—

Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften eV, esindaja: Rechtsanwalt A. Schülzchen,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja G. Rozet,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artikli 39 ja nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artikli 7 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati A. Raccanelli ja Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften eV (edaspidi „MPG”) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab töösuhet, mille A. Raccanelli oli väidetavalt sõlminud Bonnis asuva Max-Plancki raadioastronoomia instituudiga (edaspidi „MPI”), mis on MPG alla kuuluv asutus.

3

Määruse nr 1612/68 I jaotises „Võimalus saada tööd” sisalduv artikkel 1 sätestab:

„1.   Liikmesriigi igal kodanikul on sõltumata elukohast õigus asuda tööle ja töötada teise liikmesriigi territooriumil vastavalt selle riigi kodanike töötamist reguleerivatele õigus- ja haldusnormidele.

2.   Eelkõige on tal õigus asuda pakutavale tööle teise liikmesriigi territooriumil võrdsetel tingimustel selle riigi kodanikega.”

4

Määruse nr 1612/68 II jaotises „Tööhõive ja võrdne kohtlemine” sisalduv artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2.   Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.

[…]

4.   Ükskõik milline punkt kollektiiv- või individuaallepingus või ükskõik millises teises kollektiivses määruses, mis käsitleb töö saamise võimalust, tööd, töötasu ja teisi töö- või vallandamistingimusi, on tühine, kui see sätestab või lubab diskrimineerivaid tingimusi töötajate suhtes, kes on teiste liikmesriikide kodanikud.”

5

Siseriiklikest õigusnormidest nähtub, et „töölepingu BAT/2” või „osalise tööajaga BAT II a lepingu” all mõistetakse lepingut, mis on sõlmitud avaliku sektori töötajate kollektiivlepingu (BAT) põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud palgaastmestiku palgaastme II a alusel ja mille kohaselt on tööaeg 50 protsenti täistööajast.

6

MPG on Saksa eraõiguse kohaselt asutatud avalikes huvides tegutsev ühing. Ta juhib Saksamaal ja muudes Euroopa riikides paljusid teadusuuringute instituute.

7

Need teadusinstituudid nimetusega „Max-Plancki instituudid” tegelevad ühisest huvist lähtuvalt loodusteaduste, bioloogia, humanitaar- ja sotsiaalteaduste alusuuringutega.

8

MPG toetab noori teadlasi kahel viisil — kas stipendiumilepingu või töölepingu alusel, mille raames nad võivad eeskätt kirjutada väitekirja.

9

Need kaks doktorantide toetusviisi erinevad peamiselt selle poolest, et:

10

Lisaks erinevad need kaks lepinguliiki ka lepingupoolte maksukohustuste ja sotsiaalkindlustussüsteemiga liitumise poolest.

11

Stipendiumisaajad on tulumaksust vabastatud ega ole liitunud sotsiaalkindlustussüsteemiga. Seevastu teadlased, kes töötavad osalise tööajaga BAT II a lepingu alusel, on tulumaksukohustuslased ja nad peavad tasuma oma tööle vastavaid sotsiaalkindlustusmakseid.

12

Ajavahemikul 7. veebruar 2000 kuni 31. juuli 2003 töötas Itaalia kodanik A. Raccanelli MPI-s seoses doktoritöö kirjutamisega. Tema tegevuse aluseks oli MPI 7. veebruari 2000. aasta kiri, millele ta oli ise alla kirjutanud.

13

Selle kirjaga andis MPI talle ajavahemikus 7. veebruar 2000 kuni 6. veebruar 2002 igakuist stipendiumi, et tal oleks võimalik kirjutada Saksamaal ja välismaal doktoritööd teemal „Bolomeetrilise kaamera arendamine alla 300 µm lainepikkuste jaoks”.

14

Nimetatud kirja sõnastus on järgmine:

„Õppestipendiumi vastuvõtmine kohustab Teid täielikult pühenduma stipendiumi eesmärgile. Muuks tegevuseks on nõutav instituudi juhatuse eelnev nõusolek.

Stipendiumit makstakse Teile toimetuleku tagamiseks, mitte kui tasu Teie teadustegevuse eest.

Stipendiumi vastuvõtmine ei kohusta Teid tegema palgalist tööd Max-Planck-Gesellschaftile. Sellest tulenevalt on stipendium vastavalt tulumaksuseaduse [(Einkommensteuergesetz)] § 3 punktile 44 tulumaksust ja vastavalt palgast kinnipeetava maksu rakendusmääruse [(Lohnsteuerdurchführungsverordnung)] § 6 punktile 22 palgast kinnipeetavast maksust ning seega ka sotsiaalkindlustusmaksetest vabastatud.”

15

29. novembri 2001. aasta „doktorandilepingu” lisaga pikendati seda lepingut 6. augustini 2002 ning seejärel 6. maini 2003. Ajavahemikuks 7. mai kuni 31. juuli 2003 sõlmisid pooled 19. mail 2003 kokkuleppe, mis on sõnastatud järgmiselt:

„A. Raccanelli viibib ajavahemikul 7. mai 2003 kuni 31. juuli 2003 instituudis külalisena. Instituut annab tema käsutusse sobiva töökoha ja instituudi töötajad abistavad teda.

Muid vahendeid võib ta kasutada instituudi kodukorra ja nende rakendussätete kohaselt; ta kohustub neid sätteid järgima.

Külalisena viibimise tõttu ei teki mingisugust töösuhet ja selle eest ei maksta ka tasu.

[…]”

16

A. Raccanelli esitas Arbeitsgericht Bonnile hagi, milles ta palus sel kohtul eeskätt tuvastada, et ajavahemikul 7. veebruar 2000 kuni 31. juuli 2003 oli tema ja MPG vahel töösuhe.

17

A. Raccanelli väidab, et sellel ajavahemikul koheldi teda samamoodi kui Saksa doktorante, kellel oli osalise tööajaga BAT II a leping ja kes on tema sõnul ainsad, kellega sõlmitakse selliseid lepinguid, milles on muu hulgas ette nähtud sotsiaalkindlustussüsteemiga liitumine.

18

MPG lükkab need väited tagasi.

19

Võtmata seisukohta nimetatud perioodil kahe poole vahel eksisteerinud lepingulise suhte faktilise aspekti osas, lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus põhimõttest, et A. Raccanelli ei sõltunud MPI-st sellisel määral, et sellest oleks piisanud pooltevahelise töösuhte olemasolu tuvastamiseks.

20

Nimetatud kohus soovib teada, kas — võttes arvesse seda, et MPG on asutatud eraõigusliku ühinguna — on diskrimineerimiskeelu põhimõte talle siduv nagu siis, kui tegemist oleks avalik-õigusliku asutusega.

21

Neil asjaoludel otsustas Arbeitsgericht Bonn kohtuliku arutamise peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

MPG väidab kirjalikes märkustes, et eelotsusetaotlus tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

23

Nimelt ei ole MPG arvates eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks välja selgitanud põhikohtuasja poolte vahelise vaidluse asjaolusid ja teiseks ei ole ta esitatud küsimusi põhjendanud. Seega ei ole Euroopa Kohtul vajalikku informatsiooni, et anda neile küsimustele tarvilik vastus.

24

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale eeldab vajadus anda siseriiklikule kohtule tarvilik ühenduse õiguse tõlgendus, et viimane määratleks oma esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks küsimuste aluseks olevat faktilist olukorda (17. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas: C-134/03: Viacom Outdoor, EKL 2005, lk I-1167, punkt 22, ja 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-217/05: Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio, EKL 2006, lk I-11987, punkt 26).

25

Eelotsusetaotluses sisalduv informatsioon ei pea mitte ainult võimaldama Euroopa Kohtul anda tarvilikke vastuseid, vaid samuti andma liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud pooltele võimaluse esitada Euroopa Kohtu põhikirja artikli 20 alusel oma märkused (2. märtsi 1999. aasta määrus kohtuasjas C-422/98: Colonia Versicherung jt, EKL 1999, lk I-1279, punkt 5, ja 8. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-20/05: Schwibbert, EKL 2007, lk I-9447, punkt 21).

26

Kinnitamaks, et Arbeitsgericht Bonni esitatud teave vastab nendele nõuetele, tuleb arvesse võtta esitatud küsimuste olemust ja ulatust (vt selle kohta eespool viidatud otsus Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio, punkt 29).

27

Siinkohal tuleb tõdeda, et esimene eelotsuse küsimus on väga üldine selles mõttes, et selle eesmärk on tõlgendada ühenduse töötaja mõistet, nagu see tuleneb EÜ artiklist 39 ja määruse nr 1612/68 artiklist 7.

28

Arbeitsgericht Bonni teise võimalusena esitatud küsimused puudutavad diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mida käsitletakse EÜ artiklis 12.

29

Isegi kui vastab tõele, et eelotsusetaotluses on lünki nii põhikohtuasja asjaolude esitamise kui ka taotluse põhjuste osas, on siiski tõsi, et Euroopa Kohtul on piisavalt informatsiooni, mis võimaldab tal kindlaks määrata esitatud küsimuste ulatuse ja tõlgendada asjassepuutuvaid ühenduse sätteid selleks, et anda nendele küsimustele tarvilik vastus.

30

Lisaks on nii Euroopa Ühenduste Komisjon kui teatud määral ka MPG pidanud võimalikuks esitada Euroopa Kohtule märkusi eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud informatsiooni alusel.

31

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

32

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, kas teadlast, kes on põhikohtuasja hageja olukorras, st kes teeb doktoritööd MPG-ga sõlmitud stipendiumilepingu alusel, tuleb käsitada töötajana EÜ artikli 39 tähenduses, juhul kui talt nõutakse samas mahus tööülesannete täitmist kui teadlaselt, kes teeb doktoritööd selle ühinguga sõlmitud töölepingu BAT/2 alusel.

33

Siinkohal tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale on EÜ artiklis 39 sätestatud mõistel „töötaja” ühenduse õiguses oma tähendus ja seda ei tohi tõlgendada kitsendavalt. „Töötajana” tuleb käsitada igaüht, kes teeb tegelikku ja tulemuslikku tööd, välja arvatud niivõrd väikesemahulist tööd, mida saab pidada üksnes kõrval- või lisategevuseks. Vastava kohtupraktika kohaselt on töösuhtele omane see, et isik teeb teataval ajavahemikul teisele isikule tema juhtimise all teatud töid, mille eest ta saab tasu (vt eelkõige 3. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 66/85: Lawrie-Blum, EKL 1986, lk 2121, punktid 16 ja 17; 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C-138/02: Collins, EKL 2004, lk I-2703, punkt 26, ja 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-456/02: Trojani, EKL 2004, lk I-7573, punkt 15).

34

Põhikohtuasja hageja töötaja staatust saab kinnitada ainult juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev hindama põhikohtuasja asjaolusid, tuvastab, et antud kohtuasjas esinevad palgalise töösuhte põhitunnused, st alluvussuhe ja tasu maksmine.

35

Järelikult peaks analüüs — tulenevalt sellest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima käesoleva otsuse punktis 33 nimetatud kriteeriumide esinemist — käsitlema eelkõige doktorandilepingu ja selle lisa sisu ning nende dokumentide rakendustingimusi.

36

Kuigi eelnevast tuleb järeldada, et A. Raccanelli töötaja staatus EÜ artikli 39 tähenduses tuleb käesoleva otsuse punktis 33 nimetatud kriteeriumide alusel objektiivselt kindlaks määrata, ei saa seevastu teha ühtegi järeldust selle staatuse kohta, kui võrrelda põhikohtuasja hageja tehtud tööd nende tööülesannetega, mida täitis või pidi täitma MPG-ga sõlmitud BAT/2 töölepingu alusel doktoritööd tegev teadlane.

37

Neil asjaoludel tuleb esimesele küsimusele vastata, et teadlast, kes on sellises olukorras nagu põhikohtuasja hageja, st kes teeb doktoritööd MPG-ga sõlmitud stipendiumilepingu alusel, tuleb käsitada töötajana EÜ artikli 39 tähenduses üksnes siis, kui ta teostab seda tegevust teataval ajavahemikul selle ühingu alla kuuluva instituudi juhtimisel ja kui ta saab selle tegevuse eest tasu. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida asjaolusid, mis on vajalikud selleks, et hinnata, kas tema menetluses olevas kohtuasjas on tegemist sellise juhtumiga.

38

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas järelduse, et tegemist ei ole diskrimineerimisega, saab teha üksnes juhul, kui põhikohtuasja hagejale oleks antud vähemalt õigus valida töölepingu ja stipendiumi vahel enne doktoriõppe alustamist MPG juures.

39

Alustuseks tuleb rõhutada, et küsimus, kas A. Raccanellil — ilma et tal oleks töötaja staatus EÜ artikli 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 tähenduses — oleks olnud õigus MPG praktikast lähtuvalt valida stipendiumilepingu ja töölepingu BAT/2 vahel, on siseriikliku õiguse küsimus, mille üle otsustamine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne.

40

Eelotsusetaotluse põhjenduste teisest poolest nähtub siiski, et teise küsimusega soovib Arbeitsgericht Bonn sisuliselt teada, kas MPG jaoks on vaatamata sellele, et ta on asutatud eraõigusliku ühinguna, diskrimineerimiskeelu põhimõte siduv, nagu oleks see siis, kui tal oleks avalik-õigusliku asutuse staatus, ja kas sellest tulenevalt oli nimetatud ühingul kohustus anda A. Raccanellile õigus valida stipendiumilepingu ja töölepingu vahel.

41

Siinkohal tuleb esiteks meenutada, et EÜ artikli 39 kohaselt nõuab töötajate vaba liikumine Euroopa Ühenduses igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul (6. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C-281/98: Angonese, EKL 2000, lk I-4139, punkt 29).

42

Teiseks tuleb märkida, et EÜ artiklis 39 sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõte on sõnastatud üldiselt ja et see ei ole suunatud konkreetselt liikmesriikidele või avalik-õiguslikele asutustele.

43

Euroopa Kohus on sedastanud, et kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keeldu ei kohaldata mitte üksnes ametiasutuste tegevuse suhtes, vaid et see laieneb ka muud laadi eeskirjadele, mille eesmärk on palgatööd ja teenuste osutamist kollektiivselt reguleerida (vt 12. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 36/74: Walrave ja Koch, EKL 1974, lk 1405, punkt 17, ning eespool viidatud otsus Angonese, punkt 31).

44

Nimelt on Euroopa Kohus leidnud, et isikute vaba liikumise takistuste kaotamine liikmesriikide vahel oleks ohus, kui riikliku päritoluga tõkete kaotamist saaksid oma õigusliku autonoomia kasutamisega takistada ühingud ja organisatsioonid, kes ei ole avalik-õiguslikud (vt eespool viidatud otsus Walrave ja Koch, punkt 18, ning 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-415/93: Bosman, EKL 1995, lk I-4921, punkt 83).

45

Euroopa Kohus on seoses EÜ artikliga 39, mis sätestab põhivabaduse ja kujutab endast EÜ artiklis 12 sisalduva üldise diskrimineerimiskeelu konkreetset rakendamist, jõudnud järeldusele, et diskrimineerimise keeld laieneb ka kõigile kokkulepetele, mille eesmärk on palgatöö kollektiivne reguleerimine, samuti üksikisikute vahelistele lepingutele (vt 8. aprilli 1976. aasta otsus kohtuasjas 43/75: Defrenne, EKL 1976, lk 455, punkt 39, ja eespool viidatud otsus Angonese, punktid 34 ja 35)

46

Seega tuleb asuda seisukohale, et EÜ artiklis 39 sätestatud kodakondsusel põhinevat diskrimineerimise keeldu kohaldatakse ka eraõiguslikele ühingutele nagu MPG.

47

Mis puutub küsimusse, et kas sellest tuleneb MPG jaoks kohustus anda A. Raccanellile õigus valida stipendiumilepingu ja töölepingu vahel, tuleb vastata, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seisneb diskrimineerimine selles, et sarnaste olukordade suhtes kohaldatakse erinevaid eeskirju või et erinevate olukordade suhtes kohaldatakse samu eeskirju (vt selle kohta 29. aprilli 1999 .aasta otsus kohtuasjas C-311/97: Royal Bank of Scotland, EKL 1999, lk I-2651, punkt 26). Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesandeks on teha kindlaks, kas sarnaste olukordade suhtes erinevate eeskirjade kohaldamise tõttu tõi võimalik keeldumine nimetatud valiku andmisest sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas endaga kaasa kodanikest doktorantide ja välismaalastest doktorantide ebavõrdse kohtlemise.

48

Neil asjaoludel tuleb teisele küsimusele vastata, et eraõiguslik ühing nagu MPG peab järgima diskrimineerimiskeelu põhimõtet töötajate suhtes EÜ artikli 39 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas oli tegemist kodanikest doktorantide ja välismaalastest doktorantide ebavõrdse kohtlemisega.

49

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millised on tagajärjed välismaalasest doktorandi diskrimineerimise korral, mis tuleneb asjaolust, et viimatinimetatul ei olnud võimalust MPG-ga töölepingut sõlmida.

50

Selles osas tuleb tõdeda, et EÜ artikkel 39 ega määruse nr 1612/68 sätted ei pane liikmesriikidele või ühingutele nagu MPG diskrimineerimiskeelu rikkumise korral mingi kindlaksmääratud meetme võtmise kohustust, vaid jätavad neile vabaduse ettetulevast olukorrast lähtudes valida erinevate lahenduste vahel, mis on kohased vastavate sätete eesmärgi saavutamiseks (vt selle kohta 10. aprilli 1984. aasta otsus kohtuasjas 14/83: von Colson ja Kamann, EKL 1984, lk 1891, punkt 18, ja 11. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-460/06: Paquay, EKL 2007, lk I-8511, punkt 44).

51

Seega, nagu komisjon kirjalikes märkustes märgib, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne lepinguvälise vastutuse alaste siseriiklike õigusnormide alusel hinnata, millist hüvitist põhikohtuasja hagejal oleks õigus nõuda.

52

Neil asjaoludel tuleb kolmandale küsimusele vastata, et juhul kui põhikohtuasja hagejal on alust nõuda tema diskrimineerimisega tekitatud kahju hüvitamist, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne lepinguvälise vastutuse alaste siseriiklike õigusnormide alusel hinnata, millist hüvitist tal oleks õigus nõuda.

53

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a põhikohtuasja poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: