1

Käesolevas kohtuasjas käsitletavates hagides palutakse tühistada komisjoni 12. novembri 2008. aasta otsus K(2008) 6815 (lõplik) EÜ […] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (COMP/39.125 – autoklaas) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 173, lk 13). Euroopa Ühenduste Komisjon tuvastas vaidlustatud otsuses nimelt, et teatud hulk ettevõtjaid, sealhulgas hagejad, olid rikkunud kõnealuseid sätteid seeläbi, et nad osalesid erinevate perioodide vältel ajavahemikus märtsist 1998 kuni märtsini 2003 konkurentsivastastes kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses autoklaasi sektoris EMP‑s (vaidlustatud otsuse artikkel 1).

2

Hagejad kohtuasjas T‑56/09 Saint-Gobain Glass France SA, Saint-Gobain Sekurit Deutschland GmbH & Co. KG ja Saint-Gobain Sekurit France SAS (edaspidi koos „Saint-Gobain”) on materjalide – sealhulgas autoklaasi – tootmise, töötlemise ja turustamisega tegelevad äriühingud. Nad on kohtuasja T‑73/09 hageja Compagnie de Saint-Gobain SA (edaspidi „Compagnie”) 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtjad. Pilkington Group Ltd‑sse kuuluvad teiste seas äriühingud Pilkington Automotive Ltd, Pilkington Automotive Deutschland GmbH, Pilkington Holding GmbH ja Pilkington Italia SpA (edaspidi koos „Pilkington”). Pilkington, kes samuti esitas hagi vaidlustatud otsuse tühistamiseks (kohtuasi T‑72/09), on üks suuremaid klaasi- ja klaasimistoodete tootjaid maailmas, eelkõige autotööstuse sektoris. Soliver NV, kes esitas hagi sama otsuse tühistamise nõudes (kohtuasi T‑68/09), on eelkõige autotööstuse sektoris tegutsev väiksem klaasitootja.

3

Asahi Glass Co. Ltd (edaspidi „Asahi”) on Jaapanis asuv klaasi-, kemikaali- ja elektrooniliste komponentide tootja. Asahile kuulub ainuosalus Belgia klaasitootja Glaverbel SA/NV kapitalis, viimasele kuulub aga 100% suurune osalus AGC Automotive France’i (edaspidi „AGC”) kapitalis. AGC kandis enne 1. jaanuari 2004 ärinime Splintex Europe SA (edaspidi „Splintex”). Asahi, kes on vaidlustatud otsuse üks adressaatidest, selle otsuse peale hagi ei esitanud.

4

Uurimine, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, algatati pärast seda, kui anonüümse kliendi nimel tegutsenud Saksa advokaat edastas komisjonile autoklaasi tootmise ja turustamisega tegelevate erinevate ettevõtjate kirjad, mis sisaldasid teavet kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse kohta.

5

Komisjon viis veebruaris ja märtsis 2005 läbi kontrollid nii hagejate kui ka Pilkingtoni, Soliveri ja AGC ruumides. Nende kontrollide käigus võttis komisjon ära hulga dokumente ja faile.

6

Kontrollide tulemusel esitasid Asahi ja Glaverbel ning nende need tütarettevõtjad, keda uurimine puudutas (edaspidi koos „leebema kohtlemise taotleja”), komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis”), alusel taotluse trahvide eest kaitse saamiseks või trahvisumma vähendamiseks. Komisjon jättis tingimusliku taotluse trahvide eest kaitse saamiseks 19. juulil 2006 rahuldamata, teatades siiski leebema kohtlemise taotlejale, et ta kavatseb 2002. aasta koostööteatise punkti 26 alusel 30–50% võrra vähendada trahvisummat, mis oleks talle tavapäraselt määratud.

7

Ajavahemikus 26. jaanuarist 2006 kuni 2. veebruarini 2007 saatis komisjon nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 18 alusel hagejatele ning Pilkingtonile, Soliverile, Asahile, Glaverbelile ja AGC‑le mitmesugused informatsiooninõuded. Asjaomased ettevõtjad vastasid nendele erinevatele nõuetele.

8

Lisaks saatis komisjon samal alusel informatsiooninõuded paljudele autotootjatele, ühele Itaalia bussitootjale ning kahele klaasitööstuse kutseühingule, kes samuti vastasid.

9

Komisjon võttis 18. aprillil 2007 vastu vastuväiteteatise, mis puudutas ühte ja vältavat rikkumist, mis seisnes autoklaasi tootjate vahelistes kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli jagada autotootjatele tarnimise lepinguid. Vastuväiteteatis edastati hagejatele ning Pilkingtonile, Soliverile, Asahile, Glaverbelile ja AGC‑le. Kõigil vastuväiteteatise adressaatideks olnud ettevõtjatel oli võimalik toimikuga tutvuda ja komisjon palus neil esitada selle kohta oma märkused. Ärakuulamine, millel osalesid kõik adressaadid, toimus komisjonis 24. septembril 2007.

10

Komisjon tegi vaidlustatud otsuse 12. novembril 2008. Komisjon tuvastas otsuses nimelt, et Saint-Gobain ja Compagnie osalesid eespool punktis 1 viidatud kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses ajavahemikus 10. märtsist 1998 kuni 11. märtsini 2003 (vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt b), ning määras neile esialgu „solidaarselt” trahvi summas 896 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt b).

11

Leebema kohtlemise taotlejale, keda peeti rikkumises osalenuks ajavahemikus 18. maist 1998 kuni 11. märtsini 2003, määrati trahv summas 113,5 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt a ja artikli 2 punkt a).

12

Pilkingtoni suhtes otsustas komisjon, et see ettevõtja osales kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses ajavahemikus 10. märtsist 1998 kuni 3. septembrini 2002 (vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt c). Komisjon määras talle esialgu trahvi summas 370 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt c).

13

Mis puudutab lõpuks Soliveri, siis leidis komisjon, et see ettevõtja osales rikkumises ajavahemikus 19. novembrist 2001 kuni 11. märtsini 2003 (vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt d). Komisjon määras talle trahvi summas 4396000 eurot (vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt d).

14

Vaidlustatud otsuses lähtub komisjon tõdemusest, et autoklaasi turu tunnused, nimelt olulised tehnilised nõuded ja innovatsiooni kõrge tase soodustavad integreerunud ja rahvusvahelise ulatusega tarnijaid. AGC, Pilkington ja Saint‑Gobain kuuluvad peamiste ülemaailmsete autoklaasitootjate hulka ning ühiselt katsid nad vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ligikaudu 76% ülemaailmsest nõudlusest klaasi järele, mis on mõeldud esmase paigaldamise turu jaoks (autoklaasi paigaldamine tehases sõiduki kokkupanemisel). Komisjon toob samuti välja autoklaasisektoris kaubavahetuse märkimisväärse mahu liikmesriikide ja nende EFTA riikide vahel, kes kuuluvad EMP‑sse. Autotootjad peavad ka ostulepingute üle autoklaasi tarnimiseks läbirääkimisi EMP tasandil.

15

Vaidlustatud otsusest nähtub, et autoklaasitarnijad, keda komisjoni uurimine puudutas, järgisid pidevalt oma vastavaid turuosasid rikkumise perioodil mitte ainult „sõiduki konto” alusel, see tähendab lähtudes mitte müügisummast sõiduki mudeli kaupa, vaid ka üldiselt, lähtudes kõigist sõidukitest kokku.

16

Pilkington, Saint-Gobain ja AGC osalesid sellega seoses kolmepoolsetel koosolekutel, mida mõnikord nimetati „klubikoosolekuteks”. Need koosolekud, mida kordamööda korraldas neist iga ettevõtja, toimusid Euroopa erinevate linnade hotellides, nende ettevõtjate töötajatele kuulunud eraruumides ning kutseühingu Groupement européen de producteurs de verre plat (GEPVP) (lehtklaasitootjate Euroopa konsortsium) ja Associazione nazionale degli industriali del vetro (Assovetro) (klaasitöösturite riiklik ühendus) ruumides.

17

Nende konkurentide vahel korraldati ka koosolekuid või kahepoolseid kontakte eesmärgiga arutada autoklaaside tarnimist praegustele või uutele mudelitele. Kõnealused erinevad kontaktid või koosolekud hõlmasid turuosade hindamist ja jälgimist, autotootjatele tehtavate autoklaasitarnete jagamist ning hindade kohta teabe vahetamist, samuti muu tundliku äriteabe vahetamist ning nende erinevate konkurentide hinna- ja tarnestrateegiate koordineerimist.

18

Kahepoolsetest koosolekutest esimene, kus osalesid Saint-Gobain ja Pilkington, toimus 10. märtsil 1998 hotellis Hyatt Regency, mis asub Charles-de-Gaulle’i lennujaamas Pariisis (Prantsusmaa). Esimene kolmepoolne koosolek leidis aset 1998. aastal Splintexi (AGC) suurklientide eest vastutava isiku eraruumides Königswinteris (Saksamaa). Nendele koosolekutele eelnesid alates 1997. aastast Saint-Gobaini ja Pilkingtoni vahelised ettevalmistavad kontaktid, mille eesmärk oli nende ettevõtjate toodetav tume toonklaas tehniliselt ühtlustada selle värvi, paksuse ja valguse läbilaskvusteguri osas. Komisjon ei arvanud neid kontakte siiski vaidlusaluse kartelli tegevuse hulka, kuna tema arvates puudutasid need peamiselt staadiumi, mis asub lehtklaasi tootmisahela lõpuosas enne lehtklaasi ümbertöötamist autoklaasiks.

19

Komisjon tuvastas vaidlustatud otsuses ligikaudu 90 koosolekut ja kontakti ajavahemikus 1998. aasta kevadest kuni märtsini 2003. Viimane kolmepoolne kontakt leidis aset 21. jaanuaril 2003 ja viimane kahepoolne koosolek toimus Saint-Gobaini ja AGC vahel 2003. aasta märtsikuu teises pooles. Osalejad kasutasid nende koosolekute ja kontaktide käigus enda kohta lühendeid või koodnimesid.

20

Soliver hakkas kartellis osalema alles 19. novembril 2001 ning osalemine kestis kuni 11. märtsini 2003. Saint-Gobain võttis Soliveriga ühendust 2000. aastal, et kutsuda teda vaidlusaluses kartellis osalema. Kartelli algsed liikmed, käesoleval juhul Saint-Gobain, Pilkington ja AGC kasutasid ära Soliveri sõltuvust toorainetootjatest, kuna Soliver ei tootnud autoklaasi tootmiseks vajalikku lehtklaasi.

21

Vaidlustatud otsuse kohaselt seisnes kartelli põhiskeem autoklaasitarnete jagamises kartelliosaliste vahel nii olemasolevate kui ka uute tarnelepingute osas. Skeemi eesmärk oli tagada kartelliosaliste turuosade stabiilsus. Eesmärgi saavutamiseks vahetasid kartelliosalised eespool punktides 16–20 viidatud koosolekute ja kontaktide käigus teavet hindade kohta ja muid tundlikke andmeid. Lisaks koordineerisid nad oma poliitikat hindade kindlaksmääramise ja klientide varustamise alal. Iseäranis kooskõlastati autotootjate hinnapäringutele antavaid vastuseid, selleks et avaldada viimastele mõju klaasitootja – või mitme tarne puhul klaasitootjate – väljavalimisel. Kartelliosalistel oli kokkulepitud tootjaga tarnelepingu sõlmimise soodustamiseks kaks vahendit, nimelt kas mitte teha ühtegi pakkumist või esitada varipakkumine, see tähendab pakkumine, mis sisaldab nimetatud tootja omast kõrgemaid hindu. Ühele või mitmele kartelliosalisele määratava hüvitisena parandusmeetmete võtmine otsustati siis, kui see osutus vajalikuks, selleks et tagada, et EMP tasandil pakkumiste üldolukord on kooskõlas kokkulepitud jaotusega. Kui parandusmeetmed pidid mõjutama kehtivaid tarnelepinguid, seisnes turuosade kohandamiseks konkurentide kasutatud menetlus autotootjate hoiatamises, et tehnilise probleemi või toorainepuuduse tõttu on tellitud osade tarnimine häiritud, mistõttu soovitati neil pöörduda asendustarnija poole.

22

Selleks et säilitada lepingute kokkulepitud jaotus, leppisid kartelliosalised lisaks korduvalt kokku allahindlustes, mida tehakse autotootjatele saavutatud tootlikkuse suurenemisest tekkiva tulu alusel, või ka hindade tõstmises nende sõidukimudelite puhul, mille tootmise tase oli prognoositust madalam. Samuti leppisid nad vajaduse korral kokku selles, et nad piiravad autotootjatele oma tegelikke tootmiskulusid puudutavate andmete avaldamist, selleks et autotootjad liiga sageli ei paluks neilt allahindlust.

23

Turuosade stabiilsust puudutava kooskõlastamise oli muutnud võimalikuks eelkõige autoklaasi tarnimise turu läbipaistvus. Turuosade muutust arvutati tootmiskulude ja müügiprognoosi alusel, võttes arvesse olemasolevaid tarnelepinguid.

24

Komisjon märgib vaidlustatud otsuses, et leebema kohtlemise taotleja kinnitas, et alates hiljemalt 1998. aastast osalesid Splintexi esindajad koos teatud konkurentidega konkurentsialases õiguse seisukohalt õigusvastases tegevuses. Lisaks tuleb asjaolu, et Saint-Gobain ei vaielnud vastu vastuväiteteatises esitatud asjaolude sisulisele õigsusele, mõista nii, et kõnealune ettevõtja nõustus komisjoni kirjeldusega vaidlusaluste koosolekute ja kontaktide sisu kohta.

25

Lõpuks jõudsid Pilkington, Saint-Gobain ja AGC 6. detsembril 2001 toimunud koosolekul kokkuleppele uues arvutusmeetodis, mille alusel tarnelepinguid jaotada ja ümber jagada.

26

Nende kaudsete tõendite kogumi alusel pidas komisjon Saint-Gobaini, Compagnie’d, Pilkingtoni, Soliveri ja leebema kohtlemise taotlejat vastutavaks EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 ühe ja vältava rikkumise eest.

27

Nende poolte vahel sõlmitud kokkulepped kujutavad komisjoni hinnangul nende sätete tähenduses endast kokkuleppeid või kooskõlastatud tegevust, mis moonutasid konkurentsi autoklaasi tarnimise turul. Lisaks oli nimetatud rikkumine üks ja vältav, kuna kartelli liikmed avaldasid oma ühist tahet tegutseda turul konkreetsel viisil ja võtsid vastu ühise tegevuskava, mille eesmärk oli piirata oma isiklikku kaubanduslikku iseseisvust, jagades sõiduautode ja väikekaubikute jaoks ette nähtud autoklaasi tarneid ning moonutades nende klaaside hindu, et tagada turu üldine stabiilsus ja säilitada kunstlikult kõrged hinnad. Vaidlustatud otsuse kohaselt tõid need koosolekud ja kontaktid oma sageduse ja katkematu laadi tõttu viie aasta jooksul endaga kaasa selle, et kartell hõlmas kõiki neid suurtootjaid, kes EMP‑s tootsid sõiduautosid ja väikekaubikuid.

28

Komisjon leidis lisaks, et miski ei viita sellele, et autoklaasitarnijate vahelised kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus oleksid kaasa toonud tõhususe kasvu või soodustanud tehnilist või majanduslikku progressi autoklaasi sektoris. Seetõttu ei kohaldanud komisjon käesolevas asjas EÜ artikli 81 lõiget 3.

29

Mis puudutab vaidlustatud otsuse adressaatide tuvastamist, siis leidis komisjon nimelt, et Compagnie’le kuulus kaudselt 100% suurune osalus Saint-Gobainis. Neil asjaoludel jõudis ta järeldusele, et Compagnie avaldas eeldatavasti otsustavat mõju Saint-Gobaini kaubanduspoliitikale. Otsustavat mõju kinnitasid ka muud asjaolud, nagu Compagnie’ poolt otseselt või kaudselt kontrollitava kontserni (edaspidi „Saint-Gobaini kontsern”) kaubandusstruktuur ja Saint-Gobaini juhatuse koosseis. Kuna Compagnie ei suutnud seda eeldust ümber lükata, järeldas komisjon, et ta moodustas koos Saint-Gobainiga ühe ettevõtja, kes osales rikkumises, ning määras seetõttu Compagnie’le ja Saint-Gobainile trahvi, mille tasumise eest vastutavad nad solidaarselt.

30

Rikkumise kestuse osas leidis komisjon, et Saint-Gobain ja Compagnie osalesid rikkumises 10. märtsist 1998 kuni 11. märtsini 2003. Pilkington loeti rikkumises osalenuks ajavahemikus 10. märtsist 1998 kuni 3. septembrini 2002. Soliver osales rikkumises ajavahemikus 19. novembrist 2001 kuni 11. märtsini 2003.

31

Mis puudutab trahvide arvutamist, siis tegi komisjon kõigepealt kindlaks autoklaasi müügiväärtuse, mille iga kartelliosalisest ettevõtja sai EMP‑s otseses või kaudses seoses rikkumisega. Selles suhtes tegi ta vahet mitmel eri ajavahemikul. Märtsis 1998 alanud ja 30. juunil 2000 lõppenud ajavahemiku puhul, mis kvalifitseeriti „võimsuse kasvu” perioodiks, leidis komisjon, et tal on tõendid rikkumise kohta vaid ühe osa Euroopa autotootjate puhul. Seetõttu võttis komisjon selle perioodi osas arvesse üksnes seda autoklaasi müüki autotootjatele, millega seoses olid tal otsesed tõendid kartelli kohta. Mis puudutab ajavahemikku 1. juulist 2000 kuni 3. septembrini 2002, siis märkis komisjon, et kartellikokkuleppe esemeks olnud tellimused puudutasid vähemalt 90% EMP‑s toimunud müüki. Seetõttu jõudis komisjon järeldusele, et selle perioodi puhul tuleb arvesse võtta vaidlustatud otsuse adressaatide poolt EMP‑s müüdud kogu autoklaasi. Lõpuks rikkumise perioodi lõpus, nimelt ajavahemikus 3. septembrist 2002 kuni märtsini 2003 aeglustus kartelli tegevus pärast Pilkingtoni lahkumist. Seetõttu otsustas komisjon selle perioodi puhul arvesse võtta vaid seda müüki autotootjatele, millega seoses olid tal otsesed tõendid kartelli kohta. Seejärel arvutati iga asjaomase autoklaasitarnija puhul selle müügikäibe aastane kaalutud keskmine, jagades eespool viidatud müügiväärtuse nende kuude arvuga, mil iga tarnija osales rikkumises, ja korrutades jagamisel saadu 12‑ga.

32

Komisjon märkis edasi, et klientide jagamises seisnenud kõnealune rikkumine kuulub kõige raskemate konkurentsipiirangute hulka. Arvestades rikkumise laadi, geograafilist ulatust ja selles osalenud ettevõtjate turuosasid kokku, võttis komisjon trahvi põhisumma arvutamisel aluseks iga seotud ettevõtja müügiväärtusest 16% suuruse osa, mida korrutati rikkumises osalemise aastate arvuga. Lisaks suurendati trahvide põhisummat hoiatamise eesmärgil lisasumma (või sisenemistasu) võrra, milleks määrati 16% müügiväärtusest.

33

Saint-Gobainile ja Compagnie’le solidaarselt määratud trahvi põhisummat suurendati korduvuse tõttu 60% võrra. Soliverile määratud trahvi summat vähendati määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel 10%‑ni viimase käibest. Leebema kohtlemise taotleja trahvisummat vähendati 50%, võttes arvesse tõendeid, mille ta edastas komisjonile ja mis võimaldasid viimasel paremini mõista dokumente, mis kontrollide käigus ära võeti.

34

Komisjon võttis 11. veebruaril 2009 vastu otsuse K(2009) 863 (lõplik), millega tehti vaidlustatud otsusesse mõningaid parandusi.

35

Komisjon võttis 28. veebruaril 2013 vastu otsuse C(2013) 1118 final, millega muudeti muu hulgas vaidlustatud otsust seoses Saint-Gobainilt [konfidentsiaalne]‑le enne 31. maid 1999 toimunud müügi arvessevõtmisega [konfidentsiaalne] (edaspidi „28. veebruari 2013. aasta parandusotsus”). Selle otsusega parandas komisjon hagejatele määratud trahvi summat ja kinnitas trahvisummaks 880 miljonit eurot.

36

Saint-Gobain esitas kohtuasjas T‑56/09 hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. veebruaril 2009. Compagnie esitas kohtuasjas T‑73/09 hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. veebruaril 2009.

37

Pärast kirjaliku menetluse lõpetamist ja Compagnie’ taotlust uuendada kirjalik menetlus kohtuasjas T‑73/09 esitas Compagnie täiendava menetlusdokumendi, mis saabus kohtukantseleisse 6. septembril 2010. Kantseleisse 22. oktoobril 2010 saabunud dokumendis esitas komisjon oma märkused selle täiendava menetlusdokumendi kohta.

38

Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd kuuenda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolevad kohtuasjad sellele kojale.

39

Üldkohtu teise koja esimees otsustas pärast poolte ärakuulamist 23. aprilli 2012. aasta määrusega liita kohtuasjad T‑56/09 ja T‑73/09 suulise menetluse huvides.

40

Poolte suulised seisukohad ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 11. detsembri 2012. aasta kohtuistungil. Kohtuistungil paluti pooltel ka esitada oma märkused kohtuasjade T‑56/09 ja T‑73/09 võimaliku liitmise kohta kohtuotsuse tegemiseks ja nad teatasid, et nad ei soovi selle kohta märkusi esitada.

41

Kohtuasjas T‑56/09 palub Saint-Gobain Üldkohtul:

42

Komisjon palub Üldkohtul:

43

Üldkohtu kantseleisse 19. veebruaril 2009 saabunud kirjaga kohandas Saint-Gobain oma tühistamisnõudeid nii, et esiteks palus ta tühistada vaidlustatud otsuse redaktsiooni 11. veebruari 2009. aasta otsusega K(2009) 863 (lõplik) muudetud kujul ja teiseks alternatiivse võimalusena vähendada muudetud otsuse artiklis 2 määratud trahvi suurust.

44

Euroopa Liidu Nõukogu palus 7. mail 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud avalduses luba astuda kohtuasjas T‑56/09 menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu seitsmenda koja esimees rahuldas taotluse 7. juuli 2009. aasta määrusega.

45

Nõukogu palub Üldkohtul:

46

Kohtuasjas T‑73/09 palub Compagnie Üldkohtul:

47

Komisjon palub Üldkohtul:

48

Komisjon palus 28. veebruari 2013. aasta parandusotsuse vastuvõtmise tõttu 7. märtsi 2013. aasta kirjaga Üldkohtul suulise menetluse uuendada.

49

Olles pooled selles küsimuses ära kuulanud, otsustas Üldkohtu teine koda 23. aprilli 2013. aasta määrusega suulise menetluse uuendada.

50

Saint-Gobain teatas 30. juuli 2013. aasta kirjas Üldkohtule oma nõuete kohandamisest nii, et need võtaksid arvesse 28. veebruari 2013. aasta parandusotsust. Saint-Gobain väitis, et tema tühistamishagi on jätkuvalt põhjendatud, ja teatas, et ta jääb oma nõude juurde mõista kohtukulud välja komisjonilt, esitas siiski teise võimalusena nõude mõista komisjonilt välja ainult osa kohtukuludest. Komisjon omalt poolt esitas 30. juuli 2013. aasta kirjas märkused parandusotsuse kohta ja selle kohta, et Saint-Gobain loobus ühe oma väite ühest osast. Nõukogu teatas 22. juuli 2013. aasta ja Compagnie 1. augusti 2013. aasta kirjas Üldkohtule, et nad ei soovi selle kohta märkusi esitada.

51

Seejärel lõpetati suuline menetlus 11. septembril 2013.

52

Olles ära kuulanud poolte seisukohad selles küsimuses, tuleb käesolevad kohtuasjad Üldkohtu kodukorra artikli 50 alusel otsuse tegemiseks liita.

53

Vastavalt märkustele, mis hagejad esitasid nii kohtuistungil kui ka pärast suulise menetluse uuendamist, ning märkustele, mis Saint-Gobain esitas oma 11. märtsi 2013. aasta kirjas Üldkohtule, tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas läbivaadatavad hagid on suunatud vaidlustatud otsuse vastu redaktsioonis, mida on viimati muudetud 28. veebruari 2013. aasta parandusotsusega, ning seda nii osas, milles hagidega palutakse kõnealune otsus tühistada, kui ka osas, milles palutakse, et Üldkohus vähendaks hagejatele solidaarselt määratud trahvi.

54

Esiteks tuleb analüüsida kohtuasjas T‑56/09 esitatud tühistamisväiteid. Kuna teatud Saint-Gobaini väited ja argumendid on seotud kohtuasjas T‑73/09 Compagnie’ esitatutega, tuleb neid analüüsida koos. Teiseks tuleb analüüsida Compagnie’ esitatud tühistamishagi neid konkreetseid argumente, millel puudub igasugune seos Saint-Gobaini väidetega.

55

Saint-Gobain esitab sisuliselt kuus väidet, millest esimene puudutab määruse nr 1/2003 õigusvastasust, teine kaitseõiguste rikkumist, kolmas vaidlustatud otsuse ebapiisavaid põhjendusi ja trahvi arvutamisel tehtud viga, neljas õigusnormi rikkumist Saint-Gobaini rikkumise eest Compagnie’le vastutuse omistamisel, karistuste individuaalsuse ja süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist ning võimu kuritarvitamist, viies karistuste tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist ning lõpuks kuues Saint-Gobainile määratud trahvi ebaproportsionaalsust.

56

Oma esimeses väites vaidlustab Saint-Gobain määruse nr 1/2003 õiguspärasuse osas, millega komisjonile antakse EÜ artikli 81 rikkumiste alal nii uurimis- kui karistamispädevus. Kuna see õigusvastasuse väide on sisuliselt sama kohtuasjas T‑73/09 Compagnie’ esitatuga, tuleb neid analüüsida koos.

57

Väide jaguneb kaheks osaks. Esiteks rikutakse komisjoni niisuguse ülesannete kattumisega õigust sõltumatule ja erapooletule kohtule. Teiseks ei ole komisjonile antud pädevus teha otsuseid EÜ artikli 81 raames karistamise kohta kooskõlas süütuse presumptsiooni põhimõttega.

58

Saint-Gobain ja Compagnie väidavad sisuliselt, et EÜ artikli 81 rakendamisel komisjoni uurimis- ja karistamisülesande kattumine, nagu see on reguleeritud määruses nr 1/2003, rikub õigust sõltumatule ja erapooletule kohtule, kuna tegemist on olulise tagatisega õiguse puhul õiglasele kohtumenetlusele, nagu see on ette nähtud Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõikes 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 lõikes 2.

59

Saint-Gobain väidab kõigepealt, et selle raames komisjoni määratud sanktsioonidel on karistusõiguslik laad mitte üksnes asjaolu tõttu, et EÜ artiklis 81 ette nähtud keeld kehtib kõigi ettevõtjate, mitte aga konkreetse ettevõtjate kategooria suhtes, vaid ka põhjusel, et niisugustel sanktsioonidel on hoiatamise ja karistamise eesmärk. Selles osas ei ole asjakohane määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 5 seadusandja tehtud viide, et need sanktsioonid ei ole kriminaalõiguslikud. Õigus sõltumatule ja erapooletule kohtule kehtib käesolevas asjas seega piiranguteta.

60

Kohtupraktikast tuleneb, et komisjoni ei saa lugeda sõltumatuks ja erapooletuks kohtuks.

61

Sellest tulenevat määruse nr 1/2003 õigusvastasust ei kõrvalda niisuguse otsuse adressaadile, millega komisjon selle määruse alusel nägi ette karistuse, antud võimalus esitada nimetatud otsuse peale tühistamishagi Üldkohtule. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb, et sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtet tuleb järgida samas staadiumis, kus määrati karistus.

62

Viimase punkti osas meenutab Saint-Gobain, et üksnes erandlikel asjaoludel, mida iseloomustavad tõhususe erinõuded ja kerged rikkumised, võib pädevus teha otsus EIÕK artikli 6 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluva süüdistuse põhjendatuse kohta olla antud haldusinstantsile, kelle otsuseid on võimalik vaidlustada täieliku pädevusega kohtus. Neid asjaolusid käesoleval juhul ei esine.

63

Isegi kui tuleks tõdeda, et kõnealused sanktsioonid ei kuulu karistusõiguse tuuma hulka, on tarvilik märkida, et õiguspärasuse ja proportsionaalsuse põhimõttega on vastuolus õiguse sõltumatule ja erapooletule kohtule piiramine, mis leiab aset Euroopa Liidu konkurentsiõigusrikkumiste menetlemise ja nende rikkumiste eest karistamise süsteemi tõttu. Nimelt ei saa kohtute ülekülluse ohuga põhjendada selle süsteemi poolt reguleeritavate ülesannete kattumist. Lisaks on õiguse sõltumatule ja erapooletule kohtule piiramine ebaproportsionaalne, arvestades mitte üksnes EÜ artikli 81 ja määruse nr 1/2003 alusel määratavate sanktsioonide raskust, vaid ka hagi esitamisel Üldkohtu teostavava kontrolli tunnuseid.

64

Selles osas väidavad Saint-Gobain ja Compagnie, et Üldkohus ei teosta täielikku kohtulikku kontrolli EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses, kui ta teeb lahendi tühistamishagi suhtes, mis on esitatud EÜ artikli 81 raames komisjoni tehtud sanktsiooni määramise otsuse peale. Niisuguse kontrolli puhul piirdub Üldkohus üldjuhul kontrollimisega, kas esinevad ilmsed hindamisvead või on võimu kuritarvitatud. Arvesse tuleks võtta ka asjaolu, et Üldkohtule esitatud hagil ei ole vaidlustatud otsuse suhtes peatavat toimet.

65

Saint-Gobain ei nõustu ka nõukogu esitatud argumendiga, mille kohaselt määruse nr 1/2003 õiguspärasuse vaidlustamine seab kahtluse alla ka EÜ artikli 83 lõike 2 õiguspärasuse. Asutamislepingu kõnealuses sättes ei ole siiski ette nähtud, et komisjon ühendab konkurentsieeskirjade rikkumiste uurimise ja nende eest karistamise ülesanded, sest selle valiku on teinud seadusandja.

66

Lõpuks väidab Compagnie, et probleemi, mis on tingitud konkurentsiõigusrikkumiste menetlemise ja nende eest karistamise ülesannete ühendamisest komisjoni poolt, on tunnistatud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 11. juuni 2009. aasta otsuses kohtuasjas Dubus SA vs. Prantsusmaa (nr 5242/04).

67

Komisjon ja nõukogu vaidlevad sellele kriitikale vastu.

68

Kuigi komisjon ei eita, et ettevõtjal, kes on seotud haldusmenetlusega, mis puudutab kontrolli teostamist konkurentsi valdkonnas on õigus sõltumatule ja erapooletule kohtule, vaidleb komisjon vastu seisukohale, et EIÕK artikli 6 lõiget 1 kohaldatakse kitsas tähenduses karistusõiguse valdkonnas samal viisil kui halduskaristuste valdkonnas.

69

Komisjon meenutab selles osas, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt ei ole EÜ artikli 81 alusel kehtestatud sanktsioonid kriminaalõiguslikud. Ta väidab samuti, et nagu ilmneb liidu kohtu praktikast, ei saa komisjoni lugeda kohtuks, kes määrab kriminaalkaristusi. Seega ei kehti EIÕK artikkel 6 täielikult tema suhtes, kui ta teeb EÜ artikli 81 lõike 1 alusel otsuseid. Üldkohus leidis oma 8. juuli 2008. aasta otsuses kohtuasjas T‑54/03: Lafarge vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata), et asjaolu, et komisjon ühendas konkurentsi valdkonnas uurimise ja karistamise ülesanded, ei ole vastuolus põhiõiguste kaitsmisega.

70

Lisaks leidis Saint-Gobain ekslikult, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast võib tuletada kolm kumulatiivset tingimust karistuspädevuse andmiseks haldusinstantsile valdkondades, mis jäävad väljapoole karistusõiguse tuuma. Esiteks võivad ka suured trahvid jääda väljapoole karistusõiguse tuuma. Teiseks ei välista EIÕK artikliga 6 antud tagatised seda, et haldusasutus võib teostada karistuspädevust valdkondades, mille tunnuseks ei ole rikkumiste suur arv, seni kuni taotletav eesmärk on õiguspärane. Ilmne on aga see, et konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlemise ja nende eest karistamise tõhusus on õiguspärane eesmärk.

71

Komisjon väidab lisaks, et Üldkohtu teostataval kohtulikul kontrollil on kõik täieliku kohtuliku kontrolli tunnused Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika tähenduses. Nii on see veelgi enam kartelli tõttu määratud trahvi puhul, kui Üldkohtul võidakse paluda kontrollida trahvi sobivust määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel. Selles osas ei ole oluline, et Üldkohus kasutas komisjoni määratud trahvisumma vähendamise käigus kuni käesoleva ajani oma täielikku pädevust piiratult.

72

Lõpuks läheb see väide, kuna sellega nõustumine tähendaks, et komisjoni otsused, millega konkurentsiõigusrikkumised tuvastatakse ja nende eest karistatakse, ei oleks kohustuslikud ega täitmisele pööratavad, vastuollu põhimõttega, mille kohaselt eeldatakse komisjoni otsuste õiguspärasust seni, kuni neid ei ole tühistatud ega kehtetuks tunnistatud, ja EÜ artiklis 242 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt tühistamishagi üldjuhul ei peata vaidlustatud akti täitmist.

73

Nõukogu esitab argumendid, mis on sisuliselt sarnased komisjoni omadega. Ta väidab nimelt, et määrusega nr 1/2003 ellu viidud karistuste süsteem ei kuulu karistusõiguse hulka ja järelikult ei ole EIÕK artikli 6 lõige 1 käesolevas asjas kohaldatav. Nõukogu väidab lisaks, et õiguspärasuse vaidlustamisega soovib Saint-Gobain tegelikult kahtluse alla seada EÜ artikli 83 lõike 2 õiguspärasuse, kuna selles sättes nähakse ette, et seadusandja ülesanne on määratleda Euroopa Liidu Komisjoni ja Euroopa Liidu Kohtu vastavad rollid konkurentsirikkumiste menetlemisel ja nende eest karistuste määramisel. Liidu kohtul puudub aga pädevus esmase õigusnormi õiguspärasuse üle otsustamisel.

74

Mis puudutab lõpuks Compagnie’ argumenti, mis tugineb Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool punktis 66 viidatud otsusele kohtuasjas Dubus SA vs. Prantsusmaa, siis selle kohtuotsuse aluseks olnud asjaolud erinevad käesoleva juhtumi omadest. Viidatud kohtuotsus puudutab uurimis- ja karistamisülesannete ühendamist Prantsusmaal panganduskomisjoni poolt, kelle otsustel on kohtulahendi tunnused. Komisjon ei saa aga lugeda ennast kohtuks EIÕK artikli 6 tähenduses.

75

Ilma et oleks vaja võtta seisukohta vastuvõetamatuse vastuväite kohta, mille komisjon esitas käesoleva väite suhtes kohtuasjas T‑73/09, leiab Üldkohus, et esimese väite esimene osa ei ole põhjendatud, nagu see ilmneb analoogia alusel kohtupraktikast, mis puudutab kohtuasju, kus sisuliselt vaidlustati nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) (vt selle kohta Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T-348/94: Enso Española vs. komisjon, EKL 1998, lk II-1875, punktid 55–65; 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T-156/94: Aristrain vs. komisjon, EKL 1999, lk II-645, punktid 23–40, ning eespool punktis 69 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punktid 36–47) õiguspärasus.

76

Kõigepealt tuleb meenutada, et EIÕK artikli 6 lõikes 1 tagatud õigus õiglasele kohtumenetlusele on liidu õiguse üldpõhimõte, mis käesoleval ajal on sätestatud põhiõiguste harta artikli 47 teises lõigus.

77

Lisaks ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt komisjon „kohus” EIÕK artikli 6 (Euroopa Kohtu 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78-215/78 ja 218/78: Van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 81, ning 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80-103/80: Musique diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 7) ega põhiõiguste harta artikli 47 teise lõigu tähenduses. Peale selle on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 5 sõnaselgelt sätestatud, et otsused, milles komisjon määrab trahvi konkurentsiõiguse rikkumiste eest, ei ole oma olemuselt karistusõiguslikud.

78

Arvestades kõnealuste rikkumiste laadi ning nende eest määratavate karistuste laadi ja raskust, tuleb õigust õiglasele kohtumenetlusele järgida siiski eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I-8417, punktid 20 ja 21, ning 3. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-322/07 P, C-327/07 P ja C-338/07 P: Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I-7191, punkt 143).

79

Nii täpsustas Euroopa Inimõiguste Kohus oma 27. septembri 2011. aasta otsuses kohtuasjas A. Menarini Diagnostics srl vs. Itaalia (nr 43509/08) tingimusi, mille esinemise korral võib haldusasutus, kes ei täida kõiki EIÕK artikli 6 lõikes 1 ette nähtud tingimusi, määrata trahvi, mis selle summat ja oma preventiivset ja karistuslikku eesmärki arvestades kuulub karistusõiguse valdkonda. Nimetatud kohtuotsuses analüüsiti konkurentsiõiguse rikkumiste eest karistuste määramise süsteemi Itaalias. Euroopa Inimõiguste Kohus märkis sisuliselt, et EIÕK artikli 6 lõike 1 järgimine ei välista, et „karistuse” võib määrata haldusasutus, kellele on antud pädevus määrata konkurentsiõiguse valdkonnas sanktsioone, tingimusel et viimase tehtud otsuse üle saab hiljem täieliku pädevusega kohtuorgan teostada kontrolli. Sellist kohtuorganit iseloomustab muu hulgas õigus muuta madalama astme organi tehtud otsust igas punktis, nii faktiliselt kui ka õiguslikult. Nii ei saa sellistel juhtudel kohtu teostatav kontroll olla piiratud tema kontrollile allutatud otsuse „välise” õiguspärasuse analüüsimisega, kuna kohtul peab olema võimalik hinnata konkurentsiasutuse valikute proportsionaalsust ja kontrollida tema tehnilist laadi hinnanguid.

80

Tuleb tõdeda, et nendele nõuetele vastab kohtulik kontroll, mida Üldkohus teostab otsuste suhtes, millega komisjon liidu konkurentsiõigusrikkumiste korral kehtestab sanktsioonid.

81

Selles osas tuleb kõigepealt toonitada, et liidu õigusega antakse komisjonile järelevalveülesanne, mis sisaldab EÜ artikli 81 lõike 1 ja EÜ artikli 82 rikkumiste menetlemist, kusjuures komisjon peab kõnealuses haldusmenetluses järgima liidu õiguses sätestatud menetluslikke tagatisi. Lisaks antakse komisjonile määrusega nr 1/2003 pädevus otsusega määrata rahalised karistused nendele ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele, kes tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu rikkusid neid sätteid.

82

Lisaks kujutab kohtuliku kontrolli nõue, mida kohaldatakse igale komisjoni otsusele, milles tuvastatakse konkurentsieeskirjade rikkumine ja määratakse selle eest karistus, endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest (eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Enso Española vs. komisjon, punkt 60). See põhimõte on käesoleval ajal sätestatud põhiõiguste harta artiklis 47 (Euroopa Kohtu 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-279/09: DEB, EKL 2010, lk I-13849, punktid 30 ja 31, ning 28. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-69/10: Samba Diouf, EKL 2011, lk I-7151, punkt 49).

83

Kohtupraktikast tuleneb, et nimetatud põhimõttega on kooskõlas asutamislepingutega loodud ja määrusega nr 1/2003 täiendatud kohtulik kontroll komisjoni niisuguste otsuste üle, mis on tehtud konkurentsiõigusrikkumiste eest karistamise eesmärgil (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-272/09 P: KME Germany jt vs. komisjon, EKL 2011, lk I-12789, punkt 106, ning kohtuasjas C-386/10 P: Chalkor vs. komisjon, EKL 2011, lk I-13085, punkt 67).

84

Esiteks on Üldkohus sõltumatu ja erapooletu kohus, mis on asutatud nõukogu 24. oktoobri 1988. aasta otsusega 88/591/ESTÜ, EMÜ, Euratom Euroopa ühenduste esimese astme kohtu asutamise kohta (EÜT L 319, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 181; parandus EÜT 1989, L 241, lk 4). Nagu ilmneb otsuse põhjendusest 3, asutati see kohus, selleks et seoses keeruliste asjaolude põhjalikku uurimist nõudvate hagidega parandada üksikisiku huvide kohtulikku kaitset.

85

Teiseks on Üldkohus otsuse 88/591 artikli 3 lõike 1 punkti c alusel pädev kasutama Euroopa Kohtule asutamislepingutega ja nende rakendamiseks vastu võetud õigusaktidega antud pädevust eelkõige „hagides, mille on [EÜ] artikli [173] teise lõigu […] kohaselt mõne […] institutsiooni vastu algatanud füüsilised või juriidilised isikud ja mis on seotud ettevõtjate suhtes kohaldatavate konkurentsieeskirjade rakendamisega”. EÜ artikli 230 alusel esitatud hagiavalduste puhul tuleb kohtulikku kontrolli sellise komisjoni otsuse õiguspärasuse suhtes, milles tuvastatakse konkurentsieeskirjade rikkumine ja määratakse selle eest asjaomasele füüsilisele või juriidilisele isikule trahv, pidada tõhusa kohtuliku kontrolli teostamiseks selle otsuse üle. Nimelt saab Üldkohus füüsilise või juriidilise isiku tühistamishagi nõuete toetuseks esitatud väidete alusel hinnata konkurentsiõiguse valdkonnas komisjoni esitatud süüdistuse õiguslikku ja faktilist põhjendatust.

86

Kolmandaks on EÜ artiklis 230 ette nähtud seaduslikkuse kontrolli täiendatud määruse nr 1/2003 artikli 31 kohaselt täieliku pädevuse raames läbiviidava kontrolliga, mis lisaks sanktsiooni õiguspärasuse kontrollimisele annab kohtule pädevuse asendada komisjoni hinnang enda omaga ning selle tagajärjel tühistada määratud trahv või karistusmakse või vähendada või suurendada selle summat (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P-C-252/99 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I-8375, punkt 692).

87

Saint-Gobaini ja Compagnie’ argument, mille kohaselt on vaidlustatud otsuse õigusvastane üksnes põhjusel, et see tehti niisuguse süsteemi raames, milles on ette nähtud EÜ artikli 81 rikkumiste uurimise ja nende eest karistamise ülesannete koondumine komisjoni pädevusse, ei ole seega põhjendatud ning järelikult tuleb väite esimene osa tagasi lükata.

88

Teises osas väidavad Saint-Gobain ja Compagnie, et vaidlustatud otsuses rikutakse EIÕK artikli 6 lõikes 2 ja põhiõiguste harta artiklis 48 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtet, kuna selle otsuse tegi haldusasutus, keda ei saa lugeda sõltumatuks ja erapooletuks kohtuks ning kuna lisaks puudub selle otsuse peale Üldkohtusse esitatud võimalikul hagil peatav toime.

89

Saint-Gobaini hinnangul ei saa seda rikkumist, mis on alguse saanud määruse nr 1/2003 õigusvastasusest, olematuks lugeda pelga asjaolu tõttu, et Üldkohus järeldas ekslikult, et nimetatud määruses ei jäeta tähelepanuta õigus sõltumatule ja erapooletule kohtule, sest komisjoni niisuguse otsuse adressaatidele, millega tuvastatakse EÜ artikli 81 rikkumine, antakse võimalus otsus vaidlustada Üldkohtus. Isegi sellise oletuse korral leiaks otsuse adressaatide süü õiguspäraselt kinnitust võimaluse korral alles hetkel, mil tühistamishagi läbivaatamisel jätab Üldkohus selle otsuse jõusse.

90

Lõpuks leidis komisjon ekslikult, et konkurentsiõigusrikkumise tuvastamise otsuse adressaatidel, kes paluvad selle otsuse tühistada, on õigus trahvi kohese tasumise asemel esitada komisjonile pangagarantii. Peale asjaolu, et see on jäetud tervikuna komisjoni otsustada, ei muuda niisugune võimalus midagi asjaolu puhul, et otsusega kaasnevad tagajärjed, enne kui Üldkohus teeb otsuse.

91

Neil asjaoludel ei ole komisjon õiguspäraselt tuvastanud, et Saint-Gobain ja Compagnie panid toime konkurentsiõigusrikkumise, ja seetõttu tuleb vaidlustatud otsus neid puudutavas osas tühistada.

92

Komisjon ja nõukogu vaidlevad sellele kriitikale vastu.

93

Komisjon meenutab, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ettevõtja, kelle suhtes viiakse läbi liidu konkurentsieeskirjade rikkumisega seotud uurimist, loetakse süütuks seni, kuni komisjon tõendab tema seotust vastava rikkumisega. Nõukogu lisab, et käesolevas asjas ei saa olla tegemist süütuse presumptsiooni rikkumisega, kuna tegemist ei ole lõpliku otsusega rikkumise olemasolu ja Saint-Gobainile süükspanemise kohta, sest Üldkohus ei ole otsust teinud.

94

Peale selle leiab komisjon, et Saint-Gobaini argumentidega vaidlustatakse EÜ artikli 242 õiguspärasus, mille kohaselt Euroopa Kohtusse hagi esitamine ei peata õigusakti toimet. Liidu kohus ei ole aga pädev otsustama esmase õigusakti sätte kehtivuse üle.

95

Komisjon viitab lõpuks asjaolule, et vaatamata sellele, et käesolev hagiavaldus ei peata vaidlustatud otsuse toimet, suutis hageja esitada pangagarantii, selle asemel et trahv esialgu tasuda. Niisugune valik oleks muu hulgas tingitud asjaolust, et enne Üldkohtu otsust, millega menetlus lõpetatakse, ei ole sõltumatu ja erapooletu kohus veel tuvastanud konkurentsieeskirjade rikkumise olemasolu ning et trahvisummat ei saa lugeda lõplikult kindlaksmääratuks enne kohtumenetluse lõppemist.

96

Teises osas väidavad Saint-Gobain ja Compagnie sisuliselt, et kuna komisjon ei ole sõltumatu ja erapooletu kohus, ei saa komisjon õiguspäraselt tuvastada nende ettevõtjate süüd, keda ta loeb EÜ artikli 81 rikkumises osalenuks. Sanktsioonid mis ta määras EÜ artikli 81 lõike 1 alusel, on seega kehtestatud vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega.

97

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et arvestades kõnealuste rikkumiste laadi ning nende eest määratavate karistuste laadi ja raskust, järgitakse käesoleval ajal põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 1 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtet järgida eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I-4287, punktid 149 ja 150, ning kohtuasjas C-235/92 P: Montecatini vs. komisjon, EKL 1999, lk I-4539, punktid 175 ja 176; Üldkohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II-4407, punkt 216).

98

Käesolevaks ajaks väljakujunenud kohtupraktikas on täpsustatud selle põhimõtte ulatust.

99

Süütuse presumptsioon tähendab, et igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud. Süütuse presumptsiooniga on seega vastuolus rikkumises süüdistava isiku vastutuse mistahes formaalne tuvastamine või sellele isegi vihjamine konkreetset menetlust lõpetavas otsuses, ilma et sellel isikul oleks olnud võimalik kasutada kõiki tavapäraselt kaitseõiguste teostamisega kaasnevaid garantiisid tavalist käiku järgiva ja vaidluse sisu alusel põhjendatud otsuseni jõudva menetluse raames (Üldkohtu 6. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-22/02 ja T-23/02: Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, EKL 2005, lk II-4065, punkt 106).

100

Seega tuleb komisjonil tõendada tema poolt kindlaks tehtud rikkumist ja esitada tõendid, mille alusel saab õiguslikult piisavalt tuvastada rikkumise koosseisu kuuluvate faktiliste asjaolude asetleidmist (vt Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑44/02 OP, T‑54/02 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T-61/02 OP: Dresdner Bank jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II-3567, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika). Komisjonil tuleb esitada täpsed ja üksteist toetavad tõendid, mille põhjal saaks veenduda, et rikkumine on toime pandud (Üldkohtu 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas T-62/98:Volkswagen vs. komisjon, EKL 2000, lk II-2707, punktid 43 ja 72 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 5. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T-11/06: Romana Tabacchi vs. komisjon, EKL 2011, lk II-6681, punkt 129).

101

Liidu kohus peab juhinduma oma tegevuses ka süütuse presumptsiooni järgimist puudutavatest nõuetest, kui tal palutakse kontrollida otsuseid, millega komisjon tuvastas EÜ artikli 81 rikkumise. Kohtu kahtluse korral antakse eelis ettevõtjale, kes on rikkumise tuvastanud otsuse adressaat. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud kõnealuse rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määrava otsuse tühistamist (eespool punktis 100 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 60).

102

Nii ilmneb eespool punktidest 99–101, et süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt ei ole välistatud, et liidu konkurentsiõiguse konkreetses rikkumises süüdistatud isiku vastutus tuvastatakse niisuguse menetluse tulemusel, mis toimus täielikult vastavalt korrale, mis on ette nähtud sätetes, mis tulenevad EÜ artiklist 81, määrusest nr 1/2003 ning komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrusest (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ […] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis, (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81) ning mille raames oli võimalik seega kaitseõigusi täielikult teostada.

103

Kuna komisjonile antud pädevus EÜ artikli 81 rikkumise korral karistusi määrata ei eira põhimõtteliselt süütuse presumptsiooni, siis on tulemusetu etteheide, et Üldkohtule liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest karistuse määramise otsuse peale esitatud hagiavaldusel puudub peatav toime. Neil asjaoludel ei ole siiski vajalik teha otsus küsimuses, kas – nagu väidab nõukogu – selline etteheide on võrdsustatav EÜ artikli 242 õiguspärasuse vaidlustamisega.

104

Igal juhul tuleb märkida, et Euroopa Inimõiguste Kohus leidis oma 23. juuli 2002. aasta otsuses kohtuasjas Janosevic vs. Rootsi (Recueil des arrêts et décisions, 2002‑VII, lk 1, punktid 106–110), et õigusega süütuse presumptsioonile ei ole üldjuhul vastuolus see, et haldusorgani määratud kriminaalõiguslikud sanktsioonid võidakse täita enne, kui need on kohtus aset leidnud hagimenetluse lõppedes jõustunud, tingimusel et selline täitmine jääb huvide vahel õiglast tasakaalu andvatesse mõistlikesse piiridesse ja sanktsiooni adressaadil on hagi rahuldamise korral võimalik taastada oma esialgne olukord. Hagejad ei esitanud aga ühtegi argumenti, millest saaks järeldada, et nende nõuetega ei ole kooskõlas liidu konkurentsiõiguse rikkumiste menetlemise ja nende eest karistamise süsteem, nagu see on reguleeritud määrusega nr 1/2003 ja nagu seda on rakendanud eelkõige komisjon.

105

Arvestades eespool toodud analüüsi ja ilma et see käesolevas asjas hagiavalduse teiste väidete raames mõjutaks eespool punktides 97–101 meenutatud nõuetest kinnipidamise kontrollimist, tuleb järelikult teine väiteosa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ning seega tervikuna tagasi lükata esimene väide õigusakti õigusvastasuse kohta, ilma et tuleks võtta seisukoht selle väite vastuvõetavuse osas.

106

Oma teises väites leiab Saint-Gobain, et komisjon rikkus tema kaitseõigusi, kuna komisjon tegi vaidlustatud otsuse, ilma et tal oleks olnud võimalik esitada omi märkusi trahvi arvutamise meetodi kohta, millest komisjon lõpuks lähtus. Komisjon lähtus trahvi arvutamisel teatud hulgast teguritest, millest Saint-Gobaini ei teavitatud, nimelt rikkumisega seotud müügiväärtus. Vastuväiteteatises asuvad andmed ei võimaldanud Saint-Gobainil tõhusalt avaldada oma seisukohta selles küsimuses, kuigi müügiväärtus on määrav faktiline asjaolu trahvi arvutamisel ja selle suhtes peab EIÕK artikli 6 lõike 1 kohaselt toimuma võistlev arutelu. Teatises ei olnud infot trahvi põhisumma arvutamiseks kasutatava müügiväärtuse ja meetodi kohta, mida komisjon kavatses järgida asjassepuutuva müügi kindlakstegemiseks. Lisaks ei olnud teatises mingit teavet rikkumise raskuse määra kohta, mida ta kavatses kohaldada, ega ka viisi kohta, kuidas komisjon võib korduvust arvesse võtta.

107

Neid lünkasid ei kõrvaldanud ükski hilisemas etapis Saint-Gobainile saadetud informatsiooninõue müügiväärtuse kindlaksmääramise kohta. Mis puudutab vastuväiteteatises asuvat viidet, et asjassepuutuv müüks määratakse kindlaks suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised”) punkti 13 alusel, siis ei ole see käesoleval juhul asjakohane, kuna nimetatud arvutamismeetod ei olnud veel kindel ajal, mil vaidlustatud otsust ette valmistati. Kõnealune ebakindlus kajastus eelkõige selles, et Saint-Gobainile selles küsimuses komisjoni saadetud erinevad informatsiooninõuded ei olnud ühtsed.

108

Neil asjaoludel leiab Saint-Gobain, et tal ei olnud tõhusalt võimalik avaldada oma seisukohta trahvi arvutamise meetodi suhtes enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

109

Saint-Gobain kritiseerib samuti kohtupraktikat, mille kohaselt peab komisjon menetlustes, mis puudutavad konkurentsiõigusrikkumiste uurimist ja nende eest karistamist, teatama oma otsuste adressaatidele üksnes peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võivad kaasa tuua trahvi määramise, ilma et samad adressaadid võiksid tugineda õigusele neid otsuseid ette näha. Tema arvates ei taga niisugune kohtupraktika põhiõiguste järgimist. Peale selle tuleb arvesse võtta asjaolu, et täpsema teabe edastamine uurimismenetluses ei võimalda asjassepuutuvatel ettevõtjatel tingimata ette näha komisjoni otsust, kuna komisjon ei ole otsuse tegemise ajal seotud nende andmetega.

110

Saint-Gobain väidab ka, et 2006. aasta suuniste vastuvõtmisega piiras komisjon oma hindamispädevust seoses trahvi arvutamise alusega, kuna „seotud müügi” kontseptsioon on objektiivne ja kontrollitav element. Seega ei saa komisjon igal juhul käesolevas asjas tugineda kohtupraktikale, mille eesmärk on kõrvaldada volinike kolleegiumi tulevikus tehtavate otsuste sobimatu prognoosimise oht.

111

Komisjon meenutab kõigepealt, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et asjaolu, kui vastuväidetest teatamise staadiumis esitatakse andmeid kavandatavate trahvide suuruse kohta, toob kaasa otsuste sobimatu ennetamise. Ettevõtjad ei tohiks aga olla suutlikud täpselt ette nägema trahvide suurust, selleks et teostada oma kaitseõigusi. Järelikult järgitakse õigust olla ära kuulatud vaid niivõrd, kui komisjon märgib vastavas teatises, et ta uurib, kas asjaomastele ettevõtjatele tuleb määrata trahvid, ja et ta esitab selles peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võivad kaasa tuua otsuse selliste trahvide määramise kohta.

112

Komisjon rõhutab seejärel, et Saint-Gobainile saadetud vastuväiteteatises oli selgelt märgitud, et käesolevas asjas kohaldatakse 2006. aasta suunistes toodud arvutusmeetodit. Ta väidab samuti, et ta saatis asjaomastele ettevõtjatele erinevaid informatsiooninõudeid vastava müügiväärtuse kohta trahvi arvutamisel. Võttes arvesse komisjoni kaalutlusruumi EÜ artikli 81 rikkumise korral trahvide arvutamisel, leiab komisjon seega, et vaidlustatud otsuses järgiti täielikult Saint-Gobaini kaitseõigusi.

113

Komisjon vaidleb vastu ka Saint-Gobaini argumendile, mille kohaselt viimasel ei olnud võimalik tõhusalt avaldada oma seisukohta korduvuse raskendava asjaoluna arvesse võtmise kohta. Selles osas väidab komisjon, et vastuväiteteatises juhtis ta eraldi Saint-Gobaini tähelepanu korduvusele kui raskendavale asjaolule ning samuti EÜ artikli 81 rikkumise korduvale varasemale tuvastamisele. Sel viisil läks komisjon isegi kaugemale kohustustest, mis tal lasuvad tulenevalt eespool punktis 97 viidatud kohtuotsusest Groupe Danone vs. komisjon (punkt 50). Asjaolu, et Saint-Gobain sai vastuväiteteatises piisavat teavet korduvuse kohta, kinnitavad selle ettevõtja esitatud argumendid, millega ta vaidleb vastu kõnealusele raskendavale asjaolule oma vastuses vastuväiteteatisele.

114

Saint-Gobaini argumendid sisaldavad kahte eraldi etteheidet tema kaitseõiguste rikkumise kohta.

115

Oma esimeses etteheites leiab Saint-Gobain, et komisjon ei teatanud talle enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist müügiväärtust, millest ta kavatseb talle määratava trahvi arvutamisel lähtuda, selleks kasutatavat arvutamismeetodit ega kohaldatavat rikkumise raskuse määra.

116

Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et trahvimääradele viitamine vastuväiteteatise esitamise staadiumis, enne kui ettevõtja on saanud temale esitatud etteheidete kohta omapoolseid märkusi esitada, võimaldaks komisjoni otsust sobimatult ette aimata (vt Euroopa Kohtu eespool punktis 77 viidatud otsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 21, ning 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P-C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5425, punkt 434 ja seal viidatud kohtupraktika).

117

See, et ettevõtjal ei ole võimalik täpselt ette teada trahvide taset, mida komisjon igal konkreetsel juhul määrab, näib olevat põhjendatud, arvestades konkurentsi valdkonnas karistuspoliitika järgitavat ärahoidvat ja hoiatavat eesmärki. Need eesmärgid on ohus, kui asjaomased ettevõtjad saavad hinnata kasu, mida nad rikkumises osalemisest saaksid, võttes eelnevalt arvesse neile õigusvastase tegevuse eest määrata võidava trahvi summa (Üldkohtu 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T-279/02: Degussa vs. komisjon, EKL 2006, lk II-897, punkt 83).

118

Nii on komisjon täitnud oma kohustuse järgida ettevõtja õigust olla ära kuulatud, kui komisjon märgib vastuväiteteatises sõnaselgelt, et ta kaalub asjassepuutuvale ettevõtjale trahvi määramist ja märgib trahvi määramise aluseks olevad peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, nagu rikkumise raskusaste ja kestus, ning selle, kas rikkumine pandi toime tahtlikult või hooletusest. Sellega esitab komisjon ettevõtjale vajaliku teabe, et end kaitsta mitte ainult rikkumise tuvastamise, vaid ka trahvi määramise suhtes (vt eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 428 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Euroopa Kohtu 24. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-125/07 P, C-133/07 P, C-135/07 P ja C-137/07 P: Erste Group Bank jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I-8681, punkt 181).

119

Lisaks puudub komisjonil kohustus teatada ettevõtjatele, kelle suhtes toimub EÜ artikli 81 rikkumise menetlus, vastuväiteteatises trahvi võimaliku suurendamise ulatus selleks, et tagada trahvi hoiatav mõju (Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T-15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II-497, punkt 62).

120

Sellest järeldub, et trahvisumma kindlaksmääramisel on asjassepuutuva ettevõtja kaitseõigused komisjoni menetluses tagatud võimalusega esitada märkusi talle süüks pandavate tegude kestuse, raskusastme ja konkurentsivastase laadi kohta, kuid kaitseõiguste puhul ei ole seevastu nõutav, et nimetatud võimalus hõlmaks viisi, kuidas komisjon kavatseb trahvisumma kindlaksmääramisel rikkumise raskusastme ja kestuse kohustuslikke kriteeriume kasutada (eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 439). Selles osas on trahvisumma kindlaksmääramisel asjaomasel ettevõtjal täiendav tagatis, kuna Üldkohus teeb otsuse täieliku pädevuse raames ja võib muu hulgas trahvi tühistada või selle summat vähendada (vt Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T-23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II-1705, punkt 200 ja seal viidatud kohtupraktika).

121

Käesolevas asjas tuleb kõigepealt tõdeda, et komisjon esitas vastuväiteteatises, mille adressaati oli Saint-Gobain, üksikasjalikult faktilise raamistiku, millele ta kavatses EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tuvastamisel tugineda. Lisaks tõi komisjon vastuväiteteatise lehekülgedel 129–131 ja 132–135 välja põhjused, miks ta leidis, et kontaktid, millest Saint-Gobain osa võttis, kujutasid endast seööe sätte tähenduses kokkuleppeid või kooskõlastatud tegevust.

122

Edasi viitas komisjon vastuväiteteatise lehekülgedel 132–135 ja 152–155 elementidele, millele ta tugines, et hinnata muu hulgas Saint-Gobaini osalemist rikkumises. Samuti kirjeldas ta vastuväiteteatise lehekülgedel 156 ja 157 peamisi tegureid, mida ta võttis rikkumise raskuse hindamisel arvesse, nimelt asjaolu, et seda liiki salajased kokkulepped, nagu käesoleva kohtuasja keskmeks olevad, kuuluvad EÜ artikli 81 lõike 1 kõige raskemate rikkumiste hulka, et need kokkulepped hõlmasid kogu autoklaasisektorit, kahjustades mitte ainult autotootjaid, vaid ka üldsust, et kartelliosalised olid teadlikud oma tegevuse õigusvastasusest ning et kartelli tegevus puudutas kogu EMP‑d.

123

Vastuväiteteatise punktis 489 täpsustas peale selle komisjon, et ta kavatseb arvesse võtta Saint-Gobaini võimalikku eestvedaja rolli kartellis, kuna viimane esindas korduvalt teiste ettevõtjate huve klubi koosolekutel ja lisaks kutsus kokku ta suurema osa selle klubi koosolekutest. Komisjon lisas, et ka trahvisumma arvutab ta lähtudes kartellis iga asjaomase ettevõtja osalemisest ja võimalikest raskendavatest või kergendavatest asjaoludest.

124

Kuna komisjon tõi sel viisil välja peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele ta rajab oma trahvisumma arvutamise, ei pidanud komisjon, nagu ilmneb eespool punktis 120 viidatud kohtupraktikast, täpsustama viisi, kuidas ta kõiki neid elemente kasutab trahvi suuruse kindlaksmääramisel. Selles osas ei ole oluline, et komisjon kaldus vaidlustatud otsuses lõpuks osaliselt kõrvale asjakohase müügiväärtuse arvutamise meetodist, mis on 2006. aasta suuniste punktis 13 ette nähtud.

125

Igal juhul tuleb märkida, et komisjon leidis vastuväiteteatise leheküljel 156, et käesolevas asjas tema määratav trahv arvutatakse lähtuvalt 2006. aasta suunistes ette nähtud põhimõtetest. Kui komisjon otsustas – nagu tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 664–667 – käesolevas asjas osaliselt teha arvesse võetava klaasimüügi osas erandi sellest arvutusmeetodist, siis tegi ta seda täpsemalt selleks, et vastata teatud vastuväidetele, mille oma märkustes sellele teatisele ja oma vastustes erinevatele informatsiooninõuetele, mille komisjon neile saatis, esitasid vastuväiteteatise adressaadid, eelkõige mis puudutab suuniste punktis 13 ette nähtud asjakohase müügi arvutamise meetodit.

126

Sellest järeldub, et enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist oli Saint-Gobainile komisjon edastanud piisavalt teavet faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta, millele kavatses komisjon tugineda, selleks et tuvastada Saint-Gobaini osalemine EÜ artikli 81 rikkumises, ning et Saint-Gobaini kaitseõigusi on sel määral järgitud. Järelikult ei ole esimene väide tulemuslik.

127

Oma teises etteheites väidab Saint-Gobain, et komisjon ei võimaldanud Saint-Gobainil haldusmenetluses tõhusalt avaldada oma seisukohta osas, mis puudutab korduvuse raskendava asjaoluna arvesse võtmist.

128

Selles osas tuleb rõhutada, ilma et see mõjutaks edaspidi kuuenda väite esimese osa analüüsimist, et vastuväiteteatise lehekülgedel 157 ja 158 ei juhtinud komisjon mitte üksnes asjaomaste ettevõtjate tähelepanu asjaolu suhtes, et ta võib raskendava asjaoluna kohaldada korduvust puudutavaid sätteid, vaid Saint-Gobaini ja Compagnie’ puhul ka täpsustas kolme varasemat otsust, milles määrati sanktsioonid EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumiste eest ja millele kavatses ta tugineda, et nende puhul korduvust raskendava asjaoluna arvesse võtta. Lisaks ilmneb ka Saint-Gobaini vastusest vastuväiteteatisele, et viimane esitas erinevaid argumente, selleks et vastu vaielda korduvuse alusel trahvi võimalikule suurendamisele tulenevalt ühest või teisest kõnealusest otsusest.

129

Teise etteheitega ei saa seetõttu nõustuda. Seega tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

130

Väiteid, mis Saint-Gobain on hagiavalduses esitanud kolmanda ja neljandana, tuleb läbi vaadata üheainsa väitena, kuna need moodustavad kaks osa ühest väitest, mis puudutab müügikäivet, millest komisjon lähtus Saint-Gobainile määratud trahvi põhisumma arvutamisel.

131

Esimeses väiteosas leiab Saint-Gobain, et vaidlustatud otsuses puuduvad EÜ artikli 253 ja põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti c kohaselt nõutavad põhjendused, kuivõrd selles ei ole täpselt märgitud erinevaid müügikäibeid, mille alusel trahv vastavalt 2006. aasta suuniste punktile 13 arvutati. Kohustus vaidlustatud otsust selles küsimuses põhjendada kehtib seda enam, et tegemist on valdkonnaga, milles komisjonil on kaalutlusõigus suurte trahvide määramiseks.

132

Saint-Gobain heidab komisjonile täpsemalt ette, et viimane ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, kas tema puhul aluseks võetud müügikäive on saadud õige ja asjakohase arvutuse tulemusel või vastupidi on arvutamisel eksitud. Vaidlustatud otsuse põhjal ei ole nimelt võimalik kindlaks teha autotootjaid, keda võeti arvesse võimsuse kasvu perioodi ja rikkumise lõpu puhul ning kelle suhtes komisjon väidab omavat otseseid tõendeid selle kohta, et vaidlusalune kartell neid puudutas. Sellest järeldub samuti, et Saint-Gobainil ei ole võimalik kontrollida, kas niisugused tõendid on olemas. Otsuses ei ole ka märgitud müügisummasid autotootjate kaupa rikkumise kolme etapi kohta. Lõpuks ei ilmne otsusest täpset arvu kartellis osalemise kuid, mida komisjon võttis arvesse asjassepuutuva kauba müügiväärtuse aastase keskmise arvutamisel. Neil asjaoludel ei ole Üldkohtul võimalik kohtulikku kontrolli nõuetekohaselt teostada ning põhjendused vaidlustatud otsuses puuduvad või on ebapiisavad.

133

Komisjoni põhjendamiskohustust tugevdab asjaolu, et komisjon kaldus vaidlustatud otsuses kõrvale 2006. aasta suunistes sisalduvatest eeskirjadest, mis puudutavad müüki, mis peab olema trahvi arvutamise aluseks. Kuigi suunistes on ette nähtud, et arvesse võetakse asjassepuutuva kauba müügiväärtust viimasel rikkumises osalemise täisaastal, lähtus komisjon käesoleval juhul arvust, mis kujutab endast kogu rikkumisperioodi jooksul toimunud müügi kaalutud aastast keskmist.

134

Saint-Gobain lisab, et vaidlustatud otsuse põhjenduste ebapiisavust aluseks võetud müügiväärtuse osas ei saa heastada teabega, mis on edastatud Üldkohtus toimuva menetluse käigus. Igal juhul ei ole komisjoni poolt enda kaitseks esitatud dokumentides sisalduv täiendav teave selline, mida saaks pidada piisavaks põhjenduseks, kuna olulised küsimused on jäänud vastuseta.

135

Komisjon vaidleb sellele kriitikale vastu. Ta rõhutab, et vaidlustatud otsus sisaldab selgitusi meetodi kohta, mille alusel ta määras kindlaks trahvi põhisumma. Eelkõige Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsusest kohtuasjas C-196/99 P: Aristrain vs. komisjon (EKL 2003, lk I-11005, punkt 56) nähtub aga, et arvandmeid ei ole tingimata vaja selleks, et trahvi määramise otsuse põhjendused osutuksid piisavaks.

136

Komisjon on seisukohal, et täiendavaid selgitusi, mis ta andis enda kaitseks esitatud dokumentides, oli võimalik tuletada juba vaidlustatud otsuse tähelepanelikul lugemisel või vähemalt olid need etteaimatavad.

137

Seega, vastupidi Saint-Gobaini väidetule on kartelli võimsuse kasvu ja raugemise etapi osas arvesse võetud autotootjad tuvastatud vaidlustatud otsuses sisalduvas faktilise raamistiku kirjelduses. Sama kehtib selle kohta, et autotootjat, kelle suhtes toimus konkreetsel aastal kokkumäng, võeti arvesse ka järgmiste aastate puhul. Asjaomaste kuude arvu iga rikkumises osaleja ja iga ajavahemiku kohta saab samuti tuletada vaidlustatud otsuse põhjendustest.

138

Mis puudutab 1998. aasta osas arvesse võetud käivet, siis märkis komisjon, et kuna asjaomased ettevõtjad ei esitanud selle kohta piisavaid täpsustusi, oli ta tõepoolest sunnitud andma hinnangu 1999. aasta arvandmete alusel, kuid ta võttis arvesse ainult autotootjaid, kelle suhtes toimus kokkumäng 1998. aastal.

139

Lisaks selgitas komisjon vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt põhjuseid, mille tõttu ta kaldus käesoleval juhul kõrvale 2006. aasta suunistes ette nähtud põhimõttest, et arvesse võetakse viimasel rikkumises osalemise täisaastal toimunud müüki. Kõrvalekaldumine on põhjendatud vaidlustatud otsuse esemeks oleva kartelli tunnustega, kuivõrd kartell puudutas hankemenetluse tulemusel sõlmitud autoklaasi tarnelepinguid, mis olid mõeldud jääma kehtima pikaks ajaks. Seetõttu oli vaja arvesse võtta erinevaid etappe, mis peegeldaksid muu hulgas kartelli võimsuse kasvu ja raugemist kuni kartelli lõppemiseni. Kõrvalekaldumine oli ka otsuse adressaatideks olevatele ettevõtjatele soodne, kuna komisjoni sõnul oleks trahv olnud palju suurem, kui oleks lähtutud rikkumise viimasel aastal saadud kogukäibest.

140

Komisjon lisab, et ta ei saanud vaidlustatud otsuses täpsemat müügikäivet avaldada, kuna see kujutab endast ärisaladust.

141

Kolmanda väite esimeses osas heidab Saint-Gobain komisjonile sisuliselt ette, et esiteks ei selgitanud viimane vaidlustatud otsuses üksikasjalikult, kuidas toimus arvutamine, mille tulemusel komisjon leidis Saint-Gobaini asjakohase müügikäibe olevat [konfidentsiaalne] miljonit eurot, ning teiseks ei esitanud komisjon sõnaselgelt põhjuseid, miks ta käesoleval juhul kaldus kõrvale 2006. aasta suuniste punktis 13 ette nähtud arvutusmeetodist.

142

Kummagi etteheitega ei saa siiski nõustuda.

143

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt EÜ artiklile 253, millele nüüdseks on lisandunud põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkt c, on komisjon kohustatud põhjendama otsuseid, mis ta vastu võtab.

144

Üksikotsuse põhjendamise kohustuse eesmärk on võimaldada liidu kohtul kontrollida otsuse õiguspärasust ja anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik mõista, kas otsus on põhjendatud või esineb selles puudusi, mis võimaldavad selle kehtivust vaidlustada (vt selle kohta eespool punktis 135 viidatud 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Aristrain vs. komisjon, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

145

Põhjendused tuleb seega üldjuhul huvitatud isikule teatavaks teha samal ajal kui tema huve kahjustav otsus. Põhjenduste puudumist ei saa parandada sellega, kui huvitatud isik saab otsuse põhjendustest teada Üldkohtu menetluse käigus (Euroopa Kohtu 26. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 195/80: Michel vs. parlament, EKL 1981, lk 2861, punkt 22).

146

Põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid. Ei ole nõutav, et põhjenduses oleksid üksikasjalikult välja toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuivõrd küsimust, kas põhjendus vastab EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes lähtuvalt asjaomase akti sõnastusest, vaid samuti selle vastuvõtmise kontekstist (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I-1719, punkt 63).

147

Mis puudutab trahvide arvutamisega seotud arvandmete märkimist, siis tuleb mainida, et komisjon tõepoolest ei toonud vaidlustatud otsuses üksikasjalikult välja Saint-Gobaini konkreetset müügikäivet, millest ta viimasele määratud trahvi arvutamisel lähtus.

148

Konkurentsiõiguse rikkumise eest trahvide määramisel täidab komisjon siiski põhjendamiskohustuse, kui ta märgib oma otsuses hindamise alused, mis võimaldasid tal mõõta toimepandud rikkumise raskusastet ja kestust, ilma et tal oleks kohustust esitada üksikasjalikumat selgitust või arvandmeid trahvi arvutamise meetodi kohta (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I-9925, punkt 66; vt Üldkohtu 3. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas T-110/07: Siemens vs. komisjon, EKL 2011, lk II-477, punkt 311 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T-138/07: Schindler Holding jt vs. komisjon, EKL 2011, lk II-4819, punkt 243 ja seal viidatud kohtupraktika).

149

Seega ei ole põhjendamiskohustuse täitmiseks tingimata vaja märkida trahvide arvutamise meetodiga seotud arvandmeid, kui tahes tarvilikud need andmed ka ei oleks (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I-9991, punktid 75–77, ning Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-259/02-T-264/02 ja T-271/02: Raiffaisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II-5169, punkt 414).

150

Nimelt, mis puudutab trahvisumma kindlaksmääramise põhjendamist üldiselt, siis tuleb märkida, et kuivõrd määruse nr 1/2003 artiklis 23 on ette nähtud, et liidu konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtjale määratava trahvi suuruse kindlaksmääramisel võetakse arvesse rikkumise kestust ja raskust ning et trahv ei või ületada 10% ettevõtja eelmise majandusaasta kogukäibest, on selle sättega komisjonile antud kaalutlusruum trahvisumma kindlaksmääramisel, et suunata ettevõtjate tegevust konkurentsieeskirjade järgimisele (vt Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T-53/03: BPB vs. komisjon, EKL 2008, lk II-1333, punkt 335 ja seal viidatud kohtupraktika).

151

Lisaks tuleb vältida seda, et ettevõtjatel oleks hõlbus trahvi suurust ette näha. Kui komisjonil oleks kohustus märkida otsuses trahvisummade arvutamise meetodiga seotud arvandmed, kahjustataks trahvide hoiatavat mõju. Kui trahvisumma oleks lihtsat aritmeetilist valemit järgiva arvutuse tulemus, oleks ettevõtjatel nimelt võimalik võimalikku karistust ette näha ja seda konkurentsiõigusnormide rikkumisest saadava kasuga võrrelda (eespool punktis 150 viidatud kohtuotsus BPB vs. komisjon, punkt 336 ja eespool punktis 117 viidatud kohtuotsus Degussa vs. komisjon, punkt 83).

152

Vastupidi Saint-Gobaini väidetule ei sea neid järeldusi kahtluse alla pelk asjaolu, et trahvide arvutamise meetodit 2006. aasta suunistes kohandati.

153

Suuniste punktist 13 nähtub, et trahvi põhisumma kindlaksmääramisel võtab komisjon aluseks asjaomase ettevõtja nende kaupade või teenuste müügiväärtuse, millega on rikkumine otseselt või kaudselt EMP asjaomasel territooriumil seotud, ja et üldiselt vaatleb komisjon ettevõtja müüki viimasel rikkumises osalemise täisaastal. Selliseid käitumisreegleid vastu võttes ja nende avaldamisel teada andes, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab komisjon oma kaalutlusõigust ja ei saa nendest normidest kõrvale kalduda, ilma et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 211).

154

Järelikult tuleb kontrollida, kas vaidlustatud otsusest oli Saint-Gobainil võimalik mõista, et talle määratud trahvisumma arvutati muu meetodi alusel kui see, mis on ette nähtud 2006. aasta suuniste punktis 13, ja kas ta teadis põhjuseid, miks komisjon käesoleval juhul kaldus kõrvale toimimisviisist, mille ta ise oli endale kõnealuses punktis kehtestanud.

155

Kõigepealt tuleb sellega seoses märkida, et komisjon mainis nii vastuväiteteatises kui ka vaidlustatud otsuses, et trahv arvutatakse 2006. aasta suunistes kehtestatud põhimõtete kohaselt. Ta meenutas nimelt vaidlustatud otsuse põhjenduses 658 asjassepuutuva müügi arvutamise reeglit, mis on sätestatud suuniste punktis 13. Komisjon tõi ka esile põhjused, mille tõttu tema hinnangul ei saa käesoleval juhul asjakohast müügiväärtust arvutada ainult lepingute alusel, millega seoses tal on otsesed tõendid kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse kohta. Selle lähenemisviisi põhjendamiseks väitis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 660–662 mitte ainult, et kokkulepped või kooskõlastatud tegevus õnnestus tuvastada rikkumisperioodil kõigi suurte autotootjate puhul EMP‑s, vaid ka et kartelli eesmärk oli selles osalejate turuosade üldine stabiilsus ja et stabiilsus tagati eelkõige hüvitamismehhanismiga, mis põhines kõigil eraldi kontodel ja milles võeti arvesse kõiki klaasosasid.

156

Komisjon märkis seejärel, et ta kaldub käesoleval juhul kõrvale arvutusmeetodist, mis seisneb ainult viimasel rikkumises osalemise täisaastal toimunud müügi arvessevõtmises. Komisjon põhjendas vaidlustatud otsuse põhjendustes 664–667 kõrvalekaldumist 2006. aasta suuniste punktis 13 sätestatud reeglist sisuliselt sellega, et vaidlusalune kartell on iseäralik selle poolest, et selle intensiivsus ajavahemikus märtsist 1998 kuni märtsini 2003 oli ebaühtlane. Esimeses ajavahemiku osas, mis kestis märtsist 1998 kuni 2000. aasta esimese pooleni ja mis kvalifitseeriti „võimsuse kasvu” perioodiks, olid komisjonil otsesed tõendid rikkumise kohta vaid ühe osa Euroopa autotootjate puhul. Ajavahemikus 1. juulist 2000 kuni 3. septembrini 2002 puudutasid kokkulepped või kooskõlastatud tegevus seevastu vähemalt 90% esmaseks paigaldamiseks mõeldud autoklaasi müüki EMP‑s. Lõpuks iseloomustab ajavahemikku 3. septembrist 2002 kuni rikkumisperioodi lõpuni, mis kvalifitseeriti „raugemise” perioodiks, kartelli tegevuse aeglustumine Pilkingtoni lahkumise tõttu.

157

Neid asjaolusid arvestades märkis komisjon, et ta kasutas „kohandatud” lähenemisviisi, mis seisnes trahvi põhisumma arvutamisel võimsuse kasvu perioodi ja raugemisperioodi kaalu vähendamises, võttes arvesse üksnes nendele autotootjatele suunatud müügi väärtust, kelle puhul tal olid otsesed tõendid selle kohta, et nende suhtes toimus kokkumäng. Seevastu täpsustas komisjon, et ajavahemiku osas 1. juulist 2000 kuni 3. septembrini 2002 võeti arvesse kogu müüki EMP‑s. Nagu eespool punktis 155 tõdetud, põhjendas komisjon sellist lähenemisviisi vaidlustatud otsuse põhjendustes 660–662 sellega, et kokkulepped või kooskõlastatud tegevus õnnestus tuvastada rikkumisperioodil kõigi suurte autotootjate puhul EMP‑s, kuid ka sellega, et kartelli eesmärk oli selles osalejate turuosade üldine stabiilsus ja et stabiilsus tagati eelkõige hüvitamismehhanismiga, mis põhines kõigil eraldi kontodel ja milles võeti arvesse kõiki klaasosasid.

158

Vaidlustatud otsuse põhjendusest 667 nähtub, et müük, mille põhjal trahv arvutati, tehti kindlaks iga kartelliosalise puhul lähtuvalt kogumüügist, mida kaaluti eespool mainitud viisil ning mis jagati rikkumises osalemise kuude arvuga ja korrutati 12‑ga, et saada kaalutud aastane keskmine. Komisjon täpsustas veel, et arvutamisel kasutati arvandmeid, mis asjaomased ettevõtjad olid edastanud vastuseks neile 25. juulil 2008 saadetud informatsiooninõudele.

159

Nagu komisjon oma esitatud dokumentides õigesti rõhutab, tuleb neid selgitusi tõlgendada koostoimes vaidlustatud otsuse teiste osadega, mis käsitlevad eelkõige kartelli toimimist (vaidlustatud otsuse põhjendused 120–428) ja milles komisjon süstemaatiliselt tõi esile autotootjad, kes õigusvastased kontaktid rikkumise erinevatel perioodidel puudutasid.

160

Lisaks tegi komisjon vaidlustatud otsuses mitmesuguseid täpsustusi meetodi kohta, mida ta kasutas käesoleval juhul igale asjaomasele ettevõtjale määratud trahvi arvutamisel, ning need täpsustused puudutasid eelkõige asjakohast müügikäivet, arvesse võetud müügiväärtuse osakaalu, lisasummat ja trahvi põhisumma kohandusi.

161

Lõpuks tuleb märkida, et kuigi vastab tõele, et vaidlustatud otsuses ei ole esitatud selgitusi 1998. aasta puhul arvesse võetud müügikäibe kohta, tuleb siiski tõdeda, et Saint-Gobain ei edastanud uurimise käigus andmeid oma kõnealuse aasta müügikäibe kohta autotootjate kaupa. Järelikult, nagu komisjon õigesti väidab, toimis ta selles kontekstis õiguspäraselt ja etteaimatavalt, kui ta Saint-Gobainile määratud trahvi arvutamisel kasutas kõige lähema ehk 1999. aasta müügikäivet.

162

Eespool toodut arvestades tuleb jõuda järeldusele, et vaidlustatud otsuses sisalduvad andmed võimaldasid Saint-Gobainil mõista mitte ainult põhjendusi, mille tõttu komisjon käesoleval juhul kaldus 2006. aasta suuniste punktis 13 sätestatud reeglist osaliselt kõrvale, vaid ka asjaolusid, mille alusel komisjon analüüsis rikkumise raskust ja kestust, ning trahvi arvutamise meetodit. Seega, hoolimata asjaolust, et kõnealuse arvutuse üksikasju ei ole vaidlustatud otsuses esitatud, ei ole otsuse põhjendused selles küsimuses puudulikud ega ebapiisavad.

163

Väite esimene osa ei ole seega põhjendatud.

164

Saint-Gobain, kes väidab, et komisjoni esitatud kostja vastuse lugemisel avastas ta, et viimane tegi ilmse hindamisvea, mis seisneb arvutusveas trahvi määramisel, esitab repliigis sellega seoses uue väite.

165

Saint-Gobain märgib, et asjassepuutuv müügikäive, millest komisjon tema puhul esialgu lähtus, oli [konfidentsiaalne] eurot. Kohaldades komisjoni soovitatud arvutusmeetodit hoolikalt, saab Saint-Gobain tulemuseks [konfidentsiaalne] eurot ehk [konfidentsiaalne] euro võrra väiksema summa kui komisjon. Selline erinevus võib Saint-Gobaini hinnangul olla seletatav sellega, et trahvide arvutamise alus hõlmab ka arve, mis väljendavad väljaspool EMP‑d toimunud müüki. 2006. aasta suuniste punktis 13 kohaselt aga ei või selliseid arve EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise eest määratava trahvi arvutamisel arvesse võtta.

166

Komisjon väljendab kahtlusi selle väiteosa vastuvõetavuse suhtes. Ta leiab, et Saint-Gobain oleks võinud selle etteheite esitada juba hagiavalduses, kuna vaidlustatud otsusest ilmneb, et Saint-Gobainile määratud trahvi arvutamise aluseks oli müügikäive, mille edastas Saint-Gobain ise.

167

Sisu osas väidab komisjon, et ta lähtus müügikäibest, mille edastas talle Saint-Gobain. Viimane mainis küll uurimise käigus, et osa nende arvudega väljendatud müügist ei ole kartelliga seotud ja et osa kõnealusest müügist toimus väljaspool EMP‑d. Saint-Gobain ei täpsustanud siiski, millist liiki müük toimus väljaspool EMP‑d ega milliseid kliente see müük puudutas ega isegi selle summa suurust, mille see müük käibest moodustas. Lisaks ei olnud Saint-Gobaini poolt selles osas esitatud arvandmed kinnitatud.

168

Komisjon toob esile mitu muud asjaolu, mis tema hinnangul takistasid Saint-Gobaini taotletaval viisil asjakohase käibe vähendamist seoses väljaspool EMP‑d toimunud müügiga. Kõigepealt ei selgitanud Saint-Gobain, kas nende võimalike tarnete üle väljapoole EMP‑d toimusid autotootjate tsentraliseeritud arutelud või jäid need väljapoole tsentraliseeritud juhtimist. Peale selle ei saanud komisjoni sõnul välistada, et need tarned olid suunatud autotootjate ladudesse liidus, kuid mõeldud volitatud edasimüüjate poolt kasutamiseks väljaspool EMP‑d. Lisaks oleks müügikäibe vastav vähendamine tinginud vajaduse rikkumise teatud perioodide puhul jagada müük täpselt kõigi asjaomaste autotootjate kaupa, kuid Saint-Gobain selliseid andmeid ei esitanud. Lõpuks märgib komisjon, et Saint-Gobain ei esitanud ühtegi usaldusväärset tõendit selle kohta, et müük toimus väljaspool EMP‑d. Pealegi ilmneb uurimistoimikust, et Saint-Gobain ise loobus seda liiki üksikasjalikust eristamisest asjaomase müügi väikese mahu tõttu.

169

Üldkohus rõhutab sissejuhatuseks, et komisjon kinnitas Saint-Gobaini väidet, mille kohaselt viimasele määratud trahvi arvutamisel ei lahutatud edastatud müügikäibest võimalikku summat, mis vastas väidetavalt väljaspool EMP‑d toimunud müügile.

170

Seejärel tuleb märkida, et informatsiooninõuetes, mis komisjon saatis Saint-Gobainile 10. detsembril 2007 ja 25. juulil 2008, palus ta viimasel edastada talle andmed mitme järjestikuse majandusaasta vältel EMP‑s saadud käibe kohta. Mõlemas informatsiooninõudes palus komisjon Saint-Gobainil võimaluse korral esitada kinnitatud arvandmed ja eristada saadud käivet asjaomaste autotootjate kaupa.

171

Komisjonile 28. jaanuaril 2008 ja 22. augustil 2008 saadetud vastustes esitas Saint-Gobain oma rahvusvahelisest äriteabe andmebaasist pärinevat teavet oma kogukäibe ja autotootjate kaupa saadud käibe kohta aastatel 1999–2004. Seevastu märkis Saint-Gobain nendes samades vastustes, et edastatud arvandmed hõlmasid ka autoklaasi müüki väljaspool EMP‑d ehk Poolas, Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias asuvatele klientidele. Leides siiski, et kõnealune müük moodustas käibest suhteliselt väikese osa, ja et andmeid nende kohta oleks olnud keeruline rahvusvahelisest äriteabe andmebaasist eraldada, teatas Saint-Gobain komisjonile, et ta loobus kõnealuse andmebaasi vastavast kohandamisest. Ta lahutas iga asjaomase aasta kogukäibest siiski teatud protsendimäära, mis tema hinnangul kajastab väljaspool EMP‑d toimunud müüki.

172

Seega tuleb tõdeda, et eelmises punktis mainitud vastused ei sisaldanud autotootjate ja aastate lõikes spetsiifilist arvutust müügi kohta, mis toimus väljaspool EMP‑d asuvatele klientidele, hoolimata sellest, et komisjon oli Saint-Gobainile vastavasisulised informatsiooninõuded saatnud. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 667 nähtub aga, et kartelli võimsuse kasvu ja raugemise perioodide osas võttis komisjon arvesse üksnes nende autotootjatega seotud müügikäivet, kelle puhul ta oli suuteline tõendama, et autoklaasi tarnelepingute suhtes esinesid kokkulepped või salajane tegevus. Järelikult ei olnud komisjonil Saint-Gobaini edastatud andmete põhjal võimalik kindlaks teha, kas ja kui jah, siis mil määral puudutas kõnealuseid autotootjaid see osa müügist, mis Saint-Gobain väitis olevat toimunud väljaspool EMP‑d.

173

Üldisemalt tuleb sarnaselt komisjoniga tõdeda, et Saint-Gobain ei esitanud uurimise käigus ühtegi tõendit selle kohta, et käibe osa, mis tema hinnangul tuleb trahvi arvutamise alusest lahutada, vastab tõepoolest väljaspool EMP‑d toimunud müügile.

174

Järelikult, isegi kui oletada, et käesolev väiteosa on vastuvõetav, kuigi see esitati alles repliigi staadiumis, leiab Üldkohus, et komisjon ei teinud viga, kui ta Saint-Gobainile määratud trahvi arvutamisel lähtus käibena kogukäibest ja autotootjate kaupa esitatud käibest, mille talle edastas Saint-Gobain, ilma et komisjon oleks sellest lahutanud teatud kindlat protsendimäära, mis väidetavalt vastab väljaspool EMP‑d toimunud müügile.

175

Sellest järeldub, et teine väiteosa, millega soovitakse põhjendada vaidlustatud otsuse tühistamise nõudeid, ning koos sellega kolmas väide tervikuna tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Tuleb siiski täpsustada, et seda väiteosa analüüsitakse ka allpool punktides 463–477, kuivõrd sellega soovitakse põhjendada vaidlustatud otsuse muutmise nõudeid.

176

Käesolev väide vastab enamjaolt ühele väidetest, mille Compagnie esitas kohtuasjas T‑73/09. Seepärast tuleb neid analüüsida koos.

177

Kolmas väide, mille Compagnie esitas kohtuasjas T‑73/09, sisaldab siiski ühte täiendavat etteheidet, mis puudutab ka määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud ülempiiri ületamist, kuid põhineb teistsugustel argumentidel. Compagnie väidab nimelt, et isegi kui tuleks asuda seisukohale, et komisjon pidas teda õigustatult vastutavaks tema tütarettevõtja Saint-Gobain Glass France’i tegevuse eest, tegi komisjon siiski vea, kui ta lähtus määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud trahvi ülempiiri arvutamisel Saint-Gobaini kontserni kogukäibest. Kuna see etteheide on käesolevas väites esitatust eraldiseisev, analüüsitakse seda eraldi (vt allpool punktid 442–458).

178

Saint-Gobain ja Compagnie heidavad komisjonile ette, et viimane pani Compagnie’le süüks tema 100‑protsendilise osalusega Saint-Gobain Glass France’i teod, kuigi ei ole tõendatud, et Compagnie avaldas Saint-Gobaini kaubanduspoliitikale otsustavat mõju.

179

Compagnie väidab sellega seoses, et nii konkurentsieeskirjade rikkumiste laadi kui ka nende eest määratavate karistuste laadi ja karmuse tõttu tuleks juriidilist isikut sellise rikkumise eest karistada üksnes juhul, kui komisjon on võimeline positiivselt tõendama, et isik on rikkumises osalenud. Emaettevõtjale rikkumise eest vastutuse omistamine ühe tema tütarettevõtja tegude tõttu on võimalik juhul, kui on tõendatud, et viimane ei tegutsenud sõltumatult või üksnes rakendas emaettevõtjalt saadud juhiseid. Compagnie leiab seevastu, et komisjon rikub õigusnormi, kui ta – nagu käesolevas asjas – otsustab sellise süükspanemise kasuks, ilma et ta oleks kontrollinud, kas emaettevõtja on tegelikult avaldanud otsustavat mõju oma tütarettevõtja kaubanduspoliitikale. Niisugustel asjaoludel rikkumise süükspanemine tähendab, et aetakse segi juriidilise isiku ja ettevõtja käsitlus ning seega eiratakse karistuste individuaalsuse põhimõtet.

180

Compagnie on seisukohal, et kuigi tütarettevõtja kapitalis ainuosaluse omamine kujutab endast tugevat kaudset tõendit selle kohta, et emaettevõtjal on otsustav mõjuvõim tütarettevõtja tegevusele turul, ei piisa sellisest asjaolust üksi selleks, et võimaldada omistada vastutus tütarettevõtja tegevuse eest emaettevõtjale. Selleks on tingimata vaja täiendavat tõendite kogumit, hoolimata liidu kohtupraktikast, milles on juba leitud vastupidist.

181

Eirates seda põhimõtet, mida tunnustatakse teistes õigussüsteemides, ja süütuse presumptsiooni põhimõtet, pani komisjon Saint-Gobain Glass France’i toime pandud rikkumise süüks Compagnie’le, kuigi miski ei tõendanud, et Saint-Gobain Glass France piirdus oma kaubanduspoliitika elluviimisel emaettevõtja juhiste järgimisega. Täpsemalt ei saa tütarettevõtjale antud üldised suunised ega tütarettevõtja juhtkonna liikme poolt juhtimise iseloomuta ülesannete täitmine emaettevõtja juures tõendada sellise kontrolli esinemist. Komisjon seadis seega Compagnie’ otsustava mõju kohta ümberlükkamatu eelduse, eirates Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsuses kohtuasjas C-97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon (EKL 2009, lk I-8237) välja töötatud põhimõtteid.

182

Compagnie leiab, et tal peaks olema võimalik piirduda tõendamisega, et kontsern, mille eesotsas ta on, ei ole korraldatud viisil, mis annaks talle piisavad inim- ja materiaalsed ressursid selleks, et regulaarselt ja põhjalikult sekkuda oma tütarettevõtjate kaubanduspoliitika elluviimisesse. Seda on ta aga juba tõendanud.

183

Kõigepealt ainuüksi asjaoluga, et kogu Saint-Gobaini kontsernil on ühine strateegia, mis on avaldatud viimase veebilehel, ei saa tõendada, et Compagnie avaldab Saint-Gobaini kaubanduspoliitikale otsustavat mõju, kuna strateegia moodustavad põhimõtted ei ole seotud kontserni erinevate tegevusharude kaubanduspoliitikaga. Lisaks annavad Compagnie’ piiratud inimressurss ja tema erinevate osakondade eranditult funktsionaalne suunitlus tunnistust sellest, et tal on praktiliselt võimatu avaldada isegi üldist mõju oma sadade tütarettevõtjate kaubanduspoliitikale. Compagnie ei anna seega mingeid juhiseid kaubandusmeetodite kohta, mida tema tütarettevõtjad peavad oma eesmärkide saavutamiseks kasutama. Compagnie’le piiratud hulga andmete – nagu eelarved ja finantsaruanded – edastamine on pealegi korraldatud bottom-up süsteemi kohaselt, mis on iseloomulik detsentraliseeritud juhtimisele ja Saint-Gobaini kontserni tegevuste suurele mitmekesisusele. Komisjonil ei õnnestunud ka tõendada, et Compagnie’le saadeti täpseid aruandeid Saint-Gobaini „klaasi” tegevusharu kaubandustegevuse kohta.

184

Seejärel ei võimalda Saint-Gobaini kontserni „klaasi” tegevusharu endise direktori A. isiklik roll Compagnie’s tõendada, et sellel tegevusharul puudus kaubanduslik iseseisvus. Compagnie väidab seega, et A. ülesanded tema juures ei olnud juhtimisega seotud, vaid tema ametinimetus „asepeadirektor” Compagnie’s oli aunimetus. A. ei ole kunagi kuulunud Compagnie’ täitevkomiteesse, mis – välja arvatud juhatuse pädevusse kuuluvates küsimustes – teeb üksi otsuseid, mis kuuluvad kontsernis Compagnie’ pädevusse. A. asus Compagnie’ juures tööle pealegi alles alates 15. oktoobrist 2001 ehk peaaegu neli aastat pärast rikkumise algust ning sai kontsernis innovatsiooni eest vastutavaks isikuks alles alates 1. maist 2004 ehk enam kui aasta pärast vaidlusaluse kartelli lõppu. Mis puudutab peadirektorite komiteed, siis kuigi komitees käsitletud teemad puudutavad tõepoolest kogu kontserni ühiseid huve, on seal vahetatud teave liiga üldine, et oleks võimalik järeldada, et avaldatakse otsustavat mõju Saint-Gobaini kontserni „klaasi” tegevusharu kaubanduspoliitikale.

185

Mis puudutab Compagnie’ kahe töötaja osalemist Saint-Gobain Glass France’i juhatuses, siis vastupidi komisjoni väidetele ei ole see käesoleval juhul üldse asjakohane. Nimelt on tavapärane, et äriühingu kapitalis 100‑protsendilist osalust omavale aktsionärile kuulub teatud arv kohti äriühingu juhatuses. Seetõttu aitab see, et rikkumise Compagnie’le süükspanemisel võeti arvesse niisugust asjaolu ja pelka üldise teabe vahetamist Saint-Gobain Glass France’iga, kaasa kohtupraktikas välja töötatud otsustava mõju eelduse ümberlükkamatuks muutmisele.

186

Eraldi etteheites väidavad Saint-Gobain ja Compagnie lisaks, et vaidlustatud otsuses on võimu kuritarvitatud, kuna rikkumise Compagnie’le süükspanemise ainus eesmärk oli nende hinnangul teha võimalikuks see, et neile määratud väga suur trahv ei ületaks „[ü]hegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul” määruse nr 1/2003 artiklis 23 kehtestatud ülempiiri, milleks on 10% käibest. Seetõttu ei oleks isegi sõltumata hagis esitatud muudest väidetest tohtinud neile määratud trahv ületada 10% Saint-Gobaini käibest eelmisel majandusaastal ehk [konfidentsiaalne] miljonit eurot.

187

Komisjon esitab sissejuhatuseks vastuvõetamatuse vastuväite käesoleva väite kohta niivõrd, kui selle on esitanud Saint-Gobain, kuna viimane piirdub käesoleval juhul viitamisega teatud argumentidele, mis Compagnie esitas uurimise käigus ja mis on kokkuvõtlikult ära toodud vaidlustatud otsuses.

188

Sisu osas rõhutab komisjon kõigepealt, et Compagnie heidab talle ekslikult ette, et ta ajas vaidlustatud otsuses segi ettevõtja ja juriidilise isiku mõisted. Komisjon pani Saint-Gobaini rikkumise Compagnie’le süüks alles pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et need äriühingud moodustavad EÜ artikli 81 tähenduses üheainsa ettevõtja.

189

Komisjon märgib seejärel, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale eeldatakse, et emaettevõtja, kellele kuulub tütarettevõtja kapitalis 100% osalus, avaldab viimase kaubanduspoliitikale otsustavat mõju ning seetõttu võidakse talle süüks panna tütarettevõtja toime pandud konkurentsiõiguse rikkumised. Selline eeldus on põhjendatud asjaoluga, et valdaval enamikul juhtudel ei vii emaettevõtja 100-protsendilise osalusega tütarettevõtja oma kaubanduspoliitikat ellu sõltumatult. Vastupidi Compagnie’ väidetule ei ole seega vaja, et komisjon esitaks positiivsed tõendid selle kohta, et emaettevõtja käesoleval juhul tõepoolest sellist mõju avaldas.

190

Komisjon märgib lisaks, et kuigi ta mainis vaidlustatud otsuses teatud täiendavaid tõendeid selle eelduse toetuseks, ei saa sellest järeldada, et ta leidis, et need tõendid on tingimata vajalikud selleks, et pidada Compagnie’d Saint-Gobaini rikkumise eest vastutavaks.

191

Komisjon on seisukohal, et miski ei anna alust eespool punktis 189 meenutatud eelduse kohaldamata jätmiseks. Kõigepealt ei ole oluline, et kolmandate riikide õiguskordades ei tunnustata kirjeldatuga sarnast liiki ümberlükatavat eeldust. Seejärel ei ole eeldus vastuolus tütarettevõtja kapitalis 100‑protsendilist osalust omavate emaettevõtjate ja väiksemat osalust omavate emaettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna need ettevõtjat ei ole sarnases olukorras. Lõpuks märgib komisjon, et igal juhul on ta juba varasemates otsustes pidanud vastutavaks emaettevõtjat, kellele kuulub ainult osaline osalus ühe oma tütarettevõtja kapitalis.

192

Mis puudutab varasemat halduspraktikat, mille Compagnie arvas suutvat tuvastada, siis komisjon märgib mitte ainult, et niisugune praktika ei saa tuleneda ühestainsast pretsedendist, vaid ka, et igal juhul ei kohustaks seda liiki praktika teda andma samu hinnanguid hilisemates otsustes. Igal juhul lükkab komisjon ümber igasuguste vastuolude esinemise Compagnie’ viidatud varasemate otsuste ja vaidlustatud otsuse vahel, kuna viimane kuulub teistsugusesse faktilisse raamistikku.

193

Lisaks, nagu Euroopa Kohus oma eespool punktis 181 viidatud kohtuotsuses Akzo Nobel jt vs. komisjon kinnitas, ei tähenda pelk asjaolu, et otsustava mõju eeldust on keeruline ümber lükata, et see eeldus on ümberlükkamatu. Käesolevas asjas ei ole Compagnie’ esitanud tõendeid, mis võimaldaksid temal lasuva eelduse ümber lükata. Compagnie moodustab nimelt Saint-Gobain Glass France’iga konkurentsiõiguse tähenduses üheainsa ettevõtja. Sellest järeldub samuti, et etteheide, et vaidlustatud otsuses on sellega seoses eiratud karistuste individuaalsuse põhimõtet või ka süütuse presumptsiooni põhimõtet, tuleks põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

194

Seda järeldust kinnitavad erinevad tõendid.

195

Kõigepealt annab Compagnie’ sisse seatud Saint-Gobaini kontserni äristruktuur tunnistust sellest, et Compagnie avaldas Saint-Gobain France’i kaubandustegevusele otsustavat mõju. Compagnie töötas nimelt välja kontserni strateegia ja jaotas selle tegevusalad spetsiifilisteks sektoriteks. Viimati nimetatud asjaolu annab tunnistust Compagnie’ soovist jätta kontserni struktuuri ja tegevuse haldamine viimases astmes enda kätte, ilma et see, kas Compagnie oli rikkumisest teadlik, puutuks eelduse kohaldamisel asjasse. Selles kontekstis on pealegi normaalne, et vaidlustatud otsuses karistatud ettevõtja erinevad ülesanded olid jagatud Compagnie’ ja tema tütarettevõtjate vahel, kes kuuluvad „klaasi” tegevusharusse, ning et Compagnie’ inimressurss on piiratum kui tema tütarettevõtjatel.

196

Compagnie’ väidet, et ta ei anna oma tütarettevõtjatele täpseid juhiseid, ei ole pealegi tõenditega kinnitatud. Selle kohta tuleb märkida, et Compagnie’l on uurimis- ja arendustegevusele ning innovatsioonile pühendatud osakond ning samuti intellektuaalomandiõigustele spetsialiseerunud juristi ja rahvusvaheliste lepingute halduri ametikoht.

197

Komisjon leiab seejärel, et A. täidetud ülesanded nii Saint-Gobain Glass France’is kui ka Compagnie’s aitavad tõendada otsustavat mõju, mis Compagnie’l oli kõnealuse tütarettevõtja kaubanduspoliitikale. A. oli nimelt Saint-Gobain Glass France’i töötaja ja Saint-Gobaini kontserni „klaasi” tegevusharu direktor, kes vastutas kõikide tegeväriühingute eest, kes tootsid ja turustasid klaasi. Vastupidi Compagnie’ väidetele täitis A. kontserni „klaasi” tegevusharu direktori ülesandeid oktoobrist 1996 kuni oktoobrini 2001, ning asus seejärel asepeadirektori ametikohale. A. andis oma erinevatel ametikohtadel korduvalt „klaasi” tegevusharu tegevusest aru Compagnie’le ja viimane ei ole tõendanud, et kõnealuste ametikohtadega ei kaasnenud mingeid juhtimisülesandeid.

198

Lisaks ei ole vaidlustatud seda, et A. kuulus peadirektorite komiteesse, mille ülesanne on Compagnie’ poolt vastuväiteteatisele antud vastuste kohaselt jagada üldist teavet, mis võib kontserni juhtidele huvi pakkuda, ning analüüsida kuude kaupa Saint-Gobaini kontserni konsolideeritud tulemusi ja kogu töötajaskonna arvu muutumist. See komitee moodustas koos täitevkomiteega Saint-Gobaini kontserni juhtkonna.

199

Mis puudutab Compagnie’ juhtkonna mitme liikme olemist Saint-Gobain Glass France’i eesotsas, siis see annab tunnistust emaettevõtja sekkumise olulisusest Saint-Gobaini kontserni „klaasi” tegevusharu tegevusse.

200

Lisaks ei sea neid järeldusi kahtluse alla „klaasi” tegevusharu 2001. aasta eelarve ega sama tegevusharu strateegiline kava aastateks 2002–2006, mille Compagnie esitas oma repliigi lisas. Nimelt, isegi kui oletada, et need dokumendid koostati „klaasi” tegevusharu tasandil ja need edastati alles pärast seda Compagnie’le, ei ole tõendatud, et viimasel ei olnud võimalik neid muuta või tagasi lükata või nende rakendamist kontrollida. Peale selle on keeruline kujutleda, et „klaasi” tegevusharu võiks olla Saint-Gobaini kontsernis täiesti sõltumatu, arvestades olulist osa, mis tal on selles käibe ja majandustulemuste poolest.

201

Lõpuks väidab komisjon, et argument, mis puudutab õiguse süütuse presumptsioonile väidetavat rikkumist ja mille Compagnie esitas oma täiendavas menetlusdokumendis, on esitatud hilinenult ja on seetõttu vastuvõetamatu. Teise võimalusena väidab ta, et karistusõiguse valdkonnas on süü presumptsioon võimalik, tingimusel et see ei ületa teatud künnist. Tuleb aga tõdeda, et esiteks on konkurentsivastase tegevuse vastane võitlus oluline ja teiseks on Compagnie’ kaitseõigusi käesolevas asjas täielikult järgitud, kuivõrd Compagnie’l oli pärast vastuväiteteatise saamist võimalik ümber lükata Saint-Gobain Glass France’i kaubanduspoliitikale otsustava mõju avaldamise eeldus.

202

Enne väite sisulist analüüsimist tuleb läbi vaadata vastuvõetamatuse vastuväide, mille komisjon esitas sellele väitele niivõrd, kui selle on esitanud Saint-Gobain. Tuginedes kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c, väidab komisjon, et Saint-Gobain piirdus hagiavalduses viitega argumentidele, mis Compagnie esitas uurimise käigus ja mis on kokkuvõtlikult ära toodud vaidlustatud otsuse põhjendustes 606 ja 607, ilma et ta oleks neid siiski edasi arendanud.

203

Vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks oma kaitse ette valmistada ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse ilma muudele materjalidele tuginemata (Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-305/94-T-307/94, T-313/94-T-316/94, T-318/94, T-325/94, T-328/94, T-329/94 ja T-335/94: Limburgse Vinyl Maatschppij jt vs. komisjon, nn PVC II, EKL 1999, lk II-931, punkt 39). Kuigi teatud punktide osas võib hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide konkreetsetele osadele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele korvata õiguslike argumentide selliste oluliste elementide puudumist, mis eespool mainitud sätte kohaselt peavad olema märgitud hagiavalduses (Üldkohtu 27. märtsi 2009. aasta määrus kohtuasjas T‑184/08: Alves dos Santos vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 19).

204

Käesolevas asjas tõdeb Üldkohus, et Saint-Gobaini hagiavalduse osad, mis on pühendatud käesolevale väitele, vastavad nendele nõuetele. Nagu komisjon ise oma menetlusdokumentides möönab, ei piirdunud Saint-Gobain käesoleval juhul pelgalt viitega teistes dokumentides sisalduvatele argumentidele. Hagiavaldus sisaldab nimelt mitut argumenti selle väite toetuseks, mille kohaselt on karistuste individuaalsuse põhimõtet rikutud, kuna Saint-Gobaini rikkumine pandi süüks Compagnie’le, ning määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud ülempiiri on ületatud ja võimu on kuritarvitatud.

205

Järelikult tuleb tagasi lükata vastuvõetamatuse vastuväide, mille komisjon esitas käesolevale väitele niivõrd, kui selle on esitanud Saint-Gobain.

206

Sisu osas tuleb sissejuhatuseks märkida, et liidu konkurentsiõigus reguleerib ettevõtjate tegevust (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I-123, punkt 59) ning et ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt Euroopa Kohtu 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-222/04: Cassa di Risparmio di Firenze jt, EKL 2006, lk I-289, punkt 107).

207

Euroopa Kohus on samuti täpsustanud, et ettevõtja mõistet tuleb selles kontekstis mõista kui majandusüksust, ja seda isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (vt eespool punktis 181 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

208

Kui niisugune majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, on ta kohustatud rikkumise eest vastutama ja rikkumine tuleb üheselt süüks panna õigussubjektile, kellele võib trahvi määrata. Vastuväiteteatis peab samuti olema saadetud sellele õigussubjektile ja selles peab olema märgitud, kellena talle väidetavaid tegusid süüks pannakase (vt eespool punktis 181 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 56 ja 57 ning seal viidatud kohtupraktika).

209

Lisaks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et tütarettevõtja rikkumise võib emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldiseisev õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid täidab peamiselt emaettevõtja poolt talle antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad. See on nii nimelt seetõttu, et sellises olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja eespool punktides 206 ja 207 viidatud kohtupraktika tähenduses. Seega võimaldab asjaolu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kujutavad endast ühte ettevõtjat EÜ artikli 81 tähenduses, komisjonil adresseerida trahvide määramise otsus emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega (vt eespool punktis 181 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 58 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika).

210

Nimelt võib komisjon trahvide määramise otsuse kontserni emaettevõtjale adresseerida seetõttu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja moodustavad ühe ettevõtja eespool kirjeldatud tähenduses, mitte seetõttu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahel on rikkumisele õhutamise side või et emaettevõtja on lausa rikkumisest osa võtnud (Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-112/05: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II-5049, punkt 58).

211

Niisugusel konkreetsel juhul, kui emaettevõtjal on liidu konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja kapitalis 100% osalus, võib esiteks emaettevõtja selle tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju avaldada ja teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja tegevusele (vt eespool punktis 181 viidatud 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

212

Seega, kuigi vastab tõele, et Euroopa Kohus tõi oma eespool punktis 148 viidatud 16. novembri 2000. aasta otsuse Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon punktides 28 ja 29 lisaks tütarettevõtja kapitalis 100% osaluse omamisele esile muidki asjaolusid, nagu emaettevõtja poolt tütarettevõtja kaubanduspoliitikale avaldatava mõju vaidlustamata jätmine ja nende kahe äriühingu ühine esindamine haldusmenetluses, mainis Euroopa Kohus neid asjaolusid selles kohtuasjas siiski üksnes eesmärgiga tuua esile kõik tõendid, millele Üldkohus oma arutluskäigus tugines, ning järeldas, et see arutluskäik ei põhinenud üksnes emaettevõtja poolt tütarettevõtja kapitalis 100% osaluse omamisel. Seetõttu ei saa asjaolu, et Euroopa Kohus kinnitas kõnealuses kohtuasjas Üldkohtu hinnangut, mõista nii, et sellega muudeti eelmises punktis mainitud otsustava mõju eelduse toimimise tingimusi (Üldkohtu eespool punktis 210 viidatud 12. detsembri 2007. aasta otsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 62, ja 30. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas T-12/03: Itochu vs. komisjon, EKL 2009, lk II-883, punkt 50).

213

Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtjale kuulub tütarettevõtja kapitalis 100% osalus, et eeldada, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtja kaubanduspoliitikale otsustavat mõju. Komisjonil on seejärel võimalik pidada emaettevõtjat tema tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kelle kohustus on see eeldus ümber lükata, esitab piisavad tõendid selle kohta, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (Euroopa Kohtu eespool punktis 181 viidatud 10. septembri 2009. aasta otsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 61, ja 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk I-8947, punkt 57).

214

Selleks et teha kindlaks, kas tütarettevõtja otsustab oma tegevuse üle turul iseseisvalt, tuleb arvesse võtta mitte ainult asjaolu, et emaettevõtja mõjutab hinnapoliitikat, tootmis- ja turustustegevust, müügieesmärke, brutomarginaale, müügikulu, cash flow’d või ka laoseisu ja turustamist. Nagu eespool punktis 209 märgitud, tuleb arvesse võtta ka kõiki asjakohaseid tõendeid majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis tütarettevõtjat emaettevõtjaga ühendavad, ning need tõendid võivad olenevalt juhtumist varieeruda, mistõttu ei saa neid ammendavalt loetleda (vt selle kohta eespool punktis 181 viidatud 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 65, ning eespool punktis 210 viidatud 12. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 64 ja 65).

215

Isegi kui eeldust on keeruline ümber lükata, jääb lubatavatesse piiridesse, kui see on taotletava õiguspärase eesmärgiga proportsionaalne, kui on võimalus esitada vastupidiseid tõendeid ja kui kaitseõigused on tagatud (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 23. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-45/08: Spector Photo Group ja Van Raemdonck, EKL 2009, lk I-12073, punktid 43 ja 44, ning Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool punktis 104 viidatud otsus Janosevic vs. Rootsi, punktid 101–110).

216

Emaettevõtja poolt oma 100‑protsendilise või peaaegu 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtjale otsustava mõju avaldamise eeldus püüab eelkõige tekitada tasakaalu ühelt poolt sellise eesmärgi olulisuse – milleks on konkurentsieeskirjade, eriti EÜ artikli 81 vastase tegevuse hukkamõistmine ja sellise tegevuse kordumise ärahoidmine – ning teiselt poolt liidu teatud üldpõhimõtete nõuete vahel, milleks on eelkõige süütuse presumptsioon, karistuste individuaalsuse ja õiguskindluse põhimõte ning kaitseõigused, sealhulgas poolte võrdsuse põhimõte (eespool punktis 213 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 59).

217

Sellest järeldub, et selline eeldus on taotletava õiguspärase eesmärgiga proportsionaalne.

218

Lisaks põhineb eespool punktis 211 meenutatud eeldus tõdemusel, et välja arvatud erandlike asjaolude esinemise korral võib äriühing, kellele kuulub tütarettevõtja kapitalis 100% osalus, ainult selle osaluse tõttu avaldada otsustavat mõju tütarettevõtja tegevusele, ning et mõjuvõimu tegeliku kasutamise puudumist saab tavaliselt kõige tõhusamalt kontrollida nendes üksustes, kelle suhtes sellist eeldust kohaldatakse. Neil asjaoludel tuleb märkida, et eeldus kaotaks mõtte, kui eelduse ümberlükkamiseks piisaks sellest, et huvitatud isik esitab lihtsalt tõendamata väiteid. Kõnealune eeldus on siiski ümberlükatav ja üksused, kes soovivad seda ümber lükata, võivad esitada mis tahes tõendeid, mis puudutavad majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis tütarettevõtjat emaettevõtjaga ühendavad, ning mida nad leiavad andvat tunnistust sellest, et tütarettevõtja ja emaettevõtja ei moodusta ühte majandusüksust, vaid tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (eespool punktis 213 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punktid 60 ja 61; vt selle kohta eespool punktis 148 viidatud kohtuotsus Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, punkt 29).

219

Lõpuks peab komisjon emaettevõtja enne tema suhtes otsuse tegemist ära kuulama ja selle otsuse kontrollimiseks võib pöörduda liidu kohtusse, kes peab oma otsuse tegema kaitseõigusi järgides (eespool punktis 80 viidatud kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon, punkt 110).

220

Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et Compagnie’le kuulus rikkumise toimepanemise ajal Saint-Gobain Glass France’i kapitalis 100% suurune osalus.

221

Peale selle nähtub eespool punktides 213–215 viidatud kohtupraktikast, et kui komisjon tugineb otsustava mõju avaldamise eeldusele, et omistada vastutus rikkumise eest emaettevõtjale, peab viimane selle eelduse ümber lükkama, esitades piisavad tõendid, millest nähtub, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt. Sellega seoses on emaettevõtja kohustatud esitama mis tahes tõendeid, mis puudutavad tema ja ta tütarettevõtja vahelisi organisatsioonilisi, majanduslikke ja õiguslikke sidemeid, ning mis annavad tunnistust sellest, et nad ei moodusta ühteainsat majandusüksust.

222

Niisiis tuleb analüüsida, kas komisjon asus õigesti seisukohale, et uurimise käigus Compagnie’ esitatud tõendid ei võimalda tuvastada Saint-Gobain Glass France’i kaubanduslikku iseseisvust turul ja seega ei tõenda need, et viimane ja Compagnie ei moodustanud ühteainsat majandusüksust liidu konkurentsiõiguse tähenduses.

223

Nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 600 ja sellele järgnevatest punktidest, tugineb komisjon peamiselt kolme liiki kaalutlustele, et põhjendada eeldust, mille kohaselt Compagnie avaldas rikkumise ajal Saint-Gobain Glass France’i kaubanduspoliitikale otsustavat mõju.

224

Komisjon esitab esiteks argumendid Saint-Gobaini kontserni kaubandusliku korralduse kohta. Viidates Compagnie’ erinevatele aastaaruannetele, märgib komisjon, et kuigi Saint-Gobaini kontserni erinevad tegevusharud haldavad ise oma igapäevast majandustegevust ning määratlevad ja rakendavad omaenda tegevusega seotud kaubandus- ja turustamisstrateegiaid, kehtivad nende tegevusharude suhtes siiski Compagnie’ kehtestatud tegevuse alusjuhised, mille eesmärk on viia ellu kontserni ärimudelit. Komisjon mainib sellega seoses kirja, mille Saint-Gobain Glass France saatis talle 4. oktoobril 2006 vastuseks informatsiooninõudele, mille komisjon oli talle saatnud, ning millest nähtus, et kontserni „klaasi” tegevusharu tehtud algatused ja saavutatud tulemused olid kooskõlas kontserni kõikidele tegevusharudele seatud prioriteetide ja eesmärkidega, nagu need oli kindlaks määranud Compagnie’ tippjuhtkond. Komisjoni sõnul ilmneb samast kirjast, et kuigi kaubandussuunised nagu tegevuskavad ja eelarved ning olulised igapäevase majandustegevusega seotud otsused töötatakse välja kaubandusüksuste tasandil, võtab need viimases astmes vastu Saint-Gobaini „klaasi” tegevusharu direktor.

225

Teiseks toob komisjon esile struktuuriga seotud asjaolud. Nii rõhutab ta kõigepealt seoseid Compagnie’ juhtkonna ja Saint-Gobaini kontserni „klaasi” tegevusharu juhtkonna vahel. A. töötas Compagnie’i asepeadirektorina ja andis sellel ametikohal aru kontserni volitatud tegevdirektorile. A. oli ka Saint-Gobaini kontserni „klaasi” tegevusharu ning Saint-Gobain Glass France’i ja Saint-Gobain Sekurit France’i president. Samuti oli ta kuni 2001. aastani Saint-Gobain Sekurit Internationali president. A. osales tegevuskomitee ja Compagnie’i peadirektorite komitee koosolekutel ning vastutas lisaks innovatsiooni eest Saint-Gobaini kontsernis. Seejärel tuleb arvesse võtta asjaolu, et Saint-Gobain Glass France’i juhatuse kolm liiget olid samal ajal juhtivatel ametikohtadel ka Compagnie’s.

226

Komisjon lisab, et A. on kontserni juhtkonna liige, nagu ka selle tegevdirektor, ning et kõnealune tegevdirektor on omakorda samuti Compagnie’ täitevkomitee liige. Ei ole aga usutav, et juhtkonna liikmed, kes on teatud kaubandussektori eesotsas, nagu A., suhtlevad ainult omavahel ja tegelevad seega kontserni juhtimisega Compagnie’i täitevkomitee osaluseta.

227

Kolmandaks märgib komisjon lõpuks, et Compagnie ja Saint-Gobain Glass France asuvad samal aadressil. See asjaolu hõlbustab selle ettevõtja ühtse kaubanduspoliitika väljaarendamist.

228

Compagnie ja Saint-Gobain vaidlevad sellele seisukohale vastu.

229

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi vastab tõele, et Compagnie’ esitatud mõningatest tõenditest ilmneb, et Saint-Gobain Glass France’il oli suur iseseisvus, ei ole Compagnie’l siiski õnnestunud tal käesolevas asjas lasuvat eeldust ümber lükata.

230

Esiteks ei saa Compagnie’ga nõustuda, kui ta väidab, et Saint-Gobaini iseseisvusest annavad tunnistust Saint-Gobaini kontserni detsentraliseeritud juhtimine ja asjaolu, et Compagnie on üksnes valdusühing, kes ei vastuta igapäevase majandustegevuse eest ega sekku oma tütarettevõtjate igapäevasesse juhtimisse.

231

Nimelt kõigepealt kinnitab Compagnie, et tema „eetikakoodeks” piirdub üldpõhimõtete kehtestamisega ega ole seotud tema tütarettevõtjate kaubanduspoliitikaga, ning väidab, et kuigi ta kehtestab Saint-Gobaini kontserni üldstrateegia, jätab ta seevastu tegevusharudele vabaduse oma kaubanduspoliitika kindlaks määrata ja seda ellu viia. Tuleb siiski tõdeda, et Compagnie ei ole esitanud ei oma „eetikakoodeksit” ega ühtegi muud dokumenti, mis tema väiteid kinnitaks.

232

Seejärel tuleb märkida, et kontserni kontekstis koondab valdusühing osalusi erinevates äriühingutes ja tema ülesanne on tagada ühtne juhtimine (vt selle kohta Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T-69/04: Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, EKL 2008, lk II-2567, punkt 63, ning 29. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑360/09: E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjon, punkt 283). Seega, kuna puuduvad tõendid selle kohta, et nii see ei ole, tuleb asuda seisukohale, et Compagnie’d Saint-Gobain Glass France’iga ühendavad sidemed tähendavad, et Compagnie avaldas rikkumise toimepanemise ajal tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju eelkõige Saint-Gobaini kontsernis rahalisi investeeringuid koordineerides (vt analoogia alusel Üldkohtu 17. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas T-299/08: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk II-2149, punkt 99). Lisaks tuleb sellega seoses märkida esiteks, et Compagnie möönab, et ta seab oma tütarettevõtjatele üldised kasumlikkuse eesmärgid, teostab nende finantstasakaalu ja maine üle järelevalvet ning aitab kaasa nende tehtavate investeeringute rahastamisel, ning teiseks, et Compagnie’ enda edastatud arvandmete kohaselt tegelevad peaaegu pooled tema töötajatest finantsasjadega.

233

Mis puudutab Compagnie’ erinevate tegevusalade sisemist jaotust paljude talituste või osakondade vahel, mis sarnaneb detsentraliseeritud juhtimisega, siis see on tavapärane nähtus niisugustes kontsernides nagu see, mille eesotsas on Compagnie, mistõttu ei saa ka sellega ümber lükata eeldust, mille kohaselt Compagnie ja Saint-Gobain moodustasid üheainsa ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses (vt selle kohta eespool punktis 232 viidatud 17. mai 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 99).

234

Teiseks ei saa nõustuda esiteks Compagnie’ väitega, et Saint-Gobain Glass France määras oma kaubandusstrateegia alati kindlaks iseseisvalt, kuna Compagnie ei ole kunagi kehtestanud ega heaks kiitnud tema tegevuskavasid ega eelarveid, ning et Saint-Gobain Glass France’il oli praktikas võimalik turul sõltumatult tegutseda, ning teiseks väitega, et Saint-Gobain Glass France’il oli täielik rahaline sõltumatus, kuna Compagnie’ poolt tema üle teostatud kontroll oli väga üldine.

235

Nimelt, lisaks sellele, et Compagnie ei ole selliste väidete toetuseks esitanud ühtegi tõendit, tuleb märkida, et kirjast, mille Saint-Gobain Glass France saatis komisjonile 4. oktoobril 2006 vastuseks informatsiooninõudele, mille komisjon oli talle saatnud, kiitis Compagnie heaks kõigi Saint-Gobaini kontserni tegevusharude investeeringud ja eelarved ning kontrollis korrapäraselt erinevate tegevusharude tulemusi. See asjaolu kinnitab järeldust, mille kohaselt Compagnie avaldas oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju eelkõige Saint-Gobaini kontsernis rahalisi investeeringuid koordineerides (vt selle kohta eespool punktis 232 viidatud 17. mai 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 102).

236

Isegi kui oletada, et „klaasi” tegevusharu juhtkond kiitis tegevuskavad enne Compagnie’le edastamist heaks, ei saa sellest igal juhul järeldada, et viimasel ei olnud võimalik neid muuta või tagasi lükata või nende rakendamist kontrollida.

237

Kolmandaks ei ole asjakohane Compagnie’ argument, mille kohaselt Saint-Gobain Glass France edastas talle teavet bottom-up (alt üles) süsteemi kohaselt ja edastatud teabe alusel ei saadetud seejärel tütarettevõtjale juhiseid. Nimelt isegi kui oletada, et see oli nii, ei mõjuta tütarettevõtjalt emaettevõtjale teabe edastamise selline viis emaettevõtja võimalust avaldada otsustavat mõju kõnealuse tütarettevõtja tegevusele turul. See, et Compagnie möönab, et talle edastati tema tütarettevõtjate eelarvetes ja finantsaruannetes sisalduv teave, just vastupidi kinnitabki käesoleval juhul, et emaettevõtjal oli täiesti võimalik avaldada otsustavat mõju kõnealuse tütarettevõtja tegevusele turul, kontrollides viimase kasumlikkust ja olenevalt saadud tulemustest suunates tema strateegilisi kaubandusotsuseid. Seda järeldust toetab veel ka Saint-Gobaini kontserni „klaasi“ tegevusharu direktori A. poolt haldusmenetluses märgitu, mille kohaselt ta esitas Compagnie’ tegevdirektorile aruandeid kontserni „autoklaasi” haru tegevuse kohta.

238

Neljandaks tuleb tagasi lükata ka argumendid, mille kohaselt esiteks Compagnie ei osalenud kunagi rikkumises ega olnud sellest isegi teadlik, kuna otsused müügihinna, autotootjatele konkreetsete pakkumiste tegemise ja allahindluspoliitika kohta olid Saint-Gobaini kontserni „klaasi” tegevusharusse kuuluvate tütarettevõtjate ainupädevuses, ning teiseks on autoklaasi turg Saint-Gobaini kontserni viie tegevusharu hulgas spetsiifiline sektor, millel pealegi on „klaasi” tegevusharusse kuuluvate teiste sektoriga väga kauged seosed.

239

Ühegagi neist argumentidest ei saa nimelt tõendada, et Saint-Gobain Glass France määras oma kaubanduspoliitika turul kindlaks iseseisvalt.

240

Kõigepealt tuleb märkida, et nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, võib komisjon trahvide määramise otsuse kontserni emaettevõtjale adresseerida seetõttu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja moodustavad ühe ettevõtja, mitte seetõttu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahel on rikkumisele õhutamise side või et emaettevõtja on lausa rikkumisest osa võtnud (eespool punktis 210 viidatud 12. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 58; vt selle kohta Üldkohtu 16. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑72/06: Groupe Gascogne vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 74). Nii võivad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahelised organisatsioonilised, majanduslikud ja õiguslikud sidemed tõendada emaettevõtja mõju tütarettevõtja strateegiale ning seega õigustada nende kahe käsitamist üheainsa majandusüksusena (eespool punktis 210 viidatud 12. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 83).

241

Seejärel tuleb asjakohatuks pidada seda, et Saint-Gobain Glass France’i tegevus, mida vaidlustatud otsus puudutab, on seotud ainult ühega arvukatest turgudest, millel Saint-Gobaini kontsern tegutseb. Nimelt ei ole tavatu, et niisugused kontsernid nagu see, mille eesotsas on Compagnie, tegutsevad paljudel turgudel ja usaldavad nende turgudega seotud tegevuse eest vastutamise erinevatele tütarettevõtjatele või tütarettevõtjate rühmadele, ilma et see asjaolu takistaks siiski valdusühingut nende erinevate tütarettevõtjate kaubanduspoliitikale otsustavat mõju avaldamast.

242

Järelikult tuleb tagasi lükata Compagnie’ argument, mille kohaselt sisuliselt komisjon asus ebaõigele seisukohale, et talle uurimise käigus teatavaks saanud andmed ei võimaldanud tuvastada, et Compagnie ei avaldanud Saint-Gobain Glass France’i kaubanduspoliitikale otsustavat mõju.

243

Mis puudutab etteheidet, et tõendite tase, mida komisjon käesoleval juhul eelduse ümberlükkamiseks nõuab, toob kaasa otsustava mõju avaldamise eelduse muutmise ümberlükkamatuks eelduseks, siis sellega ei saa nõustuda. Vastavalt eespool punktides 213–215 meenutatud kohtupraktikale ei nõutud Compagnie’lt nimelt, et ta tõendaks, et ta ei sekku oma tütarettevõtja juhtimisse, vaid tal paluti üksnes esitada piisavad tõendid selle kohta, et tema tütarettevõtja tegutses asjaomasel turul iseseisvalt (vt selle kohta eespool punktis 232 viidatud 17. mai 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 120). Ainuüksi asjaolu, et üksus ei esita konkreetsel juhul tõendeid, mis lükkaksid ümber otsustava mõju tegeliku avaldamise eelduse, ei tähenda, et seda eeldust ei ole mingil juhul võimalik ümber lükata (eespool punktis 213 viidatud 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punktid 65 ja 66).

244

Seega tuleb eespool esitatut arvestades asuda ka seisukohale, et lähenemisviis, mida komisjon vaidlustatud otsuses kasutas seoses tõenditega, mis Compagnie esitas temal käesolevas asjas lasuva eelduse ümberlükkamiseks, ei ole tervikuna käsitatav probatio diabolica’na.

245

Mis puudutab Compagnie’ tehtud erinevaid viiteid komisjoni teatud varasematele otsustele, milles komisjon ei pannud emaettevõtjatele süüks nende 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtjate rikkumisi, siis piisab meenutamisest, et komisjoni otsustuspraktika ei ole iseenesest kasutatav konkurentsieeskirjade rikkumiste eest määratavate trahvide õigusliku raamistikuna, kuivõrd see raamistik on määratletud üksnes määruses nr 1/2003 kohaldatuna suuniseid arvestades ning komisjon ei ole seotud oma varem antud hinnangutega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-510/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2009, lk I-1843, punkt 82, ning eespool punktis 118 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 123).

246

Samamoodi on vaidlustatud otsuse õiguspärasuse analüüsimisel asjassepuutumatu, et muudes õigussüsteemides kohaldatakse konkurentsiõiguse rikkumiste süükspanemisele teistsuguseid eeskirju.

247

Eespool toodud arutluskäigust nähtub, et etteheitega, mis puudutab õigusnormi rikkumist Saint-Gobaini Glass France’i rikkumise Compagnie’le süükspanemisel, ei saa nõustuda.

248

Kuna komisjon asus õigesti seisukohale, et Compagnie ja Saint-Gobain Glass France moodustavad üheainsa ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses, siis tuleb lisaks tulemusetuse tõttu tagasi lükata Compagnie’ argument, mille kohaselt sisuliselt on otsustava mõju avaldamise eeldus, mida komisjon kasutas vaidlustatud otsuses ja mille põhimõttelist õiguspärasust tunnistas Euroopa Kohus oma eespool punktis 181 viidatud 10. septembri 2009. aasta kohtuotsuses Akzo Nobel jt vs. komisjon, vastuolus karistuste individuaalsuse põhimõttega. Samuti ei saa nõustuda Compagnie’ etteheitega, et on rikutud põhiõiguste harta artiklis 48 ja EIÕK artiklis 6 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtet, isegi kui oletada, et see on vastuvõetav, kuigi see esitati alles täiendava menetlusdokumendi staadiumis (vt selle kohta Üldkohtu 16. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑78/06: Álvarez vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 31–41).

249

Võttes arvesse eespool punktis 247 sisalduvat järeldust, tuleb lõpuks põhjendamatuse tõttu tagasi lükata etteheide, et võimu on kuritarvitatud, kuna Saint-Gobaini rikkumise Compagnie’le süükspanemise põhjus oli üksnes komisjoni soov määrata viimasele trahv, mis ületab määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 kehtestatud ülempiiri.

250

Järelikult ei ole käesolev väide põhjendatud ja see tuleb tagasi lükata.

251

See väide vastab sisuliselt ühele väidetest, mille Compagnie esitas kohtuasjas T‑73/09. Seega tuleb neid analüüsida koos.

252

Saint-Gobain ja Compagnie väidavad, et vaidlustatud otsuses on eiratud EIÕK artiklis 7 ja põhiõiguste harta artiklis 49 sätestatud karistuste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet ning õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna komisjon kohaldas 2006. aasta suuniseid, kuigi need võeti vastu alles pärast kõnealuse rikkumise lõppu. Suuniste tagasiulatuva kohaldamise tõttu tõusis märkimisväärselt nende trahvide tase, mida oli võimalik asjaolude toimumise ajal ette näha lähtuvalt suunistest määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ […] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „1998. aasta suunised”).

253

Vastavalt kohtupraktikale on karistuste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttega vastuolus rikkumist sätestava normi sellise uue tõlgenduse tagasiulatuv kohaldamine, mille tulemusel tõuseb määratavate trahvide tase, kui sellist arengut ei olnud võimalik rikkumise toimepanemise ajal mõistlikult ette näha ja kui see ei ole vajalik liidu konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks. Need kaks tingimust on käesolevas asjas täidetud. Esiteks, kuna alates 2006. aasta suuniste kohaldamisest määratud trahvide tase ületab oluliselt varem määratud trahvide taset, tuleb asuda seisukohale, et nendes suuniste kohaldamisest tulenevat arengut ei olnud võimalik mõistlikult ette näha. See tuleneb eelkõige rikkumise kestuse tegurile trahvi arvutamisel 2006. aasta suunistes omistatud olulisusest, mis on tuntavalt suurem kui 1998. aasta suunistes. Teiseks ei ole 2006. aasta suuniste alusel komisjon määratud trahvide väga kõrge tase vajalik liidu konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks.

254

Compagnie leiab, et isegi kui tuleks asuda seisukohale, et komisjon kohaldas käesoleval juhul määrust nr 17, on 2006. aasta suunised samastatavad komisjoni poolt endale 1998. aasta suunistes selgelt kehtestatud tegevussuuna muutmisega suurema ranguse poole. 2006. aasta suuniseid võib seega kohaldada ainult nende avaldamisest hilisemate olukordade suhtes.

255

Neid järeldusi ei sea kahtluse alla eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, kuna selles kohtuotsuses piirdus Euroopa Kohus 1998. aasta suuniste tagasiulatuva kohaldamise üle otsustamisega. Kõnealune kohtuotsus puudutab suuniste kohaldamist asjaolude suhtes, mis toimusid ajal, kui suuniseid ei olnud veel avaldatud. Järelikult oli erinevalt olukorrast, mis on käesoleva kohtuasja aluseks, viidatud kohtuasjas kõne all olnud rikkumine toime pandud ajal, mida iseloomustas trahvide arvutamisel valitsev suur õiguskindlusetus ja mil asjaomastel ettevõtjatel ei saanud seega olla tekkinud mingit vastavat õiguspärast ootust. Käesoleval juhul oli vaidlustatud otsuse adressaatidest ettevõtjatel seevastu täielikult põhjust eeldada, et nende tulevaste tegude eest karistatakse neid 1998. aasta suuniste alusel, eriti kuna eespool punktis 116 viidatud kohtuotsuses Dansk Rørindustri jt vs. komisjon tunnustas Euroopa Kohus suuniste õigustloovat laadi.

256

Compagnie viitab lisaks mitmele kõnele, mille olid enne 2006. aastat pidanud liidu konkurentsipoliitika eest vastutavad Euroopa Komisjoni volinikud ja millest nähtus, et trahvide arvutamiseks uute suuniste vastuvõtmine ei olnud vaidlusaluste asjaolude ajal ootuspärane.

257

Saint-Gobain ja Compagnie leiavad, et seetõttu oleks trahv tulnud arvutada 1998. aasta suuniste alusel.

258

Komisjon tuletab meelde, et EÜ artiklis 81 sätestatud konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratavate trahvide õiguslik alus on määruse nr 1/2003 artikkel 23 ning 2006. aasta suunistes on üksnes täpsustatud meetodit, mille alusel trahvid arvutatakse. Seega tuleb trahvide arvutamisel nii 1998. aasta suuniste kui ka 2006. aasta suuniste kehtivuse ajal lähtuda rikkumiste raskusest ja kestusest, nagu on ette nähtud määruse nr 1/2003 artiklis 23. Kuna 2006. aasta suunised kajastavad muutmata õigusnormi rakendamiseks kohandatud meetodit, leiab komisjon, et Euroopa Kohtu arutluskäik eespool punktis 116 viidatud kohtuotsuses Dansk Rørindustri jt vs. komisjon on käesolevale kohtuasjale ülekantav. See on nii seda enam, et Euroopa Kohus töötas selles otsuses välja üldpõhimõtted, mis kehtivad trahvide arvutamise suuniste kohaldamisala suhtes.

259

Kuigi 2006. aasta suunistes on kestusele omistatud tõepoolest suurem tähtsus, oli selline areng komisjoni hinnangul rikkumise toimepanemise ajal ootuspärane, samamoodi nagu see, et tulevikus võidakse trahvi arvutamisel arvesse võtta asjaomast müügiväärtust, mitte kindlat summat. Juba enne 2006. aasta suuniste vastuvõtmist väljendas Euroopa Kohus teatud eelistust trahvi arvutamisel kindla summa asemel asjaomase müügiväärtuse arvessevõtmise suhtes. Peale selle sisaldus komisjoni sõnul nüüdsest hoiatamise eesmärgil määratav lisasumma juba kindlas summas, mida kohaldati 1998. aasta suuniste kehtivuse ajal, ja see lähtus rikkumise raskusest. Lõpuks kinnitab Compagnie alusetult, et vaidlusaluste asjaolude toimumise ajal oli ootuspärane, et komisjon välistab, et uusi suuniseid, mille ta võib vastu võtta, kohaldatakse tagasiulatuvalt. Komisjon meenutab nimelt põhimõtet, mille kohaselt tal on vabadus kohandada suuniseid vastavalt vajadusele, tingimusel et kohandused järgivad määrusega nr 1/2003 kehtestatud õiguslikke raame.

260

Komisjon rõhutab lisaks, et esiteks ei olnud 1998. aasta suunistes täpsustatud, et neid kohaldatakse otsuste suhtes, mis puudutavad nende kohaldatavuse ajal toime pandud rikkumisi, ja teiseks on 2006. aasta suunistes, millest ta ei tohi põhjenduseta kõrvale kalduda, märgitud, et neid kohaldatakse kõigil juhtudel, kui vastuväiteteatis on saadetud pärast 1. septembrit 2006. Vastuväiteteatis saadeti käesoleval juhul 18. aprillil 2007.

261

Lisaks tuleneb hiljutisest kohtupraktikast, et 1998. aasta suuniste eesmärk oli läbipaistvus ja erapooletus, mitte trahvisummade ootuspärasus. Niisugune ootuspärasus ei ole soovitav, kuna see võib kahjustada trahvide hoiatavat mõju, tehes asjassepuutuvatele ettevõtjatele võimalikuks võimalikku karistust, mis võidakse neile rikkumise eest määrata, täpselt võrrelda kasuga, mida nad võivad rikkumisest saada.

262

Komisjoni sõnul ei sea karistuste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte neid järeldusi kahtluse alla. Üldiselt võib selliste suuniste vastuvõtmine, mis võivad muuta üldist konkurentsipoliitikat trahvide valdkonnas, tõepoolest kuuluda kõnealuse põhimõtte kohaldamisalasse. Sellest tulenevalt on põhimõttega vastuolus uute suuniste tagasiulatuv kohaldamine ulatuses, milles nendes sisalduvaid norme ei olnud võimalik rikkumise ajal mõistlikult ette näha. Komisjon väidab siiski, et ainuüksi asjaolu, et 2006. aasta suuniste alusel võib määrata suuremaid trahve kui need, mis määrati 1998. aasta suuniste alusel, ei tähenda tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumist, kuna esiteks ei ole erinevate juhtumite raames määratud trahvide võrdlemine selles suhtes usaldusväärne meetod ning teiseks ei saanud Compagnie ja Saint-Gobain täpselt eeldada, millisel tasemel oleks neile trahv määratud 1998. aasta suuniste alusel.

263

Komisjon väidab veel, et käesolevas menetluses ei ole asjakohane Compagnie’ viide liidus konkurentsipoliitika eest vastutavate komisjoni volinike kõnedele, mis on rikkumise lõpust hilisemad. Nimelt lisaks asjaolule, et volinike kolleegiumi kaalutlusõigust ei saa niisuguste kõnedega piirata, ei tõenda need kõned mingil juhul, et 1998. aasta suuniste kohandamist ei olnud rikkumise toimepanemise ajal võimalik mõistlikult ette näha.

264

Käesoleva väitega heidavad Saint-Gobain ja Compagnie komisjonile sisuliselt ette, et viimane eiras õiguspärase ootuse ja karistuste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet, kui ta kohaldas käesoleval juhul 2006. aasta suuniseid, kuigi rikkumise toimepanemise ajal olid kohaldatavad 1998. aasta suunised. 2006. aasta suuniste kohaldamine tõi nende väitel kaasa trahvisumma märkimisväärse suurenemise võrreldes sellega, mis oleks saadud 1998. aasta suuniste kohaldamisel, ning seda eelkõige põhjusel, et nende kaupade müügiväärtus, mida rikkumine puudutas, korrutati rikkumise kestusega.

265

Sellega seoses märgib Üldkohus sissejuhatuseks, et argumendid, mille kohaselt 2006. aasta suuniste kohaldamise tõttu trahvide taseme tõus on liidu konkurentsipoliitika eesmärgiga ilmselgelt ebaproportsionaalne, segunevad sisuliselt kohtuasjas T‑56/09 esitatud kuuenda väite teises osas sisalduvate argumentidega. Seetõttu analüüsitakse neid allpool punktides 353–391.

266

Seejärel tuleb märkida, et käesoleval juhul komisjoni määratud trahve reguleerib määruse nr 1/2003 artikkel 23, mis vastab määruse nr 17 artiklile 15, mis kehtis rikkumise toimepanemise ajal. Vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 3 võetakse konkurentsieeskirjade rikkumise eest vastutavatele ettevõtjatele määratava trahvi suuruse kindlaksmääramisel arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust. Trahvisumma kindlaksmääramiseks kohaldas komisjon 2006. aasta suuniseid, mis olid avaldatud enne hagejale 18. aprillil 2007 vastuväiteteatise saatmist.

267

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab EIÕK artiklis 7 ja nüüd ka põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 1 sätestatud karistusseaduste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mida tuleb konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvide määramisel järgida. See põhimõte nõuab, et määratud karistused ei või olla raskemad rikkumise toimepanemise ajal kehtinutest (eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 202; Üldkohtu eespool punktis 120 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punktid 218–221, ning 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T-224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2003, lk II-2597, punkt 39).

268

EIÕK artikli 7 lõikest 1, mida tuleb tõlgendada ja kohaldada nii, et oleks tagatud tõhus kaitse meelevaldsete menetluste, süüdimõistmiste ja karistuste eest (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas S.W. vs. Ühendkuningriik, A‑seeria, nr 335‑B, punkt 35), tuleneb kohustus kontrollida, et ajal, mil süüdistatav pani toime teo, mille tõttu toimusid menetlus ja süüdimõistmine, kehtis õigusnorm, mis muutis teo karistatavaks, ning et määratud karistus ei ületanud selles sättes ette nähtud piire (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas Coëme jt vs. Belgia, Recueil des arrêts et décisions 2000‑VII, punkt 145; 29. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas Achour vs. Prantsusmaa, Recueil des arrêts et décisions 2006‑IV, punkt 43, ning 15. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas Gurguchiani vs. Hispaania, nr 16012/06, punkt 30).

269

Peale selle võivad suunised tekitada õiguslikke tagajärgi. Õiguslikud tagajärjed ei teki suuniste enda normatiivsusest, vaid nende vastuvõtmisest ja avaldamisest komisjoni poolt. Suuniste vastuvõtmise ja avaldamisega piirab komisjon oma kaalutlusõigust ja ta ei saa nendest normidest kõrvale kalduda ilma et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine, õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindlus (vt selle kohta eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 209–212).

270

Suunised kui konkurentsipoliitika elluviimise vahend – nii nagu rikkumist sätestava normi uus kohtulik tõlgenduski – kuuluvad seega tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte kohaldamisalasse sarnaselt, nagu tuleneb EIÕK artikli 7 lõiget 1 käsitlevast Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas S.W. ja C.R. vs. Ühendkuningriik, A‑seeria, nr 335‑B ja 335‑C, punktid 34–36 ja 32–34; 15. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas Cantoni vs. Prantsusmaa, Recueil des arrêts et décisions 1996‑V, punktid 29–32, ning eespool punktis 268 viidatud kohtuotsus Coëme jt vs. Belgia, punkt 145). Kõnealuse kohtupraktika kohaselt võib selle sätte eiramine tuleneda kohtulikust tõlgendusest, mille tulemus ei olnud rikkumise toimepanemise ajal mõistlikult ootuspärane, pidades silmas eelkõige sellel ajal kohtupraktikas levinud asjaomase normi tõlgendust.

271

Ootuspärasuse mõiste ulatus sõltub siiski suuresti asjassepuutuva õigusakti sisust, sellega hõlmatud valdkonnast ning selle adressaatide arvust ja nende isikutest. Seaduse ootuspärasusega ei ole vastuolus see, kui asjaomane isik peab pöörduma õigusnõuandja poole, et konkreetsetel asjaoludel mõistlikult hinnata konkreetsest teost tuleneda võivaid tagajärgi. See on nii eriti nende kutseala esindajate puhul, kes on harjunud oma kutsetegevuses suuremat hoolsust üles näitama ja kellelt võib oodata erilist hoolt sellise tegevusega kaasnevate riskide hindamisel (eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 215–223; Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-59/02: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2006, lk II-3627, punkt 44; vt Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool punktis 270 viidatud otsus Cantoni vs. Prantsusmaa, punkt 35, ning 20. jaanuari 2009. aasta otsus kohtuasjas Sud Fondi Srl jt vs. Itaalia, nr 75909/01, punkt 109).

272

EIÕK artikli 7 lõikega 1 pakutavaid tagatisi ei tohi pealegi mõista nii, et need keelavad kriminaalvastutust käsitlevate sätete järkjärgulise selgemaks muutmise eelkõige nende kohandamiseks olukorra muutumisega, tingimusel et tulemus on rikkumise olemusega kooskõlas ja piisavalt ootuspärane (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 12. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas Jorgic vs. Saksamaa, Recueil des arrêts et décisions 2007‑III, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

273

Pidades silmas viidatud kohtulahendeid, tuleb järelikult selleks, et kontrollida tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte järgimist käesolevas asjas, teha kindlaks, kas 2006. aasta suuniste vastuvõtmise tulemusel trahvi arvutamise meetodis toimunud muutusi oli võimalik rikkumiste toimepanemise ajal mõistlikult ette näha (vt selle kohta eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 224).

274

Sellega seoses tuleb märkida, et 2006. aasta suuniste vastuvõtmise peamine eesmärk oli varasemast praktikast saadud kogemuse põhjal muuta EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumiste menetlemise poliitikat nii, et oleks tagatud nende rikkumiste eest määratud trahvide piisavalt hoiatav mõju. Seda eesmärki väljendasid kolm peamist uuendust, milleks olid esiteks viide rikkumisega seotud kaupade müügiväärtusele kui trahvide kindlaksmääramise alusele hinnakujundussüsteemi asemel, teiseks trahvi põhisummasse sellise lisasumma hõlmamine, mille eesmärk on hoiatada ettevõtjaid osalemast kõige raskemates konkurentsiõiguse rikkumistes, ning kolmandaks trahvi arvutamisel rikkumise kestusele suurema kaalu omistamine.

275

Viimati nimetatud aspekti kohta leiab komisjon, et arvestades mõju, mida rikkumise kestus vältimatult avaldab rikkumise võimalikele tagajärgedele turul, on oluline, et trahv kajastaks ka seda, kui mitu aastat ettevõtja rikkumises osales. Rikkumisega seotud müügiväärtuse korrutamine rikkumises osalemise kestusega peaks seega aitama määrata trahvi, mis kajastab mitte ainult rikkumise majanduslikku tähtsust, vaid ka iga selles osalenud ettevõtja osakaalu.

276

Kohtupraktikast, mis oli välja kujunenud juba vaidlusaluse kartelli alguse ajaks, nähtub, et asjaolu, et komisjon on minevikus kohaldanud teatud liiki rikkumiste korral teatud tasemel trahve, ei saa temalt võtta võimalust seda taset määruses nr 17 ja määruses nr 1/2003 sätestatud piirides isegi märkimisväärselt tõsta, kui see on vajalik liidu konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks. Liidu konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine nõuab, et komisjon saaks igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt selle poliitika vajadustele (vt selle kohta eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 109; eespool punktis 135 viidatud 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Aristrain vs. komisjon, punkt 81, ning eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 227). See tegutsemisruum on põhjendatud eelkõige asjaoluga, et kui trahvisumma oleks lihtsat aritmeetilist valemit järgiva arvutuse tulemus, oleks ettevõtjatel nimelt võimalik võimalikku karistust ette näha ja seda konkurentsiõigusnormide rikkumisest saadava kasuga võrrelda (eespool punktis 150 viidatud kohtuotsus BPB vs. komisjon, punkt 336).

277

Sellest tuleneb, et trahviga lõppeda võiva haldusmenetlusega seotud ettevõtjatel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et komisjon ei ületa varasema praktika käigus määratud trahvide taset või et kasutatakse sama trahvide arvutamise meetodit (eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 228). See on nii ka siis, kui trahvide taseme tõstmine tuleneb juhtumi suhtes üldkohaldatavate käitumisreeglite – nagu 2006. aasta suunised – rakendamisest (vt analoogia alusel eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 229 ja 230, ning eespool punktis 245 viidatud 19. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Archer Daniels Midland vs. komisjon, punkt 59).

278

Seda järeldust ei sea kahtluse alla Compagnie’ argument, mille kohaselt „[k]onkurentsiõiguse nõuetele vastavuse poliitika kujutab endast […] investeeringut, mille maht määratakse kindlaks eelkõige karistuste oodatava taseme põhjal”, mistõttu peaks Üldkohus Compagnie’ hinnangul käesoleva väite analüüsimisel arvesse võtma erilist pingutust, mida Compagnie väidab pidavat tegema konkurentsiõigusest tulenevate eeskirjade järgimiseks. Selle argumendiga ei saa nimelt nõustuda, kuna konkurentsi valdkonda reguleerivad liidu õigusnormid ei ole dispositiivsed ja ettevõtja ei saa seega tulemuslikult viidata kulule, mille toob tema jaoks kaasa see, et ta peab neid norme järgima.

279

Vastupidi Compagnie’ väidetule ei ole lisaks oluline, et 2006. aasta suuniste kohaldamise tulemusel trahvide keskmise taseme tõus järgnes perioodile, mil kehtisid muud üldkohaldatavad käitumisreeglid.

280

Nimelt esiteks ei saa seda tõusu iseenesest pidada tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse põhimõtte seisukohalt õigusvastaseks, kuna see jääb määruse nr 1/2003 artikli 23 lõigetes 2 ja 3 määratletud õiguslikesse raamidesse, nii nagu neid on tõlgendanud liidu kohus (vt analoogia alusel Üldkohtu 2. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑76/08: EI du Pont de Nemours jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtuasjas T‑77/08: Dow Chemical vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika). 2006. aasta suuniste punkti 32 kohaselt ei mõjuta nendes ette nähtud uue arvutusmeetodi kohaldamine määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatut, mille kohaselt ei ületa määratud trahvid mingil juhul rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest. Lisaks on 2006. aasta suunistes ette nähtud, et trahvi arvutamisel võetakse arvesse rikkumise raskust ja kestust, korrates seega määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 sätestatut.

281

Võttes teiseks arvesse eespool punktides 276 ja 277 meenutatud põhimõtteid, tuleb vastupidi Compagnie’ väidetele märkida, et ei asjaolu, et 1998. aasta suuniste kohaldamist võidi jaanuaris 2003 kogu EMP‑le laiendada, ega liidu konkurentsipoliitika eest vastutavate volinike 2003. ja 2005. aastal peetud kõned ei saanud ettevõtjatel tekitada õiguspärase ootust, et samu suuniseid tulevikus ei muudeta.

282

Lõpuks ei ole kolmandaks vastu vaieldud sellele, et komisjon kohaldas käesoleval juhul 2006. aasta suuniste punktis 38 sätestatud käitumisreeglit, mille kohaselt kohaldatakse suuniseid kõikide juhtumite suhtes, mille kohta on pärast 1. septembrit 2006 saadetud vastuväiteteatis. Ei saa nõustuda Compagnie’ väitega, et tal oli õiguspärane ootus, et komisjon välistab 2006. aasta suunistes ette nähtud arvutusmeetodi kohaldamise käesolevas kohtuasjas.

283

Eespool punktides 274–282 esitatud arutluskäigust nähtub seega, et rikkumiste toimepanemise ajal oli niisugustel arukatel ettevõtjatel nagu Saint-Gobain ja Compagnie võimalik mõistlikult ette näha EÜ artikli 81 rikkumiste eest ettevõtjatele määratavate trahvide keskmise taseme tõusu tulenevalt 2006. aasta suuniste vastuvõtmisest. Järelikult ei saa nendega nõustuda, kui nad heidavad komisjonile ette, et ta kohaldas käesoleval juhul 2006. aasta suuniseid ning seeläbi eiras karistuste tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna selline valik tõi kaasa suurema trahvi määramise võrreldes sellega, mis oleks tulenenud 1998. aasta suuniste kohaldamisest. Samadel põhjustel ei pidanud komisjon2006. aasta suunistes põhjalikumalt selgitama, et trahvide taseme tõstmine on vajalik liidu konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks (vt analoogia alusel eespool punktis 148 viidatud kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon, punkt 128).

284

Seega tuleb viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

285

Saint-Gobaini hagiavalduse kuuendat, seitsmendat ja kaheksandat väidet tuleb mõista sama väite kolme osana, mis puudutavad trahvi ülemäära suurt summat. Kõigepealt tuleb analüüsida etteheidet, et määruse nr 1/2003 artiklit 23 on seoses korduvuse raskendava asjaoluna arvessevõtmisega kohaldatud vääralt ja et puuduvad põhjendused. Seejärel tuleb analüüsida etteheiteid trahvi ebaproportsionaalsuse kohta ja selle kohta, et komisjon ei võtnud piisavalt arvesse asjaolu, et Saint-Gobain ei vaielnud vastu asjaolude sisulisele õigsusele.

286

Esimene väiteosa vastab sisuliselt ühele väidetest, mille Compagnie esitas kohtuasjas T‑73/09. Seega tuleb neid analüüsida koos.

287

Saint-Gobain ja Compagnie väidavad, et võttes käesolevas asjas raskendavate asjaolude analüüsimisel arvesse komisjoni 23. juuli 1984. aasta otsust nr 84/388/EMÜ [EÜ] artikli [81] kohaldamise menetluses (IV/30.988 – Kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus lehtklaasi sektoris Beneluxi riikides) (EÜT L 212, lk 13) (edaspidi „lehtklaasi otsus (Benelux)”) ja komisjoni 7. detsembri 1988. aasta otsust nr 89/93/EMÜ [EÜ] artiklite [81] ja [82] kohaldamise menetluses (IV/31.906 – Lehtklaas) (EÜT 1989, L 33, lk 44) (edaspidi „lehtklaasi otsus (Itaalia)”), kohaldas komisjon valesti korduvust puudutavaid norme, mis on sätestatud määruse nr 1/2003 artiklis 23.

288

Kõigepealt väidab Compagnie, et kõnealuses küsimuses 2006. aasta suuniste kohaldamisel jäeti tähelepanuta õiguspärase ootuse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte, kuna neid suuniseid ei võetud vastu ega avaldatud vaidlusaluste asjaolude asetleidmise ajal.

289

Edasi läheb põhimõtetega, mis reguleerivad ettevõtjatele liidu konkurentsieeskirjade rikkumiste süüks panemist, vastuollu Saint-Gobainile määratava trahvi arvutamisel nende otsuste arvesse võtmine. Saint-Gobain ei olnud ühegi otsuse adressaat ja tal puudus ka igasugune pädevus juhtida nende otsuste adressaatideks olevaid ettevõtjaid. Isegi kui ekslikult peaks leitama, et Saint-Gobaini kontserni moodustab ühe ettevõtja, tegi komisjon vea, omistades kontserni kogu tegevuse äriühingutele, kes ei ole kontserni eesotsas. Nimetatud järeldus kehtib veelgi enam lehtklaasi otsuse (Itaalia) suhtes, kuna peale Compagnie oli otsuse ainus äriühingust adressaat Fabbrica Pisana. Otsuse arvesse võtmisega rikutakse ka Compagnie’ kaitseõigusi, kuna viimasel ei olnud seetõttu, et ta ei olnud otsuse adressaat, võimalik enne otsuse tegemist esitada oma märkusi tema tütarettevõtjale etteheidetava tegevuse ega tema enda vastutuse kohta. Lisaks kinnitab asjaolu, et otsus oli adresseeritud üksnes Fabbrica Pisanale, ilmselt seda, et Compagnie, kes oli Fabbrica Pisana emaettevõtja, ei avaldanud tema kaubanduspoliitikale otsustavat mõju.

290

Vaidlustatud otsuse see osa sisaldab ka põhjendamisviga, kuna komisjon võttis kahte kõnealust otsust arvesse Saint-Gobaini toime pandud rikkumise raskendava asjaoluna, ilma et ta oleks esitanud tõendeid, mis annavad aluse Saint-Gobainile nii sõsaräriühingute tegevuse kui ka Compagnie’ tegevuse süükspanemisel.

291

Saint-Gobain ja Compagnie leiavad lisaks, et komisjon lähtus korduvuse tuvastamisel ekslikult lehtklaasi otsusest (Benelux), kuigi see otsus võeti vastu 1984. aastal. Selles osas on ülemäära pikk 14 aasta pikkune aeg 1984. aastast kuni käesolevas asjas rikkumise alguseni.

292

Igal juhul leiab Compagnie, et isegi kui lehtklaasi otsust (Benelux) võib korduvuse raames arvesse võtta, tuleb tõdeda, et talle solidaarselt Saint-Gobainiga määratud trahvisumma suurendamine 60% võrra on ebaproportsionaalne, võttes arvesse mitte üksnes selle otsuse vanust, vaid ka asjaolu, et tegemist on pelgalt korduvuse mõistega, mida võib talle ette heita. Seega peaks Üldkohus, selleks et järgida põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud põhimõtteid, teostama käesolevas asjas vähemalt oma täielikku pädevust ja vähendama sanktsiooni nii, et see kohasemalt kajastab rikkumise raskust. Saint-Gobain palub samuti Üldkohtult, et viimane teostaks oma täielikku pädevust, vähendades trahvi kohase summani.

293

Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu. Kõigepealt ta meenutab, et käesolevas asjas on põhjendatud kohaldada 2006. aasta suunistes sisalduvaid korduvust reguleerivaid norme ning et igal juhul – isegi kui see nii ei olnud – kuulus korduvus nende raskendavate asjaolude hulka, mida komisjon võis kohaldada 1998. aasta suuniste alusel.

294

Edasi tuleb arvesse võtta asjaolu, et Saint-Gobain ja Compagnie moodustasid sama ettevõtja ning et Compagnie kontrollis tõhusalt kõiki oma tütarettevõtjaid.

295

Komisjon tõdeb seoses oma lehtklaasi otsusega (Itaalia), et tal oli õigus jätta see Compagnie’ vastu suunamata, ilma et suunamata jätmine kujutaks endast kaudset tõendit tema tütarettevõtja Fabbrica Pisana sõltumatuse kohta Compagnie’st. Vastupidi ei vaielnud Compagnie vastu, et otsuse vastuvõtmiseni viinud asjaolude toimumise ajal kuulus talle 100% suurune osalus Fabbrica Pisanas. Sellest tuleneb, et vastupidise tõendi puudumisel ei määranud viimati nimetatu oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt ja seega võis komisjon vastava soovi korral määrata Compagnie’le selles kohtuasjas trahvi. Järelikult leiab komisjon, et ta võttis õigesti kõnealust küsimust arvesse, selleks et vaidlustatud otsuses tuvastada Saint-Gobaini ja Compagnie moodustatud ettevõtja rikkumise korduvus.

296

Mis puudutab lehtklaasi otsust (Benelux), mis oli omakorda suunatud Compagnie vastu, siis väidab komisjon, et lähtudes Euroopa Kohtu 8. veebruari 2007. aasta otsusest kohtuasjas C-3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon (EKL 2007, lk I-1331), moodustavad korduvuse tuvastamine ja selle konkreetsete tunnuste hindamine osa tema hindamispädevusest, selleks et kindaks määrata trahvide summa, ning et seega ei saa niisuguse järelduse tegemisel olla talle siduv võimalik aegumistähtaeg. Seega on komisjonil iga juhtumi puhul teatav ruum hinnata tõendeid, mis kinnitavad asjaomaste ettevõtjate võimalikku kalduvust kõrvale hoida konkurentsieeskirjadest, sealhulgas ajast, mis jäi kõnealuste rikkumiste vahele. Isegi kui arvesse ei tuleks võtta 1988. aastal vastu võetud lehtklaasi otsust (Itaalia), tuleb siiski tõdeda, et asjaolu, et kohtuasjas lehtklaas (Benelux) rikkumise tuvastamise otsuse ja rikkumise kordumise vahele jäi alla 14 aasta, kinnitab Compagnie ja Saint-Gobaini moodustatud ettevõtja kalduvust mitte järgida konkurentsiõigust. See on veelgi enam nii, kuna kõik tuvastatud rikkumised puudutasid Saint-Gobaini kontserni „klaasi” tegevusharu.

297

Vaidlustatud otsus ei ole jäetud ka põhjendamata, kuna komisjon tõi selles esiteks välja põhjused, miks tema hinnangul Saint-Gobain ja Compagnie moodustavad ühe ettevõtja, ning kuna teiseks oli viimane lehtklaasi otsuse (Benelux) adressaat ja oleks võinud olla lehtklaasi otsuse (Itaalia) adressaat. Neil asjaoludel oli Saint-Gobainil võimalik mõista, miks korduvuse neid mõisteid võeti arvesse ettevõtja suhtes, mille ta koos Compagnie’ga moodustas.

298

Mis puudutab lehtklaasi otsuse (Itaalia) raames kaitseõigusi, siis neid on täielikult järgitud, kuna Compagnie’l oli selle menetluse käigus, mille tulemusel tehti vaidlustatud otsus, püüda ümber lükata ümberlükatav eeldus, mille tõttu oli komisjonil võimalik tugineda korduvusele, tõendades et Fabbrica Pisana moodustas eraldi ettevõtja.

299

Komisjon leiab lõpuks, et repliigi staadiumis Compagnie’ esitatud argument proportsionaalsuse põhimõtte väidetava järgimata jätmise kohta on uus väide ja on järelikult vastuvõetamatu. Igal juhul jäi komisjon, kui ta käesolevas asjas kohaldas trahvisumma 60% võrra suurendamise määra, selgelt allapoole 2006. aasta suunistes ette nähtud maksimaalset suurendamismäära, nimelt trahvi põhisumma kahekordistamine. Pealegi kinnitab Üldkohtule antud võimalus kontrollida trahvi proportsionaalsust, et kohtu teostatav kontroll vastab põhiõiguste hartas sisalduvatele nõuetele.

300

Sissejuhatuseks tuleb hinnata, kas vastuvõetav on Compagnie’ poolt käesoleva väite põhjendamiseks tema täiendavas menetlusdokumendis esitatud argument, mis puudutab põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 3 ette nähtud karistuste proportsionaalsuse põhimõtet.

301

Selles osas nähtub kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c selle koostoimes artikli 48 lõikega 2, et esiteks tuleb menetluse aluseks olevas hagiavalduses esitada hagi ese ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning et teiseks ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Siiski tuleb vastuvõetavaks tunnistada väide, millega täiendatakse otseselt või kaudselt varem menetluse aluseks olevas hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos. Sarnane lahendus kehtib ka väite põhjendamiseks esitatud etteheite suhtes (Üldkohtu 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T-231/99: Joynson vs. komisjon, EKL 2002, lk II-2085, punkt 156).

302

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et viidetes, mille oma täiendavas menetlusdokumendis tegi Compagnie põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 3 sätestatud karistuste proportsionaalsuse põhimõttele, ei esita ta ühtegi uut väidet ega etteheidet, võrreldes nende väidete ja etteheidetega, mille ta esitas varem, kuid ta piirdub sellega, et toob välja põhiõiguste harta sätte, mis täiendab ühe tema hagiavalduses esitatud väite õiguslikku alust.

303

Seega on selles osas Compagnie’ poolt oma täiendavas menetlusdokumendis esitatud argumendid vastuvõetavad.

304

Sissejuhatuseks tuleb tagasi lükata Compagnie’ argument, mille kohaselt ei saa komisjon käesolevas asjas kohaldada 2006. aasta suunised, selleks et trahvi põhisummat suurendada korduvuse alusel. Lisaks sellele, et Compagnie ei esita selle etteheite põhjendamiseks ühtegi konkreetset argumenti, tuleb rõhutada, et korduvus kuulus juba raskendavate asjaolude hulka, mis võivad kaasa tuua trahvi põhisumma suurendamise 1998. aasta suuniste alusel, ning et seega eespool punktides 265–273 meenutatud põhimõtteid eelkõige arvesse võttes ei saa selles osas käesolevas asjas 2006. aasta suuniste kohaldamist kritiseerida ei lähtuvalt karistusõigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttest ega õiguspärase ootuse põhimõttest.

305

Edasi tuleb meenutada, et korduvuse mõiste – nii nagu seda mõistetakse teatavates siseriiklikes õiguskordades – tähendab, et isik on pannud toime uusi rikkumisi pärast seda, kui teda on sarnaste rikkumiste eest karistatud (Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T-141/94: Thyssen Stahlvs. komisjon, EKL 1999, lk II-347, punkt 617). Üks näide 2006. aasta suuniste punktis 28 nimetatud raskendavatest asjaoludest on olukord, kus juhul, „kui komisjon või pädev riigiasutus on avastanud [EÜ] artikli 81 või 82 rikkumise ettevõtja poolt, jätkub samasugune või analoogne rikkumine või pannakse toime uus rikkumine”.

306

Selles osas tuleneb eespool punktides 206–247 esitatud kaalutlustest, et viga tegemata tõdes komisjon, et Compagnie ja Saint-Gobain Glass France moodustasid sama ettevõtja rikkumise ajal, mille eest karistati vaidlustatud otsusega.

307

Kuna Saint-Gobain ja Compagnie ei väida, et vaidlusalune rikkumine ei olnud sarnane või identne rikkumistega, mille eest karistati kahes varasemas otsuses, millest komisjon lähtus käesolevas asjas korduvuse tuvastamisel, siis tuleb kontrollida, kas komisjon järeldas kooskõlas määruse nr 1/2003 artiklis 23 ja 2006. aasta suuniste punktis 28 sisalduvate normidega õigesti, et need erinevad rikkumised oli toime pannud sama ettevõtja. Samuti tuleb kontrollida esiteks Saint-Gobaini ja Compagnie’ esitatud etteheidet, mille kohaselt ei saa käesolevas asjas tugineda lehtklaasi otsusele (Benelux), arvestades aega sellest otsusest kuni vaidlusaluse rikkumise alguseni, ning teiseks etteheidet põhjenduste puudumise kohta.

308

Mis puudutab kõigepealt 1988. aastal tehtud lehtklaasi otsust (Itaalia), siis vaidlust ei ole küsimuses, et otsuse adressaadiks oli nimelt äriühing Fabbrica Pisana, kes on Compagnie’ tütarettevõtja, kuid ei viimati nimetatu ega Saint-Gobain ei olnud otsuse adressaadid. Lisaks puudub vaidlus selles, et ajal, mil tehti lehtklaasi otsus (Itaalia), kuulus Fabbrica Pisana 100% osalus Compagnie’le.

309

Nagu komisjon õigesti rõhutas, otsustas Üldkohus oma 30. septembri 2003. aasta otsuses kohtuasjas T-203/01: Michelin vs. komisjon (EKL 2003, lk II-4071, punkt 290 ja seal viidatud kohtupraktika), et kuna mõlema tütarettevõtja 100% või ligikaudu 100% suurune osalus kuulub otseselt või kaudselt samale emaettevõtjale, on mõistlikult võimalik järeldada, et niisugused tütarettevõtjad ei määra iseseisvalt oma tegevust turul ja moodustavad oma emaettevõtjaga ühe majandusüksuse ja seega ettevõtja EÜ artiklite 81 ja 82 tähenduses. Järelikult võib arvesse võtta kontserni ühe tütarettevõtja varem toime pandud rikkumist, selleks et tuvastada selle kontserni mõne teise tütarettevõtja puhul korduvus raskendava asjaoluna.

310

Ometi saab niisuguse tütarettevõtja rikkumist, milles 100% või ligikaudu 100% suurune osalus kuulub tema emaettevõtjale, omistada viimasele ning komisjon saab emaettevõtjat lugeda oma tütarettevõtjale määratud trahvi tasumise eest solidaarselt vastutavaks üksnes siis, kui kooskõlas eespool punktides 211, 213 ja 214 meenutatud põhimõtetega emaettevõtja ei lükka ümber ümberlükatavat eeldust, et tegelikult avaldatakse otsustavat mõju selle tütarettevõtja kaubanduspoliitika üle.

311

Seega ei saa komisjon piirduda konstateeringuga, et ettevõtja „võis” teise ettevõtja kaubanduspoliitikale otsustavat mõju avaldada, ilma et ta peaks kontrollima, kas sellist mõju tegelikult ikka avaldati. Vastupidi lasub komisjonil üldreeglina kohustus faktiliste asjaolude kogumi alusel tõendada niisugust otsustavat mõju ja eriti seda, et neist üks ettevõtja saab teist ettevõtjat juhtida (vt selle kohta Üldkohtu 13. juuli 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-144/07, T-147/07-T-150/07 ja T-154/07: ThyssenKrupp Liften Ascenseurs vs. komisjon, EKL 2011, lk II-5129, punkt 311 ja seal viidatud kohtupraktika).

312

Lisaks tuleb meenutada, et EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisel tehtud otsuste rakendamiseks ja täitmiseks on vajalik kindlaks teha õigusvõimega üksus, kes on akti adressaat (eespool punktis 203 viidatud kohtuotsus PVC II, punkt 978). Nii tuleneb kohtupraktikast, et kui liidu konkurentsieeskirjade rikkumise olemasolu on tuvastatud, tuleb vastutuse kohaldamiseks teha kindlaks füüsiline või juriidiline isik, kes oli rikkumise toimepanemise ajal ettevõtja käitamise eest vastutav (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-279/98 P: Cascades vs. komisjon, EKL 2000, lk I-9693, punkt 78, ja kohtuasjas C-297/98 P: SCA Holding vs. komisjon, EKL 2000, lk I-10101, punkt 27; Üldkohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T-6/89: Enichem Anic vs. komisjon, EKL 1991, lk II-1623, punkt 236). Seega kui komisjon teeb otsuse nimetatud sätte alusel, on ta kohustatud kindlaks tegema füüsilise või juriidilise isiku või isikud, kellele saab omistada vastutuse kõnealuse ettevõtja tegevuse eest ja keda saab selle eest karistada ning kellele see otsus adresseeritakse (vt eespool punktis 232 viidatud 17. mai 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punktid 250 ja 251 ning seal viidatud kohtupraktika).

313

Pealegi tõdes Üldkohus eespool punktis 135 viidatud 2. oktoobri 2003. aasta otsuses Aristrain vs. komisjon (punkt 99), et pelgast asjaolust, et osalus kahes eraldiseisvas kaubandusettevõtjas kuulub samale isikule või samale perekonnale, ei piisa sellisena, et tuvastada, et need kaks äriühingut moodustavad ühe majandusüksuse, mille tulemusel saab liidu konkurentsiõiguse alusel ühe äriühingu tegevuse omistada teisele ning ühele äriühingule panna kohustuse tasuda teise eest trahv.

314

Järelikult ei ole võimalik möönda, et komisjon võiks Saint-Gobaini ja Compagnie’ puhul raskendava asjaoluna korduvuse tuvastamisel tõdeda, et neid võib lugeda vastutavaks varasema rikkumise eest, mille eest neid komisjoni otsusega ei karistatud ja mille tuvastamisel ei olnud nad vastuväiteteatise adressaadid, mistõttu ei olnud neil võimalik esitada oma argumente, selleks et teda puudutavas osas vastu vaielda väitele, et nad moodustasid ühe majandusüksuse ühe või teise äriühinguga, kes olid varasema otsuse adressaadid.

315

Nii tuleb eespool punktis 308 esitatud seisukohta arvesse võttes otsustada, et komisjon ei saa tugineda lehtklaasi otsusele (Itaalia), selleks et käesolevas asjas tuvastada Saint-Gobaini ja Compagnie’ puhul rikkumise korduvus.

316

Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni argument, mille kohaselt oli emaettevõtjal vaidlustatud otsuse tegemiseni viinud menetluses võimalik vastu vaielda sellele, et tema ja lehtklaasi otsuses (Itaalia) karistatud ettevõtjad moodustasid ühe majandusüksuse.

317

Selles osas on asjakohane meenutada Euroopa Kohtu praktikat, millest tuleneb, et esiteks välistab kaitseõiguste tagamise põhimõte selle, et õiguspäraseks võidakse pidada otsust, millega komisjon määrab ettevõtjale konkurentsi valdkonnas trahvi, olemata ettevõtjale esitatavaid etteheiteid talle eelnevalt teatavaks teinud, ning teiseks tuleb tema suurust arvesse võttes vastuväiteteatises üheselt täpsustada juriidiline isik, kellele võidakse trahv määrata ja vastuväiteteatis adresseerida (vt eespool punktis 311 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Liften Ascenseurs vs. komisjon, punkt 318 ja seal viidatud kohtupraktika).

318

Seega ei saa lubada, et komisjon võib korduvuse kui raskendava asjaolu kindlakstegemisel asuda seisukohale, et ettevõtjat tuleb pidada vastutavaks varasema rikkumise eest, mille eest komisjon ei ole talle otsusega karistust määranud ning mille kindlakstegemise raames ei olnud ta vastuväiteteatise adressaat, millest tulenevalt ei olnud niisugusele ettevõtjale menetluses, mille tulemusel võeti vastu varasema rikkumise tuvastamise otsus, võimaldatud esitada oma argumente, selleks et teda puudutavas osas vastu vaielda väitele, et nad moodustasid ühe majandusüksuse ühe või teise äriühinguga, kes olid varasema otsuse adressaadid (eespool punktis 311 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Liften Ascenseurs vs. komisjon, punkt 319).

319

See lahendus on põhjendatud seda enam, et tulenevalt kohtupraktikast ei saa komisjon olla korduvuse tuvastamisel seotud võimaliku aegumistähtajaga ning et seda võib tuvastada järelikult palju aastaid pärast rikkumise tuvastamist ajal, mil asjaomasel ettevõtjal oleks igal juhul võimatu vaidlustada niisuguse majandusüksuse olemasolu eelkõige juhul, kui on kohaldatud eespool meenutatud otsustava mõju eeldust (eespool punktis 311 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Liften Ascenseurs vs. komisjon, punkt 320).

320

Kuigi selles osas on mõistlikult lubatud asuda seisukohale, et emaettevõtja on teadlik varasemast otsusest, mille komisjon saatis tema tütarettevõtjale, kelle kapitalis kuulub talle peaaegu 100% osalus, ei saa niisugune teadmine korvata seda, et varasemas otsuses ei ole tuvastatud, et niisugune emaettevõtja ja tema tütarettevõtja moodustavad ühe majandusüksuse, et omistada nimetatud emaettevõtjale vastutus varasema rikkumise eest ja suurendada trahvisummasid, mis talle määrati korduvuse tõttu (eespool punktis 311 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Liften Ascenseurs vs. komisjon, punkt 322). Varasema rikkumise tuvastanud otsuse tegemisest aja – mis võib olla pikk – möödumine muudab sel juhul väga keeruliseks või isegi võimatuks selle, et emaettevõtja vaidlustab mitte üksnes niisuguse majandusüksuse olemasolu, vaid vajadusel korral ka rikkumise enda koosseisutunnused.

321

Eespool toodust tuleneb, et ilma et oleks isegi vajalik võtta seisukoht etteheite osas, mis puudutab selles osas vaidlustatud otsuse põhjenduse puudumist, on vaidlustatud otsuses rikutud õigusnormi, kuna komisjon võttis selles Saint-Gobaini ja Compagnie’ puhul raskendava asjaoluna lehtklaasi otsuse (Itaalia) alusel arvesse korduvust.

322

Erinevalt lehtklaasi otsusest (Itaalia) ei olnud 1984. aastal vastu võetud lehtklaasi otsus (Benelux) adresseeritud mitte üksnes Saint-Gobaini kontserni tütarettevõtjale, nimelt SA Glaceries de Saint-Rochile, vaid ka Compagnie’le.

323

Eespool punktides 206–247 esitatud arutluskäigust tuleneb aga, et viga tegemata leidis komisjon, et Compagnie ja Saint-Gobain Glass France moodustasid sama ettevõtja rikkumise toimepanemise ajal.

324

Seega võis komisjon jõuda järeldusele, et Saint-Gobaini ja Compagnie’ moodustatud ettevõtjat, kellele viidati vaidlustatud otsuses, oli lehtklaasi otsusega (Benelux) juba karistatud EÜ artikli 81 identse või sarnase rikkumise eest. Selles osas ei ole oluline, et Compagnie otseselt ei osalenud lehtklaasi otsusega (Benelux) karistatud rikkumises. Kuna majandusüksus on liidu konkurentsieeskirjade tähenduses ettevõtja mõiste määratlemisel ainus asjakohane kriteerium, siis korduvuse tuvastamiseks piisab, kui viimane on seotud mitme rikkumisega (vt selle kohta Üldkohtu 6. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑53/06: UPM-Kymmene vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 129).

325

Saint-Gobain ja Compagnie püüavad sellegipoolest tuletada eespool punktis 97 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsusest Groupe Danone vs. komisjon, et enam kui 10 aasta möödumine varasematest rikkumise tuvastamistest asjaomase ettevõtja poolt rikkumise kordamiseni välistab korduvuse olukorra tuvastamise. Vaidlustatud otsuses jäetakse selles punktis tähelepanuta õiguskindluse põhimõte.

326

Selles osas tuleb meenutada, et korduvuse tuvastamine ja selle eripära hindamine kuulub trahvisumma kindlaksmääramisel arvessevõetavate asjaolude osas komisjoni hindamispädevuse hulka ning et komisjon ei saa olla kõnealusel tuvastamisel seotud võimaliku aegumistähtajaga (eespool punktis 296 viidatud 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 38; Üldkohtu eespool punktis 150 viidatud otsus BPB vs. komisjon, punkt 383, ja 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T-161/05: Hoechst vs. komisjon, EKL 2009, lk II-3555, punkt 141).

327

Nii kujutab korduvus endast olulist asjaolu, millega komisjon peab arvestama, kuna see kutsub üles ettevõtjaid, kellel on kalduvus rikkuda konkurentsieeskirju, muutma oma käitumist. Sellepärast võib komisjon igal üksikjuhul arvesse võtta sellist kalduvust kinnitavaid asjaolusid, näiteks asjaomaste rikkumiste vahelist aega (eespool punktis 296 viidatud 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 39; eespool punktis 150 viidatud kohtuotsus BPB vs. komisjon, punkt 383, ja eespool punktis 326 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 142).

328

Euroopa Kohus täpsustas veel oma 17. juuni 2010. aasta otsuses kohtuasjas C-413/08 P: Lafarge vs. komisjon (EKL 2010, lk I-5361, punkt 70), et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt on nõutav, et ettevõtja kalduvuse mitte järgida konkurentsieeskirju hindamisel tuleb arvesse võtta aega, mis jääb kõnealuse rikkumise ja varasema konkurentsieeskirjade rikkumise vahele. Konkurentsiõiguse valdkonnas komisjoni aktide üle kohtuliku kontrolli teostamise raames võidakse Üldkohtul ja vajadusel Euroopa Kohtul paluda kontrollida, kas komisjon järgis nimetatud põhimõtet, kui ta suurendas määratud trahvi korduvuse alusel, ning iseäranis, kas sellisel suurendamisel võeti eelkõige arvesse aega, mis kulus asjaomase rikkumise ja varasema konkurentsieeskirjade rikkumise vahel.

329

Selles osas tuleb rõhutada, et kui Üldkohus eespool punktis 97 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsuses Groupe Danone vs. komisjon (punktid 354 ja 355) küll möönis, et komisjon võis arvesse võtta otsust, mis tehti peaaegu 18 aastat enne rikkumist, mis oli kõne all selles kohtuasjas, toimus see kontekstis, kus korduvuse võis samuti tuvastada niisuguse otsuse alusel, mis ei olnud nii vana ja mille puhul jäi suhteliselt lühike aeg, nimelt vähem kui 10 aastat jäi neist kummagi rikkumise vahele. Neid asjaolusid arvestades lükkas Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse kohta tehtud otsuses tagasi väite, et Üldkohus on rikkunud õiguskindluse põhimõtet (eespool punktis 296 viidatud 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 40).

330

Kuna käesolevas asjas tugineti Saint-Gobaini ja Compagnie’ rikkumise korduvuse tuvastamisel ekslikult lehtklaasi otsusele (Itaalia) (vt eespool punktid 308–321), siis tuleb tõdeda, et ligikaudu 13 aastat ja 8 kuud jäi ajahetke, mil tehti lehtklaasi otsus (Benelux), nimelt 23. juuli 1984, ning selle aja vahele, mil algas vaidlustatud otsusega karistatud rikkumine, nimelt märts 1998. Nii ei olnud Saint-Gobaini ja Compagnie’ moodustatud ettevõtjal konkurentsiõiguse rikkumise kordamiseks kalduvust, mis oleks päris sarnane sellega, mida heideti ette Groupe Danone’ile eelmises punktis viidatud kohtuasjas.

331

Seega tuleb analüüsida, kas sellest ühest otsusest lähtumise fakt, selleks et tuvastada Saint-Gobaini ja Compagnie’ kalduvus rikkuda konkurentsieeskirju, viib käesolevas asjas proportsionaalsuse põhimõtte rikkumiseni.

332

Lehtklaasi otsuses (Benelux) karistas komisjon nimelt Compagnie’d ja teatud tema tütarettevõtjaid, kes kuuluvad Saint-Gobaini kontserni „klaasi” tegevusharusse. Tuleb tõdeda, et tegemist on sama tegevusharuga kui see, kuhu kuuluvad vaidlustatud otsuse adressaatideks olevad Saint-Gobaini kontserni tütarettevõtjad.

333

Peale selle oli lehtklaasi otsuses (Benelux) viidatud kartellikokkuleppel väga sarnased tunnused sellega, mille eest karistati vaidlustatud otsuses, kuna nimetatud kokkulepe seisnes hindasid puudutava tundliku teabe vahetamises, klientide jagamises ning kartelliosaliste turuosade stabiilsuse tagamises.

334

Neid asjaolusid arvestades leiab Üldkohus, et ligikaudu 13 aasta ja 8 kuu pikkuse aja möödumine, mis jäi ajahetke, mil tehti lehtklaasi otsus (Benelux), ning selle aja vahele, mil algas vaidlustatud otsusega karistatud rikkumine, ei takista seda, et komisjon võiks proportsionaalsuse põhimõtet rikkumata tuvastada, et hagejatest koosneval ettevõtjal oli kalduvus rikkuda konkurentsieeskirju. Seega ei teinud komisjon viga, kui ta tugines lehtklaasi otsusele (Benelux), selleks et tuvastada Saint-Gobaini ja Compagnie’ puhul raskendava asjaoluna korduvus.

335

Lõpuks ei saa nõustuda ka etteheitega, mis puudutas põhjenduste puudumist, kuna vaidlustatud otsuses ei olnud toodud põhjusi, miks komisjon tugines lehtklaasi otsusele (Benelux) Saint-Gobaini puhul, kuigi viimane ei olnud selle otsuse adressaat.

336

Meenutagem, et Compagnie oli lehtklaasi otsuse (Benelux) adressaat. Komisjon esitas vaidlustatud otsuses põhjused, miks ta leidis, et Compagnie ja Saint-Gobain moodustasid vaid ühe ettevõtja, kuna Compagnie’l ei õnnestunud ümber lükata eeldust, et ta avaldab otsustavat mõju talle 100‑protsendiliselt kuuluva Saint-Gobain Glass France’i majanduspoliitikale (vaidlustatud otsuse põhjendused 599–622). Lisaks tuleneb nimelt vaidlustatud otsuse põhjendused 686 ja 688, et komisjon heitis Saint-Gobaini ja Compagnie’ moodustatud ettevõtjale ette selle korduvat tegevust, viidates sõnaselgelt otsustele lehtklaas (Itaalia) ja lehtklaas (Benelux).

337

Nende erinevate asjaolude alusel tuleb jõuda järeldusele, et Saint-Gobainil oli vaidlustatud otsusest teada saades võimalik mõista, et korduvuse tõendamiseks võttis komisjon arvesse asjaolu, et Compagnie moodustas temaga ühe ettevõtja ning et järelikult võeti arvesse mitte üksnes selle ettevõtja varasemat tegevust, vaid ka Saint-Gobaini tegevust.

338

Teises väiteosas heidab Saint-Gobain komisjonile ette, et kuna komisjon määras talle trahvi summas 880 miljonit eurot, siis rikkus komisjon karistuste proportsionaalsuse põhimõtet ning määruse nr 1/2003 artiklis 23 sätestatud korda trahvide arvutamise kohta. Sissejuhatuseks väidab Saint-Gobain, et talle määratud trahvi proportsionaalsust oleks tulnud hinnata, võrreldes seda mitte kõnealuse trahvi summaga, nagu see on toodud vaidlustatud otsuse resolutsioonis, vaid võrreldes maksustamiseelse kasumisummaga, mis on vajalik nimetatud trahvi tasumiseks ja milleks on enam kui 1,3 miljardit eurot.

339

Väiteosa sisaldab viit etteheidet.

340

Esiteks leiab Saint-Gobain, et käesolevas asjas anti rikkumise kestusele liiga suur tähtsus 2006. aasta suuniste punktis 24 ette nähtud kordaja mõju tõttu. Rikkumise kestusel oli trahvi arvutamisel seega kaks korda suurem mõju kui rikkumise raskusel.

341

Teiseks väidab Saint-Gobain, et kuna 2006. aasta suunistes nähti ette, et horisontaalsete rikkumiste puhul trahvi arvutamisel arvesse võetava käibe osakaal peab jääma 16–30% vahele, siis piirati sellega alusetult komisjoni kaalutlusruumi, selleks et trahv kindlaks määrata tuvastatud rikkumise tegeliku raskuse alusel. Käesoleval juhul oleks tulnud kasutada 16% madalamat protsenti, selleks et kajastada rikkumise piiratud majanduslikku mõju turul, arvestades eelkõige autotootjate erandlikku läbirääkimisvõimu. Samuti piirati 2006. aasta suunistes alusetult komisjoni tegutsemisruumi, keelates viimasel lähtuda lisasummast, mis jääb alla 15% asjakohasest müügiväärtusest.

342

Kolmandaks tegi komisjon vea, kui ta suurendas Saint-Gobainile määratud trahvi summat korduvuse alusel, samas kui trahvi põhisumma sisaldas juba hoiatustegurit. Vastupidi 1998. aasta suunistele on 2006. aasta suunistes ette nähtud, et kõnealuse põhisumma arvutamisel tuleb kohaldada lisasummat. Sel alusel suurendas komisjon Saint-Gobainile määratud trahvi põhisummat60% võrra. Seega võeti hoiatuseesmärki arvesse kahel erineval tasandil, kuna Saint-Gobaini puhul tõi see kumuleerimine endaga kaasa trahvisumma suurendamise enam kui [konfidentsiaalne] miljonit eurot. Kumuleerimine läks kaugemale sellest, mis on vajalik, et tagada liidu õigusest tulenevate konkurentsieeskirjade järgimine.

343

Neljandaks väidab Saint-Gobain, et komisjon oleks lisaks pidanud trahvi arvutamisel arvesse võtma kaht täiendavat tegurit. Kõigepealt heidab ta komisjonile ette, et viimane ei võtnud arvesse Saint-Gobain Glass France’ile 28. novembri 2007. aasta otsuses K(2007) 5791 (lõplik) EÜ […] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39.165 – Lehtklaas) (edaspidi „lehtklaasi otsus”; kokkuvõte ELT 2008, C 127, lk 9) määratud trahvi summas 133,9 miljonit eurot hoiatavat mõju. Vaidlustatud otsus kaldub selles küsimuses põhjendamatult kõrvale arutluskäigust, mida järgis komisjon oma 17. detsembri 2002. aasta otsuses K(2002) 5083 (lõplik) EÜ […] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/E‑2/37.667 – Erigrafiidid) (edaspidi „erigrafiitide otsus”), milles komisjon vähendas 33% võrra trahvi, mis oli määratud ühele ettevõtjatest, kes olid erigrafiitide otsuse adressaadid, selleks et arvesse võtta trahvi, mis oli määratud samale ettevõtjale aasta ja 5 kuud varem. Edasi väidab Saint-Gobain, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma erandlikku majanduskriisi, mis otsuse tegemise ajal mõjutas sõiduautode sektorit ja mis märkimisväärselt suurendas trahvi tegelikku mõju. Viimase punkti osas rõhutab Saint-Gobain, et need majandusraskused ei olnud tingitud tema võimetusest kohanduda turutingimustega, vaid kajastasid pigem kriisiolukorda, mis puudutas kogu sektorit vaidlustatud otsuse tegemise ajal.

344

Viiendaks on lõpuks Saint-Gobainile määratud trahvi ebaproportsionaalsus tingitud asjaolust, et see ületas märkimisväärselt trahvi optimaalset taset, kuna see vastab summale, mis on võrdne või veidi kõrgem ebaseaduslikust kasust, mille kartelli liikmed kartellist said.

345

Komisjon väidab, et Saint-Gobainile määratud trahv on proportsionaalne.

346

Kõigepealt leiab komisjon, et nõustuda ei saa argumendiga, mille kohaselt ei saa trahvilt maksu maha arvata. Kõnealune maksu mahaarvamise puudumine ei too kuidagi kaasa trahvisumma suurendamist. Vastupidi on komisjon arvamusel, et asjaomase ettevõtja maksustatavast tulust trahvisumma võimalik mahaarvamine võimaldab viimasel alusetult tagasi nõuda suurt osa talle määratud trahvit.

347

Edasi väidab komisjon, et trahvi arvutamisel on õiguspärane järeldus, et rikkumise raskus sõltub muu hulgas rikkumise kestusest. Käesoleval juhul eristas komisjon rikkumise kolme staadiumi ja vähendas sellega trahvi suuruse kindlaksmääramisel kaudselt rikkumise kogukestuse olulisust.

348

Lisaks, mis puudutab aluseks võetud käibe protsenti, siis vaidleb komisjon vastu sellele, et 2006. aasta suunistega võetakse temalt piisav kaalutlusruum trahvisumma vähendamiseks horisontaalsete rikkumiste korral. Need rikkumised kuuluvad kõige raskemate hulka, mille tõttu on nende puhul põhjendatud kõrge käibeprotsendi kasutamine, et määrata kindlaks nii trahvi muutuv summa kui täiendav summa. Igal juhul jäetakse suunistes komisjonile piisav kaalutlusruum rikkumiste raskuse alusel eristamiseks. Peale selle ei nõustu komisjon ka argumendiga autotootjate läbirääkimisvõimu kohta, kuna kohtupraktikas on selles osas tõdetud, et niisugune asjaolu ei anna tingimata alust trahvisummat vähendada.

349

Mis puudutab argumenti, mille kohaselt võeti hoiatuseesmärki arvesse kaks korda, esiteks täiendava summana ja teiseks korduvuse alusel trahvi suurendamise käigus, siis komisjoni arvates ei saa sellega nõustuda. Lisaks asjaolule, et liidu kohus on selle argumendi teistes kohtuasjades juba tagasi lükanud, ei tohi segamini ajada täiendavat summat ja korduvuse alusel trahvi suurendamist, kuna esimene kujutab endast trahvi üldist suurendamist, mis on ette nähtud horisontaalsete kartellikokkulepete raskuse kajastamiseks, samas kui teine on trahvi individuaalse suurendamise tegur, millega võetakse arvesse ettevõtja varasemat tegevust.

350

Komisjon väidab, et samuti ei saa nõustuda sellega, et talle heideti ette asjaolu, et ta ei võtnud arvesse lehtklaasi otsuses Saint-Gobain Glass France’ile määratud trahvi, kuna niisuguse asjaolu arvesse võtmine kuulub tema kaalutlusruumi.

351

Komisjon kinnitab peale selle, et tulenevalt kohtupraktikast ei ole ta kohustatud vähendama trahvisid, mille ta määras konkurentsiõigusrikkumiste eest, arvestades viidatud ettevõtjate võimalikke rahalisi raskusi, kuna see annaks konkurentsieelise nendele ettevõtjatele, kes on vähem kohandunud turutingimustega.

352

Lõpuks, mis puudutab etteheidet optimaalse trahvisumma ületamise kohta, siis rõhutab komisjon, et kohtupraktikas on juba otsustatud, et kartellide valdkonnas trahvisumma piiramine üksnes kasumiga, mida ootavad kartelliosalised, tooks kaasa selle, et need trahvid kaotaksid oma hoiatava mõju, ning et lisaks ei välista kasumi võimalik puudumine trahvide määramist.

353

Tuleb meenutada, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt on nõutav, et institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on asjassepuutuvate õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, arvestades et juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-180/96: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1998, lk I-2265, punkt 96, ning Üldkohtu 29. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑336/07: Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, punkt 428).

354

Komisjoni poolt konkurentsiõiguse rikkumise eest karistuse määramiseks algatatud menetluses tuleb selle põhimõtte kohaldamisel järgida, et trahvid ei oleks ebaproportsionaalsed võrreldes seatud eesmärkidega, st võrreldes nende õigusnormide järgimise eesmärgiga, ja et konkurentsiõigusnormide rikkumise eest ettevõtjale määratud trahvi suurus peab olema proportsionaalne rikkumisega, mida tuleb hinnata tervikuna, arvestades muu hulgas rikkumise raskust (vt selle kohta Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑30/05: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 223 ja 224 ning seal viidatud kohtupraktika). Iseäranis tuleneb proportsionaalsuse põhimõttest, et komisjon peab määrama trahvi proportsionaalselt asjaolude alusel, mida ta võttis rikkumise raskusastme hindamiseks arvesse, ning et komisjon peab neid asjaolusid seejuures seostatult ja objektiivselt põhjendades hindama (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II-3435, punktid 226–228, ning 28. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas T-446/05: Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, EKL 2010, lk II-1255, punkt 171).

355

Nende põhimõtete alusel tuleb analüüsida teise väiteosa raames Saint-Gobaini esitatud etteheiteid.

356

Sissejuhatuseks tuleb analüüsida Saint-Gobaini argumenti, mille kohaselt oleks talle määratud trahvi proportsionaalsust hinnata, võrreldes seda mitte kõnealuse trahvi summaga, nagu see on toodud vaidlustatud otsuse resolutsioonis, nimelt 880 miljonit eurot, vaid võrreldes maksustamiseelse kasumisummaga, mis on vajalik nimetatud trahvi tasumiseks ja milleks on Saint-Gobaini esitatud andmetel enam kui 1,3 miljardit eurot.

357

Üldkohus on seisukohal, et asjaolu, et Saint-Gobainil puudub võimalus oma maksustatavast kasumist maha arvata talle määratud trahv, ei ole asjakohane nimetatud trahvi proportsionaalsuse analüüsimisel. Nii lähtus komisjon trahvi arvutamisel õigesti põhimõttest, et trahv tuleb tasuda maksustamisjärgsest kasumist, kuna juhul, kui trahv tuleks tasuda maksustatavast kasumist, tooks see kaasa olukorra, kus ühe osa trahvist peab kandma riik, kelle ees äriühing on maksukohustuslane, ning niisugune tagajärg on vastuolus loogikaga, mille alus on liidu õigusest tulenevad konkurentsieeskirjad (vt analoogia alusel Üldkohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T-10/89: Hoechst vs. komisjon, EKL 1992, lk II-629, punkt 369).

358

Lisaks on asjakohane meenutada, et komisjoni niisuguse otsuse tõhusus, millega ta määrab ettevõtjale trahvi, võib olla oluliselt väiksem, juhul kui asjassepuutuval äriühingul on lubatud oma maksustamisele kuuluvast kasumist osaliselt või täielikult maha arvata selle trahvi summa, kuna niisugune võimalus leevendab maksukohustuse vähenemise kaudu osaliselt nimetatud trahvi koormavust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C-429/07: X, EKL 2009, lk I-4833, punkt 39).

359

Seega tuleb Saint-Gobainile komisjoni määratud trahvi kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega hinnata, lähtudes summast 880 miljonit eurot, nagu see nähtub vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 2 punktist b.

360

Esimene etteheide puudutab olulisust, mis trahvi arvutamisel anti rikkumise kestusele 2006. aasta suuniste punktis 24 sätestatud kordaja kohaldamisel. Selles osas on kohane meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui komisjonil on trahvide määramise pädevuse teostamisel määruses nr 1/2003 sätestatud piirides kaalutlusruum (eespool punktis 118 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 123), siis see pädevus on siiski piiratud. Kui komisjon võtab vastu suunised, milles asutamislepingut silmas pidades täpsustatakse kriteeriumid, mida komisjon kavatseb oma kaalutlusõigust teostades kasutada, tuleneb sellest oma võimu piiramine seeläbi, et komisjon on kohustatud järgima neid suunavaid norme, mille ta on ise endale kehtestanud (vt selle kohta eespool punktis 328 viidatud 17. juuni 2010. aasta kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 95). Ta ei või konkreetsel juhul nendest kõrvale kalduda, kui ta ei esita võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi (vt analoogia alusel eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 209).

361

Mis puudutab rikkumise kestuse alusel kohaldatavat kordajat, siis on 2006. aasta suuniste punktis 24 ette nähtud, et „[v]õtmaks täielikult arvesse iga ettevõtja osalemise kestust rikkumises, korrutatakse müügiväärtuse põhjal määratud summa […] aastate hulgaga, mil rikkumises osaleti”, kusjuures vähem kui kuus kuud kestnud rikkumine „loetakse pooleaastaseks rikkumiseks”, samas kui rohkem kui kuus kuud, kuid vähem kui aasta kestnud rikkumine „loetakse aastaseks rikkumiseks”. 2006. aasta suunistes ette nähtud korrutamine rikkumises osalemise aastate arvuga tähendab seda, et trahvi põhisummat suurendatakse 100% iga aasta kohta.

362

See lähenemine kujutab endast meetodi põhimõttelist muudatust seoses kartelli kestuse arvessevõtmisega. Siiski ei ole selline areng vastuolus määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikega 3, kuna kõnealuse sättega antakse trahvi kindlaksmääramisel rikkumise raskusele sama suur kaal kui rikkumise kestusele (vt selle kohta Üldkohtu 16. juuni 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-204/08 ja T-212/08: Team Relocations jt vs. komisjon, EKL 2011, lk II-3569, punkt 109).

363

Seevastu ei tulene nimetatud sättest, et nendel kahel teguril oleks trahvisummale aritmeetiliselt võrdne mõju.

364

Komisjon leidis õigesti, et ebaseaduslik kasu, mille kartelli liikmed kartellist said, on seda olulisem, kui rikkumise kestus on pikk. Nii tekkis käesolevas asjas alles pärast seda, kui analüüsiti esialgu ellu viidud kooskõlastatud tegevuse tagajärgi turul, vajadus kohandamiseks ja parandusmeetmeteks, selleks et jõuda kartelliosaliste vahel turuosade stabiilsuse eesmärgini. Lisaks võib juhul, kui kartell puudutab tarnelepingute jagamist, mille rakendamine võtab piisavalt kaua aega, selleks et tagada turuosade üldine stabiilsus, mööduda palju aastaid, enne kui kartell tegutseb märkimisväärsel osal turust.

365

Neid asjaolusid arvestades on seega ilmne, et 2006. aasta suuniste punktis 24 sisalduva kordajat puudutava normi kohaldamine on käesolevas asjas põhjendatud ja et esimene etteheide tuleb tagasi lükata.

366

Oma teises etteheites väidab Saint-Gobain, et kuna 2006. aasta suunistes sätestati, et horisontaalsete rikkumiste eest määratava trahvi arvutamisel kasutatav osakaal on horisontaalsete rikkumise puhul vahemikus 16–30%, siis piiratakse sellega alusetult komisjoni kaalutlusruumi trahvi määramisel tuvastatud rikkumise tegeliku raskuse alusel.

367

Teine etteheide esitati esimest korda repliigis. Kuna teine etteheide esitati menetluse aluseks olevas hagiavalduses toodud ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutava kuuenda väite põhjendamiseks ning etteheitel on väitega otsene seos, tuleb see etteheide kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga tunnistada siiski vastuvõetavaks (Üldkohtu eespool punktis 301 viidatud kohtuotsus Joynson vs. komisjon, punkt 156, ja 15. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T-345/05: Mote vs. parlament, EKL 2008, lk II-2849, punkt 85).

368

Sisu osas tuleb kõigepealt märkida, et 2006. aasta suuniste punktist 21 nähtub, et „[ü]ldiselt määratakse osakaal maksimaalselt 30% müügiväärtusest”. Samade suuniste punktist 23 ilmneb, et „[h]indade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepped, mis on üldjuhul salajased, on juba oma olemuselt kõige tõsisemad konkurentsipiirangud” ning nende eest „karistatakse […] karmilt”; [s]eepärast on nimetatud rikkumiste puhul kasutatav osakaal üldjuhul astmestiku kõrgemal tasemel”.

369

Nimelt ilmneb sõnade „[ü]ldiselt” ja „üldjuhul” kasutamisest, et neid sätteid vastu võttes ei kehtestanud komisjon absoluutset käitumisnormi, vaid sõnaselgelt nägi ette võimaluse nendest kõrvale kalduda, kui see on vastavate asjaoludega põhjendatud, tingimusel et ta esitab need oma otsuses. Seega ei saa nõustuda Saint-Gobaini väitega, et komisjon ei saa horisontaalsete rikkumiste puhul mingil juhul kasutada käibe protsenti, mis on väiksem 16%.

370

Edasi ei vaidlusta Saint-Gobain vaidlustatud otsuse põhjenduses 670 komisjoni esitatud järeldust, et vaidlusaluse kartelli eesmärk oli klientide jagamine konkurentide vahel hindade kooskõlastamise teel. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et horisontaalsed hinnakartellid kuuluvad liidu konkurentsiõiguse kõige raskemate rikkumiste hulka ning neid kartelle üksinda võib seega liigitada väga rasketeks rikkumisteks (Üldkohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-202/98, T-204/98 ja T-207/98: Tate & Lyle jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II-2035, punkt 103, ning 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T-213/00: CMA CGM jt vs. komisjon, nn FETTCSA, EKL 2003, lk II-913, punkt 262). Vaidlustatud otsuses komisjoni kirjeldatud mehhanismid, mis seisnevad EMP‑s autoklaasi tarnimise lepingute kooskõlastatud jaotamises hinnapoliitika ja tarnestrateegiate kooskõlastamise kaudu, mille eesmärk oli tagada kartellis osalenud ettevõtjate turuosade üldine stabiilsus, kuuluvad seega konkurentsieeskirjade kõige raskemate rikkumiste hulka, kuna nende mehhanismide eesmärk oli puhtalt ja lihtsalt kõrvaldada konkurents mehhanisme rakendavate ettevõtjate vahel.

371

Seega järeldas komisjon õigesti, et kõnealused kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus on oma laadilt väga raske rikkumine (vt selle kohta eespool punktis 97 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 147). Niisugune järeldus kehtib käesolevas asjas seda enam, et vaidlustatud ei ole asjaolu, et esiteks kartellis osalenud ettevõtjate kumuleeritud asjakohane turuosa suurus oli keskmiselt 60% rikkumisperioodil ja teiseks puudutasid vaidlusalused kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus progresseeruvalt peaaegu kõiki autotootjaid EMP‑s.

372

Lisaks, mis puudutab argumenti rikkumise väidetavalt piiratud majandusliku mõju kohta, arvestades autotootjate läbirääkimisvõim, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisel on kokkuleppe tegelike tagajärgede arvessevõtmine üleliigne, kui kokkuleppe eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires. Seega kui tõendatud on süüks pandava tegevuse konkurentsivastane eesmärk, ei tule tõendada tegelikku konkurentsivastast mõju (vt eespool punktis 100 viidatud kohtuotsus Volkswagen vs. komisjon, punkt 178 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks tuleb igal juhul rõhutada, et komisjon möönis vaidlustatud otsuse põhjenduses 677, et autotootjatel oli läbirääkimisvõim, mis võimaldas neil välja töötada vastustrateegiaid, selleks et kartelli mõju vähendada või sellele vastu töötada. Vaidlustatud otsuse nimetatud lõigu ja põhjenduse 673 koos tõlgendamisest tuleneb, et komisjon võttis küll arvesse seda asjaolu, selleks et hagejatele määratava trahvi arvutamisel mitte kasutada suuremat protsenti asjakohasest käibest.

373

Lõpuks tuleb arvesse võtta asjaolu, et komisjon jagas asjakohase müügiväärtuse arvutamiseks käesolevas asjas rikkumisperioodi kolme staadiumisse ning kasutas keskmist väärtust kogu rikkumisperioodil (vt eespool punktid 31, 156 ja 158). Nimetatud meetod kaldub kõrvale 2006. aasta suuniste punktis 13 sisalduvast reeglist, mille kohaselt võetakse üldiselt arvesse ettevõtja müüki viimasel rikkumises osalemise täisaastal. Komisjon põhjendas seda erandit, selgitades vaidlustatud otsuse põhjendustes 664–667, et mis puudutab kartelli „võimsuse kasvu” ja „raugemise” perioode, siis on tal salajast tegevust puudutavad otsesed tõendid olemas vaid teatud autotootjate puhul, ning seetõttu on põhjendatud nende kahe perioodi asjakohase käibena kasutada üksnes nende autotootjate autoklaasi käivet. 2006. aasta suuniste punktide 21 ja 23 kohaldamisel komisjoni arvesse võetud määrasid kohaldati nimelt sel viisil arvutatud müügiväärtusele ja lisasummale. Seega võimaldas komisjoni kasutatud arvutusmeetod seda, et Saint-Gobaini ja Compagnie’ moodustatud ettevõtjale määratud trahvi summa kajastab paremini sama ettevõtja toime pandud rikkumise raskust, mida hinnatakse kogumis kooskõlas eespool punktis 354 meenutatud kohtupraktikaga.

374

Mis puudutab argumenti, et komisjonil on võimatu kindlaks määrata lisasumma väiksemana kui 15%, siis see kattub sisuliselt kolmanda etteheitega ja tuleb järelikult analüüsida selle raames.

375

Seetõttu ei saa teise etteheitega nõustuda.

376

Oma kolmandas etteheites paneb Saint-Gobain komisjonile süüks seda, et viimane suurendas talle korduvuse alusel määratud trahvisummat, samas kui trahvi põhisumma sisaldas juba hoiatustegurit, nimelt lisasummat. Saint-Gobaini arvates läks see kumuleerimine kaugemale sellest, mis on vajalik liidu konkurentsieeskirjade järgimise tagamiseks.

377

Nende argumentidega ei saa siiski nõustuda.

378

Esiteks tuleb meenutada, et trahvi hoiatava mõju eesmärk ei ole üksnes sundida kõnealust ettevõtjat hoiduma korduvast rikkumisest, mis kuulub eripreventsiooni valdkonda. Komisjonil on samuti pädevus otsustada trahvide suuruse üle, et tugevdada nende hoiatavat mõju üldiselt eriti juhul, kui konkreetset liiki rikkumised on veel suhteliselt sagedased ja neid peetakse rasketeks, mis kuulub üldpreventsiooni valdkonda (vt selle kohta Üldkohtu eespool punktis 370 viidatud otsus Tate & Lyle jt vs. komisjon, punkt 134, ning 13. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑566/08: Total Raffinage Marketing vs. komisjon, punkt 460). Niisugust probleemi on käsitletud 2006. aasta suuniste punktis 25, mille kohaselt lisatakse trahvi põhisummale summa, mis moodustab rikkumisega otseselt või kaudselt seotud toodete müügiväärtusest 15–25%, eesmärgiga hoida ära ettevõtjate igasugust soovi osaleda hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepetes.

379

Komisjoni võime üldiselt vältida EÜ artikli 81 rikkumisi on ohus, kui trahvi põhisumma kindlaksmääramisel ei ole tal võimalik arvesse võtta hoiatuseesmärki, kuna viimati nimetatud summa – mis saadakse trahvi kindlaksmääramise esimeses etapis – eesmärk on kajastada rikkumise raskust rikkumisele omaste asjaolude alusel, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi (vt selle kohta Üldkohtu 25. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T-348/08: Aragonesas Industrias y Energía vs. komisjon, EKL 2011, lk II-7583, punkt 264 ja seal viidatud kohtupraktika).

380

Teiseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et hoiatamine kujutab endast trahvi eesmärki ja üldist nõuet, millest komisjon peab kogu trahvisumma arvutamise aja jooksul juhinduma. Nii ei eelda hoiatuseesmärk tingimata, et nimetatud arvutus hõlmab konkreetset etappi, milles hinnatakse tervikuna kõiki kohaseid asjaolusid selle eesmärgi saavutamiseks (Üldkohtu eespool punktis 119 viidatud otsus BASF vs. komisjon, punkt 226, ja 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T-73/04: Carbone Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II-2661, punkt 131).

381

Seega isegi kui hoiatava mõju nõue kujutab endast põhjust suurendada trahvi korduvuse alusel (vt selle kohta eespool punktis 309 viidatud kohtuotsus Michelin vs. komisjon, punkt 293), võis komisjon hoiatuseesmärki õiguspäraselt arvesse võtta ka trahvi põhisumma arvutamise staadiumis lisasumma kohaldamise teel (vt analoogia alusel eespool punktis 324 viidatud kohtuotsus UPM-Kymmene vs. komisjon, punkt 137). Selles osas tuleb lisaks märkida, et kui lisasumma lisamisel trahvi põhisummale ja nimetatud põhisumma suurendamisel korduvuse alusel on mõlemal hoiatuseesmärk, on need seevastu põhjendatud erinevatel kaalutlustel. Nii ilmneb eespool punktides 378 ja 379 esitatud arutluskäigust, et lisasumma, mille kohta 2006. aasta suuniste punkti 25 sõnastusest enesest nii prantsus- kui inglis- ja saksakeelses versioonis (inclura, will include ja fügt hinzu) nähtub, et selle kehtestamine on ilmselgete rikkumiste korral automaatne (vt selle kohta eespool punktis 362 viidatud kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon, punkt 117), viitab sellele, et trahvi põhisumma kajastab eriti raskeid hindade kindlaksmääramise, turuosade jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkuleppeid, samas kui korduvuse alusel trahvi suurendamise eesmärk on rangemalt karistada rikkumise eest neid ettevõtjaid, kellel on kalduvus rikkuda konkurentsieeskirju.

382

Oma neljandas etteheites väidab Saint-Gobain, et komisjon oleks trahvisumma kindlaksmääramisel pidanud arvesse võtma kaht täiendavat tegurit, nimelt esiteks lehtklaasi otsust, milles teda karistati liidu konkurentsiõigusrikkumise eest vähem kui üks aasta enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, ning teiseks erandlikku majanduskriisi, mis vaidlustatud otsuse tegemise ajal mõjutas sõiduautode sektorit.

383

Mis kõigepealt puudutab trahvi arvutamisel lehtklaasi otsuse arvesse võtmist, siis tuleb märkida, et Saint-Gobain ei ole kuidagi tõendanud ega isegi väitnud, et lehtklaasi otsuse eesmärk oli karistada sama konkurentsiõigusrikkumise eest kui rikkumine, mille tulemusel tehti vaidlustatud otsus. Kohus on aga juba otsustanud, et erinevate toodete turgude olemasolu – isegi kui tegemist on naaberturgudega – on üks asjassepuutuv kriteerium selleks, et kindlaks määrata EÜ artikli 81 rikkumiste ulatus ja seega olemus (vt selle kohta Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 118–124, ning eespool punktis 354 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punktid 309–314).

384

Mis edasi puudutab Saint-Gobaini viidet komisjoni poolt trahvisumma vähendamisele 33% võrra ühe erigrafiitide otsuses nimetatud ettevõtja puhul, siis ei ole see käesoleval juhul asjakohane. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et komisjoni otsustuspraktika ei ole iseenesest kasutatav konkurentsi valdkonnas määratavate trahvide õigusliku raamistikuna, kuivõrd see raamistik on määratletud üksnes määruses nr 1/2003 kohaldatuna suuniseid arvestades ning komisjon ei ole seotud oma varem antud hinnangutega (vt eespool punkt 245). Teisi kohtuasju käsitlevad otsused diskrimineerimise võimaliku esinemise küsimuses on üksnes soovituslikud, arvestades et ei ole eriti tõenäoline, et sellele juhtumile omased asjaolud, nagu asjaomased turud, tooted, riigid, ettevõtjad ning ajavahemikud oleksid identsed (vt Euroopa Kohtu 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-76/06 P: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, EKL 2007, lk I-4405, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika). Konkreetselt erigrafiitide otsuses SGL Carbon AG‑le määratud trahvi summa vähendamine oli nimelt põhjendatud tegurite koosmõju tõttu, nimelt mitte pelgalt asjaolul, et nimetatud ettevõtjat oli juba veidi aja eest karistatud liidu konkurentsiõigusrikkumise eest, vaid ka väga raske finantsseisundi tõttu, millega ta seisis silmitsi lisaks asjaolule, et tema puhul ei olnud tegemist rikkumise korduvusega (eespool punktis 383 viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punktid 405 ja 406). Kuna aga Saint-Gobain ei toonud välja ühtegi konkreetset asjaolu, et tõendada, et ta oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal sarnases rahalises olukorras. Lisaks, nagu ilmneb eespool punktides 300–334 esitatud analüüsist, oli Saint-Gobaini puhul ajal, mil komisjon võttis vastu vaidlustatud otsuse, tegemist rikkumise korduvusega.

385

Mis puudutab veel erandlikku majanduskriisi, mis vaidlustatud otsuse tegemise ajal mõjutas sõiduautode turgu ja mis märkimisväärselt raskendas trahvi tegelikku mõju Saint-Gobainile, siis ei ole see asjaolu – eeldusel, et see leidis aset – käesoleval juhul asjakohane. Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt ei ole komisjonil kohustust trahvisumma kindlaksmääramisel võtta arvesse ettevõtja rasket majanduslikku olukorda, kuna sellise kohustuse tunnustamine viiks turutingimustele halvemini kohandunud ettevõtjatele õigustamatu konkurentsieelise andmiseni (Euroopa Kohtu 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I-5977, punkt 105; vt Üldkohtu 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-62/02: Union Pigments vs. komisjon, EKL 2005, lk II-5057, punkt 175 ja seal viidatud kohtupraktika).

386

Selles osas ei ole oluline, et niisugused majanduslikud raskused, mis võivad seisneda asjaomase ettevõtja majanduslike ja raamatupidamislike näitajate halvenemises või isegi raskes majanduslikus olukorras, on tingitud neid turge mõjutava kriisist, kus kõnealune ettevõtja tegutseb.

387

Esiteks on sellisel kriisil üldjuhul suurem mõju turutingimustega vähem kohandunud ettevõtjatele. Teiseks võib komisjoni võimalik kohustus võtta EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise eest määratud trahvi summa vähendamiseks arvesse majanduskriisi olukorda tervikuna märkimisväärselt mõjutada nimetatud sättes sisalduva keelu tõhusust, kuna sageli tekivad kartellid siis, kui sektoril on raskusi (vt selle kohta Üldkohtu 6. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas T-127/04: KME Germany jt vs. komisjon, EKL 2009, lk II-1167, punkt 122). Lõpuks kolmandaks kuuluvad sellised asjaolud nagu nõudluse pidev vähenemine või sellest tuleneda võiv ületootmine – isegi kui need esinevad – iga majandustegevusega seotud riskide hulka, mis iseenesest ei kujuta ebatavalist struktuurilist või konjunktuurilist olukorda, mida tuleks trahvisumma määramisel arvesse võtta (vt selle kohta eespool punktis 97 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 414).

388

Järelikult tuleb ka neljas etteheide tagasi lükata.

389

Oma viiendas etteheites leiab Saint-Gobain lõpuks, et talle määratud trahv on ebaproportsionaalne asjaolu tõttu, et see ületas trahvi optimaalset taset.

390

Selles osas piisab, kui meenutada, et 27. septembri 2006. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T-329/01: Archer Daniels Midland vs. komisjon (EKL 2006, lk II-3255, punkt 141) ja eespool punktis 271 viidatud kohtuotsuses T‑59/02: Archer Daniels Midland vs. komisjon (punkt 130) tõdes Üldkohus, et kui trahv tuleks kindlaks määrata selliselt, et see piirduks vaid kartellikokkuleppest saadud kasu olematuks muutmisega, ei oleks tal hoiatavat mõju. Mõistlik on eeldada, et ettevõtjad võtavad oma finantsarvutustes ja oma juhtimises arvesse mitte üksnes rikkumise eest määratavate trahvide taset, vaid ka kartellikokkuleppe avastamise ohu taset. Peale selle, kui vähendada trahvi ülesannet üksnes selleni, et see muudaks olematuks saadud tulu või kasu, ei võetaks EÜ artikli 81 lõiget 1 silmas pidades piisavalt arvesse asjaomase tegevuse rikkuvat laadi. Käsitledes trahvi üksnes hüvitisena tekitatud kahju eest, jäetaks lisaks hoiatavale mõjule, mis puudutab ainult tulevikus toimuvat tegevust, tähelepanuta sellise meetme repressiivne iseloom tegelikult toime pandud konkreetse rikkumise suhtes. Seega õigustavad nii trahvi hoiatav kui ka repressiivne laad seda, et komisjon võiks kehtestada trahvi, mis juhtumi asjaolusid silmas pidades võib koguni märkimisväärselt ületada asjaomase ettevõtja poolt saadud tulu.

391

Järelikult tuleb viies etteheide ja seega ka väite teine osa tagasi lükata.

392

Saint-Gobain väidab, et komisjon rikkus määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a ja artikli 23 lõiget 3, kuna ta ei vähendanud määratud trahvisummat pelgalt põhjusel, et oma vastuses vastuväiteteatisele ei viidanud ta kergendavatele asjaoludele. Vajadus käesolevas asjas trahvi vähendada ei tulene mitte üksnes kohtupraktikast, vaid ka 2006. aasta suuniste punktist 29 ja 2002. aasta koostööteatise punktist 21. Saint-Gobaini hinnangul oleks komisjon pidanud arvesse võtma asjaolu, et erinevalt teistest asjaomastest ettevõtjatest ei vaidlustanud ta selles vastuses nende asjaolude sisulist õigsust, mis talle vastuväiteteatises ette heideti.

393

Saint-Gobaini hinnangul vähendab selline suhtumine tema tegevuse raskusastet, kuna asjaolu, et ta sisulist õigsust ei vaidlustanud, kasutas komisjon laialdaselt, selleks et vaidlustatud otsuses tuvastada rikkumine. Selles osas ei ole oluline, et Saint-Gobain ei taotlenud sõnaselgelt, et uurimise käigus võetaks kergendava asjaoluna arvesse seda tegurit, kuna komisjon pidi arvesse võtma kõiki asjaolusid, millest ta oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal teadlik.

394

Vaidlustatud otsuses on rikutud ka diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kuna komisjon kohaldas 2002. aasta koostööteatist leebema kohtlemise taotlejale, ilma et ta oleks kontrollinud, kas Saint-Gobainile määratud trahvi summat saaks samuti selle teatise alusel vähendada. Viimati nimetatud asjaolu läheb lisaks vastuollu komisjoni varasema halduspraktikaga.

395

Saint-Gobain väidab samuti, et vaidlustatud otsust on ebapiisavalt põhjendatud, kuna otsuses oleksid pidanud asuma kaalutlused, millega põhjendataks, miks asjaolude sisulise õigsuse vaidlustamata jätmist ei võetud kergendava asjaoluna arvesse.

396

Saint-Gobain palub lõpuks Üldkohtul teise võimalusena teostada käesolevas asjas oma täielikku pädevust ja vähendada talle vaidlustatud otsuses määratud trahvi summat, selleks et arvesse võtta tema koostööd uurimise käigus.

397

Komisjon märgib kõigepealt, et faktiline alus puudub etteheitel, et ta ei võtnud arvesse seda, et Saint-Gobain ei vaidlustanud asjaolude sisulist õigsust. Komisjon uuris tegelikult, kas niisugune trahvi vähendamine on põhjendatud sellega, et kõnealune ettevõtja ei vaidlustanud asjaolude sisulist õigsust.

398

Komisjon väidab seejärel, et Saint-Gobaini koostööga seotud kasu ei saa alahinnata, kuna asjaolu, et kõnealune ettevõtja ei vaidlustanud faktilist raamistikku, mis oli esitatud vaidlustatud otsuses, kasutati peamiselt selleks, et kinnitada leebema kohtlemise taotleja avaldusi ja uurimisel tuvastatud asjaolusid. Lisaks vaidlustas Saint-Gobain rikkumise tunnuseks olevate asjaolude õigusliku kvalifitseerimise teatud aspektid ehk teatud asjaolud ise.

399

Lisaks ei esitanud Saint-Gobain ühtegi erandlikku asjaolu, millega saaks põhjendada tema koostöö arvesse võtmist väljaspool leebema kohtlemise korda. Selles osas on Üldkohus eespool punktis 69 viidatud 8. juuli 2008. aasta otsuses kohtuasjas Lafarge vs. komisjon kinnitanud, et asjaolu, et õigusvastase kartelliga seotud ettevõtja ei vaielnud vastu asjaolude sisulisele õigsusele, ei anna alust vähendada trahvisummat, mis sellele ettevõtjale tuleb määrata. Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni varasem otsustuspraktika, mis eelkõige põhineb komisjoni teatisel, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „1996. aasta teatis trahvide vähendamise kohta”).

400

Komisjon vaidleb lisaks vastu ka sellele, et tema otsus on selles küsimuses ebapiisavalt põhjendatud. Ta leiab, et seoses asjaoluga, et leebema kohtlemise taotleja ei vaidlustanud asjaolude sisulist õigsust, tuleneb vaidlustatud otsuses sisalduvast arutluskäigust piisavalt selgelt, et niisugune mittevaidlustamine ei saa mingil juhul anda alust vähendada Saint-Gobainile määratud trahvi summat.

401

Lõpuks leiab komisjon, et ühelgi kaalutlusel ei ole käesolevas asjas põhjendatud see, et Üldkohus oma täieliku pädevuse raames vähendaks Saint-Gobainile komisjoni määratud trahvi summat.

402

Käesolevat väiteosa tuleb analüüsida, eristades ühelt poolt võimalust vähendada trahvisummat 2002. aasta koostööteatise punktide 20–23 alusel ning teiselt poolt võimalust vähendada trahvisummat kergendava asjaoluna väljaspool leebusprogrammi 2006. aasta suuniste punkti 29 alusel.

403

Kõigepealt mis puudutab 2002. aasta koostööteatist, mis on ratione temporis kohaldatav käesolevas asjas, siis tuleb märkida, et komisjon täpsustas selles tingimusi, mille alusel võib ettevõtjaid, kes teevad komisjoniga kartelli puudutavas uurimises koostööd, vabastada trahvist või vähendada trahvisummat, mis oleks tulnud neil tasuda.

404

Nii on 2002. aasta koostööteatise punktis 20 täpsustatud, et ettevõtjate puhul, kes ei täida selle koostööteatise A osas sätestatud tingimusi trahvist vabastamise kohta, võib siiski vähendada kehtestatava trahvi määra. 2002. aasta koostööteatise punkti 21 sõnastusest tuleneb, et „[s]elleks, et ettevõtja trahvi saaks vähendada, peab ta esitama komisjonile kahtlustatava rikkumise kohta tõendid, millel on komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus, ning lõpetama oma osaluse kahtlustatavas rikkumises hiljemalt tõendite esitamise ajal”.

405

Üldkohus on hiljuti otsustanud, et vastavalt 2002. aasta koostööteatises ette nähtud leebusprogrammile koosneb trahvide eest ettevõtjale täieliku kaitse andmise menetlus kolmest eraldiseisvast staadiumist, kusjuures neist esimeses esitab huvitatud ettevõtja komisjonile vastava taotluse (Üldkohtu 9. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T-12/06: Deltafina vs. komisjon, EKL 2011, lk II-5639, punktid 111 ja 112).

406

Pealkirja „Menetlus” all on 2002. aasta koostööteatise punktides 24 ja 25 märgitud järgmist:

407

Nimelt nähtub kõnealuste 2002. aasta koostööteatise lõikude sõnastusest, et trahvisumma vähendamiseks selles teatises ette nähtud leebusprogrammi alusel peab ettevõtja esitama komisjonile vastavasisulise taotluse ja esitama viimasele tõendid väidetava kartelli kohta, mis kahjustab liidus konkurentsi. Niisugune tõlgendus 2002. aasta koostööteatise kohaldamisala kohta on seda enam põhjendatud, et leebusprogramm muudab tagajärgi, mis üldjuhul on seotud EÜ artikli 81 rikkumistes süüdi olevate ettevõtjate vastutuse tuvastamisega. Kuigi otstarbekaks võib osutuda soodsamalt kohelda neid ettevõtjaid, kes teevad komisjoniga koostööd seoses liitu mõjutavate salajaste kartellidega, tuleb sel viisil kohelda ettevõtjaid, kes rangelt järgivad 2002. aasta koostööteatises sätestatud menetlus- ja materiaalõigusnorme.

408

Käesolevas asjas ei taotlenud Saint-Gobain sõnaselgelt aga seda, et uurimise käigus kohaldataks 2002. aasta koostööteatist, ja ta piirdus väitega, et ta ei vaidlustanud nende asjaolude sisulist õigsust, mida talle ette heideti tema vastuses vastuväiteteatisele. Selles kontekstis ei saa komisjonile ette heita seda, et viimane ei püüdnud kindlaks teha, kas Saint-Gobaini trahvisummat võib viidatud koostööteatise alusel vähendada. Nimetatud järeldust ei mõjuta asjaolu, et komisjoni lähenemine käesolevas asjas erineb varasemast otsustuspraktikast, kuna viimast ei saa sellisena niikuinii kasutada konkurentsi valdkonna trahvide õigusliku raamistikuna (vt eespool punkt 245). Sellest tuleneb samuti, et etteheide kõnealuses küsimuses põhjenduse puudumise või ebapiisava põhjenduse kohta ei ole põhjendatud.

409

Siinkohal ei ole oluline, et Üldkohus on varem otsustanud, et selleks et ettevõtja trahvi vähendataks faktiliste asjaolude vaidlustamata jätmise alusel, peab ettevõtja sõnaselgelt teavitama komisjoni, et ta ei kavatse vaidlustada faktiliste asjaolude õigsust pärast vastuväiteteatisega tutvumist (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-44/00: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, EKL 2004, lk II-2223, punkt 303), mis ka käesolevas asjas leidis aset, ning juhul kui selline taotlus on esitatud, peab komisjon vajadusel korral esitama põhjused, miks ta siiski leiab, et sel alusel ei tule trahvisummat vähendada (vt selle kohta Üldkohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-236/01, T-239/01, T-244/01-T-246/01, T-251/01 ja T-252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II-1181, punkt 415, ning eespool punktis 326 viidatud 30. septembri 2009. aasta kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punktid 98 ja 99).

410

Need järeldused olid tihedalt seotud asjaoluga, et 1996. aasta teatise trahvide vähendamise kohta punkti D lõikes 2 „Trahvisumma märkimisväärne vähendamine” oli ette nähtud, et nende asjaolude sisulise õigsuse vaidlustamata jätmise tõttu, millele komisjon rajas oma süüdistuse, võidakse vähendada trahvisummat, mis oleks määratud koostöö puudumisel. Nagu komisjon oma kirjalikes dokumentides õigesti rõhutas, ei ole sellist normi enam 2002. aasta koostööteatises, vaid selles on peale trahvide eest kaitse saamise juhtu mainitud üksnes võimalust vähendada trahvisummat juhul, kui ettevõtja esitab komisjonile „kahtlustatava rikkumise kohta tõendid, millel on komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus”.

411

Mis puudutab etteheidet, et rikutud on diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kuna leebema kohtlemise taotleja puhul vähendati erinevalt Saint-Gobainist trahvisummat 2002. aasta koostööteatise alusel, siis see ei ole tulemuslik. Kohane on küll meenutada, et komisjon ei või kartelliliikmete tehtud koostöö hindamisel rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet (Üldkohtu 6. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas T-116/04: Wieland-Werke vs. komisjon, EKL 2009, lk II-1087, punkt 124), mis välistab selle, et sarnaseid olukordi ei käsitata ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-101/08: Audiolux jt, EKL 2009, lk I-9823, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika). Võttes siiski arvesse eespool punktides 406–408 esitatud arutluskäiku, tuleb tõdeda, et Saint-Gobain ja leebema kohtlemise taotleja ei ole sarnases olukorras 2002. aasta koostööteatise suhtes.

412

Edasi mis puudutab kergendavaid asjaolusid, millele viidatakse 2006. aasta suuniste punktis 29, siis tuleb tõdeda, et Saint-Gobain heidab sisuliselt komisjonile ette, et viimane ei võtnud arvesse selle punkti neljandas taandes sätestatud normi, mille kohaselt võidakse vähendada trahvi põhisummat, kui „asjaomane ettevõtja teeb komisjoniga tõhusat koostööd asjades, mis jäävad välja [2002. aasta koostöö]teatise kohaldamisalast ja ettevõtja juriidilisest koostöökohustusest”.

413

Selle etteheitega ei saa siiski nõustuda.

414

Selles osas tuleb märkida, et 2006. aasta suuniste punkti 29 neljandas taandes nähakse sarnaselt 1998. aasta suuniste punkti 3 kuuenda taandega ette võimalus võtta kergendava asjaoluna arvesse ettevõtja tegelikku koostööd menetluses väljaspool koostööteatise kohaldamisala ja lisaks tema õiguslikele kohustustele teha koostööd.

415

Siiski on salajaste kartellide puhul komisjonil õigus kohaldada 2006. aasta suuniste lõike 29 neljandat taanet üksnes erandjuhul. Nimelt ei saa selle sätte tagajärg olla see, et koostööteatiselt võetakse kasulik mõju. Ent nimetatud teatisest nähtub selgelt, et selles määratletakse raamistik, mis võimaldab komisjoni uurimises koostöö tegemine hüvitada ettevõtjatele, kes osalevad või osalesid liitu puudutavas salajases kartellis. Järlikult saab koostöö alusel vähendada ettevõtjate trahvisummat üldjuhul vaid siis, kui nad täidavad nimetatud teatises ette nähtud tingimused (vt analoogia alusel Üldkohtu 30. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T-208/06: Quinn Barlo jt vs. komisjon, EKL 2011, lk II-7953, punktid 270 ja 271).

416

Nii võib näiteks komisjon 2006. aasta suuniste punkti 29 neljandat taanet kohaldada ettevõtja suhtes, kes esitab talle esimesena teabe, mis võimaldab uurimist laiendada ja võtta vajalikud meetmed, et tuvastada veel raskem rikkumine või pikema kestusega rikkumine (vt analoogia alusel eespool punktis 415 viidatud kohtuotsus Quinn Barlo jt vs. komisjon, punkt 272 ja seal viidatud kohtupraktika).

417

Käesolev kohtuasi kuulub tõepoolest 2002. aasta koostööteatise kohaldamisalasse, kusjuures selle teatise punktis 1 viidatakse ettevõtjate vahelistele salajastele kartellidele, mille eesmärk on hindade kindlaksmääramine ja turgude jagamine, sealhulgas pakkumismahhinatsioonid. Seega väidab komisjon põhjendatult, et 2006. aasta suuniste punkti 29 neljanda taande kohaldamine peab sellisel juhul olema erandlik.

418

Ent Üldkohus märgib, et Saint-Gobain ei selgitanud ei uurimise käigus, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, ega käesolevas hagis, kuidas pelk asjaolu, et ta ei vaidlustanud teatud asjaolude sisulist õigsust, vastab niisugusele tingimusele.

419

Esiteks väidab komisjon põhjendatult, et kui ta võtaks kergendava asjaoluna arvesse faktide sisulise õigsuse vaidlustamata jätmist, võiks seada ohtu tema leebema kohtlemise poliitika muutumise, mis leidis aset 2002. aasta koostööteatise vastuvõtmisega ja mida iseloomustas eelkõige asjaolu, et niisuguse asjaoluga ei ole enam üldjuhul põhjendatud vähendada trahvisummat (vt eespool punkt 410).

420

Teiseks on isegi kohtuasjades, milles kuulus kohaldamisele 1996. aasta teatis trahvide vähendamise kohta, juba otsustatud, et juhul kui ettevõtja koostöö raames üksnes kinnitab – ja seda vähem täpselt ja vähem otseselt – teatud teavet, mille on teine ettevõtja koostöö raames juba edastanud, ei saa selle ettevõtja koostööd – kuigi see ei pruugi olla komisjoni jaoks täiesti kasutu – pidada võrreldavaks koostööga, mida tegi esimene kõnealuse teabe edastanud ettevõtja. Avaldus, mis piirdub juba komisjoni käsutuses oleva avalduse teataval määral kinnitamisega, ei lihtsusta tegelikult komisjoni ülesannet märkimisväärselt, ning ei ole seetõttu piisav, et põhjendada koostöö alusel trahvisumma vähendamist (vt analoogia alusel eespool punktis 97 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 455).

421

Selles osas on Üldkohus tuvastanud, et nagu tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 120, kujutavad komisjoni kasutatud tõendid vaidlusaluse kartelli olemasolu ja selle toimimise kohta endast peamiselt dokumente, mille komisjon võttis ära kontrollimiste käigus, mille ta viis läbi erinevate kartelliga seotud ettevõtjate ruumides 2005. aasta veebruaris ja märtsis, ning leebema kohtlemise taotleja tehtud avaldusi, mida kinnitasid asjaolude asetleidmise ajast pärinevad dokumendid. Asjaolu, et Saint-Gobain ei vaidlustanud asjaolude sisulist õigsust, kasutas komisjon – nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 456 –, selleks et kinnitada teatud järeldusi, mis olid tuletatud muudest tema valduses olevatest tõenditest (vt selle kohta eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendused 127, 146–148, 165, 187, 218, 255–277, 297–299, 312, 313, 316, 317, 328, 329, 337, 338 ja 388).

422

Seega ei saa nõustuda Saint-Gobainiga, kui ta väidab, et asjaolude vaidlustamata jätmisega andis ta komisjonile juba tema valduses olevate tõenditega võrreldes olulise lisaväärtuse.

423

Järelikult ei saa nõustuda Saint-Gobaini etteheitega selle kohta, et komisjon ei võtnud väljaspool 2002. aasta koostööteatise õiguslikku raamistikku kergendava asjaoluna arvesse tema koostöö astet.

424

Seda järeldust ei sea kahtluse alla võimalik varasem otsustuspraktika. Asjaolu, et komisjon võis muudes kohtuasjades tõdeda, et teatud elemendid kujutavad endast trahvisumma kindlaksmääramisel kergendavaid asjaolusid, ei tähenda, et ta oleks kohustatud esitama sama hinnangu hilisemas otsuses, kuna vastav praktika ei ole iseenesest kasutatav konkurentsi valdkonnas trahvide õigusliku raamistikuna (vt eespool punkt 245 ja eespool punktis 97 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 395).

425

Samuti ei ole oluline, et trahvid, mille suurus oli üldiselt madalam, võisid olla määratud varasemate koostöösuuniste alusel. Liidu konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine nõuab, et komisjon saaks igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt selle poliitika vajadustele, nii et trahviga lõppeda võiva haldusmenetlusega seotud ettevõtjatel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et komisjon ei ületa varasema praktika käigus määratud trahvide taset või et kasutatakse sama trahvide arvutamise meetodit (vt eespool punktid 276 ja 277).

426

Tulemuslik ei ole ka etteheide, et vaidlustatud otsuses puudub põhjendus, sest sellest otsusest ei nähtu asjaolud, mis võimaldaksid mõista, miks Saint-Gobaini trahvisummat 2006. aasta suuniste punkti 29 alusel ei vähendatud.

427

Siinkohal tuleb meenutada, et konkurentsiõigusrikkumise eest määratavate trahvide osas täidab komisjon oma põhjendamiskohustuse, kui ta märgib oma otsuses hindamise alused, mis võimaldasid tal mõõta toime pandud rikkumise raskusastet ja kestust, ilma et tal oleks kohustust esitada üksikasjalikumat selgitust või arvandmeid trahvide arvutamise meetodi kohta (vt selle kohta eespool punktis 148 viidatud kohtuotsus Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, punkt 66). Niisuguse põhjenduse piisavust tuleb hinnata antud juhtumi asjaolude alusel, lähtudes eelkõige akti sisust, selles viidatud põhjenduste laadist ja akti adressaatide huvist saada selgitusi (vt Üldkohtu 28. aprilli 1994. aasta otsus kohtuasjas T-38/92: AWS Benelux vs. komisjon, EKL 1994, lk II-211, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika). Ei ole nõutud, et põhjenduses oleksid toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme (eespool punktis 146 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 63).

428

Käesolevas asjas pärast vastuväiteteatise kättesaamist ei taotlenud Saint-Gobain komisjonilt, et viimane vähendaks talle määratavat trahvisummat võimaliku koostöö raames 2006. aasta suuniste punkti 29 neljanda taande alusel. Lisaks ei saanud Saint-Gobain jätta tähelepanuta, et esiteks kohaldatakse 2006. aasta suuniste punkti 29 neljandas taandes viidatud kergendavat asjaolu selle sõnastust arvestades vaid väljaspool 2002. aasta koostööteatise kohaldamisala ning teiseks kuulus vaidlusalune kartell selle laadilt pigem 2002. aasta koostööteatise kohaldamisalasse. Lõpuks tuleb nimelt vaidlustatud otsuse põhjendustest 56–59 ja 127 juhindudes tõdeda, et Saint-Gobain võis aru saada, et komisjon tugines eelkõige leebema kohtlemise taotleja avaldustele, selleks et tuvastada kõnealune rikkumine, ning et tema avaldused olid tehtud enne Saint-Gobaini poolt vastuse saatmist vastuväiteteatisele.

429

Seega oli Saint-Gobainil vaidlustatud otsuse tõlgendamisel võimalik mõista põhjusi, miks komisjon ei vähendanud talle määratud trahvisummat 2006. aasta suuniste punkti 29 neljandas taandes viidatud kergendava asjaolu raames, ning et järelikult ei ole vaidlustatud otsuse selles osas ebapiisavalt või puudulikult põhjendatud.

430

Seega ei ole väite kolmas osa põhjendatud.

431

Arvestades kogu väite analüüsi, tuleb otsustada, et see on põhjendatud üksnes osas, milles viidatakse vaidlustatud otsuse õigusvastasusele, kuna komisjon kasutas selles lehtklaasi otsust (Itaalia), selleks et raskendava asjaoluna tuvastada Compagnie’ ja Saint-Gobaini puhul korduvus.

432

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et kohtuasja T‑56/09 hagi analüüsimisel vaadati juba läbi mitu väidet või argumenti, mis Compagnie on esitanud kohtuasjas T‑73/09. See kehtib esiteks väite kohta, et on rikutud õigust sõltumatule ja erapooletule kohtule, teiseks väite kohta, et on rikutud karistuste individuaalsuse põhimõtet, kuna Compagnie’le on süüks pandud rikkumine, mille pani toime üks tema tütarettevõtjatest, kolmandaks väite kohta, et on rikutud karistuste tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse põhimõtet ning lõpuks neljandaks väite kohta, et määruse nr 1/2003 artiklit 23 on seoses korduvuse raskendava asjaoluna arvessevõtmisega kohaldatud vääralt ja on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

433

Allpool esitatud arutluskäik puudutab seega ainult väidet, et sisuliselt on eiratud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2, kuivõrd komisjon tegi trahvi ülempiiri arvutamisel arvesse võetava käibe hindamisel vea, ning kaitseõiguste rikkumist ja põhjenduste puudumist.

434

Selles väites heidab Compagnie komisjonile ette, et ta ei toonud vaidlustatud otsuses esile tõendeid selle kohta, et Saint-Gobaini kontserni kogu käivet võis määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 kehtestatud trahvi ülempiiri arvutamisel arvesse võtta. Selle sätte kohaselt – nagu liidu kohus on seda tõlgendanud – ei ole nimelt lubatud määrata trahvi, mis ületab 10% asjaomase ettevõtja käibest, kusjuures ettevõtja on määratletud kui üksainus majandusüksus. Compagnie’ hinnangul nähtub aga vaidlustatud otsusest, et see käsitleb üksnes tegevust, mis on seotud Saint-Gobaini kontserni teatud tegevusaladega, mis kuuluvad „klaasi” tegevusharusse, kuid mitte kontserni muude tegevusaladega, mis moodustavad eraldi ettevõtted.

435

Sellest järeldub Compagnie’ sõnul, et komisjon pidi trahvi ülempiiri arvutamisel piirduma Saint-Gobaini kontserni „klaasi” tegevusharu käibega. Kui ta oleks seda teinud, ei oleks trahv mingil juhul ületanud 560 miljonit eurot. Compagnie järeldab sellest, et talle Saint-Gobainiga solidaarselt määratud trahv on ülemäära suur ja ebaproportsionaalne.

436

Kuna komisjon ei esitanud selle kohta vaidlustatud otsuses ühtegi selgitust, mistõttu on otsus lisaks ka puudulikult põhjendatud.

437

Compagnie väitis repliigi staadiumis veel, et kuna vastuväiteteatises ei olnud märgitud, et Saint-Gobaini kontserni kogu käibe arvessevõtmine oli põhjendatud eeldusega, et ta avaldas otsustavat mõju kõigile oma tütarettevõtjatele, ei olnud tal võimalik sellega seoses oma õigusi enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist tõhusalt teostada. Järelikult tegutses komisjon tema kaitseõigusi rikkudes.

438

Komisjon vaidleb sellele kriitikale vastu. Ta väidab kõigepealt, et ta võttis vaidlustatud otsuses Saint-Gobaini kontserni kogukäivet arvesse üksnes selle kindlakstegemisel, kas on vaja kohaldada määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud 10% ülempiiri. Ta märgib seejärel, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb see ülempiir arvutada kõikide EÜ artikli 81 rikkumise toime pannud majandusüksuse moodustavate äriühingute käivete summa alusel, kuna ainult see käive annab tunnistust kõnealuse ettevõtja olulisusest ja mõjust turul. Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et komisjonil on pädevus võtta selle ülempiiri arvutamisel arvesse rikkumises osalenud ettevõtja eesotsas oleva emaettevõtja konsolideeritud käivet. See käive hõlmab kontserni erinevate tütarettevõtjate käivet, ilma et oleks vaja rikkumise eest formaalselt vastutust omistada kõigile kontserni moodustavatele ettevõtjatele.

439

Käesolevas asjas on aga komisjon piisavalt tõendanud, et Compagnie avaldab oma tütarettevõtjate kaubanduspoliitikale otsustavat mõju ja et järelikult moodustavad need erinevad äriühingud koos ühe ettevõtja. Järelikult tuleb eelmises punktis nimetatud ülempiiri arvutamisel lähtuda kogu Saint-Gobaini kontserni konsolideeritud käibest. Sellega seoses ei ole asjakohane, et Compagnie’ enda käive on väike, kuna Saint-Gobaini kontserni kogukäive ilmneb tema majandusaasta aruannetest. Lisaks ei ole 10% ülempiir kohaldatav ei otseselt rikkumisega seotud tegevusest saadavale käibele ega rikkumise vältel saadud kasumile ega ka otsusele eelnenud aastal ainult Saint-Gobaini kontserni selle osa saadud käibele, millesse kuuluvad rikkumise eest otseselt vastutavad tütarettevõtjad.

440

Komisjon vaidleb vastu etteheitele, mille kohaselt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud trahvi ülempiiri arvutamine on puudulikult põhjendatud. Ta väidab, et ülempiir viitab selle ettevõtja käibele, keda puudutab kõnealuse määruse alusel tehtud karistuse määramise otsus. Seega oli Compagnie’l kui vaidlustatud otsuse adressaadil võimalik kontrollida, et talle määratud trahv ei ületanud seda ülempiiri.

441

Mis puudutab lõpuks repliigis esitatud etteheidet kaitseõiguste rikkumise kohta, siis leiab komisjon, et tegemist on uue väitega, mis on seetõttu vastuvõetamatu. Igal juhul väidab ta, et Compagnie’ kaitseõigusi ei ole käesoleval juhul rikutud, kuivõrd komisjon ei olnud kohustatud talle edastama konkreetseid andmeid selle kohta, millisel tasemel trahvi ta kavatseb talle määrata, või käibe kohta, mida kasutatakse määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud ülempiiri mitteületamise kontrollimisel. Komisjon lisab, et vastavalt kohtupraktikale märkis ta vastuväiteteatises, kellena ta Compagnie’le väidetavaid tegusid süüks paneb.

442

Sissejuhatuseks tuleb tõdeda, et viitega, mis ta teeb oma täiendavas menetlusdokumendis põhiõiguste harta artiklile 41 käesoleva väite põhjendamiseks, ei esita Compagnie ühtegi uut väidet ega etteheidet võrreldes hagiavalduses sisalduvate väidete ja etteheidetega. Järelikult on see argument vastavalt eespool punktis 301 meenutatud kohtupraktikale vastuvõetav.

443

Seejärel tuleb sisu kohta märkida, et nagu nähtub eespool punktides 206–247 läbi viidud analüüsist, pani komisjon käesoleval juhul õigesti Saint-Gobaini rikkumise süüks Compagnie’le.

444

Käesolev väide tõstatab siiski küsimuse, milline tähendus tuleb omistada mõistele rikkumises osalenud „ettevõtja” käive, millele on viidatud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2, olukorras, kus esiteks komisjon õigusega paneb emaettevõtjale vastutuse tema ühe või mitme sellise tütarettevõtja rikkumise eest, kes tegutsevad konkreetses majandussektoris, ning teiseks on kõnealusel emaettevõtjal teisi tütarettevõtjaid, kes tegutsevad muudes sektorites ja kellele emaettevõtja poolt otsustava mõju avaldamist ei ole vaidlusaluses otsuses tuvastatud. Nagu Compagnie märgib, sõltub selles küsimuses võetavast seisukohast käesoleval juhul see, kas saab tuvastada talle Saint-Gobainiga solidaarselt määratud trahvi ülempiiri ületamise.

445

Siinkohal tuleb kõigepealt tagasi lükata Compagnie’ etteheide, mille kohaselt puuduvad põhjendused seoses käibega, mida komisjon kasutas alusena, et kontrollida, et Compagnie’ ja Saint-Gobaini moodustatud ettevõtjale määratud trahv ei ületa määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud ülempiiri.

446

Nimelt, kuna kõnealune ülempiir on seotud rikkumise toime pannud ja seega otsuse adressaadiks oleva ettevõtja või ettevõtjate ühenduse käibega, on sellel ettevõtjal või ettevõtjate ühendusel eeldatavasti võimalik kontrollida, kas ülempiiri on järgitud. Nimelt eeldatakse, et ettevõtja või ettevõtjate ühendus on mitte ainult kõnealusest seaduslikust piirmäärast teadlik, vaid teab ka omaenda käibe suurust. Seega on ta võimeline hindama, kas 10% ülempiiri on talle määratud trahviga ületatud või mitte, hoolimata sellest, et talle karistuse määramise otsuses puuduvad selle kohta igasugused selgitused. Sellest tulenevalt ei ole nõutav spetsiifiliste põhjenduste esitamine ülempiiri kohaldamise kohta (Üldkohtu 13. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-217/03 ja T-245/03: FNCBV vs. komisjon, EKL 2006, lk II-4987, punktid 237 ja 238).

447

Igal juhul tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 13 märkis komisjon muu hulgas, et Saint-Gobaini kontserni konsolideeritud kogukäive oli 2007. aastal 43,4 miljardit eurot ja et samal majandusaastal oli Saint-Gobaini käive 5,611 miljardit eurot. Peale selle, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 593–623, pani komisjon käesoleval juhul Saint-Gobaini toime pandud rikkumise süüks Compagnie’le, kuna ta jõudis vaidlustatud otsuse põhjenduses 622 järeldusele, et Saint-Gobaini kontserni erinevad tütarettevõtjad, kes rikkumises osalesid, moodustavad koos Compagnie’ga üheainsa ettevõtja. Komisjon märkis lisaks vaidlustatud otsuse põhjenduses 710, et vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 2 ei või trahv ületada 10% ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse eelmise majandusaasta kogukäibest. Lõpuks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 710–712 vähemalt kaudselt, et komisjon leidis käesoleval juhul, et Saint-Gobainile ja Compagnie’le solidaarselt määratud trahv ei ületa kõnealust ülempiiri.

448

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Compagnie’l oli võimalik vaidlustatud otsusega tutvudes mõista, et komisjon lähtus Saint-Gobaini kontserni konsolideeritud käibest ja otsustavast mõjust, mida Compagnie avaldas Saint-Gobaini kaubanduspoliitikale, kui komisjon kontrollis, et sellele ettevõtjale määratud trahv ei ületa määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud ülempiiri.

449

Mis puudutab järgmiseks etteheidet, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud ülempiiri on ületatud, siis tuleb kõigepealt märkida, et selles sättes kehtestatud trahvi ülempiiri eesmärk on vältida selliste trahvide määramist, mille puhul on ette näha, et arvestades ettevõtjate suurust, mis on – olgugi et ligikaudselt ja ebatäiuslikult – kindlaks tehtud nende kogukäibe põhjal, ei ole nad suutelised trahvi tasuma. Tegemist on seega piiriga, mida ühetaoliselt kohaldatakse kõigile ettevõtjatele ja mis sõltub iga ettevõtja suurusest ning mille eesmärk on vältida ülemäära suuri ja ebaproportsionaalseid trahve (eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 280 ja 281; vt selle kohta Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑52/03: Knauf Gips vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 452). Nii on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt komisjonil üksnes keelatud määrata trahvi, mis ületab ülempiiri, milleks on 10% asjaomase ettevõtja käibest ja mis määratakse kindlaks otsuse kuupäevale eelnenud majandusaasta alusel (eespool punktis 149 viidatud kohtuotsus Sarrió vs. komisjon, punkt 85, ja eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 593).

450

See 10% ülempiir tuleb arvutada kõikide nende äriühingute käivete summa alusel, kes moodustavad EÜ artikli 81 tähenduses ettevõtjana tegutseva ühe majandusüksuse, kuna ainult nende äriühingute käivete summa saab anda tunnistust kõnealuse ettevõtja suurusest ja majanduslikust võimsusest (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T-9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II-1487, punktid 528 ja 529; eespool punktis 210 viidatud 12. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 90, ning 16. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑79/06: Sachsa Verpackung vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 107). Nagu nähtub kohtupraktikast, ei tee komisjon viga, kui ta trahvi ülempiiri arvutamisel lähtub asjaomase valdusühingu konsolideeritud käibest, kui ei ole ümber lükatud eeldust, et viimane avaldab otsustavat mõju rikkumises osalenud tütarettevõtja või tütarettevõtjate kaubanduspoliitikale (vt selle kohta Üldkohtu eespool punktis 210 viidatud 12. detsembri 2007. aasta otsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 91; eespool punktis 311 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Liften Ascenseurs vs. komisjon, punkt 288; 5. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T-39/06: Transcatab vs. komisjon, EKL 2011, lk II-6831, punkt 129, ning 12. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T-41/05: Alliance One International vs. komisjon, EKL 2011, lk II-7101, punkt 166).

451

Lisaks, nagu komisjon õigesti väidab, on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud ülempiiril eraldi eesmärk, mis on sõltumatu rikkumise raskuse ja kestuse kriteeriumide eesmärgist (eespool punktis 449 viidatud kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, punkt 452). Nii tuleb selle ülempiiri hindamisel lähtuda asjaomase ettevõtja suurusest ja majanduslikust võimsusest, kuna ülempiiri eesmärk on vältida sellise trahvi määramist, mille puhul on ette näha, et kõnealune ettevõtja ei ole nad suuteline seda tasuma.

452

Saint-Gobaini kontserni konsolideeritud käive kajastab vaidlustatud otsuse adressaadiks oleva ettevõtja suurust ja majanduslikku võimsust täpsemini kui ainult see osa käibest, mis on saadud kontserni „klaasi” tegevusharus (vt selle kohta Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-25/95, T-26/95, T-30/95-T-32/95, T-34/95-T-39/95, T-42/95-T-46/95, T-48/95, T-50/95-T-65/95, T-68/95-T-71/95, T-87/95, T-88/95, T-103/95 ja T-104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II-491, punkt 5040, ning eespool punktis 450 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punkt 529). Siinkohal ei ole oluline, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses tuvastanud, et Compagnie avaldas kõigi oma tütarettevõtjate kaubanduspoliitikale otsustavat mõju.

453

Järelikult ei saa ainuüksi asjaoluga, et Saint-Gobaini kontsern tegutseb erinevates tööstussektorites, nagu klaas, innovaatilised materjalid, ehitustooted või ka pakendamine, põhjendada trahvi ülempiiri arvutamisel kontsern konsolideeritud käibest väiksema käibe aluseks võtmist ning seda isegi juhul, kui vaidlustatud otsuses käsitletav rikkumine puudutab ainult ühte neist sektoritest.

454

Pealegi, nagu eespool punktis 443 märgitud, tuvastas komisjon, et Compagnie moodustab koos Saint-Gobaini kontserni „klaasi” tegevusharuga EÜ artikli 81 kohaldamise seisukohalt ühe majandusüksuse. Niisugusel juhul on vastavalt kohtupraktikale õiguspärane see, kui komisjon võtab arvesse emaettevõtja käivet, et määrata trahv, mille suurus on piisavalt hoiatava mõjuga (vt selle kohta eespool punktis 311 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Liften Ascenseurs vs. komisjon, punkt 445). Seda eesmärki kahjustataks juhul, kui – nagu Compagnie sisuliselt pakub – trahvi ülempiiri arvutamise alusena saaks kasutada ainult nende äriühingute käivet, kes rikkumises otseselt osalesid (Üldkohtu 13. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑26/06: Trioplast Wittenheim vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 115).

455

See järeldus ei ole vastuolus Üldkohtu arutluskäiguga eespool punktis 449 viidatud kohtuotsuses Knauf Gips vs. komisjon. Selles kohtuotsuses analüüsis Üldkohus selleks, et teha kindlaks, kas Knaufi kontserni kõigi äriühingute ülemaailmset käivet võib kasutada trahvi ülempiiri arvutamise alusena, esiteks, kas Knaufi kontsern on konkurentsiõiguse tähenduses üks majandusüksus, ja teiseks, kas komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud, et selle kohtuasja hageja Knauf Gips AG on õigussubjekt, kes Knaufi kontserni eesotsas vastutab tema tegevuse kordineerimise eest (eespool punktis 449 viidatud kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, punkt 339). Selline lähenemisviis oli selles asjas siiski põhjendatud asjaoluga, et otsuses, mille tühistamist kohtuasjas taotleti, ei olnud komisjon suutnud tuvastada juriidilist isikut, kes juhtis nende äriühingute kontserni, mis moodustasid rikkumise eest vastutava ettevõtja, ja kellele oleks saanud süüks panna rikkumised, mille olid toime pannud selle kontserni erinevad äriühingud (eespool punktis 449 viidatud kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, punkt 337). Seevastu võis komisjon käesolevas kohtuasjas õigusega panna Saint-Gobaini teod süüks Saint-Gobaini kontserni valdusühingule Compagnie’le.

456

Mis puudutab lõpuks etteheidet, et on rikutud kaitseõigusi, kuna komisjon ei andnud Compagnie’le enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist võimalust tõendada, et ta ei avaldanud otsustavat mõju kõigi oma tütarettevõtjate kaubanduspoliitikale, siis tuleb tõdeda, et isegi kui oletada, et see on vastuvõetav, kuigi see esitati alles repliigi staadiumis, ei ole see mingil juhul põhjendatud. Nagu eespool punktis 452 rõhutatud, ei olnud Compagnie’le ja Saint-Gobainile määratud trahvi ülempiiri Saint-Gobaini kontserni konsolideeritud käibe alusel arvutamise eeltingimus Compagnie’ otsustava mõju avaldamine kõigi oma tütarettevõtjate kaubanduspoliitikale.

457

Järelikult ei rikkunud komisjon määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2, kui ta lähtus Saint-Gobaini kontserni konsolideeritud käibest, et teha kindlaks selle trahvi ülempiir, mida käesoleval juhul oli võimalik Compagnie’le ja Saint-Gobainile määrata. Tuleb aga tõdeda, et Compagnie’le ja Saint-Gobainile solidaarselt määratud trahv summas 880 miljonit eurot jääb allapoole sel viisil arvutatud ülempiiri.

458

Seetõttu tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

459

Kõike eespool toodut arvestades tuleb Compagnie’ ja Saint-Gobaini esitatud tühistamisnõuded rahuldada üksnes osas, milles nad paluvad tuvastada, et komisjon lähtus ekslikult lehtklaasi otsusest (Itaalia), kui ta võttis nende puhul korduvust raskendava asjaoluna arvesse.

460

Saint-Gobain ja Compagnie paluvad Üldkohtul samuti teostada käesolevas asjas oma täielikku pädevust ja vähendada neile määratud trahvisummat.

461

Sissejuhatuseks märgib Üldkohus, et talle konkurentsi valdkonnas määruse nr 1/2003 artikliga 31 vastavalt EÜ artiklile 229 antud täielik pädevus annab talle lisaks pelgale karistuse õiguspärasuse kontrollile, mis võimaldab üksnes tühistamishagi rahuldamata jätta või vaidlustatud akti tühistada, ka õiguse kõiki faktilisi asjaolusid arvestades vaidlustatud akti muuta ilma seda tühistamata, muutes näiteks määratud trahvi, kui selle suuruse küsimus on esitatud talle hindamiseks (vt Euroopa Kohtu 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, EKL 2009, lk I-7415, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika; eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 692, ning eespool punktis 100 viidatud kohtuotsus Romana Tabacchi vs. komisjon, punkt 265).

462

Käesoleval juhul tuleb üksteise järel analüüsida esiteks Saint-Gobaini argumenti, et trahvi arvutamise alusest tuleb maha arvata müügikäive, mida ta väidab olevat saanud väljaspool EMP‑d, teiseks Saint-Gobaini argumenti, mille kohaselt tema 1999. aasta müügikäivet ei tohi trahvi arvutamisel kasutada 1998. aasta jaoks, kolmandaks järeldusi, mis tuleb vajaduse korral teha vaidlustatud otsuse õigusvastasusest seoses lehtklaasi otsuse (Itaalia) arvessevõtmisega Compagnie’ ja Saint-Gobaini puhul korduvuse tuvastamisel, ning lõpuks neljandaks uut väidet, mille Compagnie esitas kohtuistungil ja mis puudutab mõistliku aja ületamist.

463

Saint-Gobain väidab, et väljaspool EMP‑d toimunud müük tuleb trahvi arvutamise alusest välja jätta isegi kui vaidlustatud otsus ei ole selles osas õigusvastane. Ta viitab sellega seoses 2006. aasta suuniste punktile 13, mille kohaselt võetakse EÜ artikli 81 rikkumise eest määratavate trahvide arvutamisel arvesse ainult EMP territooriumil saadud käivet.

464

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 33 märkis komisjon, et vaidlusaluse kartelliga seotud asjaomase turu geograafiline ulatus vastab tervele EMP‑le.

465

Vastuseks komisjoni 10. detsembri 2007. aasta informatsiooninõudele talle 28. jaanuaril 2008 saadetud kirjas viitas Saint-Gobain majandusaastate 2001–2004 aastakäibele, mis vastas väljaspool EMP‑d toimunud müügile. Vastuseks komisjoni 25. juuli 2008. aasta uuele informatsiooninõudele komisjonile 22. augustil 2008 saadetud kirjas täiendas Saint-Gobain seda teavet viitega majandusaastate 1999 ja 2000 aastakäibe osale, mis vastab samuti tema sõnul väljaspool EMP‑d toimunud müügile.

466

Komisjon leiab siiski, et kogukäibest, mille suuruse Saint-Gobain talle teatas, ei ole põhjust lahutada väidetavalt väljaspool EMP‑d toimunud müüki.

467

Üldkohus palus menetlust korraldava meetmega Saint-Gobainil edastada kõik dokumendid, mis võivad väidetavalt väljaspool EMP‑d saadud käibe tõelevastavust kinnitada, sealhulgas esitada müügilepingud ning täpsustada, millistele autotootjatele toimus müük, millele need arvandmed vastavad. Saint-Gobainil paluti ka vastata argumentidele, mis komisjon esitas vasturepliigis selleks, et vaielda vastu kõnealuste arvude lahutamisele määratud trahvi arvutamise alusest.

468

Üldkohus leiab sellega seoses kõigepealt, et ei saa nõustuda Saint-Gobaini väitega, et asjaolu, et komisjon esitas eespool punktides 167 ja 168 mainitud argumendid alles vasturepliigi staadiumis, viitab sellele, et ta arvas väljaspool EMP‑d toimunud müügi trahvi arvutamise aluse hulka ekslikult.

469

Nimelt esiteks tuleb märkida, et komisjon tegi need täpsustused vasturepliigi staadiumis vastusena uuele väitele, mille Saint-Gobain esitas oma repliigis ja mis puudutas just seda väidetavat eksimust. Teiseks palus komisjon oma 10. detsembri 2007. ja 25. juuli 2008. aasta informatsiooninõuetes Saint-Gobainil edastada talle andmed mitme järjestikuse majandusaasta vältel EMP‑s saadud käibe kohta. Mõlemas informatsiooninõudes palus komisjon Saint-Gobainil võimaluse korral esitada kinnitatud arvandmed ja eristada saadud käivet asjaomaste autotootjate kaupa. Saint-Gobain ei esitanud uurimise käigus aga ühtegi tõendit selle kohta, et käibe osa, mis tema hinnangul tuleb tema varem komisjonile teatatud arvudest lahutada, vastab tõepoolest väljaspool EMP‑d toimunud müügile.

470

Seejärel märgib Üldkohus, et Saint-Gobain esitas hulga arveid või arvete loetelusid, mis puudutavad ajavahemikus 1999–2003 väljaspool EMP‑d toimunud müüki. Saint-Gobaini poolt 12. novembril 2012 Üldkohtule saadetud kirja punktis 11 sisalduvast tabelist nähtub, et asjaomased autotootjad on [konfidentsiaalne]. Klaasosad, mille kohta need arved on esitatud, puudutavad tootmisüksusi, mis asjaolude asetleidmise ajal asusid väljaspool EMP‑d ([konfidentsiaalne]).

471

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et Saint-Gobaini esitatud arved või arvete loetelud võimaldavad tõendada üksnes osa müügikäibest, mille see ettevõtja sai rikkumisperioodil väljaspool EMP‑d. Saint-Gobain esitas seega aastaid 2002 ja 2003 puudutavad arved või arvete loetelud üksnes osas, mis on seotud klaasi müügiga [konfidentsiaalne]‑le ja [konfidentsiaalne]‑le. Teatud juhtudel, mis on seotud eelkõige müügiga [konfidentsiaalne]‑le, ei esitanud ta ühtegi arvet.

472

Saint-Gobain püüab lünki oma toimiku materjalides põhjendada sellega, et viitab eelkõige asjaolude toimumisest pika aja möödumisele, mille tõttu on paljud dokumentaalsed tõendid – nii raamatupidamis- kui ka muud dokumendid kadunud. Selle argumendiga ei saa siiski nõustuda. Saint-Gobain oleks võinud dokumentaalseid tõendeid püüda komisjonile edastada uurimise käigus, millest ta aga sõnaselgelt loobus nii asjaomasest müügist saadud „suhteliselt väikese summa” tõttu kui ka „suurte raskuste tõttu, mis oleks tulnud ületada, selleks et [Saint-Gobaini rahvusvahelisest äriteabe andmebaasist] eraldada käivet, mis on seotud väljaspool [EMP‑d] toimunud müügiga”. Siinkohal tuleb rõhutada, et vastupidi Saint-Gobaini väidetule olid küsimused, mis komisjon talle uurimise käigus korduvalt esitas, piisavalt täpsed, et tal oli võimalik mõista vajadust esitada tõendeid selle kohta, et väljaspool EMP‑d saadud müügikäive, millele ettevõtja viitas, vastas tõele. Saint-Gobainiga ei saa nõustuda ka osas, milles ta väidab, et komisjon ei juhtinud piisavalt tema tähelepanu käibe autotootjate kaupa jaotamise tähtsusele. Selle väite lükkab nimelt ümber nende küsimustike sõnastus, mille komisjon saatis Saint-Gobainile 10. detsembril 2007 ja 25. juulil 2008.

473

Teiseks tuleb märkida, et vastavalt vaidlustatud otsusele toimus kõigi eespool punktis 470 nimetatud autotootjate suhtes „klubi” liikmete vahel kokkumäng. Kuigi Saint-Gobain möönab oma vastuses Üldkohtu küsimustele, et kõnealune müük toimus osaliselt laiema kaubandussuhte raames, mida reguleeris autotootja EMP‑s asuva üksusega sõlmitud raamleping, väidab ta siiski, et kõnealune müük toimus väljaspool EMP‑d asuvate tütarettevõtjate esitatud tellimuste tulemusel ja et klaas tarniti väljaspool EMP‑d asuvatesse tootmisüksustesse. Saint-Gobain väitis kohtuistungil samuti, et autokontsernide kesksed hankijad EMP‑s ei olnud süstemaatiliselt vastutavad tarnelepingute üle läbirääkimiste pidamise eest.

474

Sellegipoolest tuleb kõigepealt tõdeda, et Saint-Gobain ei esita peale [konfidentsiaalne]‑ga sõlmitud raamlepingu, mida analüüsitakse allpool punktis 475, ühtegi täpsustust käibe kohta, mida on mainitud Üldkohtu küsimustele saadetud kirjaliku vastuse punktis 10 sisalduvas tabelis ja mida ei saadud laiema kaubandussuhte raames, mida reguleeris autotootjaga EMP‑s sõlmitud raamleping. Üldkohus märgib selle kohta lisaks, et mõningad dokumendid, mis Saint-Gobain edastas vastuseks Üldkohtu küsimusele, ilmestavad ostude tsentraliseerimise ärimudelit autotootjate tasandil EMP‑s. Siinkohal on sobilik viidata hankemenetlusele, mille korraldas [konfidentsiaalne] eelkõige tuuleklaaside ostmiseks selle autotootja tootmisüksusele [konfidentsiaalne]‑s, ning Saint-Gobaini ja [konfidentsiaalne] vahelisele lepingule, mis puudutas klaasi tarnimist [konfidentsiaalne] tehasele.

475

Mis puudutab seejärel Saint-Gobaini ja [konfidentsiaalne] vahel sõlmitud raamlepingut, siis see tõendab tõepoolest, et Saint-Gobaini vastavat käivet ei olnud saadud EMP‑s asuva autotootjaga sõlmitud raamlepingu alusel. Üldkohus märgib siiski, et tegemist on ainsa dokumendiga, mille Saint-Gobain esitas tõendamaks Üldkohtu küsimustele saadetud vastuse punktis 10 sisalduvas tabelis nimetatud käivet, mis oli seotud rikkumisperioodil toimunud tarnetega sellele autotootjale [konfidentsiaalne]‑s. Kuna puuduva muud tõendid, nagu arved ja raamatupidamisdokumendid, ei ole Üldkohtule võimalik veenduda, et esitatud arvandmed vastavad tõele. See on nii seda enam, et Saint-Gobaini ja [konfidentsiaalne] vahel sõlmitud lepingus ei ole arvandmeid ei kohaldatud hindade ega lepingu alusel toimunud klaasitarnete mahu kohta.

476

Lõpuks tuleb märkida, et müük, mida Saint-Gobain väidab olevat toimunud väljaspool EMP‑d, puudutas autotootjate tootmisüksusi EMP‑ga piiriäärsetes riikides, millest enamik on pärast rikkumise lõppu liiduga ühinenud. Nagu komisjon kohtuistungil õigesti väitis, puudub igasugune kahtlus, et vähemalt osa nendes üksustes toodetud sõidukitest, mis olid varustatud klaasosadega, millele Saint-Gobain eespool mainitud tabelis viitab, turustati EMP‑s. Seetõttu on mõistlik asuda seisukohale, et niisuguse müügi ja siseturu vahel esineb tihe seos.

477

Neil asjaoludel ei saa nõustuda argumentidega, mis Saint-Gobain esitas selleks, et õigustada trahvisumma vähendamist põhjusel, et osa tema käibest on saadud väljaspool EMP‑d.

478

Mis puudutab 1998. aasta puhul arvessevõetavat käivet, siis tuleb märkida, et Saint-Gobain ei edastanud uurimise käigus andmeid selle aasta käibe kohta autotootjate kaupa. Seega, nagu eespool punktis 138 juba meenutati, võttis komisjon 1998. aasta puhul arvesse müügikäibe kohta autotootjate kaupa Saint-Gobaini esitatud andmeid, mis puudutasid lähimat rikkumisperioodiga hõlmatud aastat ehk 1999. aastat.

479

Saint-Gobain väidab siiski, et autoklaasi turg kasvas ajavahemikus 1998–1999 ja et seetõttu oleks tegelikult 1998. aastal saadud müügikäibe arvessevõtmine trahvide arvutamise aluse kindlaksmääramisel olnud talle soodsam kui ka 1998. aasta puhul 1999. aasta müügikäibe arvessevõtmine.

480

Sellega seoses tuleb tõdeda, et Saint-Gobaini argumendid on ebamäärased ja lisaks ei ole need millegagi tõendatud. Pealegi teatas Saint-Gobain nii uurimise käigus kui ka oma menetlusdokumentides, et ta ei ole võimeline esitama täpseid andmeid 1998. aasta käibe kohta autotootjate kaupa.

481

Neil asjaoludel ei ole põhjust käesolevas asjas lähtuda teistsugusest lähenemisviisist kui see, mida järgis komisjon trahvi arvutamisel, ja 1998. aasta käibe kindlakstegemisel ei ole põhjust aluseks võtta muud müügikäivet kui see, mille Saint-Gobain sai 1999. aastal.

482

Tuleb võtta seisukoht tagajärgede suhtes, mis tulenevad vaidlustatud otsuse õigusvastasusest seoses lehtklaasi otsuse (Itaalia) arvessevõtmisega Saint-Gobaini ja Compagnie’ puhul raskendava asjaoluna korduvuse tuvastamisel.

483

Sissejuhatuseks märgib Üldkohus, et väite korduvust reguleerivate õigusnormide eiramise kohta esitas nii Saint-Gobain kui ka Compagnie ja et Üldkohus nõustus nende hagide läbivaatamisel selle väitega osaliselt (vt eespool punktid 308–321).

484

Seejärel tuleb meenutada, et vastavalt eespool punktis 461 viidatud kohtupraktikale võib Üldkohus oma täielikku pädevust teostades juhul, kui ta seda vajalikuks peab, asendada trahvi arvutamisel komisjoni antud hinnangu enda omaga, sealhulgas seega seoses järeldustega, mis tuleb teha sellest, et on tuvastatud, et ettevõtjal on kalduvus liidu konkurentsieeskirju rikkuda.

485

Korduvuse tõttu trahvi põhisumma suurendamise tase peab kajastama liidu konkurentsiõigust rikkuva tegevuse kordamise raskust. Vaidlustatud otsuse kohaselt oli trahvi põhisumma 60% võrra suurendamine põhjendatud nii tulenevalt lehtklaasi otsusest (Benelux) kui ka lehtklaasi otsusest (Itaalia). Pidades silmas asjaolu, et ainult esimest neist otsustest võib korduvuse tuvastamisel arvesse võtta ja et lisaks oli see otsus vaidlustatud otsuses käsitletud rikkumise algusest ajaliselt kaugem, tuleb asuda seisukohale, et Saint-Gobaini ja Compagnie’ rikkumise kordamise raskus on väiksem kui see, millest lähtus komisjon vaidlustatud otsuses.

486

Neid asjaolusid arvestades tuleb korduvuse eest trahvi suurendamise määra vähendada 30%‑ni ning seetõttu tuleb Saint-Gobainile ja Compagnie’le solidaarselt määratud trahvi suuruseks kinnitada 715 miljonit eurot.

487

Compagnie esitas kohtuistungil uue väite, mis puudutab mõistliku aja ületamist, arvestades haldus- ja kohtumenetluse ülemäära pikka kestust. Compagnie rõhutab sellega seoses, et alates ajast, kui komisjon võttis selles asjas esimese uurimismeetme, möödus enam kui seitse aastat kuni kohtuistungi toimumise kuupäevani, mil Compagnie’l jäi veel Üldkohtu otsust oodata. Selle aja möödumisel on Compagnie’ jaoks olulised tagajärjed pangagarantii tõttu, mida komisjon temalt nõudis, et vältida talle määratud trahvi kohest tasumist. Compagnie palub seetõttu Üldkohtul muuta vaidlustatud otsust nii, et selles võetaks arvesse ülemäära pikka kestust ja viivitusega kaasnenud kulusid.

488

Komisjon väidab, et see väide on vastuvõetamatu osas, milles palutakse arvesse võtta vaidlustatud otsuse vastuvõtmise aluseks olnud haldusmenetluse kestust. Komisjon on nimelt seisukohal, et see ajavahemik oli hagejale juba hagi esitamise ajal teada ja seega oli tal selles staadiumis võimalik ajavahemiku ebamõislikkusele viidata. Igal juhul väidab komisjon, et haldusmenetluse kestust ei saa pidada ülemäära pikaks. Lõpuks ilmneb kohtupraktikast, et ülemäära pikk menetlusaeg ei saa mõjutada vaidlustatud otsuse õiguspärasust, ilma et see siiski mõjutaks kahju hüvitamise hagi esitamist.

489

Selle kohta märgib Üldkohus, et EIÕK artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud, et igaühel on oma tsiviilõiguste ja ‑kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis.

490

Liidu õiguse üldpõhimõttena kohaldatakse seda õigust ka juhul, kui komisjoni otsuse peale on kohtule hagi esitatud. Seda on kinnitatud ka põhiõiguste harta artikli 47 lõikes 2, mis puudutab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet (vt Euroopa Kohtu 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-385/07 P: Der Grüne Punkt - Duales System Deutschland vs. komisjon, EKL 2009, lk I-6155, punktid 178 ja 179 ning seal viidatud kohtupraktika).

491

Lisaks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et mõistliku aja järgimine on ka selline liidu õiguse üldpõhimõte, mis on kohaldatav konkurentsipoliitika valdkonnas komisjoni läbiviidavates haldusmenetlustes (vt Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-105/04 P: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8725, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda põhimõtet on sellisena kinnitatud põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1, mille kohaselt on igaühel õigus sellele, et liidu institutsioonid ja organid käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul.

492

Põhiõiguste harta artikli 41 lõige 1 ja artikli 47 teine lõik kajastavad seega ühte ja sama menetlusõiguse põhimõtet, mille kohaselt võivad õigussubjektid arvestada sellega, et otsus võetakse vastu mõistliku aja jooksul (vt selle kohta Üldkohtu 5. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑214/06: Imperial Chemical Industries vs. komisjon, punkt 285).

493

Kuigi Compagnie väidab käesolevas asjas, et nimetatud põhimõtet on rikutud, ei väida ta, et menetluse kestusel oli mis tahes mõju vaidlustatud otsuse sisule või et see võib mõjutada käesolevas vaidluses tehtavat lahendit. Täpsemalt, ta ei väida, et see kestus mõjutas kuidagi tema kaitseõiguste teostamise võimalusi haldus‑ või kohtumenetluses. Ta ei nõua ka vaidlustatud otsuse tühistamist väidetava rikkumise tõttu. Seevastu palub Compagnie Üldkohtul selle rikkumise tagajärjel komisjoni otsust muuta.

494

Selle kohta tuleb kõigepealt otsustada, et kui oletada, et etteheide haldusmenetluses mõistliku aja ületamise kohta on vastuvõetav, kuigi seda hagiavalduses ei esitatud, ei saa selle menetluse kestust käesoleva juhtumi asjaoludel mingil juhul pidada ülemäära pikaks. Menetlus, mis algas veebruaris 2005 komisjoni läbiviidud kontrollidega Saint-Gobaini kontserni äriühingute teatud ruumides, lõppes vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega 12. novembril 2008 ehk ligikaudu kolme aasta ja kümne kuu möödudes. Sellega seoses piisab märkimisest, et uurimine käsitles eriti keerulist kartelli, mis järk-järgult puudutas peaaegu kõiki autotootjad liidus ning mille raames leidis aset palju kontakte ja koosolekuid. Komisjoni poolt selle juhtumi menetlemine tingis vajaduse analüüsida suurt hulka fakti- ja õigusküsimusi, millest annab tunnistust ka vaidlustatud otsuse maht, kuivõrd see sisaldab 731 punkti ja 221 lehekülge. Lisaks ei võimalda vaidlustatud otsuse põhjendustes 39–55 esitatud komisjoni menetluse kirjeldus tuvastada põhjendamata tegevusetuse perioode.

495

Mis puudutab seejärel selle kohtumenetluse kestust, mis lõppeb käesoleva kohtuotsuse kuulutamisega, siis tuleb rõhutada, et Euroopa Kohtu 26. novembri 2013. aasta otsusest kohtuasjas C‑58/12 P: Groupe Gascogne vs. komisjon ilmneb, et kui liidu kohus rikub põhiõiguste harta artikli 47 teisest lõigust tulenevat kohustust lahendada talle esitatud asjad mõistliku aja jooksul, siis karistatakse sellise rikkumise eest Üldkohtule kahju hüvitamise nõude esitamisega, kusjuures selline nõue on tõhus ja üldkohaldatav õiguskaitsevahend sellisele rikkumisele viitamiseks ja selle eest karistamiseks (eespool viidatud kohtuotsus Groupe Gascogne vs. komisjon, punktid 82 ja 83).

496

Järelikult hagi, mille Compagnie käesolevas asjas esitas ja milles ta palub üksnes vaidlustatud otsuse teda puudutavas osas tühistada või teise võimalusena talle määratud trahvisummat vähendada ning mida ei saa mingil juhul samastada kahju hüvitamise nõudega, ei kujuta endast sobivat raamistikku nõudmaks karistust Üldkohtu poolt oma kohustuse teha käesolevas kohtuasjas otsus mõistliku aja jooksul võimaliku rikkumise eest.

497

Täiendavalt tuleb märkida, et vastavalt põhiõiguste harta artikli 47 teisele lõigule on igaühel muu hulgas õigus asja arutamisele sõltumatus ja erapooletus kohtus. See tagatis, mis kuulub liikmesriikide ühiste põhiseaduslike tavade hulka, on samuti sätestatud EIÕK artikli 6 lõikes 1.

498

Kohtupraktika kohaselt hõlmab erapooletuse tagatis kahte aspekti. Esiteks peab kohus olema subjektiivselt erapooletu, mis tähendab, et ükski selle liikmetest ei ilmuta erapoolikust ega isiklikke eelarvamusi, kusjuures isiklikku erapooletust eeldatakse kuni vastupidise tõendamiseni. Teiseks peab kohus olema objektiivselt erapooletu, mis tähendab, et ta peab pakkuma piisavaid tagatisi igasuguse õiguspärase kahtluse välistamiseks (Euroopa Kohtu 1. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-341/06 P ja C-342/06 P: Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, EKL 2008, lk I-4777, punkt 54; vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu 1. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas Piersack vs. Belgia, A‑seeria, nr 53, punkt 30; 26. oktoobri 1984. aasta otsus kohtuasjas De Cubber vs. Belgia, A‑seeria, nr 86, punktid 24–30, ja 25. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas Findlay vs. Ühendkuningriik, Recueil des arrêts et décisions, 1997‑I, punkt 73).

499

Esitades käesoleval juhul etteheite, et käesolevas kohtuasjas on kohtumenetluse kestus ülemäära pikk, palub Compagnie selle kohtuasja lahendamise eest vastutaval Üldkohtu kojal hinnata, kas ta ise on kohtuasja menetlemisel põhjendamatu viivituse tekitamisega toime pannud menetlusnormi rikkumise. Niisuguse hinnangu andmine tooks kaasa selle, et käesolev koja koosseis peaks kindlaks tegema mitte ainult selle, kas talle võib ette heita viivitamist, vaid ka selle, kas vastaval juhul tuleb viivitust pidada ülemäära pikaks.

500

Selles kontekstis tuleb asuda seisukohale, et isegi kui oletada, et tühistamishagi oleks olnud sobiv raamistik karistamaks liidu kohtu poolt oma kohustuse teha otsus mõistliku aja jooksul rikkumise eest, ei oleks käesolev koosseis mingil juhul saanud pakkuda Compagnie’le piisavaid tagatisi, et välistada igasugune õiguspärane kahtlus selles, et ta analüüsib kohtumenetluse ülemäära pikka kestust puudutavat etteheidet erapooletult (vt analoogia alusel eespool punktis 495 viidatud 26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Groupe Gascogne vs. komisjon, punkt 90).

501

Seetõttu tuleb käesolev väide, mille Compagnie esitas otsuse muutmise nõuete põhjendamiseks, osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

502

Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Üldkohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega.

503

Käesolevas kohtuasjas tunnistati hagejate nõuded üksnes osaliselt põhjendatuks. Nagu Saint-Gobain kohtuistungil õigesti väitis, tuleb siiski arvesse võtta asjaolu, et viimane loobus trahvi arvutamisel tehtud viga puudutanud etteheitest seetõttu, et komisjon võttis menetluse hilises staadiumis ehk pärast kohtuistungit vastu parandusotsuse.

504

Peale selle piirdus nõukogu kohtuasjas T‑56/09 menetlusse astumisega üksnes komisjoni nende nõuete toetuseks, milles viimane palus tagasi lükata Saint-Gobaini esimese väite, mis puudutab määruse nr 1/2003 õigusvastasust. See väide lükati põhjendamatuse tõttu tagasi.

505

Üldkohus leiab seega, et käesoleva juhtumi asjaolusid õiglaselt hinnates tuleb otsustada, et iga pool kannab oma kohtukulud ise, välja arvatud nõukogu, kelle kohtukulud mõistetakse välja Saint-Gobainilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab:

Vaidluse taust

Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

I – Hagi ese

II – Esimese võimalusena esitatud nõuded, milles palutakse vaidlustatud otsus tühistada

A – Kohtuasi T‑56/09

1. Esimene väide, et määrus nr 1/2003 on õigusvastane

a) Esimene väiteosa, mille kohaselt on rikutud õigust sõltumatule ja erapooletule kohtule

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

b) Teine väiteosa, mille kohaselt on eiratud süütuse presumptsiooni põhimõtet

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

2. Teine väide, et on rikutud kaitseõigusi

a) Poolte argumendid

b) Üldkohtu hinnang

3. Kolmas väide, et põhjendused ei ole piisavad ja et trahvi arvutamisel on tehtud viga

a) Esimene väiteosa, mille kohaselt põhjendused ei ole piisavad

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

b) Teine väiteosa, mille kohaselt on tehtud arvutusviga

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

4. Neljas väide, et Saint-Gobaini rikkumise süükspanemisel Compagnie’le on tehtud viga ning on rikutud karistuste individuaalsuse põhimõtet ja süütuse presumptsiooni ning võimu on kuritarvitatud

a) Poolte argumendid

b) Üldkohtu hinnang

Väite vastuvõetavus niivõrd, kui selle on esitanud Saint-Gobain

Põhiküsimus

5. Viies väide, et on rikutud karistuste tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse põhimõtet

a) Poolte argumendid

b) Üldkohtu hinnang

6. Kuues väide, et trahv on ülemäära suur

a) Esimene väiteosa, mille kohaselt on määruse nr 1/2003 artiklit 23 seoses korduvuse raskendava asjaoluna arvessevõtmisega kohaldatud vääralt, proportsionaalsuse põhimõtet on rikutud ja põhjendused on puudulikud

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

– Nende argumentide vastuvõetavus, mis tuginevad põhiõiguste hartale ja mis Compagnie esitas oma täiendavas menetlusdokumendis

– Põhiküsimus

b) Teine väiteosa, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

c) Kolmas väiteosa, mille kohaselt ei ole piisavalt arvesse võetud seda, et Saint-Gobain ei vaidlustanud asjaolude sisulist õigsust, ning on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja esitatud ebapiisavad põhjendused

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

B – Kohtuasi T‑73/09

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

C – Järeldus mõlema hagi kohta seoses tühistamisnõuetega

III – Nõuded, milles palutakse Üldkohtul oma täielikku pädevust teostada

A – Müügikäive, mille Saint-Gobain väidetavalt sai väljaspool EMP‑d

B – Müügikäive, mida tuleb 1998. aasta puhul arvesse võtta

C – Tagajärjed, mis tulenevad vaidlustatud otsuse õigusvastasusest seoses lehtklaasi otsuse (Itaalia) arvessevõtmisega korduvuse tuvastamisel

D – Uus väide, mille Compagnie esitas kohtuistungil ja mis puudutab mõistliku aja ületamist

Kohtukulud