EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62008CC0484
Opinion of Advocate General Trstenjak delivered on 29 October 2009.#Caja de Ahorros y Monte de Piedad de Madrid v Asociación de Usuarios de Servicios Bancarios (Ausbanc).#Reference for a preliminary ruling: Tribunal Supremo - Spain.#Directive 93/13/EEC - Consumer contracts - Terms defining the main subject-matter of the contract - Assessment by the courts as to their unfairness - Excluded - More stringent national provisions designed to afford a higher level of consumer protection.#Case C-484/08.
Kohtujuristi ettepanek - Trstenjak - 29. oktoober 2009.
Caja de Ahorros y Monte de Piedad de Madrid versus Asociación de Usuarios de Servicios Bancarios (Ausbanc).
Eelotsusetaotlus: Tribunal Supremo - Hispaania.
Direktiiv 93/13/EMÜ - Tarbijalepingud - Tingimused, millega määratletakse lepingu põhiobjekt - Nende tingimuste ebaõiglase iseloomu kohtulik kontroll - Väljajätmine - Rangemad siseriiklikud sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase.
Kohtuasi C-484/08.
Kohtujuristi ettepanek - Trstenjak - 29. oktoober 2009.
Caja de Ahorros y Monte de Piedad de Madrid versus Asociación de Usuarios de Servicios Bancarios (Ausbanc).
Eelotsusetaotlus: Tribunal Supremo - Hispaania.
Direktiiv 93/13/EMÜ - Tarbijalepingud - Tingimused, millega määratletakse lepingu põhiobjekt - Nende tingimuste ebaõiglase iseloomu kohtulik kontroll - Väljajätmine - Rangemad siseriiklikud sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase.
Kohtuasi C-484/08.
ECLI identifier: ECLI:EU:C:2009:682
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
VERICA TRSTENJAK
esitatud 29. oktoobril 20091(1)
Kohtuasi C‑484/08
Caja de Ahorros y Monte de Piedad de Madrid
versus
Asociación de Usuarios de Servicios Bancarios (Ausbanc)
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo (Hispaania))
Tarbijakaitse – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Artikli 4 lõige 2 – Lepingu põhiobjektiga seotud tingimuste ebaõigluse hindamine – Artikkel 8 – Minimaalne ühtlustamine – Liikmesriikide rangemad sätted tarbijate kõrgema kaitstuse taseme tagamiseks – Erinevused täieliku ühtlustamise käsitusest
Sisukord
I. Sissejuhatus
II. Õiguslik raamistik
A. Ühenduse õigus
B. Siseriiklik õigus
III. Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ning eelotsuse küsimused
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
V. Poolte väited ja peamised argumendid
VI. Õiguslik hinnang
A. Sissejuhatavad märkused
B. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
C. Eelotsuse küsimuste uurimine
1. Esimene ja teine eelotsuse küsimus
a) Direktiivi 93/13 artikli 8 kohaldatavus
i) Rangema siseriikliku sätte olemasolu
ii) Kuulumine direktiivi 93/13 kohaldamisalasse
– Isikuline ja esemeline kohaldamisala
– Direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tõlgendamine
b) Direktiivi 93/13 artiklis 8 sätestatud pädevuse ulatus
i) Artikli 4 lõike 2 puuduv imperatiivne olemus
ii) Minimaalne ühtlustamine
c) Järeldus
2. Kolmas eelotsuse küsimus
a) Õiguslik hinnang ühenduse eesmärke arvestades
b) Õiguslik hinnang täpsustavate sätete najal
i) Konkurentsieeskirjad
ii) Põhivabadused
c) Järeldus
VII. Ettepanek
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas eelotsusemenetluses esitab Hispaania Tribunal Supremo (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) Euroopa Kohtule kolm eelotsuse küsimust selle kohta, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (edaspidi „direktiiv 93/13”) artiklit 8 koostoimes direktiivi artikli 4 lõikega 2 ja EÜ artikliga 2, EÜ artikli 3 lõike 1 punktiga g ja EÜ artikli 4 lõikega 1.(2)
2. Õiguslikult on seejuures põhimõtteliselt tegemist küsimusega, kas ühenduse liikmesriigid võivad tugineda direktiivi artiklile 8, et erandina direktiivi artikli 4 lõikest 2 laiendada lepingutingimuste ebaõiglase iseloomu sisulist hindamist ka lepingutingimustele, mis puudutavad „lepingu põhiobjekti” või „hinna ja tasu [vastavust] vastutehinguna pakutava[tele] teenus[tele] või kau[padele]”.
3. Kõnealune taotlus esitati seoses kohtuvaidlusega, mille algatas Asociación de Usuarios de Servicios Bancarios (vastustaja kassatsioonimenetluses, edaspidi „põhikohtuasja kostja”) – juriidiline isik, kelle eesmärk on tema enda põhikirja kohaselt „krediidiasutuste ja krediiti andvate finantseerimisasutuste teenuste kasutajate õiguspäraste huvide kaitse” – finantsasutuse Caja de Ahorros y Monte de Piedad de Madrid’i (kassatsioonkaebuse esitaja, edaspidi „põhikohtuasja hageja”) vastu. Põhikohtuasja hagis esitatakse nõue tühistada nn muutuva intressimäära ümardamise tingimus, mille hageja on eelnevalt koostatud tüüplepingus sisalduva tingimuse kujul lisanud igasse oma klientidega sõlmitud eluasemelaenulepingusse, ja lõpetada selle kasutamine laenulepingutes.
II. Õiguslik raamistik
A. Ühenduse õigus
4. Direktiivi 93/13 põhjendused 12, 17 ja 29 on sõnastatud järgmiselt:
„praegused siseriiklikud õigusaktid võimaldavad ette näha üksnes osalist ühtlustamist; käesolev direktiiv hõlmab eelkõige ainult neid lepingutingimusi, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud; liikmesriikidel peaks olema võimalus asutamislepingu sätteid arvesse võttes kindlustada tarbijatele kõrgem kaitstuse tase siseriiklike õigusnormide abil, mis on käesoleva direktiiviga ettenähtud õigusnormidest rangemad;
[…]
käesoleva direktiivi minimaalse laadi tõttu on sellele lisatud tingimuste loetelu üksnes soovituslik ning liikmesriigid võivad oma siseriiklike normidega kõnealuste tingimuste ulatust laiendada või piirata;
[…]
käesoleva direktiivi kohaldamisel ei hinnata ebaõigluse suhtes lepingu põhiobjekti ega tarnitava kauba või osutatava teenuse kvaliteedi ja hinna suhtega seotud tingimusi; lepingu põhiobjekti ning hinna ja kvaliteedi suhte võib sellest hoolimata arvesse võtta muude tingimuste õigluse hindamisel; sellest järeldub muu hulgas, et sellist hindamist ei tehta ka kindlustuslepingute puhul, mille tingimustega määratakse kindlaks või piiritletakse kindlustusrisk ja kindlustaja kohustused, sest need piirangud võetakse arvesse tarbija poolt makstava kindlustusmakse arvutamisel.”
5. Direktiivi 93/13 artikkel 3 näeb ette järgmist:
„1. Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.
2. Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada, eriti eelnevalt koostatud tüüplepingute puhul.
Asjaolu, et tingimuse teatavad aspektid või üks konkreetne tingimus on eraldi kokku lepitud, ei välista käesoleva artikli kohaldamist lepingu ülejäänud osa suhtes, kui lepingu üldhinnangu põhjal selgub, et leping on ikkagi eelnevalt koostatud tüüpleping.
Kui müüja või teenuste osutaja väidab, et tüüptingimus on eraldi kokku lepitud, langeb selle tõendamiskohustus temale.
3. Lisa sisaldab soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks.”
6. Direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 sätestab järgmist:
„Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste, hinna ja tasu piisavuse ega vastutehinguna pakutavate teenuste või kaubaga, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.”
7. Direktiivi 93/13 artikkel 8 näeb ette:
„Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase.”
B. Siseriiklik õigus
8. Ley 26/1998 general para la defensa de consumidores y usuarios (Hispaania 19. juuli 1984. aasta üldseadus 26/1984 tarbijate ja kasutajate kaitse kohta) artikli 10 bis lõige 1, mis on sellesse seadusesse lisatud 13. aprilli 1998. aasta seadusega 7/1998 lepingute üldtingimuste kohta, sätestab ebaõiglaste tingimuste mõiste kohta järgmist:
„Ebaõiglased on kõik sellised lepingutingimused, milles ei ole eraldi kokku lepitud ja mis vastuolus heausksuse tingimusega kutsuvad esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat. Igal juhul on ebaõiglased käesoleva seaduse esimeses lisasättes nimetatud lepingutingimused.”
9. 13. aprilli 1998. aasta seaduse 7/1998 lepingute üldtingimuste kohta artikli 8 lõige 2 näeb ette ebaõiglaste tingimuste tühisuse:
„Eelkõige on tühised tarbijalepingute ebaõiglased üldtingimused, igal juhul need tingimused, mis on loetletud 19. juuli 1984. aasta üldseaduse 26/1984 tarbijate ja kasutajate kaitse kohta artiklis 10 bis ja esimeses lisasättes.”
10. Direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 ei ole Hispaania õiguskorda üle võetud.
III. Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ning eelotsuse küsimused
11. Põhikohtuasja hageja sõlmis oma klientidega eluasemelaenulepinguid, mis olid tagatud asjaomasele kinnisvarale seatud hüpoteegiga. Konkreetsed eluasemelaenulepingud nägid ette kokkulepitud viitemäära alusel korrapäraselt muudetava intressi. Lisaks sellele sisaldasid lepingud eelnevalt koostatud lepingutingimust, mille kohaselt laenuvõtja poolt tasumisele kuuluv intress määratakse juba esimesel läbivaatamisel kindlaks vastavalt reeglile, mille alusel lisandub muutmise tulemusel saadud intressimäärale – iga kord, kui see ületab teatava veerand protsendipunkti suuruse murdosa – järgmisest kõrgemast murdosast puudu jääv protsendiosa.
12. Põhikohtuasja kostja on seisukohal, et kõnealune tingimus, mida panganduses tuntakse „muutuva intressimäära ümardamise tingimusena”, ei ole laenuvõtjatega eraldi läbi räägitud ja tuleb seega lugeda tühiseks vastavalt Hispaania 19. juuli 1984. aasta üldseaduse 26/1984 (tarbijate ja kasutajate kaitse kohta) artikli 8 lõikele 2 koostoimes sama seaduse artikliga 1, artikliga 2 ja artikli 10 bis lõikega 1. Sellele tuginedes esitas ta hagis vaidlusaluse tingimuse tühisuse tuvastamise ja selle laenulepingutes kasutamise lõpetamise nõude.
13. Põhikohtuasja hageja palus jätta hagi rahuldamata. Ta väitis, et intressimäära ümardamine on reegel, millega määratakse kindlaks üks laenulepingu põhielement. Intress on nimelt vastutasu, mille laenuvõtja peab tasuma tema käsutusse antud kapitali eest. Seega on Hispaania õiguse kohaselt toimuv ebaõiglase iseloomu kontroll vastuolus direktiivi 93/13 artikli 4 lõikega 2, sest ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole lubatud, kui need tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.
14. Hispaania esimese astme kohus leidis 11. septembri 2001. aasta otsuses, et „muutuva intressimäära ümardamise tingimus” on vastuolus Hispaania seadusega lepingute üldtingimuste kohta. Selle otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse jättis Audiencia Provincial Madrid 10. oktoobri 2002. aasta otsusega rahuldamata. Põhikohtuasja hageja esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
15. Tribunal Supremo peab vajalikuks lasta selgitada direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 ja artikli 8 tähendust koostoimes EÜ artikliga 2, EÜ artikli 3 lõike 1 punktiga g ja EÜ artikli 4 lõikega 1, et hinnata kõnealuste sätete õiguslikku tähendust ja tagajärgi, mille tõi kaasa asjaolu, et esimest nimetatud sätetest ei ole käesolevale kohtuasjale kohaldatavas redaktsioonis Hispaania õiguskorda üle võetud. Seetõttu peatas Tribunal Supremo menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artiklit 8 tuleb mõista nii, et liikmesriik võib oma õigusaktides ja tarbijate kasuks kehtestada selliste tingimuste ebaõiglase iseloomu kontrolli, mida direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt ei kontrollita?
2. Kas järelikult takistab direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 koostoimes sama direktiivi artikliga 8 liikmesriigil kehtestada oma õiguskorras ja tarbijate kasuks selliste tingimuste ebaõiglase iseloomu kontrolli, mis puudutavad „lepingu põhiobjekti mõiste[t]” või „hinna ja tasu [vastavust] vastutehinguna pakutava[tele] teenus[tele] või kau[padele]”, isegi kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles?
3. Kas EÜ artikliga 2, EÜ artikli 3 lõike 1 punktiga g ja EÜ artikli 4 lõikega 1 on kooskõlas eespool viidatud direktiivi artikli 8 ja artikli 4 lõike 2 selline tõlgendamine, mis võimaldab liikmesriigil kohtulikult kontrollida, kas tarbijate sõlmitud ning lihtsas ja arusaadavas keeles koostatud lepingutes sisalduvad tingimused, millega määratletakse lepingu põhiobjekt või hinna ja tasu vastavus vastutehinguna pakutavatele teenustele või kaupadele, on ebaõiglased?”
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
16. Eelotsusetaotlus, mis kandis 20. oktoobri 2008. aasta kuupäeva, saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 11. novembril 2008.
17. Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 sätestatud tähtaja jooksul esitasid põhikohtuasja pooled, Portugali Vabariigi, Austria Vabariigi, Saksamaa Liitvabariigi ja Hispaania Kuningriigi valitsus ning komisjon kirjalikud märkused.
18. Kohtuistungil, mis toimus 10. septembril 2009, osalesid põhikohtuasja poolte, Hispaania Kuningriigi valitsuse ja komisjoni esindajad, kes esitasid suulisi märkusi.
V. Poolte väited ja peamised argumendid
19. Põhikohtuasja kostja, Saksamaa ja Hispaania valitsus ning komisjon viitavad sellele, et direktiiv taotleb minimaalset ühtlustamist.
20. Põhikohtuasja kostja ja komisjon väidavad, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 üle võtmata jätmine peegeldab siseriikliku seadusandja tahet tõsta direktiivi 93/13 artikli 8 kohaselt tarbijate kaitse taset, laiendades sisulist kontrolli ka tingimustele, mis puudutavad lepingu põhiobjekti.
21. Sellist tõlgendust kinnitab komisjoni 27. aprilli 2000. aasta aruanne direktiivi 93/13 kohaldamise kohta (KOM(2000) 248), millest ei tulene direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 üle võtmata jätmise suhtes vastuväiteid, liiatigi kuna selles kaaluti koguni direktiivi kõnealuse sätte väljajätmise võimalust.
22. Saksamaa valitsus järeldab taotletud ühtlustamise minimaalse olemuse põhjal omakorda, et kuivõrd lepingu põhielemente puudutavad lepingutingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, ei kuulu kõnealused tingimused direktiivi kohaldamisalasse, millest tulenevalt võivad liikmesriigid ebaõiglase iseloomu hindamist laiendada ka nendele tingimustele.
23. Saksamaa valitsuse arvates kinnitab seda õiguslikku arusaama direktiivi süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendus. Kuna direktiivi 93/13 artiklis 8 sätestatud üldpõhimõte on kohaldatav kõikidele eespool olevatele sätetele, ei saa direktiivi 93/13 artikkel 4 olla erand sellisest põhimõttest.
24. Austria valitsus on seisukohal, et direktiivi teistsugune tõlgendus kujutab endast ebaproportsionaalset sekkumist liikmesriikide lepinguõigusesse. Selle tagajärjel ei saaks tsiviilõiguse instituute kohaldada ebaõiglastele tingimustele, kui need on seotud lepingu põhiobjektiga. Otsuse selle kohta, kas ja milliste vahenditega tuleb selliste tingimuste vastu võidelda, peavad siiski tegema liikmesriigid.
25. Portugali valitsus teeb ainuüksi direktiivi 93/13 artikli 8 olemasolu alusel järelduse, et liikmesriigid võivad vastu võtta EÜ asutamislepingule vastavaid rangemaid sätteid, kui näeb ette direktiiv, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase. Hispaania valitsus viitab selles osas sellele, et Hispaania õiguskorras ette nähtud rangemate sätete eesmärk ei ole sugugi kaitsta Hispaania turgu õiguslike tõketega, mis võivad raskendada teiste liikmesriikide töötajate turulepääsu. Pigem taotletakse nendega tarbija kaitset kooskõlas direktiivi eesmärgiga.
26. Põhikohtuasja kostja on seisukohal, et nn muutuva intressimäära ümardamise tingimus ei ole seotud lepingu põhiobjektiga. Kuigi see lepingutingimus puudutab tegelikult hinna arvutamist, tuleb arvesse võtta ka seda, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 kui erandit on vaja tõlgendada kitsalt. Lisaks sellele on muutuva intressimäära ümardamise tingimus kujundatud tingimuslikult, kuivõrd selle kohaldamine on seatud sõltuvusse tulevikus toimuvast ja ebakindlast sündmusest, nimelt vajadusest muuta intressimäära veerandi protsendipunkti võrra. Lisaks sellele selgitab põhikohtuasja kostja, et arvestades asjaolu, et muutuva intressimäära ümardamise tingimus ei puuduta lepingu olulist aspekti, ei ole küsimus, kas liikmesriik võib EÜ artiklile 2, EÜ artikli 3 lõike 1 punktile g ning EÜ artikli 4 lõikele 1 tuginedes teha erandi direktiivi 93/13 artikli 4 lõikest 2, oluline.
27. Täiendavalt märgivad põhikohtuasja kostja ning Saksamaa ja Austria valitsus, et EÜ artiklis 2, EÜ artikli 3 lõike 1 punktis g ja EÜ artikli 4 lõikes 1 sätestatud vaba konkurentsi põhimõtete eesmärkidele vastava ja vabal ettevõtlusel ja vabal hinnakujundusel põhineva majandusmudeli piirid sotsiaalses õigusriigis on paika pandud teatavate üldiste huvide kaitsega, mille hulka kuulub tarbijate õiguste ja majanduslike huvide kaitse.
28. Komisjon jagab põhikohtuasja kostja kahtlusi küsimuses, kas muutuva intressimäära ümardamise tingimus puudutab lepingu põhiobjekti, ning esitab seetõttu küsimuse, kas eelotsuse küsimused on otsuse tegemiseks vajalikud ja seega vastuvõetavad. Seoses EÜ artikliga 4 viitab ta sellele, et kõnealune säte on üksnes programmilise olemusega, ega sea liikmesriikidele – nagu Euroopa Kohus tuvastas kohtuotsuses Échirolles Distribution(3) – selgeid ja tingimusteta kohustusi, millele üksikisik saaks tugineda siseriiklikes kohtutes.
29. Põhikohtuasja hageja on teistsugusel õiguslikul seisukohal kui kõik teised menetlusosalised. Tema arvates on direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 imperatiivse olemusega ning seetõttu ei tohi liikmesriigid sellest kõrvale kalduda.
30. Oma väite toetuseks viitab ta esmalt kohtuotsusele komisjon vs. Madalmaad(4), milles Euroopa Kohus tuvastas, et Madalmaad ei ole direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 täielikult üle võtnud osas, mis puudutas nõuet koostada kõnealused tingimused lihtsas ja arusaadavas keeles. Põhikohtuasja hageja teeb selle otsuse põhjal järelduse, et direktiivi sellel sättel on tervikuna imperatiivne olemus.
31. Lisaks sellele väidab põhikohtuasja hageja, et kõnealuse sätte imperatiivne olemus tuleneb ka asjaolust, et direktiiviga 93/13 tahetakse tagada tarbijate minimaalne kaitstuse tase ja seetõttu on direktiiv koostatud siduvas vormis. Pealegi nähtub direktiivi põhjendustest 12 ja 19, et ühenduse seadusandja on püüdnud kindlaks määrata tarbijatele tagatud kaitse kohaldamisala, ja seda nimelt seeläbi, et on välistanud lepingu põhiobjektiga või tarnitava kauba või osutatava teenuse kvaliteedi ja hinna vastavusega seotud tingimused, mis tuleb eraldi kokku leppida. Põhikohtuasja hageja arvates ei välista minimaalne ühtlustamine, et direktiivi teatavad sätted omandavad imperatiivse olemuse. Seda tuvastas Euroopa Kohus kohtuotsuses komisjon vs. Hispaania(5), pidades silmas direktiivi 93/13 artikli 5 kolmandat lauset, mis näeb ette erandi tarbijale kõige soodsama tõlgenduse kohaldamise põhimõttest.
32. Seda, et artikli 4 lõige 2 on imperatiivse olemusega, kinnitavad ka direktiivi 93/13 ettevalmistavad materjalid. Komisjoni esialgses ettepanekus selline säte nimelt puudus. See lisati hoopiski tagantjärele, mis tõendab, et lepingu põhielementide kohtulikku kontrolli peeti privaatautonoomia põhimõttel rajaneva lepinguõigusega ning turumajanduse ja vaba konkurentsi põhimõtetega vastuolus olevaks.
33. Põhikohtuasja hageja tugineb ka komisjoni viimastele algatustele seoses ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamisega, mis kinnitavad, kui oluline on välistada oluliste lepingutingimuste kohtulik kontroll. Ta viitab eeskätt rohelisele raamatule ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta(6) ning ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tarbija õiguste kohta(7), mis toetavad samuti sarnaselt artikli 4 lõikega 2 sisulise kontrolli välistamist ja annavad kinnituse täieliku ühtlustamise käigus.
34. Täiendavalt viitab põhikohtuasja hageja sellele, et liikmesriigid ei saa ka juhul, kui direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 ei ole siduv, näha ette oluliste lepingutingimuste kohtulikku kontrolli, rikkumata seejuures EÜ asutamislepingus sätestatud vaba konkurentsi ja vaba turumajanduse põhimõtteid. Tegelikkuses tähendaks see lõppkokkuvõttes seda, et antaks luba kontrollida kohtulikult pakkumise ja nõudluse vahelist tasakaalu, tuvastamaks nende ebaõiglast iseloomu. Lisaks sellele tooks lepingu põhiobjekti hindamiseks olemasoleva kohtuliku pädevuse tunnustamine kaasa erinevad kaubandustingimused Euroopa siseturul.
35. Põhikohtuasja hageja kahtleb lõpuks selles, kas lepingu sisu kohtuliku kontrolli laiendamine saab tõepoolest tagada tarbijate kõrgema kaitstuse taseme direktiivi 93/13 artikli 8 tähenduses, liiatigi kuna tingimuse ebaõigluse eest määratud karistus on tingimuse tühiseks kuulutamine ning esineb reaalne oht, et tühisus laieneb lepingule tervikuna, juhul kui ebaõiglaseks peetud tingimus on seotud lepingu põhiobjektiga, ilma milleta ei ole lepingu täitmine võimalik. Direktiiviga 93/13 kehtestatav kaitsesüsteem põhineb põhimõttelisel eeldusel, et tarbija on ebavõrdses olukorras, mis vajab muutmist, ilma et seeläbi seataks siiski kahtluse alla lepingu kehtivus tervikuna.
36. Hispaania valitsus esitas kohtuistungil eeskätt argumendid, et kummutada põhikohtuasja hageja õiguslik käsitus, mille kohaselt direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 on imperatiivse olemusega ning vaidluse esemeks olev muutuva intressimäära ümardamise tingimus tuleb liigitada lepingu põhiobjekti osaks. Hispaania valitsus, olles muutnud oma algset kirjalikes märkustes otsuse tegemiseks esitatud ettepanekut, palus Euroopa Kohtul lisaks tuvastada, et lepingu põhiobjekti hõlmav ebaõiglase iseloomu kontroll, mis on direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 alusel põhimõtteliselt välistatud, on direktiiviga ja EÜ asutamislepingus tunnustatud põhimõtetega kooskõlas.
37. Täiendavalt palub Hispaania valitsus vastata eelotsuse küsimustele hoopiski nii, et sellist lepingutingimust nagu vaidlusalune muutuva intressimäära ümardamise tingimus ei tule liigitada seda laadi tingimuste hulka, mis ei kuulu direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 kohaselt direktiivi kohaldamisalasse.
VI. Õiguslik hinnang
A. Sissejuhatavad märkused
38. Direktiivi 93/13 eesmärk on kaitsta tarbijat ebasoodsate olukordade eest, mis tulenevad sellest, et tarbija on lepingulistes suhetes ettevõtjatega üldjuhul nõrgem pool. Koostades tüüplepinguid ning jättes riskid lepinguvabadusele viidates lepingupartneri kanda, kasutasid ettevõtjad minevikus oma majanduslikku võimu selleks, et asetada tarbija ebasoodsasse olukorda. Sellist võimu kuritarvitamist peab direktiiv takistama.(8)
39. Direktiiv 93/13 puudutab eraõiguse keskset probleemi: tegemist on vastuoluga ühelt poolt privaatautonoomia(9) ja teiselt poolt tarbija kui nõrgema lepingupartneri kaitse vahel. Direktiiv 93/13 piirab lepinguvabaduse põhimõtet tarbija kasuks oluliselt, lubades ebaõiglaste lepingutingimuste kohtulikku kontrolli.(10) Seda avaliku võimu sekkumist privaatautonoomiasse õigustatakse eeldusega, et tüüplepingute valdkonnas valitseb majandusliku võimu asümmeetria. Ettevõtjad koostavad eelnevalt lepingud ja esitavad need tarbijale, ilma et viimasel oleks võimalust lepingutingimustes eraldi kokku leppida. Privaatautonoomia põhimõte ei ole praktikas enam tagatud, kuna tarbija ei saa lepingu sisu mingil viisil mõjutada.(11) See õigustab riigi sekkumist poolte lepinguvabadusse, et tagada võimalikult õiglane lepingute sõlmimine.(12)
40. Direktiiv 93/13 ei lähe siiski nii kaugele, et tühistaks privaatautonoomia täielikult, sest direktiivi artikli 4 lõige 2 keelab ebaõiglase iseloomu kontrolli selliste tingimuste puhul, mis puudutavad „lepingu põhiobjekti” või „hinna ja tasu [vastavust] vastutehinguna pakutava[tele] teenus[tele] või kau[padele]”. Tarbijat ei kaitsta ebasoodsa tehingu sõlmimise eest üldiselt. Pigem ollakse seisukohal, et põhitarnet või ‑teenust silmas pidades on tarbija tänu konkurentsile piisavalt kaitstud.
41. Nagu eespool mainitud,(13) on käesolevas eelotsusetaotluses tegemist eeskätt küsimusega, kas direktiiv 93/13 annab liikmesriikidele pädevuse laiendada asjaomaste siseriiklike normide vastuvõtmisega või – nagu Hispaania Kuningriigi puhul – direktiivi artikli 4 lõike 2 siseriiklikku õigusesse üle võtmata jätmisega direktiivi artikli 4 lõikes 1 ette nähtud lepingutingimuste ebaõiglase iseloomu õiguslikku hindamist ka artikli 4 lõikes 2 nimetatud lepingutingimustele. See sõltub esmajoones vastusest küsimusele, milline ülesanne on artikli 4 lõikel 2 direktiivis 93/13 konkreetselt ja milline on selle suhe direktiivi artikliga 8. Kuna kaks esimest eelotsuse küsimust sisuliselt paljuski kattuvad, tuleb neid ülevaatlikkuse huvides käsitleda koos.
42. Seejärel tuleb süveneda kolmandasse eelotsuse küsimusse, millega sisuliselt soovitakse teada saada, kas eespool nimetatud lepingutingimuste ulatuslik sisuline kontroll on kooskõlas esmases õiguses sätestatud avatud turumajanduse ja vaba konkurentsi põhimõtetega.
B. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
43. Eelnevalt tuleb aga käsitleda eelotsusetaotluse vastuvõetavust, kuna nii komisjon kui ka põhikohtuasja kostja kahtlevad eelotsuse küsimuste vajalikkuses põhikohtuasja lahendamiseks.
44. Mõlemad pooled peavad nimelt kaheldavaks, et vaidluse esemeks olev muutuva intressimäära ümardamise tingimus on üldse seotud lepingu põhiobjekti või tarnitava kauba või osutatava teenuse kvaliteedi ja hinna vastavusega. Nad viitavad Hispaania kohtute praktikale ning komisjoni 5. aprilli 1993. aasta aruandes direktiivi 93/13 kohaldamise kohta(14) väljendatud õiguslikule käsitusele, mille kohaselt hindade arvutamise või muutmise korda reguleerivad tingimused alluvad täielikult direktiivis 93/13 ette nähtud kontrollile.
45. Sellega seoses tuleb meenutada, et EÜ artiklis 234 ette nähtud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames on ainult siseriiklikul kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus tema menetluses oleva kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust.(15)
46. Juhul kui siseriiklike kohtute esitatud küsimused puudutavad ühenduse õiguse sätte tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud neile vastama,(16) välja arvatud juhul, kui on ilmne, et eelotsusetaotluse tegelik eesmärk on saada Euroopa Kohtult otsus kunstliku vaidluse alusel või soovituslikke arvamusi üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, või juhul, kui ühenduse õiguse tõlgendamine, mida palutakse, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.(17)
47. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab direktiivi 93/13 artiklit 4 ja artiklit 8 pooleli olevas kassatsioonimenetluses otsuse tegemise seisukohalt sõnaselgelt määravaks.(18) Sellest olenemata ei ole alust väita, et eelotsuse küsimused ei ole ilmselgelt mingil viisil seotud kohtuasja faktiliste asjaolude või esemega.
48. Lisaks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses sellele, et kahtlused direktiivi 93/13 tõlgendamise osas tulenevad asjaolust, et Hispaania Kuningriik nagu ka teised liikmesriigid, tuginedes direktiivi artiklis 8 sätestatud õigusele, jättis artikli 4 lõike 2, mis välistab lepingutingimuste sisulise kontrolli, siseriiklikusse õigusesse üle võtmata.(19) Eelotsusetaotlust mõistlikult hinnates võib seega väita, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib Euroopa Kohtult teada saada, kust lähevad ühenduse õiguses sätestatud lepingutingimuste sisulise kontrolli piirid ja kas liikmesriigid võivad seda sisulist kontrolli vajaduse korral laiendada, minemata vastuollu ühenduse õigusega.(20)
49. Komisjoni ja põhikohtuasja kostja väidetele eelotsusetaotluse vastuvõetamatuse kohta tuleb vastu väita, et küsimus, kas muutuva intressimäära ümardamise tingimus kuulub konkreetselt „lepingu põhiobjekti” mõiste alla direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 1 tähenduses, ei ole vastuvõetavuse küsimus, vaid pigem subsumeerimise küsimus ja järelikult küsimus, mis puudutab ühenduse õiguse kohtulikku kohaldamist põhikohtuasja asjaoludele.
50. Tuginedes eeltoodule, ei saa väita, et eelotsuse küsimused ei ole otsuse tegemiseks vajalikud. Seega tuleb eelotsust pidada vastuvõetavaks.
C. Eelotsuse küsimuste uurimine
1. Esimene ja teine eelotsuse küsimus
a) Direktiivi 93/13 artikli 8 kohaldatavus
i) Rangema siseriikliku sätte olemasolu
51. Direktiivi 93/13 artiklis 8 sätestatud pädevus erandi tegemiseks annab liikmesriikidele võimaluse võtta vastu rangemaid sätteid, kui näeb ette direktiiv. Artikli 8 sõnastus on eri keeleversioonides ebaselge selles mõttes, et ilma pikemata ei ole arusaadav, millises osas võib siseriiklik õigus „rangema[i]d” sätteid ette näha. Siiski on selge, et tegemist peab olema selliste sätetega, mis tagavad „tarbijate kaitstuse kõrgem[a] tase[me]”.
52. See säte on vastavuses direktiivi põhjendusega 12, millest nähtub, et liikmesriikidel peaks olema võimalus kindlustada tarbijatele „kõrgem kaitstuse tase” siseriiklike õigusnormide abil, mis on käesoleva direktiiviga ette nähtud õigusnormidest rangemad. „Rangemad” lõike 8 tähenduses on seega vaid sellised normid, mis tagavad tarbijale „soodsama” tulemuse kui direktiivi või selles kehtestatud minimaalse standardi vahetu kohaldamise puhul.(21)
53. Kõnealuse sätte kohaldatavus põhikohtuasjas eeldab seega esmalt, et lepingutingimuste sisulise kontrolli laiendamine tingimuste ebaõiglase iseloomu kontrollile, nagu seda näeb ette Hispaania õiguskord, loobudes võtmast üle direktiivi artikli 4 lõikes 2 sisalduvat kontrollipiirangut, tagab tarbijatele tõepoolest kõrgema kaitstuse taseme. Põhimõtteliselt tuleb lähtuda sellest, et direktiiviga kehtestatud kaitsesüsteemi kohaldamine sel viisil, et sisulise kontrolli ulatust laiendatakse teistele lepinguobjektidele, nagu lepingu põhiobjekt või tarnitava kauba või osutatava teenuse kvaliteedi ja hinna vastavus, võib tulla tarbijale kasuks, liiatigi kuna sellega hoitakse ära ebaõiglaste lepingutingimuste jätkuv siduvus tarbijale.(22) Selles osas tuleb viidata sellele, et Euroopa Kohus on väljakujunenud kohtupraktikas otsustanud, et kohtu pädevus uurida omal algatusel seda, kas klausel on ebaõiglane, kujutab endast meedet, mille abil saavutatakse direktiivi artiklis 6 püstitatud eesmärk, mis on takistada, et üksiktarbija oleks seotud ebaõiglaste lepingutingimustega, ja millega aidatakse kaasa direktiivi artiklis 7 märgitud eesmärgi saavutamisele, kuna sellisel kohtulikul uurimisel võib olla hoiatav mõju ja see võib aidata saavutada seda, et tarbijate ja müüja või teenusteosutaja vahel sõlmitud lepingutes ei kasutata enam ebaõiglasi lepingutingimusi.(23)
54. Selline liikmesriigi meede pakub ka kõrgemat kaitstuse taset kui direktiiv 93/13, mis välistab sisulise kontrolli teostamise teatavat liiki tingimuste puhul algusest peale. See kujutab endast aga vaid ühte võimalikku liikmesriikide kaalutluspädevusse jäävat meedet ulatuslikuma tarbijakaitse tagamiseks.
55. Seega võib siseriiklikke sätteid, mida Hispaania seadusandja on direktiivi 93/13 üle võttes seni rakendanud ja mis ei näe ette artikli 4 lõikele 2 vastavat lepingutingimuste sisulise kontrolli välistamist, pidada „rangema[teks] sät[eteks]” direktiivi artikli 8 tähenduses.
ii) Kuulumine direktiivi 93/13 kohaldamisalasse
56. Direktiivi 93/13 artiklist 8 nähtub, et liikmesriigid võivad „käesoleva direktiivi reguleerimisalas” vastu võtta rangemaid sätteid, mida tuleb mõista nii, et seda sätet võib kohaldada üksnes siis, kui tegemist on direktiivi kohaldamisalasse jäävate liikmesriigi sätetega. Selleks et hinnata, kas vaidluse esemeks olev muutuva intressimäära ümardamise tingimus kuulub direktiivi kohaldamisalasse, tuleb esmalt uurida, milline on direktiivi isikulise ja esemelise kohaldamisala abstraktne määratlus.
– Isikuline ja esemeline kohaldamisala
57. Direktiivi 93/13 kohaldamisala on kindlaks määratud artiklis 1. Isikulise kohaldamisala piirang tuleneb sellest, et artikli 1 lõike 1 kohaselt puudutab direktiiv vaid tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes. Sellest järeldub, et nii tarbijate vahel kui ka müüjate või teenuste osutajate vahel sõlmitud lepingud ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse. Esemeline kohaldamisala on omakorda määratletud nii, et vastavalt artikli 1 lõikele 1 koostoimes artikli 2 punktiga a ja artikli 3 lõikega 1 on direktiiviga ette nähtud kontrolli ese vaid „tarbijalepingute tingimused, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud”.
58. Põhikohtuasjas ei seata kahtluse alla seda, et eluasemelaenulepingud, mille põhikohtuasja hageja oma klientidega sõlmib ja mis sisaldavad kõnealust muutuva intressimäära ümardamise tingimust, on müüja või teenuse osutaja ja tarbija vahelised lepingud. Eelotsusetaotlusest ilmneb veel, et küsimuse püstitamisel lähtutakse sellest, et põhikohtuasja esemeks olev tingimus ei ole tarbijaga eraldi kokku lepitud.(24) Sellest järeldub, et kõnealused lepingud kuuluvad nii direktiivi isikulisse kui ka esemelisse kohaldamisalasse.
– Direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tõlgendamine
59. Küsitav on aga see, kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 saab samuti käsitada normina, mis määrab kindlaks esemelise kohaldamisala. Kui vastus on jaatav, ei kuuluks rangemad siseriiklikud sätted, mis laiendavad sisulise kontrolli ulatuse lepingu põhiobjekti ja tarnitava kauba või osutatava teenuse kvaliteedi ja hinna vastavusega seotud tingimustele, enam direktiivi kohaldamisalasse.
60. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõnealust sätet tõlgendada kõiki Euroopa Kohtu käsutuses olevaid tõlgendusmeetodeid kasutades, eeskätt on vajalik ajalooline ja teleoloogiline tõlgendamine.
Direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 kui privaatautonoomia keskne valdkond
61. Direktiivi 93/13 ettevalmistavate materjalide uurimine näitab, et komisjoni esialgne ettepanek(25) ei näinud võrreldavat sätet ette. Selle kehtestamine tuleneb pigem nõukogu poolt õigusloomemenetluse raames tehtud muudatustest.(26)
62. Sätte hilisemat ülevõtmist direktiivi-eelnõusse käsitatakse õiguskirjanduses kui seadusandja kodifitseerivat otsust privaatautonoomia kaitseks.(27) Selle sätte õigusloomealane eesmärk seisneb õigusteoorias valitseva üksmeelse arvamuse kohaselt selles, et piirata tarbijalepingute tingimuste ebaõiglase iseloomu kohtulikku kontrolli, tagamaks poolte privaatautonoomiaga seotud otsustusvabadus ning vabal hinnakujundusel ning vabal konkurentsil põhinev toimiv turg.(28)
63. Direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 sätestatud kontrolli ulatuse piiramine põhineb õigusteoorias valitseva arvamuse kohaselt turumajanduslikel aspektidel. Liberaalse majanduskorra aluspõhimõtete kohaselt määravad lepingupooled autonoomselt kindlaks soorituse ja vastusoorituse, mille vahetamiseks leping sõlmitakse. See vastab turu ja konkurentsi seadustele, mis muudetakse vastavuse või ekvivalentsuse kontrollimisel osaliselt kehtetuks, nii et neist lähtuv pakkujate plaanipärane käitumine turul on välistatud.(29)
64. Sellest sättest nähtub, et põhitarne või ‑teenusega seotud kohustused ja tarnitava kauba või osutatava teenuse kvaliteedi ja hinna vastavuse peavad seadusandja tahte kohaselt kokku leppima lepingupooled, võttes arvesse pakkumist turul.(30) See peegeldab teatud määral pingestatud suhet, mis valitseb privaatautonoomia ja tarbijakaitse huvides õigusliku sekkumise vajaduse vahel. Õigusteoorias tuginetakse artikli 4 lõike 2 tõlgendamisel asjaolule, et kõnealune säte vastab oma normatiivse sisu poolest sisuliselt õigusnormidele, mis kehtisid mõne liikmesriigi õiguskorras juba enne direktiivi 93/13 vastuvõtmist ja võisid olla selle eeskujuks.(31)
65. Õigustehniliselt saavutatakse privaatautonoomia keskse valdkonna säilitamise eesmärk seeläbi, et põhitarne või ‑teenusega seotud kohustuste ebaõiglase iseloomu kontrollile seatakse piirid, kusjuures viidata tuleb sellele, et piiratakse vaid sisu kontrolli, liiatigi kuna direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tõlgendamine, pidades silmas direktiivi põhjendust 19, tõendab, et ühenduse seadusandja on ilmselgelt lähtunud eeldusest, et ka need lepingutingimused, mis on seotud lepingu põhiobjektiga või hinna ja kvaliteedi suhtega, võivad teatavatel asjaoludel olla ikkagi ebaõiglased.(32)
66. Sellest sättest nähtub põhireegel, et direktiivi 93/13 artikli 3 kohane ebaõiglase iseloomu kontroll ei laiene lihtsas ja arusaadavas keeles koostatud tingimustele, mis määravad kindlaks põhitarne või ‑teenusega seotud kohustuste hinna või ulatuse. Seega on ebaõiglase iseloomu kontroll põhimõtteliselt välistatud teenuse kirjelduse ja lepingupoolte poolt lepinguliselt kindlaks määratud vastavussuhte puhul.(33) Järgnevalt tuleb kontrollida, kas nimetatud eeltingimused on täidetud vaidluse esemeks oleva muutuva intressimäära ümardamise tingimuse puhul, millele laieneb kõnealuse ebaõiglase iseloomu kontroll Hispaania õiguse kohaselt.
Direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 koosseisu täidetus
67. Direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 kohaldatavuse eeltingimus on kõigepealt see, et kõnealused lepingutingimused on „koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles”. Põhikohtuasja osas tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt eelotsusetaotluses esitatud märkuste kohaselt ei ole põhikohtuasja kostja esitanud läbipaistvuse nõude rikkumise väidet, millest tulenevalt tuleb kõnealust tingimust põhikohtuasja menetlemisel käsitleda nii, nagu oleks see tarbija jaoks selge ja arusaadav.(34) Käesolevas eelotsusemenetluses on eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatud faktilised asjaolud Euroopa Kohtule siduvad.(35)
68. Järgmine küsimus, kas vaidluse esemeks oleva muutuva intressimäära ümardamise tingimuse puhul ei või Hispaania kohtud selle ebaõiglast iseloomu kontrollida, kuna see tuleb näiteks liigitada direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 kirjeldatud privaatautonoomia kesksesse valdkonda, puudutab omakorda, nagu eespool mainitud,(36) direktiivi sätte konkreetset kohaldamist põhikohtuasjale, teisisõnu – kõnealuse lepingutingimuse subsumeerimist ühenduse õiguses sätestatud ja seetõttu autonoomselt tõlgendatavate õigusmõistete „põhiobjekt” ja/või „kauba või teenuse kvaliteedi ja hinna vastavus” alla.
69. Siiski on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga see,(37) et Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahel on EÜ artikli 234 alusel algatatud menetluses jaotatud pädevus nii, et Euroopa Kohtu ülesanne on ühenduse õiguse tõlgendamine ja siseriiklike kohtute ülesanne on selle kohaldamine. Järelikult ei ole Euroopa Kohtul pädevust kohaldada ühenduse õigusnorme konkreetsele juhtumile ega seetõttu ka siseriikliku õiguse sätteid sellise normi suhtes kvalifitseerida. Euroopa Kohus võib siiski anda siseriiklikule kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mis võivad viimasele olla kasulikud ühenduse õigusnormide mõju hindamisel. Seetõttu ei saa Euroopa Kohus avaldada vahetult arvamust tingimuse kontrollitavuse(38) ja eeskätt selle kooskõla(39) kohta direktiiviga 93/13, Euroopa Kohus saab vaid otsustada, kuidas tuleb direktiivi 93/13 teatava tingimuse puhul tõlgendada.
70. Seega on siseriikliku kohtu ülesanne vajaduse korral kontrollida, kas vaidluse esemeks olev muutuva intressimäära ümardamise tingimus kuulub, arvestades lepingut tervikuna ja selle käsitlemist siseriiklikus õiguses, ühe direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 sätestatud koosseisutunnuse alla.(40) Eelotsuse küsimuste sõnastusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ilmselt kaalub liigitamist ühe nimetatud koosseisutunnuse alla ja lähtub direktiivi sätte kohaldatavusest põhikohtuasjas. Küsimus, kas see eeldus peab tõepoolest paika,(41) võib minu hinnangul jääda lahtiseks. Kohtupraktikas on küll leidnud tunnustust see, et Euroopa Kohtu ülesanne on esitada siseriiklikule kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mida saab kasutada siseriikliku kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas siseriiklik kohus neile oma küsimustes viitas või mitte.(42) Selle hulka kuuluksid põhimõtteliselt ka üksikute koosseisutunnuste omavahelise piiritlemise kriteeriumid. Käesolevas asjas ei näe ma siiski vajadust sellise käsituse järele.(43)
Direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 õiguslik olemus
– Sisulise kontrolli piiramine
71. Kerkib küsimus, milliseid ühenduse õigusega seotud tagajärgi toob kaasa ühenduse õiguses sätestatud kontrollipiirangute eiramine seeläbi, et võetakse vastu rangemaid siseriiklikke sätteid. See oleneb kõnealuse sätte õiguslikust olemusest.
72. Artikli 4 lõige 2 jätab tõlgendamisel kaalutlusruumi, millele paikapidavalt viitavad Saksamaa ja Austria valitsus. Seda sätet saab mõista nii, et selle piiranguga hõlmatud tingimused ei kuulu direktiivi 93/13 kohaldamisalasse, aga ka nii, et selle piiranguga hõlmatud tingimused küll kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse, kuid direktiivi artiklis 6 selliste ebaõiglaste tingimuste puhul ette nähtud õiguslik tagajärg, nimelt nende mittesiduvus tarbijale, ei ole kohaldatav.
73. Esmapilgul ei ole eelistatav kumbki tõlgendus. Kuna puudub nõukogu sõnaselge põhjendus esialgse direktiivi-eelnõu muutmiseks, ei paku eeskätt direktiivi 93/13 ettevalmistavad materjalid pidepunkte ühe või teise tõlgenduse kasuks. Selgust toob seevastu grammatilise ja süstemaatilise tõlgendusmeetodi kasutamine.
74. Selle vastu, et klassifitseerida artikli 4 lõige 2 sättena, mis määrab kindlaks direktiivi esemelise kohaldamisala, räägib kõigepealt sätte sõnastus, mis viitab „õiglase või ebaõiglase iseloomu hindami[sele]”, mitte aga direktiivi enda kohaldatavusele, mis annab eranditult tunnistust sisulise kontrolli ulatuse esemelisest piiramisest. Selle vastu räägib ka asjaolu, et sellest kontrollist ei ole põhimõtteliselt välja jäetud kõiki tingimusi, mis on seotud lepingu põhiobjektiga või hinna ja kvaliteedi suhtega, välistatud on vaid tingimused, mis on koostatud „lihtsas ja arusaadavas keeles”. Põhjenduse 19 kohaselt „ei hinnata [neid kõnealuse direktiivi kohaldamisel] ebaõigluse suhtes”. Kui aga läbipaistvuse nõudest ei peeta konkreetsel juhul kinni, siis laieneb ebaõigluse kontroll ilma piiranguteta ka nendele lepingutingimustele.(44) Siiski tundub mulle kaheldav oletada, et ühenduse seadusandjal võis olla kavatsus seada direktiivi 93/13 kohaldatavus sõltuvusse sellisest ebamäärasest eeltingimusest, mida peab lõpuks konkreetsel juhul hindama siseriiklik kohus.
75. Ka kõnealuse sätte tõlgendamine, võttes aluseks selle paiknemise direktiivi ülesehituses, lubab teha sama järelduse. Direktiivi kohaldamisala määratletakse nimelt artiklites 1 ja 2, samal ajal kui artikli 4 ese on sisulise kontrolli tingimused ja ulatus. Need annavad õiguse kohaldajale vajalikud kriteeriumid ja juhised ebaõigluse kontrollimiseks, mis on tema ülesanne. Selles osas tuleb mõlemal aspektil rangelt vahet teha.
76. Sellest järeldub, et direktiivi kohaldamisala laieneb põhimõtteliselt ka tingimustele, mis direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 kohaselt on seotud lepingu põhiobjektiga ja hinna ja kvaliteedi suhtega. Seega kuuluvad need „käesoleva direktiivi reguleerimisalas[se]” artikli 8 tähenduses. Ebaõigluse kontrollist on need siiski välja jäetud.(45)
b) Direktiivi 93/13 artiklis 8 sätestatud pädevuse ulatus
77. Kuivõrd direktiivi 93/13 artikkel 8 annab liikmesriikidele pädevuse võtta vastu rangemad sätted, tuleb uurida, kas see õiguslik tagajärg hõlmab kontrollitava valdkonna laienemist ka artikli 4 lõikes 2 nimetatud lepinguobjektidele.
i) Artikli 4 lõike 2 puuduv imperatiivne olemus
78. Sellega oleks teatavatel asjaoludel vastuolus artikli 4 lõike 2 imperatiivne olemus, mida väidab põhikohtuasja hageja. Nagu põhikohtuasja hageja oma kirjalikes märkustes ise möönab, ei saa seda aga Euroopa Kohtu praktikast vahetult tuletada.(46)
79. Ka kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad(47), millele põhikohtuasja hageja viitab, ei anna pidepunkte selle väite toetuseks. Selles otsuses tuvastas Euroopa Kohus, et kuna Madalmaade Kuningriik jättis vastu võtmata direktiivi artikli 4 lõike 2 ja artikli 5 ülevõtmiseks Madalmaade õigusesse vajalikud õigus- ja haldusnormid, siis rikkus ta direktiivist 93/13 tulenevaid kohustusi.(48) Euroopa Kohus asus konkreetselt seisukohale, et Madalmaade tsiviilseadustiku asjaomastel tsiviilõigusnormidel puudus direktiivi eesmärkide täitmiseks vajalik selgus.(49) Seejuures järgis Euroopa Kohus kohtujurist Tizzano seisukohta, kes oli oma ettepanekus muu hulgas märkinud, et kauba müüjal või teenuse osutajal oli Madalmaades tollal kehtiva tsiviilõiguse kohaselt endiselt võimalik takistada tarbijal vaidlustamast ebaselgeid või mitmetähenduslikke põhitarnet või ‑teenust kirjeldavaid lepingutingimusi.(50) Kohtujurist oli viidanud sellele, et põhitarne või ‑teenusega seotud tingimuste väljajätmine Madalmaade õigusnormidest, mis sätestavad lepingu tüüptingimused, kujutab endast direktiivi kohaldamisala olulist piiramist.(51)
80. Hinnates küsimust, kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 on imperatiivse olemusega, on viidatud kohtuotsus minu arvates ebaoluline, kuna see puudutab vaid direktiivi artikli 4 lõikes 2 ja artiklis 5 sätestatud läbipaistvuse nõude ülevõtmist siseriiklikul tasandil ja seega vaid artikli 4 lõike 2 ühte aspekti. Põhikohtuasja hageja möönab ise, et Euroopa Kohus on loobunud arvamuse avaldamisest sätte teiste aspektide kohta.(52) Järelikult ei saa kõnealuse otsuse põhjal teha järeldust selle sätte õigusliku olemuse kohta. Lisaks tuleb viidata sellele, et otsuse aluseks olev kohtuasi – nagu kohtujurist Tizzano õigusega märkis – puudutas direktiivi 93/13 kohaldamisala direktiiviga vastuolus olevat piiramist tarbija kahjuks, samal ajal kui käesolevas kohtuasjas on tegemist sisulise kontrolli ulatuse laiendamisega tarbija kasuks. Viimane on selgelt kooskõlas direktiivi 93/13 eesmärgiga tagada tarbijale võimalikult kõrge kaitstuse tase ning samuti minimaalse ühtlustamise põhimõttega.(53) Direktiivi kohaldamisala piiramine, jättes direktiivi nõuetekohaselt üle võtmata, tähendab seevastu, et ühenduse õiguses sätestatud minimaalset kaitsetaset ei ole saavutatud. Kuna nii lähteolukord kui ka probleemistik on põhimõtteliselt erinevad, ei saa neid kahte kohtuasja võrrelda.
81. Ka põhikohtuasja hageja katse leida oma väidet toetavaid järeldusi kohtuotsusest komisjon vs. Hispaania(54) nurjub. Selle otsuse aluseks oleva kohtuasja ese oli Hispaania Kuningriigi kohustuste rikkumine tulenevalt sellest, et Hispaania Kuningriik oli jätnud direktiivi 93/13 artikli 5 ja artikli 6 lõike 2 siseriiklikku õigusesse nõuetekohaselt üle võtmata. On küll õige, et Euroopa Kohus pidas direktiivi artikli 5 kolmandas lõikes sisalduvat tõlgendamisreeglit imperatiivseks õigusnormiks, millega antakse tarbijatele õigusi ning mis aitab määratleda direktiiviga saavutatavat eesmärki,(55) ent sellest sedastusest ei saa siiski teha järeldusi artikli 4 lõikes 2 sisalduva sätte õigusliku olemuse kohta, mille sisu on selles osas teistsugune.
82. Põhikohtuasja hageja tugineb lisaks direktiivi 93/13 ettevalmistavatele materjalidele, mis tõendavad tema arvates, et ühenduse seadusandja soovis lepingutingimuste ebaõiglase iseloomu kohtulikule kontrollile seada kogu ühenduses piirid. Nagu on kirjeldatud juba artikli 4 lõike 2 ajaloolise tõlgenduse puhul, peab see küll paika,(56) ei tõesta aga iseenesest väidet, et ühenduse seadusandja tahtis liikmesriike tingimata takistada võtmast artikli 8 alusel rangemaid meetmeid, mis tingimuste sisu kohtuliku kontrolli ulatust laiendavad. Ajalooline tõlgendus ei suuda anda selget vastust küsimusele direktiivi artikli 4 lõike 2 ja artikli 8 vahelise suhte kohta.
83. Seoses viitega komisjoni senistele algatustele(57) ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamiseks tuleb märkida, et need ei ole juba õigusmetodoloogilisest aspektist sobivad, et anda pidepunkte direktiivi 93/13 tõlgendamiseks, kuna nende ese on eranditult ettepanek võtta vastu teine ühenduse õigusnorm, mis lõpuks ei ole ka veel jõustunud. Lisaks sellele, et nimetatud dokumendid ei ole direktiivi 93/13 materjalid, tuleb meenutada, et komisjonil on vaid algatuste tegemise õigus ja seetõttu võimalus võtta oma ettepanekud tagasi. Lisaks võivad nõukogu ja parlament kõnealuseid ettepanekuid õigusloomemenetluse raames oluliselt muuta, seega saab neid tõlgendamise abivahendina kasutada vaid mööndustega.(58) Seetõttu ei tule nende kasutamine käesolevas asjas kõne alla ei direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 ajaloolise ega süstemaatilise tõlgendamise puhul. Nagu komisjon kohtuistungil – vastates Euroopa Kohtu küsimustele asjaomaste direktiivi muutvate õigusaktide tõlgendamise kohta ning seoses uue täieliku ühtlustamise käsitusega(59) – ise selgitas, käib see eeskätt ka tema ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tarbijate õiguste kohta, mida õigusloomega tegelevad ühenduse institutsioonid praegu veel läbi vaatavad.
84. Eeltoodu põhjal ei saa direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 pidada imperatiivseks sätteks, mis võib liikmesriigil keelata tuginemist direktiivi artiklile 8, et võtta vastu sätted, mis laiendavad sisulise kontrolli ulatust ka lepingu teistele esemetele, nagu lepingu põhiobjekt või tarnitava kauba või osutatava teenuse kvaliteedi ja hinna vastavus.
ii) Minimaalne ühtlustamine
85. Sellega seoses tuleb silmas pidada, et kontrollitava valdkonna piiramatu laiendamine direktiivi 93/13 artikli 8 alusel võib lõpuks kaasa tuua artikli 4 lõikes 2 kaitstud privaatautonoomia õõnestamise. Teiselt poolt ei tohi selle sätte arvestamises näha eesmärki iseenesest. Pigem tuleb sätet vaadelda direktiivi eesmärkide kontekstis, arvestades ühtlustamise senist taset tarbijakaitse valdkonnas.
86. Direktiivi 93/13 eesmärk on tagada ühenduse liikmesriikides ühtne minimaalne kaitse tarbijalepingutes sisalduvate ebaõiglaste tingimuste eest. Põhjenduse 12 kohaselt tuleb see eesmärk saavutada liikmesriikide õigusnormide osalise ühtlustamisega tarbijakaitse valdkonnas.(60) Direktiivi 93/13 aluseks olev pelgalt minimaalse ühtlustamise põhimõte kajastub olulisel määral artiklis 8 sisalduvas pädevuses, mis lubab liikmesriikidel võtta vastu või säilitada rangemaid sätteid, mis tagavad direktiivis sätestatud minimaalsest standardist kaugemale mineva kaitse.(61) Nagu nähtub põhjendusest 12, peab liikmesriikidel olema võimalus kindlustada tarbijatele kõrgem kaitstuse tase siseriiklike õigusnormide abil, mis on käesoleva direktiiviga ette nähtud õigusnormidest rangemad. See minimaalse ühtlustamise käsitus annab liikmesriikidele olulise kaalutluspädevuse. Sellest sättest järeldub ühtlasi a contrario, et vastassuunaline kõrvalekalle, st tarbijate kaitstuse tase, mis jääb direktiivis sätestatud eesmärkidest madalamaks, ei oleks direktiivi nõuetega kooskõlas.
c) Järeldus
87. Arvestades seda, et direktiiv 93/13 näeb ette ainult minimaalse ühtlustamise, ei ole see põhimõtteliselt vastuolus liikmesriigi kavandatud sisulise kontrolli laiendamisega lepingu teistele esemetele, nagu lepingu põhiobjekt või tarnitava kauba või osutatava teenuse kvaliteedi ja hinna vastavus, liiatigi kuna selle meetmega on seotud tarbijate kaitstuse kõrgem tase.(62)
2. Kolmas eelotsuse küsimus
88. Ühenduse õigus seab aga siseriikliku kõrgema kaitsestandardi kehtestamisele piirid. Olenemata sellest, kas siseriiklikud normid puudutavad direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid juhtumeid, peavad liikmesriigid järgima ühenduse õiguse üldisi piire. Siseriiklikud normid ei tohi olla vastuolus EÜ asutamislepinguga ja põhivabadustega ega rikkuda ühenduse teisese õiguse norme.(63) Sellele viitab sõnaselgelt direktiivi 93/13 artikkel 8, kehtestades nõude, et vastuvõetavad siseriiklikud sätted peavad olema „asutamislepingule vastavad”. See on kolmanda eelotsuse küsimuse ese.
a) Õiguslik hinnang ühenduse eesmärke arvestades
89. Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus nimelt teada, kas EÜ artikliga 2, EÜ artikli 3 lõike 1 punktiga g ja EÜ artikli 4 lõikega 1 on kooskõlas direktiivi nõuetele vastav luba kontrollida kohtulikult, kas tarbijate sõlmitud ning lihtsas ja arusaadavas keeles koostatud lepingutes sisalduvad tingimused, millega määratletakse lepingu põhiobjekt või hinna ja tasu vastavus vastutehinguna pakutavatele teenustele või kaupadele, on ebaõiglased. Eelotsuse küsimusega soovitakse järelikult, et Euroopa Kohus tuvastaks, kas esmasest õigusest tuleneb teisi piiranguid Hispaania õiguskorras ette nähtud kõrgema siseriikliku kaitsestandardi kehtestamiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu nimetatud sätted puudutavad ühisturu, vaba konkurentsi ja vaba turumajanduse põhimõtteid.
90. Kasulikke juhiseid kõnealuste sätete kohaldamiseks liikmesriigi tegevuse ja ühenduse õiguse kooskõla kriteeriumina leiab kohtuotsusest Échirolles Distribution(64).
91. Nagu Euroopa Kohus nimetatud otsuses selgitas, sisaldavad EÜ artikkel 4, EÜ artikkel 98 ja EÜ artikkel 99 – kuivõrd need viitavad majanduspoliitikale, mis on kooskõlas vabal konkurentsil põhineva avatud turumajanduse põhimõttega – vaid üldisi eesmärke, nii et neid saab vaadelda vaid koostoimes neid täpsustavate asutamislepingu sätetega.(65) Sellest tuleneb see, et neil on sisuliselt õigusloomeprotsessiga seotud programmiliste lausete olemus.(66) Euroopa Kohtu arvates ei ole need seetõttu sätted, mis panevad liikmesriikidele selged ja tingimusteta kohustused, millele üksikisikud võivad siseriiklikes kohtutes tugineda. Eespool nimetatud põhimõtte puhul on Euroopa Kohtu hinnangul pigem tegemist üldpõhimõttega, mille kohaldamine nõuab keeruliste majanduslike hinnangute andmist, mis kuulub seadusandja või siseriiklike haldusasutuste pädevusse.(67)
92. Viimane ei põhine mitte viimases järjekorras asjaolul, et kuna puudub ühine majanduspoliitika sellisel kujul nagu majandus- ja rahaliidu raames ühine kaubanduspoliitika või põllumajanduspoliitika, jääb liikmesriikide üldine majanduspoliitika jätkuvalt liikmesriikide pädevusse ja vastutusalasse, kuid liikmesriigid peavad seda kooskõlastades kujundama nii, et see aitab saavutada ühenduse eesmärke, mis on nimetatud EÜ artiklis 2.(68)
93. Pidades silmas nende programmiliste lausete õiguslikku määramatust ning liikmesriikide jätkuvalt autonoomset pädevust majanduspoliitika valdkonnas, ei ole põhimõtteliselt võimalik kontrollida nimetatud esmase õiguse sätete najal, kas liikmesriikide rakendusaktid on ühenduse õigusega kooskõlas. Eespool viidatud kohtupraktika kohaselt tuleks seevastu teoreetiliselt kõne alla õiguslik kontroll, tuginedes EÜ artiklit 2, EÜ artikli 3 lõike 1 punkti g ja EÜ artikli 4 lõiget 1 täpsustavatele asutamislepingu sätetele. Eelotsuse küsimusest ei nähtu küll otsest palvet nende asutamislepingu sätete tõlgendamiseks, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma eelotsuses üldiselt avatud turumajanduse ja vaba konkurentsi põhimõtetele. Seoses sellega tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu ülesanne on esitada siseriiklikule kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mida saab kasutada siseriikliku kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas siseriiklik kohus neile oma küsimustes viitas või mitte.(69)
b) Õiguslik hinnang täpsustavate sätete najal
i) Konkurentsieeskirjad
94. Euroopa Kohus on märkinud, et ühenduse konkurentsieeskirjad teenivad EÜ artikli 2 ja EÜ artikli 3 põhimõtete säilitamise ja seal nimetatud eesmärkide saavutamise huve.(70) EÜ artikli 3 lõike 1 punktis g sätestatud eesmärk luua süsteem, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata, saavutatakse EÜ artikli 81 ja EÜ artikli 82 kohaldamisega. Need asutamislepingu sätted täpsustavad EÜ artiklis 2 ja EÜ artiklis 3 nimetatud eesmärke(71) ja seetõttu saab neid kasutada liikmesriikide rakendusaktide kontrolli kriteeriumina.
95. Liikmesriikidele vastavalt EÜ artiklile 87 jj riigiabi valdkonnas kehtivate konkurentsinormide kohaldamine põhikohtuasjale on algusest peale välistatud, kuna konkurentsinormid ei ole eelotsusetaotluse ese. Kõne alla ei tule ka EÜ artikli 81 ja EÜ artikli 82 kohaldamine, kuna need artiklid ei ole adresseeritud mitte liikmesriikidele, vaid ettevõtjatele. Mõlemad sätted käsitlevad iseenesest üksnes ettevõtjate käitumist, mitte liikmesriikide seadusandlikke või haldusmeetmeid. Siiski selgitas Euroopa Kohus väljakujunenud kohtupraktikas, et EÜ artikkel 81 ja EÜ artikkel 82 koostoimes EÜ artikliga 10 sätestavad liikmesriikide kohustuse hoiduda võtmast või jõus hoidmast meetmeid, k.a seadusandlikke või haldusmeetmeid, mis võiksid välistada ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade kasuliku mõju.(72) Kohtupraktika kohaselt on sellise olukorraga tegemist siis, kui liikmesriik nõuab või soodustab EÜ artikliga 81 vastuolus olevate keelatud kokkulepete sõlmimist või tugevdab nende mõju või kui ta võtab oma õigusnormidelt nende riikliku iseloomu sel teel, et delegeerib eraõiguslikele ettevõtjatele vastutuse majandushuve puudutavate otsuste eest.(73)
96. Siiski ei viita miski sellele, et nimetatud eeltingimused oleksid põhikohtuasjas täidetud. Seega tundub, et vaidluse esemeks olevad liikmesriigi õigusnormid ei ole vastuolus EÜ artikliga 81 koostoimes EÜ artikliga 10.
97. Sama võib väita, pidades silmas EÜ artikli 82 võimalikku kohaldamist koostoimes EÜ artikliga 10. Ühelt poolt sätestab EÜ artikli 82 punkt a keelu kuritarvitada turgu valitsevat seisundit, kehtestades otseselt või kaudselt ebaõiglased ostu- või müügihinnad või muud ebaõiglased tehingutingimused. Teiselt poolt sätestab määruse 1/2003(74) artikli 3 lõike 2 viimane lause, et liikmesriikidel ei takistata kõnealuse määruse alusel oma territooriumil vastu võtta ja kohaldada rangemaid siseriiklikke õigusakte, millega keelatakse ettevõtjate ühepoolne tegevus või rakendatakse selle suhtes sanktsioone. Konkurentsiõiguse sätetest ei nähtu seega midagi, mis keelaks kategooriliselt riikliku sekkumise privaatautonoomiasse tarbijakaitse kaalutlustel ning soorituse ja vastusoorituse vahelise majandusliku tasakaalu säilitamiseks.
98. Seega ei ole alust tuvastada, et vaidluse esemeks olevad siseriiklikud sätted on konkurentsieeskirjadega vastuolus.
ii) Põhivabadused
99. Kahjustamata konkurents siseturul, nagu on sätestatud EÜ artikli 3 lõike 1 punktis g, eeldab lisaks põhivabaduste võimalikult ulatuslikku teostamist.(75) Seetõttu tuleb järgnevalt uurida vaidluse esemeks olevate siseriiklike sätete kooskõla põhivabadustega. Viimaseid kohaldatakse minimaalse ühtlustamise puhul siis, kui siseriiklikud õigusnormid piiravad minimaalse kaitse kriteeriumist kaugemale minnes kaupade vaba liikumist või teenuste osutamise vabadust siseturul.(76)
100. Käesolevas asjas tuleb kõne alla teenuste osutamise vabadust puudutavate esmase õiguse sätete kohaldamine. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudutab mõiste „piirang” EÜ artikli 49 tähenduses meetmeid, mis keelavad või takistavad teenuste osutamise vabaduse kasutamist või muudavad selle vähem atraktiivseks.(77)
101. Hinnates küsimust, kas võrdsetel alustel kohaldatav meede, nagu sisulise kontrolli laiendamine lepingu põhiobjektile või hinna ja kvaliteedi suhtele, kuulub selle mõiste alla, tuleb lähtuda nii Hispaanias asuva teenuseosutaja kui ka mõnes muus liikmesriigis – kus kehtivad leebemad normid – asuva teenuseosutaja vaatenurgast, kuna olenevalt konkreetses asjas kujunenud asjaoludest võivad vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ilmneda erinevad õiguslikud tagajärjed.
102. Kohtupraktika kohaselt ei kujuta nimelt liikmesriigi õigusnormid endast EÜ asutamislepingu mõttes piirangut ainuüksi seetõttu, et teised liikmesriigid kohaldavad oma territooriumil asuvatele samalaadsete teenuste osutajatele vähem rangeid või majanduslikult atraktiivsemaid õigusnorme.(78) Järelikult ei saaks Hispaania teenuseosutajad esitada EÜ artiklis 49 sätestatud põhivabaduse rikkumise väidet ainuüksi põhjusel, et neile kohaldatakse teatavatel asjaoludel rangemaid õigusnorme kui teistes liikmesriikides asuvatele teenuseosutajatele.
103. Sellest hoolimata on see asjaolu, nagu komisjon õigusega selgitab, minimaalse ühtlustamise loogiline tagajärg. Direktiivi 93/13 põhjendus 12, kus viidatakse sellal võimalikule ühtlustamise tasemele ja ühtlasi kinnitatakse liikmesriikide õigust võtta vastu rangemaid siseriiklikke õigusnorme, näitab, et ühenduse seadusandja lähtub ilmselgelt sellest, et liikmesriikide erinevad õigusnormid on olemas ka edaspidi.
104. Seevastu piirangu mõiste hõlmab selliseid liikmesriigi poolt võetud meetmeid, mis – kuigi need on võrdsetel alustel kohaldatavad – mõjutavad teiste liikmesriikide ettevõtjate sisenemist turule ja takistavad seega ühendusesisest kaubandust.(79) Selle kohtupraktika kohaselt on järelikult oluline see, kuidas kõnealused siseriiklikud õigusnormid mõjutavad teiste liikmesriikide teenuseosutajaid.
105. Põhimõtteliselt ei saa välistada, et lepingutingimuste sisu ulatuslik kohtulik kontroll, mis väljub direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 sätestatud raamidest, võib olla hoiatav teenuseosutajatele, kes on pärit teistest liikmesriikidest, kus sellist sisulist kontrolli ei toimu. Kui teenuste osutamise vabaduse teostamine muudeti sellega nende jaoks vähem atraktiivseks, võib lähtuda teenuste osutamise vabaduse piirangust eespool toodud määratluse tähenduses. Sellist piirangut võiks siiski õigustada ülekaaluka avaliku huviga, mille hulka kuulub ka tarbijakaitse,(80) eeldusel et see vastab ka proportsionaalsuse põhimõttele.
106. Kui aga teiste liikmesriikide teenuseosutajad sõlmivad lepingud Hispaanias elavate tarbijatega ja asjaomaste kollisiooninormide(81) tõttu kohaldatakse nende suhtes rangemaid õigusnorme kui nende asukohariigis, ei saa selles mingil juhul näha vastuolu ühenduse õigusega. Nagu Euroopa Kohus on korduvalt esile toonud, ei tähenda asjaolu, et liikmesriik võtab vastu vähem ranged õigusnormid kui teine liikmesriik, et viimase õigusnormid on ebaproportsionaalsed ja järelikult vastuolus ühenduse õigusega.(82)
107. Lõpuks ei viita miski sellele, et vaidluse esemeks olevad Hispaania õigusnormid koormaksid teiste liikmesriikide teenuseosutajaid rohkem kui Hispaania teenuseosutajaid ja oleksid seetõttu diskrimineeriva iseloomuga.
108. Järelikult ei saa põhivabaduste rikkumist tuvastada.
c) Järeldus
109. Tuginedes eeltoodule, jõuan järeldusele, et ei ole alust tuvastada, et vaidluse esemeks olevad siseriiklikud õigusnormid oleksid konkurentsieeskirjadega ja/või põhivabadustega vastuolus.
110. Seetõttu on EÜ artikliga 2, EÜ artikli 3 lõike 1 punktiga g ja EÜ artikli 4 lõikega 1 kooskõlas direktiivi artikli 8 ja artikli 4 lõike 2 selline tõlgendamine, mis võimaldab liikmesriigil kohtulikult kontrollida, kas tarbijate sõlmitud ning lihtsas ja arusaadavas keeles koostatud lepingutes sisalduvad tingimused, millega määratletakse lepingu põhiobjekt või hinna ja tasu vastavus vastutehinguna pakutavatele teenustele või kaupadele, on ebaõiglased.
VII. Ettepanek
111. Tuginedes eespool esitatud kaalutlustele, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal Supremo eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 4 lõikega 2 koostoimes sama direktiivi artikliga 8 ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette selliste tingimuste ebaõiglase iseloomu kontrolli, mis puudutavad „lepingu põhiobjekti” või „hinna ja tasu [vastavust] vastutehinguna pakutava[tele] teenus[tele] või kau[padele]”, isegi kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.
2. EÜ artikliga 2, EÜ artikli 3 lõike 1 punktiga g ja EÜ artikli 4 lõikega 1 on kooskõlas direktiivi artikli 8 ja artikli 4 lõike 2 selline tõlgendamine, mis võimaldab liikmesriigil kohtulikult kontrollida, kas tarbijate sõlmitud ning lihtsas ja arusaadavas keeles koostatud lepingutes sisalduvad tingimused, millega määratletakse lepingu põhiobjekt või hinna ja tasu vastavus vastutehinguna pakutavatele teenustele või kaupadele, on ebaõiglased.
1 – Algkeel: saksa.
2 – EÜT L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288.
3 – 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑9/99: Échirolles Distribution (EKL 2000, lk I‑8207, punktid 22–26).
4 – 10. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑144/99: komisjon vs. Madalmaad (EKL 2001, lk I‑3541).
5 – 9. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑70/03: komisjon vs. Hispaania (EKL 2004, lk I‑7999, punkt 17).
6 – Roheline raamat ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta (KOM(2006) 744 (lõplik)).
7 – Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tarbija õiguste kohta (KOM(2008) 614 (lõplik)).
8 – Vt direktiivi põhjendus 9.
9 – Õigusteaduses mõistetakse lepinguvabadust privaatautonoomia põhimõtte väljendusena ning seega üksikisiku õiguste tagamisena. Privaatautonoomia kohta vt võrdlevalt Saksa õiguskirjanduses Larenz, K. ja Wolf, M., Allgemeiner Teil des bürgerlichen Rechts, 9. Auflage, München, 2004, punkt 2; Austria õiguses Koziol, H. ja Welser, R., Grundriss des bürgerlichen Rechts. Band I: Allgemeiner Teil – Sachenrecht – Familienrecht, 11. Auflage, Wien, 2000, lk 84; Prantsuse õiguses Aubert, J.‑L. ja Savaux, É., Les obligations. 1. Acte juridique, 12ème édition, Paris, 2006, lk 72, punkt 99, ning Hispaania õiguses Díez-Picazo, L. ja Gullón, A., Sistema de derecho civil, Band I, 10ª ed., Madrid, 2002, lk 369 jj. Basedow, J., „Die Europäische Union zwischen Marktfreiheit und Überregulierung – Das Schicksal der Vertragsfreiheit”, Sonderdruck aus Bitburger Gesprächen Jahrbuch 2008/I, München, 2009, lk 103, on arvamusel, et lepinguvabadus on ühenduse õiguse üldpõhimõttena juba tunnustust leidnud. 9. märtsi 2006. aasta otsuses kohtuasjas C‑499/04: Werhof (EKL 2006, lk I‑2397, punkt 23) selgitas Euroopa Kohus, et „üldiselt iseloomustab lepinguid lepinguvabaduse põhimõte, mille kohaselt on lepingupooled vabad otsustama, kas astuda lepingulistesse suhetesse või mitte”.
10 – Vt minu 14. mai 2009. aasta ettepanek kohtuasjas C‑40/08: Asturcom (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, ettepaneku punkt 47).
11 – Vt. 27. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑240/98–C‑244/98: Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores (EKL 2000, lk I‑4941, punkt 25) ja 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑168/05: Mostaza Claro (EKL 2006, lk I‑10421, punkt 25). Seal tuvastas Euroopa Kohus direktiivi 93/13 artiklite 6 ja 7 tõlgendamise raames, et „direktiiviga loodud kaitsesüsteem põhineb eeldusel, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja eelnevalt kehtestatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu”.
12 – Samamoodi Tilmann, I., Die Klauselrichtlinie 93/13/EWG auf der Schnittstelle zwischen Privatrecht und öffentlichem Recht – Eine rechtsvergleichende Untersuchung zum Europarecht, München, 2003, lk 8. Eespool 9. joonealuses märkuses viidatud Basedow, J., lk 102, osutab sellele, et ühenduse õigusloome lepinguõiguse valdkonnas tugineb õiguspoliitilisel tahtel võidelda majanduselu üksikute puuduste vastu õigusloomevahenditega. Autor järeldab selle asjaolu põhjal, et ühenduse õiguses sisalduv lepinguvabaduse kontseptsioon ei tulene üksikisiku õigusest, vaid õigusloomest: tingimusel et konkurents piirab majandusliku võimu ülemäärast teostamist, on privaatautonoomia ja lepinguvabadus üldistes huvides. Kuivõrd ebakohad turul ei võimalda luua konkurentsiolukorda, on riigi sekkumine lepinguõigusesse seaduspärane.
13 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 2.
14 – Komisjoni 27. aprilli 2000. aasta aruanne nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes kohaldamise kohta, KOM(2000) 248 (lõplik), lk 17.
15 – Vt nt 18. oktoobri 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑297/88 ja C‑197/89: Dzodzi (EKL 1990, lk I‑3763, punktid 33 ja 34); 8. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑231/89: Gmurzynska-Bscher (EKL 1990, lk I‑4003, punktid 18 ja 19); 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑28/95: Leur-Bloem (EKL 1997, lk I‑4161, punkt 24); 29. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑275/06: Promusicae (EKL 2008, lk I‑271, punkt 36) ja 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑2/06: Kempter (EKL 2008, lk I‑411, punkt 42).
16 – Vt nt 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑379/98: PreussenElektra (EKL 2001, lk I‑2099, punkt 38); 22. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑18/01: Korhonen jt (EKL 2003, lk I‑5321, punkt 19); 5. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑380/01: Schneider (EKL 2004, lk I‑1389, punkt 21); 19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑295/05: Asemfo (EKL 2007, lk I‑2999, punkt 30) ja 23. aprilli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑261/07 ja C‑299/07: VTB-VAB (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 32).
17 – Vt nt 16. detsembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 244/80: Foglia vs. Novello (EKL 1981, lk 3045, punkt 18); 15. juuni 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑422/93–C‑424/93: Zabala Erasun jt (EKL 1995, lk I‑1567, punkt 29); 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman (EKL 1995, lk I‑4921, punkt 61); 12. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑314/96: Djabali (EKL 1998, lk I‑1149, punkt 19); eespool 16. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus PreussenElektra, punkt 39; eespool 16. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schneider, punkt 22; 1. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑212/06: Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon (EKL 2008, lk I‑1683, punkt 29) ja eespool 16. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus VTB-VAB, punkt 33.
18 – Vt eelotsusetaotluse lk 11.
19 – Vt eelotsusetaotluse lk 12.
20 – Vt Brandner, H. E., „Maßstab und Schranken der Inhaltskontrolle bei Verbraucherverträgen”, Monatsschrift für Deutsches Recht, 4/1997, lk 314; Brandner, H. E., „Auslegungszuständigkeit des EuGH bei der Inhaltskontrolle von Entgeltklauseln der Banken bei Verbraucherverträgen”, Monatsschrift für Deutsches Recht, 1/1999, lk 8, mille kohaselt on Euroopa Kohtul tõlgendamispädevus niivõrd, kuivõrd direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 võib sisulise kontrolli piirid seada teisiti kui siseriiklik rakendusõigus.
21 – Selle kohta Pfeiffer, T. teoses Das Recht der Europäischen Union (väljaandjad Grabitz, E. ja Hilf, M.), Band IV, A5, Art. 8, punkt 9, lk 3.
22 – Samamoodi ilmselt ka eespool 21. joonealuses märkuses viidatud Pfeiffer, T., punkt 13, lk 3, kelle arvates on rangem säte olemas ka siis, kui sisulise kontrolli raames kohaldatakse rangemat normi.
23 – Eespool 11. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores, punkt 28; 21. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑473/00: Cofidis (EKL 2002, lk I‑10875, punkt 32) ja eespool 11. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Mostaza Claro, punkt 27.
24 – Vt eelotsusetaotluse lk 9.
25 – Komisjoni 3. septembri 1990. aasta ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, KOM(90) 322 (lõplik).
26 – Nõukogu 22. septembri 1992. aasta ühine seisukoht, mis käsitleb direktiivi ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes vastuvõtmist, dokument 8406/1/92, EÜT 1992, C 283, lk 1, punkt 2.
27 – Samamoodi Schmidt-Salzer, J., „Leistungsbeschreibungen insbesondere in Versicherungsverträgen und Schranken der Inhaltskontrolle (AGB-Gesetz und EG-Richtlinie über missbräuchliche Klauseln in Verbraucherverträgen)”, Festschrift für Hans Erich Brandner zum 70. Geburtstag, Köln 1996, lk 268.
28 – Selle kohta eespool 21. joonealuses märkuses viidatud Pfeiffer, T., Art. 4, punkt 23, lk 7; eespool 27. joonealuses märkuses viidatud Schmidt-Salzer, J., lk 265.
29 – Selle kohta Kohtes, S., Das Recht der vorformulierten Vertragsbedingungen in Spanien, Frankfurt am Main 2004, lk 52.
30 – Samamoodi eespool 12. joonealuses märkuses viidatud Tilmann, I., lk 12, 64. joonealune märkus.
31 – Selle kohta mh Brandner, H. E., „Neufassung des EG-Richtlinienvorschlags über missbräuchliche Klauseln in Verbraucherverträgen”, Zeitschrift für Wirtschaftsrecht, 21/92, lk 1591; eespool 20. joonealuses märkuses viidatud Brandner, H. E., lk 314; Damm, R., „Europäisches Verbrauchervertragsrecht und AGB-Recht”, Juristenzeitung, 4/1994, lk 162. Õiguskirjanduses oletatakse, et Saksamaa valitsuse poolt nõukogus väljendatud kahtlused võisid kaasa aidata sellele, et ka tarbijalepingute puhul välistati teenust kirjeldavate ja hinda määratlevate tingimuste puhul direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 kohaselt sisuline kontroll, nagu seda nägi ette ka Saksa Gesetz über Allgemeine Geschäftsbedingungen’i (seadus tüüplepingute kohta, edaspidi „AGBG”) § 8. Saksa seadusandja jättis AGBG § 8 seetõttu muutmata ja eitas vajadust kohandada sätet direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 alusel.
32 – Kapnopoulou, E., Das Recht der missbräuchlichen Klauseln in der Europäischen Union, Tübingen 1997, lk 105, on arvamusel, et direktiivi põhjenduse 19 sõnastus viitab selgelt sellele, et lepingutingimused, mis kirjeldavad põhiobjekti, võivad ikkagi olla ebaõiglased.
33 – Coester, M., teoses J. von Staudingers Kommentar zum Bürgerlichen Gesetzbuch, 13. Aufl., Berlin 1998, § 8 AGBG, punkt 17, lk 179, viitab sellele, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 välistab tarbijalepingute valdkonnas sisulise ebaõigluse kontrollimise lepingu põhiobjekti ja vastavussuhte puhul.
34 – Vt eelotsusetaotluse lk 9.
35 – Eelotsusemenetluses on kohtuasja asjaolude tuvastamine üksnes siseriiklike kohtute pädevuses. Vt 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/96: Kefalas (EKL 1998, lk I‑2843, punkt 22).
36 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 49.
37 – Vt 27. märtsi 1963. aasta otsus liidetud kohtuasjades 28/62–30/62: Da Costa (EKL 1963, lk 60) ja 12. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑366/96: Cordelle (EKL 1998, lk I‑583, punkt 9). Selle kohta ka Craig, P. ja De Búrca, G., EU Law , 4th ed., Oxford, 2008, lk 492, kes on seisukohal, et EÜ artikkel 234 annab Euroopa Kohtule küll pädevuse tõlgendada asutamislepingut, kuid ei anna sõnaselgelt pädevust kohaldada asutamislepingut põhikohtuasja puhul. Vahetegemine tõlgendamise ja kohaldamise vahel näitab pädevuse jaotamist Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahel. Euroopa Kohus tõlgendab asutamislepingut ja siseriiklikud kohtud kohaldavad seda tõlgendust konkreetse juhtumi puhul. Schima, B., Kommentar zu EU- und EG-Vertrag (väljaandja Mayer, H.), 12. Lieferung, Wien 2003, Art. 234 EGV, punkt 40, lk 12, on arvamusel, et siseriiklikud kohtud peavad kohaldama ühenduse õigusnormi konkreetse kohtuvaidluse suhtes. Autor möönab aga, et vahetegemine normi kohaldamise ja tõlgendamise vahel ei ole alati lihtne.
38 – Samamoodi Nassall, W., „Die Anwendung der EU-Richtlinie über missbräuchliche Klauseln in Verbraucherverträgen”, Juristenzeitung, 14/1995, lk 690.
39 – Selle kohta Schlosser, P., teoses J. von Staudingers Kommentar zum Bürgerlichen Gesetzbuch, 13. Aufl., Berlin 1998, Einleitung zum AGBG, punkt 33, lk 18, mille kohaselt ei saa esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi selle kohta, kas teatavad tingimused lähemalt kirjeldatud tüüpi lepingutes on ebaõiglased. Samamoodi ka Whittaker, S., „Clauses abusives et garanties des consommateurs: la proposition de directive relative aux droits des consommateurs et la portée de l’‘harmonisation complète’”, Recueil Dalloz, 17/2009, lk 1153, viitega Euroopa Kohtu praktikale.
Vt selle kohta 1. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑237/02: Freiburger Kommunalbauten (EKL 2004, lk I‑3403, punkt 22) ja 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑243/08: Pannon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 43). Selles tuvastas Euroopa Kohus, et talle EÜ artikliga 234 antud pädevuse teostamisel saab ta tõlgendada üldisi kriteeriume, mida ühenduse seadusandja kasutab ebaõiglase tingimuse mõiste määratlemisel. Seevastu ei saa ta teha otsust nende üldiste kriteeriumide kohaldamise kohta konkreetse tingimuse suhtes, sest selleks on vaja analüüsida asjaomase kohtuasja asjaolusid.
25. septembri 2003. aasta ettepanekus kohtuasjas Freiburger Kommunalbauten, ettepaneku punktid 27–30, viitas kohtujurist Geelhoed tabavalt sellele, et kui Euroopa Kohus kõnealuseid lepingutingimusi ikkagi hindaks, oleks see vastuolus ühenduse seadusandja eeldusega, mille kohaselt peavad küsimust, milliseid tingimusi tuleb pidada ebaõiglaseks, hindama siseriiklikud asutused. Siseriikliku kohtu pädevuse kasuks esitas kohtujurist argumentidena pädevuse piiritlemise ühenduse ja liikmesriikide vahel, õiguskaitsevahendite ökonoomse kasutamise ning liikmesriikide õiguskordade erilaadsuse.
40 – Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud Pfeiffer, T., Art. 4, punkt 40, lk 11, on arvamusel, et kokkuleppe liigitamist lepingu põhiobjekti puudutavaks saab hinnata vaid lepingu kui terviku ja selle siseriiklikus õiguses käsitlemise raames, kusjuures siseriikliku õiguse tõlgendamine on omakorda siseriiklike kohtute pädevuses. Teiselt poolt võib Euroopa Kohus eelotsusemenetluse raames selgitada vähemalt lepingu põhiobjekti abstraktseid tunnuseid.
41 – Minu arvates ei ole ebaõigluse kontroll direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 kohaselt välistatud hinnatingimuse kõikide aspektide puhul. Vabastus ei laiene seetõttu mitte hinnatingimuse kogu reguleerivale sisule, vaid ainult hinna ja tasu vastavusele vastutehinguna pakutavatele kaupadele ja teenustele. Seega ei ole kontrollimine välistatud hinnatingimuste teiste aspektide puhul. Direktiivi lisa kohaselt on näiteks hinna ühepoolse tagantjärele määramise või tõstmise õigus teatavatel tingimustel ebaõiglane – ja seega kontrollitav (vt punkt l). Vt selle kohta eespool 21. joonealuses märkuses viidatud Pfeiffer, T., Art. 4, punkt 31, lk 9, ja eespool 32. joonealuses märkuses viidatud Kapnopoulou, E., lk 109.
42 – Vt 12. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑241/89: SARPP (EKL 1990, lk I‑4695, punkt 8); 2. veebruari 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑315/92: Verband Sozialer Wettbewerb, nn Clinique’i kohtuotsus (EKL 1994, lk I‑317, punkt 7); 4. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑87/97: Consorzio per la tutela del formaggio Gorgonzola (EKL 1999, lk I‑1301, punkt 16); 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑456/02: Trojani (EKL 2004, lk I‑7573, punkt 38) ja 17. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑215/03: Oulane (EKL 2005, lk I‑1215, punkt 47).
43 – Üksikute koosseisutunnuste täpne piiritlemine ei ole käesolevas asjas minu arvates vajalik, kuna lõppkokkuvõttes tuleb lähtuda direktiivi artikli 8 kohaldatavusest, mille alusel võivad liikmesriigid sisulise kontrolli ulatust laiendada.
44 – Samamoodi ka eespool 32. joonealuses märkuses viidatud Kapnopoulou, E., lk 103 ja 113; Baier, K., Europäische Verbraucherverträge und missbräuchliche Klauseln, Hamburg 2004, lk 32; eespool 29. joonealuses märkuses viidatud Kohtes, S., lk 52; eespool 38. joonealuses märkuses viidatud Nassall, W., lk 690, ja eespool 31. joonealuses märkuses viidatud Damm, R., lk 170. Samamoodi ka kohtujurist Tizzano oma 23. jaanuari 2001. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑144/99: komisjon vs. Madalmaad, milles otsus tehti 10. mail 2001 (EKL 2001, lk I‑3541, ettepaneku punkt 27).
45 – Küsimusele, kas artikli 4 lõige 2 määratleb ka direktiivi 93/13 esemelise kohaldamisala või piirab see vaid sisulise kontrolli ulatust, ei anta õiguskirjanduses ühemõttelist vastust. Siiski võib täheldada teisena nimetatud tõlgenduse eelistamist. Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud Kapnopoulou, E. viitab ühelt poolt sellele, et komisjoni ettepanekut muutes soovis nõukogu võtta direktiivi kohaldamisalast välja kõik tingimused, mis on seotud lepingu põhiobjektiga ja hinna ja kvaliteedi suhtega (lk 79). Teiselt poolt käsitleb autor seda sätet kui ebaõigluse kontrolli piirangut (lk 103). Eespool 30. joonealuses märkuses viidatud Tilmann, I., lk 12, teeb ilmselt vahet sätetel, mis käsitlevad direktiivi kohaldamisala, ja sätetel, mis määravad kindlaks sisulise kontrolli ulatuse. Eespool 33. joonealuses märkuses viidatud Coester, M., punkt 16, lk 179, lähtub seoses artikli 4 lõikega 2 ilmselt sellest, et välistatud on üksnes sisu ebaõigluse kontroll. Samamoodi ka eespool 29. joonealuses märkuses viidatud Kohtes, S., lk 52, Schulte-Nölke, H., „Verbraucherrecht”, teoses Europarecht (väljaandjad Reiner Schulze ja Manfred Zuleeg), Baden-Baden 2006, lk 965, ja Huet, J., „Propos amers sur la directive du 5 avril 1993 relative aux clauses abusives”, La Semaine Juridique, 1/1994, études et chroniques nr 309, lk 2, mis uurivad seda sätet seoses sisulise kontrolli ulatusega.
46 – Vt põhikohtuasja hageja kirjalikud märkused, punkt 91.
47 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad.
48 – Ibidem, punkt 22.
49 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punktid 19 ja 20.
50 – Eespool 44. joonealuses märkuses viidatud kohtujurist Tizzano ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Madalmaad, ettepaneku punktid 27 ja 28.
51 – Ibidem, punkt 29.
52 – Vt põhikohtuasja hageja kirjalikud märkused, punkt 96.
53 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 86.
54 – Eespool 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Hispaania.
55 – Ibidem, punkt 17.
56 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 61–63.
57 – Nende all peetakse eeskätt silmas rohelist raamatut ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta (KOM(2006) 744 (lõplik)) ja ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tarbija õiguste kohta (KOM(2008) 614 (lõplik)). Lisaks sellele oli komisjon juba oma 27. aprilli 2000. aasta aruandes nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes kohaldamise kohta, KOM(2000) 248 (lõplik), lk 17, kaalunud direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 sisalduvate sisulise kontrolli piirangute kaotamist.
58 – Selle kohta Riesenhuber, K., „Die Auslegung”, teoses Europäische Methodenlehre, Berlin 2006, lk 257, punkt 31. Autor selgitab, et Euroopa eraõiguses mängib keskset osa ajalooline tõlgendamine, mille puhul on tegemist eelloo ja tekkelooga. Kui tõlgendamise eesmärk on selgitada välja seadusandja tahe, siis tuleb esmalt kindlaks teha, kelle tahe on määrav. Demokraatlikult õiguspäraseks seadusandjaks on vaid õigusloomeorganid, kelle heakskiidul õigusakt konkreetsel juhul põhineb. Mitmesugused organid tuleb seevastu vaid ära kuulata ja ka komisjonil on vaid algatuste tegemise õigus ja ettepanekute tagasivõtmise võimalus; komisjoni ettepanekuid saab õigusloomemenetluses igati muuta. Kui komisjoni ettepanekuid ja/või soove üle ei võeta, tuleneb sellest parimal juhul (kuid mitte siduvalt) a contrario argument.
59 – Direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 muutev säte oleks direktiivi-ettepaneku artikli 32 lõige 3 (üldpõhimõtted). Uus täieliku ühtlustamise käsitus on sätestatud direktiivi-ettepaneku artiklis 4.
60 – Nagu direktiiv 85/577/EMÜ, mis käsitleb väljaspool äriruume sõlmitud lepinguid, direktiiv 97/7/EÜ, mis käsitleb sidevahendi abil sõlmitud lepinguid, ning direktiiv 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide kohta, tugineb ka direktiiv 93/13 minimaalse ühtlustamise põhimõttele. Komisjoni 8. oktoobri 2008. aasta ettepanekus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tarbija õiguste kohta KOM(2008) 614 (lõplik), mis liidab need neli direktiivi ühtseks horisontaalseks õigusinstrumendiks, loobutakse sellest põhimõttest sõnaselgelt. Direktiivi-ettepanek tugineb nüüd täieliku ühtlustamise põhimõttele, mille tulemusena ei või liikmesriigid säilitada ega vastu võtta direktiivist erinevaid õigusnorme. Ettepaneku eesmärk on aidata kaasa ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingute siseturu nõuetekohasele toimimisele ja saavutada tarbijakaitse üldine kõrge tase, ühtlustades selleks täielikult siseturul kehtivate, tarbijalepinguid käsitlevate õigusaktide peamised aspektid.
61 – Samamoodi eespool 21. joonealuses märkuses viidatud Pfeiffer, T., Art. 8, punkt 1, lk 1; eespool 32. joonealuses märkuses viidatud Kapnopoulou, E., lk 162. Long, A., „Unfair Contract Terms – New Directive, Implementation and Recent Developments”, Community Law in Practice, Trier 1997, lk 148, viitab sellele, et pidades silmas liikmesriikide lahknevaid arvamusi, taotleb direktiiv 93/13 minimaalset ühtlustamist ning annab seejuures liikmesriikidele olulise kaalutlusruumi, mis on omakorda kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Eespool 14. joonealuses märkuses viidatud 27. aprilli 2000. aasta aruandes, lk 5, viitab komisjon direktiivi 93/13 „minimalistlikule” eesmärgile, mis väljendub artiklis 8 antavas pädevuses.
62 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 53 ja 54.
63 – Samamoodi eespool 32. joonealuses märkuses viidatud Kapnopoulou, E., lk 163.
64 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Échirolles Distribution.
65 – Ibidem, punkt 24. Vt ka 14. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑341/95: Bettati (EKL 1998, lk I‑4355, punkt 75).
66 – Samamoodi ka Bandilla, R., teoses Das Recht der Europäischen Union (väljaandjad Grabitz, E. ja Hilf, M.), Band I, Art. 4 EGV, punkt 7, lk 3. Autori arvates võeti EÜ artikli 4 lõikes 1 sisalduva täiendiga, mille kohaselt korraldatakse majanduspoliitikat kooskõlas „avatud turumajanduse põhimõttega”, asutamislepingusse üle sõnastus, mida võib tõlgendada õigusloomega seotud programmilise lausena.
67 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Échirolles Distribution, punkt 25.
68 – Samamoodi ka eespool 66. joonealuses märkuses viidatud Bandilla, R., Band II, Art. 98 EGV, punkt 2, lk 2. Kui EÜ artikli 4 lõikes 1 räägitakse kõnealuse lepingu kohaselt ja vastavalt selles esitatud ajakavale niisuguse majanduspoliitika kasutuselevõtust, viidatakse VII jaotise I peatükile asutamislepingu kolmandas osas, mille artiklites 98–104 sisalduvad täpsemad sätted majanduspoliitika kohta. Häde, U., Kommentar zu EUV/EGV (väljaandja Calliess, C. ja Ruffert, M.), 3. Aufl., München, 2007, Art. 4, punkt 4, märgib õigusega, et nende sätete ese ei ole aga majanduspoliitika, mis oleks kujundatud ühise kaubanduspoliitika või põllumajanduspoliitika eeskujul. Selle asemel on sisuliselt tegemist liikmesriikide endistviisi põhimõtteliselt iseseisva majanduspoliitika kooskõlastamise ja järelevalvega, eeskätt pidades silmas rahaliitu, kuhu praegu kuulub juba viisteist liikmesriiki.
69 – Vt eespool 42. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus SARPP, punkt 8; eespool 42. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Verband Sozialer Wettbewerb, nn Clinique’i kohtuotsus, punkt 7; eespool 42. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Consorzio per la tutela del formaggio Gorgonzola, punkt 16; eespool 42. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Trojani, punkt 38, ja eespool 42. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Oulane, punkt 47.
70 – Vt EÜ artikliga 81 seoses 21. veebruari 1973. aasta otsus kohtuasjas 6/72: Continental Can vs. komisjon (EKL 1973, lk 215, punkt 25); 1. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑126/97: Eco Swiss (EKL 1999, lk I‑3055, punkt 36) ja 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑453/99: Courage ja Crehan (EKL 2001, lk I‑6297, punkt 20).
71 – Vt 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La Roche (EKL 1979, lk 461); 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Michelin (EKL 1983, lk 3461, punkt 29) ja 24. jaanuari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑339/89: Alsthom Atlantique (EKL 1991, lk I‑107, punkt 10).
72 – 28. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑332/89: Marchandise (EKL 1991, lk I‑1027, punkt 22).
73 – 21. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 267/86: Van Eycke (EKL 1988, lk 4769, punkt 16); eespool 70. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Marchandise, punkt 22, ja 17. novembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑2/91: Meng (EKL 1993, lk I‑5751, punkt 14).
74 – Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).
75 – Tietje, C., teoses Das Recht der Europäischen Union (väljaandja Grabitz, E. ja Hilf, M.), Band II, Art. 95, punkt 18, lk 6, on arvamusel, et siseturu mõiste rajaneb kaupade, isikute ja kapitali vaba liikumise eeldusel.
76 – Selle kohta Tassikas, A., Dispositives Recht und Rechtswahlfreiheit als Ausnahmebereiche der EG-Grundfreiheiten: ein Beitrag zur Privatautonomie, Vertragsgestaltung und Rechtsfindung im Vertragsverkehr des Binnenmarkts, Frankfurt (Main), 2002, lk 189; eespool 21. joonealuses märkuses viidatud Pfeiffer, T., Art. 8, punktid 1, 20 ja 21, ja eespool 32. joonealuses märkuses viidatud Kapnopoulou, E., lk 163.
77 – 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑442/02: CaixaBank France (EKL 2004, lk I‑8961, punkt 11); 3. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑452/04: Fidium Finanz (EKL 2006, lk I‑9521, punkt 46); 29. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑393/05: komisjon vs. Austria (EKL 2007, lk I‑10195, punkt 31); 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑465/05: komisjon vs. Itaalia (EKL 2007, lk I‑11091, punkt 17); 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑389/05: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2008, lk I‑5337, punkt 52) ja 28. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑518/06: komisjon vs. Itaalia (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 63).
78 – Vt samamoodi 10. mai 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑384/93: Alpine Investments (EKL 1995, lk I‑1141, punkt 27); 12. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑403/03: Schempp (EKL 2005, lk I‑6421, punkt 45) ja eespool 77. joonealuses märkuses viidatud 28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 63.
79 – Eespool 78. joonealuses märkuses viidatud kohtotsus Alpine Investments, punktid 35 ja 38, ja eespool 77. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus CaixaBank France, punkt 12.
80 – Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib teenuste osutamise vabaduse piiranguid õigustada tarbijakaitse (vt selle kohta mh 9. juuli 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑34/95– C‑36/95: De Agostini ja TV-Shop, EKL 1997, lk I‑3843, punkt 53; 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑243/01: Gambelli jt, EKL 2003, lk I‑13031, punkt 67; 6. märtsi 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑338/04, C‑359/04 ja C‑360/04: Placanica jt, EKL 2007, lk I‑1891, punkt 46; 29. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑404/05: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2007, lk I‑10239, punkt 50, ja eespool 77. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Austria, punkt 52).
81 – Vt 19. juunil 1980 Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni (EÜT L 266, lk 1) artikkel 5. Pärast 17. detsembrit 2009 sõlmitud lepingute puhul vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”) (ELT L 177, lk 6) artikkel 6.
82 – Vt eespool 78. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Alpine Investments, punkt 51, ja 13. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑262/02: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2004, lk I‑6569, punkt 37).