Kohtuasi C‑152/09

André Grootes

versus

Amt für Landwirtschaft Parchim

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Schwerin)

Ühine põllumajanduspoliitika – Teatavate toetuskavade ühtne haldus‑ ja kontrollisüsteem – Ühtne otsemaksete kava – Määrus (EÜ) nr 1782/2003 – Toetusõiguste arvutamine – Artikli 40 lõige 5 – Põllumajandustootjad, kelle puhul võrdlusperioodi jooksul kehtisid põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused – Artikli 59 lõige 3 – Ühtse otsemaksete kava piirkondlik rakendamine – Artikkel 61 – Erinevad ühikuväärtused püsikarjamaade all olevate hektarite jaoks ja mis tahes muude toetuskõlblike hektarite jaoks

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Teatavate toetuskavade ühtne haldus- ja kontrollisüsteem – Ühtne otsemaksete kava – Võrdlussumma arvutamine erandlikel asjaoludel – Kohaldamine piirkondlikul rakendamisel

(Nõukogu määrus nr 1782/2003, muudetud määruse nr 319/2006, artikli 40 lõikega 5, artikli 59 lõike 3 esimese lõiguga ja artikliga 61 ning määrusega nr 2078/92)

2.        Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Teatavate toetuskavade ühtne haldus- ja kontrollisüsteem – Ühtne otsemaksete kava – Võrdlussumma arvutamine erandlikel asjaoludel – Kohaldamine piirkondlikul rakendamisel

(Nõukogu määrus nr 1782/2003, muudetud määruse nr 319/2006, artikli 40 lõikega 5 ja artikliga 61)

3.        Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Teatavate toetuskavade ühtne haldus- ja kontrollisüsteem – Ühtne otsemaksete kava – Võrdlussumma arvutamine erandlikel asjaoludel – Kohaldamine piirkondlikul rakendamisel

(Nõukogu määrus nr 1782/2003, mida muudeti määruse nr 319/2006, artikli 40 lõikega 5 ja artikliga 61)

1.        Määruse nr 1782/2003 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetud määrusega nr 319/2006) artikli 40 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et kui asjaomases liikmesriigis määratakse erinevad ühikuväärtused kindlaks rohumaade all olevate hektarite jaoks ja mis tahes muude toetuskõlblike hektarite jaoks, kohaldades selle määruse artiklit 61, siis põllumajandustootjal, kelle puhul selles artiklis nimetatud võrdluskuupäeval kehtisid määruse nr 2078/92 (keskkonnakaitsenõuete ja paikkondade alalhoiuga kooskõlas olevate põllumajanduslike tootmismeetodite kohta) alusel põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, mis kuulusid ajaliselt katkematute põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste hulka, mille eesmärk oli muuta haritav maa püsikarjamaaks, on õigus taotleda, et määruse nr 1782/2003 artikli 59 lõike 3 esimeses lõigus nimetatud õiguste arvutamisel võetaks aluseks ühikuväärtused, mis on kindlaks määratud toetuskõlblike hektarite jaoks, mis ei ole rohumaade all olevad hektarid.

(vt punkt 52, resolutsiooni punkt 1)

2.        Määruse nr 1782/2003 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetud määrusega nr 319/2006) artikli 40 lõiget 5 koostoimes selle määruse artikliga 61 tuleb tõlgendada nii, et üksnes juhul, kui haritava maa kasutusotstarbe püsikarjamaaks muutmise ning põllumajanduse keskkonnameetme võtmise vahel esineb põhjuslik seos, võib toetusõiguste arvutamisel jätta arvesse võtmata asjaolu, et nimetatud määruse artiklis 61 viidatud võrdluskuupäeval kasutati seda maa‑ala püsikarjamaana.

(vt punkt 58, resolutsiooni punkt 2)

3.        Määruse nr 1782/2003 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetud määrusega nr 319/2006) artikli 40 lõiget 5 koostoimes selle määruse artikliga 61 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisel ei kehti tingimus, et ühtse osamakse taotlust esitav põllumajandustootja peab olema ka asjaomase maa‑ala kasutusotstarbe muutja.

(vt punkt 69, resolutsiooni punkt 3)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

11. november 2010(*)

Ühine põllumajanduspoliitika – Teatavate toetuskavade ühtne haldus‑ ja kontrollisüsteem – Ühtne otsemaksete kava – Määrus (EÜ) nr 1782/2003 – Toetusõiguste arvutamine – Artikli 40 lõige 5 – Põllumajandustootjad, kelle puhul võrdlusperioodi jooksul kehtisid põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused – Artikli 59 lõige 3 – Ühtse otsemaksete kava piirkondlik rakendamine – Artikkel 61 – Erinevad ühikuväärtused püsikarjamaade all olevate hektarite jaoks ja mis tahes muude toetuskõlblike hektarite jaoks

Kohtuasjas C‑152/09,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Verwaltungsgericht Schwerini (Saksamaa) 3. veebruari 2009. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 4. mail 2009, menetluses

André Grootes

versus

Amt für Landwirtschaft Parchim,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees A. Tizzano, kohtunikud J.-J. Kasel, A. Borg Barthet (ettekandja), E. Levits ja M. Safjan,

kohtujurist: J. Mazák,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        A. Grootes, esindaja: Rechtsanwalt J. Booth,

–        Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja C. Blaschke,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: G. von Rintelen,

olles 8. juuli 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001 (EÜT L 270, lk 1; ELT eriväljaanne 3/40, lk 269, ja – parandus – ELT 2004, L 94, lk 70), muudetud nõukogu 20. veebruari 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 319/2006 (ELT L 58, lk 32, edaspidi „määrus nr 1782/2003”).

2        See taotlus esitati A. Grootes’i ja Amt für Landwirtschaft Parchimi (Parchimi põllumajanduskorralduse amet) vahelises vaidluses, mis puudutas teatavale maatükile (edaspidi „vaidlusalune maa‑ala”) toetusõiguste arvutamiseks antavat staatust, nimelt haritava maa või püsikarjamaa staatust.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

 Määrus nr 1782/2003

3        Ühise põllumajanduspoliitika reformi käigus võttis Euroopa Liidu Nõukogu vastu määruse nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks.

4        Määrus nr 1782/2003 kehtestab eelkõige põllumajandustootjate sissetulekutoetuse kava. Seda kava nimetatakse viidatud määruse artikli 1 teises taandes „ühtseks otsemaksete kavaks”. Kõnealust kava reguleerib nimetatud määruse III jaotis.

5        Määruse nr 1782/2003 artikli 34 lõike 2 esimene lõik sätestab:

„Põllumajandustootjad esitavad ühtse otsemaksete kava taotluse liikmesriikide poolt määratavaks tähtajaks, mis ei ole hilisem kui 15. mai.”

6        Selle määruse artikli 37 lõige 1 sätestab:

„Võrdlussumma on VI lisas osutatud toetuskavade alusel põllumajandustootjatele artiklis 38 osutatud võrdlusperioodi igal aastal antud toetuse kolme aasta keskmine, mis arvutatakse ja mida kohandatakse VII lisa kohaselt.

[…]”.

7        Selle määruse artikli 38 kohaselt on võrdlusperioodiks kalendriaastad 2000, 2001 ja 2002.

8        Sama määruse artikkel 40 „Erakorralised juhud” sätestab:

„1.      Erandina artiklist 37 on põllumajandustootjal, kelle toodangut võrdlusperioodi jooksul mõjutasid kahjulikult vääramatu jõu juhud või erandlikud asjaolud, mis ilmnesid enne seda perioodi või selle jooksul, õigus taotleda võrdlussumma arvutamist võrdlusperioodi sellise kalendriaasta või selliste kalendriaastate alusel, mida vääramatu jõu juhud või erandlikud asjaolud ei mõjutanud.

2.      Kui kogu võrdlusperioodi mõjutasid vääramatu jõud või erandlikud asjaolud, arvutab liikmesriik võrdlussumma aastate 1997–1999 alusel või suhkrupeedi, suhkruroo ja siguri puhul VII lisa punkti K kohaselt valitud võrdlusperioodile vahetult eelnenud turustusaasta alusel. Sel juhul kohaldatakse lõiget 1 mutatis mutandis.

3.      Põllumajandustootja teatab vääramatu jõu juhtudest või erandlikest asjaoludest kirjalikult pädevale asutusele iga liikmesriigi määratud tähtaja jooksul ning lisab pädeva asutuse nõuetele vastavad tõendid.

4.      Erandlikeks asjaoludeks võib pädev asutus lugeda näiteks järgmised juhud:

a)      põllumajandustootja surm;

b)      põllumajandustootja pikaajaline töövõimetus;

c)      raske loodusõnnetus, mis kahjustab tõsiselt põllumajandusettevõtte põllumajandusmaad;

d)      põllumajandusettevõtte loomakasvatushoonete hävimine õnnetusjuhtumi tagajärjel;

e)      põllumajandustootja kogu karja või osa karja haigestumine loomataudi.

5.      Käesoleva artikli lõikeid 1–3 kohaldatakse mutatis mutandis põllumajandustootjate suhtes, kelle puhul võrdlusperioodi jooksul kehtisid vastavalt [nõukogu 30. juuni 1992. aasta määrusele] (EMÜ) nr 2078/92 [keskkonnakaitsenõuete ja paikkondade alalhoiuga kooskõlas olevate põllumajanduslike tootmismeetodite kohta (EÜT L 215, lk 85)] ja [nõukogu 17. mai 1999. aasta määrusele] (EÜ) nr 1257/1999 [Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 160, lk 80; ELT eriväljaanne 3/25, lk 391)] põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, humalakasvatajate suhtes, kes samal perioodil kandsid väljajuurimiskohustust vastavalt [nõukogu 25. mai 1998. aasta] määrusele (EÜ) nr 1098/98 [, millega kehtestatakse ajutised erimeetmed humala jaoks (EÜT L 157, lk 7; ELT eriväljaanne 3/23, lk 117)], ning tubakakasvatajate suhtes, kes osalesid kvootide tagasiostuprogrammis vastavalt [nõukogu 30. juuni 1992. aasta] määrusele (EMÜ) nr 2075/92 [toortubakaturu ühise korralduse kohta (EÜT L 215, lk 70; ELT eriväljaanne 3/13, lk 29].

Juhtudel, kui kohustustega hõlmatakse nii võrdlusperiood kui ka käesoleva artikli lõikes 2 osutatud periood, kehtestavad liikmesriigid vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele ja sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine, võrdlussumma vastavalt komisjoni poolt artikli 144 lõikes 2 osutatud korras sätestatud üksikasjalikele eeskirjadele.”

9        Määruse nr 1782/2003 III jaotise 5. peatüki 1. jagu „Piirkondlik rakendamine” näeb ette, et liikmesriik võib teha otsuse kohaldada selle jaotise 1.–4. peatükis osutatud ühtset otsemaksete kava piirkondlikul tasandil.

10      Tulenevalt selle määruse artikli 58 lõigetest 1 ja 3 võib liikmesriik teha otsuse kohaldada ühtset otsemaksete kava piirkondlikul tasandil, jaotades siseriikliku ülemmäära mitte individuaalselt selle liikmesriigi põllumajandusettevõtjate vahel, lähtudes nende vastavatest võrdlussummadest, vaid tema territooriumi moodustavate erinevate piirkondade vahel.

11      Nimetatud määruse artikli 59 lõiked 1, 3 ja 4 sätestavad:

„1.      Liikmesriigid võivad piisavalt tõestatud juhtudel ja vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele jaotada artikli 58 alusel kehtestatud piirkondliku ülemmäära kogu ulatuses või osa sellest kõikide põllumajandustootjate, sealhulgas nende, kes ei ole artiklis 33 alusel toetuskõlblikud, vahel ja kelle põllumajandusettevõtted asuvad asjaomases piirkonnas.

[…]

3.      Kui piirkondlik ülemmäär jaotatakse osaliselt, saavad põllumajandustootjad toetusõigused, mille ühikuväärtus arvutatakse, jagades artikli 58 alusel kehtestatud piirkondliku ülemmäära vastava osa piirkondlikul tasandil kehtestatud ja artikli 44 lõike 2 tähenduses toetuskõlblike hektarite arvuga.

Kui põllumajandustootja võib samuti saada toetusõigusi, mis arvutatakse piirkondlikust ülemmäärast järelejäänud osa põhjal, suurendatakse iga tema toetusõiguse piirkondlikku ühikuväärtust, välja arvatud maa tootmisest kõrvale jätmise toetusõiguste puhul, võrdlussummale vastava summa võrra, mis on jagatud talle artikli 4 kohaselt kehtestatud toetusõiguste arvuga.

[…]

4.      Põllumajandustootja toetusõiguste arv on võrdne nende hektarite arvuga, mille ta deklareerib vastavalt artikli 44 lõikele 2 ühtse otsemaksete kava esimesel kohaldamisaastal, välja arvatud artikli 40 lõikes 4 osutatud vääramatu jõu juhtudel või erandlikel asjaoludel.”

12      Määruse nr 1782/2003 artikli 60 lõike 3 kohaselt:

„Põllumajandustootjal on lubatud asjaomase piirkonna jaoks lõike 2 kohaselt kehtestatud piirides kasutada lõikes 1 osutatud võimalust:

[…]

b)      kui artiklit 40 ja artikli 42 lõiget 4 kohaldatakse mutatis mutandis, nende hektarite piires, mille arv kehtestatakse vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele ja sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine.”

13      Nimetatud määruse artikkel 61 sätestab:

„Artikli 59 kohaldamisel võivad liikmesriigid kehtestada vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele piirkondliku ülemmäära või selle osa piires artikli 59 lõikes 1 osutatud põllumajandustootjatele jaotatavate toetusõiguste erinevad ühikuväärtused hektarite jaoks, mis on 2003. aastaks pindalatoetuse taotluste esitamiseks ettenähtud kuupäeval rohumaa all, ja mis tahes muude toetuskõlblike hektarite jaoks või alternatiivina hektarite jaoks, mis on 2003. aastaks pindalatoetuse taotluste esitamiseks ettenähtud kuupäeval püsikarjamaa all, ja mis tahes muude toetuskõlblike hektarite jaoks.”

 Määrus (EÜ) nr 795/2004

14      Komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 795/2004, millega kehtestatakse nõukogu määruses (EÜ) nr 1782/2003 sätestatud ühtse otsemaksete kava üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 141, lk 1; ELT eriväljaanne 3/44, lk 226), muudetud komisjoni 29. oktoobri 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 1974/2004 (ELT L 345, lk 85, edaspidi „määrus nr 795/2004”), artikkel 16 sätestab:

„1.      Määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 40 lõikes 5 viidatud juhtudel, kui kõnesolevas artiklis viidatud põllumajanduse keskkonnaprogrammi kohustused lõpevad esimesel rakendusaastal pärast ühtse otsemaksete kava alusel toetusetaotluse esitamise lõpptähtaega, kehtestab liikmesriik ühtse otsemaksete kava esimesel rakendusaastal igale asjaomasele talupidajale võrdlussummad kooskõlas kõnesoleva määruse artikli 40 lõigete 1, 2, 3 või 5 teise lõiguga, tingimusel et on välistatud topelttoetus põllumajanduse keskkonnaprogrammi kohustuste alusel.

[…]

2.      Määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 teises lõigus viidatud juhtumil saab talupidaja toetuseõigusi, mis arvutatakse liikmesriigi kehtestatava võrdlussumma jagamisel kooskõlas objektiivsete kriteeriumitega ja talupidajate võrdset kohtlemist tagavalt ning turgu ja konkurentsi kahjustamata hektarite arvuga, mis ei ületa hektarite arvu, mida ta deklareerib ühtse otsemaksete kava esimesel rakendusaastal.

3.      „Määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklit 40 kohaldatakse iga selle määruse VI lisas osutatud otsetoetuse alusel.”

15      Määruse nr 795/2004 6. peatükk sisaldab 1. jagu „Piirkondlik rakendamine”.

16      Määruse nr 795/2004 artikli 38, mis kuulub sellesse jakku, lõiked 1–3 näevad ette teatavad määruse nr 1782/2003 artikli 59 lõigete 1 ja 2 rakenduseeskirjad.

17      Määruse nr 795/2004 artikli 38 lõige 4 sätestab:

„Määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklit 40 ja käesoleva määruse artiklit 16 kohaldatakse mutatis mutandis.”

 Siseriiklik õigus

18      Ühtse otsemaksete kava rakendamise seaduse (Gesetz zur Durchführung der einheitlichen Betriebsprämie, BGBl. 2006 I, lk 1298, edaspidi „BetrPrämDurchfG”) § 2 lõike 1 kohaselt tehakse alates 1. jaanuarist 2005 piirkondlikul tasandil otsemakseid nimetatud seaduses ja ühtse otsemaksete kava rakendusmääruses sätestatud korras.

19      BetrPrämDurchfG § 5 lõige 1 sätestab, et määruse nr 1782/2003 artikli 59 lõike 1 koostoimes lõikega 3 kohaselt koosneb võrdlussumma iga põllumajandustootja jaoks põllumajandustootmiseks mõeldud summast ja pindalal põhinevast summast.

20      Põllumajandustootmiseks mõeldud summa arvutatakse BetrPrämDurchfG § 5 lõike 2 punktis 1 loetletud eelnevate otsemaksete alusel, millele tuleb lisada piimatoetused ja piimatoetuste lisamaksed.

21      Pindalal põhinev summa arvutatakse jagades piirkondlikust ülemmäärast järelejäänud osa toetuskõlblike hektarite arvuga.

22      Selles osas sätestab BetrPrämDurchfG § 5 lõige 3:

„Pindalal põhinev summa aastaks 2005 arvutatakse järgmistel alustel:

1.      Põllumajandustootmiseks mõeldud summad, mis lõikes 2 on määratletud iga piirkonna kohta, arvestatakse maha igast vastavast piirkondlikust ülemmäärast, mis on määratletud § 4 lõikes 1.

2.      Piirkondliku ülemmäära järelejäänud osa, mis on saadud vastavalt punktis 1 sätestatud mahaarvamisele, jagatakse määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 59 lõike 3 esimese lõigu alusel seal nimetatud maa‑alade vahel hektaripõhiselt, samas kui igas piirkonnas tuleb järgida lisas 2 ette nähtud suhtarvu 15. mail 2003 püsikarjamaade all olevatel abikõlbulikel hektaritel põhineva summa ja muudel abikõlblikel hektaritel põhineva summa vahel.

[…]”.

23      BetrPrämDurchfG lisa 2 sisaldab püsikarjamaade all olevate hektarite ja kõigi teiste abikõlblike hektarite ühikuväärtuste tabelit, mis Mecklenburg‑Vorpommerni liidumaa jaoks näeb ette piirmäära 0,194 püsikarjamaa all olevate hektarite kohta ja piirmäära 1 teiste hektarite kohta.

24      Põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal sätestas ühtse otsemaksete kava rakendusmääruse (Betriebsprämiendurchführungsverordnung, BGBl. 2006 I, lk 2376) § 13 lõige 2 muu hulgas:

„Määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 teises lõigus nimetatud juhtudel arvutatakse võrdlussumma kindlaksmääramiseks põllumajandustootmiseks mõeldud summa ja pindalal põhinev summa põllumajanduse keskkonnameetme võtmisele eelnenud kalendriaasta alusel […]”.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

25      Eelotsusetaotlusest ilmneb, et vaidlusalune maa‑ala, mis varem oli olnud haritav maa, muudeti 1994. aastal rohumaaks vastavalt Staatliches Amt für Umwelt und Natur Lübz’i (Lübz’i riiklik keskkonnaamet) ja vaidlusalust maa‑ala asjaomasel ajavahemikul kasutanud ettevõtte vahel sõlmitud lepingule, eesmärgiga seda keskkonnahoidlikul viisil kasutada.

26      Aastal 1999 sõlmiti nimetatud ametiga määruse nr 2078/92 alusel veel üks leping. Selle lepingu kohaselt tuli vaidlusalust maa‑ala kasutada püsikarjamaana 1999. aasta jaanuarist 2003. aasta detsembrini. 1. oktoobril 2002 omandas A. Grootes’i ja tema isa asutatud tsiviilõiguslik ühing vaidlusaluse maa‑ala ning 3. märtsi 2003. aasta täiendava lepingu kohaselt võttis see üle kõik õigused ja kohustused, mis tulenesid sellest lepingust 31. detsembri 2002. aasta seisuga. Seejärel võttis A. Grootes juhtimise enda nimele üle.

27      Vaidlusalune maa‑ala muudeti haritavaks maaks ja seetõttu 2004. aasta kevadel seda külvati.

28      A. Grootes esitas 6. mai 2005. aasta kirjas taotluse, et toetusõiguste arvutamiseks saada vaidlusalusele maa‑alale haritava maa staatust.

29      Pädev ametiasutus Amt für Landwirtschaft Parchim (Parchimi põllumajanduskorralduse amet) andis A. Grootes’ile toetusõiguse üksnes püsikarjamaade alusel.

30      A. Grootes esitas 15. märtsil 2006 selle otsuse peale kaebuse, mis jäeti rahuldamata 3. juuli 2006. aasta otsusega, mis puudutas nii toetusõiguste tagasivõtmist kui kaebuse rahuldamata jätmist. Amt für Landwirtschaft Parchim leidis, et vaidlusaluse maa‑ala puhul ei saa erakorralisele juhule tugineda, kuna selle maa‑ala kasutamine rohumaana riikliku programmi raames ei ole põllumajanduse keskkonnameede vastavalt määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõikele 5 koostoimes ühtse otsemaksete kava rakendusmääruse §‑ga 13.

31      A. Grootes esitas selle otsuse peale vaide ja palus, et Amt für Landwirtschaft Parchim tunnustaks tema toetusõigusi haritava maa alusel.

32      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kooskõlas määruse nr 1782/2003 artikliga 61 koostoimes BetrPrämDurchfG § 5 lõike 3 punktiga 2 võetakse Saksamaal selle küsimuse, kas pindalatoetuse õigusi tuleb määrata kindlaks haritava maa või rohumaa väärtuse alusel, lahendamisel aluseks asjaomase maa‑ala kasutamise viisi 15. mai 2003. aasta seisuga. Sellel kuupäeval oli vaidlusalusel maa‑alal rohumaa staatus. Neil tingimustel saab toetusõiguste määramise aluseks võtta haritava maa üksnes siis, kui tegemist on erakorralise juhuga määruse nr 1782/2003 artikli 40 tähenduses.

33      Leides, et kohtuasi, mille lahendamiseks tema poole pöörduti, sõltub kohaldatavatele liidu õigusnormidele antavast tõlgendusest, otsustas Verwaltungsgericht Schwerin menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas erakorralise juhu tunnustamine määruse […] nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 tähenduses tuleb pindalal põhineva summa puhul kõne alla ka siis, kui 15. mail 2003 kestnud põllumajanduse keskkonnameede kujutab endast vaid (püsi)karjamaana kasutatava põllumajandusmaa kasutusotstarbe säilitamist, kuid meede järgneb ajaliselt ilma üleminekuta (või vähemalt „viivitamata”) meetmele, mille alusel on haritav maa muudetud püsikarjamaaks?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav:

Kas erakorralise juhu tunnustamine määruse […] nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 tähenduses tuleb pindalal põhineva summa puhul kõne alla vaid siis, kui maa‑ala kasutusotstarvet on muudetud – maa on haritava maa asemel võetud kasutusele karjamaana – (just nimelt) osalemise tõttu põllumajanduse keskkonnameetmes viidatud sätte tähenduses?

3.      Kas erakorraline juhtum määruse […] nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 tähenduses näeb ette, et taotlust esitav põllumajandustootja peab olema ka maa‑ala kasutusotstarbe muutja või võib ka põllumajanduse keskkonnameetmega hiljem „liituv” põllumajandustootja tulemuslikult väita erakorralise juhu olemasolu viidatud sätte tähenduses?”

 Eelotsuse küsimused

 Esimene küsimus

34      Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et kui asjaomases liikmesriigis määratakse erinevad ühikuväärtused kindlaks rohumaade all olevate hektarite jaoks ja mis tahes muude toetuskõlblike hektarite jaoks, kohaldades selle määruse artiklit 61, siis põllumajandustootjal, kelle puhul selles artiklis nimetatud võrdluskuupäeval kehtisid põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, mis kuulusid ajaliselt katkematute põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste hulka, mille eesmärk oli muuta haritav maa püsikarjamaaks, on õigus taotleda, et kõnealuse määruse artikli 59 lõike 3 esimeses lõigus nimetatud õiguste arvutamisel võetaks aluseks ühikuväärtused, mis on kindlaks määratud toetuskõlblike hektarite jaoks, mis ei ole rohumaade all olevad hektarid.

35      Esmalt tuleb meenutada, et määruse nr 1782/2003 artikkel 40 sisaldab erandit sätestavat klauslit, millega kohandatakse reeglit, mille alusel arvutatakse võrdlussumma, mis on nn „ajaloolise” meetodi raames ette nähtud ja mille alusel põllumajandustootjatel, kellele võrdlusperioodi jooksul (kalendriaastad 2000−2002) maksti toetusi vähemalt ühe selle määruse VI lisas nimetatud toetuskava alusel, on õigus abile, mille arvutamisel võetakse aluseks võrdlussumma, mis iga põllumajandustootja jaoks saadakse nimetatud toetuskavadest selle perioodi jooksul makstud kõigi summade aasta keskmise alusel.

36      Täpsemalt, määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõige 5 võimaldab põllumajandustootjatel, kes olid võtnud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi, mitte jääda ühtse otsemaksete kava raames halvemasse olukorda seetõttu, et võrdlusperioodi jooksul kehtisid nende puhul niisugused kohustused.

37      Lisaks võimaldab määruse nr 1782/2003 artikkel 61 liikmesriikidel kindlaks määrata erinevad ühikuväärtused püsikarjamaade all olevatele hektaritele 2003. aasta pindalatoetuste taotlustele ette nähtud kuupäeval ja kõikidele teistele abikõlblikele hektaritele ühtse otsemaksete kava piirkondlikul tasandil rakendamisel.

38      Selles kontekstis kaldub eelotsusetaotluse esitanud kohus kõrvale põhimõttest, et määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõige 5 on kohaldatav ka nimetatud määruse artiklis 61 viidatud võrdluskuupäeva osas.

39      On selge, et teatava maa‑ala kasutamine püsikarjamaana määruse nr 1782/2003 artiklis 61 viidatud võrdluskuupäeval võib – nagu vaidlusaluse maa‑ala puhul näib olevat – tuleneda põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste võtmisest.

40      Siiski, kuna puudub sõnaselge säte, mis näeks ette määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 kohaldamise (nagu see on nimetatud määruse artikli 59 lõike 4 ja artikli 60 puhul), siis tuleb esmalt kontrollida, kas seda sätet võib analoogia alusel kohaldada selle määruse artikli 61 puhul.

41      Ettevõtjate puhul teatava sätte analoogia alusel kohaldamine on võimalik, kui neile laienev regulatsioon on ühelt poolt väga sarnane sellele, mille analoogia alusel kohaldamist nad taotlevad, ja teiselt poolt sisaldub seal ka lünk, mis on liidu õiguse üldpõhimõttega kokkusobimatu ning mida analoogia alusel kohaldamine aitaks korvata (12. detsembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 165/84: Krohn, EKL 1985, lk 3997, punkt 14).

42      Käesoleval juhul on need kaks regulatsiooni väga sarnased, kuivõrd nende maa‑alade kasutamine püsikarjamaadena määruse nr 1782/2003 artiklis 61 viidatud kuupäeval tugineb põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustustele, mis on sama tüüpi, kui selle määruse artikli 40 lõikes 5 sätestatud kohustused.

43      Teiseks tuleb märkida, et vastupidi määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõikele 5 ei reguleeri selle määruse artikkel 61 nende põllumajandustootjate õiguslikku seisundit, kelle puhul nimetatud artiklis 61 sätestatud kuupäeval kehtivad põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, mistõttu need põllumajandustootjad – tulenevalt just niisuguste kohustuste võtmisest – riskeerivad sellega, et nad on halvemas olukorras ühtse otsemaksete kava alusel, mis võeti vastu hiljem. Vastavalt õiguskindluse põhimõttele, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, peavad liidu õigusnormid olema õigussubjektidele selged ja need peavad olema nii täpsed, et õigussubjektidel oleks võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt (vt 11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑170/08: Nijemeisland, EKL 2009, lk I‑5127, punkt 44).

44      Siit järeldub, et põllumajandustootjat, kes on määruste nr 2078/92 ja nr 1257/1999 alusel võtnud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi, ei saa just nimelt niisuguste kohustuste tõttu panna halvemasse olukorda hilisema liidu toetuskava alusel, kuna ta ei saanud ette näha, et tema otsus mõjutab otsemaksete summat hiljem vastu võetud regulatsiooni tähenduses (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Nijemeisland, punkt 45).

45      Käesoleval juhul tuleb meenutada, et 1994. aastal muudeti vaidlusalune maa‑ala püsikarjamaaks põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste tulemusena, mille A. Grootes võttis hiljem üle 3. märtsil 2003, samas kui määrus nr 1782/2003 võeti vastu 29. septembril 2003.

46      Nendes tingimustes tuleb sedastada, et määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõige 5 on selle määruse artikli 61 puhul mutatis mutandis kohaldatav.

47      Eelotsusetaotlusest tuleneb, et Saksamaa õigusnormide kohaselt võetakse määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 teises lõigus nimetatud juhul toetusõiguste arvutamise aluseks põllumajanduse keskkonnameetme võtmisele eelnenud kalendriaasta. Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas põhikohtuasjas järjestikuliselt võetud põllumajanduse keskkonnameetmeid tuleb käsitleda selliselt, et need moodustavad nimetatud sätte tähenduses terviku koostoimes selle määruse artikliga 61.

48      Selles osas tuleb esmalt märkida, et määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 sõnastusest ei tulene, et seal viidatud meetmed peaksid lähtuma ühest ja samast lepingulisest kohustusest.

49      Teiseks, võttes arvesse nimetatud sätte eesmärki vältida seda, et põllumajandustootjad, kes on võrdlusperioodi jooksul võtnud teatavaid põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi, ei satuks ühtse otsemaksete kava raames halvemasse olukorda, ei ole tähtis, kas maa‑ala kasutusotstarve tuleneb ühest lepingust, mis sunnib põllumajandustootjat võtma põllumajanduse keskkonnameetmeid, või tuleneb see kohustus mitmest asjaomast perioodi järjestikku hõlmavast lepingust.

50      Viimasel juhul on seevastu vältimatu, et iga järjestikune leping hõlmaks põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi määruste nr 2078/92 või nr 1257/1999 alusel, ning et nad oleksid ajaliselt katkematud.

51      Sama kehtib ka siis, kui määruse nr 1782/2003 artiklis 61 viidatud kuupäeva tuleb selle määruse artikli 40 lõike 5 analoogia alusel kohaldamisel kohandada.

52      Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et kui asjaomases liikmesriigis määratakse erinevad ühikuväärtused kindlaks rohumaade all olevate hektarite jaoks ja mis tahes muude toetuskõlblike hektarite jaoks, kohaldades selle määruse artiklit 61, siis põllumajandustootjal, kelle puhul selles artiklis nimetatud võrdluskuupäeval kehtisid määruse nr 2078/92 alusel põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, mis kuulusid ajaliselt katkematute põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste hulka, mille eesmärk oli muuta haritav maa püsikarjamaaks, on õigus taotleda, et määruse nr 1782/2003 artikli 59 lõike 3 esimeses lõigus nimetatud õiguste arvutamisel võetaks aluseks ühikuväärtused, mis on kindlaks määratud toetuskõlblike hektarite jaoks, mis ei ole rohumaade all olevad hektarid.

 Teine küsimus

53      Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiget 5 koostoimes selle määruse artikliga 61 tuleb tõlgendada nii, et üksnes juhul, kui haritava maa kasutusotstarbe püsikarjamaaks muutmise ning selle sätte tähenduses põllumajanduse keskkonnameetme võtmise vahel esineb põhjuslik seos, võib toetusõiguste arvutamisel jätta arvesse võtmata asjaolu, et nimetatud määruse artiklis 61 viidatud võrdluskuupäeval kasutati seda maa‑ala püsikarjamaana.

54      Sellele küsimusele vastamiseks tuleb märkida, et tõepoolest ei tulene määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõikest 5, et selles sättes viidatud erandi kohaldamisel kehtiks tingimus, et asjaomased põllumajandusmaad oleksid muudetud püsikarjamaadeks põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste tõttu.

55      Siiski tuleb meenutada, et põhikohtuasjas kohaldatakse määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiget 5 analoogia alusel olukorrale, mida reguleerib selle määruse artikkel 61.

56      Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 42, on niisuguse kohaldamise aluseks järeldus, et asjaomase maa‑ala kasutusotstarbe muutmine toimus just nimelt kohustuste tõttu, mida põllumajandustootja määruste nr 2078/92 ja nr 1257/1999 alusel võttis.

57      Siit järeldub, et kui asjaomast maa‑ala kasutati rohumaana enne, kui põllumajandustootja võttis kohustuse rakendada põllumajanduse keskkonnameetmeid, ja sõltumata sellest kohustusest, siis käsitletakse seda maa‑ala nii, nagu oleks seda kasutatud rohumaana määruse nr 1782/2003 artikli 61 tähenduses.

58      Seega tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiget 5 koostoimes selle määruse artikliga 61 tuleb tõlgendada nii, et üksnes juhul, kui haritava maa kasutusotstarbe püsikarjamaaks muutmise ning põllumajanduse keskkonnameetme võtmise vahel esineb põhjuslik seos, võib toetusõiguste arvutamisel jätta arvesse võtmata asjaolu, et nimetatud määruse artiklis 61 viidatud võrdluskuupäeval kasutati seda maa‑ala püsikarjamaana.

 Kolmas küsimus

59      Oma kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiget 5 koostoimes selle määruse artikliga 61 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisel kehtib tingimus, et ühtse osamakse taotlust esitav põllumajandustootja peab olema ka asjaomase maa‑ala kasutusotstarbe muutja.

60      Esmalt tuleb meenutada, nagu ilmneb ka määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 sõnastusest koostoimes nimetatud artikli lõikega 1, et põllumajandustootjal, kes võrdlusperioodi jooksul on võtnud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi, on õigus taotleda võrdlussumma arvutamist võrdlusperioodi sellise kalendriaasta või selliste kalendriaastate alusel, mida niisugused kohustused ei mõjutanud.

61      Kui määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiget 5 kohaldatakse analoogia alusel olukorrale, mida reguleerib selle määruse artikkel 61, tuleb võrdlussumma arvutamisel sellegipoolest kohandada mitte nimetatud määruse artiklis 38 viidatud võrdlusperioodi, vaid sama määruse artiklis 61 viidatud võrdluskuupäeva.

62      Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 1782/2003 artikkel 61 võimaldab liikmesriikidel kehtestada erinevad ühikuväärtused ettenähtud kuupäeval püsikarjamaa all olevate hektarite jaoks ja mis tahes muude toetuskõlblike hektarite jaoks.

63      Seega, määruse nr 1782/2003 artikli 61 puhul on määravaks kriteeriumiks asjaomaste maa‑alade kasutusotstarve selles artiklis viidatud võrdluskuupäeval. Seevastu toetusõiguste taotluse esitanud põllumajandustootja ja nimetatud artiklis viidatud võrdluskuupäeval selle maa‑ala omaniku isikusamasus ei ole selles osas asjakohane.

64      Määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 analoogia alusel selle määruse artiklis 61 reguleeritud olukorrale kohaldamisel ei saa esitata ühtegi täiendavat tingimust.

65      Siit järeldub, et määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 kohaselt muudetud võrdluskuupäeval nende maa‑alade omanikuks oleva põllumajandustootja isik ei oma tähtsust selle sätte analoogia alusel kohaldamisel kõnealuse määruse artikli 61 reguleeritud olukorrale. Samuti ei oma tähtsust selle põllumajandustootja isik, kes algatas nende maa‑alade kasutusotstarbe muutmise.

66      Lisaks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise ehk diskrimineerimise keelu põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt eelkõige 8. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑343/09: Afton Chemical, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 74).

67      See põllumajandustootja, kes algselt võttis põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi, ja see, kes need kohustused põllumajandusmaade üleminekul lihtsalt üle võttis, on ühtse otsemaksete kava taotluse esitamisel käesoleval juhul määruse nr 1782/2003 artikli 61 alusel võrreldavas olukorras.

68      Neis tingimustes on võrdse kohtlemise põhimõttega ilmselgelt vastuolus see, kui neid tuleks erinevalt kohelda ja kui üksnes sellel põllumajandustootjal, kes algselt võttis põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi, oleks õigus nõuda määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 kohaldamist koostoimes selle määruse artikliga 61.

69      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiget 5 koostoimes selle määruse artikliga 61 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisel ei kehti tingimus, et ühtse osamakse taotlust esitav põllumajandustootja peab olema ka asjaomase maa‑ala kasutusotstarbe muutja.

 Kohtukulud

70      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

1.      Nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1782/2003 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001, muudetud nõukogu 20. veebruari 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 319/2006) artikli 40 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et kui asjaomases liikmesriigis määratakse erinevad ühikuväärtused kindlaks rohumaade all olevate hektarite jaoks ja mis tahes muude toetuskõlblike hektarite jaoks, kohaldades selle määruse artiklit 61, siis põllumajandustootjal, kelle puhul selles artiklis nimetatud võrdluskuupäeval kehtisid nõukogu 30. juuni 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2078/92 keskkonnakaitsenõuete ja paikkondade alalhoiuga kooskõlas olevate põllumajanduslike tootmismeetodite kohta alusel põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, mis kuulusid ajaliselt katkematute põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste hulka, mille eesmärk oli muuta haritav maa püsikarjamaaks, on õigus taotleda, et määruse nr 1782/2003 (muudetud määrusega nr 319/2006) artikli 59 lõike 3 esimeses lõigus nimetatud õiguste arvutamisel võetaks aluseks ühikuväärtused, mis on kindlaks määratud toetuskõlblike hektarite jaoks, mis ei ole rohumaade all olevad hektarid.

2.      Määruse nr 1782/2003 (muudetud määrusega nr 319/2006) artikli 40 lõiget 5 koostoimes selle määruse muudetud redaktsiooni artikliga 61 tuleb tõlgendada nii, et üksnes juhul, kui haritava maa kasutusotstarbe püsikarjamaaks muutmise ning põllumajanduse keskkonnameetme võtmise vahel esineb põhjuslik seos, võib toetusõiguste arvutamisel jätta arvesse võtmata asjaolu, et nimetatud määruse muudetud redaktsiooni artiklis 61 viidatud võrdluskuupäeval kasutati seda maa‑ala püsikarjamaana.

3.      Määruse nr 1782/2003 (muudetud määrusega nr 319/2006) artikli 40 lõiget 5 koostoimes selle määruse muudetud redaktsiooni artikliga 61 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisel ei kehti tingimus, et ühtse osamakse taotlust esitav põllumajandustootja peab olema ka asjaomase maa‑ala kasutusotstarbe muutja.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.