—

K. Peśla, esindaja: Rechtsanwalt B. Kemper,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja J. Kemper,

—

Tšehhi valitsus, esindaja: M. Smolek,

—

Kreeka valitsus, esindajad: E. Skandalou ja S. Vodina,

—

Iirimaa, esindajad: D. O’Hagan, keda abistas M. Collins, SC, ning D. Dodd, BL, ja K. Keane, BL,

—

Ungari valitsus, esindajad: J. Fazekas, K. Veres ning M. Fehér,

—

Austria valitsus, esindaja: E. Riedl,

—

Soome valitsus, esindaja: A. Guimaraes-Purokoski,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: H. Støvlbæk, M. Adam ning M. Vollkommer,

1

Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artikli 39 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud Poola kodaniku K. Peśla ning Justizministerium Mecklenburg-Vorpommerni (Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa justiitsministeerium) vahelises vaidluses seoses viimase keeldumisega võtta K. Peśla, ilma et ta oleks sooritanud võimekustesti õigusvaldkondades, mis on kohustuslikud eksami puhul, mida nimetatakse erstes juristiches Staatsexamen (õigusteaduse esimene riigieksam, edaspidi „esimene riigieksam”), juriidilisse ettevalmistusteenistusse ametitaotlejana (Rechtsreferendar).

3

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Saksamaal on kõigil reguleeritud juriidilistel kutsealadel üldjuhul vaja saavutada Befähigung zum Richteramt (sobivus kohtuniku ametisse). Vastavalt Saksa kohtuniku staatuse seaduse (Deutsches Richtergesetz, edaspidi „DRiG”) § 5 lõikele 1 saavutab nimetatud sobivuse isik, kes on pärast õpinguid ülikoolis õigusteaduse alal sooritanud esimese riigieksami ning pärast juriidilist ettevalmistusteenistust (Rechtsreferendariat, edaspidi „ettevalmistusteenistus”) sooritanud teise riigieksami õigusteaduses.

4

DRiG §5a lõike 2 kohaselt sisaldavad ülikooliõpingud – mis peavad Saksamaal kestma vähemalt kaks aastat – kohustuslikke aineid ja spetsialiseerumiseks ette nähtud valikaineid. Kohustuslikud ained puudutavad eraõiguse, karistusõiguse, avaliku õiguse ja menetlusõiguse põhiaspekte, sealhulgas Euroopa õigusega, õigusmetodoloogiaga ja filosoofia, ajaloo ja sotsioloogia põhiaspektidega seotud teemasid. Valikained on ette nähtud õpingute täiendamiseks, nendega seotud kohustuslike ainete süvendatud õppeks ning õiguse interdistsiplinaarse ja rahvusvahelise lähenemise edasiandmiseks.

5

DRiG § 5d lõike 2 esimese lause kohaselt peavad esimese riigieksami esemeks olevad ained olema sellise tasemega, et õpingud saaks lõpetada nelja ja poole aastaga. Sama seaduse § 5 lõike 1 kohaselt koosneb esimene eksam ülikoolieksamist erinevates valikainetes ning riigieksamist kohustuslikes ainetes. Lõike 2 kolmanda lause kohaselt toimub viimati nimetatud eksam kirjaliku ja suulise eksamina.

6

DRiG § 5 lõike 2 kohaselt peab õppetöö ja ettevalmistusteenistuse sisu olema omavahel kooskõlastatud. Sama seaduse § 5b kohaselt kestab ettevalmistusteenistus kaks aastat ning hõlmab määramist kohustuslikku teenistusse ning ühte või mitmesse valikulisse teenistusse. Sama paragrahvi kohaselt toimuvad selle teenistuse kohustuslikud osad tsiviilasju lahendavas üldkohtus, prokuratuuris või kriminaalasju lahendavas kohtus, haldusasutuses ja advokaadibüroos. DRiG § 5 lõike 3 esimese lause kohaselt peab õigusteaduse teise riigieksami kirjalik osa toimuma ettevalmistusteenistuse 18.–21. kuul.

7

DRiG § 5b lõige 4 sätestab, et ettevalmistusteenistuse kohustuslikud osad kestavad igaüks kolm kuud, erandiks on teenistus advokaadibüroos, mis kestab 9 kuud.

8

Selle väljaõppe raames võib Saksa kohtute seaduse (Gerichtsverfassungsgesetz, edaspidi „GVG”) § 10 alusel juriidilises ettevalmistusteenistuses olija menetleda kohtuniku järelevalve all õigusalase koostöö taotlusi, ära kuulata pooli menetluses, välja arvatud kriminaalasjades, koguda tõendeid ning pidada kohtuistungeid. GVG § 142 lõige 3 sätestab, et ametitaotlejale võib prokuröri järelevalvel anda prokuröri abi ülesandeid.

9

Liidumaad peavad täpsustama nende normide üksikasju. Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa juristide väljaõppe seaduse (Gesetz über die Juristenausbildung im Land Mecklenburg-Vorpommern, edaspidi „JAG-M-V”) § 21 lõike 3 kohaselt toimub ametitaotleja ettevalmistusteenistus avalik-õigusliku väljaõppe käigus. Ametitaotleja saab JAG-M-V § 21a lõike 2 alusel igakuist toimetulekutoetust. Juristide väljaõppe seaduse rakendusmääruse (Verordnung zur Ausführung des Juristenausbildungsgesetzes, edaspidi „JAPO M-V”) § 36 lõigete 1 ja 2 kohaselt allub ametitaotleja selles ettevalmistusteenistuses hierarhilisele kontrollile ning ta järgib oma koolitaja juhiseid. JAG-M-V § 24 sätestab, et ettevalmistusteenistus lõpeb eksami sooritamisega või esimesest korduseksamist läbikukkumisega.

10

DRiG § 6 lõike 1 kohaselt sõltub ettevalmistusteenistusse lubamine esimese riigieksami sooritamisest. Sama seaduse § 112a sätestab, et kui Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik on liikmesriigis omandanud ülikoolidiplomi õigusteaduses, mis võimaldab tal selles liikmesriigis alustada ülikoolijärgset ettevalmistust advokaadi kutsekvalifikatsiooni omandamiseks, võib ta Saksamaal nõuda selle ülikoolidiplomi võrdväärseks tunnistamist esimese riigieksamiga. Võrdväärseks tunnistamisel lubatakse huvitatud isik ettevalmistusteenistusse.

11

Kohtutoimikust nähtub, et DRiG § 112a „Võrdväärsuse hindamine juriidilisse ettevalmistusteenistusse astumise lubamisel” võeti vastu pärast seda, kui Euroopa Kohus oli 13. novembril 2003 teinud otsuse kohtuasjas C-313/01: Morgenbesser (EKL 2003, lk I-13467). Paragrahv sätestab:

„1.   Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna lepingu mõne osalisriigi või Šveitsi kodanik, kes on ühes nimetatud riikidest omandanud ülikoolidiplomi õigusteaduse erialal, mis annab selles riigis õiguse alustada ülikoolijärgset ettevalmistust Euroopa advokaadi kutsekvalifikatsiooni omandamiseks vastavalt Euroopa advokaadi Saksamaal tegutsemise seaduse §-le 1, lubatakse vastava taotluse esitamisel ettevalmistusteenistusse, kui tema teadmised ja oskused vastavad § 5 lõike 1 kohase kohustuslike ainete riigieksami eduka sooritamisega tõendatud teadmistele ja oskustele.

2.   Lõikes 1 nõutavate teadmiste ja oskuste kontroll hõlmab ka ülikoolidiplomi ja esitatud tõendite, eeskätt diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide ning asjakohase töökogemuse kontrollimist. Kui kontrolli tulemusel selgub, et võrdväärsus puudub või on see ainult osaline, viiakse vastava taotluse korral läbi võimekustest.

3.   Võimekustest on saksa keeles sooritatav riiklik eksam, mis hõlmab vajalikke teadmisi Saksa õigusest ning mille alusel hinnatakse võimet juriidilise ettevalmistusteenistuse edukaks läbimiseks. Eksamineeritavad ained on era-, karistus- ja avalik õigus koos vastava menetlusõigusega. Sooritada tuleb kohustuslike ainete riigieksami kirjalikud tööd teises lauses nimetatud õigusvaldkondades, mille piisavat valdamist ei ole juba tõendatud lõike 2 esimeses lauses ette nähtud kontrolli raames.

4.   Võimekustest loetakse sooritatuks, kui

Kui lõike 3 teises lauses nimetatud õigusvaldkondadest ühe piisav valdamine on kindlaks tehtud juba lõike 2 esimeses lauses nimetatud kontrolli raames, loetakse eksamitööd selles valdkonnas sooritatuks.

5.   Sooritamata jäänud võimekustesti võib korrata ühel korral.

6.   Võrdväärseks tunnistamine lõike 1 alusel on võrreldav § 5 lõike 1 kohase esimese riigieksami eduka sooritamisega.

[…]”

12

K. Peśla lõpetas 2003. aasta detsembris oma ülikooliõpingud Poznańi (Poola) ülikooli õigusteaduskonnas, saades magistrikraadi (magister). Jaanuaris 2005 andis Oderi-äärse Frankfurdi (Saksamaa) ülikooli õigusteaduskond, kus ta alates 1998. aastast jätkas oma õpinguid samal ajal õpingutega Poolas, talle Saksa-Poola õiguskursuse läbimisel akadeemilise kraadi Master of German and Polish Law (Saksa ja Poola õigusteaduse magister) ning veebruaris 2005 akadeemilise kraadi Bachelor of German and Polish Law (Saksa ja Poola õigusteaduse bakalaureus).

13

Novembris 2005 esitas K. Peśla taotluse Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa juriidilisse ettevalmistusteenistusse astumiseks. Oma taotluse toetuseks esitas ta täiendavad dokumendid eeskätt õppetöö ainepunktide, oma kutsealase töökogemuse ning läbitud kursuste ja koolituste kohta, tuues lisaks eraldi välja eespool viidatud kohtuotsuse Morgenbesser.

14

27. märtsi 2007. aasta otsusega jättis Justizministerium Mecklenburg-Vorpommern taotluse kutsekvalifikatsiooni võrdväärseks tunnistamiseks DRiG § 112a tähenduses rahuldamata. Tema arvates on võrdväärsuse hindamist võimaldavaks kriteeriumiks nende teadmiste omandamine, mis on vajalikud esimese riigieksami sooritamiseks kohustuslikes ainetes sama seaduse § 5 lõike 1 tähenduses. Teadmisi välisriikide õiguses ei saa tunnistada võrdväärseks Saksa õiguse erinevuste tõttu. Lisaks tuleneb sellest otsusest, et teadmised Saksa õigusest, mis on nõutavad ainepunktide puhul, mille K. Peśla sai kursuse Master of German and Polish Law raames, on oluliselt madalamad kui esimese riigieksami kirjalike tööde tase kohustuslikes ainetes.

15

Kõnealuses otsuses on siiski täpsustatud, et K. Peśla võib aga esitada taotluse DRiG § 112a lõike 3 kohasel võimekustestil osalemiseks.

16

K. Peśla esitas 27. aprillil 2007 eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse 27. märtsi 2007. aasta otsuse peale. Oma kaebuse toetuseks väidab ta peamiselt, et Justizministerium Mecklenburg-Vorpommerni läbi viidud võrdväärsuse hindamine on vastuolus Euroopa Kohtu praktikas väljakujunenud kriteeriumidega. Kui hindamiskriteeriumina tuleks aluseks võtta esimesel riigieksamil kontrollitavaid Saksa õiguse alaseid teadmisi ja oskusi, siis välismaal omandatud diplom ei saaks mingil juhul täita sellist kriteeriumi, kuna teistes liikmesriikides ei õpetata üldjuhul Saksa õigust.

17

Teise võimalusena heidab K. Peśla selle otsuse puhul ette, et ei ole piisavalt arvesse võetud teadmisi, mis ta omandas Saksamaal oma õpingute, praktika, ülikooli kahes õppetoolis tegutsemise ning juhendamisel töötamise käigus.

18

Justizministerium Mecklenburg-Vorpommern väidab, et vaidlustatud otsus on õigustatud. Tema arvates ei saa nõustuda omandatud teadmiste võrdväärseks tunnistamisega.

19

Leides, et neil asjaoludel sõltub vaidluse lahendamine tingimustest, mille seab EÜ artikkel 39 võrdväärseks tunnistamisele DRiG § 112a lõigete 1, 2 ja 6 tähenduses, otsustas Verwaltungsgericht Schwerin menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20

Kaks esimest eelotsuse küsimust, mida tuleb uurida koos, puudutavad seda, millised on teadmised, mida tuleb võrdlusalusena arvesse võtta, et hinnata, kas taotluse esitajal, kes soovib otse ilma selleks ette nähtud eksamitöid sooritamata astuda juriidilisse ettevalmistusteenistusse, on võrdväärne teadmiste tase sellega, mida tavapäraselt nõutakse vastavasse teenistusse pääsemiseks asjaomases liikmesriigis. Nii käsitleb esimene eelotsuse küsimus seda, kas need teadmised peavad puudutama vastuvõtva liikmesriigi õigust, samas kui teise eelotsuse küsimuse eesmärk on kindlaks määrata, kas teadmisi teise liikmesriigi õigusest saab nii hariduse taseme kui ka hariduse omandamiseks kuluva aja ja tehtavate pingutuste poolest lugeda vastupidi võrdväärseks teadmistega, mis on nõutavad juriidilisse ettevalmistusteenistusse astumiseks vastuvõtvas liikmesriigis.

21

Oma kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas on võimalik, et ühenduse õigus nõuab, et vastuvõtva liikmesriigi õiguse alaste teadmiste – mis on vajalikud, et pääseda juriidilisse ettevalmistusteenistusse, mis kohustuslikult eelneb teisele riigieksamile õigusteaduses ning tegutsemisele juriidilistel kutsealadel – taset tuleks teataval määral alandada, et edendada isikute vaba liikumist.

22

Kahele esimesele eelotsuse küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt meenutada, et K. Peśla olukorras olev isik ei saa põhikohtuasjas oma akadeemilise kvalifikatsiooni ja oma töökogemuse tunnustamiseks tugineda ühenduse teisesele õigusele, et pääseda ligi koolituse praktilisele osale, mis on vajalik Saksamaal juriidilistel kutsealadel tegutsemiseks.

23

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/5/EÜ, millega hõlbustatakse alalist tegutsemist advokaadi kutsealal muus liikmesriigis kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon (EÜT L 77, lk 36; ELT eriväljaanne 06/03, lk 83), puudutab üksnes sellist advokaati, kellel on advokaadina oma päritoluliikmesriigis täielik kutsekvalifikatsioon (vt eespool viidatud kohtuotsus Morgenbesser, punkt 45). Lisaks nähtub kohtutoimikust, et ametitaotleja tegevus loetakse väljaõppe praktiliseks osaks, mis on vajalik Saksa juriidilistel kutsealadel tegutsemiseks. Järelikult ei saa sellist tegevust nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/48/EMÜ vähemalt kolmeaastase kutseõppe läbimisel antavate kõrgharidusdiplomite tunnustamise üldsüsteemi kohta (EÜT 1989, L 19, lk 16; ELT eriväljaanne 05/01, lk 337), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/19/EÜ (EÜT L 206, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 138), tähenduses pidada „reguleeritud kutsealaks”, mis eristub Saksa klassikalistest juriidilistest kutsealadest, nagu advokaadi kutseala (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Morgenbesser, punktid 46–55).

24

Nagu leidis kinnitust kohtuistungil, ei olnud K. Peśla põhikohtuasjas aset leidnud sündmuste ajal omandanud kutsekvalifikatsiooni, mis on nõutav Poolas advokaadina tegutsemiseks.

25

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et nii EÜ artikkel 39, mida sõnaselgelt mainiti esitatud eelotsuse küsimustes, kui ka EÜ artikkel 43 on kohaldatavad sellises olukorras, nagu on põhikohtuasjas.

26

Esiteks tuleneb kohtutoimikust, iseäranis Saksamaa valitsuse märkustest, et esiteks nõutakse ettevalmistusteenistuses ametitaotlejalt tema õpingute käigus omandatud teadmiste kasutamist, panustades oma juhendaja järelevalve all viimase tegevusse, ning teiseks saab ametitaotleja väljaõppe käigus tasu igakuise toimetulekutoetuse näol. Selles osas on Euroopa Kohus juba leidnud, et kuna ametitaotleja teeb tegelikku ja tulemuslikku tööd, tuleb ametitaotleja lugeda töötajaks EÜ artikli 39 tähenduses (vt selle kohta 17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-109/04: Kranemann, EKL 2005, lk I-2421, punktid 12–18).

27

Teiseks kujutab Saksa õigusnormidega ette nähtud juriidiline ettevalmistusteenistus endast väljaõpet ning eeltingimust, mis on Saksamaal vajalik eeskätt selleks, et tegutseda advokaadi kutsealal, mis on reguleeritud kutseala, millele kohaldatakse EÜ artiklit 43 (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Morgenbesser, punkt 60).

28

Lisaks tuleb meenutada, et nende kahe artikli kohaldamist ei saa põhikohtuasjas välistada erandite alusel, mis on sätestatud EÜ artikli 39 lõikes 4 „avaliku teenistuse” puhul ning EÜ artikli 45 esimeses lõigus „tegevuse puhul, mis selles [liikmes]riigis on kas või ajutiselt seotud avaliku võimu teostamisega”.

29

Esiteks, kuna ametitaotleja sooritab osa oma ettevalmistusteenistusest väljaspool avalikku sektorit, piisab, kui meenutada, et mõiste „avalik teenistus” ei hõlma töötamist füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku kasuks, sõltumata töötaja tööülesannetest (vt 29. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-114/97: komisjon vs. Hispaania, EKL 1998, lk I-6717, punkt 33, ning eespool viidatud kohtuotsus Kranemann, punkt 19).

30

Kui tegemist oli – nagu kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Kranemann – ühe osaga sellest ettevalmistusteenistustest, mis tuli läbida väljaspool avalikku sektorit, siis tuleb märkida, et kuna ametitaotleja teeb osa oma väljaõppest tsiviilasju lahendavas üldkohtus, haldusasutuses, prokuratuuris või kriminaalasju lahendavas kohtus, tegutseb see ametitaotleja, nagu Saksamaa valitsus kohtuistungil rõhutas, vastavalt ettevalmistusteenistuse juhendaja juhistele ja tema järelevalve all, nagu nähtub ka käesoleva kohtuotsuse punktides 8 ja 9 viidatud GVG ja JAPO M-V sätetest.

31

Seega ei saa ametitaotleja tegevus kuuluda EÜ artikli 39 lõikes 4 sätestatud erandi alla, kuna nimetatud erand ei kohaldu ametikohtadele, mis olles küll riigi või muu avalik-õigusliku isiku ametikoht, ei mõjuta kuidagi otseses tähenduses avaliku halduse ülesannete täitmist (vt eelkõige 17. detsembri 1980. aasta otsus kohtuasjas 149/79: komisjon vs. Belgia, EKL 1980, lk 3881, punkt 11, ning 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-47/02: Anker jt, EKL 2003, lk I-10447, punkt 59).

32

Teiseks peab EÜ artikli 45 esimeses lõigus sätestatud erand piirduma tegevustega, mis iseenesest kujutavad endast otsest ja konkreetset osalemist avaliku võimu teostamisel (vt eelkõige 21. juuni 1974. aasta otsus kohtuasjas 2/74: Reyners, EKL 1974, lk 631, punkt 45; 13. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C-42/92: Thijssen, EKL 1993, lk I-4047, punkt 8, ja 31. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C-283/99: komisjon vs. Itaalia, EKL 2001, lk I-4363, punkt 20).

33

Seega ei jää käesoleva kohtuotsuse punktis 30 tooduga analoogsetel põhjustel ametitaotleja tegevus, isegi kui see toimuks avalikus sektoris, EÜ artikli 45 esimeses lõigus sätestatud erandi kohaldamisalasse (vt samuti analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Thijssen, punktid 22 ja 23).

34

Samuti tuleb märkida, et kui kutsealal tegutsemise alustamise tingimused ei ole ühtlustatud, siis on liikmesriikidel õigus kindlaks määrata sellel kutsealal tegutsemiseks vajalikud teadmised ja kvalifikatsioon ning nõuda sellise diplomi esitamist, mis kinnitaks nende teadmiste ja kvalifikatsiooni omamist (vt 15. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 222/86: Heylens jt, EKL 1987, lk 4097, punkt 10; 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C-340/89: Vlassopoulou, EKL 1991, lk I-2357, punkt 9, samuti 7. mai 1992. aasta otsus kohtuasjas C-104/91: Aguirre Borrell jt, EKL 1992, lk I-3003, punkt 7).

35

Siiski tuleb meenutada, et ühenduse õigus seab liikmesriikide vastavale pädevusele piirid, kuna nimetatud küsimuse reguleerimiseks vastu võetud siseriiklikud õigusnormid ei tohi endast kujutada EÜ artiklitega 39 ja 43 tagatud põhivabaduste tõhusa teostamise õigustamatut takistust (vt eespool viidatud kohtuotsus Heylens jt, punkt 11, ning 31. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C-19/92: Kraus, EKL 1993, lk I-1663, punktid 28 ja 32).

36

Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kvalifikatsioonitingimusi kehtestavad siseriiklikud normid – isegi kui neid kohaldatakse ilma kodakondsusest lähtuva diskrimineerimiseta – võivad takistada nimetatud põhivabaduste teostamist, kui kõnealused siseriiklikud normid jätavad tähelepanuta teadmised ja kvalifikatsiooni, mille huvitatud isik on juba omandanud mõnes muus liikmesriigis (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Vlassopoulou, punkt 15; eespool viidatud kohtuotsus Kraus, punkt 32; 22. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C-375/92: komisjon vs. Hispaania, EKL 1994, lk I-923, punkt 18, ja eespool viidatud kohtuotsus Morgenbesser, punktid 61 ja 62).

37

Sellest järeldub, et kui liikmesriigi ametivõimud vaatavad läbi teise liikmesriigi kodaniku taotlust saada teatava aja jooksul praktilist väljaõpet, et hiljem tegutseda reguleeritud kutsealal, on ametivõimud kohustatud arvesse võtma huvitatud isiku kutsekvalifikatsiooni, võrreldes ühelt poolt kvalifikatsiooni, mida kinnitavad tema diplomid, tunnistused ja muud dokumendid ning tema vastav töökogemus, ning teiselt poolt siseriiklikus õiguses nõutavat kutsekvalifikatsiooni (vt selle kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Vlassopoulou, punkt 16, ja eespool viidatud kohtuotsus Morgenbesser, punktid 57 ja 58).

38

Nimetatud kohtupraktika väljendab põhimõtet, mis on omane EÜ asutamislepingus sätestatud põhivabadustele (vt selle kohta 14. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-238/98: Hocsman, EKL 2000, lk I-6623, punkt 24, ja 22. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-31/00: Dreessen, EKL 2002, lk I-663, punkt 25). Nagu tuleneb nimelt eespool viidatud kohtuotsuse Morgenbesser punktist 61, ei ole analüüsi jaoks oluline, kas keeldumise vaidlustamisel – nagu põhikohtuasjas, kus keelduti lubamast mõne muu liikmesriigi kui Saksamaa Liitvabariik kandidaati ettevalmistusteenistusse, ilma et ta oleks sooritanud võimekustesti õigusvaldkondades, mis on kohustuslikud esimese riigieksami puhul – tugineti töötajate vabale liikumisele või asutamisvabadusele.

39

Nii on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et käesoleva kohtuotsuse punktis 37 esitatud võrdlev uurimismenetlus peab vastuvõtva liikmesriigi ametivõimudel võimaldama objektiivselt kindlaks teha, et välisriigi diplom tõendab, et selle omaniku teadmised ja kvalifikatsioon on kui mitte identne, siis vähemalt võrdväärne siseriikliku diplomi tõendatavate teadmiste ja kvalifikatsiooniga. Välismaise dokumendi võrdväärsust tuleb eranditult hinnata teadmiste ja kvalifikatsiooni taseme alusel, mis arvestades dokumendis viidatud õpingute ja praktilise väljaõppe laadi ja kestust selle dokumendi omanikul eeldatavalt on (vt eespool viidatud kohtuotsus Heylens jt, punkt 13; eespool viidatud kohtuotsus Vlassopoulou, punkt 17; eespool viidatud kohtuotsus Aguirre Borrell jt, punkt 12; 22. märtsi 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 13, ning eespool viidatud kohtuotsus Morgenbesser, punkt 68).

40

Kui diplomite võrdleva hindamise tulemusel jõutakse järeldusele, et välisriigi diplomiga tõendatavad teadmised ja kvalifikatsioon vastavad siseriiklikes õigusnormides sätestatud tingimustele, tuleb liikmesriigil tunnistada, et kõnealune diplom täidab need tingimused. Kui võrdlemisel ilmneb aga, et need teadmised ja kvalifikatsioon on üksnes osaliselt vastavad, on vastuvõtval liikmesriigil õigus nõuda, et huvitatud isik tõendaks, et ta on puuduvad teadmised ja kvalifikatsiooni omandanud (vt eespool viidatud kohtuotsus Vlassopoulou, punkt 19; eespool viidatud kohtuotsus Aguirre Borrell jt, punkt 14; 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-234/97: Fernández de Bobadilla, EKL 1999, lk I-4773, punkt 32; eespool viidatud kohtuotsus Morgenbesser, punkt 70, ja 7. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-255/01: Markopoulos jt, EKL 2004, lk I-9077, punktid 64 ja 65).

41

Sellisel juhul peavad pädevad siseriiklikud ametivõimud hindama, kas vastuvõtvas liikmesriigis õpingutsükli raames või praktiliste kogemuste teel saadud teadmistega saab tõendada puuduvate teadmiste omandamist (eespool viidatud kohtuotsus Vlassopoulou, punkt 20; eespool viidatud kohtuotsus Fernández de Bobadilla, punkt 33, ja eespool viidatud kohtuotsus Morgenbesser, punkt 71).

42

Tuginedes käesoleva kohtuotsuse kolmes eespool asuvas punktis esitatud kohtupraktikale, iseäranis eespool viidatud kohtuotsuse Morgenbesser punktile 68 ja punkti 70 esimesele lausele, väidab K. Peśla, et selleks, et kooskõlas ühenduse õigusega kohaldada niisugust siseriiklikku õigusnormi nagu DriG § 112a lõiked 1 ja 2, tuleb põhimõtteliselt arvesse võtta teadmisi ja kvalifikatsiooni, mis on omandatud päritoluliikmesriigis, käesoleval juhul Poola Vabariigis, ning vajaduse korral võtta üksnes teise võimalusena arvesse õigusteadmisi ja -kvalifikatsiooni, mis on saadud vastuvõtvas liikmesriigis, käesoleval juhul Saksamaa Liitvabariigis. Ta leiab, et kui võrdlemisel lähtutaks Saksa õiguse alastest teadmistest ja oskustest, siis välismaal omandatud diplom ei saaks mingil juhul täita nõutavaid kriteeriume, kuna teistes liikmesriikides ei õpetata üldjuhul Saksa õigust. K. Peśla arvates on seetõttu vaba liikumine praktiliselt välistatud noorte juristide puhul, kes on oma kvalifikatsiooni omandanud mõnes muus liikmesriigis kui Saksamaa Liitvabariik.

43

See argument põhineb selle kohtupraktika valel tõlgendamisel, millele K. Peśla tugineb.

44

Sellest kohtupraktikast tuleneb, et käesoleva kohtuotsuse punktides 37 ja 39–41 esitatud võrdleva hindamise käigus võib liikmesriik arvesse võtta objektiivseid erinevusi, mis esinevad päritoluliikmesriigis nii kõnealuse kutseala õigusliku raamistiku kui ka selle kutse tegevusalaga seoses. Advokaadi kutseala puhul võib liikmesriik seega uurida võrdlevalt diplomeid, võttes seejuures arvesse erinevusi asjaomaste siseriiklike õiguskordade vahel (vt eespool viidatud kohtuotsus Vlassopoulou, punkt 18, ja eespool viidatud kohtuotsus Morgenbesser, punkt 69).

45

Nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 37 viidatud kohtupraktikast ning vastupidi K. Peśla väidetule, tuleb vastuvõtva liikmesriigi õigusnormidega nõutava kutsekvalifikatsiooniga võrreldes uurida teadmisi, mida tõendab teises liikmesriigis omandatud diplom, ja teistes liikmesriikides saadud kvalifikatsiooni ja/või tööalast kogemust ning selles liikmesriigis omandatud kogemusi, kus kandidaat taotleb enda registreerimist (vt samuti selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Aguirre Borrell jt, punkt 11; 1. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-164/94: Aranitis, EKL 1996, lk I-135, punkt 31; eespool viidatud kohtuotsus Dreessen, punkt 24, ja eespool viidatud kohtuotsus Morgenbesser, punkt 67).

46

Nii ei saa pelk asjaolu, et esimese liikmesriigi õigust puudutavaid läbitud õigusõpinguid võib nii saadud väljaõppe taseme kui väljaõppe läbimiseks kulunud aja ja pingutuste poolest lugeda võrreldavaks õpingutega, mille eesmärk on anda teadmisi, mis vastavad teises liikmesriigis nõutavale kutsekvalifikatsioonile, tuua käesoleva kohtuotsuse punktides 37 ja 39–41 esitatud võrdleva hindamise käigus endaga kaasa kohustust mitte eelistada selle liikmesriigi siseriiklike õigusnormidega nõutavaid teadmisi, kus kandidaat soovib saada kutsealast väljaõpet, mis on nõutav juriidilistel kutsealadel tegutsemiseks, vaid teadmisi, mis põhiliselt puudutavad esimese liikmesriigi õigust ning mis vastavad viimati nimetatud liikmesriigis saadud kvalifikatsioonile. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on märkinud, võivad põhikohtuasjas K. Peśla esitatud argumendid äärmuslikumal juhul viia selleni, et kandidaat võib pääseda ettevalmistusteenistusse, ilma et tal oleks vähimaidki teadmisi Saksa õigusest või saksa keelest.

47

Lisaks, kuna K. Peśla väidab teise võimalusena, et teadmisi Saksa õigusest, mis ta omandas oma ülikooliõpingute käigus Saksamaal, ei võtnud Justizministerium Mecklenburg-Vorpommern piisavalt arvesse, siis piisab, kui märkida, et käesoleval juhul ei pea Euroopa Kohus võtma seisukohta, kas Saksa ametivõimudel on õigus lugeda ebapiisavaks sellised tõendid, nagu esitas K. Peśla.

48

Eespool toodut arvestades tuleb kahele esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et EÜ artiklit 39 tuleb tõlgendada nii, et teadmised, mida tuleb võrdlusalusena arvesse võtta, et hinnata väljaõppe võrdväärsust taotluse alusel, millega soovitakse otse ilma selleks ette nähtud eksamitöid sooritamata astuda juriidilisse ettevalmistusteenistusse, on sellised, mis vastavad nõutavale kvalifikatsioonile liikmesriigis, kus kandidaat soovib vastavasse teenistusse astuda.

49

Oma kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktidele 37 ja 39–41 läbi viidava võrdväärsuse hindamise käigus tuleb alandada kas või vähesel määral nõutavate vastuvõtva liikmesriigi õiguse alaste teadmiste taset, selleks et tagada EÜ artikli 39 kasulik mõju.

50

Selles suhtes ei eelda EÜ artikli 39 kasulik mõju, et liikmesriigis kutsealal tegutsemise alustamise suhtes kehtiksid madalamad nõuded kui need, mis kehtivad tavaliselt selle riigi kodanike suhtes.

51

Käesoleva kohtuotsuse punktides 34–41, 44 ja 45 mainitud praktikas möönis Euroopa Kohus vajadust sobitada kindlaksmääratud kutsealal tegutsemiseks nõutava kvalifikatsiooni nõue EÜ artiklitega 39 ja 43 tagatud põhivabaduste tõhusa teostamise vajadustega (vt selle kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Heylens jt, punkt 13).

52

Nii nähtub kõnealusest kohtupraktikast, et käesoleva kohtuotsuse punktis 39 esile toodud võrdväärsuse hindamine tuleb läbi viia kogu seda akadeemilist ja kutsealast väljaõpet silmas pidades, millele huvitatud isik saab tugineda, selleks et hinnata, kas seda väljaõpet saab käsitada sellisena, mis vastab vähemalt osaliselt tingimustele, mis on nõutavad asjaomasel tegevusalal tegutsemiseks (vt selle kohta eeskätt eespool viidatud kohtuotsus Morgenbesser, punktid 66 ja 67). Kui sellise võrdleva hindamise käigus ilmneb, et kõnealune väljaõpe vastab nendele tingimustele üksnes osaliselt, on vastuvõtval liikmesriigil – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 40 – õigus nõuda, et huvitatud isik tõendaks, et ta on puuduvad teadmised ja kvalifikatsiooni omandanud.

53

Asjaolu, et vastuvõttev liikmesriik peab seega arvesse võtma teadmisi, mis vastavad vaid osaliselt selle liikmesriigi siseriiklike õigusnormidega nõutavale kutsekvalifikatsioonile, ning tegema seda muul viisil kui selle kvalifikatsiooni andmisele eelnevate eksamitega, aitab juba lihtsustada isikute vaba liikumist, nii nagu see on ette nähtud eelkõige EÜ artiklis 39. Kui niisugust kohustust ei oleks, võiks vastuvõtva liikmesriigi kodanikelt tavaliselt nõutava diplomi puudumine iseenesest kujutada määravat takistust selle liikmesriigi juriidilistel kutsealadel tegutsemisele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Morgenbesser, punktid 64–67).

54

Seetõttu ei saa nõustuda K. Peśla argumentidega, mille kohaselt kaoks EÜ artikli 39 mõte, kui vastuvõttev liikmesriik võiks kandidaadilt nõuda, et tema teadmised siseriiklikust õigusest oleksid samasuguse tasemega kui see, mis vastab selles riigis kõnealustel kutsealadel tegutsemiseks nõutavale kutsekvalifikatsioonile.

55

Lisaks tuleneb kohtutoimikust, et ametitaotlejalt oodatakse ettevalmistusteenistuse algusest peale, et ta abistab oma koolitajat ja täidab viimase juhendamisel praktilisi ülesandeid. Selleks võidakse pidada hädavajalikuks, et ametitaotlejal oleksid juba enne selliste praktiliste ülesannete raames oma õigusalaste oskuste rakendamist Saksa õigussüsteemi korraldusest samasuguse tasemega teadmised nagu need, mis vastavad esimesele riigieksamile kohustuslikes ainetes. Igal juhul näib väljaõppeprotsessi progresseeruvat laadi silmas pidades väga keeruline omandada ettenähtud aja jooksul vajalikud teadmised, selleks et mõistliku edulootusega sooritada teine riigieksam.

56

Kuigi EÜ artiklis 39 endas ei ole ette nähtud, et tuleks alandada vastuvõtva liikmesriigi õiguse alaste teadmiste taset, mis on nõutav niisugustes olukordades nagu põhikohtuasjas, tuleb siiski meenutada, et seda artiklit ei saa tõlgendada nii, et see võtab liikmesriikidelt õiguse pehmendada nõutavat kvalifikatsiooni.

57

Sellest tuleneb, et kui liikmesriigi ametivõimud vaatavad läbi mõne teise liikmesriigi kodaniku taotlust saada teatava aja jooksul sellist praktilist väljaõpet nagu ettevalmistusteenistus, et hiljem tegutseda reguleeritud juriidilisel kutsealal, ei sätesta EÜ artikkel 39 iseenesest, et need ametivõimud peavad kandidaadilt ühenduse õiguses nõutava võrdväärsuse hindamise raames nõudma ainult madalamat õigusalaste teadmiste taset kui see, mis vastab kvalifikatsioonile, mida selles liikmesriigis nõutakse niisuguse praktilise väljaõppe saamiseks, ilma et kõnealune artikkel siiski takistaks sellise kvalifikatsiooni pehmet tõlgendamist.

58

Sellegipoolest on oluline, et praktikas ei jääks osalise tunnustamise võimalus, nagu on esile toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 52, pelgalt näilikuks.

59

Kui asjaomaste kandidaatide kvalifikatsiooni ja nõutavate teadmiste võrdlemisel ilmneb üksnes osaline vastavus, ei ole vastuvõtval liikmesriigil tingimata õigust nõuda kõikides nendes olukordades, et oleksid sooritatud sama ulatusega võimekustestid, olenemata tuvastatud osaliste teadmiste suuremast või väiksemast mahust. Käesoleva kohtuotsuse punktis 37 viidatud võrdleva hindamise esemeks olevate valdkondade piisava eristatuse puudumise korral võib tagajärjeks olla see, et tegelikult on omandatud kvalifikatsiooni osaline tunnustamine praktikas välistatud, mistõttu huvitatud isikud peavad seejärel tõendama, et nad on omandanud mitte ainult puuduvad teadmised, vaid ka need, mida võidakse kõnealuse võrdleva hindamise käigus tunnustada – ning seda nõutaval tasemel.

60

Tuleb siiski täpsustada, et kuna siseriiklike õigusteaduse eksamite – nagu esimene riigieksam – edukas sooritamine tõendab nii ulatuslike kui süvendatud teadmiste omandamist antud õigusvaldkondades, ei saa eelmisest punktist tuleneva eristamise nõude tagajärg olla see, et pelgalt täpsed teadmised nende valdkondade teatavatest aspektidest on piisavad selleks, et huvitatud isikul oleks alust nõuda, et tema kvalifikatsiooni tunnustataks osaliselt.

61

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab põhikohtuasjas kontrollima, kas DRiG §-ga 112 kehtestatud kord, nagu seda kohaldavad pädevad siseriiklikud ametivõimud, pakub isikutele, kellel on piisavalt ulatuslikud ja süvendatud teadmised nende valdkondade olulisest alamhulgast, mis koos moodustavad nimetatud paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ette nähtud võrdleva hindamise eseme, võimalust vabaneda kohustusest sooritada kõik sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud eksamid.

62

Selle kohta tuleb mainida, et vastuseks ühele Euroopa Kohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele märkis Saksamaa valitsus, et juhul kui kandidaat on omandanud näiteks Saksa tsiviilõigusest teadmised, mis vastavad DRiG § 112a lõigetes 1 ja 2 nimetatud võrdleva hindamise raames nõutavale tasemele, ilma et ta siiski suudaks tõendada, et tal on sama tasemega teadmised Saksa tsiviilkohtumenetluse seadustikust, võivad nimetatud artikli lõikes 3 ette nähtud võimekustestid käsitleda üksnes Saksa tsiviilkohtumenetluse õigust.

63

Lisaks tuleb märkida, et teadmiste ja oskuste kontroll, mis on ette nähtud DRiG § 112a lõikes 1, näib praktikas tõepoolest vähem nõudlik kui esimene riigieksam. Kohtutoimikust nähtub, et vastupidi õigusteaduse kraadiga isikule, kes on õpingud läbinud Saksamaal, ei ole teisest liikmesriigist pärit kandidaat kohustatud sooritama eksameid spetsialiseerumiseks ette nähtud valikainetes ega suulisi eksameid.

64

Neil asjaoludel ei näi esmapilgul, et DRiG §-ga 112 kehtestatud korra raames antud võimalus – mida on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktis 52 – omandatud teadmisi osaliselt tunnustada oleks pelgalt näilik, kuid seda peab siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev tegema otsuse siseriikliku õiguse tõlgendamise kohta.

65

Eespool toodut kogumis arvesse võttes tuleb kolmandale eelotsuse küsimusele vastata, et EÜ artiklit 39 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi pädevad ametivõimud vaatavad läbi mõne teise liikmesriigi kodaniku taotlust saada teatava aja jooksul sellist praktilist väljaõpet nagu ettevalmistusteenistus, et hiljem tegutseda reguleeritud juriidilisel kutsealal, ei sätesta see artikkel iseenesest, et need ametivõimud peavad kandidaadilt ühenduse õiguses nõutava võrdväärsuse hindamise raames nõudma ainult madalamat õigusalaste teadmiste taset kui see, mis vastab kvalifikatsioonile, mida selles liikmesriigis nõutakse niisuguse praktilise väljaõppe saamiseks. Siiski tuleb täpsustada, et esiteks ei takista kõnealune artikkel siiski sellise kvalifikatsiooni pehmet tõlgendamist ning et teiseks on oluline, et praktikas ei oleks võimalus omandatud teadmisi, mis vastavad kvalifikatsioonile, mida huvitatud isik on tõendanud, osaliselt tunnustada pelgalt näilik – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

66

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: