1.

Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no5 de San Javier (San Javieri esimese astme ja eeluurimiskohus) (Hispaania) saatis Euroopa Kohtule kaks tõlgendamisalast eelotsuse küsimust määruse (EÜ) nr 1348/2000 tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide Euroopa Liidu liikmesriikides kätteandmise kohta. ( 2 ) See kohus kahtleb viidatud määruses kasutatud mõiste „kohtuväline dokument” ühenduse määratluses. Ebakindlus tekkis seoses eraõiguslike kirjadega, mis esitati notari kaudu San Javieri kohtutele Ühendkuningriigis kätteandmiseks.

2.

Euroopa Kohtul on seega võimalus selgitada mitmesuguseid olulisi õigusküsimusi. Esiteks arutatakse vastuvõetavust, sest eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab, et ta on vastavalt EÜ artiklile 68 viimase astme kohus. Komisjon seda seisukohta ei jaga, mistõttu tuleb Euroopa Kohtul esimest korda otsustada, kas nimetatud sätte suhtes on kohaldatav Lykeskogi kohtupraktika. ( 3 ) Teiseks, kui leiab kinnitust, et eelotsusetaotluse esitanud kohus toimib viimase kohtuastmena, tuleks välja selgitada, kas eelotsuse küsimust on võimalik esitada. Kuna tegemist on kohtuväliste dokumentide kätteandmisega väljaspool kohtumenetlust, ei ole selge, kas on tegemist kohtuvaidlusega. Järelikult tuleb analüüsida Job Centre’i kohtupraktikat, ( 4 ) kohandades seda käesoleva asja asjaoludele. Kolmandaks omab sisuline küsimus suurt tähtsust määruse nr 1348/2000 ühe kõige ebaselgema aspekti – nimelt mõiste „kohtuväline dokument” üle otsustamisel.

3.

Äriühing Roda Golf & Beach Resort S.L. (edaspidi „Roda Golf”), mille registreeritud asukoht on San Javieris Murcias, lasi 23. oktoobril 2007 notaril koostada dokumentide kätteandmise akti ja märgukirja, et lasta määruse nr 1348/2000 alusel edastada Juzgados de Primera Instancia e Instrucción de San Javieri kantselei kaudu kuusteist kirja mitmele Ühendkuningriigis asuvale adressaadile.

4.

Nendes kirjades teatas ta, et lõpetab kinnisvara ostu-müügi lepingu, mis ta oli sõlminud iga adressaadiga.

5.

Sama aasta 2. novembril läks notar nimetatud kohtu kohtusekretäri juurde ja esitas notariaalakti kätteandmise teate koos kuueteistkümne kirja originaalidega.

6.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohtusekretär andis 29. novembril korraldava meetme, millega ta keeldus kirjade kätteandmisest. Ta väitis põhjenduseks, et määrus nr 1348/2000 näeb kohtuväliste dokumentide kätteandmise ette ainult juhul, kui asjas on algatatud kohtumenetlus, mida aga käesoleval juhul ei olnud tehtud. Põhjendusel, et Roda Golfi taotlus jäi viidatud määruse kohaldamisalast välja, taotlust ei rahuldatud.

7.

Roda Golf esitas 13. detsembril 2007 Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no5 de San Javierile tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 224 alusel määruskaebuse. Kohtusekretäri korraldava meetme peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tekkis kohtul kahtlus määruse nr 1348/2000 tõlgendamises, mis on Roda Golfi taotluse rahuldamises määrava tähtsusega, mistõttu ta peatas põhikohtuasjas menetluse ja esitas EÜ artikli 68 alusel koostoimes EÜ artikliga 234 Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse.

8.

EÜ asutamislepingu IV jaotises volitatakse institutsioone rakendama isikute vaba liikumisega seonduvat poliitikat. Käesoleva eelotsusemenetlusega seoses tuleks välja tuua järgmised sätted:

„Artikkel 65

Vastavalt artiklile 67 ja siseturu häireteta toimimiseks vajalikul määral võetavad õigusalase koostöö piiriülese toimega meetmed tsiviilasjus hõlmavad:

[…]

Artikkel 68

1.   Artiklit 234 kohaldatakse käesoleva jaotise suhtes järgmiste asjaolude ja tingimuste puhul: kui käesoleva jaotise tõlgenduse või ühenduse institutsioonide käesoleval jaotisel põhinevate õigusaktide kehtivuse või tõlgenduse kohta tõstatatakse küsimus poolelioleva kohtuasja läbivaatamisel liikmesriigi kohtus, kelle otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, taotleb see kohus Euroopa Kohtult selle kohta otsust, kui ta leiab, et kõnealune küsimus on vaja lahendada, selleks et ta saaks teha otsuse.

[…]”

9.

Määrus nr 1348/2000 reguleerib tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide kätteandmist. ( 5 ) Käesolevas kohtuasjas omavad määruse põhjendused 2 ja 6 tõlgenduslikku tähtsust, sest nendes sedastatakse dokumentide kätteandmise kohta, et „[s]iseturu nõuetekohaseks toimimiseks on vaja parandada ja kiirendada kätteantavate tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide edastamist liikmesriikide vahel”. Selle nõude täitmiseks on vaja, et dokumendid edastatakse „otse ning kiiresti liikmesriikide poolt määratud kohalikele asutustele”.

10.

Kuigi määruses nr 1348/2000 on tähelepanu keskmes kohtuvälised dokumendid, ei ole selles midagi öeldud nende dokumentide määratlemise või nende kätteandmise suhtes erikorra kehtestamise kohta. Neid käsitletakse ainult ühes sättes, artiklis 16:

„Kohtuväliseid dokumente võib teises liikmesriigis kätteandmiseks edastada vastavalt käesoleva määruse sätetele.”

11.

Määruse nr 1348/2000 artikli 17 punkti b sätete täitmiseks võttis komisjon 25. septembril 2001 vastu otsuse, millega võetakse vastu vastuvõtvate asutuste teatmik ja sõnastik dokumentide kohta, mida võib kätte anda, ( 6 ) mille II lisas on loetletud sellised dokumendid, ehkki üksnes näitlikult ja mitte ammendavalt. Osas Hispaania kohta on märgitud, et „kätteantavad kohtuvälised dokumendid on kohtuvälised dokumendid, mille on välja andnud ametiasutus, kes on Hispaania õigusnormide alusel pädev dokumente kätte andma”. [Siin ja edaspidi on viidatud sõnastikku (otsuse II lisa) tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

12.

Hispaania 7. jaanuari 2000. aasta Ley 1/2000 de Enjuiciamiento Civil (tsiviilkohtumenetluse seadustik 1/2000, edaspidi „LEC”) ( 7 ) artiklid 223 ja 224 näevad ette tsiviilkohtu kohtusekretäri antud meetmete suhtes kehtiva korra:

„Artikkel 223. Korraldavad meetmed

1.   Kohtusekretäride ülesanne on anda korraldavaid meetmeid, millega antakse menetlusele seaduses ette nähtud käik.

2.   Korraldavates meetmetes märgitakse ainult tehtud otsus, meetme andnud kohtusekretäri nimi, meetme kuupäev ja kohtusekretäri allkiri.

Artikkel 224. Vaidlustatud korraldavate meetmete läbivaatamine

1.   Tühised on korraldavad meetmed, millega otsustatakse küsimusi, mis tuleb seaduse järgi lahendada korraldava määruse, kohtumääruse või -otsusega.

2.   Peale eelmises lõikes nimetatud juhtude võib korraldavaid meetmeid tühistada selle poole nõudmisel, keda need kahjustavad, kui meetmed rikuvad mõnda seadusesätet või lahendavad küsimusi, mis tuleb käesoleva seadustiku kohaselt otsustada korraldava määrusega.

3.   Eelmises lõikes nimetatud vaidlustamine toimub ja lahendatakse vastavalt määruskaebuse suhtes sätestatule.”

13.

Korraldavate meetmete vaidlustamiseks tuleb viidatud LECi artikli 224 lõikes 3 sisalduva sõnaselge viite kohaselt järgida tsiviilkohtumenetlusõiguses kasutatava määruskaebuse puhul ette nähtud sätteid. See menetlus on üldiselt ette nähtud vaidlustatud korraldavate määruste ja kohtumääruste läbi vaatamiseks ning vastavad sätted on sätestatud LECi artiklites 451-454:

„Artikkel 451. Edasikaebamisele kuuluvad otsused. Peatava toime puudumine

Kõikide tsiviilkohtu korraldavate määruste ja mittelõplike kohtumääruste peale saab esitada määruskaebuse samale kohtule, kes on vaidlustatud lahendi andud, ilma et määruskaebusel oleks peatav toime.

Artikkel 452. Tähtaeg, vorm ja vastuvõetamatus

Määruskaebus tuleb esitada viie päeva jooksul, märkides selles, mis õigusrikkumist määruskaebuse esitaja vaidlustatud lahendile ette heidab.

Kui määruskaebus ei vasta nendele nõuetele, loetakse määruskaebus vastuvõetamatuks korraldava määrusega, mis ei kuulu edasikaebamisele.

Artikkel 453. Vastaspoolte ärakuulamine ja lahend

1.   Kui määruskaebus võetakse menetlusse, antakse teistele pooltele ühine viiepäevane tähtaeg määruskaebusele vastuväidete esitamiseks, kui nad seda õigeks peavad.

2.   Olenemata sellest, kas vastuväiteid esitatakse või mitte, otsustab kohus pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist määruskaebuse üle kohtumäärusega viie päeva jooksul ilma edasise menetluseta.

Artikkel 454. Määruskaebuse lahendamiseks antud kohtumäärus ei kuulu edasikaebamisele

Välja arvatud juhtudel, kus on õigus edasi kaevata, ei kuulu määruskaebust lahendav kohtumäärus edasikaebamisele, ilma et see piiraks määruskaebuse esemeks oleva küsimuse uuesti esitamist lõpliku lahendi võimaliku edasikaebamise korral.”

14.

LECi artikli 455 kohaselt on esimese astme kohtute kohtumääruste peale võimalik esitada apellatsioonkaebus, tingimusel et need on „lõplikud” või „seadus [sellele] sõnaselgelt viitab”.

15.

Lõpuks sätestatakse LECi artiklis 207, et „lõplikud on sellised lahendid, mis lõpetavad menetluse esimeses kohtuastmes ja need, millega lahendatakse edasikaebused viimaste peale”.

16.

Notariaalakte reguleerib 1944. aasta notariaadiseadus, ( 8 ) mida on korduvalt muudetud. Selle artiklites 202-206 on dokumentide kätteandmise aktide ja märgukirjade staatus sätestatud järgmiselt:

„Artikkel 202

Dokumentide kätteandmise aktide eesmärk on edastada isikule teave või otsus teiselt isikult, kes taotleb notari sekkumist, ja märgukirjade eesmärk on ühtlasi nõuda asjaomaselt isikult teatavat tegutsemist.

Notar võib omal äranägemisel ja alati, kui seadusest ei tulene teisiti, teostada dokumentide ja märgukirjade kätteandmist, saates adressaadile kättesaamiskinnitusega tähitud postiga teate, koopia või kirja.

Kui ei kasutata eelmises lõigus nimetatud menetlust, läheb notar isiklikult dokumentide või märgukirja kätteandmise aadressile või kohta, vastavalt taotleja esitatud andmetele, esitledes ennast notarina ja tehes teatavaks oma kohalviibimise eesmärgi. Kui adressaat ei ole kohal, võib teate üle anda isikule, kes on määratud aadressil kohal ja kelle isikusamasust saab kontrollida. Kui dokumente ei ole võimalik kätte anda mitte kellelegi, tehakse selle kohta vastav märge. Kui hoonel on uksehoidja, võib toimingu teostada temaga.

Toiming loetakse sooritatuks, kui antakse üle teade, millele notar on märkinud vähemalt oma allkirja, ja mis sisaldab dokumentide kätteandmise akti või märgukirja teksti sõnasõnalt ja väljendab adressaadi vaidlustamisõigust ja -tähtaega vastavalt artiklile 204.

[…]

Artikkel 203

Kui asjaomane isik [või] tema esindaja […] keeldub teadet vastu võtmast või osutab aktiivset või passiivset vastupanu selle vastuvõtmisele, tehakse selle kohta märge ja loetakse dokumendid kätte antuks. Samuti märgitakse ära kõik asjaolud, mis takistavad notaril teadet üle anda; sel juhul toimitakse artikli 202 kuuendas lõigus sätestatud korras.

Artikkel 204

Märgukirja või dokumentide adressaadil on õigus esitada notarile kätteandmisel vastuväiteid konkreetse akti osas, aga hõlmamata oma vastusega teisi nõudeid või dokumentide kätteandmist, mille kohta tuleb koostada eraldi akt.

[…]

Artikkel 206

Seadustes või määrustes ette nähtud dokumentide või märgukirjade, mille kohta ei ole nõudeid või menetlusi täpsustatud, kätteandmine toimub eelmistes artiklites kindlaks määratud korras. Aga kui need normid näevad ette erikorra või erinevad nõuded või menetlused aadressi, koha, toimingu teostamise sihtisikute või muus osas, siis tuleb kohaldada konkreetselt nendes normides sätestatut, ilma et käesoleva määruse artikli 202 ja järgnevate eeskirjad oleks kohaldatavad.”

17.

Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no5 de San Javier saatis 3. jaanuari 2008. aasta kohtumäärusega vastavalt EÜ artiklile 68 koostoimes EÜ artikliga 234 tõlgendamisalase eelotsuse küsimuse. Olles kokkuvõtlikult märkinud, et nimetatud artiklite sätted (nimelt, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse peale ei saa edasi kaevata) on täidetud, esitab ta Euroopa Kohtule kaks järgmist küsimust:

18.

Kohtumäärus, millega esitati eelotsusetaotlus, saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 14. jaanuaril 2008. Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 sätestatud tähtajaks esitasid märkusi Roda Golf, Läti, Ungari, Poola, Slovakkia, Tšehhi Vabariigi, Hispaania, Kreeka, Saksamaa ja Itaalia valitsused ning komisjon.

19.

Hoolimata käesoleva kohtuasja võimalikest praktilistest tagajärgedest riiklikule kohtukorraldusele, ei taotlenud ükski nimetatud riikidest, komisjon ega põhikohtuasja määruskaebuse esitaja kohtuistungi pidamist ettenähtud tähtajaks, mistõttu oli kohtuasi käesoleva ettepaneku esitamise staadiumis 13. novembril 2008.

20.

Komisjon märgib, et Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no5 de San Javier’il ei ole õigust esitada EÜ artikli 68 alusel eelotsuse küsimust, sest see kohus ei ole viimase astme kohus, ja sellepärast, et poolte vahel ei ole kohtuvaidlust. Kõik märkusi esitanud valitsused vaikivad selle koha pealt, samas kui Roda Golf esitab mitu põhjendust eelotsusetaotluse vastuvõetavuse õigustamiseks. Kuna tegemist on delikaatse küsimusega, mis puudutab EÜ artiklit 68, analüüsin mõlemaid vastuvõetamatuse vastuväiteid üksikasjalikult ja eraldi.

21.

Käesolevas kohtuasjas peab Euroopa Kohus kontrollima EÜ artiklis 68 kehtestatud piirangut, mis näeb ette, et EÜ asutamislepingu IV jaotise ja selle alusel antud teisese õiguse aktide kohta võivad eelotsuse küsimusi esitada ainult viimase astme kohtud. Enne selle sätte kohaldamist konkreetsele kohtuasjale, näib asjakohane kokkuvõtlikult selgitada ja põhjendada, mis sundis liikmesriike vastu võtma sellist meedet, tuues välja kohtutevahelise dialoogi piiramise piirid ja puudused.

22.

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomine koos kõikide sellest tulenevate eelistega on nõudnud tavapäraste õiguslike vahendite märkimisväärset kohandamist. Isikute vaba liikumine liidu territooriumil on tähendanud väljakutset integratsiooniprojektile, sest koos isikute liikumisega viiakse üle ka nende eluliste huvide keskmed. Näiteks on Schengeni acquis’ õigusnormidega areldi kehtestatud vastastikune tunnustamine kriminaalasjades; ( 9 ) elamisloatingimusi käsitlevad sätted on pidanud lahendama ühenduse kodanikega õiguslikult seotud kolmandate riikide kodanikel esinevad probleemid; ( 10 ) ka õigusalane ja politseikoostöö kriminaalasjades on eri riikide ametivõimude ühisaktsioonides intensiivistunud enneolematult Euroopa ajaloos. ( 11 )

23.

Sellega seoses on liikmesriigid suhtunud ettevaatlikult selle protsessi mõjusse liidu õiguslikule ülesehitusele. Nõukogu eesistujariik avaldas oma töödes enne Amsterdami lepingule alla kirjutamist murelikkust arvukate Euroopa Kohtusse saabuvate eelotsuse küsimuste pärast, mis võivad Euroopa Kohtu üle koormata ja raskendada tema tööd, aga ka aeglustada tööd siseriiklikes kohtutes, kes eelotsusetaotlusi esitavad. Nendel asjaoludel tegi eesistujariik ettepaneku uurida Euroopa Kohtu rolli alternatiive. ( 12 )

24.

Arutlused nõukogus said asjakohase vastuse praeguses EÜ artiklis 68, mis lisati Amsterdami lepinguga tehtud muudatuste raames. See artikkel volitab liikmesriikide kohtuid kasutama EÜ artiklit 234 seoses EÜ asutamislepingu IV jaotisega ning selle alusel vastu võetud teisese õiguse aktidega; kuid seda teatud erisustega, mille hulgas on ette nähtud, et eelotsusetaotlusi võivad esitada ainult need liikmesriikide kohtud, kelle otsuste peale ei saa edasi kaevata.

25.

EÜ artikkel 68 näeb ette niiöelda eri kiirusega eelotsuse küsimused ja teeb eelotsuste vahel vahet; see erineb ühenduse õiguskaitsevahendite süsteemi tavapärasest terviklikkusest ja ühtsusest ning on ühtlasi vastuolus Euroopa Kohtu seisukohtavõtuga tema 1995. aasta arvamus Euroopa Liidu lepingu rakendamise teatavate aspektide kohta, ( 13 ) kus Euroopa Kohus eitas igasuguseid piiranguid liikmesriikide kohtute õigusele esitada eelotsuse küsimusi. Selline piirang kahjustaks Euroopa Kohtu arvates ühenduse õiguse ühtsust ja sidusust. ( 14 )

26.

Liikmesriikide tungival palvel eelotsusekorda muudeti, kuigi kardetavat küsimuste tulva on raske ette kujutada, sest EL artikkel 35, mis on kõikide selle artikli lõikes 2 nimetatud deklaratsiooni teinud liikmesriikide – v.a Hispaania – kohtute käsutuses, ( 15 ) ei ole avaldanud laastavat mõju. Vastupidi, eelotsusetaotluste kiireloomuliselt läbivaatamise hiljuti heaks kiitmine on ilmne märk Euroopa Kohtu valmisolekust lahendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seonduvad kohtuasjad lühikeste tähtaegadega, ilma et oleks tunda erilist murelikkust eelotsusetaotluste võimaliku tulva pärast. ( 16 )

27.

EÜ artiklit 68 tuleb mõista kooskõlas tõhusa kohtuliku kaitse põhiõigusega. Eelotsuse küsimuse esitamist piiravaid sätteid tuleb tõlgendada kitsalt. EÜ artiklis 68 liikmesriikide kohtutele kehtestatud piirangutest tulenevatel puudustel on praktilised tagajärjed, mis tuleb välja tuua ja kohaldada Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no5 de San Javieris arutamisel olevale kohtuasjale.

28.

Kõiki erandeid reeglist tuleb tõlgendada kitsalt. EÜ artiklis 68 sätestatud eelotsusetaotluse erijuhud erinevad EÜ artiklis 234 ette nähtud tüübist, mistõttu tuleb neid võtta mõõdukalt. Seda tulemust ei saavutata aga ainult tõlgendamiskriteeriumidega.

29.

Õigus pöörduda kohtusse on läänemaailma õiguskultuuri tugisammas. „To no one will we sell, to no one will we deny or delay right or justice”, oli kirjas 1215. aasta Magna Carta’s, ( 17 ) kajastades aksioomi, mis on Euroopas kehtinud ja nüüdseks sätestatud Euroopa Inimõiguste Konventsioonis, ( 18 ) Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ( 19 ) ja Euroopa Kohtu praktikas. ( 20 ) Seega on ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulgas õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, mille kaudu on tagatud õigus pöörduda kohtusse. Mõnes liikmesriigis, näiteks Saksamaal ja Hispaanias, hõlmab see põhiõigus ka EÜ artiklis 234 sätestatud eelotsusemenetlust. ( 21 ) See eelotsusetaotlus osutub kahekordselt otsustavaks isiku menetluslike tagatiste kaitses, nii ühenduse kui ka riigi tasandil. ( 22 ) Õigus pöörduda kohtusse eeldab mitte üksnes kohtumenetluse algatamist, vaid ka seda, et menetlus toimub pädevas kohtus. Ühtlasi vastab eelotsuse küsimus menetluslikul tasandil ühenduse õiguse ühetaolisuse ja ühtsuse nõuetele, mistõttu peab kõikidel liikmesriikide kohtutel olema õigus paluda abi Euroopa Kohtult. ( 23 ) Kõik takistused siseriiklikul kohtul eelotsusetaotlust esitada rikuvad seda põhiõigust. Sellest eeldusest lähtudes tuleb järeldada, et kui EÜ artiklit 68 tõlgendatakse tõhusa kohtuliku kaitse seisukohast, muutuvad selles sätestatud reservatsioonid paindlikumaks. ( 24 )

30.

Samuti on institutsionaalseid põhjuseid, mis räägivad EÜ artikli 68 kitsa käsituse kasuks. Kõige tähtsam seisneb selles, et Euroopa Kohtul on õigusaktide kehtivuse üle otsustamise monopol. Kui eelotsusetaotluse esitamise õigus piirdub ainult viimase astme kohtutega, jäävad madalama astme kohtud ilma otsustest, millega tunnistatakse ühenduse aktid kehtetuks, ja milleks on asutamislepinguga jäetud õigus ainult Euroopa Kohtule. ( 25 ) See olukord sunnib kohtuid, kelle otsuste peale saab edasi kaevata, kohaldama õigusnormi, mida nad peavad kehtetuks või, veelgi hullem, teostama negatiivset kehtivuskontrolli, mis on ainult Euroopa Kohtu ülesanne. Seega kui mõistet „viimase astme kohus” mõista väga rangelt, suureneb ühenduse sätete õiguspärasuse kontrolli killustumise risk.

31.

Järelikult ei ole imestada, et tekivad algatused EÜ artiklist 68 mööda minemiseks, nagu tegi komisjon 2006. aastal, et kaotada selle sätte erandid ühtsuse, tõhusa kohtuliku kaitse ja ühenduse õiguse tõhusa toimimise huvides. ( 26 ) Kuigi algatus ei saanud teoks, on komisjoni väited piisavalt väljenduslikud, kui ta märgib, et EÜ artikkel 68 „[on] vastuolus menetluse säästlikkusega”, ( 27 )„võib viia ressursside asjatu raiskamiseni liikmesriikide kohtutes”, ( 28 ) leides ühtlasi, et see „on vastuolus ka asutamislepingu muude sätetega”. ( 29 ) Liikmesriigid ei näinud ka mingit probleemi jätta EÜ artikli 68 kohase eelotsusemenetluse eripärad välja Euroopa põhiseaduse lepingu ehk Lissaboni lepingu eelnõust, mille sätetest kaob erinevus eelotsusemenetluste korras.

32.

Kokkuvõttes tuleb eelotsuseküsimuste esitamise õiguse jätmist ainult viimase astme kohtutele tõlgendada kitsalt. EÜ artikli 68 jõustumine kujutas endast pretsedenti, mille vastavus EÜ artikli 234 vaimule on kaheldav, mitte ainult anomaaliate tõttu, mis see tekitab selle artikli dünaamikas, vaid ka ühenduse õiguslikus ülesehituses. Nagu kirjutas Pierre Pescatore oma hiljutises avalduses, on EÜ artikli 234 mehhanism „Euroopa õiguspärandi pühamast püham osa”. ( 30 ) Iga muudatust selles siseturu toimimise nurgakivis ( 31 ) tuleb kontrollida äärmise hoolikusega, sest Euroopa kohtusüsteemi aluseks on sisuliselt edukas eelotsusetaotlus. Ei ole seega imestada, et alternatiivsete paradigmade pooldajad on eemaldunud ühenduse traditsioonist, tuginedes EÜ artiklile 68. ( 32 ) Kui on aeg muuta Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöösuhet, siis selline muutus, nagu on sätestatud EÜ artiklis 68, ei ole vast õige tee.

33.

Teades, et Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no5 de San Javier tegutseb Hispaania tsiviilkohtusüsteemis esimese astme kohtuna, tuleb välja selgitada, kas viimase astme kohus EÜ artikli 68 tähenduses on see, kellega riiklik kohtusüsteem tipneb, või viimane, kes teeb riigisisese õiguskaitsevahendite süsteemi kohaselt otsuse. Teisisõnu on vaja kindlaks määrata, kas – nagu tegi Euroopa Kohus juba kohtuasjas Lyckeskog ( 33 ) EÜ artikli 234 kohta – tuleb järgida orgaanilist teooriat või lähtuda konkreetsest kohtuvaidlusest. Nimetatud kohtuotsuses lähtuti teisest, kinnitades kohtujurist A. Tizzano säravat ettepanekut, milles toodi välja kohtupraktika järkjärguline tendents selles liinis. ( 34 ) Kohtuotsuse punktis 15 märgiti, et järjepidevus ja ühtsus saavutatakse, „kui eelotsusetaotluse esitamise kohustus lasub […] kõrgeimatel kohtutel […] ja igal siseriiklikul kohtul, kelle otsuste peale ei saa […] edasi kaevata”.

34.

Leian vastuse sellele dilemmale eespool esitatud argumentides, aga ka Euroopa Kohtu praktikas. Kui EÜ artikli 68 tõlgendamist tuleb kohandada tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttele, tuleb püüda seda ühitada nimetatud põhimõtte nõuetele. ( 35 ) Loogiliselt sedastati selline idee kohtuotsuses Lyckeskog, sest see võimaldab laiendada nende kohtute arvu, kellel on õigus esitada eelotsuse küsimust, olenemata sellest, kas nad asuvad kohtusüsteemi hierarhia tipus. See lähenemisviis osutub õigeks ka EÜ artikli 68 alusel esitatud eelotsuse küsimuse puhul.

35.

Tajun ühtlasi oma ettepaneku teatavat kooskõla õigusalast koostööd tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva kohtupraktikaga. Kohtuotsuses Danmarks Rederiforening ( 36 ) loeti vastuvõetavaks eelotsusetaotlus, mis esitati protokolli põhjal Brüsseli konventsiooni tõlgendamise kohta Euroopa Kohtus, ( 37 ) milles oli piiratud Taani puhul õigust esitada eelotsusetaotlust Højesteret’iga (ülemkohtule); ja seda vaatamata sellele, et selles konkreetses kohtuvaidluses esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse Arbejdsret (töökohus), toimides viimase astme kohtuna. Kohtuotsuse punktis 16 toodi välja, et protokolli sõnasõnalt mõistmise „tagajärjeks oleks, et Taanis sellise õiguskaitsevahendi nagu põhikohtuasjas raames esitatud küsimustes Brüsseli konventsiooni tõlgendamise kohta ei saaks mingil juhul esitada eelotsusetaotlust”. Seega võeti eelotsuse küsimus vastu ja konkreetne kohtuvaidlus lahendati EÜ artiklis 68 analoogselt, ehkki mitte identselt sätestatud tingimustel. ( 38 )

36.

Pärast neid kaalutlusi kaldun arvama, et EÜ artiklis 68 nimetatud kohtud, kelle otsuste peale ei saa edasi kaevata, hõlmavad nii kõrgeimaid kohtuid kui ka kõiki teisi siseriiklikke kohtuid, kes lahendavad asju, ilma et nende otsuste peale oleks võimalik edasi kaevata.

37.

Järelikult, kuigi Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no5 de San Javier ei asu siseriikliku kohtupüramiidi tipus, on tal ikkagi õigus esitada EÜ artiklis 68 ette nähtud eelotsuseküsimust, kui tema otsused ei kuulu edasikaebamisele. Jääb ainult Hispaania menetlusnormide järgi kindlaks määrata, kas isikud võivad selle kohtu otsuseid vaidlustada.

38.

Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no5 de San Javieri kohtumääruses rõhutatakse selle kohtu pädevust lahendada sama kohtu kohtusekretäri antud korraldava meetme vaidlustamist, mis kuulub läbivaatamisele vastavalt määruskaebuse osas ettenähtule (LECi artikkel 224), mis on küll mõeldud kohaldamiseks korraldavate määruste ja kohtumääruste vaidlustamiseks (LECi artikkel 451), kuid laieneb ex lege ka korraldavatele meetmetele.

39.

LECi artikli 455 järgi saab apellatsioonkaebust esitada lõplike kohtumääruste peale. See õiguskaitsevahend hõlmab ka määrusi, mis otsustavad määruskaebuse üle.

40.

Tavaline määruskaebus, mis on LECis üldiselt ette nähtud korraldavate määruste ja kohtumääruste vaidlustamiseks, ( 39 ) on üles ehitatud devolutiivefektita, aga enesekontrolli funktsiooniga õiguskaitsevahendina, mis võimaldab samal kohtul, kes otsuse tegi, selle üle otsustada ja selle tühistada, kui ta õigeks peab. ( 40 ) Korraldavate meetmete peale esitatud määruskaebusel on siiski üpris teine tähendus, sest vaidlustatakse madalama organi akti kõrgema organi ees: nii kontrollib kohtusekretäri võetud meedet kohus. Kuna nende kahe organi vahel on hierarhiline suhe, annab LECi artikkel 451 õigussubjektile õiguskaitsevahendi, ehkki tavalisest määruskaebusest erineva. ( 41 )

41.

See erinevus seletaks lahendite ebaühtlust, mida on näha Hispaania kohtupraktikas. Komisjon on tuginenud mitmele madalama astme kohtu määrusele, kus on lubatud esitada apellatsioonkaebus kohtumääruste peale, millega otsustatakse korraldava meetme peale esitatud määruskaebus. ( 42 ) See aspekt ei ole siiski selge, sest on vastupidine kohtupraktika ( 43 ) ja teatav teoreetiline vaidlus, ( 44 ) milles eitatakse, et selliste korraldavate meetmete suhtes tehtud kohtumääruste peale saaks esitada apellatsioonkaebuse. Sellele arutelule võib kaasa aidata, et LEC on hiljutine tekst, mille sätted vajavad veel viimistlemist selleks pädeva Hispaania ülemkohtu poolt (Tribunal Supremo español). Aga ei saa seevastu eitada, et praegu ei sätesta siseriiklik menetlusõigus selgelt, kas saab edasi kaevata sellise lahendi peale nagu on praegu tegemisel Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no5 de San Javieris.

42.

Nendel asjaoludel esineb kaks arvestatavat elementi.

43.

Esiteks tuleb rõhutada eelotsusetaotluse esitanud kohtu veendumust, et ta on viimase astme kohus. Eelotsusetaotluse kolmandas põhjenduses väljendatakse, et kohtu arvates kohaldatakse viidatud LECi artiklit 454, mis „tähendab […], et esitatud õigusalase koostöö taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse peale ei ole võimalik edasi kaevata”. Hispaania kohtute vaheline poleemika LECi ümber tuleb lahendada selle riigi viimases kohtuastmes, aga mitte kunagi Euroopa Kohtus, kes muutuks LECi artiklit 454 tõlgendades Hispaania tsiviilkohtuks, osaledes arutelus, mis tuleb lahendada selle liikmesriigi kohtutel. ( 45 ) Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus on kindel oma viimase astme kohtu staatuses, peaks Euroopa Kohus usaldama seda, kes on pöördunud tema poole ühenduse tõlgenduskriteeriumeid otsima.

44.

Teiseks tuleks kahtluste korral vastavalt käesoleva ettepaneku punktidele 28-37 otsustada eelotsuse küsimuse tõstatamisel kõige soodsama lähenemise kasuks. Seega saab käesolevas vaidluses Hispaania menetlusnormidest tuleneva kahtluse lahendada ainult ühte moodi: tunnustada eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevust.

45.

Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes ja teades, et EÜ artiklis 68 ei täpsustata, et kohtud peavad olema liikmesriigi kohtukorralduse eesotsas, ja et pärast kohtuasja asjaolude hindamist teeb Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no5 de San Javier otsuse, mille peale ei saa edasi kaevata, tuleks komisjoni esimene vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

46.

Veel on vaja siiski välja selgitada, kas nimetatud Hispaania kohus vastab eelotsusetaotluse esitamise teisele põhinõudele. Seekord tuleneb nõue erinevalt eelmises punktis nimetatust kohtupraktikast, kus on sedastatud, et küsimus peab tekkima kohtumenetluse kontekstis. Euroopa Kohus on sedastanud: „siseriiklikul kohtul [on] õigus [eelotsusetaotlusega] Euroopa Kohtu poole pöörduda üksnes juhul, kui vaidlus on selles kohtus pooleli ja kui tema ülesanne on teha otsus menetluses, mille lõpptulemuseks peab olema kohtuotsus”. ( 46 ) Komisjon on seisukohal, et Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no5 de San Javier peab asja lahendama väljaspool võistlevat menetlust ja ta ei teosta ka oma kohtulikku pädevust. Järelikult nõuab ta, et eelotsuse küsimus jäetaks vastu võtmata.

47.

Ühtlasi on ilmne, et Euroopa Kohtus on seoses EÜ artikliga 234 rakendatud vastuvõetamatuse põhjused kohaldatavad ka EÜ artikli 68 alusel esitatud eelotsusetaotlustele. Selle sätte punkti d sõnastus, milles täheldatakse, et EÜ artiklit 234 „kohaldatakse käesoleva [IV] jaotise suhtes”, näitab eelotsuse küsimuse korra ja seda käsitleva kohtupraktika täit kehtivust, millest ainsad erandid on sätestatud seejärel EÜ artiklis 68 endas. ( 47 ) Seega, lähtudes Euroopa Kohtu õigusteooriast vastuvõetavuse põhjuste kohta EÜ asutamislepingu IV jaotises, tuleb analüüsida mõnda kohtuotsust.

48.

Eelotsuse küsimuste edu tuleneb põhiliselt asutajariikide poolt EÜ artikli 234 koostamisel kasutatud sõnastuse ulatusest, mis võimaldas sellegipoolest kehtestada teatud piirangud eelotsusetaotluste esitamisele; kõige olulisemate hulgas on järgmised tingimused: et taotluse esitab „kohus”; ( 48 ) et eelotsusetaotlus on põhjendatud; ( 49 ) et on keelatud hüpoteetilised või teoreetilised küsimused; ( 50 ) ja – millega on meil tegemist antud juhul – et esineks kohtuvaidlus. ( 51 )

49.

Nende tingimuste hulgas on eriline ja tihe seos esimese ja viimase vahel. Mõiste „kohus” tähistab piirjoont Euroopa kohtutevahelises dialoogis osalejate vahel; mitte iga ametiasutus ei või osaleda selles dialoogis, vaid ainult kohtud. Kohtuotsuses Vassen-Göbbels ( 52 ) kehtestati rangelt kriteeriumid, mida peab täitma organ kohtu funktsiooni täitmiseks. Oma ettepanekus kohtuasjas De Coster ( 53 ) soovitan muuta seda kohtupraktikat, mille viimased arengud olid tekitanud suurt õiguskindlusetust. Praeguses seisus tajun, et Euroopa Kohus on vastuvõtlikum piiritlema dialoogi nendega, kes kujutavad endast tõepoolest kohtuid. Kõige hiljutisematest kohtuotsustest järeldub, et toimub rangem kontroll kooskõlas kohtuotsuse Vaassen-Göbbels algse mõttega, mis on paindlik ainult mõnel juhul tõhusa kohtuliku kaitse huvides. ( 54 )

50.

Mõiste „kohus” määratlus on tihedalt seotud mõiste „kohtuvaidlus” määratlusega, sest selleks et teada, kas ametiasutus mõistab kohut vastavalt Vaassen-Göbbels’i kriteeriumidele, peab poolte vahel olema kohtuvaidlus. Vaatamata sellele väidetavale seosele on mõlemad tingimused erinevad ja Euroopa Kohus on teinud õigesti, kontrollides neid eraldi.

51.

Isegi kui ametiasutus kuulub riigi kohtukorraldusse, ei täida ta mitte alati kohtu ülesandeid. Esimene tingimus puudutab selle kohtueelse dialoogi subjekte. Viimane puudutab kummagi osapoole funktsioone. Seetõttu on Euroopa Kohus kehtestanud ühe vastuvõetavuse tingimuse, mis on seotud organi olemusega, ja teise, mis on seotud tema ülesannetega. Teisisõnu, kuigi kohtul on nimetatud olemus, ei mõista ta alati kohut. Eri aspekte koheldakse erinevalt ja minu arvates ongi nii õige.

52.

Euroopa Kohtu käitumine on loogiline. Eelotsuse küsimus esitatakse kohtute koostöös ühetaolise lahenduse leidmiseks, mis vastaks konkreetsele kohtuasjale ja ühenduse õiguskorra ühtsusele. Seega on see konstruktiivne suhe kohtult kohtule ja mitte kohtuvaidluselt kohtuvaidlusele, mis seletab, miks Euroopa Kohus piiritleb täpselt mõistet „kohus”, aga kui selle koostöö osapooled on kindlaks määratud, on tema suundumus olnud märkimisväärselt paindlikum. Vastasel korral tekiksid üsna absurdsed tulemused: näiteks kohtu staatuse tunnustamine kohtuvälistele üksustele sunniks kohtuvaidluse olemasolu nõuet pehmendama kuni selle kaotamiseni; aga teisel juhul oleks lahendus sama muret tekitav, sest pseudokohus võiks vaevalt täita kohtu funktsioone ja seega ei oleks kunagi pädev esitama eelotsuse küsimust.

53.

Märkimist väärivad ka õiguspoliitilised põhjused, sest Euroopa Kohus loob dialoogi liikmesriikide kohtutega selleks, et need pärast täidaksid tavapäraseid kohtu ülesandeid, nagu kaitsemeetmete võtmine, kohtuotsuste täitmine või menetluslike tagatiste kaitsmine. Need võimalused on kohtul ka siis, kui ta tegutseb menetlustes, mis ei ole täielikult võistlevad või kui ta täidab pigem halduslikke ülesandeid. Selleks et liikmesriigi kohus mõistaks ühenduse õiguse kohtuna kohut ja pööraks otsused täitmisele Euroopa õigusnormide seisukohast, tuleb hoolikalt kontrollida, et on olemas kohtuvaidlus.

54.

Kuigi käesoleval juhul kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohus Hispaania kohtuvõimu raamesse, võib kahelda menetluse võistlevuses, ning selles, kas kohtu tehtava lahendi puhul on tegemist kohtuotsusega. Vaatamata sellele, et tavapäraselt on need kaks tahku kohtuvaidluse olemasolu tõendamiseks ühendatud, kujutavad need eri aspekte, mida on kohtupraktikas käsitletud eraldi.

55.

Nii ei pidanud Euroopa Kohus võistlevust määravaks selleks, et liikmesriigi kohus saaks eelotsuse küsimust esitada. ( 55 ) Kui on leidnud kinnitust koostöö kohtute vahel, on liikmesriigi kohtul suur kaalutlusõigus eelotsusetaotluse esitamiseks. Seda teesi on korratud mitmel korral, täpsustades, et „võistleva menetluse nõue ei ole absoluutne kriteerium”. ( 56 )

56.

Kohtuasjas De Coster märgin, et võistlevuse nõuet ei ole täpsustatud. ( 57 ) Euroopa Kohus ei ole kehtestanud üldreeglit, et vastuvõetavad on kõik eelotsusetaotlused, mille siseriiklikus menetluses on ainult üks pool. Sellegipoolest kehtestab kohtupraktika kolm elementi selleks, et menetlus oleks võistlev: esiteks piisab, kui isik tugineb õigusele ja pöördub kohtusse; teiseks peab nõue olema selgelt määratletud, nii faktiliselt kui ka õiguslikult; kolmandaks peab liikmesriigi kohus õigust mõistma täielikult respekteerides menetluslikke tagatisi. Seda kolmandat elementi nimetatakse Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklis 6, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. Kui neid elemente on kontrollitud ja kõiki nõuetekohaselt ja kas või korratult Euroopa Kohtus tõendatud, loetakse, et võistlevuse põhimõtet on EÜ artikli 234 tähenduses järgitud.

57.

Samasugune dünaamika kehtib kohtu funktsiooni olemuse puhul. Kohtuasjas Job Centre ( 58 ) märgiti tagasihoidlikult, et liikmesriigi kohus peab täitma otseselt kohtu ülesandeid. Seda õigusteooriat hiljem kinnitati, aga selle tõelist tähendust mõistetakse iga kohtuvaidluse menetluslikust kontekstist lähtudes. Nii arutas Tribunale civile e penale di Milano kohtuasjas Job Centre äriühingu asutamislepingu kinnitamise taotlust hagita menetluse raames. Selle kohtu otsusega anti äriregistrisse kandmise korraldus, mille tulemusel Euroopa Kohus tuvastas, et ei toimunud õigusemõistmist. Seda kriteeriumit ei loetud täidetuks ka kohtuasjas Salzmann, ( 59 ) milles Austria Bezirksgericht esitas eelotsuse küsimuse kinnistusregistri pidamise eest vastutava asutusena. Sama lahendus oli kohtuasjas HSB-Wohnbau, ( 60 ) kus dialoogis osalev Amtsgericht Heidelberg vastutas äriregistri pidamise eest.

58.

Sellegipoolest on kohtupraktikas vastu võetud eelotsusetaotlused, nagu Tribunale di Torino presidendi eelotsusetaotlus lihtmenetluses, kus poolte vahel ei olnud vaidlust ja kus asi lahendati „dekreediga”. ( 61 ) Samuti täitis kohtu funktsiooni Itaalia Pretore, kui tal oli samal ajal eeluurimiskohtuniku ja prokuröri pädevus, nagu juhtus kohtuasjades X ja Pretore di Salò. ( 62 ) Euroopa Kohus on olnud tundlik ka asjaolu suhtes, et kuigi otsuse teeb nimeliselt poliitiline organ, jääb otsus põhiküsimuses kohtu teha. Nii oli see liidetud kohtuasjades Garofalo jt, ( 63 ) kus Euroopa Kohus otsustas, kas Itaalia Consiglio di Stato järgis EÜ artiklit 234, kui ta kiitis heaks arvamuse erakorralise kaebuse kohta, mida hiljem kordas sisuliselt vabariigi presidendi poolt ametlikult võetud otsus. Lisaks on peetud mõne kohtu, kes ei anna siduvate õiguslike tagajärgedega akte, nõuandvat rolli sobivaks eelotsuse küsimuse esitamiseks, vastavalt kohtuasjades Österreichischer Gewerkschaftsbund ( 64 ) ja Felix Swoboda tehtud otsustele. ( 65 ) Hiljuti võttis Euroopa Kohus, tehes oma teise otsuse eeltaotluse kiirendatud menetluses, kohtuasjas Santesteban Goicoechea ( 66 ) vastu eelotsusetaotluse Prantsuse apellatsioonikohtute eeluurimiskolleegiumidelt. Need organid teostavad Prantsuse Conseil d’État sõnul halduspädevust, töötades välja arvamuse väljaandmistaotluse kohta, nagu oli nendes kohtuasjades. Euroopa Kohus keskendus kontrollimisel nende organite otsuste siduvusele, omistamata suuremat tähtsust sellele, et nende otsused ei kujutanud endast kohtuotsuseid. ( 67 )

59.

Pealegi kehtestati kohtuotsuses Job Centre eriline erand juhuks, kui ei esine asjaolusid kohtu funktsiooni olemasolu tuvastamiseks, sest olles eitanud Tribunale di Milano pädevust, kuna see täitis pelgalt haldusfunktsiooni, lisas Euroopa Kohus, et „ainult juhul, kui isik, kellel on liikmesriigi seaduse alusel õigus taotleda kinnitamist, vaidlustab kinnitamisest ja seega ka registreerimisest keeldumise, võib asuda seisukohale, et asja arutav kohus teostab EÜ artikli [234] tähenduses kohtu funktsiooni, mille esemeks on taotluse esitaja õigust kahjustava akti tühistamine”. ( 68 ) See kohtupraktika muudatus on kiiduväärt eesmärgiga, sest eelotsuse küsimuse vastu võtmata jätmisel pseudokohtumenetlustes on oht, et õiguskaitsevahendite süsteem kohtu otsuste vastu annab ka ebatüüpilisi tulemusi. Sellisel juhul ei jõuaks asi kunagi Euroopa Kohtusse, olenemata sellest, kui tähtis see on kohtuvaidluse lahendamiseks ja ühenduse õiguskorra ühtsuse jaoks.

60.

Euroopa Kohus kohaldas seda erandit kohtuasjas Cartesio ( 69 ) Ungari Szegedi Ítélőtábla esitatud eelotsuse küsimuse suhtes, mis oli esitatud seoses määruskaebusega kohtu registriosakonna poolt kinnistusraamatusse kande tegemisest keeldumise vastu. Vaatamata sellele, et menetlus esimeses kohtuastmes ei olnud võistlev ja selle tulemusel ei tehtud kohtuotsust, leidis Euroopa Kohus, et määruskaebuse menetlemise staadium vastas siiski menetluse tunnustele ja oli piisav põhjus kohaldada kohtuotsuses Job Centre sedastatud erandit. Tuleb märkida, et mõlema kohtuastme menetlused toimusid erinevates kohtutes, erimenetluste alusel ja milles äriühing Cartesio oli kohal ainsa poolena. Isegi nii tunnustas Euroopa Kohus kohtuvaidluses tõusetunud kahtlustele vastamiseks apellatsioonikohtu pädevust esitada eelotsuse küsimust.

61.

Eelotsusetaotlusest ja põhikohtuasjale kohaldatavatest siseriiklikest õigusaktidest järeldub, et Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no5 de San Javierile esitati määruskaebus selle kohtu sekretäri võetud korraldava meetme peale, millega jäeti vastu võtmata kohtuväliste dokumentide kätteandmise taotlus. Tuleb välja selgitada, kas eelotsusetaotlus on vastuvõetav kahest sõltumatust aspektist: ühelt poolt võistlevus ja teiselt poolt asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu võimaliku lahendi näol peab olema tegemist kohtuotsusega.

62.

Määruskaebuse esitas Roda Golf kohtusekretäri meetme peale, millega Roda Golfil keelati tugineda määrusele nr 1348/2000, kahjustades otseselt tema õiguslikku seisundit. Määruse kasutamine kiirendab kohtu- ja kohtuväliste dokumentide kätteandmist, täpselt nende isikute võimaluste ja õiguste kaitsmiseks, kes on volitatud või kohustatud teatavaid akte kätte andma Täheldatakse seega, et Roda Golfil on otsene huvi esitada kohtule määruskaebus.

63.

Samamoodi määruskaebuse raames eelotsusetaotluse esitanud kohus ainult mõistab kohut „mõn[e] seadusesät[te]” rikkumise üle (LECi artikkel 224 lõige 2). Otsus, millega määruskaebus lahendatakse, kinnitab õiguslikku teesi või lükkab selle tagasi. Seega lahendab nimetatud kohus Roda Golfi määruskaebuses eelnevalt piiritletud kohtuasja.

64.

Viimaseks reguleerib määruskaebust tsiviilõiguses kohtumääruste, korraldavate määruste ja erandkorras korraldavate meetmete läbivaatamist käsitlev akt. Selle suhtes kehtivad õiguskaitsevahendite suhtes kohaldatavad üldeeskirjad, samuti põhimõtted, millest lähtub tõhus kohtulik kaitse. ( 70 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kindlustama kõik Roda Golfi menetluslikud tagatised mis tahes vaidlustamismenetlustes Hispaania tsiviilkohtutes.

65.

Järelikult on põhikohtuasja menetlus võistlev eelotsuse küsimuse esitamise tarvis.

66.

Juzgado kohtusekretär ei toiminud põhikohtuasjas vaidlustatud korraldavat meedet vastu võttes kohtuna. Kohtute tugiülesandeid täitvad isikud ei muutu oma ülesannete täitmise tõttu ise kohtuks. Mitte ilmaaegu ei kuulu nende otsused läbivaatamisele, nagu on sätestatud LECi artiklis 224, nende hierarhilise ülemuse poolt. Lisaks rikuks see Job Centre’i kohtupraktikat, kui eelotsusetaotlus tuleneks kohtuvaidlusest, mille ainus eesmärk oleks dokumentide kätteandmine, mille näeb ette määrus nr 1348/2000, sest vahendid, mis see tekst sätestab, on mõeldud tsiviilmenetluse õige käigu, aga mitte menetluse enda kontrollimiseks.

67.

Käesolevas kohtuasjas kehtib siiski kohtuotsusega Job Centre kehtestatud erand, mille kohaselt võetakse eelotsuse küsimus vastu, kui vaatamata sellele, et algne pädevus ei ole kohtulik, eelotsusetaotlus tekib võimaliku õiguskaitsevahendi raames. Nagu ma just ütlesin, ei aseta San Javieris algatatud kohtuasi Juzgadot kohtulikku konteksti ei ametiisiku poolest, kes lahendas esimesena taotluse, ega teema poolest. Sellegipoolest täidab eelotsusetaotluse esitanud kohus määruskaebuse raames eelotsusetaotlust esitades „kohtu funktsiooni, mille esemeks on taotluse esitaja õigust kahjustava akti tühistamine”. ( 71 )

68.

Nagu ma märkisin, on määruskaebus hispaania tsiviilõiguses ette nähtud vaidlustamise mehhanism, mis kuulub devolutiivefektita õiguskaitsevahendite hulka, sest see esitatakse samale kohtule, kes tegi vaidlustatud lahendi. Seda reguleerivad erinormid, aga ka LECi üldsätted. Seda argumenti kinnitab see, nagu ma märgin käesoleva ettepaneku punktides 62-64, et määruskaebuse esitamise õigus tekib, kui ilmneb otsene huvi, mis on hästi piiritletud esemega ja täies vastavuses kõikide menetluslike tagatistega.

69.

Seega on tõendatud, et teostatud pädevus on olemuselt kohtulik eelotsuse küsimuse esitamise tarvis.

70.

Kõikidest eelnevatest selgitustest lähtudes on tõendatud põhikohtuasja menetluse võistlevus ja kohtu poolt täidetava funktsiooni kohtulik olemus; teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata komisjoni teine vastuvõetamatuse vastuväide tagasi.

71.

Määrusega nr 1348/2000 püüti parandada siseturgu, teades et kohtu- ja kohtuväliste dokumentide edastamise tõhusus ja kiirus aitab asutamislepingute eesmärke kindlustada. Algatus ei olnud uus, sest juba kuuekümnendatel võeti sama teema kohta Haagi konverentsi kontekstis vastu 1965. aasta konventsioon, mille on praegu ratifitseerinud enamik liidu liikmesriike. ( 72 ) Amsterdami leping takistas ühe Euroopa liidu lepingu endise artikli K.3 alusel sõlmitud, samuti dokumentide kättetoimetamist ( 73 ) käsitleva konventsiooni jõustumist, aga selle sisu võeti üle määrusesse, mida Euroopa Kohtul tuleb praegu tõlgendada.

72.

Nagu nimigi ütleb, käsitleb määrus nr 1348/2000 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide kätteandmist, ehkki ainult tsiviil- ja kaubandusasjades. Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no5 de San Javieri huvitab mõiste „kohtuväline dokument” täpne määratlus, sest ta ei tea, kas dokumentide kätteandmise notariaalakt ja märgukiri, millega edastatakse kuusteist kirja ostu-müügi lepingu lõpetamise otsusest teavitamiseks, on seda laadi dokument.

73.

Käesolevas eelotsusemenetluses esitatud kirjalikest märkustest nähtub kaks erinevat, kohati omavahel põimuvat mõtteliini. Ühelt poolt pooldavad kaks riiki, et kohtuvälised dokumendid saab määruse nr 1348/2000 alusel kätte anda ainult siis, kui on algatatud kohtumenetlus. Kuna San Javieri kohtu esitatud kohtuasjas ei ole deklaratiivset tavamenetlust veel algatatud, tehti Euroopa Kohtule ettepanek piirata nende dokumentide kätteandmist juhtudega, mil menetlus on algatatud, kõrvaldades nii Hispaania kohtu kahtluse. Teiselt poolt väidab enamik riike, nagu ka komisjon ja põhikohtuasja määruskaebuse esitaja, et määrus nr 1348/2000 hõlmab kohtuväliste dokumentide kätteandmist ka siis, kui veel ei ole algatatud menetlust, keskendades oma väited selle määruse artiklile 16, mis reguleerib seda dokumendiliiki.

74.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus saatis kaks küsimust, ja see kahesus avaldub käesolevas menetluses osalenute esitatud teesides. Kaks küsimust on ilmselgelt üksteisega sidusad, kuigi need on esitatud eraldi, mistõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku toimida samamoodi ja kontrollida esiteks, kas määrus nr 1348/2000 võimaldab kohtuväliste dokumentide kätteandmist, kui ei ole algatatud kohtumenetlust; ja teiseks, anda lubatav tõlgendus mõistele „kohtuväline dokument”, mida ei ole nimetatud määruses vastupidiselt kohtudokumentide mõistele määratletud.

75.

Hispaania Kuningriik ja Slovaki Vabariik rõhutavad, et kuigi kohtuvälised dokumendid käsitlevad kohtuvälist tegelikkust, reguleerib juhul, kui nende kätteandmine on kohtumenetluse käigu jaoks hädavajalik, neid määrus nr 1348/2000. Seda võib järeldada liikmesriikide tavade kohasest kohtu tavapärastest ülesannetest, nagu ka määruse nr 1348/2000 põhjenduste grammatilisest tõlgendamisest.

76.

Põhjenduses 6 nimetatakse „tõhus[at] ning kiire[t] tsiviilkohtumenetlus[t]”, märkides, et kohtu- ja kohtuvälised dokumendid tuleb edastada „otse ning kiiresti”. Sellest lausest järeldub, et määrusega püütakse parandada piiriülese elemendiga menetlusi. Seega piirduks määruse nr 1348/2000 kohaldamisala kohtuväliste dokumentide kätteandmisega liikmesriigi kohtus pooleli olevas vaidluses.

77.

Ei saa nõustuda komisjoni teesiga, et kohtuväline dokument muutub kohtudokumendiks kohe, kui seda kasutatakse kohtumenetluses. ( 74 ) Menetluse käigus on vahel tunda survet kasutada määrust nr 1348/2000 näiteks notariaalaktide või äriühingute otsuste kätte andmiseks, ilma et see asjaolu muudaks need dokumendid kohtudokumentideks üksnes seetõttu, et need kuuluvad kohtutoimikusse, mille üle kohus peab otsustama. Komisjon näib aga veenvam, kui ta märgib, et määruse nr 1348/2000 kohaldamisala nii oluline piiramine oleks määruse tekstis sõnaselgelt ära märgitud. Põhjenduse laiendav tõlgendamine ei ole võib-olla kõige asjalikum vahend Hispaania Kuningriigi ja Slovaki Vabariigi seisukoha põhjendamiseks, eriti kui on teisi veenvamaid argumente vastupidise seisukoha põhjendamiseks.

78.

Määruse nr 1348/2000 õiguslik alus on EÜ artikkel 65. Selle alusel vastu võetavad teisese õiguse aktid on „õigusalase koostöö piiriülese toimega meetmed tsiviilasjus”, tingimusel et need on vajalikud „siseturu häireteta toimimiseks”. Kohtu- ja kohtuväliste dokumentide kätteandmist nimetades ei lisa see artikkel mingeid andmeid nende toetuseks, kes arvavad, et peab olema algatatud kohtuvaidlus. Pigem vastupidi, määruses nr 1348/2000 taotletakse nii kohtu- kui ka kohtuväliste dokumentide liikumise paindlikkust, kiirust, tõhusust ja tõrgeteta toimimist, ilma et ühelgi hetkel nõutaks, et need peavad kuuluma kohtutoimikusse. Põhjendus 6 võidi koostada eriliselt rõhutamiseks, et määrus hõlmab dokumentide kiiret edastamist kohtumenetluste ajal, ilma et see oleks teisi asjaolusid välistav. ( 75 )

79.

Samuti räägib määruse nr 1348/2000 kohaldamisala laialt tõlgendamise kasuks juriidiline sõnastik, mille komisjon on heaks kiitnud ja mis ei ole ammendav, aga näitab väga hästi, mis eri dokumente kasutatakse igas liikmesriigis. Näiteks loetakse kohtuvälisteks dokumentideks Belgia, Saksa ja Ungari notariaalakte. Portugal esitab eraõiguslike juriidiliste dokumentide ammendava loetelu: nõuete loovutamine, ettevõtte juhi ametist lahkumine või ettevõtete koondumine. Ühendkuningriigis loetakse kohtuvälisteks „juriidilised dokumendid, mis tuleb kätte anda kohtuvälistes tsiviil- või kaubandusasjades”. Aga kõige tähelepanuväärsem näide on Austria, kus peetakse kohtuvälisteks „tsiviil- või kaubandusasjades, aga väljaspool tsiviilmenetlust õiguste tagamiseks ja nõuete esitamiseks või vastavate õiguste kaitsmiseks mõeldud dokumente”. ( 76 )

80.

Kõigest esitatust nähtub, et määruses nr 1348/2000 nimetatud kohtuvälised dokumendid ei piirdu ainult kohtutoimiku dokumentidega, vaid hõlmavad ka neid, mis antakse kätte sõltumatult sellest, kas on käimas kohtumenetlus. Tunnistan, et määruse rutakalt lugemine võib tekitada kuritarvitamist, mis võib liikmesriikide kohtud tööga üle koormata. Sellegipoolest ei õigusta see mure määruse nr 1348/2000 kohaldamisala piiramist. Pigem tuleb seda arvesse võtta mõiste „kohtuväline dokument” määratlemisel, mida tuleks uurida järgmisena.

81.

Kõik käesolevas eelotsusemenetluses osalenud riigid peavad määruse nr 1348/2000 artikli 16 tähenduses „kohtuvälise dokumendi” määratlemist iga riigi seadusandja ülesandeks. Kui ühed riigid, nagu Läti või Saksamaa, pooldavad küsimuse tervikuna siseriiklike õigusnormide alusel lahendamist, siis teised, nagu Tšehhi Vabariik, Ungari, Poola, Hispaania, Kreeka või Itaalia, pooldavad nüansseeritumat lähenemist, tuues mõned ühised sisuelemendid ühenduse mõiste määratlemiseks, aga korrates, et igal riigil on selles teatav kaalutlusruum.

82.

Selle delikaatse olukorra lahendamiseks ( 77 ) pean õigeks juhinduda Euroopa Kohtu praktikast konkreetselt määruse nr 1348/2000 tõlgendamise kohta tekkivast doktriinist, mis annab tarvilikud juhised. Euroopa Kohus arutas kohtuasjas Leffler ( 78 ) esimest eelotsusetaotlust selle õigusakti tõlgendamise kohta, mis käsitles määruse (EÜ) nr 1348/2000 alusel kätte antud dokumendi adressaadi dokumendi vastuvõtmisest keeldumise tagajärgi. Euroopa Kohus kummutas väite, et keeldumise tagajärgi reguleeritakse iga liikmesriigi õiguskorras, juhtides tähelepanu määruse killustatud tõlgendamise ohtudele. Tuginedes sellele, et Amsterdami leping oli andnud EÜ asutamislepingu nüüdse IV jaotise õigusaktidele „uue mõõtme”, ( 79 ) tuvastas Euroopa Kohus, et selline sündmus annab tunnistust „liikmesriikide tahtest tuua niisugused meetmed ühenduse õiguskorda ja [kinnitada seeläbi nende autonoomse tõlgendamise põhimõtet]”. ( 80 ) Lisaks rõhutati kohtuotsuses, et asjaolu, et vormiliselt on tegemist määrusega ja mitte direktiiviga, mis oli komisjoni esialgne ettepanek, „näitab, millise tähtsuse omistab ühenduse seadusandja nimetatud määruse sätete [vahetule ja ühetaolisele kohaldamisele]”. ( 81 ) Samale tulemusele jõuti kohtuotsuses Weiss und Partner, ( 82 ) kus kätte antud dokumendi vastuvõtmisest keeldumise tagajärgi arutades rõhutati taas, et määrust nr 1348/2000 tuleb kohaldada ühetaoliselt. ( 83 )

83.

Sellest lähtuvalt ei usu ma, et määruse nr 1348/2000 artikkel 16 viitab ühenduse mõiste „kohtuväline dokument” tähenduse määratlemiseks tingimusteta siseriiklikule õigusele. Selline viitamine oleks õigusnormis ära märgitud, aga sätted ega selle ajalooline taust ei näita sellist tahet. Tuleb arutada, kui suurt ühtsust määrusega taotletakse, aga riigid ei saa määruse nr 1348/2000 artiklit 16 tõlgendada oma tahte järgi.

84.

Selle artikli sõnastus on teatud määral mitmetähenduslik. See näeb lihtsalt ette, et kohtuväliseid dokumente võib teises liikmesriigis kätteandmiseks edastada vastavalt selle määruse sätetele. See napisõnalisus erineb eelnevast neljateistkümnest artiklist, mis käsitlevad kohtudokumentide kätteandmist üksikasjalikult.

85.

Selles osas nõustun Tšehhi Vabariigiga, kui ta leiab, et kohtuvälist dokumenti tuleb määratleda „vastavalt päritoluriigi õigusele tõlgendatuna kooskõlas määruse eesmärgiga ja kõikide liikmesriikide õigussüsteemidest tulenevate üldpõhimõtetega”. ( 84 ) See on käesoleva kohtasja kõige õigem käsitus, sest määruses nr 1348/2000 taheti seda laadi dokumentide reguleerimisel ära kasutada iga liikmesriigi kogemust. Komisjoni valitud sõnastus näitab siseriiklike lähenemisviiside paljusust ja kehtestab eeskirjad mitte ainult seal loetletud dokumentide, vaid ka selliste dokumentide kohta, mida ei ole seal loetletud, aga mis süstemaatilise analüüsi kohaselt kuuluvad määruse nr 1348/2000 kohaldamisalasse. Nimetatud artiklis 16 tunnistatakse „kohtuvälise dokumendi” ühenduse mõõdet, kuigi antakse liikmesriikidele oluline roll: luua mudel selleks, et ühenduse mõiste hõlmaks dokumente, mis võivad liikmesriikide tava kohaselt olla kohtuvälised. ( 85 )

86.

Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku määratleda „kohtuväline dokument” määruse nr 1348/2000 tähenduses, nii et see määratlus järgiks võimalikult hästi riikide õiguskordade mitmekesisust ja määruse eesmärke ning oleks nendega võimalikult hästi kooskõlas.

87.

Esimene lähtepunkt seda liiki dokumentide määratlemiseks on määrusele nr 1348/2000 eelnenud õigusaktid. Kõige tähtsam eelnev akt on juba viidatud Haagi 1965. aasta konventsioon, mille on ratifitseerinud Euroopa Liidu liikmesriikide rõhuv enamus, ja mida kasutas Euroopa Kohus kohtuasjas Weiss und Partner. ( 86 ) Erinevalt vaidlusalusest määrusest määratleb konventsioon artiklis 17 mõiste „kohtuväline dokument”, mis hõlmab akte, mis pärinevad „[o]salisriigi asutustelt või kohtuametnikelt”. Seega on nimetatud konventsiooni järgi kohtuvälised ainult avalikud dokumendid. ( 87 )

88.

Teine huvipakkuv varasem akt on Euroopa Liidu lepingu kehtetuks tunnistatud artikli K.3 alusel koostatud 1997. aasta kohtu- ja kohtuväliste dokumentide kätteandmise konventsioon, mis kunagi ei jõustunud. Nagu ma juba märkisin, võttis määrus nr 1348/2000 non nato konventsiooni sätted üle, sealhulgas praeguse artikli 16. Sellegipoolest sisaldas konventsiooni eelnõu käesolevas asjas ülimalt tähtsat seletuskirja, mida Euroopa Kohus kasutas ka kohtuasjas Weiss und Partner. ( 88 ) Seletuskirja märkuses artikli 1 kohta mööndi, et „kohtuväliseid dokumente” on raske täpselt piiritleda. Seejärel lisati siiski, et need on „avalik-õigusliku ameti kandja koostatud dokumendid, näiteks notariaalaktid, või kohtutäituri aktid, liikmesriigi ametiasutuse koostatud dokumendid või dokumendid, mille olemuse ja tähtsuse tõttu on õigustatud nende kätteandmine adressaadile ametlikus korras”. See on laiem kui Haagi konventsioonis antud määratlus, sest see ei piirdu ametivõimude väljastatud kohtuväliste dokumentidega, vaid laieneb teistele rangelt eraõiguslikele ehkki õigussuhetes eriti tähtsatele dokumendiliikidele.

89.

Selgitav on ka komisjoni koostatud sõnastik, mis sisaldab väga erinevaid dokumente, milles on kõigis minimaalseid ühiseid jooni. Seda mitmekesisust arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku uurida mõiste „kohtuvälised dokumendid” määratlust määruse nr 1348/2000 tähenduses, kaaludes kolme põhiomadust, mis esinevad nimetatud sõnastikus toodud näidete puhul.

90.

Esiteks on kohtuvälised dokumendid ametliku akti abil või avalike ülesannete täitmisel ametivõimu, konkreetselt väljaandja riigi kohtutest erineva „ametivõimu” sekkumisel antud dokumendid. Terminiga „sekkumisel” mõeldakse, et akti väljastas nimetatud ametivõim või et selle sisu on kinnitatud ametliku avaldusega. ( 89 ) Samuti, „ametliku akti” abil tähendab, et on kohtuväliseid dokumente, mille ametlikkus ei tulene individuaalsest või kollektiivsest ametivõimust, vaid õigusaktist. Nii on dokumente, mille otseselt seadusest tulenevad tagajärjed on liikmesriigi õiguskorras nii olulised, et need tuleb kätte anda määruse nr 1348/2000 alusel. Neid akte nimetatakse 1997. aasta konventsiooni seletuskirjas „dokumentideks, mille olemuse ja tähtsuse tõttu on õigustatud nende edastamine ja kättetoimetamine adressaadile ametlikus korras”.

91.

Teiseks peavad need dokumendid tooma konkreetseid ja erinevaid õiguslikke tagajärgi, sest on nõutav teatud formaalsuste täitmine. Seega, ainuüksi ametivõimu sekkumine ei anna automaatselt kohtuvälisele dokumendile erinevat ulatust sellest, mis sellel oleks, kui seda ei oleks esitatud ametivõimule. Siseriikliku õiguskorra alusel tuleb kohustada isikuid pöörduma ametivõimude poole, et tugevdada teatavate dokumentide väärtust ja järelikult tuua stabiilsust ja kindlust õigussuhetesse. Kui aga riiklik sekkumine ei mõjuta dokumendi toimet, siis leian, et see ei ole „kohtuväline dokument” määruse nr 1348/2000 tähenduses. Seega, kui käesoleval juhul antakse otsus ostu-müügilepingu lõpetamise kohta kätte erakirjaga või avaliku võimu sekkumise abil, mis muudab selle vormilt märgukirja ja dokumentide kätteandmise notariaalaktiks, võib see dokumendi kvalifitseerimist oluliselt muuta. ( 90 )

92.

Kolmandaks peab arutamisel olev kohtuväline dokument selleks, et see vastaks määruse põhieesmärgile, mis on põhiliselt tõhus ja kiire kohtulik koostöö ühenduse territooriumil, toetama nõuet võimalikus kohtumenetluses. Peab olema minimaalne seos kätteandmise vahel ühelt poolt ja määruse nr 1348/2000 mehhanismide käiku panemise vahel teiselt poolt. Vastasel korral muutuksid liikmesriikide kohtud kullerteenusteks vaidlusepoolte jaoks, kes ei ole isegi kohtumenetlust algatanud. Sellisele tegelikkusele tuleb Euroopa Kohtul tähelepanu pöörata, lisades selle kolmanda tingimuse „kohtuvälise dokumendi” määratlusse.

93.

Järelikult leian, et kohtuvälised dokumendid on need, mis on antud esiteks ametivõimu poolt või ametliku akti abil; teiseks, mis toovad sellest tulenevalt konkreetseid ja erinevaid õiguslikke tagajärgi; ja kolmandaks, mida kasutatakse nõude toetamiseks võimalikus kohtumenetluses. Liikmesriigi kohtu ülesanne on välja selgitada, kas kinnisvara ostu-müügilepingu lõpetamise otsuse teatavaks tegemiseks kasutatav märgukirja ja dokumentide kätteandmise notariaalakt on kolme esitatud tingimuse seisukohast „kohtuväline dokument”.

94.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no5 de San Javierile, et: