1.

High Court of Justice (Queen’s Bench Division, Administrative Court, Ühendkuningriik) on oma 24. juuli 2007. aasta määrusega ( 2 ) esitanud Euroopa Kohtule mitu eelotsuse küsimust selle kohta, kuidas tõlgendada nõukogu . aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. ( 3 ) Oma küsimustes palub High Court sisuliselt tuvastada, kas see direktiiv välistab sellised direktiivis sisalduvate vanuselist diskrimineerimist käsitlevate sätete ülevõtmiseks ette nähtud siseriiklikud õigusnormid, millega lubatakse tööandjatel teatavatel tingimustel saata 65-aastaseid ja vanemaid töötajaid kohustuslikus korras pensionile.

2.

See küsimus on üles tõstetud seoses kohtuasjaga, mille Incorporated Trustees of the National Council on Ageing (Age Concern England) (edaspidi „Age Concern England”) algatas Secretary of State for Business, Enterprise and Regulatory Reformi vastu ja milles Age Concern England vaidlustas kõnealuste õigusnormide õiguspärasuse.

3.

Käesolevas kohtuasjas, millest kujuneb kohtuotsuste Mangold, ( 4 ) Lindorfer, ( 5 ) Palacios de la Villa ( 6 ) ja Bartsch ( 7 ) järel uus panus järjest arenevasse vanuselist diskrimineerimist käsitlevasse kohtupraktikasse, palutakse Euroopa Kohtul täpsemalt valgustada liikmesriikide kohustusi seoses vanuselise diskrimineerimise keeluga, mis on sätestatud direktiivi 2000/78 artiklis 2, eriti seoses sellega, kui konkreetselt tuleb see keeld siseriiklikku õigusesse üle võtta.

4.

Direktiiv 2000/78 võeti vastu EÜ artikli 13 alusel. Direktiivi põhjendused 1, 14 ja 25 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]”

5.

Direktiivi 2000/78 artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk:

„[…] kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine”.

6.

Artiklis 2, milles on määratletud diskrimineerimise mõiste, on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte”, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.

2.   Lõike 1 kohaldamisel:

[…]”

7.

Artiklis 6 on näidatud vanuse alusel erinevat kohtlemist õigustavad põhjendused:

„1.   Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

Selline erinev kohtlemine võib muu hulgas seisneda järgmises:

2.   Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et vanusepiiride kehtestamist kutsealaste sotsiaalkindlustuskavade pensioni- või invaliidsushüvitiste saamiseks, sealhulgas töötajatele või töötajate rühmadele või kategooriatele eri vanusepiiride kehtestamist nende kavade raames, ning vanusekategooriate kasutamist kindlustusstatistikas ei peeta vanuseliseks diskrimineerimiseks, kui sellest ei tulene soolist diskrimineerimist.”

8.

Eelotsusetaotluses on märgitud, et enne 1. oktoobrit 2006 puudusid Ühendkuningriigis õigusnormid, mis oleksid takistanud vanuselist diskrimineerimist töölevõtmisel ja tööhõives. Tööandjad võisid töölt vabastada töötajaid, kes olid jõudnud asjaomase tööandja poolt ette nähtud tavalisse pensioniikka või – sellise tavalise pensioniea puududes – saanud 65-aastaseks. 1996. aasta Employment Rights Act’is (tööalaste õiguste seadus; edaspidi „1996. aasta seadus”) oli sätestatud, et sellistel juhtudel ei saa töötajad nõuda koondamistasu.

9.

Ühendkuningriik võttis 3. aprillil 2006 üle direktiivi 2000/78, kehtestades määruse Employment Equality (Age) Regulations 2006, SI 1031/2006 (määrus (vanuselise) võrdsuse kohta tööhõives, edaspidi „määrus”).

10.

Määruse artiklis 3 on määratletud otsese ja kaudse vanuselise diskrimineerimise mõisted, mida kasutatakse siseriikliku õiguse kohaldamisel. See artikkel on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesoleva määruse tähenduses diskrimineerib üks isik (edaspidi „A”) teist isikut (edaspidi „B”), kui:

11.

Määruse artiklis 30 on sätestatud erand:

„1.   Käesolevat artiklit kohaldatakse töötajale 1996. aasta seaduse artikli 230 lõike 1 tähenduses, riigi teenistuses olevale töötajale, Ühendkuningriigi parlamendi Saadikutekoja asjaomasele liikmele ja Ühendkuningriigi parlamendi Lordidekoja asjaomasele liikmele.

2.   2. ja 3. osa sätted ei muuda õigusvastaseks sellise 65-aastase või vanema isiku töölt vabastamist, kelle suhtes kohaldatakse käesolevat määrust, kui töölt vabastamise põhjus on pensionile saatmine.

3.   Käesoleva määruse kohaldamisel määratakse see, kas töölt vabastamise põhjus on pensionile saatmine või mitte, kindlaks vastavalt 1996. aasta seaduse artiklitele 98ZA-98ZF.”

12.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnade kohaselt seisneb määruse artikli 30 toime selles, et 65-aastasel või vanemal töötajal ei ole õigust siseriiklike õigusnormide alusel väita, et tema töölt vabastamine oli õigusvastane vanuseline diskrimineerimine, kui „töölt vabastamise põhjuseks on pensionile saatmine”.

13.

Kas see nii on või mitte, sõltub määruse lisas 8 näidatud kriteeriumide kohaldamisest. Need kriteeriumid varieeruvad vastavalt sellele, kas töötaja on 65-aastane või vanem, kas tööandja on sisse seadnud tavalise pensioniea ja kas tööandja on järginud määruse lisas 6 sätestatud korda.

14.

Nii on lisas 6 ette nähtud, et tööandja, kes kavatseb määruse artiklile 30 tuginemiseks väita, et „töölt vabastamise põhjus on pensionile saatmine”, peab töötajale kuus kuud kuni üks aasta varem ette teatama kavatsetava töölt vabastamise kuupäeva ja ühtlasi teatama töötajale tema õigusest esitada taotlus selle kohta, et teda ei vabastataks pensionile saatmiseks. Seejärel on töötajal õigus ametlikult taotleda, et teda ei vabastataks pensionile saatmiseks, ning tööandja peab seda taotlust kaaluma vastavalt lisas 6 sätestatud korrale. Tööandja ei ole siiski kohustatud seda taotlust rahuldama.

15.

Artiklit 30 täiendab määruse artikli 7 lõige 4, mis võimaldab tööandjatel 65-aastaseid või vanemaid isikuid vanuseliselt diskrimineerida töölevõtmise käigus, samal ajal kui artikkel 30 kohaldub isiku suhtes, kui ta on tööle võetud. Artiklis 7 on sätestatud:

„1.   On õigusvastane, kui tööandja seoses tööandmisega oma Suurbritannias asuvas tegevuskohas diskrimineerib isikut:

[…]

4.   Ilma et see piiraks lõike 5 kohaldamist, ei kohaldata lõike 1 punktide a ega c sätteid isiku suhtes:

5.   Lõiget 4 kohaldatakse üksnes sellise isiku suhtes, kelle suhtes kehtiks artikkel 30 (pensionilejäämist puudutav erand), kui tööandja ta tööle võtaks.

[…]

8.   Lõike 4 kohaldamisel tähendab „tavaline pensioniiga” 65-aastast või kõrgemat vanust, mis vastab 1996. aasta seaduse artikli 98ZH nõuetele.”

16.

Põhikohtuasja hageja Incorporated Trustees of the National Council on Ageing (Age Concern England) on heategevusorganisatsioon, mille eesmärk on edendada eakate inimeste heaolu. Oma hagis palub Age Concern England tuvastada, et määruse artiklite 3, 30 ja 7 teatavad osad on kehtetud, sest nendega ei ole õigesti üle võetud direktiivi 2000/78.

17.

Nimelt väidab ta, et määruse artikkel 30 ning artikli 7 lõiked 4 ja 5 kuuluvad direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse ning seal sätestatud õigusvastase vanuselise diskrimineerimise keeld ning direktiivi artikli 6 lõige 1 ei luba liikmesriikidel ette näha selliseid üldisi otsese vanuselise diskrimineerimise õigustusi nagu määruse artiklis 3 sisalduvad. Direktiiv lubab üksnes erisätteid, milles loetletakse need vanuse põhjal ebasoodsama kohtlemise juhud, mida diskrimineerija võib õigustada, kui need on proportsionaalsed õigustatud eesmärgi saavutamiseks. Veel märgib Age Concern England, et direktiivi 2000/78 artikliga 6 ette nähtud objektiivse õigustatuse kriteerium erineb oluliselt selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punktiga b ettenähtust ning objektiivse õigustatuse standard ei ole käesoleva kohtuasja asjaoludes täidetud.

18.

Ühendkuningriigi ametiasutused ei nõustu nende seisukohtadega ja märgivad, et vaidlustatud määruse sätted ei kuulu direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse ja on igal juhul vastavuses selle direktiivi artikliga 6.

19.

Nendel asjaoludel peatas High Court kohtumenetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Seoses […] direktiiviga 2000/78 […]:

20.

Ehkki põhikohtuasjas tehtav kohtuotsus võib – nagu Age Concern England on menetluses märkinud – olla väga oluline Ühendkuningriigis sisse seatud pensionisüsteemi suhtes ja avaldada määravat mõju paljudele Ühendkuningriigis praegu menetlemisel olevatele kohtuasjadele, mis puudutavad kohustuslikus korras pensionile saatmist, on käesolev eelotsusetaotlus suhteliselt piiratud ulatusega.

21.

Nimelt on High Court of Justice oma eelotsusetaotluses tahtlikult hoidunud palumast Euroopa Kohtult otsust selle kohta, kas direktiiviga 2000/78 on kooskõlas põhikohtuasjas vaidluse all olev siseriiklik õigusakt, mis lubab tööandjatel vabastada töölt 65-aastaseid või vanemaid töötajaid nende pensionile saatmiseks. Sellest tulenevalt ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus andnud Euroopa Kohtule ka olulist teavet, mis võimaldaks Euroopa Kohtul hinnata, kas sellised õigusnormid võivad olla õigustatud direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel; samuti ei ole käesoleva kohtuasja pooled üksikasjalikult käsitlenud vaidlusaluste õigusnormide võimalikke eesmärke ega nende meetmete proportsionaalsust.

22.

Selle asemel – nagu Ühendkuningriigi valitsus ja komisjon on õigesti märkinud – on High Court esitanud Euroopa Kohtule küllaltki spetsiifilised küsimused, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks lahendada teatavad Age Concern Englandi tõstatatud küsimused ja anda ise hinnangu selle kohta, kas kõnealune määrus on direktiiviga 2000/78 kooskõlas.

23.

Sel eesmärgil soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimustega i, ii ja iii – mida on minu meelest asjakohane käsitleda üheskoos – teada sisuliselt seda, kas sellised õigusnormid kuuluvad nimetatud direktiivi kohaldamisalasse. Selle küsimuse saab lahendada hõlpsasti, lähtudes Euroopa Kohtu otsusest Palacios de la Villa. ( 8 )

24.

Ülejäänud kaks küsimust on omavahel tihedalt seotud, sest mõlemad puudutavad direktiivi artikli 6 tõlgendamist ning selliste õigusnormide nagu käesolevas kohtuasjas käsitletavad vastavust nimetatud artiklile. Nimelt tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2000/78 artikli 6 lõige 1 nõuab, et liikmesriigid määratleksid sellised erineva kohtlemise liigid, mis võivad olla artikli 6 alusel õigustatud. Teiseks küsib ta otsese vanuselise diskrimineerimise õigustatuse kriteeriumide kohta.

25.

Tuleb siiski meenutada, et Euroopa Kohus, kes on kutsutud siseriiklikule kohtule tarvilikke vastuseid andma, on pädev andma suuniseid, mis võimaldavad siseriiklikul kohtul kohtuasja lahendada, kui põhikohtuasja toimikumaterjalid ning Euroopa Kohtule esitatud kirjalikud ja suulised märkused seda võimaldavad. ( 9 )

26.

Küsimustega i, ii ja iii soovib siseriiklik kohus sisuliselt tuvastada, kas pensioniiga käsitlevad sellised siseriiklikud õigusnormid nagu kõnealune määrus, mis lubavad 65-aastase või vanema isiku töölt vabastamist tema pensionile saatmiseks, kuuluvad direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse.

27.

Käesolevas asjas on kirjalikke märkusi esitanud Age Concern England, Ühendkuningriigi ja Itaalia valitsus ning komisjon. Kõik nimetatud pooled, välja arvatud Itaalia valitsus, olid esindatud ka kohtuistungil, mis peeti 2. juulil 2008.

28.

Kõik pooled on sisuliselt nõus, et Palacios de la Villa kohtuotsusest ( 10 ) nähtuvalt kuuluvad sellised pensioniiga käsitlevad siseriiklikud õigusnormid nagu kõnealune määrus direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse. Itaalia valitsus lisab siiski, et kuivõrd küsimust iii tuleb käsitada kui siseriikliku õigusnormi tõlgendamist puudutavat, tuleb see küsimus tunnistada vastuvõetamatuks.

29.

Direktiivi 2000/78 eesmärk on kehtestada üldine raamistik, mis tagaks kõikidele isikutele „töö saamisel ja kutsealale pääsemisel” võrdse kohtlemise, pakkudes neile tõhusat kaitset diskrimineerimise vastu direktiivi artiklis 1 nimetatud alustel, sealhulgas vanuse alusel. ( 11 )

30.

Direktiivi 2000/78 esemeline kohaldamisala on üksikasjalikult määratletud artiklis 3. Artikli 3 lõike 1 punktist c tuleneb täpsemalt, et seda direktiivi kohaldatakse ühendusele antud pädevuse raames „kõikide isikute suhtes […], kui kõne all on töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu”.

31.

Selles suhtes tuleks tähele panna, et vastavalt direktiivi 2000/78 põhjendusele 14, mida tuleb direktiivi tõlgendamisel arvesse võtta, ei piira direktiiv pensioniiga sätestavaid siseriiklikke õigusnorme.

32.

Kohtuotsuses Palacios de la Villa tõlgendas Euroopa Kohus seda põhjendust siiski kitsalt, asudes seisukohale, et selles on „vaid täpsustatud, et nimetatud direktiiv ei puuduta liikmesriikide pädevust määrata kindlaks pensioniiga” ning et see „ei piira sugugi selle direktiivi kohaldamist siseriiklikele meetmetele, millega sätestatakse töölepingu lõppemise tingimused juhuks, kui isik on jõudnud kindlaksmääratud pensioniikka”. ( 12 )

33.

Nende eelduste põhjal võttis Euroopa Kohus Palacios de la Villa kohtuasjas seisukoha, et selles asjas vaidluse all olevad sätted, mis lubavad töötaja ja tööandja vahelise töösuhte automaatset lõppemist töötaja 65-aastaseks saamisel, puudutavad pooltevahelise töösuhte kestust ning üldisemalt asjaomase töötaja kutsetegevust, takistades tema edasist osalemist tööelus, ning järelikult tuleb sellist laadi sätteid pidada õigusnormideks, mis sätestavad „töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamise ja töötasu” direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses. ( 13 )

34.

Sama põhjenduskäik kehtib selgelt ka selliste õigusnormide suhtes nagu käesolevas kohtuasjas käsitletavad, mis võimaldavad tööandjatel vabastada töölt 65-aastaseid ja vanemaid töötajaid nende pensionile saatmiseks.

35.

Sellepärast tuleks küsimustele i ja iii vastata nii, et direktiiv 2000/78 on kohaldatav selliste siseriiklike õigusnormide suhtes nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mis võimaldavad tööandjatel vabastada töölt 65-aastaseid ja vanemaid töötajaid nende pensionile saatmiseks.

36.

Küsimuses iv, mille puhul on selge, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab silmas määruse artiklis 3 sisalduvat vanuselise diskrimineerimise määratlust, soovib nimetatud kohus teada sisuliselt seda, kas direktiivi 2000/78 artikli 6 lõige 1 lubab üldist õigustust vanuse põhjal erinevale kohtlemisele, nagu on ette nähtud määruse artikliga 3, või nõuab, et liikmesriigid määratleksid õigustatavad erineva kohtlemise liigid loetelus või muus meetmes, mis oma vormilt ja sisult sarnaneb artikli 6 lõikes 1 sisalduva loeteluga.

37.

Age Concern Englandi sõnul seondub määruse artikliga 3 kolm probleemi. Selles ei eristata direktiivi 2000/78 artiklist 6 tulenevaid õigustusi ja sama direktiivi artikli 2 lõike 2 punktist b tulenevaid õigustusi; selles ei selgitata, millised vanuse põhjal erineva kohtlemise juhtumid võivad olla õigustatavad; ja lõpuks ei märgita selles, millised eesmärgid võivad õigustada sellist erinevat kohtlemist.

38.

Küsimuse iv kohta märgib Age Concern England, et direktiivis 2000/78 sätestatud vanuselise diskrimineerimise keeld on põhiõiguse – õiguse võrdsele kohtlemisele – konkreetne aspekt ning kõik sellest põhimõttest tehtavad erandid peavad olema selgelt õigustatud. Peale selle saab otsest diskrimineerimist, mis võib muidu olla võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine, õigustada ainult kõige erandlikumatel juhtudel.

39.

Age Concern England väidab, et direktiivi 2000/78 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada kitsalt, et piirata nende asjaolude hulka, mille puhul on olemas lubatav õigustus. Ta on seisukohal, et lisades direktiivi artikli 6 lõike 1 teises lõigus punktidesse a–c objektiivsete ja mõistlike õigustuste näitliku loetelu, soovis ühenduse seadusandja kehtestada liikmesriikidele kohustuse sätestada vastavates rakendusaktides selliste kohtlemise erinevuste loetelu, mis võivad olla põhjendatud, pidades silmas õigustatud eesmärgi saavutamist. Seda seisukohta kinnitab direktiivi 2000/78 põhjendus 25. Seevastu ei võimalda direktiiv liikmesriigil kehtestada õigusnorme, milles sätestatakse, et igasugune (piiritlemata) erinev kohtlemine vanuse põhjal ei kujuta endast diskrimineerimist, kui seda peetakse proportsionaalseks vahendiks õigustatud eesmärgi saavutamisel.

40.

Ühendkuningriik märgib üldiselt, et Age Concern England püüab asjakohatult laiendada käesoleva eelotsusetaotluse ulatust, mis piirdub siiski nende konkreetsete küsimustega, mida High Court on Euroopa Kohtule esitanud. Ta rõhutab, et Ühendkuningriigis kehtiv üksikasjalik pensionilejäämise süsteem ja küsimus, kas selline süsteem on proportsionaalne ja õigustatud – mis hõlmab arvukaid ja keerukaid kaalutlusi –, ei ole käesolevas kohtuasjas sellistena vaidluse all. Samuti vaidleb ta vastu sellele, et kohtusse pöördumist ei võimaldata, nagu Age Concern England tundub väitvat. See väide põhineb sellel, et on segi aetud ühelt poolt direktiivi 2000/78 artikliga 9 ette nähtud kohustus tagada kohtumenetluse kasutamise võimalus direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks ja teiselt poolt direktiivi artikli 6 lõikest 1 tulenev liikmesriikide õigus mitte pidada teatavaid vanusel põhinevaid eristusi õigusvastaseks diskrimineerimiseks.

41.

Küsimusega iv seoses vaidlustab Ühendkuningriik Age Concern Englandi pakutud tõlgenduse ning märgib, et direktiivi 2000/78 artikli 6 lõige 1 ei nõua, et liikmesriigid määratleksid loetelus või muus meetmes, mis oma vormilt ja sisult sarnaneb artikli 6 lõikes 1 sisalduva loeteluga, sellised erineva kohtlemise liigid, mis võivad olla põhjendatud kui proportsionaalne vahend õigustatud eesmärgi saavutamiseks kõnealuse sätte tähenduses. Oma seisukoha põhjenduseks viitab ta direktiivi artikli 6 lõike 1 ja põhjenduse 25 sõnastusele, Euroopa Kohtu otsusele Palacios de la Villa, ( 14 ) direktiivi kujunemisloole ja kaalutlusruumile, mis on EÜ artikli 249 kohaselt jäetud liikmesriikidele direktiivide rakendamisel. Direktiivi artikli 6 lõike 1 sõnastamisel oli ühenduse seadusandja täiesti teadlik sellest, et oleks ebarealistlik ennustada ette olukordi, kus vanuse põhjal erinev kohtlemine võiks olla õigustatud. Veelgi asjakohatum oleks nõuda liikmesriikidelt sellise loetelu koostamist.

42.

Itaalia valitsus on samuti seisukohal, et liikmesriikidele direktiivide ülevõtmiseks võimaldatud tegutsemisruumist tulenevalt on tarbetu määratleda konkreetse loetelu kaudu neid kohtlemise erinevusi, mis võivad olla õigustatud.

43.

Komisjon märgib, et igasuguse vanuselise mittediskrimineerimise põhimõtte – mis on ühenduse õiguse aluspõhimõte – rikkumine peab olema õigustatud teatava eesmärgiga avaliku huvi või sotsiaalpoliitika tasandil. Komisjon mõistab direktiivi 2000/78 artikli 6 lõiget 1 – kui tõlgendada seda direktiivi põhjendust 25 arvestades – nii, et sellega on ette nähtud kõnealuse aluspõhimõtte erand, mille ulatus on piiratud ja mis on õigustatud teatavate sotsiaalpoliitiliste kaalutlustega asjaomases liikmesriigis. Seega tähendab artikli 6 lõige 1 seda, et on vaja sisse seada siseriiklik erimeede, mis kajastab teatavat asjaolude ja eesmärkide kogumit. Määruse artikkel 30, mille kohaselt 65-aastase või vanema isiku töölt vabastamine on õiguspärane, „kui töölt vabastamise põhjus on pensionile saatmine”, on näide sellisest meetmest. Nii kohaldab tööandja konkreetsetel asjaoludel siseriiklikku poliitikat, kuid selle poliitika valimine on liikmesriigi, mitte tööandja pädevuses.

44.

Kuna käesolev küsimus on seotud „seadusandliku tehnikaga” direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 ülevõtmisel, mitte selle esemelise kohaldamisalaga, tundub asjakohane meenutada alustuseks mõnda aluspõhimõtet selle kohta, millise ulatusega on liikmesriikide kohustus direktiivid üle võtta.

45.

Ühelt poolt nähtub juba EÜ artikli 249 sõnastusest, et kuna direktiivid on siduvad saavutatava tulemuse seisukohalt, on liikmesriikidel põhimõtteliselt vabadus valida viise ja vahendeid direktiivi rakendamiseks. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähendab liikmesriikidele direktiivide rakendamisel jäetud paindlikkus ka seda, et direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmiseks ei ole tingimata vaja seadusandlikke toiminguid. Euroopa Kohus on korduvalt asunud seisukohale, et direktiivi sätete selge ja täpne formaalne kordamine siseriiklikus õigusnormis ei ole alati vajalik, sest direktiivi rakendamiseks, arvestades direktiivi sätete sisu, võib olla piisav üldisem õiguslik raamistik. ( 15 )

46.

Teiselt poolt on selge, et kuigi liikmesriikidele jääb meetodite valiku osas ulatuslik kaalutlusruum, on neil igal juhul kohustus võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada direktiivi täielik mõju, mis vastab sellega taotletavatele eesmärkidele. ( 16 )

47.

Vajadus tagada ühenduse õiguse täielik rakendamine eeldab, et liikmesriigid viiksid kõigepealt oma õigusaktid kooskõlla ühenduse õigusega ega võtaks vastu uusi õigusnorme, mis võivad ohustada vastava direktiivi täielikku mõju. Lisaks sellele võib siiski olla vaja – eriti kui direktiivi asjakohaste sätete eesmärk on luua õigusi üksikisikutele – võtta vastu selliseid õigusnorme, mille eesmärk on luua sedavõrd kindel, selge ja läbipaistev olukord, et isikud suudavad oma õigusi täies ulatuses mõista ja võivad neile siseriiklikus kohtus tugineda. ( 17 )

48.

Selles kontekstis on direktiivi 2000/78 eesmärk vastavalt artiklile 1 koostoimes artikli 3 lõike 1 punktiga c pakkuda kõikidele isikutele nii avaliku kui ka erasektori, sealhulgas avalik-õiguslike asutuste teenistuses seoses töö saamise ja töötingimustega tõhusat kaitset artiklis 1 loetletud põhjustel diskrimineerimise, sealhulgas vanuselise diskrimineerimise eest. ( 18 )

49.

Seega püütakse direktiiviga tõhusalt kaitsta isikuid – eriti (horisontaalsetes) suhetes teiste isikutega sellistes kontekstides nagu töö saamine – diskrimineerimise, muu hulgas vanuselise diskrimineerimise eest. Direktiivi artiklitest 9 ja 10 ning põhjendustest 29 ja 31 nähtub selgelt, et liikmesriigid peavad selleks võimaldama piisavalt õiguskaitsevahendeid ning nägema ette, et prima facie diskrimineerimisjuhtumi korral läheb tõendamiskoormis üle end kannatanuks väitvalt isikult kostjale.

50.

Arvestades olulist kaitset, mida direktiiv 2000/78 on seega ette nähtud pakkuma isikutele kõnealuse direktiiviga keelatud diskrimineerimise vormide eest, viitavad argumendid sellele, et direktiivi täielik rakendamine ei oleks saavutatav pelgalt tagades, et direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad siseriiklikud õigusnormid tegelikult vastavad direktiivist tulenevatele töö saamisel ja kutsealale pääsemisel võrdse kohtlemise nõuetele.

51.

Selleks et isikud saaksid direktiivi 2000/78 kohaldamisalas tõhusalt kasutada oma õigust võrdsele kohtlemisele ja täpsemalt õigust mitte kannatada vanuselise diskrimineerimise all, peavad liikmesriigid minu arvates veel võtma kutsealale pääsemise ja töö saamise valdkonnas vastu siseriiklikud õigusnormid, milles sätestatakse konkreetselt ja piisavalt selgelt vanuselise diskrimineerimise keeld, nagu on ette nähtud eeskätt direktiivi 2000/78 artikliga 2 ja artikli 6 lõikega 1. Mulle näib, et põhimõtteliselt kujutab määruse artikkel 3 endast sellist õigusnormi, kuivõrd selles on ette nähtud vanuselise diskrimineerimise määratlus siseriiklikus õiguses.

52.

Vastupidi sellele, mida Age Concern England nähtavasti väidab, ei arva ma siiski, et direktiivi 2000/78, eriti selle artikli 6 lõike 1 ülevõtmises siseriiklikku õigusse oleks puudunud vajalik täpsus või piisav konkreetsus pelgalt sel põhjusel, et vastavates siseriiklikes õigusnormides ei ole konkreetselt ette nähtud erineva kohtlemise liike, mis võivad olla õigustatud artikli 6 lõike 1 alusel.

53.

Nagu Ühendkuningriigi valitsus on osutanud, on artikli 6 lõike 1 teises lõigus kõigest esitatud mitu erineva kohtlemise näidet, et selgitada, milliseid kohtlemise erinevusi käsitleb artikli 6 lõike 1 esimene lõik, st milliseid võidakse pidada teatava õigustatud eesmärgi saavutamise eesmärgil objektiivselt ja mõistlikult õigustatuks ja mis on seega kooskõlas direktiivi nõuetega. ( 19 )

54.

Sellest ei saa järeldada, et liikmesriigid on kohustatud sätestama oma rakendusaktides konkreetse loetelu selliste kohtlemise erinevuste kohta, mida võidakse põhjendada õigustatud eesmärgiga. Arvestades seda, kui erisugustes olukordades võib selliseid kohtlemise erinevusi esineda, oleks ilmselt ka võimatu kehtestada sellist loetelu ettehaaravalt, seejuures asjakohatult piiramata direktiivi artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud õigustatuse ulatust.

55.

Lõpuks tuleks meeles pidada ka seda, et määruse artikkel 3 ei määratle töö saamisel ja kutsealale pääsemisel vanuselise diskrimineerimise siseriikliku keelu ulatust eraldi teistest, konkreetsematest õigusnormidest, mis reguleerivad teatavaid olukordi ja aspekte, nagu määruse artikkel 30, mis käsitleb kohustuslikus korras pensionile saatmist.

56.

Järeldan, et sellised siseriiklikud õigusnormid nagu määruse artikkel 3 ei ole ainuüksi sellepärast, et need ei sisalda konkreetset loetelu lubatavate erineva kohtlemise vormide kohta, veel vastuolus direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikega 1.

57.

Sellepärast teen ettepaneku vastata küsimusele iv nii, et direktiivi 2000/78 artikli 6 lõige 1 lubab liikmesriikidel kehtestada õigusnorme, milles nähakse ette, et vanuse põhjal erinev kohtlemine ei kujuta endast diskrimineerimist, kui seda peetakse proportsionaalseks vahendiks õigustatud eesmärgi saavutamisel artikli 6 lõike 1 tähenduses. Selles ei nõuta, et liikmesriigid määratleksid need erineva kohtlemise liigid, mis võivad olla õigustatud artikli 6 lõike 1 alusel, loetelus või muus meetmes, mis oma vormilt ja sisult sarnaneb artikli 6 lõikes 1 sisalduva loeteluga.

58.

Oma küsimuses v palub eelotsusetaotluse esitanud kohus juhiseid selle kohta, kuidas tuvastada, kas direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 kohaselt on õigustatud määruse artikli 7 lõiked 4 ja 5 ning artikkel 30, kuivõrd need lubavad tööandjatel vabastada töölt 65-aastaseid ja vanemaid töötajaid nende pensionile saatmiseks. Sel eesmärgil soovib ta teada, kas direktiivi artikli 2 lõikega 2 ja artikli 6 lõikega 1 ette nähtud õigustatuse kriteeriumide vahel on praktilisi erinevusi.

59.

Age Concern England rõhutab direktiivi 2000/78 artikli 6 erandlikku laadi, millest tulenevalt tuleb seda artiklit tõlgendada kitsendavalt. Age Concern Englandi meelest toetavad seda seisukohta direktiivi 2000/78 artikkel 6 ja põhjendus 25 ning direktiivi ettevalmistavad materjalid.

60.

Ta märgib, et artikli 6 lõige 1 piirab mittediskrimineerimise põhimõttest tehtavad erandid meetmetega, mis on õigustatud kui „objektiivsed” ja ühtlasi „mõistlikud”. Ta osutab, et selle kaheosalise tingimuse kasutamine on ühenduse teisese õiguse aktides ainulaadne ning otseselt seotud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga soolise ja rassilise diskrimineerimise valdkonnas. Kuna Mangoldi kohtuotsuse ( 20 ) kohaselt on vanuselise mittediskrimineerimise põhimõte ühenduse õiguse üldpõhimõte, peab igasugune otsese vanuselise diskrimineerimise õigustus olema allutatud väga ulatuslikule kontrollile.

61.

Age Concern England asub seega seisukohale, et direktiivi artikli 2 lõikes 2 kaudse diskrimineerimise suhtes sätestatud kriteeriumid on selgelt erinevad nendest, mis on sätestatud direktiivi artikli 6 lõikes 1 otsese diskrimineerimise suhtes.

62.

Age Concern England järeldab, et direktiivi 2000/78 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kostja saab õigustada vanuse põhjal ebasoodsamat kohtlemist ainult tõendades, et kõnealune erinev kohtlemine on nii objektiivselt kui ka mõistlikult põhjendatud. Nende tingimuste kasutamine näitab, et sellist õigustamist tuleb lubada üksnes siis, kui on olemas kaalukad põhjused ning väga erandlikud ja piiratud asjaolud, mis on direktiivi 2000/78 artiklis 6 näidatute laadsed, või piiritletud analoogsed asjaolud.

63.

Ühendkuningriigi valitsus seevastu asub direktiivi 2000/78 tähenduse ja eesmärgi, selle kujunemisloo ning Palacios de la Villa kohtuotsuse ( 21 ) põhjal seisukohale, et direktiivi artikli 2 lõikes 2 sätestatud õigustatuse kriteeriumi ja direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud otsest vanuselist diskrimineerimist puudutava õigustatuse kriteeriumi vahel ei ole praktilisi erinevusi. Ta väidab, et Age Concern England omistab liiga suurt tähtsust sõna „mõistlikult” kasutamisele koos sõnaga „objektiivselt”. Ta märgib, et direktiivi artikli 6 lõige 1 viitab ka kaudset diskrimineerimist sisaldavatele olukordadele, näiteks töökogemuse või teenistusalase vanemusega seotud miinimumtingimustele tööle pääsemiseks (direktiivi artikli 6 lõike 1 teise lõigu punkt b). Nii ühenduse õiguse kui ka Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaselt võib diskrimineerimiskaebuse kummutamiseks üldiselt tugineda objektiivsele ja proportsionaalsele õigustusele.

64.

Itaalia valitsus asub seisukohale, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõige 2 ja artikli 6 lõige 1 on oma ulatuselt erinevad, kuivõrd artikli 6 lõikega 1 lubatud erandid vanuselise mittediskrimineerimise põhimõttest on laiemad kui need, mida reguleerib direktiivi artikkel 2.

65.

Komisjon nõustub Ühendkuningriigi valitsusega, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 ja artikli 6 lõike 1 vaheline sõnastuserinevus ei ole tähelepanuväärne. Selle asemel näeb ta peamist kahe artikli vahelist erinevust seoses küsimustega, kes peab esitama õigustuse, millist laadi see õigustus peab olema ja kuidas seda tuleb tõendada. Komisjon selgitas kohtuistungil, et tema meelest on direktiivi artikli 6 lõige 1 artikli 2 lõike 2 suhtes teatavas vormis lex specialis, mis näeb ette otsese vanuselise diskrimineerimise ainuvõimaliku õigustuse.

66.

Nagu artikli 6 lõikes 1 on sõnaselgelt sätestatud, on liikmesriigi enda ülesanne õigustada oma poliitilisi valikuid „siseriikliku õigusega”. Samuti nähtub Palacios de la Villa kohtuotsusest ( 22 ) selgelt, et teatava seadusandliku meetme eesmärki peab saama tuvastada kas otse selle sõnastuse või üldise konteksti, sealhulgas näiteks ametlike dokumentide põhjal. Direktiivi artikli 2 lõige 2 seevastu keskendub sellele, kas tööandja saab õigustada oma tegevust tööhõive valdkonnas.

67.

Department of Trade and Industry esitatud seletuskirjale viidates märgib komisjon, et määruse sotsiaalpoliitilised eesmärgid on „planeerida tööjõudu” ning hoida ära ebasoodsad mõjud pensionidele ja teistele tööga seotud maksetele, ning need eesmärgid kuuluvad direktiivi artikli 6 lõikega 1 ette nähtud õigustatud eesmärkide hulka. Samuti viitab komisjon mitmetele kaalutlustele ja kriteeriumidele, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus võib arvestada vaidlusaluste õigusnormide proportsionaalsuse hindamisel (s.o selle hindamisel, kas need on asjakohased ja vajalikud).

68.

Ideaalmaailmas hinnataks igaüht individuaalselt ja vastavalt tema omadustele, igaüht koheldaks samamoodi niivõrd, kui ta on samasugune, ja erinevalt niivõrd, kui ta on erinev. Seega saaks ideaalmaailmas igaüks selle, mille ta on ära teeninud, ja valitseks õiglus.

69.

Paraku jääb ideaalne õiglus selles tähenduses selle maailma õiguse jaoks kättesaamatuks. „Reeglina” peab õigus objektiivses tähenduses juba oma olemuselt olema üldine; sellisena saab ta tegelikkusele läheneda üksnes abstraktsiooni kaudu ning seejärel on kohtute, täitevvõimu ja üksikisikute ülesanne kohaldada seda õigust üksikjuhtumitele ja seega „tõlkida” üldine õigus – ideaalse stsenaariumi korral – õigluse keelde vastavalt üksikjuhtumile.

70.

Seega õigus üldistab ja liigitab; käsitleb üksikisikuid ja üksikolukordi läbi tüüpide, liikide, tunnuste ja klasside prisma; eristab teatavate kriteeriumide põhjal. ( 23 ) Aja jooksul on õiguskord siiski hakanud pidama teatavaid liigitusi vastuvõetamatuks ja oma alusväärtuste vastaseks. Kooskõlas EÜ artikliga 13 viitab direktiivi 2000/78 artikkel 1 usutunnistusele või veendumustele, puudele, vanusele ja seksuaalsele sättumusele kui kriteeriumidele, millele põhimõtteliselt ei tohi rajada õiguslikke eristusi, paitsi kui tehakse kindlaks, et selline eristamine on objektiivselt õigustatud.

71.

Liigitamine või erinev kohtlemine, mis põhineb otseselt või kaudselt nendel alustel, on seega põhimõtteliselt „kahtlust äratav” ja võib kujutada endast õigusvastast diskrimineerimist, ehkki direktiivi artikliga 2 ette nähtud õigustusvõimalustest tulenevalt ei pruugi need seda olla. See kõik sõltub asjaoludest – eriti kui on tegu vanuse põhjal erineva kohtlemisega.

72.

Just vanuse suhtes rõhutas ühenduse seadusandja direktiivi 2000/78 põhjenduses 25, et „[o]n oluline vahet teha [erineval] kohtlemisel, mis on põhjendatud eelkõige tööhõivepoliitika ning tööturu ja kutseõppe õigustatud eesmärkidega, [ja] diskrimineerimise[l], mis tuleb keelata”.

73.

Samuti on vanus tõstetud esile direktiivi artiklis 1 loetletud aluste hulgast, kuivõrd artikli 6 lõige 1 sisaldab konkreetset õigustust vanuse põhjal erinevaks kohtlemiseks – tingimusel, et selline ebavõrdsus ei kujuta endast artikli 2 kohaselt keelatud diskrimineerimist –, „kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud”.

74.

Varemgi on osutatud, et see iseäranis nüansirikas lähenemisviis vanuse põhjal erineva kohtlemise suhtes kajastab tegelikku erinevust vanuse ja direktiivi artiklis 2 loetletud teiste aluste vahel. ( 24 ) Vanus ei ole oma olemuselt „kahtlust äratav alus”, vähemalt mitte niivõrd kui näiteks rass või sugu. Põhimõtteliselt hõlpsasti hallatavad, selged ja läbipaistvad vanusel põhinevad eristused, vanusepiirid ja vanusega seotud meetmed on õiguses, eriti aga sotsiaal- ja tööhõivealastes õigusnormides laialt levinud. Samal ajal on vanus kriteeriumina muutlik. See, kas erinev kohtlemine kujutab endast vanuselist diskrimineerimist, ei pruugi sõltuda ainult sellest, kas see põhineb otseselt või kaudselt vanusel, vaid võib sõltuda ka sellest, millist vanust see puudutab. Nii võib ülesanne tuvastada, kus lõpeb õigustatav erinev kohtlemine vanuse põhjal ja kust algab õigustamatu diskrimineerimine, olla palju keerulisem kui näiteks soo põhjal erineva kohtlemise korral. Lõpuks, niivõrd kui vanusepiirid – näiteks määruses sätestatud pensioniiga – hõlmavad otseselt vanusel põhinevat eristamist, kuuluvad need automaatselt kaalumisele otsese diskrimineerimise suhtes, mis on määratletud direktiivi 2000/78 artiklis 2.

75.

Konkreetse ja täiendava õigustusvõimaluse ettenägemisega on artikli 6 lõikes 1 püütud arvestada vanuselise diskrimineerimise spetsiifilist laadi ja sellega seotud raskusi. Selle ilmne eesmärk on võimaldada liikmesriikidel säilitada vanusel põhinevaid tööhõivetavasid ning määrata või jätta kehtima vanusepiire niivõrd, kui neil on õigustatud tööhõive- või sotsiaalpoliitiline eesmärk. Selleks on direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud ka vanuse põhjal erineva kohtlemise õigustus, mis on direktiiviga keelatud diskrimineerimise vormide hulgas ainulaadne. ( 25 )

76.

Sellele vastavalt – ja vastupidi sellele, mida tundub väitvat Age Concern England – on vanuse põhjal erinevat kohtlemist õigustavad võimalused direktiivis ulatuslikumad kui muude direktiivi artiklis 1 mainitud aluste puhul. Seda ei tuleks siiski tõlgendada nii, et vanuseline diskrimineerimine on direktiivis paigutatud diskrimineerimispõhjuste tajutava „hierarhia” kõige madalamale astmele. Sellega väljendatakse hoopis olulisi erinevusi nimetatud põhjuste ja selle vahel, kuidas need õiguslike kriteeriumidena toimivad. Küsimus ei ole väärtus- ega tähtsushinnangutes, vaid selles, kuidas diskrimineerimiskeelu ulatust piisavalt kindlustada.

77.

Niisuguseid siseriiklikke õigusnorme nagu käesolevas kohtuasjas käsitletavad, mis võimaldavad tööandjatel vabastada töölt 65-aastaseid ja vanemaid töötajaid, kui selle põhjuseks on pensionile saatmine, tuleb pidada selliseks, millega on ette nähtud otseselt vanusel põhinev erinev kohtlemine ja mis võivad kujutada endast otsest diskrimineerimist direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 1 ja lõike 2 punkti a tähenduses.

78.

Seepärast tuleb selle võimalikku õigustust hinnata üksnes direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 alusel. Selle poolest pakub Palacios de la Villa kohtuotsus, mis samuti puudutas kohutuslikus korras pensionile saatmist käsitlevat õigusnormi (ehkki teatavates tahkudes teistsugust), suuniseid mitmetes aspektides, mis on käesolevas kohtuasjas asjakohased.

79.

Direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 kohaselt kohaldamisele kuuluvate õigustatuse kriteeriumide suhtes nõustun komisjoni ja Ühendkuningriigiga, et artikli 6 lõikega 1 hõlmatud siseriiklike õigusnormide kontrolli taseme osas ei tohi omistada tähtsust sõnade „mõistlikult” ja „objektiivselt” koos kasutamisele. Kohtupraktikast nähtub, et direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel siseriiklike õigusnormide õigustatust hinnates ei kohalda Euroopa Kohus konkreetset eraldiseisvat „mõistlikkuse” kriteeriumit. Selle asemel näib Euroopa Kohus kasutavat vastava siseriikliku meetmega taotletava eesmärgi õigustatuse väljendamiseks ühendväljendit „objektiivselt ja mõistlikult”. ( 26 ) Liiati ei olnud Age Concern England võimeline piiritlema nõutava kontrolli taseme osas sõna „mõistlikult” tähendust sõna „objektiivselt” omast.

80.

Peale selle sedastas Euroopa Kohus oma otsuses Palacios de la Villa, et selleks, et siseriiklik meede võiks olla õigustatud direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel, ei pea selles meetmes olema sõnaselgelt viidatud sedalaadi õigustatud eesmärgile, mis on ette nähtud artikli 6 lõikega 1; piisab, kui „teised asjaomase meetme üldisest kontekstist tulenevad elemendid võimalda[vad] tuvastada selle meetme aluseks olevat eesmärki selleks, et saaks kohtulikult kontrollida selle meetme õiguspärasust ning samuti nende meetmete sobivust ja vajalikkust selle eesmärgi saavutamiseks”. ( 27 )

81.

Tõepoolest – ja pidades meeles vana õigusmaksiimi lex imperat, non docet – ei tohiks õigusnormi õigustamise võimalus sõltuda sellest, kas selle eesmärgid on sõnaselgelt sätestatud või mitte.

82.

Ometi arvan, et selline võimalus eeldab igal juhul mingisuguse õigusnormi olemasolu, ning samuti nõustun komisjoniga, et ilmselt on sellele viidatud ka direktiivi põhjenduses 25 („erisätted”) ja artikli 6 lõike 1 sõnastuses endas. Viimati nimetatu käsitleb ennekõike siseriiklikke meetmeid, mis kajastavad sotsiaal- ja tööhõivepoliitilisi otsuseid, mitte tööandjate üksikotsuseid. ( 28 ) Sellepärast tuleb meetmeid, milles nähakse ette erinev kohtlemine vanuse põhjal, hinnata liikmesriigi tasandil seoses „siseriikliku õigusega”.

83.

See ei välista minu arvates siiski võimalust õigustada siseriiklikke õigusnorme, millega antakse ametiasutustele või ka üksikisikutele mõningane kaalutlusõigus või teatav paindlikkus. See tähendab lihtsalt seda, et küsimus, mis tuleks esitada niisugustel juhtudel nagu käesolevas kohtuasjas sellise õigusnormi kohta nagu määruse artikkel 30 ja seoses direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikega 1, ei ole see, kas tööandja üksikotsus saata töötaja kohustuslikus korras pensionile on õigustatud, vaid see, kas õigusnorm, mis lubab tööandjal seda teha, kui töötaja on 65-aastane või vanem, on põhjendatud õigustatud eesmärgiga, nagu artikli 6 lõige 1 ette näeb. ( 29 )

84.

Seejärel – kui sellise õigustatud eesmärgi saab tuvastada – nõuab direktiivi 2000/78 artikli 6 lõige 1, et selle eesmärgi saavutamiseks kasutatavad vahendid oleksid „asjakohased ja vajalikud”.

85.

Seoses sellega viitas Euroopa Kohus oma otsuses Palacios de la Villa väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt „on liikmesriikidel ning vastavalt asjaoludele ka tööturu osapooltel siseriiklikul tasandil laiaulatuslik kaalutlusõigus mitte ainult selles osas, millist eesmärki tööhõive- ja sotsiaalpoliitika vallas nad peaksid järgima, vaid ka selle eesmärgi saavutamise vahendite valikul”. ( 30 )

86.

Lisaks mainis Euroopa Kohus neid mitmesuguseid ja kompleksseid kaalutlusi, mida asjaomased siseriiklikud asutused võivad pensionilejäämist käsitlevate õigusnormide suhtes arvestada, ning järeldas, et liikmesriikide pädevate asutuste ülesanne on leida õige tasakaal erinevate asjassepuutuvate huvide vahel, tingimusel et järgitakse proportsionaalsuse nõudeid. ( 31 )

87.

See näib tähendavat, et liikmesriikidele on jäetud suhteliselt avar kaalutlusruum taotletava sotsiaal- ja tööhõivepoliitikaga seotud õigustatud eesmärgi saavutamiseks kasutatavate vahendite määramisel, ning see kajastub nähtavasti ka nimetatud kohtuasjas Euroopa Kohtu poolt antud vastuse sõnastuses, mille kohaselt sellised õigusnormid ei ole välistatud, kui „selle üldise huvi eesmärgi saavutamiseks kasutatavad meetmed pole asjakohatud ega kasutud”. ( 32 )

88.

Sellepärast teen eespool esitatud kaalutlustel ettepaneku vastata küsimusele v nii, et selline õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis lubab tööandjatel vabastada töölt 65-aastaseid ja vanemaid töötajaid, kui põhjuseks on pensionile saatmine, võib põhimõtteliselt olla õigustatud direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 alusel, kui sellel õigusnormil on siseriikliku õiguse kontekstis objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat ja tööturgu hõlmav õigustatud eesmärk ning ei ole ilmne, et selle üldise huvi eesmärgi saavutamiseks kasutatavad meetmed on sel otstarbel asjakohatud ja kasutud.

89.

Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt: