1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et:

siis on Iirimaa rikkunud kohustusi, mis lasuvad tal tulenevalt direktiivist 85/337, mida on muudetud direktiiviga 97/11, ning direktiivi 2003/35 artiklist 6.

2

Direktiivi 2003/35 artikkel 1 sätestab:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa [keskkonnateabe kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise] Århusi konventsioonist tulenevate kohustuste rakendamisele, eelkõige:

3

Direktiivi 2003/35 artikli 6 kohaselt:

„Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 25. juuniks 2005. Nad teatavad sellest viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.”

4

Kooskõlas direktiivi 85/337 artikli 1 lõikega 2, mida on muudetud direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 1, tuleb mõista:

„[…]

üldsus:

asjaomane üldsus:

5

Direktiivi 85/337 artikli 2 lõigete 1 ja 3 kohaselt, mida on muudetud direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 3:

„1.   Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et enne loa andmist nõutakse keskkonda muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu oluliselt mõjutada võivatelt töödelt teostusluba ja hinnatakse nende mõju. Sellised tööd on piiritletud artiklis 4.

[…]

3.   Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võivad liikmesriigid erandjuhul teha teatava töö puhul täieliku või osalise erandi käesoleva direktiivi sätetest.

Sel juhul toimivad liikmesriigid järgmiselt:

[…].”

6

Direktiivi 85/337 artikkel 4, mida on muudetud direktiiviga 97/11, sätestab:

„1.   Kui artikli 2 lõikest 3 ei tulene teisiti, hinnatakse I lisas loetletud töid artikli 5–10 kohaselt.

2.   Kui artikli 2 lõikest 3 ei tulene teisiti, teevad liikmesriigid II lisas loetletud tööde puhul:

abil kindlaks, kas tööd hinnatakse artiklite 5–10 kohaselt.

Liikmesriigid võivad teha otsuse kohaldada mõlemaid alapunktides a ja b nimetatud võimalusi.

3.   Lõike 2 alusel üksikjuhtumeid uurides või künniseid või tingimusi kehtestades võetakse arvesse asjakohaseid III lisas sätestatud valikutingimusi.

4.   Liikmesriigid tagavad, et pädevate asutuste lõike 2 kohane otsus avalikustatakse.”

7

Direktiivi 85/337 artikkel 5, mida on muudetud direktiiviga 97/11, näeb ette:

„1.   Tööde puhul, mille keskkonnamõju tuleb artikli 4 alusel hinnata artiklite 5–10 kohaselt, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, tagamaks, et töö kavandaja esitab sobivas vormis IV lisas piiritletud teabe, kui:

[…]

3.   Lõike 1 kohaselt töö kavandaja esitatav teave sisaldab vähemalt:

[…].”

8

Direktiivi 85/337 artikli 6 lõiked 2–6, mida on muudetud direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 4, on sõnastatud järgmiselt:

„2.   Üldsust teavitatakse kas avalike teadaannete abil või muul kohasel viisil, näiteks olemasolu korral elektroonilise ajakirjanduse abil, järgmistest küsimustest artikli 2 lõikes 2 osutatud keskkonnaalaste otsuste tegemise korra varases etapis ja hiljemalt siis, kui teavet saab nõuetekohaselt esitada:

3.   Liikmesriigid tagavad, et üldsusele tehakse mõistlike tähtaegade piires kättesaadavaks järgmine:

4.   Asjaomasele üldsusele antakse õigeaegsed ja tõhusad võimalused võtta osa artikli 2 lõikes 2 nimetatud keskkonnaalaste otsuste tegemise korrast ning selleks antakse üldsusele õigus esitada pädevale asutusele või pädevatele asutustele märkusi ja arvamusi, kui selleks on enne teostusloa taotluse kohta otsuse tegemist veel võimalus.

5.   Üldsuse teavitamise (näiteks müürilehtede kasutamine teatavas ümbruskonnas, avaldamine kohalikes ajalehtedes) ning asjaomase üldsusega konsulteerimise (näiteks kirjalike esildiste või avalike küsitluste teel) üksikasjaliku korra määravad kindlaks liikmesriigid.

6.   Menetluse eri etappideks nähakse ette mõistlikud tähtajad, jättes piisavalt aega üldsuse teavitamiseks ja asjaomase üldsuse ettevalmistuseks ja tõhusaks kaasamiseks keskkonnaalaste otsuste tegemisse vastavalt käesoleva artikli sätetele.”

9

Direktiivi 85/337 artikkel 7, mida on muudetud direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 5, näeb ette:

„1.   Kui liikmesriik teab, et mõni projekt tõenäoliselt avaldab olulist keskkonnamõju mõnes teises liikmesriigis, või kui tõenäoliselt oluliselt mõjutatav liikmesriik seda taotleb, esitab liikmesriik, kelle territooriumil kavatsetakse projekti teostada, mõjutatavale liikmesriigile võimalikult kiiresti ja hiljemalt oma üldsuse teavitamise ajal muu hulgas:

ning jätab teisele liikmesriigile piisavalt aega teatada oma soovist osaleda artikli 2 lõikes 2 nimetatud keskkonnaalase otsuse tegemise menetluses, kusjuures ta võib esitada ka käesoleva artikli lõikes 2 osutatud teabe.

2.   Kui lõike 1 kohaselt teavet saav liikmesriik teatab oma soovist osaleda artikli 2 lõikes 2 nimetatud keskkonnaalase otsuse tegemise menetluses, esitab liikmesriik, kelle territooriumil kavatsetakse projekti teostada, kui ta seda juba teinud ei ole, mõjutatavale liikmesriigile artikli 6 lõike 2 kohaselt nõutava ja artikli 6 lõike 3 punktide a ja b kohaselt kättesaadavaks tehtud teabe;

[…]

5.   Käesoleva artikli rakendamise üksikasjaliku korra võivad kindlaks määrata liikmesriigid ning see peab võimaldama asjaomasel üldsusel mõjutatava liikmesriigi territooriumil võtta tõhusalt osa projektiga seotud artikli 2 lõikes 2 nimetatud keskkonnaalaste otsuste tegemise menetlusest.”

10

Direktiivi 85/337 artikkel 9, mida on muudetud direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 6, sätestab:

„1.   Kui teostusloa andmise või andmatajätmise otsus on tehtud, teatab pädev asutus või teatavad pädevad asutused sellest üldsusele asjakohases korras ja avalikustavad järgmise teabe:

2.   Pädevad asutused teavitavad kõiki liikmesriike, kellega on artikli 7 kohaselt nõu peetud, ning edastavad neile käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teabe.

Asjaomased liikmesriigid tagavad, et see teave tehtaks nende territooriumi asjaomasele üldsusele nõutaval viisil kättesaadavaks.”

11

Direktiivi 85/337 artikkel 10a, mis on lisatud direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 7, on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas siseriikliku õigussüsteemiga oleks asjaomasel elanikkonnal:

juurdepääs kaebuste lahendamisele kohtus või mõnes muus sõltumatus ja erapooletus organis, mis on seaduslikult asutatud, et vaidlustada otsuste, seaduste ja puuduste sisulist või protseduurilist seaduslikkust seoses käesoleva direktiivi sätete kohase üldsuse kaasamisega.

Liikmesriigid määravad kindlaks, mis etapis võib otsuseid, seadusi või puudusi vaidlustada.

Liikmesriigid määravad kindlaks, mis moodustab küllaldase huvi ja õiguse kahjustatuse, kooskõlas eesmärgiga anda asjaomasele üldsusele laialdane juurdepääs õiguskaitsele. Sel eesmärgil loetakse käesoleva artikli punkti a tähenduses piisavaks kõikide valitsusväliste organisatsioonide huvi, kui need vastavad artikli 1 lõikes 2 loetletud nõuetele. Samuti võib eeldada, et sellistel organisatsioonidel on õigusi, mida saab kahjustada käesoleva artikli punkti b tähenduses.

Käesoleva artikli sätted ei välista eelnevat läbivaatamise menetluse võimalust haldusasutuse ees ega mõjuta nõuet ammendada läbivaatamismenetlus halduskorras enne asja kohtusse läbivaatamisele saatmist, kui siseriiklike õigusaktide alusel on selline nõue olemas.

Iga selline menetlus on erapooletu, õiglane, õigeaegne ja mitte üle jõu käivalt kulukas.

Käesoleva artikli sätete tõhususe soodustamiseks tagavad liikmesriigid, et üldsusele tehtaks kättesaadavaks praktiline teave halduslikus või kohtulikus korras läbivaatamismenetluste kasutamise võimaluse kohta.”

12

Direktiivi 85/337, mida on muudetud direktiiviga 97/11, II lisa loetleb muudetud direktiivi artikli 4 lõike 2 kohased tööd. Selle lisa punkti 10 alapunktis e „Infrastruktuuritööd” on nimetatud teede, sadamate ja sadamarajatiste, sealhulgas kalasadamate ehitamine (I lisaga hõlmamata tööd).

13

Kooskõlas nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivi 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (EÜT L 257, lk 26; ELT eriväljaanne 15/03, lk 80) artikli 2 punktidega 13 ja 14, mida on muudetud direktiivi 2003/35 artikli 4 punktiga 1, on:

14

Direktiivi 96/61 artikli 15 punktid 1 ja 5, mida on muudetud direktiivi 2003/35 artikli 4 punktiga 3, on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et asjaomasele üldsusele antakse õigeaegsed ja tõhusad võimalused võtta osa järgmistest menetlustest:

Sellisest menetlusest võetakse osa V lisas sätestatud korras.

[…]

5.   Kui otsus on tehtud, teatab pädev asutus sellest üldsusele asjakohases korras ja avalikustab järgmise teabe:

15

Direktiivi 96/61 artikkel 15a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 4 punktiga 4, näeb ette:

„Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas siseriikliku õigussüsteemiga oleks asjaomasel elanikkonnal:

juurdepääs kaebuste lahendamisele kohtus või mõnes muus sõltumatus ja erapooletus organis, mis on seaduslikult asutatud, et vaidlustada otsuste, seaduste ja puuduste sisulist või protseduurilist seaduslikkust seoses käesoleva direktiivi sätete kohase üldsuse kaasamisega.

Liikmesriigid määravad kindlaks, mis etapis võib otsuseid, seadusi või puudusi vaidlustada.

Liikmesriigid määravad kindlaks, mis moodustab küllaldase huvi ja õiguse kahjustatuse, kooskõlas eesmärgiga anda asjaomasele üldsusele laialdane juurdepääs õiguskaitsele. Sel eesmärgil loetakse käesoleva artikli punkti a tähenduses piisavaks kõikide valitsusväliste organisatsioonide huvi, kui need vastavad artikli 2 lõikes 14 loetletud nõuetele. Samuti võib eeldada, et sellistel organisatsioonidel on õigusi, mida saab kahjustada käesoleva artikli punkti b tähenduses.

Käesoleva artikli sätted ei välista eelnevat läbivaatamise menetluse võimalust haldusasutuse ees ega mõjuta nõuet ammendada läbivaatamismenetlus halduskorras enne asja kohtusse läbivaatamisele saatmist, kui siseriiklike õigusaktide alusel on selline nõue olemas.

Iga selline menetlus on erapooletu, õiglane, õigeaegne ja mitte üle jõu käivalt kulukas.

Käesoleva artikli sätete tõhususe soodustamiseks tagavad liikmesriigid, et üldsusele tehtaks kättesaadavaks praktiline teave halduslikus või kohtulikus korras läbivaatamismenetluste kasutamise võimaluse kohta.”

16

Vastavalt 2000. aasta planeerimis- ja arendusseaduse (Public Act nr 30/2000, Planning and Development Act, 2000), mida on muudetud 2006. aasta (strateegilise infrastruktuuri) planeerimis- ja arendusseadusega (Public Act nr 27/2006 Planning and Development (Strategic Infrastructure) Act, 2006, Order 2006, S. I. nr 525/2006) (edaspidi „PDA”) artiklile 176 koosmõjus 2001. aasta planeerimis- ja arendusmääruste (Planning and Development Regulations 2001, S. I. nr 600/2001) lisaga 5, on ettenähtud künniste ületamisel teatud projektide puhul kohustuslikud keskkonnamõju raport ning keskkonnamõju hindamine; nende projektide hulgas ei ole eraldi nimetatud erateid.

17

Kohtulikku järelevalvet („judicial review”) reguleerib Order 48, mis sätestab kõrgeimate kohtute menetlusnormid (Rules of the Superior Courts); need kohtud on teatud tingimustel pädevad teostama järelevalvet halduskohtute ning haldusorganite otsuste üle.

18

Kohtuliku järelevalve raames saab esitada nii avalikul kui ka eraõigusel põhinevaid väiteid, levinumate avalikul õigusel põhinevate väidete alusel kontrollitakse, kas nimetatud kohtud ja haldusorganid tegutsesid ultra vires, samuti seda, kuidas nad teostasid oma pädevust.

19

Kohtulik järelevalve koosneb kahest etapist. Kaebuse esitamise loa taotlus esitatakse kohtule ja sellele lisatakse kokkuvõte põhjendustest, millest tuleb välja nõude sisu, samuti esitatakse nende asjaolude kirjeldus, millel see nõue põhineb. Loa saamise korral võib kaebaja algatada kohtuliku järelevalve menetluse.

20

Planeerimisasutuste otsuste peale esitatud kaebuste kohtuliku järelevalve taotluste suhtes kohaldatakse erimenetlust, mille sätestavad PDA §-d 50 ja 50A.

21

PDA § 50A lõike 3 kohaselt:

„Kohus ei anna §-s 50 sätestatud luba, kui ta ei ole veendunud, et:

22

PDA § 50A lõikes 4 selgitatakse, et selles nimetatud oluline huvi ei piirdu huviga kinnisvara vastu või muude finantshuvidega.

23

PDA § 50A lõikega 10 ja lõike 11 punktiga b kohustatakse kohtuid asjaomaseid kohtumenetlusi läbi viima maksimaalse hoolsusega, mida korrakohane õigusemõistmine võimaldab. PDA § 50A lõige 12 lubab kaebuse läbivaatamise kiirendamiseks võtta vastu täiendavaid eeskirju.

24

Komisjon on ühendanud käesolevasse hagiavaldusse kahest kohtueelsest menetlusest tulenevad etteheited.

25

Esiteks registreeris komisjon 2001. aastal ühe Iirimaa vastu esitatud kaebuse, mille aluseks oli Corki krahvkonnas Kinsale’is Commogue Marsh’is asuva rannikuala kahjustamine erateega seotud töödega. Komisjon saatis 18. oktoobril 2002 Iirimaale märgukirja, milles leidis, et vaidlusalusele projektile ei näi olevat antud luba ning selle suhtes ei ole vaatamata kõnesoleva ala tundlikkusele läbi viidud eelnevat keskkonnamõju hindamist, mis on vastuolus direktiiviga 85/337, mida on muudetud direktiiviga 97/11, seatud nõuetega.

26

Liikmesriik vastas märgukirjale 5. märtsil 2003 ja selgitas, et vaidlusalune projekt oli ehitustööde osa, millele oli teostusluba antud.

27

Kuna komisjon ei jäänud vastusega rahule, saatis ta 11. juulil 2003 Iirimaale põhjendatud arvamuse, kutsudes teda võtma direktiivi 85/337, mida on muudetud direktiiviga 97/11, järgimiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

28

Iirimaa palus 9. septembri 2003. aasta kirjas pikendada põhjendatud arvamusele vastamise tähtaega kahe kuu võrra, mis võimaldati talle . aasta kirjaga.

29

Teiseks saatis komisjon Iirimaale 28. juulil 2005 märgukirja direktiivi 2003/35 ülevõtmise kohta, kutsudes teda üles esitama oma seisukoht kahe kuu jooksul alates kirja kättesaamisest.

30

Iirimaa vastas 7. septembri 2005. aasta kirjaga, tunnistades, et direktiiv 2003/35 on üle võetud üksnes osaliselt.

31

Komisjon saatis 19. detsembril 2005 Iirimaale põhjendatud arvamuse, kutsudes teda võtma nimetatud direktiivi järgimiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

32

Iirimaa täpsustas 14. veebruari 2006. aasta kirjas, et direktiivi ülevõtmise meetmed on väljatöötamisel.

33

18. oktoobril 2006 saatis komisjon täiendava põhjendatud arvamuse, paludes Iirimaal võtta vajalikud meetmed sellele arvamusele vastamiseks kahe kuu jooksul selle kättesaamisest. Iirimaa vastas , pärast komisjoni poolt määratud tähtaja möödumist.

34

Kuna komisjon ei jäänud nimetatud kahe eelmenetluse kestel Iirimaalt saadud vastustega rahule, esitas ta EÜ artikli 226 teisele lõigule tuginedes käesoleva hagiavalduse.

35

Komisjoni hagiavaldus sisaldab kahte etteheidet.

36

Komisjon leiab, et eratee ehitamine kujutab endast infrastruktuuritööd, mis on nimetatud direktiivi 85/337, mida on muudetud direktiiviga 97/11, II lisa punkti 10 alapunktis e ja mille puhul peavad Iiri ametivõimud järelikult selle muudetud direktiivi artikli 2 kohaselt tagama, et kui tegemist on keskkonda oluliselt mõjutada võivate töödega, viiakse nende puhul enne loa andmist läbi keskkonnamõju hindamine.

37

Iiri õigus, mille järgi on keskkonnamõju hindamine ette nähtud üksnes avalike teede projektide osas, mis on esitatud ametiasutuste poolt, eirab seega ühenduse nõudeid.

38

Iirimaa väidab, et erateede ehitustööd, mida on vaieldamatult nimetatud direktiivi 85/337, mida on muudetud direktiiviga 97/11, II lisa punkti 10 alapunktis e, on peaaegu alati mõne teise projekti lahutamatu osa, mille suhtes kehtib juhul, kui tegemist on keskkonda oluliselt mõjutada võivate töödega, keskkonnamõju hindamise nõue vastavalt PDA §-le 176 koosmõjus 2001. aasta maakorraldus- ja arendusmääruste lisaga 5.

39

Iirimaa möönab muu hulgas, et direktiiv 85/337, mida on muudetud direktiiviga 97/11, ei erista erateede ning avalike teede projekte, ning osutab kavatsusele muuta oma seadusandlust nii, et teede projektid kuuluksid ühte kategooriasse, mille suhtes tuleks läbi viia keskkonnamõju hindamine, kui tegemist on keskkonda oluliselt mõjutada võivate töödega.

40

Liikmesriigid määravad direktiivi 85/337, mida on muudetud direktiiviga 97/11, artikli 4 lõike 2 kohaselt selle muudetud direktiivi II lisas loetletud projektide puhul üksikjuhtumite uurimise või endi kehtestatud künniste või tingimuste abil kindlaks, kas nende projektide keskkonnamõju hinnatakse sama direktiivi artiklite 5–10 kohaselt. Nimetatud sätte sõnastuse järgi võivad liikmesriigid teha otsuse kohaldada mõlemaid nimetatud võimalusi.

41

Kuigi liikmesriikidele on seega antud kaalutlusruum, mis võimaldab neil täpsustada teatud liiki projektid, mille puhul tuleb keskkonnamõju hindamine läbi viia või määrata kriteeriumid ja/või künnised, millest tuleb kinni pidada, on selline kaalutlusruum piiratud liikmesriikidele direktiivi 85/337, mida on muudetud direktiiviga 97/11, artikli 2 lõikest 1 tuleneva kohustusega viia keskkonnamõju hindamine läbi oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivate tööde puhul (24. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-72/95: Kraaijeveld jt, EKL 1996, lk I-5403, punkt 50; . aasta otsus kohtuasjas C-2/07: Abraham jt, EKL 2008, lk I-1197, punkt 37, ning . aasta otsus kohtuasjas C-75/08: Mellor, EKL 2009, lk I-3799, punkt 50).

42

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba eelnevalt leidnud, et liikmesriik, mis määrab kriteeriumid või künnised nii, et praktikas jäävad keskkonnamõju hindamise kohustusest kõrvale kõik üht liiki projektid, ületab talle selle muudetud direktiivi artikli 2 lõikes 1 ning artikli 4 lõikes 2 antud kaalutlusruumi, välja arvatud juhul, kui kõiki välistatud projekte võib igakülgse hinnangu alusel käsitada keskkonda oluliselt mittemõjutavatena (vt eespool viidatud kohtuotsus Kraaijeveld jt, punkt 53, ja 16. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-435/97: WWF jt, EKL 1999, lk I-5613, punkt 38).

43

Direktiivi 85/337, mida on muudetud direktiiviga 97/11, artikli 4 lõike 2 kohaste tööde hulka kuulub selle direktiivi II lisa punkti 10 alapunkti e järgi „teede ehitamine”.

44

Kui erateede ehitustööde puhul tuleb nende keskkonnamõju hindamine läbi viia vaid eeldusel, et need moodustavad osa teistest projektidest, mis kuuluvad direktiivi 85/337, mida on muudetud direktiiviga 97/11, kohaldamisalasse ja mille suhtes kehtib hindamise läbiviimise kohustus põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel kehtinud Iiri õiguse alusel, tähendab see, et kõik eraldi läbiviidavad eratee ehitustööd jäävad keskkonnamõju hindamisest kõrvale ka juhul, kui tegemist on keskkonda oluliselt mõjutada võivate töödega.

45

Veel tuleb märkida, et asjaolu, kas tegemist on era- või avaliku teega, ei ole asjakohane otsustamaks selle üle, kas kohaldada tuleb direktiivi 85/337, muudetud direktiiviga 97/11, II lisa punkti 10 alapunkti e.

46

Seega on esimene etteheide põhjendatud.

47

Komisjoni kirjaliku seisukoha viimasest versioonist nähtub, et tema sõnul ning arvestades direktiivi 2003/35 artikli 4 punktide 1, 5 ja 6 osas tehtud etteheiteid, on selle direktiivi artikli 3 punktide 1 ja 3–7 ning artikli 4 punktide 2–4 ülevõtmine Iirimaa poolt jätkuvalt ebatäielik, mistõttu on rikutud sama direktiivi artiklist 6 tulenevaid kohustusi.

48

Komisjon leiab samuti, et Iirimaa on – vastupidi artiklis 6 sätestatule – igal juhul jätnud ettenähtud tähtajaks teatamata eespool nimetatud artiklite rakendamiseks kehtestatud sätetest.

49

Teine etteheide puudutab kõigis oma osades, nii nagu komisjon on sisuliselt need esitanud, üksnes direktiivi 2003/35 teatavate sätete üle võtmata jätmist, nagu komisjon ka muu hulgas kohtuistungil kinnitas, ilma et seejuures oleks arvustatud ülevõtmise kvaliteeti, mistõttu ei saa seda küsimuse alla seada ka käesoleva kohtuasja raames.

50

Lisaks tuleb märkida, et käesolevas hagis on kõne all PDA sätted, mis kehtestati käesoleva otsuse punktis 16 nimetatud 2006. aasta muutmisseadusega sisse viidud muudatuste tulemusena, kusjuures need muudatused jõustusid 17. oktoobril 2006, nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 53, ehk seega enne täiendavas põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist.

51

Direktiivi 2003/35 artikli 3 punkti 1 osas väidab komisjon, et Iiri ametivõimud peavad kehtestama vajalikud normid tagamaks, et mõisteid „üldsus” ja „asjaomane üldsus” ei määratletaks Iiri õiguses kitsamalt kui direktiivis 2003/35. Komisjon rõhutab, et muu hulgas ei ole piisavalt tagatud valitsusvälistele organisatsioonidele antud õigused, nagu ilmneb ka kohtupraktikast, ehkki see direktiiv annab viimastele kui asjaomasele üldsusele teatavaid õigusi.

52

Iirimaa väidab vastu, et arvestades eelkõige kohtuid puudutavat üldist kohustust tõlgendada siseriiklikku õigust kooskõlas ühenduse õigusega, ei ole vaja tingimata mõistetele „üldsus” ja „asjaomane üldsus” täieliku õigusmõju andmiseks kehtestada neid määratlevaid seadusandlikke sätteid. Iirimaa lisab, et uued õigused on tagatud juba kogu üldsusele, mistõttu puudub ka vajadus anda mõistele „asjaomane üldsus” eraldi määratlus.

53

Iirimaa väidab ka, et PDA § 50A lõike 3 punkti b alapunkti ii kohaselt on keskkonna hüvanguks tegutsevad valitsusvälised organisatsioonid olulise põhjendatud huvi tõendamise kohustusest vabastatud.

54

Tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei nõua direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmine tingimata direktiivi sätete formaalset ja sõnasõnalist kordamist sõnaselges ja konkreetses õigus- või haldusnormis, vaid see võib piirduda üldise õigusliku raamistikuga, kui see tegelikult tagab direktiivi täieliku kohaldamise piisava selguse ja täpsusega (vt eelkõige 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-214/98: komisjon vs. Kreeka, EKL 2000, lk I-9601, punkt 49; . aasta otsus kohtuasjas C-38/99: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2000, lk I-10941, punkt 53, ja . aasta otsus kohtuasjas C-32/05: komisjon vs. Luksemburg, EKL 2006, lk I-11323, punkt 34).

55

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb samuti, et direktiivi sätteid tuleb rakendada vaieldamatu sunnijõuga ning nõutava konkreetsuse, täpsuse ja selgusega, et oleks täidetud õiguskindlusest tulenevad nõuded, mille kohaselt juhul, kui selle direktiiviga luuakse õigusi üksikisikutele, oleks neil võimalik teada neile antud õiguste ulatust (vt eelkõige 13. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C-197/96: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1997, lk I-1489, punkt 15; . aasta otsus kohtuasjas C-207/96: komisjon vs. Itaalia, EKL 1997, lk I-6869, punkt 26, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg, punkt 34).

56

Lähtudes direktiivi 2003/35 artikli 3 punkti 1 eesmärgist lisada mõisteid direktiivi 85/337 artikli 1 lõikesse 2 ning eelkõige osutada, mida mõistetakse „asjaomase üldsuse” all selle direktiivi tähenduses, ja arvestades, et paralleelselt annab direktiiv 2003/35 sellele üldsusele uusi õigusi, ei saa sellest, et Iiri õiguses ei ole neid määratlusi sõnaselgelt korratud, järeldada, et Iirimaa ei ole täitnud tal lasuvat kohustust vaidlusalused normid üle võtta.

57

Nimelt saab mõiste „asjaomane üldsus” uue, direktiiviga 2003/35 sisse viidud määratluse ulatust analüüsida üksnes, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 36 ja 37, kõiki selle direktiiviga „asjaomasele üldsusele” antud õigusi arvestades, kuna tegemist on kahe üksteisest lahutamatu aspektiga.

58

Komisjon ei tõenda sellega seoses, millises ulatuses ei saa „asjaomane üldsus” ehk üldsus, keda osutatud keskkonnaalaste otsuste tegemise kord mõjutab või võib mõjutada, või kelle huvidega see on seotud, kasutada õigusi, mis peaksid neile kuuluma direktiiviga 2003/35 sisse viidud muudatuste kohaldamisel.

59

Lõpetuseks tuleb märkida, et komisjoni argumendid, mis seonduvad kohtupraktikas esineva arusaamaga keskkonnavaldkonnas tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide kui „asjaomase üldsuse” rollist, puudutavad peamiselt võimalikke puudusi nendele organisatsioonidele ette nähtud õiguste tegelikul rakendamisel, eelkõige kohtuliku järelevalve valdkonnas, kuid need argumendid väljuvad Euroopa Kohtule esitatud direktiivi üle võtmata jätmise etteheite raamest.

60

Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud teine etteheide, mis puudutab direktiivi 2003/35 artikli 3 punkti 1 ülevõtmise nõuet.

61

Komisjoni sõnul ei ole direktiivi 2003/35 artikli 3 punkte 3–6 ning artikli 4 punkte 2 ja 3 täielikult üle võetud.

62

Nende sätete osas väidab Iirimaa, et üle võeti planeerimislubade süsteem, kuid nõustub samas, et lisaks on vaja võtta täiendavas põhjendatud arvamuses määratud tähtajaks seadusandlike meetmetega üle teisi loa andmise menetlusi puudutavad sätted.

63

Sama direktiivi artikli 4 punktide 2 ja 3 osas tunnistab Iirimaa, et tal tuleb need veel üle võtta ning teatada nende sätete täielikuks ülevõtmiseks võetud teatavatest meetmetest põhjendatud arvamuses määratud tähtaja jooksul.

64

Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis esineva olukorra alusel (vt eelkõige 4. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-173/01: komisjon vs. Kreeka, EKL 2002, lk I-6129, punkt 7, ja . aasta otsus kohtuasjas C-114/02: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2003, lk I-3783, punkt 9).

65

Vaidlust ei ole selles, et täiendavas põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppedes ei olnud Iirimaa vastu võtnud õigus- ja haldusnorme, mis tagaksid direktiivi 2003/35 artikli 3 punktide 3–6 ning artikli 4 punktide 2 ja 3 täieliku ülevõtmise. Pärast liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamist tehtud muudatusi ei saa Euroopa Kohus väljakujunenud kohtupraktika järgi arvesse võtta (vt eelkõige 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C-211/02: komisjon vs. Luksemburg, EKL 2003, lk I-2429, punkt 6).

66

Teine etteheide on seega direktiivi 2003/35 artikli 3 punktide 3–6 ning artikli 4 punktide 2 ja 3 üle võtmata jätmist puudutavas osas põhjendatud.

67

Komisjon väidab, et Iirimaa ei ole üle võtnud nõudeid, mis tulenevad direktiivi 2003/35 artikli 3 punktist 7 ning artikli 4 punktist 4, millega viidi sisse vastavalt direktiivi 85/337 artikkel 10a ning direktiivi 96/61 artikkel 15a. Komisjon toob esile viis argumenti teise etteheite selle osa toetuseks.

68

Esimeses argumendis, mis puudutab direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 7 ning artikli 4 punktiga 4 lisatud mõistet „küllaldane huvi”, väidab komisjon, et „olulise huvi” olemasolu näitamiseks kasutatav kriteerium, mida kohaldatakse PDA § 50 alusel kohtuliku järelevalve taotlusele kohaldatavas erimenetluses pädevate ametiasutuste poolt planeerimisasjades tehtud otsuste kontrollimiseks, ei vasta nimetatud direktiivis ette nähtud mõistele „küllaldane huvi”.

69

Selle kriteeriumi rangem kindlaksmääramine võrreldes direktiivi 85/337 artikliga 10a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 7, ning direktiivi 96/61 artikliga 15a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 4 punktiga 4, võrdub komisjoni sõnul direktiiviga 2003/35 seatud nõuete üle võtmata jätmisega.

70

Lõpetuseks selgitab komisjon, et kaks Iirimaa High Court’i otsust, mis on tehtud vastavalt 14. juulil ning 8. detsembril 2006 kohtuasjas Friends of the Curragh Environment Ltd tõendavad, et Iirimaal kehtivat kohtuliku järelevalve süsteemi ei saa käsitada direktiivi 2003/35 rakendavana; nimelt märkis High Court teises nimetatud kohtuotsustest, seoses mõiste „oluline huvi” analüüsiga, et nimetatud direktiivi ei ole Iiri õigusesse üle võetud.

71

Iirimaa vaidlustab High Court’i eespool nimetatud otsuste asjakohasuse, sest nimetatud kohtuotsused käsitlevad eelkõige küsimust direktiivi 2003/35 vahetust õigusmõjust.

72

Iirimaa lisab, et High Court’i 26. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas Sweetman näitab vastupidi, et selle direktiivi eespool nimetatud sätted on rakendatud kohtuliku järelevalve menetlusega, mida on täiendatud teatavates seadustes ette nähtud erinormidega, eelkõige PDA §-ga 50, ning olulise huvi olemasolu kriteeriumi on kohus kvalifitseerinud paindlikult, leides et see ei ole vastuolus direktiivi 85/337 artikliga 10a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 7.

73

Teises argumendis väidab komisjon, et üle võtmata on jäetud direktiivi 85/337 artikkel 10a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 7, ning direktiivi 96/61 artikkel 15a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 4 punktiga 4, põhjendades seda nii, et nimetatud sätteid ei ole Iiri õigusesse üle võetud vastuolus mõlema nimetatud artikli esimese lõiguga, mille kohaselt võib taotluse esitaja vaidlustada otsuste, meetmete ja puuduste sisulist seaduslikkust seoses direktiivi sätete kohase üldsuse kaasamisega.

74

Iirimaa väidab siinkohal, et nimetatud artiklid ei nõua, et ette tuleks näha otsuse sisu täielik kontrollimine, vaid tuleb anda lihtsalt võimalus otsuse sisu seaduslikkuse vaidlustamiseks. Niisugune kontroll on Iiri õiguses ette nähtud.

75

Iirimaa väidab ka, et direktiivi 85/337 artikliga 10a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 7, ning direktiivi 96/61 artikliga 15a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 4 punktiga 4, seatud nõuded on täielikult Iiri õigusesse üle võetud sellega, et on ette nähtud Iiri kohtute teostatav kohtulik järelevalve. Kohtuliku järelevalve eesmärk on võimaldada järelevalve teostamist kohtute ning haldusorganite otsuste ning tegevuse üle, et tagada, et neile antud ülesandeid täidetakse õigesti ning seaduslikult.

76

Iirimaa sõnul kohaldatakse kohtulikku järelevalve erimenetlust planeerimisasutuste vastu esitatud kaebuste suhtes, nagu on sätestatud PDA §-dega 50 ja 50a.

77

Komisjon väidab kolmandas argumendis, et Iirimaa ei ole võtnud ühtegi meedet, et tagada direktiivi 85/337 artiklis 10a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 7, ning direktiivi 96/61 artiklis 15a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 4 punktiga 4, ette nähtud menetluse kiirust puudutavate nõuete ülevõtmine.

78

Komisjon toob neljandas argumendis esile juba nimetatud üle võtmata jätmise, mis puudutab nõuet, et need menetlused ei oleks üle jõu käivalt kulukad, väites, et kulude osas puudub kohaldatav piirmäär summade suhtes, mida peab maksma kaebuse esitaja, kelle kaebus on tagasi lükatud, ning ükski seaduse säte ei sisalda viidet mitte üle jõu käivate menetluskulude kohta.

79

Iirimaa sõnul on olemasolevad menetlused seaduspärased, õiglased ega ole üle jõu käivalt kulukad. Lisaks võimaldavad need kiiresti kontrollida otsuseid, millele on osutatud direktiivides 85/337 ja 96/61, mida on muudetud direktiiviga 2003/35.

80

Lõpetuseks heidab komisjon viiendas argumendis Iirimaale ette, et viimane ei ole teinud üldsusele kättesaadavaks praktilist teavet halduslikus või kohtulikus korras läbivaatamismenetluste kasutamise võimaluse kohta, ehkki selline kohustus tulenes direktiivi 85/337 artikli 10a kuuendast lõigust, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 7, ning direktiivi 96/61 artikli 15a kuuendast lõigust, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 4 punktiga 4.

81

Iirimaa on seisukohal, et ta on selle kohustuse täitnud, sest käesoleva kohtuotsuse punktis 17 mainitud Order 84, mis sätestab kõrgeimate kohtute menetlusnormid, on õigusnorm ning lisaks on olemas internetilehekülg Iiri kohtute tegevuse kohta, mis kirjeldab erinevaid kohtuid ning nende pädevust ja annab võimaluse tutvuda High Court’i otsustega.

82

Mis puudutab põhjendatud huvi käsitlevat esimest argumenti, siis tuleneb direktiivi 85/337 artikli 10a esimese lõigu alapunktidest a ja b, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 7, ning direktiivi 96/16 artikli 15a esimese lõigu punktidest a ja b, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 4 punktiga 4, et liikmesriigid peavad tagama, et kooskõlas siseriikliku õigussüsteemiga oleks asjaomasel elanikkonnal, kellel on küllaldane huvi, või teisel juhul, kelle õigust on kahjustatud, kui liikmesriigi õigus seab selle eeltingimuseks, juurdepääs kaebuste lahendamisele nendes sätetes täpsustatud tingimustel, määrates kindlaks, mis moodustab küllaldase huvi ja õiguse kahjustatuse, kooskõlas eesmärgiga anda asjaomasele üldsusele laialdane juurdepääs õiguskaitsele.

83

Vaidlust ei ole selles, et Iirimaa on sellega, et ta lubab taotluse esitajatel, kes kuuluvad „asjaomase üldsuse” hulka ja võivad tugineda huvile, mis vastab PDA § 50A lõikes 3 nimetatud tingimustele, esitada kaebusi teatud planeerimismeetmete vastu, võtnud vastu sätted, millega ette nähtud õigus kaebuse lahendamiseks kohtusse pöörduda sõltub otseselt kaebuse esitaja põhjendatud huvist; nii leidis kohtujurist oma ettepaneku punktis 57.

84

Nagu selle kohta on leitud ka käesoleva otsuse punktis 49, vaidlustab komisjon üksnes teatud sätete üle võtmata jätmise, selgitades seejuures otsesõnu, et ta ei soovi tugineda mittevastavale või mittetäielikule ülevõtmisele ja seega ei ole alust kontrollida, kas Iirimaa kohtute kohaldatud ning tõlgendatud olulise huvi kriteerium on kooskõlas direktiivis 2003/35 sätestatud küllaldase huvi kriteeriumiga, mis tekitab ka küsimuse ülevõtmise kvaliteedi kohta, arvestades eriti selle direktiiviga liikmesriikidele antud pädevust määratleda ise direktiiviga seatud eesmärke arvesse võttes mõiste „küllaldane huvi”.

85

Lisaks on High Court’i teine otsus kohtuasjas Friends of the Curragh Environment Ltd, millele komisjon peamiselt tugineb, tehtud õiguse alusel, mis kehtis enne 2006. aastal PDA-sse sisse viidud muudatusi, mistõttu see ei ole igal juhul piisav, et tõendada põhikohtuasjas ette heidetud üle võtmata jätmise esinemist.

86

Järelikult ei ole esimene argument põhjendatud.

87

Teise argumendi osas ei ole vaidlust selles, et Iiri õiguses on lisaks kohtuliku järelevalve erimenetlusele, mida kohaldatakse kooskõlas PDA §-dega 50 ja 50A, olemas kõrgeimate kohtute menetlusnormidega (Order 84) ette nähtud kohtulik järelevalve. Vastava taotlusega saab nõuda otsuste ja meetmete tühistamist nii kohtute kui haldusorganite otsuste või tegevuse kontrollimise raames, tagamaks, et neile antud ülesandeid täidetakse seaduslikult.

88

Nii kehtestatud erinevaid taotlusi, mida saab kohtule esitada, võib esitada otsuste, meetmete ja nende puudumise peale, mis puudutavad direktiivide 85/337 ning 96/61, mida on muudetud direktiiviga 2003/35, sätteid seoses üldsuse kaasamisega eelkõige planeerimisvaldkonnas; seega saab seda käsitada direktiivi 85/337 artikli 10a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 7, ning direktiivi 96/61 artikli 15a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 4 punktiga 4, ülevõtmisena, kuna need nõuavad, et taotleja saaks vaidlustada otsuste, meetmete ja puuduste sisulist või protseduurilist seaduslikkust.

89

Kuna Euroopa Kohtule ei ole esitatud nimetatud sätete ebaõigel ülevõtmisel põhinevat etteheidet, ei saa nimetatud kohus kontrollida komisjoni argumente seoses kohtuliku järelevalve raames tegelikult toimuva kontrolli ulatusega, nii nagu see ilmneb eelkõige High Court’i kohtupraktikast.

90

Teine argument ei ole seega põhjendatud.

91

Seoses kolmanda argumendiga, mis käsitleb direktiivi 85/337 artikli 10a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 7, ning direktiivi 96/61 artikli 15a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 4 punktiga 4, üle võtmata jätmist osas, milles need seavad nõuded menetluste kiirusele, tuleb märkida, et kuna PDA § 50A lõigete 10 ja 11 alapunktist b tuleneb, et kohtud peavad menetlusi läbi viima maksimaalse hoolsusega, mida korrakohane õigusemõistmine võimaldab, ei ole see argument käesoleva otsuse punktis 49 toodut arvestades põhjendatud.

92

Neljanda argumendi osas, mis puudutab menetluskulusid, tuleneb direktiivi 85/337 artiklist 10a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 7, ning direktiivi 96/61 artiklist 15a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 4 punktiga 4, et neis sätestatud menetlused ei tohi olla üle jõu käivalt kulukad. Siin on mõeldud üksnes sellises menetluses osalemisega tekkinud kulutusi. Selline kirjeldus ei keela kohtutel välja mõista kohtukulusid, arvestades, et nende summa vastaks nimetatud nõudele.

93

Kuigi vaidlust ei ole selles, et Iirimaa kohtud võivad jätta kohtuvaidluse kaotanud poolelt kohtukulud välja mõistmata ja isegi mõista need välja teiselt poolelt, tuleb märkida, et tegemist on üksnes kohtupraktikaga.

94

Sellist kohtupraktikat, mis ei ole järjepideva iseloomuga, ei ole Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga seatud ja käesoleva otsuse punktides 54 ja 55 meenutatud nõudeid arvestades ei ole võimalik käsitada nende kohustuste nõuetekohase täitmisena, mis tulenevad direktiivi 85/337 artiklist 10a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 7, ning direktiivi 96/61 artiklist 15a, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 4 punktiga 4.

95

Neljas argument ei ole seega põhjendatud.

96

Viienda argumendi osas tuleb meenutada, et direktiivi 2003/35 üheks peamiseks aluseks on edendada õiguskaitse kättesaadavust, mis ühtib ka keskkonnateabe kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni eesmärkidega.

97

Selles osas tuleb kohustust teha üldsusele kättesaadavaks praktiline teave halduslikus või kohtulikus korras läbivaatamismenetluste kasutamise võimaluse kohta, mis on ette nähtud direktiivi 85/337 artikli 10a kuuendas lõigus, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 3 punktiga 7, ning direktiivi 96/61 artikli 15a kuuendas lõigus, mis viidi sisse direktiivi 2003/35 artikli 4 punktiga 4, hinnata kui kohustust saavutada konkreetne tulemus, mille elluviimise peavad liikmesriigid tagama.

98

Üldsusele antud õigusi puudutavat teavet sisaldavate spetsiifiliste õigus- või haldusnormide puudumisel ei saa halduslikus ja kohtulikus korras läbivaatamismenetlusi puudutavate reeglite üksnes avalikustamist või elektroonilist rakendamist käsitada asjaomasele üldsusele piisavalt selgelt ja täpselt keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise õigustest teadasaamise tagamisena.

99

Järelikult tuleb hagiavalduse viienda argumendiga nõustuda.

100

Eeltoodust järeldub, et teine etteheide on neljandat ja viiendat argumenti arvestades põhjendatud osas, milles see puudutab direktiivi 2003/35 artikli 3 punkti 7 ning artikli 4 punkti 4 ülevõtmise nõuet.

101

Komisjon väidab, et talle Iirimaa poolt edastatud teave direktiivi 2003/35, millega viidi direktiivi 85/337 artikkel 10a ning direktiivi 96/61 artikkel 15a, normide ülevõtmise kohta ei ole piisav.

102

Komisjon väidab selle kohta, et Iirimaa ei ole teatanud talle asjaomasele üldsusele kohtupraktikaga loodud juurdepääsust kohtulikule järelevalvele või konkreetsetest seaduse sätetest, mis tõendaksid, et nende normidega ette nähtud õigused ja kohustused on üle võetud eelkõige nõude osas, et kohtulik kontroll oleks erapooletu, õiglane, õigeaegne ning mitte üle jõu käivalt kulukas.

103

Komisjon lisab, et talle ei ole teatatud siseriiklikust kohtupraktikast, mis käsitleks otseselt õiguskaitsevahendite kasutamist seoses direktiiviga 2003/35 ja eelkõige ei saatnud Iirimaa ise talle High Court’i poolt kohtuasjas Friends of Curragh Environment Ltd langetatud otsuseid, millest komisjon sai teada sõltumatu allika kaudu.

104

Iirimaa tunnistab, et ta ei ole täielikult täitnud direktiivi 2003/35 artiklis 6 sätestatud komisjonile teatamise kohustust. Ta täpsustab siiski, et kuna selle direktiivi artikli 3 punkti 7 ning artikli 4 punkti 4 sätted olid juba olemasolevate õigusaktidega üle võetud, ei olnud tal kohustust nendest õigusaktidest teatada.

105

On alust meenutada, et kuigi EÜ artiklil 226 põhinevas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses tuleb komisjonil, kes on kohustatud tõendama väidetava liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu, esitada Euroopa Kohtule nimetatud kohustuste rikkumise tuvastamiseks vajalikud tõendid, ilma et komisjon võiks seejuures tugineda ühelegi oletusele, on teisalt ka liikmesriikidel EÜ artiklist 10 tulenev kohustus aidata kaasa komisjoni ülesannete täitmisele, mis EÜ artikli 211 kohaselt hõlmab muu hulgas kohustust tagada, et asutamislepingu sätteid ja institutsioonide poolt selle alusel võetud meetmeid rakendatakse (vt eelkõige 12. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-408/97: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2000, lk I-6417, punktid 15 ja 16, ning . aasta otsus kohtuasjas C-456/03: komisjon vs. Itaalia, EKL 2005, lk I-5335, punkt 26).

106

Eesmärkidel, mida on meenutatud eespool osundatud kohtupraktikas, sätestab direktiivi 2003/35 artikkel 6 sarnaselt teiste direktiividega liikmesriikidele teatamiskohustuse.

107

Teave, mida liikmesriigid on seega kohustatud komisjonile esitama, peab olema selge ja täpne. Selles peab olema üheselt ära näidatud, millised on need õigus- ja haldusnormid, mille abil liikmesriik on enda hinnangul täitnud direktiivist tulenevad erinevad kohustused. Sellekohase teabe puudumisel ei ole komisjonil võimalik tuvastada, kas liikmesriik tegelikult ja täies ulatuses direktiivi täidab. Liikmesriigi teatamiskohustuse rikkumine kas igasuguse teabe andmata jätmisega või ebaselge või ebatäpse teabe edastamisega võib iseenesest olla alus EÜ artiklis 226 ette nähtud liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetluse algatamisele (vt eespool viidatud 16. juuni 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 27).

108

Lisaks, kui direktiivi ülevõtmise võib tagada juba kehtivas siseriiklikus õiguses sätestatud korraga, ei vabasta see järeldus liikmesriike formaalsest kohustusest teatada komisjonile vastavast siseriiklikust korrast, et viimane saaks hinnata asjaomase korra vastavust direktiivi nõuetele (vt selle kohta eespool viidatud 16. juuni 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 30).

109

Osas, milles juba kehtiv õigus võib üksinda tagada direktiivi 2003/35 keskkonnaasjades kohtusse pöördumist puudutavate sätete rakendamise, tuleb Iirimaal käesolevas asjas teatada komisjonile nendest asjassepuutuvatest õigus- ja haldusnormidest, ilma et ta võiks tõhusalt tugineda väitele, et ta on nende siseriiklike sätete olemasolust juba teatanud seoses direktiivide 85/337 ning 96/61 ülevõtmisega, enne direktiiviga 2003/35 sisseviidud muudatusi kohaldatud redaktsioonis.

110

Ka juhul, kui Iirimaa väidab, et ülevõtmist konstateeriti siseriiklike kohtute, eelkõige High Court’i praktikas, pidi ta komisjonile teatama kohtupraktika täpse seisu esiteks selleks, et komisjon saaks kontrollida, kas liikmesriik oli tegelikult rakendanud direktiivi 2003/35 vaid seeläbi, et kohaldas enne selle direktiivi jõustumist kehtinud siseriiklikku õigust, ja teiseks selleks, et komisjonile oleks tagatud talle asutamislepingust tuleneva kontrollikohustuse täitmine.

111

Järelikult on põhjendatud teine etteheide selles osas, mis puudutab komisjonile teatamise kohustuse rikkumist.

112

Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et kuna Iirimaa

siis on Iirimaa rikkunud kohustusi, mis tulenevad talle vastavalt direktiivist 85/337, mida on muudetud direktiiviga 97/11, ning direktiivi 2003/35 artiklist 6.

113

Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

114

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama kodukorra artikli 69 lõike 3 alusel võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, või kui tegemist on eriliste põhjustega.

115

Kuna komisjon on käesolevas kohtuasjas Iirimaalt kohtukulude väljamõistmist nõudnud, tuleb arvestada asjaolu, et oluline osa hageja nõudeid jääb rahuldamata. Seega tuleb otsustada, et pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: