KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 6. mail 2010¹(1)

Kohtuasi C‑265/09 P

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

versus

BORCO-Marken-Import Matthiesen GmbH & Co. KG

Apellatsioonkaebus – Ühenduse kaubamärk – Ühest tähest koosnev tähis – Absoluutsed registreerimisest keeldumise põhjused – Määrus (EÜ) nr 40/94 – Artikli 7 lõike 1 punkt b – Eristusvõime – Hindamismeetod – Konkreetne kontrollimine seoses registreerimistaotluses nimetatud kaupade või teenustega

1.        Kas Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) võib nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta(2) artikli 7 lõike 1 punkti b raames ilma kõnealust määrust rikkumata a priori välistada, et stiliseerimata tähte saab ühenduse kaubamärgina registreerida?

2.        Sisuliselt selline küsimus tõstatatakse käesolevas apellatsioonkaebuses, mille ühtlustamisamet esitas Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 29. aprilli 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑23/07: BORCO-Marken-Import Matthiesen vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (α)(3).

3.        Vaidlustatud kohtuotsusega rahuldas Üldkohus tühistamishagi, mille BORCO-Marken-Import Matthiesen GmbH & Co. KG (edaspidi „BORCO”) esitas Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 30. novembri 2006. aasta otsuse peale (edaspidi „vaidlusalune otsus”), millega viimane jättis määruse artikli 7 lõike 1 punkti b alusel tähise „α” registreerimistaotluse eristusvõime puudumise tõttu rahuldamata. Üldkohus leidis, et meetod, mida ühtlustamisamet selle tähise eristusvõime hindamiseks kasutas, ei olnud nimetatud sättega kooskõlas, kuivõrd ühtlustamisamet ei viinud läbi kõnealuse tähise eristusvõime konkreetset analüüsi registreerimistaotluses nimetatud kaupadega seoses. Sellest tulenevalt nõudis Üldkohus, et ühtlustamisamet vaataks kõnealuse taotluse uuesti läbi.

4.        Käesolevas apellatsioonkaebuses leiab ühtlustamisamet, et vaidlustatud kohtuotsuses on määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendamisel rikutud õigusnormi, kuna, vastupidi Üldkohtu seisukohale, ei olnud ta kohustatud kõnealuse tähise osas sellist analüüsi läbi viima.

5.        Käesolevas ettepanekus esitan põhjused, miks ma leian, et ühtlustamisameti kriitika Üldkohtu arutluskäigu suhtes ei ole põhjendatud. Selgitan, et kuivõrd vastavalt määruse artiklile 4 kuuluvad tähed registreeritavate tähiste hulka, tuleb nende eristusvõime hindamine määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses läbi viia iga konkreetse juhtumi kontekstis, arvestades registreerimistaotluses nimetatud kaupade olemust ja eriomadusi. Seega leian nagu Üldkohus, et kuna ühtlustamisamet ei viinud kõnealuse tähise eristusvõime konkreetset kontrolli läbi, välistas ta stiliseerimata tähe registreerimise võimaluse määruse artikli 7 lõike 1 punkti b raames tegelikult a priori ning rikkus nii määruse sätteid. Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta käesolev apellatsioonkaebus rahuldamata.

I.      Õiguslik raamistik

6.        Määruse artikkel 4 „Tähised, millest ühenduse kaubamärk võib koosneda” sätestab:

„Ühenduse kaubamärgi võivad moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, eelkõige nimed, sealhulgas isikunimed, kujutised, tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju, kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.”

7.        Määruse artikkel 7, mis käsitleb absoluutseid keeldumispõhjuseid, on sõnastatud järgmiselt:

„1. Ei registreerita:

[…]

b)      kaubamärke, millel puudub eristusvõime;

[…]”

8.        Nendes sätetes on samas sõnastuses korratud sätteid, mis on ette nähtud nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ (kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta)(4) artiklis 2 ja artikli 3 lõike 1 punktis b.

II.    Vaidluse aluseks olevad asjaolud

9.        Vaidlustatud kohtuotsusest nähtuvad asjaolud võib kokku võtta järgmiselt.

10.      BORCO esitas 14. septembril 2005 ühtlustamisametile määruse alusel ühenduse kaubamärgi taotluse. Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on kujutismärk

11.      Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 33 ning vastavad kirjeldusele: „alkohoolsed joogid, v.a õlled, veinid, vahuveinid ja veini sisaldavad joogid”.

12.      Kontrollija jättis 31. mai 2006. aasta otsusega registreerimistaotluse määruse artikli 7 lõike 1 punkti b alusel rahuldamata, kuna tähis ei ole eristusvõimeline. Kontrollija märkis, et taotletav kaubamärk on kreekakeelse väiketähe „α” täpne, graafiliste muudatusteta jäljend ning et kreeka keelt kõnelevate ostjate silmis ei ole see tähis registreerimistaotluses märgitud kaupade kaubandusliku päritolu tähis.

13.      BORCO esitas 15. juunil 2006 selle otsuse peale ühtlustamisametile kaebuse. Nimetatud kaebus jäeti vaidlusaluse otsusega rahuldamata põhjusel, et esitatud tähisel puudub määruse artikli 7 lõike 1 punktis b nõutav eristusvõime.

III. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

14.      BORCO esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 5. veebruaril 2007, paludes vaidlusalune otsus tühistada. Ta tugines kolmele väitele, mis põhinevad määruse kolme sätte, st artikli 7 lõike 1 punktide b ja c ning artikli 12 rikkumisele.

15.      Vaidlustatud kohtuotsusega Üldkohus tühistas vaidlusaluse otsuse ja nägi ette, et ühtlustamisamet vaatab kõnealuse registreerimistaotluse nimetatud kohtuotsuse põhjendusi arvesse võttes uuesti läbi.

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

16.      Ühtlustamisamet palub 15. juulil 2009 esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada. Esimese võimalusena palub ta Euroopa Kohtul jätta BORCO esitatud tühistamishagi rahuldamata ja teise võimalusena suunata kohtuasi Üldkohtusse tagasi. Igal juhul palub ühtlustamisamet Euroopa Kohtul mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja BORCO-lt.

17.      BORCO palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

V.      Apellatsioonkaebus

18.      Käesolev apellatsioonkaebus annab Euroopa Kohtule võimaluse esitada põhimõtteline seisukoht selle kohta, millist meetodit tuleb ühtlustamisametil ühest tähest koosneva stiliseerimata tähise eristusvõime hindamiseks selle tähise ühenduse kaubamärgina registreerimisel kasutada. See seisukoht peaks lõpetama ühtlustamisameti ja Üldkohtu vahelise vaidluse selles küsimuses.

19.      Väljakujunenud otsustuspraktika kohaselt keeldub ühtlustamisamet üksikute tähtede kaubamärgina registreerimisest põhjusel, et tema arvates puudub neil tähtedel määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristusvõime. See praktika on sõnaselgelt esitatud ühtlustamisameti menetlussuuniste (B osa, „Analüüs”)(5) punktis 7.5.3. Nimetatud punkt on sõnastatud järgmiselt.

„[…]

[…] [Ühtlustamisamet] on [määruse] artikli 7 lõike 1 punkti b alusel jätkuvalt üksikute tähtede ja numbrite registreerimise vastu. See on õigustatud eelkõige teiste ettevõtjate jaoks vabalt kasutusel olevate tähtede ja numbrite piiratud arvuga. Näiteks keelduti numbri „7” registreerimisest sõidukite tähistamiseks […].

Siiski võib üksikuid tähti või numbreid registreerida, kui need on piisavalt stiliseeritud, nii et graafiline üldmulje on olulisem kui pelk tähe või numbri esitamine. Sellest tulenevalt on registreeritud järgmised kaubamärgid:

–        […]

–        […]

–        […]

–        […]

Teisisõnu, neid tähiseid võib registreerida, kui need ei piirdu numbri või tähe kujutamisega teises kirjaviisis.”

20.      Nii keeldus ühtlustamisamet suurtähtede „I” ja „E” registreerimisest otsustega, mille Üldkohus tühistas 13. juuni 2007. aasta kohtuotsusega IVG Immobilien vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (I)(6) ja 9. juuli 2008. aasta kohtuotsusega Hartmann vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (E)(7).

21.      Sarnaselt kahe eespool nimetatud kohtuotsusega kritiseeris Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses tõsiselt meetodit, mida ühtlustamisamet üksikust tähest koosneva stiliseerimata tähise eristusvõime hindamiseks kasutab.

22.      Üldkohtu kriitika on kõigepealt suunatud vaidlusaluse otsuse punktidele 17–20, milles apellatsioonikoda leidis, et niisugusel üksikul tähel, mis on kõne all käesolevas asjas, puudub igasugune eristusvõime, kuna sellel puuduvad graafilised elemendid.

23.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 leidis Üldkohus, et sellise analüüsiga leidis ühtlustamisamet kaudselt, kuid kindlalt, artiklit 4 rikkudes, et kõnealusel tähel iseenesest puudub artikli 7 lõike 1 punktis b nõutav minimaalne eristusvõime tase. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43 meenutas Üldkohus muu hulgas, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei eelda tähise ühenduse kaubamärgina registreerimine kaubamärgi omaniku teatud loovuse taset, vaid kaubamärgi võimet tuua kaubamärgi taotleja kaubad esile, võrreldes tema konkurentide poolt pakutavatega.

24.      Üldkohus aga tuvastas, et apellatsioonikoda ei viinud selle kohta läbi konkreetset analüüsi. Ta leidis täpsemalt, et apellatsioonikojal oleks tulnud registreerimiseks esitatud tähise potentsiaalsete omaduste konkreetse analüüsi käigus kontrollida, kas tundub olevat välistatud, et tähis võib kreeka keelt kõnelevate keskmiste tarbijate silmis BORCO kaupu muu päritoluga kaupadest või teenustest eristada.

25.      Selle kriitika tipneb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45, kus Üldkohus märkis, et „põhimõtteline üksikute tähtede eristusvõime tunnistamisest keeldumine, mille osas ei tehta erandeid ega viida läbi [sellist] konkreetset […] kontrolli, on vastuolus [määrusega], mille kohaselt võivad tähed moodustada tähiseid, mida on võimalik graafiliselt esitada ning seega olla kaubamärkideks, kuivõrd selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest”.

26.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 53–56 analüüsis Üldkohus täpsemalt viisi, kuidas ühtlustamisamet kõnealuse tähise eristusvõime puudumist määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses hindas ja põhjendas. Need punktid on sõnastatud järgmiselt.

„53      Neljandaks leidis apellatsioonikoda vaidlus[aluse] otsuse punktis 25, et „võib-olla” saab asjaomane avalikkus tähest „α” niimoodi aru, et see viitab kvaliteedile (kvaliteet „A”), suurusele või teatava alkohoolsete jookide liigi nimetusele, näiteks kaubamärgitaotluses esitatud nimetused.

54.      Ühtlustamisamet ei saa väita, et apellatsioonikoda viis nõnda otsustades läbi asjaomase tähise eristusvõime konkreetse kontrolli. Peale selle, et nimetatud põhjendus on kaheldav, mis võtab sellelt igasuguse väärtuse, ei viita nimetatud põhjendus ühelegi konkreetsele asjaolule, mille alusel saaks järeldada, et asjaomane avalikkus tajub taotletavat kaubamärki kui kvaliteedi, suuruse või kaubamärgitaotluses nimetatud kaupade liigi või laadi tähist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus E, punkt 44). Sellest järeldub, et apellatsioonikoda ei ole taotletava kaubamärgi eristusvõime puudumist tuvastanud.

[…]

56      Kõigist eelnimetatud põhjendustest tuleneb, et kuna apellatsioonikoda järeldas, et taotletaval tähisel puudub eristusvõime ainuüksi põhjusel, et seda ei ole võrreldes standardkirjaviisiga Times New Roman muudetud või graafilise elemendiga täiendatud, ilma et apellatsioonikoda oleks konkreetselt kontrollinud, kas tähisel on asjaomase avalikkuse silmis võime kõnealuseid kaupu [BORCO] konkurentidelt pärinevatest kaupadest eristada, siis kohaldas ta määruse […] artikli 7 lõike 1 punkti b vääralt.”

27.      Oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitab ühtlustamisamet ühe väite, mille kohaselt Üldkohus tõlgendas määruse artikli 7 lõike 1 punkti b vääralt. Täpsemalt vaidlustab ühtlustamisamet arutluskäigu, mida Üldkohus kasutas vaidlustatud kohtuotsuse eespool viidatud punktides 54 ja 56.

28.      See väide koosneb kolmest osast.

29.      Esiteks väidab ühtlustamisamet, et vastavalt määruse artikli 7 lõike 1 punktile b ei ole ta asjaomase tähise eristusvõime hindamisel alati kohustatud registreerimistaotluses nimetatud eri kaupade ja teenuste konkreetset analüüsi läbi viima. Teiseks heidab ühtlustamisamet Üldkohtule ette seda, et viimane eiras selle hinnangu olemust, mis tal tuleb kõnealuse sätte alusel läbi viia. Kuivõrd tegemist on a priori hinnanguga, on see oma olemuselt paratamatult kaheldav. Kolmandaks leiab ühtlustamisamet, et Üldkohus rikkus tõendamiskoormist selles osas, mis puudutab asjaomase tähise eristusvõime tõendamist.

30.      Kõnealuse väite analüüsimine nõuab sisuliselt, et Euroopa Kohus esitaks seisukoha selle kohta, millist hindamismeetodit peab ühtlustamisamet määruse artikli 7 lõike 1 punkti b alusel taotletava tähise eristusvõime hindamiseks kasutama.

A.      Esimene osa, mille kohaselt Üldkohus eiras asjaomase tähise eristusvõime hindamismeetodit määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses

31.      Väite esimese osa toetuseks märgib ühtlustamisamet, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei tule tal määruse artikli 7 lõike 1 punkti b alusel tähise eristusvõimet hinnates registreerimistaotluses nimetatud eri kaupade ja teenuste konkreetset analüüsi alati läbi viia. Ühtlustamisamet väidab, et selle hinnangu raames võib ta tugineda üldistele väidetele, mis käsitlevad seda, kuidas tarbija tähist tajub.

32.      Leian, et väite esimene osa ei ole põhjendatud.

33.      Ühtlustamisameti kriitika Üldkohtu suhtes tuleneb määruse artikli 4 ja artikli 7 lõike 1 punkti a teksti ja mõtte segamini ajamisest.

34.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaubamärgi peamine ülesanne tagada tarbijale või lõppkasutajale, et kaubamärgiga tähistatud kaubal või teenusel on teatud päritolu, nii et nad saavad ilma võimaliku segiajamiseta eristada seda kaupa või teenust muu päritoluga kaupadest või teenustest.(8)

35.      Seega sätestab määruse artikkel 4, et kõik tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, nagu nimed, kujutised, tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju, võivad moodustada ühenduse kaubamärgi, kui selliste tähiste põhjal on võimalik ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest eristada.

36.      See säte eeldab selgelt, et täht võib moodustada tähise, mida saab ühenduse kaubamärgina registreerida, st et tähel kui sellisel võib olla eristusvõime. Seega, kui põhjendatult võib tekkida küsimus, kas värv, heli või lõhn võib olla „registreeritav tähis”, siis tähe puhul seevastu sellist küsimust ei teki.

37.      Sellest siiski ei piisa, et tagada tähe registreerimine ühenduse kaubamärgina. Lisaks on veel vaja, et ühtlustamisamet kontrolliks registreerimisest keeldumise absoluutsete põhjuste olemasolu. Täpsemalt tuleb ühtlustamisametil teostada määruse artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud kontroll, mis nõuab igal konkreetsel juhul kõnealuse tähise eristusvõime in concreto hindamist seoses asjassepuutuva kaupade klassiga, st hinnata tähise võimet tähistada nende kaupade või teenuste päritolu, mille jaoks registreerimist taotletakse.

38.      See nõuab täpset analüüsi, mille raames ühtlustamisametil on konkreetsed kohustused ja mille sisu on Euroopa Kohus ulatuslikult täpsustanud.

39.      Euroopa Kohtu praktika analüüsimine võimaldab seega ilma erilise raskuseta nõustuda Üldkohtu arutluskäiguga vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54 ja 56 ning lükata tagasi argumendi, mille ühtlustamisamet esimese osa toetuseks esitas.

40.      Selles osas, mis puudutab direktiivi artiklit 3, mille sätted on identsed määruse artikli 7 sätetega, on Euroopa Kohus tihti meenutanud, et registreerimise taotlemise ajal läbi viidav kontroll ei tohi olla minimaalne, et direktiivi artiklis 3 sätestatud keeldumispõhjuste kontroll peab olema range, põhjalik ja täielik ning et pädev asutus ei saa selleks teostada in abstracto kontrolli.(9)

41.      Euroopa Kohus leiab, et sellised nõudmised on õigustatud, arvestades kontrolli olemust, mis on eelkõige a priori kontroll, ja pidades silmas seda, et taotlejatel on suur hulk võimalusi kaebuse esitamiseks, kui ühtlustamisamet keeldub kaubamärgi registreerimisest. Õiguskindluse ja hea halduse huvides tuleb kaubamärkide alusetut registreerimist vältida. Euroopa Kohus võtab samuti arvesse direktiivi artiklites 2 ja 3 (analoogia alusel määruse artiklid 4 ja 7) sätestatud registreerimise takistuste arvu ja üksikasjalikkust. Selles osas meenutab Euroopa Kohus, et asjaomase kaubamärgi ühenduse kaubamärgina registreerimata jätmiseks piisab ühe absoluutse keeldumispõhjuse kohaldatavusest. Samuti, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39, meenutab Euroopa Kohus ka seda, et määruse artikli 7 lõike 1 punkti b kohaldamise välistamiseks piisab kõnealuse tähise minimaalsest eristusvõimest.

42.      Kuivõrd kaubamärgi registreerimist taotletakse alati registreerimistaotluses nimetatud konkreetsete kaupade või teenuste jaoks, leiab Euroopa Kohus seega, et absoluutse keeldumispõhjuse, nagu eristusvõime puudumise esinemist peab hindama seoses konkreetselt iga kauba või teenusega, mille jaoks registreerimist taotletakse.(10) Kuigi see ülesanne võib teatud kaubamärkide puhul tõepoolest osutuda raskeks, ei luba Euroopa Kohus siiski, et pädevad asutused toovad need raskused asjaomaste kaubamärkide eristusvõime a priori puudumise eeldamiseks ettekäändeks.(11)

43.      Samamoodi rõhutab Euroopa Kohus igal pädeval asutusel lasuva põhjendamiskohustuse täitmist. Nagu ta hiljuti meenutas, peab see kohustus võimaldama tagada taotlejate antud õiguste tõhusa kohtuliku kaitse.(12) Täpsemalt nõuab Euroopa Kohtu praktika, et juhul, kui pädev asutus keeldub kaubamärgi registreerimisest, oleks tema otsus põhjendatud iga kauba või teenuse osas.(13)

44.      Selles staadiumis võib tõstatada küsimuse, kas stiliseerimata üksiku tähe eristusvõime kontroll määruse artikli 7 lõike 1 punkti b alusel õigustab Euroopa Kohtu nõutavast kontrollist paindlikumat kontrolli.

45.      See ei ole nii. Nagu Üldkohus vaidlustaud kohtuotsuse punktis 46 õigesti märkis, ei tee kõnealune säte eristusvõime hindamise seisukohast mingit vahet eri liiki tähiste vahel. Nagu Üldkohus õigesti järeldas, on ühest tähest koosneva kaubamärgi eristusvõime hindamise kriteeriumid samad mis need, mida kohaldatakse teistele kaubamärgiliikidele.

46.      Sellest tulenevalt tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktika ei toeta ühtlustamisameti esitatud argumenti, mille kohaselt ei ole ta kõnealuse tähise eristusvõime hindamisel määruse artikli 7 lõike 1 punkti b alusel alati kohustatud registreerimistaotluses nimetatud eri kaupade ja teenuste konkreetset analüüsi läbi viima.

47.      Kuivõrd määruse artikli 4 kohaselt kuuluvad tähed registreeritavate tähiste hulka, tuleb nende eristusvõimet määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses hinnata iga konkreetse juhtumi kontekstis, võttes arvesse registreerimistaotluses märgitud kaupade olemust ja eriomadusi.

48.      Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 53–56 märkis, on selge, et kuna ühtlustamisamet leidis, et „„võib-olla” saab asjaomane avalikkus tähest „α” niimoodi aru, et see viitab kvaliteedile (kvaliteet „A”), suurusele või teatava alkohoolsete jookide liigi nimetusele, näiteks kaubamärgitaotluses esitatud nimetused”, ei viinud ta ilmselgelt läbi Euroopa Kohtu praktikas osutatud nõuetele vastavat kontrolli. Tegemist on minimaalse kontrolliga, mille raames viide suurusele näib kõnealuses registreerimistaotluses märgitud kaupade klassi puhul mitte eriti asjakohane.

49.      Sellegipoolest ei tähenda see, et tähte „α” tuleb käesolevas asjas alkohoolsete jookide tähistajana registreerida. See tähendab lihtsalt seda, et esiteks oleks ühtlustamisamet pidanud viima läbi asjaomase tähise eristusvõime konkreetse kontrolli seoses registreerimistaotluses nimetatud kaupadega ning seejuures põhjendama oma tagasilükkamisotsust; teiseks ei saanud ta ilma määrust rikkumata kehtestada määruse artikli 7 lõike 1 punkti b raames, et stiliseerimata tähe registreerimine on a priori välistatud.

50.      Sellest tulenevalt leian, et Üldkohus võis põhjendatult asuda seisukohale, et ühtlustamisamet kohaldas määruse artikli 7 lõike 1 punkti b vääralt.

51.      Neid asjaolusid arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata põhjendamatuse tõttu tagasi ühtlustamisameti esitatud väite esimene osa, mille kohaselt Üldkohus eiras asjaomase tähise eristusvõime hindamismeetodit määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses.

B.      Teine osa, mille kohaselt Üldkohus eiras määruse artikli 7 lõike 1 punkti b alusel läbi viidava asjaomase tähise eristusvõime kontrolli olemust

52.      Oma väite teise osa toetuseks märgib ühtlustamisamet, et Üldkohus eiras määruse artikli 7 lõike 1 punktis b nõutud eristusvõime kontrolli olemust. Ühtlustamisamet meenutab, et tegemist on a priori kontrolliga ja sellest tulenevalt on tema otsus alati kaheldav.

53.      Leian, et eespool esitatud põhjendusi arvestades võib tagasi lükata ka väite teise osa.

54.      Selleks et minimaalse kontrolli läbiviimist põhjendada ja selgitada oma põhjenduste kaheldavat laadi, tugineb ühtlustamisamet sellele, et kontroll, mis tal tuleb määruse artikli 7 lõike 1 punkti b alusel läbi viia, on oma olemuselt a priori kontroll. Kuid just sel samal põhjusel ja selleks, et vältida olukordi, kus üks kaubamärk registreeritakse alusetult ja teise kaubamärgi registreerimisest ekslikult keeldutakse, on Euroopa Kohus vastupidi nõudnud, et ühtlustamisamet viiks läbi määruse artiklis 7 sätestatud keeldumispõhjuste range, põhjaliku ja täieliku kontrolli.

55.      Sellest tulenevalt ei saa ühtlustamisameti kriitikaga Üldkohtu analüüsi kohta nõustuda ja teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi.

C.      Kolmas osa, mille kohaselt on tõendamiskoormist puudutavaid eeskirju rikutud

56.      Väite kolmanda osa toetuseks tugineb ühtlustamisamet 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsusele Develey vs. Siseturu Ühtlustamise Amet,(14) väites, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54 tõendamiskoormist osas, mis puudutab kaubamärgi eristusvõime tõendamist määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses. Tema väitel leidis Üldkohus seega ekslikult, et ühtlustamisametil tuleb alati tuvastada taotletava kaubamärgi eristusvõime puudumine konkreetsete asjaolude alusel.

57.      Olen seisukohal, et väite kolmas osa tuleb samuti tagasi lükata.

58.      Esiteks mõistab ühtlustamisamet vaidlustatud kohtuotsuse punkti 54 valesti. Kõnealuses punktis leidis Üldkohus pelgalt, et asjaomase tähise eristusvõime konkreetset kontrolli seoses registreerimistaotluses nimetatud kaupadega ei ole läbi viidud, ja järeldas, et apellatsioonikoda ei ole registreerimistaotluse esemeks oleva kaubamärgi eristusvõime puudumist tuvastanud. Sellise arutluskäiguga ei rikkunud Üldkohus tõendamiskoormist puudutavaid eeskirju, vaid kohaldas vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale eeskirju, mis puudutavad tähiste eristusvõime hindamist, mida nõuab määruse artikli 7 lõige 1.

59.      Teiseks, kuigi on tõsi, et vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Develey vs. Siseturu Ühtlustamise Amet tuleb taotlejal esitada konkreetsed ja põhjendatud tõendid, mis tõendavad, et vastupidi apellatsioonikoja analüüsile on taotletaval kaubamärgil eristusvõime, tuleb ühtlustamisametil veel täita oma ülesannet, analüüsides ja põhjendades piisavalt asjaomase tähise eristusvõime puudumist. Seega tundub olevat äärmiselt raske nõustuda väitega, et ühtlustamisamet võib määruse artikli 7 lõike 1 punktist b tulenevatest kohustustest hoidumiseks tugineda nimetatud kohtupraktikale.

60.      Sellest tulenevalt olen seisukohal, et ühtlustamisameti väite kolmas osa ei ole põhjendatud.

61.      Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada põhjendamatuks ühtlustamisameti esitatud väide, mille kohaselt Üldkohus tõlgendas määruse artikli 7 lõike 1 punkti b vääralt, ja seega jätta tema apellatsioonkaebus rahuldamata.

VI.    Ettepanek

62.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (ühtlustamisamet).

---

1 – Algkeel: prantsuse.

---

2 – EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146, määrus muudetud redaktsioonis (edaspidi „määrus”). Asjaomane määrus tunnistati kehtetuks nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1), mis jõustus 13. aprillil 2009 ja mis ei ole käesoleva kohtuvaidluse suhtes seega kohaldatav.

---

3 – Otsus kohtuasjas T‑23/07, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”.

---

4 – EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92; edaspidi „direktiiv”.

---

5 – Kättesaadav ühtlustamisameti veebilehel järgmisel aadressil: http://oami.europa.eu/ows/rw/resource/documents/CTM/guidelines/examination_fr.pdf.

---

6 – Kohtuasi T‑441/05, EKL 2007, lk II‑1937.

---

7 – Kohtuasi T‑302/06.

---

8 – 29. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑39/97: Canon (EKL 1998, lk I‑5507, punkt 28).

---

9 – Vt 12. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑363/99: Koninklijke KPN Nederland (EKL 2004, lk I‑1619, punkt 31) ning 15. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑239/05: BVBA Management, Training en Consultancy (EKL 2007, lk I‑1455, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

---

10 – Eespool viidatud kohtuotsus BVBA Management, Training en Consultancy (punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

---

11 – Vt määruse artikli 7 lõike 1 punkti b kohta eelkõige 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑468/01 P – C‑472/01 P: Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL 2004, lk I‑5141, punkt 36).

---

12 – 18. märtsi 2010. aasta määrus kohtuasjas C‑282/09 P: CFCMCEE vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

---

13 – Ibidem (punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

---

14 – Kohtuasi C‑238/06 P, EKL 2007, lk I‑9375, punkt 50.