—

Hoesch Metals and Alloys GmbH, esindaja: Rechtsanwalt H. Bleier,

—

Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: J.-P. Hix, keda abistasid Rechtsanwalt G. M. Berrisch ja Rechtsanwalt G. Wolf,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: R. Lyal, H. van Vliet ja B.-R. Killmann,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik”), artikli 24 tõlgendamist ja nõukogu 2. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 398/2004, millega Hiina Rahvavabariigist pärit räni impordi suhtes kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT L 66, lk 15; ELT eriväljaanne 11/50, lk 40), kehtivust.

2

Nimetatud taotlus esitati Hoesch Metals and Alloys GmbH (edaspidi „Hoesch”) ja Hauptzollamt Aacheni (Aacheni tolliasutus) vahelises kohtuvaidluses Indias mitmeti töödeldud Hiina päritolu räni mittesooduspäritolu kindlakstegemise üle.

3

Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), Euroopa Ühenduse nimel heaks kiidetud, Marrakešis 15. aprillil 1994 allkirjastatud lõppaktile lisatud päritolureeglite lepingu (WTO-GATT 1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 231) eesmärk on ühtlustada päritolureeglid ning kehtestada üleminekuajaks päritolureeglite ühtlustamise tööprogramm.

4

Tolliseadustiku artikkel 24 sätestab:

„Kaupa, mille tootmine on toimunud rohkem kui ühes riigis, loetakse pärinevaks riigist, kus toimus selle viimane oluline majanduslikult põhjendatud töötlemine või toiming selleks seadmestatud ettevõttes, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp.”

5

Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06), artiklid 35–40 ning lisad 10 ja 11 täpsustavad teatavate kaupade puhul, milline töötlemine või toiming annab tolliseadustiku artikli 24 kohaselt päritolu. Ränimetalli ei ole nimetatud sätetes käsitletud toodete hulgas.

6

Nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382) I lisas – mida on muudetud komisjoni 11. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1789/2003 (ELT L 281, lk 1; ELT eriväljaanne 02/14, lk 3) – asuva kombineeritud nomenklatuuri (edaspidi „KN”) rubriik 2804 on sõnastatud järgmiselt:

Vesinik, väärisgaasid ja muud mittemetallid:

[…]

[…]”

7

Normid ühenduse poolt dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise kohta asuvad nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruses (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45), muudetud nõukogu 8. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 461/2004 (ELT L 77, lk 12; ELT eriväljaanne 11/10, lk 150) (edaspidi „algmäärus”).

8

Algmääruse artikli 3 lõige 1 näeb ette:

„Kui ei ole kindlaks määratud teisiti, siis tähendab mõiste „kahju” käesoleva määruse kohaselt ühenduse tootmisharule tekitatud olulist kahju, ühenduse tootmisharule olulise kahju tekitamise ohtu või ühenduse tootmisharu rajamise olulist pidurdamist ning seda tõlgendatakse käesolevas artiklis ettenähtud korras.”

9

Nimetatud määruse artikkel 5 reguleerib esialgse uurimismenetluse algatamist, mille eesmärk on tuvastada mis tahes väidetava dumpingu olemasolu, määr ja mõju.

10

Määruse artikli 9 lõige 4 sätestab:

„Kui faktide põhjal tuvastatakse lõplikult dumpingu ja sellest tuleneva kahju esinemine ning kui ühenduse huvid nõuavad sekkumist vastavalt artiklile 21, kehtestab nõukogu lõpliku dumpinguvastase tollimaksu komisjoni ettepaneku põhjal, mille ta esitab pärast nõuandekomiteega konsulteerimist. Nõukogu võtab ettepaneku vastu, kui ta ei otsusta ettepanekut lihthäälteenamusega tagasi lükata ühe kuu jooksul pärast selle esitamist komisjoni poolt. Kui kehtivad ajutised tollimaksud, esitatakse ettepanek lõplike meetmete kohta hiljemalt üks kuu enne nende tollimaksude kehtivuse lõppu. Dumpinguvastase tollimaksu summa ei ületa kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peaks olema nimetatud marginaalist väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab ühenduse tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks.”

11

Algmääruse artikkel 11 näeb ette:

„[…]

2.   Lõplik dumpinguvastane meede aegub viie aasta möödudes selle kehtestamisest või viie aasta möödudes viimase läbivaatamise lõpetamise kuupäevast, mis hõlmas nii dumpingut kui ka kahju, kui läbivaatamisel ei otsustata, et selle kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu või kahju jätkumine või kordumine. Aegumise läbivaatamine algatatakse komisjoni või ühenduse tootjate poolt või nende nimel tehtud taotluse põhjal ning meede jääb jõusse läbivaatamise tulemuste selgumiseni.

Aegumise läbivaatamine algatatakse, kui taotlus sisaldab piisavalt tõendeid selle kohta, et meetmete kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine. Sellisele tõenäosusele võivad viidata näiteks tõendid dumpingu ja kahju jätkumise kohta või selle kohta, et kahju kõrvaldamine tuleneb osaliselt või tervikuna meetmete olemasolust, või selle kohta, et eksportijate olukord või turutingimused on sellised, et need osutavad edasise kahjustava dumpingu tõenäosusele.

[…]

5.   Käesoleva määruse asjakohaseid sätteid, mis käsitlevad uurimismenetlusi ja uurimiste läbiviimist, v.a tähtaegadega seotud sätted, kohaldatakse kõigi käesoleva artikli lõigete 2–4 kohaste läbivaatamiste suhtes. Lõigete 2 ja 3 kohaselt tehtud läbivaatamine peab toimuma kiiresti ja tuleb tavaliselt lõpule viia 12 kuu jooksul alates läbivaatamise algatamise kuupäevast. […]

6.   […] Kui läbivaatamised seda õigustavad, tunnistab meetmete kehtestamise eest vastutav ühenduse asutus meetmed kehtetuks või jätab need kehtima vastavalt lõikele 2, või tunnistab need kehtetuks, jätab kehtima või teeb neisse muudatused vastavalt lõigetele 3 ja 4. […]

[…]”

12

Nõukogu 27. juuli 1990. aasta määrusega (EMÜ) nr 2200/90 (EÜT L 198, lk 57) kehtestati Hiinast pärit ränimetalli impordi suhtes esimest korda lõplik dumpinguvastane tollimaks. Pärast seda, kui 1995. aasta veebruaris oli avaldatud teade määrusega nr 2200/90 kehtestatud meetmete kehtivuse peatsest lõppemisest, sai komisjon taotluse meetmete läbivaatamiseks, millele olid lisatud tõendid asjaomase tootega seonduva dumpingu kohta, mida nõukogu pidas piisavaks, et algatada uurimine. Uurimistulemuste põhjal võttis nõukogu 11. detsembril 1997 vastu määruse (EÜ) nr 2496/97, millega Hiina Rahvavabariigist pärit räni impordi suhtes kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks (EÜT L 345, lk 1).

13

Määruse nr 2496/97 põhjenduses 24 on välja toodud:

„[…]

Dumpingumarginaal väljendatuna protsendimäärana CIF-väärtusest ühenduse hinnast piiril ilma tollimakse tasumata on 68,1%.” [Siin ja edaspidi on kõnealust määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

14

Nimetatud määruse artikli 1 lõige 2 sätestab:

„Lõplik tollimaks, mida kohaldatakse vaba netohinna suhtes ühenduse piiril enne tollimaksu sissenõudmist, on 49%.”

15

Pärast seda, kui 2002. aasta märtsis oli avaldatud teade dumpinguvastaste meetmete kehtivuse peatsest lõppemisest, sai komisjon algmääruse artikli 11 lõike 2 alusel esitatud taotluse meetmete läbivaatamiseks. Läbivaatamise tulemusena otsustas nõukogu, võttes vastu määruse nr 398/2004, et määrusega nr 2496/97 kehtestatud meetmed tuleb jätta jõusse.

16

Määruse nr 398/2004 põhjendusest 27 selgub:

„Vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 11 kehtestati dumpingumarginaal kaalutud keskmise normaalväärtuse ja kaalutud keskmise ekspordihinna võrdluse alusel, nagu eespool kindlaks määratud. Võrdlusel ilmnes dumpingu olemasolu. Dumpingumarginaal väljendatuna protsendimäärana CIF-väärtusest ühenduse hinnast piiril ilma tollimakse tasumata oli märkimisväärne, s.o 12,5%, kuigi madalam esialgses uurimises tuvastatud määrast.”

17

Nimetatud määruse preambulis esitatud tabel 6 ühenduse ränitööstuse müügimahu kohta kajastab järgmist:

18

Määruse nr 398/2004 põhjendusest 51 selgub:

„Ajavahemikus aastast 1998 kuni uurimisperioodini suurenes ühenduse tootmisharu müük ühenduse sõltumatutele klientidele 57%.”

19

Nimetatud määruse preambulis esitatud tabel 8 ühenduse tootmisharu turuosade kohta räniturul kajastab järgmist:

20

Määruse nr 398/2004 põhjendus 54 on sõnastatud järgmiselt:

„Uue tootmisüksuse avamine ühenduses tõi kaasa suurema tootmise ja müügimahu ning ühenduse tootmisharu turuosa suurenes 29,8%-lt 1998. aastal 36,7%-le uurimisperioodil. Uue tootmisüksuse avamine Euroopa Liidus tõi kaasa suure tõusu aastatel 1998–1999 (+ 5,4% turust). Väiksem tõus (+ 2,4% protsendipunkti) leidis aset ajavahemikus 2001. aastast kuni uurimisperioodi lõpuni.”

21

Nimetatud määruse põhjendused 71–74 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

22

Määruse nr 398/2004 artikli 1 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Hiina Rahvavabariigist pärit ja [KN-i alamrubriiki] 28046900 […] kuuluva räni impordi suhtes kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks.

2.   Lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida kohaldatakse vaba netohinna suhtes ühenduse piiril enne tollimaksu sissenõudmist, on 49%.”

23

Hoesch deklareeris Hauptzollamt Duisburgis (Duisburgi tolli keskbüroo) 15. juunil ja 12. augustil 2004 vabasse ringlusse lubamiseks ränimetalli KN-i alamrubriiki 28046900 kuuluvana. Hageja importis selle toote Indiast ja deklareeris nimetatud riigi päritoluriigina.

24

Eelotsusetaotlusest selgub siiski, et kõnealune ränimetall oli pärit Hiinast ning oli toimetatud kaks korda kolme meetri suuruste plokkidena Indias asuvale äriühingule Metplast. Nimetatud äriühing tegi nende plokkidega mitmeid toiminguid, mille käigus need eraldati, purustati ja puhastati. Purustamise tulemusena saadud osakesed sõeluti, sorteeriti suuruse järgi ja lõpuks pakendati. Räni puhastamisel eemaldati plokkide purustamise tulemusena ränikristallides tekkinud soovimatu räbukiht osaliselt käsitsi ja osaliselt mehaaniliselt. Seejärel töödeldi räni magnetiga, et eraldada vaba raud. Alumiiniumisulami valmistamiseks mõeldud räni puhtusaste ulatus pärast nimetatud äriühingu poolset töötlemist vähemalt 98,5%-ni, selline puhtusaste oli Hoeschi väitel vajalik selleks, et kasutada räni alumiiniumisulami valmistamiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei olnud siiski teada, milline puhtusaste oli ränil enne Hiinast importimist.

25

Pärast Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) poolt läbi viidud uurimist jõudis Hauptzollamt Aachen järeldusele, et põhikohtuasjas käsitletava ränimetalliga ei olnud Indias läbi viidud olulist töötlemist või toimingut ning seetõttu ei saa seda käsitada nimetatud riigist pärinevana. Hauptzollamt Aachen järeldas sellest, et nimetatud toodet tuleb käsitada Hiinast pärinevana. Ta nõudis Hoeschilt määruse nr 398/2004 artikli 1 alusel koostatud kahe 6. juuni 2007. aasta maksuteatega 99974,74 euro suuruse dumpinguvastase tollimaksu tollivormistusjärgset tasumist.

26

Finanzgericht Düsseldorfile esitatud kaebuses palus Hoesch nimetatud maksuteated tühistada, väites, et põhikohtuasjas käsitletavat räni töödeldi Indias oluliselt või viidi sellega läbi oluline toiming ning et seetõttu tuleb toodet käsitada sellest riigist pärinevana. Nimetatud äriühingu sõnul muutis räniplokkide purustamine need plokid kristallideks ning märkimisväärselt töömahukas puhastamine võimaldas tõsta räni puhtusastet. Peale selle väidab Hoesch, et määrus nr 398/2004 on kehtetu.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kohtuvaidluse lahendus sõltub sellest, kas Indias toimunud töötlemine kujutab endast päritolu andvat töötlemist või toimingut tolliseadustiku artikli 24 tähenduses, ning kui see on nii, siis ei ole imporditud ränimetall dumpinguvastase tollimaksuga maksustatav. Kui see aga nii ei ole, siis soovib kohus teada, kas määrus nr 398/2004 on kehtiv.

28

Nimetatud kohtu arvates ei oma tähtsust, milline kohaldamisala on „nimekirja” reeglitel, mille komisjon töötas välja tolliseadustiku artiklis 24 toodud mõistete täpsustamiseks ning mis on komisjoni veebilehel kättesaadavad.

29

Nendel tingimustel otsustas Finanzgericht Düsseldorf menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

30

Hoesch leiab kõigepealt, et ränimetalli mittesooduspäritolu tuleb kindlaks määrata eranditult tolliseadustiku artikli 24 alusel ning et põhikohtuasjas on kõik selle sätte kohaldamise tingimused täidetud, mistõttu tuleb põhikohtuasjas käsitletavat käitlemist vaadelda kui olulist töötlemist või toimingut, mis annab nimetatud tootele mittesooduspäritolu.

31

Nimetatud äriühingu sõnul tuleb Hiinast imporditud räniga Indias tehtud toiminguid käsitada selle toote olulise töötlemisena ning olulise töötlemise mõistet saab antud juhul määratleda lähteainete muutmisena sellisel määral, et need saavad muud omadused. Nimelt olid räniplokid purustamise tulemusena kaotanud oma esialgse kuju. Hoesch viitab ka Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt on viimane töötlemine või toiming tolliseadustiku artikli 24 tähenduses „oluline” vaid siis, kui selle tulemusena on valmival tootel niisugused erilised omadused ja koostis, mida sel enne seda töötlemist ei olnud (vt selle kohta 26. jaanuari 1977. aasta otsus kohtuasjas 49/76: Gesellschaft für Überseehandel, EKL 1977, lk 41, punkt 6). Põhikohtuasja puhul oli puhastamisega eemaldatud räniplokkides sisaldunud lisandeid ja muudetud räni kasutusotstarvet, mis võimaldab selle kasutamist alumiiniumisulamis.

32

Hoesch väidab veel, et vastupidi mitmele kauba päritolureeglile ei ole nimekirjareeglites ette nähtud nõuet seoses tariifi alamrubriigi muutumisega tolliseadustiku artiklis 24 ette nähtud tingimuste hulgas. Seega ei ole tariifirubriigi muutus nimetatud artikli 24 kohaldamise tingimus. Lisaks sellele ei ole nimekirjareeglid ja nende reeglite peatüki 28 sissejuhatavad märkused (edaspidi „sissejuhatavad märkused”), mida ei ole Euroopa Liidu Teatajas avaldatud ning mis on kättesaadavad vaid internetis ja inglise keeles, üldse siduvad. Hoesch on seisukohal, et isegi kui sissejuhatavatele märkustele tuleks tugineda, kinnitavad need põhikohtuasjas käsitletava toote mittesooduspäritolu. Nimetatud märkustest tuleneb nimelt, et räni puhastamise ja purustamise toimingud võivad teatavatel tingimustel endast kujutada olulist töötlemist või toimingut, mis annab sellele tootele päritolu. Need tingimused on põhikohtuasjas täidetud.

33

Komisjon seevastu soovitab nimekirjareegleid ja sissejuhatavaid märkusi arvesse võtta, et tagada eelkõige tollialaste õigusnormide ühetaoline kohaldamine ja nende õigusnormide kohaldamise kooskõla ühenduse poolt Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames võetud kohustustega. Nendes reeglites kajastuvad nende läbirääkimiste tulemused, mis toimusid päritolureeglite lepingus ette nähtud WTO päritolureeglite komitees ühtlustamistöö käigus.

34

Lisaks sellele on komisjoni arvates tehnilisest seisukohast õigustatud kasutada nimekirjareeglites tariifi alamrubriigi muutuse kriteeriumi – mille kohaselt tuleb kõnealust kaupa käsitada olulise töötlemise või toimingu läbinuna üksnes siis, kui selle tariifi alamrubriik muutus –, kuna põhikohtuasjas võtab see kriteerium arvesse ränimetalli tootmiseks vajalikke toiminguid ning samuti selle valmistamise eesmärki. Räni klassifitseerimine KN-i alamrubriiki 280461 või 280469 sõltub selle puhtusastmest – esimeses alamrubriigis vastavalt 99,9% või rohkem ja teises alamrubriigis alla 99,9% –, mis vastab mitte ainult selle toote kasutusotstarbele, vaid ka toote valmistamiseks vajalikule tööle. Komisjon lisab, et põhikohtuasjas ei saa teha objektiivset ja tegelikku vahet põhitoote ja töödeldud toote vahel ehk metalliplokkide kujul räni ja ränimetalli kristallide vahel, mis on saadud eraldamisel, puhastamisel ja purustamisel ning mis on seejärel sõelutud, sorteeritud ja pakendatud; need toimingud ei muutnud mingil moel ränimetalli koostist, see jääb endiselt metallurgiatööstuses kasutatavaks räniks, mille otstarve piirdub kasutamisega alumiiniumisulamite valmistamisel.

35

Siiski leiab komisjon sissejuhatavatele märkustele 3 ja 4 tuginedes, et räni puhastamine ja purustamine võivad teatavatel asjaoludel, vaatamata sellele, et tariifirubriik ei muutu, kujutada endast päritolu andvat olulist töötlemist või toimingut, tingimusel et esiteks on puhastamine niisugune valmistamisetapp, mille käigus eemaldatakse vähemalt 80% olemasolevatest lisanditest või mille tulemusena saavutatakse niisugune puhtusaste, mis võimaldab olemasoleva toote kasutamist konkreetseks otstarbeks, ning teiseks, et purustamine on räni sihipärane peenestamine teatava kindla tulemi saavutamiseks. Komisjon märgib, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmetest selgub, et ei ole tõendatud, et eemaldati vähemalt 80% lisanditest. Lisaks märgib komisjon, et saadud ränikristallid sõeluti, mis tähendab, et enne sõelumist olid need erineva suurusega. Seega ei saa järeldada, et tegemist oli räniplokkide sihipärase ja kontrollitud tükeldamisega.

36

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ränimetallplokkide eraldamine, puhastamine ja purustamine ning sellele järgnev ränikristallide sõelumine, sorteerimine ja pakendamine kujutavad endast päritolu andvat töötlemist või toimingut tolliseadustiku artikli 24 tähenduses.

37

Tolliseadustiku artiklist 24 tuleneb, et kui kauba tootmine on toimunud mitmes riigis, loetakse kaup pärinevaks riigist, kus toimus selle viimane oluline majanduslikult põhjendatud töötlemine või toiming selleks seadmestatud ettevõttes, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp.

38

Euroopa Kohus on sellega seoses otsustanud, et enne tolliseadustiku artiklit 24 kehtinud ning samas sõnastuses sätestatud nõukogu 27. juuni 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 802/68 kaupade päritolu mõiste ühise määratluse kohta (EÜT L 148, lk 1) artiklist 5 tuleneb, et otsustav kriteerium on viimane oluline töötlemine või toiming (13. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C-26/88: Brother International, EKL 1989, lk 4253, punkt 15, ja 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-372/06: Asda Stores, EKL 2007, lk I-11223, punkt 32).

39

Mis puutub nimekirjareeglite kohaldatavusse, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohus otsustas 10. detsembri 2009. aasta otsuses kohtuasjas C-260/08: HEKO Industrieerzeugnisse (EKL 2009, lk I-11571, punktid 20 ja 21), et kuigi komisjoni poolt välja töötatud reeglid aitavad kaasa kaupade mittesooduspäritolu kindlakstegemisele, ei ole need reeglid õiguslikult siduvad. Nende reeglite sisu peab seetõttu olema kooskõlas päritolureeglitega, näiteks tolliseadustiku artikliga 24, ega tohi muuta nende ulatust. See hinnang kehtib ka sissejuhatavate märkuste kohta.

40

Kuigi asjakohaseid teisese õiguse akte tuleb tõlgendada WTO raames vastu võetud lepinguid arvestades, näeb päritolureeglite leping käesoleval ajal ette vaid üleminekuaja ühtlustamise tööprogrammi. Kuna selle lepinguga ei toimu täielikku ühtlustamist, on WTO liikmetel oma päritolureeglite kohandamisel kaalutlusõigus (eespool viidatud kohtuotsus HEKO Industrieerzeugnisse, punkt 22).

41

Nendest kaalutlustest tuleneb, et liikmesriikide kohtud võivad tolliseadustiku artikli 24 tõlgendamisel kasutada nimekirjareegleid, kui see ei muuda nimetatud artikli ulatust (vt eespool viidatud kohtuotsus HEKO Industrieerzeugnisse, punkt 23).

42

Mis puutub küsimusse, kas nimekirjareeglitest tulenev tariifi alamrubriigi muutuse kriteerium on asjakohane, et teha kindlaks, kas põhikohtuasjas käsitletavad toimingud kujutavad endast päritolu andvat töötlemist või toimingut tolliseadustiku artikli 24 tähenduses, siis Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kauba päritolu kindlaks määravaid kriteeriume ei tule otsida mitte ainult töödeldud toodete tariifsest klassifikatsioonist, sest ühine tollitariifistik koostati tariifistiku endaga seotud vajadustest lähtudes, mitte toodete päritolu kindlaksmääramiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus Gesellschaft für Überseehandel, punkt 5; 23. märtsi 1983. aasta otsus kohtuasjas 162/82: Cousin jt, EKL 1983, lk 1101, punkt 16, ja eespool viidatud kohtuotsus HEKO Industrieerzeugnisse, punkt 29).

43

Euroopa Kohus on veel otsustanud, et vaatamata sellele, et kauba töötlemisest tingitud tariifirubriigi muutus on kahtlemata kaubaga läbiviidava töötlemise või toimingu olulisuse näitaja, võib töötlemine või toiming olla oluline ka siis, kui sellist rubriigimuutust ei toimu (eespool viidatud kohtuotsus HEKO Industrieerzeugnisse, punkt 35). See hinnang on ülekantav ka tariifi alamrubriigi muutuse kriteeriumile.

44

Sellest järeldub, et kui põhikohtuasjas käsitletavad töötlemise toimingud on niisugused, et annavad tolliseadustiku artiklis 24 sätestatud tingimusi arvestades päritolu, tuleb peale tariifi alamrubriigil põhinevate kriteeriumide arvesse võtta ka muid kriteeriume.

45

Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kauba päritolu kindlaksmääramine peab rajanema põhitoote ja töödeldud toote objektiivsel ja tegelikul eristamisel, mis põhineb peamiselt iga toote konkreetsetel olulistel omadustel (vt eespool viidatud kohtuotsus Gesellschaft für Überseehandel, punkt 5, eespool viidatud kohtuotsus Cousin jt, punkt 16, ja eespool viidatud kohtuotsus HEKO Industrieerzeugnisse, punkt 29).

46

Veel on oluline meelde tuletada, et viimane töötlemine või toiming on tolliseadustiku artikli 24 tähenduses „oluline” vaid siis, kui selle tulemusena on valmival tootel niisugused erilised omadused ja koostis, mida sel enne seda töötlemist või toimingut ei olnud. Toimingud, mis muudavad toote kasutusotstarbest lähtudes selle välist vormi, kuid ei too kaasa selle omaduste olulist kvalitatiivset muutust, ei saa määrata nimetatud toote päritolu (eespool viidatud kohtuotsus Gesellschaft für Überseehandel, punkt 6; 23. veebruari 1984. aasta otsus kohtuasjas 93/83: Zentrag, EKL 1984, lk 1095, punkt 13, ja eespool viidatud kohtuotsus HEKO Industrieerzeugnisse, punkt 28).

47

Euroopa Kohus on täpsustanud ka seda, et toote töötlemistoimingud, mis selle toote omadusi ja koostist oluliselt ei muuda, kuna seisnevad vaid toote väliskuju parandamises või muutmises, ei kujuta seevastu endast piisavalt selget kvalitatiivset muudatust, mida võiks käsitada nii, et selle tulemusena valmis uus toode, või nimetatud toote valmistamise olulise etapina (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Zentrag, punkt 14).

48

Põhikohtuasjas tuleb märkida, et räni klassifitseeritakse KN-i alamrubriiki 280461 või 280469 räni puhtusastme alusel – esimeses alamrubriigis vastavalt 99,9% või rohkem ja teises alamrubriigis alla 99,9%. Tuleb tõdeda sarnaselt komisjoniga, et niisugune erinevus klassifitseerimisel vastab nii räni kasutusotstarbe erinevusele kui ka toote valmistamiseks vajalikule tööle.

49

Antud juhul hõlmavad Indias läbi viidud räni töötlemise toimingud eraldamist, purustamist, puhastamist, sõelumist, sorteerimist ja pakendamist. Mis esiteks puutub räni eraldamisse, sõelumisse, sorteerimisse ja pakendamisse, siis selgub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et need toimingud ei muutnud mingil moel räni omadusi või koostist, kuna nende toimingute tulemusena jääb see metallurgiatööstuses kasutatavaks räniks, mida toimikus sisalduvate vaidlustamata andmete kohaselt kasutatakse alumiiniumisulamite valmistamiseks.

50

Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, ei saa põhitoote erineva peensusastmega jahvatamist käsitada toote olulise töötlemisena, kuna selle tulemusena muutub üksnes toote tihedus ja väliskuju tema hilisemast kasutusotstarbest lähtudes, kuid see töötlemine ei too kaasa põhitoote olulist kvalitatiivset muudatust. Teiseks vastavad jahvatatud tootele eraldamise abil tehtav kvaliteedikontroll ning toote pakendamine vaid toote müüginõuetele ega mõjuta selle olulisi omadusi (vt seoses toorkaseiini päritolu kindlakstegemisega eespool viidatud kohtuotsus Gesellschaft für Überseehandel, punkt 7).

51

Seega selgub, et nii ränimetallplokkide eraldamist kui ka purustamise tulemusena saadud ränikristallide sõelumist, sorteerimist ja pakendamist ei saa käsitada ränimetallile päritolu andvana.

52

Mis teiseks puutub toote puhastamisse ja purustamisse, siis sissejuhatavatest märkustest selgub, et need toimingud võivad anda töödeldavale tootele päritolu ja seda isegi juhul, kui selle tariifi alamrubriik ei muutu. Sissejuhatava märkuse nr 3 kohaselt on see puhastamise puhul nii, kui seda tehakse toote valmistamise käigus, eemaldades vähemalt 80% olemasolevatest lisanditest. Sissejuhatava märkuse nr 4 kohaselt on see nii ka purustamise puhul, kui erinevalt lihtsast peenestamisest tükeldatakse toode sihipäraselt ja kontrollitult osakesteks, mille füüsilised ja keemilised omadused erinevad lähteainete omadustest.

53

Sellega seoses on oluline tõdeda, et sissejuhatavatest märkustest nr 3 ja 4 tulenevad kriteeriumid võimaldavad arvesse võtta räni omaduste olulist kvalitatiivset muutust, objektiivset ja tegelikku vahet põhitoote ja töödeldud toote vahel ning räni sihtotstarvet. Seega vastavad need käesoleva kohtuotsuse punktides 45–47 meenutatud kohtupraktikale. Kuna need kriteeriumid ei muuda tolliseadustiku artikli 24 kohaldamisala, on nendele tuginemine põhikohtuasja asjaoludel õigustatud.

54

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et põhikohtuasjas ei ole sissejuhatavates märkustes nr 3 ja 4 ette nähtud tingimused täidetud, kuna ei ole tõendatud, et põhikohtuasjas käsitletava puhastamisega oleks eemaldatud 80% olemasolevatest lisanditest, ning samuti pole võimalik tõdeda, et põhikohtuasjas käsitletav purustamine vastab räniplokkide sihipärasele ja kontrollitud tükeldamisele osakesteks. Neil tingimustel ei kujuta räni puhastamise ja purustamise toimingud, nagu need viidi läbi Indias, olulist töötlemist või toimingut tolliseadustiku artikli 24 tähenduses, mis võimaldaks saadud toodet käsitada pärinevana riigist, kus need toimingud aset leidsid.

55

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et räniplokkide eraldamine, puhastamine ja purustamine ning sellele järgnev ränikristallide sõelumine, sorteerimine ja pakendamine, nagu need viidi läbi põhikohtuasjas, ei kujuta endast päritolu andvat töötlemist või toimingut tolliseadustiku artikli 24 tähenduses.

56

Juhuks kui põhikohtuasjas käsitletavat ränimetalli tuleb käsitada Hiinast pärinevana, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teises küsimuses, kas määrus nr 398/2004 on kehtiv. Täpsemalt tahab ta teada, kas esiteks tegi nõukogu hindamisvea, tuginedes ühenduse tootmisharule põhjustatud kahju olemasolu kindlakstegemisel väärale eeldusele, ning teiseks, kas dumpinguvastase tollimaksu määra 49% säilitamine määrusega nr 398/2004 on algmääruse artikli 9 lõikega 4 kooskõlas.

57

Esiteks tuleb märkida, et nagu selgub eelotsusetaotlusest, peab taotluse esitanud kohus selle küsimusega vajalikuks paluda Euroopa Kohtult määruse nr 398/2004 kehtivuse kontrolli ainult seoses ühenduse tootmisharule põhjustatud kahju olemasoluga ja nimetatud määrusega säilitatud dumpinguvastase tollimaksu määra säilitamisega.

58

Hoesch leiab, et määrus nr 398/2004 on kehtetu ühelt poolt selle tõttu, et Hiinast pärineva impordi ja ühenduse tootmisharule tekkinud kahju vahelise põhjusliku seose kindlakstegemisel tehti ilmne hindamisviga, ja teiselt poolt selle tõttu, et dumpinguvastaste meetmete läbivaatamisel ületati menetlustähtaega.

59

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eristatakse ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses selgelt siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesandeid ning üksnes siseriiklik kohus, kus menetlus toimub ja kes peab lõpuks asjas otsuse tegema, saab asja eripärast lähtuvalt hinnata nii vajadust saada kohtuotsuse tegemiseks Euroopa Kohtult eelotsus kui ka Euroopa Kohtule esitatud küsimuste asjakohasust (vt selle kohta 26. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt, EKL 2007, lk I-5305, punkt 18).

60

Seda arvestades ei tule määruse nr 398/2004 kehtivust uurida nende väidete seisukohast, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus ei viidanud (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Ordre des barreaux francophones et germanophone jt, punktid 17–19).

61

Teiseks tuleb meenutada, et ühenduse institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad (27. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-351/04: Ikea Wholesale, EKL 2007, lk I-7723, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ühenduse tootmisharule põhjustatud kahju olemasolu kindlakstegemine eeldab keeruliste majanduslike olukordade hindamist ning et kohtulik kontroll sellise hinnangu üle peab piirduma menetlusnormidest kinnipidamise, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulise õigsuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (vt eespool viidatud kohtuotsus Ikea Wholesale, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-398/05: AGST Draht- und Biegetechnik, EKL 2008, lk I-1057, punkt 34).

63

Määruse nr 398/2004 kehtivust tuleb analüüsida just eeltoodud kaalutlustest lähtudes.

64

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esiteks, et tema kahtluste aluseks seoses määruse nr 398/2004 kehtivusega on Üldkohtu 14. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas T-107/04: Aluminium Silicon Mill Products vs. nõukogu (EKL 2007, lk II-669), milles Üldkohus tühistas nõukogu 22. detsembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2229/2003 – millega kehtestatakse Venemaalt pärit räni impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 339, lk 3; ELT eriväljaanne 11/48, lk 173) – artikli 1 põhjusel, et nõukogu tegi ilmseid hindamisvigu ühenduse tootmisharule tekitatud kahju kindlakstegemisel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et nimetatud kohtuotsusega tühistatud määrus kajastas samu uurimis- ja võrdlusperioode nagu määrus nr 398/2004 ning et ühenduse ränituru areng on nende määruste puhul sama, mistõttu tuleks määrus nr 398/2004 samadel põhjustel tühistada.

65

Sellega seoses tuleb tõdeda, et need määrused erinevad üksteisest põhiküsimuses. Määrusega nr 2229/2003 kehtestati Venemaalt pärit räni impordi suhtes esimest korda dumpinguvastane tollimaks ning see määrus anti algmääruse artikli 5 alusel toimunud esialgse uurimise tulemusena. Seega oli nõukogu kohustatud tegema kindlaks ühenduse tootmisharule kõnealuse impordiga põhjustatud kahju olemasolu. Seevastu määrus nr 398/2004 säilitab alates aastast 1990 Hiina päritolu räni impordi suhtes kehtinud dumpinguvastased meetmed ning see määrus anti algmääruse artikli 11 lõike 2 alusel toimunud läbivaatamise tulemusena. Selles osas tuleb meenutada, et läbivaatamismenetlus on põhimõtteliselt objektiivselt erinev esialgsest uurimismenetlusest, mida reguleerivad sama määruse muud sätted (27. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-422/02 P: Europe Chemi-Con (Deutschland) vs. nõukogu, EKL 2005, lk I-791, punkt 49).

66

Nende kahe menetluse objektiivne erinevus on tingitud sellest, et impordile, mille suhtes on algatatud läbivaatamismenetlus, on eelnevalt juba kehtestatud lõplikud dumpinguvastased meetmed ning selle kohta on juba põhimõtteliselt kogutud piisavalt tõendeid, et teha kindlaks, kas nende meetmete kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine. Seevastu kui impordi suhtes on algatatud esialgne uurimine, on selle eesmärk just nimelt mis tahes dumpingu olemasolu, määra ja mõju tuvastamine ning seda isegi siis, kui sellise menetluse algatamise põhjendamiseks on vajalik piisavate tõendite olemasolu (eespool viidatud kohtuotsus Europe Chemi-Con (Deutschland) vs. nõukogu, punkt 50).

67

Algmääruse artikli 11 lõikest 2 tuleneb, et dumpinguvastaste meetmete säilitamine üle nende normaalkehtivusaja on võimalik vaid siis, kui läbivaatamise käigus tõendatakse, et meetmete kehtivuse lõppemisega „võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu või kahju jätkumine või kordumine”. Sellest tuleneb, et eespool viidatud kohtuotsuses Aluminium Silicon Mill Products vs. nõukogu Üldkohtu poolt määruse nr 2229/2003 kehtivuse analüüsimisel tehtud järeldused kahju olemasolu kohta ei ole määruse nr 398/2004 kehtivuse hindamisel asjakohased.

68

Teiseks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et määruse nr 398/2004 põhjenduse 71 teine lause, mille kohaselt ühenduse tootmisharu müügimahu ja turuosa kasv „seiskusid” pärast 2000. aastat, ning ühenduse tootmisharu müügimahu ja turuosade näitajad, mis on toodud nimetatud määruse preambuli tabelites 6 ja 8, on omavahel vastuolus.

69

Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et nimetatud tabelist 6 selgub, et aastatel 1998–2000 kasvas ühenduse tootmisharu ränimüügi maht 54%, kuid alates aastast 2000 kuni uurimisperioodini kasvas see müügimaht umbes 2,1%. Peale selle selgub tabelist 8, et aastatel 1998–2000 suurenes ühenduse tootmisharu turuosa 29,8%-lt 34,3%-le ning alates aastast 2000 kuni uurimisperioodini 34,3%-lt 36,7%-le.

70

Sellest tuleneb, et kuigi on tõsi, et ühenduse tootmisharu ränimüügi maht ja turuosa uurimisperioodil suurenesid, siis sellele vaatamata – võttes arvesse müügimahu olulist kasvu (54%) aastatel 1998–2000 – peatus ühenduse tootmisharu areng alates aastast 2000, mistõttu võib seda käsitada seisakuna. Järelikult ei ole määruse nr 398/2004 preambuli tabelite 6 ja 8 ning selle määruse põhjenduse 71 vahel vastuolu.

71

Veel on tarvis mainida, et määruse nr 398/2004 põhjendusest 72, mille sisu ei ole vaidlustatud, tuleneb, et alates aastast 2000 ei olnud ühenduse tootmisharu märkimisväärset positiivset arengut täheldatud. Ka nimetatud määruse põhjendusest 73, mida samuti ei ole vaidlustatud, selgub, et aastast 2000 kuni uurimisperioodini halvenes ühenduse tootmisharu olukord ning uurimisperioodil oli ühenduse tootmisharu positsioon eriti nõrk ja kaitsetu.

72

Lõpuks oli määruse nr 2496/97 artikli 1 lõike 2 alusel Hiinast pärit räni impordi suhtes enne tollimaksu sissenõudmist kohaldatud lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määr 49%. Seega on tõenäoline, et Hiinast pärit räni impordi turuosad olid väiksemad, kui need oleksid olnud ilma dumpinguvastase tollimaksuta. Kuna määruse nr 398/2004 põhjendusest 74, mille sisu ei ole vaidlustatud, tuleneb, et perioodil 1. jaanuarist kuni uurimisperioodi lõpuni suurenes dumpinguhinnaga impordi maht Hiinast märgatavalt ja on tõenäoline, et kui dumpinguvastaseid meetmeid ei oleks kehtestatud, oleks jätkunud üha suurema mahu väga madala hinnaga kõnealuse toote vedu ühenduse turule, mis sunniks ühenduse tootmisharu hindu alandama, siis oli nõukogul õigus, kui ta jõudis asja konteksti arvestades järeldusele, et kui dumpinguvastased tollimaksud oleksid puudunud, oleks Hiinast pärit räni impordi korral olnud suur oht ühenduse tootmisharule.

73

Neil tingimustel ei teinud nõukogu ühtegi ilmset hindamisviga, kui ta järeldas, et dumpinguvastaste meetmete kaotamine võib tõenäoliselt tingida selle, et ühenduse tootmisharule tekib uuesti kahju.

74

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas dumpinguvastase tollimaksu määra 49% säilitamine määruse nr 398/2004 artikli 1 lõikes 2 on algmääruse artikli 9 lõike 4 viimase lausega kooskõlas, kui dumpingumarginaal, mis määruse nr 2496/97 põhjenduse 24 kohaselt oli 68,1%, oli määruse nr 398/2004 põhjenduse 26 kohaselt vaid 12,5%.

75

Hoesch väitis selle kohta, et algmääruse artikli 9 lõike 4 kohaselt, mida nimetatud määruse artikli 11 lõike 5 alusel kohaldatakse ka läbivaatamiste suhtes, on keelatud kehtestada dumpingumarginaalist kõrgemat tollimaksumäära.

76

Tuleb märkida, et nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 66 ja 67 öeldud, peavad ühenduse ametiasutused niisuguste meetmete läbivaatamise käigus, mille kehtivus hakkab lõppema, algmääruse artikli 11 lõike 2 alusel vaid tõendama, kas meetmete kehtivuse lõppemine soodustab dumpingu või kahju jätkumist või kordumist, ning kui see on nii, siis nimetatud meetmed säilitatakse. Vastupidisel juhul tunnistatakse dumpinguvastased meetmed kehtetuks. Seda järeldust kinnitab ka nimetatud määruse artikli 11 lõike 6 sõnastus, mille kohaselt juhul, kui läbivaatamised seda õigustavad, tunnistatakse meetmed kehtetuks või jäetakse need kehtima vastavalt selle artikli lõikele 2, kuid nagu tuleneb nimetatud lõikest 6, võidakse meetmed mitte ainult kehtetuks tunnistada või kehtima jätta, vaid neid võidakse ka nimetatud artikli lõigete 3 ja 4 alusel muuta. Järelikult ei saa selliste meetmete läbivaatamise tulemuseks, mille kehtivus hakkab lõppema, olla kehtivate meetmete muutmine.

77

Pealegi näeb algmääruse artikli 9 lõike 4 viimane lause ette nõude, et dumpinguvastase tollimaksu summa „ei ületa kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peaks olema nimetatud marginaalist väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab ühenduse tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks”. Arvestades nimetatud artikli üldist ülesehitust ja süsteemi, kuhu see artikkel kuulub, ei ole see artikkel aga kohaldatav kõnealuse määruse artikli 11 lõikes 2 ette nähtud menetlusele. Nagu käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis märgitud, saavad ühenduse ametiasutused dumpinguvastaste meetmete läbivaatamise käigus algmääruse artikli 11 lõike 2 alusel nimetatud meetmed vaid säilitada või kehtetuks tunnistada.

78

Antud juhul otsustasid ühenduse ametiasutused läbivaatamise tulemusena, et dumpinguvastaste meetmete kehtivuse lõppedes on tõenäoline, et kahju kordub. Seega oli nõukogul õigus, kui ta kooskõlas algmääruse artikli 11 lõigetega 2 ja 6 otsustas dumpinguvastase tollimaksu määra 49% säilitada.

79

Eeltoodud põhjendustest lähtudes tuleb teisele küsimusele vastata, et selle küsimuse analüüsi käigus ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada määruse nr 398/2004 kehtivust.

80

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: