Kohtuasi C‑543/08

Euroopa Komisjon

versus

Portugali Vabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – EÜ artiklid 56 ja 43 – Kapitali vaba liikumine – Portugali riigi eelisaktsiad (golden shares) EDP – Energias de Portugal – Erastatud äriühingus osaluse omandamise piirangud ja sekkumine selle äriühingu juhtimisse

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Vaidlusese – Kindlaksmääramine kohtueelses menetluses

(ELTL artikkel 258)

2.        Kapitali vaba liikumine – Piirangud – Äriühinguõigus

(EÜ artikli 56 lõige 1, artikkel 58 ja artikli 86 lõige 2)

1.        Pool ei saa kohtumenetluse käigus muuta vaidluse eset ning hagi põhjendatust tuleb uurida ainult lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõuetest. Lisaks on komisjon tulenevalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 21 ning kodukorra artikli 38 lõike 1 punktist c kohustatud kõigis ELTL artikli 258 alusel esitatud hagides näitama ära konkreetse rikkumise, mida Euroopa Kohtul palutakse hinnata, ja vähemalt ülevaatlikult esitama õiguslikud ja faktilised asjaolud, millele ta oma väidetes tugineb. Siiski ei muuda see, kui komisjon kohustuste rikkumise menetluses täpsustab repliigis etteheidet, mille ta oli hagiavalduses juba üldisemalt esitanud, viidates oma etteheite põhjendatuse illustreerimiseks täiendavalt esitatud argumendis veel ühele õigusele, mis kuulub erastatud äriühingus riigile, väidetava rikkumise eset ega mõjuta seega mingil moel vaidluse ulatust.

(vt punktid 20, 21 ja 23)

2.        EÜ artiklist 56 tulenevaid kohustusi rikub liikmesriik, kes säilitab aktsiaseltsis sellele riigile ja muudele avalik-õiguslikele üksustele ette nähtud eriõigused, mis on antud seoses sellele riigile kuuluvate kõnealuse äriühingu eelisaktsiatega (golden shares) ja milleks on vabastamine 5% ülempiirist, mis on ette nähtud teiste aktsionäride häälte andmisel, õigus määrata juhtorgani liige, juhul kui riik hääletas selle äriühingu juhtorgani liikme valimisel võidu saavutanud ettepaneku vastu, ning vetoõigus selle äriühingu aktsionäride üldkoosoleku otsuste suhtes, mis käsitlevad

– põhikirja muutmist, sealhulgas aktsiakapitali suurendamine, ühinemine, jagunemine ja lõpetamine,

– koostöö- ja alluvuslepingute sõlmimist,

– aktsionäride eelisõiguse tühistamist või piiramist aktsiakapitali suurendamise korral.

Nimelt võib kõnealune vetoõigus, mis annab sellele riigile äriühingu juhtimise ja kontrolli mõjutamise võimaluse, mis ei ole õigustatud temale selles äriühingus kuuluva osaluse suurusega, pärssida teiste liikmesriikide ettevõtjate tahet teha otseinvesteeringuid sellesse äriühingusse, kuna nad ei saa osaleda selle äriühingu juhtimises ja kontrollimises proportsionaalselt oma osaluse väärtusega. Samamoodi võib kõnealune vetoõigus mõjuda pärssivalt äriühingusse portfelliinvesteeringute tegemisele, kuna võimalus, et asjaomane riik keeldub heaks kiitmast olulist otsust, mille ettepaneku on selle äriühingu organid teinud seetõttu, et see vastab äriühingu huvidele, võib nimelt vähendada kõnealuse äriühingu aktsiate väärtust ning sellest tulenevalt sellistesse aktsiatesse investeerimise atraktiivsust.

Mis puudutab seda, et kõikide aktsionäride lihtaktsiatega kaasneva hääleõiguse teostamise ülempiir on 5%, välja arvatud asjaomase riigi puhul, kellele see piirang ei laiene, siis kujutab aktsiatega kaasnev hääleõigus endast aktsionäri ühte peamist vahendit aktiivselt äriühingu juhtimises või kontrollis osalemiseks. Järelikult mis tahes meede, millega takistatakse selle õiguse teostamist või seatakse sellele tingimusi, võib pärssida teiste liikmesriikide investorite tahet omandada asjaomases äriühingus osalus ning kujutab endast kapitali vaba liikumise piirangut. Pealegi on häälte ülempiir meede, mis võib piirata otseinvesteeringute tegijate võimalust osaleda äriühingus, et luua või säilitada äriühinguga püsivad ja otsesed majandussidemed, mis annavad aktsionärile õiguse tegelikult osaleda äriühingu juhtimises või selle kontrollimises, ning mis vähendab huvi omandada osalus äriühingus.

Mis puudutab õigust nimetada juhtorgani liige, siis kujutab see õigus endast kapitali vaba liikumise piirangut, kuna niisugune eriline õigus on äriõiguse üldnormide suhtes erinorm, mis on siseriikliku seadusandliku meetmega kehtestatud üksnes avaliku võimu eelisena. Kuigi on tõsi, et selle võimaluse võib seadusega anda kvalifitseeritud vähemuse õigusena, peab see niisugusel juhul olema kättesaadav kõigile aktsionäridele, mitte olema mõeldud ainult riigi jaoks. Piirates teiste aktsionäride peale riigi võimalust osaleda äriühingus, et luua või säilitada sellega püsivad ja otsesed majandussidemed, mis annavad aktsionärile õiguse tegelikult osaleda äriühingu juhtimises või selle kontrollimises, võib õigus nimetada juhtorgani liige pärssida teiste liikmesriikide otseinvesteeringute tegijate tahet investeerida sellesse äriühingusse.

Mis puudutab EÜ artikli 58 alusel lubatavaid erandeid, siis vajadus tagada kriisi- või sõjaolukorras või terrorismiohu korral asjaomase liikmesriigi energiaga varustamise kindlus võib tõepoolest olla avalikust julgeolekust tulenev põhjus EÜ artikli 58 tähenduses. Sellest hoolimata tuleb avalikust julgeolekust tulenevaid nõudeid eelkõige siis, kui tegemist on kapitali vaba liikumise aluspõhimõttest tehtava erandiga, tõlgendada kitsalt, nii et iga liikmesriik ei saaks määrata nende ulatust kindlaks ühepoolselt, ilma liidu institutsioonide poolse kontrollita. Seega saab avalikule julgeolekule tugineda vaid siis, kui ühiskonna põhihuvisid ähvardav oht on tegelik ja piisavalt tõsine. Kui liikmesriik piirdub ainult energiaga varustamise kindlust puudutava põhjuse väljatoomisega, täpsustamata, miks ta arvab, et iga vaidlusalune eriõigus või nende õiguste kogum võimaldab vältida sellist ühiskonna põhihuvi kahjustamist, ei saa avalikust julgeolekust lähtuva põhjendusega siiski nõustuda.

Pealegi, mis puudutab kõnealuse piirangu proportsionaalsust, siis ebakindlus, mille tekitab asjaolu, et nende eriõiguste teostamine, mis riigil on äriühingus eelisaktsiate omamise tõttu, ei ole allutatud ühelegi erilisele ja objektiivsele tingimusele või asjaolule, kahjustab tõsiselt kapitali vaba liikumist, kuna see annab siseriiklikele ametivõimudele nimetatud õiguste teostamisel niivõrd laia kaalutlusruumi, et seda kaalutlusruumi ei saa pidada taotletavate eesmärkidega proportsionaalseks.

Lõpuks ei kuulu EÜ artikli 86 lõige 2 kohaldamisele eespool viidatud siseriiklike sätete suhtes ning sellele ei saa seetõttu tugineda nende sätete õigustusena niivõrd, kuivõrd need kujutavad endast piiranguid asutamislepingus ette nähtud kapitali vabale liikumisele. Nimelt võimaldab EÜ artikli 86 lõige 2 koosmõjus sama artikli lõikega 1 liikmesriigil õigustada asutamislepingu sätetega vastuolus olevate eri‑ või ainuõiguste andmist ettevõtjale, kellele on antud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, kui ettevõtjale määratud eriülesande täitmise saab tagada üksnes selliste õiguste andmise teel ning kui kaubanduse arengut ei mõjutata määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega. Selline ei ole siiski niisuguste siseriiklike õigusnormide eesmärk, millega on liikmesriigile aktsiaseltsis antud eriõigused, mis tulenevad sellele riigile kuuluvatest selle äriühingu eelisaktsiatest.

(vt punktid 56–58, 62–64, 84, 85, 87, 90 ja 92–97 ja resolutsioon)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

11. november 2010(*)

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – EÜ artiklid 56 ja 43 – Kapitali vaba liikumine – Portugali riigi eelisaktsiad (golden shares) EDP – Energias de Portugal – Erastatud äriühingus osaluse omandamise piirangud ja sekkumine selle äriühingu juhtimisse

Kohtuasjas C‑543/08,

mille ese on EÜ artikli 226 alusel 4. detsembril 2008 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun ja P. Guerra e Andrade ning M. Teles Romão, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Portugali Vabariik, esindaja: L. Inez Fernandes, keda abistasid advogado C. Botelho Moniz ja advogado P. Gouveia e Melo,

kostja,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees A. Tizzano, kohtunikud A. Borg Barthet, M. Ilešič, M. Safjan ja M. Berger (ettekandja),

kohtujurist: P. Cruz Villalón,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 22. aprilli 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Portugali Vabariik säilitas EDP – Energias de Portugal’is (edaspidi „EDP”) Portugali riigi eriõigused, mis anti seoses sellele riigile kuuluvate eelisaktsiatega (golden shares), siis on Portugali Vabariik rikkunud EÜ artiklitest 56 ja 43 tulenevaid kohustusi.

 Õiguslik raamistik

 Siseriiklikud õigusnormid

2        5. aprilli 1990. aasta erastamise raamseaduse nr 11/90 (Lei nr 11/90, Lei Quadro das Privatizações; Diário da República I, seeria A, nr 80, 5.4.1990; edaspidi „LQP”) artikli 13 lõikes 2 on ette nähtud:

„Taaserastamisel avaliku pakkumismenetluse teel, mis toimub väärtpaberibörsil või aktsiate avaliku märkimise teel, ei või füüsiline ega juriidiline isik omandada või märkida rohkem kui kindlaksmääratud protsendi taaserastamisele kuuluvast aktsiakapitalist, kusjuures see protsendimäär on samuti määratletud artikli 4 lõikes 1 viidatud tekstis, ning selle nõude rikkumine toob vastavalt sätestatule endaga kaasa seda piiri ületavate aktsiate sundmüügi, nendest aktsiatest tuleneva hääleõiguse kaotamise või ka tühisuse.”

3        EDP taaserastamist reguleerivad rakenduslikud dekreetseadused, nimelt 7. aprilli 1997. aasta dekreetseadus nr 78‑A/97, millega kiidetakse heaks EDP – Électricité du Portugal SA aktsiakapitali taaserastamise menetluse esimene etapp (Diário da República I, seeria A, nr 81, 7.4.1997), 17. aprilli 1998. aasta dekreetseadus nr 94‑C/98, millega kiidetakse heaks EDP – Électricité du Portugal SA aktsiakapitali taaserastamise menetluse kolmas etapp (Diário da República I, seeria A, nr 90, 17.4.1998) ning 15. juuli 2000. aasta dekreetseadus nr 141/2000, millega kiidetakse heaks EDP – Électricité du Portugal SA aktsiakapitali taaserastamise menetluse neljas etapp (Diário da República I, seeria A, nr 162, 15.7.2000), artiklite 9 lõigetes 1 on sätestatud:

„Ükski füüsiline ega juriidiline isik ei või käesolevas dekreetseaduses sätestatud tehingute raames omandada aktsiaid, mis moodustavad EDP aktsiakapitalist üle 5% suuruse osa, ning seda ületavad ostupakkumised vähendatakse selle piirini.”

4        Portugali äriseadustiku (edaspidi „CSC”) artikli 384 lõike 2 kohaselt võib äriühingu põhikirjas:

„a)      näha ette, et selline arv aktsiaid vastab ainult ühele häälele, tingimusel et arvesse võetakse äriühingu kõiki emiteeritud aktsiaid ning aktsiakapitalist iga 1000 eurot annab vähemalt ühe hääle;

b)      näha ette, et sellist arvu ületavaid hääli ei võeta arvesse, kui need hääled on ühelainsal aktsionäril kas tema nimel isiklikult või teise aktsionäri esindajana.”

5        Sama artikli 384 lõikes 3 on ette nähtud:

„Eelmise lõike punktis b lubatud häälte arvu piirangu võib kehtestada kõigile aktsiatele või üksnes ühte või mitut liiki aktsiatele, kuid mitte konkreetsetele aktsionäridele.”

6        LQP artikli 15 lõikes 3 on järgmises sõnastuses ette nähtud võimalus lasta välja eelisaktsiaid:

„Artikli 4 lõikes 1 nimetatud õigusakt [mis kiidab heaks erastatava või aktsiaseltsiks ümberkujundatava äriühingu põhikirja] võib erandkorras, kui riigi huvid seda nõuavad, ette näha ka eelisaktsiad, mis jäävad riigi omandisse ja mis nende arvust sõltumata annavad riigile vetoõiguse põhikirja muutmisel ja muude otsuste puhul konkreetses, põhikirjas nõuetekohaselt märgitud valdkonnas.”

7        Dekreetseaduse nr 141/2000 artikli 13 lõikes 1 on riigi eriõiguste kohta sätestatud järgmist:

„Kui riik on äriühingu aktsionär, sõltumata talle kuuluvate aktsiate arvust ja sellest, kas ta omab aktsiaid otse või kaudselt avalik-õiguslike üksuste vahendusel 24. mai 1988. aasta seaduse nr 71/88 artikli 1 lõike 2 punkti c tähenduses, loetakse allpool nimetatud üldkoosoleku otsused vastuvõetuks üksnes siis, kui need on saanud riigi poolthääle:

a)      otsused põhikirja muutmiseks, sealhulgas aktsiakapitali suurendamine, ühinemine, jagunemine ja lõpetamine;

b)      otsused koostöö- ja alluvuslepingute sõlmimise kohta;

c)      otsused, millega tühistatakse või piiratakse aktsionäride eelisõigust aktsiakapitali suurendamise korral.”

8        LQP artikli 15 lõikes 1 on sätestatud:

„Erandkorras ja kui riigi huvid seda nõuavad, võib aktis taaserastatava ettevõtja põhikirja vastuvõtmise kohta üldise huvi tagamiseks sätestada, et konkreetset valdkonda puudutavad otsused peavad saama riigi nimetatud juhtorgani liikme heakskiidu.”

9        Dekreetseaduse nr 141/2000 artikli 13 lõigetes 2 ja 3 on riigi eriõiguste kohta ette nähtud:

„2.      Kui riik on äriühingu aktsionär eelmises lõikes viidatud tähenduses ja kui riik hääletab juhtorgani liikmete valimisel võidu saavutanud ettepaneku vastu, on riigil veel õigus määrata juhtorgani liige, kes asendab automaatselt isikut, kes sai valituks osutunud isikute nimekirjas kõige vähem hääli või võrdse häältearvu korral isiku, kes asub samas nimekirjas viimasel kohal.

3.      Eelmises lõikes riigile antud õigus on vähemusaktsionäridele [CSC] artikliga 392 antud sarnaste õiguste suhtes ülimuslik.”

10      25. oktoobri 2004. aasta dekreetseaduse nr 218‑A/2004, millega kiidetakse heaks EDP – Électricité du Portugal SA aktsiakapitali taaserastamise menetluse viies etapp (Diário da República I, seeria A, nr 251, 25.10.2004), artikkel 10 ning 2. detsembri 2005. aasta dekreetseaduse nr 209‑A/2005, millega kiidetakse heaks EDP – Électricité du Portugal SA aktsiakapitali taaserastamise menetluse kuues etapp (Diário da República I, seeria A, nr 231, 2.12.2005), artikkel 6 jätavad sõnaselgelt jõusse Portugali riigi eriõigused.

 EDP põhikiri

11      EDP põhikirja artikli 4 lõikes 4 on ette nähtud:

„B‑aktsiad kuuluvad taaserastamisele ning nendega kaasnev ainus eelisõigus seisneb selles, et aktsionäre, kellele need aktsiad kuuluvad, või nende esindajaid ei puuduta artikli 14 lõikes 3 ja sellele järgnevates lõigetes ette nähtud häälte arvu piirang nende samade aktsiate osas.”

12      Põhikirja artikli 14 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.      Iga aktsia annab õiguse ühele häälele.

3.      Arvesse ei võeta aktsionäril kas tema nimel isiklikult või teise aktsionäri esindajana olevaid A‑aktsia hääli, mis ületavad 5% aktsiakapitalile vastavate häälte koguhulgast.”

13      Põhikirja artikli 17 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Järelevalvenõukogu nõusoleku peavad saama äriühingu strateegilise kava kinnitamine ning järgmised äriühingu poolt või EDP nimetatud äriühingute vahendusel teostatavad tehingud:

a)      märkimisväärse majandusliku tähtsusega varade, õiguste või osaluse omandamine ja võõrandamine;

b)      märkimisväärses suuruses kohustuste võtmine;

c)      ettevõtte või ettevõttest olulise osa avamine või sulgemine ja tegevuse oluline laiendamine või vähendamine;

d)      muud tehingud või toimingud, millel on märkimisväärne majanduslik või strateegiline tähtsus;

e)      strateegilise partnerluse või muul kujul kestva koostöö loomine või lõpetamine;

f)      jagunemise, ühinemise või ümberkujundamise kava;

g)      põhikirja muudatused, sealhulgas juhatuse asukoha vahetus või aktsiakapitali suurendamine, kui see toimub juhatuse algatusel.”

 Vaidluse taust ja kohtueelne menetlus

14      Alates üheksakümnendate aastate algusest on Portugali elektrienergiasektoris aset leidnud ulatuslikud ümberkorraldused. Selle käigus kujundati EDP, mis oli asutatud 1976. aastal riigi osalusega ettevõtjana 30. juuni 1976. aasta dekreetseaduse nr 502/76 (Diário da República I, seeria A, nr 151, 30.6.1976) alusel, 1991. aastal ümber aktsiaseltsiks. Seejärel taaserastas Portugali riik selle ettevõtja menetluses, mis viidi läbi mitmes etapis. Käesoleval ajal kuulub Portugali Vabariigi andmetel riigile 25,73% EDP aktsiakapitalist Parpública – Participações Públicas SGPS SA ning Caixa Geral de Depósitos SA kaudu.

15      EDP on elektri jaotamise ja viimase astme müügiettevõtja tegevuse peamine kontsessionäär Portugalis ning ta tegutseb samuti maagaasi jaotamise ja tarnimise segmendis Grand Porto piirkonnas oma tütarettevõtja EDP Gás SA vahendusel.

16      Komisjon saatis 18. oktoobril 2006 Portugali Vabariigile märgukirja, milles ta heitis Portugalile ette, et viimane on rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 56 tulenevaid kohustusi, kuna riigile ja teistele avalik-õiguslikele aktsionäridele kuuluvad EDP aktsiakapitalis eelisaktsiad, millega kaasnevad eriõigused, nimelt vetoõigus selle äriühingu aktsionäride üldkoosoleku teatavate otsuste suhtes ning õigus määrata juhtorgani liige, juhul kui riik hääletas juhtorgani liikme valimisel võidu saavutanud ettepaneku vastu, samuti riigi vabastamine häälte andmisel ette nähtud häälte 5% ülempiirist.

17      Kuna komisjon pidas Portugali Vabariigi 18. detsembri 2006. aasta vastust ebapiisavaks, väljastas ta 29. juulil 2007 põhjendatud arvamuse, korrates nimetatud märgukirjas toodut ning kutsudes seda liikmesriiki võtma arvamuse järgimiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

18      Portugali ametivõimud vastasid sellele põhjendatud arvamusele oma 30. oktoobri 2007. aasta kirjaga. Kuna komisjoni see vastus ei rahuldanud, otsustas ta esitada käesoleva hagi.

 Hagi vastuvõetavus

 Poolte argumendid

19      Vasturepliigis väidab Portugali Vabariik, et hagiavaldus on osaliselt vastuvõetamatu, kuna oma repliigis esitas komisjon uue õigusliku argumendi, mille kohaselt on dekreetseaduse nr 141/2000 artikli 13 lõikes 1 viidatud juhtorgani liikmel õigus kinnitada EDP üldkoosoleku otsuseid vastavalt LQP artiklile 15, mis tähendab, et menetluse hilises staadiumis esitati selle liikmesriigi kohustuste rikkumise kohta uus etteheide, mis tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

 Euroopa Kohtu hinnang

20      Siinkohal tuleb kõigepealt meenutada, et pool ei saa kohtumenetluse käigus muuta vaidluse eset ning hagi põhjendatust tuleb uurida ainult lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõuetest (vt eelkõige 25. septembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 232/78: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1979, lk 2729, punkt 3; 6. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑256/98: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2000, lk I‑2487, punkt 31, ja 4. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑508/03: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2006, lk I‑3969, punkt 61).

21      Lisaks on komisjon tulenevalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 21 ning kodukorra artikli 38 lõike 1 punktist c kohustatud kõigis ELTL artikli 258 alusel esitatud hagides näitama ära konkreetse rikkumise, mida Euroopa Kohtul palutakse hinnata, ja vähemalt ülevaatlikult esitama õiguslikud ja faktilised asjaolud, millele ta oma väidetes tugineb (vt selle kohta 31. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑52/90: komisjon vs. Taani, EKL 1992, lk I‑2187, punkt 17; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, punkt 62, ning 3. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑487/08: komisjon vs. Hispaania, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 71).

22      Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et komisjon märkis hagiavalduses esitatud nõuetes selgelt, et ta heidab Portugali Vabariigile ette, et Portugali riigile ja teistele avalik-õiguslikele aktsionäridele kuuluvad EDP aktsiakapitalis eelisaktsiad, millega kaasnevad eriõigused, nimelt vetoõigus selle äriühingu aktsionäride üldkoosoleku teatavate otsuste suhtes ning õigus määrata juhtorgani liige, juhul kui riik hääletas juhtorgani liikme valimisel võidu saavutanud ettepaneku vastu, samuti vabastamine häälte andmisel ette nähtud häälte 5% ülempiirist. Viidates ka EÜ artiklitest 43 ja 56 tulenevatele liikmesriigi kohustustele, mida Portugali Vabariik ei täitnud, määratles komisjon vaidluse eseme seega piisavalt täpses sõnastuses.

23      On tõsi, et komisjon tugines esimest korda LQP artikli 15 lõikele 1 ning selles normis sätestatud õigusele alles repliigis. Siiski ilmneb toimikust, et vastupidi Portugali Vabariigi väidetele ei leidnud komisjon oma repliigis, et Portugali riigile kuulub uus eriõigus, vaid ta viitas oma etteheite põhjendatuse illustreerimiseks täiendavalt esitatud argumendis veel ühele õigusele, mis kuulub sellele riigile. Seega ei muutnud asjaolu, et komisjon täpsustas etteheidet, mille ta oli hagiavalduses juba üldisemalt esitanud, väidetava rikkumise eset ega mõjutanud seega mingil moel vaidluse ulatust (vt 27. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑185/00: komisjon vs. Soome, EKL 2003, lk I‑14189, punktid 84–87, ning 8. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑171/08: komisjon vs. Portugal, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 29).

24      Eespool toodut arvestades tuleb Portugali Vabariigi esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

 Põhiküsimus

 Piirangute olemasolu

 Poolte argumendid

25      Komisjon väidab esiteks, et EDP eelisaktsiate väljalaskmine ei tulene äriõiguse tavapärasest kohaldamisest ning kujutab endast seega riiklikku meedet, mis kuulub EÜ artikli 56 ja EÜ artikli 43 lõike 1 kohaldamisalasse.

26      Komisjon väidab selles osas, et selliste aktsiatega seotud eriõigusi tuleb käsitada avaliku võimu teostamisel tehtud toimingutena, mitte eraõiguslike toimingutena. Vetoõigus ning õigus nimetada juhtorgani liige on ette nähtud seaduses ning on vahetult kohaldatavad. Sõltumata Portugali riigile kuuluvate aktsiate arvust ning sellest, kas ta omab aktsiaid otse või kaudselt, võib Portugal teostada neid eriõigusi, mis on ülimuslikud väikeaktsionäride eriõiguste suhtes. Mis puudutab häälte arvu ülempiiri, siis komisjoni arvates on see käsitatav riikliku meetmena seetõttu, et esiteks viis riik EDP põhikirja sisse sätte, mis määras kindlaks iga aktsionäri häälte ülempiiri, tehes enda suhtes erandi, ning teiseks kehtestas riik seejärel seaduse alusel erilise vetoõiguse, mis puudutab selle põhikirja muutmise otsuseid.

27      EÜ artiklitega 56 ja 43 keelatud piirangute osas leiab komisjon seoses vetoõigusega, et see kitsendab ja piirab aktsionäride õigust tegelikult osaleda EDP juhtimises ja kontrollis proportsionaalselt neile kuuluvate aktsiate väärtusega, võttes aktsionäridelt võimaluse teha strateegilisi juhtimisotsuseid ning otsuseid ettevõtte omandi muutmise kohta. Lisaks piirab see õigus ka kapitali vaba liikumist ja asutamisvabadust, kuna see võib mõjutada investeeringuid, mis on tehtud kavatsusega realiseerida finantsinvesteering, ning pärssida teiste liikmesriikide investorite selliste investeeringute tegemist.

28      Komisjon väidab teiseks, et Portugali riigi eelisaktsiatele omane vetoõigus kujutab endast loasüsteemi ja seega korda, mis piirab asutamisvabadust. LQP ei sisalda ühtegi kriteeriumi vetoõiguse teostamise kohta, samas kui komisjon leiab, et selline süsteem peaks põhinema objektiivsetel kriteeriumidel, mis oleksid asjaomastele ettevõtjatele ette teada.

29      Mis puudutab riigi õigust nimetada juhtorgani liige, siis leiab komisjon, et selline piirang on vastuolus ka EÜ artiklitega 56 ja 43, kuna see kujutab endast otseinvesteeringu takistust, sest see eriline õigus on erinorm äriõiguse üldnormide suhtes, kuna selle siseriikliku seadusandliku meetmega kehtestatakse üksnes avalik-õiguslike aktsionäride eelis. Komisjoni arvates tuleb tagasi lükata Portugali Vabariigi argument, et CSC ajakohastatud tõlgenduse kohaselt ei tule riigi õigust määrata juhtorgani liige kokkuvõttes mõista sellisena, vaid see on õigus määrata üld- ja järelevalvenõukogu (edaspidi „CGS”) liige ehk seega järelevalve teostaja. Sellega seoses viitab komisjon EDP põhikirja artikli 17 lõikele 2, mille kohaselt on oluliste strateegiliste otsuste ja põhikirja muutmiseks igal juhul vajalik CGS‑i eelnev nõusolek.

30      Nende häälte arvu piiramise osas, mis on kuni 5‑protsendilise osalusega EDP lihtaktsionäridel – kusjuures see piirang ei ole kohaldatav Portugali riigile kuuluvate eelisaktsiate suhtes –, leiab komisjon, et selline norm piirab võimalust tegelikult osaleda ettevõtja juhtimises või kontrollis ning võib pärssida teiste liikmesriikide investorite tahet omandada asjaomases ettevõtjas osalus.

31      Portugali Vabariik vaidleb täielikult vastu etteheidetavale liikmesriigi kohustuste rikkumisele, väites kõigepealt, et kõnealused siseriiklikud normid ei kuulu EÜ artiklite 43 ja 56 kohaldamisalasse, kuna nende normide tagajärg ega eesmärk ei ole otseselt ja oluliselt takistada otse- või portfelliinvesteeringuid EDP aktsiakapitali. Portugali riigi eriõigused ei sea otse ega olemuslikult tingimusi sellesse äriühingusse investeerimisele ning seega ei pärsita nende tagajärjel portfelli- ega otseinvesteeringute tegemist investorite või ettevõtjate poolt, olgu need kodu- või välismaised. Pealegi, kuna komisjon ei esita mingit analüüsi niisuguste eriõiguste mõju kohta Euroopa Liidus asuvate investorite otsustele ega neile mõeldud stiimulitele, ei ole see institutsioon järelikult esitanud tõendeid, mille esitamiseks ta on EÜ artikli 226 alusel kohustatud.

32      Seejärel leiavad Portugali ametivõimud, et mõiste kapitali vaba liikumise ja asutamisõiguse „piirav meede” ulatust tuleb täpsustada, kuna siseriiklike ja teiste liikmesriikide investorite suhtes nende vahel vahet tegemata kohaldatavad siseriiklikud meetmed saavad olla EÜ artiklite 43 ja 56 seisukohast piiravad meetmed üksnes juhul, kui need seavad otse ja olemuslikult tingimusi investorite turule tulekule. See liikmesriik palub niisiis Euroopa Kohtul tõlgendada kapitali vaba liikumise ja asutamisõiguse „piirangu” mõistet, pidades silmas 24. novembri 1993. aasta otsust liidetud kohtuasjades C‑267/91 ja C‑268/91: Keck ja Mithouard (EKL 1993, lk I‑6097), mis käsitleb kaupade vaba liikumist puudutavat müügikorda.

33      Mis puudutab asjaolu, et EDP põhikirjas sätestatud häälte 5% ülempiir on riiklik meede, siis väidab Portugali Vabariik, et see ei ole riiklik meede, vaid eraõiguslik toiming, mis ei kuulu EÜ artiklite 43 ja 56 kohaldamisalasse.

34      Lõpuks vaidlustab Portugali Vabariik komisjoni analüüsi vetoõiguse kohta, mille kohaselt kujutab see eriõigus endast eelneva loa süsteemi, mis kitsendab ja piirab aktsionäride õigust tegelikult osaleda äriühingu juhtimises ja kontrollis proportsionaalselt neile kuuluvate aktsiate väärtusega või teha strateegilisi juhtimisotsuseid. Kõnealused siseriiklikud sätted annavad riigi energiaga varustamise kindluse kaitset puudutavat avalikku huvi rangelt järgides Portugali riigile üksnes vetoõiguse üldkoosoleku selliste otsuste suhtes, millega muudetaks põhjalikult EDP struktuuri ja mis seetõttu seaksid ohtu kõnealuse kindluse. Järelikult ei jäta see õigus aktsionäre ilma võimalusest teha strateegilisi juhtimisotsuseid.

35      Mis puudutab Portugali riigi õigust nimetada juhtorgani liige, siis rõhutab Portugali Vabariik asjaolu, et 2006. aastal CSC ülevaatamise tagajärjel tuleb seda õigust mõista kui võimalust nimetada CGS liige, mitte juhtorgani liige, nagu komisjon valesti arvab. Kuna riigil on üksainus esindaja ja üksainus hääl sellises kollegiaalses järelevalveorganis nagu CGS, ei ole riigil seega tegelikult määravat mõju EDP juhtorganis ning järelikult ei piira ta teiste aktsionäride tegelikku osalemist selle äriühingu juhtimises ja kontrollis. Igal juhul ei saa see õigus kõnealuse liikmesriigi sõnul mingil viisil mõjutada siseriiklike või teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjate huvi omandada finantsosalus või oluline osalus EDP aktsiakapitalis.

36      Vastuseks Portugali Vabariigi kostja vastuses esitatud argumentidele väidab komisjon 13. mai 2003. aasta otsusele kohtuasjas C‑463/00: komisjon vs. Hispaania (EKL 2003, lk I‑4581) viidates, et eespool viidatud kohtuotsusest Keck ja Mithouard tulenevat kohtupraktikat ei ole alust kohaldada.

37      Portugali Vabariik leiab lisaks vasturepliigis, et käesolevas menetluses kõne all olevaid siseriiklikke sätteid tuleb analüüsida ainult EÜ artikli 43, mitte EÜ artikli 56 seisukohast. Viidates 26. märtsi 2009. aasta otsusele kohtuasjas C‑326/07: komisjon vs. Itaalia (EKL 2009, lk I‑2291), leiab ta, et riigi eriõigused võivad puudutada üksnes aktsionäre, kellele kuulub EDP aktsiakapitalis osalus, mis võimaldab neil äriühingu juhtimist selgelt mõjutada. Liikmesriik väidab, et kui oletada, et kõnealustel sätetel võib olla kapitali vaba liikumist piirav toime – millele ta vaidleb vastu –, on see toime hüpoteetiline ja väga nõrk ning igal juhul on see vaid asutamisvabaduse võimaliku takistuse vältimatu tagajärg, mistõttu ei ole õigustatud kõnealuste siseriiklike sätete autonoomne analüüsimine EÜ artikli 56 alusel.

38      Lisaks väidab Portugali Vabariik, et kuna komisjon ei analüüsinud neid siseriiklikke sätteid lähtuvalt argumentidest, mis Portugali riik esitas EÜ artikli 86 lõike 2 alusel, pani komisjon toime raske rikkumise seoses tõendamiskohustusega, mis tal lasub EÜ artikli 226 ja artikli 86 lõike 2 kohaselt.

 Euroopa Kohtu hinnang

–       EÜ artiklite 56 ja 43 kohaldatavus

39      Komisjon leiab, et etteheidetavat rikkumist tuleb analüüsida nii kapitali vaba liikumist puudutava EÜ artikli 56 kui ka asutamisvabadust käsitleva EÜ artikli 43 seisukohast. Seevastu Portugali Vabariik on arvamusel, et käesolevas menetluses kõne all olevaid siseriiklikke sätteid tuleb analüüsida üksnes EÜ artikli 43, mitte EÜ artikli 56 seisukohast.

40      Mis puudutab küsimust, kas siseriiklikud õigusnormid kuuluvad nendest põhivabadustest ühe või teise alla, siis ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et arvesse tuleb võtta kõnealuste õigusnormide eset (vt eelkõige 24. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑157/05: Holböck, EKL 2007, lk I‑4051, punkt 22, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 33).

41      Siseriiklikud õigusnormid, mida kohaldatakse juhul, kui liikmesriigi kodanikule kuulub mõnes teises liikmesriigis asuva äriühingu kapitalis osalus, mis võimaldab tal selgelt mõjutada selle äriühingu otsuseid ning otsustada äriühingu tegevuse üle, kuuluvad asutamisvabadust käsitleva EÜ artikli 43 esemelisse kohaldamisalasse (vt eelkõige 13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑251/98: Baars, EKL 2000, lk I‑2787, punkt 22, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 34).

42      Kapitali vaba liikumist käsitleva EÜ artikli 56 kohaldamisalasse kuuluvad eelkõige otseinvesteeringud, see tähendab mis tahes liiki investeeringud, mida teevad füüsilised või juriidilised isikud ja mille eesmärk on luua või säilitada püsivad ja otsesed sidemed kapitali paigutava isiku ja sellise äriühingu vahel, kelle käsutusse kapital majandustegevuseks antakse. Nimetatud eesmärk eeldab seda, et aktsionärile kuuluvad aktsiad annavad talle õiguse äriühingu juhtimises või selle kontrollimises tegelikult osaleda (vt eelkõige 23. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑112/05: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2007, lk I‑8995, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika, samuti eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 35).

43      Siseriiklikud õigusnormid, mis kuuluvad kohaldamisele mitte ainult niisuguse osaluse suhtes, mis võimaldab selgelt mõjutada äriühingu otsuseid ning otsustada äriühingu tegevuse üle, vaid mis on kohaldatavad sõltumata aktsionäri osaluse suurusest äriühingus, võivad kuuluda sama hästi nii EÜ artikli 43 kui ka EÜ artikli 56 kohaldamisalasse (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 36).

44      Tuleb tõdeda, et käesolevas liikmesriigi kohustuste rikkumise asjas ei ole välistatud, et kõnealused siseriiklikud sätted mõjutavad kõiki aktsionäre ja potentsiaalseid investoreid, mitte ainult aktsionäre, kellel on võimalik EDP juhtimist ja kontrolli selgelt mõjutada. Seega tuleb vaidlusaluseid sätteid analüüsida EÜ artiklite 56 ja 43 seisukohast.

–       EÜ artiklist 56 tulenevate kohustuste rikkumine

45      Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt keelab EÜ artikli 56 lõige 1 üldiselt kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel (vt eelkõige 28. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑282/04 ja C‑283/04: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2006, lk I‑9141, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 17, ning eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 48).

46      Kuna EÜ asutamislepingus puudub mõiste „kapitali liikumine” määratlus EÜ artikli 56 lõike 1 tähenduses, siis on Euroopa Kohus omistanud nõukogu 24. juuni 1988. aasta direktiivi 88/361/EMÜ asutamislepingu artikli [67] rakendamise kohta [artikkel tunnistatud kehtetuks Amsterdami lepinguga] (EÜT L 178, lk 5; ELT eriväljaanne 10/01, lk 10) I lisas asuvale kapitali liikumise nomenklatuurile soovitusliku tähenduse. Euroopa Kohus on leidnud, et kapitali liikumist EÜ artikli 56 lõike 1 tähenduses kujutavad endast eelkõige otseinvesteeringud, see tähendab sellised investeeringud, mille puhul osalus ettevõtjas omandatakse aktsiate kujul, mis annavad võimaluse ettevõtja juhtimises ja kontrollimises tegelikult osaleda, ning portfelliinvesteeringud, mis tähendab kapitaliturul väärtpaberite omandamist ainsa kavatsusega teha finantspaigutus, kavatsemata mõjutada ettevõtja juhtimist ja kontrolli (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 18, ning eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 49).

47      Mõlema investeerimisvormi osas on Euroopa Kohus täpsustanud, et „piirangutena” EÜ artikli 56 lõike 1 tähenduses tuleb käsitada siseriiklikke meetmeid, mis võivad takistada või piirata asjaomastes äriühingutes aktsiate omandamist või mis võivad pärssida teiste liikmesriikide investorite tahet investeerida selliste ettevõtjate kapitali (vt 4. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑367/98: komisjon vs. Portugal, EKL 2002, lk I‑4731, punkt 45; 4. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑483/99: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2002, lk I‑4781, punkt 40; eespool viidatud 13. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Hispaania, punktid 61 ja 62; 13. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑98/01: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2003, lk I‑4641, punktid 47 ja 49; 2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑174/04: komisjon vs. Itaalia, EKL 2005, lk I‑4933, punktid 30 ja 31; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 20; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 19, ning eespool viidatud 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 50).

48      Portugali Vabariik vaidlustab häälte 5% ülempiiri puhul selle, et EDP põhikirja artikli 14 lõige 3 on siseriiklik meede eelmises punktis viidatud kohtupraktika tähenduses, väites, et see põhikiri on eraõigusliku olemusega. Sellest tulenevalt ei ole asjaomane säte Portugali ametivõimude arvates riiklik meede ega kuulu seega EÜ artiklite 43 ja 56 kohaldamisalasse.

49      Selles suhtes tuleb märkida, et tõepoolest on ilmnenud, et CSC‑s on üksnes ette nähtud võimalus kehtestada EDP asutamislepingus häälte arvu piirang teatud liiki aktsiatele ning et just selle äriühingu põhikirja sätete alusel, mis on vastu võetud lähtuvalt kõnealustest õigusnormidest, on need aktsiad välja lastud ja Portugali riigile antud.

50      Siiski tuleb tõdeda, et nagu nähtub toimikust, võeti EDP põhikirja kõnealune säte vastu enne EDP erastamise esimese etapi rakendamist, see tähendab ajal, mil Portugali riigile kuulus suur enamik viimase aktsiakapitalist. Pärast kõnealuse häälte ülempiiri kindlaksmääramist ja ajal, mil sellele riigile pidi hakkama selles aktsiakapitalis kuuluma väiksem osalus, kehtestas ta LQP artikli 15 lõikega 3 enda kasuks erilise vetoõiguse, mida saab teostada eelkõige selle äriühingu põhikirja muutmise otsuste suhtes. Seega ei saa aktsionärid põhikirja artikli 14 lõikes 3 ette nähtud ülempiiri klauslit nüüd enam ilma riigi nõusolekuta tühistada.

51      Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et Portugali Vabariik ise oli see, kes ühelt poolt andis seadusandjana loa EDP aktsiakapitalis eelisaktsiate loomiseks ning teiselt poolt otsustas ametivõimuna LQP artikli 15 lõiget 3 kohaldades eelisaktsiad EDP‑s välja lasta, anda need riigile ning määrata kindlaks nendega kaasnevad eriõigused.

52      Peale selle tuleb samuti märkida, et nende eelisaktsiate väljalaskmine ei ole äriõiguse tavapärase kohaldamise tulemus, kuna need eelisaktsiad on erandina CSC sätetest mõeldud riigi omandisse jäämiseks ega ole seega üleantavad.

53      Seega tuleb Portugali riigile häälte 5% ülempiirist tehtud erandi eest pidada vastutavaks riiki, mistõttu see kuulub EÜ artikli 56 lõike 1 kohaldamisalasse.

54      Mis puudutab siseriiklikes õigusnormides (osaliselt koostoimes nimetatud äriühingu põhikirjaga) ette nähtud EDP eriõigustega eelisaktsiate Portugali riigi omandis hoidmise piiravat olemust, siis tuleb järeldada, et niisugused aktsiad võivad pärssida teiste liikmesriikide ettevõtjate tahet investeerida selle äriühingu kapitali.

55      Vetoõiguse osas ilmneb dekreetseaduse nr 141/2000 artikli 13 lõikest 1, et märkimisväärse hulga EDP‑d puudutavate oluliste otsuste heakskiitmine sõltub Portugali riigi nõusolekust. Selles suhtes on oluline täpsustada, et riigi poolthääl on nõutav muu hulgas iga otsuse puhul, mis muudab EDP põhikirja, mistõttu Portugali riigi mõju sellele äriühingule saab väheneda üksnes juhul, kui see riik ise annab selleks nõusoleku.

56      Seega võib kõnealune vetoõigus, mis annab sellele riigile EDP juhtimise ja kontrolli mõjutamise võimaluse, mis ei ole õigustatud temale selles äriühingus kuuluva osaluse suurusega, pärssida teiste liikmesriikide ettevõtjate tahet teha otseinvesteeringuid EDP‑sse, kuna nad ei saa osaleda selle äriühingu juhtimises ja kontrollimises proportsionaalselt oma osaluse väärtusega (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punktid 50–52, ning eespool viidatud 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 60).

57      Samamoodi võib kõnealune vetoõigus mõjuda pärssivalt EDP‑sse portfelliinvesteeringute tegemisele, kuna võimalus, et Portugali riik keeldub heaks kiitmast olulist otsust, mille ettepaneku on asjaomase äriühingu organid teinud seetõttu, et see vastab äriühingu huvidele, võib nimelt vähendada kõnealuse äriühingu aktsiate väärtust ning sellest tulenevalt sellistesse aktsiatesse investeerimise atraktiivsust (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 27, ning eespool viidatud 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 61).

58      Mis puudutab seda, et kõikide aktsionäride lihtaktsiatega kaasneva hääleõiguse teostamise ülempiir on 5%, välja arvatud Portugali riigi puhul, kellele see piirang ei laiene, siis tuleb tõdeda, et aktsiatega kaasnev hääleõigus kujutab endast aktsionäri ühte peamist vahendit aktiivselt äriühingu juhtimises või kontrollis osalemiseks. Järelikult mis tahes meede, millega takistatakse selle õiguse teostamist või seatakse sellele tingimusi, võib pärssida teiste liikmesriikide investorite tahet omandada asjaomases äriühingus osalus ning kujutab endast kapitali vaba liikumise piirangut (vt 14. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑274/06: komisjon vs. Hispaania, punkt 24). Pealegi on häälte ülempiir meede, mis võib piirata otseinvesteeringute tegijate võimalust osaleda äriühingus, et luua või säilitada äriühinguga püsivad ja otsesed majandussidemed, mis annavad aktsionärile õiguse tegelikult osaleda äriühingu juhtimises või selle kontrollimises, ning mis vähendab huvi omandada osalus äriühingus (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 54).

59      Mis puudutab õigust nimetada juhtorgani liige, siis väidab Portugali Vabariik kõigepealt, et CSC ajakohastatud tõlgenduse kohaselt tuleb nimetatud õigust, mis on ette nähtud LQP artikli 15 lõikes 1 ja dekreetseaduse nr 141/2000 artikli 13 lõigetes 2 ja 3, mõista kui võimalust nimetada mitte juhtorgani liige, vaid CGS liige ehk seega järelevalve teostaja. Komisjon vaidleb sellele tõlgendusele vastu.

60      Portugali Vabariigi argumentidega ei saa nõustuda. Isegi kui eeldada, et niisugune „ajakohastatud” tõlgendus on õige, ei ole see liikmesriik siiski esitanud tõendeid selle tõlgenduse kohta, millele komisjon vastu vaidleb. Esiteks ei anna niisuguseks tõlgenduseks mingit alust eelmises punktis nimetatud õigusnormide sõnastus. Nii LQP artikli 15 lõikes 1 kui dekreetseaduse nr 141/2000 artikli 13 lõigetes 2 ja 3 on sõnaselgelt ette nähtud juhtorgani liikme, mitte järelevalve teostaja nimetamine. Teiseks ei ole kõnealune liikmesriik tõendanud, miks Portugali äriõigust reguleerivate teatavate CSC õigusnormide muutmise tagajärjel tuleks nendes sätetes ette nähtud „juhtorgani liikme” nimetamise võimalust tingimata mõista „järelevalve teostaja” nimetamise võimalusena, võttes arvesse, et need sätted viitavad erastamisele eelkõige energiasektoris ja kuuluvad seega avalikku õigusesse ning nende sätete teksti ei ole otseselt muudetud.

61      Asjaolu, et CGS ei ole äriühingu otsuseid tegev organ, vaid kontrollorgan, ei saa asjaomaste avaliku võimu teostajate positsiooni ja mõju kahtluse alla seada. Kuigi Portugali äriõigusega on sellele organile kehtestatud äriühingu juhtimise kontrollimise kohustus, annab see kõnealusele organile nimetatud kohustuse täitmiseks ulatusliku pädevuse. Pealegi, nagu märkis komisjon, on CGS nõusolek EDP põhikirja artikli 17 lõike 2 kohaselt vajalik teatud hulga tehingute tegemiseks, muu hulgas lisaks märkimisväärse majandusliku tähtsusega varade, õiguste või osaluse omandamisele ja võõrandamisele ka ettevõtte või ettevõttest olulise osa avamine või sulgemine ja tegevuse oluline laiendamine või vähendamine, strateegilise partnerluse või muul kujul kestva koostöö loomine või lõpetamine, äriühingu jagunemine, ühinemine või ümberkujundamine ning äriühingu põhikirja muudatused, sealhulgas juhatuse asukoha vahetus või aktsiakapitali suurendamine (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 65).

62      Neid täpsustusi silmas pidades tuleb tõdeda, et õigus nimetada juhtorgani liige kujutab endast kapitali vaba liikumise piirangut, kuna niisugune eriline õigus on äriõiguse üldnormide suhtes erinorm, mis on siseriikliku seadusandliku meetmega kehtestatud üksnes avaliku võimu eelisena (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 61). Kuigi on tõsi, et selle võimaluse võib seadusega anda kvalifitseeritud vähemuse õigusena, tuleb tõdeda, et see peab niisugusel juhul olema kättesaadav kõigile aktsionäridele, mitte olema mõeldud ainult riigi jaoks.

63      Piirates teiste aktsionäride peale Portugali riigi võimalust osaleda äriühingus, et luua või säilitada sellega püsivad ja otsesed majandussidemed, mis annavad aktsionärile õiguse tegelikult osaleda äriühingu juhtimises või selle kontrollimises, võib LQP artikli 15 lõikes 1 ja dekreetseaduse nr 141/2000 artikli 13 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud õigus nimetada juhtorgani liige pärssida teiste liikmesriikide otseinvesteeringute tegijate tahet investeerida sellesse äriühingusse.

64      Sellest tulenevalt on vetoõigus EDP aktsionäride üldkoosoleku teatavate otsuste suhtes, Portugali riigile häälte 5% ülempiirist tehtud erand ning õigus määrata juhtorgani liige, juhul kui riik hääletas juhtorgani liikme valimisel võidu saavutanud ettepaneku vastu, kapitali vaba liikumise piirangud EÜ artikli 56 lõike 1 tähenduses.

65      Sellist järeldust ei saa kahtluse alla seada ka Portugali Vabariigi esitatud argumentidega, mille kohaselt on käesolevas asjas kohaldatav eespool viidatud kohtuotsuse Keck ja Mithouard aluseks olev väidetav loogika.

66      Selles osas tuleb märkida, et kõnealused siseriiklikud meetmed ei ole analoogsed nende müügitingimusi reguleerivate normidega, mida Euroopa Kohus pidas eespool viidatud kohtuotsuses Keck ja Mithouard EÜ artikli 28 kohaldamisalast välja jäävaks.

67      Nimetatud kohtuotsuse kohaselt ei saa liikmesriikidevahelist kaubavahetust takistada see, kui teistest liikmesriikidest pärit toodetele kohaldatakse siseriiklikke õigusnorme, mis piiravad või keelavad importiva liikmesriigi territooriumil teatud müügimeetodid, kui esiteks kohaldatakse neid kõikidele riigi territooriumil tegutsevatele ettevõtjatele ning teiseks mõjutavad need õiguslikult ja faktiliselt ühtmoodi kodumaiste ja teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist. Selle põhjuseks on asjaolu, et oma olemuselt ei piira see viimaste juurdepääsu importiva liikmesriigi turule ega takista juurdepääsu rohkem, kui see takistab kodumaiste toodete puhul (10. mai 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑384/93: Alpine Investments, EKL 1995, lk I‑1141, punkt 37).

68      Kuigi käesoleval juhul vastab tõele see, et kõnealused siseriiklikud sätted on ühtmoodi kohaldatavad nii residentidele kui ka mitteresidentidele, tuleb siiski tõdeda, et need mõjutavad osaluse omandaja olukorda kui sellist ja seega pärsivad teiste liikmesriikide investorite tahet selliseid investeeringuid teha ning mõjutavad järelikult turule juurdepääsu (vt eespool viidatud 13. mai 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool viidatud 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 67).

69      Lisaks ei saa järeldust, et kõnealused siseriiklikud õigusnormid kujutavad endast kapitali vaba liikumise piirangut, kahtluse alla seada Portugali Vabariigi argument, millega ta väidab, et vaidlusalused eriõigused ei avalda mingit mõju EDP‑sse tehtavatele otse- ega portfelliinvesteeringutele, võttes arvesse, et EDP aktsiad on Lissaboni börsil ühed enim ostetavad ja suur osa nendest aktsiatest kuulub välisinvestoritele.

