1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et Portugali Vabariik on rikkunud EÜ artiklist 43 tulenevaid kohustusi, kuna ta seadis teiste liikmesriikide organisatsioonidele, kes soovivad Portugalis tegeleda sõidukite tehnokontrolliga, asutamisvabaduse piirangud sellega, et ta muu hulgas allutas loa andmise avalikule huvile ja kehtestas 100000 euro suuruse miinimumkapitali nõude, ettevõtja tegevusalaga seotud piirangu ning ettevõtjas osalust omavate isikute, ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmete tegevusega muu tegevuse ühitamatuse eeskirjad.

2

Nõukogu 20. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/96/EÜ mootorsõidukite ja nende haagiste tehnoülevaatust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1997, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/02, lk 514) põhjenduse 33 kohaselt:

„[…] on käesoleva direktiiviga ettenähtud ühenduse meetmed vajalikud tehnoülevaatust käsitlevate normide ühtlustamiseks, maanteeveo-ettevõtjate vahelise konkurentsi moonutuste vältimiseks ning sõidukite nõuetekohase kontrolli ja hoolduse tagamiseks; […]”

3

Direktiivi 96/96 artikli 1 lõige 1 sätestab:

„Igas liikmesriigis läbivad selles riigis registreeritud mootorsõidukid ja nende haagised ning poolhaagised korrapärased tehnoülevaatused vastavalt käesolevale direktiivile […].”

4

Nimetatud direktiivi artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva direktiiviga ettenähtud tehnoülevaatused viib läbi riik või riigi poolt selleks volitatud avalik-õiguslik asutus või riigi poolt määratud ning tema otsejärelevalve alla kuuluvad asutused või institutsioonid, sealhulgas nõuetekohaselt volitatud eraõiguslikud organisatsioonid. Eelkõige juhul, kui sõidukite testimiskeskusteks määratud institutsioonid teostavad ka mootorsõidukite remonti, peavad liikmesriigid võtma kõik meetmed, et tagada sõidukite ülevaatuse objektiivsus ja kõrge kvaliteet.”

5

15. detsembri 1999. aasta dekreetseaduse nr 550/99 mootorsõidukite tehnoseisundi kontrollimise kohta (edaspidi „dekreetseadus”) artikkel 3 sätestab:

„1.   Sõidukite tehnoseisundi kontrollimise tegevusluba väljastatakse siseministri otsusega liiklusameti ettepanekul kodumaistele või asukohaliikmesriigi õigusnormide alusel asutatud välismaistele juriidilistele isikutele.

2.   Liiklusamet teeb eelmises lõikes nimetatud ettepaneku vaid juhul, kui avalik huvi viia läbi kontroll õigustab loa andmist.”

6

Vahepeal on liiklusameti tegevus lõpetatud ja tema ülesanded sõidukite tehnoseisundi kontrollimise valdkonnas on üle antud liikluse ja maismaatranspordi instituudile.

7

Dekreetseaduse artikkel 6 sätestab:

„1.   Tehnilistele, majanduslikele ja finantsnõuetele vastavaks loetakse organisatsioonid, kes esitavad tasuvusuuringu ja tõendid ülevaatuskeskuste avamiseks ja nõuetekohaseks haldamiseks vajalike vahendite olemasolu kohta.

2.   Eelmises lõikes nimetatud uuringu ulatus ja ülesehitus ning finantsolukorra hindamise näitajad kehtestatakse siseministri määrusega.”

8

Eeltoodud artikli lõike 2 alusel võeti vastu 9. detsembri 2000. aasta määrus nr 1165/2000, millega kinnitatakse maanteesõidukite ülevaatuskeskuste rajamisel kohaldatavad riigihanke eeskirjad (edaspidi „määrus”), mille punkt 1 sätestab:

„Sõidukite tehnoseisundi kontrollimise tegevusluba väljastatakse 15. detsembri 1999. aasta dekreetseaduse nr 550/99 artiklites 4 ja 6 nimetatud tehniliste, majanduslike ja finantsnõuete kontrollimise tulemuste alusel, nimetatud nõudeid kontrollitakse alljärgnevate huvitatud isiku esitatud dokumentide alusel:

[…]

9

Dekreetseaduse artikkel 7 sätestab:

„Sõidukite tehnoseisundi kontrollimise tegevusluba ei anta organisatsioonidele:

10

Arvestades siseriiklike õigusnormidega kehtestatud sõidukite tehnoseisundi kontrollimise tegevusloa saamise tingimuste ja EÜ artiklis 43 ette nähtud asutamisvabaduse põhimõtte kooskõla osas tõusetunud küsimusi, otsustas komisjon algatada EÜ artikli 226 kohase menetluse ja saatis Portugali Vabariigile 18. oktoobril 2005 märgukirja.

11

Pärast seda kui vastamistähtaega oli Portugali Vabariigi taotlusel pikendatud kuni 18. veebruarini 2006, vastas nimetatud liikmesriik märgukirjale . aasta kirjaga. Kuna komisjon leidis pärast vastuse saamist siiski, et kõnealused õigusnormid ei ole EÜ artikliga 43 kooskõlas, saatis ta sellele liikmesriigile põhjendatud arvamuse, kutsudes liikmesriiki võtma arvamuse järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

12

Portugali Vabariik vastas põhjendatud arvamusele 29. jaanuari 2007. aasta kirjaga, milles ta märkis, et vaidlustatud õigusnormide kehtetuks tunnistamiseks on välja töötatud dekreetseaduse muutmise eelnõu. Liikmesriik kinnitas . aasta kirjas, et õigusnormide muutmise menetlus peaks lõppema enne 2008. aasta jaanuari lõppu ning seejärel . aasta kirjas, et menetlus on lõppjärgus. Kuna komisjon leidis, et ei ole võimalik järeldada, et on võetud kõik vajalikud meetmed siseriikliku õiguse EÜ artikliga 43 kooskõlla viimiseks, otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.

13

Komisjon märkis kõigepealt, et käesoleval juhul ei saa kohaldada EÜ artikli 45 esimeses lõigus sätestatud erandit, millele Portugali Vabariik viitab, et tõendada, et Portugali õigusnormid on kooskõlas EÜ artikliga 43.

14

Esiteks saab avaliku võimu teostamist käsitavale erandile viidata vaid seoses diskrimineerivate meetmetega, samas kui kõnealust loa andmise korda kohaldatakse sõnaselgelt nii siseriiklike kui ka välismaiste organisatsioonide suhtes. Teiseks tuleb seda erandit tõlgendada kitsalt ja seda võib kohaldada vaid toimingutele, mis kujutavad endast otseselt ja eriomaselt avaliku võimu teostamist.

15

Portugali Vabariik on oma vastuses märgukirjale siiski kinnitanud, et sõidukite tehnokontroll kujutab endast majandustegevust ja tehnokontrolli käigus või tagajärjel tekitatud kahjustuste eest kannavad kontrolli teostavad organisatsioonid eraõiguslikku vastutust. Kontrollkaardi või kleebise väljastamine ei tõenda avaliku võimu teostamist. Seda ei mõjuta ka asjaolu, et sõidukite tehnokontrolli käsitlevate eeskirjade eiramise eest võib määrata karistuse. Selliste karistuste määramine kuulub vaid politseiasutuste või kohtute pädevusse ning tehnokontrolli teostavatel ettevõtjatel ei ole mingit sunni kohaldamise õigust.

16

Komisjon väidab seetõttu, et kõnealused sõidukite tehnoseisundi kontrollimise tegevusloa saamise tingimused kujutavad endast EÜ artikliga 43 vastuolus olevat asutamisvabaduse piirangut. Esiteks allutab dekreetseaduse artikli 3 lõikest 2 lähtuv uute lubade andmise avalikust huvist sõltuvusse seadmine teistes liikmesriikides asutatud juriidilised isikud, kes soovivad Portugalis tegeleda kõnealuse tegevusega, pädevate siseriiklike ametiasutuste diskretsiooniõigusele. Seega ei ole asjaomased õigusnormid kooskõlas Euroopa Kohtu praktikas määratletud tingimustega, mille kohaselt selleks, et eelneva ametliku loa saamise kord oleks õigustatud, peab see siseriiklike ametiasutuste kaalutlusõiguse kasutamise piiramiseks põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja varem teada olevatel kriteeriumidel.

17

Komisjon leiab, et avaliku huvi kriteeriumi ei õigusta ka liiklusohutusega seotud põhjendused ning täpsustab, et täidetud ei ole proportsionaalsuse tingimus. Kuna kõnealune siseriiklik kord ei võta arvesse ülevaatuskeskuste tegevust, siis ei taga see nimetatud eesmärgi saavutamist. Loa andmine lähtuvalt ebaselgest avaliku huvi kriteeriumist läheb pealegi kaugemale sellest, mis on vajalik liiklusohutuse eesmärgi saavutamiseks.

18

Teiseks väidab komisjon, et dekreetseaduse artikli 6 lõikes 1 sätestatud 100000 euro suuruse miinimumkapitali nõue takistab koosmõjus määruse punkti 1 alapunktiga e – lähtudes Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsusest kohtuasjas C-171/02: komisjon vs. Portugal (EKL 2004, lk I-5645, punkt 54) – ühenduse ettevõtjal, kelle osa- või aktsiakapital on väiksem, alustada Portugali territooriumil tegevust. Lisaks märgib komisjon, et Portugali Vabariigi argumendid, et selle nõudega soovitakse tagada, et loa saanud organisatsioonid on maksejõulised, ei vasta tõele. Tegelikult leidub võlausaldajate kaitsmiseks vähem piiravaid meetmeid, nagu näiteks tagatise andmine või kindlustuslepingu sõlmimine (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 55).

19

Kolmandaks on komisjoni arvates EÜ artikliga 43 vastuolus ka dekreetseaduse artikli 7 punkt a, mis sätestab, et sõidukite tehnokontrolliga tegelev ettevõtja võib tegutseda vaid sellel ainsal tegevusalal. Oma asukohaliikmesriigis õiguspäraselt teisi teenuseid osutavad ettevõtjad on Portugalis tegutsemiseks sunnitud muutma ettevõtja tegevusala või isegi oma sisemist ülesehitust. Liiklusohutuse eesmärgile ei saa viidata siis, kui kõnealune säte ei ole nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobiv ja tehnokontrolli kvaliteeti saab tagada kvaliteedikontrolli meetmete abil. Mis lõpuks puudutab tehnokontrolli käigus toime pandud pettuste vähendamise eesmärki, siis selles osas märkis komisjon, et vaid selle alusel, et ettevõtja tegutseb tehnokontrolliga seotud valdkonnas, ei saa eeldada, et tehnokontrolli käigus viiakse läbi pettusi, ning eeldada, et selliste tegevuste puhul, mis ei ole seotud sõidukite tehnokontrolliga, ei esine nimetatud pettuste ohtu. Lisaks on võimalik kohaldada vähem piiravaid meetmeid.

20

Neljandaks toob komisjon esile, et samaväärset piiravat mõju võivad avaldada dekreetseaduse artikli 7 punktist b tulenevad ettevõtjas osalust omavate isikute, ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmete tegevusega muu tegevuse ühitamatuse eeskirjad, kuna nad seavad ettevõtjatele, kes on juba mõnes teises liikmesriigis õiguspäraselt asutatud ja tegelevad seal mõne muu tegevusalaga, kohustuse muuta oma sisemist ülesehitust, loobuda ettevõtjas osalust omavatest isikutest või tehnokontrolliga kokkusobimatutest tegevusaladest. Lisaks ei ole komisjoni arvates niisugused eeskirjad proportsionaalsed mainitud liiklusohutuse, tehnokontrolli objektiivsuse ja pettuste ärahoidmise eesmärkidega. Leidub vähem piiravaid lahendusi, näiteks kohustus lasta teisel ettevõtjal kontrollida ettevõtjas osalust omavate isikute, ettevõtja juhatuse või nõukogu liikmete tegevusega seotud sõidukeid, ja vastupidi, näiteks kohustus pärast tehnokontrolli, kus sõiduk tunnistati kehtivatele nõuetele mittevastavaks, lasta remonditööd teha mõnel sõltumatul organisatsioonil, keeld viia läbi ettevõtja juhtide, töötajate ja nende lähikondlaste sõidukite tehnokontrolli, pidev järelevalve tehnokontrolli teostavate organisatsioonide üle või ka tsiviil- või kriminaalõiguslike sanktsioonide süsteemi kehtestamine.

21

Portugali Vabariik kinnitab, et kahtlemata toimub sõidukite tehnokontrollialane tegevus liiklusohutusega seotud avalikes huvides. Ta märgib esiteks, et selline tegevus on liikmesriigi enda ülesanne, kuigi liikmesriik võib selleks otsida abi koostööst eraettevõtjatega, mida kinnitab direktiivi 96/96 artikkel 2. Eraõiguslikele organisatsioonidele ülesande delegeerimist ei saa siiski mingil juhul pidada riikliku kohustuse sisuliseks erastamiseks. Vaidlusaluste tingimuste kehtestamist õigustas vajadus teostada kõnesolevat tegevust läbi viima volitatud eraettevõtjate üle erilist riigipoolset järelevalvet.

22

Teiseks, Portugali Vabariigi arvates teostavad need volitatud eraõiguslikud organisatsioonid avalikku võimu. Teoreetiliselt on kõnealuse tegevuse elluviimiseks kaks võimalust. Esimene võimalus on, et eraõiguslik organisatsioon koostab tehnokontrolliakti projekti, mille järel ametiasutus väljastab tõendi; teine võimalus on, et tehnokontroll ja tõendi väljastamine võib olla riigivõimu järelevalve all usaldatud eraõiguslikule organisatsioonile. Portugali süsteemi järgi lõpeb tehnokontrollitoiming, millel on vaid ettevalmistav roll, otsuse tegemisega sõiduki tehnoseisundi kohaldatavatele nõuetele vastavuse või mittevastavuse kohta, ilma et haldusvõim sellese kuidagi sekkuks. Sellised otsused on nende mõju tõttu sõiduki omaniku õiguslikule seisundile seotud avaliku võimu teostamisega.

23

Seega leiab Portugali Vabariik, et sõidukite tehnokontrollialane tegevus on otseselt seotud avaliku võimu teostamisega. Isegi kui kõnealused õigusnormid on vastuolus EÜ artikliga 43, on nad siiski õigustatud EÜ artikli 45 esimese lõigu alusel.

24

Portugali Vabariik märgib, et igatahes on ta algatanud dekreetseaduse muutmise menetluse, mis sisuliselt asendab eelneva loa andmise korra hankemenetluse abil antavate kontsessioonide süsteemiga. Nimetatud uue õigusakti vastvõtmise ja väljakuulutamisega, mis esialgu oli plaanis 2009. aasta esimese trimestri lõpus, hiljem vasturepliigi kohaselt 2009. aasta juulis, kaovad dekreetseadusega kehtestatud loa andmise tingimused ja võimalikud asutamisvabaduse piirangud.

25

Komisjon heidab sisuliselt Portugali Vabariigile ette seda, et ta kehtestas eraettevõtjatele, kes soovivad tegeleda Portugali territooriumil sõidukite tehnokontrolliga, EÜ artikliga 43 vastuolus olevad juurdepääsueeskirjad.

26

Kõigepealt tuleb meenutada, et direktiivi 96/96 eesmärk on vastavalt põhjendusele 33 sõidukite tehnoülevaatust käsitlevate normide ühtlustamine, mille saavutamiseks määrab direktiiv eelkõige kindlaks, nagu on märgitud direktiivi artikli 1 lõikes 2, tehnoülevaatusega hõlmatud sõidukiliigid, tehnoülevaatuse sageduse ning kohustuslikus korras testitavad sõlmed. Samas ei sisalda nimetatud direktiiv mingeid eeskirju sõidukite tehnokontrollitegevusele juurdepääsu kohta.

27

Isegi kui liikmesriigid on põhimõtteliselt pädevad määrama kindlaks ühenduse tasandil täielikult ühtlustamata valdkonnas tegutsemise tingimused, peavad nad siiski teostama oma pädevust asutamislepinguga tagatud põhivabadusi järgides (vt 29. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-393/05: komisjon vs. Austria, EKL 2007, lk I-10195, punkt 29, ja . aasta otsus kohtuasjas C-404/05: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2007, lk I-10239, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Käesoleval juhul tõusetub küsimus, kas EÜ artikliga 43 on kooskõlas siseriiklikud õigusnormid, millega kehtestatakse sõidukite tehnoseisundi kontrollimise tegevusloa saamise teatud tingimused, täpsemalt: ametlike lubade andmise sidumine avaliku huviga; ettevõtjatele, kes soovivad kõnealusel turul tegevust alustada, kehtestatud 100000 euro suuruse miinimumkapitali nõue; nende ettevõtjate tegevusalaga seotud piirang ning tegevuse ühitamatuse eeskirjade kehtestamine ettevõtjas osalust omavate isikute, ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmete suhtes.

29

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb asutamisvabaduse piiranguks pidada kõiki meetmeid, mis keelavad või takistavad selle vabaduse kasutamist või muudavad selle vähem huvipakkuvaks (vt eelkõige 17. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-79/01: Payroll jt, EKL 2002, lk I-8923, punkt 26; . aasta otsus kohtuasjas C-442/02: CaixaBank France, EKL 2004, lk I-8961, punkt 11, ja . aasta otsus kohtuasjas C-157/07: Krankenheim Ruhesitz am Wannsee-Seniorenheimstatt, EKL 2008, lk I-8061, punkt 30).

30

Kuigi Portugali õigusnormidega sätestatud nõudeid kohaldatakse ühtmoodi nii Portugali kui ka teiste liikmesriikide ettevõtjate suhtes, võivad need takistada ettevõtjatel, kes ei vasta neis õigusnormides kehtestatud tingimustele, Portugalis sõidukite tehnokontrollialase tegevuse alustamist. Nagu rõhutab komisjon, võib eelkõige avaliku huvi kriteerium, millele on allutatud ametliku loa väljastamine, anda pädevatele ametiasutustele võimaluse kasutada kaalutlusõigust meelevaldselt, võimaldades neil keelduda teatud huvitatud ettevõtjatele kõnealuse loa andmisest isegi siis, kui nad vastavad kõnealustes õigusnormides sätestatud tingimustele.

31

Seega kujutavad vaidlusalused Portugali Vabariigi kehtestatud sõidukite tehnokontrollitegevusele juurdepääsu tingimused endast asutamisvabaduse piirangut.

32

Portugali Vabariik, kes ei vaidle üksikasjalikult vastu sellele, et kõnealused õigusnormid kujutavad endast piirangut, märgib, et sõidukite tehnokontroll on „seotud avaliku võimu teostamisega” EÜ artikli 45 tähenduses ega kuulu seetõttu EÜ artikli 43 kohaldamisalasse. Komisjon on seisukohal, et tegemist on majandustegevusega, mis ei ole otseselt ja eriomaselt seotud avaliku võimu teostamisega, ning et EÜ artiklit 45 saab kohaldada vaid diskrimineerivate meetmete suhtes.

33

Viimati nimetatud argumendi osas tuleb siiski sedastada, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 29 on meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei sisalda EÜ artikkel 43 mitte ainult diskrimineerimise keeldu, vaid igasuguste piirangute keeldu, mis muudavad asutamisvabaduse kasutamise vähem huvipakkuvaks. Kuna EÜ artikkel 45 sisaldab üldist erandit EÜ artiklis 43 kehtestatud asutamisvabaduse põhimõttest, ei saa selle erandi kohaldamine olla piiratud vaid erandi kohaldamisega diskrimineerivatele meetmetele. Seetõttu ei saa nõustuda komisjoni esitatud argumendiga.

34

Kuid olgu meenutatud, et EÜ artiklit 45 kui erandit asutamisvabaduse aluspõhimõttest tuleb tõlgendada nii, et selle reguleerimisala piirdub sellega, mis on rangelt vajalik nende huvide kaitseks, mida see säte võimaldab liikmesriikidel kaitsta (vt eelkõige 15. märtsi 1988. aasta otsus kohtuasjas 147/86: komisjon vs. Kreeka, EKL 1988, lk 1637, punkt 7; . aasta otsus kohtuasjas C-114/97: komisjon vs. Hispaania, EKL 1998, lk I-6717, punkt 34, ja . aasta otsus kohtuasjas C-451/03: Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, EKL 2006, lk I-2941, punkt 45).

35

Samuti on selge, et EÜ artiklis 45 ette nähtud asutamisvabaduse erandite hindamisel tuleb võtta arvesse, et nendele asutamisvabaduse eranditele on nimetatud artiklis ette nähtud ühenduse määratud piirid (vt selle kohta 21. juuni 1974. aasta otsus kohtuasjas 2/74: Reyners, EKL 1974, lk 631, punkt 50, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punkt 8).

36

Seega peab vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale piirduma nimetatud artiklis ette nähtud erand tegevustega, mis on otseselt ja eriomaselt seotud avaliku võimu teostamisega (vt eespool viidatud kohtuotsus Reyners, punkt 45; 13. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C-42/92: Thijssen, EKL 1993, lk I-4047, punkt 8, ja . aasta otsus kohtuasjas C-283/99: komisjon vs. Itaalia, EKL 2001, lk I-4363, punkt 20), mis välistab selle, et kõnesoleva erandi mõttes „avaliku võimu teostamisega seotuks” peetakse funktsioone, mis on pelgalt abistavad ja ettevalmistavad lõpliku otsuse tegemise kaudu avalikku võimu teostava organisatsiooni jaoks (eespool viidatud kohtuotsused Thijssen, punkt 22; komisjon vs. Austria, punkt 36, ja komisjon vs. Saksamaa, punkt 38).

37

Euroopa Kohus on veel täpsustanud eraõiguslike organisatsioonide lihtsalt ettevalmistavate funktsioonide ning otseselt ja eriomaselt avaliku võimu teostamisega seotud funktsioonide erinevust, märkides, et isegi siis, kui eraõiguslikud organisatsioonid teostavad avalikule võimule kuuluvat pädevust, kuna nende läbiviidud kontroll toob kaasa õigusjärelmid, ei saa tugineda EÜ artiklile 45, kui kohaldatavate õigusnormide alusel teostab nimetatud eraõiguslike organisatsioonide üle järelevalvet avalik võim (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Austria, punkt 41, ja komisjon vs. Saksamaa, punkt 43). Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et eraõiguslikke organisatsioone, kes tegutsevad avaliku võimu aktiivse järelevalve all, kusjuures viimane vastutab lõplikult eraõiguslike organisatsioonide teostatava kontrolli ning vastu võetavate otsuste eest, ei saa pidada otseselt ja eriomaselt seotuks avaliku võimu teostamisega EÜ artikli 45 tähenduses (eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Austria, punkt 42, ja komisjon vs. Saksamaa, punkt 44).

38

Vastavalt hagiavalduses ja kostja vastuses esinevatele andmetele on Portugalis sõidukite tehnoülevaatuse läbiviimine avalik-õigusliku asutuse – liikluse ja maismaatranspordi instituudi – pädevuses, kes võib aga kasutada nimetatud kontrollimise läbiviimiseks eraõiguslike organisatsioonide abi. Otsuse sõiduki tehnoseisundi nõuetele vastavuse või mittevastavuse kohta teeb eraõiguslik organisatsioon ilma haldusvõimu igasuguse sekkumiseta.

39

Lisaks ilmneb kostja vastusest, et sõidukite tehnokontrolli teostavate organisatsioonide tegevus on korraldatud kahes etapis. Esimene etapp seisneb tehnoülevaatuse läbiviimises, st kontrollitakse ülevaadatavate sõidukite vastavust kohaldatavatele tehnilistele normidele ja koostatakse tehnoülevaatuse protokoll, mis sisaldab andmeid läbiviidud testimiste ja nende tulemuste kohta. Teine etapp hõlmab läbiviidud kontrolli tulemuste alusel tõendi väljastamist, mis seisneb sõidukile kleebise kinnitamises, või vastupidi sellise tõendi väljastamisest keeldumises.

40

Esimese etapiga seotud ülesanded on ainult tehnilised, seega ei kujuta nad endast avaliku võimu teostamist (vt selle kohta 5. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C-3/88: komisjon vs. Itaalia, EKL 1989, lk 4035, punkt 13). Seevastu teises etapis on tegemist tehnokontrollitõendi väljastamisega, mille puhul on tegemist avaliku võimu teostamisega, kuna selle kaudu toob tehnoülevaatus kaasa õigusjärelmid.

41

Selles osas tuleb siiski märkida, et otsus tehnokontrollitõend väljastada või mitte on oma olemuselt vaid tehnoülevaatuse tulemuste nentimine, mis esiteks ei kujuta endast avaliku võimu teostamisele iseloomulikku iseseisvat otsustuspädevuse rakendamist ja teiseks tehakse otsus riigi otsese järelevalve all.

42

Direktiivi 96/96 artiklist 2 ilmneb, et isegi kui liikmesriik annab eraõiguslikele organisatsioonidele tehnoülevaatusega tegelemise volitused, peab ta siiski teostama nende organisatsioonide üle otsest järelevalvet.

43

Nimetatud artikli esimene lause sätestab, et liikmesriik peab määrama pädevad institutsioonid, kehtestama volituste andmise korra ja säilitama nende üle otsese järelevalve. Vastavalt viidatud artikli teisele lausele, milles mainitakse ülevaatustegevuse ja sõidukite remontimise puhul esineda võiva huvide konflikti vältimiseks võetavaid meetmeid, peavad liikmesriigid jälgima, et tagatud on sõidukite ülevaatuse objektiivsus ja kõrge kvaliteet. Väljendi „peavad liikmesriigid võtma kõik meetmed” kasutamisest võib järeldada, et direktiiviga 96/96 nähakse ette, et liikmesriik viib järeleandmisteta ellu need kaks nimetatud konkreetset kvalitatiivset eesmärki – st sõidukite ülevaatuse objektiivsuse ja kõrge kvaliteedi tagamise – nii huvide konflikti puhul, kuid seda enam ka direktiivi 95/96 artikli 2 esimeses lauses nimetatud sõidukite tehnokontrolli teostavate eraõiguslike organisatsioonide järelevalve riikliku ülesande täitmise korral.

44

Nagu märkis komisjon, ilma et Portugali Vabariik oleks sellele vastu vaielnud, ei ole sõidukite tehnokontrolli teostavatel eraõiguslikel organisatsioonidel oma tegevuse raames sunni kohaldamise õigust – sõidukite tehnokontrolli käsitlevate eeskirjade rikkumise eest võivad määrata karistusi politseiasutused ja kohtud.

45

Niisiis ei kuulu sõidukite tehnokontrolli teostavate eraõiguslike organisatsioonide tegevus EÜ artiklis 45 sätestatud erandi alla. Seetõttu tuleb hinnata, kas Portugali Vabariigi kehtestatud sõidukite tehnokontrollitegevusele juurdepääsu kord on õigustatud.

46

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et asutamisvabaduse piirang on lubatud üksnes juhul, kui seda õigustab ülekaalukas üldine huvi. Lisaks peab sellisel juhul olema piirang taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta 27. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-158/03: komisjon vs. Hispaania, EKL 2005, lk II-2425, punkt 35; . aasta otsus kohtuasjas C-518/06: komisjon vs. Itaalia, EKL 2009, lk I-3491, punkt 72, ja . aasta otsus kohtuasjas C-531/06: komisjon vs. Itaalia, EKL 2009, lk I-4103, punkt 49).

47

Liikmesriigi pädevate ametiasutuste ülesanne on tõendada esiteks, et nende õigusnormid on vajalikud taotletava eesmärgi saavutamiseks ja teiseks, et need õigusnormid on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (vt selle kohta 15. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-54/05: komisjon vs. Soome, EKL 2007, lk I-2473, punkt 39, ja . aasta otsus kohtuasjas C-297/05: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2007, lk I-7467, punkt 76).

48

Õigustus, millele Portugali Vabariik kohtueelses menetluses tugines, seisneb vajaduses tagada liiklusohutus, mis on kohtupraktika kohaselt ülekaalukas üldine huvi (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 77, ja 10. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas C-110/05: komisjon vs. Itaalia, EKL 2009, lk I-519, punkt 60).

49

Siiski peab märkima, et Portugali Vabariik ei esitanud kohtumenetluse käigus selle küsimusega seoses komisjoni väidetele vastuväiteid ega tõendanud, et kõnealused meetmed on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikud või proportsionaalsed. Seetõttu ei saa vaidlusaluseid õigusnorme pidada õigustatuks liiklusohutuse kaitsest lähtuvatel põhjustel.

50

Lisaks toob Portugali Valitsus esile, et ta on algatanud dekreetseaduse muutmise menetluse, mis pidi lõppema 2009. aasta juulis, et määratleda uuesti sõidukite tehnokontrollitegevuse tehniline ja juriidiline raamistik ja kaotada kehtivast süsteemist tulenevad asutamisvabaduse piirangud.

51

Selles osas tuleb siiski meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei oma siseriiklikes õigusnormides tehtud muudatused tähtsust liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi eseme suhtes otsuse tegemisel, kui neid muudatusi ei tehtud enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist (vt eelkõige 2. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C-173/94: komisjon vs. Belgia, EKL 1996, lk I-3265, punkt 16, ja . aasta otsus kohtuasjas C-66/06: komisjon vs. Iirimaa, punkt 91). Portugali Vabariik ei saa seega viidata õigusnormide muudatustele, mis tehakse pärast seda kuupäeva.

52

Eeltoodud põhjustel tuleb komisjoni hagi pidada põhjendatuks.

53

Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb sedastada, et kuna Portugali Vabariik seadis teiste liikmesriikide organisatsioonidele, kes soovivad Portugalis tegeleda sõidukite tehnokontrolliga, asutamisvabaduse piirangud sellega, et ta allutas loa andmise avalikule huvile, kehtestas 100000 euro suuruse miinimumkapitali nõude, ettevõtja tegevusalaga seotud piirangu ning ettevõtjas osalust omavate isikute, ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmete tegevusega muu tegevuse ühitamatuse eeskirjad, siis on Portugali Vabariik rikkunud EÜ artiklist 43 tulenevaid kohustusi.

54

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Portugali Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: