—

Distillerie Smeets Hasselt NV, esindaja: advocaat J. Verbist,

—

Belgia valitsus, esindaja: J.-C. Halleux,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: S. Schønberg ja M. van Beek,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik”), artikli 217 lõike 1 ja artikli 221 lõike 1 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluses, mille poolteks on esiteks Distillerie Smeets Hasselt NV ning Belgia riik, L. De Vos, Bollen, Mathay & Co. BVBA, Transterminal Logistics NV likvideerija, D. Van den Langenbergh ja Firma De Vos NV, teiseks Belgia riik ja Bollen, Mathay & Co. BVBA, Transterminal Logistics NV likvideerija, ja kolmandaks L. De Vos ja Belgia riik; vaidlus puudutab imporditollimaksu tollivormistusjärgset sissenõudmist.

3

Tolliseadustiku artikkel 217 sätestab:

„1.   Iga tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa, edaspidi „tollimaksu summa”, arvutab toll niipea, kui on saanud vajalikud andmed, ja märgib selle arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale (arvestuskanne).

[…]

2.   Liikmesriigid määravad tollimaksu summa kohta arvestuskande tegemise üksikasjaliku korra. Selles korras võib olla erinevusi vastavalt sellele, kas silmas pidades asjaolusid, mis tõid kaasa tollivõla tekkimise, on toll sellest tuleneva maksusumma tasumises kindel või mitte.”

4

Nimetatud seadustiku artikli 221 lõige 1 sätestab:

„Niipea kui arvestuskanne on tehtud, teatatakse võlgnikule tollimaksu summa vastava korra kohaselt.”

5

Tollieeskirjade rikkumise puhul tasumisele kuuluva impordi- või eksporditollimaksu kindlaksmääramist ja sellest teatamist reguleerivad tollimaksude ja aktsiiside üldseaduse (algemene wet inzake douane en accijnzen, edaspidi „AWDA”), mida on ühtlustatud 18. juuli 1977. aasta kuningliku dekreediga (Belgisch Staatsblad, , lk 11425) ja kinnitatud . aasta tolli- ja aktsiisimaksude seadusega (Belgisch Staatsblad, , lk 9013), artiklid 267–272.

6

AWDA artikkel 267 sätestab:

„Juhul kui protokollis tuvastatakse kuritegusid, pettusi või õigusrikkumisi, tuleb need dokumendid vormistada kohe või nii kiiresti kui võimalik vähemalt kahe pädeva isiku poolt, kellest üks peab olema tolli- ja aktsiisiasutuse teenistuses või tema poolt volitatud.”

7

AWDA artikkel 268 sätestab:

„Protokollis tuleb esitada faktiliste asjaolude tuvastamise ja õigusrikkumise kohta esitatud avalduse põhjuse lühike ja täpne kirjeldus, näidates ära isikud, nende elukutse, kuupäeva ja koha, ning pidada silmas artiklit 176 selles nimetatud erijuhtumite korral.”

8

AWDA artikkel 270 näeb ette:

„Artiklis 267 nimetatud protokolli koostamisest viie päeva jooksul tuleb selle originaal esitada protokolli koostaja vahetule juhile ne varietur märke tegemiseks ja õigusrikkumises süüdistatavale isikule tuleb esitada protokolli ärakiri. Kui õigusrikkumises süüdistatav isik keeldub seda vastu võtmast või on teadmata, tuleb sellest teatada selle kommuuni esimehele, kus õigusrikkumine tuvastati, või teda esindama volitatud isikule.”

9

AWDA artikkel 271 sätestab:

„Juhul kui süüdistatav viibis rikkumise tuvastamise juures, on tal õigus viibida protokolli koostamise juures ja soovi korral protokoll allkirjastada ning saada kohe selle ärakiri; vastasel korral saadetakse süüdistatavale protokolli ärakiri tähitud kirjaga.”

10

AWDA artikkel 272 sätestab:

„Pädeva ametniku poolt ametiülesannete täitmise käigus koostatud protokolli õigsust eeldatakse, kuni pole tõendatud vastupidist; ebatäpsused õiguse kohaldamisel, mis ei puuduta faktilisi asjaolusid, ei mõjuta protokolli õiguspärasust, kuid need tuleb parandada, kui isik kutsutakse kohtusse; kui protokolli koostas ainuisikuliselt vaid üks ametnik, ei ole sellel tõendamisväärtust.”

11

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasi käsitleb tollivormistuspettust, mis puudutas mitut etüülalkoholi partiid, mis on suunatud seestöötlemise tolliprotseduurile vastavalt ühenduse tolliseadustiku asjaomastele sätetele. Need partiid asendati teiste kaubapartiidega, käesoleval juhul veega, ja viidi nii tollijärelevalve alt välja.

12

Hof van Beroep te Antwerpeni (Antwerpeni apellatsioonikohus) 26. septembri 2006. aasta otsusega kohustati Distillerie Smeets Hasselt NV-d ja L. De Vos’d eelkõige tasuma solidaarselt selle pettuse tõttu tasumata jäetud imporditollimaksud.

13

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus, kellele esitati selle otsuse peale kassatsioonkaebus, väitis Distillerie Smeets Hasselt NV eelkõige, et lähtudes tolliseadustiku artikli 217 lõikest 1 ja artikli 221 lõikest 1 ei olnud apellatsioonikohtul õigus, kui ta asus seisukohale, et protokolli koostama volitatud ametniku koostatud protokolli saab siseriikliku õiguse alusel pidada „arvestusdokumendiks” või „mõneks muuks samaväärseks teabekandjaks” nimetatud artikli 217 lõike 1 tähenduses.

14

Neil põhjustel otsustas Hof van Cassatie (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [tolliseadustiku] artikli 217 lõiget 1 ja artikli 221 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et […] tollivõla arvestuskan[ne on tehtud] nõuetekohaselt ka siis, kui [sellest tollivõlast tulenev] summa kantakse AWDA kohaselt protokolli, mille koostab mitte ametnik, kellel on õigus märkida see summa arvestusdokumentidesse, vaid ametnik, kellel on õigus protokoll koostada, ja kas sellist protokolli saab pidada arvestusdokumendiks või mõneks muuks samaväärseks teabekandjaks [nimetatud] seadustiku artikli 217 lõike 1 tähenduses?”

15

Euroopa Ühenduste Komisjon vaidlustab eelotsusetaotluse vastuvõetavuse, väites, et see ei ole piisavalt põhjendatud.

16

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale eeldab vajadus anda siseriiklikule kohtule tarvilik ühenduse õiguse tõlgendus, et viimane määratleks oma esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks küsimuste aluseks olevat faktilist olukorda (vt eelkõige 21. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-67/96: Albany, EKL 1999, lk I-5751, punkt 39; . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-51/96 ja C-191/97: Deliège, EKL 2000, lk I-2549, punkt 30, ja . aasta otsus kohtuasjas C-506/04: Wilson, EKL 2006, lk I-8613, punkt 38).

17

Eelotsusetaotlustes esitatud andmed peavad mitte üksnes võimaldama Euroopa Kohtul anda tarviliku vastuse, vaid ühtlasi andma liikmesriikide valitsustele ja huvitatud isikutele võimaluse esitada märkusi kooskõlas Euroopa Kohtu põhikirja artikliga 23. Euroopa Kohus peab tagama selle võimaluse kaitse, arvestades asjaolu, et selle sätte alusel teavitatakse huvitatud isikuid üksnes eelotsusetaotlustest (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Albany, punkt 40; 12. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-145/03: Keller, EKL 2005, lk I-2529, punkt 30, ja eespool viidatud kohtuotsus Wilson, punkt 39).

18

Esiteks sisaldab eelotsusetaotlus käesolevas asjas piisavalt andmeid, et võimaldada liikmesriikide valitsustel ja teistel huvitatud isikutel esitada oma märkused. Pealegi nähtub Belgia valitsuse ja komisjoni esitatud märkustest, et nad said eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse kohta võtta tarviliku seisukoha.

19

Teiseks leiab Euroopa Kohus, et eelotsusetaotluses ja märkustes esitatud asjaolusid arvestades on tal piisavalt informatsiooni esitatud küsimusele tarviliku vastuse andmiseks.

20

Eeltoodust järeldub, et Euroopa Kohus peab esitatud küsimusele vastama.

21

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tollivõlast tuleneva maksusumma märkimist protokolli, millega siseriiklikud ametiasutused tuvastavad AWDA rikkumisi, saab pidada asjaomase summa kohta arvestuskande tegemiseks tolliseadustiku artiklite 217 ja 221 tähenduses.

22

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb meenutada, et tolliseadustiku artikli 217 lõike 1 esimesest lõigust tuleneb, et arvestuskanne kujutab endast tolli poolt tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa märkimist arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale.

23

Tolliseadustiku artikli 217 lõike 2 kohaselt määravad liikmesriigid arvestuskande tegemise üksikasjaliku korra, milles võib olla erinevusi vastavalt sellele, kas silmas pidades asjaolusid, mis tõid kaasa tollivõla tekkimise, on toll sellest tollivõlast tuleneva maksusumma tasumises kindel või mitte.

24

Selles osas tuleb märkida, et kui, nii nagu ka põhikohtuasjas, maksusumma sissenõudmismenetlus puudutab tollivõlga, mis tekkis sellest, et pädev siseriiklik ametiasutus tuvastas kohaldatava tollialase õigusakti vastase pettuse, siis on sellise menetluse tulemus loomu poolest ebakindel, kuna nimetatud asutus ei saa olla asjaomase summa tasumises kindel.

25

Seega tuleb tolliseadustiku artikli 217 lõikega 2 liikmesriikidele antud kaalutlusruumi arvestades sedastada, et liikmesriigid võivad määrata, et arvestuskande tollivõlast tuleneva tollimaksu summa kohta võib teha asjaomase summa märkimisega protokolli, millega tuvastatakse kohaldatava tollialase õigusakti rikkumine ja mille on koostanud selline pädev tolliasutus nagu AWDA artiklis 267 nimetatud ametiasutus.

26

Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimusele vastata, et tolliseadustiku artiklit 217 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid võivad määrata, et arvestuskande tollivõlast tuleneva tollimaksu summa kohta võib teha asjaomase summa märkimisega pädeva tolliasutuse koostatud protokolli, millega tuvastatakse kohaldatava tollialase õigusakti rikkumine.

27

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) artiklit 217 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid võivad määrata, et arvestuskande tollivõlast tuleneva tollimaksu summa kohta võib teha asjaomase summa märkimisega pädeva tolliasutuse koostatud protokolli, millega tuvastatakse kohaldatava tollialase õigusakti rikkumine.