oma väidetes Üldkohtu ees küsimuse sihtvara hoidmistehingu laadist komisjonile teatatud tehingu laiemas kontekstis ning vajadusest hinnata hoidmistehingut selles kontekstis.

24.

Apellatsioonkaebuse käesoleva väite esimese osa osas olen seisukohal, et Üldkohus mõistis komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses uuritud koondumise majanduslikku sisu ning ka selle koondumise aluseks olnud erinevaid tehinguid. Lisaks hoidmistehingu enda süvaanalüüsile vaidlustatud kohtuotsuse punktides 119–153, kirjeldas Üldkohus suure üksikasjalikkusega selle kohtuotsuse punktides 10–36 tehingulisi samme, mis eelnesid koondumisest teatamisele 14. aprillil 2003. Lisaks nõustus apellant käesolevas apellatsioonkaebuses konkreetselt nende faktide esitusviisiga Üldkohtu poolt.

25.

Lisaks on vaidlustatud kohtuotsusest selge, et Üldkohus uuris hoidmistehingut määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 3 alusel vastuseks apellandi konkreetsetele seisukohtadele tühistamishagi esimeses väites selle kohtu ees. Apellant väitis, et NBP poolt sihtvara omandamine ei vastanud määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 5 punktile a ( 21 ) ning et hoidmistehingu abil sai Lagardère sihtvarasid otsustavalt mõjutada alates detsembrist 2002 kuni nende müügini Wendelile septembris 2004. ( 22 ) Seega uuris Üldkohus otsese vastusena apellandi poolt kohtule esitatud väidetele üksikasjalikult seda, kas Lagardère oli omandanud üksi või ühiselt kontrolli sihtvara üle alates detsembrist 2002. Olles tuvastanud, et Lagardère ei saanud määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 3 tähenduses kontrolli sihtvara üle alates detsembrist 2002, ei jätkanud Üldkohus enam üksikasjalikult selle määruse artikli 3 lõike 5 punkti a kohaldamise uurimist. ( 23 ) Seega on ilmne, et Üldkohus pidas määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 5 punkti a, mille kohaselt ei ole tegemist koondumisega, kohaldamise uurimist ülemääraseks, kuna ta oli tuvastanud, et puudus kontroll määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 3 tähenduses. Minu hinnangul ei jätnud Üldkohus sellega määruse artikli 3 lõike 5 punkti a ( 24 ) ilma kasulikust mõjust (effet utile) ega loonud uut erandit kontrolli omandamise suhtes.

26.

Lisaks ma leian, et komisjon on oma vastuses õigesti rõhutanud, et Üldkohtu poolt hoidmistehingule antud hinnang on kooskõlas nii kohtuotsusega Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, ( 25 ) kui ka komisjoni pädevusteatisega, ( 26 ) kuna seda tehingut saab pidada esimeseks ent iseenesest ebapiisavaks ( 27 ) sammuks mitme seotud tehingu hulgas, mille tulemuseks oli lõpuks Lagardère’i kontrolli omandamine sihtvara üle ning seega koondumine määruse nr 4064/89 tähenduses.

27.

Seetõttu leian, et käesoleva apellatsioonkaebuse väite esimene osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

28.

Apellatsioonkaebuse käesoleva väite teises osas väidab apellant, et Üldkohus kohaldas ebaõigesti määruse nr 4064/89 artikli 3 lõikes 3 sätestatud kontrolli hindamise kriteeriume ning vaatles pelgalt formaalseid lepingulisi elemente, kaalumata faktilise kontrolli olemasolu. Apellant märgib, et ta väitis Üldkohtus, et Lagardère’i võime avaldada otsustavat mõju sihtvarale tulenes kolmest faktilisest elemendist, milleks olid laen NBP-le kogu omandamissumma ulatuses (1,116 miljardit eurot), renditasude maksmise garantii ning VUP rahavajaduse katmiseks vajaliku summa andmine (118 miljonit eurot). Lisaks väitis apellant Üldkohtus, et Lagardère’i ja Segexi otsustav mõju tulenes kolmest kumulatiivsest mehhanismist, milleks olid lepingu punktis 7 sätestatud Segexi vetoõigus sihtvara kõikide muudatuste suhtes, Investima 10 majanduslik sõltuvus Lagardère’ist, arvestades 1,2 miljardi euro suurust laenu, ning kõikide äritegevuse riskide ja ruumide üle kontrolli üleandmine Lagardère’ile.

29.

Ma pean põhjendamatuks apellandi väidet justkui oleks Üldkohus pelgalt uurinud lepingusätteid ning jätnud hindamata küsimuse Lagardère’i faktilisest kontrollist sihtvara üle. Vaidlustatud kohtuotsusest on ilmne, et Üldkohus, vastupidiselt apellandi väidetele, uuris kõiki apellandi hagiväiteid, mis puudutasid faktilist kontrolli, ning hindas apellandi poolt selle kohta esitatud tõendeid. Üldkohus uuris kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 133 ja 134 seda, kas asjaolu, et Lagardère rahastas hoidmistehingut ning võttis enda kanda kõik sellega seotud riskid, viis selleni, et tal oli võimalik avaldada sihtvarale otsustavat mõju. Teiseks uuris Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136 ja 138–142 müügilepingu lisaga 7 Segexile/Ecrinvest 4-le antud vetoõiguse laadi seoses sihtvara tõenäoliselt mõjutada võivate otsustega. ( 28 ) Kolmandaks uuriti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 küsimust, kas Segexi/Ecrinvest 4 võlg Lagardère’ile võis võtta Segexilt tegeliku voli teostada sihtvaraga seotud õigusi ning panna Segexi tegutsema Lagardère’i huvides. Neljandaks uuriti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 143 Investima 10 juhatuse liikmete sõltumatuse küsimust. ( 29 ) Vaidlustatud kohtuotsusest on ilmne, et Üldkohus uuris eelnimetatud faktilise kontrolli küsimusi ja märkimisväärset hulka müügilepingu tingimusi ning leidis, et need tingimused olid piisavad välistamaks Lagardère’i faktilise kontrolli võimaluse sihtvara üle. ( 30 )

30.

Kuivõrd ei ole ühelgi moel tõendatud, et Üldkohus oleks eksinud faktilist kontrolli puudutavaid tõendeid ja müügilepingu tingimusi kaaludes, tuleb apellandi väide faktilise kontrolli kohta minu arvates põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

31.

Lisaks väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133 esitatud Üldkohtu põhjenduse puhul on tegemist ringargumentatsiooniga. Üldkohus leidis, et hoidmistehingu rahastamine ning kõikide riskide enda kanda võtmine Lagardère’i poolt ei andnud talle võimalust avaldada otsustavat mõju sihtvarale, kuna rahastamine ja riskide enda kanda võtmine tulenesid hoidmistehingust endast või olid sellele olemuslikud. Apellant esitab sama väite seoses sellega, kuidas Üldkohus käsitles tema argumenti, mis puudutas Segexi/Ecrinvest 4 võlga Lagardère’ile, ning mis lükati vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 tagasi.

32.

Minu arvates tuleb eeltoodud väidet tõlgenda kui väidet selle kohta, et Üldkohus ei ole oma otsust nõuetekohasena põhjendanud, mis on õiguslik küsimus, mida Euroopa Kohus peab apellatsioonimenetluses uurima. ( 31 ) Ma leian, et on vaja uurida, kas Üldkohus on esitanud nõuetekohased põhjendused seoses rahastamise ja riski enda kanda võtmise küsimustega, arvestades, et Üldkohus oli eelnevalt leidnud ning vaidlustatud kohtuotsuses märkimisväärse üksikasjalikkusega põhjendanud, et Lagardère’i võimalus avaldada hoidmistehingu alusel otsustavat mõju sihtvarale oli välistatud müügilepingu konkreetsete tingimustega. ( 32 )

33.

Üldkohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134, et hoidmistehingu rahastamine tulenes sellest tehingust endast, kuivõrd NBP ei oleks selle tehinguga nõustunud, kui Lagardère ei oleks nõustunud kandma kõiki riske ja kohustunud hüvitama NBP-le mis tahes kahju. Seetõttu leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135, et tehingu rahastamine ei olnud üksi piisav tõendamaks Segexi võimu puudumist sihtvara üle. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 136 märkis Üldkohus samuti, et Segexil/Ecrinvest 4-l oli kõikide otsuste üle, mis oleksid võinud mõjutada sihtvara, vetoõigus, mis oli ulatuslikum kui määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 5 punktis a sätestatu. Samal põhjusel lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 tagasi apellandi väite, et Segexi/Ecrinvest 4 märkimisväärse võla tõttu Lagardère’ile puudus Segexil mis tahes reaalne võim sihtvara üle ning ta pidi faktiliselt tegutsema vara suhtes Lagardère’i agendina. Minu arvates on Üldkohtu põhjendused rahastamise ja võla osas tema poolt lepingutingimustele antud hinnangu valguses selged, arusaadavad ja piisavad.

34.

Seetõttu ma leian, et apellatsioonkaebuse esimene väide on tulemusetu ja igal juhul põhjendamatu.

35.

Apellatsioonkaebuse kolmandas väites väidab hageja, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta ei määranud komisjoni poolt menetlusnormide rikkumise eest õiguslikke tagajärgi. Jättes kontrollimata määruse nr 4064/89 rikkumised, milleks oli eelkõige koondumise peatamise kohustuse rikkumine, komisjoni pädevuse aluseks oleva teatise puudumine ja pettus, mis seisnes omandaja ilmses asendamises, kiitis Üldkohus heaks õigusrikkumise, mis on võrdväärne võimu kuritarvitamisega komisjoni poolt.

36.

Apellandi väitel eksis Üldkohus leides, et kui koondumine oleks jõustunud alates detsembrist 2002 ning seega enne sellest teatamist, oleks ainus võimalik sanktsioon olnud trahvi määramine vastavalt määruse nr 4064/89 artikli 7 lõikele 1 ning mitte vaidlusaluse otsuse tühistamine. Samuti eksis Üldkohus leides, et määruse nr 4064/89 artikli 4 lõikes 1 sätestatud tähtaegadel koondumisest teatamata jätmine võis olla pelgalt aluseks trahvi määramisele ent ei mõjutanud vaidlusaluse otsuse kehtivust. Ehkki määruse nr 4064/89 artikli 7 lõike 1 ning artikli 4 lõike 1 kohaselt võib ettevõtjate poolt rikkumise tagajärjeks olla vaid trahvi määramine, ei saa see sanktsioon apellandi väitel oma määratluse kohaselt kehtida komisjoni enda suhtes. Komisjon kuritarvitas oma võimu, lubades Lagardère’il ebaõigesti tugineda määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 5 punktile a ning vältida koondumisest teatamist detsembris 2002. Nimetatud tähtaegade jooksul tehingute uurimata jätmine andis Lagardère’ile teiste võimalike ostjatega võrreldes konkurentsieelise, kuna tal oli nii võimalik maksta VUP-le ostuhind viivitamatult.

37.

Apellant rõhutab oma repliigis, et käesolevas väites ei peeta põhimõtteliselt silmas sanktsioone, mida võib määrata ettevõtjale teatavate kohustuste rikkumise korral, vaid sanktsioone, mis tuleb määrata komisjoni poolsete rikkumiste puhul, ning järelikult ühenduse õigusakti sätteid rikkudes tehtud otsuse saatust.

38.

Komisjon leiab, et käesolev apellatsioonkaebuse väide on tulemusetu ja põhjendamatu. Lagardère leiab, et apellatsioonkaebuse käesolev väide on vastuvõetamatu, kuna apellant pelgalt viitab faktilistele elementidele, mida Üldkohus uuris, väitmata, et tegemist oleks olnud faktide moonutamisega.

39.

Arvestades minu seisukohta apellatsioonkaebuse esimese väite osas, pean õigeks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116–164 esitatud Üldkohtu sedastust, et hoidmistehing ei kujutanud endast koondumist alates detsembrist 2002, kuna Lagardère’il ei olnud nimetatud tehingu alusel võimalik avaldada sihtvarale otsustavat mõju ei üksi ega ühiselt koos NBP-ga. Sellest tuleneb, et VUP ja Lagardère ei rikkunud hoidmistehingust tulenevalt kohustust peatada koondumine vastavalt määruse nr 4064/89 artikli 7 lõikele 1. ( 33 ) Seega, kuivõrd puudus koondumise peatamist puudutav menetlusnormide rikkumine, tuleb minu arvates tagasi lükata väide, et Üldkohus rikkus õigusnorme jättes sellise väidetava menetlusnormide rikkumise eest määramata õiguslikud tagajärjed.

40.

Lagardère’i poolt koondumisest hilinenud teatamise küsimuses ( 34 ) puudub vaidlus selle üle, et koondumisest teatati hilinenult, rikkudes määruse nr 4064/89 artikli 4 lõikes 1 sätestatud ühenädalast tähtaega. ( 35 ) Ent minu arvates ei saanud see menetlusreeglite rikkumine üksi, isegi kui selle ajendas komisjon ise, nagu apellant väidab, mõjutada käesolevas asjas koondumisele antud hinnangut, ( 36 ) eriti kuivõrd puudus koondumise peatamise kohustuse rikkumine. ( 37 ) Kuna vaidlusaluse otsuse tulemus ei oleks olnud erinev juhul, kui koondumisest oleks teatatud tähtaegselt, oleks minu arvates täiesti ebaproportsionaalne tühistada komisjoni otsus koondumise kohta ainuüksi sellel alusel. ( 38 ) Järelikult leidis Üldkohus õigesti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 201 ja 202, et kui koondumine ei tekita ega tugevda turgu valitsevat seisundit, mille tulemusel tõhus konkurents oleks märkimisväärselt takistatud, ei või komisjon kuulutada seda koondumist määruse nr 4064/89 artikli 8 lõike 3 alusel ühisturuga kokkusobimatuks pelgalt selle alusel, et sellest koondumisest teatati hilinenult.

41.

Tuleb samuti märkida, et vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktile 10 jj alustasid VUP ja Lagardère läbirääkimisi sihtvara võõrandamise üle 2002. aasta septembri lõpus. Lisaks oli komisjon NBP poolt sihtvara omandamise peamistest tingimustest teadlik ja andis neile oma heakskiidu 8. oktoobril 2002 või pärast seda ( 39 ) ning komisjon sai 10. detsembril 2002 teatise eelnõu sihtvara omandamise kohta Lagardère’i poolt, ( 40 ) kusjuures korrakohane teatamine toimus alles umbkaudu neli kuud hiljem 14. aprillil 2003. Seega on Euroopa Kohtu toimikust selge, et komisjonil oli mitteametlik teatamiseelne kontakt kavandatud koondumisest teatavate pooltega. Minu arvates ei kujuta sellised kontaktid, mille raames komisjon ja koondumisest teatavad pooled arutavad tulevast koondumist ning komisjon selgitab oma esialgseid seisukohti teatavates õiguslikes või muudes küsimustes või oma võimalikku positsiooni selle koondumise suhtes, komisjoni võimu kuritarvitamist. ( 41 )

42.

Vastupidi, sellised kontaktid vastavad hea halduse põhimõtetele, kuna nad edendavad „koostöö ja parema üksteisemõistmise vaimu konkurentsi peadirektoraadi ning õigus- ja ärikogukonna vahel”, ( 42 ) millest on kasu koondumiste kontrollile. Seega ei ole selliste teatamiseelsete kontaktide eesmärgiks konkreetse ostja eelistamine ning nende abil seda ei toimu. ( 43 )

43.

Selliste komisjoni ja koondumisest teatavate poolte vaheliste teatamiseelsete kontaktide selgelt mitteformaalset, mittesiduvat ja esialgset laadi arvestades ei ole nende eesmärgiks teatamismenetluse asendamine, vaid pigem selle tõhustamine. Lisaks ei ole taolised mitteformaalsed kontaktid selgelt sellise iseloomuga, et nad vabastaksid määruse nr 4064/89 artikli 4 lõike 1 kohaselt teatamiskohustusega isikud nimetatud õiguslikust kohustusest, mida just nimelt nemad peavad iseseisvalt täitma.

44.

Seetõttu leian, et apellatsioonkaebuse teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

45.

Apellatsioonkaebuse kolmandas väites väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, jättes tühistamata olulisi menetlusnorme rikkudes tehtud vaidlusaluse otsuse. Selle väite kohaselt ei põhjendanud komisjon vaidlusaluse hoidmistehingu kvalifitseerimist ning määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 5 punkti a kohalduvust tehingu osale. Apellant leiab, et Üldkohus toetas komisjoni (vaikimisi eeldatud ehk põhjendamata) positsiooni, et hoidmistehing ei olnud koondumine, millest pidanuks vastavalt määrusele nr 4064/89 teatama. Ehkki sellel positsioonil on õiguslikud tagajärjed eriti sellistele võimalikele ostjatele nagu apellant, põigeldakse vaidlusaluse otsuse punktis 6 sellest küsimusest kõrvale. Vastupidiselt olukorrale, mis tekkis kohtuasjas Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, ( 44 ) on käesolevas asjas põhjenduse puudumine seotud komisjoni pädevusega ning puudutab seega küsimusi, mis ei ole tähtsusetud ega teisese iseloomuga. Komisjon oleks pidanud määrama kindlaks kuupäeva, mil kõnealusest tehingust oleks pidanud teatamiskohustuse täitmiseks teatama ja tehingu peatama ning vajaduse korral määrama nende kohustuste rikkumise eest sanktsioonid.

46.

Üldkohtu sedastus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 231–233, et komisjonil puudus hoidmistehingu suhtes pädevus, kuna sellest ei teatatud, sest tegemist ei olnud koondumisega, on oma laadilt tautoloogiline ning ei saa õigustada põhjenduste täielikku puudumist selle kohta, miks see tehing ei kujutanud endast koondumist või ei moodustanud osa teatatud koondumisest. Nõustudes komisjoni põhjenduste puudumisega määruse nr 4064/89 alusel erandi kohaldamise kohta, lubas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 233 võrdsuse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumist. Lagardère’ile antud võimalus tugineda sellele erandile andis talle VUP müügil soodsama positsiooni ning rikkus seega võrdsuse põhimõtet. Pealegi oli komisjoni positsioon vastuolus tema enda praktikaga ja suunistega, millest komisjon ei võinud ilma põhjendusi esitamata kõrvale kalduda, et mitte rikkuda õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid.

47.

Komisjon leiab, et apellatsioonkaebuse käesolev väide on tulemusetu. Komisjon ja Lagardère leiavad, et käesolev väide on põhjendamatu.

48.

Väljakujunenud kohtupraktika alusel on selge, et komisjon ei riku oma põhjendamiskohustust, kui ta koondumiste kontrolli pädevuse kasutamisel ei lisa otsusesse koondumise selliste aspektide hindamise täpset põhjendust, mis tunduvad talle ilmselgelt asjassepuutumatud, tähtsusetud või selgelt teisese tähtsusega selle hindamise seisukohast. Sellist nõuet oleks ka raske ühitada koondumiste kontrolli pädevuse kasutamise kiire menetlemise kohustusega ja komisjonile kehtestatud lühikeste menetlustähtaegadega, mis on osa koondumise kontrolli menetluse erakorralistest asjaoludest. ( 45 )

49.

Sellest tuleneb, et kui komisjon kuulutab määruse nr 4064/89 artikli 8 lõike 2 alusel koondumise ühisturuga kokkusobivaks, siis on põhjendamiskohustus täidetud, kui otsuses märgitakse selgelt põhjused, miks komisjoni arvates kõnealune koondumine – vajaduse korral pärast asjaomaste ettevõtjate tehtud parandusi – ei tekita ega tugevda turgu valitsevat seisundit, mille tulemusel tõhus konkurents oleks ühisturul või selle olulises osas märkimisväärselt takistatud. ( 46 )

50.

Kuigi on tõsi, et komisjonil ei ole kohustust määruse nr 4064/89 alusel tehtud otsuste põhjendustes võtta seisukoht kõigi talle esitatud tõendite ja argumentide kohta, sh antava hinnangu seisukohalt selgelt teisejärguliste tõendite ja argumentide kohta, peab komisjon siiski välja tooma otsuse kontekstis keskse tähendusega faktid ja õiguslikud kaalutlused. Lisaks peab põhjendus olema loogiline ning sisemiste vastuoludeta. ( 47 )

51.

Nende põhimõtete alusel tuleb uurida apellandi poolt apellatsioonkaebuse kolmandas väites esitatud vastuväiteid.

52.

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 231–233, et kuna hoidmistehing ei olnud iseenesest koondumine, puudus kohustus sellest kokkuleppest määruse nr 4064/89 artikli 4 lõike 1 kohaselt teatada. ( 48 ) Vastavalt, kuivõrd hoidmistehing ei olnud vaidlusaluses otsuses uuritud koondumine, siis komisjon ei pidanud Üldkohtu hinnangul vaidlusaluses otsuses põhjendama oma kvalifikatsiooni sellele tehingule vastavalt määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 5 punktile a. ( 49 )

53.

Eeltoodust on selge, et kuna Üldkohtu hinnangul ei kujutanud hoidmistehing endast iseenesest koondumist, siis tema kvalifikatsioon on teatatud koondumise kontekstis teisese tähtsusega küsimus ning seega ei pidanud komisjon esitama vaidlusaluses otsuses põhjendusi, miks ta kvalifitseeris selle tehingu vastavalt määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 5 punktile a. Ma pean seda lähenemist korrektseks. Lisaks ei pea ma erinevalt apellandist seda põhjendust ringargumentatsiooniks. Pigem on see põhjendus kooskõlas nii määruse nr 4064/89 tähe kui ka mõttega, kuna komisjonil on pädevus hinnata määruse nr 4064/89 alusel vaid tehinguid, millest peab komisjonile teatama ning mida seega peetakse ühenduse seisukohalt olulisteks koondumisteks.

54.

Lisaks ei ole see, kas hoidmistehing kuulub määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 5 punkti a kohaldamisalasse, käesoleval juhul küsimus, mis võis mõjutada teatatud koondumise laadi hindamist ega ka hinnangut selle mõjule vastavalt nimetatud määrusele, ( 50 ) ning ei ole seega asjakohane küsimuses, kas teatatud koondumine tekitas või tugevdas turgu valitsevat seisundit, millel oleks tõenäoliselt olnud märkimisväärne mõju konkurentsile ühisturul, mistõttu Üldkohus ei eksinud minu arvates õigusnormi kohaldamisel, kui ta leidis, et komisjon oli vaidlusaluses otsuses esitanud sellel teemal asjakohase põhjenduse.

55.

Apellandi selle väite osas, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised, kuna Üldkohtu argumentatsioon vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142 põhineb määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 5 punkti a tingimustel, ehkki ta lükkab sellest hoolimata tagasi selle sätte kohaldamise, olen seisukohal, et Üldkohtu seisukoht, et tehing vastab osadele määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 5 punkti a tingimustele, ei välista tuvastamist, et sihtvara üle ei saadud kontrolli selle määruse artikli 3 lõike 3 tähenduses. Minu arvates ei ole Üldkohtu põhjendus vastuoluline, kuna vastavus osadele määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 5 punktis a sätestatud tingimustele on täielikult kooskõlas ning võib lausa toetada seisukohta, et kontrolli määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 3 tähenduses ei saadud.

56.

Eeltoodut arvestades olen seisukohal, et apellandi väited võrdsuse, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumise kohta tuleb tagasi lükata, kuna need on selgelt sõltuvuses ebapiisava põhjendamise tuvastamisest.

57.

Seega leian, et apellatsioonkaebuse kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

58.

Apellatsioonkaebuse neljandas ja viimases väites, mis jaguneb kahte ossa, väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja tegi ilmseid hindamisvigu esiteks sellega, et jättis arvesse võtmata õiguslikud kriteeriumid turgu valitseva seisundi tekkimise või tugevdamise hindamiseks, ja teiseks kokkulepete asjakohasuse küsimuses, arvestades tõhusa konkurentsi taastamise ja arendamise kriteeriume ning komisjon avaldusi portfelli- ja kontsernimõjude kohta.

59.

Esiteks väidab apellant, et vaieldamatult sõltub küsimus, kas ettevõtjal on turgu valitsev mõju, temale avaldatavast konkurentsisurve tugevusest. ( 51 ) Seega Üldkohus eksis, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 286, et apellandi argument Editisi osadeks jagamise kohta oli tulemusetu, kuna see ei puudutanud turgu valitseva mõju tekitamise või tugevdamise küsimust. Eksimus on eriti ilmne, arvestades et komisjon leidis vaidlusaluses otsuses, et konkurentsitasakaal erinevatel asjaomastel turgudel põhines turgu valitseva seisundita duopolil. Sellises olukorras on konkurentsi mootoriks kahe võrdse suuruse ja tugevusega konkurendi rivaalitsemine. Seetõttu ei võinud Üldkohus põhimõtteliselt välistada, et kui üks neist kahest konkurendist nõrgeneb jagunemise tõttu, siis ei vii see samuti turgu valitseva seisundi tekkimisele. Lisaks möönis Üldkohus, et Lagardère’i pakutud parandusmeede ei kõrvaldanud ab initio kõiki kahtlusi selle parandusmeetme tõhususe suhtes, nagu on nõutud komisjoni teatises nõukogu määruse (EÜ) nr 4064/89 ja komisjoni määruse (EÜ) nr 447/98 seisukohalt vastuvõetavate parandusmeetmete kohta, ( 52 ) kuna ta märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 293 ja 294, et ostja isik mõjutas oluliselt Lagardère’i poolt aktsepteeritud vara müügi tõhusust.

60.

Teiseks väidab apellant, et vastavalt määruse nr 4064/89 põhjendusele 13 ei pea tõhus konkurents ühisturul mitte ainult säilima vaid pärast koondumist suurenema, arvestades selles põhjenduses kasutatud sõna „arendamine”. Üldkohus eksis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 342 selles, et piisav oli konkurentsi taseme „säilimine või arenemine”.

61.

Samuti tegi Üldkohus ilmse hindamisvea, kuivõrd vastupidiselt tema väitele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 342 ja 343 ei taga miski, et ettevõtja, kellel on majanduslikud ajendid ( 53 ) arendada või säilitada tõhusat konkurentsi, on tegelik või võimalik konkurent. Apellant leiab, et kontrast vaidlustatud kohtuotsuse ja kohtuotsuse Petrolessence ja SG2R vs. komisjon ( 54 ) vahel on äärmiselt silmatorkav, kuna viimati nimetatud asjas keeldus komisjon heaks kiitmast vara potentsiaalset ostjat, kuna too ei olnud asjaomases sektoris aktiivne. Ent lisaks sellele, et vaidlusaluses otsuses sisalduv kohustuste tekst ei nõua, et ostja oleks tegelik või potentsiaalne konkurent, kasutas ka Üldkohus käesolevas asjas ostja võime osas konkurentsi säilitada minimalistlikku tõlgendust, nõustudes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 345, et ostjaks võib olla ettevõtja, kellel puudub kogemus asjaomasel turul.

62.

Vastavalt kohtuotsusele Petrolessence ja SG2R vs. komisjon ( 55 ) tuleb ostja võimet tagada tõhus ja kestev konkurents analüüsides tagasi lükata kandidaadid, kellel ei ole kogemust asjaomasel turul. Veelgi enam, vastupidiselt märkustele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 345, ei nõua kohustustes miski ostjalt sihtvara senise juhtkonna säilitamist. Asjaomases majandusvaldkonnas juba tegutseva ostja suhtes on palju suurem huvi kui finantsettevõtjast ostja suhtes, kuivõrd esimesel on juba tema määratluse kohaselt olemas kogenud meeskond, kes on suuteline säilitama ja arendama võõrandatud ettevõtte konkurentsivõimet. Lisaks leiab apellant, et Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 347 ebaõigesti tagasi tema väited, mis puudutasid eelnevalt heakskiidetud ostjat. Apellandi sõnul oli Editisi tükeldamise tulemuseks see, et tolle jaotuskeskus kaotas mahu, mis võrdus Lagardère’ile jäänud nelja kirjastusega. Nii oli ostja isik kohustuse tõhususe seisukohalt olemusliku tähtsusega tagamaks, et ta suudab pakkuda jaotuskeskusele samaväärseid mahte. Seetõttu apellant leiab, et kohustused on eelnevalt heakskiidetud ostja puudumisel ebatõhusad ning et finantsettevõtjast ostja aktsepteerimine nõrgestas Editist struktuurselt.

63.

Apellant väidab, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuses, et vaidlusaluses otsuses analüüsiti õigesti portfelli- ja kontsernimõjudega seotud mõjusid, ent nimetatud kohus ei kontrollinud, kas Lagardère’i pakutud kohustused olid õiguslikult piisavad. Nii kiitis Üldkohus heaks fragmentaarse lähenemise, milles pelgalt hinnati kattumisi igal turul eraldi, ilma et oleks võetud üldisemal tasemel arvesse selle tehingu mõju kõikidele asjakohastele turgudele, nagu Euroopa Kohus tegi kohtuotsuses Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala. ( 56 )

64.

Komisjon ja Lagardère leiavad, et apellatsioonkaebuse käesolev väide on põhjendamatu.

65.

Apellatsioonkaebuse käesolev väide on seotud Üldkohtu kontrolliga komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses aktsepteeritud kohustuste üle.

66.

Minu arvates märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 284 seoses apellatsioonkaebuse käesoleva väite esimese osaga ( 57 ) õigesti, et koondumise võib kuulutada kokkusobimatuks ühisturuga määruse nr 4064/89 artikli 8 lõike 3 alusel siis, kui see tekitab või tugevdab turgu valitsevat seisundit, mille tulemusel tõhus konkurents oleks ühisturul märkimisväärselt takistatud. ( 58 ) Asjaomaste ettevõtjate poolt komisjonile pakutud kohustused määruse nr 4064/89 artikli 8 lõike 2 tähenduses muutuvad komisjoni nõustumise korral selle artikli alusel tehtava otsuse aluseks. ( 59 ) Ma leian, et kui komisjonile pakutakse kohustusi, siis ei saa terviklikku hinnangut selle kohta, kas koondumine tekitab või tugevdab turgu valitsevat seisundit, lahutada nende kohustuste analüüsist. ( 60 ) Kui komisjon kohustustega nõustub, muutuvad need koondumise lahutamatuks osaks ning seega ka selle koondumise komisjoni poolse igakülgse ja lõpliku hindamise lahutamatuks osaks. Lisaks tuleb turgu valitsevat seisundi ning seega pakutud kohustusi hinnata seoses määratletud asjaomaste turgudega. Minu arvates jätaks teistsugune seisukoht koondumiste hindamise ilma vajalikust rangusest. Kuna küsimus, kas ettevõtjal on turgu valitsev seisund olgu siis ELTL artikli 102 või määruse nr 4064/89 tähenduses, sõltub kaheldamatult sellele ettevõtjale avaldatava konkurentsisurve tugevusest, tuleb sellekohane hindamine alati läbi viia määratletud asjaomaste turgude raamistikus.

67.

Seetõttu ma leian, et Üldkohus leidis õigesti, et komisjon ei või kuulutada koondumist kokkusobimatuks ainuüksi sel põhjusel, et see muutis poolte algset seisundit asjaomastel turgudel. ( 61 ) Lisaks on vaidlustatud kohtuotsuse punktide 285 ja 286 tähelepanelikul lugemisel selge, et vastupidiselt apellandi väidetele Üldkohus ei leidnud, et osa sihtvara, mis moodustas 60% VUP kogukäibest, võõrandamine ning ülejäänud vara jätmine Lagardère’ile oli asjakohatu hinnates, kas see tähendab turgu valitseva seisundi tekitamist või tugevdamist, mille tulemusel tõhus konkurents oleks ühisturul märkimisväärselt takistatud. Üldkohus pelgalt märkis, et Editisi osadeks jagamine ei olnud iseenesest piisav kriteerium tuvastamaks konkurentsivastase mõju olemasolu. Samuti lisas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 288 õigesti, et kahe üksuse kogukäibe näitajad ei ole tõenduslikult piisavad, kuna turgu valitsevat seisundit tuleb hinnata määratletud turgude kontekstis. Seega ei välistanud Üldkohus vastupidiselt apellandi väidetele põhimõtteliselt, et kui ühte kahest konkurendist nõrgestatakse osadeks jagamise teel, siis ei või see viia turgu valitseva seisundi tekkimisele. Lisaksin samuti, nagu Lagardère oma vastuses märkis, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 290, et Editisi osadeks jagamine ei ole talle tõendatud, kuna kohustuste kohaselt oli nõutav peaaegu kogu sihtvarast loobumine.

68.

Apellandi kriitika osas seoses Üldkohtu sedastusega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 293 ja 294 olen seisukohal, et sõnade „igal juhul” ( 62 ) kasutamine vaidlustatud kohtuotsuse punkti 293 alguses koos punktide 293 ja 294 tekstiga, milles Üldkohus sedastas, et talle ei ole selle kohtuasja raames esitatud vajalikke tõendeid, mille alusel hinnata in concreto Editisi tükeldamise mõju konkurentsile, tõendavad, et need esitati ainult täielikkuse huvides.

69.

Sisuliselt märkis Üldkohus, et apellant ei suutnud vaidlustada komisjonipoolse hinnangu andmata jätmist selle kohta, millised olid Editisi osadeks jagamise tagajärjed tema võimele avaldada konkurentsisurvet sarnaselt sellele, mis eksisteeris enne koondumist, kuna see sõltus müüdava vara ostja võimekusest säilitada või arendada tõhusat konkurentsi, nagu kohustustes nõuti. Nimetatud kohus märkis, et ta ei kaalunud seda küsimust, kuna talle ei esitatud käesoleva kohtuasja raames vajalikku teavet hindamaks, milliseid ressursse oleks vaja, et tõhusalt konkureerida Lagardère’iga. Märgin, et käesoleva kohtumenetluse raames ei ole apellant vaidlustanud Üldkohtu seisukohta, et talle ei esitatud piisavalt tõendeid.

70.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kaalumata tagasi lükata kaebused Üldkohtu otsuses pelgalt täielikkuse huvides esitatud põhjenduste peale, kuna need ei saa kaasa tuua selle kohtuotsuse tühistamist. ( 63 )

71.

Lisaksin täielikkuse huvides, et Üldkohtu sedastus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 294, et ostja isik mõjutab oluliselt võõrandamisele kuuluva vara müügi tõhusust, ei tähenda möönmist, et Lagardère’i pakutud parandusmeede ei kõrvaldanud ab initio kõiki kahtlusi selle parandusmeetme tõhususe suhtes, nagu on nõutud komisjoni parandusmeetmete teatise ( 64 ) punktis 7. Ehkki selle teatise punkti 7 kohaselt on koondumise osalised kohustatud algusest peale kõrvaldama kõik kõnealuste teguritega seotud ebamäärasused, mille tõttu komisjon võib kavandatud parandusmeetme tagasi lükata, ei pea kohustusi minu arvates rakendama enne heakskiitmise otsuse tegemist. Selle teatise punktist 5 on ilmne, et ehkki selliseid kohustusi „võib esitada ja ümberkorraldused teha enne, kui tehakse otsus heakskiitmise kohta”, siis „[t]avaliselt esitavad osalised oma kohustused siiski selleks, et muuta koondumine heakskiitmisele järgneva ajavahemiku jooksul ühisturuga kokkusobivaks”.

72.

Vastavalt sama teatise punktile 19, mis käsitleb loovutamist, on komisjoni heakskiitmise otsuse tingimuseks, et elujõuline ettevõte antakse kindla aja jooksul üle sobivale ostjale. Järelikult on loovutamise korral ostja sobivus ja seega isik alati asjakohane. Minu arvates on sellistel loovutamise juhtudel siiski piisav, et koondumise heakskiitmise otsuses sätestatakse kohustused, milles määratletakse muu hulgas kohased kriteeriumid sobiva asjaomase vara ostja valikuks mõistliku tähtaja jooksul. Siiski nõuab komisjon eelnevalt heakskiidetud ostjat ( 65 ) juhtudel, kui müüakse ainult osa ( 66 ) ettevõttest. ( 67 ) Arvestades, et käesolevas asjas tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 290, et Lagardère oli nõustunud loovutama peaaegu kogu sihtvara ning seega 80% prantsuskeelse kirjastamisega seotud varast, on ilmne, et selline vara kujutas endast omaette elujõulist ettevõtet. ( 68 ) Seetõttu ma leian, et nimetatud vara suhtes eelnevalt heakskiidetud ostja nõude kehtestamine oleks ebaproportsionaalne.

73.

Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse neljanda väite esimene osa minu arvates põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

74.

Seoses väitega, et Üldkohus ei võtnud arvesse vajadust säilitada ja arendada tõhusat konkurentsi, kordan veel kord, et määruse nr 4064/89 artikli 8 lõike 2 tähenduses on piisav, et teatatud koondumine, mida on muudetud vastavalt asjaomaste ettevõtjate pakutud kohustustele, ei tekita ega tugevda turgu valitsevat seisundit. Komisjon ja Lagardère on õigesti oma vastustes esile toonud, et asjaomaste ettevõtjate poolt komisjonile pakutud kohustused määruse nr 4064/89 artikli 8 lõike 2 tähenduses ei pea parandama koondumisele eelnenud algset konkurentsiolukorda. Teistsugune seisukoht oleks minu arvates vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. ( 69 ) Lisaks, nagu komisjon oma vastuses õigesti märkis, ei või komisjon koondumise kontrolli menetlust ning konkreetselt ettevõtjate pakutud kohustuste hindamist ära kasutada kui vahendit või võimalust „turgude kujundamiseks või majanduse planeerimiseks”.

75.

Märgiksin samuti, et „tõhusa konkurentsi säilitamise ja arendamise vajadusele” ei viidata mitte ainult määruse nr 4064/89 põhjenduses 13, nagu on osundanud apellant, vaid sellele viidatakse ka määruse nr 4064/89 artikli 2 lõike 1 punktis a. Minu arvates rõhutab nende mõistete kasutamine määruse nr 4064/89 artikli 2 lõike 1 punktis a vajadust, et komisjon analüüsiks turge dünaamilisel, tulevikku vaataval viisil. See on eriti ilmne samas sättes sisalduvast viitest võimalikule konkurentsile. Ent neile sätetele ei või tugineda kontekstiväliselt ja viisil, mis selgelt moonutaks määruse nr 4064/89 muude sätete, nagu näiteks artikli 8 lõike 2 ja artikli 8 lõike 3, mõtet ja selget sätet.

76.

Apellant väidab, et Üldkohus tegi ilmse hindamisvea finantsettevõtjast ostja võimekuse osas olla tegelikuks või potentsiaalseks konkurendiks. ( 70 ) Apellant leiab sisuliselt, et kohtuotsusest Petrolessence ja SG2R vs. komisjon, ( 71 ) tulenevalt tuleks asjaomase turu kogemuseta kandidaadid tagasi lükata.

77.

Minu arvates Üldkohus ei teinud viga, leides, et finantsettevõtjast ostja võib olla võimalik konkurent, kui tal on reaalne võimekus hoida või säilitada tõhusat konkurentsi asjaomasel turul, isegi kui tal ei ole selle turuga seoses kogemusi. Üldkohus lisas õigesti, et finantsettevõtjast ostja saab tugineda oma kogemusele teistel turgudel ( 72 ) ja samuti võib finantsettevõtjast ostja igal juhul soovi korral säilitada võõrandatud üksuse senise ja seega kogenud juhtkonna. ( 73 )

78.

Minu arvates tuleb iga koondumist ning sellega seotud lõplike kohustuste elujõulisust hinnata eraldi individuaalselt. Asjaolu, et konkreetse loovutamisele kuuluva vara konkreetne ostja ei olnud kohtuasjas Petrolessence ja SG2R vs. komisjon vastuvõetav, ei tohi ette kindlaks määrata käesoleva koondumise tulemust. Lisaks võin vaid veel kord rõhutada tohutut faktilist erinevust käesoleva asja ning kohtuasja Petrolessence ja SG2R vs. komisjon vahel ning eriti asjaolu, et viimati nimetatud asjas soovis ostja omandada vaid protsentuaalselt väga väikese osa loovutamisele kuulunud varast.

79.

Seoses apellandi väidetega, mis puudutavad Üldkohtu seisukohta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 347 eelnevalt heakskiidetud ostja küsimuses, viitan eespool punktis 72 esitatud põhjendusele, mis puudutas seda, kuidas tuleb kohaldada muu hulgas komisjoni parandusmeetmete teatise punkte 19 ja 20. ( 74 ) Lisaks ma leian, et apellandi väide, mis puudutab Editisi struktuurset nõrgestamist ning mida Üldkohus ei pidanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 290 tõendatuks, kujutab endast Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangu vaidlustamist ning see tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna puudub väide faktiliste asjaolude moonutamise kohta.

80.

Portfelli- ja kontsernimõjude osas leian ma samuti, et apellant on tegelikult vaidlustanud Üldkohtu poolt selles küsimuses faktilistele asjaoludele antud hinnangu ning seetõttu tuleb apellandi see väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna puudub väide faktiliste asjaolude moonutamise kohta. Igal juhul olen seisukohal, et Üldkohus ei kasutanud selles küsimuses fragmentaarset lähenemist, mis oleks põhinenud pelgalt turgude kattuvustel. ( 75 ) Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 314, et komisjon ei olnud teinud olulist viga oma hinnangus, et määratletud koondumise kontsernimõjusid ei teki, arvestades Lagardère’i poolt endale jäetava ja tema kontserni ressurssidele lisatava vara piiratud hulka. Üldkohus hindas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 315 komisjoni poolt vaidlusaluse otsuse punktis 996 jj koondumise vertikaalsete ja kontsernimõjude osas tuvastatut ning kinnitas komisjoni üldjäreldust punktis 996, et kui VUP müüb maha 60%–70% oma käibest prantsuskeelsetel turgudel, siis kõrvaldab see muu hulgas enamiku vertikaalsetest ja kontsernimõjudest, mis tulenevad koondunud üksuse suurusest prantsuskeelsete raamatute äris. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 316 leidis Üldkohus, et mõjutatud prantsuskeelsetel turgudel Lagardère’i ja Editisi tegevuste vahel peaaegu kõikide horisontaalsete kattuvuste kõrvaldamine toob endaga samuti kaasa lubatud koondumise tõttu tekkiva mastaabisäästu ja kõnealuse üksuse poolt kaubamärkide akumuleerimise mõju kõrvaldamise.

81.

Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse neljanda väite teine osa minu hinnangul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

82.

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon ja Lagardère on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellatsioonkaebuse esitaja kaebus ei kuulu rahuldamisele, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

83.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: