21

Hageja esitas 25. veebruaril 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi.

22

Hesseni liidumaa taotles 11. juunil 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjas luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

23

Üldkohtu kolmanda koja esimees rahuldas Hesseni liidumaa menetlusse astumise taotluse 22. septembri 2009. aasta määrusega.

24

Hesseni liidumaa esitas menetlusse astuja seisukohad 3. detsembril 2009. Hageja esitas ettenähtud tähtajal selle kohta oma seisukoha 22. jaanuaril 2010 ja komisjon 21. jaanuaril 2010.

25

Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja‑kohtunik nüüd esimese koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.

26

Üldkohus (esimene koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse ning esitas Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused ja palus neil esitada teatavad dokumendid. Pooled täitsid need nõuded ettenähtud tähtaja jooksul.

27

Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 18. märtsi 2014. aasta kohtuistungil.

28

Hageja palub Üldkohtul:

29

Komisjon palub Üldkohtul:

[…]

64

Kõigepealt tuleb meenutada, nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendustest 12 ja 46 ning põhjenduse 59 punktist a, et komisjon, leides et investeerimistoetust anti 2006. aasta detsembris, käsitas seda üksikmeetmena, mis on võetud abikava N 642/2002 alusel. Komisjon järeldas seetõttu vaidlustatud otsuses, et investeerimistoetus kujutas endast olemasolevat abi määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti ii mõttes.

65

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui komisjon on üldise abikava heaks kiitnud, ei pea selle kava alusel võetud üksikutest rakendusmeetmetest komisjoni teavitama, v.a siis, kui sellekohane lisatingimus on sätestatud abikava heakskiitvas komisjoni otsuses. Kuna individuaalne abi on lihtsalt üldise abikava üksik rakendusmeede, on faktorid, millega komisjon selle hindamisel peab arvestama, samad, millega ta peab arvestama üldisele abikavale hinnangu andmisel. Seega ei tule komisjonil hinnata individuaalset abi (kohtuotsused, 5.10.1994, Itaalia vs. komisjon, C‑47/91, EKL, EU:C:1994:358, punkt 21; 24.9.2008, Kahla/Thüringen Porzellan vs. komisjon, T‑20/03, EKL, EU:T:2008:395, punkt 92).

66

Euroopa Kohus on samuti kinnitanud, et kui komisjoni menetluses on individuaalne abi, mis on väidetavalt antud eelnevalt heakskiidetud kava alusel, ei saa komisjon seda kohe aluslepingu alusel uurida. Enne mis tahes menetluse algatamist peab ta kõigepealt kontrollima, kas abi on üldise kavaga hõlmatud ja vastab kava heakskiitmise otsuses määratud tingimustele. Kui komisjon nii ei toimiks, võiks ta iga kord individuaalse abi uurimise käigus taganeda abikava heakskiitmise otsusest, mille eelduseks juba oli EÜ artikli 87 kohane uurimine. Niiviisi oleks aga ohustatud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõte nii liikmesriikide kui ka ettevõtjate suhtes, sest komisjon võiks igal ajal vaidlustada individuaalse abi, mis on abikava heaks kiitva otsusega rangelt kooskõlas (eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, EU:C:1994:358, punkt 24 ja kohtuotsus, 10.5.2005, Itaalia vs. komisjon, C‑400/99, EKL, EU:C:2005:275, punkt 57).

67

Kui komisjon tuvastab pärast selliselt piiratud uurimist, et individuaalne abi on abikava heaks kiitva otsusega kooskõlas, tuleb seda pidada lubatud ja seega olemasolevaks abiks. Vastupidisel juhul, kui komisjon tuvastab, et individuaalne abi ei ole abikava heaks kiitva otsusega hõlmatud, tuleb abi pidada uueks abiks (eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, EU:C:1994:358, punktid 25 ja 26, ja punktis 66 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, EU:C:2005:275, punkt 57).

68

Käesolevas asjas menetleb komisjon individuaalset abi, nimelt vaidlusalust investeerimistoetust, mille kohta väidavad Saksa ametivõimud, et see nähti ette komisjoni heaks kiidetud kava N 642/2002 alusel. Eespool väljendatud põhimõtete kohaselt tuli komisjonil niisiis uurida, kas see meede oli hõlmatud kõnealuse kavaga ning kui oli, siis kas see vastab komisjoni heakskiitmise otsuses määratud tingimustele. Komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et see nii oli (vaidlustatud otsuse põhjendused 44–46).

69

Kuna komisjon viis antud asjas vastavalt eespool punktides 66 ja 67 väljendatud põhimõtetele läbi kontrolli, milles uuris, kas teatatud abimeede on abikavaga N 642/2002 kooskõlas, võttis ta õigustatult arvesse selle meetme võtmise kuupäeva. Arvestades asjaolu, et eespool punktis 65 esitatud kohtupraktika kohaselt ei kehtinud meetme suhtes teatamiskohustust ning komisjon ei olnud põhimõtteliselt kohustatud seda analüüsima (välja arvatud pärast seda, kui hageja oli selle kohta kaebuse esitanud ja Saksamaa Liitvabariik seejärel meetmest teatanud), rikuks selle meetme uurimine kohe vaidlustatud otsuse kuupäeval kohaldatava õigusliku korra alusel õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid, kuna komisjon saaks selle meetme, mis on abikava N 642/2002 heakskiitmise otsusega kooskõlas, oma otsuse kuupäeval kohaldatava õiguse alusel igal ajal vaidlustada.

70

Ei saa nõustuda hageja väitega, et kui abi andmise hetke lugeda hetkeks, mis määrab kindlaks kohaldamisele kuuluva õigusliku olukorra, saaksid liikmesriigid, teatades abist „õiguskindluse” huvides pärast abi andmist, kohaldatava õiguse sisuliselt kindlaks määrata ratione temporis. Nimelt ei määra mitte meetmest teatamine kindlaks selle meetme suhtes ratione temporis kohaldamisele kuuluva õiguskorra, vaid see, kas meede on olemasolev, mille suhtes ei kehti teatamiskohustust, või uus meede, millest tuleb EÜ artikli 88 lõike 3 alusel teatada ja mille suhtes kehtib rakendamise keeld. Teatamine kujutab endast siiski vaid menetluslikku kohustust, mis peaks võimaldama komisjonil kõnealust meedet kontrollida, ja sellele ei laiene õigustloov mõju (vt selle kohta kohtuotsus, 11.12.2008, komisjon vs. Freistaat Sachsen, C‑334/07 P, EKL, EU:C:2008:709, punkt 52).

71

Lõpuks tuleb märkida, et eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Freistaat Sachsen (EU:C:2008:709), millele hageja tugineb, ei toeta tema väidet, mis puudutab selle ajavahemiku kindlaksmääramist, mida komisjon pidi investeerimistoetuse hindamiseks arvesse võtma. Nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud asjas tuli komisjonil analüüsida uut abikava, millest Saksamaa Liitvabariik oli teatanud, samas kui käesoleval juhul on tegemist sellise abimeetme uurimisega, mis on väidetavalt olemasolev abi.

72

Nii selgub, et kontroll, mida komisjonil tuli teostada juhtumi raames, mis oli aluseks eespool punktis 70 viidatud kohtuotsusele komisjon vs. Freistaat Sachsen (EU:C:2008:709), erines kontrollist, mis tal tuli läbi viia käesolevas asjas, kuna kahes kohtuasjas kõne all olnud meetmed olid oma olemuselt erinevad. Seetõttu ei ole eespool punktis 70 viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Freistaat Sachsen (EU:C:2008:709) punktis 50 esitatud Euroopa Kohtu seisukoht käesoleval juhul asjakohane.

73

Eelnevat mõttekäiku arvesse võttes tuleb järeldada, et komisjon on õigustatult hinnanud investeerimistoetuse andmise kuupäeva ja et antud teema käsitlemisel ei olnud tal tõsiseid raskusi.

[…]

149

Tuleb analüüsida, kas komisjon võis esialgse uurimise etapi lõppedes ning EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust algatamata lubada seda, et Saksa ametivõimud kasutavad kindlasummalist määra, mis on 0,5% garanteeritud summast, et teha kindlaks vaidlusaluste garantiide abielement. Eespool nimetatud määra lubamine on vaidlustatud otsuse kontekstis võtmetähtsusega, kuna nimetatud määra alusel liigitatakse vaidlusalused garantiid vähese tähtsusega abiks.

150

Mis puudutab Üldkohtu kontrolli olemust, siis tuleb meenutada, et esiteks peab liidu kohus, võttes arvesse nii talle esitatud vaidluse konkreetseid asjaolusid kui ka komisjoni kaalutluste tehnilist või kompleksset laadi, põhimõtteliselt kontrollima küsimust täielikult, et otsustada, kas meede kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse (vt eespool punkt 47) ning teiseks, et Üldkohtu teostatav õiguspärasuse kontroll tõsiste raskuste olemasolu osas läheb oma olemuselt kaugemale ilmse hindamisvea väljaselgitamisest (vt eespool punkt 49).

151

Tuleb märkida, et kui komisjon võtab vastu selliseid käitumisnorme ja annab nende avaldamisega teada, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab see institutsioon oma kaalutlusõigust ega saa neist normidest kõrvale kalduda, ilma et tema suhtes olenevalt olukorrast rakendataks sanktsioone selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse, kui ta ei esita põhjendusi, mis õigustavad neid samu põhimõtteid silmas pidades seda, et ta kaldub enda kehtestatud normidest kõrvale (vt selle kohta kohtuotsused, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EKL, EU:C:2005:408, punkt 211, ja 11.9.2008, Saksamaa jt vs. Kronofrance, C‑75/05 P ja C‑80/05 P, EKL, EU:C:2008:482, punkt 60).

152

Konkreetselt riigiabi valdkonnas on liidu kohus juba selgitanud, et komisjon võib oma kaalutlusõiguse teostamiseks välja töötada suunised ning et need suunised on institutsioonile täitmiseks, välja arvatud juhul, kui need kalduvad kõrvale aluslepingu sätetest (vt kohtuotsus, 13.6.2002, Madalmaad vs. komisjon, C‑382/99, EKL, EU:C:2002:363, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

153

Antud asjas nähtub kohtudokumentidest, et kaks vaidlusalust garantiid anti lähtudes Hesseni liidumaa suunistest, mis käsitlevad garantiide andmist tööstussektorile. Need suunised nägid sõnaselgelt ette, et nende garantiide abielement, mida Hesseni liidumaa andis ettevõtjatele, kes ei olnud raskustes, ulatus 0,5%‑ni garanteeritud summast, ning seetõttu kujutasid neile ettevõtjatele antud garantiid summas kuni 20000000 eurot vähese tähtsusega abi, mis kuulub määruse nr 69/2001 kohaldamisalasse.

154

On selge, et vaidlusaluste garantiide näol ei ole tegu komisjoni poolt heakskiidetud abikavaga, kuna nende andmise kuupäeval (detsember 2006) ei olnud Hesseni liidumaa komisjoni eespool mainitud suunistest teavitanud ja komisjonil ei olnud seetõttu võimalik nende suhtes lubavat otsust teha.

155

Kuna vaidlusalused garantiid ei kuulu heakskiidetud abikavasse, tuleb neid analüüsida EÜ artikli 87 lõikest 1 lähtudes (vt selle kohta eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Kahla/Thüringen Porzellan vs. komisjon, EU:T:2008:395, punktid 93 ja 94 ning seal viidatud kohtupraktika).

[…]

157

Arvestades asjaolu, et riigigarantiid kujutavad endast ühte abi liiki, mida antakse muul viisil kui rahalise toetusena, tuleb vastavalt määruse nr 69/2001 artikli 2 lõike 3 esimesele lõigule arvutada abielement, mida need garantiid sisaldavad. Abielemendi summa on see, mille alusel teha kindlaks, kas need garantiid kuuluvad nende andmise ajal kohaldatava vähese tähtsusega reegli kohaldamisalasse või mitte. Määrus nr 69/2001 ei täpsusta abielemendi arvutamise meetodit.

158

Komisjon selgitas samas oma praktikat garantii abielemendi arvutamisel teatises EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes (EÜT 2000, C 71, lk 14, edaspidi „2000. aasta teatis garantiide kohta”).

[…]

167

Eespool punktides 151 ja 152 väljendatud põhimõtete kohaselt oli 2000. aasta teatis garantiide kohta osa õiguslikust raamistikust, mille põhjal tuli komisjonil hinnata käesolevas asjas vaidlusaluseid garantiisid. Eeltoodu kehtib seda enam, et nimetatud teatise punktis 1.4 on komisjon toonitanud, et selle eesmärk on anda liikmesriikidele üksikasjalikumaid selgitusi põhimõtete kohta, millele komisjon kavatseb rajada artiklite 87 ja 88 tõlgendamise ning nende kohaldamise riigigarantiide suhtes, tagades seeläbi oma otsuste ettenähtavuse ning võrdse kohtlemise.

168

Tuleb märkida, et – nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 14 ja 47 ja komisjoni selgitustest kohtuistungil – viimane ei kohaldanud 2000. aasta teatist garantiide kohta vaidlusalustele garantiidele. Komisjon väitis nimelt kohtuistungil, et seda teatist kohaldatakse siis, kui kõnealune abi ületab vähese tähtsuse abi künnise ning muutub seetõttu abiks, mille suhtes kehtib teatamiskohustus. Käesolevas asjas kuulusid vaidlusalused garantiid komisjoni sõnul vähese tähtsuse reegli alla, mis kehtestati määrusega 69/2001 ning seetõttu neile teatamiskohustus ei laienenud ja seega neid ei analüüsitud eelnimetatud teatise põhjal.

169

Komisjoni selline analüüs on ebamäärane ja seetõttu ekslik. Järeldus, mille kohaselt antud asjas vaidlusalused garantiid kuuluvad vähese tähtsusega abi kava hulka, eeldab 0,5% määra kasutamise õiguspärasuse analüüsi, kuna nimetatud määra kohaldamise alusel järeldati, et nende garantiide abielement jäi allapoole vähese tähtsuse ülemmäära. Nagu eelnevalt juba märgitud, tuleb eespool viidatud määra kasutamise õiguspärasuse analüüs viia läbi vastavalt 2000. aasta teatisele garantiide kohta, mis sisaldab riigigarantiide abielemendi arvutamise kohta täpsustusi. Komisjon sellist analüüsi ei teinud.

170

Tasub märkida, et komisjonil ei olnud antud juhul alust tugineda omaenda praktikale, mis seisnes 0,5% määra kasutamise lubamises selleks, et arvutada Saksa ametivõimude poolt neile ettevõtjatele, kes ei olnud raskustes, antud garantiide abielement (vt eespool punkt 148).

[…]

173

Olemasolevast teabest nähtub, et praktika, millele komisjon tugineb, tekkis enne 2000. aasta teatist garantiide kohta seoses olemasoleva abi alalist kontrolli käsitleva erimenetlusega. Lisaks ei puudutanud see menetlus kordagi Hesseni liidumaa garantiisid käsitlevaid suuniseid.

174

Üldkohus märgib veel, et komisjoni luba kasutada 0,5% määra oli – nagu nähtub 11. novembri 1998. aasta kirjast (vt eespool punkt 172) – esialgne ja et olukord pidi edaspidi uuesti üle vaadatama, esiteks pärast raskustes olevate mittefinantsettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi suuniste muutmist ning teiseks pärast eespool nimetatud kirja kohast „täiendavatel uuringutel põhineva abi intensiivsuse täpsemat määratlust”.

175

Sellest nähtub, et eespool märgitud kontekstis 0,5% määra kasutamise lubamise eesmärk ega tagajärg ei olnud piirata komisjoni hinnangut selliste riigigarantiide osas, nagu on kõne all käesolevas asjas ja mida anti pärast 2000. aasta teatist garantiide kohta ning mis ei kuulu juba heakskiidetud abikavade hulka. Seevastu, nagu eelnevalt märgitud, muutus 2000. aasta teatis garantiide kohta pärast 2000. aastat osaks õiguslikust raamistikust, millest lähtudes tuli komisjonil hinnata neid garantiisid, mis ei kuulu heakskiidetud abikavade hulka, nagu need, mis on arutusel käesolevas asjas.

[…]

178

Ka 10. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Kronoply ja Kronotex vs. komisjon (T‑388/02, EU:T:2008:556), millele komisjon Üldkohtus tugines, ei sea eespool toodud kaalutlusi kahtluse alla. Nimelt piirdus Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 45 eespool punktides 171 ja 172 toodud tuvastusega, st et esiteks kasutasid Saksa ametivõimud komisjoni heaks kiidetud abikava N 297/91 raames (mida on muudetud olemasoleva abi E 24/95 uurimismenetluses) 0,5% määra ja et teiseks kohaldasid Saksa ametivõimud sellest hetkest nimetatud määra kõikidele antavatele garantiidele. Üldkohus ei ole kordagi lahendanud küsimust nimetatud määra kasutamise õiguspärasuse üle sellises kontekstis, nagu on kõne all käesoleval juhul, kus vaidlusalused garantiid ei kuulu heakskiidetud abikavade hulka, mistõttu neid tuleb hinnata lähtudes EÜ artikli 87 lõikest 1 ja 2000. aasta teatisest garantiide kohta.

[…]

186

Eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et kuna käesoleval juhul ei hinnanud komisjon, kas niisuguse määra kasutamine, mille suurus on 0,5% garanteeritud summast, on õiguspärane, selleks et teha kindlaks vaidlusaluste garantiide abielement, lähtudes 2000. aasta teatisest garantiide kohta, siis on see märk tõsiste raskuste olemasolust selle üle otsustamisel, kas vaidlusaluseid garantiisid saab liigitada vähese tähtsusega abina. Selliste raskuste olemasolu korral oleks komisjon pidanud algatama ametliku uurimismenetluse. Kolmas väide, mis puudutab vaidlusaluseid riigigarantiisid, tuleb seega tunnistada vastuvõetavaks.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab: