1.

Londonis asuv High Court küsib Euroopa Kohtult, kuidas tõlgendada mõistet „monomeerained”.

2.

Esmapilgul näib käesolev eelotsusetaotlus kummastav. Pigem oleks ootuspärane, kui asjakohane küsimus oleks esitatud keemikule. Samas nähtub täpsemal vaatlemisel, et sellele küsimusele saab ja peab vastama ühenduse õiguse vahenditega.

3.

Euroopa Kohus peab selleks esmakordselt tõlgendama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist ( 2 ) (edaspidi „REACH-määrus“).

4.

Käesoleval juhul on kõige olulisemaks sätteks REACH-määruse artikkel 5, milles on sätestatud ainete registreerimise kohustus:

„Vastavalt artiklitele 6, 7, 21 ja 23 ei toodeta aineid ega valmististe või toodete koostises esinevaid aineid ühenduses ja neid ei viida turule, kui nad ei ole registreeritud vastavalt käesoleva jaotise asjakohastele sätetele, kui see on nõutav.”

5.

REACH-määruse artikli 3 punkt 1 määratleb kõige olulisema mõiste „aine” nii:

„looduslik või tootmismenetluse teel saadud keemiline element või selle ühendid koos püsivuse säilitamiseks vajalike ja tootmismenetlusest johtuvate lisanditega, välja arvatud lahustid, mida on võimalik ainest eraldada, mõjutamata aine püsivust või muutmata selle koostist”.

6.

REACH-määruse artikli 3 punkt 5 määratleb mõiste „polümeer” nii:

„aine, mille molekulides paiknevad järjestikku ühesugused või erinevad monomeerühikud. Sellised molekulid peavad olema erinevate molekulmassidega, kusjuures erinevused molekulmassis peavad eelkõige tulenema monomeerühikute arvust. Polümeer vastab järgmistele tingimustele:

Käesolevas määratluses tähendab mõiste „monomeerühik” monomeeri reaktsioonijärgset kuju polümeeris”.

7.

Artikli 3 punktis 6 on sätestatud monomeeri mõiste nii:

„aine, mis on konkreetses protsessis kasutatava polümerisatsiooni reaktsiooni tingimustes võimeline moodustama kovalentseid sidemeid terve rea samalaadsete või erinevate molekulidega”.

8.

REACH-määruse artikli 2 lõige 9 näeb ette, et määruse II ja VI jaotise sätteid, seega eeskätt artiklis 5 sätestatud registreerimiskohustust, ei kohaldata polümeeride suhtes.

9.

Eelnimetatud sätet selgitab REACH-määruse põhjendus 41:

„[…] Polümeerid tuleks vabastada registreerimisest ja hindamisest seniks, kuni praktilisel ja kuluefektiivsel viisil ning kindlatele tehnilistele ja kehtivatele teaduslikele kriteeriumidele tuginedes on võimalik välja valida sellised polümeerid, mis kujutavad endast riski inimeste tervisele või keskkonnale, ja need tuleks edaspidi registreerida.”

10.

Vastavalt sellele sätestab artikli 138 lõige 2 samadel eeldustel tulevase võimaliku registreerimiskohustuse teatud polümeeridele:

„Komisjon võib esitada seadusandlikke ettepanekuid niipea, kui on võimalik kindlaks teha praktiline ja kuluefektiivne viis polümeeride valimiseks nende registreerimiseks kindlate tehniliste ja kehtivate teaduslike kriteeriumide alusel, ning pärast aruande avaldamist, mis käsitleb järgmist:

11.

Seevastu sätestab REACH-määruse artikli 6 lõige 3 tingimused, mille alusel tuleb registreerida polümeeride koostisse kuuluvad monomeerained:

„Polümeeri tootja või importija esitab registreerimistaotluse [Euroopa Kemikaalide Agentuurile] tarneahelas oleva tegutseja poolt veel registreerimata monomeeraine(te) või muu (muude) aine(te) kohta, kui on täidetud mõlemad järgmised tingimused:

12.

Siseriikliku menetluse algatasid ettevõtjad, kes muu hulgas toodavad või impordivad polümeere Euroopa turule. Vastustajaks on Department for Environment, Food and Rural Affairs, kes on REACH-määruse rakendamise eest vastutav valitsusasutus Ühendkuningriigis.

13.

Menetluse eesmärk on kõrvaldada kahtlus REACH-määruse artikli 6 lõike 3 tõlgendamisel ehk selgitada, kas see säte tuleb tunnistada kehtetuks.

14.

High Court esitab Euroopa Kohtule seetõttu järgmised eelotsuse küsimused:

15.

Kirjalikus menetluses osalesid põhikohtuasja kaebuse esitajatena C. H. Erbslöh KG ja Lake Chemicals and Minerals Ltd. (edaspidi koos „Erbslöh”) nagu ka S.P.C.M. SA ja Hercules Incorporated (edaspidi koos „S.P.C.M.”), lisaks Poola Vabariik, parlament, nõukogu ja komisjon. Kõik menetlusosalised peale Poola osalesid 27. jaanuari 2009. aasta kohtuistungil.

16.

REACH-määrus reguleerib kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist. Esimene etapp on registreerimine.

17.

Põhimõtteliselt peab iga importija ja tootja kõik oma imporditud või toodetud kemikaalid registreerima ning seejuures esitama teatud teabe. Vajaliku teabe maht sõltub vastava imporditud või toodetud aine kogusest. Juhul kui nad seda teavet veel ei oma, peavad nad teabe enne registreerimist muretsema, seejuures viima vajadusel läbi uuringud.

18.

See teave võimaldab esiteks tootjatel, importijatel ja allkasutajatel tagada vastavalt REACH-määruse artikli 1 lõikele 3, et ainete tootmisel, turule viimisel ja kasutamisel ei kahjustataks inimeste tervist või keskkonda.

19.

Lisaks saab kemikaale registreerimise ja täiendava teabe alusel hinnata. Hindamise tulemuseks võib olla, et komisjon piirab aineid, st keelab teatud kasutusala. Teatud asjaoludel võib komisjon keelata ka aine igasuguse kasutamise. Kasutamine nõuab sellisel juhul autoriseerimist.

20.

Käesoleval juhul käsitletakse monomeeride registreerimist. Monomeerid on nii-öelda ehituskivid, mis paiknevad komplekssemates keemilistes molekulides, nn polümeerides. Nii on polüetüleen, millest koosnevad paljud plastkiled, polümeer. Nagu nimigi viitab, on selle tooraine üldjuhul gaasiline monomeer etüleen ehk eteen (C2H4). Suhteliselt väikesed eteenimolekulid seotakse polümeriseerumise käigus pikaahelaliseks polüetüleeni molekuliks.

21.

Komisjoni andmetel eksisteerib mõnisada monomeeri, mida saab kombineerida 70000 kuni 400000 erinevaks polümeeriks.

22.

Reageerimata monomeerid tuleb REACH-määruse artikli 6 lõigete 1 ja 2 kohaselt registreerida, kuna nad on iseseisvad ained. Polümeerid on seevastu artikli 2 lõike 9 alusel registreerimiskohustusest vabastatud.

23.

Vaieldakse selle üle, kas polümeeride koostisse kuuluvaid reageerinud monomeere peab erisätte, REACH-määruse artikli 6 lõike 3, alusel registreerima, kuigi nad ei ole iseseisvad ained. See puudutab eelkõige polümeeride importi, kuna väljaspool ühendust polümeeride tootmiseks kasutatud monomeerid ei ole veel registreeritud.

24.

REACH-määruse artikli 6 lõike 3 kohaselt esitab polümeeride tootja või importija registreerimistaotluse tarneahelas oleva tegutseja poolt veel registreerimata monomeerainete kohta, kui polümeer sisaldab sellist monomeerainet monomeerühikute kujul vähemalt 2 massiprotsenti ja sellise monomeeraine koguseks on vähemalt üks tonn aastas.

25.

Esimese eelotsuse küsimusega soovitakse selgitada, kuidas tuleb selles sättes tõlgendada terminit „monomeeraine”. Vastus tuleneb peamiselt asjakohaste sätete sõnastusest. Lisaks peatun ma aga ka mõnel argumendil, mille S.P.C.M. ja Erbslöh tuletavad REACH-määruse süstemaatilisest ülesehitusest ja eesmärkidest.

26.

REACH-määruse artikli 6 lõike 3 punkti a sõnastus lubab eeldada, et silmas peetakse monomeere, mis on reageerinud polümeerides. Monomeeridele kehtib registreerimiskohustus põhimõtteliselt siis, kui polümeer neist koosneb.

27.

Sisuliselt koosneb polümeer REACH-määruse artikli 3 punkti 5 alusel järjestikku paiknevatest omavahel seotud monomeeridest, monomeerühikutest. Sellekohaselt määratletakse artikli 3 punkti 5 viimases lauses monomeerühikut kui monomeeri reaktsioonijärgset kuju polümeeris.

28.

See definitsioon võtab üle REACH-määruse artikli 6 lõike 3 punktis a sisalduva täiendi „monomeerühikute ja keemiliselt seotud aine(te) kujul”. See annab mõista, et ühenduse seadusandja mõtles eelnimetatud sättes monomeeri reaktsioonijärgset kuju.

29.

Seevastu välistab REACH-määruse artikli 6 lõike 3 punktis a sõnaselge monomeerühikute nimetamine, et mõeldud oleks esimese eelotsuse küsimuse variandi b mõttes reageerimata monomeere. Kui need esinevad polümeeris polümeriseerumisprotsessi jäägina, kuuluvad nad küll artikli 3 lõike 1 alusel ainete üldmõiste tähenduses polümeeri koostisse, kuid artikli 6 lõige 3 puudutab üksnes reageerinud monomeere monomeerühikute kujul.

30.

Erbslöh ja S.P.C.M. peavad siiski vastuoluliseks, et REACH-määruse artikli 6 lõige 3 käsitleb reageerinud monomeere. Monomeerid ei ole artikli 3 punktis 6 sätestatud definitsiooni järgi veel polümeerideks seotud, vaid on üksnes võimelised taolisi sidemeid looma.

31.

Eelnimetatud seisukohaga seoses tuleb tõdeda, et vaadeldes ainult REACH-määruse artikli 3 punktis 1 sätestatud ainete üldmõistet saavad aineks olla vaid reageerimata monomeerid.

32.

REACH-määruse artikli 3 punkt 1 määratleb nimelt aine kui keemilise elemendi ja tema ühendid. Keemilisi aineid iseloomustavad muu hulgas eriomadused, nt nende sulamispunkt. Monomeerid ja polümeerid on seega ained, kuna nad on oma konstitutiivsete keemiliste elementide ühendid.

33.

Seevastu ei ole polümeeride koostisosad, st reageerinud monomeerid, iseseisvad ühendid. Nagu Erbslöh ja S.P.C.M. rõhutavad, ei ole neil iseseisvaid keemilisi omadusi, vaid polümeeri omadused, mille koostisse nad kuuluvad. Seega ei ole need koostisosad põhimõtteliselt ained REACH-määruse artikli 3 punkti 1 tähenduses.

34.

Erbslöh ja S.P.C.M. jätavad siiski tähelepanuta, et REACH-määrus sisaldab seoses monomeerainetega erinormi, mis kaldub kõrvale ainete ülddefinitsioonist. Monomeerühiku mõiste on artikli 3 punktis 5 määratletud kui monomeeri reaktsioonijärgne kuju polümeeris. Sellest tuleneb, et REACH-määruses on nimetatud monomeeraineid kahel kujul, nimelt reageerinud kujul (monomeerühik polümeeri koostisosana) ja reageerimata kujul (artikli 3 punktis 6 defineeritud monomeer).

35.

S.P.C.M väidab vastu, et REACH-määruse artikli 6 lõikes 3 räägitakse monomeerainetest ja mitte monomeerühikutest. Kuid selle sätte punkt a selgitab, et mõeldud on monomeeraineid monomeerühikute kujul. Muus osas hõlmab see säte sõnaselgelt ka teisi polümeeri koostisosadena registreeritavaid aineid mitte definitsioonijärgses, st reageerimata, vaid reageerinud kujul.

36.

Teistsuguse järelduseni ei saa jõuda ka johtuvalt sellest, et mõnes keeleversioonis, eelkõige inglise ja prantsuse versioonis, REACH-määruse artikli 6 lõike 3 punktis a ei ole monomeerühiku kohta kasutatud täpselt sama mõistet kui artikli 3 punktis 5. Inglise keeles on kasutatud ühelt poolt „monomer unit” ja teiselt poolt „monomeric units”, prantsuse keeles mõisteid „unité monomère” ja „unités monomériques”.

37.

Need minimaalsed erinevused tulenevad ilmselt ebatäpsest tõlkest nõukogu nõupidamiste ajal. Polümeeride definitsioon artikli 3 punktis 5, mis määratleb ka monomeerühiku mõiste, võeti muutmata kujul üle komisjoni ettepanekust. Seevastu lisas alles nõukogu Rootsi delegatsiooni soovitusel artikli 6 lõike 3 punkti a lauseosa „monomeerühikute ja keemiliselt seotud ainete kujul”. ( 3 ) Nii rootsi kui ka saksa keeles kasutavad mõlemad sätted ühte mõistet „monomeerühik” (Monomereinheit). ( 4 ) Eelkõige just rootsikeelne algredaktsioon tõendab, et inglis- ja prantsuskeelses redaktsioonis sisalduvate erinevuste eesmärk ei ole tähenduse eristamine.

38.

Seega tuleneb asjakohaste sätete sõnastusest, arvestades nende tekkelugu, et REACH-määruse artikli 6 lõikes 3 on mõeldud mõiste „monomeerained” all ainult reageerinud monomeere ehk monomeere, mis on reageerinud omavahel selliselt, et neid ei ole võimalik eristada polümeeridest, mille koostisse nad kuuluvad.

39.

Eelnenud vahekokkuvõttele on siiski mitu erinevat vastuväidet, mis põhinevad REACH-määruse süstemaatilisel ülesehitusel. Seejuures lähtutakse eeskätt artikli 2 lõikes 9 ette nähtud polümeeride registreerimiskohustuse erandist.

40.

Erbslöh toetub siinkohal ühenduse õiguse tõlgendamise üldpõhimõttele, et erandeid üldsätetest tuleb tõlgendada kitsalt. Monomeerainete registreerimiskohustus on erand polümeeride registreerimiskohustuse puudumisest ja seega tuleb seda tõlgendada kitsalt.

41.

Seejuures ei pane Erbslöh tähele, et REACH-määruse põhimõte on registreerimine. Juba polümeeride registreerimiskohustuse puudumine on seega kitsalt tõlgendatav erand. Kui polümeerides sisalduvate monomeeride registreerimiskohustus on erand erandist, siis tuleks seda üldsättele kohaselt laialt tõlgendada. ( 5 )

42.

Järelikult ei ole monomeerühikute kujul esinevate monomeerainete registreerimiskohustus erand polümeeride registreerimiskohustuse puudumisest, pigem on see REACH-määruse kohustuste süsteemi iseseisev osa. Seetõttu ei saa seda käsitleda kitsalt tõlgendatava erandina.

43.

Lisaks on Erbslöh ja S.P.C.M. arvamusel, et polümeerides sisalduvate reageerinud monomeerainete registreerimiskohustus võib muuta sisutühjaks polümeeride registreerimiskohustuse puudumise erandi.

44.

Võib tõesti eeldada, et monomeerühikute kujul monomeeraine, st polümeeri reageerinud koostisosa, registreerimisel tuleb esitada teave polümeeri kohta. Nimelt tuleb meenutada, et monomeerained monomeerühikute kujul omavad ainult polümeeride omadusi, mille koostisse nad kuuluvad.

45.

Sel viisil mõistetuna oleks REACH-määruse artikli 6 lõige 3 tõesti vastuolus artikli 2 lõikega 9, nagu väidavad Erbslöh ja S.P.C.M. Praktiliselt iga Euroopas turustatud polümeer peaks kaudselt oma monomeerainete kaudu olema registreeritud.

46.

REACH-määruse artikli 6 lõige 3 näitab selgelt, et registreerida ei tule polümeeri omadusi, vaid – vastavalt komisjoni seisukohale – monomeeri omadusi. Nimelt piisab sellest, kui tarneahelas olev tegutseja registreerib monomeeraine. See tegutseja ei pea aga kahtluse korral teadma, milliseid polümeere tema monomeeridest toodetakse. Tõenäoliselt kasutatakse seda monomeeri isegi väga erinevate polümeeride tootmisel.

47.

Siiski leidub komisjoni väidetes viiteid polümeeri omaduste registreerimisele: juhul kui monomeeraineid toodetakse või imporditakse koguses 10 tonni või rohkem aastas, tuleb registreerimisel esitada REACH-määruse artikli 14 lõike 1 ja lisa I alusel ainete kemikaaliohutuse hinnang, mis peab komisjoni arvates sisaldama toodetava polümeeri elutsüklit.

48.

Eelnimetatud seisukoht võib sisutühjaks muuta polümeeride registreerimiskohustuse puudumise. See seisukoht ei ole siiski veenev, kuna monomeeri elutsükkel lõppeb polümeeris reageerimise ajahetkel. REACH-määruse lisa I punkti 0.3 kohaselt hõlmab aine elutsükkel tema tootmist ja kindlaksmääratud kasutusalasid. Polümeer ei ole aga kasutusala, vaid iseseisev aine REACH-määruse artikli 3 punktis 1 sätestatud „aine” definitsiooni tähenduses. Seega on tal oma elutsükkel.

49.

Teave monomeeride kasutusala kohta hõlmab seega asjaolu, et seda kasutatakse teatud polümeeride tootmisel, mitte aga vastavate polümeeride omadusi. Kui monomeeri on juba registreerinud tarneahelas olev tegutseja, kes ei olnud teadlik selle kasutamisest vastava polümeeri tootmisel, siis peab REACH-määruse artiklite 37 ja 38 alusel lõpptootja teatama vastavast kasutusalast.

50.

Seega ei muuda polümeeris reageerinud monomeerainete registreerimiskohustus sisutühjaks polümeeride registreerimiskohutuse puudumist. Monomeerainete registreerimiskohustus ei ole samane polümeeride kaudse registreerimiskohustusega.

51.

Juba sel põhjusel ei ole ka Erbslöhi ja S.P.C.M-i väide, et polümeeridega kaasnev risk on madal, vastuolus REACH-määruse artikli 6 lõike 3 eelnevalt esitatud tõlgendusega. Monomeerainete registreerimisel puudub polümeeridest lähtuvatel riskidel otsene tähendus. Lisaks rõhutab komisjon õigesti, et registreerimiskohustuse eelduseks ei ole erilise riski esinemine, vaid see aitab ohtusid tuvastada.

52.

Seega ei ole polümeerides sisalduvate monomeerainete registreerimiskohustus vastuolus REACH-määruse teiste sätetega.

53.

Lõpetuseks viidatakse REACH-määruse eesmärkidele kui argumendile polümeerides sisalduvate monomeeride registreerimiskohustuse vastu.

54.

Sellega seoses on kahesuguseid argumente. Ühelt poolt rõhutatakse taas polümeeride registreerimiskohustuse puudumist, mis muutub monomeeride registreerimiskohustuse kaudu sisutühjaks. Kuid eelnevalt juba põhjendati, et see ei ole nii.

55.

Teiselt poolt seatakse kahtluse alla, kas monomeeride registreerimiskohustus on vastavuses REACH-määruse üldiste eesmärkidega. REACH-määruse artikli 1 lõike 1 kohaselt on selle eesmärgiks tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase, kaasa arvatud ohtlike ainete hindamise alternatiivsete meetodite edendamine, ning samuti ainete vaba ringlus siseturul, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni.

56.

Vastuolu nende eesmärkidega pole ilmne. Niisama vähe leidub pidepunkte selle kohta, et nende eesmärkide tõttu tuleks REACH-määruse artikli 6 lõiget 3 tõlgendada teisiti.

57.

Kas monomeeride registreerimiskohustus on kooskõlas nende eesmärkidega, pakub seevastu huvi eelkõige seoses teise eelotsuse küsimusega, eriti kui see puudutab REACH-määruse artikli 6 lõike 3 vastavust proportsionaalsuse põhimõttele. Seega tuleb seda selgitada teise eelotsuse küsimuse käsitlemisel.

58.

Esimesele küsimusele tuleb seega vastata, et REACH-määruse artikli 6 lõikes 3 on terminiga „monomeerained“ silmas peetud ainult reageerinud monomeere, st monomeere, mis on reageerinud omavahel selliselt, et neid ei ole võimalik eristada polümeeridest, mille koostisesse nad kuuluvad.

59.

Teise küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas REACH-määruse artikli 6 lõike 3 kohaldamine polümeeride tootjate või importijate suhtes on õigusvastane selle tingimuse ebaloogilisuse, diskrimineeriva laadi või ebaproportsionaalsuse tõttu. Seega tuleb uurida, kas see säte on kehtiv.

60.

Erbslöh ja S.P.C.M. kritiseerivad REACH-määruse artikli 6 lõike 3 ebapiisavat põhjendust.

61.

Eelotsusetaotlus ei tõstatanud küll küsimust põhjenduse kohta, kuid Euroopa Kohus on korduvalt seoses üksikotsuste peale esitatud otsehagidega otsustanud, et EÜ artiklit 253 rikkuv ebapiisav põhjendamine kujutab endast olulise menetlusnormi rikkumist EÜ artikli 230 tähenduses ( 6 ) ja pealegi on see väide, mille ühenduse kohus peab omal algatusel tõstatama. ( 7 ) Põhjenduse puudumist või põhjenduse ilmset ebapiisavust ei saa (põhimõtteliselt) heastada sellega, et huvitatud isik saab õigusakti põhjendustest teada ühenduste kohtus toimuva menetluse käigus. ( 8 ) Kaevatav otsus peab olema põhjendatud nii, et see võimaldaks ühenduse kohtul teostada selle õiguspärasuse kontrolli ja huvitatud isik saaks viiteid selle kohta, kas otsus on põhjendatud ja kas on mõtet taotleda selle otsuse läbivaatamist. ( 9 ) See on seega meetme kohtuliku kontrolli sine qua non tingimus.

62.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele. Sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjuseid. See on ka eelduseks, et nad saaksid oma õigusi ja Euroopa Kohus oma kontrolli teostada. Nimetatud kohtupraktika kohaselt ei pea õigusakti põhjendus siiski sisaldama kõiki olulisi faktilisi või õiguslikke asjaolusid. Kas nimelt õigusakti põhjendus vastab EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes selle sõnastuse, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivate õigusnormide pinnalt. Eriti kohatu oleks nõuda, et erinevad tehnilised valikud oleks eraldi põhjendatud, kui vaidlustatud õigusaktist ilmnevad ametiasutuse taotletavad olemuslikud eesmärgid. ( 10 )

63.

Polümeerides sisalduvate monomeeride registreerimiskohustuse kohta puudub küll eriomane põhjendus, kuid selle sätte puhul on tegemist tehnilise otsusega, mis ei nõua erilist põhjendust. Nagu alljärgnevalt on eelkõige proportsionaalsuse põhimõtte juures näha, tugineb see säte REACH-määruse üldistele põhjustele. Selline tehnilise erisätte tuginemine üldistele põhjustele ei pea olema ilmtingimata sõnaselgelt sedastatud üldise regulatsiooni põhjendustes. Need võib vajadusel välja tuua järgnevate selgituste kaudu.

64.

Seega ei ole võimalik tuvastada põhjenduskohustuse rikkumist.

65.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas REACH-määruse artikli 6 lõige 3 on ebaloogilisuse tõttu kehtetu. Pole küll tavapärane uurida, kas ühenduse õigus on loogiline või ebaloogiline, kuid poolte argumendid näitavad, et see puudutab eelkõige täpsuse põhimõtte kaudu väljenduvat õiguskindluse põhimõtet.

66.

Erbslöh ja S.P.C.M. on nimelt seisukohal, et ebaloogilisus tuleneb polümeeride registreerimiskohustuse puudumisega seotud vastuolust. Tõesti võiks tõeline vastuolu samatasemeliste õigusnormide vahel seada kahtluse alla nende kehtivuse, kui seda ei saaks ületada tõlgendamise või õigusnormide konkurentsi reeglite abil, nt lex posterior või lex specialis. Sellisel juhul pole nimelt võimalik kindlaks teha, millist õigusnormi tuleb kohaldada. Taoline vastuolu rikuks õiguskindluse põhimõtet. Nimetatud ühenduse õiguse üldpõhimõtte kohaselt peab õigusnorm olema selge ja täpne, et õigussubjektid saaksid ühemõtteliselt teada oma õigused ja kohustused ning võtta arvesse nende tagajärgi. ( 11 ) Kuid eespool juba selgitati, et reageerinud kujul polümeeris esinevate monomeeride registreerimiskohustus ja polümeeride registreerimiskohustuse puudumine ei ole omavahel vastuolus. ( 12 )

67.

Seega ei ole REACH-määruse artikli 6 lõige 3 õigusnormide vastuolulisuse tõttu ebaloogiline.

68.

Proportsionaalsuse põhimõte kuulub ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka, mida ühenduse seadusandja peab järgima. ( 13 ) Seega ei tohi institutsioonide tegevus minna kaugemale sellest, mis on asjassepuutuvate õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik. Juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet; lisaks peavad tekitatud piirangud olema vastavuses seatud eesmärkidega. ( 14 )

69.

Erbslöhi väitel peab ühenduse seadusandja tõendama, et konkurentsi piiravad tervise- ja keskkonnakaitse meetmed on proportsionaalsed. See väide põhineb EÜ artikleid 28 ja 30 puudutaval kohtupraktikal, mis aga ei ole tõendamiskoormise osas kohaldatav proportsionaalsuse põhimõttele.

70.

Kui liikmesriik soovib kasutada erandit EÜ artiklis 28 sätestatud kaupade vaba liikumise põhimõttest, siis peab ta tõendama selle erandi kohaldamise eelduseid. ( 15 ) Seevastu eeldatakse põhimõtteliselt ühenduse õiguse õiguspärasust. ( 16 ) Taoline eeldamine nõuab, et õigusvastasust tõendaks see pool, kes seab kahtluse alla ühenduse õigusakti kehtivuse. ( 17 )

71.

Nagu paljudes teistes seadusandluse valdkondades nii ka REACH-määruse puhul ei teostata proportsionaalsuse põhimõtte järgimise üle ranget kohtulikku kontrolli. Pigem on ühenduse seadusandjal lai hindamis- ja kaalutlusruum (kaalutlusõigus), kui ta võtab vastu keerukaid tehnilisi ja/või poliitilisi otsuseid. ( 18 ) REACH-määruse puhul oli keeruline saavutada tasakaalu ühelt poolt keskkonna- ja tervishoiupoliitika eesmärkide ja teiselt poolt majanduslike huvide vahel.

72.

Kohtunik ei saa kaalutlusõiguse kasutamise kontrollimisel asendada ühenduse seadusandja hinnangut selles küsimuses omaenda hinnanguga, vaid peab piirduma kontrollimisega, kas seadusandja hinnangus esines ilmne kaalutlusviga või kas tegemist on võimu kuritarvitamisega või kas seadusandja on ilmselgelt ületanud oma kaalutluspädevuse piire. ( 19 )

73.

Kuidas see mõjutab proportsionaalsuse põhimõtte kontrollimist, ei selgu alati kohtupraktikast. Mõnes kohtuotsuses on tuvastatud, et seadusandja poolt võetud meetme õiguspärasust saab mõjutada ainult see, kui meede on pädeva institutsiooni taotletud eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt ebasobiv. ( 20 ) Mõnel juhul on isegi sõnaselgelt rõhutatud, et ei ole vaja välja selgitada, kas seadusandja poolt võetud meede oli ainus või parim võimalik, vaid kas see meede oli ilmselgelt ebasobiv. ( 21 )

74.

Need järeldused on siiski vääriti mõistetavad. Kui eksisteerib ilmselgelt vähem piiravaid, kuid samasuguse mõjuga meetmeid või kui kohaldatavad meetmed ei ole ilmselgelt proportsioonis taotletud eesmärkidega, tuleb kaitsta huvitatud isikuid. Vastasel juhul kaotab esmasest õigusest tulenev proportsionaalsuse põhimõte oma praktilise mõju.

75.

Vastavalt sellele kontrollib Euroopa Kohus mitmes otsuses eelkõige, kas eksisteerib ilmselgelt vähem piiravaid meetmeid ( 22 ) või isegi kas kehtestatud kohustused on proportsionaalsed taotletud eesmärkidega. ( 23 )

76.

Millistel tingimustel ei vasta meede ilmselgelt proportsionaalsuse põhimõttele, seda pole Euroopa Kohus senini sõnaselgelt määratlenud. Otsustavaks kriteeriumiks peab lõpuks olema kaalutlus, et ühenduse kohtud ei tohi raskemates küsimustes põhimõtteliselt asendada seadusandja hinnangut omaenda hinnanguga.

77.

Ühenduse seadusandja taolise hinnangu saab tavaliselt kahtluse alla seada ainult siis, kui mõistlik põhjendus pole ilmne. ( 24 ) Ühenduse kohtunik peab sellega seoses kontrollima ka, kas otsustamisel arvestati kõigi asjakohaste andmetega, mida keerulise olukorra hindamisel tuli arvesse võtta, ja kas need andmed toetavad järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud. ( 25 )

78.

Neid kaalutlusi arvestades tuleb uurida, kas monomeeride registreerimiskohustus on proportsionaalne meede õiguspärase eesmärgi saavutamiseks.

79.

Institutsioonide väitel on meetmel kaks eesmärki. Esiteks peab see kaitsma keskkonda ja tervist, kuna monomeeride registreerimine võimaldab ära hoida teatud riske, mis polümeeridega seonduvad. Teiseks on monomeeride registreerimiskohustus mõeldud looma võrdset konkurentsi Euroopa polümeeride turul.

80.

REACH-määrusel on artikli 1 ja põhjenduse 1 kohaselt muu hulgas eesmärk tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase. See vastab EÜ artikli 95 lõike 3, artikli 152 lõike 1 nagu ka artikli 174 lõigete 1 ja 2 nõuetele.

81.

EÜ artikli 174 lõike 3 esimese taande kohaselt võtab ühendus oma keskkonnapoliitikat ette valmistades arvesse eelkõige kättesaadavaid teaduslikke ja tehnilisi andmeid. Kui vaatamata nendele teadmistele näib olevat kahtlusi inimeste tervisele kujutatavate ohtude olemasolu või ulatuse osas, võivad institutsioonid EÜ artikli 174 lõikest 2 tulenevat ettevaatusprintsiipi kohaldades võtta kaitsemeetmeid, ilma et nad ootaksid ära, kuni täielikult oleks avaldunud nende ohtude tegelikkus ja tõsidus. ( 26 )

82.

Nagu rõhutavad eelkõige parlament ja nõukogu, on ainete registreerimine vajalik eelkõige selleks, et parandada teadmisi ainetega kaasnevate riskide kohta. Registreerimine on seega oma olemuselt tõhusa keskkonna- ja tervisekaitsepoliitika rakendamise vahend.

83.

Pooled esitavad küsimuses, kas ja millises ulatuses kaasneb polümeeridega risk tervisele ja keskkonnale, vastuolulisi väiteid. ( 27 ) Kuna registreerida tuleb üksnes polümeeride tootmiseks kasutatavad monomeerid mitte aga polümeerid, siis on olulised ainult need riskid, mida saab registreerimise abil paremini hinnata.

84.

Sellega seoses tuleneb S.P.C.M-i ja Erbslöhi esitatud teaduslikest uuringutest, millele institutsioonid ei ole põhimõtteliselt vastu vaielnud, et toodetud polümeeride omaduste ja riskide kohta ei saa ilmtingimata järeldusi teha kasutatud monomeeride kohase teabe alusel. On teada, et polümeeris moodustunud monomeerainete sidemed on tavaliselt püsivad ja põhimõtteliselt ei kaasne nendega eraldiseisvat riski.

85.

Institutsioonide keskne argument monomeeride registreerimise ja polümeeridest tulenevate riskide vahelise seose kohta on REACH-määruse artikli 138 lõige 2 ja põhjendus 41. Nende alusel võib komisjon esitada seadusandlikke ettepanekuid niipea, kui on võimalik kindlaks teha praktiline ja kuluefektiivne viis polümeeride valimiseks nende registreerimiseks kindlate tehniliste ja kehtivate teaduslike kriteeriumide alusel. Komisjon ja nõukogu väidavad, et monomeeride registreerimine on vajalik nimetatud ülesande täitmiseks.

86.

Eelkõige komisjon täpsustab seda väidet sellega, et registreerimisel peab kemikaaliohutuse aruanne sisaldama monomeerist toodetava polümeeri elutsüklit. See argument ei ole aga veenev.

87.

Eespool on nimelt juba selgitatud, et monomeerainete ohutuse aruande esemeks ei ole riskid, mis tulenevad monomeerist toodetud polümeerist. ( 28 ) Seeläbi kaotaks polümeeride registreerimiskohustuse puudumine tegelikkuses oma mõju ja kemikaali elutsükli mõiste oleks liiga laialt määratletud. Ohutuse aruanne hõlmab seega ainult monomeerist toodetava polümeeri nimetamist.

88.

Komisjon nimetab siiski High Court’ile esitatud eksperthinnangu ( 29 ) alusel kahte spetsiifilist polümeeridest tulenevat riski, mis on seotud tootmiseks kasutatud monomeeridega.

89.

Esiteks ei lähe kõik monomeeri omadused polümeriseerumise käigus kaduma. Omaduste kadumine sõltub pigem sellest, millised monomeeri molekulide funktsionaalsed grupid osalesid keemilises reaktsioonis. Polümeriseerumisjärgselt säilinud funktsionaalsed grupid võivad polümeerile anda monomeeri omadused.

90.

Monomeeri omaduste säilimine sõltub ilmselgelt vastavast keemilisest reaktsioonist, st toodetavast polümeerist. Kui monomeeride registreerimisel tuleb nimetada toodetav polümeer ( 30 ) ja keemianomenklatuur osutab asjaomase polümeeri molekuli struktuurile, ( 31 ) on võimalik teha järeldusi monomeeri säilinud omaduste kohta. Selles osas on kasutatavate monomeeride registreerimine sobiv polümeerist tuleneva riski ära hoidmiseks.

91.

Reageerinud monomeerainete, mida importija impordib ühe kuni kümne tonni suuruses koguses, registreerimiskohustus on selle eesmärgi täitmiseks kasutu. Toodetavaid polümeere on ilmselt vaja selgelt nimetada ainult juhul, kui REACH-määruse artikli 14 alusel tuleb esitada ohutuse aruanne. See eeldab aga, et aastas imporditakse rohkem kui kümme tonni kõnealust ainet, seejuures kehtib reageerinud monomeeride registreerimiskohustus juba alates ühte tonni ületavast kogusest. Ilma polümeeri keemiliselt kindlaks määramata ei saa teha põhjendatud järeldusi monomeeri säilinud omaduste kohta.

92.

Teiseks võivad polümeerid teatud tingimustel laguneda. Komisjon tunnistab siiski sõnaselgelt, et polümeerid vabastavad lagunemisel väga harva koostisse kuuluvaid monomeere. Kas ja millistel tingimustel polümeer laguneb, sõltub ilmselgelt asjaomasest polümeerist. Pole selge, millist tähendust omavad sellisel lagunemisel polümeeri koostisse kuuluvad monomeerid. Seega pole piisavalt tuvastatud seos monomeeride registreerimise ja polümeeri lagunemisel monomeerideks tekkiva riski vahel.

93.

Lisaks võib polümeeri koostisse kuuluvate reageerinud monomeeride registreerimiskohustus aidata ära hoida riske, mis tulenevad reageerimata monomeeridest. Vaidlust ei ole selle üle, et reageerimata monomeeridega on seotud riskid keskkonnale ja tervisele. Monomeerid on suhteliselt väikesed, reaktiivsed molekulid, millel võivad seetõttu olla kahjulikud mõjud.

94.

Ühenduses toimuva polümeeritootmise korral on huvi koostisse kuuluvaid monomeere registreerida ilmne, sest ühenduses kasutatakse monomeeraineid reageerimata monomeeridena, nii et võimalike riskide ennetamiseks on vajalik, et registreerimisega seotud teave oleks ühenduse territooriumil teada. Kuid REACH-määruse artikli 6 lõige 3 on eelnimetatud monomeeride seisukohalt kõigest teisejärguline, kuna need tuleb tootmisel või importimisel registreerida artikli 6 lõigete 1 ja 2 alusel sõltumata nende kasutamisest polümeeride tootmisel. Seetõttu ei esita Erbslöh ja S.P.C.M. selles osas ka erilisi vastuväiteid.

95.

Mõlemad pooled rõhutavad siiski, et polümeeride impordi puhul on olukord täiesti teistsugune: sel juhul kasutatakse monomeere üksnes väljaspool ühendust. Ühendus puutub monomeerainetega kokku põhimõtteliselt ainult polümeeris reageerinud monomeerühikute kujul.

96.

Imporditud polümeeride koostisse kuuluvate monomeerainete registreerimine soodustab ühenduse keskkonna- ja tervisekaitset ainult ülalkirjeldatud ulatuses.

97.

Siiski eksisteerivad ka riskid, mis tulenevad reageerimata monomeeride jääkidest. Vaieldamatult võivad polümeerid olla selliste jääkidega saastunud ja need monomeerid võivad polümeeri kasutamisel puutuda kokku keskkonnaga.

98.

Komisjon rõhutab oma seisukohas nimetatud riski ja on viidanud sellele reageerinud monomeeride registreerimise põhjusena Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) tehniliste kaubandustõkete komitees. ( 32 )

99.

Tõepoolest võib polümeeris reageerinud monomeeride registreerimine osutada monomeeri jääkidest tulenevale riskile. Polümeeri tootmiseks kasutatavate monomeeride tüübid peaksid olema nimelt samad, mis on ka jääkideks. Tõenäoliselt saab teha kasutatud monomeeride tüüpide alusel ka järeldusi jääkide tõenäolisuse kohta.

100.

Seega on registreerimiskohustus sobiv monomeeri jääkidest põhjustatud riskide kontrollimiseks.

101.

Nõukogu, aga ka Poola rõhutavad, et reageerinud monomeerainete registreerimine soodustab ausat konkurentsi ühenduse polümeeritootjate ja -importijate vahel.

102.

Ühenduses toodetud polümeeride hindades sisalduvad tavaliselt töödeldud monomeeride registreerimise kulud. Nimelt tuleb lähtuda sellest, et need monomeerid on juba registreeritud iseseisvate ainetena nende tootmisel või importimisel. Seevastu saab väljaspool ühendust toota polümeere ilma, et toorained oleks tulnud registreerida. Taolist konkurentsi moonutamist takistab ühenduse polümeeride turul see, kui vähemalt importijad peavad toorained registreerima.

103.

Importijate registreerimiskohustus tähendab ühtlasi õiglasemat registreerimiskulude jaotumist erinevate ettevõtjate vahel, kes ühenduses vastavat polümeeri toodavad või seda ühendusse impordivad. REACH-määruses sisalduvate sätete eesmärk on nimelt registreerimiseks vajalike uuringute kulude jagamine registreerijate vahel. Taoline kulude jagamine vastab polümeeri turustamisega seotud vastutusele ja eelistele. Selliselt leiab rakendamist „saastaja maksab“ põhimõte, mis on omakorda osa proportsionaalsuse põhimõttest. ( 33 )

104.

Ausa konkurentsi loomine vastab REACH-määruse artikli 1 lõikes 1 nimetatud konkurentsivõime edendamise eesmärgile. ( 34 ) Pealegi on importijate ja tootjate võrdne kohtlemine põhjenduse 3 kohaselt REACH-määruse sõnaselge eesmärk:

„Neid õigusakte tuleks kohaldada mittediskrimineerival viisil, olenemata sellest, kas ainetega kaubeldakse siseturul või rahvusvaheliselt, vastavalt ühenduse rahvusvahelistele kohustustele.”

105.

Ühenduse tootja säästmine ebasoodsast konkurentsiolukorrast on põhimõtteliselt ühenduse seadusandja jaoks õiguspärane eesmärk. ( 35 ) Lahtiseks võib jätta küsimuse, kas selline eesmärk tekitab Maailma Kaubandusorganisatsiooni kontekstis probleeme. Käesolevas menetluses uuritavaid sätteid on tõepoolest korduvalt arutatud tehniliste kaubandustõkete komitees. ( 36 ) Käesoleva menetluse esemeks ei ole siiski vastavus Maailma Kaubandusorganisatsiooni õigusnormidele. Lisaks ei ole Euroopa Kohtu ülesandeks hinnata ühenduse õigust selle kriteeriumi alusel. ( 37 )

106.

Seega on REACH-määruse artikli 6 lõige 3 ilmselgelt sobiv võrdse konkurentsi õiguspärase eesmärgi saavutamiseks.

107.

Polümeeride koostisse kuuluvate reageerinud monomeeride registreerimiskohustus aitab rakendada kolme õiguspärast eesmärki: see aitab ära hoida monomeeri jääkidega saastatud polümeeridest tulenevaid keskkonna- ja terviseriske. Lisaks aitab see mõnel juhul hinnata polümeeris säilinud monomeeri omadustega kaasnevaid riske. Registreerimine tagab ka ausa konkurentsi ühenduse polümeeritootjate ja -importijate vahel.

108.

Tuleb uurida, kas polümeeride koostisse kuuluvate reageerinud monomeeride registreerimiskohutus on ülal nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalik.

109.

Seoses keskkonna- ja tervisekaitse eesmärkidega on registreerimiskohustuse vajalikkus tõesti kaheldav.

110.

Monomeere puudutava laiaulatusliku teabe kasulikkus ohtude hindamisel, mis kaasnevad polümeeris monomeeri omaduste püsimisega, tundub väga marginaalne. Mitu asjaolu räägib selle poolt, et piiratud mahuga sihipärane teavitamiskohustus polümeeride puhul oleks vähem koormav ja vähemalt niisama tõhus.

111.

Monomeeri jääkidega kaasnevate riskide hindamiseks on teave monomeeride kohta kahtlemata oluline. Kuid ei saa välistada, et selle riskiga seoses piisaks registreerimiskohustusest, mis oleks seotud ainult monomeeri jääkide kui sellistega.

112.

Sellega seoses teevad ka Erbslöh ja S.P.C.M. ettepaneku tõlgendada REACH-määruse artikli 6 lõiget 3 nii, et registreerida tuleb ainult reageerimata monomeeri jääke. Siiski kahandaks kõigi eelduste kohaselt REACH-määruse artikli 6 lõike 3 kohaldatavuse kitsendamine reageerimata monomeeridele või monomeeri jääkidele suures osas tema praktilist mõju. Näib ebatõenäoline, et paljud polümeerid sisaldavad kaks või enam massiprotsenti monomeeri jääke. Nii saastunud toode ei vastaks ilmselt polümeeri kasutaja nõuetele.

113.

Vastav registreerimiskohustus peaks pigem olema seotud tegelikkuses esineva saastumisega. Erbslöh väitis suulises menetluses, ilma et sellele oleks vastu vaieldud, et taolise saastuse saab suuremate raskusteta tuvastada vaakumdestillatsiooni ja gaasikromatograafia abil.

114.

Lõpuks võib siiski lahtiseks jääda, kas nimetatud kahtlused on vastuvõetavad või saab need ümber lükata institutsioonide edasiste väidetega ja ettevaatuspõhimõtte rakendamisel, arvestades seadusandlikku kaalutlusõigust.

115.

Registreerimiskohustus on nimelt ilma igasuguse kahtluseta vajalik võrdse konkurentsi eesmärgi saavutamiseks.

116.

Võib küll ette kujutada ühenduse tootjate konkurentsiolukorra kaitsmiseks võetud meetmete piiramist turgudele, kus nad tegelikult tegutsevad. Sellisel juhul hõlmaks kasutatavate monomeeride registreerimiskohustus ainult neid polümeere, mis on toodetud ühenduses. ( 38 ) Niimoodi ei kaitstaks siiski potentsiaalset konkurentsi sama tõhusalt. Ühenduses saab alustada polümeeride tootmist nimelt alles siis, kui selleks kasutatavad monomeerid on registreeritud. Seega peaks uus ühenduse tootja, kellel puuduvad veel oma toodangust saadavad sissetulekud, investeerima monomeeride registreerimisse, samas kui ühendusevälised konkurendid saavad (algatuseks) tarnida ühendusse polümeere ilma selliste kuludeta.

117.

Samuti ei saa polümeeride importimisel tollimaksu nõudmist, et kindlaksmääratud summa abil tasakaalustada kasutatud monomeeride registreerimiskohustuse puudumisega kokkuhoitavaid kulusid, käsitleda sama tõhusa vähem piirava meetmena.

118.

Seega on registreerimiskohustus igatahes vajalik ühenduse ja kolmandate riikide tootjate võrdse konkurentsi eesmärgil.

119.

Lõpuks tekib küsimus, kas registreerimiskohustusest põhjustatud halvem olukord polümeeride impordil on proportsionaalne seatud eesmärkidega.

120.

Erbslöhi ja S.P.C.M-i esitatud kirjelduse järgi seisavad importijad silmitsi suurte praktiliste raskustega. Ebatõenäoline on, et tarneahelas olevad ettevõtjad, monomeeri- või polümeeritootjad oleksid monomeerid eelnevalt registreerinud. Nendel tootjatel ei ole tavaliselt sarnaselt ühenduse tootjatega registreerimiskohustust ja tõenäoliselt neil puudub ka huvi monomeerainete registreerimiseks ainuesindaja vahendusel.

121.

Seevastu ei tea importijad sageli, millised monomeerained kuuluvad nende imporditud polümeeride koostisse. Nende tarnijad käsitlevad tavaliselt sellist teavet kui ärisaladust. Puuduvad tõhusad analüüsimeetodid reageerinud monomeerainete tuvastamiseks.

122.

Komisjon ei vaidle nendele väidetele vastu. Ta väidab aga õigesti, et selle probleemi lahendab turg. Kui polümeeride tarnijad tahavad neid tuua Euroopa turule, võimaldavad nad monomeerainete registreerimise või hoides oma ärisaladust, registreerivad need ise ainuesindaja vahendusel. Vastasel juhul peavad nad ühenduses turustamisest loobuma. Importijad ja asjaomased polümeeride kasutajad saavad seda otsust vajadusel mõjutada hindadega, mida nad on valmis maksma.

123.

Erbslöh kardab küll lisanduvaid raskusi, kuna kahtleb, kas ühendusevälise tootja poolne monomeeride registreerimine ikka vabastab importijaid tegelikult registreerimiskohustusest, kuid need kahtlused ei ole veenvad.

124.

Institutsioonid väidavad, et ühendusevälised polümeeride tarnijad saavad REACH-määruse artikli 8 alusel nimetada ainuesindaja, kes registreerib monomeerid importija asemel. Erbslöh kahtleb, et taoline registreerimine artikli 6 lõike 3 tähenduses saab toimuda tarneahelas oleva tegutseja poolt, kuna ainuesindaja pole tarneahelas olevaks tegutsejaks ja ühendusevälisel tegutsejal puudub registreerimiskohustus.

125.

Ainuesindaja nimetamine eeldab siiski, et temapoolne registreerimine vabastab järgmise tarneahelaliikme registreerimiskohustusest. Vastasel juhul puuduks sel üldse mõte. Seoses sellega määratleb REACH-määruse artikkel 8 sõnaselgelt, et ainuesindaja täidab importija kohustusi. Järelikult peab temapoolne registreerimine ka REACH-määruse artikli 6 lõike 3 alusel vabastama importija kohustusest.

126.

Üldiselt on koostöö tarneahela teiste liikmetega REACH-määruse iseloomulik tunnus. Ka teiste keemiliste ainete registreerimine nõuab teabe hankimist teistelt ettevõtjatelt. Registreerimine peab nimelt käsitlema riske, mis on seotud aine kindlaksmääratud kasutusaladega. Teavet nende kasutusalade ja riskide kohta saab sageli ainult aine ostjatelt. Kui nad registreerimises ei osale, peavad nad teatud juhtudel ise muretsema teabe aine kasutusalaga kaasnevate riskide kohta (vt REACH-määruse artikkel 37 jj).

127.

Isegi kui monomeeride registreerimine oleks teatud juhtudel praktiliselt võimatu, juhendab Euroopa Kemikaalide Agentuuri „Guidance for monomers and polymers” ( 39 ), kuidas sellest hoolimata polümeeri turustada, käsitledes seda tundmatu või muutuva koostisega ainena, reaktsiooniproduktide seguna või bioloogilise materjalina. Sellisel juhul saab polümeeri registreerida erandkorras hädaabinõuna. ( 40 )

128.

Üks täiendav vastuväide põhineb registreerimiskuludel. S.P.C.M. ja Erbslöh väidavad, et kulud on selgelt ebaproportsionaalsed võrreldes käibega, eelkõige asjaomase ettevõtja Lake’i puhul, ja asjakohaste ainete kogustega.

129.

Põhimõtteliselt puudutavad need kulud aga kõiki kemikaalide kasutajaid. Taolise koormise aktsepteerimine on REACH-määruse aluseks olev struktuurielement. Kui aine järele ei ole registreerimiskulude tõttu turul enam nõudlust, tuleb sellega põhimõtteliselt leppida.

130.

Lisaks jagunevad REACH-määruse alusel tehtavate vajalike uuringute kulud vähemalt osaliselt sama aine erinevate registreerijate vahel. Kuna limiteeritud arvu monomeerainete kombineerimisel saab toota väga suurel arvul polümeere, ( 41 ) on ootuspärane, et samu monomeeraineid registreerivad erinevad tootjad ja importijad. Kasutades REACH-määruses ettenähtud koostöövõimalusi, saavad nad omavahel kulud ära jaotada.

131.

Polümeeride koostisse kuuluvate reageerinud monomeerainete registreerimiskohustusega kaasnevad kulud vastavad seega suuresti REACH’iga seotud üldistele koormavatele kohustustele. Eesmärk on eelkõige tagada aus konkurents ühenduse polümeeritootjate ja kolmandate riikide tootjate vahel. See suhe ei ole ilmselt ebaproportsionaalne.

132.

Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist ei ole seega võimalik tuvastada.

133.

Lõpetuseks tuleb kontrollida, kas REACH-määruse artikli 6 lõige 3 põhjustab lubamatut diskrimineerimist. Teise eelotsuse küsimuse see osa osutab võrdse kohtlemise ehk diskrimineerimiskeelu põhimõttele. Põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud. ( 42 )

134.

Erinev kohtlemine on õigustatud, kui see põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, st kui see on kooskõlas asjassepuutuvate õigusnormide õiguspärase eesmärgiga ning kui selline erinevus on proportsionaalne kõnesoleva kohtlemisega taotletud eesmärgi suhtes. ( 43 ) Asjassepuutuv õigusnorm peab seega olema proportsionaalne asjakohase olukorra erinevuste ja sarnasustega. ( 44 )

135.

Nagu proportsionaalsuse põhimõtte nii ka diskrimineerimiskeelu puhul tuleb arvestada, et ühenduse seadusandjal on hindamis- ja kaalutlusruum (kaalutlusõigus). ( 45 ) Kuid ta on siiski kohustatud tuginema oma valikutes objektiivsetele ja asjassepuutuvate õigusnormide eesmärgi seisukohalt sobivatele kriteeriumidele, võttes arvesse kõiki faktilisi asjaolusid ning kõnealuse akti vastuvõtmise ajal kättesaadavat tehnilist ja teaduslikku teavet. ( 46 ) Tal tuleb võtta lisaks õigusnormide põhieesmärgile täiel määral arvesse ka asjas esil olevaid huve. ( 47 )

136.

Erbslöh ja S.P.C.M. väidavad vastu, et polümeeride importijatel ja ühenduse polümeeritootjatel on küll ühesugune kohustus, kuid importijaid koormavad need tunduvalt rohkem.

137.

Ühenduse polümeeritootjad saavad kasutatavaid monomeeraineid tunduvalt kergemini registreerida kui polümeeride importijad. Tootjad teavad kasutatavaid monomeere ja saavad need seetõttu registreerida.

138.

Importijad seevastu sõltuvad ühenduseväliste tarnijate abist, enne kui nad saavad hakata registreerimisega tegelema. Erbslöh ja S.P.C.M. kardavad, et tarnijad ei anna importijatele kasutatavate monomeerainete kohta vajalikku teavet ega registreeri neid monomeeraineid ka ise ainuesindaja vahendusel.

139.

Importijate taoline sõltumine on kolmandate riikide ettevõtjatele kohustuste määramisel ühenduse pädevuse puudumise paratamatu tagajärg.

140.

Registreerimiskohustus realiseerub importija kaudu. See on aga suunatud tema tarnijatele. Nad on põhimõtteliselt võrreldavad ühenduse tootjatega. Samuti ei erine imporditud polümeerid põhimõtteliselt ühenduses toodetud polümeeridest. Seepärast käsitletakse sarnaseid asjaolusid ühtemoodi.

141.

Arvestades registreerimiskohustuse ülalnimetatud eesmärki, nimelt luua võrdne konkurents, on põhjendatud eelnenud võrreldavate asjaolude osas sarnaste kohustuste ettenägemine. Kolmandate riikide tootjad saavad valida, kas täita need nõudmised või loobuda ühenduses turustamisest.

142.

Importijate ja ühenduse tootjate võrdlus viib küll järelduseni, et nad ei ole ühtemoodi kohustustega koormatud, kuid nad ei ole ka võrreldavas olukorras. Importijaid käsitletakse ühendusevälise tootja ainukeste kättesaadavate esindajatena, vähemalt nii kaua kui tootjad ei hakka kasutama REACH-määruse artikli 8 mõttes ainuesindajat. Nende erinev kohtlemine seoses registreerimiskohustusega vastab tootja olukorra erinevusele.

143.

Seega ei ole võimalik tuvastada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

144.

Niisiis teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: