—

A. Severi ja Grandi Salumifici Italiani SpA, esindajad: avvocato G. Forte ja avvocato C. Marinuzzi,

—

Regione Emilia-Romagna, esindaja: avvocato G. Puliatti,

—

Associazione fra Produttori per la Tutela del „Salame Felino”, esindajad: avvocato S. Magelli ja avvocato A. Ballestrazzi,

—

Kreeka valitsus, esindajad: I. Chalkia, V. Kondolaimos ja M. Tassopoulou,

—

Itaalia valitsus, esindaja: R. Adam, keda abistas avvocato dello Stato S. Fiorentino,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: C. Cattabriga ja B. Doherty,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 109, lk 29; ELT eriväljaanne 15/05, lk 75) artiklit 2, nõukogu . aasta määruse (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT 1992, L 208, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 4) artikli 3 lõiget 1 ja artikli 13 lõiget 3 ning nõukogu . aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) artikli 15 lõiget 2.

2

Nimetatud taotlus esitati A. Severi, kes tegutseb enda nimel ja Grandi Salumifici Italiani SpA (endine Cavazzuti e figli SpA; edaspidi „GSI”) esindajana, ning Regione Emilia-Romagna (edaspidi „Emilia-Romagna maakond”) vahelises kohtuvaidluses seoses nende vorstitoodete märgistamisega, mida GSI turustab „Salame tipo Felino” nimetuse all.

3

Direktiivi 2000/13 põhjendus 4 näeb ette:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on sätestada ühenduse üldist laadi eeskirjad, mida kohaldatakse horisontaalselt kogu turuleviidava toidu suhtes.”

4

Direktiivi 2000/13 põhjenduse 6 kohaselt:

„Toidu märgistamise eeskirjade puhul tuleks esmajoones silmas pidada tarbija teavitamise ja kaitsmise vajadust.”

5

Sama direktiivi põhjendus 8 näeb ette:

„Toote täpset olemust ning omadusi väljendav üksikasjalik märgistamine annab tarbijale võimaluse teha teabel põhinev valik ning on kõige asjakohasem, sest sisaldab kõige vähem vabakaubandust takistavaid asjaolusid.”

6

Direktiivi 2000/13 artikkel 1 sätestab:

„1.   Käesolevas direktiivis käsitletakse lõpptarbijale töötlemata kujul tarnitava toidu märgistamist ning nende esitlemise ja reklaamimise teatavaid külgi.

[…]

3.   Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]”

7

Direktiivi 2000/13 artikli 2 lõige 1 sätestab järgmist:

„1.   Märgistus ja selle meetodid ei tohi:

[…]

3.   Lõigetes 1 ja 2 nimetatud keelde ja piiranguid kohaldatakse ka:

8

Nimetatud direktiivi artikli 3 lõikes 1 esitatakse ammendav loetelu andmetest, mille esitamine on toidu märgistamisel kohustuslik. Selle sätte punkt 7 näeb ette tootja või pakendaja või ühenduses registrisse kantud müüja nime või ärinime ja aadressi esitamise, samas kui punkt 8 näeb ette päritolu- ja lähteriigile viitamise, kui selliste andmete puudumine võib tarbijat toidu tegeliku päritolu- või lähteriigi määramisel oluliselt eksitada.

9

Direktiivi 2000/13 artikkel 5 sätestab:

„1.   Nimetus, mille all toitu müüakse, on kõnealuse toidu suhtes kohaldatavates ühenduse sätetes ettenähtud nimetus.

[…]”

10

Kuigi eelotsusetaotluses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (ELT L 93, lk 12), mis tunnistab kehtetuks määruse nr 2081/92, nähtub põhikohtuasja asjaoludest, et määrus nr 510/2006 ei ole nimetatud kohtuvaidluses kohaldatav. Seevastu tuleb seoses kuupäevaga, mil Itaalia politsei Cavazzuti e figli SpA-le karistuse määras, kohaldada määrust nr 2081/92, mida on muudetud komisjoni . aasta määrusega (EÜ) nr 2796/2000 (EÜT L 324, lk 26; ELT eriväljaanne 03/31, lk 76; edaspidi „muudetud määrus nr 2081/92”).

11

Muudetud määrus nr 2081/92 kehtestab põllumajandustoodete ja toiduainete päritolunimetuste või geograafiliste tähiste kaitsmise raamistiku. Sellele kaitsele on õigus siis, kui on olemas seos toote või toidu omaduste ja geograafilise päritolu vahel, ning see saadakse ühenduse registreerimismenetluse kohaselt.

12

Muudetud määruse nr 2081/92 põhjendus 4 näeb ette, et „turustatavate toodete suurt hulka ja nende kohta esitatava teabe rohkust silmas pidades peavad tarbijad parima valiku tegemiseks saama selget ja sisutihedat teavet toote päritolu kohta”.

13

Muudetud määruse nr 2081/92 põhjendus 5 on sõnastatud järgmiselt:

„põllumajandustoodete ja toiduainete märgistamine toimub vastavalt […] direktiivis [2000/13] sätestatud üldeeskirjadele; teatavast geograafilisest piirkonnast pärit põllumajandustoodete ja toiduainete puhul tuleks nende erilist laadi silmas pidades vastu võtta täiendavad erisätted.”

14

Muudetud määruse nr 2081/92 põhjenduse 7 kohaselt „ühenduse kaitse-eeskirjad soodustavad geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste arengut, kuna tänu ühtsemale lähenemisviisile tagavad kõnealused eeskirjad ausa konkurentsi selliseid märgiseid kandvate toodete tootjate vahel ning suurendavad toote usaldusväärsust tarbija silmis”.

15

Muudetud määruse nr 2081/92 artikli 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse neid ilma, et see piiraks ühenduse teiste erisätete kohaldamist.

16

Muudetud määruse nr 2081/92 artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Nimetusi, mis on muutunud üldnimetuseks, ei või registreerida.

Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab „nimetus, mis on muutunud üldnimetuseks” põllumajandustoote või toiduaine nimetust, mis vaatamata sellele, et see on seotud koha või piirkonnaga, kus kõnealust toodet või toiduainet algselt valmistati või turustati, on muutunud põllumajandustoote või toiduaine üldnimetuseks.

Otsustamaks, kas nimetus on või ei ole muutunud üldnimetuseks, võetakse arvesse kõiki tegureid, eelkõige:

Kui registreerimistaotlus lükatakse tagasi artiklites 6 ja 7 sätestatud korras, kuna nimetus on muutunud üldnimetuseks, avaldab komisjon selle otsuse Euroopa Ühenduste Teatajas.”

17

Muudetud määruse nr 2081/92 artikkel 5 kirjeldab menetlust, mida liikmesriik peab nimetuse registreerimise taotluse esitamisel järgima. Nimetatud artikli 5 lõige 5 sätestab:

„Liikmesriik kontrollib, kas taotlus on õigustatud, ning kui ta leiab, et taotlus vastab käesoleva määruse nõuetele, edastab ta selle komisjonile […].

Kõnealune liikmesriik võib ettenähtud viisil edastatud nime kaitsta käesolevas määruses määratletud tähenduses riiklikul tasandil üksnes üleminekuajal ning vajaduse korral kehtestada kohanemisaja alates kõnealuse edastamise kuupäevast; […]

Kõnealune üleminekuaja riiklik kaitse lõpeb kuupäeval, mil tehakse otsus registreerimise kohta käesoleva määruse alusel. […]

[…]”

18

Muudetud määruse nr 2081/92 artikli 13 lõige 3 näeb ette, et „[k]aitstud nimetused ei või muutuda üldnimetusteks”.

19

27. jaanuari 1992. aasta seadusandliku dekreedi nr 109 – mis võttis üle . aasta nõukogu direktiivi 79/112/EMÜ lõpptarbijatele mõeldud toiduainete märgistamist, esitlemist ja reklaamimist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1979, L 33, lk 1) artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti i sätted (mis sisalduvad nüüd direktiivi 2000/13, millega tunnistati kehtetuks ning asendati direktiiv 79/112, artikli 2 lõike 1 punkti a alapunktis i) – (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 109/92”) artikli 2 kohaselt:

„1.   Märgistus ja selle meetodid peavad tagama tarbijale õige ja läbipaistva informatsiooni. Need peavad olema sellised, mis:

[…]”.

20

GSI, kelle asukoht on Modenas, toodab ja turustab vorstitooteid.

21

Milano munitsipaalpolitsei teavitas 12. detsembril 2002 A. Severit, kes tegutseb enda nimel ja eespool nimetatud äriühingu seadusliku esindajana, selle äriühingu vastu esitatud toiduainete märgistamist, esitlemist ja reklaamimist käsitleva seadusandliku dekreedi nr 109/92 artikli 2 rikkumise süüdistusest, kuna nimetatud äriühing turustas Modenas toodetud vorsti, kasutades märgistamisel nimetust „Salame tipo Felino”.

22

Väärteoprotokollis märgitakse esiteks, et põhikohtuasjas vaatluse all oleval märgistusel on mõiste „tipo” (tüüp) kirjutatud liiga väikeste tähtedega, et see oleks piisavalt nähtav, ning teiseks puudutavad teised märgisel esitatud andmed üksnes koostisaineid, tootva ettevõtja nime ja asukohta, kusjuures puuduvad andmed tootmiskoha või asjaolu kohta, et tootva ettevõtja asukoht ühtib tootmiskohaga. Protokollis on jõutud järeldusele, et neid asjaolusid arvestades võib toote märgistus olla tarbijat vorsti päritolu- või lähtekoha osas eksitav, kuna see ei võimalda selgelt ja õigesti identifitseerida toote lähtekohta, mida mõistetakse liha töötlemise ja pakendamise kohana. Nimetus „Salame tipo Felino” viitab tegelikult traditsioonilisele tootmismeetodile ja tootmiskohale – Felino omavalitsusüksuse territooriumile, mis asub Emilia-Romagna maakonnas Parma provintsis – mis ei vasta põhikohtuasja faktilistele asjaoludele, kuna nimetatud kohtuasjas on tegemist toiduainega, mis on toodetud Modenas, mis samuti asub Emilia-Romagna maakonnas, kuid Modena provintsis.

23

Milano munitsipaalpolitsei protokolli järelduste põhjal määras Emilia-Romagna maakond 16. mail 2006 A. Severile rahatrahvi summas 3108,33 eurot seadusandliku dekreedi nr 109/92 artikli 2 rikkumise eest.

24

Emilia-Romagna maakond leiab oma otsuses, milles ta nõustub munitsipaalpolitsei tõlgendusega, et nimetusega „Salame Felino” kirjeldatakse Felino omavalitsusüksuse territooriumile iseloomulikku autentset ja tüüpilist toodet. Kuna Salame Felinole omistavaid tunnuseid ei saa tunnustada sarnase retsepti järgi valmistatud, kuid teistest piirkondadest pärit või „tööstuslikul” meetodil valmistatud vorstitoodete puhul, ei piisa klientide hulgas igasuguse segiajamise tõenäosuse välistamiseks viite „tipo” lisamisest. Põhikohtuasjas vaatluse all olev märgistus võib vaidlusalase toote tootmiskoha osas olla klienti eksitav ning ei võimalda sellel kliendil teha teabel põhinevaid oste.

25

A. Severi vaidlustas 16. mai 2006. aasta karistuse Tribunale civile di Modenas (Modena tsiviilkohus). Oma kaebuse põhjenduseks väidab ta, et direktiivi 2000/13 artiklit 2, mille võtab üle seadusandliku dekreedi nr 109/92 artikkel 2, mis peab kehtestama sellised toiduainete märgistamise meetodid, mis ei oleks tarbijat eksitavad toote päritolu-ja lähtekoha määramisel, tuleb tõlgendada koos teiste ühenduse sätete ja eelkõige muudetud määrusega nr 2081/92. Direktiiv 2000/13 ei sisalda päritolu ja lähtekoha mõistete määratlust – nende mõiste sisu tuleneb muudetud määrusest nr 2081/92.

26

Emilia-Romagna maakond lükkas need argumendid tagasi tuues välja, et direktiivi 2000/13 artikkel 2 on autonoomne, selle tõlgendamiseks ei ole vaja viidata muudetud määrusele nr 2081/92 ning seda kohaldatakse siis, kui märgisel viidatud koht ja tegelik tootmiskoht erinevad, vaatamata sellele, kas asjaomane päritolunimetus on kaitstud või mitte.

27

Tribunale civile di Modena ei pidanud veenvateks Emilia-Romagna maakonna argumente, mis põhinesid direktiivi 2000/13 artikli 2 autonoomsusel. Nõustudes põhikohtuasja kaebuse esitaja väitega, asus nimetatud Tribunale seisukohale, et päritolu ja tootmiskoha mõiste ei saa olla piiratud tootmiskoha asukohaga, vaid need mõisted peavad põhinema ootustel, mida tarbija omab seoses kohanimega toote tüübist ja selle kvaliteediga seonduvatest omadustest lähtudes. Selleks, et teha kindlaks, kas põhikohtuasjas vaatluse all oleva toote märgistust tuleb pidada eksitavaks, leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus seega, et nimetusele „Salame Felino” tuleb läheneda õiguslikust vaatepunktist. Ta leidis samuti, et tuleb kontrollida, kas see nimetus viitab retseptile või toote tüübile ning on seega üldnimetus või kas see nimetus viitab omadustele, tunnustele ja mainele, mis on tingitud ainuüksi või peamiselt geograafilisest piirkonnast, kust toode pärineb, ning seega on tegemist muudetud määruse nr 2081/92 mõttes tõelise päritolunimetusega.

28

Lisaks pidas eelotsusetaotluse esitanud kohus asjaolu tõttu, et on olemas märget „Salame Felino” sisaldav kollektiivkaubamärk, vajalikuks määratleda, millised on selle kaubamärgi ja väljaspool Felino omavalitsusüksust asuvate ettevõtjate poolt rohkem kui kümme aastat heauskselt kasutatud nimetuse vahelised vastastikused seosed.

29

Eeltoodut arvestades otsustas Tribunale civile di Modena menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

30

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas geograafilist nimetust, mille osas on selle nimetuse kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisena registreerimise taotlus siseriiklikul tasemel tagasi lükatud või peatatud, tuleb käsitleda üldnimetusena vähemalt seni, kuni kestab nimetatud tagasilükkamise või peatamise mõju.

31

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et selle esimese küsimuse aluseks, mille vastuvõetavuse on vaidlustanud nii Itaalia valitsus kui ka komisjon, on GSI argumendid, mille ta tõi esile kaebuse raames, mille ta esitas talle seadusandliku dekreedi nr 109/92 artikli 2 rikkumise eest määratud karistuse peale.

32

Oma kaebuse põhjenduseks, mille eesmärk on tõendada, et tema poolt nimetuse „Salame tipo Felino” all turustatud vorstide märgistus ei ole eksitav seadusandliku dekreedi nr 109/92 artikli 2 mõttes, esitab GSI oma argumendid kahes osas.

33

Kõigepealt väidab GSI, et põhikohtuasjas vaatluse all olevat märgistust ei saa pidada eksitavaks, kuna nimetust „Salame tipo Felino” tuleb pidada muudetud määruse nr 2081/92 artikli 3 mõttes üldnimetuseks. Seejärel väidab GSI, et nimetust „Salame tipo Felino” tuleb pidada üldnimetuseks, kuna kaks kohalike tootjate ühendust olid esitanud nimetuse „Salame Felino” kaitstud geograafilise tähisena registreerimise taotluse ning põhikohtuasjas vaatluse all oleva karistuse kuupäeval ei olnud otsust selle taotluse kohta tehtud.

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohus asus seisukohale, et GSI argumentide esimene osa on tõendatud ning seetõttu edastas ta Euroopa Kohtule ainult esimese küsimuse esemeks oleva argumentide teise osa.

35

Nii Itaalia valitsus kui ka komisjon vaidlustasid siiski eelduse, et nimetuse „Salame tipo Felino” üldine laad muudetud määruse nr 2081/92 artikli 3 mõttes mõjutab hinnangut, kas märgistus on direktiivi 2000/13 artikli 2 mõttes eksitav. Nad väidavad, et nimetuse enda õigusmõju käsitlev küsimus on vastuvõetamatu, sest puudub seos põhikohtuasjaga, mis käsitleb seda, kas sellise nimetusega toodete märgistus on eksitav.

36

Enne põhiküsimuse käsitlemist tuleb seega teha otsus küsimuse vastuvõetavuse kohta.

37

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artiklis 234 ette nähtud menetluse raames põhimõtteliselt siseriiklikul kohtul, kes asja menetleb, pädevus kohtuasja eripärasid arvestades hinnata, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimustel on asjas tähtsust. Viimane võib siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest siiski keelduda eelkõige siis, kui on ilmselge, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja asjaolude või esemega ning see ei vasta seega objektiivsele vajadusele nimetud kohtuvaidluse lahendamiseks (vt eelkõige 15. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-421/97: Tarantik, EKL 1999, lk I-3633, punkt 33 ja . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-393/04 ja C-41/05: Air Liquide Industries Belgium, EKL 2006, lk I-5293, punkt 24).

38

Tähtis on rõhutada, et nimetuse üldine laad muudetud määruse nr 2081/92 artikli 3 mõttes ei välista a priori seda, et sellise nimetusega toodete märgistus võib olla eksitav direktiivi 2000/13 artikli 2 mõttes. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 53 ja 54 rõhutab, on juhtumeid, mille korral võib üldnimetuse kasutamine toote märgisel eksitada tarbijat seoses nimetatud toote märgistuse loomuomaste tunnustega. Seega ei ole asjaolu, et tootja kasutatud üldnimetus, mis ei ole kaitstud selle määratlusest tulenevalt ja mis ei riku muudetud määrust nr 2081/92, tagajärjeks see, et direktiiviga 2000/13 kaitstud tarbija huvi on tingimata tagatud.

39

Vastupidi sellele, mida väidavad Itaalia valitsus ja komisjon, on nimetuse õigusmõju ning eelkõige selle võimalik üldine laad siiski üks nendest asjaoludest, mis iseenesest ei ole üksi määrav, kuid mida võib tulemuslikult arvesse võtta märgistuse eksitava laadi hindamisel.

40

Tegemaks kindlaks, kas nimetus on üldnimetus või mitte, peab komisjon võtma arvesse teatud hulka tegureid ning eelkõige muudetud määruse nr 2081/92 artikli 3 kohaselt „olukorda liikmesriigis, kust nimetus pärineb, ning tarbimispiirkondades”. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab omalt poolt samuti neid tegureid arvestama, et teha kindlaks, kas asjaomase toote märgistus võib olla tarbijat olulisel määral eksitav direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 mõttes.

41

Sellest tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks on hindamise raames, mille ta peab läbi viima põhikohtuasjas vaatluse all oleva toote märgistuse võimaliku eksitava laadi kohta, asjakohane see, kas asjaomane nimetus on üldist laadi või mitte.

42

Eeltoodust tuleneb, et esitatud küsimus ei ole põhikohtuasja lahendamiseks ilmselgelt asjakohatu ning seetõttu on see vastuvõetav.

43

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et esimene küsimus, nagu see on esitatud eelotsusetaotluses, viitab kahele faktilisele asjaolule. Esiteks esitati nimetuse „Salame Felino” osas kaitstud päritolunimetusena või kaitstud geograafilise tähisena registreerimise taotlus muudetud määruse nr 2081/92 mõttes ning teiseks lükkasid Itaalia ametivõimud pärast tagasi või vähemalt peatasid selle taotluse edastamise komisjonile.

44

Muudetud määruse nr 2081/92 artikli 5 lõigete 4 ja 5, artikli 6 lõigete 2–5 ja artikli 3 lõike 1 viimase taande koosmõjust tuleneb, et kindlasti on ainult komisjonil pädevus teha talle liikmesriigi ametivõimude poolt edastatavate registreerimistaotluste osas otsus, andes siis kas taotletud kaitse või vastupidi keeldudes vajadusel taotletud registreerimisest asjaomase nimetuse üldise laadi tõttu. Seega asjaolu, et liikmesriigi ametivõimud lükkasid registreerimistaotluse tagasi või peatasid selle, nagu ka sellise tagasilükkamise või peatamise põhjused, ei mõjuta mingil viisil esitatud küsimusele antavat vastust.

45

Nii küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus muudetud määruse nr 2081/92 artikli 3 lõikele 1 ja artikli 13 lõikele 3 viidates sisuliselt seda, kas käesoleval juhul ei esine nimetuse üldise laadi eeldust enne komisjoni poolt otsuse tegemist, kui registreerimistaotlus on juba esitatud, ja seda vähemalt ajavahemiku jooksul, mis jääb taotluse esitamise kuupäeva ja liikmesriigi ametivõimude poolt taotluse võimaliku komisjonile edastamise kuupäeva vahele.

46

Viidates muudetud määruse nr 2081/92 artikli 13 lõikele 3, tundub eelotsusetaotluse esitanud kohus selles osas küsivat, kas selle sätte a contrario tõlgendusest ei tulene sellist eeldust.

47

Tuleb asuda seisukohale, et see ei ole nii. Muudetud määruse nr 2081/92 artikli 13 lõige 3 sätestab, et (juba) kaitstud nimetused ei või muutuda üldnimetusteks. Kindlasti tuleneb sellest sättest vastupidi, et veel kaitseta nimetused, kui nende kohta on esitatud registreerimistaotlus, võivad muutuda üldnimetusteks, kui puuduvad takistused, mis tulenevad juba nende kaitse all olemisest.

48

Selline vastupidine tõlgendus ei võimaldada siiski järeldada midagi muud, kui et on lihtsalt võimalus, et asjaomane nimetus muutub üldnimetuseks. Selline tõlgendus ei võimalda aga vastupidi asuda seisukohale, et nimetusi, mida veel ei kaitsta ja mille kohta on registreerimistaotlus esitatud, tuleb eelduslikult pidada üldnimetusteks.

49

Eeltoodust tuleneb, et muudetud määruse nr 2081/92 artikli 3 lõiget 1 koosmõjus artikli 13 lõikega 3 ei saa tõlgendada nii, et registreerimistaotluse esemeks olevat nimetust tuleb pidada üldnimetuseks siis, kui oodatakse registreerimistaotluse võimalikku edastamist komisjonile.

50

Seda järeldust toetab üldnimetuse mõiste enda sisu, nagu seda on täpsustanud Euroopa Kohtu praktika. Toote nimetus muutub üldnimetuseks objektiivse protsessi tulemusel, mille käigus nimetus, mis vaatamata oma seotusele koha või piirkonnaga, kus kõnealust toodet või toitu algselt valmistati või turustati, on muutunud nimetatud toote üldnimetuseks (vt selle kohta 25. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-465/02 ja C-466/02: Saksamaa ja Taani vs. komisjon, EKL 2006, lk I-9115, punktid 75–100, ja . aasta otsus kohtuasjas C-132/05: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2008, lk I-957, punkt 53).

51

Neil tingimustel tuleb asjaolu, et põhikohtuasjas vaatluse all oleva nimetuse kohta on esitatud registreerimistaotlus, iseenesest lugeda selliseks, mis ei mõjuta sellise objektiivse protsessi tulemust, mille käigus nimetus vulgariseerub või nimetuse ja territooriumi vahel kaob seos.

52

Lisaks tuleb meenutada, et kui registreerimistaotluse esitamisest tulenevalt eeldataks, et nimetus on üldist laadi, läheks see vastuollu muudetud määrusega nr 2081/92 taotletud eesmärkidega.

53

Muudetud määrusega nr 2081/92 kehtestatud nimetuste registreerimine kaitstud geograafiliste tähiste ja päritolunimetustena vastab nii tarbija kaitsmise eesmärgile, nagu nähtub muudetud määruse nr 2081/92 põhjendusest 4 kui ka tootjate vahel ausa konkurentsi tagamise vajadusele, nagu nähtub nimetatud määruse põhjendusest 7. Kui lugeda nimetus üldnimetuseks, takistab see iseenesest kaitse andmist. Kui pidada nimetust üldnimetuseks ainult seetõttu, et esitati registreerimistaotlus, kuid selle nimetuse puhul ei ole kindlasti tegemist üldnimetusega, seatakse ohtu kahe eespool viidatud eesmärgi täitmine. Seega ei loeta nimetust üldnimetuseks sel ajavahemikul, mis eelneb komisjoni poolt registreerimistaotluse kohta otsuse tegemisele.

54

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et muudetud määruse nr 2081/92 artikli 3 lõiget 1 ja artikli 13 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et geograafilisi viiteid sisaldavat toidu nimetust, mille osas on selle nimetuse kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisena registreerimise taotlus nimetatud määruse tähenduses esitatud, ei tule käsitleda üldnimetusena siis, kui oodatakse liikmesriigi ametivõimude poolt registreerimistaotluse võimalikku edastamist komisjonile. Nimetuse üldist laadi muudetud määruse nr 2081/92 mõttes ei saa eeldada niikaua, kui komisjon ei ole teinud otsust nimetuse registreerimise taotluse kohta, lükates selle vajadusel tagasi sel konkreetsel põhjusel, et antud nimetus on muutunud üldnimetuseks.

55

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas muudetud määruse nr 2081/92 artikli 3 lõiget 1 ja artikli 13 lõiget 3 koosmõjus direktiivi 2000/13 artikliga 2 tuleb tõlgendada nii, et teatud kohale viitavat toidu nimetust, mis ei ole registreeritud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisena, võivad seaduslikult kasutada tootjad, kes on seda heauskselt ja katkematult kasutanud enne ja pärast määruse nr 2081/92 jõustumist.

56

Itaalia valitsus ja Associazione fra Produttori per la Tutela del „Salame Felino” väidavad, et teine küsimus on vastuvõetamatu. Nimetatud valitsus toob eelkõige välja selle, et see küsimus ei ole asjakohane seoses põhikohtuasja esemega, kuna ükski toodete märgistamist käsitlev ühenduse või siseriiklik säte ei võta arvesse sellise ettevõtja heausksust, kelle turule toodud toote märgistus on eksitav.

57

Siiski tuleb asuda seisukohale, et eelotsuse küsimuse vastuvõetavust ei mõjuta selline argument, mis puudutab esitatud küsimuse sisu.

58

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, nagu kohtujurist ettepaneku punktis 49, et vaatamata muudetud määruse nr 2081/92 ja direktiivi 2000/13 erinevatele eesmärkidele ja kaitse ulatusele võib geograafiliste nimetuste kasutamine toiduainete märgistamisel kuuluda sellises olukorras nagu põhikohtuasjas mõlema õigusliku instrumendi kohaldamisalasse.

59

Siiski peab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasja raames tegema otsuse ainult selle kohta, kas seadusandliku dekreedi nr 109/92 puhul, mis võtab üle direktiivi 2000/13 artikli 2, võis GSI klienti eksitada, kui ta kasutas tema turustatud toodete märgistusel nimetust „Salame tipo Felino”. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib seega, kas asjaolu, et põhikohtuasjas vaatluse all olevat nimetust, mida ei ole registreeritud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisena, kasutatakse tootjate poolt heauskselt ja katkematu pika aja jooksul, mõjutab põhikohtuasjas vaatluse all oleva märgistuse eksitava laadi hindamist.

60

Selles osas tuleb meenutada, et põhimõtteliselt ei ole Euroopa Kohtu pädevuses teha otsus selle kohta, kas teatud toodete märgistus võib olla ostjat või tarbijat olulisel määral eksitav või küsimuses, kas nimetus, mille all toitu müüakse, võib olla eksitav (vt eelkõige 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-210/96: Gut Springenheide ja Tusky, EKL 1998, lk I-4657, punkt 30, ja . aasta otsus kohtuasjas C-366/98: Geffroy, EKL 2000, lk I-6579, punktid 18 ja 19). Siiski võib Euroopa Kohus eelotsust langetades esitada vajaduse korral täpsustusi, mille eesmärk on suunata liikmesriigi kohut otsuse tegemisel (eespool viidatud kohtuotsus Geffroy, punkt 20).

61

Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et selle hindamiseks, kas märgisel esinev viide võib olla eksitav, peab liikmesriigi kohus peamiselt tuginema eeldatavale ootusele, mis selle tähise suhtes on keskmisel tarbijal, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas seoses toiduaine päritolu, lähtekoha ja kvaliteediga, ning peamine on olla tarbijat mitte eksitav ning mitte jätta teda ekslikult arvamusele, et tootel on erinev päritolu, lähtekoht või kvaliteet sellest, mis tal tegelikkuses on (vt selle kohta 6. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas C-470/93: Mars, EKL 1995, lk I-1923, punkt 24; eespool viidatud kohtuotsus Gut Springenheide and Tusky, punkt 31, ja . aasta otsus kohtuasjas C-220/98: Estée Lauder, EKL 2000, lk I-117, punkt 30).

62

Põhikohtuasjas vaatluse all oleva märgistuse puhul võimaliku eksitava laadi hindamisel arvessevõetavate faktorite hulgas on nimetuse kasutamise kestus üks objektiivne faktor, mis võib muuta mõistliku tarbija ootusi. Seevastu tootja või jaemüüja võimalik heausksus, mis on subjektiivne faktor, ei mõjuta objektiivset muljet, mille tekitab geograafilise nimetuse tähis märgisel.

63

Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et muudetud määruse nr 2081/92 artikli 3 lõiget 1 ja artikli 13 lõiget 3 koosmõjus direktiivi 2000/13 artikliga 2 tuleb tõlgendada nii, et teatud kohale viitavat toidu nimetust, mis ei ole registreeritud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisena, võib seaduslikult kasutada juhul, kui sellise nimetusega toote märgistus ei ole piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikku ja arukat tarbijat eksitav. Selle hindamiseks, kas see on nii, võivad liikmesriigi kohtud võtta arvesse nimetuse kasutamise kestust. Tootja või jaemüüja võimalik heausksus ei ole aga seevastu asjakohane.

64

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 897104 alusel on toidule viitava ja põhikohtuasjas vaatluse all olevaga identset geograafilist viidet sisaldava kollektiivkaubamärgi omanikul õigus keelata asjaomase nimetuse kasutamine.

65

Itaalia valitsus väidab, et kolmas küsimus on vastuvõetamatu, sest siseriikliku kohtu menetluses olev kohtuasi ei puuduta kollektiivkaubamärke. Nimetatud valitsus väidab, et Emilia-Romagna maakond, kes määras GSI-le põhikohtuasjas vaatluse all oleva karistuse, ei ole kaubamärgi omanik ega väida ka, et GSI oleks rikkunud mingit kollektiivkaubamärki. Lisaks väitis Itaalia valitsus kohtuistungil, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuseks oli üksnes see, kas GSI kasutatud märgistus „Salame tipo Felino” võis olla tarbijat olulisel määral eksitav asjaomase toote tegeliku päritolu osas. Hoolimata kollektiivkaubamärgi „Salame Felino” omanikuks olevate kohalike tootjate ühenduse sekkumisest menetlusse ei ole väidet, et on rikutud kollektiivkaubamärki, eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas kohtuasjas esitatud.

66

Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 37, ei ole Euroopa Kohtul pädevust eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele EÜ artikli 234 menetluse raames vastata, kui talle esitatud küsimusel ei ole mingit seost põhikohtuasja menetluse asjaolude või esemega ning see ei vasta seega objektiivsele vajadusele põhikohtuasjas vaidluse lahendamiseks.

67

On selge, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tema menetluses olevas kohtuvaidluses tegema otsuse ainult selle kohta, kas „Salame tipo Felino” nimetusega vorstide märgistus võib olla tarbijat eksitav ning seetõttu rikkuda siseriiklikke sätteid, millega võeti üle direktiiv 2000/13.

68

Seega küsimus, kas toidule viitava ja põhikohtuasjas vaatluse all olevaga identset geograafilist viidet sisaldava kollektiivkaubamärgi omanikul on õigus keelata asjaomase nimetuse kasutamine, on põhikohtuasja lahendamiseks ilmselgelt asjakohatu ning tuleb seega tunnistada vastuvõetamatuks.

69

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: