1.

29. märtsi 2007. aasta otsusega kohtuasjas T-369/00: Département du Loiret vs. komisjon ( 2 )(edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”) tühistas Esimese Astme Kohus komisjoni 12. juuli 2000. aasta otsuse 2002/14/EÜ Prantsusmaa poolt Scott Paper SA/Kimberly-Clark’ile antud riigiabi kohta ( 3 ) (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2.

Apellatsioonkaebusega, mille kohta Euroopa Kohus peab nüüd otsuse tegema, palub komisjon vaidlustatud kohtuotsuse tühistada.

3.

Kõnesolev juhtum puudutab ühe maatüki võõrandamist 1987. aastal Prantsuse ametiasutuste poolt eraettevõtjale Scott. Seda kinnistut kasutati selleks, et rajada sinna paberitehas. 1996. aastal ostis Scotti ära üks teine äriühing, Kimberly-Clark Corp., kes 1998. aastal, pärast seda, kui oli otsustanud tehase sulgeda, võõrandas selle koos sinna juurde kuuluva maatükiga omakorda äriühingule Procter & Gamble.

4.

Reoveetasude arvutamisel kohaldati Scotti suhtes ka soodusmäära. Käesolev kohtuasi ei puuduta siiski seda konkreetset soodustust.

5.

Komisjon tunnistas äsja nimetatud soodustused vaidlusaluse otsusega ühisturuga kokkusobimatuteks ning tuvastas kohustuse nendele vastav abi tagastada.

6.

Vaidlusaluse otsuse resolutiivosa tekst on järgmine:

„Artikkel 1

Prantsusmaa poolt Scottile antud riigiabi, mis seisnes maatüki soodushinnas ja soodusmääraga reoveetasude hinna lubamises, summas 39,58 miljonit Prantsuse franki (6,03 miljonit eurot) või diskonteeritud väärtusega 80,77 miljonit Prantsuse franki (12,3 miljonit eurot) maatüki soodushinda puudutavas osas ning summas, mille Prantsuse ametiasutused peavad kindlaks määrama komisjoni kehtestatud arvutusmeetodi järgi teist elementi puudutavas osas, on ühisturuga kokkusobimatu.

Artikkel 2

1.   Prantsuse Vabariik võtab kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt artiklis 1 märgitud ja ebaseaduslikult juba tema käsutusse antud abi tagasi saada.

2.   Tagasinõudmine peab toimuma viivitamatult vastavalt siseriiklikus õiguses kehtivale korrale, tingimusel et see võimaldab käesoleva otsuse kohest ja tõhusat täitmist. Tagasimakstavale abile lisandub intress, mida arvestatakse alates kuupäevast, mil abi anti abisaaja käsutusse, kuni selle tagastamise kuupäevani. Intresside arvutamisel kasutatakse regionaalabi toetusekvivalendi suhtes kohaldatavat viitemäära.

[…]”.

7.

Vaidlusaluse otsuse peale esitati Esimese Astme Kohtule kaks eraldi hagi, ühe esitas Scott (kohtuasi T-366/00) ja teise Département du Loiret (Loiret’ departemang) (kohtuasi T-369/00). Lisaks astus Scott viimases menetlusse Département du Loiret’ nõuete toetuseks.

8.

Kohtuasjas T-366/00 langetatud otsusega tühistas Esimese Astme Kohus „otsuse artikli 2 osas, milles see puudutab selle otsuse artiklis 1 nimetatud abi, mille andmine seisnes maatüki soodushinnas” ( 4 ). See kohtuotsus on omakorda apellatsioonkaebuse esemeks kohtuasjas C-290/07 P.

9.

Käesolevas kohtuasjas vaidlustatud kohtuotsusega tühistas Esimese Astme Kohus aga vaidlusaluse otsuse „osas, milles see puudutab selle otsuse artiklis 1 nimetatud abi, mille andmine seisnes maatüki müümises soodushinnaga” ( 5 ).

10.

Esimese Astme Kohus piirdus täpsemalt sellega, et analüüsis ühte hageja esitatud õigusvastasuse väidet, s.t seda, mille kohaselt komisjon ei põhjendanud, miks ta otsustas diskonteerida abi väärtuse, kasutades lihtintresside asemel liitintresse.

11.

Eelkõige märkis Esimese Astme Kohus, et vaidlusaluses otsuses ei ole selgelt näidatud, et kasutati niisugust intresside arvutamise meetodit, ning ammugi ei ole seda valikut põhjendatud. Et Esimese Astme Kohtule tundus, et sel ajal ei kohaldanud komisjon üldiselt liitintresse, leidis ta, et nende kasutamine oli komisjoni uuendusliku praktika esimene juhtum, mida oleks seepärast pidanud korralikult põhjendama. Ainult selle tähelepaneku põhjal tühistaski Esimese Astme Kohus vaidlusaluse otsuse.

12.

Euroopa Ühenduste Komisjon esitas 21. juuni 2007. aasta hagiavaldusega kohtuotsuse T-369/00 peale apellatsioonkaebuse.

13.

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

14.

Département du Loiret ja Scott paluvad Euroopa Kohtul:

15.

Komisjon esitas oma apellatsioonkaebuse toetuseks koguni kaheksa väidet.

16.

Esimeses väidab komisjon, et otsus on piisavalt põhjendatud, kui lihtne matemaatiline arvutus võimaldab tuvastada, millist arvutusmeetodit kasutati.

17.

Teises kinnitatakse, et liitintressimäära kasutamine tuleneb paratamatult vaikimisi vaidlusaluse otsuse põhjendustest.

18.

Kolmas väide põhineb väidetaval tõendamiskoormise ümberpööramisel, mida Esimese Astme Kohus tegi komisjoni intresside arvutamise praktika küsimuses.

19.

Neljandas kinnitab komisjon, et ei olnud kohustatud kontrollima, kas soodustus riigiabi saajale eksisteeris veel tagasinõudekorralduse andmise hetkel.

20.

Viiendas väidetakse, et vaidlustatud kohtuotsus ei põhine ühelgi tõendil ning hinna küsimuses, millega maatükk Procter & Gamble’ile müüdi, pöörati tõendamiskoormis ümber.

21.

Kuuendas väites kinnitatakse, et tervelt üksteist aastat pärast abi andmist toimunud võõrandamise korral määratud müügihind on abi summa kindlaksmääramisel asjakohatu.

22.

Seitsmendas esitab komisjon argumendi, mille kohaselt kuulub nende intresside küsimus, mida tuleb riigiabi tagasinõudmisel kohaldada, igal juhul ühenduse ja mitte siseriikliku õiguse kohaldamisalasse.

23.

Kaheksandas väidetakse lõpuks, et kohaldatavate intresside õigusvastasuse tuvastamine ei õigustanud ühelgi juhul kogu vaidlusaluse otsuse tühistamist ning äärmisel juhul oleks Esimese Astme Kohus seepärast pidanud selle tühistama ainult osaliselt.

24.

Märgin ette rutates kohe, et minu arvates tunduvad komisjoni seitse esimest väidet pigem põhjendamatud ja seetõttu on nendega raske nõustuda. Seevastu kaheksas esitatud väide tõstatab mitu probleemi, mille lahendamisele tuleb käesolevas asjas otsuse langetamisel pöörata erilist tähelepanu. Täielikkuse huvides analüüsin nüüd sellegipoolest ükshaaval komisjoni väiteid. Järgin komisjoni kasutatud järjekorda, käsitledes seega kõigepealt väiteid, mis juhul, kui nendega nõustuda, tooksid kaasa terve vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise. Kaheksas väide, mida analüüsin viimasena, tingiks juhul, kui seda toetada, ainult Esimese Astme Kohtu otsuse osalise tühistamise.

25.

Komisjon väidab kõigepealt, et otsus on piisavalt põhjendatud, kui lihtne matemaatiline arvutus võimaldab tuvastada, millist arvutusmeetodit kasutati.

26.

Département du Loiret’ ja Scotti arvates on see väide ainetu, sest Esimese Astme Kohus ei tühistanud otsust seetõttu, et ei olnud võimalik mõista tehnilist meetodit, mida kasutati intresside kindlaksmääramisel, vaid lihtsalt sellepärast, et komisjon ei põhjendanud korralikult, miks ta otsustas kasutada lihtintresside asemel liitintresse.

27.

Kõnesoleva väite esitamisel viitab komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punktile 36, milles Esimese Astme Kohus märgib, et olukorras, kus komisjon ei ütle kohaldatud intresside kohta midagi, tuleb teha mõned matemaatilised arvutused saamaks aru, et viimane kasutas abisumma diskonteerimisel liitintresside süsteemi. Kui komisjon kavatseb seega vaidlustada tõesti ainult selle Esimese Astme Kohtu tähelepaneku, näib mulle ilmne, et Département du Loiret’ ja Scotti märkus on tabav ning väide tuleb tunnistada ainetuks ( 6 ).

28.

Kui Esimese Astme Kohus leidis, et otsus on õigusvastane, siis mitte seepärast, et komisjon ei näidanud ära, missugust tüüpi matemaatilist valemit ta intresside arvutamisel kasutas. Esimese Astme Kohus pidas vaidlusaluse otsuse veaks hoopis seda, et komisjon ei põhjendanud, miks ta otsustas kasutada seda valemit, tehes lõpu teistsugusele praktikale. Vaidlustatud kohtuotsuse samas, viidatud punktis 36 on seejärel kinnitatud, et „[k]omisjon ei ole põhjendanud, miks ta on lihtmäära asemel kasutanud liitmäära”.

29.

Aga isegi juhul, kui nõustuda, et selle väitega tahtis komisjon öelda, et võimalus kasutatud matemaatiline valem tuletada põhjendab juba iseenesest piisavalt, miks valiti see valem, on teisalt täiesti ilmne, et väide on alusetu. Otsus kasutada lihtintresside asemel liitintresse ei ole toiming, mille põhjendus peitub temas endas.

30.

Seepärast arvan, et apellatsioonkaebuse esimese väitega ei saa nõustuda.

31.

Apellatsioonkaebuse teises väites kinnitab komisjon, et liitintressimäära kasutamine tuleneb vaikimisi vaidlusaluse otsuse põhjendustest, sest see on vajalik, et saavutada abi andmisele eelneva olukorra taastamise eesmärk.

32.

Département du Loiret ja Scott väidavad vastupidi, et miski vaidlusaluses otsuses ei näita, miks otsustati kohaldada liitintressimäära. Seda enam, et liitintresside kohaldamine ei olnud sel ajal komisjoni tavaline praktika. Département du Loiret täpsustab omalt poolt veel, et käesoleval juhul ei olnud vaikimisi põhjendustega võimalik täita komisjonil lasuvat põhjendamiskohustust.

33.

Mulle näib ilmne, et komisjon nõustub ka ise oma apellatsioonkaebuses sellega, et vaidlusaluses otsuses ei ole sõnaselgelt põhjendatud, miks otsustati riigiabi väärtuse diskonteerimisel kasutada liitintresse. Komisjon märgib, et liitintresside kasutamine „tuleneb paratamatult vaikimisi” otsuse põhjendustest.

34.

Leian, et kõnesoleva väitega ei saa nõustuda.

35.

Nagu Esimese Astme Kohus on nentinud, eriti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 40–43, kujutas liitintresside kasutamine asjaolude asetleidmise ajal endast märkimisväärset uuendust komisjoni otsustuspraktikas. Nagu Esimese Astme Kohus õigesti märgib, on põhjendamine seetõttu käesoleval juhul eriti tähtis.

36.

Märgin siiski, et juba „vaikimisi põhjenduse” idee ise tundub mulle haldusotsuse puhul kokkusobimatu põhimõtetega, mida Euroopa Kohus on põhjenduse valdkonnas korduvalt kinnitanud. Eelkõige on teada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab EÜ artiklis 253 ette nähtud põhjendustest selgelt ja üheselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja ühenduse kohtul teostada vajadusel kontrolli ( 7 ).

37.

Just lähtudes sellest üldpõhimõttest on Euroopa Kohus nõustunud, et mõningatel juhtudel võivad otsuse põhjendused olla „ülevaatlikku” laadi (ja see on midagi muud kui „vaikimisi”). Nii võib see olla eelkõige siis, kui otsus tehti hästi tuntud kontekstis ja eriti järgides otsuse langetanud institutsiooni väljakujunenud otsustuspraktikat ( 8 ). See tähendab niisiis olukorda, mis on väga erinev vaidlusaluse otsuse aluseks olevast olukorrast.

38.

Mulle tundub aga ilmne, et käesoleval juhul ei saa Esimese Astme Kohtu hinnangut kuidagi kritiseerida. Komisjonile asetatud põhjendamiskohustus ei oleks olnud täidetud ei ülevaatliku ega veel vähem vaikimisi põhjenduste puhul, isegi kui nõustuda, et viimane tuleneb vaidlusaluse otsuse tekstist.

39.

Minu meelest ei saa seega nõustuda ka apellatsioonkaebuse teise väitega.

40.

Apellatsioonkaebuse kolmandas väites, mis on osaliselt seotud teisega, kinnitab komisjon, et seda, et intresside kindlaksmääramise alal toimus komisjoni otsustamispraktikas muutus, peab tõendama hageja, ning et komisjonil ei lasunud selles küsimuses mingit tõendamiskoormist. Teiste sõnadega oleks hageja pidanud täies ulatuses tõendama, et vaidlusaluse otsuse tegemise ajal ei kasutanud komisjon tavaliselt liitintresside meetodit. Komisjoni arvates seda ei tõendatud.

41.

Département du Loiret ja Scott väidavad seevastu, et esitasid Esimese Astme Kohtule piisavad tõendid, mis näitavad, et sel ajal ei näinud komisjoni praktika ette liitintresside kasutamist. Komisjon, kellele need asjaolud teatavaks tehti, ei olnud võimeline esitama ühtegi vastupidist tõendit. See näitab, et Esimese Astme Kohtu otsus on õige.

42.

Ma pean vajalikuks rõhutada veel kord, et nagu eespool märgitud ( 9 ), ei piisa võimalikust täies ulatuses „vaikimisi” või sisuliselt otsuse tekstist puuduvast põhjendusest ka aktide puhul, mis asetuvad ühenduse institutsioonide hästi väljakujunenud otsustuspraktika raamistikku.

43.

Teisest küljest näib mulle, et isegi nõustudes, et vaidlusaluse otsuse tekstis sisalduvaid võimalikke põhjendusi võib pidada „ülevaatlikeks” ja mitte „vaikimisi esitatuteks”, põhjendavad seisukohad, mille Esimese Astme Kohus esitas eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 39–43, enam kui piisavalt tema veendumust, et vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kujutas liitintresside kohaldamine endast olulist uuendust komisjoni otsustuspraktikas. Pealegi saatis Esimese Astme Kohus oma kohtuasja faktiliste asjaolude tuvastamise volituste raames komisjonile ka kirjaliku küsimuse, mille eesmärk oli just selgitada välja, millist praktikat ühenduse institutsioon sel ajal kasutas. Komisjoni antud vastuse alusel tegi Esimese Astme Kohus seega kohtuotsuses esitatud järeldused.

44.

Eelkõige märkis Esimese Astme Kohus, et võttes 2003. aastal sõnaselgelt seisukoha kohaldamisele kuuluvate intresside suhtes ( 10 ), tunnistas komisjon pärast vaidlusaluse otsuse tegemist vajadust esitada selles küsimuses täpsustusi. Nimelt kinnitas komisjon viidatud teatises, et „[k]omisjon otsustab seepärast teavitada liikmesriike ja asjast huvitatud pooli, et kõikides otsustes, mis ta tulevikus teeb ja millega antakse korraldus ebaseaduslik abi tagasi nõuda, kohaldatakse regionaalabi toetusekvivalendi suhtes kohaldatavat viitemäära, mis on liitmäär” (kohtujuristi kursiiv).

45.

Esimese Astme Kohus kui kohus, kes peab tuvastama faktilised asjaolud, sai niisiis vaidlustatud kohtuotsuses ammendavalt tuvastada ja põhjendada, et komisjoni otsustamispraktika ei näinud ette liitintresside kasutamist ( 11 ): seega on ilmne, et väide on põhjendamatu ja sellega ei saa nõustuda.

46.

Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et komisjon oli kohustatud arvesse võtma soodustuse võimalikku olemasolu abi saaja kasuks veel selle abi tagasinõudmise korralduse andmise hetkel. Eelkõige ilmneb Esimese Astme Kohtu toime pandud rikkumine komisjoni meelest selgelt kohtu arutluskäigust, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50–52.

47.

Département du Loiret ja Scott väidavad vastupidi, et Esimese Astme Kohus ei kinnitanud nendes punktides kuidagi, et selle kontrollimine, kas soodustus eksisteerib veel abi kohta otsuse tegemise hetkel, on eeltingimus, mis peab olema selle abi tagasinõudmiseks täidetud. Esimese Astme Kohus piirdus märkusega, et liitintresside kasutamise põhjendamiseks oleks pidanud tegema kindlaks, kas soodustus eksisteerib veel hetkel, mil tehakse abi puudutav otsus.

48.

Kõnesolev väide tundub ainetu ja seega põhjendamatu.

49.

Ma toetan Département du Loiret’ ja Scotti esitatud seisukohta, mille kohaselt kinnitas Esimese Astme Kohus lihtsalt, et kuna komisjon oleks pidanud liitintresside kasutamist asjakohaselt põhjendama, oleks neis põhjendustes tulnud tõendada ka konkreetset soodustust, mida abi saaja sai abi andmise aastale järgnevatel aastatel. On nimelt ilmne, et otsust kohaldada liitintresse tavaliselt sel ajal kasutatavate lihtintresside asemel oleks olnud raske põhjendada teistmoodi kui sellega, et jätkuvalt eksisteerib soodustus abi saaja kasuks.

50.

Esiteks on väide seega ainetu, sest Esimese Astme Kohtu arutluskäik, mis on esitatud eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50, ei mõjutanud vaidlusaluse akti tühistamise otsust, mis põhineb ainult liitintresside kohaldamise otsuse põhjendamata jätmisel.

51.

Lisaks on väide ka põhjendamatu, sest rajaneb ekslikul eeldusel, et Esimese Astme Kohus kehtestas vaikimisi õigusvastase tingimuse riigiabi olemasolu kindlakstegemiseks.

52.

Oma apellatsioonkaebuse viiendas väites kinnitab komisjon, tsiteerides vaidlustatud kohtuotsuse punkti 51, et Esimese Astme Kohus rajas oma otsuse pigem „spekulatsioonidele” kui tõenditele, pöörates lisaks ümber tõendamiskoormise, mis puudutab maatüki müügihinda hetkel, mil see võõrandati Procter & Gamble’ile. Eelkõige jättis Esimese Astme Kohus komisjoni arvates tähelepanuta asjaolu, et nagu näidatud vaidlusaluses otsuses, ei tõendanud abi saanud äriühing iial hinda, millega maatükk Procter & Gamble’ile müüdi. Esimese Astme Kohus seevastu aktsepteeris seda summat kui tõendatud asjaolu.

53.

Seejärel ütleb komisjon kuuendas väites, et Esimese Astme Kohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51 ja 52 õigusnormi, kinnitades, et komisjon ise oleks pidanud võtma oma otsuses arvesse hinda, millega kinnistu 1998. aastal, üksteist aastat pärast riigiabi andmist Procter & Gamble’ile võõrandati. Komisjon leiab vastupidi, et see müügihind on abi käsitleva otsuse seisukohast täiesti asjakohatu.

54.

Département du Loiret ja Scott väidavad omakorda, et viies ja kuues väide on vastuvõetamatud, sest nendega soovitakse vaidlustada Esimese Astme Kohtu hinnangud faktilistele asjaoludele. Nad märgivad ka, et igal juhul on kõnesolevad väited ainetud, sest Esimese Astme Kohtu tähelepanekuid, millele nendes väidetes keskendutakse, on vaidlustatud kohtuotsuse ülesehituses siiski enam kui küll.

