—

J. Sabatauskas jt, esindaja: advokaat G. Kaminskas,

—

Leedu valitsus, esindajad: D. Kriaučiūnas ja R. Mackevičienė,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato W. Ferrante,

—

Soome valitsus, esindajad: J. Heliskoski ja A. Guimaraes-Purokoski,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: B. Schima ja A. Steiblytė,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/54/EÜ (mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ; ELT L 176, lk 37; parandus ELT 2004, L 16; ELT eriväljaanne 12/02; edaspidi „direktiiv”) artikli 20 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati Lietuvos Respublikos Konstitucinis Teismases (konstitutsioonikohus) käimasolevas menetluses, mille algatasid Leedu parlamendi liikmed Sabatauskas jt eesmärgiga kontrollida, kas 1. juuli 2004. aasta seaduse nr IX-2307 järgses redaktsioonis elektrituru seaduse (Lietuvos Respublikos elektros energetikos įstatymo pakeitimo įstatymas nr IX-2307, Žin., 2004, nr 107-3964) artikli 15 lõige 2 on põhiseadusega kooskõlas.

3

Direktiivi artikkel 1 sätestab:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse elektrienergia tootmise, edastamise, jaotamise ja tarnimise ühiseeskirjad. Selles sätestatakse elektrisektori korraldamise ja toimimise, turulepääsu, pakkumismenetluste kriteeriumide ja protseduuride ning võrkude haldamiseks lubade andmisega seotud eeskirjad.”

4

Direktiivi põhjendused 2, 4–7, 13, 15 ja 17 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

[…]

5

Direktiivi artikkel 2 „Mõisted” sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]”

6

Direktiivi artikli 21 lõike 1 punktist c tuleneb, et liikmesriigid peavad tagama, et alates 1. juulist 2007 on kõik tarbijad vabatarbijad direktiivi tähenduses.

7

Direktiivi artikkel 3 „Avalike teenuste osutamise kohustus ja tarbijakaitse” täpsustab:

„[…]

3.   Liikmesriigid tagavad, et kõikidele kodutarbijatele ja, kui liikmesriigid seda vajalikuks peavad, väikestele ettevõtetele (st ettevõtted, millel on kuni 50 töötajat ja mille aastakäive või bilansimaht ei ületa 10 miljonit eurot) osutataks universaalteenust, mis tähendab, et neil on õigus saada oma territooriumil kindlaksmääratud mahus elektritarneid mõistliku, hõlpsasti ja selgelt võrreldava ning läbipaistva hinnaga. Universaalteenuse osutamise tagamiseks võivad liikmesriigid kindlaks määrata viimasena vastutava tarnija. Liikmesriigid kehtestavad jaotusettevõtetele kohustuse ühendada tarbijad võrku sellistel tingimustel ja selliste tariifidega, mis on kehtestatud artikli 23 lõikes 2 sätestatud korras. Ükski käesoleva direktiivi säte ei takista liikmesriike tugevdamast kodutarbijate, väikeste ja keskmise suurusega tarbijate turupositsiooni, edendades kõnealuse tarbijaliigi esindajate vabatahtlikku koondumist.

Esimest lõiku tõlgendatakse läbipaistvalt ja mittediskrimineerivalt ning see ei tohi takistada turu avamist, mis on sätestatud artiklis 21.

[…]”

8

Direktiivi artikkel 5 „Tehnilised eeskirjad” sätestab:

„Liikmesriigid tagavad, et määratletakse tehnilised ohutusnõuded ning koostatakse ja tehakse üldsusele kättesaadavaks tehnilised eeskirjad, millega nähakse ette tootmisrajatiste, jaotusvõrkude, otseühenduses tarbijate seadmete, ühendusahelate ja otseliinide süsteemiga ühendamise projekteerimise ja kasutamise tehnilised miinimumnõuded. Need tehnilised eeskirjad peavad tagama võrkude koostalitlusvõime ning olema objektiivsed ja mittediskrimineerivad […]”

9

Direktiivi artikkel 20 „Kolmandate isikute juurdepääs” täpsustab:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et rakendatakse kolmandate isikute edastus- ja jaotusvõrkudele juurdepääsu süsteemi, mis põhineb avaldatud, kõikide vabatarbijate suhtes kohaldatavatel tariifidel ning mida kohaldatakse objektiivselt ja võrgukasutajate vahel vahet tegemata. Liikmesriigid tagavad, et nimetatud tariifid või nende arvutamise aluseks olev metoodika kiidetakse enne nende jõustumist heaks vastavalt artiklile 23 ning et need tariifid ja, kui heaks kiidetakse üksnes metoodika, see metoodika avaldatakse enne nende jõustumist.

2.   Edastus- või jaotusvõrgu haldur võib keelduda juurdepääsu võimaldamast, kui tal puudub vajalik võimsus. Keeldumist tuleb nõuetekohaselt põhjendada, pidades eelkõige silmas artiklit 3. Vajadusel ning juurdepääsu võimaldamisest keeldumise korral tagavad liikmesriigid, et edastus- või jaotusvõrgu haldur annab asjakohast teavet meetmete kohta, mida oleks vaja võrgu tugevdamiseks. Isikult, kes teavet nõuab, võib võtta mõistlikku tasu, mis peegeldab teabe andmise kulusid.”

10

Direktiivi artikkel 23 „Reguleerivad asutused” sätestab:

„1.   Liikmesriigid määravad ühe või mitu asutust, kes täidavad reguleeriva asutuse ülesandeid. Need asutused peavad olema elektritööstuse huvidest täiesti sõltumatud. Käesoleva artikli kohaldamise kaudu peavad nad vastutama vähemalt mittediskrimineerimise, tõhusa konkurentsi ja turu tõhusa toimimise eest, jälgides eelkõige:

[…]

[…]

2   Reguleerivad asutused vastutavad vähemalt tingimuste arvutamise või kehtestamise aluseks oleva metoodika kehtestamise või heakskiitmise eest enne tingimuste jõustumist järgmistes valdkondades:

[…]”

11

Eelotsusetaotlusest selgub, et Leedu parlament võttis 1. juulil 2004 vastu seaduse nr IX-2307, millega muudeti elektrituru seadust. Seaduse nr IX-2307 eesmärk oli eelkõige direktiivi ülevõtmine siseriikliku õigusse. Nimetatud seadus jõustus .

12

Elektrituruseaduse (1. juuli 2004. aasta seaduse nr IX-2307 järgses redaktsioonis) artikli 15 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Edastusvõrgu haldur on kohustatud tagama, et tingimused elektrienergia tootjate, jaotusvõrkude haldurite ja tarbijate elektripaigaldiste ühendamiseks edastusvõrguga vastavad seaduses sätestatud nõuetele ega ole diskrimineerivad. Tarbija elektripaigaldisi tohib edastusvõrku ühendada üksnes siis, kui jaotusvõrgu haldur keeldub tema tegevuspiirkonnas tegutseva tarbija elektripaigaldisi tehnilistel või käitamisega seotud põhjustel jaotusvõrku ühendamast.”

13

Eelotsusetaotlusest selgub, et Leedus on enamuse klientide, st elektrienergia tarbijate paigaldised ühendatud jaotusvõrkudesse, mida haldavad kaks niisugust tüüpi jaotusvõrkude haldurit. Need kaks haldurit on edastusvõrkude peamised kasutajad. Lisaks sellele haldavad viis ettevõtjat kohalikke võrke oma struktuuriüksuste ja väikesel territooriumil elavate isikute elektrienergiaga varustamiseks. Edastusvõrkudesse on otse ühendatud kuus tööstusettevõtjat. Need ühendused pärinevad nõukogude ajast, st ajast, mil tootmist, edastamist ja jaotamist ei eraldatud. Seetõttu on mõned elektrienergia tarbijad jäänud endiselt nende tööstusettevõtjate rajatistega ühendatuks ja nende varustatus sõltub nimetatud ettevõtjate tehnilistest ja rahalistest võimalustest.

14

Pärast seda, kui elektrituruseadust ja eelkõige selle artikli 15 lõiget 2 1. juuli 2004. aasta seadusega nr IX-2307 muudeti, ei saa tarbijad enam vabalt valida, mis tüüpi võrku oma paigaldisi ühendada, vaid peavad end ühendama jaotusvõrku. Vaid juhul, kui jaotusvõrgu haldur keeldub tarbija elektripaigaldisi tehnilistel või käitamist puudutavatel põhjustel oma jaotusvõrku ühendamast, võib tarbija ühendada oma elektripaigaldised edastusvõrguga.

15

Grupp parlamendi liikmeid pöördus Lietuvos Respublikos Konstitucinis Teismase poole nõudega, et viimane kontrolliks elektrituruseaduse (1. juuli 2004. aasta seaduse nr IX-2307 järgses redaktsioonis) artikli 15 lõike 2 põhiseadusele vastavust. Nimetatud kohus tuletab meelde, et vastavalt põhiseaduse artiklile 102 on seaduste põhiseadusele vastavuse kontroll tema pädevuses. Ta täpsustab, et tema poole võib muu hulgas pöörduda ka parlamendi liikmete grupp. Seaduse põhiseadusele vastavuse kontrollimisel lahendab kohus tema poole pöördunud isikute ja vaidlustatud seaduse vastuvõtnud institutsiooni ehk Leedu parlamendi vahelise vaidluse. Need otsused ei kuulu edasikaebamisele.

16

Lietuvos Respublikos Konstitucinis Teismas täpsustab, et põhiseaduse kohaselt kuuluvad Euroopa Liidu õigusnormid Leedu õigussüsteemi ja et need normid on juhul, kui see tuleneb Euroopa Liidu aluseks olevatest lepingutest, vahetult kohaldatavad ning õigusnormide konflikti korral siseriikliku normi suhtes ülimuslikud. Kuna direktiiv on vastu võetud EÜ artiklite 45, 55 ja 95 alusel, siis tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates elektrituruseaduse (1. juuli 2004. aasta seaduse nr IX-2307 järgses redaktsioonis) artikli 15 lõiget 2 tõlgendada direktiivi arvestades.

17

Nimetatud kohtu poole pöördunud parlamendi liikmed on seisukohal, et artikli 15 lõige 2 ei anna tarbijale õigust vabalt edastus- või jaotusvõrku valida, et sinna oma paigaldised ühendada. Samas ei ole direktiivi artiklis 20 sõnaselget piirangut elektritarbija paigaldiste ühendamiseks edastusvõrku ega kohustust ühendada need eranditult jaotusvõrku.

18

Eelotsusetaotlusest selgub, et Leedu parlament seevastu leiab, et liikmesriigid võivad võrku ühendamist reguleerivad normid kindlaks määrata ise. Eelotsusetaotluse esitanud kohtus käsitleti Euroopa Ühenduste Komisjoni liikme energeetikavolinik A. Piebalgsi 21. detsembri 2005. aasta kirja, milles oli täpsustatud, et direktiiv „ei nõua, et tarbijale antaks õigus edastus- või jaotusvõrgu vahel valida oma äranägemisel. Tarbijal on õigus, et tema paigaldised ühendataks elektrivõrku; selle õiguse konkreetne rakendamine on teisejärgulise tähtsusega”.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, et direktiivi artikli 20 lõike 1 sõnastusest tuleneb, et liikmesriigid peavad looma süsteemi, milles tarbijad, kes seda taotlevad, võivad saada juurdepääsu nii edastusvõrgule kui ka jaotusvõrgule. Samas tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus ka seda, et elektrivõrkudesse ühendamise küsimusi tuleb tõlgendada, arvestades direktiivi sätteid, eelkõige selle artiklit 3, millel on sotsiaalset laadi eesmärgid, nimelt universaalteenuse osutamine, tarbijakaitse ja keskkonnakaitse. Kuid elektrituruseaduse (1. juuli 2004. aasta seaduse nr IX-2307 järgses redaktsioonis) artikli 15 lõikel 2 näivad samuti olevat samad eesmärgid.

20

Nendel tingimustel otsustas Lietuvos Respublikos Konstitucinis Teismas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] direktiivi […] artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid on kohustatud kehtestama õigusnormid, mille alusel on kolmandatel isikutel õigus oma äranägemisel, eeldusel et elektrivõrgul on „vajalik võimsus”, valida edastusvõrk või jaotusvõrk, millega ühendamist nad soovivad, ning asjaomase võrgu halduril on kohustus võimaldada võrgule juurdepääs?”

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab teada, kas direktiivi artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid on kohustatud kehtestama õigusnormid, mis näevad ette esiteks, et kõik kolmandad isikud võivad võrgu tüüpi – kas edastus- või jaotusvõrk – valida oma äranägemisel, ja teiseks, et võrgu halduril on juhul, kui võrgul on „vajalik võimsus”, kohustus võimaldada oma võrgule juurdepääs või sellesse ühendamine.

22

Põhikohtuasja taotluse esitajad kinnitavad, et direktiivi artikkel 20 kohustab liikmesriike looma võrkudele juurdepääsu süsteemi, mis võimaldab kõikidel tarbijatel taotleda juurdepääsu nii edastus- kui ka jaotusvõrkudele. Nad väidavad, et ainus erand sellest põhimõttest on sätestatud sama artikli lõikes 2. Direktiivi artiklis 2 toodud „edastamise” mõistest tuleneb, et elektrienergia transport tarbijani võib toimuda otse ilma jaotusvõrku kasutamata.

23

Elektrituruseaduse (1. juuli 2004. aasta seaduse nr IX-2307 järgses redaktsioonis) artikli 15 lõige 2 ei anna tarbijale vabadust valida, millisesse võrku oma paigaldised ühendada. Seega on see säte diskrimineeriv ja direktiivi eesmärkidega vastuolus. See valikuvabaduse puudumine rikub tarbijate õigusi.

24

Leedu ja Soome valitsus, keda komisjon kohtuistungil toetas, kinnitavad, et direktiivi artikli 20 tõlgendamisel tuleb eristada „võrgule juurdepääsu” ja „võrku ühendamise” mõisteid. Võrgule juurdepääs annab võimaluse kasutada võrku avaldatud tariifi alusel. Võrku ühendamine tähendab füüsiliselt võrguga ühenduse loomist. Nimetatud artikkel 20 viitab vaid kohustustele, mida liikmesriigid peavad täitma, et võimaldada kolmandatele isikutele vaba juurdepääs edastus- ja jaotusvõrkudele, ega puuduta võrku ühendamise küsimusi.

25

Leedu valitsus leiab, et direktiiv ei kehtesta liikmesriikidele seoses tarbijate paigaldiste võrkudesse ühendamisega peale artikli 3 lõikes 3 ettenähtud universaalteenuse osutamise kohustuse mingisugust muud kohustust.

26

Nimetatud valitsus kinnitab, et tarbija saab võrgule juurdepääsu oma paigaldiste võrku ühendamise kaudu. Põhikohtuasjas vaidlustatud õigusnorm tagab seega juurdepääsu elektrivõrkudele ning lisaks ka direktiivi artikli 3 lõigetes 2 ja 3 ettenähtud avaliku teenuse ja universaalteenuse osutamise kohustuste täitmise.

27

Muus osas on liikmesriigid vabad sätestama, et tarbijate paigaldised ühendatakse eelkõige jaotusvõrkudesse ja vastavalt vajadusele ka edastusvõrkudesse. Põhikohtuasjas vaidlustatud õigusnormi eesmärk on eelkõige vältida seda, et suurtarbijad ei ühendaks end otse edastusvõrkudesse, mis viiks selleni, et jaotusvõrkudega kaasnevad kulud jäävad vaid väiketarbijate kanda ning see tõstaks elektrihinda 10–30%. Lisaks takistaks edastusvõrku ühendamise vaba valiku võimalus võrkude optimaalset arengut.

28

Soome valitsuse arvates tähendab direktiivi artiklis 20 viidatud „kolmandate isikute” mõiste muid elektrienergia tarnijaid kui vertikaalselt integreeritud ettevõtteüksused, mis tagavad elektrienergia tootmise ja tarnimise. Seega ei puuduta see säte tarbijate juurdepääsu võrkudele.

29

Itaalia valitsuse arvates ei anna direktiiv tarbijale õigust oma äranägemisel valida, millisesse võrku ta end ühendada soovib. Eelnevalt peab olema tagatud kooskõla siseriiklikus õiguses kehtestatud „juurdepääsu süsteemiga”. Tarbijal on niisiis tingimuslik õigus süsteemile juurdepääsuks. Samas saaks juhul, kui liikmesriigid võiksid kohustada tarbijaid pöörduma kõigepealt jaotusvõrgu halduri poole, kahjustatud nende valikuvabadus ja tekiks oht, et jaotusvõrgu haldurid võivad juurdepääsu reguleerivad norme diskrimineerivalt kohaldada.

30

Komisjon leiab, et kuna võrku ühendamise küsimus ei mõjuta siseturu liberaliseerimist, on see jäetud liikmesriikide pädevusse, v.a kõige nõrgemate klientide ühendamine, kelle jaoks liikmesriigid peavad vastavalt direktiivi artikli 3 lõikele 3 looma universaalteenuse.

31

On oluline meenutada, et direktiivi eesmärk on parandada elektrienergia siseturu toimimist. Direktiivi põhjenduste 6 ja 7 kohaselt on konkurentsi toimimiseks vaja, et võrkupääs oleks mittediskrimineeriv, läbipaistev ja õiglaste hindadega, ning see on elektrienergia siseturu täielikuks väljakujundamiseks esmatähtis (vt Euroopa Kohtu 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C-439/06: citiworks, EKL 2008, lk I-3913, punktid 38 ja 40).

32

Direktiivi põhjenduses 4 täpsustatakse, et täiesti avatud turg peab võimaldama tarbijal vabalt valida tarnijaid ja tarnijal vabalt teenindada oma tarbijaid.

33

Euroopa Kohus järeldas sellest esiteks, et selleks, et vabatarbijad saaksid vabalt tarnijat valida, peab neil olema juurdepääs erinevatele edastus- ja jaotusvõrkudele, mis toovad elektri tarbijani, ning teiseks, et kolmandate isikute vaba juurdepääs edastus- ja jaotusvõrkudele on oluline meede, mida liikmesriigid on kohustatud rakendama, et luua elektrienergia siseturg (vt eespool viidatud kohtuotsus citiworks, punktid 43 ja 44).

34

Esitatud küsimusele vastamiseks tuleb uurida, mida hõlmavad mõisted „võrgule juurdepääs” ja „kolmandad isikud” direktiivi artikli 20 tähenduses, ning teha kindlaks need kohustused, mis artikkel 20 liimesriikidele paneb, et tagada juurdepääs kolmandatele isikutele.

35

Direktiivi artikli 20 lõige 1 sätestab, et liikmesriigid tagavad, et rakendatakse „kolmandate isikute edastus- ja jaotusvõrkudele juurdepääsu süsteemi […] kõikide vabatarbijate suhtes” ja et seda süsteemi „kohaldatakse objektiivselt ja võrgukasutajate vahel vahet tegemata”.

36

Mis puutub „võrgule juurdepääsu” mõistesse, siis tuleb uurida, kas mõisteid „võrgule juurdepääs” ja „võrku ühendamine” tuleb eristada, nagu kinnitasid Leedu ja Soome valitsus ning kohtuistungil ka komisjon.

37

Sellega seoses tuleb tõdeda, et direktiivi erinevates keeleversioonides on erinevused. Nii artikli 20 lõike 1 esimeses lauses kui ka sama artikli lõike 2 esimeses lauses on mitmes keeleversioonis kasutatud sõna „juurdepääs”. Nii on see muu hulgas hispaaniakeelses versioonis („acceso”), saksakeelses versioonis („Zugang”), ingliskeelses versioonis („access”), prantsuskeelses versioonis („accès”) ja itaaliakeelses versioonis („accesso”). Direktiivi leedukeelses versioonis seevastu kasutatakse artikli 20 lõikes 1 sõna „prieiga”, mille prantsuskeelne vaste on „accès” [„juurdepääs”], samas kui sama artikli teises lõikes on kasutatud sõna „prisijungti”, mille prantsuskeelne vaste on „connecter” [„ühendama”] või „raccorder” [„ühendama, kokku sobitama”]. Sõna „prisijungti” on kasutatud ka direktiivi leedukeelse versiooni põhjendustes 2 ja 6, samas kui teistes viidatud keeleversioonides on selle vastena kasutatud sõna „juurdepääs”.

38

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa ühes keeleversioonis kasutatud ühenduse sätte sõnastus olla selle sätte tõlgendamise ainsaks aluseks ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees. Niisugune lähenemine oleks vastuolus ühenduse õiguse ühetaolise kohaldamise nõudega (vt 12. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-149/97: Institute of the Motor Industry, EKL 1998, lk I-7053, punkt 16, ja . aasta otsus kohtuasjas C-187/07: Endendijk, EKL 2008, lk I-2115, punkt 23).

39

Kui ühenduse sätte keeleversioonides on erinevusi, tuleb sätet tõlgendada lähtuvalt selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa see säte on (9. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C-437/97: EKW ja Wein & Co, EKL 2000, lk I-1157, punkt 42; . aasta otsus kohtuasjas C-1/02: Borgmann, EKL 2004, lk I-3219, punkt 25, ja eespool viidatud kohtuotsus Endendijk, punkt 24).

40

Tuleb tõdeda, et terminite „juurdepääs” ja „ühendamine” tähendus direktiivis on erinev. Termin „juurdepääs” seondub elektrienergia varustamisega, mis hõlmab eelkõige teenuse kvaliteeti, järjepidevust ja maksumust. Seda tarvitatakse tihti mittediskrimineerivate tariifide tagamise kontekstis. Nii tuleneb direktiivi põhjendustest 2 ja 13, et juurdepääs võrgule tariifide alusel, mis enne jõustumist avaldatakse, tagab edastamise ja jaotamise tariifid, mis ei ole diskrimineerivad; põhjendusest 6, et see juurdepääs peab olema mittediskrimineeriv, läbipaistev ja õiglaste hindadega; põhjendusest 15, et reguleerivate asutuste sekkumine tagab, et võrgule juurdepääsu tingimused ei oleks diskrimineerivad, ning põhjendusest 17, et tegeliku turulepääsu tagamiseks kõikidele turul tegutsejatele on vaja mittediskrimineerivaid ja kulupõhiseid tasakaalustusmehhanisme.

41

Terminit „ühendamine” on kasutatud pigem tehnilises kontekstis ja see seondub füüsilise võrku ühendamisega. Nii näeb direktiivi artikkel 5 ette, et liikmesriigid tagavad, et koostatakse ja tehakse üldsusele kättesaadavaks tehnilised eeskirjad, milles nähakse ette tootmisrajatiste, jaotusvõrkude, otseühendust omavate tarbijate seadmete, ühendusahelate ja otseliinide süsteemiga ühendamise projekteerimise ja kasutamise tehnilised miinimumnõuded. Direktiivi artikli 23 lõike 1 punkt c täpsustab, et reguleerivad asutused vastutavad mittediskrimineerimise ja tõhusa konkurentsi toimimise eest, jälgides eelkõige aega, mida ühenduste rajamine edastus- ja jaotusettevõtjatelt nõuab. Direktiivi artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt peavad need asutused veel kehtestama või kinnitama võrkudesse ühendamise tingimuste arvutamise või kehtestamise aluseks oleva metoodika. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 33 õigesti märkis, kasutakse direktiivi artikli 23 lõike 2 punktis a sellega seoses ühes ja samas lauses termineid „juurdepääs” ja „ühendamine”. Sellest tuleneb, et nendel terminitel on erinev tähendus. Veel tuleb mainida direktiivi artikli 3 lõiget 3, mis täpsustab, et universaalteenuse osutamise tagamiseks võivad liikmesriigid kehtestada jaotusettevõtetele kohustuse ühendada tarbijad oma võrku.

42

Niisiis tuleneb direktiivi sätete analüüsist, nagu kohtujuristki oma ettepaneku punktides 34 ja 36 märkis, et võrgule juurdepääsu mõiste hõlmab õigust kasutada elektrivõrku ja et ühendamise mõiste vastab füüsilise seose loomisele võrguga. Direktiivi artikkel 20 täpsustab liikmesriikide kohustusi vaid seoses võrgule juurdepääsuga, mitte seoses ühendamisega.

43

Kuna esiteks ei hõlma edastamine ja jaotamine elektrienergia tarnimist ning teiseks peavad vabatarbijad saama tarnijat vabalt valida ja tarnijatel peab olema võrkudele juurdepääs, nagu sai meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 33, siis tuleneb sellest, et vabatarbijate õigus võrkudele juurdepääsuks teostub tarnija vahendusel, keda nimetatud tarbijad peavad saama vabalt valida. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 41 täpsustas, on see valikuvabadus tagatud sõltumata sellest, kas tarnija ühendab nad edastus- või jaotusvõrku.

44

Mis puutub mõistesse „kolmandad isikud”, siis tuleb tõdeda, et juba direktiivi artikli 20 lõike 1 sõnastuses on seda mõistet täpsustatud, kasutades ka „võrgukasutajate” mõistet, mis on defineeritud direktiivi artikli 2 punktis 18 ning hõlmab füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kes tarnivad elektrit edastus- või jaotusvõrku või kellele nendest võrkudest elektrit tarnitakse. Nende isikute hulka kuuluvad ka tarbijad.

45

Sellest tuleneb, et võrgukasutajate lisamisega direktiivi artikli 20 lõike 1 kohaldamisalasse antakse selle sättega ka vabatarbijatele õigus saada võrkudele juurdepääs ilma diskrimineerimiseta.

46

Direktiivi üks eesmärke on see, et võrgule juurdepääs oleks vaba – mis on oluline meede elektrienergia siseturu loomisel, nagu sai meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 33 – ning et see juurdepääs põhineks objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja läbipaistvatel tingimustel ning tariifidel, mis avaldatakse enne nende kehtimahakkamist; eesmärk ei ole see, et juurdepääs antaks suva alusel.

47

Sellest tuleneb, et liikmesriikidele jääb võrgukasutajate seda või teist tüüpi võrku kasutama suunamisel kaalutlusruum tingimusel, et seda tehakse mittediskrimineerivatel eesmärkidel ja objektiivsetest põhjendustest lähtudes. Võrgukasutajatel on seega õigus elektrivõrgule juurdepääsuks, kuid liikmesriigid võivad otsustada, et ühendus tehakse seda või teist tüüpi võrku. Samas tuleb kontrollida, et liikmesriikide kehtestatud kriteeriumid oleksid objektiivsed ja mittediskrimineerivad.

48

Selles osas võib kohustust ühendada esmajärjekorras jaotusvõrku õigustada soov vältida seda, et suurtarbijad ei ühendaks end otse edastusvõrkudesse, kuna see viiks selleni, et jaotusvõrkude kulud jääksid vaid väiketarbijate kanda, ning see tõstaks elektrihinda. Siseriiklik kohus peab siiski kontrollima, kas need põhjendused on reaalsed ning põhinevad objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel.

49

Eeltoodud kaalutlustest tulenevalt tuleb esitatud küsimusele vasta, et direktiivi artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et see säte määrab kindlaks liikmesriikide kohustused vaid seoses kolmandate isikute juurdepääsuga elektrienergia edastus- ja jaotusvõrkudele, mitte seoses nende isikute ühendamisega nimetatud võrkudesse; nimetatud säte ei näe ette seda, et võrkudele juurdepääsu süsteem, mille liikmesriigid peavad looma, peaks võimaldama vabatarbijal oma äranägemisel valida, millisesse võrku ta soovib end ühendada. Direktiivi artiklit 20 tuleb tõlgendada ka nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad, et tarbija elektripaigaldisi võib ühendada edastusvõrku ainult siis, kui jaotusvõrgu haldur keeldub tema tegevuspiirkonnas tegutseva tarbija elektripaigaldisi tehnilistel või käitamisega seotud põhjustel jaotusvõrku ühendamast. Siseriiklik kohus peab siiski kontrollima, et selle süsteemi loomine ja rakendamine toimuks objektiivsete kriteeriumide alusel ja võrgukasutajate vahel vahet tegemata.

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/54/EÜ (mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ) artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et see säte määrab kindlaks liikmesriikide kohustused vaid seoses kolmandate isikute juurdepääsuga elektrienergia edastus- ja jaotusvõrkudele, mitte seoses nende isikute ühendamisega nimetatud võrkudesse; nimetatud säte ei näe ette seda, et võrkudele juurdepääsu süsteem, mille liikmesriigid peavad looma, peaks võimaldama vabatarbijal oma äranägemisel valida, millisesse võrku ta soovib end ühendada.

Direktiivi artiklit 20 tuleb tõlgendada ka nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad, et tarbija elektripaigaldisi võib ühendada edastusvõrku ainult siis, kui jaotusvõrgu haldur keeldub tema tegevuspiirkonnas tegutseva tarbija elektripaigaldisi tehnilistel või käitamisega seotud põhjustel jaotusvõrku ühendamast. Siseriiklik kohus peab siiski kontrollima, et selle süsteemi loomine ja rakendamine toimuks objektiivsete kriteeriumide alusel ja võrgukasutajate vahel vahet tegemata.