Kohtuasi C‑305/09

Euroopa Komisjon

versus

Itaalia Vabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Riigiabi – Välismaistel messidel osalevatele äriühingutele tehtavad maksualased otsesoodustused – Tagasinõudmine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Kohustus – Kohustus täita komisjoni otsus koheselt ja efektiivselt

(EÜ artikkel 88, lõige 2 ja artikkel 249)

2.        Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmise kohustuse rikkumine – Vastuväited – Täitmise täielik võimatus

(EÜ artikkel 10, artikli 88 lõige 2 ja artikkel 249)

3.        Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Siseriikliku õiguse kohaldamine – Tingimused ja piirid – Siseriiklike kohtute kohustused

(Nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 14 lõige 3)

1.        Liikmesriik, kes on sellise otsuse adressaat, mis kohustab tagasi nõudma ebaseadusliku abi, on EÜ artikli 249 kohaselt kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada nimetatud otsuse täitmine, ning ta peab võlgnetavad summad reaalselt tagasi saama. Pärast kehtestatud tähtaegu hilinenult toimunud tagasimaksmine ning samuti hilinenud või ebatõhusaks osutunud seadusandlikud katsed tagada siseriiklikes kohtutes komisjoni niisuguse otsuse täitmine, millega liikmesriiki kohustatakse ebaseaduslikku abi tagasi nõudma, ei vasta asutamislepingu nõuetele.

Olukord, kus pärast kõikide komisjoni otsuses antud tähtaegade lõppu ei ole liikmesriik teatavat osa ebaseaduslikust abist ikka veel tagasi nõudnud, on selgelt ühitamatu liikmesriigi kohustusega võlgnetavad summad reaalselt tagasi saada ja see kujutab endast komisjoni otsuse kohese ja tõhusa täitmise kohustuse rikkumist. Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et käesolevas kohtuasjas oli Euroopa Kohtus kohtuistungi toimumise päevaks tagasi saadud ligikaudu 90% ebaseadusliku abina makstud summadest.

(vt punktid 26, 27, 29, 30 ja 40)

2.        Ainus alus, millele liikmesriik võib komisjoni poolt EÜ artikli 88 lõike 2 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastu tugineda, on kõnealuse otsuse nõuetekohase täitmise täielik võimatus. Täitmise täieliku võimatuse tingimus ei ole täidetud, kui kostjaks olev liikmesriik ainult teavitab komisjoni otsuse elluviimisel esinevatest õiguslikest, poliitilistest või praktilistest raskustest, üritamata tegelikult asjaomastelt ettevõtjatelt abi tagasi saada ja esitamata komisjonile alternatiivseid võimalusi otsuse elluviimiseks, mis võimaldaksid neist raskustest üle saada.

Asjaolu, et kõnealusel liikmesriigil on komisjoni otsuses käsitletud soodustuste saajate väljaselgitamiseks vaja kontrollida iga puudutatud ettevõtja konkreetset olukorda, ei õigusta niisuguse otsuse täitmata jätmist.

Liikmesriik, kes komisjoni otsust riigiabi kohta täites põrkub raskustega, mida ta ei näinud ega saanud ette näha, või saab teadlikuks tagajärgedest, mida komisjon ei ole silmas pidanud, peab jätma need raskused komisjoni hinnata, tehes ettepanekuid asjakohaste muudatuste tegemiseks kõnealuses otsuses. Sellisel juhul peavad komisjon ja liikmesriik vastavalt EÜ artikli 10 aluseks olevale põhimõttele, mis paneb liikmesriikidele ja liidu institutsioonidele vastastikused kohustused teha lojaalset koostööd, niisuguste raskuste ületamiseks heas usus koostööd tegema, järgides rangelt asutamislepingu sätteid ja eelkõige neid, mis puudutavad riigiabi.

(vt punktid 32–34 ja 37)

3.        Olgugi et ebaseaduslikku abi tagasinõudva siseriikliku otsuse vormilise õiguspära kontrolli liikmesriigi kohtu poolt tuleb pidada liidu õiguses kehtiva tõhusa kohtuliku kaitse üldpõhimõtte väljenduseks, on liikmesriigi kohtud vastavalt EÜ artikli 88 kohaldamist käsitleva määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikele 3 siiski kohustatud tagama ebaseadusliku abi tagasinõudmise kohustuse ette nägeva otsuse täieliku tõhususe ning jõudma lahenduseni, mis vastab selle otsuse lõppeesmärgile. Niisuguse siseriikliku akti tühistamine, millega rakendatakse ebaseadusliku abi tagasinõudmiseks kohustavat komisjoni otsust, takistaks nimetatud otsuse viivitamatut ja tõhusat täitmist ning ei oleks kooskõlas sama määruse artikli 14 lõikest 3 tulenevate nõuetega.

(vt punktid 46 ja 47)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

5. mai 2011(*)

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Riigiabi – Välismaistel messidel osalevatele äriühingutele tehtavad maksualased otsesoodustused – Tagasinõudmine

Kohtuasjas C‑305/09,

mille ese on EÜ artikli 88 lõike 2 alusel 30. juulil 2009 esitatud liikmesriigi kohustuse rikkumise hagi,

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn ja V. Di Bucci ning E. Righini, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Itaalia Vabariik, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocato dello Stato D. Del Gaizo ja avvocato dello Stato P. Gentili, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees A. Tizzano, kohtunikud A. Borg Barthet, M. Ilešič, M. Safjan (ettekandja) ja M. Berger,

kohtujurist: V. Trstenjak,

kohtusekretär: ametnik A. Impellizzeri,

arvestades kirjalikus menetluses ja 16. detsembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Oma hagiavalduses palub Euroopa Ühenduste Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik ei võtnud ettenähtud tähtaegade jooksul kõiki vajalikke meetmeid, et tühistada abikava, mis on tunnistatud ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks komisjoni 14. detsembri 2004. aasta otsusega 2005/919/EÜ maksualaste otsesoodustuste kohta välismaistel messidel osalevatele äriühingutele (ELT L 335, lk 39), ning ei nõudnud nimetatud abikava alusel antud abi selle saajatelt tagasi, siis on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ asutamislepingust ning nimetatud otsuse artiklite 2–4 sätetest tulenevaid kohustusi.

 Õiguslik raamistik

2        Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ […] artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), põhjenduse 13 sõnastus on järgmine:

„ebaseadusliku abi puhul, mis ei sobi ühisturuga kokku, tuleks taastada tõhus konkurents; sel eesmärgil on vaja, et abi, sealhulgas ka intressid, tuleb viivitamata tagastada; tagastamine peab toimuma vastavalt siseriiklikus õiguses kehtivale korrale; selle korra kohaldamine ei tohiks komisjoni otsuse kohest ja efektiivset täitmist takistades raskendada tõhusa konkurentsi taastamist; selle tulemuse saavutamiseks peaksid liikmesriigid võtma komisjoni otsuse mõjususe tagamiseks kõik vajalikud meetmed”.

3        Määruse nr 659/1999 artiklis 14 „Abi tagastamine” on sätestatud:

„1.      Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada („tagastamisotsus”). Komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega.

2.      Vastavalt tagastamisotsusele kuuluvad tagastatava abi hulka intressid, mille kohase määra kinnitab komisjon. Intressi makstakse ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik abi oli abisaaja käsutuses, kuni selle tagastamise kuupäevani.

3.      Ilma et see piiraks Euroopa Ühenduste Kohtu poolt vastavalt asutamislepingu artiklile [242] tehtud korralduste kohaldamist, toimub tagastamine viivitamata ja vastavalt kõnealuse liikmesriigi siseriiklikus õiguses kehtivale korrale, tingimusel et see võimaldab komisjoni otsuse kohest ja tõhusat täitmist. Sel eesmärgil ja juhuks, kui toimub siseriikliku kohtu menetlus, peavad kõnealused liikmesriigid võtma kõik vajalikud ja nende vastavas õigussüsteemis kättesaadavad meetmed, sealhulgas ajutised meetmed, ilma et see piiraks ühenduse õiguse kohaldamist.”

4        Sama määruse artikli 23 lõike 1 kohaselt:

„Kui kõnealune liikmesriik ei täida tingimuslikku või negatiivset otsust, eriti artiklis 14 osutatud juhtudel, võib komisjon anda asja otse Euroopa Ühenduste Kohtusse vastavalt [EÜ] artikli [88] lõikele 2.”

 Vaidluse taust

5        Otsuse 2005/919 põhjenduses 1 on kirjas:

„Itaalia andis 30. septembril 2003. aastal välja dekreetseaduse nr [269] Disposizioni urgenti per favorire lo sviluppo e la correzione dell’andamento dei conti pubblici [Riiklike finantside arengu edendamise ja trendi korrigeerimise kiirmeetmed; edaspidi „dekreetseadus nr 269/2003”], mis avaldati 2. oktoobri 2003. aasta [Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana’s, edaspidi „GURI”] nr 229. Dekreetseaduse artikli 1 lõike 1 punkt b[, mis] sätestab maksualased erisoodustused välismaistel messidel osalemisel, […] järgnevalt 24. novembril 2003. aastal ilma muudatusteta välja seadusena nr [326] [edaspidi „seadus nr 326/2003”], mis avaldati 25. novembri 2003. aasta [GURI‑s] nr 274.”

6        Sellest otsusest ilmneb, et vaidlusalune abikava võimaldas kõikidel Itaalias tulumaksu tasuma kohustatud ettevõtjatel, kes tegutsesid 2. oktoobril 2003, oma maksustavast tulust maha arvata välismaistel messidel osalemise kulud. See mahaarvamine mõjutas niisuguste ettevõtjate 2004. maksustamisaasta maksustatava tulu suuruse kindlaksmääramist, kelle majandusaasta langes kokku kalendriaastaga.

7        Pärast ametliku uurimise alustamist teavitasid Itaalia ametiasutused ametlikult potentsiaalseid vaidlusalusest abikavast kasusaajaid sellest, millised on selle abikava ühisturuga kokkusobimatuks tunnistamise võimalikud tagajärjed. Olles kõnealuse abikava ühisturuga kokkusobimatuks tunnistanud, leidis komisjon, et juba antud abi tuleb abisaajatelt tagasi nõuda.

8        Täpsemalt on otsuse 2005/919 artiklites 1–4 sätestatud järgmist:

„Artikkel 1

Riigiabi kava, mida maksusoodustuste kujul võimaldati välismaal toimuvatel messidel osalevatele äriühingutele vastavalt dekreetseaduse 269/2003 artikli 1 lõike 1 punktile b, mida Itaalia rakendas ebaseaduslikult, rikkudes EÜ asutamislepingu artikli 88 lõiget 3, on ühisturuga vastuolus.

Itaalia tühistab esimeses lõigus nimetatud abikava.

Artikkel 2

1.      Itaalia võtab kõik vajalikud meetmed selleks, et kasusaajatelt tagasi saada artiklis 1 nimetatud ebaseaduslikult nende käsutusse antud abi.

Tagastamine toimub viivitusteta, vastavalt siseriikliku õigusega ette nähtud menetlusele.

2.      Juhul kui abi on juba võimaldatud käimasoleva majandusaasta maksude osamaksete vähendamise teel, nõuab Itaalia kõigi maksmisele kuuluvate maksude tasumist koos 2004. aastaks ette nähtud lõppsaldo maksega.

Kõigil muudel juhtudel nõuab Itaalia maksmisele kuuluvate maksude tasumist hiljemalt käesolevast otsusest teatamisele järgneva majandusaasta lõpuks.

3.      Tagastatavalt abilt arvestatakse intressi alates kuupäevast, mil abi muudeti kasusaajatele kättesaadavateks, kuni selle tagasimaksmise tegeliku kuupäevani, arvutades selle vastavalt määruse (EÜ) nr 794/2004 artiklitele 9–11.

Artikkel 3

Kahe kuu jooksul alates käesolevast otsusest teatamise kuupäevast teavitab Itaalia lisatud küsimustiku vahendusel komisjoni käesoleva otsuse täitmiseks vastuvõetud meetmetest.

Esimeses lõigus märgitud tähtajaks Itaalia:

a)      kohustab kõiki artiklis 1 nimetatud abist kasu saajaid ebaseadusliku abi koos intressidega tagasi maksma;

b)      esitab kõik dokumendid, mis kinnitavad, et ebaseaduslikust abist kasusaajate suhtes on algatatud sissenõudmismenetlus.

Artikkel 4

Käesolev otsus on adresseeritud Itaalia Vabariigile.”

 Kohtueelne menetlus

9        Otsusest 2005/919 teatati Itaalia Vabariigile 17. detsembril 2004.

10      Selleks et seda otsust täita, võtsid Itaalia ametiasutused vastu rea meetmeid ja teatasid neist komisjonile. Täpsemalt toimus otsuse täitmise menetlus järgmiselt:

–        Itaalia ametiasutused teatasid komisjonile 25. jaanuari 2006. aasta seaduse nr 29 (GURI nr 32, 8.2.2006, edaspidi „seadus nr 29/2006”) vastuvõtmisest; selle 23. veebruaril 2006 jõustunud seaduse sätted nägid täpsemalt ette vaidlusaluse abikava katkestamise ning ebaseaduslikult saadud abi määratlemise, väljaselgitamise ja tagasinõudmise korra;

–        Agenzia delle Entrate võttis vastu vaidlusaluse abi tagasimaksmise koodid, andis piirkondlikele asutustele juhised ja praktilised vahendid selle abi sissenõudmiseks ja seadis sisse elektroonilise menetluse tagasinõudmise edenemise jälgimiseks;

–        Itaalia seadusandja püüdis menetluslikku probleemi, mis tulenes abi tagasinõudmist puudutava korra täitmise peatamisest siseriiklike kohtute poolt, lahendada seadusandlikul teel, võttes vastu 8. aprilli 2008. aasta dekreetseaduse nr 59 (GURI nr 84, 9.4.2008, lk 3; edaspidi „dekreetseadus nr 59/2008”), mis muudeti seaduseks 6. juuni 2008. aasta seadusega nr 101 (GURI nr 132, 7.6.2008, lk 4).

11      Komisjon rõhutas kogu kohtueelse menetluse jooksul otsuse 2005/919 kohese ja tõhusa täitmise vajalikkust. Lisaks nõudis ta korduvalt, et esitataks täiendavat teavet ja selgitusi vaidlusaluse abi saajate ja abi tagasinõudmist ettenägevate haldusnormide vastuvõtmise korda. Itaalia ametiasutused teavitasid komisjoni mitmes järjestikuses kirjas otsuse 2005/919 täitmise seisust ja rakenduskorrast.

12      Komisjon juhtis Itaalia Vabariigi tähelepanu ebaseadusliku ja ühisturuga kokkusobimatu abi tagastamise menetluse ebapiisavusele. Täpsemalt rõhutas komisjon oma 11. detsembri 2007. aasta kirjas, et Itaalia ametiasutuste tagasinõutud summa moodustas vähem kui 50% abist, mille need samad ametiasutused eeldatavalt välja maksid. Leides, et abi tagasinõudmine ei olnud vaatamata seadusandlikule sekkumisele edenenud, otsustas komisjon esitada käsitluse all oleva hagi.

 Hagi

 Poolte argumendid

13      Komisjon väidab oma hagiavalduses, et liikmesriik, kes on ebaseadusliku abi tagasinõudmiseks kohustava otsuse adressaat, peab EÜ artikli 249 alusel võtma kõik vajalikud meetmed, et kindlustada nimetatud otsuse täitmine.

14      Komisjoni arvates kujutab tagasinõudmise kohustus endast tõelist tulemuse saavutamise kohustust. Lisaks ei pea tagasinõudmine olema mitte ainult tõhus, vaid ka kohene.

15      Seoses otsuse 2005/919 täitmisele suunatud seaduse ja vastavate halduslike rakendusmeetmete vastuvõtmise vajadusega on komisjon korduvalt meelde tuletanud, et õigusakti kasuks otsustamine ei kujuta endast kõige adekvaatsemat vahendit nimetatud otsuse kohese ja tõhusa täitmise tagamiseks.

16      Lisaks märgib komisjon, et ainus alus, millele Itaalia Vabariik võib käesolevas kohtuasjas tugineda, on väide, et otsuse 2005/919 nõuetekohane täitmine on täiesti võimatu. Samas ei ole Itaalia ametiasutused kordagi viidanud sellele, et see oleks mingiski mõttes täiesti võimatu.

17      Igal juhul ei ole täitmise täieliku võimatuse tingimus täidetud juhul, kui kostjaks olev liikmesriik piirdub nagu käesolevas kohtuasjas sellega, et ainult teavitab komisjoni otsuse 2005/919 elluviimisel esinevatest õiguslikest, poliitilistest või praktilistest raskustest.

18      Seoses siseriiklike kohtute otsustega, millega määrati peatamismeetmed, rõhutab komisjon, et tõhususe põhimõte kehtib ka siseriiklike kohtute suhtes. Abisaaja esitatud võimaliku taotluse puhul peatada tagasinõudmise meetme rakendamine on siseriiklik kohus kohustatud kohaldama Euroopa Kohtu praktikas loetletud tingimusi, et vältida seda, et tagasinõudmise otsus kaotaks oma kasuliku toime. Niisiis ei vastanud siseriiklike kohtute kohaldatud peatamismeetmed käesolevas kohtuasjas nõuetele, mis tulenevad viidatud kohtupraktikast.

19      Kuigi käesoleva kohtuotsuse punktis 10 nimetatud dekreetseaduse nr 59/2008 kohaselt peab siseriiklik kohus otsuse täitmise peatamise korral, mille põhjus on tagasinõudmise otsuse ebaseaduslikkus, üldjuhul esitama selle kohta Euroopa Kohtule viivitamata eelotsusetaotluse, on komisjon arvamusel, et sellel siseriiklikul õigusaktil ei näi olevat märkimisväärset mõju siseriiklike kohtute menetluspraktikale. Pärast rohkem kui nelja aasta möödumist otsuse 2005/919 vastuvõtmisest on Itaalia ametivõimud tagasi nõudnud vaid umbes 65% abist, mille kohta oli saadetud tasumise korraldus.

20      Lõpuks märgib komisjon seoses teavitamiskohustusega, mis lasub Itaalia ametiasutustel nii otsuse 2005/919 artikli 3 kui ka EÜ artikli 10 kohaselt, et talle ei ole edastatud mingeid andmeid selle kohta, kas neilt 104 abisaajalt, kellele abikava alguses ei kohaldatud, on abi tagasi nõutud. See olukord kujutab endast eespool nimetatud kohustuse rikkumist.

21      Itaalia Vabariik väidab, et liidu õigus ei kohusta kasutama riigiabi tagasinõudmiseks eraldi menetlust, vaid nõuab ainult seda, et siseriiklike menetluste abil oleks otsust 2005/919 võimalik kohe ja tõhusalt täita.

22      Just nimelt otsuse 2005/919 kohese ja tõhusa täitmise tagamiseks pidasid Itaalia ametisutused vajalikuks võtta vastu seadus nr 29/2006. Itaalia õiguskorras on normatiivakt kõige sobivam vahend tõhususe põhimõttest tulenevate nõuete täitmiseks.

23      Itaalia Vabariik toob ka välja, et on tema ja komisjoni vahelises mahukas kirjavahetuses teatanud raskustest, mis on seotud vajadusega arvutada välja tasumisele kuuluvad summad ning jätta tagasinõudmise menetlusest kõrvale väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, mille puhul kõnealune abi tuleb lugeda ühisturuga kokkusobivaks.

24      Seoses komisjoni argumendiga, mis tuleneb siseriiklike kohtumenetluste ebatõhususest, rõhutab Itaalia Vabariik oma seadusandja ja maksuhalduri pingutusi. Nimetatud liikmesriik toob selles kontekstis välja, et talle ei saa ette heita vaidlusaluse abi tagasi nõudmata jätmist, kui selle tagasinõudmine sõltub siseriikliku kohtu otsusest.

25      Seoses komisjoni väitega, mis puudutab teavitamiskohustuse rikkumist, kinnitab Itaalia Vabariik, et andis sellele institutsioonile teada, et vaidlusaluse abi potentsiaalsete saajate olukord ei kuulu mitte seaduse 29/2006 kohaldamisalasse, vaid tegemist on maksustamise vältimisega. Lisaks esitab see liikmesriik enda kaitseks täiendava ülevaate saadud summadest ja antud küsimuses toimuvatest kohtuvaidlustest.

 Euroopa Kohtu hinnang

26      Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et liikmesriik, kes on sellise otsuse adressaat, mis kohustab tagasi nõudma ebaseadusliku abi, on EÜ artikli 249 kohaselt kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada nimetatud otsuse täitmine (vt 5. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑232/05: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2006, lk I‑10071, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

27      Liikmesriik peab võlgnetavad summad reaalselt tagasi saama (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 42, ja 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑304/09: komisjon vs. Itaalia, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 32). Pärast kehtestatud tähtaegu hilinenult toimunud tagasimaksmine ei vasta asutamislepingu nõuetele (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

28      Otsuse 2005/919 artikli 2 lõike 1 teise lõigu kohaselt on Itaalia Vabariik kohustatud vaidlusaluse abi selle saajatelt viivitamatult tagasi nõudma. Täpsemalt, juhul kui abi on juba kättesaadavaks tehtud jooksva majandusaasta jooksul tasumisele kuuluvate maksude vähendamise teel, peab see liikmesriik sama artikli lõike 2 kohaselt tagasi nõudma kõik tasumisele kuuluvad maksud koos intressiga 2004. aastaks ette nähtud lõppsaldo maksega. Kõigil muudel juhtudel tuleb tasumisele kuuluv maks koos intressiga tagasi nõuda hiljemalt esimese majandusaasta lõpuks, mis kestis nimetatud otsusest teatamise ajal, nimelt 17. detsembril 2004.

29      Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlustatud seda, et mitu aastat pärast Itaalia Vabariigile otsusest 2005/919 teatamist ja pärast kõikide nimetatud otsusega kehtestatud tähtaegade möödumist ei ole see liikmesriik veel teatavat osa ebaseaduslikust abist tagasi nõudnud. Niisugune olukord on selgelt ühitamatu liikmesriigi kohustusega võlgnetavad summad reaalselt tagasi saada ja kujutab endast otsuse 2005/919 kohese ja tõhusa täitmise kohustuse rikkumist.

30      Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et nagu ilmneb toimikust, oli käesolevas kohtuasjas kohtuistungi toimumise päevaks tagasi saadud ligikaudu 90% ebaseadusliku abina makstud summadest. Lisaks ei ole vaidlust selle üle, et vaidlusalust abi ei olnud käesolevas asjas hagiavalduse esitamise kuupäevaks täielikult tagasi saadud.

31      Ka ei ilmne toimikust, et Itaalia ametiasutused oleks ebaseadusliku abi tagasinõudmisel selle saajatelt pidanud kinni otsuse 2005/919 artiklis 2 ette nähtud tähtaegadest.

32      Seoses argumentidega, mille Itaalia Vabariik enda kaitseks esitas, tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ainus alus, millele liikmesriik võib komisjoni poolt EÜ artikli 88 lõike 2 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastu tugineda, kõnealuse otsuse nõuetekohase täitmise täielik võimatus (vt eelkõige 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑177/06: komisjon vs. Hispaania, EKL 2007, lk I‑7689, punkt 46, 13. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑214/04: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2008, lk I‑8357, punkt 44, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 35).

33      Täitmise täieliku võimatuse tingimus ei ole täidetud, kui kostjaks olev liikmesriik ainult teavitab komisjoni otsuse elluviimisel esinevatest õiguslikest, poliitilistest või praktilistest raskustest, üritamata asjaomastelt ettevõtjatelt tegelikult abi tagasi saada ja esitamata komisjonile alternatiivseid võimalusi otsuse elluviimiseks, mis võimaldaksid neist raskustest üle saada (vt eelkõige 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑485/03–C‑490/03: komisjon vs. Hispaania, EKL 2006, lk I‑11887, punkt 74; eespool viidatud 13. novembri 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 46, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 36).

34      Euroopa Kohus on ka otsustanud, et liikmesriik, kes komisjoni otsust riigiabi kohta täites põrkub raskustega, mida ta ei näinud ega saanud ette näha, või saab teadlikuks tagajärgedest, mida komisjon ei ole silmas pidanud, peab jätma need raskused komisjoni hinnata, tehes ettepanekuid asjakohaste muudatuste tegemiseks kõnealuses otsuses. Sellisel juhul peavad komisjon ja liikmesriik vastavalt EÜ artikli 10 aluseks olevale põhimõttele, mis paneb liikmesriikidele ja liidu institutsioonidele vastastikused kohustused teha lojaalset koostööd, niisuguste raskuste ületamiseks heas usus koostööd tegema, järgides rangelt asutamislepingu sätteid ja eelkõige neid, mis puudutavad riigiabi (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

35      Selles osas tuleb rõhutada, et oma kontaktides komisjoniga ja Euroopa Kohtus toimuva menetluse käigus ei osundanud Itaalia Vabariik otsuse 2005/919 täitmise täielikule võimatusele. Lisaks ilmneb toimikust, et see liikmesriik ei ole kunagi teinud komisjonile ettepanekut otsuse 2005/919 muutmiseks eesmärgiga ületada nimetatud otsuse tõhusat ja kohest täitmist takistavad raskused.

36      Tegelikult piirdus Itaalia valitsus sellega, et ainult teavitas komisjoni selle otsuse elluviimisel esinevatest õiguslikest, poliitilistest või praktilistest raskustest.

37      Täpsemalt, Itaalia Vabariigi argumendiga, mis puudutab raskusi seoses vajadusega arvutada välja võlgnetavad summad ning jätta tagasinõudmise menetlusest kõrvale väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, kelle puhul abi tuleb lugeda ühisturuga kokkusobivaks, ei saa nõustuda. Asjaolu, et kõnealusel liikmesriigil on komisjoni otsuses käsitletud soodustuste saajate väljaselgitamiseks vaja kontrollida iga puudutatud ettevõtja konkreetset olukorda, ei õigusta niisuguse otsuse täitmata jätmist (vt 1. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑99/02: komisjon vs. Itaalia, EKL 2004, lk I‑3353, punkt 23, ning 1. juuni 2006 aasta otsus kohtuasjas C‑207/05: komisjon vs. Itaalia, EKL 2006, punktid 46 ja 50).

38      On tõsi, et Itaalia seadusandja püüdis tagasinõudemenetluse ajal tõsiselt tagada tagasinõudmise tõhusust, võttes kõigepealt vastu seaduse nr 29/2006 ja seejärel dekreetseaduse nr 59/2008. Täpsemalt selgub toimikust, et see seadus nägi ette abikava katkestamise ning ebaseaduslikult saadud abi määratlemise, väljaselgitamise ja tagasinõudmise korra. Nimetatud dekreetseadusega, mille eesmärk on lahendada menetluslik probleem, mis oli tõusetunud abi tagasinõudmise korralduste täitmise peatamise tõttu siseriikliku kohtu poolt, püüti kiirendada juba pooleliolevate vaidluste lahendamist.

39      Ometi ei võimaldanud eelmises punktis loetletud meetmed vältida viivitust otsuses 2005/919 nimetatud abi tagasinõudmisel. Need meetmed jõustusid pärast komisjoni otsuses antud tähtaja lõppu ning nende toime ei osutunud tõhusaks, kuna mitu aastat pärast otsuse 2005/919 teatavaks tegemist, kuni hagi esitamiseni käesolevas kohtuasjas ning pärast kõikide komisjoni otsuses antud tähtaegade lõppu, ei olnud Itaalia Vabariik teatavat osa ebaseaduslikust abist ikka veel tagasi nõudnud.

40      Tuleb märkida, et hilinenud või ebatõhusaks osutunud seadusandlikud katsed tagada siseriiklikes kohtutes komisjoni niisuguse otsuse täitmine, millega liikmesriiki kohustatakse ebaseaduslikku abi tagasi nõudma, ei vasta käesoleva kohtuotsuse punktides 26 ja 27 viidatud kohtupraktikast tulenevatele nõuetele (eespool viidatud 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Itaalia, punkt 42).

41      Lisaks märgib Itaalia Vabariik, et teatavate vaidlusaluse abi saajate olukord ei kuulu mitte seaduse 29/2006 kohaldamisalasse, vaid nende puhul on pigem tegemist maksustamise vältimisega ning ebaseadusliku abi tagasinõudmise kohustus ei ole nendega seoses kohaldatav.

42      Selles osas tuleb nentida, et Itaalia Vabariigi osutamine seaduse nr 29/2006 kohaldamisalale ei ole praegusel juhul asjakohane. Nähtuvalt otsuse 2005/919 artiklist 1 ja selle põhjendusest 1 rakendati vaidlusaluse riigiabi kava dekreetseaduse nr 269/2003 (muudetud hiljem seaduseks 24. novembri 2003. aasta seadusega nr 326/2003) artikli 1 lõike 1 punkti b alusel. Samas peab Itaalia Vabariik vastavalt otsuse 2005/919 artikli 2 lõikele 1 tagasi nõudma abi, mis anti dekreetseaduse nr 269/2003 alusel. Sellest seisukohast ei mõjuta küsimus, kas asjaomatele ettevõtjatele antud soodustus oli siseriiklike seadustega kooskõlas või kujutas vastupidi endast maksustamise vältimist või maksupettust, liikmesriigi kohustust kõnealune abi ettenähtud tähtaja jooksul tagasi nõuda. Võimalikud raskused seoses vajadusega arvutada välja võlgnetavad summad ning jätta tagasinõudmise menetlusest kõrvale väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, kelle puhul abi tuleb lugeda ühisturuga kokkusobivaks, ei saa nähtuvalt käesoleva kohtuotsuse punktidest 33 ja 37 iseenesest õigustada otsuse 2005/919 täitmata jätmist ettenähtud tähtaegade jooksul.

43      Teiseks, seoses komisjoni argumendiga, mis puudutab liikmesriigi kohtute võimalust võtta abi tagasinõudmise menetluses peatamismeetmeid, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib selliseid meetmeid rakendada eeldusel, et on täidetud kohtupraktikas loetletud tingimused (vt eelkõige 21. veebruari 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑143/88 ja C‑92/89: Zuckerfabrik Süderdithmarschen ja Zuckerfabrik Soest, EKL 1991, lk I‑415, ja 9. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑465/93: Atlanta Fruchthandelsgesellschaft jt (I), EKL 1995, lk I‑3761).

44      Täpsemalt võib siseriiklik kohus teha määruse peatamismeetmete võtmiseks siis, kui tal on tõsiseid kahtlusi liidu akti kehtivuses ja ta esitab ise eelotsusetaotluse juhul, kui Euroopa Kohus ei ole juba lahendanud küsimust vaidlustatud akti kehtivuse kohta. Käesolevas asjas aga ei ole liidu kohtute poole pöördutud otsuse 2005/919 õiguspärasuse küsimuses. Igal juhul ei ole Itaalia Vabariik Euroopa Kohtu menetluses tõendanud, et teised eelmises punktid viidatud kohtupraktikas loetletud tingimused olid täidetud.

45      Tegelikkuses, nagu Itaalia Vabariik kohtuistungil möönis, on käesoleva kohtuasja poolte poolt toimikusse lisatud ainsate, otsusega 2005/919 ette nähtud tagasinõudmist käsitlevate siseriiklike kohtute otsuste, s.o Commissione tributaria provinciale di Treviso 2. juuli 2007. aasta otsuse ja Commissione tributaria regionale di Venezia-Mestre 15. detsembri 2008. aasta otsuse eesmärk kontrollida ühele abi saajatest antud ebaseadusliku abi tagasinõudva akti seaduslikkust ning need ei sea kahtluse alla otsuse 2005/919 seaduslikkust. Järelikult ei ole eespool viidatud kohtuotsused Zuckerfabrik Süderdithmarschen ja Zuckerfabrik Soest ning Atlanta Fruchthandelsgesellschaft jt (I) nimetatud siseriiklike otsuste suhtes kohaldatavad.

46      Selles osas tuleb meenutada, et kuigi ebaseaduslikku abi tagasinõudva siseriikliku otsuse vormilise õiguspära kontrolli liikmesriigi kohtu poolt tuleb pidada liidu õiguses kehtiva tõhusa kohtuliku kaitse üldpõhimõtte väljenduseks, tuleb siiski rõhutada, et liikmesriigi kohtud on vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikele 3 kohustatud tagama ebaseadusliku abi tagasinõudmise kohustuse ette nägeva otsuse täieliku tõhususe ning jõudma lahenduseni, mis vastab selle otsuse lõppeesmärgile (vt 20. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑210/09: Scott ja Kimberly Clark, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 25 ja 29).

47      Niisuguse siseriikliku akti tühistamine, millega rakendatakse ebaseadusliku abi tagasinõudmiseks kohustavat komisjoni otsust, takistaks nimetatud otsuse viivitamatut ja tõhusat täitmist ning ei oleks kooskõlas määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikest 3 tulenevate nõuetega (vt selle kohta eespool viidatud otsus Scott ja Kimberly Clark, punkt 30).

48      Seoses käesoleva kohtuotsuse punktis 45 viidatud siseriiklike otsustega tuleb tõdeda, et toimikust nähtuvalt tegi ettevõtja, kellele anti siseriikliku aktiga, mille see ettevõtja vaidlustas, korraldus ebaseaduslik abi tagastada, vastava makse alles pärast seda, kui apellatsioonikohus oli 15. detsembril 2008 jätnud tema tühistamiskaebuse rahuldamata. Eelnevatest kaalutlustest ilmneb seega, et siseriikliku aktiga antud tagasimaksmise korralduse tühistamine esimeses kohtuastmes põhjustas ebaseadusliku abi tagasisaamise olulise viibimise. Niisugune olukord ei ole kohane otsuse 2005/919 kohese ja tõhusa täitmise tagamiseks.

49      Eelnevast järeldub, et käesolev hagi on põhjendatud osas, milles komisjon heidab Itaalia Vabariigile ette, et viimane ei ole ettenähtud tähtaegade jooksul võtnud kõiki vajalikke meetmeid, et tühistada otsusega 2005/919 ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abikava ning nõuda abisaajatelt tagasi kogu abi, mis neile nimetatud kava alusel anti.

50      Arvestades eelmises punktis esitatud järeldust, ei ole vaja vaadata läbi komisjoni nõuet panna Itaalia Vabariigile süüks, et ta jättis komisjonile teatamata selles punktis mainitud meetmed, ja seda nimelt sellesama asjaolu tõttu, et see liikmesriik jättis otsuse 2005/919 ette nähtud tähtaegade jooksul täitmata (vt eespool viidatud 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika.

51      Seega tuleb tõdeda, et kuna Itaalia Vabariik ei võtnud ettenähtud tähtaegade jooksul kõiki vajalikke meetmeid, et tühistada otsusega 2005/919 ebaseaduslikuks ning ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abikava ja nõuda abisaajatelt tagasi neile selle kava alusel antud abi, siis on Itaalia Vabariik rikkunud selle otsuse artiklist 2 tulenevaid kohustusi.

 Kohtukulud

52      Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Itaalia Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni sellekohasele nõudele välja mõista Itaalia Vabariigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

1.      Kuna Itaalia Vabariik ei võtnud ettenähtud tähtaegade jooksul kõiki vajalikke meetmeid, et nõuda abisaajatelt tagasi kogu abi, mis anti komisjoni 14. detsembri 2004. aasta otsusega 2005/919/EÜ maksualaste otsesoodustuste kohta välismaistel messidel osalevatele äriühingutele ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abikava alusel, siis on Itaalia Vabariik rikkunud nimetatud otsuse artiklist 2 tulenevaid kohustusi.

2.      Mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: itaalia.