1.

Käesolevas menetluses tuleb veel kord ( 2 ) tõlgendada nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsust 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses. ( 3 ) Tuleb välja selgitada, kas raamotsus nõuab, et kuriteoohvril peab olema võimalus tunnistajana ütlusi anda kriminaalmenetluses, kus ta täidab süüdistaja ülesannet.

2.

EL artikli 35 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud kord, mis reguleerib Euroopa Kohtu pädevust teha eelotsuseid raamotsuste kohta.

„2.   Liikmesriik saab Amsterdami lepingu allakirjutamise ajal või mis tahes ajal pärast seda tehtud deklaratsiooniga aktsepteerida Euroopa Kohtu pädevust teha lõikes 1 piiritletud eelotsuseid.

3.   Kooskõlas lõikega 2 täpsustab deklareeriv liikmesriik, kas

3.

Raamotsuse 2001/220 eesmärgid kriminaalmenetluse osas on ära toodud eelkõige põhjenduses 8:

„Eeskirjad ja tavad ohvrite seisundi ja põhiõiguste kohta on vaja ühtlustada, pidades silmas eelkõige õigust väärikale kohtlemisele, õigust anda ja saada teavet, õigust aru saada ja olla arusaadav, õigust saada kaitset menetluse eri etappidel ja õigust saada toetust juhul, kui tuleb elada väljaspool liikmesriiki, kus kuritegu toime pandi.”

4.

Artikli 2 lõikes 1 kirjeldatakse üldiselt ohvrite huvide arvessevõtmist kriminaalmenetluses:

„Liikmesriigid tagavad, et ohvritel on nende kriminaalõigussüsteemis tegelik ja asjakohane osa. Liikmesriigid püüavad igati tagada, et ohvreid koheldakse menetluse ajal üksikisiku väärikust austavalt, ja tunnustavad ohvrite õigusi ja õigustatud huvisid eriti kriminaalmenetluse raames.”

5.

Kuriteoohvrite seletuste ja tõendusmaterjali esitamist käsitletakse artiklis 3.

„Iga liikmesriik kaitseb ohvrite võimalust esitada menetluse ajal oma seletused ja tõendusmaterjal.

Iga liikmesriik võtab asjakohaseid meetmeid tagamaks, et tema asutused küsitlevad ohvreid ainult nii palju, kui on kriminaalmenetluse jaoks vajalik.”

6.

Vastavalt Ungari kriminaalmenetlusõigusele võib kuriteoohver teatavatel tingimustel ase-erasüüdistajana prokuratuuri asemel süüdistuse esitada. Kui seaduses pole ette nähtud teisiti, on ase-erasüüdistajal kohtumenetluses prokuröri õigused. Võrreldes prokuröriga on ase-erasüüdistaja pädevused piiratumad, kuna ta ei saa taotleda vanemlike õiguste äravõtmist, lisaks sellele ei saa ta tutvuda toimikust eraldatud konfidentsiaalsete dokumentidega ega süüdistust laiendada.

7.

Lisaks sellele on sõnaselgelt sätestatud, et kriminaalasjas ei või prokuröriks olla isik, kes osaleb või osales tunnistajana.

8.

Põhikohtuasjas süüdistab György Katz erasüüdistuse korras István Roland Sósi. Gy. Katz heidab I. Sósile ette enda petmist ja seeläbi eriti suure kahju tekitamist.

9.

Gy. Katz taotles enda ärakuulamist tunnistajana. Eelotsusetaotluse esitanud kohus jättis selle taotluse rahuldamata, väites, et kuna prokurör ei saa olla tunnistaja, peaks see kehtima ka ase-erasüüdistaja puhul.

10.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb siiski, kas see järeldus on kooskõlas raamotsusega 2001/220. Seetõttu taotleb kohus 6. juuli 2007. aasta otsusega Euroopa Kohtult eelotsust järgmises küsimuses:

„Kas ohvrite seisundit kriminaalmenetluses käsitleva raamotsuse 2001/220 artikleid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklikule kohtule tuleb tagada võimalus kuriteoohver tunnistajana üle kuulata ka kriminaalmenetluses, milles ohver asub süüdistaja asemele?”

11.

Kirjalikus menetluses osalesid Gy. Katz, Austria Vabariik, Ungari Vabariik ja komisjon. 19. juunil 2008 toimunud kohtuistungil osalesid Ungari Vabariik ja komisjon.

12.

Eelotsusetaotlus puudutab sõnaselgelt üksnes küsimust, kas siseriiklikule kohtule tuleb tagada võimalus kuulata ohver tunnistajana üle kuulata ka kriminaalmenetluses, milles ohver asub süüdistaja asemele.

13.

Raamotsuses 2001/220 käsitletakse seda küsimust üksnes kaudselt, kuna selle objektiks pole mitte kohtute pädevused, vaid kuriteoohvrite õigused. Ent kui ohvritel on raamotsuse kohaselt õigus tunnistajana ütlusi anda, tuleb loogiliselt mõeldes eelotsuse küsimuse mõttes siseriiklikele kohtutele tagada võimalus kuulata ohvrid ära tunnistajatena. Raamotsuse tausta arvestades ning siseriiklikule kohtule vastamiseks tuleb eelotsuse küsimus järgmisel kujul ümber sõnastada:

„Kas ohvrite seisundit kriminaalmenetluses käsitleva raamotsuse 2001/220 artikleid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et ohvril peab kriminaalmenetluses, milles ohver asub süüdistaja asemele, olema võimalus tunnistajana ütlusi andes selle menetluse kohta tõendusmaterjali esitada?”

14.

Kuna käesoleval juhul tuleb tõlgendada raamotsust vastavalt EL artikli 34 lõike 2 punktile b, kohaldatakse EÜ artiklis 234 sätestatud korda Euroopa Kohtu pädevusele anda eelotsuseid vastavalt EL artiklile 35 selles nimetatud eeldustel. ( 4 )

15.

Järelikult saab Euroopa Kohus taotlusele vastata üksnes juhul, kui Ungari on vastavalt EL artikli 35 lõikele 2 deklaratsiooniga aktsepteerinud Euroopa Kohtu pädevust teha eelotsuseid. Vastav deklaratsioon on olemas.

16.

Küsitav on siiski, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtul on õigus eelotsusetaotlust esitada. Euroopa Liidu Teatajas avaldati nimelt erinevaid teateid siseriiklike kohtute kohta, kellel on õigus eelotsusetaotlusi esitada: esmalt teatati, et Ungari aktsepteeris Euroopa Kohtu pädevust vastavalt EL artikli 35 lõike 3 punktile a. ( 5 ) Sel juhul oleks eelotsusetaotluse esitamise õigus olnud üksnes viimase astme kohtutel. Pärast käesoleva eelotsusetaotluse Euroopa Kohtusse jõudmist teatati, et Ungari „võttis” esimese deklaratsiooni „tagasi” ja deklareeris selle asemel, et ta aktsepteerib Euroopa Kohtu pädevust vastavalt EL artikli 35 lõike 3 punktile b. Selle kohaselt võivad kõik siseriiklikud kohtud esitada eelotsusetaotlusi liidu õiguse kohta. ( 6 )

17.

Pole teavet selle kohta, kas Fővárosi Bíróság käesoleval juhtumil menetleb kohtuasja viimase astme kohtuna. Seetõttu tundub pärast Euroopa Liidu Teatajas ilmunud teateid olevat võimalik, et kohus ei olnud eelotsusetaotluse esitamise hetkel pädev esitama Euroopa Kohtule küsimusi liidu õiguse kohta.

18.

Vastavalt EL artikli 35 lõikele 3 ei pea liikmesriikide poolt edastatavad andmed eelotsusetaotluse esitamise õigusega kohtute osas olema siduvad, vaid need võivad olla ka lihtsalt deklaratiivsed. Erinevalt sellest, mida Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teadete sõnastuse põhjal võiks arvata, ei aktsepteeri liikmesriigid Euroopa Kohtu pädevust vastavalt EL artikli 35 lõike 3 punktile a või b, st teatavate kohtute eelotsusetaotluste puhul. Pigem täpsustavad ( 7 ) liikmesriigid, millised kohtud võivad eelotsusetaotlusi esitada. „Täpsustamine” ei pea olema seotud Euroopa Kohtu pädevuse aktsepteerimise deklaratsiooniga. Tegelik eelotsusetaotluse esitamise õigust puudutava korra võib selle asemel sätestada eraldi siseriikliku õigusaktiga.

19.

Vähemalt käesoleval juhul sätestati eelotsusetaotluse esitamise õigus kehtivalt üksnes Ungari otsusega (Kormányhatározat) 2088/2003, mis sõnaselgelt sätestab Euroopa Kohtu pädevuse aktsepteerimise vastavalt EL artikli 35 lõike 3 punktile b. See Ungari otsus oli olemas juba eelotsusetaotluse esitamise hetkel ning eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Ungari valitsus põhjendavad sellega õigesti Euroopa Kohtu pädevust.

20.

Seega oli algne teade Euroopa Liidu Teatajas vale ning seda korrigeeriti uuema teatega Ungari-poolsest Euroopa Kohtu pädevuse aktsepteerimisest. Muus osas tuleb viidata sellele, et igal juhul on Euroopa Kohus otsuse tegemise hetkel ilma igasuguse kahtluseta pädev.

21.

Seega on Euroopa Kohus pädev vastama eelotsusetaotlusele.

22.

Ent Ungari peab eelotsusetaotlust selle väidetava oletusliku iseloomu tõttu vastuvõetamatuks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused, mis puudutavad erasüüdistaja võimalust kriminaalmenetluses tunnistajana ütlusi anda, põhinevad Ungari õiguse ebaõigel tõlgendamisel. Kriminaalmenetlusõiguse kommentaarist ja kõrgeima kohtu ekspertiisist tuleneb, ( 8 ) et erasüüdistaja võib Ungari kriminaalmenetlusõiguse kohaselt esineda tunnistajana.

23.

Põhimõtteliselt tuleb siiski eeldada, et siseriiklike kohtute poolt eelotsuse saamiseks esitatud küsimused on kohtuotsuse tegemise seisukohalt olulise tähtsusega. ( 9 ) Üksnes erandjuhtudel uurib Euroopa Kohus oma pädevuse hindamiseks asjaolusid, mille tõttu siseriiklik kohus talle eelotsusetaotluse esitas. ( 10 ) Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse rahuldamata jätmine on võimalik vaid siis, kui taotletud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole seotud põhikohtuasja tegelike asjaoludega või esemega või kui tegemist on oletusliku probleemiga või kui Euroopa Kohtule ei ole esitatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on vajalikud selleks, et vastata tõhusalt küsimustele, mis talle on esitatud. ( 11 ) Muudel juhtudel on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud vastama eelotsuse küsimustele, mis puudutavad ühenduse õigusnormide tõlgendamist. ( 12 )

24.

Ungari valitsus esitab tugevaid kaudseid tõendeid selle kohta, et eelotsuse küsimus ei vaja Ungari õiguse järgi edasist selgitamist. Siiski näitavad eelotsusetaotlus ja senine keeldumine Gy Katz tunnistajana ära kuulata, et vähemalt eelotsusetaotluse esitanud kohus – kes oletatavasti on isegi teadlik kõrgeima kohtu ekspertiisist – esindab Ungari õiguse tõlgendamise osas teistsugust seisukohta.

25.

Euroopa Kohtu ülesanne ei ole eelotsusetaotluse vastuvõetavust hinnates korrigeerida siseriikliku kohtu arusaama siseriikliku õiguse tõlgendamisest. ( 13 ) Pigem peab Euroopa Kohus aitama eelotsusetaotluse esitanud kohtul ületada ühenduse ja liidu õiguse tõlgendamist puudutavaid kahtlusi.

26.

Seetõttu ei ole eelotsusetaotluse oletuslik iseloom ilmne.

27.

Lõpuks teeb Gy. Katz ettepaneku, et eelotsusetaotlust tõlgendataks laialt ja uuritaks, kas raamotsus 2001/220 nõuab, et ase-erasüüdistajale tuleb anda teatavad süüdistust esitava riikliku asutuse uurimisvolitused.

28.

EÜ artiklis 234 nähakse ette otsene koostöö Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahel väljaspool kohtumenetlust, mis ei sõltu poolte taotlustest, kuid mille raames on neil võimalus teha märkusi. ( 14 ) Selle sätte kohaselt võivad Euroopa Kohtu poole pöörduda üksnes siseriiklikud kohtud, mitte põhikohtuasja pooled. Kuna üksnes siseriiklikud kohtud saavad määrata, millised küsimused Euroopa Kohtule esitada tuleb, ei saa pooled küsimusi sisuliselt muuta. ( 15 )

29.

Järelikult tuleb vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele.

30.

Eelotsusetaotlus puudutab Ungari ase-erasüüdistusmenetlust ehk kuriteoohvri seisundit juhul, kui ohver ise täidab seda kuritegu puudutavas kriminaalmenetluses süüdistust esitava riikliku asutuse asemel süüdistaja ülesannet.

31.

Liikmesriikides juhivad kriminaalmenetlusi põhimõtteliselt süüdistust esitavad riiklikud asutused. Erandjuhtudel võivad aga ka eraõiguslikud menetlusosalised, reeglina kuritegude ohvrid, süüdistust esitava asutuse asemel kohtus kriminaalsüüdistuse esitada ja kriminaalmenetluses süüdistust esitava asutuse rolli täita. Need menetlused tekitavad küsimuse, kuivõrd saab ase-erasüüdistajatele üle kanda süüdistust esitavatele riiklikele asutustele kehtivaid reegleid. See puudutab nii süüdistust esitava asutuse pädevusi kui ka selle volituste võimalikke piiranguid.

32.

Käesoleval juhul on tegemist võimalusega tunnistajana ütlusi anda. Põhimõtteliselt on omaenda asjas tunnistajana ütluste andmine problemaatiline, kuna karta tuleb huvide konflikti. Teisalt võib ohvri tunnistus aidata olulisel määral kuriteo täideviija süüd tõendada ja seega õiglase ja õige kohtuotsuseni jõuda.

33.

Raamotsus 2001/220 ei sisalda erisätteid ohvrite õiguste kohta, kui ohvrid ise süüdistuse esitavad. Ent üldised ohvri õigusi puudutavad õigusnormid näitavad, et ohvril peab alati olema võimalus oma tunnistusega kriminaalasja kohta tõendusmaterjali esitada.

34.

See tuleneb eelkõige raamotsuse 2001/220 artikli 3 esimesest lausest. Selle kohaselt tagavad liikmesriigid, et ohvrid saavad menetluse ajal esitada oma seletusi ja tõendusmaterjali.

35.

Austria valitsus rõhutab küll, et ohvri tunnistust ei nimetata sõnaselgelt. Ent väljend „esitada oma seletuse” hõlmab varjatult ka tunnistuse elementi. Lisaks sellele on ohvri tunnistus paljudel juhtudel olulisim tõendusmaterjal, mida ohver esitada saab. Nagu komisjon rõhutab, tähendaks ohvri tunnistuse välistamine tõendusmaterjalina raamotsuse 2001/220 artikli 3 esimese lausega antava õiguse sisutuks muutmist.

36.

Selline ohvri õiguste õõnestamine oleks vastuolus raamotsuse 2001/220 eesmärkidega. Vastavalt põhjendusele 8 peab ohver muu hulgas saama õiguse anda teavet. Üldiselt tagavad liikmesriigid vastavalt artikli 2 lõikele 1, et ohvritel on nende kriminaalõigussüsteemis tegelik ja asjakohane osa. Sama sätte kohaselt tunnustavad nad ohvrite õigusi ja õigustatud huvisid eriti kriminaalmenetluse raames.

37.

Vähemalt neil juhtudel, kui ohvrid tahavad tunnistusi anda, vastab neile selle võimaldamine põhimõtteliselt nende õigustatud huvidele. Austria valitsus viitab sellele, et tunnistuse andmine võib ohvri jaoks olla ka koormav, ent see pole käesoleva juhtumi puhul oluline. Nagu ka komisjon on esile toonud, ei tule praegu langetada otsust selle kohta, kas ohvrit võib kohustada tunnistust andma vastu tahtmist.

38.

Samuti puuduvad pidepunktid selle kohta, et ohvrite õigused ei peaks kehtima kriminaalmenetlustes, kus ohvrid esitavad süüdistuse. Raamotsus 2001/220 ei sisalda mingit vastavasisulist piirangut.

39.

Pigem tuleb ohvreid just süüdistaja rollis eriti kaitsta. Seda rolli täidavad nad ju regulaarselt seepärast, et riiklikud süüdistust esitavad asutused keelduvad süüdistust esitamast. Selles olukorras tähendaks tunnistuse andmise keeld täiendavat olukorra halvendamist: ohver peaks menetlust juhtima üksi ilma riikliku süüdistust esitava asutuse toetuseta ning samal ajal võetaks talt ära oluline tõendusmaterjal. Eelotsusetaotluse teinud kohus ja komisjon kardavad seetõttu õigusega, et kriminaalõigusliku ase-erasüüdistuse puhul oleks kohtuprotsessi võitmine raske või teatud juhtudel ka võimatu, kui süüdistust esitav ohver tunnistust anda ei tohiks.

40.

Komisjon esindab seetõttu seisukohta, et ohvril peab ka süüdistust esitades olema võimalus tunnistajana ütlusi anda. Seda pole raamotsuses 2001/220 kirjas. Artikli 3 esimeses lauses ei kasutata mõistet tunnistaja. Pigem on ohvril õigus esitada oma seletused ja tõendusmaterjal.

41.

Raamotsus 2001/220 näitab, et seadusandja oli teadlik ohvri rolli eristamisest tunnistaja ja menetlusosalisena. Artiklites 5 ja 7 on sõnaselgelt juttu sellest, et ohver võib kriminaalmenetluses osaleda tunnistaja või menetlusosalisena.

42.

Seega ei pea süüdistust esitav ohver saama tunnistaja staatust, kui kohaldatav siseriiklik kriminaalmenetlusõigus võimaldab tal sellest hoolimata kohtus tunnistust anda ja kui seda tunnistust saab kasutada tõendusmaterjalina. Vastavalt Euroopa Kohtu teabeotsingu osakonna uurimusele näib, et paljud liikmesriigid toimivad sellises olukorras niimoodi: kriminaalmenetluses süüdistust esitavad ohvrid võivad tunnistuste kaudu esitada tõendusmaterjali, ent nad ei ole täielikult tunnistajatega võrdsustatud. Tihti on välistatud tunnistuse kinnitamine vandega.

43.

Selline süüdistust esitavate ohvrite tunnistuste diferentseeritud arvessevõtmine on nende rasket rolli arvestades asjakohane. Juba sõltumata süüdistajarollist on ohvri huvi menetluse tulemuse vastu ilmne. Kui ohver täidab täiendavalt veel ka süüdistaja rolli, on hea tunnistaja jaoks vältimatult vajaliku objektiivsuse säilitamine selle võrra raskem. Seetõttu ei saa ohvri tunnistusele omistada kindla, ümberlükkamatu tõendi väärtust. Pigem peavad kohtud ohvrite tunnistustega igal juhul eriti hoolikalt ümber käima ning võtma seejuures igakülgselt arvesse ohvri individuaalset olukorda.

44.

Täiendavalt tuleb viidata sellele, et süüdistaja rolli täitvate ohvrite staatuse küsimust ei tohi lahendada kohtualuse kaitseõiguste ükskõik millisel viisil nõrgendamisega. Need õigused tulenevad 4. novembril 1950. aastal Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklis 6 sätestatud õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, mida Euroopa Liit tunnustab . aastal Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 47 ja 48. ( 16 ) Kaitseõigused on seetõttu põhiõigus, mis kuulub õiguse üldpõhimõtete hulka, mille kaitsmise Euroopa Kohus tagab. ( 17 ) Seega tuleb raamotsust tõlgendada nii, et arvestataks EIÕK artikliga 6 Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgenduses. ( 18 )

45.

Vastavalt EIÕK artikli 6 lõike 3 punktile d on kuriteos süüdistataval vähemalt õigus küsitleda või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid. See kehtib ka kuriteoohvri tunnistuste kohta, isegi siis kui ohver täidab süüdistaja rolli. Seda süüdistuse ja kaitse vahendite võrdsuse põhimõtet ei tohi nõrgendada.

46.

Liikmesriigid on kohustatud need nõudmised oma siseriiklikus kriminaalmenetlusõiguses juurutama. Kui see pole toimunud vajaliku selgusega, on siseriiklike kohtute ülesanne tõlgendada menetlusõigust nii, et see oleks kooskõlas raamotsusega. ( 19 )

47.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Vastavalt nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsuse 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses artikli 3 esimesele lausele peab kuriteoohvril, kes vastavat kuritegu puudutavas kriminaalmenetluses riikliku süüdistust esitava asutuse asemel süüdistuse esitab, olema võimalus esitada tunnistuse abil tõendusmaterjali selle menetluse kohta. See ohver ei pea aga saama tunnistaja staatust, kui kohaldatav siseriiklik kriminaalmenetlusõigus annab talle sellest hoolimata võimaluse kohtus ütlusi anda ja kui see tunnistus on tõendusmaterjalina kasutatav.