55.

Département du Loiret’ ja Scotti märkused näivad mulle sisuliselt õiged. Esiteks on selge, et Esimese Astme Kohtu tähelepanekud maatüki hilisema müügi kohta Procter & Gamble’ile ei olnud langetatud kohtuotsuse seisukohast määrava tähtsusega. Järelikult tuleb tõdeda, et komisjoni esitatud viies ja kuues väide on ainetud.

56.

Teiseks näib komisjon siiski lähtuvat ekslikust eeldusest, et Esimese Astme Kohtu tähelepanekud, mida apellatsioonkaebuse viiendas ja kuuendas väites kritiseeritakse, olid otseselt komisjoni otsuse tühistamise otsuse aluseks, nagu Esimese Astme Kohus oleks pidanud riigiabi olemasolu tuvastamise üheks vajalikuks tingimuseks hinnangu andmist reale asjaoludele, mis leidsid aset aastaid pärast riigiabi väidetavat andmist.

57.

Tegelikult on ilmne, et Esimese Astme Kohtu tähelepanekud maatüki hilisema müügi kohta 1998. aastal asetuvad tema arutluskäigu konteksti, täpsemalt selle asjaolu tuvastamise raamistikku, et komisjon ei põhjendanud otsust kasutada liitintresse.

58.

Esimese Astme Kohus märkis seega lihtsalt ja pealegi täiendavalt, et otsuse puhul kasutada lihtintresside asemel seda tüüpi intresse oleks võinud/pidanud võtma arvesse hilisemaid sündmusi, mis puudutavad kõnesolevat maatükki. Esimese Astme Kohus ei kinnitanud kokkuvõttes mingil viisil, et abi olemasolu ja selle ühisturuga kokkusobimatuse tuvastamiseks oli üksteist aastat pärast abi andmist vaja kontrollida tingimusi, millega maatükk 1998. aastal võõrandati.

59.

Seepärast arvan, et ei saa nõustuda ei viienda ega kuuenda väitega.

60.

Seitsmendas väites kinnitab komisjon, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, tuues vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 välja vastuolu, mis seisneb selles, et otsusele eelneval ajavahemikul oleksid tagasinõutava summa suhtes kohaldatavad intressid pidanud vaidlusaluse otsuse artikli 2 kohaselt olema liitintressid ning selle otsuse tegemise ja summade tegeliku tagasinõudmise vahelisel perioodil – vastavalt siseriiklikele õigusnormidele – lihtintressid.

61.

Eelkõige ei ole komisjoni meelest siin mingit vastuolu, sest tegelikult reguleeritakse siseriikliku õigusega ainult abi tagasinõudmise „menetlust”, aga mitte kohaldatavat intressimäära, mis on materiaalõiguslik, aga mitte menetluslik element.

62.

Département du Loiret’ ja Scotti arvates ei näidanud vaidlusaluses otsuses vastupidi miski, et Prantsuse ametiasutused peaksid vaidlusaluse otsuse tegemise ja abi tagasinõudmise vahelisel ajavahemikul kasutama abisumma diskonteerimisel liitintresse. Järelikult on vastuolu, mille Esimese Astme Kohus välja toob, tõesti olemas.

63.

Arvan, et ka komisjoni esitatud seitsmes väide on ainetu. Esimese Astme Kohus tühistas vaidlusaluse otsuse põhjusel, et liitintresside kasutamise otsus jäeti põhjendamata. Seepärast tundub, et Esimese Astme Kohtu argument, mis puudutab vastuolu erinevat tüüpi intresside vahel, mida kohaldatakse esiteks abi andmise ja vaidlusaluse otsuse tegemise vahelisel perioodil ning teiseks selle otsuse tegemise ja summa tegeliku tagasinõudmise vahelisel perioodil, ei ole nimetatud otsuse tühistamise seisukohast määrava tähtsusega, vaid esitatud pigem täiendavalt.

64.

Lisaks tundub see väide ka sisuliselt põhjendamatu.

65.

Nagu Esimese Astme Kohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 11 õigesti märkis, ei näita miski vaidlusaluses otsuses, et komisjonil oli kavatsus nõuda Prantsuse ametiasutustelt liitintressimäära kohaldamist. Võttes arvesse tookordset õiguslikku raamistikku, ei ole seetõttu kahtlust, et vaidlusaluse otsuse tegemise ja abi tegeliku tagasinõudmise vahelisel perioodil kohaldatav intressimäär tulnuks siseriikliku õiguse alusel arvutada lihtmäärana ja mitte liitmäärana.

66.

Peale selle on komisjon oma apellatsioonkaebuses selles küsimuses ainult korranud, et liitintresside kasutamine oli ainus süsteem riigiabi andmisega kaasneva tõhusaks parandamiseks ( 12 ). On siiski ilmne, et üldine kinnitus, mille kohaselt on otstarbekas kasutada liitintresse, ei saa olla piisav asumaks seisukohale, et nende kohaldamine nähti vaidlusaluse otsusega ette vaikimisi.

67.

Esitatud põhjendustest lähtudes näib seega, et ka apellatsioonkaebuse seitsmenda väitega ei saa nõustuda.

68.

Apellatsioonkaebuse kaheksandas ja viimases väites kinnitab komisjon, et kohaldatavate intresside küsimuse saab ja peab igal juhul eraldama abi põhisumma küsimusest, nii et tuvastades intresse puudutava vea, oleks Esimese Astme Kohus pidanud tühistama vaidlusaluse otsuse ainult osas, milles see käsitleb neid intresse.

69.

Teiste sõnadega on vaidlustatud kohtuotsus, millega tühistatakse kogu vaidlusalune otsus, ebaproportsionaalne ja õigusvastane.

70.

Département du Loiret ja Scott väidavad, et kõnesolev väide on vastuvõetamatu. Seda seetõttu, et komisjon ei ole Esimese Astme Kohtult ka mitte teise võimalusena taotlenud vaidlusaluse otsuse osalist tühistamist ja niisugune taotlus, mis esitati esimest korda apellatsioonkaebuse etapis, kujutab endast vaidluseseme laiendamist, mis on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 ja kodukorra artikli 113 alusel keelatud.

71.

Lisaks on see väide põhjendamatu ka sisuliselt, sest intresside arvutamise küsimust ei saa kergesti eraldada ülejäänud vaidlusalusest otsusest, nii et komisjoni taotlus kujutab endast kokkuvõttes vaidlusaluse otsuse muutmise (ja mitte lihtsalt osalise tühistamise) taotlust. See on aga valdkonnas, kus ühenduse kohtutel ei ole nn täielikku pädevust, mõistagi võimatu.

72.

Igal juhul põhjendas Esimese Astme Kohus oma tühistamisotsust ka muude etteheidetega, mis vaidlusaluse otsuse kohta esitati.

73.

Komisjoni esitatud kaheksas väide on kahtlemata kõige keerukam ning seda on seepärast vaja korralikult analüüsida. Eelkõige on vaja käsitleda eraldi väite vastuvõetavuse ja põhjendatuse küsimust.

74.

Väite vastuvõetavust tuleb hinnata kahest vaatevinklist. Esiteks on vaja teha kindlaks, kas vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosa sõnastusest hoolimata ei tühistata vaidlusalust otsust sellega siiski osaliselt. Teiseks on vaja analüüsida Département du Loiret’ ja Scotti esitatud vastuväidet, mille kohaselt on kõnesolev väide vastuvõetamatu, sest selle näol on tegemist uue väitega.

75.

Võib väita, et komisjoni väide põhineb ekslikul eeldusel. Vaatamata vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosa tekstile võib seda kõiki õiguslikke tagajärgi arvestades pidada osaliseks tühistamiseks.

76.

Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus kinnitada nn Baby-dry kohtuotsuses ( 13 ), et osalise tühistamisega on tegemist, kui Esimese Astme Kohus teeb otsuse, mille resolutiivosas nähakse küll ette lihtsalt vaidlusaluse otsuse tühistamine, aga seda tehakse, nõustudes üksnes mõne hageja väitega, kinnitades selle kohtuotsuse põhjendustes faktiliselt otsuse ühe osa õiguspärasust.

77.

Sellise osalise tühistamisega, ehkki vaidlusalune akt tühistatakse täies ulatuses, antakse selle vastu võtnud institutsioonile faktiliselt võimalus nimetatud akt suuremate või väiksemate muudatustega uuesti vastu võtta, nii et selle üks osa jääb muutumatuks ( 14 ): vaidlusaluse otsuse puhul on see osa see, milles tuvastatakse abi kokkusobimatust ühisturuga ja määratakse kindlaks selle „ajalooline” väärtus, mille puhul ei arvestata selle hilisemat diskonteerimist.

78.

Kui võtta üle Euroopa Kohtu arutluskäik Baby-dry kohtuotsuses, siis teiste sõnadega tühistas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsusega formaalselt küll kogu vaidlusaluse otsuse, vähemalt maatükki käsitlevas osas, kuid jättis kehtima otsuse selle osa, mis ei seondu intresside arvutamisega, sest ei langetanud otsust hagiavalduses esitatud teiste väidete kohta. ( 15 )

79.

Äsja esitatud vaatevinklist on väide menetluse algatamise huvi puudumise tõttu vastuvõetamatu ( 16 ), sest komisjon nõuab midagi sellist (intresse käsitleva osa eraldamist ja ainult selle tühistamist), mille Esimese Astme Kohus sisuliselt juba rahuldas ( 17 ).

80.

Lisaks tuleb märkida, et Baby-dry kohtuotsuses lükkas Esimese Astme Kohus sõnaselgelt ümber ühe osa hagejaks oleva äriühingu väidetest; käesolevas kohtuasjas vaidlustatud kohtuotsuses vaikiti mõned väited lihtsalt maha, tegemata nende kohta sõnaselget otsust. Tookord nagu ka käesoleval juhul „rahuldab [Esimese Astme Kohtu otsus] hageja nõuded tegelikult ainult osaliselt” ( 18 ).

81.

Äsja esitatud arutluskäigu põhjal tuleb kaheksas väide seega tunnistada vastuvõetamatuks. Arvan siiski, et see tõlgendus on küll huvitav, aga seda ei saa toetada.

82.

Minu meelest ei ole kahtlust, et käesoleval juhul oli Esimese Astme Kohtul kavatsus tühistada vaidlusalune otsus tervikuna või õigemini kogu see osa, mis käsitleb maatüki ostu soodushinnaga. „Osalisest tühistamisest” saab äärmisel juhul kõnelda seega ainult selles mõttes, et komisjon saab võtta vastu uue akti, millega muudetakse intresse käsitlevat osa, ja võetakse täielikult üle vaidlusaluse otsuse teised osad.

83.

Isegi kui väita, et sisuliselt võib see, kui komisjon võtab vastu uue akti, milles käsitletakse ainult intresside küsimust, olla üsna sarnane sellele, kui tehakse uus otsus, mis peab eelmise täielikult asendama (kuigi erineb sellest ainult intresse käsitleva osa poolest), ei saa neid kahte olukorda pidada täiesti võrdväärseks.

84.

Juhul, kui vaidlusalune otsus tühistatakse „osas, milles”, eksisteerib see kui niisugune edasi, ehkki tühistatud osa tuleb asendada. Seevastu täielik ja lihtne tühistamine toob ka juhul, kui põhjendustes on sellega seoses viidatud vaidlusaluse akti ühele konkreetsele aspektile, (vähemalt ajutiselt) kaasa olukorra, kus vaidlusalune akt puudub täiesti.

85.

Seepärast arvan, et komisjon võib õiguspäraselt püüda „päästa” vähemalt ühte osa vaidlusalusest otsusest ja tal on niisiis selle väite puhul menetluse algatamise huvi.

86.

Nagu nägime, väidavad Département du Loiret ja Scott, et see väide on vastuvõetamatu, sest laiendab algselt Esimese Astme Kohtule lahendamiseks esitatud vaidluse eset. Need pooled viitavad eelkõige Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas IPK ( 19 ). Selles kohtuotsuses tunnistati vastuvõetamatuks väide, milles komisjon kinnitas apellatsioonkaebuse raames, et esimese kohtuastmena oleks Esimese Astme Kohus pidanud tühistama selles kohtus vaidlustatud otsuse ainult osaliselt ja mitte täies ulatuses. Täpsemalt märkis Euroopa Kohus tookord, et „Esimese Astme Kohtus ei taotlenud komisjon, et vaidlusaluse otsuse võimalik tühistamine oleks osaline, ega esitanud niisugust väidet nagu kõnesolev” ( 20 ): väidet tuli seega pidada uueks ja järelikult vastuvõetamatuks.

87.

On selge, et äsja meenutatud käsitluse kohaselt võib ka siin vaadeldava väite tunnistada vastuvõetamatuks.

88.

Arvan siiski, et käesoleval juhul tuleks eelistada teistsugust lahendust ja seda kahesugustel kaalutlustel.

89.

Esiteks ei esita komisjon siin minu meelest uusi õigusväiteid oma taotluste toetuseks, vaid piirdub sellega, et kritiseerib Esimese Astme Kohtu loogikat ühe konkreetse järelduse puhul (vaidlusaluse otsuse tühistamine täies ulatuses), mis tehti ühe konkreetse eelduse põhjal (ebapiisav põhjendamine intresside arvutamise osas). Selles mõttes ei esitata selle kriitikaga uut taotlust, vaid vaidlustatakse ainult Esimese Astme Kohtu loogiline arutluskäik.

90.

Selles küsimuses tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt on väljaspool kahtlust, et küsimused, mis käsitlevad Esimese Astme Kohtu otsuse vastuolulisust või ebapiisavat põhjendatust, liigitatakse õigusküsimusteks, millele võib Euroopa Kohtus tugineda kui apellatsioonkaebuse väidetele põhikirja artikli 58 tähenduses ( 21 ). Kinnitades, et tal puudub pädevus hinnata faktilisi asjaolusid, märkis Euroopa Kohus lisaks, et apellatsioonkaebuse raames on ta pädev „kontrollima nende faktiliste asjaolude õiguslikku tähendust ja Esimese Astme Kohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi” ( 22 ) (kohtujuristi kursiiv). Seepärast leian, et käesoleval juhul võib komisjon Euroopa Kohtus õiguspäraselt kritiseerida ekslikku loogikat, millele Esimese Astme Kohus oma põhjendustes tugines.

91.

Teiseks näib mulle, et isegi siis, kui soovida käsitleda probleemi komisjoni esitatud väidete seisukohast, nagu teevad Scott ja Département du Loiret, on ilmne, et kõnesoleva aspektiga seotud küsimust tuleb pigem analüüsida „nõudena” kui „väitena”. Komisjon ei esita nimelt mitte niivõrd uut „väidet” kui äärmisel juhul uue „nõude”.

92.

Leian siiski, et seda, mida komisjon käesoleva väitega nõuab, võib pidada „väiksemaks” nõudeks võrreldes „suurema”, s.t laiaulatuslikuma nõudega, mille ta esitas nii Esimese Astme Kohtule kui ka apellatsiooniastmes Euroopa Kohtule. See „suurem” nõue on loomulikult nõue jätta Département du Loiret’ tühistamistaotlused täies ulatuses rahuldamata.

93.

Minu arvates võib aga asuda seisukohale, et Esimese Astme Kohtule esitatud laiem nõue sisaldab endas kitsamat. Seepärast ei ole tegemist „uue” nõudega.

94.

Pealegi palub komisjon selle väitega sisuliselt – isegi kui ei tee seda täiesti läbipaistvalt ja kui see ei peegeldu täpselt tema nõuetes – osaliselt tühistada Esimese Astme Kohtu otsus ning rahuldada – samuti osaliselt – nõuded, mille komisjon esitas esimeses kohtuastmes. Seda kooskõlas Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 113 sätestatuga.

95.

Seepärast arvan, et selle väite võib tunnistada vastuvõetavaks.

96.

Selle väite sisu analüüsimisel on vaja kõigepealt kontrollida, kas käesoleval juhul on vaidlusaluses otsuses võimalik eraldada intresse käsitlev osa selle otsuse teistest osadest, eelkõige nendest, milles tuvastatakse abi kokkusobimatus ühenduse õigusega ja hinnatakse selle algset väärtust. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel teha kindlaks, kas Esimese Astme Kohus oleks pidanud kogu otsuse tühistamise asemel tühistama ainult otsuse intresse käsitleva osa.

97.

Väljakujunenud kohtupraktika kinnitab, et ühenduse institutsiooni otsuse osaline tühistamine on võimalik vaid juhul, kui osad, mille tühistamist taotletakse, on ülejäänud otsusest eraldatavad ( 23 ). Niisugune eraldamine on tavaliselt „materiaalne” ja seisneb võimaluses tühistada üksikuid artikleid, lõikeid ja akti muid selgesti eristavaid osi. Minu meelest tuleb siiski kõne alla ka „loogilise” eraldamise võimalus: nagu käesoleval juhul võimalus lahutada abi „ajaloolise” summa kindlaksmääramine selle intresside arvutamisest.

98.

Vaidlustatud kohtuotsuses ei oleks Esimese Astme Kohus nimelt saanud tühistada vaidlusaluse otsuse ainult ühte täpselt eristatavat osa, sest resolutiivosas ei ole intresse puudutavat eraldi osa. Ta oleks siiski saanud tühistada otsuse „niivõrd, kuivõrd” ja „osas, milles” komisjon ei põhjendanud (korralikult) otsust kasutada liitintresse.

99.

Mulle tundub seega, et abi intresside arvutamist käsitleva osa saab ülejäänud otsusest selgesti eraldada.

100.

Arvan, et komisjoni esitatud apellatsioonkaebuse kaheksanda väitega tuleb nõustuda ja seda järgmistel põhjustel.

101.

Kõigepealt märgin, et täielikkuse ja õiguskindluse põhimõtted lubavad analüüsida ainult mõningaid hagi väiteid ja jätta teised kõrvale üksnes siis, kui väited, millega nõustutakse, võimaldavad esitatud nõuded täies ulatuses rahuldada. Et käesoleval juhul käsitleb väide, millega Esimese Astme Kohus nõustus, ainult ühte konkreetset vaidlusaluse otsuse aspekti, ei arva ma, et kohus võiks piirduda sellega, et analüüsib ainult seda väidet ja sellega nõustudes tühistab kõnealuse väite põhjal vaidlusaluse otsuse täies ulatuses.

102.

Minu meelest tegi Esimese Astme Kohus seega loogika- ja põhjendamisvea, tuletades sellest, et tuvastas otsuse intresse käsitleva osa õigusvastasuse, terve vaidlusaluse otsuse tühistamise vajaduse.

103.

Lisaks toob see, et Esimese Astme Kohus otsustas jätta analüüsimata kõik teised hageja esitatud väited, kaasa selle, et kui komisjon teeb uue otsuse, mida on muudetud üksnes intresside arvutamist käsitlevas osas, peaks Département du Loiret selle otsuse uuesti Esimese Astme Kohtus vaidlustama, esitades veel kord juba esitatud ja käsitletud väited. Jättes kõrvale võimalikud hagi vastuvõetavusega seotud probleemid, näib mulle ilmne, et see oleks vastuolus igasuguse menetlusökonoomia põhimõttega, mis niisugusel juhul nagu käesolev on seda olulisem, et see juhtum käsitleb sündmust, millest on nüüdseks möödunud kakskümmend aastat.

104.

Teen Euroopa Kohtule seega ettepaneku nõustuda komisjoni esitatud kaheksanda väitega, tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja saata kohtuasi uueks lahendamiseks tagasi Esimese Astme Kohtusse, et viimane teeks õigusvastasusest intresside küsimuses õiged järeldused ning langetaks otsuse ka Département du Loiret’ hagis esitatud teiste väidete kohta. Eelnevat arvesse võttes tuleb siisiki pidada asjakohaseks Esimese Astme Kohtu hinnangut osas, mis käsitleb komisjonipoolset liitintresside kasutamist.

105.

Esitatud põhjendusest lähtudes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku: