16.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 113/21

a)

tühistada Esimese Astme Kohtu vaidlustatud otsus;

b)

rahuldada esimese astme kohtus esitatud nõuded ja sellest tulenevalt:

c)

mõista mõlema kohtuastme kulud välja komisjonilt.

1.

Esimese õigusliku alusega kaebab Hotel Cipriani EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumise ja väära kohaldamise üle; seda ka Esimese Astme Kohtu otsuse põhjendamatuse/vastuolulise põhjendamise osas. Õigus- ja haldusnormid, mis loeti EÜ artikliga 87 vastuolus olevaks, ei tingi majutuse ning toitlustuse ühisturul (kus tegutseb just nimelt Hotel Cipriani) mingeid konkurentsimoonutusi ega ähvarda seda teha; ja seda kas seepärast, et Veneetsia linna olukord on niivõrd eriline, et see ei mõjuta kuidagi ühisturgu, või siis sellepärast, et kõnealused maksuvabastused hüvitavad üksnes lisakulud, mis tulenevad ettevõtetele raskustest tegutseda asjaomasel geograafilisel turul samadel tingimustel, nagu ülejäänud euroopa ühisturu osades. Esimese Astme Kohus ei arvestanud selle eripäraga nõuetekohaselt, piirdudes üksnes — vajalikul määral küsimusse süvenemata — väitega, et Veneetsia ettevõtjatele antud soodustustega hüvitati rohkem kui keskkonnast tulenev ebasoodus olukord; sellest tulenevalt heidetakse ette vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamatust/vastuolulist põhjendamist.

2.

Teise õigusliku alusega kaebab Hotel Cipriani EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c rikkumise ja väära kohaldamise üle; seda ka Esimese Astme Kohtu otsuse ebaloogilise põhjenduse osas. Esiteks komisjon ja seejärel Esimese Astme Kohus lugesid ekslikult kohaldamatuks EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud piirkondliku erandi, sest nagu Esimese Astme Kohtus toiminud menetluse raames ulatuslikult tõendati õigustas asjaomane geograafiline turg siseriiklikes õigusnormides ettenähtud maksuvabastusi, sest need olid suunatud üksnes Veneetsia linna sotsiaal-majandusliku struktuuri säilitamisele ning ei tinginud — nagu tõendatud ka eelnevas õiguslikus aluses — ühtegi konkurentsivastast muudatust ühisturu kaubavahetuses.

3.

Kolmanda õigusliku alusega kaebab Hotel Cipriani EÜ artikli 87 lõike 3 punkti d rikkumise ja väära kohaldamise üle; seda ka Esimese Astme Kohtu otsuse ebaloogilise põhjenduse osas. Käesolevas kohtuasjas anti maksusoodustusi selgelt hõlbustamaks Veneetsia linna kaheldamatu kultuuri- ja kunstipärandi säilitamist, mis tingib laguuni alal tegutsevatele ettevõtjatele tõsiseid kulusid, mida teistsugustes territoriaalsetes oludes tegutsevad ettevõtjad ei kanna. Esimese Astme Kohtu otsuses väidetakse osas, milles lükati tagasi muuhulgas ka Hotel Cipriano poolt esitatud sellised väited, ekslikult, et põhjused, miks igal konkreetsel juhul kandsid esimese astme kohtus hagejateks olnud ettevõtjad Veneetsia kultuuri- ja kunstipärandi säilitamisega seotud kulud, ei olnud piisavalt tõendatud. Selline väide on ekslik mitmest vaatepunktist, eeskätt seetõttu, et muuhulgas ka komisjonile esitati hulgaliselt tõendeid seoses asjaoluga, et kogu Veneetsia ajalooline kesklinn kui selline on allutatud eranditult piirangutele arhitektuuripärandi kaitseks.

4.

Neljanda õigusliku alusega kaebab Hotel Cipriani antud soodustuste tagasinõudmise kohustuse seadmise õigusvastasuse üle nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ [artikli 88] kohaldamiseks, (2) artikli 14 lõike 1 rikkumise tõttu. Viidatud artiklis 14 ette nähtud maksusoodustuste tagasinõudmise kohustuse seadmine on kohaldamatu käesolevas kohtuasjas, sest see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega, täpsemalt proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtetega, millele viidati ka Esimese Astme Kohtus.

5.

Viienda õigusliku alusega kaebab Hotel Cipriani määruse nr 659/1999 artikli 15 rikkumise üle. Komisjoni poolt 25. novembril 1999 võetud otsusega seonduvalt oli juba möödunud nimetatud artiklis 15 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg (mis on käesolevas kohtuasjas kindlasti ratione temporis kohaldatav), sest väidetava riigiabi mõju ulatub tagasi seaduseni nr 171/1973, nn Veneetsia eriseaduseni.