—

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja C. Blaschke,

—

Taani valitsus, esindajad: J. Bering Liisberg ja B. Weis Fogh,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: C. Wissels ja M. de Grave,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: I. Rao ja J. Coppel,

—

Euroopa Parlament, esindajad: E. Perillo, A. Auersperger Matić ja U. Rösslein,

—

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Veiga ja M. Simm,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: D. Maidani ja F. Hoffmeister,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad EÜ artiklite 12 ja 39 tõlgendamist ning ühtlasi ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46; parandused ELT 2004, L 229, lk 35, ELT 2005, L 197, lk 34 ja ELT 2007, L 204, lk 28), artikli 24 lõike 2 kehtivust.

2

Eelotsusetaotlused on esitatud kohtuvaidluses A. Vatsouras ja J. Koupatantze versus Arbeitsgemeinschaft (ARGE) Nürnberg 900 (Nürnbergi linna tööhõivekeskus 900, edaspidi „ARGE”), mille ese oli tööotsijatele makstava põhilise toetuse, mida A. Vatsouras ja J. Koupatantze olid saanud, maksmise lõpetamine.

3

Direktiivi 2004/38 põhjendused 1 ja 9 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

4

Direktiivi 2004/38 artikkel 6 sätestab:

„1.   Liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kuni kolm kuud, ilma et nad peaksid täitma muid tingimusi või formaalsusi peale nõude omada kehtivat isikutunnistust või passi.

2.   Lõike 1 sätteid kohaldatakse ka nende liidu kodanikuga kaasas olevate või ühinevate pereliikmete suhtes, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, kuid kellel on kehtiv pass.”

5

Direktiivi 2004/38 artikkel 7 sätestab:

„1.   Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:

[…]

3.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel säilitab liidu kodanik, kes ei ole enam töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja, töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja staatuse, kui ta:

[…]

[…]”.

6

Selle direktiivi artikkel 14 näeb muu hulgas ette:

„1.   Liidu kodanikel ja nende pereliikmetel on artiklis 6 sätestatud elamisõigus seni, kuni nad ei koorma põhjendamatult vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.

2.   Liidu kodanikel ja nende pereliikmetel on artiklites 7, 12 ja 13 sätestatud elamisõigus, kuni nad vastavad kõnealustes artiklites sätestatud tingimustele.

[…]

4.   Erandina lõigetest 1 ja 2 ning ilma et see piiraks VI peatüki sätete kohaldamist, ei või liidu kodanikke või nende pereliikmeid mitte mingil juhul välja saata, kui:

[…]

7

Direktiivi 2004/38 artikli 24 kohaselt:

„1.   Kui asutamislepingu ja teiseste õigusaktide erisätetes ei ole selgelt ette nähtud teisiti, koheldakse kõiki käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega. Seda õigust saavad kasutada ka pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud ja kellel on seal elamisõigus või alaline elamisõigus.

2.   Erandinda lõikest 1 ei ole vastuvõttev liikmesriik kohustatud tagama õigust sotsiaalabile elamisperioodi esimese kolme kuu jooksul või, kui see on asjakohane, artikli 14 lõike 4 punktis b sätestatud pikema ajavahemiku jooksul, samuti pole ta kohustatud enne alalise elamisõiguse omandamist andma stipendiumide või õppelaenudena toimetulekutoetust õpinguteks, sealhulgas tööalaseks koolituseks, muudele isikutele kui töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele, sellise staatuse säilitanud isikutele ja nende pereliikmetele.”

8

Saksamaa sotsiaalkindlustusseadustiku II raamatu – tööotsijatele makstavad toetused (Sozialgesetzbuch II, edaspidi „SGB II”) § 7 lõige 1 sätestab:

„1.   Käesoleva raamatu järgi saavad hüvitisi isikud, kes:

Välja arvatud […]

2)   välismaalased, kel on õigus riigis viibida üksnes tööotsimise eesmärgil, nende pereliikmed ning varjupaigataotlejate hüvitiste seaduse (Asylbewerberleistungsgesetz) § 1 alusel hüvitisi saama õigustatud isikud. See ei puuduta riigis elamise õigust sätestavaid norme.”

9

Saksamaa sotsiaalkindlustusseadustiku XII raamatu – välismaalaste sotsiaalabi (Sozialgesetzbuch XII) § 23 lõike 3 kohaselt välismaalastel, kes on riiki tulnud üksnes sotsiaalabi saamiseks või kel on õigus riigis viibida üksnes tööotsimise eesmärgil, ei ole õigust sotsiaalabi saada. […]

10

Varjupaigataotlejate hüvitiste seaduse (Asylbewerberleistungsgesetz) § 1 sätestab:

„1.   Käesoleva seaduse järgi on hüvitisi saama õigustatud välismaalased, kes viibivad tegelikult Saksamaa Liitvabariigi territooriumil, ning

[…]”.

11

A. Vatsouras, 10. detsembril 1973 sündinud Kreeka kodanik, saabus Saksamaale 2006. aasta märtsis.

12

10. juulil 2006 esitas ta ARGE-le taotluse SGB II alusel makstava toetuse saamiseks. ARGE 27. juuli 2006. aasta otsuse alusel maksti talle seda toetust 30. novembrini 2006. Sissetulekud, mida A. Vatsouras oma kutsetegevusega sai, arvestati kõnealusest toetusest maha, mille tõttu oli tema igakuise toetuse suuruseks 169 eurot. ARGE 29. jaanuari 2007. aasta otsusega pikendati selle toetuse maksmist 31. maini 2007.

13

A. Vatsourase kutsealane tegevus lõppes 2007. aasta jaanuaris.

14

ARGE lõpetas 18. aprilli 2007. aasta otsusega selle toetuse maksmise alates 30. aprillist 2007. A. Vatsourase esitatud halduskaebus selle otsuse peale jäeti ARGE 4. juuli 2007. aasta otsusega rahuldamata põhjendusel, et tal ei olnud SGB II § 7 lõike 1 teise lause punkti 2 alusel õigust hüvitisele. Selle otsuse peale esitas A. Vatsouras kaebuse Sozialgericht Nürnbergile.

15

Vahepealsel ajal, 4. juunil 2007, leidis A. Vatsouras endale taas töö, tänu millele ei pidanud ta enam sotsiaalabist sõltuma.

16

J. Koupatantze on 15. mail 1952 sündinud Kreeka kodanik.

17

Ta saabus Saksamaale 2006. aasta oktoobris ja asus tööle 1. novembril. Tema tööleping lõppes 21. detsembril samal aastal tööandja tellimuste puudumise tõttu.

18

J. Koupatantze esitas 22. detsembril 2006 ARGE-le taotluse SGB II alusel tööotsijale makstava põhitoetuse saamiseks. ARGE 15. jaanuari 2007. aasta otsusega määrati talle igakuine toetus summas 670 eurot 31. maini 2007. Siiski, ARGE 18. aprilli 2007. aasta otsusega lõpetati selle toetuse maksmine alates 28. aprillist 2007.

19

J. Koupatantze esitatud halduskaebus selle otsuse peale jäeti ARGE 11. mai 2007. aasta otsusega rahuldamata põhjendusel, et tal ei olnud SGB II § 7 lõike 1 teise lause punkti 2 alusel õigust hüvitisele. Selle otsuse peale esitas J. Koupatantze kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

20

Alates 1. juunist 2007 leidis J. Koupatantze endale taas töö, tänu millele ei pidanud ta enam sotsiaalabist sõltuma.

21

Neil asjaoludel otsustas Sozialgericht Nürnberg 18. detsembril 2007 menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Euroopa Kohtu presidendi 7. aprilli 2008. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-22/08 ja C-23/08 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

23

Kuigi ühenduse ja siseriiklike kohtute pädevuste jaotust arvestades tuleb siseriiklikul kohtul põhimõtteliselt kontrollida, kas tema menetluses olevas kohtuasjas on ühenduse õigusnormi kohaldamist nõudvad faktilised tingimused täidetud, võib Euroopa Kohus eelotsust langetades esitada vajaduse korral täpsustusi, mille eesmärk on suunata siseriiklikku kohut temapoolsel tõlgendusel (vt selle kohta 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-424/97: Haim, EKL 2000, lk II-5123, punkt 58).

24

Nagu ilmneb ka eelotsusetaotlusest, lähtuvad esitatud küsimused eeldusest, et põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal ei olnud A. Vatsouras ja J. Koupatantze „töötajad” EÜ artikli 39 tähenduses.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus nendib, et A. Vatsourase „lühiajaline osalise koormusega” töö oli „äraelamist mittevõimaldav” ja et J. Koupatantze töö „kestis vaevu üle ühe kuu”.

26

Sellega seoses olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artiklis 39 kasutatud mõistel „töötaja” ühenduse õiguse seisukohalt spetsiifiline sisu ning seda ei tohi tõlgendada kitsalt. „Töötajana” tuleb käsitada igaüht, kes teeb tegelikku ja tulemuslikku tööd, välja arvatud niivõrd väikesemahuline töö, et seda saab pidada üksnes kõrval- või lisategevuseks. Kõnealuse kohtupraktika kohaselt on töösuhtele omane see, et isik teeb teatud ajavahemiku jooksul teisele isikule tema juhtimise all teatud töid, mille eest ta saab tasu (vt eelkõige 3. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 66/85: Lawrie-Blum, EKL 1986, lk 2121, punktid 16 ja 17, ning 11. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-228/07: Petersen, EKL 2008, lk I-6989, punkt 45).

27

Ei nimetatud palga väiksus ega selleks kulutatavate vahendite päritolu või mingil viisil mõjutada „töötaja” staatust ühenduse õiguse mõttes (vt 31. mai 1989. aasta otsus kohtuasjas 344/87: Bettray, EKL 1989, lk 1621, punkt 15, ja 30. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-10/05: Mattern ja Cikotic, EKL 2006, lk I-3145, punkt 22).

28

Asjaolu, et palgatöö eest makstav tasu on toimetulekuks vajalikust summast väiksem, ei takista niisugust tööd tegevat isikut käsitlemast „töötajana” EÜ artikli 39 tähenduses (vt 23. märtsi 1982. aasta otsus kohtuasjas 53/81: Levin, EKL 1982, lk 1035, punktid 15 ja 16, ning 14. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-317/93: Nolte, EKL 1995, lk I-4625, punkt 19), isegi kui see isik otsib sellele palgale täiendust muudest elatusvahenditest nagu elukohaliikmesriigi riiklikest vahenditest tulenevast rahalisest abist (vt 3. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 139/85: Kempf, EKL 1986, lk 1741, punkt 14).

29

Lisaks, mis puudutab töötamise kestust, siis palgatöö lühiajalisus ei saa iseenesest seda tööd EÜ artikli 39 kohaldamisalast välja jätta (vt 26. veebruari 1992. aasta otsus kohtuasjas C-3/90: Bernini, EKL 1992, lk I-1071, punkt 16, ja 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-413/01: Ninni-Orasche, EKL 2003, lk I-13187, punkt 25).

30

Siit järeldub, et sõltumata palga väiksusest ja töötamise lühiajalisusest ei saa välistada, et asjaomase töösuhte üldise hindamise tulemusena võiksid pädevad siseriiklikud asutused käsitleda seda tööd tegeliku ja tulemuslikuna, võimaldades selle tegijal seeläbi omandada „töötaja” staatus EÜ artikli 39 tähenduses.

31

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuaks A. Vatsourase ja J. Koupatantze kutsealase tegevuse osas niisugusele järeldusele, saaksid viimased säilitada töötaja staatuse vähemalt kuueks kuuks, tingimusel et direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punktis c sätestatud tingimused on täidetud. Niisugust faktiliste asjaolude hindamist saab läbi viia vaid siseriiklik kohus.

32

Kui A. Vatsouras ja J. Koupatantze oleks säilitanud töötaja staatuse, oleks neil kooskõlas direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikega 1 olnud õigus SGB II ette nähtud hüvitistele nimetatud perioodi jooksul vähemalt kuueks kuuks.

33

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 2 on kooskõlas EÜ artikliga 12 koostoimes EÜ artikliga 39.

34

Direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 2 sätestab erandi võrdse kohtlemise põhimõttest, mida kohaldatakse liidu kodanikest muudele isikutele kui töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele, sellise staatuse säilitanud isikutele ja nende pereliikmetele, kes elavad vastuvõtva liikmesriigi territooriumil.

35

Selle sätte kohaselt ei ole vastuvõttev liikmesriik kohustatud tagama õigust sotsiaalabile muu hulgas tööotsijatele pikema ajavahemiku jooksul, mil nad võivad selles liikmesriigis elada.

36

Ühe liikmesriigi kodanikud, kes otsivad tööd teises liikmesriigis, kuuluvad EÜ artikli 39 kohaldamisalasse, mistõttu on neil õigus osutatud sätte lõikes 2 sätestatud võrdsele kohtlemisele (15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-258/04: Ioannidis, EKL 2005, lk I-8275, punkt 21).

37

Lisaks, liidu kodakondsuse kehtestamist ja liidu kodanikele ette nähtud võrdse kohtlemise põhimõtte tõlgendamist silmas pidades ei saa EÜ artikli 39 lõike 2 kohaldamisalast välja jätta rahalist toetust, mille eesmärk on hõlbustada juurdepääsu liikmesriigi tööturule (23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C-138/02: Collins, EKL 2004, lk I-2703, punkt 63, ja eespool viidatud kohtuotsus Ioannidis, punkt 22).

38

Sellegipoolest on seaduslik, kui liikmeriik annab niisugust toetust alles pärast seda, kui tööotsija ja selle liikmesriigi tööturu vahel on tekkinud tegelik seos (11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-224/98: D’Hoop, EKL 2002, lk I-6191, punkt 38, ja eespool viidatud kohtuotsus Ioannidis, punkt 30).

39

Niisuguse seose olemasolu saab kontrollida nimelt seeläbi, kui tuvastada, et asjaomane isik on mõistlikult pika aja jooksul tegelikult ja tulemuslikult otsinud kõnealuses liikmesriigis tööd (eespool viidatud kohtuotsus Collins, punkt 70).

40

Siit tuleneb, et liikmesriikide kodanikud, kes otsivad tööd teises liikmesriigis ja kes on selle liikmesriigi tööturuga tegelikult seotud, võivad tugineda EÜ artikli 39 lõikele 2, et saada rahalist toetust, mille eesmärk on hõlbustada juurdepääsu tööturule.

41

Siseriiklike pädevate ametiasutuste ja vajadusel ka siseriiklike kohtute ülesanne on mitte üksnes tuvastada tegeliku seose olemasolu tööturuga, vaid ka analüüsida nimetatud hüvitise koostiselemente, eelkõige selle eesmärke ja selle andmise tingimusi.

42

Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 57 märkinud, tuleb hüvitise eesmärki analüüsida selle tulemuste järgi ja mitte tema vormilise struktuuri järgi.

43

Niisugune tingimus nagu SGB II § 7 lõige 1, mille kohaselt asjaomane isik peab olema töövõimeline, võib olla viide sellele, et hüvitise eesmärk on hõlbustada juurdepääsu tööturule.

44

Igal juhul tuleb direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 ette nähtud erandit tõlgendada kooskõlas EÜ artikli 39 lõikega 2.

45

„Sotsiaalabina” direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 tähenduses ei saa käsitleda rahalisi toetusi, mis – sõltumata nende liigitusest siseriiklikes õigusnormides – on mõeldud juurdepääsu hõlbustamiseks tööturule.

46

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb vastata, et mis puudutab liikmesriikide kodanikke, kes otsivad tööd teises liikmesriigis, siis ei toonud esimese küsimuse analüüs esile ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 kehtivust.

47

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

48

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas EÜ artikliga 12 on vastuolus siseriiklik regulatsioon, mis välistab illegaalsetele immigrantidele tagatud sotsiaaltoetuste maksmise Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikule.

49

Selle küsimuse raames osundab eelotsusetaotluse esitanud kohus varjupaigataotlejate hüvitiste seadusele, mille § 1 lõike 1 punkt 1 näeb ette, et hüvitisi on saama õigustatud välismaalased, kes viibivad tegelikult Saksamaa Liitvabariigi territooriumil ning omavad varjupaigataotlejate ajutist elamisluba.

50

Seetõttu tuleb esitatud küsimust mõista nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas EÜ artikliga 12 on vastuolus siseriiklik regulatsioon, mis jätab liikmesriikide kodanikud ilma sotsiaaltoetustest, samas kui kolmandate riikide kodanikele neid hüvitisi makstakse.

51

EÜ artikli 12 esimene lõik keelab, ilma et see piiraks selles sisalduvate erisätete kohaldamist, lepingus käsitletud valdkondades igasuguse diskrimineerimise kodakondsuse alusel.

52

See säte puudutab olukordi ühenduse õiguse kohaldamisalas, kus ühe liikmesriigi kodanikku koheldakse teise liikmesriigi kodanikega võrreldes erinevalt üksnes tema kodakondsuse tõttu ning see säte ei ole mõeldud kohaldamiseks neis võimalikes olukordades, kus ebavõrdselt koheldakse liikmesriikide kodanikke ja kolmandate riikide kodanikke.

53

Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et EÜ artikliga 12 ei ole vastuolus siseriiklik regulatsioon, mis jätab liikmesriikide kodanikud ilma sotsiaaltoetustest, mida kolmandate riikide kodanikele makstakse.

54

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: