I . Õiguslik raamistik

II. Vaidluse aluseks olevad asjaolud

III. Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

IV. Poolte nõuded

V. Apellatsioonkaebuse väited

VI. Apellatsioonkaebus

A. Esimene väide, et Esimese Astme Kohus on vääralt asunud seisukohale, et 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatises „jäeti märkimata” seotuse etteheide, ja otsustanud, et nimetatud etteheite sõnastamise puhul ei esinenud „erilist tehnilist keerukust”

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

a) Väite kolm esimest osa, et rikutud on kohtuotsuse Schneider I seadusjõudu, tehtud on sisuliselt ebaõigeid järeldusi ja tõendeid on moonutatud

i) Seotuse etteheite esinemine 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatises

ii) 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatises seotuse etteheite piisavalt selgelt ja täpselt sõnastamist takistavate raskuste esinemine

b) Väite neljas osa, et rikutud on põhjendamiskohustust

B. Teine väide, et Esimese Astme Kohus on vääralt asunud seisukohale, et komisjon on piisavalt selgelt rikkunud isikutele õigusi andvat õigusnormi

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

a) Väite esimene osa, et asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel on tehtud viga

b) Väite teine osa, et rikutud on põhjendamiskohustust

C. Kolmas väide, et Esimese Astme Kohus leidis vääralt, et komisjoni rikkumise ja kahju vahel, mis Schneiderile tekkis Legrandi võõrandamise hinna vähendamise tõttu, on otsene põhjuslik seos

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

a) Vastuvõetavus

b) Sisulised küsimused

VII. Vaidlustatud kohtuotsuse osalise tühistamise tagajärjed

A. Kahju, mis seisnes kuludes, mis Schneideril tekkisid seoses osalemisega koondumise kontrolli uuesti alustatud menetluses

B. Kahju, mis vastab Schneideri poolt kokku lepitud Legrandi võõrandamise hinna vähendamisele

VIII. Kohtukulud

1

Apellatsioonkaebuses palub Euroopa Ühenduste Komisjon tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2007. aasta otsuse kohtuasjas T-351/03: Schneider Electric vs. komisjon (EKL 2007, lk II-2237); edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Esimese Astme Kohus:

2

Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜT L 395, lk 1, parandus EÜT 1990, L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31), muudetud nõukogu . aasta määrusega (EÜ) nr 1310/97 (EÜT L 180, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 164; edaspidi „määrus”) artikli 2 kohaselt hindab komisjon määruse reguleerimisalasse kuuluvate koondumiste kokkusobivust ühisturuga.

3

Sama määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt teatatakse niisugusest koondumistest komisjonile ühe nädala jooksul pärast kokkuleppe sõlmimist, avaliku pakkumise väljakuulutamist või kontrollpaki omandamist.

4

Nimetatud määruse artiklid 6 ja 8 näevad ette, et:

5

Määruse artikli 7 lõige 1 näeb ette, et koondumine ei jõustu enne, kui sellest on teatatud või kui see on ühisturuga kokkusobivaks kuulutatud.

6

Siiski ei takista see säte vastavalt artikli 7 lõikele 3 sellise avaliku pakkumise elluviimist, millest on komisjonile teatatud, tingimusel et omandaja ei kasuta kõnealuste väärtpaberitega seotud hääleõigust või teeb seda ainult investeeringute täieliku väärtuse säilitamiseks, lähtudes komisjoni tehtud erandist.

7

Artikli 10 lõige 1 näeb ette, et kui koondumisest on teatatud, tuleb komisjoni otsus selle koondumise kokkusobivuse kohta või põhjaliku uurimise menetluse algatamise kohta teha hiljemalt ühe kuu jooksul alates teatise kättesaamisele järgnevast päevast või, kui teatises esitatud teave on puudulik, alates täieliku teabe kättesaamisele järgnevast päevast.

8

Artikli 10 lõiked 2 ja 3 näevad ette, et põhjaliku uurimise menetluse raames peab komisjon tegema otsuse koondumise kokkusobivuse kohta hiljemalt nelja kuu jooksul alates menetluse alustamise kuupäevast.

9

Vastavalt artikli 10 lõikele 5, kui ühenduste kohus teeb kohtuotsuse, mis tühistab osaliselt või täielikult määruse alusel tehtud komisjoni otsuse, hakatakse määruses sätestatud tähtaegu uuesti arvestama alates kohtuotsuse kuupäevast.

10

Artikli 10 lõige 6 sätestab, et kui komisjon ei ole teinud otsust algatada põhjaliku uurimise menetlus hiljemalt ühe kuu jooksul alates teatise kättesaamisele järgnevast päevast või alates täieliku teabe kättesaamisele järgnevast päevast või põhjaliku uurimise menetluse algatamise korral otsust koondumise kokkusobivuse kohta nelja kuu jooksul alates menetluse alustamise kuupäevast, loetakse, et koondumine on kuulutatud ühisturuga kokkusobivaks.

11

Määruse artikli 18 lõige 1 näeb ette, et enne koondumise kokkusobimatuks tunnistamise otsuse tegemist annab komisjon asjaomastele ettevõtjatele võimaluse igas menetluse etapis kuni artiklis 19 ette nähtud nõuandekomiteega konsulteerimiseni teha teatavaks oma seisukohad nende vastu esitatud väidete kohta.

12

Artikli 18 lõige 3 sätestab, et komisjon lähtub oma otsuse tegemisel ainult vastuväidetest, mille kohta osalised on saanud esitada oma märkused ja et menetluste käigus peetakse täiel määral kinni nende kaitseõigustest.

13

Schneider ja Legrand, kes on kaks niisuguste kontsernide emaettevõtjat, millest esimene toodab ja müüb elektrijaotuse, tööstuselektroonika ja -automaatika sektorite tooteid ja süsteeme ning teine elektrilisi madalpingeseadmeid koos nende juurde kuuluvate osistega, teatasid 16. veebruaril 2001 komisjonile vastavalt määruse artikli 4 lõikele 1 Schneideri kavast omandada täielikult ettevõtja Legrandi üle kontroll avaliku aktsiate vahetustehingu teel.

14

Leides, et koondumine tekitab tõsiseid kahtlusi selle kokkusobivuse osas ühisturuga, algatas komisjon põhjaliku uurimise menetluse.

15

Komisjon saatis 3. augustil 2001 Schneiderile vastuväiteteatise, tuvastades, et koondumine tekitab turgu valitseva seisundi teatavatel siseriiklikel valdkondlikel turgudel või tugevdab seda.

16

Väärtpaberituru komisjon avaldas 6. augustil 2001 teatise Schneideri avaliku vahetuspakkumise lõplike tulemuste kohta. Selle tehingu tulemusel omandas Schneider 98,7% Legrandi aktsiatest.

17

Oma 16. augusti 2001. aasta vastusega vastuväiteteatisele vaidlustasid koondumise pooled turgudele komisjoni antud määratluse ning komisjoni analüüsi koondumise mõju kohta neile turgudele.

18

29. augustil 2001 toimus koondumise poolte ning komisjoni talituste vahel koosolek, mille eesmärk oli määratleda koondumistehingu võimalikud muudatused, mis võiksid lahendada komisjoni tõstatatud konkurentsiprobleemid.

19

Schneider pakkus mitmel korral komisjonile parandusmeetmeid.

20

Põhjaliku uurimise menetluse lõppedes leidis komisjon, et koondumine oli ühisturuga kokkusobimatu. Komisjoni arvates tekitaks see koondumine esiteks turgu valitseva seisundi, mis kahjustaks oluliselt tõhusat konkurentsi erinevatel siseriiklikel valdkondlikel turgudel, st Taani, Kreeka, Hispaania, Prantsuse, Itaalia, Portugali, Ühendkuningriigi turgudel, ning teiseks tugevdaks niisugust turgu valitsevat seisundit erinevatel Prantsuse valdkondlikel turgudel.

21

Komisjon võttis 10. oktoobril 2001 vastu otsuse 2004/275/EÜ, millega tunnistatakse koondumine ühisturuga kokkusobimatuks (ELT 2004, L 101, lk 1; edaspidi „negatiivne otsus”), milles ta leidis, et Schneideri pakutud parandusmeetmed ei võimalda lahendada tuvastatud konkurentsiprobleeme.

22

Komisjon edastas 24. oktoobril 2001 Schneiderile teise vastuväiteteatise, mille eesmärk oli Schneideri ja Legrandi lahutamine.

23

Schneider esitas 13. detsembril 2001 Esimese Astme Kohtule hagi, paludes tühistada negatiivne otsus (kohtuasi T-310/01), ning eraldi dokumendina taotluse, et Esimese Astme Kohus lahendaks selle kohtuasja vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklile 76a kiirendatud menetluses.

24

Esimese Astme Kohus jättis 23. jaanuaril 2002 viimati nimetatud taotluse rahuldamata.

25

Komisjon võttis 30. jaanuaril 2002 vastu otsuse 2004/276/EÜ, millega kohustas ettevõtjaid üksteisest lahutama nõukogu määruse (EMÜ) nr 4064/89 artikli 8 lõike 4 alusel (ELT 2004, L 101, lk 134; edaspidi „lahutamisotsus”).

26

Nimetatud otsusega kohustati Schneiderit end Legrandist lahutama üheksa kuu jooksul, st hiljemalt 5. novembriks 2002.

27

Schneider esitas 18. märtsil 2002 lahutamisotsuse peale tühistamishagi (kohtuasi T-77/02), taotluse kohtuasja lahendamiseks kiirendatud menetluses ning taotluse lahutamisotsuse täitmise peatamiseks (kohtuasi T-77/02 R).

28

Taotlus asja lahendamiseks kiirendatud menetluses rahuldati kohtuasjas T-77/02 25. märtsil 2002 teatavaks tehtud otsusega.

29

Pärast kohtuasjas T-77/02 R 23. aprillil 2002 toimunud ajutiste meetmete kohtuistungit pikendas komisjon . aasta kirjaga Schneiderile Legrandist lahutamiseks antud tähtaega kuni , puudutamata lahutamismenetluse etappide läbiviimist pikendatud tähtaja jooksul.

30

Esimese Astme Kohus otsustas 3. mail 2002 rahuldada Schneideri taotluse lahendada kohtuasi T-310/01 kiirendatud menetluses, võttes arvesse Schneideri kinnitust jääda esitatud hagi lühendatud versiooni juurde.

31

Kuna komisjon pikendas oma 8. mai 2002. aasta kirjas lahutamiseks määratud tähtaega, loobus Schneider kohtuasjas T-77/02 R esitatud täitmise peatamise taotlusest.

32

Schneider valmistas ette Legrandi võõrandamist, mis oleks toimunud juhul, kui need kaks tühistamishagi jäävad rahuldamata. Selleks sõlmis ta 26. juulil 2002 konsortsiumiga Wendel-KKR (edaspidi „Wendel-KKR”) võõrandamislepingu. See võõrandamisleping tuli täita hiljemalt . Negatiivse otsuse tühistamise puhuks oli lepingus sätestatud, et Schneider võib lepingu kuni üles öelda, makstes lepingu lõpetamise eest hüvitust 180 miljonit eurot.

33

Esimese Astme Kohus tühistas 22. oktoobri 2002. aasta kohtuotsusega Schneider I negatiivse otsuse põhjustel, et koondumise mõju väljaspool Prantsusmaad asuvatele siseriiklikele valdkondlikele turgudele analüüsimisel ja hindamisel tehti vigu, ning rikuti ka kaitseõigusi, mis mõjutavad koondumise mõju analüüsi Prantsuse valdkondlikele turgudele ning Schneideri pakutud parandusmeetmeid.

34

Väljaspool Prantsusmaad asuvate siseriiklike valdkondlike turgude osas leidis nimetatud kohus eelkõige, et komisjon oli ülehinnanud koondumisel tekkinud uue üksuse majanduslikku võimu ning teatavatel turgudel alahinnanud nimetatud üksuse kahe suurima konkurendi majanduslikku võimu, ning hindas seega nende vastastikuses suhtes üle uue üksuse võimu.

35

Koondumisest mõjutatud Prantsuse valdkondlike turgude osas analüüsis ta Schneideri väidet selle kohta, et komisjon on põhjaliku uurimise menetluse käigus rikkunud kaitseõigusi.

36

Selles osas asus Esimese Astme Kohus seisukohale, et 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatisest ei tulene, et selles käsitleti piisava selguse ja täpsusega Schneideri turgu valitseva seisundi tugevnemist madalpingeseadmete tarnijate suhtes Prantsusmaal, mis ei tulene pelgalt Legrandi müükide liitmisest jaotusseadmete koostisosade turgudel, vaid ka Legrandi juhtivast seisundist lõppseadeldiste turusegmendis.

37

Ta täheldas muu hulgas, et üldine järeldus vastuväiteteatises loetleb koondumisest mõjutatud üksikuid siseriiklikke valdkondlikke turge, viitamata siiski sellele, et ühe poole seisund asjaomaste kaupade turul on seotud teise poole seisundiga muul valdkondlikul turul.

38

Seejärel leidis Esimese Astme Kohus, et vastuväiteteatise alusel ei olnud Schneideril võimalik täies ulatuses hinnata komisjoni tuvastatud konkurentsiprobleeme Prantsusmaa madalpingeseadmete turul turustustasandil.

39

Ta asus seisukohale, et Schneiderilt võeti esiteks võimalus tulemuslikult vaidlustada komisjoni väide ning teiseks võimalus pakkuda tulemuslikult ja õigeaegselt välja sobivad parandusmeetmed.

40

Kohtuotsusega Schneider II tühistas Esimese Astme Kohus lahutamisotsuse, kuna see otsus kujutab endast tühistatud negatiivse otsuse rakendusmeedet.

41

Komisjon ei esitanud apellatsioonkaebusi kohtuotsuste Schneider I ja Schneider II peale, mis on seega jõustunud.

42

Komisjon teavitas 13. novembri 2002. aasta kirjas Schneiderit, et koondumine võib mõjutada konkurentsi Prantsuse valdkondlikel turgudel Schneideri ja Legrandi oluliste turuosade kattumise tõttu, nende traditsioonilise võistlevuse kadumise tõttu, Schneiderist ja Legrandist moodustunud uuele üksusele kuuluvate kaubamärkide tõttu, hulgimüügiettevõtjate üle selle üksuse omatava võimu tõttu ning mis tahes konkurendi võimetuse tõttu avaldada niisugust konkurentsisurvet, mida Legrand avaldas enne koondumise rakendamist.

43

Komisjoni hinnangul toob koondumine kõigil asjaomastel turgudel, kus ühel või teisel poolel oli enne koondumist turgu valitsev seisund, endaga kaasa selle, et kõrvaldatakse vahetu konkurent, kes ainsana oleks võimeline konkureerima turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tänu oma seotusele sama kontserni väga tugeva seisundiga sama sektori teistes segmentides.

44

Schneider esitas 14. novembril 2002 komisjonile parandusmeetmed, mille eesmärk oli kõrvaldada Schneideri ja Legrandi tegevusalade kattumine Prantsuse asjaomastel valdkondlikel turgudel.

45

Komisjon avaldas 15. novembril 2002Euroopa Ühenduste Teatajas (C 279, lk 22) teadaande koondumise kontrollimise uuesti alustamise kohta, täpsustades, et määruse artikli 10 lõike 5 alusel hakatakse uurimise tähtaegu arvestama alates , s.o kohtuotsuse Schneider I kuulutamisele järgnevast päevast, ning paludes kolmandatel isikutel esitada oma võimalikud märkused.

46

25. novembri 2002. aasta kirjas selgitas Schneider komisjonile, et . aasta kirjas esitatud argumendid olid oma laadilt ja ulatuselt ebatäpsed, kuna koondumise mõjusid ei olnud uuritud turg turu haaval, ja neist ei nähtunud konkurentsivastase mõju olemasolu asjaomastele turgudele, samuti ei vastanud komisjoni üldised järeldused tegelikkusele.

47

29. novembri 2002. aasta kirjaga teavitas komisjon Schneiderit, et tema järjestikused parandusmeetmed ei olnud piisavad, et kõrvaldada kõik koondumisest tulenevad konkurentsipiirangud, kuna jäid kahtlused võõrandatud tegevusalade jätkusuutlikkuse ja sõltumatuse osas, samuti ei suuda väljapakutud meetmed luua vastukaalu Schneiderist ja Legrandist moodustunud uue üksuse majanduslikule võimule.

48

2. detsembri 2002. aasta kirjas vastas Schneider, et selles väga kaugele läinud menetlusetapis ei ole komisjoni seisukohtade tõttu enam reaalne arutelu jätkata ja et selleks, et lõpetada rohkem kui aasta kestnud kindlusetus, otsustas ta Legrandi müüa Wendel-KKR-ile.

49

3. detsembri 2002. aasta faksiga kinnitas Schneider komisjonile oma otsust. Ta täpsustas, et vastavalt . aasta võõrandamislepingu sätetele ei pea ta Legrandi müügi puhul Wendel-KKR-ile enam omalt poolt mingit initsiatiivi üles näitama ning et müük toimub .

50

4. detsembri 2002. aasta otsusega algatas komisjon põhjaliku uurimise menetluse põhjusel, et Schneideri väljapakutud parandusmeetmed ei võimaldanud uurimise käigus kõrvaldada tõsiseid kahtlusi koondumise kokkusobivuse osas, arvestades koondumise mõjusid Prantsuse valdkondlikele turgudele, mis on määratletud negatiivses otsuses.

51

Schneider kinnitas 11. detsembril 2002 komisjonile, et tema osaluse Legrandis võõrandamine Wendel-KKR-ile leidis aset .

52

Komisjon teavitas 13. detsembri 2002. aasta kirjaga Schneiderit uurimismenetluse lõpetamisest menetluse eseme puudumise tõttu.

53

Schneider esitas 10. veebruaril 2003 tühistamishagi . aasta põhjaliku uurimise menetluse algatamise otsuse peale ning . aasta menetluse lõpetamise otsuse peale (kohtuasi T-48/03).

54

Esimese Astme Kohus mõistis 29. oktoobri 2004. aasta määrustega kohtuasjades T-310/01 DEP ja T-77/02 DEP: Schneider Electric vs. komisjon komisjonilt Schneideri kasuks välja kohtukulud 419595,32 eurot kohtuasjas T-310/01 ning 426275,06 eurot kohtuasjades T-77/02 ja T-77/02 R.

55

Esimese Astme Kohus jättis 31. jaanuari 2006. aasta määrusega kohtuasjas T-48/03: Schneider Electric vs. komisjon (EKL 2006, lk II-111) tühistamishagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna hageja poolt vaidlustatud otsus põhjaliku uurimise menetluse algatamise kohta ja menetluse lõpetamise otsus ei kujuta endast Schneideri huve kahjustavaid akte.

56

Schneider esitas 12. aprillil 2006 selle määruse peale apellatsioonkaebuse.

57

Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata Euroopa Kohtu 9. märtsi 2007. aasta määrusega kohtuasjas C-188/06 P: Schneider Electric vs. komisjon.

58

Schneider esitas 10. oktoobril 2003 Esimese Astme Kohtule komisjoni vastu hagi kahju hüvitamiseks, mida ta väidetavalt kandis rikkumiste tõttu, mis leidsid aset teatatud koondumise ühisturuga kokkusobivuse kontrolli menetluse käigus.

59

Ta palus Esimese Astme Kohtul:

60

Esimese Astme Kohus otsustas 11. detsembril 2003 piirata kohtuvaidluse ühenduse lepinguvälise vastutuse põhimõtte ning kahju kindlaksmääramise metodoloogia teemaga.

61

Saksamaa Liitvabariigil ja Prantsuse Vabariigil lubati 2004. aasta 20. aprilli ja määrustega astuda menetlusse vastavalt komisjoni nõuete ning Schneideri nõuete toetuseks.

62

Esimese Astme Kohus tegi vaidlustatud kohtuotsuses lahendi, mis on toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 1.

63

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 152 ja 156 otsustas ta, et kohtuotsuses Schneider I tuvastatud kaitseõiguste rikkumine Prantsuse valdkondlike turgude osas kujutab endast määruse artikli 18 lõigetes 1 ja 3 sisalduva ja isikutele õigusi andva õigusnormi ilmset ja rasket rikkumist.

64

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155 lükkas Esimese Astme Kohtus tagasi komisjoni argumendi põhjaliku uurimise menetluses tema talitustel objektiivselt lasuvate eriliste kohustuste kohta järgmises sõnastuses:

„[k]ostja esitatud argument, et keerukat turuanalüüsi on raske koostada väga lühikese aja jooksul, ei ole asjakohane, kuna väidetavalt kahju põhjustanud asjaoluks ei olnud vastuväiteteatises või kokkusobimatuks kuulutamise otsuses esitatud analüüs asjaomaste turgude kohta, vaid see, et vastuväiteteatise järeldustes ja kokkusobimatuks kuulutamise otsuse resolutiivosas jäeti märkimata selline oluline teave, mis ei kujuta endast erilist tehnilist keerukust ega nõua erilist täiendavat uurimist, mida ei oleks saanud ajalistel kaalutlustel läbi viia, ja mille puudumist ei saa lugeda juhuslikult või kogemata tekkinud koostamisprobleemiks, mida on võimalik ületada vastuväiteteatise kui terviku lugemisega.”

65

Sama kohtuotsuse punktis 157 leidis ta, et järelikult tuleb kõnealuste kaitseõiguste rikkumist käsitleda komisjoni rikkumisena, mis võib kaasa tuua ühenduse lepinguvälise vastutuse.

66

Kahju olemasolu ning komisjoni rikkumise ja kahju vahelise põhjusliku seose küsimuste uurimisel märkis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 269, et kuigi kaitseõiguste piisavalt selge rikkumine tõi kaasa negatiivse otsuse ebaseaduslikkuse, ei saa sellest siiski järeldada, et sellise rikkumise puudumisel tulnuks koondumine lugeda ühisturuga kokkusobivaks.

67

Esimese Astme Kohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 278 seisukohale, et negatiivses otsuses tuvastatud rikkumine ei võtnud Schneiderilt õigust saada koondumise kokkusobivaks tunnistamise otsust, mis oleks õigustanud, et kõiki sellest õigusest ilmajäämisega seotud rahalisi tagajärgesid – eeskätt neid, mis tulenevad Legrandi varade võõrandamise kohustusest – käsitletaks ühendusele süüks pandava kahjuna.

68

Ta otsustas seejärel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 279, et Schneider ei saanud seetõttu väita, et talle tekkis kahju, mis on võrdne Legrandi nende varade väärtuse täieliku kaotusega, mis kuulusid hagejale 10. oktoobri 2001. aasta seisuga, kuna puudub piisavalt otsene põhjuslik seos asjaomase kahju ja sellise rikkumise vahel, mis toob kaasa ühenduse vastutuse.

69

Punktides 288 ja 316 leidis ta seevastu, et piisavalt otsene põhjuslik seos on olemas toimepandud rikkumise ja järgmiste Schneiderile tekkinud kaht liiki kahjude vahel:

70

Kontrollimenetluse uuesti alustamise tõttu kantud kulude, st konsulteerimise kulude, teenustasude ja eri liiki halduskulude osas märgib ta punktis 301, et kui seotuse etteheide oleks esitatud 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatises, oleks Schneider pidanud enne seda, kui komisjon tegi otsuse koondumise ühisturuga kokkusobivuse kohta, avaldama etteheite kohta oma seisukoha ning vajaduse korral ette valmistama kohased parandusmeetmed, nagu ta pidi seda tegema pärast selle otsuse tühistamist ning sellele järgnevat kontrollimenetluse uuesti alustamist.

71

Siiski leidis ta vaidlustatud kohtuotsuse samas punktis, et asjaolu, et uutel õiguslikel alustel alustati uuesti haldusmenetlust, mis kaheteist kuu eest oli lõpetatud, kujutas endast Schneideri jaoks võrreldamatult suuremat koormat kui seda oli samale etteheitele vastamine esialgselt läbiviidud menetluses, mil ettevõtja ja tema nõustajad olid täielikult kursis komisjoni pädevate teenistuste koosolekute ning kirjavahetusega.

72

Mis puudutab väidetavat võõrandamishinna vähendamist Schneideri poolt, märkis ta punktis 308, et nimetatud ettevõtja oli sunnitud uuesti läbi rääkima ning sõlmima 26. juulil 2002 Legrandi võõrandamislepingu ja pikendama selle võõrandamise tegeliku läbiviimise tähtaega kuni .

73

Ta leidis punktis 311, et kohustus lükata edasi Legrandi müügi tegelik läbiviimine viis Schneideri ja Wendel-KKR-i vahelise kokkuleppeni, mille kohaselt vähendati Legrandi varade võõrandamise hinda võrreldes hinnaga, mille hageja oleks saanud juhul, kui lõplik müük oleks toimunud siis, kui negatiivne otsus ei oleks olnud õigusvastane.

74

Punktis 312 leidis ta, et Legrandis osaluse tegeliku müügi edasilükkamine kuni 10. detsembrini 2002 tähendas seda, et Wendel-KKR-ile tuli hüvitada Legrandi osaluse väärtuse languse riisiko tööstusettevõtjate aktsiate hindade ebasoodsa muutumise tõttu edasilükkamise perioodi jooksul.

75

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 322 leidis Esimese Astme Kohus, et kahju, mis vastab võõrandamishinna vähenemisele, võrdub kokkulepitud võõrandamishinna ja selle hinna vahega, mille Schneider oleks võinud saada, kui tal oleks esimese kontrollimenetluse lõppedes 10. oktoobril 2001 olnud õiguspärane otsus koondumise kokkusobivuse kohta.

76

Sellegipoolest rõhutas ta punktis 329, et omandades täiesti seaduslikult Legrandi üle kontrolli, võttis Schneider samas ka riisiko, et koondumise kontroll viib otsuseni, millega tuvastatakse selle koondumise ühisturuga kokkusobimatus, ja vastava kohustuseni lahutada juba ühinenud ettevõtjate varad.

77

Punktis 330 leidis ta, et võttes arvesse teostatud ühinemisest tuleneva koondumise ulatust ja majandusliku võimu märgatavat tugevnemist, mis sellega kaasnes kahe juhtiva turuosalise jaoks, kes tegutsevad madalpingeseadmete valdkondlikel turgudel Prantsusmaal, ei saanud Schneiderile teadmata olla asjaolu, et teostatud ühinemise puhul oli vähemalt oht luua või tugevdada turgu valitsevat seisundit ühisturu olulises osas ning et sel juhul komisjon keelab koondumise.

78

Ta järeldas sellest punktis 334, et Schneider oli vastutav võõrandamishinna vähenemise tõttu tekkinud kahjust kolmandiku eest.

79

Neil asjaoludel otsustas Esimese Astme Kohus punktis 335, et ühendus on kohustatud hüvitama kahju vaid kahe kolmandiku ulatuses.

80

Lõpetuseks otsustas ta punktides 342 ja 344–346, et Scheiderile makstav hüvitis alates 10. detsembrist 2002 ehk kahju tekkimise kuupäevast, mil tegelikult toimus Legrandi võõrandamine, hinnatakse ümber intresside abil kuni selle kohtuotsuse kuulutamise kuupäevani, millega määratakse kindlaks tekkinud kahju suurus, ning seejärel lisatakse sellele viivis alates viimati nimetatud kuupäevast kuni summa täieliku tasumiseni.

81

Komisjon palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja mõista kohtukulud välja Schneiderilt.

82

Schneider palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

83

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab komisjon formaalselt seitse tühistamisväidet, mille saab sisust lähtudes koondada viieks väiteks.

84

Nimetatud väidetes heidab komisjon Esimese Astme Kohtule ette seda, et ta on vääralt:

85

Komisjon tuletab meelde, et kogu esimese astme menetluse jooksul ei ole ta vaidlustanud seda, et ta on rikkunud Schneideri õigust olla koondumise kontrolli menetluses ära kuulatud. Kuid ta kinnitab, et ta vaidlustab formaalselt selle, et tuvastatud rikkumine toob kaasa ühenduse vastutuse.

86

Ta jaotab oma esimese väite neljaks osaks.

87

Ta väidab, et kuna Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155 asunud seisukohale, et 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatises on „jäetud märkimata” seotuse etteheide, ja kuna ta vaidlustatud kohtuotsuse samas punktis otsustas, et nimetatud etteheite koostamise puhul ei esine mingit erilist keerukust, siis on Esimese Astme Kohus:

88

Tegelikult on Esimese Astme Kohus kohtuotsuse Schneider I punktis 445 lihtsalt märkinud, et seotuse etteheide ei olnud väljendatud „piisavalt selgelt ja täpselt”. Heites seejärel komisjonile ette seda, et ta oli teinud vastuväiteteatise „ilma igasugust seotust nähtavale toomata”, piirdus Esimese Astme Kohus märkusega, et komisjon ei olnud oma analüüsi lõppedes piisavalt esile toonud seda konkreetset etteheidet.

89

Sellegipoolest tuleks asuda seisukohale, et Esimese Astme Kohus leidis, et etteheide oli vastuväiteteatises vähemalt kaudselt esitatud.

90

Niisugune järeldus toob esile teise vastuolu kohtuotsuse Schneider I ja vaidlustatud kohtuotsuse vahel, mille punktis 155 on sõnaselgelt tehtud järeldus etteheite puudumise kohta, mida „vastuväiteteatise kui terviku lugemisega” ei ole võimalik ületada.

91

Kolmas vastuolu kahe kohtuotsuse vahel seisneb selles, et erinevalt on hinnatud vastuväiteteatises sisalduvate rikkumiste tagajärgi Schneideri jaoks.

92

Selles osas väidab komisjon, et kohtuotsuse Schneider I punktis 453 otsustas Esimese Astme Kohus, et vastuväiteteatise koostamine ei võimaldanud Schneideril hinnata „täies ulatuses” Prantsuse turul tuvastatud konkurentsiprobleeme, samas kui vaidlustatud kohtuotsuse punktis 152 leidis ta, et Schneideril „ei olnud võimalik teada saada”, et tal puudus „igasugune võimalus”, et koondumine kuulutataks ühisturuga kokkusobivaks, kui ta ei esita koondumise tõttu tekkinud seotuse osas kohaseid parandusmeetmeid.

93

Komisjoni arvates järeldub sellest kahe kohtuotsuse võrdlusest, et kohtuotsuses Schneider I leidis Esimese Astme Kohus, et Schneideril oli võimalik aru saada, et seotus kujutab endast konkurentsi seisukohast probleemi, kuid ta ei saanud hinnata selles seisnevat takistust täies ulatuses, kuna vastuväiteteatise järelduses ei olnud seda sõnaselgelt esitatud. Seevastu vaidlustatud kohtuotsuses leidis Esimese Astme Kohus, et Schneider ei saanud kunagi olla probleemist teadlik ja seega ei teadnud ta kunagi, et ta pidi pakkuma kohaseid meetmeid.

94

Komisjon väidab muu hulgas, et ta on Esimese Astme Kohtus viidanud sellele, et keerukat turuanalüüsi on raske koostada eriti asja puhul, mis ise on väga keeruline, ja seda määruse sätetest tulenevalt väga lühikese aja jooksul. Ta on eelkõige rõhutanud, et vastuväiteteatise koostamine on äärmiselt delikaatne ülesanne, kuna seda peab tegema piisavalt vara pärast menetluse alustamist ja uurimise lõpetamist, et võimaldada osalistel esitada oma märkused.

95

Komisjon heidab Esimese Astme Kohtule ette, et ta on need argumendid tagasi lükanud, otsustades, et need piirduvad keeruka turuanalüüsiga seonduvate raskuste esitamisega, ja et need ei ole seetõttu asjakohased, kuna tegelikult kahju põhjustanud asjaolu on vastuväiteteatises märkuse tegemata jätmine, mis ei kujuta endast erilist tehnilist keerukust, ei nõua erilist täiendavat uurimist, mida ei oleks saanud ajalistel kaalutlustel läbi viia, ja mille puudumist ei saa lugeda juhuslikult või kogemata tekkinud probleemiks.

96

Komisjoni arvates on need Esimese Astme Kohtu kaalutlused – kuivõrd nende puhul on tegemist fakti tuvastamisega – menetluse käigus hindamiseks esitatud asjaoludest lähtudes ilmselt väärad ja annavad tunnistust tõendite moonutamisest.

97

Igal juhul on Esimese Astme Kohus rikkunud põhjendamiskohustust osas, mis puudutab nii seotuse etteheite märkimata jätmise kui ka niisuguse märkuse puhul esineva erilise tehnilise keerukuse puudumise arvessevõtmist.

98

Tegelikult tuleks vaidlustatud kohtuotsus tervikuna tühistada vaid esimese väite alusel.

99

Schneider palub selle väite tagasi lükata.

100

Ta väidab, et väide on vastuvõetamatu, kuna komisjon:

101

Igal juhul ei ole väide põhjendatud.

102

Seadusjõud puudutab kohtulahendiga tegelikult või vältimatult ära otsustatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (vt eelkõige 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P–C-252/99 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I-8375, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

103

Lisaks tuleneb EÜ artiklist 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et ainult Esimese Astme Kohus on esiteks pädev fakte tuvastama – välja arvatud juhul, kui tema tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest – ja teiseks fakte hindama. Seega puudub Euroopa Kohtul pädevus tuvastada fakte ja põhimõtteliselt uurida tõendeid, mis Esimese Astme Kohus on nende faktide aluseks võtnud. Juhul kui need tõendid on saadud õiguspäraselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskohustust ja tõendite kogumist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes Esimese Astme Kohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku jõudu. Järelikult ei kujuta see hindamine – välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud – endast apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust (vt eelkõige 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, EKL 2008, lk I-4951, punkt 29).

104

Teisisõnu – faktide tuvastamine ja tõendite hindamine Esimese Astme Kohtu poolt kujutavad endast apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu kontrollile alluvaid õigusküsimusi vastavalt siis, kui Esimese Astme Kohtu tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb toimikumaterjalidest ja juhul, kui tõendeid on moonutatud (vt selle kohta 4. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C-119/97 P: Ufex jt vs. komisjon, EKL 1999, lk I-1341, punkt 66).

105

Analüüsitava väite esimeses osas, mille kohaselt on rikutud kohtuotsuse Schneider I seadusjõudu, soovib komisjon tõendada, et vaidlustatud kohtuotsuses on Esimese Astme Kohus võtnud seisukoha faktiliste asjaolude suhtes, mis lähevad vastuollu jõustunud kohtuotsuses Schneider I tegelikult või vältimatult ära otsustatud faktiliste asjaoludega.

106

Sama väite teises ja kolmandas osas soovib komisjon eespool meenutatud kohtupraktikat silmas pidades sisuliselt tõendada:

107

Väite esimese kolme osa puhul on seega vaja uurida järgmisi küsimusi:

108

Seega tuleb koos uurida nende kolme väite osa raames esitatud argumente osas, mis puudutab seotuse etteheite viite esinemise küsimust vastuväiteteatises, ja seejärel selles põhjaliku uurimise menetluse aktis etteheite piisavalt selgelt ja täpselt esitamist takistavate raskuste esinemise küsimust.

109

Siiski tuleb märkida, et väite teine ja kolmas osa kattuvad esimese osaga, kuivõrd need osad puudutavad faktilisi asjaolusid, mille suhtes järgnevas analüüsis ilmneb, et need on kohtuotsuses Schneider I tegelikult või vältimatult ära otsustatud. Need väite osad säilivad iseseisvana vaid niivõrd, kuivõrd need puudutavad faktilisi asjaolusid, mille suhtes ilmneb, et neid ei ole kohtuotsuses Schneider I ära otsustatud.

110

Esimese Astme Kohus tõdeb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 140, et Schneider on kohtus väitnud, et komisjon ei ole 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatises piisavalt selgelt ja täpselt esitanud seda vastuväidet koondumise kokkusobivuse kohta, mis puudutab seotust Prantsusmaa madalpingeseadmete valdkondlike turgude hulgimüügitasandil.

111

Oma hinnangu raames meenutab Esimese Astme Kohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 145–150 komisjonil määruse artikli 18 kohaselt lasuvate kohustuste sisu ja ulatust. Ta järeldab sellest sama kohtuotsuse punktis 151, et Schneider viitas ühenduse lepinguvälise vastutuse regulatsiooni tähenduses isikutele õigusi andva õigusnormi rikkumisele.

112

Seejärel otsustas ta punktis 152, et „[k]äesoleval juhul on määruse artikli 18 lõikeid 1 ja 3 ilmselt ja raskelt rikutud sellega, et, nagu käesolevas asjas, koostas komisjon vastuväiteteatise, millest – nagu seda kinnitab ka kohtuotsus Schneider I – ei olnud [Schneideril] võimalik teada saada, et kui ta ei esita kohaseid parandusmeetmeid, mis vähendaksid Prantsuse valdkondlikel turgudel Schneideri ja Legrandi seisundite seotust või kaotaksid selle, siis puudub tal igasugune võimalus, et koondumine kuulutataks ühisturuga kokkusobivaks”.

113

Sõnastades sellisel viisil vaidlustatud kohtuotsuse punkti 152, milles tuvastatakse ühenduse vastutuse tekkimise ühe eelduse olemasolu, viidates sellele, mida „kinnitab ka kohtuotsus Schneider I”, tugineb Esimese Astme Kohus selles otsustamise etapis vältimatult oma „ilmse ja raske rikkumise” kvalifikatsiooni puhul nimetatud kohtuotsuse Schneider I punktides 440–461 tehtud analüüsile selles kohtuotsuses kasutatud sõnastuses seoses vastuväiteteatise koostamise asjaoludega.

114

Seega võtab ta 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatise koostamise osas arvesse järgmised faktilised asjaolud, nagu need on tegelikult kohtuotsuse Schneider I punktides 445 ja 453 tuvastatud ja nagu neid on seal hinnatud:

115

Seega, viidates kohtuotsusele Schneider I, võtab Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses – kaugel sellest, et tugineda igasuguse märkuse tegemata jätmisele 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatises – täpselt arvesse – nagu ka nimetatud kohtuotsuses Schneider I – seotuse küsimuse selguse ja täpsuse ebapiisavust vastuväiteteatises kui ka sõnaselge märkuse puudumist selle kohta vastuväiteteatise üldises järelduses.

116

Neil asjaoludel ei saa talle ette heita, et ta on eiranud kohtuotsuses Schneider I ära otsustatud faktilisi asjaolusid puudutavat seadusjõudu.

117

Seda järeldust ei muuda asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155 märgib Esimese Astme Kohus seejärel selleks, et tagasi lükata komisjoni argument, mille eesmärk on tema vastutusest vabastamine, et kahju põhjustanud asjaolu on see, et „vastuväiteteatise järeldustes ja [negatiivse] otsuse resolutiivosas jäeti märkimata selline oluline teave”. Eespool kirjeldatud kontekstis tuleb väljendit „jäeti märkimata oluline teave” mõista nii, et sellega peetakse silmas seotuse etteheite piisavalt selget ja täpset märkimata jätmist.

118

Igal juhul ei saanud Esimese Astme Kohtu poolt väljendi „jäeti märkimata” kasutamine kaasa tuua selle kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 152 sisalduvat väidetavalt ebaõiget hinnangut, mille kohaselt ei olnud Schneideril „võimalik teada saada, et kui ta ei esita kohaseid parandusmeetmeid, mis vähendaksid Prantsuse valdkondlikel turgudel Schneideri ja Legrandi seisundite seotust või kaotaksid selle, siis puudub tal igasugune võimalus, et koondumine kuulutataks ühisturuga kokkusobivaks”.

119

Nimelt kontrollis Esimese Astme Kohus kohtuotsuses Schneider I seda, kas vastuväiteteatise alusel oli Schneider täielikult teadlik sellest, et seotuse asetleidmine võib endast kujutada koondumise kokkusobimatuks tunnistamise põhjust, st koondumise lõplikku takistust.

120

Samuti nagu mis tahes vastuväite märkimata jätmine takistab vastuväite ebapiisavalt selge ja täpne esitamine, mis ei võimalda kohtuotsuse Schneider I punkti 453 sõnastuse kohaselt hinnata „täies ulatuses” teatavaid konkurentsiprobleeme, asjaomastel ettevõtjatel olla teadlikud nende probleemide otsustavusest kontrollimenetluse tulemuse suhtes.

121

Seetõttu otsustas Esimese Astme Kohus kohtuotsuse Schneider I punktides 455, 456, 458 ja 460, et:

122

Väljendid „võeti võimalus”, „ei olnud […] võimalik”, „ei antud võimalust”„võeti […] kaudselt võimalus” väljendavad selles osas kohtuotsuses Schneider I Esimese Astme Kohtu hinnangut, mille kohaselt ei olnud Schneideril vastuväiteteatises tehtud vea tõttu võimalik teada saada seotuse etteheite otsustavast tähendusest.

123

Neil asjaoludel, kui Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 152 märgib, et „[Schneideril] ei olnud võimalik teada saada, et kui ta ei esita […] parandusmeetmeid […], siis puudub tal igasugune võimalus, et koondumine kuulutataks ühisturuga kokkusobivaks”, siis ei anna Esimese Astme Kohus kohtuotsuses Schneider I antud hinnangust erinevat hinnangut, vaid väljendab üksnes sama hinnangut teiste sõnadega.

124

Samuti, kui Esimese Astme Kohus märgib vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155, et vastuväiteteatise koostamise tõttu tekkinud probleemi „[ei olnuks] võimalik ületada vastuväiteteatise kui terviku lugemisega”, ei tekkinud sellest hinnangute osas mingisugust vastuolu. Nimelt, kui kohtuotsuses Schneider I võeti arvesse, et seotuses seisnevast takistustest ei saadud teadlik olla, siis eeldati just, et seda sai tuvastada asjaolu tõttu, et vastuväiteteatise kui terviku lugemine ei kompenseerinud vastuväiteteatise puudulikku koostamist.

125

Eeltoodust tuleneb, et nõustuda ei saa komisjoni argumentidega viite esinemise kohta seotuse etteheitele 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatises.

126

Kohtuotsuse Schneider I punkti 437 jj lugemisel tuleb kõigepealt nentida, et selles kohtuotsuses ei ole Esimese Astme Kohus lahendanud faktilist asjaolu seoses sellega, kas 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatises seotuse etteheite märkimise puhul esines komisjoni jaoks „eriline tehniline keerukus” või mitte.

127

Seejärel tuleb nentida, et see faktiline asjaolu ei kuulu fakti tuvastamise, vaid fakti hindamise alla.

128

Seega ei ole nimetatud asjaolu puhul tulemuslikud väite esimesed kaks osa, mis tuginevad vastavalt sellele, et seadusjõudu on eiratud ja tehtud on sisuliselt ebaõige järeldus.

129

Seoses väite kolmanda osaga tuleb sisuliselt kontrollida, kas Esimese Astme Kohtu kinnitus, et seotuse etteheite märkimisel ei esinenud „erilist tehnilist keerukust”, tuleneb tõendite moonutamisest.

130

Sellega seoses tuleb märkida, et niisuguse etteheite nagu etteheide seotuse kohta märkimine vastuväiteteatises ei eelda selle põhjendatuse täielikku tõendamist ammendava majandusliku analüüsi põhjal.

131

Niisuguse tõendamise, mille puhul võib koondumiste valdkonnas esineda suuri raskusi, peab lõpule viima menetluse järgnevates etappides, lähtudes eelkõige asjaomaste ettevõtjate märkustest, keda on vastuväiteteatises nõuetekohaselt teavitatud konkurentsiprobleemide olemasolust, et nad saaksid tõhusalt kasutada oma kaitseõigusi.

132

Vastuväiteteatise esitamise etapis peab komisjon piisavalt selgelt ja täpselt esitama vaid seotuse probleemi, mis võib takistada koondumise kokkusobivaks tunnistamist.

133

Nendest kaalutlustest lähtudes tuleb tunnistada, et Esimese Astme Kohtu hinnangu osas selle kohta, et seotuse probleemi esitamise puhul ei ole erilist tehnilist keerukust, ei ole Esimese Astme Kohtule esitatud tõendeid moonutatud.

134

Eeltoodust järeldub, et esimese väite esimesed kolm osa tuleb tagasi lükata.

135

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei nõua põhjendamiskohustus, et Esimese Astme Kohus esitaks ammendava ning üksikasjaliku ülevaate menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest, ja et põhjendus võib seega olla tuletatav tingimusel, et huvitatud isikud teavad põhjusi, miks Esimese Astme Kohus nende argumentidega ei nõustunud, ning et Euroopa Kohtul on piisavalt tõendeid oma kontrolli teostamiseks (vt eelkõige 9. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-120/06 P ja C-120/06 P: FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I-6513, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

136

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 152 viitab Esimese Astme Kohus seotuse etteheite mainimise küsimuse osas sellele, mida „kinnitab ka kohtuotsus Schneider I” seoses sellega, kuidas vastuväiteteatis on sõnastatud.

137

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 114, viitab ta seega kohtuotsuse Schneider I punktides 445 ja 453 arvesse võetud ja esimese väite esimeses kolmes osas käsitletud asjaoludele. Niisiis võimaldab see mõista, et „ilmse ja raske rikkumise” kvalifikatsioon tugineb nendele faktilistele asjaoludele.

138

Pealegi, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 117, paneb viide paika konteksti, mis võimaldab piiritleda väljendi „jäeti märkimata oluline teave” tähendust, mida on seejärel kasutatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155.

139

Hinnangu osas, mille kohaselt ei kujutanud seotuse etteheite märkimine vastuväiteteatises erilist tehnilist keerukust, rõhutab Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155 sisuliselt piisava põhjendusega, et eristada tuleb esiteks asjaomaste turgude sisulist analüüsi ühisturuga kokkusobimatuse tõendamiseks ja teiseks vastuväiteteatises esitatud pelka viidet konkurentsiprobleemi kohta, mille puhul võib tegemist olla – sõltuvalt huvitatud ettevõtjate märkustest – takistusega koondumise kokkusobivaks tunnistamisele.

140

Eeltoodust tuleneb, et esimese väite neljas osa tuleb samuti tagasi lükata.

141

Järelikult tuleb esimene väide tervikuna sisulistest küsimustest lähtuvalt tagasi lükata, ilma et oleks vaja otsustada vastuvõetavuse üle.

142

Komisjon jagab oma teise väite kaheks osaks, mis põhinevad vastavalt sellel, et asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel on tehtud viga ja rikutud on põhjendamiskohustust.

143

Selle väite esimese osa raames möönab komisjon, et ühenduse lepinguvälise vastutuse regulatsiooni raames, kui kõnealusel institutsioonil on üksnes märkimisväärselt piiratud või lausa olematu kaalutlusruum, võib ühenduse õiguse vähim rikkumine olla piisav, et tuvastada isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise toimepanemist.

144

Komisjon tunnistab, et õiguse olla ära kuulatud rakendamise osas vastavalt määruse artikli 18 lõigetele 1 ja 3 ei olnud temal lasuva kohustuse puhul – sõnastada piisavalt selgelt ja täpselt seotuse etteheide – tegemist tema kaalutlusruumi kasutamisega, vaid lihtsalt asjakohaste menetlusnormide kohaldamisega.

145

Siiski leiab komisjon, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud tingimata – lisaks sellele, et võtta arvesse väga väikest või olematut kaalutlusruumi, mis komisjonil oli seoses Schneideri õigusega olla ära kuulatud – võtma arvesse lahendatavate olukordade keerukust, millega komisjon haldusmenetluses silmitsi seisis.

146

Komisjon meenutab, et ta väitis Esimese Astme Kohtus, et 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatise koostamine oli eriti keeruline, arvestades peale ajaliste piirangute, millest ta pidi kinni pidama, lisaks ja eelkõige konkurentsiprobleemide ulatust, mis tekkisid paljusid siseriiklikke valdkondlikke turge hõlmavast koondumisest. Iga etteheite, mille komisjon sõnastas igast siseriiklikust valdkondlikust turust lähtudes, selge ja piisavalt täpne märkimine oli väga keeruline mitte ainult kontseptuaalsest seisukohast, vaid ka koostamise poolest.

147

Seotuse etteheide ise oli eriti ja täiendavalt keerukas, mis tulenes asjaolust, et selle väljatöötamine ja koostamine eeldasid mitte iga siseriikliku valdkondliku turu eraldi analüüsi nagu muud vastuväiteteatises esitatud etteheited, vaid kõikehõlmavat analüüsi kõikide elektriliste madalpingeseadmete turgude kohta igas liikmesriigis, sealhulgas valdkondlikud turud, mille suhtes koondumine ei tekitanud horisontaalset konkurentsiprobleemi.

148

Niisuguse keeruka majandusliku mõiste nagu seotuse etteheite esitamise puhul oleks olnud vaja võrrelda poolte ja nende konkurentide seisundeid mitmel valdkondlikul turul igas liikmesriigis, seejärel uurida turustamise struktuuri ning tarnijate ja hulgimüüjate vahelisi suhteid igas riigis.

149

Komisjon rõhutab, et ta ei tugine raskustele tõendada seotuse etteheite põhjendatust, vaid erilisele keerukusele, mis esines selle etteheite enda piisavalt selgel ja täpsel määratlemisel.

150

Komisjon märgib, et Esimese Astme Kohtus väitis Schneider, et koondumisest teatamisest alates on ta seotuse esinemisele vastu vaielnud, mis oleks pidanud komisjonile sellekohase etteheite piisavalt selge ja täpse esitamise veelgi lihtsamaks tegema. Komisjon vastas siis sellele, et nimetatud asjaolu vähendas veelgi menetlusnormi rikkumise raskust.

151

Komisjon väidab, et kuna Schneider ise minimiseeris seotuse probleemi tagajärgi, siis ei saa asjaolu puhul, et ta ei ole vastavat etteheidet piisavalt selgelt ja täpselt esitanud, igal juhul olla tegemist piisavalt selge rikkumisega.

152

Ta väidab, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud käesolevas asjas asuma seisukohale, et kuna komisjon koostas väga lühikese ajavahemiku jooksul 145-leheküljelise vastuväiteteatise, tuli tal lahendada keeruline olukord, mis välistab piisavalt selge rikkumise toimepanemise.

153

Teise väite teise osa raames väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus peab erilise hoolikusega esitama põhjused, mille alusel ta otsustas, et kohtuotsuses Schneider I tuvastatud rikkumine on piisavalt selge.

154

Komisjoni sõnul Esimese Astme Kohtu esitatud põhjendused selles osas vaidlustatud kohtuotsuses peaaegu puuduvad.

155

Need põhjendused ei võimalda mõista, miks need erisugused raskused, millele on viidatud, ei vähenda rikkumise ulatust.

156

Igal juhul ei ole Esimese Astme Kohus piisavalt vastanud komisjoni poolt kohtus esitatud asjakohastele argumentidele eelkõige selle kohta, et komisjon:

157

Schneider palub teise väite tagasi lükata.

158

Selle väite esimene osa on vastuvõetamatu, kuna sellega taasavatakse arutelu faktiliste hinnangute üle ja see sisaldab uut väidet, s.o väide seotuse etteheite koostamise väidetava keerukuse kohta.

159

Igal juhul ei ole analüüsitav väide põhjendatud.

160

Ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise eelduseks on see, et samal ajal esinevad teatavad tingimused, mille hulgas õigusakti õigusvastasuse korral on isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise olemasolu. Mis puudutab seda tingimust, siis otsustav kriteerium selleks, et pidada ühenduse õiguse rikkumist piisavalt selgeks, on see, et ühenduse institutsioon on ilmselgelt ja oluliselt ületanud oma kaalutlusõiguse piire. Kui sellel institutsioonil on üksnes märkimisväärselt piiratud, kui mitte olematu kaalutlusruum, võib ühenduse õiguse vähim rikkumine olla piisav, et tuvastada piisavalt selge rikkumise olemasolu (19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-282/05 P: Holcim (Deutschland) vs. komisjon, EKL 2007, lk I-2941, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

161

Vajaduse korral võtab Euroopa Kohtu poolt ühenduse lepinguvälise kahju valdkonnas välja arendatud süsteem arvesse lahendatavate olukordade keerukust (eespool viidatud kohtuotsus Holcim (Deutschland) vs. komisjon, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

162

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et – nagu Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 145–151 õigesti otsustanud – viidatud rikkumine seisneb isikutele õigusi andva õigusnormi, st määruse artikli 18 lõike 3 rikkumises, mis sätestab kaitseõiguste tagamise põhimõtte kohaldamise.

163

Selles osas tuleb kõigepealt rõhutada, et vastuväiteteatis on selle põhimõtte rakendamiseks väga oluline dokument.

164

Kaitseõiguste tõhusa kasutamise tagamiseks määratleb see dokument komisjoni algatatud haldusmenetluse eseme, takistades seega komisjonil võtta menetlust lõpetavas otsuses aluseks muid vastuväiteid (eespool viidatud kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, punkt 63).

165

Määruse artikli 18 lõige 3 eeldab, et kui komisjon tuvastab pärast vastuväiteteatise esitamist põhjaliku uurimise menetluses, et konkurentsiprobleemi, mille tulemusel võidakse koondumine kokkusobimatuks tunnistada, ei ole selles teatises märgitud või ei ole seda tehtud piisavalt, peab komisjon kas loobuma sellest vastuväitest lõpliku otsuse staadiumis või võimaldama asjaomastel ettevõtjatel esitada enne nimetatud otsuse tegemist kõik sisulised märkused ja vajalikud parandusmeetmed.

166

Seejärel tuleb märkida, et komisjoni kohustus esitada piisavalt selgelt ja täpselt seotuse etteheide, tulenes – nagu komisjon seda möönab – lihtsalt asjassepuutuvate menetlusnormide kohaldamisest, mistõttu oli kaalutlusruum Schneideri õiguse osas olla ära kuulatud märkimisväärselt väike, kui mitte olematu.

167

Väite uuritav osa tugineb esiteks Esimese Astme Kohtule tehtud etteheitele selle kohta, et ta ei ole piisavalt selge rikkumise välistamiseks arvesse võtnud lahendatava olukorra keerukust.

168

See väite osa põhineb eeldusel, mis seab kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155 tehtud hinnangu, mis kuulub Esimese Astme Kohtu pädevusse ja mille kohaselt ei kujutanud seotuse etteheite lisamine 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatisse „erilist tehnilist keerukust”.

169

Tõendite moonutamise väite osas on käesoleva kohtuotsuse punktis 133 aga juba otsustatud, et see ei ole kõnesoleva hinnangu osas põhjendatud.

170

Neil asjaoludel ei saa nõustuda komisjoni väitega lahendatava olukorra keerukuse kohta, millele ta viitas õiguslikul kvalifitseerimisel tehtud vea tõendamiseks.

171

Teise väite esimene osa tugineb teiseks Esimese Astme Kohtule sisuliselt tehtud etteheitele, et ta on määratlenud komisjoni käitumise piisavalt selge rikkumisena, kuigi Schneider, minimeerides pärast koondumisest teatamist seotuse probleemi tagajärgi, oli konkurentsiprobleemist teadlik, ning see vähendas menetlusnormi rikkumise raskust.

172

Kuid kui oletada, et pärast koondumisest teatamist oli Scheider tegelikult ennetavalt komisjonile kinnitanud, et nimetatud koondumise puhul ei tekkinud seotuse probleemi, siis sellekohase etteheite ebaselge ja ebatäpne märkimine vastuväiteteatises, mis ei muuda ettevõtjat kaugeltki teadlikuks kokkusobimatuks tunnistamise ohust, oli vastupidi selline, mis kinnitas tema arvamust ja mistõttu ta hoidus märkuste ettevalmistamisel täiendavate põhjenduste ja/või kohaste meetmete ettepaneku esitamisest.

173

Eeltoodust tuleneb, et Esimese Astme Kohus ei ole teinud asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel viga, kui ta tuvastas piisavalt selge rikkumise, võtmata arvesse esiteks keeruka lahendatava olukorra olemasolu ega teiseks seda, et Schneider oli väidetavalt teadlik ohust, mis lasus koondumisel seotuse probleemi tõttu.

174

Sellest järeldub, et teise väite esimene osa tuleb sisulistest küsimustest lähtuvalt tagasi lükata, ilma et oleks vaja otsustada vastuvõetavuse üle.

175

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 135, ei nõua põhjendamiskohustus, et Esimese Astme Kohus vastaks ammendavalt kõikidele menetluse poolte argumentidele, ja piisab, kui põhjendus – isegi kui see on tuletatav – võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjusi, miks nende nõudeid ei rahuldatud, ning seejärel Euroopa Kohtul kontrolli teostada.

176

Piisavalt selge rikkumise olemasolu tuvastamise põhjendamiseks rõhutab Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses kõigepealt punktides 145–150 vastuväiteteatise olulisust kaitseõiguste teostamise suhtes, viidates mitmele kohtupretsedendile.

177

Ta märgib, et:

178

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 152 viitab Esimese Astme Kohus seejärel kohtuotsusele Schneider I, et hinnata tagajärgi, mis on vastuväiteteatise puudulikul koostamisel kaitseõiguste teostamise suhtes.

179

Seega tugineb ta kohtuotsuses Schneider I punktides 445, 453 jj toodud asjaoludele, st et:

180

Nende viimaste asjaolude põhjal teeb ta vaidlustatud kohtuotsuse samas punktis 152, mille sõnastus on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 112, sisuliselt otsustava järelduse, et Schneideril ei olnud võimalik teada saada, et seotuse probleemiga võis kaasneda teatatud koondumise kokkusobimatuks tunnistamine.

181

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153 toob ta esile selle olukorra kahjuliku tagajärje, rõhutades, et seega ei olnud Schneideri pakutud parandusmeetmed objektiivselt sellised, mis lahendaksid seotuse probleemi Prantsusmaa asjaomastel valdkondlikel turgudel.

182

Lõpetuseks, sama kohtuotsuse punktis 155 – eristades sisuliselt täielikku konkurentsiprobleemi sisulist analüüsi ja selle probleemi esitamist selleks, et asuda seisukohale, et ainuüksi esitamise puhul ei olnud erilist raskust –, uurib Esimese Astme Kohus eelkõige piisavalt selge rikkumise kvalifitseerimise tingimust, mis puudutab küsimust, kas esineb keerukas lahendatav olukord või mitte.

183

Tuleb tunnistada, et kõikide nende kaalutlustega:

184

Sellest tuleneb, et teise väite teine osa tuleb tagasi lükata.

185

Järelikult tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

186

Vaidlustatud kohtuotsuse kolmas tühistamisväide koosneb viiest osast vastavalt selle kohta, et asudes seisukohale, et komisjoni rikkumise ja kahju vahel, mis Schneiderile tekkis Legrandi võõrandamise hinna vähenemise tõttu vastutasuks selle eest, et 26. juulil 2002 lepiti kokku tegeliku müügi edasilükkamine , on otsene põhjuslik seos, on Esimese Astme Kohus:

187

Kolmanda väite põhjenduseks väidab komisjon eelkõige, et pärast kohtuotsuseid Schneider I ja Schneider II ning eelkõige pärast nendest tuleneva lahutamisotsuse tühistamist ei olnud Schneider kohustatud 10. detsembril 2002 Legrandi võõrandama, mis on „kõnesoleva kahju tekkimise sine qua non tingimus”.

188

Schneider väidab, et väite esimesed kolm osa on vastuvõetamatud, kuna see tähendaks vaidlustatud kohtuotsuses tuvastatud asjaolude ülevaatamist. Ta väidab, et väite viies osa on samuti vastuvõetamatu, kuna selles sisalduvaid argumente esitatakse esmakordselt vaidluse käesolevas staadiumis.

189

Ülejäänud osa kohta väidab ta, et kolmanda väite raames esitatud argumendid ei ole põhjendatud või tulemuslikud.

190

Kõigepealt tuleb uurida koos väite kolmandat ja viiendat osa, kuivõrd need mõlemad puudutavad 10. detsembril 2002 toimunud Legrandi tegelikku müüki.

191

Tuleb meenutada, et kui Esimese Astme Kohus on fakte tuvastanud või hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt EÜ artiklile 225 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Esimese Astme Kohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, punkt 29, ja 19. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-510/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2009, lk I-1843, punkt 105).

192

Ühenduse lepinguvälise vastutuse valdkonnas on aga kahju põhjustanud asjaolu ja kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu küsimus – mis on lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus – õigusküsimus, mis allub järelikult Euroopa Kohtu kontrollile.

193

Neil asjaoludel on uuritava väite kolmas osa vastuvõetav, kuna see puudutab just nimelt asjaolude niisugust õigusliku kvalifitseerimise kontrolli, mille viis läbi Esimese Astme Kohus selleks, et asuda seisukohale, et komisjoni rikkumise ja Schneideri väidetava kahju vahel on otsene põhjuslik seos, ja kuna – nagu allpool tõendatakse – seda kontrolli saab antud asjas teostada ilma faktide tuvastamist ja hindamist kahtluse alla seadmata.

194

Muu hulgas tuleb tõdeda, et vastupidi Schneideri väitele ei ole viiendas osas sisalduv argument, et Schneider otsustas Legrandi võõrandada ajal, mil ta ei olnud selleks kohustatud, esitatud esmakordselt apellatsioonimenetluses.

195

Nimelt on komisjon esimeses astmes esitatud vasturepliigis põhjusliku seose olemasolu vaidlustades sõnaselgelt väitnud, et:

196

Neil asjaoludel on väite viies osa vastuvõetav osas, milles see sisaldab argumenti, et Schneider otsustas Legrandi võõrandada ajal, mil ta ei olnud selleks kohustatud.

197

Esimese Astme Kohus selgitab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 303, et ta peab uurima, kas negatiivses otsuses sisalduva rikkumise tagajärjel vähenes väärtus, millele oli Schneiderile kuuluv osalus Legrandis võõrandamislepingus hinnatud.

198

Sama kohtuotsuse punktide 315 ja 316 leiab ta, et:

199

Nende järelduste tegemiseks tugineb Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 304–312 peamiselt järgmistele asjaoludele:

200

Tuleb märkida, et 26. juulil 2002, s.o kuupäeval, mil Schneider sõlmis Wendel-KKR-iga Legrandi võõrandamislepingu, mille kohaselt pidi võõrandamine toimuma hiljemalt , välja arvatud siis, kui Schneider kasutab tema kasuks sätestatud taganemisõigust, makstes hüvitist 180 miljonit eurot, oli Schneider kohustatud lahutamisotsuse täitmiseks alustama võõrandamise protsessi.

201

Siiski tuleb märkida, et esiteks 26. juulil 2002 ja pärast Schneideri esitatud ajutiste meetmete menetlust, millest nimetatud ettevõtja hiljem loobus, oli komisjon lahutamiseks esialgu määratud tähtaega pikendanud , ning et teiseks tühistas Esimese Astme Kohus, kes oli nõustunud otsuse tegemisega kiirendatud menetluses, negatiivse otsuse . aasta kohtuotsusega Schneider I, mis on varasem kui lepingus võõrandamise toimumiseks ette nähtud tähtpäev.

202

Neil asjaoludel otsustas Schneider mitte kasutada taganemise võimalust 5. detsembril 2002 möödunud tähtaja jooksul, lastes seega võõrandamisel muutuda lõplikuks.

203

Toimikust nähtub, et ta tegi selle otsuse eelkõige seetõttu, et ta kartis, et ei saa põhjaliku uurimise menetluse jätkamisel ka pärast parandusmeetmete pakkumist otsust, millega tunnistatakse koondumine kokkusobivaks, kuigi:

204

Negatiivse otsuse ja lahutamisotsuse tühistamise loogiline õiguslik jätk oleks olnud see, et Schneider osaleb põhjaliku uurimise menetluse jätkamises kuni selle lõpuni ja menetluse lõppedes, nagu komisjon sisuliselt oma apellatsioonkaebuses väitis:

205

Seega ilmneb, et Esimese Astme Kohus ei ole teinud järeldusi enda kaalutluste põhjal ja on teinud asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel vea, kuna viidatud kahju otsene põhjus on Schneideri otsus lasta Legrandi võõrandamisel 10. detsembril 2002 jõustuda, kuigi ta ei olnud eespool meenutatud tingimustes alustatud võõrandamise protsessi raames selleks kohustatud.

206

Seda järeldust ei muuda asjaolu, et oma valiku teostamisel oli Schneideril risk maksta 180 miljoni suurune trahv. See risk tulenes nimetatud ettevõtja poolt eelpool meenutatud tingimustes sõlmitud võõrandamislepingust.

207

Kokkuvõttes tuleb nõustuda kolmanda väitega, ilma et oleks vaja uurida kolmandat ja viiendat väite osa ülejäänud osas ning väite esimest, teist ja neljandat osa.

208

Eeltoodust tuleneb, ilma et oleks vaja uurida neljandat ja viiendat väidet, mis tuginevad vastavalt sellele, et Esimese Astme Kohus on tuvastanud kahjunõude aluse, millele Schneider ei ole viidanud ning määranud hüvitise osaks olevate intresside maksmise alates 10. detsembrist 2002 kahju pealt, mis on seotud võõrandamise hinna väidetava vähenemisega, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles:

209

Ülejäänud osas tuleb apellatsioonkaebus tagasi lükata.

210

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt tühistab Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Kui menetlusstaadium lubab, võib ta teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse või suunata asja tagasi Esimese Astme Kohtusse otsustamiseks.

211

Antud asjas võimaldab menetlusstaadium teha otsuse Schneideri esitatud kahjuhüvitisnõude kohta.

212

Vaidlustatud kohtuotsuses mõisteti ühenduselt välja hüvitis kulude eest, mis Schneideril tekkisid seetõttu, et ta osales koondumise kontrolli uuesti alustatud menetluses, mis viidi läbi pärast kohtuotsuste Schneider I ja Schneider II kuulutamist.

213

Komisjoni poolt selle otsuse peale esitatud tühistamisväited on tagasi lükatud.

214

Seetõttu tuleb kindlaks määrata kõnealuse kahju suurus.

215

Kahju hüvitamist puudutavas hagiavalduses viitas Schneider lisakuludele kogusummas 2107619,18 eurot, mis tuleneb põhiliselt õigus-, majandus- ja pangandusalasest nõustamisest.

216

Nagu on otsustatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 320, tuleb selleks, et määrata kindlaks summa, mille ulatuses komisjon peab Schneiderile kulud hüvitama, kogukuludest maha arvata:

217

Poolte ülesanne on anda Euroopa Kohtule kolme kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest teada selle kahjunõude summa, mis on kindlaks tehtud ühisel kokkuleppel vastavalt eelmises punktis nimetatud arvutamismeetodile, või esitada Euroopa Kohtule sama tähtaja jooksul oma nõuded koos arvutustega.

218

Vaidlustatud kohtuotsusega mõisteti ühenduselt välja hüvitis kahe kolmandiku kahju eest, mis tekkisid seoses sellega, et Schneider leppis omandajaga kokku Legrandi võõrandamise hinna vähenemises vastutasuks võõrandamise tegeliku toimumise edasilükkamise eest 10. detsembrini 2002. Lisaks määrati selle kahju hindamiseks ekspertiis ja intresside maksmine kahjule vastava hüvitise pealt.

219

Need otsuse punktid komisjoni apellatsioonkaebuse tulemusel tühistati.

220

Seega tuleb teha uus otsus Schneideri taotluse kohta, mis puudutab kõnealust kahju.

221

Lähtudes vaidlustatud kohtuotsuse osalise tühistamise aluseks olevatest põhjendust tuleb tõdeda, et vaidlusaluse hinna vähendamise ja komisjoni negatiivses otsuses sisalduva õigusrikkumise vahel puudub otsene põhjuslik seos.

222

Nimelt, väidetava kahju otsene põhjus on Schneideri otsus lasta Legrandi võõrandamisel jõustuda 10. detsembril 2002, milleks ta ei olnud kohustatud.

223

Järelikult tuleb rahuldamata jätta Schneideri nõue selle kahju põhisumma ja intresside hüvitamise osas.

224

Kodukorra artikli 122 esimene lõik sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab kohus kohtukulude jaotuse.

225

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse ka apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

226

Komisjon on nõudnud esimese astme ja apellatsioonimenetluse kohtukulude väljamõistmist Schneiderilt.

227

Kuna Schneider on käesolevast kohtuotsusest lähtuvalt kohtuvaidluse suures osas kaotanud, tuleb kaks kolmandikku komisjoni esimese astme ja käesoleva menetluse kohtukuludest välja mõista Schneiderilt, kes lisaks kannab ise enda kohtukulud, mis on seotud nimetatud menetlustega.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: