1

Apellatsioonkaebuses esitab K. Gorostiaga Atxalandabaso nõude tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 24. aprilli 2007. aasta määrus kohtuasjas T-132/06: Gorostiaga Atxalandabaso vs. parlament (edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus”), millega Esimese Astme Kohus jättis osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata tema hagi, milles paluti tühistada Euroopa Parlamendi peasekretäri . aasta otsus, mis korrigeeris teatavate hageja saadud parlamendiliikme kuluhüvitiste ja toetuste sissenõudmise menetlust (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja (edaspidi „kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri”) artikli 27 lõiked 3 ja 4 sätestavad:

„3.   Kui peasekretär veendub pärast konsulteerimist kvestoritega, et [Euroopa Parlamendi] liikmetele on käesoleva eeskirja alusel hüvitisi alusetult välja makstud, annab ta juhised kõnesolevalt parlamendiliikmelt nende summade sissenõudmiseks.

4.   Erandjuhtudel võib juhatus peasekretäri ettepanekul ja pärast konsulteerimist kvestoritega vastavalt finantsmääruse artiklile 73 ja selle rakendussätetele teha peasekretärile ülesandeks peatada ajutiselt parlamendiliikmele hüvitiste maksmine seniks, kuni parlamendiliige on talle alusetult makstud summad tagasi maksnud.

Juhatus võtab otsuse vastu, pidades silmas parlamendiliikme ametikohustuste täitmise tulemuslikkust ja institutsiooni töövõimet, kuulates enne otsuse vastuvõtmist ära kõnesoleva parlamendiliikme selgitused.”

3

Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74; edaspidi „finantsmäärus”), artikli 71 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Komisjonile kättesaadavaks tehtud omavahendid ja kõik saadaolevad summad, mis on kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele, tuleb kindlaks määrata peaarvepidajale antavas sissenõudekorralduses, millele järgneb võlgnikule saadetav võlateade; mõlemad koostab vastutav eelarvevahendite käsutaja.”

4

Finantsmääruse artikli 73 lõike 1 teine lõik sätestab:

„Summade sissenõudmisel tasaarvestab peaarvepidaja ühenduste nõuded võlgnikele samaväärsete nõuetega, mis viimastel on ühenduste suhtes ja mis on kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele.”

5

Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse määruse nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145), artikkel 83 sätestab:

„Pärast vastutava eelarvevahendite [käsutaja] ja võlgniku teavitamist nõuab peaarvepidaja menetluse igas etapis kindlaksmääratud saadaolevad summad sisse tasaarvestuse teel, kui võlgnikul on ühenduste vastu kindel, kindlasummaline ja maksmisele kuuluv nõue ning see on maksekorraldusega kindlaksmääratud summa.” [täpsustatud tõlge]

6

Parlamendi juhatuse (edaspidi „juhatus”) poolt 27. aprillil 2005 vastu võetud Euroopa Parlamendi eelarve täitmise sise-eeskirja artikli 5 punktid 3 ja 4 sätestavad:

„3.   Parlamendi volitusel tegutseva presidendi otsusega delegeeritakse peasekretärile eelarvevahendite käsutamise üldvolitused. Rakenduseeskirjade artikli 87 lõike 4 esimeses lõigus ette nähtud kindlaksmääratud saadaoleva summa sissenõudmisest loobumist puudutavate otsuste tegemine on siiski presidendi pädevuses.

4.   Eelarvevahendite käsutamise üldvolituse alusel võib anda edasivolitusi. Eelarvevahendite käsutamise volitusi teostavad volitatud edasivolituste piires.”

7

Apellant on endine Euroopa Parlamendi saadik, kes täitis oma mandaadist tulenevaid ülesandeid viienda koosseisu ajal (1999–2004). Apellandi saadud sekretariaadikulude hüvitiste kasutamist põhjendavate tõendite olemasolu kontrollimise tulemusel järeldas parlamendi peasekretär (edaspidi „peasekretär”) 24. veebruari 2004. aasta otsuses, et sellele saadikule on alusetult üle kantud 176576 eurot. Peasekretär määras parlamendile tagasimakstavaks summaks 118360,18 eurot, kuna apellant oli osa oma võlast juba tagasi maksnud.

8

Mainitud 24. veebruari 2004. aasta otsuses märkis peasekretär, et kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artikli 16 lõike 2 ja artikli 27 lõike 3 kohaselt tuleb 118360,18 eurot sisse nõuda sel teel, et tehakse tasaarvestus selliste parlamendiliikme toetustega, mis on apellandi valimismandaadist tulenevate ülesannete täitmise seisukohast kõige vähem olulised, st osaga üldkulude hüvitisest ja elamiskulude hüvitisest. Lisaks nägi see otsus ette, et kui apellandi ametikohustuste täitmine lõpeb, peetakse võlgnetava summa jääk kinni ajutisest ametiaja lõppemisega seotud hüvitisest ja kõigist muudest talle tehtavatest maksetest.

9

Apellant esitas 20. aprillil 2004 Esimese Astme Kohtule hagi . aasta otsuse tühistamiseks.

10

22. detsembri 2005. aasta otsusega kohtuasjas T-146/04: Gorostiaga Atxalandabaso vs. parlament (EKL 2004, lk II-5989, edaspidi „Gorostiaga kohtuotsus”) tühistas Esimese Astme Kohus osaliselt . aasta otsuse.

11

Gorostiaga kohtuotsuse punktis 84 märkis Esimese Astme Kohus, et 24. veebruari 2004. aasta otsuses on tegelikult kaks osa: esiteks peasekretäri tõdemus, et otsuses märgitud summad on apellandile makstud alusetult ja need tuleb sisse nõuda, ning teiseks otsus teostada sissenõudmine apellandile makstavate hüvitiste tasaarvestuse teel.

12

Esimese Astme Kohus lükkas tagasi kõik 24. veebruari 2004. aasta otsuse esimest osa puudutavad väited ehk väited, mis käsitlesid seda, kas apellandil on kohustus parlamendile tagasi maksta selles otsuses määratud summa ja milline on selle kohustuse ulatus.

13

24. veebruari 2004. aasta otsuse teise osa kohta märkis Esimese Astme Kohus Gorostiaga kohtuotsuse punktis 97 järgmist:

„Kuna peasekretäril puudub pädevus otsustada asjaomase tasaarvestuse üle, kui tal ei ole selleks [kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja] artikli 27 lõikes 4 ette nähtud menetluse kohast juhatuse volitust, siis tuleb [24. veebruari 2004. aasta] otsus tühistada selles osas, milles nähakse ette selline tasaarvestus.”

14

Gorostiaga kohtuotsuse peale ei esitatud apellatsioonkaebust.

15

Mainitud kohtuotsuse alusel tegi juhatus 1. veebruari 2006. aasta otsusega peasekretärile kohustuseks nõuda apellandile alusetult makstud summad sisse vastavalt kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artikli 27 lõikele 4.

16

Peasekretär edastas 22. märtsi 2006. aasta kirjaga apellandile vaidlusaluse otsuse, mis sisuliselt kordab . aasta otsust.

17

Vaidlusaluse otsuse resolutiivosa punkti 1 kohaselt on parlamendi peaarvepidaja kohustatud nõudma vastavalt finantsmääruse artiklile 73 sisse 118360,18 eurot, mis apellant võlgneb parlamendile. Resolutiivosa punktides 1 ja 2 on täpsustatud, et apellandile alusetult makstud summa sissenõudmine võib toimuda apellandile makstavate hüvitiste ja muude summadega tasaarvestuse teel.

18

Esimese Astme Kohtu kantseleisse 12. mail 2006 saabunud hagiavalduses palus apellant tühistada vaidlusaluse otsuse ja mõista kohtukulud välja parlamendilt.

19

Apellant põhjendas oma hagi 11 väitega, mis kõik lükati Esimese Astme Kohtu poolt tagasi. Alljärgnevalt uuritakse ainult neid väiteid, mille tagasilükkamine on apellatsioonkaebuses vaidlustatud.

20

Esimese väitega, et rikutud on seadusjõus kohtuotsust, väidab apellant sisuliselt seda, et vaidlusaluse otsusega ei saa õiguspäraselt korrigeerida menetlust, mille Esimese Astme Kohus on tunnistanud ebaseaduslikuks pädevuse puudumise tõttu.

21

Selle kohta märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 30 ja 32 järgmist:

[…]

22

Seetõttu lükkas Esimese Astme Kohus ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi apellandi poolt hagi põhjenduseks esitatud esimese väite.

23

Hagi põhjenduseks esitatud kolmandas väites viitas apellant vääramatule jõule, mis muutis tal võimatuks tõendite esitamise oma teatud kulude kohta.

24

Selle väite lükkas Esimese Astme Kohus tagasi kui ilmselgelt vastuvõetamatu, kuna see seadis kahtluse alla seadusjõus Gorostiaga kohtuotsuse (vaidlustatud kohtumääruse punktid 49–54). Gorostiaga kohtuotsuse järgi oli peasekretär õigustatult tõdenud, et kõnesolev summa kanti apellandile üle alusetult ning tuleb seetõttu sisse nõuda.

25

Apellandi poolt oma hagi põhjenduseks esitatud seitsmenda väite esimeses osas vaidlustas apellant asjaolu, et parlament ei olnud talle juhatuse 1. veebruari 2006. aasta otsusest teatanud. Sellega rikkus parlament vastu võetud hea haldustava eeskirja (edaspidi „hea haldustava eeskiri”) artiklit 20, mis näeb ette kohustuse kodanike õigusi või huve mõjutavatest otsustest kirjalikult teatada.

26

Esimese Astme Kohus lükkas selle väite tagasi, põhjendades vaidlustatud kohtumääruse punktides 72 ja 73 seda järgmiselt:

27

Apellant palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

28

Parlament palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

29

Apellant palus Euroopa Kohtu kantseleisse 31. oktoobril 2007 esitatud dokumendis, et Euroopa Kohus teeks määruse kirjaliku menetluse uuendamiseks. Selle taotluse põhjendamiseks viitas ta uuele faktilisele asjaolule – parlamendi . aasta kirjale, milles talt nõuti 77961 euro tasumist pärast seda, kui vaidlustatud kohtumäärusega jäeti tema hagi Esimese Astme Kohtus läbi vaatamata.

30

Sellega seoses olgu meenutatud, et vastavalt kodukorra artikli 42 lõikele 2 ja artiklile 118 ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.

31

Sellega ei ole aga antud juhul tegemist. Piisab, kui märkida, et apellandi viidatud väidetavalt uut faktilist asjaolu ei saa seostada ühegi uue või varasema väitega, mida ta on oma apellatsioonkaebuse raames esitanud. Igal juhul on see faktiline asjaolu käesoleva otsuse jaoks asjakohatu. Kui parlament nõudis 17. oktoobri 2007. aasta kirjas võlgnetava summa tasumist, piirdus ta järelduste tegemisega vaidlustatud kohtumäärusest, mille osas ei ole ka nõutud ajutiste meetmete kohaldamist ega täitmise peatamist. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 60 esimese lõigu kohaselt ei ole apellandi esitatud apellatsioonkaebusel kohtumääruse suhtes peatavat toimet.

32

Neil asjaoludel tuleb jätta rahuldamata apellandi taotlus kirjaliku menetluse uuendamiseks.

33

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant kuus väidet: esiteks, rikutud on kaitseõigusi, võistlevuse põhimõtet ja õigust õiglasele menetlusele; teiseks, rikutud on põhiõigust erapooletule kohtule; kolmandaks, valesti on hinnatud Gorostiaga kohtuotsuse ulatust; neljandaks, Esimese Astme Kohus keeldus süstemaatiliselt ja automaatselt võtmast arvesse tema argumente vaidlusaluse otsuse tühistamiseks; viiendaks, Esimese Astme Kohus keeldus hindamast vääramatu jõuga seonduvat väidet, ja kuuendaks, Esimese Astme Kohus keeldus kontrollimast hea halduse põhimõtte järgimist.

34

Esimeses väites kinnitab apellant, et Esimese Astme Kohtu valik lahendada tema hagi määrusega vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklile 111 võttis talt võimaluse vastata parlamendi argumentidele ja võimaluse olla ära kuulatud. Kuna Esimese Astme Kohus talle enne kohtuasja määrusega lahendamist sellisest valikust ei teatanud, võttis Esimese Astme Kohus talt selle valiku vaidlustamise võimaluse. Sellega rikkus Esimese Astme Kohus kaitseõigusi, võistlevuse põhimõtet ja õigust õiglasele menetlusele.

35

Parlament väidab vastu, et Esimese Astme Kohus kohaldas kodukorra artiklit 111 õigesti ega rikkunud apellandi kaitseõigusi.

36

Olgu meenutatud, et Euroopa Kohus on varem asunud seisukohale, et Esimese Astme Kohtu kodukorra artikliga 111 ette nähtud menetluse kohaldamine ei kahjusta iseenesest õigust nõuetekohasele ja tõhusale kohtumenetlusele, kuna see säte on kohaldatav ainult juhtudel, kui on selge, et Esimese Astme Kohus ei ole pädev hagi arutama, või kui hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu. Seega kui apellant leiab, et Esimese Astme Kohus ei ole artiklit 111 õigesti kohaldanud, peab ta vaidlustama Esimese Astme Kohtu hinnangu selle sätte kohaldamise tingimustele (vt selle kohta 3. juuni 2005. aasta määrus kohtuasjas C-396/03 P: Killinger vs. Saksamaa jt, EKL 2005, lk II-4967, punkt 9).

37

Antud juhul piisab tõdemisest, et apellant piirdus põhjendatud määruse kasutamise kritiseerimisega, mainimata artikli 111 kohaldamise tingimusi ja seadmata kahtluse alla tõlgendust, mille Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtumääruses sellele artiklile andis.

38

Neil asjaoludel tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata esimene väide, mille apellant oma kaebuse põhjenduseks esitas.

39

Teises väites viitab apellant sellele, et rikutud on õigust erapooletule kohtule, mis on ette nähtud 4. novembril 1950 Roomas allakirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 ning Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 (EÜT C 364, lk 1; ELT C 303, 14.12.2007, lk 1). Selline rikkumine tulenes vaidlustatud kohtumääruse aluseks olnud asja määramisest kojale, mis koosnes kohtunikest, k.a presidendi ja ettekandja-kohtuniku funktsioone täitvad kohtunikud, kes olid kuulunud Gorostiaga kohtuotsuse teinud kohtukoosseisu. Erapooletuse põhimõtte järgimine eeldab, et sama kohtunik ei saa isegi samas kohtuastmes arutada asja, mille aluseks on samad või samalaadsed faktilised asjaolud nagu kohtuasjas, mida ta on juba arutanud.

40

Parlament väidab vastu, et apellandi argumendil puudub igasugune õiguslik põhjendus ning seda ei toeta ühenduse kohtupraktika. Peale selle rõhutab ta, et vaidlustatud kohtumääruse aluseks olnud asjas käsitleti eelkõige küsimust, kas parlament on täitnud Gorostiaga kohtuotsusest tulenevad kohustused. Seetõttu pole põhjust kritiseerida asjaolu, et neid kahte kohtuasja on arutanud samad kohtunikud.

41

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikes 1 sätestatud õigus õiglasele menetlusele on põhiõigus, mida Euroopa Liit järgib EL artikli 6 lõike 2 alusel kui üldpõhimõtet (26. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt, EKL 2007, lk I-5305, punkt 29, ja . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-341/06 P ja C-342/06 P: Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, EKL 2008, lk I-4777, punkt 44).

42

Sellise õiguse vältimatuks eelduseks on iga isiku võimalus pöörduda sõltumatusse ja erapooletusse kohtusse. Nagu Euroopa Kohus on täpsustanud, on kohtu koosseisu puudutavad tagatised nurgakivi sõltumatule kohtulikule arutamisele, millest kinnipidamist peab ühenduse kohus kontrollima, kui viidatakse niisuguse õiguse rikkumisele ja sellekohane vastuväide ei ole esmapilgul ilmselgelt tõsiseltvõetamatu (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, punktid 46–48).

43

Kuid Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole siiski asjaolu, et esimesel korral asja arutanud kohtunikud osalevad teises kohtukoosseisus, mis peab sama asja uuesti arutama, iseenesest vastuolus õiglase kohtuliku arutamise nõuetega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, punktid 58 ja 59 ning osundatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika).

44

Asjaolu, et üks või mitu kohtunikku osaleb järjestikustes kohtukoosseisudes ja täidab neis samu ülesandeid, näiteks presidendi või ettekandja-kohtuniku ülesandeid, on iseenesest tähtsusetu erapooletuse nõude järgimise hindamisel, kuna neid ülesandeid täidetakse kollegiaalses kohtukoosseisus (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, punkt 53).

45

Niisugused kaalutlused kehtivad veel enam juhul, kui kaks järjestikust kohtukoosseisu ei aruta mitte sama asja, nagu see oli eespool viidatud kohtuotsuse Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt aluseks olnud asjas, kus oli tegemist kohtuasja tagasisaatmisega Esimese Astme Kohtule pärast esimeses astmes tehtud kohtuotsuse tühistamist Euroopa Kohtu poolt, vaid kahte eraldiseisvat, kuid teatud määral seotud kohtuasja, nagu antud juhul.

46

Lisaks olgu märgitud, et erapooletuse nõue hõlmab kahte aspekti. Esiteks on nõutav, et kohus peab olema subjektiivselt erapooletu, mis tähendab, et ükski selle liikmetest ei ilmuta erapoolikust ega isiklikke eelarvamusi; isiklikku erapooletust eeldatakse kuni vastupidise tõendamiseni. Teiseks peab kohus olema objektiivselt erapooletu, see tähendab, et ta peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada põhjendatud kahtlusi (eespool viidatud kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, punkt 54, ning Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. veebruari 1993. aasta otsus kohtuasjas Fey vs. Austria, A-seeria nr 255-A, lk 12, punkt 28; . aasta otsus kohtuasjas Findlay vs. Ühendkuningriik, Recueil des arrêts et décisions 1997-I, lk 281, punkt 73, ning . aasta otsus kohtuasjas Forum Maritime SA vs. Rumeenia, kohtuotsuste kogumikus veel avaldamata, punkt 116).

47

Käesoleva asja kohta olgu esiteks märgitud, et apellant ei sea ühegi argumendiga kahtluse alla Esimese Astme Kohtu liikmete isiklikku erapooletust, mida ta on kinnitanud ka kohtuistungil.

48

Peale selle olgu meenutatud, et apellant ei ole Gorostiaga kohtuotsuse peale apellatsioonkaebust esitanud ning pealegi andis see otsus talle osaliselt õiguse.

49

Apellant ei too esile ühtegi asjaolu, mis laseks kahelda Esimese Astme Kohtu erapooletuses. Ta viitab kõigest samade kohtunike osalemisele kahes kõnealuses kohtukoosseisus ehk asjaolule, mis käesoleva otsuse punktidest 43–45 nähtuvalt ei ole iseenesest vastuolus õiglase kohtuliku arutamise nõuetega.

50

Seega tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

51

Oma kolmanda ja neljanda väitega, mida tuleb uurida koos, heidab apellant Esimese Astme Kohtule sisuliselt ette, et Esimese Astme Kohus otsustas valesti, et apellandi poolt esimeses kohtuastmes esitatud argumendid, mis seadsid kahtluse alla vaidlusaluse otsuse seaduslikkuse, olid ilmselgelt vastuvõetamatud seadusjõus Gorostiaga kohtuotsuse eiramise tõttu. Pärast Gorostiaga kohtuotsusega 24. veebruari 2004. aasta otsuse tühistamist oleks tulnud seda otsust käsitada kui täies ulatuses tühist ning selle vastuvõtmisele viinud menetlust ei oleks saanud korrigeerida. Neil asjaoludel oli vaidlusaluse otsuse puhul tegemist uue, . aasta otsusest erineva otsusega, mistõttu oleks Esimese Astme Kohus pidanud uurima kõiki apellandi esitatud väiteid.

52

Parlament ei nõustu nende argumentidega, viidates eelkõige sellele, et Gorostiaga kohtuotsuses leidis Esimese Astme Kohus, et parlament oli õigesti tuvastanud, et teatavad parlamendiliikme hüvitised kanti apellandile üle alusetult. Seega oli 24. veebruari 2004. aasta otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluse korrigeerimine õiguspärane.

53

Kõigepealt tuleb tõdeda, et nagu käesoleva otsuse punktis 11 märgitud, oli 24. veebruari 2004. aasta otsuses tegelikult kaks osa: esiteks tõdemus, et otsuses märgitud summad on apellandile makstud alusetult ja need tuleb sisse nõuda, ning teiseks otsus võimaluse korral teostada sissenõudmine apellandile maksta jäänud hüvitiste tasaarvestuse teel.

54

Gorostiaga kohtuotsusega selle otsuse tühistamine puudutab kohtuotsuse punktist 169 ja resolutiivosa punktist 1 tulenevalt ainult otsuse teist osa, kuna Esimese Astme Kohus leidis, et peasekretäril puudub pädevus anda korraldus apellandi võlgnetava summa sissenõudmiseks tasaarvestuse teel, kui juhatus ei ole talle seda ülesandeks teinud vastavalt kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artikli 27 lõikele 4. Seevastu kõik 24. veebruari 2004. aasta otsuse esimese osa seaduslikkust puudutavad väited lükkas Esimese Astme Kohus tagasi.

55

Niisiis tühistas Esimese Astme Kohus 24. veebruari 2004. aasta otsuse üksnes selles osas, milles see nägi ette, et apellandi võlgnetav summa tuleb sisse nõuda tasaarvestuse teel, jättes ülejäänud osas hagi rahuldamata.

56

Seega vastupidi apellandi väidetule ei takista 24. veebruari 2004. aasta otsuse osaline tühistamine peasekretäril jätkata võlgnetava summa sissenõudmise menetlust pärast seda, kui juhatus on teda nõuetekohaselt volitanud vastavalt kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artikli 27 lõikele 4, nagu seda on tõlgendatud Gorostiaga kohtuotsuses. Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 30 õigesti, et tühistatud akti asendamisele suunatud menetlust võib jätkata täpselt sellest punktist, milles tekkis tuvastatud õigusvastasus, ning see ei tarvitse mõjutada ettevalmistavaid akte (vt selle kohta . aasta otsus kohtuasjas C-415/96: Hispaania vs. komisjon, EKL 1998, lk I-6993, punktid 31 ja 32).

57

Veel tuleb märkida, et Gorostiaga kohtuotsuse peale ei esitatud Euroopa Kohtule apellatsioonkaebust ning järelikult on selle resolutsioon ja seda toetavad põhjendused jõustunud (1. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-442/03 P ja C-471/03 P: P & O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, EKL 2006, lk I-4845, punktid 44 ja 47 ning viidatud kohtupraktika). Seega ei ole võimalik Esimesel Astme Kohtult uuesti küsida ega Esimese Astme Kohtul uuesti hinnata, kas sissenõutavad summad saadi alusetult ja kas apellant on kohustatud need tagastama, ilma et seejuures eirataks seadusjõus Gorostiaga kohtuotsust.

58

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et varasema akti seadusjõud on aktil niivõrd, kuivõrd see lihtsalt kordab varasema akti seda osa, mida ei ole tühistatud (vt selle kohta 16. veebruari 1965. aasta otsus kohtuasjas 14/64: Barge vs. Ülemamet, EKL lk 69, punkt 11).

59

Kuna vaidlusalune otsus sätestab täpselt samas sõnastuses nagu 24. veebruari 2004. aasta otsus, et 118360,18 euro suurune summa kanti apellandile üle alusetult ja tuleb sisse nõuda, leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 53 õigesti, et kõik vaidlusaluse otsuse seaduslikkust selles osas kahtluse alla seadvad väited tuleb ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

60

Sellest järelduvalt tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata kolmas ja neljas väide, mille apellant oma kaebuse põhjenduseks esitas.

61

Viienda väitega kinnitab apellant, et Esimese Astme Kohus ei talitanud õigesti, kui ta jättis uurimata vääramatu jõuga seonduva väite põhjendusel, et Gorostiaga kohtuotsusest tulenevalt on 24. veebruari 2004. aasta otsusel seadusjõus kohtuotsuse mõju.

62

Esimese Astme Kohus leidis vääralt, et tegemist on Gorostiaga kohtuotsuses juba uuritud väitega, sest tegelikult põhineb see väide mainitud kohtuotsusest hilisematel asjaoludel ehk sellel, et Hispaania justiitsminister jättis vastamata kirjale, mille apellant talle saatis 15. aprillil 2006, et saada koopia raamatupidamisdokumentidest, mis on seotud Euroopa saadiku mandaadist tulenevate ülesannete täitmisega.

63

Parlament väidab vastu, et vaidlustatud kohtumääruses tõlgendas Esimese Astme Kohus õigesti kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet, kuna apellant oli Gorostiaga kohtuotsuse aluseks olnud asjas juba esitanud sisuliselt samasuguse väite, tuginedes samadele argumentidele.

64

Mis puudutab konkreetsemalt 15. aprilli 2006. aasta kirjale vastamata jätmist, siis märgib parlament, et see argument esitati Esimese Astme Kohtus mitte seoses vääramatu jõu väitega, vaid seoses väitega, mis lükati vaidlustatud kohtumääruses tagasi ja millele antud hinnangut ei ole apellant apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Igal juhul on tegemist vaidlusalusest otsusest hilisemate asjaoludega, mis järelikult ei ole selle tühistamise puhul asjassepuutuvad.

65

Esiteks tuleb märkida, et asjaolud, millele apellant seoses vääramatu jõu väitega esimeses kohtuastmes viitas, et põhjendada, miks tal oli võimatu oma raamatupidamisdokumente esitada, on identsed asjaoludega, millel põhines üks väidetest 24. veebruari 2004. aasta otsuse tühistamise hagis ning mille Esimese Astme Kohus Gorostiaga kohtuotsuses tagasi lükkas.

66

Seega oli Esimese Astme Kohtul käesoleva otsuse punktides 57–59 toodud põhjustel õigus, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktides 53 ja 54 leidis, et vääramatul jõul põhinev tühistamisväide on ilmselgelt vastuvõetamatu.

67

Teiseks piisab Hispaania justiitsministri poolt apellandi 15. aprilli 2006. aasta kirjale vastamata jätmist puudutava väite osas tõdemisest, et isegi kui see võiks olla Euroopa Kohtu praktika mõttes vääramatu jõud, on tegemist asjaoluga, mis – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 87 märkis – on vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisest hilisem ega saanud ühelgi juhul mõjutada selle sisu.

68

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

69

Kuuenda väitega kinnitab apellant, et Esimese Astme Kohus ei talitanud õigesti, kui ta keeldus uurimast küsimust, kas parlament, jättes talle teatamata juhatuse 1. veebruari 2006. aasta otsusest, rikkus hea halduse põhimõtet, nagu see on sõnastatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 ja hea haldustava eeskirjas. Sellega seoses märgib ta, et sõltumata nende tekstide olemasolust kuulub õigus heale haldusele õiguse üldpõhimõtete hulka, mida institutsioonid peavad järgima.

70

Parlament väidab vastu, et Esimese Astme Kohus piirdus tõdemisega, et hea haldustava eeskiri on ettevalmistav akt, mitte õigustloov akt.

71

Kõigepealt tuleb tõdeda, et kuues väide lähtub vaidlustatud kohtumääruse vääritimõistmisest.

72

Apellandi poolt esimeses kohtuastmes esitatud väide lähtus üksnes sellest, et rikutud on hea haldustava eeskirja artiklit 20, mille kohaselt peab institutsioon esiteks jälgima, et kodanike õigusi või huve mõjutavatest otsustest asjaosalistele kohe pärast otsuse vastuvõtmist teatataks, ning teiseks hoiduma selle otsuse teistele allikatele edastamisest enne asjaosaliste teavitamist.

73

Vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei jätnud Esimese Astme Kohus uurimata, kas juhatuse 1. veebruari 2006. aasta otsusest teatamata jätmine tõi kaasa asjaosalise õiguste rikkumise. Esimese Astme Kohus märkis enne hea haldustava eeskirja olemuse kohta seisukoha võtmist vaidlustatud kohtumääruse punktis 72, et mainitud otsuse näol ei olnud tegemist apellandi huve kahjustava lõpliku otsusega ning järelikult ei saanud sellest teatamata jätmine tema õigusi kahjustada – hinnang, mida käesoleva apellatsioonkaebuse raames ei ole vaidlustatud.

74

Seega tuleb ka kuues väide tagasi lükata.

75

Kuna ühegagi kuuest väitest, mis apellant oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitas, ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

76

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna parlament on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista apellandilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: