KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 2. septembril 2010¹(1)

Liidetud kohtuasjad C‑250/09 ja C‑268/09

Vasil Ivanov Georgiev

versus

Tehnicheski universitet – Sofia, filial Plovdiv

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rajonen sad Plovdiv (Bulgaaria))

Sotsiaalpoliitika – Võrdne kohtlemine töö saamisel ja kutsealale pääsemisel – Tähtajaline tööleping professoritele, kes on saanud 65‑aastaseks – Professorite pensioniea ülempiiri kinnitamine 68. eluaastale – Vanusel põhineva erineva kohtlemise põhjendamine

1.        Euroopa Kohus on juba mitmes kohtuotsuses käsitlenud ja käsitleb ka lähitulevikus problemaatikat seoses kohustuslikus korras pensionile saatmisega, õigusega öelda üles niisuguse töötaja tööleping, kes on jõudnud pensioniikka ning seoses tähtajaliste töölepingute sõlmimisega teatavasse ikka jõudnud töötajatega.(2) Käesolev kohtuasi võimaldab Euroopa Kohtul täiendada oma kohtupraktikat, mis antud juhul käsitleb neid erinevaid probleeme koos.

2.        Rajonen sad Plovdiv (Bulgaaria) küsib Euroopa Kohtult, kas nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiviga 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel,(3) on kooskõlas siseriiklikud õigusnormid, mis võimaldavad tööandjal öelda üles 65‑aastaseks saanud professori tööleping ja näevad ette, et sellest elueast alates võib töösuhet pikendada vaid üheaastaste tähtajaliste lepingute vormis kokku kuni kolm aastat.

3.        Tuginedes suures ulatuses olemasolevale kohtupraktikale toon ma käesolevas ettepanekus põhjendused, miks ma leian, et niisugused õigusnormid ei ole direktiiviga vastuolus.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

4.        Direktiivi artikli 1 kohaselt direktiivi „eesmärk on kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine”.

5.        Direktiivi artikkel 2 sätestab:

„1.      Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte”, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.

2.      Lõike 1 kohaldamisel:

a)      peetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui ükskõik millisel artiklis 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras;

[…]”.

6.        Direktiivi artikli 6 lõige 1 näeb ette:

„Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigus[pärane] eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on [sobivad] ja vajalikud.

Selline erinev kohtlemine võib muu hulgas seisneda järgmises:

a)      tööle ja kutseõppele pääsemise, töö saamise ja kutsealale pääsemise ning töölt vabastamise ja palga eritingimuste kehtestamine noortele, vanematele töötajatele ja hooldamiskohustusi täitvatele isikutele, et edendada nende kutsealast integreerimist või tagada nende kaitse;

b)      vanuse, töökogemuse või teenistusalase vanemusega seotud tööle pääsemise või teatavate töösoodustuste miinimumtingimuste kehtestamine;

c)      tööle võtmise vanuse ülempiiri kehtestamine kõnealuse ametikoha koolitusnõuete alusel või selleks, et pensionile jäämisele eelneks mõistlik tööstaaž.” [Täpsustatud tõlge]

B.      Siseriiklikud õigusnormid

7.        Tööseadustiku(4) artikli 325 lõige 3 näeb ette, et lepingulise tähtaja möödumisel lõpeb tööleping ilma pooltevahelise etteteatamiseta.

8.        Tööseadustiku artikkel 328 sätestab:

„1)      Tööandja võib töölepingu töötajale või teenistujale sellest artikli 326 lõikes 2 ette nähtud tähtajal ette teatades üles öelda järgmistel juhtudel:

[…]

10.      Kui on omandatud õigus vanaduspensionile ning professorite, dotsentide, I ja II astme assistentide ja teaduste doktorite puhul nende 65‑aastaseks saamisel.

[…]”.

9.        Kõrghariduse seaduse(5) ülemineku‑ ja lõppsätete § 11 sätestab:

„Õppetooli nõukogu ning ülikooli ja/või filiaali nõukogu ettepanekul võib akadeemilise nõukogu otsuse alusel pikendada töölepingut professorina töötava isikuga tööseadustiku artikli 328 lõike 1 punktis 10 sätestatud vanuse saabumisel üheks aastaks edasipikendamise võimalusega, kuid kokku mitte üle kolme aasta, ning dotsendiga üheks aastaks edasipikendamise võimalusega, kuid kokku mitte üle kahe aasta.”

10.      Diskrimineerimisvastase kaitse seaduse(6) artikli 7 lõike 1 punkt 6 näeb ette, et diskrimineerimiseks ei peeta „tööle võtmisel maksimaalse vanusepiiri kindlaksmääramist, kui see on seotud koolituse vajadusega teataval ametikohal töötamiseks või ametikohal töötamise piisava kestuse nõudega enne pensionile minekut, kui see on õiguspärase eesmärgi saavutamiseks objektiivselt põhjendatav ning kui vastavad meetmed ei lähe kaugemale sellest, mis on nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalik”.

II.    Vaidlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

11.      Käsitletavad eelotsusetaotlused puudutavad ühte ja sama isikut V. I. Georgievi ja seonduvad samade asjaoludega. Nende taotluste vaheline erinevus seisneb selles, et teises kohtuasjas (C‑268/09) on esimesega (C‑250/09) võrreldes üks lisaküsimus.

12.      V. I. Georgiev asus 1985. aastal lektorina tööle Sofia tehnikaülikooli Plovdivi filiaalis (edaspidi „ülikool”).

13.      Tema tööleping lõpetati 2006. aastal, mil tal täitus 65. eluaasta, pensioniea saabumise tõttu.

14.      Ülikooli akadeemiline nõukogu andis V. I. Georgievile kõrghariduse seaduse ülemineku‑ ja lõppsätete § 11 alusel siiski õiguse töötamist jätkata. Sõlmiti üheaastane tööleping, mis nägi ette, et V. I. Georgiev töötab õppejõuna ehitusteaduskonnas.

15.      2006. aasta lisakokkuleppega pikendati lepingut üheks aastaks.

16.      2007. aastal nimetati V. I. Georgiev professoriks.

17.      2008. aasta lisakokkuleppega pikendati lepingut veel üheks aastaks.

18.      2009. aastal lõpetati ülikooli ja V. I. Georgievi vaheline töösuhe ülikooli rektori käskkirjaga tööseadustiku artikli 325 lõike 3 alusel.

19.      V. I. Georgiev esitas Plovdivi kohtule kaks hagi. Ühes palub ta tuvastada, et tema esimeses tähtajalises töölepingus sisaldunud tingimus, mis piirab selle lepingu kehtivust ühe aastaga, on tühine ning et tema tööleping tuleb ümber kvalifitseerida tähtajatuks (hagi kohtuasjas C‑268/09). Teine hagi puudutab ülikooli rektori käskkirja, millega lõpetati tema töösuhe ülikooliga, kui ta oli saanud 68‑aastaseks (hagi kohtuasjas C‑250/09). Rajonen sad Plovdiv otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised kolm eelotsuse küsimust. Kaks esimest küsimust on mõlemas kohtuasjas samad, kolmas esitati vaid kohtuasjas C‑268/09:

„1.      Kas [direktiiviga] on vastuolus sellise siseriikliku õigusnormi kohaldamine, mis ei võimalda sõlmida tähtajatuid töölepinguid professoritega, kellel on täitunud 65. eluaasta? Kas selles kontekstis ja konkreetsemalt direktiivi artikli 6 lõiget 1 arvestades on diskrimineerimisvastase kaitse seaduse artikli 7 lõike 1 punkt 6 objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud õiguspärase eesmärgiga ja proportsionaalne, kuigi see näeb ette vanusepiirid konkreetsetel ametikohtadel töötamisele ning võttes arvesse asjaolu, et direktiiv on Bulgaaria õigusesse täielikult üle võetud ?

2.      Kas [direktiiviga] on vastuolus sellise siseriikliku õigusnormi kohaldamine, mille kohaselt tuleb professorid, kellel on täitunud 68. eluaasta, saata kohustuslikus korras pensionile? Kas arvestades käesoleva kohtuasjaga seotud fakte ja asjaolusid ning juhul, kui tuvastatakse vastuolu [direktiivi] sätete ja asjakohase siseriikliku õiguse vahel, millesse direktiiv üle võeti, on võimalik, et ühenduse õigusenormide tõlgendamine toob endaga kaasa siseriikliku õiguse kohaldamata jätmise?

3.      Kas siseriikliku õigusega seatakse teatava vanuse saabumine ainsaks tähtajatu töösuhte lõppemise tingimuseks ja sama töötaja ja tööandja vahelise sama ametikohta puudutava töösuhte tähtajalise jätkamise võimaluse eelduseks? Kas siseriikliku õigusega seatakse juhuks, kui tähtajatu leping on muudetud tähtajaliseks, sama tööandjaga sõlmitud tähtajaliste töösuhete pikendamise maksimaalsele kestusele ja pikendamiste arvule ülempiir, mille täitumise korral ei ole enam võimalik poolte töösuhet jätkata?”

20.      V. I. Georgiev, ülikool, Bulgaaria, Saksamaa ja Slovaki valitsus ning Euroopa Ühenduste Komisjon esitasid kirjalikud märkused.

III. Analüüs

21.      Ma analüüsin korraga neid kolme eelotsuse küsimust, milles tahetakse sisuliselt teda, kas direktiivi tuleb tõlgendada nii, sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis võimaldavad tööandjal öelda üles 65‑aastaseks saanud professori tööleping, ja mis näevad ette, et sellest elueast alates võib töösuhet pikendada vaid üheaastaste tähtajaliste lepingute vormis kokku kuni kolm aastat.

22.      Nendele küsimustele vastamiseks tuleb uurida, kas põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse, kas neis on tegemist vanusel põhineva erineva kohtlemisega ja kui see on nii, siis kas see erinev kohtlemine on direktiiviga vastuolus.

23.      Mis esiteks puutub direktiivi kohaldamisalasse, siis tuleb märkida, et direktiivi artikli 3 lõike 1 punktist c tuleneb, et liidule antud pädevuse piires kohaldatakse seda direktiivi kõikide isikute suhtes, kui kõne all on töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu. Põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid puudutavad aga otseselt pooltevahelise töösuhte kestust ning üldisemalt professori tegevust, piirates tema edasist osalemist tööelus alates tema 65. eluaastast ning takistades seda pärast 68. eluaastat. Seega ei ole minu arvates kahtlust, et need õigusnormid jäävad direktiivi kohaldamisalasse.(7)

24.      Mis aga puutub küsimusse, kas kõnealustes õigusnormides on tegemist vanusel põhineva erineva kohtlemisega töö saamisel ja töötingimustes, siis tuleb tõdeda, et direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte” selle direktiivi kohaldamisel, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi direktiivi artiklis 1 nimetatud põhjusel. Direktiivi artikli 2 lõike 2 punkt a täpsustab, et lõike 1 kohaldamisel peetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui ükskõik millisel artiklis 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini kui teist inimest samalaadses olukorras.

25.      Võimaldades tööandjal öelda üles 65‑aastaseks saanud professori tööleping ja nähes ette, et sellest elueast alates võib töösuhet pikendada vaid üheaastaste tähtajaliste lepingute vormis kokku kuni kolm aastat, näevad põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid nende professorite suhtes, kellel on täitunud 65 või 68 eluaastat, ette ebasoodsama kohtlemise kui teiste ülikoolis töötavate professorite suhtes. Vastupidi teistele tegevprofessoritele, kellel üldiselt on tähtajatu tööleping, on 65‑aastased professorid kohustatud selleks, et oma tegevust jätkata, nõustuma tähtajalise lepinguga. Lisaks on need professorid, kellel täitub 68 eluaastat, kohustatud oma tegevuse ülikoolis lõpetama. Seega loovad need õigusnormid niisuguse vanusel põhineva erineva kohtlemise, nagu on viidatud direktiivi artikli 2 lõikes 1 ja lõike 2 punktis a.(8)

26.      Nüüd tuleb uurida, kas põhikohtuasjas käsitletavatest õigusnormidest lähtuv erinev kohtlemine on direktiiviga kooskõlas või mitte. Selles osas tuleneb direktiivi artikli 6 lõike 1 esimesest lõigust, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, „kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õiguspärane eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on sobivad ja vajalikud”.

27.      Põhikohtuasjas käsitletavate õigusnormide eesmärk ei tulene sõnaselgelt nende sõnastusest. Nagu Euroopa Kohus on juba varem otsustanud, on juhul, kui siseriiklikus õigusaktis ei ole täpsustatud sellega taotletavaid eesmärke, oluline, et teised asjaomase meetme üldisest kontekstist tulenevad elemendid võimaldaksid tuvastada meetme aluseks oleva eesmärgi, et saaks kohtulikult kontrollida selle eesmärgi saavutamiseks kasutatud vahendite õiguspärasust ning sobivust ja vajalikkust.(9)

28.      Põhikohtuasjas on siseriikliku kohtu – kelle ainupädevuses on hinnata talle lahendamiseks esitatud vaidluse asjaolusid ja tõlgendada kohaldatavaid siseriiklikke õigusnorme – ülesanne teha kindlaks nende normide eesmärk ja kontrollida, kas on tegemist õiguspärase eesmärgiga direktiivi artikli 6 lõike 1 esimese lõigu tähenduses(10).

29.      Kuna see on nii, siis tuleb siseriiklikule kohtule tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks tarviliku vastuse andmiseks uurida, kas direktiiviga on vastuolus niisugune vanusel põhinev erinev kohtlemine nagu põhikohtuasjas käsitletav, võttes arvesse neid eesmärke, millele on Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes märkustes viidatud kui võimalikele põhjendustele.

30.      Peamiselt viidati eesmärgile jagada asjaomastel ametikohtadel töötamise võimalused eri põlvkondade vahel. Mitme käesolevasse menetlusse astuja – sealhulgas peamiselt Bulgaaria, Saksamaa ja Slovaki valitsuse ning komisjoni – esitatud argumentide kohaselt võimaldavad põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid seda eesmärki järgides kindlustada noorele põlvkonnale võimalus juurdepääsuks professori ametikohtadele ning tagada õppe‑ ja teadustöö kvaliteet.

31.      Direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt on selle sätte tähenduses „õiguspäraseks” peetavad eesmärgid eelkõige tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmavad õiguspärased eesmärgid. Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et tööhõive edendamine kujutab endast kahtlemata liikmesriigi sotsiaal‑ või tööhõivepoliitika õiguspärast eesmärki ning see hinnang peab ilmselgelt kehtima siseriikliku tööturupoliitika meetmetele, mille eesmärk on parandada teatud kategooria töötajate võimalusi tööelus osaleda. Samamoodi võib pidada tööhõivepoliitika alla kuuluvaks meedet, mis on võetud eesmärgiga soodustada noorte pääsemist professori ametikohtadele.(11)

32.      Nüüd tuleb direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt kontrollida, kas selle eesmärgi saavutamiseks kasutatavad vahendid on „sobivad ja vajalikud”. Selles osas tuleb meeles pidada, et liikmesriikidel on sotsiaal‑ ja tööhõivepoliitika valdkonda puudutavate eesmärkide saavutamiseks sobivate vahendite valimisel laiaulatuslik kaalutlusõigus.(12)

33.      Euroopa Kohus märkis eespool viidatud kohtuotsuses Petersen, et arvestades tööhõive olukorda asjassepuutuvas sektoris, ei ole ilmselt ebamõistlik, kui liikmesriigi ametiasutused leiavad, et vanusepiiri kohaldamine, mille tulemusel kõige vanemad töötajad lahkuvad tööturult, võib soodustada nooremate kutseala esindajate tööhõivet. Mis puutub selle vanusepiiri määramisse 68 aastale, siis leidis Euroopa Kohus, et seda vanust võib pidada piisavalt kõrgeks, et kutsealal töötamine võiks selle tõttu lõppeda(13). Eespool viidatud kohtuotsusest Palacios de la Villa tuleneb, et samasuguse hinnangu võib anda 65 eluaasta piirangu kohta(14)a fortiori juhul, kui sarnaselt käesoleva kohtuasja juhtumiga ei too see vanus imperatiivselt kaasa sellesse ikka jõudnud töötajate pensionile saatmist.

34.      Minu arvates tuleb tunnistada, et liikmesriikidel on õigus püüda tagada professorite hulgas tasakaalustatud ealine püramiid, kehtestades selleks ealise piirangu. Erinevatest põlvkondadest õppejõudude ja teadlaste koostöö soodustab kogemuste vahetust ja uuendusi ning seega õppe‑ ja teadustöö kvaliteedi paranemist ülikoolides. Arvestades lisaks asjaolu, et selles sektoris on vabade töökohtade arv piiratud ja et karjäär võib olla üsna pikk, on mõistlik mõelda, et vanusepiirang muudab noorte jaoks need töökohad ligipääsetavamaks.

35.      Selles valguses ei näi mulle, et niisugused õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad läheksid kaugemale, kui on vajalik, et saavutada eesmärk jagada asjaomasel ametikohal töötamise võimalused põlvkondade vahel.

36.      Nende õigusnormide proportsionaalsus seisneb eelkõige selles, et nii 65‑ kui ka 68‑aastasel professoril on õigus vanaduspensionile. Seega ei saa neid õigusnorme pidada niisuguste töötajate õiguspäraste ootuste ülemäärseks riiveks, kes peaksid lõpetama tegevuse selle tõttu, et nad on saanud 65–68 aasta vanuseks, kuna need õigusnormid ei põhine mitte ainult vanusel, vaid võtavad arvesse ka asjaolu, et õigussubjektid saavad oma karjääri lõpus rahalise kompensatsiooni vanaduspensioni näol,(15) mille suurust V. I. Georgiev pealegi ei vaidlusta.

37.      Veel tuleb märkida, et professoritele antud võimalus töötada pärast 65. eluaastat tähtajaliste lepingute alusel leevendab alates sellest vanusest pensionile mineku kohustust, võimaldades nendel professoritel jätkata oma tegevust veel kolm aastat. See võimalus vähendab 65‑aastaseks saanud professorite kohtlemise erinevust.

38.      Sellest põhikohtuasjas käsitletavate õigusnormidega kaasnevast aspektist vaadates tuleb teha selget vahet käesoleva kohtuasja ja eespool viidatud kohtuotsuse Mangold aluseks olnud kohtuasja vahel. Tuletan meelde, et nimetatud kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus, et direktiiviga on vastuolus siseriiklik meede, millega lubati tähtajalise lepingu sõlmimine – ilma objektiivse põhjuseta – töötajatega, kes olid saanud 52‑aastaseks. Erinevalt käesolevast kohtuasjast puudutasid nimetatud kohtuotsuses käsitletavad õigusnormid töötajaid, kellel ei olnud veel õigust vanaduspensionile ning töölepingud olid määramata arv kordi pikendatavad. Lisaks puudutavad põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid vaid üht konkreetset töötajate kategooriat, eespool viidatud kohtuotsuses Mangold käsitletud õigusnormid olid aga üldkohaldatavad.

39.      Lõpuks märgin, et Euroopa Kohus on mitmel korral kinnitanud, et töökoha stabiilsus on töötajate kaitse keskne element, ning on samas ka möönnud, et on teatavaid asjaolusid, mille puhul võivad tähtajalised töölepingud vastata nii tööandjate kui ka töötajate vajadustele.(16)

40.      Nii näib see olevat käesolevas kohtuasjas. Tähtajaliste töölepingute kasutamine võimaldab omavahel tasakaalustada professorite võimalikku soovi jätkata oma tegevust pärast 65. eluaastat ülikoolide vajadusega hinnata igal aastal oma vajadustest ja vastava õppeaine omadustest lähtudes, kas see pikendamine ei kahjusta kõnealusel ametikohal töötamise võimaluste õiglast põlvkondadevahelist jaotust.

41.      Ma järeldan nende asjaolude põhjal, et direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti a ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mis võimaldavad tööandjal öelda üles 65‑aastaseks saanud professori tööleping, ja mis näevad ette, et sellest elueast alates võib töösuhet pikendada vaid üheaastaste tähtajaliste lepingute vormis kokku kuni kolm aastat, kui nende õigusnormide eesmärk on jaotada sellel ametikohal töötamise võimalused põlvkondade vahel õiglaselt, mille kontrollimine on siseriikliku kohtu pädevuses.

IV.    Ettepanek

42.      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Rajonen sad Plovdivi esitatud küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiviga 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, artikli 2 lõike 2 punkti a ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mis võimaldavad tööandjal öelda üles 65‑aastaseks saanud professori tööleping, ja mis näevad ette, et sellest elueast alates võib töösuhet pikendada vaid üheaastaste tähtajaliste lepingute vormis kokku kuni kolm aastat, kui nende õigusnormide eesmärk on jaotada sellel ametikohal töötamise võimalused põlvkondade vahel õiglaselt, mille kontrollimine on siseriikliku kohtu pädevuses.

---

1 – Algkeel: prantsuse.

---

2 – Seoses kohustuslikus korras pensionile saatmisega vt 16. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑411/05: Palacios de la Villa (EKL 2007, lk I‑8531), Euroopa Kohtu menetluses olev kohtuasi C‑45/09: Rosenbladt, ning Euroopa Kohtu menetluses olevad liidetud kohtuasjad C‑159/10 ja C‑160/10: Fuchs ja Köhler; seoses õigusega öelda üles niisuguse töötaja tööleping, kes on jõudnud pensioniikka vt 5. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑388/07: Age Concern England, (EKL 2009, lk I‑1569); seoses tähtajaliste töölepingute sõlmimisega teatavasse ikka jõudnud töötajatega vt 22. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑144/04: Mangold (EKL 2005, lk I‑9981) ja Euroopa Kohtu menetluses olev kohtuasi C‑109/09: Deutsche Lufthansa. Vt ka 12. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑341/08: Petersen (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) seoses siseriikliku sättega, mis kehtestab lepingulise hambaarstina tegutsemisele vanusepiiri 68 aastat.

---

3 – EÜT L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79; edaspidi „direktiiv”.

---

4 – 1. aprilli 1986. aasta DV nr 26, muudetud ja avaldatud 2. juuni 2009. aasta DV‑s nr 41, jõustunud 1. juulil 2009.

---

5 – 27. detsembri 1995. aasta DV nr 112, viimati muudetud ja avaldatud 15. septembri 2009. aasta DV‑s nr 74.

---

6 – 30. septembri 2003. aasta DV nr 86, jõustunud 1. jaanuaril 2004, muudetud ja avaldatud 15. septembri 2009. aasta DV‑s nr 74, jõustunud 15. septembril 2009.

---

7 – Vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsused Palacios de la Villa (punktid 45 ja 46) ning Age Concern England (punktid 27 ja 28).

---

8 – Toimikust selgub, et Bulgaaria õiguse kohaselt võib töölepingu meessoost töötajaga põhimõtteliselt lõpetada kohe, kui ta on saanud 63‑aastaseks. Kuigi ülikooliprofessorid näivad sellest vaatevinklist olevat soodsamas olukorras kui teised töötajad, ei välista see siiski seda, et neile võib osaks saada vanusel põhinev erinev kohtlemine, mis võib olla direktiiviga vastuolus, kui võtta võrdluse aluseks nende ülikooliprofessorite olukord, kellel ei ole täitunud 65 või 68 eluaastat.

---

9 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Petersen (punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

---

10 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Age Concern England (punkt 47) ja Petersen (punkt 42).

---

11 – Vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Petersen (punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

---

12 – Vt eelkõige 19. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑555/07: Kücükdeveci (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 38ja seal viidatud kohtupraktika).

---

13 – Eespool viidatud kohtuotsus Petersen (punkt 70).

---

14 – Eespool viidatud kohtuotsus Palacios de la Villa (punkt 72).

---

15 – Vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Palacios de la Villa (punkt 73), milles Euroopa Kohus viitab vanaduspensionile, „mille suurust ei saa pidada ebamõistlikuks”. Selle väljendiga hõlmatud määratlus on eespool viidatud kohtuasja Rosenbladt üks põhiprobleeme.

---

16 – Vt eelkõige 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑268/06: Impact (EKL 2008, lk I‑2483, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).