Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjas T‑46/09,

Kreeka Vabariik , esindajad: V. Kontolaimos, I. Chalkias, S. Charitaki ja S. Papaïoannou,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon , esindajad: A. Markoulli ja H. Tserepa-Lacombe, keda abistas advokaat N. Korogiannakis,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 8. detsembri 2008. aasta otsus 2008/960/EÜ, mille kohaselt ühenduse rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu ja Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) raames (ELT L 340, lk 99), kuivõrd sellega jäetakse ühenduse rahastamisest välja teatavad kulutused, mida Kreeka Vabariik on teinud,

ÜLDKOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees N. J. Forwood, kohtunikud F. Dehousse (ettekandja) ja J. Schwarcz,

kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,

arvestades kirjalikus menetluses ja 5. juuni 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Kohtuotsuse põhistus

Õiguslik raamistik

1. Ühise põllumajanduspoliitika rahastamist käsitlevad üldised eeskirjad

1. Nõukogu 21. aprilli 1970. aasta määruses (EMÜ) nr 729/70 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 94, lk 13) kehtestati ühise põllumajanduspoliitika rahastamist käsitlevad üldised eeskirjad. See määrus tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 17. mai 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1258/1999 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 160, lk 103; ELT eriväljaanne 03/25, lk 414), mis reguleerib 1. jaanuarist 2000 kuni 16. oktoobrini 2006 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise raames tehtud kulutusi.

2. Määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõige 2 näeb ette, et Euroopa Ühenduste Komisjon teeb igakuiste ettemaksete kohta otsuse akrediteeritud makseasutuste tehtud kulutuste põhjal ja määruse artikli 7 lõige 3 käsitleb makseasutuste otsuseid raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta.

3. Määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõige 4 sätestab:

„Komisjon otsustab kulutused artiklites 2 ja 3 osutatud ühenduse rahastamisest välja jätta, kui ta avastab, et kulutused ei ole tehtud kooskõlas ühenduse eeskirjadega.

Enne kui otsustatakse rahastamisest keelduda, teavitatakse kirjalikult komisjoni poolsete kontrollimiste tulemustest ja asjaomase liikmesriigi vastustest ning seejärel püüavad pooled jõuda kokkuleppele võetavate meetmete suhtes.

Kui kokkuleppele ei jõuta, võib liikmesriik enne rahastamisest keeldumise otsust asjakohaste seisukohtade kaalumise eesmärgil taotleda nelja kuu jooksul menetluse algatamist, mille tulemused esitatakse aruandes, mis saadetakse komisjonile kontrollimiseks.

Komisjon hindab väljajäetavaid summasid, arvestades eelkõige avastatud mittevastavuse astet. Komisjon võtab arvesse rikkumise olemust ja raskust ning ühenduse rahalist kahju.

Rahastamisest keeldumine ei või hõlmata:

a) artiklis 2 osutatud kulutusi, mis on tehtud varem kui 24 kuud enne komisjoni kirjalikku teadet asjaomases liikmesriigis tehtud kontrollimiste tulemuste kohta;

[…]”.

4. Määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõige 1 sätestab:

„Kooskõlas siseriiklike õigus- ja haldusnormidega võtavad liikmesriigid meetmed, mis on vajalikud, et:

a) tagada fondist rahastatavate tehingute tegelik toimumine ja nõuetekohane teostamine;

b) tõkestada ja käsitleda eeskirjade eiramist;

c) hüvitada eeskirjade eiramise või hooletuse tagajärjel kaotatud summasid.

[…]”.

5. Nõukogu 21. juuni 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT L 209, lk 1) tunnistati määrus nr 1258/1999 kehtetuks ja seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2007 (määruse nr 1290/2005 artikkel 49). Siiski nähakse määruses ette, et 16. oktoobrist 2006 tehtud kulude osas kohaldatakse vastavuse kontrolli käsitlevat artiklit 31 alates 16. oktoobrist 2006.

6. Määruse nr 1290/2005 artikkel 31 sisaldab sisuliselt samu sätteid kui määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõige 4.

7. Komisjoni 7. juuli 1995. aasta määruse (EÜ) nr 1663/95, millega nähakse ette nõukogu määruse (EMÜ) nr 729/70 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (EÜT L 158, lk 6; ELT eriväljaanne 03/18, lk 31), muudetud komisjoni 22. oktoobri 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 2245/1999 (EÜT L 273, lk 5; ELT eriväljaanne 03/26, lk 335), artiklis 8 on sätestatud:

„1. Kui komisjon on uurimise põhjal leidnud, et tehtud kulutused ei ole ühenduse eeskirjadega kooskõlas, teatab ta oma kontrollimise tulemustest asjaomasele liikmesriigile ning lisab parandusmeetmed, mis on vajalikud edaspidi eeskirjadele vastavuse tagamiseks.

Komisjoni teates viidatakse käesolevale määrusele. Liikmesriik vastab kahe kuu jooksul ning komisjon võib vastavalt sellele oma seisukohti muuta. Põhjendatud juhul võib komisjon vastamistähtaega pikendada.

Pärast vastamistähtaja möödumist kutsub komisjon liikmesriigi kahepoolsetele läbirääkimistele, mille käigus pooled püüavad kokku leppida vajalikes meetmetes ning eeskirjade rikkumise raskuse ja ühendusele tekitatud rahalise kahju hindamises. Pärast neid läbirääkimisi ning tähtaja möödumist, mille komisjon on määranud pärast liikmesriikidega konsulteerimist lisateabe esitamiseks läbirääkimiste järel, või juhul kui liikmesriik ei võta läbirääkimiskutset vastu komisjoni määratud tähtaja jooksul, teeb komisjon liikmesriigile ametlikult teatavaks oma seisukoha, viidates komisjoni otsusele 94/442/EÜ. Teade sisaldab hinnangut nende kulutuste kohta, mis komisjon kavatseb määruse […] nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c alusel ühenduse rahastamisest välja arvata, ilma et see piiraks käesoleva lõike neljanda lõigu kohaldamist.

Liikmesriik teatab komisjonile võimalikult kiiresti ühenduse eeskirjade järgimise tagamiseks võetavatest parandusmeetmetest ja nende jõustumise kuupäeva. Komisjon võtab vajaduse korral määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c alusel vastu otsuse või mitu otsust ühenduse eeskirjade rikkumisega seotud kulutuste ühenduse rahastamisest väljajätmise kohta kuni parandusmeetmete jõustumiseni.

2. Määruse […] nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punktis c nimetatud otsused tehakse pärast lepitusorgani poolt vastavalt otsuse 94/442/EÜ sätetele koostatud aruannete läbivaatamist.”

8. Komisjoni 21. juuni 2006. aasta määrust (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette […] määruse […] nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGF‑i ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT L 171, lk 90), kohaldatakse alates 16. oktoobrist 2006 ja selle artikli 11 lõiked 1–3 näevad sisuliselt ette sama menetluse kui määruse nr 1663/95 artiklis 8.

2. Komisjoni juhised

9. Finantskorrektsioonide kohaldamise juhised on määratud kindlaks komisjoni 23. detsembri 1997. aasta dokumendis nr VI/5330/97 „Juhised EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse raames finantskorrektsioonide tegemiseks” (edaspidi „dokument nr VI/5330/97”).

10. Dokumendi nr VI/5330/97 lisast 2 „Finantstagajärjed, mis kaasnevad EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise üle liikmesriikide poolt teostatud kontrolli puudustega” tuleneb, et finantskorrektsioone tehakse, arvestades eelkõige avastatud mittevastavuse astet ning et komisjon võtab selles osas arvesse rikkumise olemust ja raskust ning ühenduse rahalist kahju (dokumendi nr VI/5330/97 lisa 2 teine lõik).

11. Dokumendi nr VI/5330/97 lisa 2 näeb esiteks ette finantskorrektsiooni hindamist „konkreetsetes toimikutes esinevate vigade põhjal”. Selle hindamisviisiga tuvastatakse eeskirjade eiramise üksikjuhtumeid – mida on vajaduse korral ekstrapoleeritud – ja toob kaasa üksikute korrektsioonide tegemise. Seesama lisa näeb teiseks ette finantskorrektsiooni hindamise viisi selle põhjal, kui suur on rahalise kahju tekkimise oht. Nimetatud hindamisviisi põhjal tuvastatakse süstemaatilisi eiramisi ja see toob kaasa kindlasummalise korrektsiooni kohaldamise (dokumendi nr VI/5330/97 lisa 2 kaheksas kuni kahekümne viies lõige).

12. Viimati nimetatud hindamisviisi puhul, mis on asjakohane süsteemide auditeerimise kontekstis, kohaldab komisjon kindlasummalisi korrektsioone väärtuses 2%, 5%, 10% või 25% deklareeritud kulutustest, vastavalt kontrollisüsteemide puudustest ühendusele tekkiva rahalise kahju ohu ulatusele (dokumendi nr VI/5330/97 lisa 2 kaheksas lõige).

13. Komisjon eristab kaht liikmesriikide läbiviidatavat kontrolliliiki (dokumendi nr VI/5330/97 lisa 2 neljateistkümnes lõige).

14. Ühelt poolt on „võtmekontrollid” füüsilised ja halduskontrollid, mida tehakse, et kontrollida substantiivseid elemente, eelkõige taotluse objekti olemasolu, kvantiteeti ning kvalitatiivseid tingimusi, sh tähtaegade järgimist, viljakoristuse nõuete järgimist, andmete säilitamistähtaegade järgimist jne. Nimetatud kontrollid tehakse paikvaatluse vormis ning andmeid võrreldakse sõltumatute andmetega nagu nt maaregistrid.

15. Teiselt poolt nimetatakse „täiendavateks kontrollideks” haldustoiminguid, mis tuleb läbi viia taotluste korrektseks töötlemiseks, nt kontrollitakse nende esitamistähtaegade järgimist, tuvastatakse ühe objekti kohta kahekordselt esitatud taotlused, tehakse riskianalüüs, rakendatakse sanktsioone ning tehakse piisavat järelevalvet menetluste üle.

16. Abikõlbmatute kulude arvutamiseks näeb dokument nr VI/5330/97 ette neli kindlasummalise korrektsiooni liiki:

– 25% suurust korrektsiooni kohaldatakse juhul, kui kontrollisüsteem on täielikult rakendamata või see on oluliste puudustega ja eksisteerivad märgid sagedaste eeskirjade rikkumiste ja hooletuse kohta võitluses eeskirjade eiramise ja pettuse vastu, kuivõrd on EAGGF‑le äärmiselt suurte kahjude tekkimise risk;

– 10% suurust korrektsiooni kohaldatakse juhul, kui üks või mitu võtmekontrolli on jäänud teostamata või on nii halvasti või harva läbi viidud, et need ei ole tõhusad tuvastamaks taotluse kõlblikkust või ennetamaks eeskirjade eiramisi, ning seega on mõistlikult võimalik arvestada, et EAGGF jaoks on suur risk saada suurt kahju;

– 5% suurust korrektsiooni kohaldatakse juhul, kui kõik võtmekontrollid on läbi viidud, aga ei ole järgitud õigusnormidega soovitatud kontrollimiste arvu, sagedust või täpsust, ning on mõistlik järeldada, et sellised kontrollid ei taga oodatud tasemel taotluste vastavust nõuetele ja EAGGF jaoks on kahju risk märkimisväärne;

– 2% suurust korrektsiooni kohaldatakse juhul, kui liikmesriik on kõik võtmekontrollid nõuetekohaselt läbi viinud, kuid on jätnud täielikult korraldamata ühe või mitu täiendavat kontrolli, mistõttu EAGGF‑le kaasneb väike risk ja rikkumise raskus on vähene.

17. Dokumendi nr VI/5330/97 lisa 2 näeb lõpuks ette, et „liikmesriigi kohustuste rikkumine osutub raskemaks, kui liikmesriik ei paranda oma kontrolle, olgugi et komisjon on talle juba teatanud, et parandamine on vajalik” (lisa 2 kuueteistkümnenda lõike lõpp).

18. Dokument AGRI/61495/2002 puudutab seda, kuidas komisjon käsitleb EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise raames kontrollisüsteemide puudulikkuse kordumise juhtumeid ning sellega täpsustatakse dokumendis nr VI/5330/97 ette nähtud kordumise põhimõtet. See on sõnastatud järgmiselt:

„Kui

– kontrollisüsteem on täielikult rakendamata või see või selle teatav element on oluliste puudustega ning selle kohta on EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise raames tehtud üks või mitu finantskorrektsiooni otsust, ja

– juba korrigeeritud ajavahemikust hilisema perioodi kohta on tuvastatud samade puuduste jätkuv esinemine,

peab komisjon, välja arvatud juhul, kui uuritakse võimalikke liikmesriigi võetud korrektsiooni- või kompensatsioonimeetmeid, õigeks kohaldada selle kindlasummalise korrektsiooni suurendamist, mida kohaldati eelmise korrektsiooni käigus, tulenevalt EAGGF‑le kaasneva rahalise kahju riski suurenemisest.

[…]

tagamaks seda, et 8. detsembri 1997. aasta dokumendis C 3909 (VI/5330/97) ette nähtud korrektsioonid on kindlasummalised, kui mittenõuetekohaste kulutuste tegelikku määra ja seega ühenduse kantava rahalise kahju summat ei saa kindlaks teha, kasutatakse orientatsioonina järgmisi protsente:

[...]

– eelneva 5% korrektsiooni korral 10% korrektsiooni hilisema asjaomase ajavahemiku kohta;

– eelneva 10% korrektsiooni korral vähemalt 15% korrektsiooni vastavalt riski suurusele ja selle tõusule hilisema asjaomase ajavahemiku kohta;

[…]”.

Vaidluse taust

19. Komisjoni 8. detsembri 2008. aasta otsusega 2008/960/EÜ, mille kohaselt ühenduse rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu ja Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) raames (ELT L 340, lk 99, edaspidi „vaidlustatud otsus”), jäeti Kreeka Vabariigi osas puu- ja juurviljade, puuvilla, veiseliha, oliiviõli ja finantskontrolli sektorites majandusaastate 2002 kuni 2006 kohta ühenduse rahastamisest välja kogusumma 179 140 594,66 eurot.

20. Komisjoni finantskorrektsioonide põhjused võeti kokku 11. septembri 2008. aasta koondaruandes AGRI-63130-00-2008, mis käsitleb komisjoni poolt määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 ja määruse nr 1290/2005 artikli 31 alusel läbi viidud vastavuse kontrolle (edaspidi „koondaruanne”).

21. Vaidlustatud otsuses kohaldas komisjon järgmisi korrektsioone:

– sektoris „puu- ja juurviljad – tsitrusviljade töötlemine”: määrati kaks 10% kindlasummalist korrektsiooni tšekiga maksete ning puudulike haldus- ja raamatupidamiskontrollide tõttu summas 2 289 213 eurot majandusaasta 2005 kohta ja 385 748 eurot majandusaasta 2006 kohta;

– puuvilla sektoris: peale kahe ühekordse korrektsiooni abikõlbliku toodangu ületamise eest summas 4 870 264,97 eurot majandusaasta 2003 kohta ja summas 2 143 945,63 eurot majandusaasta 2004 kohta, mida ei ole vaidlustatud, määras komisjon kaks 5% suurust kindlasummalist korrektsiooni, ühe summas 27 731 557,37 eurot majandusaasta 2002 kohta ja teise summas 32 655 464,17 eurot majandusaasta 2003 kohta;

– veiselihatootmise toetuse sektoris kohaldas komisjon kindlasummalist korrektsiooni puudulike identifitseerimise ja registreerimise andmebaasi kontrollide ning kohapealsete kontrollide eest suuruses 10% majandusaasta 2003 kohta, 5% ja 10% ulatuses majandusaasta 2004 kohta, 5% ja 10% ulatuses majandusaasta 2005 kohta ning suuruses 5% ja 10% majandusaasta 2006 kohta, mis kokkuvõttes tähendab 14 341 429,92 euro suurust korrektsiooni;

– oliiviõli tootmistoetuse sektoris kohaldas komisjon kindlasummalist korrektsiooni suuruses 10% ja 15% majandusaastate 2003–2006 kohta korduvate puuduste eest oliivisalude, pressimisettevõtete ja saakide kontrollimisel, mis kokkuvõttes tähendab 83 641 370,78 euro suurust summat, ja

– finantskontrolli sektoris määras komisjon majandusaasta 2005 kohta ühekordse korrektsiooni summas 4 521 536,62 eurot maksetähtaegade eiramise eest; ta määras ühekordse korrektsiooni ka rahaliste ülemmäärade ületamise eest summas 6 326 450,77 eurot majandusaasta 2004 kohta ja summas 233 613,43 eurot majandusaasta 2005 kohta.

Menetlus ja poolte nõuded

22. Kreeka Vabariik esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 6. veebruaril 2009.

23. Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti, määrati 30. septembril 2010 käesolev kohtuasi lahendamiseks viiendale kojale. Kuivõrd 15. veebruaril 2011 määrati uus ettekandja-kohtunik ning viimane nimetati teise kotta, määrati käesolev kohtuasi lahendamiseks sellele kojale.

24. Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (teine koda) alustada suulist menetlust ning esitas menetlust korraldavate meetmete raames vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 64 pooltele kirjalikke küsimusi. Viimased vastasid nendele küsimustele ettenähtud tähtaja jooksul. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 5. juuni 2012. aasta kohtuistungil.

25. Kreeka Vabariik palub Üldkohtul:

– tühistada või muuta vaidlustatud otsus vastavalt tema menetlusdokumentides märgitule;

– mõista kohtukulud välja komisjonilt.

26. Komisjon palub Üldkohtul:

– jätta hagi rahuldamata;

– mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.

Õiguslik käsitlus

1. Hagi ulatus

27. Kreeka Vabariik esitas hagiavalduses vaidlustatud otsuse tühistamise toetuseks kaksteist väidet. Kaks esimest väidet puudutavad tsitrusviljade töötlemise sektorit. Kolmas väide käsitleb puuvillasektorit. Neljas, viies ja kuues väide puudutavad veiselihasektorit. Seitsmes, kaheksas ja üheksas väide käsitlevad oliiviõlisektorit ning kümnes, üheteistkümnes ja kaheteistkümnes väide finantskontrolli sektorit.

28. Kohtuistungil teatas Kreeka Vabariik, et loobub neljandast ja seitsmendast väitest, mis käsitlevad komisjoni ajalise pädevuse puudumist ning menetluse liiga pikast kestusest tulenevat õiguskindluse põhimõtte rikkumist seoses vastavalt veiseliha ja oliiviõli sektoritega.

29. Ta loobus ka viiendast ja kaheksandast väitest, mis käsitlevad määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõikes 4 ette nähtud 24-kuulise tähtaja ületamist seoses vastavalt veiseliha ja oliiviõli sektoritega.

30. Finantskontrolli sektori osas loobus Kreeka Vabariik kaheteistkümnendast väitest, mis käsitleb viidet FA/2006/137/GR kandvat uurimist ja milles ta heitis ette põhjendamiskohustuse rikkumist. Peale selle märkis ta seoses kümnenda väitega, mis käsitleb viidet FA/2005/70/GR kandvat uurimist korrektsioonide kohta, mis puudutavad vastavalt esiteks ebasoodsaid piirkondi, teiseks viinamarjaistanduste ümberkujundamist ja muutmist ning kolmandaks veiseliha sektoris makstud täiendavaid toetusi, et ta jääb asjaomase väite juurde üksnes osas, mis puudutab ebasoodsaid piirkondi.

31. Lõpuks väitis ta, et loobub vaidlustatud otsuse muutmise nõudest.

32. See kanti kohtuistungi protokolli.

2. Esimene ja teine väide, mis käsitlevad sektoris „puu- ja juurviljad – tsitrusviljade töötlemine” kohaldatud korrektsioone

Ühenduse õigusnormid

33. Nõukogu 28. oktoobri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 2202/96, millega kehtestatakse teatavate tsitrusviljade tootjatele ühenduse toetuskava (EÜT L 297, lk 49; ELT eriväljaanne 03/20, lk 103), rakendati tootjatele makstava rahalise toetuse süsteemi, mis põhineb lepingutel, mis on sõlmitud ühelt poolt nõukogu 28. oktoobri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 2200/96 puu- ja köögiviljaturu ühise korralduse kohta (EÜT L 297, lk 1; ELT eriväljaanne 03/20, lk 55) alusel tunnustatud või esialgse tunnustuse saanud tootjaorganisatsioonide ja teiselt poolt töötlejate või nende seaduslikult asutatud ühistute või liitude vahel.

34. Komisjoni 1. detsembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2111/2003, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 2202/96 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 317, lk 5; ELT eriväljaanne 03/41, lk 232), artikli 7 lõike 1 punkt f näeb ette, et lepingutes määratakse kindlaks eelkõige tootjaorganisatsioonile tooraine eest makstav hind, mis võib erineda sõltuvalt sordist ja/või kvaliteedist ja/või tarneperiooditi ning makstakse üksnes panga- või postiülekandekorraldusega.

35. Määruse nr 2111/2003 artikli 24 lõike 1 punkt d näeb ette, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et kontrollida artiklites 25 ja 26 nimetatud tootjaorganisatsioonide ja töötlejate dokumentatsiooni selleks, et tagada selle vastavus siseriiklike õigusaktide alusel tootjaorganisatsioonidelt ja töötlejatelt nõutavale raamatupidamisele.

36. Määruse nr 2111/2003 artikkel 27, mis käsitleb kontrolle, näeb ette:

„1. Iga magusaid apelsine, mandariine, klementiine, satsumasid, sidruneid, greipfruute ja pomelosid töötlemiseks tarniva tootjaorganisatsiooni suhtes viiakse iga toote ja turustusaasta kohta läbi järgmised kontrollid:

[…]

b) haldus- ja raamatupidamiskontrollid vähemalt:

i) 5%-le lepingutega hõlmatud tootjatest selleks, et kontrollida eelkõige, kas pindalad, kogusaak, tootjaorganisatsioonile tarnitud kogus ja töötlemiseks tarnitud kogus vastavad iga tootja osas artiklis 23 sätestatud toetuse maksetele ja saadud tasudele;

[…]

c) haldus- ja raamatupidamiskontrollid selle tagamiseks, et artikli 15 lõigetes 1 ja 2 nimetatud töötlejate poolt tootjaorganisatsioonidele tarnitud toodete üldkogused, töötlemiseks tarnitud üldkogused, kõik artikli 17 lõikes 2 sätestatud tarnesertifikaadid ja toetustaotlustes märgitud üldkogused vastavad artikli 23 alusel makstud toetustele ja töötlejalt saadud tasudele;

2. Magusate apelsinide, mandariinide, klementiinide, satsumade, sidrunite, greipfruutide ja pomelote töötlejate suhtes viiakse iga tootmisettevõtte, toote ja turustusaasta kohta läbi järgmised kontrollid:

a) haldus- ja raamatupidamiskontrollid vähemalt:

i) 5%-le iga lepinguliigi (lühiajaline või mitmeaastane) alusel saadud partiidest selle tagamiseks, et asjaomased kogused on lepinguga ja artikli 17 lõikes 2 nimetatud tarnesertifikaatidega hõlmatud; samuti kasutatud veovahendi täpsete tunnusandmete ja I lisas sätestatud miinimumnõuetele vastavuse kontrollimiseks;

[…]

c) haldus- ja raamatupidamiskontrollid väljastatud ja saadud arvete ning raamatupidamisandmete alusel selle tagamiseks, et vastuvõetud toorainetest saadud valmistoodete kogus ja ostetud valmistoodete kogused vastavad müüdud valmistoodete kogustele;

[…]”.

37. Komisjoni dokumendi nr 17933/2000 lisa 16 määratleb tsitrusviljade sektori võtmekontrollid ja täiendavad kontrollid. Kõnealune lisa määratleb nimelt kuus võtmekontrolli, mille sekka kuuluvad muu seas nõuetekohase registripidamise kontroll ja selle vastavus siseriiklike õigusaktide alusel tootjaorganisatsioonidelt ja töötlejatelt nõutavale raamatupidamisele.

Koondaruanne

38. Komisjoni talitused viisid viidet FV/2006/315/GR kandva uurimise raames 3.–7. aprillini 2006 Kreekas läbi kontrolle. Pärast kirjavahetust leidis 27. veebruaril 2007 komisjoni ja Kreeka ametiasutuste vahel aset kahepoolne kohtumine. Komisjon tegi 10. jaanuari 2008. aasta kirjas Kreeka ametiasutustele teatavaks oma seisukoha. Lepitusorgani 19. juuni 2008. aasta arvamuse järel tegi komisjon 21. augusti 2008. aasta kirjas teatavaks oma lõpliku seisukoha.

39. Koondaruandes toodi välja teatavad puudused haldus- ja raamatupidamiskontrollides, mis on ette nähtud määruse nr 2111/2003 artikli 27 lõike 1 punkti b alapunktis i ja lõike 1 punktis c, ning määruse nr 2111/2003 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunktis i ja lõike 2 punktis c. Lisaks ilmneb koondaruandest, et sama määruse artikli 24 lõike 1 punktis d ette nähtud kontrollid ei ole teostatud kooskõlas ühenduse õigusnormidega vähemalt ühel juhul. Peale selle tuvastati, et tõendid, mis pidid olema nendele kontrollidele lisatud, tihti puudusid. Need puudused tulenesid peamiselt asjaomastel raamatupidamisinspektoritel puudunud selgetest juhistest ja nende vähestest raamatupidamise alastest teadmistest. Komisjoni talitused leidsid, et puudused olid seotud kontrollisüsteemi sisuliste aspektidega ning et kontrollide teostamata jätmine või nende puudulik läbiviimine kujutavad endast EAGGF‑le suurte kahjude tekkimise riski. Komisjon nentis, et sarnased puudused tuvastati muu hulgas tsitrusviljade töötlemise osas aastal 2003 läbi viidud uurimise käigus.

40. Peale selle tuleneb komisjoni talituste tuvastustest, et üks töötleja väljamakse tootjaorganisatsioonile tehti tšekiga, samas kui see makse tuleb teostada panga- või postiülekandekorraldusega ning selle kohta on komisjon minevikus oma märkused juba esitanud. Koondaruandest tuleneb ka, et asjaomaseid kontrolle teostanud inspektorid ei olnud ühenduse ja siseriiklikest vastava valdkonna nõuetest teadlikud.

41. Komisjon leidis, et võtmekontrolle ei ole viidud läbi vastavalt dokumendis nr VI/5330/97 esitatud juhistele, arvestades kohaldatavates õigusnormides ette nähtud arvu ja täpsust, ning pealegi on see puudus korduv. Ta nentis, et eelmine korrektsioon oli 5%, ning kohaldas käesoleval juhul kindlasummalise korrektsiooni määra 10% majandusaastate 2005 ja 2006 kohta, kusjuures asjaomane ajavahemik algas 30. augustil 2004 ning lõppes turustusaastaga 2004/2005 k.a.

Üldkohtu hinnang

42. Kreeka Vabariik esitab esimese väite dokumentides nr VI/5330/97 ja nr 17933/2000 komisjoni esitatud juhiste väära tõlgendamise ja kohaldamise kohta, ning teise väite korrektsioonides esitatud faktiliste asjaolude põhjal antud väära hinnangu ja korrektsioonide ebaproportsionaalsuse kohta.

Esimene väide dokumentides nr VI/5330/97 ja nr 17933/2000 esitatud väära tõlgendamise ja kohaldamise kohta

43. Esiteks väidab Kreeka Vabariik, et võtmekontrollid on läbi viidud. Tema sõnul on avastatud puudustest üksnes nõuetekohase registripidamise kontroll ja registripidamise raamatupidamisele vastavuse kontroll võtmekontrollid. Seega ei oleks tohtinud korrektsioon ületada 2%.

44. Üldkohus nendib, et käesoleval juhul on komisjon asjaomaseid finantskorrektsioone kohaldanud eelkõige määruse nr 2111/2003 artiklites 24 ja 27 sätestatud haldus- ja raamatupidamiskontrollides esinevate puuduste tõttu.

45. Esiteks tuleneb koondaruandest, et need puudused on tuvastatud eelkõige seoses määruse nr 2111/2003 artikli 24 lõike 1 punktis d ette nähtud kontrollidega, mis käsitlevad tootja- ja töötlejaorganisatsioonide registripidamise ja selle vastavuse kontrolli siseriiklike õigusaktide alusel nõutavale raamatupidamisele. Tuleb märkida, et seda kontrolliliiki määratletakse dokumendi nr 17933/2000 lisas 16 võtmekontrollina, mida Kreeka Vabariik ei ole ka vaidlustanud.

46. Teiseks on kindlasummalisi korrektsioone määratud ka määruse nr 2111/2003 artiklis 27 ette nähtud haldus- ja raamatupidamiskontrollides esinevate puuduste tõttu. Ka need kontrollid on võtmekontrollid. Nende käigus kontrollitakse töötlemiseks tarnitud koguse ja toetuse maksete vastavust ning väljastatud ja saadud arvete ning raamatupidamisandmete alusel saadud või ostetud valmistoodete koguse vastavust müüdud valmistoodete kogustele. Seega on tegemist nõutavate sisulise vastavuse elementide kontrollimisega.

47. Seetõttu leidis komisjon dokumendi nr VI/5330/97 lisa 2 ja dokumendi nr 17933/2000 lisa 16 arvestades õigesti, et käesoleval juhul on tuvastatud puudused seotud võtmekontrollidega.

48. Kohaldatud korrektsioonimäära osas leidis komisjon, et võtmekontrollide käigus tuvastatud puudused olid eelmisel korral andnud alust kohaldada korrektsiooni 5%, ning kuna puudused olid korduvad, siis tõstis ta kindlasummaliste korrektsioonide määra 10%‑le.

49. Selles osas tuleb dokumendis nr VI/5330/97 esitatud juhiseid arvestades meenutada, et kui ühendusele põhjustatud kahju ei ole võimalik täpselt hinnata, võib komisjon näha ette kindlasummalise korrektsiooni (Euroopa Kohtu 24. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑418/06 P: Belgia vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑3047, punkt 136).

50. Abikõlbmatute kulutuste arvutamiseks näeb dokument nr VI/5330/97 ette kulude kindlasummalise 5% määra, kui kõik võtmekontrollid on läbi viidud, aga ei ole järgitud õigusnormidega soovitatud kontrollimiste arvu, sagedust või täpsust, ning on mõistlik järeldada, et sellised kontrollid ei taga oodatud tasemel taotluste vastavust nõuetele ja EAGGF jaoks on kahju risk märkimisväärne (vt eespool punktid 14 ja 16).

51. Käesoleval juhul on tõesti tegu sellise olukorraga, kuna tegemist on võtmekontrollides tuvastatud puudustega, kuivõrd nendes kontrollides ei ole järgitud õigusnormidega soovitatud täpsust ning tegu ei ole üksnes täiendavate kontrollide korraldamata jätmisega.

52. Seetõttu on väär Kreeka Vabariigi väi de, mille kohaselt käesoleval juhul oleks tulnud kohaldada 2% määra. Seetõttu ei saa etteheitega komisjoni dokumentides nr VI/5330/97 ja nr 17933/2000 esitatud juhiste väära tõlgendamise ja kohaldamise kohta selles osas nõustuda.

53. Kreeka Vabariik väidab teiseks, et korrektsioonimäära kahekordistamisel ei ole õiguslikku alust ning vaidlustab tuvastatud puuduste kordumise asjaolu.

54. Esiteks väidab Kreeka Vabariik, et ükski õigusnorm ei määratle mõistet „korduvus”, mida kasutati esimest korda majandusaasta 2005/2006 suhtes mittekohaldatavas dokumendis AGRI/60637/2006.

55. Selle argumendiga ei saa nõustuda.

56. Tuleb meenutada, et määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 neljas lõik ja määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõige 2 (vt eespool punktid 3 ja 6) näevad ette, et komisjon peab mittevastavuste tuvastamise korral võtma väljajäetavate summade hindamisel arvesse rikkumise raskust.

57. Sellega seoses võib kõnealuste mittevastavuste kordumist käsitada kui raskendavat asjaolu, mis võib õigustada määratud finantskorrektsiooni tõstmist. Kõnealust määra suurendamist võib selles osas käsitada kui toimingut, mis on Kreeka Vabariigi suhtes kohaldatava korrektsiooni kogumäära kindlaks määramise osa (vt selle kohta Euroopa Kohtu 21. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑54/95: Saksamaa vs . komisjon, EKL 1999, lk I‑35, punkt 13).

58. Seetõttu tuleb lükata tagasi etteheide, mille kohaselt tuvastatud puuduste kordumise arvestamisel ei ole kohaldatavates õigusnormides nõuetekohast õiguslikku alust.

59. Peale selle on nendes juhistes, st dokumentides nr VI/5330/97, AGRI/61495/2002 ja AGRI/60637/2006 komisjoni kindlaks määratud eeskirjad sellised, mis kätkevad mittevastavuste kordumise tuvastamisega kaasnevaid tagajärgi.

60. Kreeka Vabariigi väide, mille kohaselt „korduvus” kui raskendav asjaolu määrati esimest korda kindlaks dokumendis AGRI/60637/2006, on väär. Esiteks näeb dokumendi nr VI/5330/97 lisa 2 ette, et „kohustuste rikkumine osutub raskemaks, kui liikmesriik ei paranda oma kontrolle, olgugi et komisjon on vajalikest parandustest talle juba teatanud”. Teiseks puudutab dokument AGRI/61495/2002, millele Kreeka Vabariik oma hagiavalduses osutab, komisjoni poolt EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise raames käsitletud kontrollisüsteemi mittevastavuste kordumise juhtumeid ja sellega soovitakse täpsustada dokumendis nr VI/5330/97 ette nähtud kordumise põhimõtet. See näeb sisuliselt ette, et kui samad puudused taasesinevad, võib kohaldada eelmise korrektsiooni käigus kohaldatud kindlasummalise korrektsiooni suurendamist ning et eelmise 5% suuruse korrektsiooni korral võib asjaomasel ajavahemikul kohaldada määra 10% (vt eespool punkt 18).

61. Seetõttu tuleb väide, mille kohaselt ei ole tuvastatud mittevastavuste kordumise korral korrektsiooni suurendamisel õiguslikku alust, tagasi lükata.

62. Teiseks väidab Kreeka Vabariik, et korduva puuduse tuvastamiseks peab tegema kindlaks, et tegemist on täpselt samade puudustega kui varem. Tema arvates ei ole see käesoleval juhul nii, kuna süsteem tervikuna on paranenud ning korrektsiooni suurendamist ei saa kohaldada, kui teatavaid selle korrektsiooni põhjuseid enam ei esine.

63. Selles osas tuleb märkida, et tuvastatud puuduste kordumise avastamisel viitas komisjon eelkõige uurimisele FV/302/2003, mis käsitles tsitrusviljade töötlemise korda (hagiavalduse lisa 4), mille kohta Üldkohus tegi 11. juunil 2009 otsuse kohtuasjas T‑33/07: Kreeka vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 56–58). Uurimise FV/302/2003 käigus tuvastati puudusi eelkõige haldus- ja raamatupidamiskontrollides, eelkõige mis puudutab tootja- ja töötlejaorganisatsioonide registripidamise vastavuse kontrolli siseriiklike õigusaktide alusel nõutavale raamatupidamisele, eelkõige Opekepe (Kreeka ametiasutus, kes tegeleb ühenduse arendus- ja tagatisabi maksmise ja kontrollimisega) poolsete juhiste puudumise tõttu prefektuuridele (nomos) ja kontrolli läbiviimise eest vastutavate töötajate kogemuse puudumise tõttu (vt komisjoni 4. märtsi 2003. aasta dokument uurimise FV/302/2003 tulemuste kohta, eelkõige selle punkt 8, ning eespool viidatud kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 58).

64. Need uurimise FV/302/2003 raames tuvastatud puudused ja käesoleval juhul avastatud puudused on aga sarnased, nagu tuleneb koondaruandest (vt eespool punkt 39) ja nagu tuvastas lepitusorgan.

65. Peale selle, nagu komisjoni talitused on tuvastanud, puudutavad haldus- ja raamatupidamiskontrollide käigus avastatud puudused kontrollisüsteemi sisulisi aspekte ning nende kontrollide teostamata jätmine või puudulik teostamine toovad EAGGF jaoks kaasa märkimisväärse kahju riski (vt eespool punkt 39). Need puudused olid suurema korrektsioonimäära kohaldamise osas määravad (vt selle kohta Üldkohtu 28. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑352/05: Kreeka vs . komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 327).

66. Sellest tuleneb, et puudused on sarnased, seotud sama sektoriga (tsitrusviljad), omistatavad samale liikmesriigile ja neid on käsitatud suurema korrektsioonimäära kohaldamisel määravatena. Seega tuvastas komisjon puuduste kordumise õigesti.

67. Niivõrd, kuivõrd Kreeka Vabariik tugineb kordumise vaidlustamisel uurimise FV/2004/312 tulemustele, mis käsitleb tomatite töötlemise toetuskava, siis tuleb märkida, et nagu komisjon rõhutab ning nagu asjaomane koondaruanne komisjoni seisukoha enne lepitusmenetlust kokku võtab, ei põhine kõnealune kordumine selle uurimise tulemustel, vaid uurimise FV/302/2003 tulemustel, mis käsitles tsitrusviljade töötlemist.

68. Seetõttu tuleb Kreeka Vabariigi argument, mille kohaselt korduvaid puudusi ei esine, tagasi lükata.

69. Peale selle tuleb tagasi lükata argument, mille kohaselt süsteemis tehtud parandused takistavad kordumist tuvastamast. Kreeka Vabariik väidab üldsõnaliselt, et süsteem on paranenud, tõendamata, et parendused puudutavad just käesolevas asjas määravaid puudusi. Peale selle tsiteerib ta komisjoni talituste järeldusi tomatite töötlemise osas läbiviidud uurimise FV/2004/312 kohta, mis ei ole käesolevas asjas asjakohased (vt eespool punkt 67).

70. Seetõttu tuleb tagasi lükata argumendid, mille kohaselt ei saa käesolevas asjas finantskorrektsioonide suurendamist kohaldada.

71. Kolmandaks väidab Kreeka Vabariik, et korrektsiooni suurendamine ei saa olla automaatne ja peab olema põhjendatud, mis ei ole käesoleval juhul aga nii.

72. Selle argumendi vastuvõetavuse osas märgib Üldkohus, et see esitati hagiavalduse punktis 18 ja on erinevalt komisjoni vasturepliigis esitatud väidetest seega vastuvõetav.

73. Mis puutub selle põhjendatusse, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega seonduvate otsuste väljatöötamise eritingimusi arvestades lugeda otsuse põhjendused piisavaks, kui riik, kellele otsus on suunatud, oli selle otsuse väljatöötamise menetlusega tihedalt seotud ja kui talle olid teada põhjused, mille tõttu komisjon keeldus vaidlusalust summat EAGGF kuludesse kandmast (vt eelkõige Euroopa Kohtu 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑263/98: Belgia vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑6063, punkt 98; 9. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑332/01: Kreeka vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑7699, punkt 67; Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑55/07: Madalmaad vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 125).

74. Käesoleval juhul nähtub toimiku materjalidest, et Kreeka Vabariik oli vaidlustatud otsuse väljatöötamise menetlusega seotud ja asjaomaste puuduste kordumise küsimust tõstatati lepitusmenetluses, eelkõige komisjoni 10. jaanuari 2008. aasta kirjas, 4. aprilli 2007. aasta kohtumise protokollis, lepitusorgani arvamuses ja koondaruandes. Seega nähtub toimiku materjalidest, et Kreeka Vabariigile olid teada põhjused, mille tõttu korrektsiooni suurendati ning eelkõige mittevastavused, mille tõttu korrektsiooni kohaldati, eelmise finantskorrektsiooni otsus, eelmise korrektsiooni määr ja selle suurendamine ning EAGGF‑le tekkiva rahalise kahju suurenenud oht.

75. Seetõttu tuleb korrektsioonide suurendamise põhjendamise kohustuse rikkumise argument ning esimene väide tervikuna tagasi lükata.

Teine väide asjaolude väära hindamise ja määratud korrektsioonide ebaproportsionaalsuse kohta

76. Esiteks väidab Kreeka Vabariik, et määruse nr 2111/2003 artiklites 24 ja 27 ette nähtud haldus- ja raamatupidamiskontrollid viidi läbi sagedamini, kui õigusnormides ette nähtud, olgugi et see ei ole jälgitav.

77. Üldkohus tuletab meelde, et EAGGF rahastab üksnes ühenduse õigusnormidele vastavaid sekkumisi põllumajandusturgude ühise korralduse raames (Euroopa Kohtu 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑278/98: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑1501, punkt 38, ja 24. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑300/02: Kreeka vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑1341, punkt 32; Esimese Astme Kohtu 14. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑266/04: Hispaania vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 97).

78. Peale selle, mis puutub raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise valdkonnaga seonduvatesse tõendamiskoormise jaotumise eeskirjadesse, siis tuleb meenutada, et komisjon peab tõendama põllumajandusturgude ühise korralduse eeskirjade rikkumise olemasolu, kuid ta ei pea ammendavalt tõendama siseriiklike ametiasutuste läbiviidud kontrollide puudulikkust või nende poolt esitatud arvandmete ebaõigsust, vaid esitama tõendeid oma tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta nende kontrollide või arvandmete suhtes. Komisjoni tõendamiskoormise selline leevendamine on põhjendatud asjaoluga, et liikmesriigil on EAGGF raamatupidamisarvestuse kontrollimiseks ja heakskiitmiseks vajalike andmete kogumise ja kontrollimise jaoks kõige parem võimalus ning järelikult peab just liikmesriik esitama kõige üksikasjalikumad ja täielikumad tõendid nende kontrollide või arvandmete tõepärasuse ning vajaduse korral komisjoni kinnituste ebatäpsuse kohta (Euroopa Kohtu 11. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑247/98: Kreeka vs . komisjon, EKL 2001, lk I‑1, punktid 7–9, ja 19. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑329/00: Hispaania vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑6103, punkt 68).

79. Käesoleval juhul tuleneb toimiku materjalidest ja eelkõige kahepoolse kohtumise protokollist, et käsitletavas asjas ei ole haldus- ja raamatupidamiskontrollides avastatud puudusi Kreeka Vabariigi argumente toetavate dokumentaalsete tõenditega ümber lükatud.

80. Lepitusorgani arvamusest nähtub ka, et Kreeka Vabariigi esitatud selgitused, mille kohaselt asjaomased kontrollid teostati, kuid neid ei ole piisavalt dokumenteeritud, ei ole asitõenditega tõendatud. Kreeka Vabariik tunnistab ise, et kontrollide läbiviimise jälgitavus ei ole vahetult nähtav. Ta tunnistab ka raamatupidamiskontrollide uurimise kohustuses ette tulnud puudusi.

81. Peale selle rõhutab Kreeka Vabariik, et võttis 2006. aastal vastu uued tuvastatud puuduste parandamise juhised.

82. Siiski piisab nentimast, et see argument ei muuda olematuks varasemate käesoleva asja esemeks olevate turustusaastate kontrollides tuvastatud mittevastavusi.

83. Seetõttu ei ole tõendatud, et komisjoni järeldused haldus- ja raamatupidamiskontrollide valdkonnas tuvastatud puuduste kohta on väärad ning et korrektsioonid ei ole selles osas õigustatud.

84. Teiseks väidab Kreeka Vabariik, et tšekiga maksmine oli üksikjuhtum ning kindlasummaline korrektsioon 10% on ebaproportsionaalne.

85. Varem uuritud haldus- ja raamatupidamiskontrollide valdkonnas tehtud järeldusi arvestades piisab, kui käesoleval juhul märkida, et tšekiga maksmine ei olnud ainus korrektsioonide kohaldamise alus antud juhul.

86. Seetõttu tuleb Kreeka Vabariigi argumendid tšekiga maksmise tõttu määratud korrektsiooni ebaproportsionaalsuse kohta tagasi lükata.

87. Teine väide tuleb seega tervikuna tagasi lükata.

88. Kõigest eelnevast tuleneb, et Kreeka Vabariik ei ole esitanud argumenti, mis seaks kahtluse alla vaidlustatud otsuse õiguspärasuse niivõrd, kuivõrd selle otsusega määratakse tsitrusviljade töötlemise sektoriga seoses kindlasummaline korrektsioon 10%.

3. Kolmas väide, mis käsitleb puuvillasektoris kohaldatud korrektsioone

Ühenduse õigusnormid

89. Puuvilla tootmistoetusi reguleerib nõukogu 22. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1051/2001 puuvilla tootmistoetuste kohta (EÜT L 148, lk 3; ELT eriväljaanne 03/32, lk 332), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu 29. juuni 1995. aasta määrus (EÜ) nr 1554/95, milles sätestatakse puuvilla abisüsteemi üldeeskirjad ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 2169/81 (EÜT L 148, lk 48). Vastavalt määruse nr 1051/2001 artiklile 23 jõustub määrus Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise päeval ehk 1. juunil 2001, ning seda kohaldatakse alates 1. septembrist 2001.

90. Määruse nr 1051/2001 artikli 1 lõike 3 kohaselt kestab turustusaasta 1. septembrist 31. augustini.

91. Määruse nr 1051/2001 artikli 11 punkt d ja artikli 12 lõike 1 punkt d näevad ette, et toetuse saamiseks peavad toorpuuvillatehased, mis eraldavad puuvillakiu seemnetest, tõendama, et puuvilla kohta on koostatud artikli 16 lõikes 2 osutatud külvipinna teatis.

92. Määruse nr 1051/2001 artikli 16 lõige 2 näeb ette, et tootjaliikmesriigid kehtestavad külvipinna teatiste süsteemi, et tagada eelkõige toetusetaotlustega hõlmatud puuvilla märgitud päritolu õigsus.

93. Keskkonnaalaste eesmärkide arvessevõtmiseks määravad liikmesriigid kindlaks ning võtavad vastu keskkonnakaitsemeetmed, mida nad peavad asjakohaseks põllumajandusmaa puuvilla tootmiseks kasutamise reguleerimisel (määruse nr 1051/2001 põhjendus 13). Määruse nr 1051/2001 artikkel 17 näeb ette:

„1. Liikmesriigid määravad puuvillasektoris kindlaks:

– meetmed keskkonna parandamiseks, eelkõige viljelustehnikad keskkonnale negatiivse mõju vähendamiseks,

– uurimisprogrammid keskkonnasõbralikumate kasvatusmeetodite arendamiseks,

– vahendid tootjate teavitamiseks kõnealuste uurimiste tulemustest ja asjaomaste tehnikate kasutamise eelistest.

2. Liikmesriigid võtavad keskkonnakaitsemeetmed, mida nad peavad asjakohaseks, pidades silmas puuvilla tootmiseks kasutatavate põllumajandusalade konkreetset olukorda. Lisaks võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tuletamaks tootjatele meelde, et tuleb järgida keskkonnakaitsealaseid õigusakte.

3. Liikmesriigid piiravad vajaduse korral toorpuuvilla tootmistoetuse saamise tingimustele vastavaid alasid objektiivsete kriteeriumite alusel, mis on seotud:

– nende piirkondade põllumajandusega, kus puuvill on peamine põllukultuur,

– asjaomaste piirkondade mullastiku ja kliimaga,

– niisutusvee majandamisega,

– külvikorrasüsteemide ja viljelustehnikatega, mis tõenäoliselt parandavad keskkonda.

4. Enne 31. detsembrit 2004 saadavad Kreeka Vabariik ja Hispaania Kuningriik komisjonile aruande keskkonnaseisundi kohta puuvillasektoris ning vastavalt lõigetele 1, 2 ja 3 vastu võetud siseriiklike meetmete mõju kohta.”

94. Komisjoni 2. augusti 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1591/2001, millega sätestatakse puuvilla toetuskava üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 210, lk 10; ELT eriväljaanne 03/33, lk 237), tunnistati kehtetuks komisjoni 3. mai 1989. aasta määrus (EMÜ) nr 1201/89, milles sätestatakse puuvilla toetuste süsteemi rakenduseeskirjad (EÜT L 123, lk 23), ning vastavalt määruse artiklile 19 kohaldatakse seda alates 1. septembrist 2001.

95. Määruse nr 1591/2001 artikli 9 lõige 1, mis käsitleb külvipinnadeklaratsiooni, näeb ette:

„Enne liikmesriigi määratud lõppkuupäeva esitavad kõik ühenduse puuvillakasvatajad järgmise turustusaasta külvipinnadeklaratsiooni vormis ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi raames sätestatud pindalatoetuse taotluse. Asjaomased põllumajanduslikud maatükid identifitseeritakse vastavalt ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi raames ettenähtud põllumajanduslike maatükkide identifitseerimissüsteemile. Vajaduse korral ning hiljemalt asjaomasele turustusaastale eelneval 31. mail esitavad puuvillakasvatajad parandatud deklaratsiooni, et võtta arvesse alasid, kuhu on liikmesriigi poolt määratud kuupäevaks tegelikult puuvilla külvatud.”

96. Määruse nr 1591/2001 artikkel 17 näeb ette, et määruse nr 1201/89 artiklis 8 osutatud ja enne 1. septembrit 2001 esitatud külvipinnadeklaratsioone käsitatakse turustusaastal 2001/2002 samaväärsetena vastavalt määruse nr 1591/2001 artiklis 9 osutatud külvipinnadeklaratsioonidega.

97. Määruse nr 1591/2001 artikkel 13, mis käsitleb kontrolle, sätestas 1. septembrist 2001 kuni 23. augustini 2002 kehtinud redaktsioonis:

„1. Tootjaliikmesriigi poolt määratud järelevalveasutus kontrollib:

a) puuvilla külvipindade deklaratsioonide õigsust kohapealse kontrolliga, mis hõlmab vähemalt 5% deklaratsioonidest;

[…]

f) ristkontrolli abil lepingutes nimetatud põllumajanduslike maatükkide vastavust puuvillakasvatajate poolt puuvilla külvipinnadeklaratsioonis deklareeritud põllumajanduslikele maatükkidele.

2. Kui seoses artiklis 9 osutatud külvipinnadeklaratsiooniga ilmneb eeskirjade eiramisi, mille puhul kohaldatakse artikli 14 lõikes 1 osutatud sanktsioone, antakse toetust ainult selliste puuvillakoguste eest, mille puhul on kõik muud nõuded täidetud.

3. Juhul kui kontrollimeetmete eest vastutavad mitmed asutused, loob liikmesriik kooskõlastussüsteemi.”

98. Komisjoni 19. augusti 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1486/2002, millega muudetakse määrust nr 1591/2001 (EÜT L 223, lk 3), mida kohaldatakse alates 23. augustist 2002, asendab määruse nr 1591/2001 artikli 13 lõike 1 punktis a sätestatu järgmise sõnastusega:

„puuvilla külvipindade deklaratsioonide õigsust kohapealse kontrolliga, mis hõlmab vähemalt 5% deklaratsioonidest; läbi viia hiljemalt asjaomase turustusaasta 15. novembriks”.

Koondaruanne

99. Komisjon viis vastavalt 31. märtsist kuni 4. aprillini 2003 ja 20. oktoobrist kuni 24. oktoobrini 2003 viidete OT/2003/01/GR ja OT/2003/03/GR all Kreekas läbi uurimisi turustusaastate 2001/2002 ja 2002/2003 puuvilla tootmistoetuste kohta. Pärast kirjavahetust leidis 8. detsembril 2005 komisjoni ja Kreeka ametiasutuste vahel aset kahepoolne kohtumine. Komisjon tegi 3. juuli 2007. aasta kirjas Kreeka ametiasutustele teatavaks oma seisukoha. Lepitusorgani 21. jaanuari 2008. aasta arvamuse järel tegi komisjon 6. augusti 2008. aasta kirjas teatavaks oma lõpliku seisukoha.

100. Peale abikõlbliku toodangu ületamise nentimise tegid komisjoni talitused kindlaks kontrollides esinenud puudusi, mis on kokku võetud koondaruandes.

101. Esiteks tegid komisjoni talitused ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga seoses kindlaks, et kuigi puuvilla külvipinnadeklaratsioonid olid ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi külvipinnadeklaratsiooni kantud, ei ole kahe süsteemi vastavus piisavalt tagatud, nagu seda tuvastati juba turustusaastate 1997/98–2000/2001 kohta. Eelkõige märgiti järgmist:

– erinevate dokumentide vahel on ilmnenud vastuolud (põllupidajate-külvajate lepingud, ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi puuvilla külvipinnadeklaratsioonid), mida Kreeka ametiasutused ei ole ilmselgelt avastanud ning mis seavad kahtluse alla ristkontrollide tõhususe ning seetõttu külvajate poolt selle kontrollimiseks kasutatud teabe usaldusväärsuse, kas tarnitud puuvill oli puuvilla külvipinnadeklaratsioonidega hõlmatud;

– ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi andmebaasi eest vastutavate talituste ja puuvilla tootmistoetuse eest vastutavate isikute vahelist teabevahetust tuleb pidada vägagi ebapiisavaks; Opekepe talituste käsutuses oli üksnes teave puuvilla külvipinnadeklaratsioonidega hõlmatud puuvilla kohta, mis ei võimalda katta puuvilla külvipinnadeklaratsioonide aladeklareerimise ohtu; samuti ei ole ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi vastutavad talitused teavitanud puuvilla eest vastutavaid talitusi ühestki aastatel 2001/2002 ja 2002/2003 esinenud anomaaliast, olgugi et kaugseirel ilmneb deklareerimata või puudulikult deklareeritud pindalade olemasolu.

102. Teiseks rõhutab koondaruanne keskkonnameetmete kontrolli osas, et puuvilla tootmistoetuste 2001. aasta reformiga kehtestati keskkonnameetmed, mille olemuse, kontrollide korra ja sanktsioonid pidid kindlaks määrama liikmesriigid. Tuvastati, et Kreeka Vabariik oli võtnud nende meetmetena kasutusele tootmispinna piirangu, maksimaalse toodangu määra kindlaksmääramise ja kohustuse järgida head tava, mille hulka kuulub eri kultuuride kohustuslik rotatsioon.

103. Komisjoni talitused väitsid, et nende keskkonnameetmete kontrollide kord puudub ja sanktsioonimeetmeid ei kohaldata. Eelkõige käsitati ebapiisavana halduskontrolli selle üle, et iga tootja suhtes kindlaks määratud maksimaalse toodangu määra ei ole ületatud. Samuti oleks pidanud pindalade kohapealsed kontrollid, mis viidi läbi pärast viimast viljakoristust ning seega liiga hilja, et kontrollida deklareeritud toodangu õigsust, olema suunatud deklareerimata puuvilla külvipindalade avastamisele ja hea tava järgimise kontrollile. Näiteks kontrolliti üksnes puuvilla külvipinnadeklaratsioonidega hõlmatud pindalasid, mis ei võimalda avastada puuvillakasvatuseks kasutatud maatükke, mida deklareeritakse nisu või muu kultuuri külvipinnadeklaratsioonidega hõlmatud pindalana. Lõpuks on märgitud, et ühtki heade tavade järgimise kontrolli ei ole läbi viidud.

104. Lepitusorgan palus 21. jaanuari 2008. aasta arvamuses komisjonil teha kindlaks, et arvestades toetuskavas sisalduvate keskkonnatingimuste jõustumise kuupäeva, saab turustusaastal 2001/2002 kasvatatud puuvilla suhtes ühenduse abi andmisel nendele sätetele vastavusele kui õiguslikult siduvale kriteeriumile tugineda.

105. Komisjoni talitused andisid 6. augusti 2008. aasta kirjas teada oma lõpliku seisukoha, milles nad jäid ettepandud korrektsiooni juurde. Nad rõhutasid, et 1. september oli turustusaasta alguskuupäev, mis ei tähenda, et pindalakontrollimeetmed (ja eelkõige keskkonnapiirangud) oleksid olnud vabatahtlikud esimesel aastal, kuna kõiki turustamiseelsete toimingutega otseselt seotud abikõlblikkuse kriteeriume tuleb kontrollida enne turustamise algust. Nad rõhutasid ka seda, et puuvillareformi arutelude sisu oli teada enne 1. juunit 2001 ning Kreeka ametiasutused olid teinud teadliku valiku kohaldada määruse nr 1051/2001 artikli 17 lõiget 3 alates esimesest turustusaastast, kuivõrd Kreeka võttis 2001. aasta veebruaris vastu ministri otsuse, mis näeb muu seas ette kohustusliku rotatsiooni ja puuvilla külvipindala vähendamise, mida põllumajandustootjate tasemel ei kontrollitud.

106. Kolmandaks leidsid komisjoni talitused kohapealsete pindala kontrollidega seoses esiteks, et turustusaasta 2001/2002 kohta ei põhinenud puuvillatootmise abi osas kontrollitavate põllumajandusüksuste valik ühelgi riskianalüüsil ning juhusliku valimi meetod ei olnud kohandatud selle turustusaastaga seotud riskidele (deklareerimata puuvilla külvipindala avastamine, hea põllumajandustava rikkumiste avastamine). Kuigi valimi moodustamise menetlust näib olevat turustusaasta 2002/2003 jaoks muudetud, peeti seda menetlust mitterahuldavaks, kuna selles võeti arvesse riskifaktoreid, mis ei ole puuvillaga seotud (ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi valim) ega võimaldanud võtta piisavalt arvesse sellel turustusaastal avastatud ebatüüpilist toodangut. Seetõttu leiti, et valimisse tehtud muudatused ei ole piisavalt võimaldanud parandada süsteemi, et see hõlmaks pindalade aladeklareerimise ohtu.

107. Teiseks peeti kohapealsete kontrollide läbiviimist hiliseks ning leiti, et sellega ei ole võimalik teha kindlaks paljude väikeste puuvillapõllu maatükkide piire, mille kohta annab tihti tunnistust üksnes puuvillasortide vahetumine, kusjuures nende sortide vahelised erinevused on nähtavad lehtedelt ja viljadelt, mistõttu haritava pindala suurust saab ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi raames kindlaks määratud normidele vastavalt mõõta piisavalt kvaliteetselt üksnes siis, kui kultuur kasvab veel põllul. Peale selle esitasid Kreeka ametiasutused alles 22. jaanuaril 2008 pärast lepitusorgani poolset pöördumist andmed kohapealsete kontrollide läbiviimise kuupäevade kohta, millest komisjoni talituste sõnul ei ilmne usaldusväärset teavet hilinenud kontrollide osatähtsuse kohta, kuivõrd kuupäevade arvu suurus (vähemalt 16 juhtumit) muudab andmete õigsuse ebatõenäoliseks. Ka peale neid vastuolusid näib kinnitust leidnud asjaolu, et liiga hiliseid kontrolle (pärast jaanuarikuud) viidi turustusaasta 2001/2002 kohta läbi viies nomoses ja aasta 2002 kohta läbi seitsmes nomoses.

108. Kolmandaks on tuvastatud ka tõsiasi, et turustusaastal 2001/2002 ei näinud kontrollijatele antud juhised ette mõõtmiste formaliseerimist ja lubatud tehniliste tolerantside jälgitavust, ning turustusaasta 2002/2003 kohta saab märkida vaid vähest paranemist, mis tuleneb sellest, et Opekepe hakkas läbi viima kohapealseid kontrolle.

Üldkohtu hinnang

109. Mis puutub puuvillasektorisse, siis väidab Kreeka Vabariik, et majandusaastate 2002 ja 2003 kohta kohaldatud kindlasummaline korrektsioon 5% ei ole õigustatud ja on ebaproportsionaalne ning asjaolude hindamisel on eksitud.

110. See väide jaguneb viieks osaks. Esimeses ja teises osas väidetakse, et finantskorrektsioon on ebaproportsionaalne, kolmas, neljas ja viies osa puudutavad seda, et komisjon on oma järeldustes vastavalt ühtses haldus- ja kontrollisüsteemis esinevate puuduste, keskkonnameetmete ja kohapealse pindalakontrolli kohta väidetavalt eksinud.

111. Üldkohus asub uurima kolmandat, neljandat ja viiendat väiteosa ning seejärel uurib käesoleva väite kaht esimest osa.

Kolmas väiteosa, et komisjon on oma järeldustes ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi puuduste kohta väidetavalt eksinud

112. Kreeka Vabariik vaidlustab komisjoni sedastused ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi puuduste kohta ja väidab, et ristkontrollid on olnud tõhusad. Ta kirjeldab menetlust, kuidas tootjad deklareerivad ühtsesse haldus- ja kontrollisüsteemi külvipindu, ja rõhutab, et puuvillatoetus ei ole seotud mitte pindalaga, vaid seda makstakse vastavalt puuvillakogusele, mille tootjad toorpuuvillatehastele tarnivad ja mida kontrollitakse. Tema sõnul ei mõjutanud asjaolu, et ühtne haldus- ja kontrollisüsteem sisaldas teatavaid puudusi, mida on selgitatud tema 26. novembril 2004 komisjonile saadetud kirjas, toetusesaajatele tehtud väljamaksete nõuetekohasust.

113. Üldkohus tuletab meelde, et puuvillatootmise toetuskava ühtlustamine ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga nähti ette määrusega nr 1201/89, mida on muudetud komisjoni 5. septembri 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 1740/97 (EÜT L 244, lk 1), et tugevdada puuvilla toetuskava juhtimist ja kontrolli ning vältida samade pindalade eest kahekordse tasumise ohtu. Määruse nr 1201/89 kehtetuks tunnistanud määruse nr 1591/2001 põhjendus 9 näeb samuti ette, et toetuse taotlusega hõlmatud puuvilla päritolu õigsuse tagamiseks peab olema võimalik identifitseerida puuvilla kasvatusalasid, kasutades põllumajanduslike maatükkide identifitseerimissüsteemi, mis on ette nähtud nõukogu 27. novembri 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 3508/92, millega luuakse ühenduse teatavate toetuskavade ühendatud haldus- ja kontrollisüsteem (EÜT L 355, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 223). See tähendab, et kaks asjaomast süsteemi on omavahel seotud ja võimaldavad andmevahetust, eelkõige määruse nr 1591/2001 artikli 13 lõike 1 punktis f ette nähtud ristkontrollide kaudu (vt eespool punkt 97).

114. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liikmesriik, kelle suhtes komisjon on põhjendanud otsust, millega ta on tuvastanud, et asjaomane liikmesriik ei ole EAGGF tagatisrahastu toimimise eeskirjade kohaldamise raames kontrolli läbi viinud või on teinud seda puudulikult, komisjoni järeldusi ümber lükata, esitamata oma väidete kinnituseks tõendeid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kohta. Kui liikmesriik ei suuda tõendada, et komisjoni järeldused on ebatäpsed, võivad need järeldused anda alust tõsisteks kahtlusteks asjakohaste ja tõhusate järelevalve‑ ja kontrollimeetmete olemasolu osas (Euroopa Kohtu 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑46/97: Kreeka vs . komisjon, EKL 2000, lk I‑5719, punkt 58).

115. Käesoleval juhul ei vaidlusta Kreeka Vabariik asjaomases kontrollisüsteemis tuvastatud puudusi üksikasjalikul viisil. Ta piirdub vaid väitega, et ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi mittevastavused ei ole mõjutanud toetusesaajatele tehtud väljamaksete nõuetekohasust ning tema teostatud kontrollid olid piisavad, kuna puudutasid tootjate poolt toorpuuvillatehastele tarnitud puuvillakoguseid ning toodangut.

116. Siiski ei piisa selliste kontrollide olemasolust selleks, et koondaruandes tuvastatud mittevastavused olematuks muuta (vt eespool punkt 101). Selles osas tuleb meenutada, et kui määrus kehtestab konkreetsed kontrollimeetmed, on liikmesriigid kohustatud neid kohaldama, ilma et oleks vaja hinnata nende väidete põhjendatust, mille kohaselt erinev kontrollisüsteem oleks tõhusam (Euroopa Kohtu 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑130/99: Hispaania vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑3005, punkt 87).

117. Peale selle viitab Kreeka Vabariik pindalakontrollides tuvastatud puuduste osas 26. novembril 2004 komisjonile saadetud kirjale. Selles kirjas märgib ta muu seas, et neid puudusi on võimalik selgitada kohapealsete pindalakontrollide tulemuste sellisesse ülevaatefaili sissekandmisel tehtud retranskriptsiooni vigadega, mida seejärel kasutati kohapealsete kontrollide digitaalsete andmebaaside ajakohastamiseks (26. novembri 2004. aasta kirja punkt 27).

118. Seetõttu tuleb nentida, et Kreeka Vabariik on seega selgitanud tuvastatud vigade põhjusi, tõendamata samas, et komisjoni sedastused on väärad ning suutmata hajutada kahtlusi kontrollisüsteemi tõhususe osas.

119. Lõpuks väidab Kreeka Vabariik, et „pindaladeklaratsiooni täpsus” muutus toetuskõlblikkuse kriteeriumiks alates määruse nr 1486/2002 jõustumisest, mida kohaldatakse alates turustusperioodist 2002/2003, ning seda ei ole seega võimalik käesoleval juhul kohaldata.

120. Üldkohus märgib selles osas, et puuvilla külvipinnadeklaratsioon on ette nähtud määruse nr 1591/2001 artiklis 9 (vt eespool punkt 95) enne selle määruse muutmist määrusega nr 1486/2002 ning et see oli pealegi ette nähtud juba määruse nr 1201/89 artiklis 8, muudetud määrusega nr 1740/97 (vt eespool punkt 96). Samuti oli puuvilla külvipinnadeklaratsioonide vastavuse kohapealne kontroll, mis puudutab vähemalt 5% deklaratsioonidest, ette nähtud ka määruse nr 1591/2001 artikliga 13 (vt eespool punkt 97) enne selle määruse muutmist määrusega nr 1486/2002 ning enne seda määruse nr 1201/89 artikliga 12. Määrusega nr 1486/2002 selles osas tehtud muudatus seisneb üksnes selle täpsustamises, et kohapealne kontroll tuleb läbi viia hiljemalt asjaomase turustusaasta 15. novembriks (vt eespool punkt 98).

121. Järelikult on see argument põhjendamatu.

122. Käesoleva väite kolmas osa tuleb seega tagasi lükata.

Neljas väiteosa, et komisjon on oma järeldustes keskkonnameetmete kohta väidetavalt eksinud

123. Tuleb meenutada, et puuvillatootmise toetuskava 2001. aasta reformiga nähti määruse nr 1051/2001 artiklis 17 liikmesriikide suhtes ette kohustus võtta keskkonnameetmed, mida nad peavad asjakohaseks (vt eespool punkt 93). Kreeka Vabariik kehtestas nende meetmetena tootmispinna piirangu, maksimaalse toodangu määra kindlaksmääramise ja kohustuse järgida head tava, mille hulka kuulub eri kultuuride kohustuslik rotatsioon. Need meetmed tulenevad 28. veebruari 2001. aasta ning 4. ja 10. mai 2001. aasta dokumentidest ypourgikes apofaseis (ministri otsused), mis võeti vastu pärast tootjatega peetud ulatuslikku dialoogi, nagu rõhutab Kreeka Vabariik.

124. Kõigepealt väidab Kreeka Vabariik, et kontrollitulemusi ei saanud kohe avastada, kuna keskkonnameetmed võeti vastu 2001. aastal.

125. Käesoleval juhul märgib Üldkohus, et kindlasummalise korrektsiooni 5% määramisega keskkonnatingimuste kontrollide mittevastavuse eest ei seadnud komisjon kahtluse alla kehtestatud keskkonnameetmete tõhusust või põhjendatust, vaid nende vastuvõtmise järel nende järgimise kontrolli puudumist. Seetõttu ei ole Kreeka Vabariigi argumendid, et võetud meetmete tõhususe saavutamine nõuab aega, käesoleval juhul asjakohased.

126. Seejärel väidab Kreeka Vabariik, et keskkonnameetmete järgimise kontroll toimus nõuetekohaselt.

127. Siiski väidab Üldkohus, et toimikus olevad tõendid seda väidet ei kinnita.

128. Esiteks, mis puutub too dangu kontrolli, siis on Kreeka Vabariik väitnud, et teostas aladel, kus täheldati toodangu ületamist, kontrolle kaugseirel. Siiski nähtub koondaruandest, et turustusaasta 2001/2002 kohta ei ole mingeid andmeid esitatud ning turustusaasta 2002/2003 kohta esitatud andmed näitavad, et üksnes 7,5% ebatüüpilisi juhtumeid on kontrollitud. Peale selle viitas Kreeka Vabariik keskmise toodangu arvutamise meetodile eelmisel kolmel aastal ja arpaani kohta saadud toodangu kontrollile. Samas ei tõenda need argumendid selliste kontrollide olemasolu, mis võimaldaks kontrollida üksikjuhtumite kaupa, kas toetusesaajad täitsid nimetatud meetmetes pandud kohustusi. Nagu rõhutas komisjon, võidi toetust anda tootjatele, kes keskkonnameetmeid tingimata ei järginud.

129. Ka teisena esitatud väitega seoses, et puuvilla kasvatusala on vähendatud, ei tõenda Kreeka Vabariik, et seda asjaolu on võimalik üksikjuhtumi põhiselt kontrollida.

130. Kolmandaks, mis puutub hea tava järgimise kontrolli, siis märkis Kreeka Vabariik lepitusmenetluse käigus ise, et selle otsest kontrolli on keeruline, kui mitte võimatu läbi viia. Ta väidab, et on võtnud kasutusele näitajad, nagu soovitusliku toodangu (ligikaudne lubatav toodang) mõõdik, mille eesmärk on teostada täielikku kontrolli pestitsiidide ja väetiste kasutamise piiramiseks. Siiski on tegemist keskkonnanäitajate parandamise selliste üldmeetmete kehtestamisega, millega ei ole võimalik tõendada kehtestatud meetmete tootjapõhise järgimise üksikjuhtumi kontrolli olemasolu.

131. Kreeka Vabariigi argument, mille kohaselt keskkonnameetmete järgimise kontroll on toimunud nõuetekohaselt, tuleb seega tagasi lükata.

132. Peale selle rõhutab Kreeka Vabariik repliigis, et lepitusorgan on väljendanud kahtlust, kas määruse nr 1051/2001 artiklis 17 kehtestatud ja 1. septembrist 2001 kohaldatavaid keskkonnameetmeid on võimalik kohaldada juba külvatud puuvillale.

133. Üldkohus tuletab meelde, et lepitusorgan palus 21. jaanuari 2008. aasta arvamuses komisjonil teha kindlaks, et arvestades toetuskavas sisalduvate keskkonnatingimuste jõustumise kuupäeva, saab turustusaastal 2001/2002 kasvatatud puuvilla suhtes ühenduse abi andmisel nendele sätetele vastavusele kui õiguslikult siduvale kriteeriumile tugineda.

134. Komisjon väitis lõplikus seisukohas, et määruse nr 1051/2001 artikkel 17 on turustusaasta 2001/2002 suhtes Kreeka Vabariigi poolt võetud keskkonnameetmetele kohaldatav. Sisuliselt tähistab 1. september 2001 tema sõnul aastal 2001 külvatud ja 2001. aasta sügisel turustatud puuvilla turustamisaasta algust, kuid siiski tuleb kõiki turustamiseelsete toimingutega (sh külv) otseselt seotud abikõlblikkuse kriteeriume varem kontrollida.

135. Üldkohus nendib, et Kreeka Vabariik ei ole seda põhjendust vaidlustanud. Viimane viitab repliigis üksnes lepitusorgani kahtlusele, esitamata komisjoni argumentatsioonile vastamiseks põhjendatud argumente.

136. Niivõrd kuivõrd tema argumenti, mis ei nähtu hagiavaldusest, võib käsitada keskkonnameetmete väitega seoses oleva etteheitena ning seetõttu kodukorra artikli 48 lõike 2 tähenduses vastuvõetavana, tuleb märkida, et see ei ole põhjendatud.

137. Peale selle tuleb tagasi lükata argument, mille kohaselt määruses nr 1051/2001 täpsustatud meetmed ei olnud veel teada. Kreeka Vabariik võttis keskkonnameetmed ise vastu ning ei vaidlusta asjaolu, et need keskkonnameetmed olid kohe kohaldatavad. Vastupidi, ta väidab, et asjaomaseid meetmeid oli juba piisavalt kontrollitud, mis tähendab, et need olid kohaldatavad. Kuna ta oli otsustanud võtta need meetmed määruse nr 1051/2001 rakendamiseks alates turustusaastast 2001/2002 kasutusele, siis pidi ta nende järgimist puuvillatootjate poolt kontrollima. Nagu komisjon Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastas, tuleneb komisjoni 31. juuli 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1398/2002, millega määratakse kindlaks Kreeka toorpuuvilla tegelik toodang ja sellest tulenev soovitushinna vähendamise määr 2001./2002. turustusaastal ning tehakse turustusaasta 2001/2002 suhtes erand teatavatest juhtimiseeskirjadest ja Kreekale antava abi üksikasjalikest eeskirjadest (EÜT L 203, lk 24), põhjendustest lisaks, et Kreeka ametivõimud on ise käsitanud määruse nr 1051/2001 artikli 17 lõikes 3 ette nähtud keskkonnameetmeid kui turustusaasta 2001/2002 kohta toetuse saamise kriteeriumi.

138. Peale selle puudutab 1. septembrile 2001 eelneva ajavahemiku keskkonnameetmete kontrolli küsimus üksnes turustusaastat 2001/2002, ning seega on vaid osaliselt tegemist kindlasummalise korrektsiooni objektiks olevate keskkonnameetmetega seotud etteheitega, mis puudutab ka turustusaastat 2002/2003.

139. Vastupidi Kreeka Vabariigi väidetele, millele lisaks ei ole viimane oma argumendi põhjendamiseks muud teavet esitanud, leidis komisjon õigesti, et keskkonnameetmeid puudutavad kontrollid on võtmekontrollid dokumendi nr VI/5330/97 lisa 2 tähenduses. Nende kontrollidega on seotud sisuliste küsimuste kontrollimiseks nõutavad füüsilised ja halduskontrollid, mis puudutavad käesoleval juhul tootmispindala, maksimaalse toodangu kindlaksmääramist ja kohustust järgida head tava, mille on Kreeka Vabariik kehtestanud vastavalt määruse nr 1051/2001 artiklile 17.

140. Seega tuleb käesoleva väite neljas osa tagasi lükata.

Viies väiteosa, et komisjon on oma järeldustes kohapealse pindalakontrolli kohta väidetavalt eksinud

141. Esiteks vaidlustab Kreeka Vabariik kohapealsete kontrollide hilinemise. Ta väidab, et määrus nr 1051/2001 ja määrus nr 1591/2001 ei näe 5% kohapealse pindalakontrolli läbiviimise suhtes ette tähtaega, kuivõrd 15. november määrati määrusega nr 1486/2002 tähtajana kindlaks alles 2003. aastast. Tema sõnul võib siis, kui kontroll peab olema läbi viidud teatavaks kuupäevaks, st ajaks, mis tagab, et kontrollitavale pindalale on külvatud puuvill, seda läbi viia nii kaua, kuni puuvillavarred on veel põllul, st augustis, oktoobris või isegi jaanuaris või kuni järgmise aasta kevadise külvini. Ta lisab, et kohapealsete kontrollide andmebaas ei näita kuupäeva, kuna määrustes ei olnud seda nõutud. Ta rõhutab esiteks, et protokollides on näidatud kuupäev, mil asjaomased kontrollid läbi viidi, teiseks, et nendest nähtuvalt viidi kontrollid põhiosas läbi augustist kuni novembrini, ning kolmandaks, et vaid vähesed kontrollid leidsid aset pärast seda.

142. Selles osas tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 1591/2001 artikli 13 lõike 1 punktile a tuleb puuvilla külvipindade deklaratsioonide õigsust kontrollida kohapealse kontrolliga.

143. Nagu Kreeka Vabariik rõhutab, ei näinud enne 23. augustit 2002, mil jõustus määrus nr 1486/2002, mis näeb ette, et kohapealsed kontrollid tuleb läbi viia hiljemalt asjaomase turustusaasta 15. novembriks, määrus nr 1591/2001 ette nende kontrollide läbiviimise tähtaega. Teisisõnu on asjaomane 15. novembri tähtpäev kohaldatav alates turustusaastast 2002/2003.

144. Turustusaasta 2001/2002 osas pidid need kontrollid aga olema läbi viidud sobivaks tähtpäevaks, nagu Kreeka Vabariik tunnistab (vt selle kohta eespool punktis 63 viidatud 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 196), st teatavaks ajaks, mille saab täpselt kindlaks määrata ning mis tagab, et enne viljakoristust on kontrollitud külvipinnale tõesti olnud külvatud puuvill.

145. Käesoleval juhul on Kreeka ametiasutused lepitusorgani palvel esitanud 22. jaanuaril 2008 andmed kohapealsete kontrollide läbiviimise kuupäevade kohta. Nagu komisjon nentis, ei võimalda need andmed siiski teada saada, millal kohapealsed kontrollid toimusid ega sisalda usaldusväärseid andmeid hilinenud kontrollide osakaalu kohta. Lisaks olid teatavad märgitud kuupäevad vastuolulised ja teatavad eriti hilised kontrollid (pärast jaanuarikuud) viidi turustusaasta 2001/2002 kohta läbi viies nomoses ja aasta 2002 kohta läbi seitsmes nomoses.

146. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt (eespool punktis 73 viidatud 9. septembri 2004. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 51), lasub asjaomasel liikmesriigil kohustus esitada üksikasjalik ja terviklik tõendusmaterjal kontrollide toimumise ja vajaduse korral komisjoni kinnituste ebatäpsuse kohta.

147. Kreeka Vabariik on aga pärast selle kinnitamist, et kohapealsete kontrollide andmebaasis ei ole kuupäeva kohta märget, esitanud andmed kontrollide kuupäevade kohta, millest nähtub esiteks, et esineb teatavaid vastuolusid (teatavates kuupäevades on aastaks märgitud 1901 või 1902) ning teiseks, et kontrollikuupäevad on asjaomase turustusaasta jaanuarikuust mõni kord hilisemad.

148. Isegi kui puuvillavarred võivad tõendada, et puuvilla kasvamise kriteerium on täidetud, nagu Kreeka Vabariik väidab, nentis komisjon õigesti, et ei maatükkide täpseid piire ega nende toodangut ei saa puuvillavarte põhjal kindlusega kindlaks teha. Määrusega nr 1486/2002 määrati pealegi kindlaks, et kohapealsed kontrollid tuleb läbi viia hiljemalt asjaomase turustusaasta 15. novembriks.

149. Peale selle lisas Kreeka Vabariik repliigi lisas 2 andmed selle kohta, et enamik kontrolle viidi mõlema turustusaasta kohta läbi kuni novembrikuuni. Komisjon väidab samas, et neid andmeid ei ole talle vaidlustatud otsuse tegemisega lõppenud haldusmenetluse jooksul edastatud, mida Kreeka Vabariik on vastuses teatavale menetlust korraldavatele meetmele ja kohtuistungil esitatud Üldkohtu küsimustele kinnitanud. Komisjoni otsuse õiguspärasust tuleb hinnata vastavalt teabele, mida komisjon võis omada ajal, mil ta selle otsuse tegi (vt selle kohta Üldkohtu 15. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑232/08: Luksemburg vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 54 ja 55, ning 14. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑267/06: Itaalia vs . komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 46–48; vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑333/07: Regie Networks, EKL 2008, lk I‑10807, punkt 81). Seetõttu ei saa neid Kreeka Vabariigi esitatud andmeid vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta.

150. Sellest tuleneb, et Kreeka Vabariik ei ole suutnud tõendada, et komisjoni sellekohased järeldused on väärad. Lisaks, ning igal juhul, nagu rõhutab komisjon, kujutab hilinenud kontrollide küsimus endast vaid üht etteheidet kindlasummaliste korrektsioonide aluseks olnud võtmekontrollide kohta (vt eespool punktid 101–108).

151. Teiseks väidab Kreeka Vabariik, et riskianalüüs on läbi viidud ning et see lõppes teadmata päritoluga puuvillakoguste välistamisega. Elektroonilise süsteemi parandamine ja toorpuuvillatehastesse tarnitava puuvillakoguse kontroll reaalajas on aidanud kaasa parandada valimi koostamise menetlust ja seega riskianalüüsi.

152. See argument ei lükka aga ümber komisjoni tõdemusi, mille kohaselt põhineb turustusaasta 2001/2002 kohta tehtud riskianalüüs kihiti arvesse võetud rahvastiku juhuslikul valimil, mis ei olnud asjaomase turustusaasta ohtudele kohandatud. Samuti ei ole Kreeka Vabariik turustusaasta 2002/2003 kohta tõendanud, et komisjoni eespool punktides 106 ja 108 kokku võetud järeldused on väärad.

153. Seega tuleb käesoleva väite viies osa samuti tagasi lükata.

154. Sellest tuleneb, et vaidlustatud 5% suurust finantskorrektsiooni ei saa neil tingimustel käsitada asjaolude vääral hinnangul põhinevana.

Esimene ja teine väiteosa, mille kohaselt finantskorrektsioon on ebaproportsionaalne

155. Käesoleva väite esimeses osas väidab Kreeka Vabariik, et kindlasummaline korrektsioon 5%, mis on varasema korrektsiooniga 2% võrreldes enam kui kahekordistunud, on ebaproportsionaalne, kuna selles ei ole võetud arvesse hilist määrusega nr 1051/2001 puuvilla toetusekavasse 2001. aastal tehtud muudatust, mis avaldati juunis, st keset kasvatusperioodi. Ta rõhutab, et ükski üleminekusäte ei ole uue vastavuse arvutamise meetodiga kaasnenud kulusid vähendanud ning väidab, et võetud meetmetega kaasnenud kulud on olnud suured.

156. Üldkohus meenutab, et komisjon võib keelduda kõigi tehtud kulutuste kandmisest, kui ta tuvastab, et puuduvad piisavad kontrollimehhanismid (vt eelkõige Euroopa Kohtu 18. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑242/97: Belgia vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑3421, punkt 122).

157. Käesoleval juhul näib, et komisjoni talituste tuvastatud puudused on seotud kontrollisüsteemi oluliste osadega ning kontrollide läbiviimisega, mis omavad kulude nõuetekohasuse kindlakstegemisel olulist rolli ning seetõttu võib põhjendatult järeldada, et EAGGF jaoks on kahju risk märkimisväärne.

158. Sellest tuleneb, et komisjon ei rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, kui määras käesoleval juhul kindlasummalise korrektsiooni suuruses 5% asjaomastest kulutustest, kuna Kreeka ametiasutuste läbiviidud kontrollides eirati ühenduse õigusnormide nõudeid (vt selle kohta Üldkohtu 24. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑184/09: Kreeka vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

159. Määruse nr 1051/2001 muutmisest tulenev argument ei lükka seda sedastust ümber. Tuleb märkida, et ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi ning külvipinna kohapealseid kontrolle puudutavad kohustused olid esitatud varasemates õigusaktides (vt eespool punkt 113). Määrus nr 1051/2001 ei muutnud seega õigusnormides kirjeldatud asjaolusid, millele vastamise tõttu on puudused käesoleval juhul tuvastatud. Nagu varem märgitud (vt eespool punkt 137), pidi Kreeka Vabariik, kuna oli otsustanud võtta keskkonnameetmed määruse nr 1051/2001 rakendamiseks alates turustusaastast 2001/2002, kontrollima nende järgimist puuvillatootjate poolt.

160. Seetõttu tuleb Kreeka Vabariigi argument asjaomase korra muutmise kohta tagasi lükata.

161. Lõpuks ei ole selle uue määruse tõttu võetud meetmete hind olemuselt selline, mis õigustaks tuvastatud puudusi ning seega ei saa seda võtta asjaomase finantskorrektsiooni proportsionaalsuse või ebaproportsionaalsuse hindamisel arvesse.

162. Seega ei tõenda selle esimese väiteosa toetuseks esitatud argumendid asjaomase korrektsiooni ebaproportsionaalsust.

163. Käesoleva väite teise osa raames väidab Kreeka Vabariik, et komisjon on ise perioodi 2002–2003 puudutavas osas tuvastanud edasiminekuid ning et selle perioodi kohta määratud korrektsioon oleks seega pidanud olema väiksem kui perioodi 2001–2002 kohta määratud korrektsioon.

164. Tuleb aga märkida, et kuigi komisjon tuvastas turustusaastaga 2002/2003 seoses 17. juuli 2004. aasta kirjas edasiminekuid, nentisid komisjoni talitused samas kirjas seoses külvipinna kohapealsete kontrollidega ning ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga ka puudusi, mis annavad tunnistust olulistest põhimõttelistest puudustest. Need puudused nähtuvad ka koondaruandest.

165. Seetõttu ei võimalda ainuüksi tõsiasi, et on tuvastatud edasiminekuid, Kreeka Vabariigil väita, et korrektsioonimäära 5% tuleb alandada.

166. Seetõttu ei ole Kreeka Vabariik näidanud, et asjaomaste kulude kindlasummaline korrektsioon 5% on ebaproportsionaalne.

167. Kõigest eelnevast tuleneb, et kolmas väide puuvillasektoris kohaldatud kindlasummalise korrektsiooni kohta tuleb tervikuna tagasi lükata.

4. Kuues väide veiseliha lisatasude ja ekstensiivistamistoetuse sektoris kohaldatud korrektsioonide kohta

Ühenduse õigusnormid

168. Nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1254/1999 veise- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta (EÜT L 160, lk 21; ELT eriväljaanne 03/25, lk 339) reguleerib toetuste andmist selles sektoris.

Kontrollid

169. Määrus nr 3508/92 näeb ette, et iga liikmesriik kehtestab ühenduse teatavate toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi. Vastavalt põhjendusele 6 on kogutud andmete haldamiseks ja nende kasutamiseks abitaotluste kontrollimise eesmärgil vaja luua suure võimsusega elektroonilised andmebaasid, mis võimaldaksid eelkõige teha ristkontrolli.

170. Selle määruse artikli 1 lõike 1 punkt b näeb muu seas ette, et iga liikmesriik peab looma ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, mida tuleb kohaldada veiselihatootjatele kehtestatud lisatasude ja hüvitiste maksmise korra suhtes.

171. Vastavalt määruse nr 3508/92 artiklile 2 koosneb ühtne süsteem mitmest elemendist, nimelt elektroonilisest andmebaasist, loomade identifitseerimise ja registreerimise tärktunnussüsteemist, abitaotlustest ja ühtsest kontrollisüsteemist. Määruse nr 3508/92 artikkel 3 näeb ette, et elektroonilises andmebaasis registreeritakse iga põllumajandusettevõtte kohta abitaotluses esitatud andmed.

172. Määruse artikli 8 lõigete 1 ja 2 alusel teostavad liikmesriigid abitaotluste halduskontrolli ning halduskontrolle täiendatakse kohapealse kontrolliga, mis hõlmab põllum ajanduslike maatükkide valimit.

173. Nende kontrollide osas näeb komisjoni 11. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 2419/2001, millega sätestatakse nõukogu määrusega (EMÜ) nr 3508/92 kehtestatud teatavate ühenduse toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 327, lk 11; ELT eriväljaanne 03/34, lk 308), artikkel 15 ette:

„Haldus- ja kohapealne kontroll korraldatakse nii, et tagada toetuste andmise tingimuste täitmise tõhus kontrollimine.”

174. Määruse nr 2419/2001 artikkel 16 sätestab:

„Määruse […] nr 3508/92 artikli 8 lõikes 1 osutatud halduskontrollid hõlmavad eelkõige:

a) deklareeritud põllumajanduslike maatükkide ja loomade ristkontrolle, et vältida sama toetuse põhjendamatult mitmekordset andmist samal kalendri- või turustusaastal ning alade deklaratsioone hõlmavate ühenduse toetuskavade alusel antava toetuse põhjendamatut kuhjumist;

b) ristkontrolle infotehnoloogilise andmebaasi abil toetuse saamise tingimustele vastamise kontrollimiseks.”

175. Määruse nr 2419/2001 artikkel 25 näeb ette:

„1. Kohapealsete kontrollidega hõlmatakse kogu kari, kelle kohta on esitatud toetusetaotlus kontrollitavate toetuskavade alusel, ning veiste eest makstava toetuse kavade puhul ka toetusetaotlusega hõlmamata veised.

2. Kohapealsed kontrollid hõlmavad eelkõige:

a) kontrolli, kas põllumajandusettevõttes peetavate toetusetaotlusega hõlmatud loomade arv ja toetusetaotlusega hõlmamata veiste arv vastab registrisse kantud loomade arvule ja veiste puhul infotehnoloogilisse andmebaasi sisestatud loomade arvule;

b) veiste eest makstava toetuse puhul järgmisi kontrolle:

– registri kannete ja infotehnoloogilisse andmebaasi sisestatud andmete õigsuse kohta selliste täiendavate dokumentide valimi põhjal nagu ostu ja müügi kaubaarved, tapatõendid, veterinaarsertifikaadid ning vajaduse korral loomapassid loomade puhul, kelle kohta on toetusetaotlused esitatud 12 kuud enne kohapealset kontrolli,

– infotehnoloogilises andmebaasis sisalduva teabe registris esitatud teabele vastavuse kohta loomade valimi põhjal, kelle kohta on toetusetaotlused esitatud 12 kuud enne kohapealset kontrolli,

– kõikide loomapidamiskohustuse alusel veel põllumajandusettevõttes peetavate loomade vastavuse kohta taotletud toetuse tingimustele,

– põllumajandusettevõttes peetavate loomade kõrvamärkide abil identifitseerimise, loomapassi olemasolu, loomade registrisse kandmise ja nõuetekohase infotehnoloogilisse andmebaasi sisestamise kohta [; s]elliseid kontrolle tehakse eraldi iga üksiku isasveise puhul, keda peetakse loomapidamiskohustuse alusel ja kelle kohta on esitatud taotlus veiseliha erilisatasu saamiseks, välja arvatud määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 4 lõike 6 kohaselt esitatud taotlused [; k]õikidel muudel juhtudel võib nõuetekohaseid sissekandeid loomapassides, registrit ja andmebaasi andmeid kontrollida valimi põhjal;

[…]”.

Lisatasu loomade tapmise eest

176. Määruse nr 1254/1999 artikli 11 lõige 1 näeb ette:

„Tootjal, kes peab oma talumajapidamises veiseid, on taotluse korral õigus saada lisatasu loomade tapmise eest. See määratakse abikõlblike loomade tapmisel või kolmandasse riiki eksportimisel ja kindlaks määratava siseriikliku ülemmäära piires.

Loomade tapmise eest makstakse lisatasu:

a) vähemalt kaheksakuuste pullide, härgade, lehmade ja mullikate eest;

b) vähemalt ühe kuu, kuid mitte üle seitsme kuu vanuste vasikate eest, kelle tapakaal on alla 160 kilogrammi,

tingimusel et tootja on neid pidanud kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul.”

177. Määruse nr 2419/2001 artikkel 26 näeb ette:

„1. Määruse […] nr 1254/1999 artikli 4 lõikega 6 ettenähtud veiseliha erilisatasu ja kõnealuse määruse artikliga 11 ettenähtud loomade tapmise eest makstava lisatasu puhul viiakse kohapealsed kontrollid läbi tapamajades. Sel juhul kontrollib liikmesriik kohapeal:

a) vähemalt 30% kõikidest tapamajadest, mis on välja valitud riskianalüüsi põhjal, sel juhul hõlmavad kontrollid valimit, mis koosneb 5% kohapealsele kontrollile eelneva 12 kuu jooksul asjaomases tapamajas tapetud veiste üldarvust; või;

b) vähemalt 20% nendest tapamajadest, mis on liikmesriikide poolt kindlaksmääratavate teatavate usaldusväärsuse kriteeriumide alusel eelnevalt heaks kiidetud ning riskianalüüsi põhjal välja valitud; sellisel juhul hõlmavad kontrollid valimit, mis koosneb 2% kohapealsele kontrollile eelneva 12 kuu jooksul asjaomases tapamajas tapetud veiste üldarvust.

Kõnealused kohapealsed kontrollid hõlmavad dokumentide järelkontrolli, võrdlust infotehnoloogilise andmebaasi kannetega ning määruse (EÜ) nr 2342/1999 artikli 35 lõike 3 kohaselt teistesse liikmesriikidesse saadetud tapatõendite (või samaväärse teabe) kokkuvõtete kontrolli.

2. Tapamajade kohapealsed kontrollid hõlmavad kohapealse kontrolli päeval tehtavate tapatoimingute füüsilist kontrolli valimi põhjal. Vajaduse korral kontrollitakse kaalumiseks esitatud rümpade vastavust toetuse saamise tingimustele.”

178. Komisjoni 28. oktoobri 1999. aasta määrus (EÜ) nr 2342/1999, millega kehtestatakse veise- ja vasikalihaturu ühist korraldust käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 1254/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad lisatasukavade kohta, näeb artiklis 37 (komisjoni 18. mai 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 1042/2000 (EÜT L 118, lk 4; ELT eriväljaanne 03/29, lk 99) muudetud redaktsioonis) ette, et loomade tapmise lisatasu makstakse tootjatele, kes on loomi hoidnud vähemalt kahekuise ooteaja vältel, mis lõpeb vähem kui kuu aega enne loomade tapmist või vähem kui kaks kuud enne eksportimist ning alla kolme kuu vanuselt tapetavate vasikate ooteaeg on üks kuu.

Ekstensiivistamistoetus

179. Määruse nr 1254/1999 artikli 13 lõige 1 sätestab:

„Tootjatel, kellele makstakse erilisatasu ja/või lisatasu ammlehmade eest, on õigus saada ekstensiivistamistoetust.”

180. Määruse artikli 13 lõige 2 näeb ette, et ekstensiivistamistoetuse 100 eurot suhtes, mis on määratud erilisatasu ja ammlehmade eest makstava lisatasu kohta, on ette nähtud tingimus, et talumajapidamise loomkoormus asjassepuutuval kalendriaastal on kuni 1,4 lü hektari kohta (välja arvatud kui liikmesriigid on otsustanud määrata madalamad ekstensiivistamistoetused vastavalt selle määruse artikli 13 lõike 2 teisele lõigule).

181. Vastavalt määruse nr 1254/1999 artikli 12 lõikele 1 väljendatakse loomkoormust loomühikutes talumajapidamises loomade pidamiseks kasutatava söödamaa ühiku kohta.

182. Vastavalt määruse nr 1254/1999 artikli 12 lõikele 2 võetakse talumajapidamise loomkoormuse määramisel arvesse:

„[…]

a) isasveiseid, ammlehmi ja mullikaid ning lambaid ja/või kitsi, kelle kohta on esitatud lisatasutaotlus, ning lüpsilehmi, keda on vaja tootjale kehtestatud üldpiimakvoodi tootmiseks. Loomade arv arvestatakse loomühikuteks ümber III lisas esitatud ümberarvestustabeli alusel;

b) söödamaad, milleks on talumajapidamises kogu kalendriaasta jooksul veise- ning lamba- ja/või kitsekasvatuseks kasutatav ala. Söödamaa ei hõlma:

– hooneid, metsa, tiike ja teid,

– alasid, mida kasutatakse teiste ühenduse abiks kõlblike kultuuride või pikaajaliste kultuuride või aiasaaduste kasvatamiseks, välja arvatud pikaajalised kultuurkarjamaad, mille eest määratakse pindalatoetusi vastavalt käesoleva määruse artiklile 17 ja määruse […] nr 1255/1999 artiklile 19,

– alasid, mis on hõlmatud teatavate põllukultuuride tootjatele kehtestatud toetussüsteemiga, mida kasutatakse vastavalt kuivsööda toetuskavale või vastavalt siseriiklikule või ühenduse maa tootmisest kõrvaldamise kavale.

Söödamaa hõlmab segakasutus- ja segakultuurialasid.”

183. Määruse 1254/1999 artikli 13 lõike 3 punkt a näeb ette:

„[E]randina artikli 12 lõike 2 punktist a võetakse talumajapidamise loomkoormuse määramisel arvesse seal asjaomasel kalendriaastal peetavate isasveiste, lehmade ja mullikate arvu ning lammaste ja/või kitsede arvu, kelle kohta on samal kalendriaastal esitatud lisatasutaotlus. Loomade arv arvestatakse loomühikuteks ümber III lisas esitatud ümberarvestustabeli alusel”.

184. Määruse nr 2342/1999 artikli 32 lõige 3 näeb ette, et kontrollimaks, kas määruse nr 1254/1999 sätete kohaselt arvutatud loomade koguarv vastab kõnesoleva määruse sätetes ette nähtud loomkoormusnõudele, peavad liikmesriigid määrama loomade loendamiseks igal aastal vähemalt viis kuupäeva ning teatama need komisjonile.

185. Nendel kuupäevadel loetakse loomi ühel kahest määruse nr 2342/1999 artikli 32 lõikes 3 ette nähtud meetodist, mille valib liikmesriik. Esimese meetodi kohaselt palub liikmesriik igal tootjal oma talumajapidamise registri alusel enne liikmesriigi poolt kindlaksmääratavat kuupäeva deklareerida loomühikute või loomade arvu mõlemas määruse nr 1254/1999 III lisas osutatud isasloomade kategoorias (st esiteks isasveised ja üle 24‑kuused mullikad, ammlehmad ja lüpsilehmad ning teiseks isasveised ja 6–24 kuu vanused mullikad). Teist meetodit saab kohaldada liikmesriik, kellel on nõukogu 21. aprilli 1997. aasta määruse (EÜ) nr 820/97 veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi loomise ning veiseliha ja veiselihatoodete märgistamise kohta (EÜT L 117, lk 1) nõuetele vastav elektrooniline andmebaas ning kes kasutab seda loomühikute arvu kindlaksmääramiseks, kui liikmesriigil on piisav tagatis, et andmebaas sisaldab täpseid andmed ekstensiivistamistoetuse kava kohaldamiseks.

186. Määruse nr 2342/1999 artikli 32 lõike 3 neljas lõik sätestab, et kui liikmesriik otsustab, et loomade loendus võib toimuda mis tahes päeval aastas, võib ta ette näha, et loomkoormust arvutatakse pro rata temporis põhimõttel selle ajavahemiku kohta, mil looma peetakse talumajapidamises.

187. Määruse nr 2342/1999 artikli 32 lõige 4 näeb ette:

„Erandina lõikest 3 võivad liikmesriigid lubada tootjatel valida lihtsustatud kava.

Sel juhul peab tootja pindalatoetuse taotlusele märkima, et:

a) ta kinnitab, et on kuni pindalatoetuse taotluse esitamiseni iga päev järginud määruse […] nr 1254/1999 artiklis 13 sätestatud maksimaalse loomkoormuse nõuet,

ja

b) ta kohustub kõnesolevat loomkoormust järgima iga päev alates pindalatoetuse taotluse esitamisest kuni 31. detsembrini.

[…]

Käesolevas lõigus osutatud kinnituse ja kohustuse suhtes kohaldatakse ühtse süsteemiga ettenähtud sätteid kontrollide ja sanktsioonide kohta.

[…]”.

Koondaruanne

188. Komisjon viis vastavalt mais 2003, septembris 2003, märtsis 2004 ja aprillis 2005 viiteid ΑΡ/2003/09a, ΑΡ/2003/11, ΑΡ/2004/04 ja ΑΡ/2005/05 kandvate uurimiste raames Kreekas läbi kontrolle. Määruse nr 1663/95 artiklis 8 sätestatud tähelepanekutest teatati vastavalt 19. septembri 2003. aasta, 22. jaanuari 2004. aasta, 5. augusti 2004. aasta ja 29. juuli 2005. aasta kirjades. Kahe esimese uurimise kohta toimus kahepoolne kohtumine 1. oktoobril 2004, kolmanda uurimise kohta 11. märtsil 2005 ja neljanda uurimise kohta 7. juunil 2006. Komisjon edastas Kreeka ametiasutustele nende kohtumiste protokollid vastavalt 30. novembril 2004, 22. juunil 2005 ja 22. septembril 2006. Kreeka ametiasutused vastasid neile vastavalt 28. detsembril 2004, 21. juulil 2005 ja 20. oktoobril 2006. Komisjon tegi Kreeka ametiasutustele ametlikult teatavaks oma seisukohad nende nelja uurimise kohta 3. mail 2007.

189. Pärast lepitusorgani 8. jaanuari 2008. aasta arvamust ja Kreeka ametiasutuste esitatud teavet tegi komisjon 16. juunil 2008 teatavaks oma lõpliku seisukoha, mida korratakse koondaruandes.

190. Esiteks nähtub koondaruandest, et veiseliha lisatasude osas on komisjoni talitused tuvastanud mittevastavusi seoses ristkontrollide ja kohapealsete kontrollidega.

191. Esiteks, mis puutub ristkontrollidesse (vt eespool punktid 169 ja 174), siis nähtub koondaruandest, et turustusaastal 2002 kasutati Kreekas halduskontrollidena esimest korda elektroonilisi ristkontrolle identifitseerimise ja registreerimise andmebaasi ja veiseliha lisatasude andmebaasi vahel. Kuigi seda käsitati edasiminekuna, peeti selle rakendamist mitterahuldavaks. Eelkõige nenditi, et vastavuse põhikriteeriume ei ole 2002. aastal ristkontrollitud. Esines risk, et abikõlbmatuid loomi käsitleti toetuse saamise kriteeriumile vastavate loomadena. Peale selle on komisjoni talitused tuvastanud, et esineb anomaaliaid (identifitseerimise ja registreerimise andmebaasi registreeringu puudumine või mittenõuetekohane registreering), nagu suure arvu loomade suhtes on esitatud toetusetaotlus, ning leidnud, et kuivõrd identifitseerimise ja registreerimise andmebaasi on tehtud palju muudatusi ilma tõendusmaterjalita, siis mõjutab see kõigi nende loomade abikõlblikkust, kelle kohta on esitatud toetusetaotlus. Ta märkis ka, et Kreeka ametiasutused ei olnud suutnud anda teada nende loomade numbrit, kelle kohta anomaaliaid oli tuvastatud, koos dokumentaalsete tõenditega nende staatuse muutmise põhjendatuse kohta. Seega esineb risk, et süsteemi on tehtud põhjendamatuid muudatusi, mis tõi kaasa ülemääraste väljamaksete tegemise.

192. Teiseks, mis puutub kohapealsetesse kontrollidesse, siis peeti nende kvaliteeti mitterahuldavaks. Eelkõige nähtub koondaruandest, et nende kontrollide läbiviimine on toonud ilmsiks palju puudujääke ning et kontrollid ei olnud määruse nr 2419/2001 artikliga 25 kooskõlas (vt eespool punkt 175). Nii on komisjoni talitused osutanud nende loomade (arvu) kontrolli puudumisele, kelle suhtes ei ole toetusetaotlust esitatud, tõendavate dokumentide ja sellise teabe kontrolli puudumisele, mis puudutab kontrollile eelnenud 12 kuu jooksul esitatud toetusetaotluste esemeks olevaid loomi, hoiukohtade kontrolli puudumisele, kontrollidokumentide ja kontrollitud loomade staatuse kontrolli puudulikkusele ning raskustele eelmiste kontrollide tulemustega võrdlemisel.

193. Peale selle on komisjoni talitused toonud välja loomade tapmise eest makstava lisatasu taotluste esemeks olnud loomade kohapealsete kontrollide puudumise. Selles osas pakkus lepitusorgan välja kavandatud korrektsiooni uuesti läbivaatamist, rõhutades kohapealsete kontrollide väheolulisust, kui tegemist on loomade tapmise eest makstava lisatasuga, kuna tapetud veiste osas on kõige olulisemad tapamajades läbiviidavad kontrollid ja põllumajandusettevõtte registrite ex post kontrollid.

194. Komisjon jäi aga oma seisukoha juurde, kuna mitme puuduse koosesinemine on toonud kaasa tagasilöögid kõigi veiseliha lisatasude, sh loomade tapmise eest makstava lisatasu osas läbi viidud võtmekontrollide suhtes. Tema sõnul kujutab loomade tapmise eest makstava lisatasu põllumajandusettevõttes kohapeal läbiviidavate kontrollide puudumine selle toetusega seoses endast EAGGF suhtes lisariski, mida täielikult ei kompenseeri kontrollide läbiviimine tapamajas ja halduskontrollid (mida tuleb igal juhul läbi viia mis tahes loomade tapmise eest makstava lisatasu kontrolli süsteemi raames), seda enam, et uurimise AP/2003/09 raames tapamajades läbiviidud kontrollid on toonud ilmsiks suured puudused. Komisjon tunnistas, et põllumajandusettevõtetes kohapeal läbiviidavad kontrollid on vähem olulised kui muude toetuskavade puhul ning piirduvad tavaliselt dokumentide kontrolliga, mille tõttu loomade tapmise eest makstava lisatasu korrektsioonimäär ei ole suurem muude veiseliha lisatasude suhtes kohaldatavast määrast.

195. Komisjoni talitused on tuvastanud loomade staatuse ning ammlehmade eest makstava lisatasuga seoses lehmade/mullikate suhtarvu kontrolli puudumise.

196. Teiseks peetakse seoses ekstensiivistamistoetusega loomade pidamiseks kasutatava abikõlbliku söödamaa ja talumajapidamise loomühikute nõuetekohast kindlakstegemist võtmekontrolliks. Komisjoni talitused on nentinud, et Kreeka loomühikute kontrolli süsteem ei olnud 2002. ja 2003. aastal ikka veel kooskõlas asjaomaste normidega (milleks on pro rata temporis arvutusmeetod, mis põhineb identifitseerimise ja registreerimise andmebaasil, või viiest loenduspäevast koosnev lihtsustatud süsteem), ega hõlmanud 100% taotlejaid viis korda aastas, nagu Kreeka Vabariik on ette näinud, olgugi et teatav edasiminek 2003. aastal on identifitseerimise ja registreerimise andmebaasi kasutamise tõttu märgatav. Leiti, et olukord on 2003. aastal veidi paranenud, kuid ühtki konkreetset edasiminekut ei suudetud loomade pidamiseks kasutatava abikõlbliku söödamaa mõõtmise osas ajavahemikuga 2002/2003 seoses välja tuua. Loomühikute kindlakstegemise osas rõhutasid komisjoni talitused, et Kreeka jätkas kontrolli alternatiivsüsteemi rakendamist (mida ilmselt mõjutasid Kreekas kohapeal läbiviidud kontrollide käigus tuvastatud puudujäägid).

197. Seega kohaldas komisjon kindlasummalist korrektsiooni 10% turustusaasta 2002 kohta veiseliha lisatasude võtmekontrollides tuvastatud peamiste puudujääkide tõttu ning korrektsiooni 5% turustusaasta 2003 kohta ebapiisava arvu kontrollide tõttu loomade üle, kelle kohta ei ole toetusetaotlust esitatud, ning kogu Kreekas kohapealsetes kontrollides esinevate puuduste tõttu, kuivõrd puudusi tuli ilmsiks paljudes piirkondades. Ekstensiivistamistoetuse maksmises tuvastatud puudustega seoses kohaldati kindlasummalist korrektsiooni 10% turustusaastate 2002 ja 2003 osas. Korrektsioone aga täpsustati, et võtta arvesse samade eelarveridade suhtes hilise maksmise tõttu juba kohaldatud korrektsioone.

Üldkohtu hinnang

198. Kreeka Vabariik esitab kuuenda väite seoses veiselihasektoriga selle kohta, et veiseliha lisatasude ja ekstensiivistamistoetuste suhtes määratud korrektsioonid on väidetavalt väärad ning et rikutud on põhjendamiskohustust.

199. Kõigepealt tuleb niivõrd, kuivõrd Kreeka Vabariik esitab põhjendamiskohustuse rikkumise väite, märkida, et seda väidet ei ole üldse põhjendatud ning et igal juhul tuleb eespool osundatud kohtupraktika kohaselt (vt eespool punkt 73) pidada vaidlustatud otsuses esitatud põhjendusi veiselihasektoris kohaldatud korrektsioonide kohta käesoleval juhul piisavaks, kuna Kreeka Vabariik oli selle otsuse väljatöötamise menetlusega tihedalt seotud ja talle olid teada põhjused, mille tõttu komisjon keeldus vaidlusalust summat EAGGF kuludesse kandmast. Seega tuleb nimetatud etteheide tagasi lükata.

200. Seejärel vaidlustab Kreeka Vabariik veiselihasektoris määratud korrektsioonid, väites, et määrust nr 1258/1999 ja dokumenti nr VI/5330/97 on tõlgendatud ja kohaldatud vääralt ning asjaolusid on vääralt hinnatud. Sisuliselt vaidlustab ta komisjoni järeldused kontrollide kohta, mis puudutasid esiteks veiseliha lisatasusid ja teiseks ekstensiivistamistoetusi.

201. Seetõttu tuleb käesoleval juhul uurida, kas Kreeka Vabariik on eespool osutatud kohtupraktikaga (vt eespool punkt 78) kooskõlas komisjoni hinnangute ebaõigsust tõendanud.

Veiseliha lisatasude kontrollid

– Ristkontrollid

202. Kreeka Vabariik tunnistab, et ristkontrollide läbiviimisel tuli ette teatavaid tehnilisi probleeme, mis tõid esile vastuolud ühelt poolt identifitseerimise ja registreerimise andmebaasi ja teiselt poolt veiseliha toetusetaotluste andmebaasi vahel 2002. aastal rakendama hakatatud süsteemi keerukuse tõttu. Ta väitis samas, et aastal 2003 viidi veterinaarandmebaasi sisse parandusi ning lisati täiendavaid ristkontrolle.

203. Siiski piisab selles osas märkimast, et 2003. aastal tehtud parandustest ei piisa käesoleval juhul koondaruandes kokku võetud komisjoni talituste tehtud järelduste (vt eespool punkt 191) ebatäpsuse tõendamiseks.

204. Lisaks väidab Kreeka Vabariik, et 2002. aasta kontrollidele 2003. aastal lisandunud täiendavate kontrollide põhjal tagasi lükatud taotluste esemeks olnud loomade protsent oli vaid 8,04%, mis tõendab, et enamik tagasi lükatud loomi lükati tagasi juba 2002. aastal läbi viidud kontrollide tulemusel.

205. Siiski ei tõenda see argument, mis näib kinnitavat varasemates kontrollides esinenud puuduste olemasolu, et komisjoni tõdemused on väärad.

206. Seetõttu leidis komisjon õigesti, et teatavate võtmekontrollide puudumine on toonud kaasa riski, et toetusi maksti abikõlbmatute loomade eest.

207. Kreeka Vabariik väidab ka, et EAGGF suhtes ei ole riske tekkinud. Tema sõnul viidi aastate 2004 ja 2005 suhtes ristkontrollid läbi nii, et elektrooniline kontroll hõlmas ka aastat 2002 ning abikõlbmatud summad tasaarvutati 2004. ja 2005. finantsaasta eest väljamakstavate toetustega.

208. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on aga juhul, kui komisjon on kohustatud ühenduse õigusnormide rikkumist tõendama, olukorras, kus see rikkumine on tõendatud, liikmesriigi kohustus vajaduse korral tõendada, et komisjon on rikkumise finantstagajärgede määratlemisel eksinud. Teisisõnu ei ole komisjon kohustatud tõendama reaalset kahju, vaid võib piirduda sellele viitavate kaalukate asjaolude esitamisega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑5/03: Kreeka vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5925, punktid 38 ja 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

209. Käesoleval juhul ei nähtu aga toimiku materjalidest, et Kreeka Vabariik on abikõlbmatute summade tasaarvutamist 2004. ja 2005. finantsaasta eest väljamakstavate toetustega tõendanud.

210. Vastuseks menetlust korraldavale meetmele märkis Kreeka Vabariik, et kindlasummaliste korrektsioonide määramise alus oli Opekepe deklareeritud kulud summas 182 380 702,09 eurot aasta 2002/2003 kohta ja 10,8 miljonit eurot ei olnud sellest maha arvutatud.

211. Siiski tuleb nentida, et Kreeka Vabariik esitab üksnes vastava väite ega tõenda osutatud 10,8 miljoni euro suurust summat. Ta viitab seejuures lepitusorgani arvamusele. Lepitusorgan märkis aga oma 8. jaanuari 2008. aasta arvamuses, et Kreeka ametiasutuste sõnul on nad nõudnud aasta 2002/2003 kohta abikõlbmatu abi summas 10,8 miljonit eurot tagasi ning et kui see teave leiab kontrolli käigus tõendust ning neid andmeid ei ole veel arvesse võetud, siis õigustab see korrektsioonisumma vastavat kohandamist. See arvamus ei näita seega sugugi, et asjaomane summa on 2004. ja 2005. finantsaasta eest väljamakstavate toetustega tõesti tasaarvutatud.

212. Lisaks rõhutas komisjon oma lõplikus seisukohas, et ta on Kreeka ametiasutuste poolt EAGGF tagatisrahastusse tagasi nõutud deklareeritud summadega finantskorrektsiooni arvutamisel arvestanud. Ta lisas, et teatavaid aspekte tuleb veel selgitada, nagu viis, kuidas nõuti abikõlbmatuid summasid tagasi põllumajandusettevõtjatelt, kes ei olnud pärast 2002. aastat toetust taotlenud. Toimikust aga ei nähtu, et Kreeka ametiasutused oleks esitanud selle kohta konkreetsemaid tõendeid.

213. Sellest tuleneb, et Kreeka Vabariik ei ole esitanud asjakohaseid tõendeid selle kohta, et abikõlbmatud summad on 2004. ja 2005. finantsaasta eest väljamakstavate toetustega tasaarvutatud. Seega ei ole tema argumendi aluseks oleva väite, et EAGGF suhtes ei ole riske tekkinud, põhjendatus tõendatud.

214. Seetõttu tuleb ristkontrollide kohta esitatud argumendid, mida ei ole muul viisil tõendatud, tagasi lükata.

– Kohapealsed kontrollid

215. Kreeka Vabariik vaidlustab komisjoni järeldused kohapealsete kontrollide kohta.

216. Esiteks tuleneb toimiku materjalidest, et kohapealseid kontrolle peeti määruse nr 2419/2001 artikli 25 sätteid arvestades mitmel põhjusel mitterahuldavaks (vt eespool punkt 192).

217. Nii ei ole kontrollitud loomi, kelle kohta ei ole toetusetaotlust esitatud. Selline kontroll on määruse nr 2419/2001 artikli 25 lõikes 1 aga sõnaselgelt ette nähtud. Kreeka Vabariik väidab, et sellekohased juhised on kontrollijatele alates 2002. aastast antud ning et olukord on 2003. ja 2004. aastal paranenud. Sellekohased argumendid ei tõenda aga, et komisjoni vastavad järeldused on väärad.

218. Samuti on komisjoni talitused tuvastanud tõendavate dokumentide kontrolli puudumise. Kreeka Vabariik väidab selles osas, et puudused on olnud vaid ühekordsed, mida ei saa üldistada kogu riigi kohta, ning väidab, et teise taseme kontrollid võimaldavad teha kindlaks, et tootjad täidavad oma kohustusi. Tuleb aga nentida, et sellisest argumentatsioonist ei piisa asjaomaste kontrollide kvaliteedi osas esinevate komisjoni kahtluste kummutamiseks.

219. Pealegi on komisjoni talitused tuvastanud selle teabe kontrolli puudumise, mis käsitleb loomi, kelle kohta on kontrollile eelneva 12 kuu jooksul esitatud toetusetaotlus. Kreeka Vabariik viitab siinkohal veiseliha lisatasude korda käsitlevatele 2002. aasta ja 2003. aasta ringkirjadele, mis saadeti kontrolli teostamise eest vastutavatele ametkondadele ning mis tema rõhuasetuse kohaselt täpsustavad määruse nr 2419/2001 artikli 25 sätteid. Selle määruse artikli 25 lõike 2 punkti b kolmandas taandes ette nähtud loomade hoiukohtade kohapealsete kontrollide osas väidab Kreeka Vabariik samuti, et asjaomane ringkiri näeb ette, et tootjad märgivad üles neile kuuluva lauda täpse asukoha, ning loomade paiknemise kontroll on tagatud.

220. Seeläbi Kreeka Vabariik siiski üksnes kordab võistlevas menetluses esitatud argumente, tuginemata täpsetele ja konkreetsetele tõenditele nimetatud kontrollide läbiviimise kohta ega suuda seetõttu komisjoni vastavaid kahtlusi kummutada.

221. Lisaks vaidlustab Kreeka Vabariik väite, nagu oleks tulemusi eelnevate kontrollide tulemustega raske võrrelda, kuna alguses avastatud erinevusi on tegelikult vähe. Selline argumentatsioon ei tõenda aga komisjoni väidete ekslikkust.

222. Eelnevat arvestades ei tõenda Kreeka Vabariik asjaolu, et komisjoni järeldused kohapealsete kontrollide puudulikkuse kohta on määruse nr 2419/2001 artikli 25 sätteid arvestades väärad.

223. Teiseks, mis puutub konkreetsemalt lisatasu loomade tapmise eest, siis vaidlustab Kreeka Vabariik komisjoni järeldused ja väidab, et alates 2002. aastast on tapamajades läbiviidavad kohapealsed kontrollid kooskõlas määruse nr 2419/2001 artikliga 26 ning need on mahukamad, kui vastavates õigusnormides nõutakse.

224. Üldkohus nendib selles osas, et käesoleval juhul on kindlasummalisi korrektsioone kohaldatud mittevastavuste tõttu identifitseerimise ja registreerimise andmebaasis ja kohapealsetes kontrollides. Nagu komisjon rõhutab, puudutavad varem seoses identifitseerimise ja registreerimise andmebaasi ja ristkontrollide (vt eespool punktid 202–214) ning kohapealsete kontrollidega (vt eespool punktid 215–222) tuvastatud mittevastavused samuti nende loomade osas läbi viidud kontrolle, kelle kohta on esitatud loomade tapmise lisatasu taotlus.

225. Selles osas peeti kohapealsete kontrollide puudumist eriti murettekitavaks seoses põllumajandustootjatega, kes taotlesid üksnes loomade tapmise lisatasu, kuivõrd ainus nende suhtes teostatud kontroll oli ristkontroll, mida aga omakorda ei olnud võimalik täies mahus läbi viia, seda vähemalt turustusaasta 2002 osas.

226. Seetõttu on eelnevalt veiselihatoetuste kontrolli puuduliku kvaliteedi kohta esitatud järeldused kohaldatavad ka loomade tapmise lisatasule. Tõsiasi, et määruse nr 2419/2001 artikkel 26 näeb ette kontrollimeetmeid just tapamajas teostatavate kohapealsete kontrollide kohta, ei tähenda veel, et sama määruse artiklis 25 ette nähtud veiselihatoetuse kava puudutavad kontrollid ei kuulu kohaldamisele.

227. Sellega seoses tuleb märkida, et isegi kui loomade tapmise eest makstava lisatasu dokumentaalseid kontrolle võib pidada määravaks, nagu lepitusorgan rõhutas ning nagu komisjoni tunnistab, ei muuda see olematuks käesoleval juhul tuvastatud mittevastavusi.

228. Peale selle hõlmavad asjaomaste tapamajade kohapealsed kontrollid ka füüsilisi kontrolle, mida viiakse läbi valimi alusel ja mis käsitlevad määruse nr 2419/2001 artikli 26 lõike 2 kohaselt kohapealse kontrolli päeval teostatud tapaprotseduure.

229. Kreeka Vabariigi argumendid ei lükka seda järeldust ümber. Ta väidab, et kontrollija võrdleb tapataotlust, milles on märgitud, milliste loomade suhtes lisatasu taotletakse, ning nende kõrvamärgiste numbreid põllumajandusettevõtte registriga, et kontrollida hoiuperioodi nõude järgimist. Ta täpsustab, et alates 2003. aasta ringkirjast on põllumajandusettevõtete registri kontrollimine loomade tapmise eest makstava lisatasu maksmiseks selgesti ette nähtud.

230. Siiski ei kummuta need argumendid komisjoni väljendatud kahtlusi. Ka toimiku materjalidest nähtub, et komisjoni talituste poolt uurimise AP/2003/09a käigus teatavas tegutsevas tapamajas läbiviidud kontrollid tõid ilmsiks märkimisväärsed puudused, mida käesoleval juhul ei ole vaidlustatud.

231. Samuti ei muuda asjaolu, et tapamajades viidi kontrolle väidetavalt läbi mahukamalt, kui õigusnormides ette nähtud, midagi nende kvalitatiivses mittevastavuses.

232. Seega leidis komisjon õigesti, et põllumajandusettevõtetes läbiviidavate loomade tapmise eest makstava lisatasu kohapealsete kontrollide puudumine kujutab endast EAGGF suhtes täiendavat riski, mida ei saa täielikult kompenseerida tapamaja kontrollidega ja halduskontrollidega.

233. Kõike eelnevat arvestades ei tõenda Kreeka Vabariigi argumendid, millega ta soovib vaidlustada veiseliha lisatasude, sh loomade tapmise eest makstava lisatasu valdkonnas tehtud komisjoni järeldused, et käesoleval juhul kohaldatud korrektsioonid on väärad.

Korrektsioonid seoses ekstensiivistamistoetustega

234. Määruse nr 1254/1999 artiklite 12 ja 13 kohaselt on tootjatel õigus ekstensiivistamistoetusele üksnes siis, kui talumajapidamise loomkoormus, mida väljendatakse loomühikutes talumajapidamises loomade pidamiseks kasutatava söödamaa ühiku kohta, ei ületa teatavat määra. Sellest tuleneb, et ekstensiivistamistoetuste eraldamine eeldab, et määrataks korrektselt kindlaks esiteks söödamaa ja teiseks talumajapidamises peetavate loomade arv ja liik.

235. Esiteks, mis puutub söödamaa kindlakstegemist, siis väidab Kreeka Vabariik, et alates 2002. aastast on olemas kartograafiline infrastruktuur ning ta on andnud söödamaa abikõlblikkuse kohta ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi programmi raames kontrollitud juhtnööre alates 2000. aastast. Lisaks teostatakse ka kohapealseid kontrolle.

236. Siiski märgib Üldkohus, et toimiku materjalide põhjal peeti kasutatavate söödamaade kontrolle mittevastavaks nii aasta 2002 kui 2003 osas. Nii tuvastati, et mägiseid piirkondi on ekslikult deklareeritud abikõlblike söödamaadena ning Kreeka ametiasutused ei ole sellekohaste kontrollide paranemist tõendanud. Kreeka Vabariigi argumendid ning eelkõige kohapealsete kontrollide läbiviimise selgete juhiste olemasolu ei tõenda kuidagi asjaolu, et asjaomaste aastate suhtes tehtud järeldused on ekslikud.

237. Teiseks tuleb seoses talumajapidamises peetavate loomade arvu (ja liigi) kontrolliga meenutada, et liikmesriik võib valida määruse nr 1254/1999 artikli 13 lõikes 2 määratletud loomkoormusnõude täitmise kontrollimiseks kahe meetodi vahel. Esimene on ette nähtud määruse nr 2342/1999 artikli 32 lõikes 3 (vt eespool punktid 185 ja 186). Teine meetod, milles nähakse esimesest meetodist ette erand, on nähtud ette määruse nr 2342/1999 artikli 32 lõikes 4 (vt eespool punkt 187). Tegemist on lihtsustatud korraga, mis seisneb tootja kinnituses ja kohustuses järgida maksimaalset loomkoormust. Sel juhul on kohaldatavad ühtsed süsteemis ette nähtud kontrolli- ja sanktsioonisätted (määrus nr 3508/92 ja määrus nr 2419/2001).

238. Käesoleval juhul väidab Kreeka Vabariik, et ta kohaldas määruse nr 2342/1999 artikli 32 lõikes 4 ette nähtud lihtsustatud korda ning kõik tootjad on esitanud toetusetaotlused selle korra kohaselt. Ta lisab, et määruse nr 2342/1999 artikli 32 lõikes 3 ette nähtud kord nõuab ühtses süsteemis ette nähtud kohapealsel kontrollimisel üksnes loomade loendamise kontrolli ning et neid kontrolle viidi läbi viiel korral ühe nädala pikkuse aja jooksul, kuna oli võimatu viia kõik loendamised läbi ühel ja samal kuupäeval. Aasta 2003 osas viidi loendamine läbi identifitseerimise ja registreerimise andmebaasi abil ning see hõlmas 100% taotlusi. Kreeka Vabariigi sõnul ei esine riski, et loomi on loendatud kaks korda ning kontroll on usaldusväärne.

239. Selles osas piisab niivõrd, kuivõrd Kreeka Vabariik tugineb määruse nr 2342/1999 artikli 32 lõikes 4 ette nähtud lihtsustatud korra kohaldamisele, nentimast, et talumajapidamises peetavate loomade arvu kontrollid põhinevad ühtses süsteemis ette nähtud kohapealsetel kontrollidel ning ühtsesse haldus- ja kontrollisüsteemi kuuluval identifitseerimise ja registreerimise andmebaasil. Eelnevalt kohapealsete kontrollide kohta nimetatud puudused (vt eespool punktid 216–222) ning koondaruandes seoses identifitseerimise ja registreerimise andmebaasiga märgitud puu dused võisid talumajapidamises peetavate loomade arvu kontrolle seega mõjutada.

240. Lisaks tuleb Kreeka Vabariigi argumendid, mis puudutavad määruse nr 2342/1999 artikli 32 lõikes 3 osutatud korda, tagasi lükata. Ta väidab, et on praktilistel kaalutlustel, mis seonduvad laiaulatusliku loomakasvatusega Kreekas, määranud kindlaks viis ühe nädala pikkust perioodi. See süsteem ei ole aga kooskõlas määruse nr 2342/1999 artikli 32 lõikes 3 ette nähtud „tavapärase” korraga, kuna see ei põhine aasta viiel kuupäeval või loomade loenduspäevadel, vaid viiel kohapealse loenduse perioodil, millest iga periood kestab ühe nädala (vt selle kohta Üldkohtu 9. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑344/05: Kreeka vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 94).

241. Peale selle tuleb lükata tagasi Kreeka Vabariigi argumentatsioon, millega ta soovib väita ja näidata, et ühenduse õigusnormides ette nähtud loomkoormuse kontrolli süsteemi kohaldamine tekitab Kreekas praktilisi raskusi. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liikmesriik ei saa ühenduse õigusnormidega ette nähtud sobivate kontrollide rakendamata jätmise õigustamiseks praktilistele raskustele tugineda (vt Euroopa Kohtu 21. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑28/89: Saksamaa vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑581, punkt 18, ja eespool punktis 240 viidatud 9. septembri 2011. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

242. Seetõttu oli komisjonil õigus järeldada, et ekstensiivistamistoetuse valdkonna kontrollide usaldusväärsus ei ole piisavalt tagatud. Seda, et 2003. aastal olukord identifitseerimise ja registreerimise andmete automatiseeritud ristkontrollide suurenenud kasutamise tõttu komisjoni sõnul paranes, peeti 2002. aasta ja 2003. aasta näitude eristamise õigustamiseks ebapiisavaks ning Kreeka Vabariigi argumendid, mis esitati juba võistlevas menetluses, ei lükka seda järeldust ümber.

243. Sellest tuleneb, et komisjon tõendas õigesti mõistliku ja tõsiseltvõetava kahtluse olemasolu seoses sellega, kas Kreeka Vabariik on täitnud oma kohustusi 2002. ja 2003. aasta kohta esitatud ekstensiivistamistoetuste taotluste kontrolli osas.

244. Sellest tulenevalt ei ole Kreeka Vabariik tõendanud, et komisjon tugines kohaldatavate sätete väärale tõlgendusele või kohaldamisele või asjaolude väärale hindamisele. Kuues väide, mis käsitleb veiseliha lisatasusid ja ekstensiivistamistoetusi, tuleb seega tagasi lükata.

5. Üheksas väide oliiviõli sektoris kohaldatud korrektsioonide kohta

Ühenduse õigusnormid

245. Õli- ja rasvaturu ühine korraldus kehtestati nõukogu 22. septembri 1966. aasta määrusega nr 136/66/EMÜ õli- ja rasvaturu ühise korralduse kehtestamise kohta (EÜT 172, lk 3025; ELT eriväljaanne 03/01, lk 77).

246. Määruse nr 136/66 artikkel 5 nõukogu 20. juuli 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1638/98 (EÜT L 210, lk 32; ELT eriväljaanne 03/23, lk 308) muudetud redaktsioonis kehtestab oliiviõli suhtes tootmistoetuse andmise, mille eesmärk on aidata kaasa tootjatele rahuldava sissetuleku tagamisele. Toetust antakse oliivikasvatajatele nende poolt tegelikult toodetud oliiviõli koguse põhjal.

247. Muudetud redaktsioonis näeb määruse artikkel 11a muu hulgas ette, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et sanktsioneerida artikliga 5 ette nähtud toetuskava rikkumisi. Kui kontrolliasutused teatavad rikkumistest, otsustavad liikmesriigid võetavate meetmete üle asjaomasele teatamisele järgneva 12 kuu jooksul ja teavitavad nendest komisjoni.

Elektroonilised failid

248. Nõukogu 17. juuli 1984. aasta määruse (EMÜ) nr 2261/84, millega sätestatakse oliiviõli tootmistoetuse ja oliiviõli tootjate organisatsioonidele makstava toetuse andmise üldeeskirjad (EÜT L 208, lk 3; ELT eriväljaanne 03/06, lk 94), artikli 16 lõige 1 kohustab iga tootjaliikmesriiki koostama ja uuendama elektroonilisi püsifaile, mis sisaldavad andmeid oliivide ja oliiviõli tootmise kohta.

249. Määruse nr 2261/84 artikli 16 lõige 2 näeb ette:

„Need failid peavad sisaldama vähemalt järgmist teavet:

a) iga oliivikasvataja ning iga turustusaasta kohta, mil ta on esitanud abitaotluse:

– artiklis 3 sätestatud põllukultuurideklaratsioonis sisalduv teave,

– toodetud õlikogused, mille kohta on esitatud tootmistoetuse taotlus, ning kogused, mille kohta on toetust makstud,

– teave, mis on saadud oliivitootja kontrollimisest kohapeal;

b) tootjaorganisatsioonide ja nende ühenduste kohta kogu teave, mis on vajalik nende tegevuse kontrollimiseks seoses käesoleva toetuste süsteemiga, ning liikmesriikide poolt läbi viidud kontrollide tulemused;

c) õlipressimisettevõtete kohta igal turustusaastal laoarvestuses sisalduvad andmed, teave tehnilise varustuse ja pressimisvõimsuse kohta, samuti käesoleva määruse kohaselt läbi viidud kontrollide tulemused;

d) iga tervikliku tootmispiirkonna soovituslik aastatoodang.”

250. Komisjoni 30. oktoobri 1998. aasta määruse (EÜ) nr 2366/98, millega kehtestatakse oliiviõli tootmistoetuste kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad 1998/99.–2004/2005. turustusaastaks (EÜT, L 293, lk 50; ELT eriväljaanne 03/24, lk 113), muudetud redaktsiooni artikkel 27 sätestab:

„1. Määruse […] nr 2261/84 artiklis 16 ettenähtud oliivide ja oliiviõli tootmist käsitlevate andmete elektroonilised püsikataloogid peavad hõlmama:

a) artiklites 23 ja 24 sätestatud oliivikasvatuse geograafilise informatsiooni süsteemi tähtnumbrilist ja graafilist võrdlusandmebaasi ning artiklis 25 sätestatud kontrollide tulemusi;

b) uusistutust käsitlevaid katalooge, mis sisaldavad artiklis 5 osutatud teavet ja artiklis 29 sätestatud kontrollide tulemusi;

c) tootjate organisatsioonide ja nende ühenduste katalooge, mis sisaldavad määruse […] nr 2261/84 artikli 16 lõike 2 punktis b osutatud teavet;

d) pressimisettevõtete katalooge, mis sisaldavad teavet artiklis 7 osutatud heakskiidu saamise tingimuste, artiklis 8 sätestatud laoarvestuste ja artiklis 30 sätestatud kontrollide tulemuste kohta;

e) ühtlaste tootmispiirkondade katalooge, mis sisaldavad artiklis 6 osutatud teavet.

2. Lõikes 1 osutatud kataloogides, välja arvatud graafilises võrdlusandmebaasis, peavad jooksva ja vähemalt nelja eelmise turustusaasta andmed olema otseselt ja vahetult kättesaadavad […]

Liikmesriigid võivad luua detsentraliseeritud kataloogid, tingimusel et need on ühtse kujundusega, sobivad üksteisega kokku ning neid on võimalik kasutada tsentraliseeritult makse- ja kontrolliasutuse tasandil. Oliivikasvatuse geograafilise informatsiooni süsteemi andmebaasid peavad sobima kokku integreeritud süsteemi andmebaasidega.

Oliivikasvatajate, tootjate organisatsioonide ja nende ühenduste, pressimisettevõtete ja ühtlaste tootmispiirkondade identifitseerimiskoodid määratakse asjaomastele üksikisikutele või asutustele üks kord ja lõplikult või on need automaatselt vahetatavad, et võimaldada vahetult teha kokkuvõtteid ja otsinguid esimeses lõigus osutatud viie turustusaasta jooksul.

Ilma et see piiraks kontrollide, eelkõige erinevate kataloogide ristkontrollide läbiviimist ja tulemustest teavitamist, sisaldavad kataloogid esimeses lõigus osutatud turustusaastatele eelnevate turustusaastate varasemaid andmeid ja seda teavet peab hiljemalt alates 31. oktoobrist 2001 olema võimalik:

– automaatselt piirkonna ja liikmesriigi tasandil kokku koondada,

– automaatselt erinevate kataloogidega võrrelda.”

Oliiviregister

251. Nõukogu 21. jaanuari 1975. aasta määruse (EMÜ) nr 154/75, mis käsitleb oliiviregistri sisseseadmist oliiviõli tootvates liikmesriikides (EÜT L 19, lk 1; ELT eriväljaanne 03/02, lk 64), artikli 1 lõige 1 kohustab oliiviõli tootvaid liikmesriike seadma sisse oliiviregistri, mis hõlmab kõiki nende territooriumil asuvaid oliivikasvatusmajandeid.

252. Nõukogu 23. juuli 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1513/2001 (EÜT L 201, lk 4; ELT eriväljaanne 03/33, lk 197) muudetud määruse nr 1638/98 artikli 2 lõiked 1–3 sätestavad:

„1. Olenemata määrusest […] nr 154/75, keskendub oliiviregistriga seotud töö majandusaastatel 1998/99–2002/03 geograafilise informatsiooni süsteemi (GIS) loomisele, ajakohastamisele ja rakendamisele.

GIS‑i loomisel kasutatakse oliiviregistri andmeid. Lisaandmed saadakse toetusetaotlustele lisatud põllukultuurideklaratsioonidest. GIS‑i teabe asukoht määratakse geograafiliselt, kasutades elektroonilisi aerofotosid.

2. Liikmesriigid teevad kindlaks, et põllukultuurideklaratsioonide teave vastab GIS‑is sisalduvale teabele. Kui kõnealune teave ei ole vastavuses, teeb liikmesriik selle kindlaks ja kontrollib seda kohapeal.

[…]

3. Kui lõikes 2 nimetatud kindlakstegemise ja kontrollimise ajal leitakse, et põllukultuurideklaratsioonis sisalduv teave on ebatäpne eriti oliivipuude arvu puhul, kohaldab liikmesriik ühe või mitme majandusaasta puhul ja olenevalt avastatud erinevuste suurusest vastavalt komisjoni poolt sätestatud eeskirjadele ja kriteeriumitele:

– toetuse saamise tingimustele vastava oliiviõli koguse vähendamist

või

– asjaomaste oliivipuude puhul toetuse saamise õiguse äravõtmist,

vastavalt komisjoni kindlaks määratavatele üksikasjalikele eeskirjadele ja kriteeriumidele.”

253. Määruse nr 2366/98 artikli 28 lõige 2 näeb sisuliselt ette, et piirkondades, kus oliivikasvatuse geograafilise informatsiooni süsteem ei ole veel lõpetatud, viiakse kohapealseid kontrolle läbi turustusaastate 2000/2001–2002/2003 puhul 10% ulatuses kõikidest põllukultuurideklaratsioonidest.

Põllukultuurideklaratsioonid ja kontrollid

254. Määruse nr 2366/98 artikkel 1 näeb ette, et oliivikasvatajad peavad oliiviõli tootmistoetuse saamiseks esitama enne iga turustusaasta 1. detsembrit põllukultuurideklaratsiooni, mis hõlmab tootmises olevaid õlipuid, ning vastava turustusaasta 1. novembri seisuga nende hallata olevate oliivisalude üksikasjad.

255. Määruse nr 2366/98 artiklis 2 on sätestatud:

„[…] sisaldavad põllukultuurideklaratsioonid vähemalt järgmist:

a) oliivikasvataja perekonnanimi, eesnimed ja aadress;

b) põllumajandusettevõtte asukoht või asukohad;

c) tootmises olevate õlipuude üldarv, sealhulgas hajutatud õlipuud;

d) põllumajandusettevõtte oliivikasvatuseks kasutatavate maatükkide katastritunnused või juhul, kui kinnistusraamatut ei peeta, põllumajandusettevõtte ja oliivikasvatuseks kasutavate maatükkide täielik kirjeldus;

e) iga oliivikasvatuseks kasutatava maatüki kohta: tootmises olevate õlipuude arv, peamine sort, niisutamise üksikasjad või esindatud segukultuurid.”

256. Määruse nr 2366/98 artikli 4 lõige 1 näeb ette:

„Alates 1. novembrist 2001 kehtiva õli- ja rasvaturu ühise korralduse alusel oliivikasvatajatele toetuse maksmise aluse määratlemiseks tuleb pärast 1. maid 1998 istutatud täiendavad õlipuud geograafiliselt identifitseerida ja hõlmata riikliku või piirkondliku kavaga, mis on komisjoni poolt heaks kiidetud määruse [nr 136/66] artiklis 38 sätestatud korras.

Õlipuud loetakse geograafiliselt identifitseerituks, kui need on esitatud artiklis 24 sätestatud graafilises võrdlusandmebaasis või kui liikmesriigi pädeval asutusel on puude asukoha kindlakstegemiseks olemas kaardid.”

257. Määruse nr 2366/98 artikli 28 lõige 3 näeb ette:

„Kohapealsete kontrollide käigus kontrollitakse kõiki põllukultuurideklaratsioonides ja toetustaotlustes sisalduvaid andmeid ja eelkõige:

– iga maatüki asukohta ja sellel asuvate õlipuude arvu,

– artikli 10 lõikes 1 osutatud juhtudel õli sihtkohta,

– ettevõtte õlipuude ja toetustaotlustega hõlmatud õlikoguse vastavust.

Toetustaotlused, milles määratletud õlikogus ei vasta õlipuude arvule, lükatakse tagasi.”

Õlipressimisettevõtted

258. Määruse nr 2366/98 artikli 8 punkti b esimese taande alusel sätestavad liikmesriigid, et alates turustusaastast 1998/1999 tuleb pidada rahaliste vahendite kontodega seotud laoarvestust. Selle määruse artikli 8 punkt d näeb ette täiendavate kontrollide süsteemi, mis hõlmab pressitud oliivide koguseid, saadud õlikoguseid ja oliiviõli pressimisjääkide koguseid, olemasoleva õli varusid ning tarbitud elektrikoguseid.

259. Määruse nr 2366/98 artikli 30 lõike 1 kohaselt näevad liikmesriigid alates turustusaastast 1998/1999 ette teabe ja andmete järjepidevuse põhjaliku kontrolli. Selle normi lõige 2 näeb ette, mida põhjalikud kontrollid hõlmavad.

260. Määruse nr 2366/98 artikkel 9a näeb ette sanktsioonid (tunnustuse tagasivõtmine, rahalised või muud sanktsioonid), mida rakendatakse pressimisettevõtete suhtes, kes ei täida selle määruse artikli 13 lõikes 1 osutatud tingimusi, nagu on täpsustatud sama määruse artiklites 7, 8 ja 9.

Koondaruanne

261. Komisjon viis vastavalt viiteid OT/2004/02/GR ja OT/2004/05/GR kandvate uurimiste raames 16. ja 20. veebruaril 2004 nomostes Lakonia (Kreeka) ja Messinia (Kreeka) ning 29. novembrist kuni 3. detsembrini 2004 nomostes Iraklion (Kreeka) ja Réthymno (Kreeka) läbi kontrolle oliiviõli tootmistoetuse kohta. Määruse nr 1663/95 artiklis 8 sätestatud komisjoni tähelepanekud esitati vastavalt 17. novembri 2004. aasta ja 7. s eptembri 2005. aasta kahes kirjas. Kreeka Vabariik esitas oma märkused 9. märtsil ja 21. novembril 2005. Kahepoolne kohtumine Kreeka Vabariigi ja komisjoni vahel leidis seoses esimese uurimisega aset 15. novembril 2005 ja seoses teise uurimisega 22. juunil 2006. Komisjon edastas nende kahe koosoleku protokollid vastavalt 17. veebruaril ja 13. septembril 2006. Kreeka ametiasutused saatsid vastuse vastavalt 20. märtsil ja 26. oktoobril 2006. Komisjon edastas 10. augustil 2007 ametlikult oma järeldused kahe uurimise kohta Kreeka ametiasutustele. Kreeka ametiasutused esitasid 11. oktoobril 2007 lepitusmenetluse taotluse ning edastasid komisjonile andmed 2006. aastal deklareeritud kulutuste jaotumise kohta turustusaastate lõikes, mida komisjon võttis arvesse oma lõplikus seisukohas, mille ta edastas asjaomastele ametiasutustele 6. augustil 2008 pärast lepitusorgani 12. veebruari 2008. aasta arvamust.

262. Komisjoni talitused märkisid koondaruandes, et elektroonilised andmebaasid ei olnud kasutatavad, oliiviregister puudus, põllukultuurideklaratsioonid ei olnud usaldusväärsed, esinesid puudused põllukultuurideklaratsioonide kohapealsetes kontrollides ning pressimisettevõtete kontrollides ning oliiviõlitoetuste kontrolli ameti (edaspidi „AYMEEE”) soovitatud sanktsioone ei olnud rahuldavalt järgitud. Neid puudusi võtmekontrollide teostamisel ning täiendavates kontrollides esinevaid puudusi (liiga pikk pressimisettevõtteid puudutavate sanktsioonide üle otsustamise tähtaeg, täiendavate oliivipuude kontrolli puudumine, kindlasummalise vähendamise kohaldamata jätmine, järelevalve puudumine makseasutuse poolt) peeti määratud kindlasummalisi korrektsioone õigustavaks.

263. Esiteks märkisid komisjoni talitused elektrooniliste andmebaaside mittekasutatavuse kohta, et elektroonilised andmebaasid olid olemas mitmes ametiasutuses, kuid need ei vastanud määruse nr 2366/98 artikli 27 lõikes 2 ette nähtud õiguslikele nõuetele, kuna nendes ei ole jooksva ja vähemalt nelja eelmise turustusaasta, käesoleval juhul turustusaastate 1998/1999–2002/2003 andmed otseselt ja vahetult kättesaadavad. Nad meenutasid, et andmebaasid võivad olla detsentraliseeritud juhul, kui need sobivad üksteisega kokku ning neid on võimalik kasutada tsentraliseeritult makse- ja kontrolliasutuse tasandil (määruse nr 2366/98 artikli 27 lõige 2). Ei ole aga tõendatud, et need olid Opekepele tsentraalselt kättesaadavad. Peale selle on andmed tootjaorganisatsioonide tasemel detsentraliseeritud, ilma et erinevate süsteemide kokkusobivus oleks tagatud.

264. Lisaks on komisjoni talitused märkinud, et asjaomased andmebaasid ei sisaldanud määruse nr 2261/84 artikli 16 lõike 2 punktides a ja c nõutavaid andmeid (puudusid elektroonilised andmebaasid iga maatüki asukoha ja sellel kasvavate oliivipuude arvu kohta) ning neis esines vastuolusid. Samuti peeti mitterahuldavaks andmeid pressimisettevõtete kohta (laoarvestus puudutab üksnes kontrollitud pressimisettevõtteid) ja leiti, et need ei võimalda läbi viia näiteks õli/oliivide toodangu tsentraliseeritud analüüsi.

265. Ristkontrollide osas esitasid Kreeka ametiasutused pärast 15. novembri 2005. aasta kahepoolset kohtumist 20. märtsi 2006. aasta kirjas elektrooniliste andmebaaside vahel läbi viidud ristkontrollide tulemused. Neid andmeid peeti aga mitterahuldavaks. Komisjoni talitused märkisid nimelt, et kuna põllumajanduslike maatükkide keskandmebaas kuni kaasa arvatud turustusaastani 2001/2002 puudus, siis kasutati turustusaasta 2002/2003 kohta toetuse väljamaksmiseks põllukultuurideklaratsioonidena eelmiste turustusaastate deklaratsioone ning seega sisaldasid need liiga ebatäpset teavet asjaomaste maatükkide kohta. Ristkontrolle ei saanud seega läbi viia ei oliivikasvatusdeklaratsioonide vahel ega võrdluses muude toetuskavade raames esitatud pindaladeklaratsioonidega. Peale selle viisid Kreeka ametiasutused ristkontrollid 2002/2003. aasta põllukultuurideklaratsioonide ja 2003. aastal esitatud oliivikasvatuse geograafilise informatsiooni süsteemi loomiseks esitatud põllukultuurideklaratsioonide vahel läbi hilinenult aastal 2004/2005 ning aasta 2002/2003 osas hõlmasid need vaid tootjate üht osa. Lisaks ei ole oliivipuude üledeklareerimise tuvastamine, mis viis 773 tootja ühenduse abi saamisest välistamiseni, mitte ristkontrollide läbiviimise tulemus, vaid vastab määruse nr 2366/98 artikli 15 lõikes 2 selles osas ette nähtud sanktsioonide kohaldamisele. Lõpuks ei ole esitatud teatavate 2002/2003. aasta osas tuvastatud puuduste kontrollide tulemusi.

266. Kreeka ametiasutused on lepitusorganile märkinud, et Opekepele oli toetusemaksete ja ristkontrollide tulemuste elektroonilised andmebaasid tsentraliseeritud viisil kättesaadavad ning AYMEEE säilitas andmeid kõigi pressimisettevõtete kohta. Siiski leidis komisjon, et sellest ei piisa Kreeka süsteemi vastavuse tagamiseks määruse nr 2261/84 artikli 16 ja määruse nr 2366/98 artikli 27 lõike 2 kohaste elektrooniliste andmebaaside mõistega, mis nõuab kõigi pressimisettevõtete, ja mitte üksnes kontrollitud pressimisettevõtete sisulist kooskõla, ning iga oliivikasvataja kohta põllukultuurideklaratsioonide andmete ning toodetud ja makstud oliiviõli koguse ning kohapealsete kontrollide tulemuste esitamist.

267. Teiseks on heidetud Kreeka Vabariigile ette seda, et viimane ei ole täitnud kasutatava oliiviregistri loomise kohustust ning alustas oliivikasvatuse geograafilise informatsiooni süsteemi loomisega hilinenult (täielik kasutamine oli võimalik alates turustusaastast 2003/2004).

268. Kolmandaks peeti põllukultuurideklaratsioone mitteusaldusväärseks. Koondaruandes nenditakse maatükkide ja katastri identifitseerimata jätmist (maatükkidevahelised piirid tihti puuduvad, mitme tootja poolt haritavad maatükid, maatükid, mis teatavatel juhtudel koosnevad eri asukohtades asuvast maast, suure maatüki nimi, mida võib kasutada mitme põllupidaja haritava mitme maatükina), mis muudab põllukultuurideklaratsioonis sisalduva maatükkide asukoha või identifitseerimise teabe ebatäpseks. Põllukultuurideklaratsioonides on tuvastatud ka muid mittevastavusi (oliivipuude istutamise kuupäeva kohta märke puudumine, kastmist puudutava teabe vastuolu maa olemusega ning selle teabe kasutamata jätmine toodangu koguse kontrollimisel, tootmises olevate õlipuude arv on alati võrdväärne kõigi deklareeritud puude arvuga, mis on vägagi ebatõenäoline). Aastatel 2002 ja 2003 ei olnud oliivikasvatuse maatükid identifitseeritud sellise formaadi alusel, mis on kooskõlas loomisel oleva põllumajanduskasutuse maatükkide identifitseerimise süsteemiga.

269. Neljandaks peeti põllukultuurideklaratsioonide kohapealset kontrolli puudulikuks. Koondaruandes märgitakse, et kasutamiskorras ühtse oliiviõli haldussüsteemi puudumisel 2002. ja 2003. aastal tuli määruse nr 2366/98 artikli 28 lõigete 2 ja 3 alusel kohaldada alternatiivseid kontrolle. Nenditi, et minimaalse kontrolli määra ei ole siseriiklikul tasandil järgitud ning kohapealsed kontrollid ei olnud aasta 2002/2003 osas kooskõlas asjaomase valdkonna nõuetega (juhised, mis näevad ette üksnes oliivipuude asukoha ja arvu kontrollimise iga maatüki kohta, liiga vähe toodangu kohta esitatud andmete õigsuse kontrolle, kontrollide jälgitavuse puudumine, kontrollijate erinev suhtumine nendesse oliivipuudesse, mis ei kanna vilja). On täpsustatud, et Kreeka ametiasutused on lisanud need elemendid kontrollijatele suunatud juhistesse alates aastast 2003/2004.

270. Viiendaks on peetud mitterahuldavaks ka pressimisettevõtete kontrolle. Komisjoni talitused on märkinud, et laoarvestuse ja finantsarvestuse vahel puudub seos. Nad rõhutasid ka seda, et toodetud koguste fiktiivse ülehindamise puudumise tagamiseks on usaldusväärsete kooskõla kontrollide läbiviimine keeruline, kuna personal on perekondlikult seotud, varud puuduvad, pressimisteenuse eest tasutakse sageli õliga ning elektriarvestid puuduvad. Maksudeklaratsioonis märgitud käibe ja varu kontrolli, mis võiks kinnitada kõnealuste kontrollide tulemusi, ei ole tehtud.

271. Kuuendaks, seoses AYMEEE ettepandud sanktsioonide järgimise osaga märgitakse koondaruandes, et tunnustuse tagasivõtmist õigustavad järeldused ei ole toonud kaasa tulemusi, ning see muudab pressimisettevõtete kontrollid kasutuks. Kreeka ametiasutused on pärast nende ärakuulamist lepitusorgani poolt esitanud koondandmed pressimisettevõtete 2002/2003 aasta kontrollide tulemuste kohta. Siiski ei vasta komisjoni sõnul need andmed AYMEEE poolt 2006. aastal edastatud üksikasjalikust loetelust nähtuvatele andmetele. Kontrollitud pressimisettevõtete koguarv ning nende pressimisettevõtete arv, millele kohaldati sanktsiooni, mis said hoiatuse või millele on määratud trahv, ei olnud vastavuses. Kuna andmed on liiga ülevaatlikud, ei ole võimalik teada saada, kust tuleneb erinevus. Lisaks näitavad need andmed, et pressimisettevõtteid on sanktsioneeritud, tuginemata AYMEEE esialgsetele ettepanekutele ja asjaomasele sanktsioonide kohaldamise kuupäevale. Komisjoni etteheited käsitlevad aga peamiselt sanktsioonide kohaldamise tähtaega ja sanktsioonide raskusastme vähendamist võrreldes esialgsete ettepanekutega.

272. Kuna nendest 2002/2003. aasta võtmekontrollide valdkonnas tuvastatud puudustest teavitati juba eelmiste uurimiste käigus ning neile on kindlasummalist korrektsiooni 10% juba turustusaastatel 1999/2000–2001/2002 kohaldatud, siis tõsteti kordumise põhimõtte alusel korrektsiooni määra turustusaasta 2002/2003 kohta 15%-le.

Üldkohtu hinnang

273. Oliiviõlisektori osas esitab Kreeka Vabariik üheksanda väite, mille kohaselt määratud korrektsioonid on väidetavalt väärad, vaidlustatud otsuse põhjendus puudulik ja rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet.

Määratud korrektsioonide väidetav ekslikkus

274. Kreeka Vabariik vaidlustab põhjused, miks korrektsioonid määrati, nimelt selle, et elektroonilised andmebaasid ei olnud kasutatavad, oliiviregister puudus, põllukultuurideklaratsioonid ei olnud usaldusväärsed, esinesid puudused põllukultuurideklaratsioonide kohapealsetes kontrollides ning pressimisettevõtete kontrollides ning AYMEEE ettepandud sanktsioone ei olnud kohaldatud rahuldavalt.

275. Käesoleval juhul tuleb uurida, kas Kreeka Vabariik on eelnevalt meenutatud kohtupraktikale vastavalt (vt eespool punkt 78) näidanud, et komisjoni hinnangud on väärad.

– Väide, et elektroonilised andmebaasid ei ole kasutatavad

276. Kreeka Vabariik tugineb andmebaasidele, mis on igas riigiametis kasutusel vastavalt oma pädevusvaldkonnale. Ta väidab, et on tõendanud, et andmebaasid sisaldavad kogu kohaldatavates normides nõutavat teavet, ning väidab, et määruse nr 2261/84 artikkel 16 ei nõua, et kõik andmebaasid oleksid tsentraliseeritud. Ta lisab, et alates turustusperioodist 2002/2003 on elektroonilised andmebaasid Opekepele tsentraliseeritud viisil kättesaadavad.

277. Tuleb meenutada, et elektroonilised andmebaasid peavad sisaldama teatavat teavet. Lisaks peavad määruse nr 2366/98 artikli 27 lõike 2 teise lõigu kohaselt kataloogid, juhul kui need on detsentraliseeritud, olema ühtse kujundusega, sobima üksteisega kokku ning neid peab olema võimalik kasutada tsentraliseeritult makse- ja kontrolliasutuse tasandil. Peale selle peavad eelnimetatud sätte esimese lõigu kohaselt kataloogid võimaldama jooksva ja vähemalt nelja eelmise turustusaasta andmete otsest ja vahetut kättesaadavust (vt eespool punkt 250).

278. Käesoleval juhul tuleb nentida, et Kreeka Vabariik tugines erinevates ametiasutustes kasutusel olevatele erinevatele Kreeka andmebaasidele. Seda tehes ei tõendanud ta aga, et komisjoni tõdemused eelkõige andmebaaside üksteisega kokku sobivuse osas on väärad. Selles osas tuleb märkida, et komisjon ei ole heitnud Kreeka Vabariigile ette andmebaaside pidamist detsentraliseeritud viisil, vaid vaidlustab erinevate süsteemide kokkusobivuse, tõendamata käesoleval juhul siiski selle väite ekslikkust. Toimiku materjalidest ei nähtu, et elektrooniliste andmebaaside tsentraliseeritud kättesaadavus Opekepele oleks aasta 2002/2003 osas tõendatud.

279. Lisaks tuvastas komisjon ka asjaolu, et elektroonilised andmebaasid ei ole täielikud ning need ei võimalda vastupidi määruse nr 2366/98 artikli 27 lõike 2 sätetele jooksva ja nelja eelmise, käesoleval juhul vastavalt turustusaastate 1998/1999–2002/2003 (vt eespool punkt 263) andmete otsest ja vahetut kättesaadavust.

280. Nagu komisjon rõhutab, nõuab määruse nr 2261/84 artikkel 16 (vt eespool punkt 249) laoarvestust iga õlipressimisettevõtte, mitte üksnes kontrollitud pressimisettevõtte kohta, ning iga oliivikasvataja kohta põllukultuurideklaratsioonis sisalduvat teavet, toodetud õlikoguste ning koguste kohta, mille kohta on toetust makstud, ning teavet, mis on saadud oliivitootja kontrollimisest kohapeal, mis tähendab maatükkide piisavalt täielikke elektroonilisi andmebaase ning kõigi õlipressimisettevõtete laoarvestust, mis käesoleval juhul puudus.

281. Kreeka Vabariik väidab ka seda, et ristkontrollid on leidnud aset. Tuleb märkida, et Kreeka Vabariigi 20. märtsi 2006. aasta kirjas esitatud teabe ja Kreeka ametiasutuste poolt 22. juuni 2006. aasta kahepoolsel kohtumisel antud selgituste põhjal nentis komisjon, et ristkontrollid on leidnud aset. Siiski nähtub koondaruandest, et need kontrollid olid valdkonna nõudeid arvestades ebapiisavad. Seega ei kummuta Kreeka Vabariigi üldsõnalised väited komisjoni nenditud tõsiasju (vt eespool punkt 265).

282. Lõpuks ei kinnita seda järeldust Kreeka Vabariigi argument, mille kohaselt komisjon tunnistas ise edasiminekuid.

283. Seetõttu ei ole Kreeka Vabariik tõendanud, et komisjoni hinnangud elektrooniliste andmebaaside kasutatavuse puudumise kohta on väärad, ning seega tuleb see väide tagasi lükata.

– Oliiviregistri puudumine

284. Kreeka Vabariik meenutab oliiviregistri ja oliivikasvatuse geograafilise informatsiooni süsteemi õiguslikku konteksti. Ta väidab, et vastavalt määruse nr 1638/98 artikli 2 lõikele 1 keskendub oliiviregistriga seotud töö geograafilise informatsiooni süsteemi loomisele. Ta väidab, et kohapealsete kontrollide (halduskontrollid, kohapealsed kontrollid, kontrollid õlipressimisettevõtetes jne) läbiviimine 10% ulatuses tootjatest vastavalt määruse nr 2366/98 artikli 28 lõigetele 2 ja 3 on kompenseerinud asjaolu, et oliiviregister ei ole veel lõpetatud.

285. Kõigepealt väidab Üldkohus, et Kreeka Vabariik ei vaidlusta oliiviregistri puudumist aastate 2002/2003 osas.

286. Kohustus keskendada oliiviregistriga seotud töö geograafilise informatsiooni süsteemi loomisele, ajakohastamisele ja rakendamisele, mis tuleneb eelkõige määrusest nr 1638/98 (vt eespool punkt 252), üksnes täiendab kohustust luua selline register, mis lasub määruse nr 154/75 kohaselt tootjatel. Määruse nr 1638/98 artikli 2 lõike 1 teisest lõigust tuleneb, et geograafilise informatsiooni süsteemi loomisel kasutatakse oliiviregistri andmeid (Euroopa Kohtu 27. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑387/03: Kreeka vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 63, ja eespool punktis 63 viidatud 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Kreeka vs . komisjon, punkt 94).

287. Oliiviõli geograafilise informatsiooni süsteemi osas tuleneb koondaruandest, et Kreeka ametiasutused on ise leidnud, et nende oliiviõli geograafilise informatsiooni süsteem lõpetati alles aastal 2003/2004, mis tähendab, et asjaomasel aastal 2002/2003 see veel puudus.

288. Kreeka Vabariik väidab, et oliiviõli geograafilise informatsiooni süsteemi puudumise kompenseerimiseks on vastavalt määruse nr 2366/98 artikli 28 lõikele 2 läbi viidud kontrolle (halduskontrollid, kohapealsed kontrollid, kontrollid õlipressimisettevõtetes).

289. Siiski tuleb meenutada, et määruse nr 2366/98 artikli 28 lõikes 2 ette nähtud kontrollide arvu suurendamisega piirkondades, kus oliivikasvatuse geograafilise informatsiooni süsteem ei ole veel lõpetatud, soovitakse kompenseerida nende andmete puudumist, mida see süsteem peaks pakkuma, nagu aerofotod, kuid see ei asenda andmeid, mis oleksid juba pidanud olema kättesaadavad (eespool punktis 286 viidatud 27. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 65, ja eespool punktis 63 viidatud 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 95).

290. Kreeka Vabariik ei tõenda seega oliiviregistri puudumise kohta tehtud komisjoni järelduste ekslikkust ning see väide tuleb seetõttu tagasi lükata.

– Põllukultuurideklaratsioonide usaldusväärsuse puudumine

291. Kreeka Vabariik vaidlustab komisjoni sedastused maatükkide identifitseerimise kohta põllukultuurideklaratsioonide raames. Ta väidab, et iga maatükk on identifitseeritud numbriga ning et kohapealsete kontrollide hõlbustamiseks piiravad tootjad maatükke ning markeerivad puud, millega need piirnevad. Samuti on viis kuni kuus aastat hiljem võimalik kontrollida kuupäeva, mil pärast 1. maid 1998 istutatud oliivipuud on istutatud.

292. Üldkohus meenutab, et toetusetaotluse esitamiseks vajalikud põllukultuurideklaratsioonid peavad määruse nr 2366/1998 artikli 2 kohaselt muu seas sisaldama põllumajandusettevõtte oliivikasvatuseks kasutatavate maatükkide katastritunnuseid või juhul, kui kinnistusraamatut ei peeta, põllumajandusettevõtte ja oliivikasvatuseks kasutavate maatükkide täielikku kirjeldust ning iga oliivikasvatuseks kasutatava maatüki kohta tootmises olevate õlipuude arvu, peamist sorti ning andmeid niisutamise üksikasjade või esindatud segukultuuride kohta. Samuti näeb asjaomase määruse artikkel 4 ette, et toetuse maksmise aluse määratlemiseks tuleb pärast 1. maid 1998 istutatud täiendavad õlipuud geograafiliselt identifitseerida.

293. Käesoleval juhul tuleneb komisjoni sedastustest, et põllukultuurideklaratsioonidel on asjaomase aasta osas mitu koondaruandes kirjeldatud puudust (vt eespool punkt 268). Kreeka Vabariigi väited ei tõenda aga, et need sedastused on väärad. Eelkõige ei lükka Kreeka Vabariigi argumendid ümber põllukultuurideklaratsioonides kas maatükkide asukoha või nende identifitseerimise kohta märgitud teabe ebatäpsust. Sama kehtib muude põllukultuurideklaratsioonides ilmnevate eelkõige oliivipuudega seotud puuduste kohta. Lõpuks, nagu rõhutab komisjon, ei olnud oliivikasvatuseks kasutatavad maatükid 2002. ja 2003. aastal identifitseeritud formaadis, mis on kooskõlas loomisel olnud põllumajanduskasutuse maatükkide identifitseerimise süsteemiga, ning seda asjaolu kui sellist ei ole vaidlustatud.

294. Seega tuleb nentida, et Kreeka Vabariigi poolt Üldkohtule esitatud väidetest ei piisa, et tõendada esitatud järelduste ekslikkust.

295. Seega tuleb see argument tagasi lükata.

– Puudused kohapealsetes kontrollides

296. Esiteks väidab Kreeka Vabariik, et kohapealsed kontrollid viidi läbi enam kui 10% põllukultuurideklaratsioonide osas ning igal juhul kujutab komisjoni arvutus, mis andis tulemuse veidi alla selle (9,91%), väheolulist erinevust, mis ei avalda toetuse väljamaksmisele mõju.

297. Üldkohus meenutab, et määruse nr 2366/98 artikli 28 lõike 2 kohaselt (vt eespool punkt 253) viiakse piirkondades, kus oliivikasvatuse geograafilise informatsiooni süsteem ei ole veel lõpetatud, kohapealseid kontrolle läbi turustusaasta 2002/2003 puhul 10% ulatuses kõikidest põllukultuurideklaratsioonidest.

298. Kreeka Vabariigi väited ei tõenda, et komisjoni arvutused, mille kohaselt seda minimaalset 10% ei ole käesoleval juhul järgitud, on väärad.

299. Teiseks väidab Kreeka Vabariik, et kontrollid on toimunud rahuldavalt. Tema sõnul on oliivikasvatajad kohustatud andma teavet oliiviõli toodangu ja turustamise ning varude olukorra kohta. See kombineeritud teave võimaldab kõrvutada põllukultuurideklaratsioone toetusetaotlustega ning lükata viimased vastuolude korral tagasi.

300. Seda tehes ei vasta Kreeka Vabariik aga komisjoni väljendatud ja koondaruandes kokkuvõtvalt esitatud (vt eespool punkt 269) kriitikale, millest tuleneb, et teatavaid kontrolle, nagu määruse nr 2366/98 artikli 28 lõikes 3 ette nähtud õlitoodangu vastavust puudutavaid kontrolle (vt eespool punkt 257) on väga vähe läbi viidud. Samuti heidab komisjon ette kontrollide jälgitavuse puudumist, eelkõige kaartide ja visandite puudumist, kontrollide puudulikkust ja nende kontrollide jälgitavuse puudumist õlipuude arvu kokkulugemise osas maatüki kohta. Komisjon heidab ette ka kontrollijate erinevat suhtumist tootmises mitteolevatesse õlipuudesse aastal 2002/2003. Kreeka Vabariigi väited ei lükka neid sedastusi ümber.

301. Seetõttu ei ole Kreeka Vabariik kohapealsetes kontrollides tuvastatud puuduste ekslikkust tõendanud. Tema repliigis esitatud argument selle kohta, et läbiviidud kontrollide määra ebapiisavus ei avalda väljamaksetele mõju, tuleb tagasi lükata, kuna määratud korrektsioon ei tulene igal juhul üksnes sellest ebapiisavusest (vt eelkõige eespool punktid 283, 290 ja 294).

302. Seega tuleb nimetatud etteheide tagasi lükata.

– Puudused pressimisettevõtete kontrollides

303. Kreeka Vabariik väidab, et pressimisettevõtete kontrollides võtavad kontrollijad arvesse erinevaid elemente nagu laoarvestust, kontrollivad raamatu- ning registripidamist ning kõrvutavad andmeid tootmise, elektritarbimise, laoarvestuse ja varude kohta. Asjaomaste kontrollide käigus võetakse arvesse ka põllumajandusettevõtjate perekondlikke suhteid.

304. Siiski tuleb nentida, et need argumendid ei lükka sugugi ümber komisjoni asjaomaseid tõdemusi.

305. Käesoleval juhul tuleneb koondaruandest, et komisjon heidab Kreeka Vabariigile ette määruse nr 2366/98 artikli 8 punkti b esimeses taandes ette nähtud laoarvestuse ja finantsarvestuse vahelise seose puudumist, ning usaldusväärsete andmete õigsuse kontrollide läbiviimine fiktiivse ülehindamise puudumise tagamiseks on keeruline (vt eespool punkt 270).

306. Kreeka Vabariik ei ole oma väidetes esitanud ühtegi asjaolu, mis näitaks, et komisjoni tõdemused on väärad. Eelkõige ei vasta kontrollitalituste koostatud korrelatsioonid komisjoni kriitikale finantsarvestusega seotud laoarvestuse puudumise kohta. Ka ei ole Kreeka Vabariik osutanud ühelegi asjaolule, mis võiks tõendada pressimisettevõtete kontrollides ette tulnud keerukuste kohta esitatud komisjoni väidete ekslikkust.

307. Seega tuleb see väide tagasi lükata.

– AYMEEE ettepandud sanktsioonide puudulik kohaldamine

308. Mis puudutab AYMEEE poolt pressimisettevõtete suhtes ettepandud sanktsioonide kohaldamata jätmist, siis väidab Kreeka Vabariik, et ta on järginud õigusnormides ette nähtud protseduuri, mis lubab kohaldamise peatamist kuni lõpliku otsuse tegemiseni.

309. Piisab nentimisest, et seda tehes ei vaidlusta Kreeka Vabariik käesoleval juhul ette heidetud sanktsioonide (vt eespool punkt 271) kohaldamisega hilinemist, mis rikub määruse nr 136/66 artiklit 11a (vt eespool punkt 247), ning sanktsioonide raskusastme vähendamist võrreldes esialgsete ettepanekutega.

310. Seetõttu tuleb nimetatud etteheide samuti tagasi lükata.

311. Sellest tuleneb, et Kreeka Vabariik ei ole määratud korrektsioonide ekslikkust tõendanud.

Kohaldatud korrektsiooni määr, proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine ja ebapiisav põhjendus

312. Esiteks vaidlustab Kreeka Vabariik korrektsiooni automaatse suurendamise 10%‑lt 15%‑le, milles ei võeta arvesse kontrollide kvaliteedi märkimisväärset paranemist. Tema väitel on rikutud dokumente nr VI/5330/97 ja AGRI/61495/2002.

313. Kõigepealt märgib Üldkohus, et kõige eelneva põhjal ei ole Kreeka Vabariik suutnud näidata, et komisjoni sedastused on väärad (vt eespool punktid 274–310).

314. Seejärel tuleb märkida, et Kreeka Vabariik ei vaidlusta asjaolu, et tuvastatud puudustest on varasemate uurimiste käigus juba teavitatud ning nende alusel on aastate 1999/2000–2001/2002 suhtes kindlasummalist 10% korrektsiooni juba kohaldatud.

315. Tuleb meenutada, et määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 neljas lõik näeb ette, et komisjon peab rikkumise tuvastamise järel võtma ühenduse rahastamisest väljajätmise otsustamisel arvesse toimepandud rikkumise raskust.

316. Nagu varem märgitud (vt eespool punkt 57), võib kõnealuste puudumiste kordumist pidada raskendavaks asjaoluks, mis võib määratud finantskorrektsiooni suurendamist õigustada.

317. Sellega seoses võib sisseviidud parandusi arvesse võtta. Dokument nr VI/5330/97 näeb ette, et liikmesriigi kohustuste rikkumine on tõsisem, kui riik ei paranda oma kontrolle ning dokumendis AGRI/61495/2002 on nii märgitud, et komisjon võtab arvesse võimalikke liikmesriigi võetud korrektsiooni- või kompensatsioonimeetmeid (vt eespool punktid 17 ja 18).

318. Nagu Kreeka Vabariik rõhutab, on käesoleval juhul komisjon ise osutanud varasemate aastatega võrreldes tehtud parandustele, nagu tuleneb uurimise OTS/2004/05/GR kohta 13. septembri 2006. aastal peetud kohtumise protokollist.

319. Siiski leidis komisjon selle protokolli kohaselt, et nimetatud parandused ei võimalda ilmnenud puudusi kompenseerida. Eelkõige leiti, et ristkontrollide ja tsentraliseeritud andmebaaside olemasolu on jäänud üldiselt samale tasemele ning see ei võimalda süstemaatilisi ja ristkontrolle asjaomastel maatükkidel, samuti peeti nende sisu õigusnormidele mittevastavaks. Peale selle ei ole parandatud teatavaid tuvastatud puudusi, nagu puudused pressimisettevõtete kontrollides ja AYMEEE ettepanekute järgimine.

320. Nii on osutatud parandustest hoolimata teatavad puudused säilinud ning need puudutavad võtmekontrolle. Selles osas tuleb meenutada, et juhul kui üht või mitut võtmekontrolli ei ole läbi viidud või on viidud läbi nii halvasti või nii harva, et need on taotluse abikõlblikkuse üle otsustamisel või puuduste tuvastamisel kasutud, siis on komisjonil õigus leida, et EAGGF jaoks on suur risk saada suurt kahju (vt selle kohta eespool punktis 286 viidatud 27. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 105).

321. Seetõttu ei võimalda ainuüksi asjaolu, et on tuvastatud olukorra paranemist, Kreeka Vabariigil väita, et varem kohaldatud korrektsiooni määra 10% ei saa käesoleval juhul tõsta, eriti kui arvestada tuvastatud puuduste olemust, nende mõju kulutuste nõuetekohasuse kindlaks tegemisele ning nende korduvat laadi.

322. Eelnevast tuleneb, et käesolevatel asjaoludel ei ole olukorra teatav tuvastatud paranemine vastuolus korrektsioonimäära suurendamisega, et võtta arvesse tuvastatud puuduste kordumist ning EAGGF jaoks suurenenud riski saada rahalist kahju.

323. Sellest tuleneb, et dokumentidest nr VI/5330/97 ja AGRI/61495/2002 tulenev komisjoni suuniste rikkumisega seotud etteheide tuleb tagasi lükata.

324. Kreeka Vabariik väidab, et komisjon on teist uurimist puudutanud 13. septembri 2006. aasta protokolli lõpus olukorra tuvastatud paranemise tõttu välistanud võimaluse kohaldada perioodi 2002/2003 kontrollisüsteemidele puuduste kordumist käsitlevaid sätteid.

325. Tuleb märkida, et teist uurimist puudutanud 22. juuni 2006. aasta kahepoolse kohtumise põhjal 13. septembril 2006 koostatud protokollis märgitakse, et komisjon „ei näe selles menetlusstaadiumis põhjust vähendada varasematel aastatel kohaldatud kindlasummalise korrektsiooni määra, olgugi et ta välistab toodangu kontrollides ja ristkontrollides tuvastatud olukorra paranemise tõttu võimaluse kohaldada sätteid, mis on ette nähtud perioodi 2002/2003 kontrollisüsteemide puuduste kordumise juhuks (dokument AGRI 60637/2006)”.

326. Siiski mainitakse vastupidi sellele protokollile viidet OTS/2004/02 kandvat esimest uurimist käsitleva 17. veebruari 2006. aasta protokollis sõnaselgelt asjaolu, et komisjon ei välista selles staadiumis võimalust kohaldada kordumise korral ette nähtud sätteid.

327. Lisaks tuleb meenutada, et määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõige 4 näeb ette, et väljajäetavate summade hindamisel tuleb pärast üksikasjaliku võistleva menetluse läbimist arvestada eelkõige avastatud mittevastavuse astet. Kui selle menetluse lõpus erineb hinnang sellest hinnangust, mis anti eelneva menetluse lõpus, siis on komisjonil õigus määrata väljajäetav summa kindlaks oma kõige hilisema hinnangu põhjal. Vastasel korral ei saa komisjon olla kindel, et EAGGF rahastab üksnes ühenduse õigusnormidele vastavaid sekkumisi põllumajandusturgude ühise korralduse raames (eespool punktis 63 viidatud 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 175).

328. Käesoleval juhul rõhutatakse 10. augusti 2007. aasta kirjas, mis on koostatud pärast 13. septembri 2006. aasta protokolli ning käsitleb mõlemat uurimist, kordumise sätete kohaldamist ja tuuakse välja selle põhjused. Samuti kinnitatakse 6. augusti 2008. aasta lõplikus seisukohas, et kohaldada tuleb kordumist käsitlevaid sätteid. Lepitusorgan ise on tunnistanud, et käesoleval juhul ei ole korrektsioonimäära suurendamise eesmärgil puuduste kordumisele osutamise otsus dokumendi AGRI/61495/2002/GR range tõlgendusega vastuolus.

329. Seetõttu ei lükka 13. septembri 2006. aasta protokollis esitatud komisjoni väitel põhinev argument käesoleval juhul ümber järeldust, mille kohaselt olukorra tuvastatud paranemine ei takista asjaomasel juhul korrektsioonimäära 15% kohaldamist.

330. Niivõrd, kuivõrd Kreeka Vabariik vaidlustab üksnes seda, et EAGGF jaoks on suurenenud risk saada rahalist kahju, tuleb meenutada, et mis puutub korrektsiooni määra, siis tuleb liikmesriigil tõendada, et komisjon on hinnanud tuvastatud puuduste finantstagajärgi ekslikult (Euroopa Kohtu 18. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑59/97: Itaalia vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑1683, punkt 55, ja eespool punktis 73 viidatud 20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Belgia vs . komisjon, punkt 37; eespool punktis 63 viidatud 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 168). Käesoleval juhul tuleb märkida, et Kreeka Vabariik ei ole oma väiteid tõenditega toetanud.

331. Teiseks väidab Kreeka Vabariik, et käesoleval juhul kohaldatud korrektsiooni suurendamine oli automaatne ja konkreetsete põhjendusteta.

332. Selles osas tuleb meenutada, et korrektsiooni määra ei tohi tõsta 15%‑le automaatselt, vaid üksnes pärast liikmesriigi võetud võimalike korrektiiv- või kompenseerimismeetmete uurimist ning tehtud parandusi arvesse võttes (vt selle kohta Üldkohtu 31. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑214/07: Kreeka vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 90). Lisaks sellele tuleb otsuse põhjendust pidada piisavaks, kui riik, kellele otsus on suunatud, oli selle otsuse väljatöötamise menetlusega tihedalt seotud ja kui talle olid teada põhjused, mille tõttu komisjon keeldus vaidlusalust summat EAGGF kuludesse kandmast (vt eespool punktis 73 viidatud kohtupraktika).

333. Käesoleval juhul piisab märkimisest, et tuvastatud puuduste korduvat laadi on rõhutatud võistleva menetluse käigus, millest Kreeka Vabariik võttis osa (vt eespool punktid 326–328).

334. Peale selle on nimetatud menetluse käigus märgitud (vt eespool punkt 319), et ristkontrollide ja tsentraalsete andmebaaside valdkonnas sisse viidud parandused on ebapiisavad.

335. Sellest tuleneb, et vastupidi Kreeka Vabariigi väidetele on eespool punktis 73 viidatud kohtupraktika põhjal vaidlustatud otsuse põhjendus piisav.

336. Kolmandaks väidab Kreeka Vabariik, et kohaldatud korrektsioon on ebaproportsionaalne.

337. Selles osas võib komisjon väljakujunenud kohtupraktika põhjal keelduda kõigi tehtud kulutuste EAGGF kuludesse kandmisest, kui ta tuvastab, et kontrollimehhanismid on ebapiisavad (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑318/02: Madalmaad vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 45).

338. Käesoleval juhul näib, et komisjoni talituste tuvastatud puudused on seotud kontrollisüsteemi oluliste osadega ning selliste kontrollide läbiviimisega, mis on kulude nõuetekohasuse kindlakstegemisel oluline, mistõttu võib mõistlikult järeldada, et EAGGF jaoks on kahju risk märkimisväärne.

339. Sellest tulenevalt ei saa korrektsiooni määra 15% asjaomastest kulutustest pidada käesoleval juhul ülemäära suureks või ebaproportsionaalseks.

340. Kõigest eeltoodust tuleneb, et Kreeka Vabariigi esitatud argumendid ei näita, et komisjon kohaldas korrektsiooni määra 15% ekslikult või rikkus selles osas oma põhjendamiskohustust.

341. Seega tuleb käesolev väide tervikuna tagasi lükata.

342. Sellest tuleneb, et kõik oliiviõlisektoris kohaldatud finantskorrektsioonide vastu esitatud väited tuleb tagasi lükata.

6. Kümnes ja üheteistkümnes väide, mis käsitlevad finantskontrolli sektoris tehtud kulutustele kohaldatud korrektsioone

Ühenduse õigusnormid

Väljamaksete tegemise tähtajad

343. Komisjoni 16. veebruari 1996. aasta määrus (EÜ) nr 296/96 liikmesriikide edastatavate andmete ja Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastust rahastatavate kulude igakuise kirjendamise ning määruse (EMÜ) nr 2776/88 kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 39, lk 5; ELT eriväljaanne 03/18, lk 453) näeb põhjenduses 4 ette:

„ühiste põllumajanduseeskirjadega kehtestatakse liikmesriikide abisaajatele toetuse väljamaksmise tähtajad; kõiki pärast nende tähtaegade möödumist sooritatud makseid, millega viivitamine ei ole põhjendatud, loetakse mittenõuetekohaseks ning seepärast ei saa nende kulude kirjendamise alusel põhimõtteliselt avanssi maksta; rahalise mõju vastavusse viimiseks väljamakse hilinemisega tuleks avanssi vähendada järk-järgult, olenevalt registreeritud viivituse kestusest”.

344. Määruse (EÜ) nr 296/96 artikli 4 muudetud redaktsioon sätestab:

„1. Vastavalt artiklile 3 saadetud andmete põhjal võtab komisjon vastu otsused ja maksab kirjendatud kulude alusel igakuist avanssi, ilma et see piiraks määruse nr 2040/2000 artikli 14 sätete kohaldamist.

2. Pärast ettenähtud tähtaja möödumist tehtud kulude puhul vähendatakse avansi maksmist kirjendatud kulude alusel järgmiselt:

a) kui pärast tähtaja möödumist tehtud kulutused on kuni 4% enne tähtaega tehtud kulutustest, summat hilinetud kuude arvust olenemata ei vähendata;

b) 4% künnise ületamisel vähendatakse summat vastavalt tähtaja ületamise pikkusele:

– ühe kuu puhul 10%,

– kahe kuu puhul 25%,

– kolme kuu puhul 45%,

– nelja kuu puhul 70%,

– viie või enama kuu puhul 100%.

Kui mõningate meetmete puhul on tegemist ebatavaliste haldustingimustega või kui liikmesriigid on esitanud arvestatavad põhjendused, kohaldab komisjon siiski teistsugust ajagraafikut ja/või ettenähtud vähendamismääradest väiksemaid määrasid või jätab ettemaksed vähendamata.

Käesolevas artiklis toodud vähendamismäärasid kohaldatakse vastavalt määruse (EÜ) nr 2040/2000 artiklis 14 sätestatud tingimustele.”

Väljamaksete tegemise tähtajad ebasoodsamate piirkondade puhul

345. Komisjoni 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 817/2004, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad nõukogu määruse (EÜ) nr 1257/1999 (Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks) (mis hõlmab muu seas ebasoodsamate piirkondade arendamist) kohaldamiseks (ELT L 153, lk 30, parandus ELT 2004, L 231, lk 24; ELT eriväljaanne 03/46, lk 87), artikkel 51 näeb ette:

„1. Maaelu arengu programmdokumentidesse ning EAGGF tagatisrahastust rahastatavaid maaelu arengumeetmeid käsitlevatesse eesmärgi 2 ühtsetesse programmdokumentidesse tehtavaid muudatusi tuleb nõuetekohaselt põhjendada eelkõige järgmiste andmete alusel:

a) põhjused ja võimalikud rakendamisraskused, mis õigustavad programmdokumendi muutmist;

b) muudatuse loodetavad tulemused;

c) võetud kohustuste rahastamise ja kontrollimise tulemused.

2. Komisjon kiidab […] sätestatud korras heaks vastavalt maaelu arengu programmdokumentidesse, artikli 48 lõikes 1 viidatud otsusele lisatud finantstabelisse ning EAGGF tagatisrahastust rahastatavaid maaelu arengumeetmeid käsitlevatesse eesmärgi 2 ühtsetesse programmdokumentidesse tehtavad muudatused, mis:

a) mõjutavad prioriteete;

b) muudavad II lisas kirjeldatud toetusmeetmete põhijooni;

c) ühenduse kogutoetuse ülemmäär […];

d) muudavad programmdokumendis sisalduvatele meetmetele eraldatud summade jaotust, kui need ületavad:

– 15% asjaomase programmi abikõlblikest kogukuludest, mis on ettenähtud kogu programmitöö perioodiks, kui ühenduse toetus põhineb abikõlblikel kogukuludel,

– 20% asjaomase programmi abikõlblikest riiklikest kogukuludest, mis on ettenähtud kogu programmitöö perioodiks, kui ühenduse toetus põhineb abikõlblikel riiklikel kogukuludel,

mis on arvutatud komisjoni otsuse, millega kinnitatakse programmdokument […] vastavalt viimastele muudatustele, juurde lisatud finantstabeli viimase veeru (kokku) alusel.

3. Lõikes 2 nimetatud muudatused esitatakse komisjonile ühtse ettepanekuna iga programmi kohta mitte sagedamini kui kord kalendriaasta jooksul.

Esimest lõiku ei kohaldata:

a) kui muudatusi on vaja loodusõnnetuse või muu liikmesriikide programmitööle suurt mõju avaldava erakorralise sündmuse tagajärjel;

b) kui artikli 48 lõikes 1 viidatud otsusele lisatud finantstabeli muutmist on vaja piirkondliku maaelu arenduse programmdokumendi muutmise tulemusena.

4. Lõike 2 punktiga d hõlmamata finantsilise iseloomuga muudatused ja II lisa punkti 9 lõike 2 punkti B esimeses taandes nimetatud ühenduse osalusmäära muudatused edastatakse komisjonile koos II lisa punkti 8 kohaselt muudetud rahastamistabeliga. Need jõustuvad kuupäeval, mil komisjon nad kätte saab.

Esimeses lõigus osutatud finantsilise iseloomuga muudatustega hõlmatav kogusumma ei tohi kalendriaastas ületada lõike 2 punktis d sätestatud ülemmäära.

5. Lõigetega 2 ja 4 hõlmamata muudatustest teatatakse komisjonile vähemalt kolm kuud enne nende jõustumist.

Sellised muudatused võivad jõustuda varem, kui komisjon kinnitab liikmesriigile enne kolmekuulise perioodi lõppu, et teavitatud muudatused on vastavuses ühenduse õigusaktidega.

Kui teavitatud muudatus ei vasta ühenduse seadusandlusele, teavitab komisjon sellest liikmesriiki ja esimeses punktis ette nähtud kolmekuuline periood peatatakse, kuni komisjon saab vastavuses oleva muudatuse.”

Koondaruanne

346. Koondaruandes on välja toodud kolm uurimist, mille viited on FA/2005/70/GR, FA/2006/108/GR ja FA/2006/137/GR ning mille tulemustest komisjon teavitas vastavalt jaanuaris, aprillis ja augustis 2006. Pärast komisjoni ja Kreeka Vabariigi vahel seoses iga menetlusega aset leidnud kirjavahetust, 15. jaanuari 2007. aasta ühist kutset kahepoolsele kohtumisele ning selle kohtumise pidamist, saatis komisjon 28. juuni 2007. aasta kirjas iga menetluse kohta asjaomase kohtumise protokolli. Kolme 24. jaanuari 2008. aasta kirjaga tegi komisjon Kreeka Vabariigile ametlikult teatavaks oma seisukohad. Pärast kolme menetluse suhtes 10. juulil 2008 ühisena koostatud lepitusorgani arvamust 08/GR/360 tegi komisjon vastavalt 8. oktoobri, 6. oktoobri ja 19. septembri 2008. aasta kirjades Kreeka Vabariigile teatavaks oma lõpliku seisukoha.

347. Esiteks, mis puutub viidet FA/2005/70/GR kandvasse uurimisse, siis märkis ta muu seas, et ebasoodsamate piirkondade osas oli määratud kulutuste ülemmääraks summa 115 770 000 eurot, samas kui kulutuste summa oli 121 992 923,70 eurot, mis tähendab kulude ületamist 6 222 923,70 euro võrra. Vastavalt määruse nr 817/2004 artikli 51 lõikele 4 peab finantsilise iseloomuga muudatused, mis ei kuulu selle määruse artikli 51 lõike 2 alla, aga edastama komisjonile ja need jõustuvad kuupäeval, mil komisjon nad kätte saab. Käesoleval juhul teavitas Kreeka Vabariik komisjoni sellest muudatusest alles 29. septembril 2004. Seega ei ole 6 222 923,70 euro suurune summa abikõlblik, kuna kulutused tehti enne muudatuste taotluse esitamist komisjonile. Argumendiga, mille kohaselt 2004. aasta kohta makstud kogusumma (nimelt 125,6 miljonit eurot) on 2004. aasta rahastamistabeliga (nimelt 145 miljonit eurot) võrreldes väiksem, ei saa nõustuda, kuna 145 miljoni euro suurune summa vastab programmi jaoks ette nähtud kogusummale ning sellega ei saa konkreetse meetmega seoses niisiis arvestada.

348. Teiseks on viidet FA/2006/108/GR kandvas uuringus tuvastatud 2005. aasta väljamaksete tegemisega seoses hilinemisi, mis puudutavad põllukultuure ning veise- ja vasikaliha sektoris tehtud täiendavaid väljamakseid. Selleks et vältida sama aasta ja sama eelarverea kohta kahekordse kindlasummalise korrektsiooni määramist, vähendati korrektsiooni. Lõplik summa on 4 521 536,62 eurot ja selles on võetud arvesse juba kohaldatud kindlasummalist korrektsiooni, et vältida kahekordset korrektsiooni.

Üldkohtu hinnang

349. Kreeka Vabariik esitab kümnenda väite, mis käsitleb viidet FA/2005/70/GR kandvat uurimist, ja üheteistkümnenda väite, mis käsitleb viidet FA/2006/108/GR kandvat uurimist.

Kümnes väide, mis käsitleb viidet FA/2005/70/GR kandvat uurimist ning milles osutatakse raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse normide, määruse nr 817/2004, põhjendamiskohustuse ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

350. Kreeka Vabariik vaidlustab ebasoodsamate piirkondade osas rahaliste ülemmäärade ületamise eest määratud korrektsiooni. Ta väidab, et komisjoni on asjaomasest muudatusest teavitatud ning et ülemäärane summa on samuti abikõlblik kulutus, kuna finantsaastal eraldatud kogusummat ei ole ületatud.

351. Üldkohus märgib, et Kreeka Vabariik ei vaidlusta tõsiasja, et algselt ebasoodsamate piirkondade jaoks ette nähtud kulutuste ülemmäära on 6 222 923,70 euro suuruse summa võrra ületatud (vt eespool punkt 347).

352. Lisaks ilmneb koondaruandest, mida selles osas ei ole vaidlustatud, et seda muudatust reguleerib määruse nr 817/2004 artikli 51 lõige 4, mis näeb ette, et finantsilise iseloomuga muudatused tuleb edastada komisjonile ja need jõustuvad kuupäeval, mil komisjon nad kätte saab.

353. Toimiku materjalidest, eelkõige koondaruandest nähtub aga, et see ületamine tuleneb muudatusest, millest komisjoni teavitati 29. septembril 2004 ning et asjaomased kulutused tehti enne, kui komisjoni neist teavitati, nagu on kinnitatud kohtuistungil ja kohtuistungi protokollis.

354. Seetõttu ei saa asjaomase meetme raames algsest toetussummast suuremaid enne 29. septembrit 2004 tehtud kulutusi ühenduse õigusnormide kohaselt tehtud kuludeks pidada.

355. Käesoleval juhul kohaldamisele kuuluva määruse nr 817/2004 artikli 51 lõige 4 ei näe tõesti ette, et komisjon peab asjaomase muudatuse selle jõustumiseks heaks kiitma, nagu Kreeka Vabariik rõhutab.

356. Siiski ei ole ka siis, kui asjaomane säte näeb ette, et finantsilise iseloomuga muudatused tuleb komisjonile edastada üksnes komisjoni teavitamise otstarbel, asjaomaseid teavitamise tingimusi käesoleval juhul järgitud.

357. Kreeka Vabariigi argument, mille kohaselt määrus nr 817/2004 võimaldab liikmesriikidel muuta programmi dokumente ja finantstabeleid, ei lükka seda järeldust ümber. Nimetatud määruse sätted näevad muudatuste raamid ette just nii sisu kui järgitava menetluse osas ning Kreeka Vabariik ei ole näidanud, et komisjoni järeldus, mille kohaselt määruse nr 817/2004 artikli 51 lõiget 4 ei ole järgitud, on väär.

358. Lisaks tuleb tagasi lükata Kreeka Vabariigi etteheide, mille kohaselt lõplik seisukoht ei sisaldanud mingit põhjendust ebasoodsamate piirkondade kohta ning vaidlustatud otsus on ebapiisavalt põhjendatud.

359. Kreeka Vabariik oli selle otsuse väljatöötamise menetlusega tihedalt seotud ning erinevate komisjoniga toimunud arvamusvahetuse käigus on käsitletud nii summasid kui asjaomase korrektsiooni õiguslikku alust (määruse nr 817/2004 artikli 51 lõiked 2 ja 4). Seetõttu teadis ta vaidlustatud otsuse põhjuseid, ning asjaomast otsust tuleb seega pidada eespool viidatud ja käesolevas asjas aluseks võetavat kohtupraktikat (vt eespool punkt 73) arvestades piisavalt põhjendatuks.

360. Lõpuks väidab Kreeka Vabariik, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Ta väidab, et ülemmäära on ebasoodsamate piirkondade osas ületatud, kuid 2004. aasta maaelu arendamise programmi kui terviku jaoks kindlaks määratud ülemmäära ei ole ületatud, ning tugineb EAGGF‑le põhjustatud kahju puudumisele.

361. Üldkohus meenutab, et määruse nr 1258/1999 artikli 3 lõige 1 näeb ette, et väljaspool eesmärgi 1 programmi vastavalt ühenduse eeskirjadele võetud maaelu arendamise meetmeid rahastatakse artikli 1 lõike 2 punkti c kohaselt.

362. Lisaks rahastab EAGGF väljakujunenud kohtupraktika kohaselt üksnes ühenduse õigusnormidele vastavaid sekkumisi põllumajandusturgude ühise korralduse raames. Järelikult peab liikmesriik kandma kõik ülejäänud kulud, mis kaasnevad makstud summadega, eelkõige nendega, mille suhtes siseriiklikud ametiasutused leidsid ebaõigesti, et nad on volitatud neid ühise korralduse raames välja maksma (vt selle kohta ja analoogia alusel Euroopa Kohtu 18. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑332/00: Belgia vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑3609, punktid 44 ja 45; vt selle kohta ja analoogia alusel ka Euroopa Kohtu 24. märtsi 1988. aasta otsus kohtuasjas 347/85: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1988, lk 1749, punktid 52 ja 53).

363. Nagu eespool punktides 354 ja 356 aga nenditud, ületati ebasoodsamate piirkondade jaoks määratud kulutuste ülemmäära ning komisjoni ei ole sellest määruse nr 817/2004 artikli 51 lõikes 4 ette nähtud menetluse kohaselt teavitatud.

364. Tuvastanud selle nõuete rikkumise, võis komisjon õigusega võtta vastu vaidlustatud otsuse ning seda hoolimata Kreeka Vabariigi argumendist, mille kohaselt 2004. aasta maaelu arendamise programmi jaoks kindlaks määratud ülemmäära ei ole ületatud. Tuleb meenutada, et maaelu arendamise toetamise korra tõhususe ja selle eesmärkide täitmise tagamiseks on oluline, et seda toetavad abikõlblikud meetmed oleksid kooskõlas ühenduse õigusnormidega ning et liikmesriigid teeksid selle nimel koostööd, järgides maaelu arendamise toetamise eeskirju kindlaks määravates õigusnormides ette nähtud õiguslikke raame, kuivõrd seda tulemust ei ole võimalik saavutada, kui liikmesriigid saavad kohaldamisele kuuluvaid sätteid rikkudes rahalisi vahendeid ümber jagada (vt selle kohta eespool punktis 73 viidatud 30. septembri 2009. aasta kohtuotsus Madalmaad vs . komisjon, punkt 118).

365. Seetõttu tuleb järeldada, et komisjon ei ole proportsionaalsuse põhimõtet rikkunud.

366. Seetõttu tuleb kümnes väide tagasi lükata.

Üheteistkümnes väide, mis käsitleb viidet FA/2006/108/GR kandvat uurimist ning milles osutatakse raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse normide ja määruse nr 296/96 väärale kohaldamisele, faktiliste asjaolude väärale hindamisele ning põhjendamiskohustuse ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele

367. Kreeka Vabariik märgib, et väljamaksete tegemisega hilineti esiteks põllukultuuride osas seoses rahuldamisele kuulunud nõuete läbivaatamisega, ja teiseks veiseliha osas seoses hilisemate väljamaksetega kompenseerimisega.

368. Tuleb meenutada, et EAGGF kantavaid finantseerimiskulutusi tuleb arvutada lähtuvalt eeldusest, et kohaldatavates põllumajanduseeskirjades ette nähtud tähtaegadest peetakse kinni. Seetõttu jätavad siseriiklikud ametiasutused, kui nad maksvad toetusi pärast tähtaja möödumist, mittenõuetekohased ja seega abikõlbmatud kulud EAGGF kanda, nagu määruse nr 296/96 põhjenduses 4 märgitud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑253/97: Itaalia vs . komisjon, EKL 1999, lk I‑7529, punkt 126, ja Esimese Astme Kohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑243/05: Kreeka vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3475, punkt 116).

369. Peale selle vähendatakse määruse nr 296/96 artikli 4 kohaselt (vt eespool punkt 344) pärast ettenähtud tähtaja möödumist tehtud kulutuste puhul avansi maksmist selles artiklis kirjeldatud viisil. Summat hilinetud kuude arvust olenemata ei vähendata üksnes juhul, kui pärast tähtaja möödumist tehtud kulutused on kuni 4% enne tähtaega tehtud kulutustest.

370. Käesoleval juhul tuleb tähelepanu juhtida sellele, et Kreeka Vabariik ei vaidlusta hilinenud väljamaksete olemasolu. Ta ei vaidlusta ka seda, et hilinemisega kinnimakstud kulutused ületavad seda 4% määra.

371. Seetõttu ei tõenda ta, et käesolevas asjas on faktilisi asjaolusid ekslikult hinnatud ja et komisjon on määrust nr 296/96 või raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse norme rikkunud.

372. Kreeka Vabariik väidab, et asjaomast korrektsiooni oleks pidanud konkreetselt põhjendama.

373. Siiski ilmneb toimikust, et hilinenud väljamaksete õigustamiseks Esimese Astme Kohtus esitatud põhjendustest anti komisjonile teada 3. juuli 2006. aasta kirjas ja viimane lükkas need tagasi põhjusel, et osutatud põhjendused ei õigusta väljamaksetega hilinemist. Peale selle on kahepoolse kohtumise protokollist näha, et korrektsiooni määramine jäeti jõusse, kuna hagisid puudutavas osas on 4% määr piisav. Lisaks, mis puutub veiselihasektoris määratud korrektsioonidesse, siis nähtub haldusmenetlusest, et komisjon vähendas väljamaksete ületamise tõttu määratud korrektsioonisummat põhjusel, et vältida kahekordset korrektsiooni ning et see avaldas hilinenud väljamaksete suhtes mõju. Koondaruandes on esitatud üksikasjalik tabel hilinenud väljamaksete suhtes juba tehtud vähendamiste rahalisest mõjust.

374. Seetõttu olid Kreeka Vabariigile, kes oli vaidlustatud otsuse väljatöötamise menetlusega tihedalt seotud, teada põhjused, mille tõttu komisjon pidas asjaomast korrektsiooni põhjendatuks. Ta ei ole esitanud ka ühtegi põhjust või õiguslikku alust, mis nõuaks varem osutatud (vt eespool punkt 73) väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõutavast põhjendusest konkreetsemat põhjendust. Sellest tuleneb, et põhjendamata jätmise etteheide tuleb tagasi lükata.

375. Kreeka Vabariik väidab ka seda, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet, kuna komisjon kohaldas määruses nr 296/96 ette nähtud korrektsiooniskaalat ilma oma kaalutlusõigust kasutamata.

376. Nagu komisjon aga rõhutab, ei anna määruse nr 296/96 artikli 4 lõike 2 esimene lõik komisjonile kaalutlusõigust.

377. Määruse nr 296/96 artikli 4 lõike 2 teine lõik võimaldab komisjonil tõesti kohaldada teistsugust ajagraafikut, kui on tegemist erandlike haldustingimustega või kui liikmesriik on esitanud arvestatavad põhjendused.

378. Siiski on tegemist erandit ette nägeva sättega ning seetõttu tuleb seda tõlgendada kitsalt (eespool punktis 368 viidatud 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 115).

379. Lisaks peab Kreeka Vabariik tõendama, et määruse nr 296/96 artikli 4 lõike 2 teise lõigu tingimused on täidetud, ehk tõendama, et teatavate meetmete puhul on tegemist erandlike haldustingimustega, või esitama arvestatavad põhjendused. Kreeka Vabariik peab eelkõige tõendama, et väljamaksete hilinenult tegemine ei väljunud mõistlikest piiridest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑331/00: Kreeka vs . komisjon, EKL 2003, lk I‑9085, punkt 117, ja eespool punktis 63 viidatud 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 372).

380. Käesoleval juhul peaks ta seega tõendama põllukultuuride varasemate toetusnõuete olemasolu, mille läbivaatamine õigustab väljamaksete hilinenud tegemist (vt selle kohta eespool punktis 63 viidatud 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 375). Käesoleval juhul ta seda ei teinud. Kreeka Vabariik ei ole õigustanud ka veiselihasektori kompensatsioonide hilinenud väljamakseid.

381. Seega tuleb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutav etteheide tagasi lükata.

382. Lõpuks osutab Kreeka Vabariik EAGGF‑le tekkivate kahjude puudumisele, kuna avansi maksmise staadiumis kohaldati määruse nr 296/96 alusel 4 678 975,85 euro suurust vähendamist, mis on lõplikust korrektsioonist suurem summa.

383. Selle argumendiga ei saa siiski nõustuda. Nagu varem märgitud, (vt eespool punkt 368), tuleb EAGGF kantavaid finantseerimiskulutusi arvutada lähtuvalt eeldusest, et ette nähtud tähtaegadest peetakse kinni. Seetõttu jätavad Kreeka ametiasutused, kui nad maksvad toetusi pärast tähtaja möödumist, EAGGF kanda abikõlbmatuid kulusid (vt selle kohta eespool punktis 368 viidatud 28. oktoobri 1999. aasta kohtuotsus Itaalia vs . komisjon, punkt 126, ja Esimese Astme Kohtu 20. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑251/04: Kreeka vs . komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 78). Argument, et lõplikult määratud korrektsioon (nimelt 4 521 536,62 eurot) on väiksem kui algselt kohaldatud vähendamine (nimelt 4 678 975,85 eurot), ei oma selles osas tähtsust.

384. Kõigest eeltoodust tuleneb, et üheteistkümnes väide tuleb tagasi lükata.

385. Seetõttu tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata.

Kohtukulud

386. Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud Kreeka Vabariigi kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista Kreeka Vabariigilt.

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab:

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.