Kohtuasjad T‑394/08, T‑408/08, T‑453/08 ja T‑454/08

Regione autonoma della Sardegna (Itaalia) jt

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Abi Sardiinia piirkonna hotellindusele – Otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga osaliselt kokkusobivaks ja osaliselt kokkusobimatuks ning määratakse selle tagastamine – Uus abi – Põhjendamiskohustus – Õiguspärase ootuse kaitse – Ergutav mõju – Vähese tähtsuse reegel

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Menetlus – Menetlusse astumine – Väited, mis erinevad põhikohtuasja poole väidetest – Vastuvõetavus – Tingimus – Seos vaidluse esemega

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 40 neljas lõik; Üldkohtu kodukord, artikli 116 lõige 4)

2.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse alustamise otsus – Otsus, mis põhineb puudulikel asjaoludel või nende asjaolude valel õiguslikul kvalifikatsioonil

(EÜ artikli 88 lõige 2; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 6 lõige 1 ja artikkel 7)

3.      Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Komisjoni otsus viia lõpule EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud riigiabi ametlik uurimismenetlus

(EÜ artikli 88 lõige 2 ja EÜ artikkel 230)

4.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Abikava tervikuna läbivaatamine – Lubatavus – Tagajärg

(EÜ artikkel 87 ja EÜ artikli 88 lõige 3)

5.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Ametliku uurimismenetluse alustamine – Kahe kuu pikkune maksimaalne tähtaeg – Kohaldamatus teatamata abi puhul – Komisjoni käsutuses olev teave väidetavalt ebaseadusliku abi kohta – Tähtajatu uurimine – Ulatus

(EÜ artiklid 87 ja 88; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 10 lõige 1)

6.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Kohustus viia kaebuse alusel algatatud esialgne uurimine lõpule mõistliku tähtaja jooksul

(EÜ artiklid 87 ja 88)

7.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Komisjoni otsus riigiabi kohta

(EÜ artiklid 87, 88 ja 253)

8.      Riigiabi – Haldusmenetlus – Abi kokkusobivus ühisturuga – Abiandja ja potentsiaalse abisaaja tõendamiskoormis

(EÜ artikli 88 lõige 2)

9.      Riigiabi – Abiprojektid – Rakendamine komisjonile eelnevalt teatamata – Komisjoni otsus, millega kohustatakse abi tagastama – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(EÜ artikli 88 lõige 3 ja artikkel 253; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 14 lõige 1)

10.    Riigiabi – Olemasolev abi ja uus abi – Meede, millega muudetakse olemasolevat abi – Uueks abiks kvalifitseerimine – Kriteeriumid – Hindamine

(EÜ artikkel 87; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 1 punktid b ja c)

11.    Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Abi kokkusobivus ühisturuga – Kaalutlusõigus

(EÜ artiklid 87 ja 88)

12.    Õigusvastasuse väide – Ulatus – Aktid, mille õigusvastasusele saab viidata – Komisjoni juhend piirkondliku abi kohta – Hõlmamine – Tingimused

(EÜ artikli 87 lõike 3 punktid a ja c, EÜ artiklid 230 ja 241; komisjoni teatis 98/C 74/06)

13.    Riigiabi – Keeld – Erandid – Piirkondlik abi – Kriteeriumid

(EÜ artiklid 87 ja 88; komisjoni teatise 98/C 74/06 punkt 4.2)

14.    Riigiabi – Haldusmenetlus – Abi kokkusobivus ühisturuga – Abiandja ja potentsiaalse abisaaja tõendamiskoormis

(EÜ artikli 88 lõige 2)

15.    Riigiabi – Abi kokkusobivus ühisturuga – Huvitatud isikutel tekkida võiv õiguspärane ootus – Kaitse – Tingimused ja piirid

(EÜ artikkel 88)

16.    Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Vähese tähtsusega abi – Ettenähtud ülemmäära ületava abi jagamine, selleks et abi ühele osale saaks kohaldada vähese tähtsuse reeglit – Lubamatus

(EÜ artikli 88 lõige 3; komisjoni määrus nr 69/2001, artikli 2 lõiked 1 ja 2 ning komisjoni määrus nr 1998/2006, artikli 2 lõike 2 teine lõik)

1.      Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 neljandas lõigus ning Üldkohtu kodukorra artikli 116 lõikes 4 antakse menetlusse astujale õigus esitada sõltumatult nii argumente kui ka väiteid, kuid seda osas, milles need toetavad kohtuasja ühe poole nõudeid ega ole hageja ja kostja vahelise vaidluse aluseks olevate kaalutluste kontekstiga niivõrd seostamatud, et muudaksid kohtuvaidluse eset.

Seega peab Üldkohus menetlusse astuja esitatud väidete vastuvõetavuse üle otsustamiseks kontrollima, kas need on seotud põhikohtuasja poolte määratletud vaidlusesemega.

(vt punktid 42 ja 43)

2.      Liikmesriikide antud abi ühisturuga kokkusobivuse kontrollimise menetluses võib komisjoni lõplik otsus olla menetluse algatamise otsusest mõnevõrra erinev, ilma et need erinevused seaksid siiski kahtluse alla lõpliku otsuse kehtivust. Seda arvestades ei pidanud komisjon seega parandama ametliku uurimismenetluse algatamise otsust. Sellegipoolest on loogiline ning rohkem potentsiaalsete abisaajate huvides, et kui komisjon saab liikmesriigi antud abi suhtes pärast ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse tegemist teada, et see otsus põhineb kas puudulikel asjaoludel või nende asjaolude valel õiguslikul kvalifikatsioonil, peab tal olema võimalik muuta oma seisukohta, võttes vastu parandamise otsuse. Niisugune parandamise otsus, millega kaasneb huvitatud isikutele uus kutse esitada oma märkused, võimaldab neil nimelt reageerida muudatusele, mille komisjon teeb esialgses hinnangus kõnealusele meetmele, ning anda selle muudatuse osas oma seisukoht.

Selles osas võib komisjon samuti kõigepealt teha menetluse lõpetamise otsuse ning seejärel teha uue otsuse ametliku uurimismenetluse algatamise kohta, tuginedes selles otsuses oma muudetud õigushinnangule, mis oleks sisuliselt olnud sama kui parandamise otsus. Neil asjaoludel on menetlusökonoomia kaalutlustel ja hea halduse põhimõtet arvestades eelistatud teha parandamise otsus, kui lõpetada menetlus ja algatada uus menetlus.

Mis puudutab sellise parandamisotsuse õiguslikku kvalifikatsiooni, arvestades, et see on lisatud algatamise otsusele, moodustades koos viimasega algatamise otsuse muudetud kujul, siis sellel on algatamise otsusega samasugune õiguslik tähendus. Ametliku uurimismenetluse algatamisest teavitamise ainus eesmärk on saada asjassepuutuvatelt isikutelt teavet, mida komisjon oma edaspidise tegevuse kavandamiseks vajab.

(vt punktid 70–73)

3.      Komisjoni lõplik otsus lõpetada EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametlik riigiabi uurimise menetlus kujutab endast toimingut, mida võib vaidlustada EÜ artikli 230 alusel. Selline otsus tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võivad puudutatud poolte huve mõjutada, sest sellega lõpetatakse kõnealune menetlus ning tehakse lõplik otsus uuritud meetme kokkusobivuse kohta riigiabi suhtes kohaldatavate normidega. Seega on huvitatud pooltel alati võimalus vaidlustada lõplikku otsust, mis lõpetab ametliku uurimismenetluse, ja neil peab selle raames olema võimalik vaidlustada erinevaid osi, mis moodustavad komisjoni lõpliku seisukoha aluse.

Nimetatud võimalus ei sõltu sellest, kas ametliku uurimismenetluse algatamise otsus tekitab õiguslikke tagajärgi, mis võivad olla tühistamishagi esemeks. Võimalik on küll esitada hagiavaldus algatamise otsuse peale, kui see toob kaasa selliseid lõplikke õiguslikke tagajärgi, mida ei saa lõpliku otsusega hiljem õiguspäraseks muuta. See on nii siis, kui komisjon algatab ametliku uurimismenetluse meetme osas, mille ta kvalifitseerib alguses uueks abiks, kuna see menetluse algatamise otsus toob kaasa lõplikust otsusest sõltumatud õiguslikud tagajärjed. Asjaomase meetme rakendamise peatamine põhjusel, et see on EÜ artikli 88 lõike 3 alusel esialgu kvalifitseeritud uueks abiks, on ajaliselt piiratuna kuni ametliku menetluse lõpetamiseni lõpliku otsuse suhtes iseseisev.

See võimalus vaidlustada algatamise otsus ei tohi kokkuvõttes siiski vähendada huvitatud poolte menetluslikke õigusi, takistades neil lõplikku otsust vaidlustada ja tugineda oma hagi toetuseks rikkumistele selle otsuseni viiva menetluse igas staadiumis.

Järelikult asjaolu, et hagejad ja menetlusse astujad ei esita ettenähtud tähtaja jooksul hagiavaldust komisjoni parandamise otsuse peale, et takista neil esitamast komisjoni lõpliku otsuse suhtes väiteid parandamise otsuse õigusvastasuse kohta.

(vt punktid 77–79)

4.      Abikava korral ei ole komisjon üldjuhul kohustatud analüüsima konkreetsetel juhtudel antud abi, vaid ta võib piirduda kõnealuse abikava omaduste uurimisega. Lisaks saab üksiku abisaajaga seotud omaseid erilisi asjaolusid hinnata alles abi asjaomase liikmesriigi poolt tagasinõudmise staadiumis. Vastasel korral oleks komisjonil lasuv kontrollikohustus suurem olukorras, kus abikorda rakendatakse õigusvastaselt vastuolus EÜ artikli 88 lõikega 3, kui olukorras, kus kõnealune liikmesriik järgis selle sättega pandud teatamiskohustust, kuna viimasel juhul on võimalikele abisaajatele omased asjaolud uurimise staadiumis juba määratluse poolest teadmata.

Seega võib komisjon piirduda abikava kui sellise kontrollimisega ning ta ei pea arvesse võtma ei abi saavate ettevõtjate ja asjaomase riigi vahelisi suhteid, erinevate asjaomaste ettevõtjate vahelisi erinevusi ega ka võimalikku õiguspärast ootust, millele võib tugineda mõni neist ettevõtjatest. Neid asjaolusid saab arvesse võtta alles individuaalse abi tagasinõudmise staadiumis.

(vt punktid 91 ja 92)

5.      Määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ […] artikli [88] kohaldamiseks, artikli 10 lõike 1 kohaselt kontrollib komisjon, kui tema käsutuses on teavet väidetava ebaseadusliku abi kohta, seda teavet viivitamata. Seda normi ei tule mõista nii, nagu see viitaks uurimise esialgse etapi lõpetamisele, vaid pigem nii, et see on seotud esialgse uurimise algusega, mis on teesiks, mida kinnitab asjaolu, et komisjon ei pea järgima tavapärast tähtaega juhul, kui esialgne uurimine algatati kaebuse alusel.

Nimelt kahe kuu pikkust tähtaega, mille jooksul peab komisjon lõpetama uurimise esialgse etapi, kohaldatakse siiski üksnes juhul, kui liikmesriigid teatavad abist, ning mitte juhtudel, kui näiteks uurimise esialgne etapp algatati kaebuse alusel.

(vt punktid 97 ja 98)

6.      Selles osas, milles komisjonil on ainupädevus hinnata riigiabi kokkusobivust ühisturuga, peab komisjon riigiabi käsitlevate asutamislepingu alussätete hea haldamise huvides hoolikalt ja erapooletult kontrollima kaebust, milles teatatakse ühisturuga kokkusobimatust riigiabist, ning komisjon ei saa seega lõputult pikendada riigiabi puudutava kaebuse esemeks olevate riiklike meetmete esialgset uurimist.

Sellise haldusmenetluse kestuse mõistlikkust tuleb hinnata iga asjaga seotud asjaolusid silmas pidades ning arvestades eelkõige asja tausta, erinevaid menetlusstaadiume, mida komisjon peab järgima, asja keerukust, samuti selle olulisust erinevate huvitatud poolte jaoks.

(vt punkt 99)

7.      Komisjoni põhjendamiskohustus ei ole kohaldatav riigiabi meetme kontrollimise menetluse kestusele, vaid üksnes otsuse sisule endale. Nimelt peab EÜ artiklis 253 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamisnõude hindamisel tuleb lähtuda konkreetse juhtumi asjaoludest, eelkõige akti sisust, esitatud põhjenduste laadist ja huvist, mis võib olla akti adressaatidel või teistel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel selgituste saamiseks.

Menetluse kestus ei sõltu kõnealuse institutsiooni arutluskäigust, millega võiks põhjendada seda kestust, vaid see on puhtalt faktiline asjaolu, mis sõltub eranditult ajast, mis on institutsioonil vajalik, et lõpetada see menetlus. Seega ei ole see otsuse sisu osa, mida tuleb põhjendada. Nõutav on vaid menetluse erinevate staadiumide puhtalt faktiline loetlemine kuni kõnealuse otsuse tegemiseni.

(vt punktid 120–122)

8.      Kuna EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamise otsuses sisaldub komisjoni piisav eelnev analüüs, milles näidatakse ära põhjused, mis andsid alust kahelda asjassepuutuva abi kokkusobivuses ühisturuga, siis tuleb liikmesriigil ja potentsiaalsel abisaajal esitada tõendid selle kohta, et kõnealune abi on ühisturuga kokkusobiv.

Siiski on see vaid reegel, mis kaasneb tõendamiskoormusega, mitte aga põhjendamiskohustusega, mistõttu peab komisjon vajadusel tooma oma otsuses välja põhjendused, mille tõttu ta leidis, et vaatamata liikmesriigi või abisaajate esitatud asjaoludele ei ole kõnealune abi ühisturuga kokkusobiv.

(vt punkt 132)

9.      Riigiabi valdkonnas, kui abi on vastuolus EÜ artikli 88 lõikega 3 juba antud, ei ole komisjon, kellel on õigus nõuda siseriiklikelt ametiasutustelt abi tagasinõudmist, kohustatud esitama konkreetseid põhjendusi, miks ta oma õigust kasutas. Seda lahendust, mis ajaliselt eelnes määruse nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ […] artikli [88] kohaldamiseks) jõustumisele, rakendatakse jätkuvalt selle määruse artikli 14 lõike 1 raames.

Otsus kohustada tagasi nõudma abi on seega selle ebaseaduslikkuse ja selle kokkusobimatuse tuvastamisel peaaegu automaatne tagajärg – ainsaks erandiks, mis tuleneb selle sätte teisest lausest, on see, et abi tagastamise korraldus ei oleks vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega. Komisjonil puudub seega selles osas hindamisruum. Sellistel asjaoludel tuleb aga märkida, et pärast seda, kui komisjon oli esitanud põhjused, miks ta leiab, et kõnealune abi on ebaseaduslik ja ühisturuga kokkusobimatu, ei saa ta olla kohustatud põhjendama otsust kohustada tagasi nõudma abi.

(vt punkt 152)

10.    Riigiabi valdkonnas kujutavad meetmed abi määramiseks või muutmiseks endast uut abi. Iseäranis juhul, kui muudatus mõjutab algse abikava sisu, muutub see abikava uueks abikavaks. Seevastu juhul, kui muudatus ei ole oluline, võidakse uueks abiks kvalifitseerida üksnes muudatus ise.

Iseäranis kui komisjoni heakskiitmist käsitlevas otsuses on sõnaselgelt mainitud tingimust, mille kohaselt tuleb abitaotlus kindlasti esitada enne investeerimisprojektide elluviimise alustamist ning asjaomane liikmesriik annab pärast heakskiitmist käsitleva otsuse tegemist vastu võetud normide alusel abi piirkondlikele projektidele, mille elluviimine algas enne abitaotluste esitamist, on tegemist uue abiga määruse nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ […] artikli [88] kohaldamiseks) artikli 1 punkti c tähenduses. Sellist muudatust ei saa pidada väikeseks või tähtsusetuks. Kuna komisjon seab regionaalarenguks antava abi kavade heakskiitmise korrakohaselt sõltuvusse tingimusest, et abitaotlus tuleb kindlasti esitada enne projektide elluviimise alustamist, siis on ilmne, et selle tingimuse kaotamine mõjutas abimeetme ühisturuga kokkusobivuse hindamist.

(vt punktid 176–179)

11.    Abikava kokkusobivust ühisturuga tuleb hinnata eranditult sellele omaste tunnuste alusel, arvestades poliitikat, mida komisjon järgib nimetatud hindamise ajal. Seevastu ei saa abikava ühisturuga kokkusobivuse hindamist mõjutada asjaolu, et sellele võisid eelneda muud kavad, mille puhul komisjon nõustus teatud üksikasjadega. Kui see oleks olnud teisiti, oleks komisjonil olnud võimatu muuta kriteeriume, mille alusel ta hindab riigiabi kokkusobivust, kuna tal peab olema võimalus, et reageerida nii liikmesriikide praktika arengule riigiabi andmise valdkonnas kui ka ühisturu arengule.

(vt punkt 190)

12.    EÜ artikkel 241 väljendab üldpõhimõtet, mis tagab igale menetlusosalisele õiguse vaidlustada neid otseselt ja isiklikult puudutava otsuse tühistamiseks institutsioonide selliste varasemate aktide kehtivus, mis – isegi kui need ei ole määruse kujul – on vaidlusaluse otsuse õiguslikuks aluseks, kui menetlusosalistel ei olnud õigust esitada EÜ artikli 230 alusel otse hagi nende aktide vastu, mis toovad nende suhtes kaasa õiguslikke tagajärgi, ilma et neil oleks olnud võimalus taotleda vastavate aktide tühistamist.

Mis puudutab juhendit piirkondliku abi kohta, siis selle sissejuhatavast osast tuleneb, et juhendis määratakse üldiselt ja abstraktselt kindlaks kriteeriumid, mida komisjon kohaldab piirkondliku abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel EÜ artikli 87 lõike 3 punktide a ja c alusel, ning järelikult tagatakse sellist abi andvate liikmesriikide õiguskindlus. Iseäranis on selle juhendi punktis 4.2 kehtestatud tingimus kohaldatav selles juhendis viidatud igasugusele abile, sõltumata abi eesmärgist, vormist või summast.

Kuna komisjon tugineb teatava abi ühisturuga kokkusobivuse hindamise raames oma lõplikus otsuses sõnaselgelt juhendi punktile 4.2, kuigi see punkt 4.2 ei ole selle otsuse õiguslik alus, võib lugeda, et selles tingimuses on üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud viis, kuidas komisjon hindas kõnealuse abi kokkusobivust ühisturuga. Sel juhul on komisjoni lõpliku otsuse ja juhendi vahel otsene õiguslik seos ning kuna pool ei saanud nõuda selle juhendi kui üldakti tühistamist, saab selle kohta esitada õigusvastasuse väite.

(vt punktid 206, 208–210)

13.    Juhendi piirkondliku abi kohta punktis 4.2, milles on sätestatud, et abitaotlus esitatakse enne projekti algust, toodud kriteeriumi kohaldamise eesmärk on tuvastada, kas abimeetmel on ergutav mõju olukorras, kus täielikult ei ole võimalik uurida tulevaste abisaajate investeerimisotsuste kõiki aspekte.

Selles osas tuleneb juhendi punkti 2 teisest kuni neljandast lõigust, et komisjon kiidab üldjuhul heaks piirkondliku abi üksnes abikavade kujul, kuna ta leiab, et ajutine individuaalne abi ei vasta tingimusele, mille kohaselt tuleb tasakaal tagada abist tulenevate konkurentsimoonutuste ning abist tulenevate eeliste vahel vähemsoodsate piirkondade arengule.

Teatatud abikava ühisturuga kokkusobivuse uurimise käigus on erilised asjaolud, mis on omased erinevatele potentsiaalsetele abikava alusel abisaajatele ja sellistele konkreetsetele projektidele, millele viimased võivad taotleda toetusi, oma määratluselt komisjonile teadmata. Järelikult peab komisjon abikava ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tuginema kriteeriumidele, mis on kas sõltumatud tulevastele abisaajatele omastest erilistest asjaoludest või on ühetaolised kõigi tulevaste abisaajate jaoks.

Nõue, et abitaotlus oleks esitatud enne toetuse saanud projekti elluviimise algust, võimaldab tagada, et asjaomane ettevõtja oleks selgelt avaldanud oma tahet saada kõnealune abikava enne selle projekti elluviimise alustamist. See võimaldab seega vältida, et hiljem ei esitataks taotlusi projektidele, mille elluviimist oli alustatud sõltumata abikava olemasolust. Neid kaalutlusi arvesse võttes kujutab pelk tuvastamine, et abitaotlus eelnes investeerimisprojekti elluviimisega alustamisele, endast lihtsat, asjakohast ja sobivat kriteeriumi, mis võimaldab komisjonil eeldada ergutava mõju olemasolu.

(vt punkt 215)

14.    Kui komisjon riigiabi valdkonnas otsustab algatada ametliku uurimismenetluse, peavad asjaomane liikmesriik ja käsitletava meetme adressaadid esitama oma argumendid, et tõendada, et kõnealune meede ei kujuta endast abi või et see on kokkusobiv ühisturuga, kuna ametliku menetluse eesmärk on täpsemalt teavitada komisjoni juhtumi kõigist asjaoludest. Kuigi komisjon peab ametliku menetluse algatamisel selgelt sõnastama oma kahtlused abi kokkusobivuse osas, et võimaldada liikmesriigil ja huvitatud isikutel neile võimalikult põhjalikult vastata, on samuti tõsi, et viimased peavad need kahtlused hajutama ning tõendama, et kõnealune meede vastab erandi tegemise tingimustele. Abile erandina asutamislepingu sätetest heakskiidu saamiseks peab asjaomane liikmesriik komisjoniga koostöö tegemise kohustuse täitmiseks esitama kogu teabe, mis võimaldab sellel institutsioonil kontrollida, kas taotletud erandi kohaldamise tingimused on täidetud.

(vt punkt 246)

15.    Riigiabi lubatavuse osas tekkinud õiguspärasele ootusele saab üldjuhul ja erandlike asjaolude puudumisel tugineda üksnes siis, kui see abi on antud EÜ artiklis 88 ette nähtud menetlust järgides. Hoolas ettevõtja peab nimelt suutma üldjuhul kindlaks teha, kas kõnealust menetlust on järgitud.

Nii ei saa need abi saajad, kes ei järgi komisjoni heakskiitmise otsuses toodud tingimusi, üldjuhul selle abi lubatavuse osas tugineda õiguspärasele ootusele. Ebaseadusliku abi saaja jaoks ei välistata küll võimalust tugineda abi tagasimaksmise menetluses erandlikele asjaoludele, mille alusel nad võisid õiguspäraselt eeldada, et see abi on seaduslik, selleks et keelduda abi tagasimaksmisest. Need abisaajad võivad tugineda sellistele erandlikele asjaoludele asjakohaste siseriiklike õigusnormide alusel üksnes abi tagasinõudmise menetluses siseriiklikus kohtus, kes on ainsana pädev hindama juhtumi asjaolusid pärast seda, kui ta on vajadusel tõlgendamise eesmärgil esitanud Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused.

Lisaks, kuna EÜ artikli 87 lõikest 1 tuleneva üldpõhimõtte kohaselt on riigiabi andmine keelatud ning erandeid sellest põhimõttest tuleb tõlgendada kitsalt, puudutab abikavale vastuväidete esitamata jätmise otsus ainult selles kavas ettenähtud abi tegelikku andmist ning see ei saa seega tulevikus sarnaste projektide puhul abi saajates tekitada kõnealuse abi ühisturuga kokkusobivuse suhtes õiguspärast ootust.

(vt punktid 274–277, 283)

16.    Vähese tähtsuse reegli eesmärk riigiabi valdkonnas on lihtsustada haldusmenetlusi nii sellise abi saaja huvides, kelle abi on suhteliselt väike ning ei moonuta seega konkurentsi, kui ka komisjoni huvides, kuna komisjonil peab olema võimalik koondada oma vahendid ühenduse tõelist huvi sisaldavatele juhtumitele.

Selles osas, kui lubada abi jagamist, et abi ühele osale saaks kohaldada vähese tähtsuse reeglit, siis ei aita see saavutada eespool viidatud eesmärki. Juhul kui lihtsalt lahutada ettevõtjale ette nähtud abi summast summa, mis vastab vähese tähtsusega abi ülemmäärale, ei vabasta see komisjoni ülesandest kontrollida kõnealuse abi ühisturuga kokkusobivust summa osas, mis ületab selle ülempiiri, ega ka kõnealust ettevõtjat kohustusest oodata selle kontrolli tulemust, enne kui ta selle abi saab, või juhul, kui abi on ebaseaduslik, kohustusest vajadusel korral see tagasi maksta.

Lisaks tuleneb vähese tähtsusega abi mõistest, et tegemist peab olema abiga, mille summa on väike. Kui aga lubada tagantjärgi jagada abi, mis ületab selleks ettenähtud ülemmäära, viiks see selleni, et osaliselt kohaldatakse vähese tähtsuse reeglit abile, mille summa ei olnud selle andmise ajal väike.

Tõsi on see, et ebaseaduslikult antud abi kogu summa tagasinõudmisel võib kõnealune liikmesriik põhimõtteliselt kohe anda ettevõtjale uue vähese tähtsusega abi kuni 100 000 euro suuruse ülemmäärani. Siiski nõuab see avalike vahendite eraldamiseks uut otsust liikmesriigilt, kes on oma otsuses vaba, nii et jagamise keeldu ei saa pidada puhtalt formaalseks reegliks.

Seega tuleb määruse nr 69/2001, mis käsitleb EÜ […] artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes, artikli 2 lõikeid 1 ja 2 tõlgendada nii, et erandit EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustusest ei saa teha summale, mis on osa abist, mille kogusumma ületab kolme aasta jooksul 100 000 euro suurust ülemmäära. Igal juhul tuleb asjaolu, et määruse nr 1998/2006, milles käsitletakse [EÜ] artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes, artikli 2 lõike 2 teises lõigus on sõnaselgelt ette nähtud see kitsas tõlgendus, mõista seega nii, et sellega selgitatakse normi, mitte aga nii, et sellega lisatakse vähese tähtsuse reegli kohaldamiseks uus tingimus.

(vt punktid 304 ja 305, 308–311)

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

20. september 2011(*)

Riigiabi – Abi Sardiinia piirkonna hotellindusele – Otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga osaliselt kokkusobivaks ja osaliselt kokkusobimatuks ning määratakse selle tagastamine – Uus abi – Põhjendamiskohustus – Õiguspärase ootuse kaitse – Ergutav mõju – Vähese tähtsuse reegel

Kohtuasjades T‑394/08, T‑408/08, T‑453/08 ja T‑454/08,

Regione autonoma della Sardegna (Itaalia), esindajad: advokaadid A. Fantozzi, P. Carrozza ja G. Mameli,

hageja kohtuasjas T‑394/08,

keda toetavad

Selene di Alessandra Cannas Sas, asukoht Cagliari (Itaalia),

HGA Srl, asukoht Golfo Aranci (Itaalia),

Gimar Srl, asukoht Sassari (Itaalia),

Coghene Costruzioni Srl, asukoht Alghero (Itaalia),

Camping Pini e Mare di Cogoni Franco & C. Sas, asukoht Quartu Sant’Elena (Itaalia),

Immobiliare 92 Srl, asukoht Arzachena (Itaalia),

Gardena Srl, asukoht Santa Teresa di Gallura (Itaalia),

Hotel Stella 2000 Srl, asukoht Olbia (Itaalia),

Vadis Srl, asukoht Valledoria (Itaalia),

Macpep Srl, asukoht Sorso (Itaalia),

San Marco Srl, asukoht Alghero,

Due Lune SpA, asukoht Milano (Itaalia),

Nicos Residence Srl, asukoht Santa Teresa di Gallura,

Rosa Murgese, elukoht Iglesias (Itaalia),

Mavi Srl, asukoht Arzachena,

Hotel Mistral di Bruno Madeddu & C. Sas, asukoht Alghero,

L’Esagono di Mario Azara & C. Snc, asukoht San Teodoro (Itaalia),

Le Buganville di Cogoni Giuseppe & C. Snc, asukoht Villasimius (Itaalia),

Le Dune di Stefanelli Vincenzo & C. Snc, asukoht Arbus (Itaalia),

esindajad: advokaadid G. Dore, F. Ciulli ja A. Vinci,

menetlusse astujad kohtuasjas T‑394/08,

SF Turistico Immobiliare Srl, asukoht Orosei (Itaalia), esindaja: advokaat L. Marcialis,

hageja kohtuasjas T‑408/08,

Timsas Srl, asukoht Arezzo (Itaalia), esindajad: advokaadid D. Dodaro, S. Pinna ja S. Cianciullo,

hageja kohtuasjas T‑453/08,

Grand Hotel Abi d’Oru SpA, asukoht Olbia, esindajad: advokaadid D. Dodaro, S. Cianciullo ja R. Masuri,

hageja kohtuasjas T‑454/08,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: kohtuasjades T‑394/08 ja T‑454/08 E. Righini, D. Grespan ja C. Urraca Caviedes, kohtuasjas T‑408/08 E. Righini ja M. Grespan, kohtuasjas T‑453/08 D. Grespan ja C. Urraca Caviedes,

kostja kohtuasjades T‑394/08, T‑408/08, T‑453/08 ja T‑454/08,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 2. juuli 2008. aasta otsus 2008/854/EÜ, milles käsitletakse riigiabi kava C 1/04 (ex NN 158/03 ja CP 15/2003) (abimeede N 272/98, maakonnavalitsuse 1998. aasta akt nr 9) kuritarvitamist (ELT L 302, lk 9), millega Regione autonoma della Sardegna andis toetusi alginvesteeringute tegemiseks hotellinduse valdkonnas Sardiinias,

ÜLDKOHUS (neljas koda),

koosseisus: president I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja M. van der Woude,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades kirjalikus menetluses ja 16. veebruari 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Regione autonoma della Sardegna (edaspidi „Sardiinia maakond”) võttis 11. märtsil 1998 vastu legge regionale n° 9, incentivi per la riqualificazione e l’adeguamento delle strutture alberghiere e norme modificative e integrative della legge regionale 14 settembre 1993, n. 40 (interventi creditizi a favore dell’industria alberghiera) (piirkondlik seadus nr 9, mis puudutab ergutusmeetmeid majutusstruktuuride uuendamiseks ja kohandamiseks ning sätteid 14. septembri 1993. aasta piirkondliku seaduse nr 40 muutmiseks ja täiendamiseks, Bollettino ufficiale della Regione Autonoma della Sardegna nr 9, 21.3.1998; edaspidi „seadus nr 9/1998”), mis jõustus 5. aprillil 1998.

2        Selle seaduse artiklis 2 nähti majutussektori ettevõtjate jaoks ette abi alginvesteeringute tegemiseks toetuste ja subsideeritud laenude vormis ning tegevusabi vastavalt vähese tähtsuse reeglile (edaspidi „esialgne abikava” või „esialgne kava”).

3        Itaalia ametivõimud teavitasid 6. mai 1998. aasta kirjas komisjoni seadusest nr 9/1998, kohustudes samal ajal esialgset abikava mitte kohaldama enne selle võimalikku heakskiitmist.

4        Vastusena komisjoni lisateabe taotlusele teavitasid Itaalia ametivõimud 22. juuni 1998. aasta kirjaga komisjoni, et esialgse abikava rakendussätted võetakse vastu alles pärast selle kava võimalikku heakskiitmist.

5        Samuti teatasid Itaalia ametivõimud 28. septembri 1998. aasta kirjaga komisjonile, et seaduses nr 9/1998 ette nähtud abi andmine saab puudutada üksnes projekte, mis viiakse ellu „hiljem”, ning et see tingimus leiab kinnitust selle seaduse rakendussätetes.

6        12. novembri 1998. aasta otsusega SG(98) D/9547 kiitis komisjon heaks abikava „N 272/98 – Itaalia – abi hotellindusele”, mis oli kehtestatud seadusega nr 9/1998 (edaspidi „heakskiitmist käsitlev otsus”). Selles otsuses leidis komisjon, et esialgne abikava on ühisturuga kokkusobiv EÜ artikli 92 lõike 3 punkti a alusel (nüüd EÜ artikli 87 lõike 3 punkt a).

7        Sardiinia maakonna Assessore del Turismo, Artigianato e Commercio (turisminduse, käsitöö ja kaubanduse nõunik) võttis 29. aprillil 1999 vastu decreto n° 285, esecutività della deliberazione della giunta regionale n. 58/60 del 22.12.1998 come modificata dalla deliberazione n° 16/20 del 16.03.1999 che approva la direttiva di attuazione prevista dall’art. 2 della LR 11 marzo 1998 n. 9 disciplinante: incentivi per la riqualificazione delle strutture alberghiere e norme modificativi della LR 14.9.1993 n. 40 (määrus nr 285, mis puudutab seaduse nr 9/1998 kohaldamist, Bollettino ufficiale della Regione Autonoma della Sardegna nr 15, 8.5.1999; edaspidi „määrus nr 285/1999”).

8        Määruse nr 285/1999 artikli 2 kohaselt pidi esialgne abikava rakendatama taotluste esitamise kutse menetluse raames. Sama määruse artiklites 4 ja 5 oli vastavalt ette nähtud, et antav abi pidi puudutama projekte, mis viiakse ellu pärast abitaotluste esitamist, ning et abikõlblikud kulutused peavad olema nendest taotlustest hilisemad. Määruse nr 285/1999 artiklis 17 „Üleminekusäte” oli siiski märgitud, et määruse esmakohaldamise staadiumis on abikõlblikud kõik kulutused ja abimeetmed, mis on tehtud või võetud pärast 5. aprilli 1998, mil jõustub seadus nr 9/1998.

9        Sardiinia maakond võttis 27. juulil 2000 vastu deliberazione nr 33/3 (otsus nr 33/3), millega tunnistati määrus nr 285/1999 kehtetuks viimases sisalduvate vormivigade tõttu, ning deliberazione nr 33/4 (otsus nr 33/4), millega kehtestati esialgse kava uued rakendussätted.

10      Samal päeval võttis Sardiinia maakond vastu ka deliberazione nr 33/6 (otsus nr 33/6), milles oli sätestatud, et kuna määruse nr 285/1999, mis sisaldas ühenduse õigusnormidega vastuolus olevaid sätteid, avaldamisega võidi luua võimalike abisaajate hulgas lootus, et kõik pärast 5. aprilli 1998 tehtud tööd võidakse lugeda abikõlblikeks, tuleb seaduse nr 9/1998 esmakohaldamisel võtta arvesse pärast seda kuupäeva tehtud töid, niivõrd kui nende tööde jaoks taotleti abi esimese taotluste esitamise iga-aastase kutse raames.

11      Vastusena komisjoni taotlusele vajalike meetmete kohta, mis olid ette nähtud selleks, et tagada, et olemasolevad abikavad oleksid alates 1. jaanuarist 2000 kooskõlas 10. märtsi 1998. aasta piirkondliku riigiabi andmise juhendiga (EÜT C 74, lk 9; ELT eriväljaanne 08/01, lk 226; edaspidi „1998. aasta juhend”), teavitasid Itaalia ametivõimud 2. novembri 2000. aasta kirjaga komisjoni seaduse nr 9/1998 rakendussätetest, edastades talle koopia deliberazionest nr 33/4, mainimata siiski deliberazionet nr 33/6.

12      Sardiinia maakond avaldas 29. detsembril 2000 esimese taotluste esitamise kutse, millega rakendati esialgne abikava.

13      Komisjon palus 28. veebruari 2001. aasta kirjaga Itaalia ametivõimudelt täiendavat teavet seaduse nr 9/1998 rakendamise kohta ning kutsete mehhanismi ja viisi kohta, kuidas järgiti sätet, mille alusel tuli taotlus esitada enne projekti elluviimise algust.

14      25. aprilli 2001. aasta kirjaga, millele oli uuesti lisatud deliberazione nr 33/4, kinnitasid Itaalia ametivõimud, et sel viisil rakendatud abikava on kooskõlas 1998. aasta juhendiga.

15      Komisjonile laekus 21. veebruaril 2003 kaebus, mille kohaselt oli kuritarvitatud esialgset abikava. Selle kaebuse alusel palus komisjon 26. veebruaril 2003 Itaalia ametivõimudelt täiendavat teavet.

16      Itaalia ametivõimud vastasid 22. aprilli 2003. aasta kirjaga komisjoni lisateabe taotlusele, mainides esimest korda deliberazionet nr 33/6.

17      Komisjon algatas 3. veebruari 2004. aasta otsusega EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse [esialgse abikava] kuritarvitamise kohta (EÜT C 79, lk 4; edaspidi „algatamise otsus”). Selles otsuses täpsustas komisjon, et kiites heaks abi andmise investeerimisprojektidele, millega oli alustatud enne abitaotluse kuupäeva, ei järginud Itaalia ametivõimud heakskiitmist käsitlevas otsuses sisalduvat kohustust ega 1998. aasta juhendis toodud tingimusi. Komisjon järeldas sellest, et selle puhul võib olla tegemist esialgse abikava kuritarvitamisega nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ […] artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 16 tähenduses ning avaldas kahtlusi, kas ühisturuga on kokkusobiv abi, mis anti enne abitaotluse kuupäeva alustatud investeerimisprojektidele.

18      Itaalia ametivõimud esitasid 19. aprillil 2004 komisjonile oma märkused. 30. aprillil 2004 sai komisjon kohtuasjas T‑454/08 hagejalt Grand Hotel Abi d’Oru SpA‑lt märkused. 25. juunil 2005 sai ta Itaalia ametivõimudelt täiendavat teavet.

19      Komisjon tegi 22. novembril 2006 otsuse, mis puudutas EÜ artikli 88 lõike 2 kohase käimasoleva menetluse C 1/2004 parandamist ja laiendamist (ELT 2007, C 32, lk 2; edaspidi „parandamise otsus”). Selle otsuse punktis „Menetluse parandamise ja laiendamise põhjused” märkis komisjon nimelt, et deliberazionet nr 33/6 ei olnud algatamise otsuses mainitud, samas kui investeerimisprojektidele, millega oli alustatud enne abitaotluse kuupäeva, anti 28 juhul abi selle instrumendi alusel, mitte aga deliberazione nr 33/4 alusel, nagu on ekslikult märgitud algatamise otsuses. Lisaks leidis komisjon, et abi kuritarvitamise mõiste määruse nr 659/1999 artikli 16 tähenduses, millele viidatakse algatamise otsuses, hõlmab olukordasid, kus heakskiidetud abi saaja kasutab abi vastuolus abi andmise otsuses kindlaksmääratud tingimustega, mitte aga olukordasid, kus liikmesriik võimaldab uue ebaseadusliku abi andmist olemasoleva abikava muutmise teel (määruse nr 659/1999 artikli 1 punktid c ja f).

 Vaidlustatud otsus

20      Komisjon tegi 2. juulil 2008 otsuse 2008/854/EÜ, milles käsitletakse riigiabi kava C 1/04 (ex NN 158/03 ja CP 15/2003) (abimeede N 272/98, maakonnavalitsuse 1998. aasta akt nr 9) kuritarvitamist (ELT L 302, lk 9; edaspidi „vaidlustatud otsus”).

21      Selles otsuses märkis komisjon nimelt, et teatavaks tehtud meetmes tehti deliberazionega nr 33/6 muudatused, mis ei olnud kooskõlas abi heakskiitmist käsitleva otsuse tingimustega. Deliberazionest nr 33/6 ei teavitatud komisjoni, millega rikuti EÜ artikli 88 lõiget 3 ning Itaalia Vabariigil EÜ artikli 10 alusel lasuvat koostöökohustust. Järelikult on abikava, nagu seda tegelikult rakendati, vastuolus heakskiitmist käsitleva otsusega ning seetõttu tuleb ebaseaduslikuks lugeda abiprojektid, mille raames alustati tööd enne mis tahes abitaotluse esitamist.

22      Mis puudutab kõnealuse abi kokkusobivust ühisturuga, siis pärast seda, kui komisjon meenutas oma hinnangut algatamise ja parandamise otsuses, luges ta kokkusobimatuks individuaalse abi, mida anti taotluse esitamise ajal jõus olnud rakendusmeetmete alusel projektidele, mille abikõlblikud kulutused tehti enne abitaotluse esitamist, ning mis ületab komisjoni 12. jaanuari 2001. aasta määruse (EÜ) nr 69/2001, mis käsitleb EÜ […] artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (EÜT L 10, lk 30; ELT eriväljaanne 08/02, lk 138), kohaselt arvutatud vähese tähtsusega abi summat, mida abisaajal võis olla tol hetkel õigus taotleda.

23      Vaidlustatud otsuse resolutsioon on järgmine:

„Artikkel 1

Riigiabi, mida anti maakonnavalitsuse 1998. aasta akti nr 9 alusel, mille Itaalia [Vabariik] rakendas ebaseaduslikult otsusega (deliberazione) nr 33/6 ja esimese taotluste esitamise kutsega, on ühisturuga kokkusobimatu, välja arvatud juhtudel, kui abisaaja esitas abikava alusel abitaotluse enne algse investeerimisprojekti raames töö alustamist.

Artikkel 2

1.      Itaalia Vabariik nõuab artiklis 1 viidatud abikava alusel antud kokkusobimatu abi abisaajatelt tagasi.

2.      Tagasinõutavatelt summadelt arvestatakse intressi alates kuupäevast, millal need abisaaja käsutusse anti, kuni nende tegeliku tagasisaamiseni.

3.      […]

4.      Itaalia Vabariik tühistab alates käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäevast kõik ettenähtud väljamaksed artiklis 1 osutatud abikava alusel.

Artikkel 3

1.      Artiklis 1 viidatud abikava alusel antud abi nõutakse tagasi viivitamata ja tulemuslikult.

2.      Itaalia Vabariik tagab käesoleva otsuse rakendamise nelja kuu jooksul alates selle teatavakstegemise kuupäevast.

[…]

Artikkel 5

Käesolev otsus on adresseeritud Itaalia Vabariigile.”

 Menetlus

24      Sardiinia maakond esitas kohtuasjas T‑394/08 hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. septembril 2008.

25      SF Turistico Immobiliare Srl esitas kohtuasjas T‑408/08 hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. septembril 2008.

26      Timsas Srl esitas kohtuasjas T‑453/08 hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 3. oktoobril 2008.

27      Grand Hotel Abi d’Oru SpA esitas kohtuasjas T‑454/08 hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. oktoobril 2008.

28      Selene di Alessandra Cannas Sas, HGA Srl, Gimar Srl, Coghene Costruzioni Srl, Camping Pini e Mare di Cogoni Franco & C. Sas, Immobiliare 92 Srl, Gardena Srl, Hotel Stella 2000 Srl, Vadis Srl, Macpep Srl, San Marco Srl, Due Lune SpA, Nicos Residence Srl, Rosa Murgese, Mavi Srl, Hotel Mistral di Bruno Madeddu & C. Sas, L’Esagono di Mario Azara & C. Snc, Le Buganville di Cogoni Giuseppe & C. Snc ja Le Dune di Stefanelli Vincenzo & C. Snc (edaspidi „menetlusse astujad”) esitasid 19. detsembril 2008 Üldkohtu kantseleile avalduse kohtuasjas T‑394/08 menetlusse astumiseks Sardiinia maakonna nõuete toetuseks. Üldkohtu teise koja esimees rahuldas selle taotluse 15. juuni 2009. aasta määrusega.

29      Poolte märkused ära kuulanud, liitis Üldkohtu teise koja esimees 25. juuni 2009. aasta määrusega kohtuasjad T‑394/08, T‑408/08, T‑453/08 ja T‑454/08 suulise menetluse huvides vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 50.

30      Menetlusse astujad esitasid 27. juulil 2009 kohtuasjas T‑394/08 oma menetlusse astuja seisukohad. Komisjon esitas 21. septembril 2009 oma märkused nende seisukohtade kohta. Sardiinia maakond märkusi Üldkohtu kantselei määratud tähtaja jooksul ei esitanud.

31      Seoses Üldkohtu kodade koosseisu muutmisega kuulub ettekandja-kohtunik neljanda koja koosseisu, millele käesolevad kohtuasjad on seetõttu määratud.

32      Menetlust korraldava meetme raames saatis Üldkohus 7. detsembril 2010 kirjalikud küsimused komisjonile ja kohtuasjas T‑454/08 hagejaks olevale Grand Hotel Abi d’Orule, kes vastasid nendele küsimustele määratud tähtaja jooksul.

 Poolte nõuded

33      Sardiinia maakond, keda toetavad menetlusse astujad, palub kohtuasjas T‑394/08 Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

34      Kohtuasjas C‑408/08 palub SF Turistico Immobiliare Üldkohtul:

–        esimese võimalusena

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt;

–        teise võimalusena osaliselt tühistada vaidlustatud otsus, niivõrd kui selles loetakse ühisturuga kokkusobimatuks abikava tervikuna ning kohustatakse tagasi nõudma summad, mis väljuvad piiridest, mis on ette nähtud vähese tähtsusega abi reguleerivates sätetes;

–        kolmanda võimalusena

–        esiteks tühistada 1998. aasta juhendi punkt 4.2, niivõrd kui selles välistatakse abi saajatele antud abi abikõlblikkus tervikuna, tegemata erandit abi selle osa puhul, mis puudutab pärast taotluse esitamist tehtud investeeringuid, mis kujutavad endast funktsionaalset või struktuurilist iseseisvust, ja

–        teiseks osaliselt tühistada vaidlustatud otsus, niivõrd kui selles kohustatakse Itaalia Vabariiki tagasi nõudma üle kantud summad, tegemata erandit abi puhul, mis puudutab kulusid, mida abi saaja kannab pärast abitaotluse esitamist, ning mis hõlmab rakendatava kava funktsionaalselt või struktuuriliselt iseseisvaid osasid.

35      Kohtuasjas T‑453/08 palub Timsas Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

36      Kohtuasjas T‑454/08 palub Grand Hotel Abi d’Oru Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

37      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagid rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt;

–        jätta menetlusse astujate kanda nende endi kohtukulud ning mõista neilt välja nende menetlusse astumisega komisjonile tekkinud kulud.

 Õiguslik käsitlus

38      Kuulanud ära poolte seisukohad selles küsimuses, otsustas Üldkohus kodukorra artikli 50 alusel käesolevad kohtuasjad otsuse tegemiseks liita.

1.     Kohtuasjas T‑394/08 menetlusse astujate teatud väidete vastuvõetavus

39      Komisjon märgib, et menetlusse astujad esitasid teatud väited, mida ei esitanud Sardiinia maakond, kes on hageja kohtuasjas T‑394/08, ning mis jäävad seega nimetatud kohtuasjas väljapoole vaidluse raamistikku, mis on määratletud hagiavalduses Sardiinia maakonna esitatud väidetega.

40      Komisjoni arvates puudutab see järgmisi väiteid:

–        väide, et ametliku uurimismenetluse algatamisel tugines ta ekslikule oletusele, et rikutud on varasemat tingimuslikku otsust;

–        väide, et rikutud on määruse nr 659/1999 artiklit 9, kuna enne vaidlustatud otsuse tegemist oleks ta pidanud tühistama heakskiitmist käsitleva otsuse;

–        väide, et rikutud on määruse nr 659/1999 artiklit 16, mis ei näinud ette juba algatatud menetluse parandamist ja selle käsitlusala laiendamist;

–        väide, et rikutud on EÜ artikli 87 lõike 3 punkte a ja c, kuna ta välistas valesti kõnealuse abi kokkusobivuse ühisturuga, ning vaidlustatud otsus on selles osas põhjendamata, kuivõrd see on vastuolus varasemate otsusega;

–        väide, et rikutud on määruse nr 659/1999 teatud sätteid, mis reguleerivad menetlustähtaegu, ning menetluse mõistliku kestuse põhimõtet;

–        väide, et rikutud on erapooletuse ja konkurentsi kaitse põhimõtet;

–        väide, et rikutud on vähese tähtsuse reeglit, sest ta jättis lahutamata 100 000 euro või 200 000 euro suuruse summa abist, mille tagastamist ta nõudis.

41      Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 neljandas lõigus on ette nähtud, et menetlusse astuja võib esitada üksnes nõudeid, mis toetavad ühe poole esitatud nõudeid. Kodukorra artikli 116 lõige 4 sätestab, et menetlusse astuja seisukohad sisaldavad menetlusse astuja nõudeid, mis toetavad või vastustavad täielikult või osaliselt kohtuasja ühe poole nõudeid, samuti menetlusse astuja õiguslikke aluseid ja argumente.

42      Nende sätetega antakse menetlusse astujale õigus esitada sõltumatult nii argumente kui ka väiteid, kuid seda osas, milles need toetavad kohtuasja ühe poole nõudeid ega ole hageja ja kostja vahelise vaidluse aluseks olevate kaalutluste kontekstiga niivõrd seostamatud, et muudaksid kohtuvaidluse eset (vt Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑171/02: Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2123, punkt 152 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Seega peab Üldkohus menetlusse astuja esitatud väidete vastuvõetavuse üle otsustamiseks kontrollima, kas need on seotud poolte määratletud vaidlusesemega.

44      Kui ilmneb, et hagi, mille vastuvõetavus tekitab kahtlusi, tuleb igal juhul sisulistel põhjustel rahuldamata jätta, võib kohus menetlusökonoomia huvides võtta kohe hagi sisu suhtes seisukoha (vt selle kohta Euroopa Kohtu 26. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑23/00 P: nõukogu vs. Boehringer, EKL 2002, lk I‑1873, punkt 52, ja 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑233/02: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑2759, punkt 26). Samuti kui ilmneb, et väide, mille seos hagi esemega on vaieldav, tuleb mõnel muul põhjusel vastuvõetamatuse või põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, võib kohus selle väite tagasi lükata, ilma et ta otsustaks, kas menetlusse astuja on ületanud kohtuasja ühe poole nõuete toetamise piire (Euroopa Kohtu 24. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑118/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑747, punktid 64 ja 65, ning eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, punkt 155).

45      Käesolevas asjas tuleb esiteks tõdeda, et enamik väiteid, mille esitasid menetlusse astujad ning mida ei esitanud ka Sardiinia maakond, esitas mõni hagejatest kohtuasjades T‑408/08, T‑453/08 ja T‑454/08. Teiseks on need väited igal juhul põhjendamatud põhjustel, mis on toodud eespool.

46      Neil asjaoludel ei tule menetlusökonoomia huvides analüüsida komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väidet.

2.     Repliigi staadiumis esitatud teatud etteheidete vastuvõetavus

47      Komisjon väidab, et hagejad esitasid esimest korda repliigi staadiumis uusi väiteid, mis tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kohtuasi T‑394/08

48      Kohtuasjas T‑394/08 peab komisjon uueks esiteks väidet, et abi ergutava mõju hindamisel on tehtud ilmne viga, teiseks väidet, et rikutud on komisjoni hindamiskohustust, ning kolmandaks väidet, et täiesti ilmselt on rikutud kõnealuse kavaga antud abi vajalikkuse põhimõtet.

49      Komisjoni vaidlustatud esimese ja kolmanda väite puhul ilmneb, et seisukohad, mille komisjon kvalifitseerib uuteks väideteks, on ette nähtud üksnes nende etteheidete tegemiseks, mis olid esitatud juba esimese väitena hagiavalduses.

50      Tõsi on see, et Sardiinia maakonna esitatud esimene väide kannab pealkirja: „Oluliste menetlusnormide rikkumine põhjenduste vastuolulisuse tõttu: „ergutava mõju” hindamisel ning seega „abi vajalikkuse” tingimuse hindamisel usutavuse väidetav asjassepuutumatus abi saajate seisukohast”. Näib, et see pealkiri piiritleb väite ulatuse põhjendamiskohustuse rikkumisega. Siiski sisaldab sellele pealkirjale järgnev tekst samuti lõike, mis selgelt puudutavad viga abi ergutava mõju hindamisel, näiteks hagiavalduse punkti 17 neljas taane ning punktid 18, 20 ja 23. Abi ergutava mõju kriteeriumi kasutab Sitsiilia maakond vajalikkuse kriteeriumi sünonüümina, kuna abi andmine peab motiveerima abi saajat ellu viima teatavat projekti, mis muidu ei oleks teostunud. Seega sisaldab Sardiinia maakonna esitatud esimene väide tegelikult kahte väidet, millest üks puudutab abi ergutava mõju hindamisel tehtud viga ning teine seda punkti puudutava põhjenduse puudumist.

51      Mis puudutab komisjoni vaidlustatud teist väidet, siis kinnitab viimane, et repliigis, selleks et kinnitada oma kaalutlusi põhjendamiskohustuse väidetava rikkumise kohta ergutava mõju hindamisel, kritiseeris Sardiinia maakond asjaolu, et ta ei saanud vaidlustatud otsusega piisavalt tutvuda.

52      Repliigi kõnealustest lõikudest ilmneb, et Sardiinia maakond, kes üldse ei kavatsenud esitada uut väidet uurimise puudulikkuse kohta, tahtis lihtsalt kinnitada oma esimest väidet, mis käsitleb – nagu on märgitud eespool punktis 50 – nii abi ergutava mõju hindamisel tehtud viga kui seda punkti puudutava põhjenduse puudumist.

53      Seega ei ole Sardiinia maakond esitanud repliigi staadiumis uusi väiteid, mistõttu tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väide tagasi lükata.

 Kohtuasi T‑408/08

54      Kohtuasjas T‑408/08 loeb komisjon uueks väite, et põhjendamata on jäetud käesoleva kava mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele.

55      Komisjoni see vastuvõetamatuse väide on tingitud SF Turistico Immobiliare kirjalike seisukohtade valest mõistmisest, mis põhjustavad mõistagi segadust. Nimelt mainis kõnealune hageja juba hagiavalduses „kaubandustingimuste muutumist ühiste huvidega vastuolus oleval määral” oma üheksanda väite raames, mis puudutab EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c ja 1998. aasta juhendi rikkumist. Siiski kavatses ta sellega üksnes põhjendada seda väidet, mis puudutab abi kokkusobivust reguleerivate sätete rikkumist, mitte aga esitada eraldi väidet, mis puudutab EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumist seeläbi, et komisjon järeldas ekslikult riigiabi olemasolu.

56      Seega tuleb repliigis SF Turistico Immobiliare esitatud hinnangut, mille kohaselt ta „lisaks väitis [hagiavalduses], et sisuliselt ei ole piisavalt põhjendatud abi mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele”, mõista samas tähenduses, see tähendab nii, et see oli mõeldud selle väite põhjendamiseks, mis puudutab abi kokkusobivust reguleerivate sätete rikkumist.

57      Sellest tuleneb, et SF Turistico Immobiliare ei esitanud repliigi staadiumis uut väidet, mistõttu tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väide tagasi lükata.

 Kohtuasi T‑453/08

58      Selles kohtuasjas loeb komisjon uueks väite, et vähese tähtsuse reegli kohaldamisel on rikutud EÜ artiklit 253.

59      Selles osas leiab ta, et hagiavalduses esitatud väide puudutas vähese tähtsuse künnise täpset kohaldamist, mitte aga selle kohaldamise vastavat põhjendamist.

60      See väide ei vasta täpselt hagiavalduse kõnealuste punktide sõnastusele, mis mainivad „põhjenduste puudumist abi ergutava elemendi olemasolu puhul seoses asjaoluga, et toetuse osa, mis vastab enne taotlust tehtud kulutustele, on summa, mis on madalam vähese tähtsuse künnisest”, ning „vastuolu” vaidlustatud otsuse ning komisjoni nende seisukohtade vahel, mis puudutavad vähese tähtsuse ülempiiri muude kontaktide puhul Sitsiilia maakonnaga.

61      Seega tuleb tõdeda, et väide, mis puudutab põhjenduste puudumist seoses vähese tähtsuse reegli kohaldamisega, esitas Timsas juba hagiavalduses, mistõttu tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väide tagasi lükata.

 Kohtuasi T‑454/08

62      Selles kohtuasjas loeb komisjon uueks väidetavalt Grand Hotel Abi d’Oru poolt repliigi staadiumis esitatud väite, et rikutud on kaitseõigusi.

63      Ta leiab selles osas, et hagiavalduses ei viidanud Grand Hotel Abi d’Oru selgelt seoses asjaoluga, et komisjon ei teavitanud teda teatud dokumentidest, et rikutud on EÜ artiklit 254 ning määruse nr 659/1999 artikli 20 lõiget 1.

64      Vastusena Üldkohtu esitatud kirjalikule küsimusele kinnitas Grand Hotel Abi d’Oru, et ta ei kavatsenud komisjoni viidatud lõiguga repliigis esitada uut väidet kaitseõiguste rikkumise kohta, vaid selle lõigu eesmärk oli üksnes põhjendada hagiavalduses esitatud väidet EÜ artikli 254 ning määruse nr 659/1999 artikli 20 lõike 1 rikkumise kohta. Järelikult ei tule Grand Hotel Abi d’Oru esitatud väidet vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

3.     Parandamise otsuse õigusvastasust puudutavate väidete vastuvõetavus

65      Menetlusse astujad ja SF Turistico Immobiliare tuginesid parandamise otsuse õigusvastasusele, selleks et väita, et vaidlustatud otsus on õigusvastane.

66      Ilma et komisjon oleks selles osas ametlikult esitanud õigusvastasuse väite, leiab ta, et kõnealused väited on vastuvõetamatud, kuna parandamise otsus on muutunud lõplikuks. Nimelt avaldati see Euroopa Liidu Teatajas 14. veebruaril 2007 ning seda ei vaidlustatud EÜ artikli 230 viiendas lõigus ette nähtud tähtaegadel.

67      SF Turistico Immobiliare väidab, et parandamise otsus ei tekitanud talle kahju, kuna ainus konkreetne kahju tema huvidele tulenes vaidlustatud otsusest. Seega üksnes viimati nimetatud otsuse suhtes oli tal põhjendatud huvi.

68      Selles osas tuleb kõigepealt kindlaks teha parandamise otsuse õiguslik laad, et seejärel vajadusel tuvastada, kas juhul, kui hagejad seda otsust EÜ artikli 230 viiendas lõigus sätestatud tähtaja jooksul kohtus ei vaidlustanud, on aegunud nende õigus viidata selle õigusvastasusele vaidlustatud otsuse tühistamiseks esitatud hagis.

 Parandamise otsuse õiguslik laad

69      Riigiabi menetlust reguleerivad õigusnormid ei näe sõnaselgelt ette poolelioleva menetluse parandamise ja laiendamise otsust.

70      Selles osas tuleneb määruse nr 659/1999 põhjendusest 8 ning sama määruse artikli 6 lõikest 1, et ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses peavad olema kokkuvõtlikult esitatud asjakohased faktid ja õigusküsimused ning see peab sisaldama esialgset hinnangut selle kohta, kas kavatsetud meetmel on abi iseloom, ja kahtlusi selle ühisturuga kokkusobivuse kohta, selleks et kõnealusel liikmesriigil ja teistel huvitatud pooltel oleks võimalik esitada märkusi ning sellega edastada komisjonile kogu teabe, mis on vajalik selleks, et hinnata abi kokkusobivust ühisturuga. Ametlik uurimismenetlus võimaldab omalt poolt süvendada ja selgitada menetluse algatamise otsuses tekkinud küsimusi. Määruse nr 659/1999 artiklist 7 nähtub, et selle menetluse lõppedes võib komisjoni hinnang olla muutunud, kuna ta võib lõpuks otsustada, et meede ei kujuta endast abi või et kahtlused selle ühisturuga kokkusobivuse kohta on kõrvaldatud. Sellest tuleneb, et lõplik otsus võib olla menetluse algatamise otsusest mõnevõrra erinev, ilma et need erinevused seaksid siiski kahtluse alla lõpliku otsuse kehtivust (Üldkohtu 4. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑424/05: Itaalia vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 69). Seda arvestades ei pidanud komisjon seega parandama ametliku uurimismenetluse algatamise otsust.

71      Sellegipoolest on loogiline ning rohkem potentsiaalsete abisaajate huvides, et kui komisjon saab pärast ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse tegemist teada, et see otsus põhineb kas puudulikel asjaoludel või nende asjaolude valel õiguslikul kvalifikatsioonil, peab tal olema võimalik muuta oma seisukohta, võttes vastu parandamise otsuse. Niisugune parandamise otsus, millega kaasneb huvitatud isikutele uus kutse esitada oma märkused, võimaldab neil nimelt reageerida muudatusele, mille komisjon teeb esialgses hinnangus kõnealusele meetmele, ning anda selle muudatuse osas oma seisukoht.

72      Lisaks tuleb märkida, et komisjon oleks samuti võinud kõigepealt teha menetluse lõpetamise otsuse ning seejärel teha uue otsuse ametliku uurimismenetluse algatamise kohta, tuginedes selles otsuses oma muudetud õigushinnangule, mis oleks sisuliselt olnud sama kui parandamise otsus. Neil asjaoludel on menetlusökonoomia kaalutlustel ja hea halduse põhimõtet arvestades eelistatud teha parandamise otsus, kui lõpetada menetlus ja algatada uus menetlus. Selles kontekstis tuleb märkida, et menetluse eseme parandamine võimaldas komisjonil võtta vaidlustatud otsuses arvesse Grand Hotel Abi d’Oru poolt pärast algatamise otsust esitatud märkusi, mis ei oleks olnud nii, kui ta oleks lõpetanud ametliku menetluse, et algatada uus menetlus.

73      Mis puudutab sellise parandamisotsuse õiguslikku kvalifikatsiooni, arvestades, et see on lisatud algatamise otsusele, moodustades koos viimasega algatamise otsuse muudetud kujul, siis tuleb tõdeda, et sellel on algatamise otsusega samasugune õiguslik tähendus. Selles osas tuleb meenutada, et ametliku uurimismenetluse algatamisest teavitamise ainus eesmärk on saada asjassepuutuvatelt isikutelt teavet, mida komisjon oma edaspidise tegevuse kavandamiseks vajab (Euroopa Kohtu 12. juuli 1973. aasta otsus kohtuasjas 70/72: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1973, lk 813, punkt 19; Üldkohtu 22. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑266/94: Skibsværftsforeningen jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1399, punkt 256).

74      Käesoleval juhul esitas komisjon parandamise otsuses põhjused, miks ta leidis, et algatamise otsuses sisalduvat kõnealuse abikava õigushinnangut tuleb parandada. Ta selgitas nimelt, et tema arvates on tegemist õigusvastase kavaga, mitte aga tema poolt heaks kiidetud kava õigusvastase rakendamisega. Komisjon lisas nendele selgitustele uue kutse huvitatud poolte jaoks, et nad esitaksid oma märkused. Seega oli parandamise otsusel sama ese ja eesmärk kui algatamise otsusel, nii et parandamise otsus tuleb kvalifitseerida nii, nagu algatamise otsus.

 Parandamise otsuse õigusvastasust puudutavate väidete vastuvõetavuse tagajärjed käesolevas asjas

75      Kõigepealt tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab EÜ artikli 230 tähenduses esitada tühistamishagi selliste toimingute või otsuste peale, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muudatuse tema õiguslikus seisundis (Euroopa Kohtu 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punkt 9, ning Üldkohtu 18. detsembri 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑10/92–T‑12/92 ja T‑15/92: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑2667, punkt 28).

76      Toimingute või otsuste peale, mis tehakse mitmeastmelise, eelkõige asutusesisese menetluse käigus, võib üldjuhul hagi esitada vaid siis, kui need kujutavad endast meetmeid, mis väljendavad institutsiooni lõplikku seisukohta kõnealuses menetluses, seevastu vahemeetmete peale, millega valmistatakse ette lõplikku otsust, ei saa hagi esitada (eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus IBM vs. komisjon, punkt 10, ja eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 28).

77      Selle kohtupraktika kohaselt kujutab komisjoni lõplik otsus lõpetada EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametlik uurimismenetlus endast toimingut, mida võib vaidlustada EÜ artikli 230 alusel. Selline otsus tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võivad puudutatud poolte huve mõjutada, sest sellega lõpetatakse kõnealune menetlus ning tehakse lõplik otsus uuritud meetme kokkusobivuse kohta riigiabi suhtes kohaldatavate normidega. Seega on huvitatud pooltel alati võimalus vaidlustada lõplikku otsust, mis lõpetab ametliku uurimismenetluse, ja neil peab selle raames olema võimalik vaidlustada erinevaid osi, mis moodustavad komisjoni lõpliku seisukoha aluse (Üldkohtu 27. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑190/00: Regione Siciliana vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5015, punkt 45). Nimetatud võimalus ei sõltu sellest, kas ametliku uurimismenetluse algatamise otsus tekitab õiguslikke tagajärgi, mis võivad olla tühistamishagi esemeks. Nii on Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikas tunnustatud võimalust esitada hagiavaldus algatamise otsuse peale, kui see toob kaasa selliseid lõplikke õiguslikke tagajärgi, mida ei saa lõpliku otsusega hiljem õiguspäraseks muuta. See on nii siis, kui komisjon – nagu käesolevas asjas – algatab ametliku uurimismenetluse meetme osas, mille ta kvalifitseerib alguses uueks abiks, kuna see menetluse algatamise otsus toob kaasa lõplikust otsusest sõltumatud õiguslikud tagajärjed. Asjaomase meetme rakendamise peatamine põhjusel, et see on EÜ artikli 88 lõike 3 alusel esialgu kvalifitseeritud uueks abiks, on ajaliselt piiratuna kuni ametliku menetluse lõpetamiseni lõpliku otsuse suhtes iseseisev (Euroopa Kohtu 30. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑312/90: Hispaania vs. komisjon, EKL 1992, lk I‑4117, punktid 12–24; 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑47/91: Itaalia vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑4635, punktid 29 ja 30, ning 9. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑400/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑7303, punktid 56–62 ja 69; Üldkohtu 30. aprilli 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑195/01 ja T‑207/01: Government of Gibraltar vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2309, punktid 80–86).

78      See võimalus vaidlustada algatamise otsus ei tohi kokkuvõttes siiski vähendada huvitatud poolte menetluslikke õigusi, takistades neil lõplikku otsust vaidlustada ja tugineda oma hagi toetuseks rikkumistele selle otsuseni viiva menetluse igas staadiumis (eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus Regione Siciliana vs. komisjon, punkt 47).

79      Eespool toodust tuleneb, et asjaolu, et hagejad ja menetlusse astujad ei esitanud ettenähtud tähtaja jooksul hagiavaldust parandamise otsuse peale, et takista neil esitamast vaidlustatud otsuse suhtes väiteid parandamise otsuse õigusvastasuse kohta, mistõttu tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väide tagasi lükata.

4.     Väited, mis puudutavad menetlusnormide rikkumisi

80      Hagejad ja menetlusse astujad esitavad menetlusnormide rikkumistega seotud kolm väidet, mis puudutavad esiteks EÜ artikli 88 lõike 2 ning määruse nr 659/1999 rikkumist, teiseks EÜ artikli 254 lõike 3 ja määruse nr 659/1999 artikli 20 lõike 1 rikkumist ning kolmandaks puudusi vaidlustatud otsuse põhjendamisel.

 Väide, et rikutud on EÜ artikli 88 lõiget 2 ning määrust nr 659/1999

81      See väide jaguneb kolmeks etteheiteks, mis puudutavad vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 9 rikkumist, uurimise puudulikkust ning määruses nr 659/1999 sätestatud tähtaegade järgimata jätmist.

 Etteheide, et rikutud on määruse nr 659/1999 artiklit 9

82      Menetlusse astujad väidavad, et vaidlustatud otsusega kokkusobimatuks tunnistatud abi oli komisjon eelnevalt heaks kiitnud, oleks komisjon pidanud määruse nr 659/1999 artiklis 9 sätestatu kohaselt tühistama heakskiitmist käsitleva otsuse.

83      Komisjon ei ole selle etteheite põhjendatuse suhtes sõnaselgelt oma seisukohta avaldanud.

84      Määruse nr 659/1999 artiklist 9 tuleneb, et komisjon võib nimelt pärast seda, kui ta on andnud kõnealusele liikmesriigile võimaluse esitada omapoolseid märkusi, tühistada otsuse, millega ta kiitis abi heaks, kui see otsus põhines menetluse käigus esitatud ebaõigel teabel, mis oli otsuse tegemisel määrav.

85      Siiski tuleb tõdeda, et heakskiitmist käsitlev otsus ei põhine ebaõigel teabel. Selles osas tuleb märkida, nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 51, 54, 59, 61 ja 72, et komisjon ei heida Itaalia ametivõimudele ette, et nad esitasid talle heakskiitmist käsitlevale otsusele eelnevas menetluses ebaõiget või mittetäielikku teavet. Ta loeb kõnealuse abi käesoleval juhul ühisturuga kokkusobimatuks nimelt asjaolu tõttu, et deliberazionega nr 33/6 viidi algselt teatatud meetmesse sisse sellised muudatused, mis ei olnud kooskõlas heakskiitmist käsitleva otsusega, kuna esimeses taotluste esitamise kutses kõnealuse korra raames võidi tugineda projektidele, millega alustati enne abitaotluse esitamist (edaspidi „vaidlusalune abikava” või „vaidlusalune kava”). Deliberazione nr 33/6 kannab 27. juuli 2000. aasta kuupäeva ning on seega 12. novembri 1998. aasta heakskiitmist käsitlevast otsusest hilisem.

