1.

Käesolevas kohtuasjas palub komisjon tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad EÜ artiklist 49 ja kavatsetavate meetmete rakendamiskeelust, mis sisaldub 16. aprillil 2003. aastal alla kirjutatud Poola Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise akti ( 2 ) XII lisa 2. peatüki punktis 3 (nn standstill-tingimus), sest:

2.

Sisuliselt tekib käesolevas asjas kaks õiguslikku küsimust. Esiteks on vaja kaaluda, millistel tingimustel, arvestades Euroopa Kohtu asjakohast praktikat, võib liikmesriik seoses teenuste osutamisega keelduda laiendamast teistes liikmesriikides asuvatele ettevõtjatele eeliseid, mida tema enda territooriumil asuvad ettevõtjad saavad kasutada kahepoolse kokkuleppe tulemusel.

3.

Teiseks on vaja uurida, kas meetmete rakendamiskeeld takistab Saksamaad üksnes vastu võtmast uusi sellealaseid (seadusandlikke või haldus)meetmeid, mis on piiravamad kui need, mis olid kohaldatavad 2003. aasta ühinemisaktile allakirjutamise kuupäeval, või takistab see üldisemalt ka siseriiklikule tööturule pääsu piirangute laiendamist, mis tuleneb mitte uute meetmete vastuvõtmisest, vaid muudatustest vastavates faktilistes asjaoludes, mille suhtes olemasolevad meetmed kohalduvad.

4.

Saksamaal ja Austrial on 2003. aasta ühinemisaktis sisalduvate üleminekusätete alusel muu hulgas õigus – erandina asutamislepingu sätetest teenuste vaba liikumise kohta – säilitada riiklikke või kahepoolsetest lepingutest tulenevaid meetmeid, mis piiravad Poolas asuvate ettevõtjate töötajate kasutamist. 2003. aasta ühinemisakti XII lisa („Ühinemisakti artiklis 24 osutatud nimekiri: Poola”) 2. peatüki („Isikute vaba liikumine”) punkti 13 asjakohases osas on sätestatud:

„Selleks et tulla teatud tundlikes teenindusvaldkondades toime tõsiste tööturuhäirete või nende ohuga, mida teatud piirkondades võib põhjustada direktiivi 96/71/EÜ artiklis 1 määratletud piiriülene teenuste osutamine, võivad Saksamaa ja Austria, kohaldades eespool esitatud üleminekusätete alusel Poola töötajate vaba liikumise suhtes riiklikke või kahepoolsetest kokkulepetest tulenevaid meetmeid niikaua, kui nimetatud meetmed kehtivad, teha pärast komisjonile teatamist erandi EÜ asutamislepingu artikli 49 esimesest lõigust, et piirata töötajate ajutist liikumist seoses teenuste osutamisega Poola äriühingute poolt, kui nimetatud töötajate õigust teha tööd Saksamaal ja Austrias reguleerivad riiklikud meetmed.

[…]”

5.

Lisaks sisaldab sama punkt meetmete rakendamiskeeldu:

„Käesoleva punkti kohaldamise mõjul ei või töötajate ajutise liikumise tingimused Saksamaa või Austria ja Poola vahelise teenuste piiriülese osutamise raames olla piiravamad kui ühinemislepingu allakirjutamise kuupäeval kehtinud tingimused.”

6.

Kokkuleppe artiklis 1 on sätestatud:

„Poola töötajatele, kes lähetatakse ajutisele tööle Poola tööandja ja teise poole ettevõtja vahelise töövõtulepingu alusel (lepingulised töötajad), antakse tööload olenemata tööturu olukorrast ja suundumustest.”

7.

Kokkuleppe artiklis 2 on kehtestatud kvoot Poola lepinguliste töötajate suhtes. Artikli 2 lõikes 5 on sätestatud:

„Käesoleva kokkuleppe rakendamisel koostöös Poola Vabariigi Töö- ja Sotsiaalpoliitika Ministeeriumiga tagab Saksamaa Liitvabariigi Föderaalne [Tööturuamet] [(Bundesanstalt für Arbeit)], et lepingulised töötajad ei kontsentreeru teatavasse piirkonda ega teatavasse sektorisse.

[…]”

8.

Föderaalse Tööagentuuri (Bundesagentur für Arbeit) poolt vastu võetud suuniste hulgas on need, mis on ette nähtud suunises 16a „Euroopa Liidu uutest liikmesriikidest tulevate töötajate lepinguline töölevõtmine Saksamaa Liitvabariigis” (XI lisa). See suunis sisaldab tööturu kaitsmise tingimust, mille kohaselt on põhimõtteliselt keelatud võõrtöötajatega seotud lepingud, kui töid teostatakse Föderaalse Tööagentuuri ringkondades, kus eelnenud kuue kuu keskmine tööpuuduse tase on olnud vähemalt 30% kõrgem kui tööpuuduse tase Saksamaa Liitvabariigis tervikuna. Loetelu nende ringkondade kohta, millele see tingimus kohaldub, ajakohastatakse igas kvartalis (XII lisa).

9.

Komisjon juhtis 3. aprilli 1996. aasta kirjas Saksamaa Liitvabariigi valitsuse tähelepanu sellele, et nimetatud valitsus tõlgendab kokkulepet EÜ artiklit 49 rikkudes. Saksamaa valitsus vaidles 28. juuni 1996. aasta kirjas komisjoni seisukohale vastu.

10.

Komisjon avaldas 12. novembril 1997 põhjendatud arvamuse, andes Saksamaale vastamiseks aega 12 kuud. Olles 5. mail 1998 komisjoni esindajatega kohtunud, märkis Saksamaa 19. juuli 1998. aasta kirjas, et tehakse pingutusi poliitilise lahenduse leidmiseks seoses 16. detsembri 1991. aasta Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Poola Vabariigi vahelise assotsieerumislepinguga. Katsed raskusi poliitilisel tasandil lahendada siiski luhtusid.

11.

Poola ühines Euroopa Liiduga 1. mail 2004. Vastuseks komisjoni 15. juuni 2004. aasta päringule märkis Saksamaa Liitvabariigi valitsus 6. detsembri 2004. aasta kirjas, et ta jääb kokkuleppe suhtes oma tõlgenduspraktika juurde; liiati võib möödunud aja kestust arvestades õiguspäraselt eeldada, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse jätkamiseks ei ole enam alust.

12.

Komisjon juhtis 10. aprilli 2006. aasta täiendavas märgukirjas Saksamaa valitsuse tähelepanu sellele, et lisaks ilmsele EÜ artikli 49 rikkumisele tundub Saksamaa halduspraktika seoses kokkuleppe kohaldamisega olevat vastuolus meetmete rakendamiskeeluga. Komisjoni sõnul rikuti kokkuleppe artikli 2 lõikel 5 põhineva ja Föderaalse Tööagentuuri suunistes sisalduva tööturu kaitsmise tingimuse alusel piirkondlike piirangute laiendamisega olemasolevate piirangute laiendamise keeldu.

13.

Saksamaa valitsus vaidles 8. juuni 2006. aasta kirjas sellele seisukohale vastu, väites, et kahepoolse lepingu kohaldamine kõikidele liikmesriikidele ja nende ettevõtjatele ei ole asjakohane.

14.

Komisjon kordas oma etteheiteid 15. detsembri 2006. aasta täiendavas põhjendatud arvamuses. Kuna Saksamaa Liitvabariigi valitsus jäi 19. veebruari 2007. aasta kirjas oma seisukohale kindlaks, esitas komisjon 5. detsembril 2007 Euroopa Kohtu kantseleile hagiavalduse käesolevas kohtuasjas.

15.

Saksamaa valitsus väidab kõigepealt, et hagi on vastuvõetamatu, igal juhul osas, mis puudutab EÜ artikli 49 väidetava rikkumist.

16.

Saksamaa arvates on komisjon kaotanud õiguse algatada menetlus, kuna ta ei ole peaaegu seitse aastat astunud mingeid samme selle EÜ artikli 49 väidetava rikkumise suhtes. Arvestades menetluses tekkinud viivitusi ja käesoleva juhtumi asjaolusid, võis Saksamaa valitsus tegelikult õiguspäraselt eeldada, et komisjon on oma etteheidetest loobunud. Seda õiguspärast ootust süvendas komisjoni volinik Monti poolt juulis 1998 saadetud kiri, milles ta märkis, et kokkuleppe lõpetamine ei oleks tema jaoks tervitatav ning ta ootaks kuni 1998. aasta novembrini, et näha, kas on võimalik mingi muu lahendus. Ometi ei astutud mingeid edasisi samme kuni aprillini 2003, mil oli selge, et Saksamaa ei saa enam kokkulepet lõpetada meetmete rakenduskeeluga vastuollu minemata. Nii kuritarvitas komisjon Saksamaa valitsuse arvates tahtlikult tema usaldust.

17.

Komisjon selle seisukohaga ei nõustu, väites, et see, kuidas ta küsimust menetleb, ei saa anda alust Saksamaa õiguspäraseks ootuseks, et menetlus on lõppenud. Rõhutades oma kaalutlusõigust selle otsustamisel, millal algatada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus, asub komisjon seisukohale, et menetluses tekkinud viivitused olid asjakohased, arvestades juhtumi asjaolusid.

18.

Kõigepealt tuleb meenutada, et EÜ artikliga 226 kehtestatud korra järgi on komisjonil kohtupraktikas tunnustatud kaalutlusõigus otsustada esiteks seda, kas ta algatab liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse, ja teiseks seda, millal ta selle algatab. ( 4 )

19.

Täpsemalt viimati nimetatud aspekti osas ei ole komisjon seega kohustatud algatama menetlust teatava tähtaja jooksul, välja arvatud juhtudel, mil EÜ artiklis 226 ette nähtud kohtueelse menetluse liiga pikk kestus võib suurendada asjaomase riigi raskusi komisjoni väidete kummutamisel ja rikkuda sellega kaitseõigust. Asjaomase liikmesriigi ülesanne on seda tõendada. ( 5 )

20.

Minu arvates ei ole Saksamaa valitsus siiski osutanud asjaoludele, mis võiksid tõendada, et käesolevas asjas on kohtueelse menetluse kestus tema kaitseõigust kahjustanud.

21.

Esiteks tuleb selles küsimuses märkida, et Saksamaa valitsuse viidatud asjaolu, et meetmete rakendamiskeeld jõustus kohtueelse menetluse ajal – mille tagajärjel Saksamaa ei saanud enam lõpetada kokkulepet Poolaga –, ei saanud iseenesest muuta komisjoni etteheidete ja argumentide kummutamist Saksamaa valitsusele keerulisemaks. Teiseks andis komisjon 2006. aastal välja täiendava märgukirja ja täiendava põhjendatud arvamuse, mis sisuliselt kordasid algseid etteheiteid, andes Saksamaa valitsusele seega uue võimaluse tema seisukohti kaitsta.

22.

Järgmiseks, Saksamaa valitsuse argumendi osas, et käesoleva juhtumi asjaoludel sai ta õiguspäraselt eeldada, et menetlus on lõppenud, tuleneb komisjoni kaalutlusõigusest liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamisel see, et komisjoni teatavaajaline tegevusetus kohtueelse menetluse raames ei saa iseenesest – isegi kui see peaks kestma mitu aastat – tekitada asjaomase liikmesriigi õiguspärast ootust, et komisjon menetlust ei jätka. Eriti kehtib see selliste juhtumite suhtes nagu käesolev, mille puhul – nagu kohtutoimikust selgub – tehti Saksamaa valitsuse mainitud ajal, s.o alates 1997. aastast kuni Poola ühinemiseni Euroopa Liiduga – pingutusi poliitilise lahenduse leidmiseks 16. detsembri 1991. aasta assotsiatsioonilepingu kontekstis ja seeläbi väidetava rikkumise lõpetamiseks.

23.

Lõpuks tuleb seoses komisjoni volinik Monti poolt 1998. aasta juulis saadetud kirjaga, millele Saksamaa samuti tugineb, märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt – isegi kui eeldada, et liikmesriik saab tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele selleks, et hoida ära EÜ artikli 226 alusel tehtav avaldus tema kohustuste täitmata jätmise kohta ( 6 ) – ei saa ta esitada väidet selle põhimõtte rikkumise kohta, kui asjaomane ühenduse institutsioon ei ole andnud talle konkreetseid kinnitusi. ( 7 )

24.

Selles suhtes piisab märkimisest, et Saksamaa valitsus ei ole isegi väitnud, et komisjon andis eespool mainitud kirjas konkreetse tagatise seoses vaidlusalustest etteheidetest loobumise või menetluse lõpetamisega. Komisjoni volinik Monti osutab oma kirjas sisuliselt hoopis sellele, et kokkuleppe lõpetamisele eelistaks ta konstruktiivset lahendust probleemile, mis tuleneb sellest, kuidas Saksamaa kõnealust kokkulepet kohaldab, andes samal ajal selgelt mõista, et kõnealuses olukorras ei ole võimalik juhtumi menetlemisest loobuda.

25.

Olen seisukohal, et Saksamaa valitsuse väide vastuvõetamatuse kohta tuleb eespool kirjeldatud põhjendustest tulenevalt tagasi lükata.

26.

Oma hagi esimeses osas esitab komisjon sisuliselt väite, et Saksamaa halduspraktikas tõlgendatakse kokkuleppe artiklit 1 nii, et töövõtulepinguid selle kokkuleppe tähenduses saavad sõlmida ainult Saksamaa ettevõtjad. Selle tagajärjel ei saa teiste liikmesriikide ettevõtjad – kui nad ei asuta Saksamaal tütarühingut – kasutada EÜ artikliga 49 ette nähtud teenuste osutamise vabadust, et sõlmida kokkuleppe alusel Poola ettevõtjatega lepinguid tööde teostamiseks Saksamaal ning kasutada sel viisil Poola lepinguliste töötajate kvooti.

27.

Komisjoni sõnul tähendab see ettevõtja otsest diskrimineerimist riikkondsuse või kodakondsuse või asukoha alusel, mida ei saa vastavalt EÜ artiklile 46 koostoimes EÜ artikliga 55 õigustada avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvides.

28.

Selles suhtes lükkab komisjon konkreetselt tagasi argumendi, et vaidlustatud õigusnorm, mille kohaselt töövõtulepingu sõlminud klientettevõtja asukoht peab olema Saksamaal, on vajalik selleks, et teostada nõuetekohast järelevalvet kokkuleppe rakendamise üle, tõhusalt tagada sotsiaalkindlustusmaksete ja õigusrikkumiste trahvide tasumine ettevõtja poolt ning hoida ära ühinemisaktis sisalduvate üleminekusätete ebaõige kohaldamine või nendest kõrvalehoidmine.

29.

Lõpuks meenutab komisjon, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt eeldab võrdse kohtlemise aluspõhimõte, et kui liikmesriik on sõlminud kahepoolse lepingu, peab ta andma teiste liikmesriikide kodanikele samu eeliseid, mida saavad selle lepingu alusel tema enda kodanikud, kui ta ei esita keeldumiseks objektiivset õigustust. ( 8 ) Sellist objektiivset õigustust käesolevas asjas aga ei ole.

30.

Sisuliselt nõustub nende argumentidega Poola valitsus, kellele anti Euroopa Kohtu presidendi 2. juuli 2008. aasta määrusega luba astuda menetlusse komisjoni toetuseks. Eeskätt märgib ta, et kokkulepe ei ole sellist laadi, et sellest tulenevate soodustuste laiendamine teiste liikmesriikide kodanikele häiriks kokkuleppe tasakaalu ja vastastikkust Euroopa Kohtu praktika tähenduses. ( 9 ) Tegelikult ei rajane kokkulepe vastastikkuse põhimõttel.

31.

Saksamaa valitsus vaidleb komisjoni ja Poola valitsuse seisukohale vastu. Ta toonitab esiteks, et kokkuleppe artiklit 1 on selle sõnastust arvestades õige tõlgendada nii, et selles on viidatud Saksamaa ettevõtjatele. Peale selle ei tähenda kõnealune õigusnorm EÜ artikliga 49 keelatud diskrimineerimist, sest teiste liikmesriikide ettevõtjad ei ole kokkuleppe suhtes samasuguses olukorras nagu Saksamaa ettevõtjad.

32.

Saksamaa valitsus väidab, et arvestades vaidlusaluse kahepoolse lepingu erilist laadi ja selle põhinemist vastastikkusel, ei saa sellest kokkuleppest tulenevaid soodustusi võimaldada kõikide teiste liikmesriikide kodanikele või ettevõtjatele. ( 10 ) Liiati kahjustaks see 2003. aasta ühinemisaktis sisalduvaid üleminekusätteid. Ka siis, kui pidada seda, kuidas kokkulepet Saksamaal kohaldatakse, teenuste osutamise vabaduse piiranguks, oleks see piirang vastavalt EÜ artiklile 46 koostoimes EÜ artikliga 55 igal juhul õigustatud vajadusega teostada nõuetekohast järelevalvet kokkuleppe rakendamise üle ja tõhusalt tagada sotsiaalkindlustusmaksete ja õigusrikkumiste trahvide tasumine ettevõtja poolt ning hoida ära ühinemisaktis sisalduvate üleminekusätete ebaõige kohaldamine või nendest kõrvalehoidmine.

33.

Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab teenuste osutamise vabadus eelkõige igasuguse sellise diskrimineerimise kõrvaldamist, mis põhineb teenuseosutaja riikkondsusel või kodakondsusel või asjaolul, et ta on asutatud teises liikmesriigis kui see, kus teenust osutatakse. ( 11 )

34.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et Saksamaa halduspraktika kohaselt, mida komisjon kritiseerib, saavad ainult Saksamaa ettevõtjad – s.o ettevõtjad, kelle asukoht on Saksamaal – sõlmida kõnealuse kokkuleppe tähenduses töövõtulepinguid Poola ettevõtjatega ja seeläbi – hoolimata töötajate ajutist liikumist käsitlevatest sätetest 2003. aasta ühinemisaktis – kasutada Saksamaal teenuseid osutades sama kokkuleppega lubatud Poola töötajate kvooti, samal ajal kui teistes liikmesriikides asuvad ettevõtjad ei saa Saksamaal teenuseid osutades seda võimalust kasutada, kui nad ei asuta nimetatud liikmesriigis tütarühingut.

35.

Seega on selles osas, mis puudutab Poola ettevõtjatega töövõtulepingute sõlmimist teenuste osutamiseks Saksamaal, selge, et vaidlustatud halduspraktikas eristatakse teenuseid osutavaid ettevõtjaid nende asukoha alusel, ning seega võib see halduspraktika – niivõrd, kui ettevõtja asukoht määrab tema „riikkondsuse” ( 12 ) – tähendada EÜ artikliga 49 keelatud diskrimineerimist kodakondsuse alusel.

36.

Sellepärast on vaja uurida, kas Saksamaa valitsus on esitanud põhjendusi, mis võiksid siiski piisavalt õigustada seda, et Saksamaa lubab ainult omaenda ettevõtjatel teostada oma riigi territooriumil töid koostöös Poola ettevõtjatega ja nende töötajatega kui kokkuleppe tähenduses alltöövõtjatega.

37.

Selles küsimuses tuleb kõigepealt märkida, et teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjate võimalus kasutada kokkuleppest tulenevaid soodustusi Saksamaal tütarühingu asutamise teel ei saa vaidlusalust eristavat kohtlemist õigustada, sest nagu Euroopa Kohus on järjepidevalt märkinud, on alalise filiaali või tütarühingu asutamise nõue otseselt vastuolus teenuste osutamise vabaduse põhisisuga. ( 13 )

38.

Järgmiseks, niivõrd kui Saksamaa valitsus püüab põhjendada oma keeldumist vaidlusaluse soodustuse laiendamisest teistes liikmesriikides asuvatele ettevõtjatele selle alusel, et see soodustus tuleneb rahvusvahelise kahepoolse lepingu sätetest, tuleb märkida, et – nagu tuleneb ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõttest ja nagu Euroopa Kohus on oma praktikas kinnitanud – kohustuste täitmisel, mis on võetud rahvusvaheliste lepingutega, olgu siis tegemist liikmesriikidevahelise lepinguga või liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi vahelise lepinguga, peavad liikmesriigid järgima ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi, kui EÜ artiklis 307 ei ole sätestatud teisiti. ( 14 )

39.

Sellega kooskõlas on Euroopa Kohus järjepidevalt märkinud, et põhivabaduste hulka kuuluv võrdse kohtlemise põhimõte jääb liikmesriigile siduvaks ka siis, kui ta rakendab rahvusvahelist lepingut, ning sellepärast on liikmesriik põhimõtteliselt kohustatud andma teiste liikmesriikide kodanikele või teistes liikmesriikides asuvatele või teiste liikmesriikide residentidest ettevõtjatele samu eeliseid, mida saavad selle lepingu alusel tema enda kodanikud või ettevõtjad.

40.

Nii on Euroopa Kohus märkinud otsuses Matteucci seoses kahe liikmesriigi vahelise kultuurilepinguga, mille kohaselt anti teatavaid stipendiume ainult nende kahe riigi kodanikele, et vastavalt siseriiklike töötajate võrdse kohtlemise põhimõttele, mis on sätestatud töötajate liikumisvabadust käsitlevates õigusnormides, on nende kahe liikmesriigi ametivõimud kohustatud laiendama nende stipendiumide saamise õigust oma territooriumil elama asunud ühenduse töötajatele. ( 15 ) Samuti on Euroopa Kohus alates otsusest Saint-Gobain ZN järjepidevalt kinnitanud, et EÜ artiklis 43 sätestatud siseriikliku kohtlemise põhimõte eeldab, et liikmesriik, kes on sõlminud kolmanda riigiga topeltmaksustamise vältimiseks lepingu, peab andma selle lepinguga ette nähtud soodustusi ka teise liikmesriigi residendist ettevõtja alalisele üksusele samadel tingimustel nagu need, mida kohaldatakse kõnealuse lepingu sõlminud liikmesriigi residendist ettevõtjate suhtes. ( 16 ) Samuti otsustas Euroopa Kohus kohtuasjas Gottardo seoses kahepoolse rahvusvahelise sotsiaalkindlustuslepinguga, mis puudutas kindlustusperioodide arvessevõtmist, et liikmesriik peab võrdse kohtlemise aluspõhimõttest lähtuvalt andma teiste liikmesriikide kodanikele samu soodustusi, mida saavad selle lepingu alusel tema enda kodanikud, kui ta ei esita keeldumiseks mõnda objektiivset põhjust. ( 17 )

41.

Sellest kohtupraktikast tulenevalt peab Saksamaa vastavalt kõnealusele siseriikliku kohtlemise põhimõttele, mis, nagu eespool märgitud, on sätestatud ka EÜ artiklis 49, ( 18 ) põhimõtteliselt võimaldama kokkuleppest tulenevaid eeliseid – st andma võimaluse sõlmida Poolas asuvate ettevõtjatega töövõtulepinguid, mida täidetakse Saksamaal, kasutades Poola töötajaid vastavalt nimetatud kokkuleppes kindlaks määratud kvoodile – teistes liikmesriikides asuvatele ettevõtjatele, kellel ei ole Saksamaal asukohta ega tütarühingut, samadel tingimustel nagu ettevõtjatele, kelle asukoht on Saksamaal.

42.

Euroopa Kohus on sedastanud – nagu märkis ka Saksamaa valitsus –, et vajadus tagada liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahepoolse rahvusvahelise lepingu tasakaal ja vastastikkus võib tõepoolest olla objektiivne põhjus, miks selle lepingu pooleks olev liikmesriik keeldub andmast teiste liikmesriikide kodanikele soodustusi, mida tema enda kodanikud kõnealuse lepingu alusel saavad. ( 19 )

43.

Siiski tuleb märkida, et see õigustus sõnastati seoses rahvusvaheliste lepingutega, mis on sõlmitud ühe või mitme kolmanda riigiga, ja seega eesmärgil hoida vastavalt EÜ artiklis 307 sätestatud erandile ära sellisest lepingust tulenevate kolmanda riigi õiguste kahjustamine ja uute kohustuste seadmine sellele kolmandale riigile. ( 20 )

44.

Kõnealune kokkulepe on aga leping ainult kahe liikmesriigi vahel, kes on seega mõlemad vastavalt EÜ artiklile 10 kohustatud võtma kõik asjakohased meetmed, et tagada asutamislepingust tulenevate kohustuste täitmine ja teineteist sel eesmärgil abistada. ( 21 )

45.

Lisaks tuleb sellega seoses tähele panna, et nagu Poola valitsus on õigesti märkinud, ei mõjuta see, kui kokkuleppest tulenevat võimalust sõlmida töövõtulepinguid Poola ettevõtjatega laiendatakse ettevõtjatele, kelle asukoht on teistes liikmesriikides, iseenesest Poola lepinguliste töötajate suhtes kokkuleppe artikli 2 lõikega 5 kehtestatud kvooti. Ja ka siis, kui Saksamaa sõlmis kokkuleppe arusaamaga, et sellest saavad kasu ainult Saksamaa ettevõtjad, ei kaalu see kõnealustel asjaoludel üles asutamislepingus sätestatud aluspõhimõtte kohaldamist.

46.

Sellepärast olen seisukohal, et Saksamaa valitsuse esitatud argumendid, mis põhinevad vaidlusaluse kahepoolse lepingu laadil ja vastastikkusel, tuleb tagasi lükata.

47.

Järgmiseks, niivõrd kui Saksamaa valitsus vaidlustab kokkuleppest tuleneva eelise teistes liikmesriikides asuvatele ettevõtjale laiendamise kohustuse selle alusel, et niisugused ettevõtjad ei ole samasuguses olukorras nagu kokkuleppega hõlmatud Saksamaa ettevõtjad, tuleb märkida, et Euroopa Kohus on sedastanud mitmes otsuses, mis käsitlesid kahepoolsete maksulepingute alusel antavaid soodustusi, et ühenduse õigus ei takista kõnealuste soodustuste andmata jätmist kolmanda liikmesriigi residentidele, niivõrd kui need residendid ei ole samasuguses olukorras nagu kõnesoleva konventsiooniga hõlmatud residendid. ( 22 )

48.

Selle kohtupraktika tõlgendamisel tuleb siiski arvestada vastavate kohtuasjade konkreetseid asjaolusid ning minu arvates ei saa seda lihtsalt käesoleva kohtuasja asjaoludele üle kanda. Nimelt tuleb selles küsimuses märkida, et need kohtuasjad puudutasid kahepoolseid maksulepinguid ning Euroopa Kohtu maksuõiguslikust praktikast selgub, et elukoht või asukoht võib kujutada endast maksustamispädevuse määramisel seostavat tegurit. ( 23 ) Maksukonventsioonidega antavate soodustuste osas võib teise liikmesriigi resident või seal asuv ettevõtja olla olukorras, mis objektiivselt erineb selliste residentide või ettevõtjate omast, kelle asu- või elukoht on niisuguse konventsiooni osalisliikmesriigis, ja sellest tulenevalt ei ole võrdne kohtlemine konventsioonist tulenevate soodustuste andmisel kohustuslik. ( 24 )

49.

Käesolevas kohtuasjas aga ei näi olevat ühtegi põhjust eeldada, et ettevõtja, kelle asukoht on teises liikmesriigis ja kellel ei ole Saksamaal tütarühingut, ei ole selles osas, mis puudutab võimalust sõlmida Poola ettevõtjatega töövõtulepinguid teenuste osutamiseks Saksamaal, samasuguses olukorras nagu ettevõtja, kelle asukoht on Saksamaal. Minu arvates ei saa seega väita, et vaidlusalune erinev kohtlemine kokkuleppe kohaldamisel ei kujuta endast diskrimineerimist, kuna asjaomased ettevõtjad ei ole samasugused.

50.

Lõpuks, niivõrd kui Saksamaa valitsus püüab vaidlusaluse praktika õigustamisel aluseks võtta EÜ artikli 46 koostoimes EÜ artikliga 55, tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba sedastanud, et mis tahes päritolu siseriiklikud õigusnormid, mida ei kohaldata kõikide teenuseosutajate suhtes üldiselt, on ühenduse õigusega kooskõlas vaid siis, kui need võivad tuleneda sõnaselgest erisättest, nagu EÜ artikkel 46, millele viitab EÜ artikkel 55. Selles suhtes nähtub EÜ artiklist 46, mida tuleb tõlgendada kitsalt, et diskrimineerivad õigusnormid võivad olla õigustatud ainult avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvides. ( 25 ) Lisaks tuleb koos õigustustega, millele liikmesriik võib teenuste osutamise vabaduse põhimõttest kõrvalekaldumise põhjendamiseks tugineda, esitada ka analüüs liikmesriigi võetud piirava meetme sobivuse ja proportsionaalsuse kohta ning argumentatsiooni toetavad täpsed andmed. ( 26 )

51.

Käesolevas asjas on Saksamaa valitsus sisuliselt tuginenud raskustele kokkuleppe rakendamisel seoses siseriiklike õigusaktide tõhusa kohaldamise ja rakendamisega ning eriti ettevõtjate sotsiaalkindlustusmaksete ja trahvide tasumise kohustuste tagamisega.

52.

Neid kaalutlusi aga ei hõlma ükski EÜ artiklis 46 otseselt nimetatud alus. Niivõrd, kui neid kaalutlusi võiks käsitada kui selliseid, mis on seotud avaliku korraga EÜ artikli 46 tähenduses, on Euroopa Kohus tõlgendanud seda mõistet kitsalt nii, et see eeldab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu mingile ühiskonna alushuvile. ( 27 ) Asjaolud, millele Saksamaa valitsus tugineb, ei vasta nendele eeldustele ja neid ei saa pidada teenuste osutamise vabaduse aluspõhimõtte erandi piisavaks õigustuseks. Liiati, nagu komisjon ja Poola valitsus on märkinud, ei saa majanduslikku laadi kaalutlused ega praktilised haldusraskused kujutada endast EÜ artikli 46 tähenduses avaliku korraga seotud alust. ( 28 )

53.

Kõikidest eespool esitatud põhjendustest nähtub, et vaidlusalune halduspraktika, mille kohaselt kokkuleppe artiklit 1 tõlgendatakse nii, et töövõtulepinguid selle kokkuleppe tähenduses saavad sõlmida üksnes Saksamaa ettevõtjad, kujutab endast EÜ artiklis 49 sätestatud kohustuste rikkumist. Seetõttu näib, et komisjoni hagi esimene osa on põhjendatud.

54.

Oma hagi teises osas väidab komisjon, et tööturu kaitsmise tingimus, nagu seda Saksamaa halduspraktikas kasutatakse, on vastuolus meetmete rakendamiskeeluga. Komisjoni sõnul nähtub meetmete rakendamiskeelu sõnastusest selgelt, et see kohustus on absoluutne ning mis tahes piirangud Poola lepinguliste töötajate pääsu suhtes Saksamaa tööturule, mis seavad nad halvemasse olukorda kui 16. aprillil 2003 – olenemata sellest, kas õiguslik olukord või halduspraktika on muutunud –, on keelatud.

55.

Komisjon märgib, et vastavalt tööturu kaitsmise tingimusele, mida Föderaalse Tööagentuuri halduspraktikas jätkuvalt kohaldatakse, ei ole töövõtulepingud põhimõtteliselt lubatud, kui neid tuleb hakata täitma tööagentuuri ringkonnas, kus eelnenud kuue kuu keskmine tööpuuduse tase on olnud vähemalt 30% kõrgem kui Saksamaa üldine tööpuuduse tase. Loetelu nende tööturu ringkondade kohta, millele see tingimus kohaldub, ajakohastatakse igas kvartalis. Selle tagajärjel on meetmete rakendamiskeeldu rikutud, kuivõrd pärast 16. aprilli 2003 on „blokeeritud” ringkondade loetellu lisatud uusi tööagentuuri ringkondi ning pääs Saksamaa tööturule on de facto muutunud piiratumaks.

56.

Poola valitsus sisuliselt nõustub komisjoniga ja märgib, et kokkuleppe artikli 2 lõige 5 ei anna kindlat õiguslikku alust tööturu kaitsmise tingimusele.

57.

Saksamaa valitsus rõhutab seevastu, et õiguslikku olukorda Saksamaal ega halduspraktikat, mille abil kokkuleppe artikli 2 lõiget 5 rakendatakse, ei ole seoses selle kokkuleppe kohase tööturulepääsuga muudetud alates 4. jaanuarist 1993. Nendel asjaoludel ei saa väita, et meetmete rakendamiskeeldu on rikutud, kuna selline rikkumine eeldaks seadusandlike või haldusmeetmete vastuvõtmist asjaomase liikmesriigi poolt. Käesoleval juhul on aga muutunud üksnes faktilised asjaolud, nimelt olukord Saksamaa tööturul.

58.

Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohtu ülesanne käesolevas asjas on mitte selle tuvastamine, kas Bundesagentur für Arbeiti suunistes sisalduva tööturu kaitsmise tingimusega ja selle kohaldamisega Saksamaa halduspraktikas on nõuetekohaselt rakendatud kokkuleppe artikli 2 lõiget 5, kus on kehtestatud kvoot Poola lepinguliste töötajate suhtes, ( 29 ) vaid selle tuvastamine, kas kõnealune halduspraktika rikub meetmete rakendamiskeeldu.

59.

Selles küsimuses tuleb märkida, et vaidlust ei ole selles, et tööturu kaitsmise tingimus oli jõustunud ja Saksamaa ametivõimud kohaldasid seda enne 2003. aasta ühinemisaktile allakirjutamise kuupäeva ning seda ei ole pärast nimetatud kuupäeva muudetud.

60.

Komisjoni hagis on samas viidatud sellele, et alates 16. aprillist 2003 on tööagentuuri ringkondade loetellu, mille suhtes kokkuleppe kohaseid töövõtulepinguid ei lubata, lisatud uusi ringkondi, mille tagajärjel on pääs Saksamaa tööturule muutunud piiratumaks.

61.

Ma ei jaga komisjoni seisukohta, et see võrdub meetmete rakendamiskeelu rikkumisega.

62.

Nagu Saksamaa valitsus on toonitanud, avaldatakse tööturu kaitsmise tingimusega hõlmatud ringkondade nimed vastavalt Saksamaa ametivõimude poolt kohaldatavatele suunistele loetelus, mida ajakohastatakse igas kvartalis. Seega on kõnealune loetelu ja selle ajakohastamine pelgalt tagajärg, mis tuleneb suunistes ette nähtud reeglist, mille kohaselt töövõtulepinguid ei lubata, kui neid tuleb hakata täitma tööagentuuri ringkonnas, kus eelnenud kuue kuu keskmine tööpuuduse tase on olnud vähemalt 30% kõrgem kui Saksamaa keskmine tööpuuduse tase: nii on see loetelu selles mõttes pelgalt deklareerivat laadi. Teisisõnu on vaidluse all olev „blokeeritud” ringkondade lisamine pärast 16. aprilli 2003 tingitud ainult juba enne seda kuupäeva halduspraktikas kohaldunud tingimuste või piirangute kohaldamisest faktilistele asjaoludele – nimelt tööpuuduse taseme tõusule teatavates ringkondades.

63.

Ehkki tagajärjeks võib tõepoolest olla see, et de facto saab seoses Saksamaal teenuste osutamisega lähetada vähem Poola töötajaid, ( 30 ) ei saa seda ringkondade lisamist pidada töötajate ajutise liikumise „tingimuste” piiramiseks, mille ärahoidmine on meetmete rakendamiskeelu eesmärk. Õiguslikele tingimustele on üldiselt omane, et need võivad toimida ka nende tingimustega õigustatud isikute kahjuks, kui asjakohased faktilised asjaolud muutuvad, ilma et samad tingimused oleksid ise muutunud või kitsendunud.

64.

Esitatud põhjendustest lähtudes tuleb jätta hagi teine osa, milles komisjon väidab, et Saksamaa on rikkunud meetmete peatamiskeeldu, põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

65.

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 69 lõike 3 alusel võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega.

66.

Kuna komisjon on käesolevas asjas edukas ühes hagi kahest osast, tuleb pool kohtukuludest jätta komisjoni enda kanda ja teine pool välja mõista Saksamaa Liitvabariigilt.

67.

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 4 tuleb Poola Vabariigi kohtukulud jätta tema enda kanda.

68.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: