30. novembril 2007 esitatud hagi — Ryanair versus komisjon

(Kohtuasi T-442/07)

(2008/C 37/44)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Ryanair Ltd (Dublin, Iirimaa) (esindaja: advokaat E. Vahida)

Kostja: Euroopa Ühenduste Komisjon

Hagejanõuded

Väited ja peamised argumendid

Oma avaldusega algatas hageja EÜ artikli 232 alusel hagi, väites, et komisjon ei ole võtnud seisukohta kaebuste suhtes, mis esitati 3. novembril 2005, 13. detsembril 2005, 16. juunil 2006 ja 10. novembril 2006, ning millele 2. augustil 2007 järgnes märgukiri.

Tema peamiseks väiteks on, et komisjon ei ole hoolikalt ja erapooletult kontrollinud tema kaebusi, milles väidetakse, et Itaalia riigi poolt Alitaliale, Air One'ile ja Meridianale antud eelistega anti ebaseaduslikku abi. Teise võimalusena väidab hageja, et komisjon ei ole võtnud seisukohta hageja kaebuste suhtes konkurentsivastase diskrimineerimise väidetava esinemise kohta, ning seega on rikkunud EÜ artiklit 82.

Hageja väidab, et tema kaebuse esemeks olevad meetmed, nimelt i) nn 9/11 kompensatsiooni maksmine Alitaliale, ii) Alitalia Srevici üleminekut Fintecnale saatnud soodsad tingimused, iii) Alitalialt Itaalia lennujaamadele võlgnetavate summade sissenõudmata jätmine Itaalia riigi poolt, iv) Alitalia koondamistasude riiklik rahastamine, v) hinnaalandused kütusekuludelt, vi) lennujaamamaksude vähendamine Itaalia lennujaamades, vii) üle 11 Alitalia töötaja üleviimine Meridianasse ja Air One'i, viii) Itaalia riigiga seostatavad diskrimineerivad piirangud hageja tegevusele piirkondlikes lennujaamades, seal hulgas Ciampino lennujaamas, kujutavad mõne asjaomase meetme tõttu endast lennujaamade saamata jäänud tulu ja eelkõige kasu Alitaliale, Air One'ile ja Meridianale. Hageja sõnul vastavad need meetmed kõigile EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja kujutavad endast riigiabi.

Teise võimalusena väidab hageja, et Alitalia võla sissenõudmata jätmine Itaalia lennujaamade poolt, lennujaamamaksude vähendamine Itaalia lennujaamades, hinnaalandused kütusekuludelt ja diskrimineerivad piirangud hageja tegevusele piirkondlikes lennujaamades kujutavad endast konkurentsiõiguse rikkumist. Sellest tulenevalt väidab hageja, et juhul, kui Euroopa Kohus leiaks, et mõned Alitaliale, Air One'ile ja Meridianale antud eelised ei ole riigiga seostatavad, kuna eespool nimetatud eeliseid andnud Itaalia lennujaamad ja kütusetarnijad tegutsesid iseseisvalt, tekitaksid need eelised konkurentsivastase diskrimineerimise, mida ei saa objektiivselt põhjendada ning mis seetõttu rikub EÜ artiklit 82.

Lisaks väidab hageja, et tal on selle kaebuse esitamiseks õigustatud huvi nii lennujaamateenuste ja lennukikütuse tarbijana kui ka Alitalia, Air One'i ja Meridiana konkurendina.

Hageja väidab veel, et nõukogu määruste (EÜ) 659/1999 (1) ja (EÜ) nr 1/2003 (2) ning komisjoni määruse (EÜ) nr 773/2004 (3) alusel oli komisjonil kohustus tegutseda. Komisjon ei teinud kaebust kätte saades siiski midagi ega võtnud tema märgukirja kätte saades ka seisukohta.

Selle tulemusena väidab hageja, et esines konkurentsiõiguse prima facie rikkumine ning põhjendamatult pikk 9–21 kuud kestnud ajavahemik, mis olenevalt kaebuse esemest jäi komisjoni poolt märgukirja kättesaamise ja komisjoni tegevusetuse vahele, kujutab endast toimingu tegemata jätmist EÜ artikli 232 tähenduses.

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

(2)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EMPs kohaldatav tekst) (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).

(3)  Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (EMPs kohaldatav tekst) (EÜT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81).