—

J. Petersen, esindaja: advokaat U. Seamus Hiob,

—

Austria valitsus, esindajad: E. Riedl ja M. Winkler,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja J. Möller,

—

Hispaania valitsus, esindaja: J. Rodríguez Cárcamo,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato W. Ferrante,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja G. Braun,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35), muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3; edaspidi „määrus nr 1408/71”), artikli 4 lõike 1 ja artikli 10 lõike 1 ning EÜ artikli 39 tõlgendamist.

2

See taotlus esitati J. Peterseni ja Landesgeschäftsstelle des Arbeitsmarktservice Niederösterreichi (Alam-Austria tööturuameti piirkondlik osakond, edaspidi „tööturuamet”) vahelises vaidluses seoses sellega, et pärast J. Peterseni elama asumist Saksamaale keeldus tööturuamet maksmast J. Petersenile ettemakseid, mida makstakse töötutele, kes on taotlenud kindlustushüvitist kohustusliku pensioni- või õnnetusjuhtumikindlustuse skeemi alusel seoses osalise või täieliku töövõimetusega.

3

Määruse nr 1408/71 artikli 4 lõige 1 sätestab:

„Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…]

[…]”

4

Määruse artikli 10 lõike 1 esimene lõik sätestab:

„Välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses on sätestatud teisiti, ei tohi ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel saadavaid rahalisi invaliidsus-, vanadus- või toitjakaotushüvitisi, tööõnnetus- ja kutsehaiguspensione ning matusetoetusi mingil viisil vähendada, muuta, peatada, tühistada või konfiskeerida seetõttu, et nende saaja elab liikmesriigi territooriumil, mis ei ole see liikmesriik, kus asub hüvitiste maksmise eest vastutav asutus.”

5

Määruse artikli 69 lõige 1 sätestab:

„Töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja, kes on täielikult töötu ja kes vastab liikmesriigi õigusaktide tingimustele hüvitise saamise kohta ning kes läheb ühte või mitmesse liikmesriiki, selleks et leida seal tööd, säilitab õiguse saada kõnealust hüvitist järgmistel tingimustel ja järgmistes piirides:

6

Sama määruse artikkel 71 reguleerib töötushüvitiste andmist töötutele, kes oma viimase töötamise ajal elasid muus liikmesriigis kui pädev riik.

7

1977. aasta töötuskindlustuse seaduse (Arbeitslosenversicherungsgesetz 1977, BGBl. 609/1977; kohaldatav versioon BGBl. L 71/2003; edaspidi „AlVG”) § 7 „Töötushüvitis. Hüvitise saamise õiguse tekkimise tingimused” sätestab:

„1.   Töötushüvitist on õigus saada isikul:

2.   Tööturuametile on kättesaadav isik, kes võib töötada ja saab töötada (lõige 3), kes on töövõimeline (lõige 8) ja kellel on tahe töötada (lõige 9) ning kes on töötu (lõige 12).

[…]

4.   Töövõimelisuse nõudest on vabastatud töötud, kelle osas on võetud ametialase rehabiliteerimise meetmeid ja kes on saavutanud nende meetmetega taotletavad eesmärgid (sotsiaalkindlustuse üldseaduse [Allgemeines Sozialversicherungsgesetz, edaspidi „ASVG”] § 300 lõiked 1 ja 3) ning kellel on nõutav kindlustusstaaž nendele meetmetele vastava kohustusliku kindlustuse osas.

[…]”

8

AlVG § 16 „Töötushüvitiste maksmise peatamine” sätestab:

„1.   Töötushüvitise maksmine peatatakse:

[…]

[…]

3.   Töötu taotlusel ja tingimusel, et tal on endiselt õigus hüvitist saada, võib kuni kolme kuu ulatuses mitte kohaldada eespool lõike 1 punktis g ette nähtud töötushüvitise maksmise peatamist, kui esinevad arvestamisväärsed asjaolud ja olles ära kuulanud piirkondliku nõukogu (§ 18). Arvestamisväärsete asjaolude all peetakse silmas asjaolusid, mis viitavad töö leidmise võimalusele, eelkõige kui töötu tõendab, et ta läks välismaale töö otsimise eesmärgil, tööandjaga kohtumiseks, koolitusel osalemiseks või perekondlikel põhjustel.

[…]”

9

AlVG § 23 „Kohustusliku sotsiaalkindlustuse skeemi alusel taotletud hüvitiste ettemaksed” sätestab:

„1.   Töötutele, kes on taotlenud:

võib teha töötushüvitise või -toetuse ettemakseid kuni tema taotluse kohta otsuse tegemiseni.

2.   Töötushüvitise või -toetuse ettemaksete tegemiseks on vaja:

3.   Kui hüvitist taotletakse lõike 1 punkti 1 alusel, peetakse isikut töötuks juhul, kui olemasoleva töösuhte alusel ei maksta enam palka ning õigus rahalistele ravikindlustushüvitistele on ammendunud.

4.   Ettemakseid tehakse vastavalt lõike 1 punktile 1 või lõike 1 punktile 2 hüvitisele (või toetusele) vastavalt summalt maksimaalselt 1/30 ulatuses hüvitise keskmisest summast, mille hulka on arvatud ülalpeetavate laste eest makstav lisatoetus. Kui tööturuameti piirkondlikku osakonda teavitatakse pädeva kindlustusasutuse kirjaliku teatisega sellest, et hüvitis on sellest summast väiksem, siis vähendatakse ettemakset vastavalt. Lõike 1 punkti 2 kohasel juhul tehakse ettemakseid tagasiulatuvalt hüvitise saamise õiguse tekkimise hetkeni tingimusel, et hüvitise taotleja on esitanud oma taotluse 14 päeva jooksul lõike 2 punktis 3 nimetatud tõendi saatmisest alates.

5.   Kui piirkondlik osakond on otsustanud teha ettemakseid lõike 1 alusel või anda töötushüvitise või -toetuse, siis läheb töötaja õigus lõike 1 punktis 1 nimetatud hüvitisele (või toetusele) või lõike 1 punktis 2 nimetatud hüvitisele sama perioodi eest tööhõivepoliitika haldamise eesmärgil üle föderaalvalitsusele piirkondliku osakonna määratud hüvitise ulatuses, välja arvatud ravikindlustuse sissemaksed, kui piirkondlik osakond taotleb õiguste üleminekut pädevalt sotsiaalkindlustusasutuselt (seadusjärgne üleminek). Õigused lähevad üle üksnes nende hüvitiste kogusumma ulatuses, mille andmise osas ei ole veel otsust tehtud; vastav nõue on rahuldatav eelisjärjekorras.

6.   Ravikindlustuse sissemaksed, mida on makstud töötuskindlustuse vahenditest lõikes 5 viidatud perioodil, tuleb kohustusliku ravikindlustuse valdkonna pädevatel asutustel tagasi maksta Hauptverband der österreichischen Sozialversicherungsträgeri (Austria sotsiaalkindlustusasutuste keskliit) vahendusel, täpsemalt sotsiaalkindlustuse pädevate asutuste poolt lõike 5 alusel tagasimakstud summade ASVG § 73 lõikes 2 sätestatud osa ulatuses.

7.   Kui lõikes 1 nimetatud hüvitist või toetust otsustatakse mitte anda, siis käsitatakse ettemakseid töötushüvitise või -toetusena nende maksmise perioodi ja makstud summa ulatuses, seetõttu ei hüvitata erinevust ja hüvitise maksmise perioodi vähendatakse vastavalt §-le 18.”

10

Saksa kodanik J. Petersen töötas Austrias. Ta esitas 14. aprillil 2000 Austria pensionikindlustusasutusele taotluse invaliidsuspensioni saamiseks kohustusliku pensionikindlustusskeemi alusel. Tema taotlus jäeti rahuldamata ning ta vaidlustas selle otsuse kohtus.

11

Kohtumenetluse ajal tagas Arbeitsmarktservice J. Petersenile AlVG § 23 alusel ettemaksete tegemise. J. Petersen, kes elas sel ajal veel Austrias, kuid kavatses viia oma elukoha üle Saksamaale, esitas Arbeitsmarktservice’ile taotluse, et talle jätkataks selle hüvitise maksmist pärast elukoha üleviimist.

12

Arbeitsmarktservice jättis 28. oktoobri 2003. aasta otsusega selle taotluse rahuldamata. J. Petersen esitas selle otsuse peale kaebuse Verwaltungsgerichtshofile.

13

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib oma otsuses, et põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise eksporditavus sõltub sellest, kas seda tuleb pidada „töötushüvitiseks” või „invaliidsushüvitiseks” määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 mõttes, kuna määruse artikli 10 lõige 1 näeb ette invaliidsushüvitise eksporditavuse, samas kui määruse artikkel 69 piirab töötushüvitise eksporditavust teatud konkreetsete juhtudega, mis ei ole põhikohtuasjas asjassepuutuvad.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates esineb põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise puhul mõlema nimetatud hüvitise elemente. Esiteks makstakse seda töötuskindlustuse vahenditest ning selle saamine eeldab, et taotleja oleks töötu ja tal oleks nõutav kindlustusstaaž. Teiseks kuulub see hüvitis kohustusliku pensioni- või õnnetusjuhtumikindlustuse skeemi hüvitiste hulka ning selle andmine ei sõltu tingimusest, et taotleja oleks töövõimeline ning et tal oleks tahe ja valmisolek töötada. Kaks viimasena mainitud tegurit eristavad põhikohtuasja kohtuasjast C-66/92: Acciardi, milles tehti otsus 2. augustil 1993 (EKL 1993, lk I-4567) ning kus Euroopa Kohus otsustas, et osaliselt töövõimetutele töötajatele töötutoetuse asemel makstav hüvitis on määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 mõttes „töötushüvitis”.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kui põhikohtuasjas kõne all olevat hüvitist tuleb pidada selle sätte mõttes „töötushüvitiseks”, kerkib üles küsimus, kas hüvitise saamise õiguse peatamine välismaal elamise korral on kooskõlas EÜ artikliga 39, arvestades eelkõige seda, et erinevalt määruse nr 1408/71 artiklis 69 sätestatust ei ole nõutav, et Arbeitsmarktservice kontrolliks valmisolekut asuda tööle kas Austrias või muus liikmesriigis.

16

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teha kindlaks põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise olemust. Sisuliselt küsib ta, kas sellist hüvitist tuleb pidada „töötushüvitiseks” määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti b mõttes või „invaliidsushüvitiseks” sama artikli lõike 1 punkti g mõttes.

18

Olgu meenutatud, et vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punktidele b ja g kohaldatakse määrust õigusaktide suhtes, mis reguleerivad selliseid sotsiaalkindlustusliike nagu invaliidsushüvitised – sealhulgas hüvitised, mis on mõeldud töövõime säilitamiseks või parandamiseks – ja töötushüvitised.

19

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saab hüvitist pidada sotsiaalkindlustushüvitiseks, kui seda antakse õigustatud isikutele seaduses määratletud olukorra alusel, isiku vajadusi konkreetselt hindamata, ning kui see on seotud määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 1 otseselt loetletud riskiga (vt eelkõige 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-286/03: Hosse, EKL 2006, lk I-1771, punkt 37, ja 18. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-396/05, C-419/05 ja C-450/05: Habelt jt, EKL 2007, lk I-11895, punkt 63).

20

Käesolevas asjas on vaieldamatu, et põhikohtuasjas kõne all olev hüvitis on sotsiaalkindlustushüvitis, kuna selle andmine sõltub seaduses – AlVG §-s 23 – määratletud objektiivsetest kriteeriumidest, pädevatel asutustel puudub õigus taotleja vajadusi konkreetselt hinnata ning hüvitise eesmärk on vastavalt olukorrale katta invaliidsus- või töötusriski, mis on loetletud määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punktides b ja g.

21

Mis puudutab põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise olemuse täpset kindlaksmääramist, siis nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et sotsiaalkindlustushüvitisi tuleb erinevate siseriiklike õigusaktide erijoontest hoolimata käsitada olemuselt samana, kui nende objekt ja eesmärk ning nende arvutusalus ja andmise tingimused on samasugused. Seevastu ei või hüvitiste liigitamisel pidada olulisteks tunnusteks puhtformaalseid tunnuseid (vt selle kohta 5. juuli 1983. aasta otsus kohtuasjas 171/82: Valentini, EKL 1983, lk 2157, punkt 13, ja 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-406/04: De Cuyper, EKL 2006, lk I-6947, punkt 25).

22

Neid põhimõtteid silmas pidades tuleb uurida, kas sellist hüvitist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb pidada „töötushüvitiseks” või „invaliidsushüvitiseks” määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti b või punkti g mõttes.

23

Mis puudutab põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise eesmärki, siis AlVG §-st 23, eelkõige selle lõigetest 1–3 nähtub – mida on märkinud ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 58 ja 59 –, et selle hüvitise eesmärk on tagada töötule või igasuguse sissetulekuta invaliidsuspensioni taotlejale, juhul kui asjaolud lubavad eeldada pensioni määramist, rahalised vahendid, mis võimaldavad tal katta oma vajadused kuni tema taotluse lõpliku lahendamiseni, seega ajavahemikul, mil valitseb ebakindlus selles suhtes, kas taotleja suudab taasalustada töötamist.

24

Nagu Saksamaa valitsus oma märkustes täheldas, on põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise eesmärk võimaldada invaliidsuspensioni taotlejal jääda sellel ebakindlal perioodil tööturule, et vältida seda, et tema hilisem naasmine tööturule oleks raskendatud, juhul kui tema invaliidsuspensioni taotlus rahuldamata jäetakse.

25

Sellest tuleneb, et sarnaselt kõigi töötushüvitistega on põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise – mida samuti annavad töötuse valdkonnas pädevad asutused – peamine eesmärk asendada töötuse tõttu kaotatud palka, et toetada töötu isiku toimetulekut (vt 8. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C-102/91: Knoch, EKL 1992, lk I-4341, punktid 44 ja 45; eespool viidatud Acciardi kohtuotsus, punktid 16 ja 17, ning 27. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-57/96: Meints, EKL 1997, lk I-6689, punkt 27). Kui invaliidsuspensioni otsustatakse mitte anda, käsitatakse vaidlusalust hüvitist selle maksmise perioodi ja makstud summa ulatuses töötushüvitisena AlVG § 23 lõike 7 alusel.

26

Muidugi on põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise andmine seotud ka invaliidsuspensioni taotlusega ning juhul, kui see pension hiljem määratakse, peavad invaliidsuspensioni alal pädevad asutused kompenseerima selle hüvitisena makstud summad töötuse valdkonnas pädevale asutusele.

27

Austria valitsuse eeskujul tuleb siiski tõdeda, et kui põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise andmisel peab õigus invaliidsuspensionile olema AlVG § 23 lõike 2 punkti 2 kohaselt prognoositav, peab tasustatava töö puudumine olema seevastu tõendatud, kuna sellise hüvitise andmise vältimatuks eelduseks on töötus.

28

Eelkõige järeldub sellest, et kui põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise saamiseks õigustatud isik leiab tasustatava töö, kaotab ta õiguse sellele hüvitisele. Euroopa Kohus on varem juba otsustanud, et töö kaotamise riski realiseerumise tõttu antavat hüvitist, mis kõnesoleva olukorra lõppemisel asjaomase isiku töötamise tõttu ei kuulu enam maksmisele, tuleb pidada töötushüvitiseks (eespool viidatud De Cuyperi kohtuotsus, punkt 27).

29

Mis puudutab põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise arvutamise alust, siis tuleb märkida, et selle suurus määratakse AlVG § 23 lõike 4 kohaselt kindlaks samamoodi nagu töötushüvitise puhul. On tõsi, et vastavalt nimetatud sättele on selle hüvitise ülempiiriks taotletud invaliidsuspensioni suurus. Kuid nagu Saksamaa valitsus märkis, on niisuguse ülempiiri eesmärk kõigest vältida seda, et õigustatud isik peaks pensioni määramise korral maksma alusetult saadud summad tagasi.

30

Kõnesoleva hüvitise andmise tingimuste kohta tuleb märkida, et lisaks sellele, et hüvitise suhtes kohaldatavad sätted on ette nähtud töötuskindlustust käsitleva regulatsiooniga ning seda annavad töötuse valdkonnas pädevad asutused, peab invaliidsuspensioni taotleja vastama töötushüvitise saamise õiguse eelduseks olevatele tingimustele, mis puudutavad kindlustusstaaži ning nõuet, et ajavahemik, mille jooksul on õigus hüvitist saada, ei oleks veel möödunud.

31

On vaieldamatu, et kui töötushüvitiste saamise õigus lõpeb põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise maksmise perioodi jooksul, lõpeb õigus nimetatud hüvitisele sellest hetkest, hoolimata sellest, et puudub lõplik otsus invaliidsuspensioni taotluse kohta.

32

J. Petersen ja Hispaania valitsus märgivad siiski, et põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise määramisel ei eeldata – erinevalt töötushüvitise saamise õiguse eelduseks olevatest siseriikliku regulatsiooniga ette nähtud nõuetest –, et taotleja tõendaks töövõimelisust ja tahet töötada või et ta oleks tööturul kättesaadav.

33

Kuigi on tõsi, et need nõuded võivad olulise osana kuuluda töötushüvitiste saamise õiguse eelduseks olevate tingimuste hulka (vt selle kohta 23. märtsi 1982. aasta otsus kohtuasjas 79/81: Baccini, EKL 1982, lk 1063, punktid 15 ja 16; eespool viidatud Acciardi kohtuotsus, punktid 16 ja 17; 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C-25/95: Otte, EKL 1996, lk I-3745, punkt 36, ja eespool viidatud De Cuyperi kohtuotsus, punkt 27), ei saa nende täitmise kohustusest vabastamine konkreetsel juhul iseenesest mõjutada põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise olemust.

34

Käesolevas asjas on sellise vabastamise eesmärk üksnes kohandada sellise hüvitise andmise tingimusi vastavalt invaliidsuspensioni taotleja olukorrale, kelle töövõime ja kättesaadavus tööturul ei ole enne sellekohase lõpliku otsuse tegemist selged (vt analoogia alusel eespool viidatud De Cuyperi kohtuotsus, punktid 30 ja 34).

35

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise eesmärgist ja arvutusalusest ning selle andmise tingimustest nähtub, et hoolimata selle hüvitise seosest invaliidsuspensioni taotlusega on selline hüvitis otseselt seotud määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punktis g ette nähtud töötuse riskiga.

36

Seetõttu tuleb esimesele küsimusele vastata, et niisugust hüvitist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb pidada „töötushüvitiseks” määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti g mõttes.

37

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ artiklit 39 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriik kehtestab sellise hüvitise suhtes, mis on kõne all põhikohtuasjas ja mida tuleb pidada „töötushüvitiseks” määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti g mõttes, tingimuse, et õigustatud isikute elukoht peab olema selle riigi territooriumil ning seetõttu keelab selle hüvitise teise liikmesriiki eksporditavuse.

38

Kõigepealt olgu meenutatud, et kuigi määruse nr 1408/71 artikli 10 lõikes 1 – mis näeb selles loetletud hüvitiste puhul ette elukohatingimusest loobumise, „[v]älja arvatud juhul, kui [selles] määruses on sätestatud teisiti” – on otseselt mainitud invaliidsushüvitisi, mis järelikult on põhimõtteliselt teise liikmesriiki eksporditavad (vt 4. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-20/96: Snares, EKL 1997, lk I-6057, punkt 40), ei ole töötushüvitisi seal seevastu mainitud. Järelikult ei keela see säte, et liikmesriigi õigusaktidega kehtestatakse töötushüvitise saamise tingimuseks selle riigi territooriumil elamine (vt selle kohta eespool viidatud De Cuyperi kohtuotsus, punkt 37).

39

Sellega seoses näeb määrus nr 1408/71 ette siiski kaks olukorda, kus pädev liikmesriik peab lubama töötushüvitise saajatel elada teise liikmesriigi territooriumil, säilitades seejuures õiguse kõnealusele hüvitisele. Esiteks on selline olukord ette nähtud määruse artiklis 69, mis lubab töötutel, kes lähevad muusse liikmesriiki kui pädev liikmesriik, „selleks et leida seal tööd”, säilitada oma õiguse töötushüvitisele. Teiseks on selline olukord ette nähtud määruse artiklis 71, mis käsitleb töötuid, kes oma viimase töötamise ajal elasid muu liikmesriigi territooriumil kui pädev riik (eespool viidatud De Cuyperi kohtuotsus, punkt 38).