86      Järelikult ei ole määruse nr 659/1999 artikkel 9 käesolevas asjas kohaldatav.

87      Sellega seoses tuleb lisada, et komisjonil puudus vajadus tühistada heakskiitmist käsitlev otsus, kuna tema hinnang selle otsusega heakskiidetud abikava kokkusobivuse osas ei muutunud. Komisjon tuvastas nimelt vaidlustatud otsuse artiklis 1, et „riigiabi, mida anti […] 1998. aasta akti nr 9 alusel, mille Itaalia rakendas ebaseaduslikult deliberazionega nr 33/6 […], on ühisturuga kokkusobimatu, välja arvatud juhtudel, kui abisaaja esitas abikava alusel abitaotluse enne […] töö alustamist”. Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsus ei mõjuta seaduse nr 9/1998 alusel antud riigiabi kokkusobivust, kuna abitaotlus esitati enne tööde tegemist. Täpsemalt seda tingimust arvestades teatas komisjon heakskiitmist käsitlevas otsuses, et ta ei esita Itaalia teatatud abikava suhtes vastuväiteid.

88      Järelikult tuleb tagasi lükata menetlusse astujate etteheide määruse nr 659/1999 artikli 9 rikkumise kohta.

 Etteheide, mis puudutab uurimise puudulikkust

89      Timsas ja Grand Hotel Abi d’Oru heidavad komisjonile ette uurimise puudulikkust, kuna ta ei võtnud arvesse nende erilist seisundit. Iseäranis ei analüüsinud komisjon nende kui eraõiguslike isikute seisundit Sardiinia maakonnaga võrreldes ning erinevusi kõnealuse abikava rakendamisega seotud erinevate ettevõtjate vahel. Lisaks jättis komisjon analüüsimata õiguspärase ootuse, mille kutsus neis esile nii Sardiinia maakond kui ka komisjon.

90      Komisjon lükkab ümber Timsasi ja Grand Hotel Abi d’Oru argumendid.

91      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et abikava korral ei ole komisjon üldjuhul kohustatud analüüsima konkreetsetel juhtudel antud abi, vaid ta võib piirduda kõnealuse abikava omaduste uurimisega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 248/84: Saksamaa vs. komisjon, EKL 1987, lk 4013, punkt 18; 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑310/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑2289, punkt 89, ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑278/00: Kreeka vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑3997, punkt 24). Lisaks saab üksiku abisaajaga seotud omaseid erilisi asjaolusid hinnata alles abi asjaomase liikmesriigi poolt tagasinõudmise staadiumis (eespool viidatud 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas Itaalia vs. komisjon, punkt 91, ja Üldkohtu 31. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑354/99: Kuwait Petroleum (Nederland) vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1475, punkt 67). Vastasel korral oleks komisjonil lasuv kontrollikohustus suurem olukorras, kus abikorda rakendatakse õigusvastaselt vastuolus EÜ artikli 88 lõikega 3, kui olukorras, kus kõnealune liikmesriik järgis selle sättega pandud teatamiskohustust, kuna viimasel juhul on võimalikele abisaajatele omased asjaolud uurimise staadiumis juba määratluse poolest teadmata.

92      Seega võis komisjon käesoleval juhul piirduda abikava kui sellise kontrollimisega ning ta ei pidanud arvesse võtma ei hagejate ja Sardiinia maakonna vahelisi suhteid, erinevate asjaomaste ettevõtjate vahelisi erinevusi ega ka võimalikku õiguspärast ootust, millele võis tugineda mõni neist ettevõtjatest ning mille kutsus neis esile kas komisjon või Sardiinia maakond. Neid asjaolusid sai arvesse võtta alles individuaalse abi tagasinõudmise staadiumis.

93      Eespool toodust tuleneb, et uurimise puudulikkuse etteheide tuleb tagasi lükata.

 Etteheide, et järgitud ei ole määruses nr 659/1999 sätestatud tähtaegasid

94      Menetlusse astujad heidavad komisjonile ette, et viimane ei ole järginud määruses nr 659/1999 sätestatud järgmisi tähtaegu:

–        määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 5 sätestatud kahe kuu pikkune tähtaeg, mis algab lõpliku teatise kättesaamisele järgnevast päevast ning mille jooksul peab komisjon uurimise esialgse etapi lõppedes tegema otsuse;

–        määruse nr 659/1999 artikli 10 lõikes 1 sätestatud kahe kuu pikkune tähtaeg, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas, mille jooksul peab komisjon uurimise esialgse etapi lõppedes tegema otsuse, kui tal on teavet väidetava ebaseadusliku abi kohta;

–        määruse nr 659/1999 artikli 7 lõikes 6 sätestatud 18 kuu pikkune tähtaeg, mis algab ametliku uurimismenetluse algatamisest ning mille jooksul komisjon peab tegema selle menetluse lõpetamise otsuse.

95      Komisjon ei ole selle etteheite põhjendatuse suhtes sõnaselgelt oma seisukohta avaldanud.

96      Selles osas tuleb esiteks märkida, et määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 5 sätestatud kahe kuu pikkune tähtaeg uurimise esialgse etapi lõpetamiseks hakkab kulgema alates lõpliku teatise kättesaamisele järgnevast päevast. Käesoleval juhul ei alanud vaidlusaluse kava esialgne uurimine sellest, kui Itaalia Vabariik teatas nimetatud kavast, vaid algse kava kuritarvitamist puudutavast kaebusest, mille komisjon sai 21. veebruaril 2003. Seega ei olnud komisjon seotud määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 5 sätestatud kahe kuu pikkuse tähtajaga (vt selle kohta juba enne määruse nr 659/1999 jõustumist Üldkohtu 15. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑95/96: Gestevisión Telecinco vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3407, punkt 79, ning 10. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑46/97: SIC vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2125, punkt 103).

97      Teiseks, mis puudutab kahe kuu pikkust tähtaega, mis väidetavalt tuleneb kohtupraktikast määruse nr 659/1999 artikli 10 lõike 1 kohta, siis tuleb kõigepealt märkida, et selle sätte kohaselt kontrollib komisjon, kui tema käsutuses on teavet väidetava ebaseadusliku abi kohta, seda teavet viivitamata. Seda normi ei tule mõista nii, nagu see viitaks uurimise esialgse etapi lõpetamisele, vaid pigem nii, et see on seotud esialgse uurimise algusega, mis on teesiks, mida kinnitab eespool punktis rõhutatud asjaolu, et komisjon ei pea järgima tavapärast tähtaega juhul, kui esialgne uurimine algatati kaebuse alusel.

98      Menetlusse astujate viidatud kohtupraktikast ei tulene, et neid sätteid tuleks eelnevast teisiti tõlgendada. Nimelt, kuigi on tõsi, et selles kohtupraktikas rõhutatakse asjaolu, et komisjon peab lõpetama uurimise esialgse etapi kahe kuu pikkuse tähtaja jooksul, kohaldatakse seda tähtaega siiski üksnes juhul, kui liikmesriigid teatavad abist, nagu see tuleneb selgelt menetlusse astujate viidatud punktide kontekstist, ning mitte juhtudel, kui – nagu käesoleval juhul – uurimise esialgne etapp algatati kaebuse alusel.

99      Tõsi on see, et see ei saa viia selleni, et komisjonil oleks võimalik oma kaalutlusõigust kasutades pikendada uurimise esialgset etappi. Nagu on otsustatud, siis selles osas, milles komisjonil on ainupädevus hinnata riigiabi kokkusobivust ühisturuga, peab komisjon riigiabi käsitlevate asutamislepingu alussätete hea haldamise huvides hoolikalt ja erapooletult kontrollima kaebust, milles teatatakse ühisturuga kokkusobimatust riigiabist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 62, ja eespool punktis 96 viidatud kohtuotsus Gestevisión Telecinco vs. komisjon, punkt 72), ning komisjon ei saa seega lõputult pikendada riigiabi puudutava kaebuse esemeks olevate riiklike meetmete esialgset uurimist (eespool punktis 96 viidatud kohtuotsus Gestevisión Telecinco vs. komisjon, punkt 74). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb sellise haldusmenetluse kestuse mõistlikkust hinnata iga asjaga seotud asjaolusid silmas pidades ning arvestades eelkõige asja tausta, erinevaid menetlusstaadiume, mida komisjon peab järgima, asja keerukust, samuti selle olulisust erinevate huvitatud poolte jaoks (Üldkohtu 19. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑73/95: Oliveira vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑381, punkt 45; 22. oktoobri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑213/95 ja T‑18/96: SCK ja FNK vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1739, punkt 57, ja eespool punktis 96 viidatud kohtuotsus Gestevisión Telecinco vs. komisjon, punkt 75).

100    Käesoleval juhul on komisjoni poolt 21. veebruaril 2003 kaebuse saamise ning 3. veebruaril 2004 algatamise otsuse tegemise vaheline ajavahemik veidi pikem kui 11 kuud. Arvestades nimelt komisjoni vajadust paluda Itaalia Vabariigi vahendusel Sardiinia maakonnalt lisateavet, ei saa sellist ajavahemikku pidada ülemäära pikaks.

101    Kolmandaks ei ole komisjon määruse nr 659/1999 artikli 13 lõikest 2 ja artiklist 16 tulenevalt väidetavalt ebaseadusliku abi juhul, nagu ka abi eeldataval kuritarvitamisel, nimelt seotud määruse nr 659/1999 artikli 7 lõikes 6 sätestatud tähtajaga. Käesoleval juhul puudutas aga komisjoni algatatud ametlik uurimismenetlus algselt abi, mida eeldatavalt kuritarvitati, seejärel aga pärast parandamise otsust eeldatavalt õigusvastast abi.

102    Seega tuleb tagasi lükata etteheide, et järgitud ei ole määruses nr 659/1999 sätestatud tähtaegasid.

 Väide, et rikutud on EÜ artikli 254 lõiget 3 ning määruse nr 659/1999 artikli 20 lõiget 1

103    Grand Hotel Abi d’Oru väidab, et komisjon on rikkunud EÜ artikli 254 lõikes 3 ja määruse nr 659/1999 artikli 20 lõikes 1 sätestatud teatamiskohustust, kuna ta ei teavitanud teda lisateabe taotlusest, mille komisjon saatis Itaalia Vabariigile 26. veebruaril 2003 (vt eespool punkt 15), ega parandamise otsusest, kuigi ta oli algatamise otsuses sisalduva kutse järel esitanud märkused vaidlusaluse abikava kohta.

104    Komisjon vaidleb Grand Hotel Abi d’Oru argumentidele vastu.

105    Esiteks tuleneb EÜ artikli 254 lõikest 3, et otsused tehakse teatavaks neile, kellele need on adresseeritud, ning need jõustuvad sellisel teatavakstegemisel.

106    Esiteks mis puudutab parandamise otsust, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et riigiabi valdkonnas tehtud otsuse adressaat on alati asjaomane liikmesriik (eespool punktis 99 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 45; Üldkohtu 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑82/96: ARAP jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑1889, punkt 28, ja eespool punktis 96 viidatud kohtuotsus SIC vs. komisjon, punkt 45). Seda kohtupraktikat, mis ajaliselt eelnes määrusele nr 659/1999, kinnitab sõnaselgelt selle määruse artikkel 25, milles on sätestatud, et vastavalt II, III, IV, V ja VII peatükile tehtud otsused adresseeritakse kõnealusele liikmesriigile, kellele komisjon teatab nendest otsustest viivitamata. Selles osas tuleb meenutada, et nagu on tõdetud eespool punktides 69–74, tuleb parandamise otsus õiguslikult kvalifitseerida ametliku uurimismenetluse algatamise otsuseks.

107    Seega on parandamise otsus adresseeritud eranditult Itaalia Vabariigile, mitte aga vaidlusaluse kava saajatele. Järelikult ei tulene EÜ artikli 254 lõikest 3 komisjonile kohustust teavitada parandamise otsusest Grand Hotel Abi d’Oru.

108    Teiseks, mis puudutab lisateabe taotlust, siis selle puhul ei ole tegemist otsusega EÜ artikli 249 neljanda lõigu tähenduses, nii et EÜ artikli 254 lõige 3 ei ole nimetatud taotlusele kohaldatav.

109    Seega tuleb selle sätte rikkumist puudutav etteheide tagasi lükata.

110    Teiseks tuleneb määruse nr 659/1999 artikli 20 lõikest 1, et igale huvitatud poolele, kes on komisjoni otsuse peale algatada ametlik uurimismenetlus selliseid märkusi esitanud, saadetakse koopia otsusest, mis komisjon teeb vastavalt artiklile 7.

111    Ei parandamise otsust ega lisateabe taotlust ei saa aga kvalifitseerida „otsuseks, mis komisjon teeb vastavalt [määruse nr 659/1999] artiklile 7”. See artikkel puudutab tulenevalt nii oma pealkirjast kui sisust üksnes komisjoni otsuseid ametliku uurimismenetluse lõpetamise kohta. Ühest küljest, nagu on selgitatud eespool punktides 73 ja 74, ei tule parandamise otsust kvalifitseerida mitte ametliku uurimismenetluse lõpetamise otsuseks, vaid vastupidi selle menetluse algatamise otsuseks. Teisest küljest ei ole lisateabe taotluse puhul, nagu on märgitud eespool punktis 108, tegemist aktiga, mida võib kvalifitseerida otsuseks, nii et määruse nr 659/1999 artikli 20 lõige 1 seda enam ei puuduta.

112    Seega tuleb tagasi lükata etteheide selle sätte rikkumise kohta.

113    Järelikult tuleb tagasi lükata väide, et rikutud on EÜ artikli 254 lõiget 3 ning määruse nr 659/1999 artikli 20 lõiget 1.

 Väide, mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendamata jätmist

114    Hagejad ja menetlusse astujad esitavad kuus etteheidet vaidlustatud otsuse ja parandamise otsuse põhjendamata jätmise kohta.

 Etteheide, et menetluse mõistliku kestuse põhimõtte rikkumine on jäetud põhjendamata

115    SF Turistico Immobiliare väidab, et nii parandamise otsus kui ka vaidlustatud otsus on jäetud põhjendamata menetluse mõistliku kestuse põhimõtte väidetava rikkumise osas.

116    Parandamise otsuses ei ole selgitatud põhjusi, mille tõttu ootas komisjon algatamise otsuse parandamise ja laiendamisega kaks ja pool aastat, samas kui ta oli alates aprillist 2003 täielikult teadlik kõigist tarvilikest elementidest.

117    Vaidlustatud otsuse osas möönab SF Turistico Immobiliare, et määruse nr 659/1999 artikli 13 lõike 2 kohaselt ei pea komisjon võimaliku ebaseadusliku abi puhul järgima määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 5, artikli 7 lõikes 6 ning artikli 7 lõikes 7 sätestatud tähtaegasid. See ei tähenda siiski seda, et menetluse mõistliku kestuse põhimõte ei oleks sellisel juhul kohaldatav. Kuna vaidlustatud otsuses ei ole esitatud põhjendusi üle nelja aasta ja viie kuu väldanud uurimismenetluse ebanormaalse kestuse kohta, on selles otsuses tehtud põhjendamisviga.

118    Komisjon lükkab SF Turistico Immobiliare argumendid ümber.

119    Kõigepealt tuleb meenutada, et käesoleva etteheite analüüsimise käigus ei ole tegemist analüüsimisega, kas menetluse kestus oli käesoleval juhul tõepoolest ülemäära pikk, vaid üksnes vastamisega küsimusele, kas komisjoni põhjendamiskohustus kehtib ka menetluse kestuse suhtes ning jaatava vastuse korral kas ta täitis seda kohustust.

120    Neist küsimustest esimesele tuleb vastata siiski eitavalt – teisisõnu ei ole komisjoni põhjendamiskohustus kohaldatav menetluse kestusele, vaid üksnes otsuse sisule endale.

121    Nimelt, nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, peab EÜ artiklis 253 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamisnõude hindamisel tuleb lähtuda konkreetse juhtumi asjaoludest, eelkõige akti sisust, esitatud põhjenduste laadist ja huvist, mis võib olla akti adressaatidel või teistel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel selgituste saamiseks (vt eespool punktis 99 viidatud Euroopa Kohtu otsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, EKL 2008, lk I‑4951, punkt 166 ja seal viidatud kohtupraktika).

122    Menetluse kestus ei sõltu kõnealuse institutsiooni arutluskäigust, millega võiks põhjendada seda kestust, vaid see on puhtalt faktiline asjaolu, mis sõltub eranditult ajast, mis on institutsioonil vajalik, et lõpetada see menetlus. Seega ei ole see otsuse sisu osa, mida tuleb põhjendada eespool punktis viidatud kohtupraktika tähenduses. Kohtupraktika kohaselt – nagu komisjon õigesti leiab – on nõutav vaid menetluse erinevate staadiumide puhtalt faktiline loetlemine kuni kõnealuse otsuse tegemiseni.

123    Järelikult tuleb tagasi lükata etteheide, et põhjendamata on jäetud menetluse mõistliku kestuse põhimõtte rikkumine.

 Etteheide, et abi kvalifitseerimine uueks ebaseaduslikuks abiks on jäetud põhjendamata

124    Sardiinia maakond väidab, et vaidlustatud otsus on põhjendamata osas, milles nendele projektidele antav abi, mille elluviimine algas enne taotluse esitamist, kvalifitseeriti ebaseaduslikuks, mitte aga kuritarvitavaks.

125    Komisjon vaidleb vastu Sardiinia maakonna argumentidele.

126    Selles osas piisab, kui märkida, et komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjendustes 48–55 sisuliselt, et abikava, mis viidi ellu nimelt deliberazione nr 33/6 vastuvõtmisega, ei järginud heakskiitmist käsitleva otsuse sätteid, kuna see ei taganud kõnealuse abi ergutavat mõju, ning et seega tuli ebaseaduslikuks lugeda nendele projektidele antud abi, mille elluviimine algas enne abitaotluse esitamist.

127    Sellisest põhjendusest ilmneb eespool punktis 121 viidatud kohtupraktika tähenduses selgelt ja üheselt akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja Üldkohtul teostada kontrolli.

128    Järelikult tuleb see etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Etteheide, et regionaalarengu raames antava abi kokkusobimatus on jäetud põhjendamata

129     Menetlusse astujad ja SF Turistico Immobiliare väidavad, et vaidlustatud otsus on põhjendamata seoses vaidlusalune kava raames antud abi (edaspidi „vaidlusalune abi”) kokkusobivusega eeskätt regionaalarengu soodustamise seisukohast EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses. Komisjon on eeskätt jätnud täpsustamata põhjused, miks vastupidi sarnaste asjaoludega muudele juhtudele ei lugenud ta kohaldatavaks EÜ artikli 87 lõike 3 punktides a ja c sätestatud erandeid.

130    Komisjon vaidleb vastu menetlusse astujate ja SF Turistico Immobiliare argumentidele.

131    Esiteks mis puudutab SF Turistico Immobiliare esitatud etteheite vastuvõetavust, arvestades, et puuduliku põhjendamise väide on avalikul huvil põhinev väide, siis ei saa seda vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna Üldkohus peab seda omal algatusel analüüsima (vt Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑349/03: Corsica Ferries France vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2197, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

132    Teiseks tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mis puudutab seda, et ta ei pidanud tõendama abi kokkusobimatust, kuna asjaomane liikmesriik pidi tõendama selle kokkusobivust. Tõsi on küll see, et kuna EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamise otsuses sisaldub komisjoni piisav eelnev analüüs, milles näidatakse ära põhjused, mis andsid alust kahelda asjassepuutuva abi kokkusobivuses ühisturuga, siis tuleb liikmesriigil ja potentsiaalsel abisaajal esitada tõendid selle kohta, et kõnealune abi on ühisturuga kokkusobiv (Üldkohtu 14. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑109/01: Fleuren Compost vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑127, punkt 45; vt samuti selle kohta Üldkohtu 18. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑176/01: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3931, punktid 93 ja 94; vt samuti analoogia alusel Euroopa Kohtu 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/00 P ja C‑75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑7869, punkt 170). Siiski on see vaid reegel, mis kaasneb tõendamiskoormusega, mitte aga põhjendamiskohustusega, mistõttu peab komisjon vajadusel tooma oma otsuses välja põhjendused, mille tõttu ta leidis, et vaatamata liikmesriigi või abisaajate esitatud asjaoludele ei ole kõnealune abi ühisturuga kokkusobiv.

133    Kolmandaks täitis komisjon käesoleval juhul selles osas oma põhjendamiskohustuse.

134    Nii märkis ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 56–73 sisuliselt, et põhjus, miks vaidlusalune abi ei olnud ühisturuga kokkusobiv, oli selle abi ergutava mõju puudumine, mis oli tingitud asjaolust, et see abi oli antud projektidele, millega oli alustatud enne abitaotluse esitamist. Ta meenutas selles osas nimelt, et abi vajalikkuse põhimõte on kohtupraktikast tulenev üldpõhimõte, mis sisaldub nii heakskiitmist käsitlevas otsuses kui ka 1998. aasta juhendis (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 58–61). Sellest järeldusest piisas juba, et põhjendada abi kokkusobimatust, kuna sellega välistati regionaalarengu raames iga abi kokkusobivus. Selles kontekstis tuleb meenutada, et Üldkohus on juba otsustanud, et meenutades juhendis määratletud kriteeriume ning tuvastades, et konkreetsel juhul ei olnud need kriteeriumid täidetud, põhjendas komisjon õiguslikult piisavalt oma otsust keelduda erandi tegemisest EÜ artikli 87 lõike 3 alusel (Üldkohtu 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑214/95: Vlaams Gewest vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑717, punkt 102). Kuigi vaidlustatud otsuse põhjendustes 62–69 lükkas komisjon tagasi Itaalia ametivõimude erinevad argumendid ning selle otsuse punktis 71 märkis ta, et vaidlusalust abi ei saanud enam heaks kiita muul õiguslikul alusel, olid sellised selgitused siiski üleliigsed.

135    Seega tuleb tagasi lükata etteheide, et põhjendamata on jäetud regionaalarengu raames antava abi kokkusobimatus.

 Etteheide, et vaidlusaluse abi ergutava mõju hindamine on jäetud põhjendamata

136    Selle etteheite raames esitavad Sardiinia maakond, menetlusse astujad, SF Turistico Immobiliare, Timsas ja Grand Hotel Abi d’Oru kolm argumenti, mis puudutavad komisjoni poolt vaidlusaluse abi ergutava mõju hindamise põhjendamata jätmist.

137    Esiteks väidavad menetlusse astujad, et komisjon oleks pidanud selgitama põhjusi, miks käesoleval juhul ei saa 1998. aasta juhendi punktis 4.2 nimetatud eeldust, et ergutav mõju puudub juhul, kui tööd on alanud enne abitaotlust, ümber lükata Sardiinia maakonna esitatud argumentidega. Komisjon oleks vähemalt pidanud konkreetselt võrdlema väidetavat tasakaalutust, mille kõnealuse abi ülekandmine asjaomasel turul põhjustas. Vaidlustatud otsuses aga vastav põhjendus puudub.

138    Teiseks väidab Sardiinia maakond, et vaidlustatud otsus on põhjendamata ning vastuoluline põhjuse osas, miks komisjon ei võtnud vaidlusaluse abikava ergutava mõju hindamisel arvesse selle abi saajate ootust siseriiklikesse ja ühenduse õigusnormidesse, mis olid kohaldatavad investeerimisotsuse tegemise ajal.

139    Kolmandaks väidavad SF Turistico Immobiliare, Timsas ja Grand Hotel Abi d’Oru, et vaidlustatud otsus on põhjendamata põhjuse osas, miks komisjon ei võtnud vaidlusaluse abikava ergutava mõju hindamisel arvesse kõnealuste abisaajate erilist olukorda.

140    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

141    Esiteks mis puudutab Sardiinia maakonna ja menetlusse astujate esitatud argumente, siis tuleb kõigepealt tagasi lükata argument, mille kohaselt oleks komisjon pidanud konkreetselt võrdlema väidetavat tasakaalutust, mille abi ülekandmine turul põhjustas. Küsimus, kas kõnealune abi põhjustas turul tasakaalutuse, mis on üldjuhul abi mõistet puudutav küsimus, on nimelt asjakohatu abi ergutava mõju hindamisel, mis kuulub kõnealuse abi ühisturuga kokkusobivuse kontrolli raamesse.

142    Lisaks tuleb tagasi lükata argument, mille kohaselt oleks komisjon pidanud selgitama põhjusi, miks 1998. aasta juhendi punktis 4.2 nimetatud eeldust ei saa ümber lükata Sardiinia maakonna esitatud argumentidega, eelkõige vaidlusaluse abi saajate õiguspärast ootust puudutavate kaalutlustega, ja seda ilma, et selles staadiumis oleks tarvilik võtta seisukoht menetlusse astujate väidetava asjaolu kohta, et nõue esitada abitaotlus enne tööde algust tulenes ümberlükatavast eeldusest. Nimelt tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 62–67 meenutas komisjon kõigepealt kokkuvõtlikult argumente, mille Itaalia ametivõimud esitasid ametliku uurimismenetluse raames ning mis olid laiemalt välja toodud selle otsuse põhjendustes 36–43. Edasi märkis ta neist iga puhul põhjuse, miks ta leidis, et see argument tuli tagasi lükata. Igal juhul ei saa seega kõnealuses osas olla tegemist puuduliku põhjendamisega, mistõttu tuleb Sardiinia maakonna ja menetlusse astujate argumendid tagasi lükata.

143    Teiseks tuleb tagasi lükata eespool punktis 139 toodud argument, ilma et vastavalt eespool punktis 44 esitatud kaalutlustele oleks vajalik võtta seisukoht selle vastuvõetavuse osas, niivõrd kui selle on esitanud SF Turistico Immobiliare.

144    Nagu on märgitud eespool punktides 91 ja 92, on komisjonil abikava analüüsimise raames õigus piirduda kõnealuse abikava üldiste ja abstraktsete omaduste uurimisega, ilma et ta peaks kontrollima erinevate abisaajate konkreetset olukorda. Kuna komisjon ei pidanud kontrollima abisaajate konkreetset olukorda, ei kehtinud põhjendamiskohustus enam selles olukorras, mistõttu tuleb SF Turistico Immobiliare, Timsasi ja Grand Hotel Abi d’Oru esitatud argument tagasi lükata.

145    Järelikult tuleb tagasi lükata etteheide, et abi ergutava mõju hindamine on jäetud põhjendamata.

 Etteheide, et vähese tähtsuse reegli kohaldamisest keeldumine on jäetud põhjendamata

146    SF Turistico Immobiliare ja Timsas väidavad, et komisjon ei selgitanud vaidlustatud otsuses põhjust, miks ta välistas vähese tähtsuse reegli kasutamise abi sellele osale, mis vastab kuludele, mis kanti enne abitaotluse esitamise kuupäeva.

147    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

148    Selles osas piisab, kui märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 68 tõi komisjon välja põhjused, miks ta leidis, et vähese tähtsuse reeglit ei saanud käesolevas asjas kohaldada, selleks et vältida kohustust esitada abitaotlus enne projekti elluviimise algust. Nii rõhutas ta, et arvesse võetav summa pidi katma projekti tervikuna, nii et algset tööd ei olnud võimalik vähese tähtsuse reegli alusel abikõlblikuks lugeda. Lisaks täpsustas ta, et Itaalia ametivõimud ei võtnud nähtavasti arvesse asjaolu, et abisaaja võis muu kava alusel olla saanud vähese tähtsusega abi.

149    Seega tuleb tagasi lükata etteheide, et vähese tähtsuse reegli kohaldamisest keeldumine on jäetud põhjendamata, ilma et seejuures tuleks vastavalt eespool punktis 44 viidatud kohtupraktikale kontrollida selle etteheite vastuvõetavust.

 Etteheide, et abi tagastamise korraldus on jäetud põhjendamata

150    Sardiinia maakond väidab, et vaidlustatud otsus on jäetud põhjendamata korralduse osas nõuda abisaajatelt abi tagasi. Sellega seoses täpsustab Sardiinia maakond, et komisjon oleks selle otsuse põhjendustes pidanud arvesse võtma asjaolu, et kohtupraktika kohaselt on ebaseadusliku abi saajal lubatud viidata erandlikele asjaoludele, mis võisid õiguspäraselt olla aluseks tema ootusele, et see abi on seaduslik.

151    Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

152    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et riigiabi valdkonnas, kui abi on vastuolus EÜ artikli 88 lõikega 3 juba antud, ei ole komisjon, kellel on õigus nõuda siseriiklikelt ametiasutustelt abi tagasinõudmist, kohustatud esitama konkreetseid põhjendusi, miks ta oma õigust kasutas (Euroopa Kohtu 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑75/97: Belgia vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑3671, punkt 82; eespool punktis 91 viidatud 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas Itaalia vs. komisjon, punkt 106, ning 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑148/04: Unicredito Italiano, EKL 2005, lk I‑11137, punkt 99). Seda kohtupraktikat, mis ajaliselt eelnes määruse nr 659/1999 jõustumisele, rakendatakse jätkuvalt selle määruse artikli 14 lõike 1 raames. Sellest sättest tuleneb, et „[k]ui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada”. Otsus kohustada tagasi nõudma abi on seega selle ebaseaduslikkuse ja selle kokkusobimatuse tuvastamisel peaaegu automaatne tagajärg – ainsaks erandiks, mis tuleneb selle sätte teisest lausest, on see, et abi tagastamise korraldus ei oleks vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega. Komisjonil puudub seega selles osas hindamisruum. Sellistel asjaoludel tuleb aga märkida, et pärast seda, kui komisjon oli esitanud põhjused, miks ta leiab, et kõnealune abi on ebaseaduslik ja ühisturuga kokkusobimatu, ei saa ta olla kohustatud põhjendama otsust kohustada tagasi nõudma abi.

153    Seega tuleb tagasi lükata etteheide, et otsus kohustada tagasi nõudma vaidlusalune abi on jäetud põhjendamata, ning järelikult väide, mis puudutab põhjendamata jätmist üldiselt.

5.     Sisu puudutavad väited

154    Hagejad ja menetlusse astujad esitavad kümme väidet sisu kohta, mis puudutavad esiteks parandamise otsuse õigusliku aluse puudumist, teiseks selle otsuse tegemisel võimu kuritarvitamist, kolmandaks asjaolu, et heakskiitmist käsitlevas otsuses ei mainitud eelneva taotluse tingimust, neljandaks kõnealuse abi valet kvalifitseerimist ebaseaduslikuks, viiendaks 1998. aasta juhendi kohaldamisele mittekuulumist, kuuendaks ilmset hindamisviga seoses ergutava mõju olemasoluga, seitsmendaks EÜ artikli 87 lõike 3 rikkumist, kaheksandaks erapooletuse põhimõtte ja konkurentsi kaitse põhimõtte rikkumist, üheksandaks õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist ning kümnendaks vähese tähtsusega abi reguleerivate sätete rikkumist.

 Väide, et parandamise otsusel puudub õiguslik alus

155    SF Turistico Immobiliare ja menetlusse astujad väidavad, et mitte ükski säte EÜ asutamislepingus või määruses nr 659/1999 ei näe ette võimalust uuesti algatada, laiendada või parandada ametlikku uurimismenetlust. Lisaks kinnitab SF Turistico Immobiliare, et tulenevalt määruse nr 659/1999 artiklist 7 peab see menetlus lõppema konkreetse otsusega, mitte aga uue uurimise algatamisega. Parandamise otsus on seega õigusvastane ning toob endaga kaasa ka hiljem võetud meetmete tühisuse.

156    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

157    Nagu ilmneb eespool punktides 69–72 esitatud kaalutlustest, siis kuigi on tõsi, et riigiabi alast menetlust reguleerivad õigusnormid ei näe sõnaselgelt ette pooleliolevas menetluses parandamise otsuse tegemist, on see võimalik, kui komisjon mõistab pärast ametliku uurimismenetluse algatamise otsust, et viimane põhineb kas puudulikel asjaoludel või nende asjaolude valel õiguslikul kvalifikatsioonil. Nagu on tuvastatud eespool punktides 73 ja 74, siis arvestades, et selline otsus on lisatud algatamise otsusele, et moodustada koos viimasega algatamise otsus muudetud kujul, tuleb tõdeda, et sellel on algatamise otsusega samasugune õiguslik tähendus.

158    Seega võis käesoleval juhul parandamise otsus – nagu ametliku uurimismenetluse algatamise mis tahes otsus – tugineda EÜ artikli 88 lõike 2 esimesele lõigule ja määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikele 4, millele lisanduvad menetlusökonoomia ja hea halduse põhimõte vastavalt eespool punktis 72 toodud kaalutlustele.

159    Järelikult tuleb tagasi lükata väide, et parandamise otsusel puudub õiguslik alus.

 Väide, mis puudutab parandamise otsuse tegemisel võimu kuritarvitamist

160    SF Turistico Immobiliare väidab, et parandamise otsuse tegemisel kasutas komisjon „mustkunsti, mis seaduses ei ole ette nähtud”, selleks et ülemäära pikendada 2004. aastal algatatud ametlikku uurimismenetlust, selleks et leevendada omaenda tegematajätmisi. SF Turistico Immobiliare arvates kvalifitseeris komisjon, selleks et võimaldada väljamakstud abi tagasi nõuda, ebaseaduslikuks abiks ümber abi, mille ta oli kõigepealt kvalifitseerinud kuritarvitavaks.

161    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

162    Esiteks, kuna SF Turistico Immobiliare väidab, et ametlikku uurimismenetlust pikendati ülemääraselt, tuleb meenutada, et kuigi võib näida, et ametliku uurimismenetluse kestus on olnud käesoleval juhul pikk, ei olnud komisjon mingil juhul – nagu on märgitud eespool punktis 101 – seotud määruse nr 659/1999 artikli 7 lõikes 6 sätestatud tähtajaga.

163    Teiseks, nagu on tuvastatud eespool punktides 157–159, rajanes parandamise otsus EÜ artikli 88 lõike 2 esimesel lõigul ja määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikel 4, nii et tegemist ei ole, nagu seda siiski väitis SF Turistico Immobiliare, „mustkunstiga, mis seaduses ei ole ette nähtud”.

164    Kolmandaks ei saa parandamise otsuse vastuvõtmise eesmärk olla võimaldada tagasi nõuda väljamakstud abi, nagu SF Turistico Immobiliare väidab. Kuna määruse nr 659/1999 artikli 16 teine lause viitab muu hulgas sama määruse artiklile 14, tuleb kuritarvitavalt antud abi tagasi nõuda samal alusel kui ebaseaduslik abi, juhul kui komisjon tuvastab, et abi ei ole ühisturuga kokkusobiv. Seega ei olnud õigusliku hinnangu muutmine parandamise otsuses üleüldse vajalik, et oleks võimalik teha tagastamisotsus.

165    Järelikult tuleb tagasi lükata väide, et võimu on kuritarvitatud.

 Väide, et heakskiitmist käsitlevas otsuses ei mainita eelneva taotluse tingimust

166    Menetlusse astujad väidavad, et heakskiitmist käsitlevas otsuses ei ole mainitud tingimust, mille kohaselt peab abitaotlus eelnema tööde algusele. Komisjon kiitis selle otsusega niisiis heaks abikava, mis ei takistanud ettevõtjatel, kes alustasid töödega enne abitaotluse esitamist, saada selle kavaga ette nähtud abi. Sellega tunnistas komisjon kõnealuse abi ergutavat mõju ja vajalikkust. Seega tugines vaidlustatud otsus sellise tingimuse rikkumise valele tuvastamisele, mida tegelikult ei olnud olemas.

167    Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

168    See väide tuleb tagasi lükata. Heakskiitmist käsitleva otsuse selles osas, mis on pühendatud heakskiidetud kava kirjeldamisele, märkis komisjon üheselt, et „[e]ttevõtjad peavad olema esitanud rahastamistaotluse enne investeerimisprojektide elluviimise alustamist”.

169    Tõsi on see, et kohtuasjas T‑394/08 hagiavalduse lisas A.2 asuv heakskiitmist käsitleva otsuse koopia on esitatud nii, et sellest ei nähtu kõnealune märge, mis asub selle dokumendi teise lehe alguses. Siiski ilmneb kohtuasjas T‑408/08 kostja vastuse lisas komisjoni esitatud koopiast, et see märge asub ikkagi seal. Ometi tuleneb nii kohtueelsest menetlusest komisjoni ja Sardiinia maakonna vahel kui ka viimase käitumisest Üldkohtus, et huvitatud isik oli teadlik tingimusest, et abitaotlus tuleb esitada enne tööde algust. Nimelt, nagu komisjon õigesti rõhutas, ei ole Sardiinia maakond oma kirjavahetuses komisjoniga ega Üldkohtus kunagi eitanud, et ta võttis kohustuse anda abi üksnes projektidele, mida oli alustatud pärast abitaotluse esitamist.

170    Seega ei tugine vaidlustatud otsus, nagu kinnitavad siiski menetlusse astujad, sellise tingimuse rikkumise tuvastamisele, mida tegelikult ei olnud olemas. Järelikult tuleb menetlusse astujate esitatud väide tagasi lükata.

 Väide, et abi on valesti kvalifitseeritud ebaseaduslikuks, mitte aga kuritarvitavalt kohaldatuks

171    Sardiinia maakond, menetlusse astujad ja SF Turistico Immobiliare väidavad, et parandamise otsuses ja vaidlustatud otsuses kvalifitseeris komisjon kõnealuse abi valesti ebaseaduslikuks, mitte aga kuritarvitavalt kohaldatuks, tuginedes seisukohale, et see abi kujutab endast olemasoleva abi muudatusi määruse nr 659/1999 artikli 1 punktide c ja f tähenduses. Tegelikult tuli aga kõnealune abi kvalifitseerida olemasolevaks abiks, mida siiski rakendati vastuolus eeskirjadega, mille kehtestasid seda abi heakskiitvad sätted.

172    Menetlusse astujad lisavad, et käesoleval juhul abi ei muudetud, kuna tingimus, mille kohaselt tuli abitaotlus esitada enne tööde algust, puudus nii seaduses nr 9/1998 kui ka heakskiitmist käsitlevas otsuses. Igal juhul on olemasoleva abi muutmisega tegemist üksnes olukorras, kus muudatus mõjutab algse kava sisu ennast. Käesoleval juhul võib muudatuse lugeda aga üksnes vähetähtsaks.

173    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

174    Selleks et vaidlusalust abi oleks võimalik kvalifitseerida, tuleb kõigepealt meenutada määruse nr 659/1999 artiklis 1 asuvaid järgmisi mõisteid:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

b)      olemasolev abi:

[…]

ii)      heakskiidetud abi, see tähendab komisjoni või nõukogu poolt heakskiidetud abikavad või individuaalne abi;

[…]

c)      uus abi – kogu abi, see tähendab abikavad ja individuaalne abi, mis ei ole olemasolev abi, sealhulgas olemasoleva abi muudatused;

[…]

f)      ebaseaduslik abi – uus abi, mis on kehtestatud vastuolus [EÜ artikli 88] lõikega 3;

g)      abi kuritarvitamine – abi kasutamine selle saaja poolt vastuolus [heakskiitmist käsitleva] otsusega […];

[…]”.

175    Esiteks tuleneb nendest sätetest, et kui algse kava raames antud abi, mis on heakskiitmist käsitleva otsusega heaks kiidetud, tuleb lugeda olemasolevaks abiks määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b tähenduses, siis tuleb abi, mis on antud õiguslikul alusel, mis oluliselt erineb heakskiitmist käsitleva otsusega heakskiidetud kava alusest, lugeda uueks abiks sama määruse artikli 1 punkti c tähenduses.

176    See piirang on kooskõlas määruse nr 659/1999 vastuvõtmisele eelnenud kohtupraktikaga, mille kohaselt kujutavad meetmed abi määramiseks või muutmiseks endast uut abi (Euroopa Kohtu 9. oktoobri 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 91/83 ja 127/83: Heineken Brouwerijen, EKL 1984, lk 3435, punktid 17 ja 18, ning 9. augusti 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑44/93: Namur-Les assurances du crédit, EKL 1994, lk I‑3829, punkt 13; Üldkohtu 28. novembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑254/00, T‑270/00 ja T‑277/00: Hôtel Cipriani vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑3269, punkt 358). Iseäranis juhul, kui muudatus mõjutab algse abikava sisu, muutub see abikava uueks abikavaks. Seevastu juhul, kui muudatus ei ole oluline, võidakse uueks abiks kvalifitseerida üksnes muudatus ise (eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus Government of Gibraltar vs. komisjon, punktid 109 ja 111, ning eespool viidatud kohtuotsus Hôtel Cipriani vs. komisjon, punkt 358).

177    Käesoleval juhul, nagu on märgitud eespool punktis 168, on heakskiitmist käsitlevas otsuses sõnaselgelt mainitud tingimust, mille kohaselt tuleb abitaotlus kindlasti esitada enne investeerimisprojektide elluviimise alustamist. Pooled ei ole aga vaidlustanud seda, et esimese pakkumiskutse raames seadusega nr 9/1998 kehtestatud kava kohaselt võis Sardiinia maakond anda deliberazione nr 33/6 alusel abi projektidele, mille elluviimine algas enne abitaotluste esitamist. Mis puudutab vaidlusalust abi, siis kava, nagu seda kohaldati, oli seega muutunud, võrreldes kavaga, mis oli heaks kiidetud heakskiitmist käsitlevas otsuses.

178    Selles osas tuleb rõhutada, et seda muudatust ei saa pidada väikeseks või tähtsusetuks. Nimelt kuna – nagu tuleneb 1998. aasta juhendi punktist 4.2 – komisjon seab regionaalarenguks antava abi kavade heakskiitmise korrakohaselt sõltuvusse tingimusest, et abitaotlus tuleb kindlasti esitada enne projektide elluviimise alustamist, siis on ilmne, et selle tingimuse kaotamine mõjutas abimeetme ühisturuga kokkusobivuse hindamist.

179    Sellest tuleneb, et vaidlusalune abi tuli kvalifitseerida uueks abiks määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c tähenduses, mitte aga olemasolevaks abiks.

180    Teiseks tuleb see uus abi kvalifitseerida ebaseaduslikuks määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti f tähenduses, kuna heakskiidetud kava muutmisest, mida Sardiinia maakond tegi deliberazione nr 33/6 vastuvõtmisega, ei teatatud komisjonile enne kõnealuse abi andmist, millega rikuti EÜ artikli 88 lõiget 3.

181    Kolmandaks, et olla ammendav, siis tuleneb määruse nr 659/1999 artikli 1 punktist g, et meetme kvalifitseerimine kuritarvitavalt kohaldatuks eeldab, et selleks on abi saaja, kes kasutab abi vastuolus otsusega, millega abi heaks kiideti. Käesoleval juhul ei saa aga heakskiitmist käsitleva otsuse rikkumist süüks panna abi saajatele, vaid Sardiinia maakonnale. Seega ei saa vaidlusalust abi kvalifitseerida kuritarvitavalt kohaldatud abiks.

182    Järelikult tuleb tagasi lükata väide, et komisjon kvalifitseeris vaidlusaluse abi valesti ebaseaduslikuks, mitte aga kuritarvitavalt kohaldatud abiks.

 Väide, et 1998. aasta juhend ei kuulu kohaldamisele

183    Sardiinia maakonna ja SF Turistico Immobiliare esitavad mitu etteheidet, mis sisuliselt puudutavad seda, et väidetavalt ei kuulu kohaldamisele 1998. aasta juhend või vähemalt selle punkt 4.2.

 1998. aasta juhendi ajaline kohaldatavus

184    Sardiinia maakond ja SF Turistico Immobiliare väidavad, et seaduses nr 9/1998 ei olnud tegelikult võimalik arvesse võtta 1998. aasta juhendit, kuna see võeti vastu järgmisel päeval pärast juhendi avaldamist ning et igal juhul oli juhendis eneses sätestatud, et see jõustub täielikult alles alates 1. jaanuarist 2000.

185    Komisjon ei ole nende argumentide kohta sõnaselget seisukohta võtnud.

186    Esiteks tuleb märkida, et säte, mis muudab vaidlusaluse kava ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks, ei asu seaduses nr 9/1998, mis ei puuduta abitaotluse esitamise ja tööde alguse vahelist ajalist suhet, vaid deliberaziones nr 33/6, mis lubab arvesse võtta teatud projekte, millega on alustatud enne taotluse esitamist (vt eespool punkt 10). Deliberazione nr 33/6 kannab aga 27. juuli 2000. aasta kuupäeva ning on seega selgelt hilisem 1998. aasta juhendi „täieliku” kohaldamise kuupäevast, s.o 1. jaanuar 2000.

187    Teiseks on 1998. aasta juhendi punktis 6.1 täpsustatud:

„Komisjon hindab piirkondliku abi ja ühisturu kokkusobivust käesoleva juhendi alusel niipea, kui juhend jõustub […]. Abiettepanekute puhul, millest on teatatud enne käesoleva juhendi edastamist liikmesriikidele ja mida komisjon ei ole veel vastu võtnud, hinnatakse lõppotsust siiski teatamise ajal jõus olnud kriteeriumide alusel.”

188    Nagu on aga tõdetud eespool punktides 177–180, ei hõlmanud heakskiitmist käsitlev otsus vaidlusalust kava ning seega ei olnud sellest täpsemalt teatatud, kuid Itaalia ametivõimud rakendasid selle ebaseaduslikult. Järelikult tuleb selle kava kokkusobivust ühisturuga hinnata 1998. aasta juhendi alusel vastavalt eelmises punktis tsiteeritud sättele.

 Argument eelnevat korda puudutavate sätete kohta

189    Sardiinia maakond ja SF Turistico Immobiliare väidavad, et seadus nr 9/1998 asus eelnevas ja komisjoni heakskiidetud abikava kontseptuaalses järjepidevuses ning selle kava raames toimus abi andmine sõltumatult küsimusest, kas investeeringud olid juba tehtud või mitte. Ühenduse õigusnormide ootamatu muutmise tõttu, mis väljendus 1998. aasta juhendi avaldamises, nähti deliberaziones nr 33/6 ette, et esimese taotluste esitamise kutse raames säilitatakse võimalus toetada ka projekte, millega alustati ajavahemikus, mis jääb seaduse nr 9/1998 jõustumise kuupäeva ning taotluste esitamise kuupäeva vahele.

190    Selles osas tuleb märkida, et abikava kokkusobivust ühisturuga tuleb hinnata eranditult sellele omaste tunnuste alusel, arvestades poliitikat, mida komisjon järgib nimetatud hindamise ajal. Seevastu ei saa abikava ühisturuga kokkusobivuse hindamist mõjutada asjaolu, et sellele võisid eelneda muud kavad, mille puhul komisjon nõustus teatud üksikasjadega. Kui see oleks olnud teisiti, oleks komisjonil olnud võimatu muuta kriteeriume, mille alusel ta hindab riigiabi kokkusobivust, kuna tal peab olema võimalus, et reageerida nii liikmesriikide praktika arengule riigiabi andmise valdkonnas kui ka ühisturu arengule.

191    Seega tuleb see argument tagasi lükata.

 Argument siseriikliku õigusliku konteksti kohta

192    Sardiinia maakond väidab, et seadus nr 9/1998 rakendati algselt määrusega nr 285/1999, mis nägi ette „eelis ajas, eelis õiguses” süsteemi. Edasi otsustas ta üksnes „ülemäärasest hoolikusest” viia deliberazionedega nr 33/4 ja 33/6 sisse taotluste esitamise kutsete avaldamise, selleks et normid oleksid kooskõlas 1998. aasta juhendiga, mis oli vahepeal vastu võetud. Sardiinia maakonna sõnul oli ta selle kohanduse tegemiseks – mida ta ei pidanud tegema – sunnitud ette nägema sätte, mille kohaselt olid siiski lubatavad taotlused, mis olid esitatud enne kandidaatidele esimese kutse avaldamist, selleks et kaitsta nende huvitatud isikute õiguspärast ootust, kes olid esitanud oma abitaotluse määruses nr 285/1999 sätestatud menetluse kohaselt. Seega leiab Sardiinia maakond, et tegemist oli enne taotluste esitamise kutsete avaldamist esitatud varasemate taotluste pelga „tagasivõtmisega”.

193    Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

194    Tuleb tõdeda, et Sardiinia maakonna väited on mitmes suhtes ebatäpsed.

195    Nii on esiteks määruse nr 285/1999 artikli 2 „Benefici della legge” (seadusega [nr 9/1998] antavad eelised) viiendas taandes sätestatud:

„Käesolevas artiklis viidatud finantsabi antakse vastavalt meetodile, mille kohaselt kutsutakse kaks korda aastas üles tegema alates teate avaldamisest 60 päeva jooksul pakkumisi ja koostatakse vastavalt allpool asuvale artiklile 9 abikõlblikele tegevuskavadele vastav klassifikatsioon”.

196    Sellest sättest tuleneb, et erinevalt Sardiinia maakonna kinnitatust ei kehtestatud määrusega nr 285/1999 „eelis ajas, eelis õiguses” süsteemi, vaid see nägi vastupidi ette, et abi „antakse vastavalt meetodile, mille kohaselt kutsutakse kaks korda aastas üles tegema pakkumisi”.

197    Teiseks ilmneb komisjonile 22. aprillil 2003 Sardiinia maakonna saadetud kirja punktist 3.3, et kümme ettevõtjat esitasid abitaotlused määruses nr 285/1999 sätestatud menetluse kohaselt. Kuigi pärast selle määruse kehtetuks tunnistamist ja selle asendamist deliberazionega nr 33/4 pidid need ettevõtjad esitama deliberazionega nr 33/4 ette nähtud vormis uue taotluse, leidis Sardiinia maakond selles kirjas, et nendele kümnele ettevõtjale abi andmisel järgiti kriteeriumi, et taotlus tuleb esitada enne tööde algust.

198    Vaidlustatud otsusest tuleneb aga, et komisjon ühines selle arvamusega. Selle otsuse artikkel 1 tunnistab ühisturuga kokkusobimatuks seaduse nr 9/1998 alusel antud abi, välja arvatud juhul, kui abisaaja esitas selle kava alusel abitaotluse enne algset investeerimisprojekti puudutavate tööde teostamist. Kuna selles sättes ei ole toodud vorminõudeid, millele abitaotlused peavad vastama, tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus ei hõlma abi, mis on antud kümne kõnealuse ettevõtja poolt elluviidud investeerimisprojektidele, vaid üksnes abi, mis on antud projektidele, mille elluviimine algas enne abitaotluse esitamist seaduses nr 9/1998 sätestatud kava raames.

199    Vastupidi Sardiinia maakonna väidetule ei olnud deliberaziones nr 33/6 sisalduvad sätted seega üldse vajalikud, et kaitsta nende ettevõtjate õiguspärast ootust, kes olid esitanud taotluse määruses nr 285/1999 sätestatud menetluse kohaselt.

200    Kolmandaks, kuigi määruse nr 285/1999 artiklites 4 ja 5 oli ette nähtud, et finantsabi esemeks võivad olla abimeetmed ja ehitustööd, „mis tehakse pärast abitaotluse esitamist”, ning et „abikõlblikud on eespool viidatud kulud, niivõrd kui need on tehtud pärast taotlust”, oli selle määruse artikli 17 „Üleminekusäte” teises lõigus sätestatud, et „[k]äesolevate [seaduse nr 9/1998 rakendus]sätete esmakohaldamisel […] on abikõlblikud abimeetmed ja kulud, mis on võetud või kantud pärast 5. aprilli 1998 (kuupäev, mil jõustus seadus [nr 9/1998])”.

201    Sellest tuleneb, et sätet, mille kohaselt võib abi anda projektidele, mille elluviimine algas enne abitaotluse esitamist, ei viidud määruse nr 285/1999 asendamise käigus sisse – nagu väidab Sardiinia maakond – deliberazionedega nr 33/4 ja 33/6, vaid see oli juba selle määruse osa, milles kehtestati esimest korda seaduse nr 9/1998 rakendussätted. Vastupidi Sardiinia maakonna väidetule ei olnud selle sätte sisseviimine seega põhjendatud menetluste kohandamisega määruse nr 285/1999 asendamisel deliberazionega nr 33/4.

202    Seega tuleb Sardiinia maakonna argument faktilise aluse puudumisel tagasi lükata.

 1998. aasta juhendi punkti 4.2 õigusvastasuse väide

203    SF Turistico Immobiliare viitab EÜ artikli 241 alusel 1998. aasta juhendi punkti 4.2 õigusvastasusele, kuna see ei võimalda, või see on tõlgendatav nii, et see ei võimalda hinnata sellise abi kokkusobivust ühisturuga, mis on antud niisuguste projektide rahastamiseks, mille täitmine algas enne abitaotluse esitamist. Sellistel asjaoludel on kõnealune punkt 4.2 vastuolus seaduse mõttega, mis on omane ühenduse poliitikale riigiabi valdkonnas.

204    SF Turistico Immobiliare rõhutab selles osas, et riigiabi esemeks olevates projektides on sageli ette nähtud struktuurilised ja infrastruktuurilised abimeetmed, mida toetab sama abikava ning mis moodustavad ehitustööde koordineeritud kogumi, mis on küll omavahel seotud, kuid säilitavad oma toimimises teatava iseseisvuse. Nii oli konkreetsel juhul tegemist ühise taotlusega, mis vaidlusaluse kava raames hõlmas erinevate sisseseadete ja hoonete viimistluse, laiendamise, uuendamise või uuesti ehitamise projekte, mis olles küll ühes ja samas rahastamistaotluses, võidakse ellu viia eraldi. 1998. aasta juhendi punkti 4.2 range kohaldamine tähendab siiski, et kavandatud ehitustööde väikese osa teostamisest, mis vastab neist ligikaudu 5%‑le, tuleneb abi täielik lubamatus, kuigi kavandatud ehitustööde teisi osasid alustati nõuetekohaselt pärast abitaotluse esitamist.

205    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

–       Õigusvastasuse väite vastuvõetavus

206    Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt väljendab EÜ artikkel 241 üldpõhimõtet, mis tagab igale menetlusosalisele õiguse vaidlustada neid otseselt ja isiklikult puudutava otsuse tühistamiseks institutsioonide selliste varasemate aktide kehtivus, mis – isegi kui need ei ole määruse kujul – on vaidlusaluse otsuse õiguslikuks aluseks, kui menetlusosalistel ei olnud õigust esitada EÜ artikli 230 alusel otse hagi nende aktide vastu, mis toovad nende suhtes kaasa õiguslikke tagajärgi, ilma et neil oleks olnud võimalus taotleda vastavate aktide tühistamist (Euroopa Kohtu 6. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 92/78: Simmenthal vs. komisjon, EKL 1979, lk 777, punktid 39 ja 40, ning Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 272).

207    Kuna EÜ artikli 241 eesmärk ei ole võimaldada poolel vaidlustada mis tahes üldakti kehtivust mis tahes hagi puhul, siis üldakt, mille õigusvastasust väidetakse, peab olema hagi esemeks olevale juhtumile otseselt või kaudselt kohaldatav ning vaidlustatud üksikotsuse ja kõnealuse üldakti vahel peab olema otsene õiguslik seos (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1965. aasta otsus kohtuasjas 21/64: Macchiorlati Dalmas vs. ülemamet, EKL 1965, lk 227, 245, ja 13. juuli 1966. aasta otsus kohtuasjas 32/65, Itaalia vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1966, lk 563, 594; Üldkohtu 26. oktoobri 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑6/92 ja T‑52/92: Reinarz vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑1047, punkt 57; eespool punktis 206 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 273, ja 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑64/02: Heubach vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5137, punkt 35).

208    Mis puudutab 1998. aasta juhendit, siis tuleb märkida, et selle sissejuhatavast osast tuleneb, et juhendis määratakse üldiselt ja abstraktselt kindlaks kriteeriumid, mida komisjon kohaldab piirkondliku abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel EÜ artikli 87 lõike 3 punktide a ja c alusel, ning järelikult tagatakse sellist abi andvate liikmesriikide õiguskindlus. Iseäranis on 1998. aasta juhendi punktis 4.2 kehtestatud tingimus kohaldatav selles juhendis viidatud igasugusele abile, sõltumata abi eesmärgist, vormist või summast.

209    Lisaks on vaidlustatud otsuses komisjon vaidlusaluse abi ühisturuga kokkusobivuse hindamise raames sõnaselgelt toetunud 1998. aasta juhendi punktile 4.2. Sellest järeldub, et kuigi 1998. aasta juhendi punkt 4.2 ei ole vaidlustatud otsuse õiguslik alus, sest see otsus põhineb EÜ artikli 88 lõikel 2 ning Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 62 lõike 1 punktil a, oli selles tingimuses üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud viis, kuidas komisjon hindas kõnealuse abi kokkusobivust ühisturuga.

210    Järelikult on käesoleval juhul vaidlustatud otsuse ja üldakti, milleks on 1998. aasta juhend, vahel otsene õiguslik seos. Kuna SF Turistico Immobiliare ei saanud nõuda juhendi kui üldakti tühistamist, saab selle kohta esitada õigusvastasuse väite (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 206 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punktid 272–276).

211    Seega on 1998. aasta juhendi õigusvastasuse väide vastuvõetav.

–       Põhiküsimus

212    Vastavalt 1998. aasta juhendi punktile 4.2 „tuleb abikavas sätestada, et abitaotlus esitatakse enne projekti algust”. Õigusvastasuse väite toetuseks hageja esitatud argumendid sisaldavad sisuliselt väidet, et selle sätte komisjoni poolt tõlgendamisel, mille kohaselt puudub käesolevas asjas kõnealusel abikaval ergutav mõju, kuna see võimaldab finantsabi andmist töödele, millega on alustatud enne abitaotluse esitamist, ei võeta piisavalt arvesse käesoleva juhtumi asjaolusid ning see on vastuolus loogikaga, mis on aluseks ühenduse poliitikale riigiabi valdkonnas.

213    Selles osas tuleb märkida, et Üldkohus on juba otsustanud, et 1998. aasta juhendi punkt 4.2 seondub kronoloogilist laadi asjaoluga ning viitab seega ratione temporis analüüsile, mis on igati sobiv ergutava mõju hindamiseks. Hinnata tuleb nimelt seoses asjaomase ettevõtja otsusega investeerida, mis tähistab selle dünaamilise protsessi algust, mida kujutab endast tingimata selline ettevõtlusinvesteering (Üldkohtu 14. jaanuari 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑162/06: Kronoply vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑1, punkt 80). Samuti on Euroopa Kohus tõdenud, et järeldus, et abi ei ole vajalik, võib tuleneda eelkõige asjaolust, et huvitatud ettevõtja on enne pädevatele ametivõimudele abitaotluse esitamist abiprojekti juba käivitanud või isegi teostanud, mis välistab selle, et kõnealusel abil võiks olla ergutav roll (Euroopa Kohtu 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑390/06: Nuova Agricast, EKL 2008, lk I‑2577, punkt 69).

214    Sõltumata eespool toodust, tuleb tõdeda, et projekti elluviimisele eelneva taotluse kriteerium on asjakohane ning sobiv.

215    Nimelt on 1998. aasta juhendi punkti 4.2 kriteeriumi kohaldamise eesmärk tuvastada, kas abimeetmel on ergutav mõju olukorras, kus täielikult ei ole võimalik uurida tulevaste abisaajate investeerimisotsuste kõiki aspekte. Selles osas tuleneb 1998. aasta juhendi punkti 2 teisest kuni neljandast lõigust, et komisjon kiidab üldjuhul heaks piirkondliku abi üksnes abikavade kujul, kuna ta leiab, et ajutine individuaalne abi ei vasta tingimusele, mille kohaselt tuleb tasakaal tagada abist tulenevate konkurentsimoonutuste ning abist tulenevate eeliste vahel vähemsoodsate piirkondade arengule. Teatatud abikava ühisturuga kokkusobivuse uurimise käigus on erilised asjaolud, mis on omased erinevatele potentsiaalsetele abikava alusel abisaajatele ja sellistele konkreetsetele projektidele, millele viimased võivad taotleda toetusi, oma määratluselt komisjonile teadmata. Järelikult peab komisjon abikava ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tuginema kriteeriumidele, mis on kas sõltumatud tulevastele abisaajatele omastest erilistest asjaoludest või on ühetaolised kõigi tulevaste abisaajate jaoks. Nõue, et abitaotlus oleks esitatud enne toetuse saanud projekti elluviimise algust, võimaldab aga tagada, et asjaomane ettevõtja oleks selgelt avaldanud oma tahet saada kõnealune abikava enne selle projekti elluviimise alustamist. See võimaldab seega vältida, et hiljem ei esitataks taotlusi projektidele, mille elluviimist oli alustatud sõltumata abikava olemasolust. Neid kaalutlusi arvesse võttes kujutab pelk tuvastamine, et abitaotlus eelnes investeerimisprojekti elluviimisega alustamisele, endast lihtsat, asjakohast ja sobivat kriteeriumi, mis võimaldab komisjonil eeldada ergutava mõju olemasolu.

216    Lisaks, kuna SF Turistico Immobiliare viitab oma investeerimisprojekti erilistele asjaoludele, et näidata, et 1998. aasta juhendi punkti 4.2 kohaldamine viib lubamatute tulemusteni, siis tuleb veel kord meenutada eespool punktides 91 ja 92 esitatud kaalutlusi ja kohtupraktikat, mille kohaselt on komisjonil abikava uurimise käigus õigus piirduda kõnealuse abikava üldiste ja abstraktsete omaduste uurimisega, ilma et ta peaks uurima erinevate abisaajate erilist olukorda.

217    Seega tuleb 1998. aasta juhendi õigusvastasuse väide tagasi lükata.

 Väide, et ergutava mõju olemasolu osas on tehtud ilmne hindamisviga

218    Sardiinia maakond, menetlusse astujad, SF Turistico Immobiliare, Timsas ja Grand Hotel Abi d’Oru väidavad, et komisjon ei ole nõuetekohaselt hinnanud vaidlusaluse kava ergutavat mõju kohaliku turu omaduste seisukohast ning arvestades ettevõtjate omandatud subjektiivset arusaama tugimehhanismide toimimisest.

219    Sellega seoses esitavad nad hulga argumente, mis puudutavad 1998. aasta juhendi kohaldamatust, sätteid eelneva abikava kohta, siseriiklikku õiguslikku konteksti, alates seaduse nr 9/1998 vastuvõtmisest ettevõtjatel olnud kindlust saada seaduses ettenähtud abi ning vaidlusaluse abi saajate erilist olukorda või käitumist.

 Argumendid, mis puudutavad vaidlusaluse abi saajate erilist olukorda või käitumist

220    Sardiinia maakond, keda toetavad menetlusse astujad, kinnitab, et abisaajate tehtud investeeringuid ümbritsenud asjaoludest ilmneb, et seadus nr 9/1998, olgugi et selle seadusega loodud abikava ei saanud veel oma lõplikku vormi, täitis täielikult oma ergutusülesande. Nii on vajalikkuse tingimuse rikkumine ilmne, kuna kõik abisaajad esitasid abitaotlused pärast seda, kui oli jõustunud seadus nr 9/1998, millest oli komisjonile teatatud ja mille viimane oli heaks kiitnud. Pealegi otsustasid paljud abisaajad vaidlusaluse abikava kasuks, keeldudes alternatiivsetest meetmetest, mille nad oleksid võinud kindlasti saada ning peaaegu kõik pidid võtma pangalaenu, mille tingimused olid oodatava abi puudumisel kokkusobimatud ettevõtte aruka juhtimisega.

221    Sardiinia maakond leiab seega, et komisjon ei saa tuletada pelgalt abitaotluse puudumisest enne tööde algust, et abisaajad oleksid teinud need investeeringud sõltumata abist, ega kõrvaldada ergutavat mõju hinnanguga, mis on antud hilisema muutunud õigusliku konteksti alusel.

222    Menetlusse astujad lisavad, et igal juhul ei kujuta abi vajalikkuse või ergutava mõju puudumine juhul, kui töid on alustatud enne abitaotluse esitamist, ümberlükatavat eeldust, kui abi saajad või siseriiklikud ametivõimud esitavad komisjonile tõendid, millest ilmneb, et ergutava mõju ja vajalikkuse kriteerium on täidetud. Käesoleval juhul oleks komisjon pidanud seega hindama, kas see on nii, selle asemel et varjuda formaalse kriteeriumi taha, mille kohaselt peab taotlus olema esitatud enne tööde algust.

223    SF Turistico Immobiliare heidab komisjonile ette, et ta välistas ergutava mõju kriteeriumi mitte üksnes seoses ehitustöödega, mille puhul töödega oli alustatud enne abitaotluse esitamist, vaid ka seoses palju olulisemate ja funktsionaalselt sõltumatute ehitustöödega, mille puhul abitaotlus eelnes tööde alustamisele, samas kui piirduda oleks tulnud üksnes nende ehitustööde õigusvastasuse tuvastamisega, mis tehti enne abitaotluste esitamist. Nimelt, kui komisjon oleks tahtnud olla kindel, et ergutav mõju säiliks täielikult, oleks ta hoopis pidanud piirduma tingimusliku otsuse tegemisega, täpsustades, et abi on ühisturuga kokkusobiv tingimusel, kui enne taotluse esitamist tehtud kulutused jäävad ettevõtjate kanda. See oleks võimaldanud tal „puhastada” abi Sardiinia maakonna poolt deliberazionega nr 33/6 seaduse nr 9/1998 rakendamisest, mis kvalifitseeriti alusetuks.

224    Timsas ja Grand Hotel Abi d’Oru väidavad, et abi ergutava mõju vaatenurgast piirdus komisjon kinnitusega, et ergutavat mõju ei olnud võimalik ühest kavast teise üle kanda. Nad meenutavad, et nad esitasid taotlused vaidlusaluse kava raames üksnes seetõttu, et ammendusid rahalised vahendid, mis olid ette nähtud vaidlusaluse kavaga sarnastes varasemates abikavades, mille raames olid nad esitanud taotlused samadele projektidele. Seega ei ole täpne see, et nad alustasid töödega enne abitaotluse esitamist, ning järelikult puuduvad kahtlused ergutava mõju olemasolu ja püsimajäämise osas.

225    Komisjon lükkab hagejate argumendid ümber.

226    Esiteks tuleb meenutada eespool punktides 213–215 esitatud kaalutlusi, mille kohaselt on kriteerium, et abitaotlus tuleb esitada enne projektide elluviimise algust, asjakohane ja sobiv abikava ergutava mõju hindamisel. Järelikult ei ole käesoleva väite puhul enam tegemist selle kriteeriumi kahtluse alla seadmisega, vaid üksnes analüüsimisega, kas hagejad on tõendanud, et käesoleval juhul esineb asjaolusid, mis võivad tagada vaidlusaluse kava ergutava mõju, isegi kui taotlus ei ole esitatud enne kõnealuste projektide elluviimise algust.

227    Teiseks tuleb uuesti meenutada, et vaidlustatud otsuse ese oli deliberazionega nr 33/6 kehtestatud abikava, mitte aga selle kava raames hagejate saadud individuaalne abi, ning et komisjon ei olnud seega kohustatud hindama üksikutele abisaajatele omaseid erilisi asjaolusid, mis on ülesanne, mis lasub Itaalia ametivõimudel igalt abisaajalt abi tagasinõudmise staadiumis (vt eespool punktid 91 ja 92). Seega tuleb käesoleva väite kontekstis asjakohatuse tõttu tagasi lükata argumendid, mis puudutavad abisaajate erilist olukorda või käitumist.

228    Järelikult tuleb tagasi lükata eespool punktides 220–224 esitatud argumendid ning analüüsida tuleb vaid argumente, mis üldiselt puudutavad vaidlusalust kava.

 Argument, mille kohaselt andis seaduse nr 9/1998 pelk jõustumine ettevõtjatele kindluse saada abi

229    Menetlusse astujad kinnitavad, et seaduse nr 9/1998 jõustumise ajal 5. aprillil 1998 olid selles juba üksikasjalikult ette nähtud üheaegselt objektiivsed kriteeriumid, millele abisaajad peavad vastama, projektid, millele abi antakse, ning kõnealuse korraga seotud summad. Deliberazionedes nr 33/4 ja 33/6 piirduti aga seaduse nr 9/1998 artikli 3 äratoomisega, ilma et muudetud või täpsustatud oleks kriteeriume, mille oleks pidanud täitma abi, et olla abikõlblik. Seega on ilmne, et neid kriteeriume täitev ettevõtja võib õiguspäraselt arvestada sellega, et talle antakse see abi, ning järelikult tahta alustada tööde elluviimisega.

230    Komisjon lükkab menetlusse astujate argumendid ümber.

231    Kõigepealt tuleb rõhutada, et käesoleva argumendi õiguslikku ulatust tuleb eristada nende argumentide omast, mis puudutavad abisaajate õiguspärase ootuse kaitset, mida käsitletakse allpool punktis 268 ja järgmised, ja seda isegi siis, kui kõigi nende argumentide uurimiseks arvesse võetavad faktilised asjaolud on sisuliselt samad. Vaidlusaluse abi ergutava mõju küsimus puudutab nimelt selle abi ühisturuga kokkusobivuse uurimist, samas kui abisaajate võimaliku õiguspärase ootuse olemasolu küsimus on seotud abi tagastamise korralduse – mis sisaldub vaidlustatud otsuses – õiguspärasuse analüüsimisega. Siiski tuleb neil kahel juhul hinnata, mil määral tekitas seaduse nr 9/1998 vastuvõtmine ise ettevõtjates, keda kõnealune kava puudutab, kindluse, et nad võivad saada selles seaduses sätestatud abi.

232    Selles osas tuleb meenutada, et komisjoni ainupädevusse kuulub abimeetmete või abikava ühisturuga kokkusobivuse hindamine, mis allub liidu kohtu kontrollile (Euroopa Kohtu 22. märtsi 1977. aasta otsus kohtuasjas 78/76: Steinike & Weinlig, EKL 1977, lk 595, punkt 9; 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑354/90: Fédération nationale du commerce extérieur des produits alimentaires ja Syndicat national des négociants et transformateurs de saumon, EKL 1991, lk I‑5505, punkt 14, ning 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑119/05: Lucchini, EKL 2007, lk I‑6199, punkt 52). Seega, kuna puudub komisjoni otsus, milles oleks võetud seisukoht teatatud abi kokkusobivuse kohta, siis ei saa pelk asjaolu, et siseriiklikud ametivõimud võtsid vastu sätted, mis näevad ette abikava kehtestamise, anda potentsiaalsetele selle korra alusel abi saajatele kindlust, et nad võivad saada nendes sätetes ette nähtud abi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑5/89: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1990, lk I‑3437, punkt 14, ning 14. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑169/95: Hispaania vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑135, punkt 51).

233    Järelikult ei saanud käesoleval juhul seaduse nr 9/1998 Sardiinia maakonna poolt vastuvõtmine iseenesest tekitada ettevõtjate jaoks, kes täidavad selles seaduses sätestatud kriteeriumid, kindlust, et tulevikus saavad nad selles sätestatud kava raames abi. Nimelt oli võimalik, et uurimismenetluses kvalifitseerib komisjon kõnealuse kava ühisturuga kokkusobimatuks või et ta palub muuta abi saavate ettevõtjate või projektide abikõlblikkuse kriteeriume.

234    Lisaks lõpetas komisjoni poolt 12. novembril 1998 heakskiitmist käsitleva otsuse vastuvõtmine igal juhul igasuguse võimaliku lootuse, mida oleksid võinud hellitada võimalikud abisaajad seoses selliste projektide lubatavusega, mida alustati enne abitaotluste esitamist, kuna selles otsuses oli sõnaselgelt välistatud – nagu on märgitud eespool punktis 168 – seadusega nr 9/1998 kehtestatud kava raames abi andmine sellistele projektidele.

235    Lisaks tuleb märkida, et tegelikkusele ei vasta menetlusse astujate kinnitus, mille kohaselt oli juba seaduses nr 9/1998 nimelt üksikasjalikult sätestatud objektiivsed kriteeriumid, millele peavad vastama projektid, millele võib abi anda. Kui seaduses nr 9/1998 puudusid sätted abitaotluse esitamise ja tööde alguse vahelise ajalise suhte kohta, siis määrusega nr 285/1999 kehtestati sõnaselgelt ja erandlikult – nagu on märgitud eespool punktides 200 ja 201 – klausel, mille kohaselt olid kava esmakohaldamisel lubatavad projektid, millega oli alustatud pärast seaduse nr 9/1998 jõustumist ja seega enne abitaotluse esitamist. Seega ei tulenenud nende kavade lubatavus kuidagi selles seaduses ette nähtud kavast.

236    Seega tuleb menetlusse astujate argument tagasi lükata.

237    Järelikult, ja võttes lisaks arvesse asjaolusid, mis on juba esitatud eespool punktides 184–216 seoses argumentidega, mis puudutavad 1998. aasta juhendi kohaldamisele mittekuulumist, eelneva abikava olemasolu ja siseriiklikku õiguslikku konteksti, tuleb tervikuna tagasi lükata väide, et vaidlusaluse kava ergutava mõju osas on tehtud ilmne hindamisviga.

 Väide, et rikutud on EÜ artikli 87 lõiget 3

238    Menetlusse astujad ja SF Turistico Immobiliare väidavad, et vaidlustatud otsus on vastuolus EÜ artikli 87 lõikega 3, kuna vaidlusalune kava on tunnistatud ühisturuga kokkusobimatuks.

239    Menetlusse astujad kinnitavad selles osas, et seadusega nr 9/1998 – nagu ka selle rakendusmäärusega – laiendati turismi- ja majutussektorile eeliseid, mis olid ette nähtud varasemas komisjoni heakskiidetud kavas vastavalt EÜ artikli 87 lõike 3 punktis a sätestatud erandile. Seega, kuna komisjon tunnistas selle sama abikava ühisturuga kokkusobimatuks turismi- ja majutussektori osas, rikkus komisjon kõnealust asutamislepingu sätet.

240    SF Turistico Immobiliare väidab, et komisjon pööras ümber tõendamiskoormise, leides vaidlustatud otsuse põhjenduses 70, et Itaalia ametivõimud ei toonud välja ühtegi argumenti, mille kohaselt võiks kõnealune abi olla kokkusobiv muude sätete alusel kui EÜ artikli 87 lõike 3 punkt a, kuigi ta pidi hindama, milline on summa, mis on ühisturuga kokkusobiv. Nimelt ei arvutanud komisjon summasid, mis tegelikult vastavad taotlusele eelnevale ajavahemikule, selleks et hinnata mõju „määrale”, mis ulatuses need kulud võisid moonutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Tema enda abitaotluses on aga võimalik eristada ühelt poolt taotlust seoses enne taotluse esitamist alanud töödega ning teiselt poolt täiesti iseseisvat taotlust seoses pärast selle taotluse esitamist alanud töödega.

241    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

242    Esimesena tuleb tagasi lükata menetlusse astujate seisukoht, mille kohaselt kujutas seadus nr 9/1998 vaid endast komisjoni poolt heakskiidetud varasema kava laiendamist turismi- ja majutussektorile, mis on põhjus, miks selles seaduses ette nähtud kava ei saa tunnistada ühisturuga kokkusobimatuks.

243    Esiteks ei puuduta vaidlustatud otsuses sisalduv kokkusobimatuse kinnitus seadusega nr 9/1998 kehtestatud abikava, nagu sellest teatas Itaalia Vabariik ning nagu see heakskiitmist käsitlevas otsuses heaks kiideti. Nagu on märgitud eespool punktis 87, leidis komisjon ikkagi, et see kord on ühisturuga kokkusobiv. Seevastu tunnistati ühisturuga kokkusobimatuks selle korra deliberazione nr 33/6 alusel laiendamine projektidele, mille elluviimine algas enne abitaotluse esitamist.

244    Teiseks isegi kui eeldada, et vaidlusalune kava kujutab endast komisjoni heakskiidetud varasema kava laiendamist või pikendamist, tuleb meenutada, et nagu on märgitud eespool punktis 190, ei saa abikava kokkusobivuse hindamist mõjutada asjaolu, et sellele võisid eelneda muud kavad, mille puhul komisjon nõustus teatud üksikasjadega.

245    Teisena tuleb samuti tagasi lükata SF Turistico Immobiliare esitatud etteheide, mille kohaselt peab sisuliselt komisjon tõendama, et vaidlusalune abi on ühisturuga kokkusobimatu, mitte ei pea Itaalia ametivõimud tõendama vastupidist.

246    Selles osas tuleb kõigepealt meenutada, et kui komisjon otsustab algatada ametliku uurimismenetluse, peavad asjaomane liikmesriik ja käsitletava meetme adressaadid esitama oma argumendid, et tõendada, et kõnealune meede ei kujuta endast abi või et see on kokkusobiv ühisturuga, kuna ametliku menetluse eesmärk on täpsemalt teavitada komisjoni juhtumi kõigist asjaoludest. Kuigi komisjon peab ametliku menetluse algatamisel selgelt sõnastama oma kahtlused abi kokkusobivuse osas, et võimaldada liikmesriigil ja huvitatud isikutel neile võimalikult põhjalikult vastata, on samuti tõsi, et viimased peavad need kahtlused hajutama ning tõendama, et kõnealune meede vastab erandi tegemise tingimustele (vt selle kohta eespool punktis 132 viidatud kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon, punktid 93 ja 94 ning seal viidatud kohtupraktika). Abile erandina asutamislepingu sätetest heakskiidu saamiseks peab asjaomane liikmesriik komisjoniga koostöö tegemise kohustuse täitmiseks esitama kogu teabe, mis võimaldab sellel institutsioonil kontrollida, kas taotletud erandi kohaldamise tingimused on täidetud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑364/90: Itaalia vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑2097, punkt 20, ning eespool punktis 42 viidatud Üldkohtu otsus kohtuasjas Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, punkt 129, ja 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑17/03: Schmitz-Gotha Fahrzeugwerke vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1139, punkt 48).

247    Käesoleval juhul pidid seega Itaalia Vabariik ning teise võimalusena vaidlusaluse abi saajad tõendama, et projektid, mis abi said, olid ühisturuga kokkusobimatud.

248    Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 91, ei ole komisjon abikava olemasolul üldjuhul kohustatud analüüsima üksikjuhtudel antud abi, vaid ta võib piirduda kõnealuse abikava üldiste omaduste uurimisega, olemata kohustatud kontrollima igat kohaldamise juhtumit.

249    Seega tuleb tagasi lükata eespool punktis 240 SF Turistico Immobiliare esitatud argument.

250    Järelikult tuleb EÜ artikli 87 lõike 3 rikkumist puudutav väide tagasi lükata.

 Väide, mis puudutab erapooletuse põhimõtte ja konkurentsi kaitse põhimõtte rikkumist

251    Menetlusse astujad väidavad, et seaduses nr 9/1998 viidatud abi anti ka kümnele turismiettevõtjale, kes alustasid töödega enne seaduse ja seadust rakendavate deliberazionede nr 33/4 ja 33/6 avaldamist, kuid pärast oma abitaotluste esitamist. Arvestades ergutamise määratlemiseks komisjoni toodud kriteeriume, on need ettevõtjad samas olukorras, kui menetlusse astujad. Komisjon ei nõudnud aga nendele kümnele ettevõtjale üle kantud abi tagastamist, mis viitab erapooletuse põhimõtte rikkumisele.

252    Lisaks said menetlusse astujate arvates kümme kõnealust ettevõtjat põhjendamatu eelise võrreldes nendega, kes on kohustatud tagastama juba saadud abi. Sellest ilmneb turismi- ja majutussektori ettevõtjate vahelise konkurentsi rikkumine.

253    Komisjon ei ole selle väite põhjendatuse kohta sõnaselget seisukohta avaldanud.

254    Kõigepealt tuleb täpsustada, et menetlusse astujad viitavad oma menetlusse astuja seisukohtade punktis 54 kümnele ettevõtjale, keda mainitakse Sardiinia maakonna poolt komisjonile 14. aprillil 2003 saadetud kirja punktis 3.3 ning kes esitasid abitaotluse menetluse raames, mis oli ette nähtud määruses nr 285/1999, mis tunnistati hiljem kehtetuks. Nagu on märgitud eespool punktis 198, ilmneb vaidlustatud otsusest, et komisjon ühines selles kirjas Sardiinia maakonna toodud arvamusega, mille kohaselt tuleb nende kümne ettevõtja investeerimisprojektide puhul arvesse võtta esimese taotluse kuupäeva. Järelikult leidis ta, et nendele kümnele ettevõtjale antud abi vastas kriteeriumile, mille kohaselt peab taotlus olema esitatud enne tööde algust, ning et abi ei olnud seega ebaseaduslik ega kokkusobimatu ühisturuga.

255    Seega ei olnud need kümme ettevõtjat samas olukorras kui hagejad ja menetlusse astujad. Nimelt, kui viimati nimetatu ei esitanud abitaotlust enne nende investeerimisprojektidega seotud tööde algust, siis kümme kõnealust ettevõtjat olid tõepoolest esitanud taotlused rakendusmääruse alusel, mis hiljem tunnistati kehtetuks. Mis puudutab aga riigiabi kontrolli ühenduse õiguse seisukohast, siis on teisese tähtsusega küsimus, kas abitaotlus on kooskõlas siseriiklikes rakendussätetes ette nähtud vorminõuetega. Nagu on märgitud eespool punktis 215, siis nõue, et asjaomane ettevõtja oleks selgelt avaldanud oma tahet saada kõnealune abikava enne abi saanud projekti elluviimise alustamist, võimaldab vältida, et hiljem ei esitataks taotlusi projektidele, mille elluviimist oli alustatud sõltumata abikava olemasolust.

256    Kuna see nõue on täidetud menetlusse astujate nimetatud kümne ettevõtja puhul, kuid mitte menetlusse astujate ega hagejate osas, siis ei ole käesoleval juhul sarnaseid olukordasid ebavõrdselt koheldud ega rikutud erapooletuse kohustust. Samuti ei ole kümme kõnealust ettevõtjat saanud põhjendamatut konkurentsieelist menetlusse astujate ees.

257    Seega tuleb tagasi lükata väide, mis puudutab erapooletuse põhimõtte ja konkurentsi kaitse põhimõtte rikkumist.

 Väide, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

 Seaduse nr 9/1998 vastuvõtmisel Sardiinia maakonna õiguspärane ootus juhendi puudumisse

258    Sardiinia maakonna kinnitab, et komisjon jättis kõnealuse abikava ühisturuga kokkusobivuse hindamisel arvesse võtmata tema õiguspärase ootuse. Sellise ootuse olemasolu oleks aga komisjon pidanud uurima omal algatusel määruse nr 659/1999 artikli 14 alusel, mille kohaselt on tal keelatud määrata abi tagasinõudmist, kui see läheb vastuollu ühenduse õiguse üldpõhimõttega.

259    Esiteks rõhutab ta selles osas, et kohustus ette näha, et abitaotlus oleks esitatud enne projektide elluviimise algust, tuleneb otseselt 1998. aasta juhendist ning seda ei olnud sätestatud piirkondlikku abi puudutavas varasemas kavas. Teiseks oli see juhend avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas seaduse nr 9/1998 vastuvõtmisele eelnenud päeval. Seega ta leiab, et tal ei olnud objektiivselt võimalik algusest peale tagada, et seadus nr 9/1998 oleks 1998. aasta juhendiga kooskõlas.

260    Komisjon vaidleb Sardiinia maakonna argumentidele vastu.

261    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitsele igal isikul, kellele institutsioon on tekitanud põhjendatud lootusi. Siiski ei saa õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele tugineda isik, kes on süüdi kehtivate õigusnormide ilmses rikkumises (Euroopa Kohtu 16. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑96/89: komisjon vs. Madalmaad, EKL 1991, lk I‑2461, punkt 30, ja 14. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑65/02 P ja C‑73/02 P: ThyssenKrupp vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑6773, punkt 41; Üldkohtu 9. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑217/01: Forum des migrants vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑1563, punkt 76).

262    Nagu on tuvastatud eespool punktides 177–180, siis kuna käesoleval juhul ei vastanud deliberaziones nr 33/6 asuvad sätted tingimusele, mille kohaselt peab abitaotlus eelnema tööde alustamisele, viis Sardiinia maakond sisse ebaseadusliku abikava, kuna sellest ei olnud komisjonile teatatud. Sardiinia maakond rikkus seega kehtivaid õigusnorme, kuna ta ei järginud EÜ artikli 88 lõiget 3, milles on sätestatud, et liikmesriigid ei tohi rakendada uut abi enne, kui komisjon on selle kokkusobivuse kohta ühisturuga teinud lõpliku otsuse.

263    See rikkumine oli ilmne, kuna nii 1998. aasta juhendis kui heakskiitmist käsitlevas otsuses mainitakse sõnaselgelt tingimust, et taotlus tuleb esitada enne tööde algust.

264    Lisaks kinnitas Sardiinia maakond 28. septembri 1998. aasta kirjas komisjonile, et „seaduses [nr 9/1998] ette nähtud abi võidakse anda üksnes hiljem elluviidavatele ettevõtlusalastele algatustele”. Selles osas tuleb meenutada, et seaduse nr 9/1998 tekstis endas ei olnud ette nähtud, et antakse abi investeerimisprojektidele, millega oli alustatud enne abitaotluse esitamist. Seega ei ole määrav, et seda seadust puudutavas õigusloomemenetluses ei olnud Sardiinia maakonnal tegelikult võimalik arvesse võtta 1998. aasta juhendit, mis avaldati seaduse vastuvõtmisele eelneval päeval. Seevastu normid, millega kehtestati võimalus esitada abitaotlused tagantjärele juba alustatud projektidele, nimelt määrus nr 285/1999 ning deliberazione nr 33/6, võeti vastu vastavalt 29. aprillil 1999 ning 27. juulil 2000 ning on seega nii 1998. aasta juhendi avaldamisest kui ka heakskiitmist käsitlevast otsusest tunduvalt hilisemad.

265    Viimaks tuleneb deliberazione nr 33/6 sõnastusest enesest, et Sardiinia maakond oli suurepäraselt teadlik sellest, et juba alustatud projektidele abitaotluste heakskiitmine rikub ühenduse õigust, kuna deliberaziones nr 33/6 mainitakse kohaliku haldusvõimu vastutust, „mis tuleneb selliste juhiste ametlikust avaldamisest, mis sisaldavad sätteid, mis nagu käesoleval juhul on vastuolus EL eeskirjadega”.

266    Järelikult ei saa Sardiinia maakond eespool punktis 261 viidatud kohtupraktika alusel tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele.

267    Seega tuleb tagasi lükata väide, mis põhineb selle põhimõtte rikkumisel, niivõrd kui see tugineb Sardiinia maakonna väidetavale õiguspärasele ootusele.

 Abisaajate õiguspärane ootus, mis puudutab varasema heakskiitmist käsitleva otsuse olemasolu ja käesoleva juhtumi asjaolusid

268    Sardiinia maakond, menetlusse astujad, SF Turistico Immobiliare, Timsas ja Grand Hotel Abi d’Oru väidavad, et kõnealused abisaajad võivad tugineda õiguspärasele ootusele seoses saadud abi kokkusobivusega. Seda ootust kaitseb nimelt määruse nr 659/1999 artikkel 14.

269    Nende poolte arvates tugineb vaidlusaluse abi saajate ootus heakskiitmist käsitleva otsuse olemasolule, asjaolule, et seadus nr 9/1998 täpsustas juba ise kõik kriteeriumid, mis olid nõutavad individuaalse abi andmiseks, Itaalia ametivõimude antavatele tagatistele ning komisjoni 12. juuli 2000. aasta otsusele mitte esitada vastuväiteid abikavale investeeringute tegemiseks Itaalia vähem soodsatesse piirkondadesse kuni 31. detsembrini 2006 (riigiabi N 715/99 – Itaalia), mille kokkuvõte avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 278, lk 26) ja mis puudutas abikava, mis oli toodud legge n° 488/92, conversione in legge, con modificazioni, del decreto-legge 22 ottobre 1992, n. 415, concernente rifinanziamento della legge 1 marzo 1986, n. 64, recante disciplina organica dell’intervento straordinario nel Mezzogiorno’s (seadus nr 488/92, millega pärast sisseviidud muudatusi muudeti seaduseks 22. oktoobri 1992. aasta dekreetseadus nr 415, mis puudutab Mezzogiornole antavat erakorralist abi käsitlevaid ühtseid eeskirju sisaldava 1. märtsi 1986. aasta seaduse nr 64 taasrahastamist) (GURI nr 299, 21.12.1992, lk 3, parandus: GURI nr 301, 23.12.1992, lk 40), millega nähti ette, et abikõlblikeks kuludeks olid kulud, mis olid tekkinud pärast abitaotluses viidatud kutsele eelneva kutse tähtpäeva.

270    Nende ootus tugevnes määrusega nr 285/1999 ja deliberazionega nr 33/6, selgitustega, mis saadi Sardiinia maakonna haldusteenistustelt abi ühisturuga kokkusobivuse osas, asjaolu tõttu, et maakond korrapäraselt rahuldas tagasimaksmise taotlused, ning tulenevalt aeglusest, millega komisjon menetles tema töid, võtmata abi maksmise peatamise meetmeid.

271    SF Turistico Immobiliare rõhutab, et seda ootust ei saa kahtluse alla seada asjaolu, et komisjonile ei teatatud määrusest nr 285/1999 ega deliberazionest nr 33/6. SF Turistico Immobiliare arvates on ülemäärane kohustada abisaajaid, et nad nõuaksid Sardiinia maakonnalt ametlikku tõendit iga menetlust mõjutava meetme komisjonile edastamise kohta või nad nõuaksid komisjonilt pärast abi andmist, kas teda on teavitatud igast hilisemast või potentsiaalselt olulisest aktist.

272    Komisjon vaidleb vastu hagejate ja menetlusse astujate argumentidele.

273    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et õiguse puhul tugineda õiguspärase ootuse kaitsele on eeldatav, et täidetud on kolm tingimust. Esiteks peavad ühenduse ametiasutused andma huvitatud isikule kinnitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit kindlad, tingimusteta ja ühtelangevad tagatised. Teiseks peavad need kinnitused olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud kinnitused olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (vt Üldkohtu 30. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑347/03: Branco vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2555, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika; 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑282/02: Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑319, punkt 77, ja 30. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑444/07: CPEM vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑2121, punkt 126).

274    Siiski saab riigiabi lubatavuse osas tekkinud õiguspärasele ootusele üldjuhul ja erandlike asjaolude puudumisel tugineda üksnes siis, kui see abi on antud EÜ artiklis 88 ette nähtud menetlust järgides. Hoolas ettevõtja peab nimelt suutma üldjuhul kindlaks teha, kas kõnealust menetlust on järgitud (eespool punktis 232 viidatud Euroopa Kohtu 20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa, punkt 14; eespool punktis 232 viidatud 14. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas Hispaania vs. komisjon, punkt 51, ning 20. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑24/95: Alcan Deutschland, EKL 1997, lk I‑1591, punkt 25).

275    Nagu on märgitud eespool punktides 168 ja 180, tuleneb käesoleval juhul heakskiitmist käsitlevast otsusest selgelt, et komisjon andis heakskiidu üksnes abile seoses projektidega, millega alustati pärast abitaotluse esitamist, ning et vaidlusalust abi, mis ei järginud seda tingimust, ei antud seega EÜ artiklis 88 ette nähtud menetlust järgides. Sellest tuleneb kooskõlas eelnevas punktis viidatud kohtupraktikaga, et vaidlusaluse abi saajatel ei ole üldjuhul võimalik selle abi lubatavuse osas tugineda õiguspärasele ootusele.

276    Kohtupraktikas ei välistata ebaseadusliku abi saaja jaoks küll võimalust tugineda abi tagasimaksmise menetluses erandlikele asjaoludele, mille alusel nad võisid õiguspäraselt eeldada, et see abi on seaduslik, selleks et keelduda abi tagasimaksmisest (eespool punktis 232 viidatud 20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa, punkt 16; Üldkohtu 15. septembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑126/96 ja T‑127/96: BFM ja EFIM vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3437, punkt 69, ning eespool punktis 132 viidatud kohtuotsus Fleuren Compost vs. komisjon, punkt 136).

277    Siiski tuleneb kaudselt Euroopa Kohtu praktikast (eespool punktis 232 viidatud 20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa, punktid 13–16, ja eespool punktis 274 viidatud otsus kohtuasjas Alcan Deutschland, punktid 24 ja 25) ning Üldkohus on korduvalt sõnaselgelt otsustanud (Üldkohtu 8. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑459/93: Siemens vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1675, punktid 104 ja 105; 27. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑67/94: Ladbroke Racing vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1, punkt 83, ning eespool punktis 132 viidatud otsus kohtuasjas Fleuren Compost vs. komisjon, punkt 137), et need abisaajad võivad tugineda sellistele erandlikele asjaoludele asjakohaste siseriiklike õigusnormide alusel üksnes abi tagasinõudmise menetluses siseriiklikus kohtus, kes on ainsana pädev hindama juhtumi asjaolusid pärast seda, kui ta on vajadusel tõlgendamise eesmärgil esitanud Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused.

278    Igal juhul ei saa käesoleval juhul hagejate ja menetlusse astujate esitatud ühtegi asjaolu lugeda selliseks, millega võiks põhjendada vaidlustatud otsuse tühistamist.

279    Esiteks kuna on väidetud, et abisaajate väidetav õiguspärane ootus tugines heakskiitmist käsitleva otsuse olemasolule ning asjaolule, et juba seaduses nr 9/1998 eneses olid täpsustatud kõik kriteeriumid, mis olid nõutavad individuaalse abi andmiseks, mistõttu arvestasid need kriteeriumid täitnud potentsiaalsed abisaajad abi saamisega, siis tuleneb eespool punktides 232–234 ja 168 toodud kaalutlustest, et seaduse nr 9/1998 vastuvõtmine ega heakskiitmist käsitlev otsus kumbki ei saanud tekitada kindlust, et neil on võimalik saada vaidlusalust abi õiguspäraselt. Järelikult ei saanud need aktid enam tekitada vaidlusaluse abi saajates õiguspärast ootust.

280    Sama ilmneb ka Üldkohtu 5. juuni 2001. aasta otsuse kohtuasjas T‑6/99: ESF Elbe-Stahlwerke Feralpi vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑1523) punktist 189, millele viitab Sardiinia maakond. Nagu komisjon märkis õigesti kohtuasjas, milles see otsus tehti, ning erinevalt käesoleva kohtuasja asjaoludest kiitis ta kõnealuse abi sõnaselgelt heaks otsusega, mis tehti pärast asjaomase liikmesriigi poolt vormikohast teatamist. See toimus täpsemalt põhjusel, et Üldkohus leidis, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega on vastuolus abisaajatelt kõnealuse abi tagasinõudmine, vaatamata asjaolule, et komisjon tuvastas hiljem uue teabe alusel, et abi on ühisturuga kokkusobimatu (eespool viidatud kohtuotsus ESF Elbe-Stahlwerke Feralpi vs. komisjon, punktid 188 ja 189).

281    Teiseks tuleb seoses Itaalia ametivõimude antud kinnitustega, määrusega nr 285/1999, deliberazionega nr 33/6, selgitustega, mis saadi Sardiinia maakonna haldusteenistustelt abi kokkusobivuse kohta ühisturuga, ning asjaoluga, et Sardiinia maakond korrapäraselt rahuldas abi tagasinõudmise taotlusi, tuvastada, et kõik need elemendid kujutavad endast siseriiklike ametivõimude tegevust. Seega ei vasta need eespool punktis 273 viidatud kohtupraktikas toodud esimesele tingimusele, mille kohaselt peavad ühenduse ametiasutused andma huvitatud isikutele tagatised, millele tugineb viimaste õiguspärane ootus.

282    Kolmandaks, mis puudutab komisjoni menetluse väidetavat aeglust, siis jättes kõrvale eespool punktis 100 toodud asjaolu, et esialgse uurimismenetluse kestust ei saa käesoleval juhul lugeda liiga pikaks, väidab komisjon õigesti, et komisjoni ilmselge tegevusetus ei oma tähtsust juhul, kui abikavast ei ole komisjonile teatatud (Euroopa Kohtu 11. novembri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑183/02 P ja C‑187/02 P: Demesa ja Territorio Histórico de Álava vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑10609, punkt 52).

283    Neljandaks ei saanud ka komisjoni 12. juuli 2000. aasta otsus, mis puudutab seaduses nr 488/92 toodud abikava ning milles loeti teatud tingimustel abikõlblikuks kulud, mis olid tehtud enne abitaotluse esitamist, luua vaidlusaluse abi saajates õiguspärast ootust. Nimelt tuleb meenutada, et EÜ artikli 87 lõikest 1 tuleneva üldpõhimõtte kohaselt on riigiabi andmine keelatud. Kohtupraktika kohaselt tuleb erandeid sellest põhimõttest tõlgendada kitsalt (eespool punktis 132 viidatud kohtuotsus Fleuren Compost vs. komisjon, punkt 75). Järelikult puudutab abikavale vastuväidete esitamata jätmise otsus ainult selles kavas ettenähtud abi tegelikku andmist ning see ei saa seega tulevikus sarnaste projektide puhul abi saajates tekitada kõnealuse abi ühisturuga kokkusobivuse suhtes õiguspärast ootust (vt selle kohta Üldkohtu 2. detsembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑362/05 ja T‑363/05: Nuova Agricast ja Cofra vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 80).

284    Seega tuleb tagasi lükata väide, mis põhineb õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisel.

 Väide, et rikutud on vähese tähtsusega abi reguleerivaid sätteid

285    Menetlusse astujad ja SF Turistico Immobiliare väidavad, et komisjon on rikkunud vähese tähtsusega abi reguleerivaid sätteid.

286    Menetlusse astujad leiavad selles osas, et komisjon oleks pidanud piirduma sellega, et kohustada Sardiinia maakonda tagasi nõudma ülekantud abisummast osa, mis ületab komisjoni 15. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1998/2006, milles käsitletakse [EÜ] artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (ELT L 379, lk 5), artiklis 2 sätestatud ülemmäära 200 000 eurot, või igal juhul osa, mis ületab määruse nr 69/2001 artiklis 2 sätestatud ülemmäära 100 000 eurot.

287    SF Turistico Immobiliare lisab, et välistades, et enne abitaotluse esitamist kantud kulusid loetakse vähese tähtsusega abi raames tehtuks, ei võtnud komisjon arvesse Sardiinia maakonna territooriumil olevat erandlikku olukorda, mis oli tingitud kattuvatest omavahel vastuolus olevatest sätetest, mis pärinevad erinevatest allikatest ja mille kõigi eesmärk oli reguleerida abi turismisektoris.

288    Tema arvates on vähese tähtsusega abi vabastatud teatamiskohustusest, kuna see abi hõlmab „igasugust avaliku sektori abi” ning ei kahjusta võimalust saada sama projekti jaoks muud abi. Komisjon tõlgendas sõnu „projekt kui tervik” taotlusele lisatud arvutuses toodud esimese kulutuse alusel liiga formaalselt.

289    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

290    Kõigepealt tuleb kindlaks teha, milline järgnevatest erinevatest instrumentidest vähese tähtsusega abi valdkonnas on käesoleva kohtuasja asjaoludele ajaliselt kohaldatav. See valdkond on järgemööda olnud komisjoni teatise vähese tähtsusega abi kohta (EÜT 1996, C 68, lk 9), määruse nr 69/2001 ning määruse nr 1998/2006 ese.

291    Tulenevalt määruse nr 69/2001 põhjenduse 5 kolmandast lausest ning määruse nr 1998/2006 põhjendusest 10 tuleb vähese tähtsusega abi andmise ajana käsitleda aega, millal abisaajale antakse kohaldatavate siseriiklike õigusnormide alusel seaduslik õigus seda abi saada. Selles osas tuleb märkida, et Sardiinia maakonna 14. aprilli 2003. aasta kirjas sisalduvatest erinevatest tabelitest ilmneb, et vaidlusalust abi puudutavad abitaotlused esitati ajavahemikus 20. jaanuarist 31. märtsini 2001. Järelikult ei saanud kuupäev, mil kõnealune abi anti, olla enne aprilli 2001. Määruse nr 69/2001 artikli 4 lõike 1 kohaselt jõustus see määrus 2. veebruaril 2001 ehk 20‑ndal päeval pärast selle 13. jaanuaril 2001 avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas. Seega tuleb käesoleval juhul kohaldada neid vähese tähtsusega abi puudutavaid sätteid, mis asuvad määruses nr 69/2001.

292    Edasi mis puudutab kõnealuste sätete sisu, siis määruse nr 69/2001 artiklis 2 pealkirjaga „Vähese tähtsusega abi” on sätestatud:

„1.      Kui abistamismeetmed vastavad lõigete 2 ja 3 tingimustele, ei käsitleta neid kõiki asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tingimusi täitvana ja seetõttu vabastatakse need asutamislepingu artikli 88 lõike 3 kohasest teatamiskohustusest.

2.      Ühele ettevõttele antava vähese tähtsusega abi kogusumma ei ületa kolme aasta jooksul 100 000 eurot. Seda ülemmäära kohaldatakse abi vormist või eesmärgist olenemata.

[…]”.

293    Lisaks tuleneb määruse nr 69/2001 põhjenduse 5 neljandast lausest, et „[v]ähese tähtsuse reegel ei piira ettevõtte võimalust saada samaks meetmeks riigiabi, mille on heaks kiitnud komisjon või mis on hõlmatud grupierandimäärusega”.

294    Viimaks sisaldab vaidlustatud otsus käesolevas asjas järgmisi norme vähese tähtsuse reegli kohaldamise kohta.

295    Vaidlustatud otsuse põhjenduse 68 kohaselt:

„ei ole komisjonile vastuvõetavad vähese tähtsusega abi eeskirju käsitlevad Itaalia ametiasutuste põhjendused, kuna vähese tähtsusega abi eeskirjadele ei saa tugineda, vältimaks [1998. aasta juhendis] sätestatud kohustust esitada taotlus ergutava mõju põhimõtte järgimise huvides enne projekti raames töö alustamist. Vaadeldav summa peab hõlmama projekti kui tervikut, mitte üksnes abitaotlusele eelnenud toetuse osa. Komisjon ei saa aktsepteerida ettepanekut vaadelda algset tööd abikõlblikuna vähese tähtsusega abi eeskirjade alusel, käsitledes seda väljaspool [1998. aasta juhendi] kohaldamisala.”

296    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 73 selgitab komisjon:

„[deliberazione nr 33/6 alusel antud abi t]uvastatud kokkusobimatus hõlmab tervikuna kogu abi, mida anti taotluse esitamise ajal jõus olnud rakendusmeetmete alusel projektidele, mille abikõlblikud kulutused tehti enne abitaotluse esitamist, ning mis ületab määruse nr 69/2001 artikli 2 kohaselt arvutatud vähese tähtsusega abi summat, mida abisaajal võis olla tol hetkel õigus taotleda”.

297    Nendest kahest põhjendusest kogumis ilmneb, et komisjon ei kavatsenud täielikult välistada vähese tähtsuse reegli vaidlusalusele abile kohaldamist. Selles osas tuleb meenutada, et komisjon võttis vaidlustatud otsuses seisukoha üksnes selle abikava suhtes, mida oli muudetud deliberazionega nr 33/6. Seega ei ole vaidlustatud otsuses kuidagi välistatud, et vähese tähtsuse reeglit võiks kohaldada teatavale individuaalsele abile, mis on antud selle kava alusel.

298    Seevastu tõdes komisjon, et reegli kohaldamine eeldab, et konkreetsele projektile saadud abi kogusumma jääb allapoole vähese tähtsusega abi ülemmäära kõnealuse ettevõtja puhul ning et seega ei olnud võimalik sellele määrale vastavat summat lihtsalt lahutada tagasinõutava abi summast ega võtta arvesse, et summa vastab enne abitaotluse esitamist tegelikult tehtud töödele.

299    Seega on pooltel erimeelsus vaid küsimuses, kas vähese tähtsuse reegli kohaldamisel on võimalik jagada konkreetset projekti puudutav abi, selleks et seda reeglit saaks kohaldada summale, mis jääb allapoole kohaldatavat määra, või tuleb vastupidi lugeda konkreetset projekti puudutav abi jagamatuks ning välistada vähese tähtsuse reegli kohaldamine seda määra ületava abi puhul.

300    Kuna määruses nr 69/2001 puuduvad vastavad sõnaselged sätted, siis tuleb seda küsimust analüüsida lähtuvalt vähese tähtsuse reegli eesmärgist.

301    Selles osas tuleb märkida, et oma teatise väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antava riigiabi kohta (EÜT 1992, C 213, lk 2) punktis 3.2 põhjendas komisjon vähese tähtsuse reegli esmakehtestamist asjaoluga, et „igasugusel abil ei ole […] arvestatavat mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsile”, mis kehtib „iseäranis abi puhul, mille summa on väike”, ning sooviga „lihtsustada haldusmenetlusi väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate huvides”. [Siin ja edaspidi on osundatud teatist tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.] Nii on „soovituslik, et abi suhtes, mis ulatub teatava absoluutsummani, millest allapoole võib [EÜ] artikli [87] lõike 1 lugeda kohaldamisele mittekuuluvaks, ei kohaldata enam komisjoni eelneva teavitamise kohustust”.

302    Samuti on komisjon oma 1996. aasta teatise vähese tähtsusega abi kohta (vt eespool punkt 290) teises lõigus uuesti kinnitanud „soovi lihtsustada haldusmenetlust nii liikmesriikide kui ka komisjoni teenistuste jaoks, kuna komisjonil peab olema võimalik koondada oma vahendid ühenduse tasemel tõeliselt olulistele juhtumitele”. [mitteametlik tõlge]

303    Mis puudutab määrust nr 69/2001, siis ei sisalda see vähese tähtsuse reegli ratio legis’t sõnaselgelt käsitlevaid kaalutlusi, vaid piirdub järgmiste elementidega:

„Komisjoni kogemused on näidanud, et abi, mis ei ületa kolme aasta jooksul 100 000 eurot, ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust ega moonuta või ähvarda moonutada konkurentsi, mistõttu ei ole see hõlmatud [EÜ] artikli 87 lõikega 1 (määruse nr 69/2001 põhjenduse 5 esimene lause)”.

304    Nendest kaalutlustest tuleneb, et vähese tähtsuse reegli eesmärk on lihtsustada haldusmenetlusi nii sellise abi saaja huvides, kelle abi on suhteliselt väike ning ei moonuta seega konkurentsi, kui ka komisjoni huvides, kuna komisjonil peab olema võimalik koondada oma vahendid ühenduse tõelist huvi sisaldavatele juhtumitele.

305    Selles osas tuleb tõdeda, et kui lubada abi jagamist, et abi ühele osale saaks kohaldada vähese tähtsuse reeglit, siis ei aita see saavutada eespool viidatud eesmärki. Juhul kui lihtsalt lahutada ettevõtjale ette nähtud abi summast summa, mis vastab vähese tähtsusega abi ülemmäärale, ei vabasta see komisjoni ülesandest kontrollida kõnealuse abi ühisturuga kokkusobivust summa osas, mis ületab selle ülempiiri, ega ka kõnealust ettevõtjat kohustusest oodata selle kontrolli tulemust, enne kui ta selle abi saab, või juhul, kui abi on ebaseaduslik, kohustusest vajadusel korral see tagasi maksta.

306    Lisaks, nagu komisjon õigesti väitis oma vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele, võib summa jagamise lubamine käesoleva juhtumi asjaoludel viia selleni, et hüljatakse põhimõte, mille kohaselt eeldab abi kokkusobivus ergutava mõju olemasolu antud abi kogusumma ulatuses. Juhul kui enne abitaotluse esitamist tehtud töödele vastavad summad asuvad allpool 100 000 euro ülempiiri ning neid summasid ei tule seega käsitleda riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes, siis tuleb seega järeldada, et enne abitaotlust ei ole ühtegi abi antud. Järelikult tuleks projekti pidada alustatuks pärast abitaotluse esitamist, kuigi tegelikult ei ole seda kriteeriumi järgitud.

307    Selline tulemus võib ohustada riigiabi kontrollimisega taotletavaid eesmärke üldiselt, kuna see võib nõrgendada liikmesriikide ja ettevõtjate head tahet järgida kohustust mitte anda riigiabi enne, kui komisjon on saanud võtta seisukoha abi ühisturuga kokkusobivuse osas. Isegi kui enne abitaotluse esitamist tehtud töödele vastavad summad on kõrgemad 100 000 euro ülemmäärast, võivad abisaajad olla ikkagi kindlad, et vähemalt üht osa ebaseaduslikult makstud abist ei nõuta tagasi. Nagu komisjon õigesti märkis, ei ole vähese tähtsuse reegli eesmärk tagada igale ettevõtjale, kes saab ebaseaduslikku abi, et ta võib kasutada õigust kuni vähese tähtsusega abi ülemmäärani.

308    Viimati nimetatud kaalutlust tugevdab mõiste „vähese tähtsusega abi” enda analüüs. Nimelt tuleneb sellest mõistest, et tegemist peab olema abiga, mille summa on väike. Kui aga lubada tagantjärgi jagada abi, mis ületavad selleks ettenähtud ülemmäära, viiks see selleni, et osaliselt kohaldatakse vähese tähtsuse reeglit abile, mille summa ei olnud selle andmise ajal väike.

309    Tõsi on see, et ebaseaduslikult antud abi kogu summa tagasinõudmisel võib kõnealune liikmesriik põhimõtteliselt kohe anda ettevõtjale uue vähese tähtsusega abi kuni 100 000 euro suuruse ülemmäärani. Siiski, nagu rõhutas komisjon oma vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele, nõuab see avalike vahendite eraldamiseks uut otsust liikmesriigilt, kes on oma otsuses vaba, nii et jagamise keeldu ei saa pidada puhtalt formaalseks reegliks.

310    Seega tuleb määruse nr 69/2001 artikli 2 lõikeid 1 ja 2 tõlgendada nii, et erandit EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustusest ei saa teha summale, mis on osa abist, mille kogusumma ületab kolme aasta jooksul 100 000 euro suurust ülemmäära.

311    Igal juhul tuleb asjaolu, et määruse nr 1998/2006 artikli 2 lõike 2 teises lõigus on sõnaselgelt ette nähtud see kitsas tõlgendus, mõista seega nii, et sellega selgitatakse normi, mitte aga nii, et sellega lisatakse vähese tähtsuse reegli kohaldamiseks uus tingimus.

312    Järelikult tuleb tagasi lükata menetlusse astujate argument, mille kohaselt oleks komisjon pidanud piirduma sellega, et kohustada Sardiinia maakonda tagasi nõudma ülekantud abisummast osa, mis ületab ülemmäära summas 200 000 eurot või vähemalt ülemmäära summas 100 000 eurot. Samuti tuleb tagasi lükata SF Turistico Immobiliare argument, mille kohaselt oleks komisjon pidanud vähese tähtsusega abi raames tehtuks lugema vaid osa enne abitaotluse esitamist kantud kuludest.

313    See ei välista võimalust, et iga üksikjuhtumi hindamisel, mida Itaalia ametivõimud peavad vaidlusaluse abi tagasinõudmisel tegema, võib ilmneda, et teatud projektid, millega alustati enne abitaotluse esitamist ning millele ei saa seega anda abi seadusega nr 9/1998 kehtestatud kava raames, on funktsionaalselt sõltumatud muudest projektidest, millega alustati alles pärast abitaotluse esitamise kuupäeva ning seega võivad need projektid saada abi sama kava raames. Siiski on siinkohal tegemist küsimusega, mida ei pea käesolevate kohtuasjade raames Üldkohus lahendama.

314    Seega tuleb tagasi lükata väide, et rikutud on vähese tähtsusega abi reguleerivaid sätteid.

315    Järelikult tuleb hagiavaldused tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

316    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate ja menetlusse astujate kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hagejate ja menetlusse astujate kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Liita otsuse tegemiseks kohtuasjad T‑394/08, T‑408/08, T‑453/08 ja T‑454/08.

2.      Jätta hagiavaldused rahuldamata.

3.      Mõista hagejatelt välja komisjoni kohtukulud, välja arvatud need, mis ta kandis seoses menetlusse astumisega, ning jätta hagejate kohtukulud nende endi kanda.

4.      Mõista menetlusse astujatelt kohtuasjas T‑394/08 välja komisjoni kohtukulud seoses menetlusse astumisega ning jätta menetlusse astujate kohtukulud nende endi kanda.

Pelikánová

Jürimäe

Van der Woude

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. septembril 2011 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taustII – 3

Vaidlustatud otsusII – 6

MenetlusII – 7

Poolte nõudedII – 8

Õiguslik käsitlusII – 9

1.  Kohtuasjas T‑394/08 menetlusse astujate teatud väidete vastuvõetavusII – 9

2.  Repliigi staadiumis esitatud teatud etteheidete vastuvõetavusII – 11

Kohtuasi T‑394/08II – 11

Kohtuasi T‑408/08II – 12

Kohtuasi T‑453/08II – 12

Kohtuasi T‑454/08II – 13

3.  Parandamise otsuse õigusvastasust puudutavate väidete vastuvõetavusII – 13

Parandamise otsuse õiguslik laadII – 13

Parandamise otsuse õigusvastasust puudutavate väidete vastuvõetavuse tagajärjed käesolevas asjasII – 15

4.  Väited, mis puudutavad menetlusnormide rikkumisiII – 16

Väide, et rikutud on EÜ artikli 88 lõiget 2 ning määrust nr 659/1999II – 16

Etteheide, et rikutud on määruse nr 659/1999 artiklit 9II – 16

Etteheide, mis puudutab uurimise puudulikkustII – 17

Etteheide, et järgitud ei ole määruses nr 659/1999 sätestatud tähtaegasidII – 18

Väide, et rikutud on EÜ artikli 254 lõiget 3 ning määruse nr 659/1999 artikli 20 lõiget 1II – 20

Väide, mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendamata jätmistII – 21

Etteheide, et menetluse mõistliku kestuse põhimõtte rikkumine on jäetud põhjendamataII – 21

Etteheide, et abi kvalifitseerimine uueks ebaseaduslikuks abiks on jäetud põhjendamataII – 23

Etteheide, et regionaalarengu raames antava abi kokkusobimatus on jäetud põhjendamataII – 23

Etteheide, et vaidlusaluse abi ergutava mõju hindamine on jäetud põhjendamataII – 24

Etteheide, et vähese tähtsuse reegli kohaldamisest keeldumine on jäetud põhjendamataII – 26

Etteheide, et abi tagastamise korraldus on jäetud põhjendamataII – 26

5.  Sisu puudutavad väitedII – 27

Väide, et parandamise otsusel puudub õiguslik alusII – 27

Väide, mis puudutab parandamise otsuse tegemisel võimu kuritarvitamistII – 28

Väide, et heakskiitmist käsitlevas otsuses ei mainita eelneva taotluse tingimustII – 29

Väide, et abi on valesti kvalifitseeritud ebaseaduslikuks, mitte aga kuritarvitavalt kohaldatuksII – 29

Väide, et 1998. aasta juhend ei kuulu kohaldamiseleII – 31

1998. aasta juhendi ajaline kohaldatavusII – 32

Argument eelnevat korda puudutavate sätete kohtaII – 32

Argument siseriikliku õigusliku konteksti kohtaII – 33

1998. aasta juhendi punkti 4.2 õigusvastasuse väideII – 34

–  Õigusvastasuse väite vastuvõetavusII – 35

–  PõhiküsimusII – 36

Väide, et ergutava mõju olemasolu osas on tehtud ilmne hindamisvigaII – 37

Argumendid, mis puudutavad vaidlusaluse abi saajate erilist olukorda või käitumistII – 37

Argument, mille kohaselt andis seaduse nr 9/1998 pelk jõustumine ettevõtjatele kindluse saada abiII – 39

Väide, et rikutud on EÜ artikli 87 lõiget 3II – 41

Väide, mis puudutab erapooletuse põhimõtte ja konkurentsi kaitse põhimõtte rikkumistII – 42

Väide, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetII – 43

Seaduse nr 9/1998 vastuvõtmisel Sardiinia maakonna õiguspärane ootus juhendi puudumisseII – 43

Abisaajate õiguspärane ootus, mis puudutab varasema heakskiitmist käsitleva otsuse olemasolu ja käesoleva juhtumi asjaolusidII – 45

Väide, et rikutud on vähese tähtsusega abi reguleerivaid sätteidII – 48

KohtukuludII – 53

---

* Kohtumenetluse keel: itaalia.