1. 

Landesarbeitsgericht Düsseldorf esitab käesoleva eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtule küsimuse, mis käsitleb nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ( 2 ) artikli 1 lõike 1 punktide a ja b tõlgendamist.

2. 

Niisugune küsimus kerkis kohtuasjas, mille pooled on Dietmar Klarenberg ja äriühing Ferrotron Technologies GmbH (edaspidi „Ferrotron”) ning mis puudutab selle töösuhte jätkamist kostjaga, mis hagejal oli äriühinguga ET Electrotechnology GmbH (edaspidi „ET”).

3.

Direktiivi 2001/23 põhjendused 1, 2 ja 3 on järgmised:

4.

Direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punktid a ja b sätestavad:

5.

Direktiivi artikli 3 lõige 1 näeb ette:

„1.   Võõrandaja töölepingust või töösuhtest tulenevad õigused ja kohustused, mis kehtivad ülemineku kuupäeval, lähevad sellise ülemineku tagajärjel üle omandajale.”

6.

Saksa õigusesse võeti direktiiv 2001/23 ja sellele eelnenud direktiivid ( 4 ) üle Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB”) §-ga 613a. Selle paragrahvi lõige 1 sätestab:

„Kui ettevõte või ettevõtte osa läheb õigustoimingu tulemusena üle teisele omanikule, lähevad uuele omanikule üle ka ülemineku kuupäeval kehtinud töösuhetest tulenevad õigused ja kohustused.”

7.

Põhikohtuasja hagejal D. Klarenbergil oli alates 1. jaanuarist 1989 töösuhe tööstusliku automatiseerimise ning mõõte- ja reguleerimissüsteemide valdkonnas tegutseva ettevõtja ET-ga. Alates määrati D. Klarenberg ET üksuse F+E/ET-Systeme/Netzwerk/IBS (uurimine+arendus/elektrotehnoloogia süsteemid /võrk/liides) juhatajaks. Üksus jagunes kolmeks rühmaks: F+E/ET-Systeme (uurimine+arendus/elektrotehnoloogia süsteemid), mille otsene ülemus oli D. Klarenberg, EDV/Netzwerk/Serversysteme/Datensicherung (elektrooniline andmetöötlus/võrk/serverisüsteemid/andmeturve) ja Produktion/Schaltschränke/Platinen (tootmine/juhtimismoodulid/trükkplaadid), mida juhtis Neumann, kes oli ühtlasi üksuse juhataja asetäitja.

8.

Põhikohtuasja kostja Ferrotron on spetsialiseerunud mõõte- ja reguleerimissüsteemide väljatöötamisele ja tootmisele metallurgiatööstuse jaoks.

9.

ET sõlmis 22. novembril 2005 Ferrotroniga ja selle emaettevõtjaga, kelle asukoht on Ameerika Ühendriikides, lepingu nimetusega „asset and business sale and purchase agreement” („varade ja ettevõtte ostu-müügileping”), mis puudutas järgmisi ET üksuse poolt väljaarendatud tooteid: „ET-DecNT” (digitaalsed elektroodide juhtseadmed elektriliste kaarahjude jaoks), „FT7000”, „ET-TempNet” ja „ET-OxyNet” (reguleerimissüsteemid metallurgiatööstusele). Kõik kõnesolevad tooted kuulusid üksusele F+E/ET Systeme. Selle lepingu alusel omandas kostja emaettevõtja kõik õigused eespool nimetatud toodetega seotud tarkvarale, patentidele, patenditaotlustele ja leiutistele ning tootenimedele ja tehnilisele oskusteabele. Kostja sai arendusriistvara, toodetega seotud materjalid, tarnijate ja klientide nimekirja. Kostjale anti lisaks üle mõned ET töötajad, nimelt üksuse F+E/ET-Systeme/Netzwerk/IBS asejuhataja Neumann ning rühma F+E/ET-Systeme kolm inseneri: Heck, Thiessen ja Pavlina.

10.

Lepingu esemeks olevad tooted lisati Ferrotroni juba pakutavasse tootevalikusse ja ET endised töötajad lõimiti kostja olemasolevasse organisatsioonilisse struktuuri. Nad täidavad ülesandeid, mis on seotud ka muude toodetega peale ET-lt ostetud toodete.

11.

17. juulil 2006 algatati ET suhtes maksejõuetusmenetlus.

12.

D. Klarenberg palus Arbeitsgericht Weselile esitatud hagis, et tuvastataks, et töösuhe, mis tal oli ET-ga, jätkub Ferrotroniga. Et Arbeitsgericht jättis tema nõude rahuldamata, esitas D. Klarenberg apellatsioonkaebuse Landesarbeitsgericht Düsseldorfile, paludes esimese võimalusena, et kostjat kohustataks võtma teda uuesti enda juurde tööle sektsioonijuhatajana ET-ga 1989. aasta 1. jaanuaril sõlmitud töölepingu tingimustel, ning teise võimalusena, et tuvastataks töösuhte olemasolu kostjaga alates .

13.

Leides, et kohtuvaidluse lahendus sõltub direktiivi 2001/23 tõlgendusest, esitas Landesarbeitsgericht Düsseldorf Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ettevõtja või ettevõtte osa lepingu alusel üleminekuga teisele tööandjale direktiivi 2001/23[…] artikli 1 lõike 1 punktide a ja b tähenduses on tegemist ainult siis, kui uue tööandja juures jätkab ettevõtja või ettevõtte osa oma tegevust organisatsiooniliselt iseseisva ettevõtja või ettevõtte osana?”

14.

Ferrotron vaidlustab eelotsuse küsimuse asjakohasuse põhikohtuasja esemeks oleva vaidluse lahendamise seisukohast, põhjendades seda kolme väitega.

15.

Ta väidab esiteks, et direktiivi tähenduses ülemineku olemasolu on välistatud, sest ei ole tõendatud, et Ferrotroni omandatud elemendid kujutaksid endast üksust, mis võiks olla sellise ülemineku objekt. Teiseks märgib ta, et isegi kui asutakse seisukohale, et on toimunud ettevõtte üleminek direktiivi alusel, ei tähenda see põhikohtuasja hageja töölepingu üleminekut, kuna ülesanded, mida ta ET-s täitis, täideti suures osas muudes üksustes kui F+E/ET-Systeme ning ei ole järelikult viimasega seotud. ( 5 ) Kolmandaks väidab kostja, et hageja on kaotanud õiguse tugineda oma töölepingu üleminekule, sest kuigi ta oli kostja ja ET vahelisest lepingust teadlik, ootas ta siiski kuni ET maksejõuetuse ilmnemiseni, et esitada kostjale oma nõudmised.

16.

Nende argumentidega püüab kostja saavutada seda, et Euroopa Kohus kontrolliks eelotsuse küsimuse vastuvõetavust sellest seisukohast, kas see võib aidata lahendada vaidlust põhikohtuasjas. Selles osas meenutan, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on põhimõtteliselt vaid liikmesriigi kohtu pädevuses kohtuasja eripärasid arvestades hinnata, kas kohtuotsuse tegemiseks on eelotsust vaja ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimused on asjakohased. ( 6 ) Sellest järeldub, et eeldatakse nende küsimuste asjakohasust, mille siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsust Euroopa Kohus ei pea kontrollima. ( 7 ) Euroopa Kohus võib seega jätta siseriikliku kohtu esitatud taotlusele vastamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega. ( 8 )

17.

Kostja argumendid ei näi aga ümber lükkavat Euroopa Kohtu praktika põhjal tekkivat eeldust, et käesoleva kohtuasja esemeks olev küsimus on asjakohane.

18.

Mis puudutab konkreetselt Ferratroni kinnitust, et ei ole tõendatud, et on olemas üksus, mis võis üle minna, siis märgin veel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub selgelt vastupidisest eeldusest, leides, et üksus F+E/ET-Systeme, mida ET ja Ferrotroni vahel sõlmitud leping puudutab, kujutab endast „ettevõtte osa BGB § 613a lõike 1 esimese lause tähenduses, mis läks kostjale üle nii, et ta ostis ettevõtte peamised materiaalsed elemendid ning vastavad klientide ja tarnijate nimekirjad; ta võttis lisaks üle ühe osa oskusteabe valdajatest, kes ettevõtte osas töötasid, ja kostja emaettevõtja ostis peamiste toodete ja tehnoloogiatega seotud õigused”. ( 9 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus väljendab pigem kahtlust, kas kõnesoleva tehingu saab kvalifitseerida üleminekuks direktiivi ülevõtvate liikmesriigi õigusnormide tähenduses, võttes arvesse, et võõrandatud üksus ei säilitanud võõrandajas oma organisatsioonilist iseseisvust.

19.

Seega jääb küsimus, kas võõrandamise hetkel eksisteeris üksus, mis võib üle minna, väljapoole eelotsusetaotluse eset.

20.

Nagu teada, ei sisaldanud direktiiv 77/187 ( 10 ) algselt mõiste „üleminek” määratlust. See määratlus lisati direktiivi 77/187 teksti alles direktiiviga 98/50 ( 11 ), muutes direktiivi 77/187 artiklit 1. Selle muudatuse kohaselt oli direktiivi 98/50 põhjenduses 4 märgitud, et õiguskindluse ja läbipaistvusega seotud kaalutlused nõudsid „ülemineku õigusliku määratluse selgitamist Euroopa Kohtu kohtupraktikat silmas pidades”. Kõnealune selgitamine ei ole muutnud direktiivi 77/187 reguleerimisala sellisena, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud.

21.

Mõiste „üleminek” sama, direktiiviga 98/50 lisatud määratlus on ära toodud direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punktis b, millega tunnistati kehtetuks direktiiv 77/187. Direktiivi 2001/23 põhjenduses 8 on üle võetud direktiivi 98/50 põhjendus 4 ning sellega on kinnitatud direktiiviga 2001/23 kodifitseeritud direktiivi 77/187 mitte ainult normatiivset, vaid ka tõlgenduslikku järjepidevust. ( 12 )

22.

Et teha selgeks mõiste „ülevõtmine” direktiivi 2001/23 tähenduses, on seega tarvis lähtuda praktikast, mille Euroopa Kohus on direktiivi 77/187 tõlgendades välja töötanud.

23.

Direktiivi esemeline kohaldamisala on algusest peale määratletud väga laiana: seda kohaldatakse „alati, kui lepinguliste suhete kontekstis muutub ettevõtja või ettevõtte tegevuse eest vastutav füüsiline või juriidiline isik, kes muutub ettevõtja või ettevõtte töötajatele tööandjaks”. ( 13 )

24.

1986. aasta kohtuotsuses Spijkers ( 14 ) andis Euroopa Kohus, kellelt Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kassatsioonikohus) küsis, missuguseid elemente tuleb võtta arvesse, et tuvastada ülemineku toimumine direktiivi tähenduses, mõistele „üleminek” määratluse, milles kasutas väljendeid, mida on järjepidevalt tarvitatud kogu hilisemas kohtupraktikas.

25.

Euroopa Kohus sedastas selles kohtuotsuses eelkõige, et võttes arvesse direktiivi eesmärki, milleks on „tagada majandusüksusega seotud töösuhete jätkumine sõltumata omaniku muutumisest”, on direktiivi tähenduses ülemineku ja mitte lihtsalt ettevõtte vara võõrandamise toimumise tõendamisel otsustav kriteerium „see, kas kõnealune üksus säilitab oma identiteedi”. ( 15 ) Ta jätkas, täpsustades, et niisugusel juhul, nagu esitati hindamiseks Hoge Raad der Nederlandenile ja mil võõrandaja ei tegelenud võõrandamise hetkel enam mingi ettevõtlusega, tuleb kontrollida, „kas võõrandati veel olemasolev majandusüksus, mis ilmneb eelkõige asjaolust, kas uus omanik jätkas tõesti selle käitamist või alustas seda uuesti sama või samalaadse majandustegevusega”. ( 16 ) Lisaks täpsustas Euroopa Kohus, et selleks, et teha kindlaks, kas need tingimused on täidetud, „tuleb arvestada kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sh eelkõige ettevõtja või ettevõtte tüüpi; kas materiaalne vara, st ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte; mittemateriaalse vara väärtust ülemineku ajal; kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte; kas toimus klientide üleminek või mitte; samuti enne ja pärast üleminekut teostatud tegevuse sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua”. ( 17 ) Euroopa Kohus täpsustas, et kõik need elemendid „on ainult selle üldise hindamise üksikud aspektid, mis tuleb läbi viia, ja neid ei saa seepärast vaadelda eraldi”. ( 18 ) Lõpuks märkis ta, et faktiliste asjaolude hindamine, mis on vajalik selle tuvastamiseks, kas tegemist on üleminekuga direktiivi tähenduses, kuulub siseriikliku kohtu pädevusse, mida viimane peab kasutama, lähtudes Euroopa Kohtu kindlaksmääratud tõlgendamiskriteeriumidest.

26.

Kohtuotsuses Spijkers – nagu ka suures osas hilisemas kohtupraktikas ( 19 ), vähemalt kuni 1990. aastate lõpuni – omistas Euroopa Kohus erilist tähtsust sellele, kas omandaja jätkab või alustab uuesti võõrandaja majandustegevust või samalaadset tegevust. See, kui üleläinud majandusüksus suudab säilitada oma identiteedi, näis sisuliselt langevat kokku tema võimega „jääda [pärast üleminekut] tegutsevaks ja elujõuliseks” ( 20 ). Seda tõlgendust on kinnitanud asjaolu, et ainsad juhtumid, mil Euroopa Kohus on korduvalt välistanud ülemineku toimumise, olid ettevõtja pankroti ja likvideerimise juhtumid. ( 21 ) Lisaks on Euroopa Kohus ka selle praktika raames teinud pidevalt vahet vara likvideerimisele suunatud maksejõuetusmenetluste ja niisuguste menetluste vahel, mille puhul nähti ette ettevõtja tegevuse jätkamine: viimasel juhul direktiivi ikkagi kohaldatakse. ( 22 )

27.

Kohtuotsus Süzen ( 23 ) märgib siiski suunamuutust võrreldes varasemate otsustega.

28.

Tookord pidi Euroopa Kohus täpsustama, kas direktiivi 77/187 kohaldatakse ka niisugusel juhul, mil tellija, kes on andnud oma ruumide koristustööd ühele ettevõtjale, lõpetab viimasega sõlmitud lepingu ning sõlmib samalaadsete tööde tegemiseks uue lepingu teise ettevõtjaga, ilma et tehinguga oleks kaasnenud varaliste, materiaalsete või mittemateriaalsete elementide võõrandamist ja ilma et uus ettevõtja oleks võtnud üle olulist osa töötajatest, kelle tema eelkäija oli juba lepingut täitma pannud. Olles määratlenud mõiste „majandusüksus” kui „inimeste ja vara organiseeritud kogumi, mis võimaldab konkreetse eesmärgiga majandustegevuse elluviimist” ( 24 ), sedastas Euroopa Kohus, et „ainuüksi asjaolu, et varasema ja uue eduka pakkuja osutatavad teenused on sarnased, ei võimalda järeldada, et tegemist on majandusüksuse üleminekuga”. Kohus jätkas, et „üksust ei saa võrdsustada vaid tegevusega, mille eest ta vastutab”, vaid „selle identiteet on seotud ka muude elementidega, nagu selle personal, selle töö korraldamine, tegevusmeetodid või käesoleval juhul veel selle käsutuses olevad töövahendid”. ( 25 )

29.

Seda suunda on hoitud järgmistes kohtuotsustes, ( 26 ) milles on omistatud vähem tähtsust ettevõtja tegevuse omandajapoolse jätkamise tegurile ja peetud olulisemaks üldhinnangut, mis antakse võõrandamistehingut iseloomustavatele asjaoludele. Lisaks varieerub niisuguse hinnangu raames üksikute arvessevõetavate tegurite asjakohasus, sõltudes konkreetse juhtumi iseärasustest, ( 27 ) nii et ei ole võimalik määrata kindlaks ühte tegurit, millel on teistega võrreldes teoreetiliselt kõige suurem kaal. Selles küsimuses on Euroopa Kohus ka selgitanud, et „töötajate õiguste kaitse, mis on direktiivi eesmärk […], ei saa sõltuda ainult ühe teguri asjakohasusest” ( 28 ) , isegi kui see tegur kuulub nende hulka, mille alusel tuleb ülemineku toimumist hinnata.

30.

Nii näiteks on Euroopa Kohus leidnud, et kui ettevõtja on ülemineku ajal ajutiselt suletud ja seal seetõttu puuduvad töötajad, siis on see – eriti hooajaliste ettevõtjate puhul – asjakohane, kuid mitte otsustav tegur. ( 29 ) Ja kuigi varaliste elementide üleminek kuulub kriteeriumide hulka, mille alusel tuleb anda üldhinnang, kas tehing toimus või mitte, ei võimalda ka selle puudumine Euroopa Kohtu arvates niisugust tehingut direktiivi kohaldamisalast välja arvata, ( 30 ) kui tegemist ei ole just ettevõtetega, mis tegutsevad sektorites, „kus materiaalsed elemendid aitavad tegevusele oluliselt kaasa”. ( 31 ) Või kuigi see, et võetakse üle oluline osa töötajatest – mis puudutab nende arvu ja pädevust – ning jätkatakse ettevõtja tegevust, võib olla piisav, et tuvastada direktiivi tähenduses üleminek sektorites, kus tegevus põhineb peamiselt tööjõul, ( 32 ) ei saa see asjaolu olla määrav muudel juhtudel. ( 33 ) Lõpuks sedastas Euroopa Kohus kohtuotsuses Mayeur ( 34 ), et „ei saa välistada, et mõningatel juhtudel võivad sellised elemendid nagu korraldus, toimimine, rahastamine, juhtimine ja kohaldatavad õigusnormid iseloomustada majandusüksust nii, et nende elementide muutmine üksuse ülemineku teel toob enesega kaasa selle üksuse identiteedi muutumise”. ( 35 ) Kohus välistas siiski võimaluse, et niisuguse juhtumiga oli tegemist sel juhul, kui „vald, mis on haldusõiguse erinormide alusel tegutsev avalik-õiguslik juriidiline isik, võttis üle mittetulundusühingu, st eraõigusliku juriidilise isiku poolt kuni selle ajani selle valla huvides üldsusele pakutavate teenuste reklaami ja nendest teavitamisega seotud tegevuse”. ( 36 ) Tuleb siiski märkida, et selles kohtuotsuses omistas Euroopa Kohus erinevate arvessevõetavate tegurite hulgast erilise tähtsuse sellele, et vald jätkas tegevust, millega oli enne tegelenud mittetulundusühing, ja eelkõige seda osa tegevusest, millega olid seotud põhikohtuasja hageja ülesanded. ( 37 )

31.

Eelnev lühike analüüs näitab, et tuvastades üleminekut direktiivi 77/187 tähenduses, on Euroopa Kohus peamiselt järginud lähenemist, mille kohaselt tuleb hinnang anda juhtumipõhiselt.

32.

Sellist lähenemist soosides on Euroopa Kohus kahtlemata – nagu on märkinud juba kohtujurist La Pergola – säilitanud „sobiva paindlikkuse kriteeriumide kohaldamisel eri olukordadele, mida võib ühenduse majanduse raames ette tulla” ( 38 ), kuid on samaaegselt jätnud määratlemata mõiste „ettevõtja üleminek” põhituuma, selle minimaalse sisu – st selle, mis võimaldab konkreetselt vahet teha üleminekul ja lihtsalt ettevõtja vara võõrandamisel –, muutes direktiiviga ette nähtud kaitse piirid sellega liikuvamaks, kuid ühtlasi ebaselgemaks.

33.

Võttes arvesse kõike eelnevat, asun nüüd käsitlema eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust.

34.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult sisuliselt, kas direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punktide a ja b kohaselt on tegemist ettevõtja osa või ettevõtte üleminekuga, kui uus omanik ei säilita omandatud elementide puhul nende organisatsioonilist iseseisvust, vaid lõimib need oma eelnevasse organisatsioonilisse struktuuri. Eelotsusetaotluses esitatu kohaselt nähakse Bundesarbeitsgerichti hiljutises kohtupraktikas niisuguseid asjaolusid pigem lihtsalt ettevõtte vara võõrandamisena ning välistatakse üleminek direktiivi ülevõtvate siseriiklike õigusnormide tähenduses.

35.

Viidates Bundesarbeitsgerichti praktikale, väidab põhikohtuasja kostja, et võõrandatav üksus ei säilita oma identiteeti, kui ta kaotab võõrandamise tulemusena oma organisatsioonilise iseseisvuse, nagu juhul, mil omandaja lõimib ostetud ressursid täiesti uude organisatsioonilisse struktuuri. Käesoleval juhul rajaneb Ferrotroni töökorraldus tegevussektoripõhisel, mitte tootevalikupõhisel jaotusel nagu ET oma. Seega lõimiti viimase töötajad nagu kõik muudki Ferrotroni üle võetud elemendid omandaja struktuuri uue töökorralduse alusel.

36.

Teistsugusel arvamusel on seevastu Saksamaa valitsus ja komisjon. Viidates Euroopa Kohtu praktikale, väidavad nad, et ülemineku olemasolu direktiivi tähenduses tuleb tuvastada üldhinnangu abil, mille puhul võetakse arvesse kõiki asjakohaseid tegureid. Võõrandatava üksuse organisatsioonilise iseseisvuse säilitamine on ainult üks kriteerium, millest tuleb selle hinnangu andmisel lähtuda.

37.

Jagan viimast seisukohta.

38.

See on eelkõige kooskõlas Euroopa Kohtu senise juhtumipõhise lähenemisega, mille puhul paneb kohus rõhku iga tehingu hindamisele seda iseloomustavate asjaolude kogumit arvestades. See lähenemine tundub meetodi poolest olevat kooskõlas direktiivi tähenduses ettevõtja ülemineku välistamisega siis, kui arvesse võetakse ainult ühte elementi, mis on eraldatud kohtuasja üldisest kontekstist. ( 39 )

39.

Ei ole kahtlust, et üldiselt aitab organisatoorne tegur kujundada võõrandatava majandusüksuse „identiteeti” ( 40 ) ning – nagu Euroopa Kohus nõustus kohtuasjas Mayeur ( 41 ) – võib see samamoodi kui teised tegurid, näiteks toimimine, rahastamine, juhtimine ja kohaldatavad õigusnormid iseloomustada majandusüksust nii, et nende elementide muutmine üksuse ülemineku tõttu toob enesega kaasa selle üksuse identiteedi muutumise. ( 42 )

40.

Kohtupraktikas leidub siiski mitu näidet pretsedentide kohta, mil Euroopa Kohus on välistanud selle, et muutus võõrandatava üksuse organisatsioonilises struktuuris ( 43 ) või töökorralduses ( 44 ) võiks tähendada, et üleminekut direktiivi tähenduses ei toimunud, isegi kui need muutused sisaldasid võõrandatava üksuse juhtimisviisi põhjalikku ümberkorraldamist, mis peegeldub võimaluses jätkata üleantud töötajate töösuhteid omandajaga. ( 45 )

41.

Oma seisukoha põhjendamiseks viitab kostja mõistele „majandusüksus”, mis on välja kujunenud kohtupraktikas ja võetud üle direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkti b, kinnitades, et ainult siis, kui omandaja juures säilib organisatsiooniline seos, mis ühendab kõiki isiku- ja materiaalseid elemente, millest üleminev üksus koosneb, säilitab see oma identiteedi.

42.

Direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkti b kohaselt peetakse üleminekuks selle direktiivi tähenduses seda, kui üle läheb majandusüksus, mida mõistetakse kui „ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena” ja mis säilitab üleminekust hoolimata oma identiteedi. See õigusnorm sisaldab viidet organisatoorsele tegurile kui elemendile, mis määratleb majandusüksuse ja iseloomustab selle identiteeti. Seda viidet tuleb minu arvates mõista nii, et selle all mõeldakse mitte niivõrd konkreetset viisi, kuidas tööandja on erinevad tootmistegurid korraldanud, vaid kui üksteisest sõltumise ja üksteise täiendamise seost nende vahel, mis tingib selle, et need aitavad koos tegelda teatava majandustegevusega.

43.

Vastupidi sellele, mida näib väitvat kostja, ei kao see seos aga tingimata võõrandatava üksuse lõimimisega omandaja struktuuri, kui me eeldame, et see on organisatsiooniliste mõõtmete ja/või organiseerimisviisi poolest võõrandaja omast erinev.

44.

Teiste sõnadega ei eelda võõrandatava üksuse identiteedi säilitamine selle „organisatsioonilise iseseisvuse” säilitamist, mida kostja soovi kohaselt mõistetakse kui strukturaalset iseseisvust, vaid olemasoleva funktsionaalse ja eesmärki puudutava seose säilitamist erinevate üleminevate tegurite vahel, mis võimaldab uuel tööandjal neid kasutada, kuigi need lõimitakse teistsugusesse organisatsioonilisse struktuuri, et tegelda mingi konkreetse majandustegevusega.

45.

Juhtumil, millega on tegemist põhikohtuasjas, ostis Ferrotron kogumi tootmistegureid, mis olid juba korraldatud konkreetsete toodete valmistamiseks ja turustamiseks, ja vastupidi sellele, mida kinnitas kohtuistungil kostja esindaja, ei piirdutud selle tehingu puhul Ferrotroni personali täiendamisega, vaid see võimaldas tal ka lisada ettevõtja poolt seni pakutud toodetele uue tootevaliku. Lisaks on selge, et Ferrotron jätkas tegevust, millega varem tegeles ET, kasutades viimaselt ostetud isiku- ning materiaalsete ja mittemateriaalsete elementide korraldatud tervikut, kuigi üleläinud töötajad lõimiti kostja struktuuri ja täidavad oma ülesandeid eelnevast täiesti erinevas organisatsioonilises kontekstis.

46.

Selles olukorras on mõistlik asuda seisukohale, et vaatamata muutustele töökorralduses ei kadunud ülemineku tulemusena olemasolev seos Ferrotroni ostetud erinevate elementide vahel, mis tegi nendest „ressursside organiseeritud koondamis[e], mille eesmärk on majandustegevus”. Teisalt, kuna spetsiaalse lepingusättega nähti ette, et kahe aasta jooksul pärast võõrandamist annab ET Ferrotroni käsutusse täiendavad kvalifitseeritud töötajad, kui varem üle läinud töötajad Ferrotroni ei rahulda, või siis koolitab välja Ferrotroni enda personali, näitab see asjaolu selgelt, et ka omandaja ise tunnistas omavahelist sõltuvussuhet erinevate omandatud tootmistegurite vahel, ja vajadust säilitada niisugune seos sellisena, et jätkuks asjaomane tegevus.

47.

On siiski siseriikliku kohtu ülesanne – arvesse võttes kõiki kõnesolevat tehingut iseloomustavaid asjaolusid ja erinevaid asjakohaseid tegureid, mille hulgas on ka korraldus eespool täpsustatud tähenduses ( 46 ) – teha kindlaks vajalikud asjaolud, et selgitada, kas käesoleval juhul säilitas võõrandatav üksus ülemineku järel oma identiteedi, nagu on nõutud Euroopa Kohtu praktikas.

48.

Kostja väidab lõpuks, et juhul, kui majandusüksus kaotab ülemineku tulemusena oma organisatsioonilise iseseisvuse, ei ole mingil juhul saavutatav direktiiviga taotletav eesmärk, st nende töötajate töösuhte säilitamine, keda üleminek puudutab. Ta rõhutab selles küsimuses, et uues töökorralduses, mille Ferrotron kehtestas, ei ole funktsiooni, mis vastaks D. Klarenbergi ametikohale ET-s.

49.

Ferrotroni argumendiga teatavas mõttes samalaadse argumendi esitas Prantsuse Vabariik kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Mayeur. ( 47 ) Püüdes tookord välistada üleminekut direktiivi 78/187 tähenduses, märkis Prantsuse valitsus muu hulgas, et siseriikliku õiguse kohaselt on avalik-õiguslik üksus, kes võtab üle tegevuse, millega varem tegeles eraõiguslik juriidiline isik, kohustatud lõpetama viimase poolt sõlmitud töölepingud. Euroopa Kohus leidis, et see, kui töölepinguid ei ole võimalik omandajaga jätkata, ei mõjuta kuidagi ülemineku toimumise tuvastamist. Ta leidis, et kohustus lõpetada töölepingud eeldab direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt töötingimuste muutmist töötaja kahjuks, olles otseselt üleminekust tingitud, ning niisuguste lepingute lõpetamist tuleb pidada tööandja süül toimunuks. ( 48 )

50.

Oma analüüsi kokkuvõtteks soovin esitada veel viimase mõttearenduse. Üleminekut, mis puudutab mitte ettevõtjat tervikuna, vaid selle ühte osa, on direktiivis 2001/23 otsesõnu käsitletud ja selles ette nähtud konkreetset kaitset on laiendatud nendesse tehingutesse kaasatud töötajatele. Just niisugustel juhtudel võib piir ülemineku ja lihtsalt tootmistegurite võõrandamise vahel ähmastuda, nii et nende kriteeriumide kindlakstegemine, mis võimaldavad kõnealust kahte juhtumit eristada, muutub keerulisemaks ning suureneb oht arvata direktiivi kohaldamisalast välja juhtum, mis peaks sinna kuuluma. Kui aga piisaks üksnes võõrandatud elementide lõimimisest omandaja organisatsioonilisse struktuuri, et välistada direktiivi tähenduses ülemineku toimumine, oleks ettevõtja või ettevõtte osa võõrandamisel direktiivi eriti raske kohaldada, kui asjaomase tehingu ese on, nagu käesoleval juhul, tegevusharu võõrandamine ettevõtjate vahel, kes tegutsevad samal turul ja kellel on mõlemal oma organisatsiooniline struktuur.

51.

Kõikidest esitatud põhjendustest tuleneb, et asjaolust, et uus omanik ei säilita võõrandatavat ettevõtja või ettevõtte osa organisatsiooniliselt iseseisva ettevõtja või ettevõtte osana, ei piisa iseenesest, et välistada ülemineku toimumine direktiivi 2001/23 tähenduses.

52.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landesarbeitsgerich Düsseldorfi esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23 ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 1 lõike 1 punkte a ja b tuleb tõlgendada nii, et kuigi uus omanik ei säilita võõrandatavat ettevõtja või ettevõtte osa organisatsiooniliselt iseseisva ettevõtja või ettevõtte osana, on üleminek tuvastatav, kui võõrandatav üksus säilitab oma identiteedi.