Kohtuasi C‑148/09 P

Belgia Kuningriik

versus

Deutsche Post AG

ja

DHL International

Apellatsioonkaebus – Tühistamishagi – Riigiabi – EÜ artikli 88 lõige 3 – Määrus (EÜ) nr 659/1999 – Komisjoni otsus jätta vastuväited esitamata – Mõiste „kahtlused” – Üldist majandushuvi pakkuvad teenused

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Komisjoni otsus, millega abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks ametlikku kontrollimenetlust algatamata – Huvitatud isikute hagi EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses – Vastuvõetavus – Tingimused

(EÜ artikli 88 lõige 2 ja artikli 230 neljas lõik; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 1 punkt h, artikli 4 lõige 3 ja artikli 6 lõige 1)

2.        Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Komisjoni otsus, millega abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks ametlikku kontrollimenetlust algatamata – Huvitatud isikute hagi EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses – Hagi eseme määratlemine

(EÜ artikli 88 lõige 2 ja artikli 230 neljas lõik; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 1 punkt h, artikli 4 lõige 3 ja artikli 6 lõige 1)

3.        Riigiabi – Abiprojektid – Komisjonipoolne läbivaatamine – Esialgse uurimise etapp ja ametliku uurimismenetluse etapp – Abi kokkusobivus ühisturuga – Hindamisraskused – Komisjoni kohustus algatada ametlik uurimismenetlus – Mõiste „kahtlused” – Objektiivsus

(EÜ artikli 88 lõige 2; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 4 lõiked 3, 4 ja 5 ning artikli 6 lõige 1)

1.        Riigiabi valdkonnas sõltub määruse nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ artikli 88 kohaldamiseks) artikli 4 lõikel 3 põhineva vastuväidete esitamata jätmise otsuse õiguspärasus sellest, kas abi ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmneb kahtlusi. Kuna selliste kahtluste tõttu tuleb algatada ametlik uurimismenetlus, milles võivad osaleda nimetatud määruse artikli 1 punktis h nimetatud huvitatud pooled, tuleb asuda seisukohale, et selline otsus puudutab otseselt ja isiklikult kõiki huvitatud pooli selle sätte tähenduses. EÜ artikli 88 lõikes 2 ning määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikes 1 sätestatud menetluslike tagatistega isikute sellised tagatised saavad kindlustatud olla vaid siis, kui neil on võimalus vaidlustada vastuväidete esitamata jätmise otsus liidu kohtus.

(vt punkt 54)

2.        Riigiabi valdkonnas võib hageja, kes vaidlustab komisjoni otsuse jätta ametlik uurimismenetlus algatamata, esitada kõik väited, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni kasutuses oleva teabe ja asjaolude hindamise tõttu oleks pidanud abi ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnema kahtlusi. Selliste väidete kasutamise tõttu ei saa aga muutuda hagi ese või hagi vastuvõetavuse tingimused. Vastupidi, kahtluste olemasolu kokkusobivuse kohta on just täpselt see tõend, mille peab esitama, et tõendada, et komisjon oleks pidanud algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 ja määruse nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ artikli 88 kohaldamiseks) artikli 6 lõikes 1 ette nähtud ametliku uurimismenetluse.

Liidu kohus ei pea tõlgendama hageja hagi, millega vaidlustatakse üksnes abi hindamise otsuse kui sellise põhjendatus, hagina, millega tegelikkuses soovitakse kaitsta EÜ artikli 88 lõike 2 ning määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikega 1 hagejale antud menetluslikke õigusi, kui hageja ei ole otseselt sellekohast väidet esitanud. Sellisel juhul tooks väite tõlgendamine kaasa hagi eseme ümberkvalifitseerimise.

(vt punktid 55 ja 58)

3.        Määruse nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ artikli 88 kohaldamiseks) artikli 4 lõikest 4 tuleneb, et kui komisjon tõdeb pärast esialgset uurimist, et abikava ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnes kahtlusi, peab ta võtma vastu ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse, mis on ette nähtud EÜ artikli 88 lõikes 2 ja nimetatud määruse artikli 6 lõikes 1.

Määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 4 esinev mõiste „kahtlused” on objektiivset laadi ning kahtluste tuvastamiseks tuleb neid otsida nii vaidlustatud akti vastuvõtmise tingimustest kui ka hinnangutest, millele komisjon tugines.

Mis puudutab esialgse uurimise kestust ja asjaolusid, siis kuigi on tõsi, et määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 5 ette nähtud kahe kuu pikkust tähtaega ületav tähtaeg ning asjaomasele liikmesriigile esitatud infonõuete arv ei võimalda ainult nende põhjal järeldada, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse, võivad need asjaolud sellegipoolest viidata sellele, et komisjonil võisid olla kahtlused asjaomase abi kokkusobivuse kohta ühisturuga.

(vt punktid 77, 79 ja 81)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

22. september 2011(*)

Apellatsioonkaebus – Tühistamishagi – Riigiabi – EÜ artikli 88 lõige 3 – Määrus (EÜ) nr 659/1999 – Komisjoni otsus jätta vastuväited esitamata – Mõiste „kahtlused” – Üldist majandushuvi pakkuvad teenused

Kohtuasjas C‑148/09 P,

mille ese on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 24. aprillil 2009 esitatud apellatsioonkaebus,

Belgia Kuningriik, esindajad: C. Pochet ja T. Materne, keda abistas advocaat J. Meyers,

apellatsioonkaebuse esitaja,

teised menetlusosalised:

Deutsche Post AG, asukoht Bonn (Saksamaa), esindajad: Rechtsanwalt T. Lübbig ja Rechtsanwalt J. Sedemund,

DHL International, asukoht Diegem (Belgia), esindajad: Rechtsanwalt T. Lübbig ja Rechtsanwalt J. Sedemund,

hagejad esimeses astmes,

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Martenczuk ja D. Grespan, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja esimeses astmes,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees A. Tizzano, kohtunikud J.‑J. Kasel, A. Borg Barthet, E. Levits (ettekandja) ja M. Safjan,

kohtujurist: N. Jääskinen,

kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,

arvestades kirjalikus menetluses ja 7. septembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 2. detsembri 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Käesoleva apellatsioonkaebusega palub Belgia Kuningriik, keda toetab Euroopa Komisjon, tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 10. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑388/03: Deutsche Post ja DHL International vs. komisjon (EKL 2009, lk II‑199; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus tühistas komisjoni 23. juuli 2003. aasta otsuse jätta vastuväited esitamata, mille viimane tegi EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud esialgse uurimismenetluse tulemusena mitme meetme suhtes, mida Belgia ametivõimud võtsid Belgia riigi osalusega postiettevõtja La Poste SA kasuks, (K(2003) 2508 (lõplik); edaspidi „vaidlusalune otsus”).

 Õiguslik raamistik

2        Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), seab määruse põhjenduse 2 kohaselt eesmärgiks kodifitseerida ja tugevdada komisjoni püsivat tava EÜ artikli 88 kohaldamisel kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga.

3        Nimetatud määruse artikkel 1 näeb ette:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

h)      huvitatud pool – mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud”.

4        Määruse artikli 4 „Teatise esialgne uurimine ja komisjoni otsused” lõiked 2–4 sätestavad:

„2.      Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et meede, millest teatati, ei kujuta endast abi, siis võtab ta selle kohta vastu otsuse.

3.      Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ei ole ilmnenud mingeid kahtlusi, kuivõrd see jääb [EÜ] artikli [87] lõike 1 reguleerimisalasse, otsustab ta, et nimetatud meede sobib ühisturuga kokku (edaspidi „vastuväidete esitamata jätmise otsus”). Otsuses tuleb täpsustada, millist asutamislepingu erandit on kohaldatud.

4.      Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnes kahtlusi, otsustab ta algatada [EÜ] artikli [88] lõikes 2 sätestatud menetluse (edaspidi „ametliku uurimismenetluse algatamise otsus”).”

5        Määruse nr 659/1999 artikli 6 lõige 1 näeb ette:

„Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses esitatakse kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused ning see sisaldab komisjoni esialgset hinnangut selle kohta, kas kavatsetud meetmel on abi iseloom, ja kahtlusi selle ühisturuga kokkusobivuse kohta. Otsuses kutsutakse kõnealust liikmesriiki ja teisi huvitatud pooli üles esitama märkusi ettenähtud aja jooksul, mis tavaliselt ei ületa ühte kuud. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib komisjon seda tähtaega pikendada.”

 Vaidluse taust

6        La Poste SA (edaspidi „La Poste”) kujundati 1992. aastal ümber riigi osalusega aktsiaseltsiks, kuid see on jäänud universaalse postiteenuse operaatoriks Belgias ning peab täitma konkreetseid kohustusi üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raames. Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste täiendava netokulu hüvitamise kord on kindlaks määratud Belgia riigiga sõlmitud juhtimislepingus.

7        Kullerteenusesektor moodustab La Poste’i käibest 4%, mis vastab selles sektoris 18‑protsendilisele turuosale. Deutsche Post AG‑le (edaspidi „Deutsche Post”) ja tema Belgia tütarettevõtjale DHL Internationalile kuulub omakorda 35–45‑protsendiline turuosa.

8        Belgia ametiasutused teatasid 3. detsembri 2002. aasta kirjas komisjonile kavast suurendada La Poste’i kapitali 297,5 miljoni euro võrra.

9        Hagejad esitasid 22. juulil 2003 komisjonile infonõude teatatud meetme uurimise menetluse seisu kohta, et selles menetluses soovi korral osaleda.

10      Komisjon leidis, et teatatud kapitali suurendamine ei kujuta endast riigiabi, ning tegi 23. juulil 2003 EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud esialgse uurimismenetluse tulemusena vaidlusaluse otsuse.

 Menetlus komisjonis ja vaidlusalune otsus

11      Pärast Belgia ametivõimudega toimunud kolme kohtumist ning kirjavahetust leidis komisjon, et teatatud kapitali suurendamine on ühisturuga kokkusobiv.

12      Sellisele järeldusele jõudmiseks analüüsis komisjon kõigepealt kuute meedet, millest ei teatatud ja millest La Poste sai kasu alates tema muutmisest iseseisvaks riigi osalusega äriühinguks, kuna nendest meetmetest sõltub teatatud aktsiakapitali suurendamise õiguspärasus.

13      Esimene meede seisnes ettevõtte tulumaksu vabastuses. Kuna La Poste’i kogu netokahjum aastatel 1992–2002 oli 238,4 miljonit eurot, leidis komisjon, et sellise vabastusega ei kaasnenud mingisugust riigi ressursside üleminekut.

14      Teine meede seisnes selles, et Belgia riik andis La Poste’ile üle kinnisvara, mis oli vajalik avaliku teenuse osutamiseks, vastutasuks selle eest, et tühistati La Poste’i loodud 100 miljoni euro suurune reserv pensionide maksmiseks. Komisjon leidis, et see meede ei andnud La Poste’ile mingit eelist.

15      Kolmas meede seisnes võetud laenudele antud riigi garantiis. Kuna komisjon tuvastas, et La Poste ei ole seda võimalust kordagi kasutanud, leidis ta, et tegemist ei ole riigiabiga.

16      Neljas meede seisnes avaliku teenuse osutamisega seotud kinnisasjadelt võetavast kinnisvaramaksust vabastamises. Komisjon oli seisukohal, et selline meede võis kujutada endast riigiabi.

17      Viies meede seisnes liigse hüvitise maksmises üldise huvi finantsteenuste eest ajavahemikus 1992–1997. Komisjon leidis, et selline meede võis kujutada endast riigiabi.

18      Kuues meede seisnes 1997. aasta märtsis ja detsembris kaks korda aktsiakapitali suurendamises kogusummas 62 miljonit eurot, mille eesmärk oli tasakaalustada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ebapiisavat hüvitamist. Komisjon asus seisukohale, et selline meede võis kujutada endast riigiabi.

19      Mis puudutab neljandat, viiendat ja kuuendat meedet, millest ei teatatud, ning teatatud meedet, siis komisjon leidis, et isegi kui eeldada, et need meetmed sisaldavad abi elemente, on need EÜ artikli 86 lõike 2 alusel ühisturuga kokkusobivad, kuna nendega ei hüvitata liigselt üldist majandushuvi pakkuvate teenuste täiendavat netokulu.

20      Lõpuks märkis komisjon, et teatatud kapitali suurendamine 297,5 miljoni euro võrra toimus väiksemas summas kui üldist majandushuvi pakkuvate teenuste täiendava netokulu varasem alahüvitamine, nii et selle meetme puhul ei olnud tegemist riigiabiga EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

 Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

21      Hagejad esitasid vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi, mille põhjenduseks toodi seitse väidet. Komisjon esitas vastuvõetamatuse vastuväite, mis põhines sellel, et hagejatel puudub nii õigus esitada hagi kui ka põhjendatud huvi.

22      Üldkohtu 15. detsembri 2004. aasta määrusega liideti vastuvõetamatuse vastuväide põhikohtuasjaga.

23      Üldkohus analüüsis vastuvõetavuse osas kordamööda hagejate õigust esitada hagi ja nende põhjendatud huvi.

24      Esiteks märkis Üldkohus, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad EÜ artikli 88 lõikest 2 tulenevate menetluslike tagatistega isikute sellised tagatised olla kindlustatud vaid siis, kui neil on võimalus vaidlustada liidu kohtus sama artikli lõike 3 alusel tehtud komisjoni otsus tunnistada abi ühisturuga kokkusobivaks ilma ametlikku uurimismenetlust algatamata.

25      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43 rõhutas Üldkohus, et nende tagatiste osas on õigustatud isikuteks EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses asjassepuutuvad isikud, st eelkõige vaidlusaluse abi saajaga konkureerivad ettevõtjad.

26      Pärast seda, kui Üldkohus meenutas, et õigust esitada hagi tunnustatakse selles kontekstis ainult siis, kui asjassepuutuvad isikud nõuavad oma hagiga nende menetluslike õiguste kaitsmist, mitte siis, kui nad vaidlustavad EÜ artikli 88 lõike 3 alusel tehtud otsuse põhjendatuse, asus Üldkohus analüüsima hagejate esitatud hagi väiteid ning tõdes, et need jagunevad kaheks.

27      Mis puudutab vaidlusaluse otsuse põhjendatust vaidlustavaid väiteid, siis Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49, et hagejad ei olnud tõendanud, et vaidlustatud otsusega antud abi oleks oluliselt mõjutanud nende konkurentsiseisundit turul. Seega asus Üldkohus seisukohale, et hagejatel ei olnud õigust esitada hagi vaidlusaluse otsuse põhjendatuse vaidlustamiseks.

28      Mis puudutab menetluslike õiguste kaitsmist käsitlevaid väiteid, siis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 otsustati, et hagejad on La Poste’i otseste konkurentidena asjassepuutuvad isikud EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses. Sellega seoses määratles Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 ühelt poolt teise väite kui väite, millega sõnaselgelt vaidlustatakse hagejate menetluslike õiguste rikkumine. Teiselt poolt leidis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 56, et kolmas, neljas, viies ja seitsmes väide sisaldavad tõendeid teise väite põhjenduseks. Seega järeldas Üldkohus, et hagejatel oli õigus hagi esitada ning et teine väide ning selle põhjenduseks esitatud argumendid olid vastuvõetavad.

29      Teiseks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62, et hagejatel kui asjassepuutuvatel isikutel EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses on huvi saavutada vaidlusaluse otsuse tühistamine, kuna selline tühistamine kohustab komisjoni algatama ametliku uurimismenetluse.

30      Seega lükkas Üldkohus tagasi komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite.

31      Mis puudutab sisu, siis olles meenutanud, et mõiste „tõsised raskused”, mille olemasolul peab komisjon abimeetme uurimisel algatama ametliku uurimismenetluse, on objektiivne mõiste, määras Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96–107 kindlaks terve rea viiteid, mis annavad abimeetme uurimisel tunnistust tõsistest raskustest, st uurimise kestus ja asjaolud ning ebapiisav ja ebatäielik uurimine ning vaidlusaluse otsuse sisu.

32      Esiteks tõdes Üldkohus kõigepealt, et teatatud abist teavitamise ja vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise vaheline aeg oli seitse kuud ehk tegemist oli ajaga, mis ületas oluliselt määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 5 esialgseks uurimiseks ette nähtud kahe kuu pikkust tähtaega.

33      Seejärel toimus menetluse jooksul Belgia ametivõimude ja komisjoni vahel kolm koosolekut ning esitati erinevaid infonõudeid, millega seoses tõi komisjon esile toimiku keerukuse ning selle, et komisjoni poolt läbi viidava uurimise ulatus oli väga lai, kuna ta seadis teatatud meetme kokkusobivuse sõltuvusse nende kuue meetme kokkusobivusest, millest ei teatatud.

34      Lõpuks rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103, et komisjon kahtles, kas vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseks õigusliku aluse valikul lähtuda EÜ artiklil 87 või EÜ artikli 86 lõikel 2 põhinevast lähenemisest.

35      Üldkohus järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106, et komisjoni menetlus ületas oluliselt EÜ artikli 88 lõike 3 sätete raames teostatud esialgsele uurimisele tavapäraselt kuluvat aega.

36      Teiseks kontrollis Üldkohus, kas vaidlusaluse otsuse sisuga seonduvad asjaolud võisid endast samuti kujutada viiteid sellele, et komisjonil tekkisid kõnealuste meetmete uurimisel tõsised raskused.

37      Selles kontekstis tuvastas Üldkohus esiteks, et La Poste’i huvides võetud teatamata teise meetme, nimelt pensionide maksmiseks loodud reservi tühistamise analüüs oli ebapiisav, kuna komisjonil ei olnud vajalikku teavet, et hinnata eelist, mille tekitas see, et Belgia riik andis hooned tasuta kasutusse.

38      Teiseks, olles meenutanud, et pärast vaidlusaluse otsuse tegemist langetatud 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse C‑280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EKL 2003, lk I‑7747) punkti 93 kohaselt peab komisjon tegema kindlaks, kas üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kulud, mille riik hüvitab, on väiksemad või võrdsed hästi juhitud keskmise ettevõtja kuludega (benchmarking’u kriteerium), tuvastas Üldkohus, et käesoleval juhul seda ei kontrollitud. Ta järeldas sellest seega, et teatatud meedet ei analüüsitud täielikult.

39      Seega tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse.

 Menetlus Euroopa Kohtus

40      Oma apellatsioonkaebuses palub Belgia Kuningriik, keda toetab komisjon, Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja

–        mõista kohtukulud välja Deutsche Postilt ja DHL Internationalilt.

41      Deutsche Post ja DHL International paluvad Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt ja komisjonilt.

 Apellatsioonkaebus

42      Belgia Kuningriik esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kolm väidet, millest esimene käsitleb juhtumi asjaolude valesti kvalifitseerimist, teine õigusnormide rikkumist Üldkohtu poolt ning kolmas õiguskindluse põhimõtte rikkumist. Komisjon, kes toetab Belgia Kuningriigi nõudeid, toob lisaks välja iseseisva väite, et Üldkohus rikkus EÜ artikli 230 neljandat lõiku.

43      Kõigepealt tuleb analüüsida väiteid, millega Belgia Kuningriik ja komisjon vaidlustavad Üldkohtu hinnangu esimeses astmes esitatud hagi ning nende väidete vastuvõetavuse kohta, millega Üldkohus nõustus.

 Apellatsioonkaebuse teine väide ning komisjoni iseseisev väide

 Poolte argumendid

44      Belgia Kuningriik väidab, et tunnistades vastuvõetavaks hagi neljanda ja seitsmenda väite, rikkus Üldkohus õigusnormi, isegi kui nende väidetega vaidlustasid hagejad vaidlusaluse otsuse põhjendatuse.

45      Komisjoni sõnul rikkus Üldkohus EÜ artikli 230 neljandat lõiku, kui ta tunnistas hagejate hagi vastuvõetavaks põhjendusel, et nad tuginesid EÜ artikli 88 lõikest 2 tulenevate menetluslike õiguste kaitsele. Selline nõue ei sisaldu tegelikult üheski hagejate esitatud väites, mistõttu Euroopa Kohus peaks sel alusel vaidlustatud kohtuotsuse omal algatusel tühistama.

46      Nii tehes otsustas Üldkohus lisaks ette ära vaidlustatud abi õiguspärasuse küsimuse.

47      Deutsche Post ja DHL International väidavad sissejuhatuseks, et komisjoni esitatud iseseisev väide on vastuvõetamatu.

48      Nad märgivad sisu osas, et Üldkohus võttis lihtsalt arvesse kõiki asjaolusid, mis on võimalike tõsiste raskuste hindamisel asjakohased. Lisaks eksib komisjon, kui ta leiab, et menetluslike õiguste kaitset käsitlevale väitele esimeses astmes ei tuginetud. Hagejad toovad selles osas välja oma hagiavalduse erinevaid lõike, milles on sellele probleemile viidatud.

 Euroopa Kohtu hinnang

–       Komisjoni iseseisva väite vastuvõetavus

49      Sissejuhatuseks tuleb analüüsida komisjoni iseseisva, EÜ artikli 230 neljanda lõigu rikkumist Üldkohtu poolt käsitleva väite vastuvõetavust Euroopa Kohtus.

50      Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 lõike 2 kohaselt võib otsuse edasi kaevata iga pool, kelle nõue on Üldkohtus osaliselt või tervikuna rahuldamata jäetud. Kuna komisjon oli Üldkohtus kostja, võib ta Euroopa Kohtu kodukorra artikli 115 lõike 1 alusel esitada apellatsioonkaebusele vastuse kahe kuu jooksul alates apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest vastavalt selle artikli lõike 2 ning kodukorra artikli 116 nõuetele.

51      Järelikult tuleb komisjoni iseseisev väide tunnistada vastuvõetavaks.

–       Sisulised küsimused

52      Sisu osas väidab komisjon, et EÜ artikli 230 neljandat lõiku rikuti osas, milles Üldkohus hagiavalduse argumentidest menetluslike õiguste rikkumist käsitlevat väidet kunstlikult tuletades kvalifitseeris ümber hagi esimeses astmes, mis oli esitatud vaidlusaluse otsuse põhjendatuse peale. Belgia Kuningriik märgib samuti, et hagejad vaidlustasid oma neljanda ja seitsmenda väitega ainult selle otsuse põhjendatuse, nii et Üldkohus tunnistas vääralt need väited vastuvõetavaks.

53      Esiteks, mis puudutab EÜ artikli 230 neljanda lõigu tingimuste rikkumisest tulenevat etteheidet, siis tuleb kohe meenutada, et määruse nr 659/1999 artikkel 4 kehtestab teatatud abimeetme esialgse uurimise etapi, mille eesmärk on võimaldada komisjonil kujundada esmane arvamus asjaomase abi kokkusobivuse kohta ühisturuga. Selle etapi lõpul tõdeb komisjon, et see meede ei kujuta endast abi või et see kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse. Viimasel juhul ei või meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmneda kahtlusi või need võivad just vastupidi ilmneda (24. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑83/09 P: komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 43).

54      Käesoleval juhul on vaidlusaluse otsuse puhul tegemist määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikel 3 põhineva vastuväidete esitamata jätmise otsusega, mille õiguspärasus oleneb sellest, kas abi ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmneb kahtlusi. Kuna selliste kahtluste tõttu tuleb algatada ametlik uurimismenetlus, milles võivad osaleda määruse nr 659/1999 artikli 1 punktis h nimetatud huvitatud pooled, tuleb asuda seisukohale, et selline otsus puudutab otseselt ja isiklikult kõiki huvitatud pooli selle sätte tähenduses. EÜ artikli 88 lõikes 2 ning määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikes 1 sätestatud menetluslike tagatistega isikute sellised tagatised saavad kindlustatud olla vaid siis, kui neil on võimalus vaidlustada vastuväidete esitamata jätmise otsus liidu kohtus (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Kui hageja palub tühistada vastuväidete esitamata jätmise otsuse, vaidlustab ta peamiselt asjaolu, et komisjoni poolt asjaomase abi suhtes tehtud otsus võeti vastu ilma, et komisjon oleks algatanud ametlikku uurimismenetlust, rikkudes sellega tema menetluslikke õigusi. Selleks et hageja tühistamisnõue oleks tulemuslik, võib ta esitada kõik väited, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni kasutuses oleva teabe ja asjaolude hindamise tõttu oleks pidanud abi ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnema kahtlusi. Selliste väidete kasutamise tõttu ei saa aga muutuda hagi ese või hagi vastuvõetavuse tingimused. Vastupidi, kahtluste olemasolu kokkusobivuse kohta on just täpselt see tõend, mille peab esitama, et tõendada, et komisjon oleks pidanud algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud ametliku uurimismenetluse (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, punkt 59).

56      Neid põhimõtteid arvestades tuleb analüüsida hinnangut, mille Üldkohus on andnud tühistamishagi väidete vastuvõetavusele.

57      Käesoleval juhul tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45, et esimeses astmes esitatud hagiavalduse teine väide tugines EÜ artikli 88 lõike 3 sätete rikkumisele, mis seisneb selles, et komisjon otsustas EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust mitte algatada, olgugi et vaidlustatud meetmete ühisturuga kokkusobivuse hindamisel pidid tekkima tõsised raskused.

58      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54 märkis Üldkohus õigesti, et liidu kohus ei pea tõlgendama hageja hagi, millega vaidlustatakse üksnes abi hindamise otsuse kui sellise põhjendatus, hagina, millega tegelikkuses soovitakse kaitsta EÜ artikli 88 lõike 2 ning määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikega 1 hagejale antud menetluslikke õigusi, kui hageja ei ole otseselt sellekohast väidet esitanud. Sellisel juhul tooks väite tõlgendamine kaasa hagi eseme ümberkvalifitseerimise (vt selle kohta 29. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑176/06 P: Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon, punkt 25, ning eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, punkt 55).

59      Neil asjaoludel jõudis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 järeldusele, et hagejad kinnitavad oma teise väitega sõnaselgelt, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega rikuti neile EÜ artikli 88 lõikega 2 antud menetluslikke õigusi.

60      Nii otsustades ei rikkunud Üldkohus õigusnorme.

61      Esiteks ei ole vaidlustatud, et hagejate esimeses astmes esitatud hagi puudutab tegelikult komisjoni otsuse jätta EÜ artikli 88 lõikes 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud ametlik uurimismenetlus algatamata tühistamist.

62      Teiseks, kui esimeses astmes esitatud hagiavalduses ei tooda väga selgelt välja hagejate väiteid ning täpsemalt väidet, mille võib konkreetselt määratleda EÜ artikli 88 lõikest 2 ning määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikest 1 neile tulenevate menetluslike õiguste kaitset käsitleva väitena, väidavad hagejad hagiavalduse enda sõnastuse kohaselt sellegipoolest, et ametliku uurimismenetluse algatamata jätmine takistas neid kasu saamast menetluslikest tagatistest, millele neil on vastavalt nendele sätetele õigus, isegi kui nad esitavad argumente selle tõendamiseks, et komisjon oleks pidanud nendes sätetes ette nähtud menetluse algatama.

63      Neil asjaoludel võis Üldkohus õigustatult leida, et hagiavaldus sisaldas väidet, millega hagejad taotlesid EÜ artikli 88 lõikest 2 ning määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikest 1 tulenevate menetluslike õiguste kaitset, rikkumata samas EÜ artikli 230 neljendat lõiku.

64      Teiseks ei saa Üldkohtule ette heita, et ta võttis teise väite raames arvesse esimeses astmes esitatud hagiavalduse aspekte, millega hagejad soovisid tõendada, et komisjonil oleksid pidanud olema kahtlused vaidlustatud meetmete kokkusobivuse kohta ühisturuga.

65      Sellega seoses rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45, et neljanda ja seitsmenda väitega kinnitasid hagejad, et komisjoni poolt vaidlustatud meetmeteks olevate meetmete analüüs ei olnud piisav või täielik. Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 leidnud, et hagejatel kui La Poste’i otsestel konkurentidel kullerteenuseturul on õigus hagi esitada asjassepuutuvate isikutena EÜ artikli 88 lõike 2 ning määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h tähenduses, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 õigustatult, et Üldkohus võis eelkõige neljandat ja seitsmendat väidet analüüsida osas, millega nendega sooviti tõendada, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse.

66      Neil asjaoludel ei saa Üldkohtule ette heita ka seda, et ta tunnistas vastuvõetavaks väited, millega hagejad viitasid sellele, et komisjon tegi vea, kui ta ei pidanud uuritud meetmeid riigiabiks. Vastupidi, Üldkohus tunnistas need väited vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 sõnaselgelt vastuvõetamatuks.

67      Järelikult tuleb Belgia Kuningriigi teine väide ja komisjoni iseseisev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimene ja kolmas väide

 Poolte argumendid

68      Belgia Kuningriigi esimene väide on, et Üldkohus kvalifitseeris juhtumi asjaolud valesti.

69      Mis puudutab käesoleval juhul uurimismenetluse asjaolusid, siis kahekuuline viitetähtaeg, mille Üldkohus valis, on ainult näitlik, nii et selle ületamine ei saa automaatselt tähendada, et komisjonil oli tõsiseid raskusi. Komisjon lisab, et käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades ei olnud esialgse uurimise kestus liiga pikk.

70      Belgia Kuningriigi arvates ei ole Üldkohus lisaks välja toonud seost esiteks laiaulatusliku uurimismaterjali, mida vaidlustatud abi eeldab, ja uurimise näilise keerukuse ning teiseks tõsiste raskuste esinemise vahel. Komisjoni sõnul ei too faktilised raskused tingimata kaasa tõsiseid raskusi.

71      Lõpuks rõhutab Belgia Kuningriik, et kõhklus õigusliku aluse osas annab tunnistust pigem valikuvõimalusest, mis komisjonil juhtumi uurimisel on, kui tõsistest raskustest. Tegelikult väidab komisjon, et sõltumata õiguslikust alusest oleks lõplik otsus olnud sama.

72      Mis puudutab vaidlusaluse otsuse sisu, siis Belgia Kuningriik arvab, et analüüsides, kas vaidlustatud meetmeid uuriti piisavalt, jõudis Üldkohus komisjonist sisuliselt erineva tulemuseni. Niisuguse erinevuse põhjal ei saa aga järeldada, et esinesid tõsised raskused. Igal juhul ei vii selline asjaolu järeldusele, et komisjoni analüüs ei olnud täielik.

73      Lisaks kinnitavad Belgia Kuningriik ja komisjon oma kolmanda väitega, et Üldkohus rikkus õiguskindluse põhimõtet, kohaldades eespool viidatud kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg kindlaks määratud neljandat kriteeriumi tagasiulatuvalt.

74      Sellega seoses lisab komisjon muu hulgas, et eespool viidatud kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg välja toodud nn benchmarking’u kriteeriumi analüüsimine ei ole EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluslike tagatiste kaitse kontrollimise raames asjakohane.

75      Üldiselt arvavad Deutsche Post ja DHL International, et komisjoni uurimismenetlused, mis algatatakse riigi osalusega postiettevõtjate erastamise kontekstis, on komisjonis traditsiooniliselt ametlikud uurimismenetlused. Niisuguseid toiminguid iseloomustab keerukas faktiline kontekst, mis toob tingimata kaasa tõsised raskused.

76      Eelkõige meenutavad hagejad kõigepealt, et komisjon rõhutas uurimismenetluse ajal ise, kui keerukas on talle hindamiseks esitatud juhtum. Seejärel jättis Belgia Kuningriik Üldkohtule vastamata, kui viimane tuvastas, et komisjonil ei olnud kogu faktilist teavet kinnisvara üleandmise ja pensionide maksmiseks loodud reservi tühistamise analüüsimiseks. Lõpuks meenutavad hagejad, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kulude benchmarking eespool viidatud kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg kindlaks määratud neljanda kriteeriumi tähenduses vastas sel ajal eelkõige komisjoni enda ootustele.

 Euroopa Kohtu hinnang

77      Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikest 4 tuleneb, et kui komisjon tõdeb pärast esialgset uurimist, et vaidlustatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnes kahtlusi, peab ta võtma vastu ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse, mis on ette nähtud EÜ artikli 88 lõikes 2 ja nimetatud määruse artikli 6 lõikes 1 (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, punkt 46).

78      Käesoleval juhul on vaidlusaluse otsuse puhul tegemist määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikel 3 põhineva vastuväidete esitamata jätmise otsusega, mille õiguspärasus oleneb sellest, kas asjaomase abi ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmneb kahtlusi.

79      Määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 4 esinev mõiste „kahtlused” on objektiivset laadi ning kahtluste tuvastamiseks tuleb neid otsida nii vaidlustatud akti vastuvõtmise tingimustest kui ka hinnangutest, millele komisjon tugines (vt selle kohta 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑431/07 P: Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑2665, punkt 63).

80      Käesoleval juhul analüüsis Üldkohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96–107 esialgse uurimise kestust ja asjaolusid. Seejärel tõdes Üldkohus vaidlusaluse otsuse sisu kohta käivate asjaolude uurimise raames kohtuotsuse punktides 108–110 esiteks, et pensionide maksmiseks loodud reservi tühistamise analüüs oli ebapiisav ning sama kohtuotsuse punktides 111–117 teiseks, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise kulu uurimine ei olnud täielik. Ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118, et kõik need asjaolud kujutavad endast objektiivseid ja omavahel kooskõlas olevaid tõendeid, mis annavad tunnistust sellest, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse.

81      Mis puudutab esiteks esialgse uurimise kestust ja asjaolusid, siis kuigi on tõsi, et määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 5 ette nähtud kahe kuu pikkust tähtaega ületav tähtaeg ning Belgia ametivõimudele esitatud infonõuete arv ei võimalda ainult nende põhjal järeldada, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse, võivad need asjaolud, nagu rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106, sellegipoolest viidata sellele, et komisjonil võisid olla kahtlused asjaomase abi kokkusobivuse kohta ühisturuga.

82      Sellega seoses tuleb eelkõige märkida, et komisjon oleks pidanud teatatud meetme ühisturuga kokkusobivaks tunnistamiseks analüüsima kõigepealt nende kuue meetme kokkusobivust, millest ei teatatud ja mis võeti vastu aastatel 1992–1997.

83      Teiseks, mis puudutab vaidlusaluse otsuse sisu, siis väitis Üldkohus eelkõige, et ta tuvastas, et vaidlustatud meetmeid ei olnud piisavalt uuritud.

84      Nii leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109, et komisjon võttis vaidlusaluse otsuse vastu omamata tõendeid, mis oleksid lubanud tal hinnata eelist, mille tekitas tasuta kinnisvara kasutusse andmine vastutasuks pensionide maksmiseks loodud reservi tühistamise eest.

85      Selles osas nähtub vaidlusalusest otsusest, et palgaametnike pensioniõiguste katmiseks lõi La Poste tema muutmisel iseseisvaks äriühinguks 1992. aastal 100 miljoni euro suuruse reservi, mis tühistati 1997. aastal. Selle reservi vastutasuks oli ette nähtud sellise kinnisvara üleandmine, mis oli vajalik avaliku teenuse osutamiseks.

86      Neil asjaoludel võis Üldkohus õigustatult leida, et komisjon oleks pidanud Belgia ametivõimudelt küsima selgitusi, eelkõige selles osas, mis puudutab Belgia riigi poolt La Poste’i kasutusse antud kinnisvara väärtust.

87      Üldkohtule ei saa ette heita, et ta leidis, et selline asjaolu võib viidata sellele, et komisjonil oleks pidanud olema kahtlusi vaidlustatud meetme kokkusobivuse kohta ühisturuga. Tegelikult ei ole välistatud, et vastavalt kasutusse antud kinnisvara väärtusele sai La Poste olulise majandusliku eelise tehingust, mis kujutab endast riigiabi. Selleks et olla kindel vastupidises, oleks komisjonil pidanud vähemalt olema hinnang rahalisele eelisele, mida selline La Poste’i kasutusse andmine endast kujutab.

88      Mis puudutab kolmandat väidet, et väidetavalt on rikutud õiguskindluse põhimõtet, siis tuleb märkida, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 81 ja 87, et Üldkohtu poolt vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ja sisu analüüsimine tõi esile kahtlusi, mis komisjonil oleks pidanud teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta olema tekkinud ning mis on piisavad, põhjendamaks järeldust, et komisjon oleks pidanud algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 ning määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud ametliku uurimismenetluse.

89      Neil asjaoludel ei pea seda väidet analüüsima.

90      Nendest kaalutlustest tuleneb, et esimene väide on põhjendamatu ning kolmas väide ei ole tulemuslik ning et need tuleb tagasi lükata.

91      Sellest tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta täies ulatuses rahuldamata.

 Kohtukulud

92      Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel, mida kohaldatakse kodukorra artikli 118 alusel ka apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Belgia Kuningriik ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja nendelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt ja Euroopa Komisjonilt.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.