70      Tuleb tõdeda, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 56 ja 58, et kuna vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid loovad meetmed, mis võivad piirata investorite võimalust osaleda EDP aktsiakapitalis, et luua või säilitada äriühinguga püsivad ja otsesed majandussidemed, mis annavad aktsionärile õiguse tegelikult osaleda äriühingu juhtimises või selle kontrollimises, vähendavad need õigusnormid huvi omandada osalus selles kapitalis (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 54).

71      Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et EDP aktsionäride hulgas on teatud arv otseinvesteeringute tegijaid. See asjaolu ei lükka ümber seda, et vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid võisid pärssida teistest liikmesriikidest pärinevate olemasolevate või potentsiaalsete otseinvesteeringute tegijate tahet omandada osalus kõnealuse äriühingu kapitalis, et osaleda nimetatud äriühingus selleks, et luua või säilitada äriühinguga püsivad ja otsesed majandussidemed, mis annavad aktsionärile õiguse tegelikult osaleda äriühingu juhtimises või selle kontrollimises, kuigi neil oli õigus sellele, et kohaldatakse kapitali vaba liikumise põhimõtet ja selle alusel nende jaoks kehtestatud kaitset (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 55).

72      Eespool esitatut arvesse võttes tuleb tõdeda, et see, et Portugali riik omab eelisaktsiaid koos eriõigustega, mille niisugused aktsiad nende omanikule annavad, kujutab endast kapitali vaba liikumise piirangut EÜ artikli 56 lõike 1 tähenduses.

 Piirangute põhjendused

 Poolte argumendid

73      Komisjon leiab, et niisuguseid piiranguid, nagu on kehtestatud kõnealuste siseriiklike sätetega, ei saa õigustada ükski Portugali Vabariigi esile toodud üldise huvi eesmärk ning et igal juhul on need vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.

74      Mis puudutab vajadust tagada Portugali Vabariigi energiaga varustamise kindlus, siis rõhutab komisjon, et niisugune kindlus ei kuulu asutamislepingu tähenduses avaliku julgeoleku alla, nagu väidab liikmesriik. Selles suhtes leiab komisjon, et vastupidi kohtupraktikas ja eelkõige eespool viidatud 13. mai 2003. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Hispaania punktides 71 ja 72 esitatud nõuetele ei ole kõnealune riik tõendanud „ühiskonna põhihuve ähvardava reaalse ja piisavalt tõsise ohu” olemasolu, mis võiks õigustada kõnealuseid õigusi julgeoleku ja avaliku korra põhjustel.

75      Komisjon leiab, et EDP aktsiakapitalis antud eriõiguste asemel, mis on seotud eelisaktsiatega, saab Portugali Vabariik kõikidele energiaga varustamise kindlust ähvardavatele ohtudele reageerida haldusõiguse valdkonda kuuluva reguleerimissüsteemiga ning seega kapitali vaba liikumist ja asutamisõigust takistamata.

76      Komisjon ei nõustu ka sellega, et EDP tegevus kuulub avalike teenuste valdkonda. Ta leiab, et elektrienergia ja gaasi tarnimine on üldistes huvides osutatavad teenused, kuid ei ole avalikud teenused. Mis puudutab selliseid üldistes huvides osutatavaid teenuseid, siis on riigil nende tagamise kohustus, mis tähendab, et neid teenuseid võivad osutada eraõiguslikud üksused. Mis puudutab EDP tegevust, see tähendab turustamist ja viimase astme müügiettevõtja tegevust, siis need on hõlmatud riigi tagamiskohustusega, mille täitmise peamine vahend on energiaga varustamise reguleerimissüsteemi nõuetekohase toimimise tagamine, mitte riigi spetsiifilise osaluse omamine asjaomastes äriühingutes.

77      Lisaks väidab komisjon, et igal juhul on kõnealused siseriiklikud õigusnormid vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Asjaomaste eriõiguste teostamisele ei ole kehtestatud ühtegi objektiivset ja täpset kriteeriumi, mis suunaks loodud süsteemi kohaldamist, välja arvatud kriteerium, mille kohaselt tuleb selliseid õigusi kasutada üksnes siis, kui riigi huvid seda nõuavad. Isegi kui eeldada, et Portugali Vabariigi esile toodud eesmärgid on õiguspärased, läheks talle niisuguse kaalutlusõiguse andmine kaugemale sellest, mis on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks.

78      Lõpuks lükkab komisjon ümber Portugali Vabariigi arutluskäigu EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldatavuse kohta, väites, et viimane jätab tähelepanuta raamistiku, millesse see säte kuulub.

79      Portugali Vabariik rõhutab, et isegi kui eeldada, et riigile EDP aktsiakapitalis kuuluvad eriõigused kujutavad endast komisjoni esile toodud vabaduste piiranguid, on need piirangud õigustatud ülekaaluka üldise huvi tõttu. Esiteks rõhutab liikmesriik 10. juuli 1984. aasta otsusele kohtuasjas 72/83: Campus Oil jt (EKL 1984, lk 2727) viidates, et asjaomaste siseriiklike meetmete eesmärk on tagada riigi energiaga varustamise kindlus, mis kujutab endast avaliku julgeolekuga seotud huvi. Ta toob õigustusena esile ka asjaolu, et Portugali riigile kuuluvad eriõigused puudutavad tegevust, millega kaasnevad avaliku teenuse kohustused, ning on seega igal juhul õigustatud EÜ artikli 58 lõike 1 punkti b ja artikli 46 lõike 1 alusel.

80      Lisaks täpsustab Portugali Vabariik, et kuna kehtiv liidu õigus ei sisalda õigusnorme ega meetmeid, mis tagaksid piisavalt liikmesriikide energiaga varustamise kindluse, jääb talle nii siseriikliku kui liidu õigusega antud õigus ja sellele vastav kohustus võtta sobivad siseriiklikud meetmed selle ühiskonna põhihuvi kaitse tagamiseks asutamislepingu norme järgides, nagu nähtub eespool viidatud kohtuotsusest Campus Oil jt.

81      Peale selle väidab Portugali Vabariik, et need eriõigused on Portugali energiasektori turvalisuse kaitsmiseks sobivad vahendid, mis järgivad proportsionaalsuse põhimõtet, võttes arvesse, et puuduvad vähem koormavad vahendid, mis võimaldaksid välistada sellise äriühingu nagu EDP juhtorganite niisuguste otsuste vastuvõtmise, mis võivad mõjutada energiaga varustamise regulaarsust, kindlust ja jätkuvust.

82      Lisaks on kõnealused siseriiklikud sätted Portugali Vabariigi sõnul vajalikud selleks, et võimaldada EDP‑l tagada talle Portugali riigi poolt EÜ artikli 86 lõike 2 alusel usaldatud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine. Kui tunnistada, et need sätted on vastuolus EÜ artiklitega 43 ja 56, takistaks nende artiklite kohaldamine EDP‑le usaldatud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamist EÜ artikli 86 lõike 2 tähenduses. Igal juhul ei kahjusta Portugali riigile eriõigusi andvate siseriiklike õigusnormide jõussejätmine liidusisest kaubandust ega liidu huve. Pealegi on komisjon kohustatud täpsustama liidu huvi, mida silmas pidades tuleb hinnata võimalikku mõju, mida võivad kaubandusele avaldada Portugali riigil EDP‑s olevad õigused, mistõttu ei ole komisjon täitnud tõendamiskohustust, mis tal lasub EÜ artikli 226 kohaselt.

 Euroopa Kohtu hinnang

83      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad kapitali vaba liikumist piiravad siseriiklikud meetmed olla õigustatud põhjustel, mis on nimetatud EÜ artiklis 58, või ülekaaluka üldise huvi tõttu, tingimusel et need meetmed on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punktid 72 ja 73 ning seal viidatud kohtupraktika, ning eespool viidatud 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 69).

84      EÜ artikli 58 alusel lubatud erandite osas ei saa eitada, et Portugali Vabariigi välja toodud eesmärk tagada kriisi- või sõjaolukorras või terrorismiohu korral selle liikmesriigi energiaga varustamise kindlus võib olla avalikust julgeolekust tulenev põhjus (vt eespool viidatud 14. veebruari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 38, ning eespool viidatud 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 72) ja õigustada teatud asjaoludel kapitali vaba liikumise piiramist. Tähtsus, mille liikmesriigid ja liit omistavad energiaga varustamise kindluse kaitsele, ilmneb muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivist 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT L 211, lk 55).

85      Sellest hoolimata on selge, et avalikust julgeolekust tulenevaid nõudeid tuleb eelkõige siis, kui tegemist on kapitali vaba liikumise aluspõhimõttest tehtava erandiga, tõlgendada kitsalt, nii et iga liikmesriik ei saaks määrata nende ulatust kindlaks ühepoolselt, ilma liidu institutsioonide poolse kontrollita. Seega saab avalikule julgeolekule tugineda vaid siis, kui ühiskonna põhihuvisid ähvardav oht on tegelik ja piisavalt tõsine (vt eelkõige 14. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑54/99: Église de scientologie, EKL 2000, lk I‑1335, punkt 17, ning eespool viidatud 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 73).

86      Selles suhtes väidab Portugali Vabariik, et võttes arvesse elektri ja maagaasi kui energiaallikate ülimat tähtsust kõikide tänapäeva majandusharude ja äriühingute jaoks, ei pruugi selline oht olla vahetu. Arvestades liikmesriigi kohustust tagada elektri ja maagaasiga regulaarse ja jätkuva varustamise kindlus, võib riik õiguspäraselt luua endale vajalikud vahendid varustamise kindluse põhihuvi tagamiseks, isegi kui puudub igasugune vahetu oht. Kuna energiaga varustamise kindlust ähvardavat tõsist ohtu ei saa välistada ja kuna selline oht on oma olemuselt ootamatu ja enamasti ettenägematu, on asjaomane liikmesriik kohustatud kindlustama, et oleksid kasutusele võetud vahendid, mis võimaldavad selle varustamise jätkuva kindluse tagamiseks kiiresti ja tõhusalt reageerida.

87      Need argumendid ei ole täiesti alusetud. Kuna Portugali Vabariik piirdus ainult energiaga varustamise kindlust puudutava põhjuse väljatoomisega, täpsustamata, miks ta arvab, et iga vaidlusalune eriõigus või nende õiguste kogum võimaldab vältida sellist ühiskonna põhihuvi kahjustamist, siis ei saa avalikust julgeolekust lähtuva põhjendusega käesoleval juhul siiski nõustuda.

88      Lisaks on täiesti asjakohatu Portugali Vabariigi argument, et kuna kehtiv liidu õigus ei taga piisavalt liikmesriikide energiaga varustamise kindlust, on ta sunnitud võtma sobivad siseriiklikud meetmed selle ühiskonna põhihuvi kaitse tagamiseks.

89      Isegi kui möönda, et liidu teiseste õigusnormide kohaselt on liikmesriigil kohustus tagada oma riigi territooriumil energiaga varustamine, nagu väidab Portugali Vabariik, ei saa selle kohustuse täitmisele tugineda mõne põhivabadusega üldiselt vastuolus oleva mis tahes meetme õigustamiseks.

90      Seoses kõnealuste siseriiklike sätete proportsionaalsusega tuleb märkida, et nagu komisjon õigesti väidab ja vastupidi kostjaks oleva liikmesriigi kinnitustele, ei ole nende eriõiguste teostamine, mis Portugali riigil on EDP‑s eelisaktsiate omamise tõttu, allutatud ühelegi erilisele ja objektiivsele tingimusele või asjaolule.

91      Kuigi LQP artikli 15 lõikes 3 on sätestatud, et Portugali riigile eriõigusi andvate EDP eelisaktsiate väljalaskmise eeldus on üsna üldiselt ja ebatäpselt sõnastatud tingimus, et riigi huvid nõuavad seda, tuleb siiski tõdeda, et see seadus ega ka EDP põhikiri ei määra kindlaks kriteeriume selle kohta, millistel erilistel asjaoludel võib selliseid eriõigusi kasutada (vt eespool viidatud 26. märtsi 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 51). Sama järeldus kehtib ka artikli 15 lõike 1 kohta osas, milles see säte seab Portugali riigi poolt juhtorgani liikme nimetamisele samuti üsna üldiselt ja ebatäpselt sõnastatud tingimuse, milleks on üldise huvi kaitse.

92      Selline ebakindlus kahjustab tõsiselt kapitali vaba liikumist, kuna see annab liikmesriigi ametivõimudele nimetatud õiguste teostamisel niivõrd laia kaalutlusruumi, et seda kaalutlusruumi ei saa pidada taotletavate eesmärkidega proportsionaalseks (vt selle kohta eespool viidatud 26. märtsi 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 52).

93      Lõpuks tuleb EÜ artikli 86 lõikele 2 tugineva õigustuse kohta märkida, et see säte koosmõjus sama artikli lõikega 1 võimaldab liikmesriigil õigustada asutamislepingu sätetega vastuolus olevate eri‑ või ainuõiguste andmist ettevõtjale, kellele on antud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, kui ettevõtjale määratud eriülesande täitmise saab tagada üksnes selliste õiguste andmise teel ning kui kaubanduse arengut ei mõjutata määral, mis oleks vastuolus ühenduse huvidega (17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑340/99: TNT Traco, EKL 2001, lk I‑4109, punkt 52; 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑220/06: Asociación Profesional de Empresas de Reparto y Manipulado de Correspondencia, EKL 2007, lk I‑12175, punkt 78, ning 1. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑567/07: Woningstichting Sint Servatius, EKL 2009, lk I‑9021, punkt 44).

94      Käesolevas asjas tuleb siiski tõdeda, et selline ei ole nende siseriiklike õigusnormidega ette nähtud sätete eesmärk, mis on kõne all käesolevas, Portugali Vabariigi suhtes algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses.

95      Nagu komisjon õigesti väidab, ei käsitle kõnealune menetlus EDP‑le eri‑ või ainuõiguste andmist ega EDP tegevuse kvalifitseerimist üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks, vaid puudutab Portugali riigile kui selle äriühingu aktsionärile seoses talle EDP‑s kuuluvate eelisaktsiatega antud eriõiguste õiguspärasust.

96      Järelikult ei kuulu EÜ artikli 86 lõige 2 kohaldamisele niisuguse olukorra suhtes, nagu on kõne all käesolevas asjas, ning Portugali Vabariik ei saa sellele seetõttu tugineda kõnealuste siseriiklike sätete õigustusena niivõrd, kuivõrd need kujutavad endast piiranguid asutamislepingus ette nähtud kapitali vabale liikumisele.

97      Seega tuleb tõdeda, et kuna Portugali Vabariik säilitas EDP‑s Portugali riigi ja teiste avalik-õiguslike asutuste eriõigused, mis on käesoleval juhul ette nähtud LQP‑s, dekreetseaduses nr 141/2000 ja nimetatud äriühingu põhikirjas ning mis anti seoses kõnealuse äriühingu aktsiakapitalis sellele riigile kuuluvate eelisaktsiatega, on Portugali Vabariik rikkunud EÜ artiklist 56 tulenevaid kohustusi.

 EÜ artiklist 43 tulenevate kohustuste rikkumine

98      Komisjon palub ka tuvastada, et Portugali Vabariik on rikkunud EÜ artiklist 43 tulenevaid kohustusi, kuna Portugali riigile seoses talle kuuluvate eelisaktsiatega eriõiguste andmine võib takistada teistel aktsionäridel EDP otsuseid tegelikult mõjutada ja seega EDP tegevuse üle otsustada.

99      Sellega seoses piisab märkimisest, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kui kõnealuste siseriiklike meetmetega kaasnevad asutamisvabaduse piirangud, tulenevad need piirangud otseselt käesoleva kohtuotsuse punktides 45–72 analüüsitud kapitali vaba liikumise takistustest, millega need on lahutamatult seotud. Seega, kuna EÜ artikli 56 lõike 1 rikkumine on tuvastatud, ei ole vaja kõnealuseid meetmeid eraldi uurida asutamisvabadust reguleerivate asutamislepingu normide alusel (vt eelkõige eespool viidatud 13. mai 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 86; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 43, ning eespool viidatud 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 80).

 Kohtukulud

100    Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Portugali Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

1.      Kuna Portugali Vabariik säilitas EDP – Energias de Portugalis Portugali riigi ja teiste avalik-õiguslike asutuste eriõigused, mis on käesoleval juhul ette nähtud 5. aprilli 1990. aasta erastamise raamseaduses nr 11/90 (Lei nr 11/90, Lei Quadro das Privatizações), 15. juuli 2000. aasta dekreetseaduses nr 141/2000, millega kiidetakse heaks EDP – Électricité du Portugal SA aktsiakapitali taaserastamise menetluse neljas etapp, ja nimetatud äriühingu põhikirjas ning mis anti seoses kõnealuse äriühingu aktsiakapitalis sellele riigile kuuluvate eelisaktsiatega (golden shares), on Portugali Vabariik rikkunud EÜ artiklist 56 tulenevaid kohustusi.

2.      Mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: portugali.