40

Eelotsusetaotlusest nähtub siiski selgelt – ja seda ei ole ka vaidlustatud –, et J. Peterseni olukord ei kuulu ühegi nimetatud artikli kohaldamisalasse ning järelikult ei sisalda määrus nr 1408/71 sätteid, mis reguleeriksid selliseid olukordi nagu põhikohtuasjas kõne all olev olukord.

41

Sellega seoses tuleb siiski meenutada, et määrus nr 1408/71 ei loo ühist sotsiaalkindlustussüsteemi, vaid lubab erinevate siseriiklike süsteemide olemasolu, ning selle ainus eesmärk on tagada siseriiklike süsteemide kooskõlastamine (5. juuli 1988. aasta otsus kohtuasjas 21/87: Borowitz, EKL 1988, lk 3715, punkt 23, ja 3. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-331/06: Chuck, EKL 2008, lk I-1957, punkt 27).

42

Kuigi ühenduse tasandil ühtlustamise puudumise korral säilitavad liikmesriigid pädevuse korraldada oma sotsiaalkindlustussüsteemi, peavad nad siiski selle pädevuse teostamisel järgima ühenduse õigust ning eriti töötajate vaba liikumist puudutavaid EÜ asutamislepingu sätteid (vt selle kohta 23. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-135/99: Elsen, EKL 2000, lk I-10409, punkt 33, ja 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-227/03: van Pommeren-Bourgondiën, EKL 2005, lk I-6101, punkt 39).

43

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saavutata EÜ artiklite 39–42 eesmärki, kui liikumisvabaduse kasutamise tõttu kaotavad töötajad neile liikmesriigi õigusaktidega tagatud sotsiaalkindlustuse soodustused, iseäranis juhul, kui need soodustused on vastutasuks töötajate tasutud osamaksetele. Niisugune tagajärg võib panna ühenduse töötaja loobuma oma liikumisvabaduse kasutamisest ning kujutab endast seega nimetatud vabaduse takistust (vt selle kohta 4. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-349/87: Paraschi, EKL 1991, lk I-4501, punkt 22; 8. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-215/99: Jauch, EKL 2001, lk I-1901, punkt 20, ja eespool viidatud Hosse kohtuotsus, punkt 24).

44

Sellest tulenevalt on erinevalt Austria ja Saksamaa valitsuse seisukohast vaja uurida, kas põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise suhtes kohaldatav kord on kooskõlas EÜ artikliga 39.

45

Sellega seoses olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artiklis 39 kasutatud sõnal „töötaja” ühenduse õiguse seisukohalt spetsiifiline sisu ning seda ei tohi tõlgendada kitsalt. „Töötajana” tuleb käsitada igaüht, kes teeb tegelikku ja tulemuslikku tööd, välja arvatud niivõrd väikesemahuline töö, et seda saab pidada üksnes kõrval- või lisategevuseks. Kõnealuse kohtupraktika kohaselt on töösuhtele omane see, et isik teeb teatud ajavahemiku jooksul teisele isikule tema juhtimise all teatud töid, mille eest ta saab tasu (vt eelkõige 3. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 66/85: Lawrie-Blum, EKL 1986, lk 2121, punktid 16 ja 17; 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-456/02: Trojani, EKL 2004, lk I-7573, punkt 15, ja 17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-109/04: Kranemann, EKL 2005, lk I-2421, punkt 12).

46

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, et enne põhikohtuasja aluseks olnud olukorra tekkimist töötas J. Petersen liikmesriigis ning järelikult oli ta sel ajal EÜ artikli 39 mõttes „töötaja”. Liikmesriigi kodanikku, kes nagu J. Petersen on lahkunud oma kodakondsusjärgsest riigist, et töötada teises liikmesriigis, tuleb käsitada kui isikut, kes on kasutanud EÜ artiklis 39 ette nähtud töötajate liikumisvabadust.

47

Seda tõdemust ei kõiguta asjaolu, et oma elukoha hilisemal üleviimisel kodakondsusjärgsesse riiki pärast seda, kui pädevad asutused olid talle määranud põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise, oli J. Petersen töötu ja taotles invaliidsuspensioni.

48

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on teatavad töötajaks olekuga seotud õigused võõrtöötajatele tagatud ka siis, kui nad ei ole enam töösuhtes (vt selle kohta 21. juuni 1988. aasta otsus kohtuasjas 39/86: Lair, EKL 1988, lk 3161, punkt 36; 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-85/96: Martínez Sala, EKL 1998, lk I-2691, punkt 32; 24. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-35/97: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1998, lk I-5325, punkt 41; 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-413/01: Ninni-Orasche, EKL 2003, lk I-13187, punkt 34, ja 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C-138/02: Collins, EKL 2004, lk I-2703, punkt 27).

49

See kehtib hüvitiste puhul, mille andmine eeldab seda, et isikul on olnud töösuhe, mis on lõppenud, ja mille andmine on lahutamatult seotud hüvitisesaajate objektiivse töötajastaatusega (vt eespool viidatud Meintsi kohtuotsus, punkt 41, ja 31. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C-43/99: Leclere ja Deaconescu, EKL 2001, lk I-4265, punkt 57).

50

Põhikohtuasjas kõne all olevas olukorras on asjassepuutuva hüvitise eesmärk tagada töötuse korral sissetulek invaliidsuspensioni taotlejale, kes on selles liikmesriigis töötanud, mistõttu tuleb tõdeda, et selline hüvitis – kuna see on seotud üheaegselt töötuse riski ja invaliidsuse riskiga, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 72 märkis – tuleneb otseselt „töösuhtest” EÜ artikli 39 mõttes.

51

Sellest järeldub, et kõnesoleva hüvitise määramisel tuleb J. Peterseni olukorras olevat liikmesriigi kodanikku käsitada kui EÜ artikli 39 mõttes „töötaja” staatuse säilitanut, mistõttu niisugune kodanik kuulub selle artikli kohaldamisalasse.

52

Seega tuleb uurida, kas selline elukohatingimus, mis on põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise andmise eelduseks, on EÜ artikli 39 mõttes „takistus töötajate vabale liikumisele”.

53

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale keelab EÜ artikli 39 lõikes 2 ette nähtud võrdse kohtlemise põhimõte mitte ainult ilmselge diskrimineerimise kodakondsuse alusel, vaid ka igasuguse varjatud diskrimineerimise, mis mõne muu tunnuse järgi vahet tehes toob faktiliselt kaasa samasuguse tagajärje (vt eelkõige eespool viidatud Meintsi kohtuotsus, punkt 44; 18. juuli 2007. aasta otsused kohtuasjas C-212/05: Hartmann, EKL 2007, lk I-6303, punkt 29, ja kohtuasjas C-213/05: Geven, EKL 2007, lk I-6347, punkt 18).

54

Siseriiklik õigusnorm, mis ei ole objektiivselt õigustatud ega taotletava eesmärgiga proportsionaalne, kujutab endast kaudset diskrimineerimist, kui see võib oma olemuselt mõjutada pigem võõrtöötajaid kui selle riigi kodanikest töötajaid ning kui seetõttu tekib oht, et esimesena mainituid koheldakse halvemini (vt eespool viidatud Meintsi kohtuotsus, punkt 44; Hartmanni kohtuotsus, punkt 30, ja Geveni kohtuotsus, punkt 19).

55

Nii on see elukohatingimuse puhul, millest on seatud sõltuvusse põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise andmine ja mida on oma riigi töötajatel lihtsam täita kui teiste liikmesriikide töötajatel, kuna need on peamiselt viimati nimetatud töötajad, kes töötuse või invaliidsuse korral lahkuvad riigist, kus nad töötasid, et pöörduda tagasi oma kodakondsusjärgsesse riiki (vt selle kohta eespool viidatud Paraschi kohtuotsus, punkt 24, ja 18. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-290/00: Duchon, EKL 2002, lk I-3567, punkt 38).

56

Olgu märgitud, et Austria valitsus ei püüdnud selgitada, millist eesmärki püütakse saavutada elukohatingimusega, millest siseriiklik regulatsioon seab sõltuvusse põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise andmise, ega esitanud seega ühtegi põhjust, mis õigustaks seda tingimust EÜ artikliga 39 kaitstava ülekaaluka avaliku huvi alusel.

57

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule ammendava vastuse andmiseks on vaja siiski täpsustada, et kuigi sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu kahjustamise oht võib olla selliseks ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjuseks (vt eelkõige 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-158/96: Kohll, EKL 1998, lk I-1931, punkt 41, ja 11. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-208/05: ITC, EKL 2007, lk I-181, punkt 43), on niisuguse ohu olemasolu raske tõendada, sest – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 81 märkis – pädevad asutused on põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise andmisega invaliidsuspensioni taotlejatele, kes taotluse esitamise ajal elavad riigi territooriumil, näidanud oma suutlikkust võtta enda kanda sellest tulenev majanduslik koormus, oodates selle kohta tehtavat lõplikku otsust.

58

Veel tuleb märkida, et põhikohtuasjas vaidluse all olev elukohatingimus on ebaproportsionaalne, kuna see kehtib sotisaalkindlustushüvitise suhtes, mida nagu põhikohtuasjas kõne all olevat hüvitist makstakse invaliidsuspensioni taotlejatele piiratud ajavahemiku jooksul, mis Austria valitsuse sõnutsi ei kesta üldjuhul kauem kui kolm kuni neli kuud ja mille ajal invaliidsuspensioni määramist oodates ei ole nõutav, et nad oleksid töövõimelised ja neil oleks tahe töötada või et nad oleksid tööturul kättesaadavad (vt selle kohta eespool viidatud Collinsi kohtuotsus, punktid 68 ja 69).

59

Kui selle ootamisaja lõppedes määratakse invaliidsuspension, on asjaomase liikmesriigi pädevad asutused, kes peavad invaliidsuspensionist lahutama põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitisena makstud summad, määruse nr 1408/71 artikli 10 lõike 1 alusel igal juhul kohustatud kõnealust pensioni maksma, olenemata õigustatud isiku elukoha üleviimisest teise liikmesriiki.

60

Seevastu juhul, kui selle aja möödudes invaliidsuspensioni ei määrata ning hüvitise summa ja kestuse võrra vähendatakse õigust töötushüvitisele, ei ole selle liikmesriigi pädevad asutused enam kohustatud kõnesolevale õigustatud isikule neid hüvitisi maksma, välja arvatud juhul, kui nimetatud isik tõendab oma vastavust määruse nr 1408/71 artiklis 69 sätestatud tingimustele, et säilitada õigus sellisele hüvitisele teises liikmesriigis tööd otsiva töötajana, mis tähendab, et ta peab vastama kõigile kodakondsusjärgse liikmesriigi õigusaktides nõutud tingimustele töötushüvitise saamiseks.

61

Põhikohtuasjas kõne all olev elukohatingimus on ebaproportsionaalne veel seetõttu, et eelotsusetaotlusest nähtub, et invaliidsuspensioni taotluse kohta otsuse ootamise ajal ei alluta asjaomase liikmesriigi tööhõivetalitused põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise taotlejaid – nii nagu määruse nr 1408/71 artikli 69 kohaldamisalasse kuuluvaid teises liikmesriigis tööd otsivaid töötuid (20. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 139/78: Coccioli, EKL 1979, lk 991, punkt 7) – mingile erikontrollile, kuna nende suhtes ei kehti kohustused, mis puudutavad töövõimet ja tahet töötada ning tööturul kättesaadavust.

62

Isegi kui selline kontroll oleks ette nähtud, tuleks igal juhul veel uurida, kas ei piisa sellest, kui kutsuda õigustatud isik sellise kontrolli läbiviimiseks asjaomasesse liikmesriiki – vajaduse korral hüvitise maksmise peatamise ähvardusel, kui õigustatud isik peaks põhjendamatult keelduma (vt selle kohta 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C-499/06: Nerkowska, EKL 2008, lk I-3993, punkt 45).

63

Eeltoodu põhjal tuleb põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise andmisel kohaldatavat elukohatingimust pidada EÜ artikliga 39 vastuolus olevaks, kuna Euroopa Kohtule esitatud toimik ei sisalda mingeid asjaolusid, mis võiks elukohatingimust objektiivselt õigustada.

64

Seega tuleb teisele küsimusele vastata, et EÜ artiklit 39 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriik kehtestab sellise hüvitise suhtes, mis on kõne all põhikohtuasjas ja mida tuleb pidada „töötushüvitiseks” määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti g mõttes, tingimuse, et õigustatud isikute elukoht peab olema selle riigi territooriumil, ilma et ta esitaks mingeid asjaolusid, mis võimaldaks niisugust tingimust pidada objektiivselt õigustatuks ja proportsionaalseks.

65

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: